|
6. Mitte lasta südametunnistust riigistada - minapildi
ja kohanemise konflikt
Iial ei tehta kurja nii täiuslikult ja
hästi kui puhta südametunnistusega.
Pascal
Tuleb teha midagi, et mitte jääda
süüdlaseks. Selleks
vajame tugevat vaimu ja pehmet südant. Kõik need
mõõdupuud on meis enestes, aga me otsime neid liiga
vähe.
Sophie Scholl
Südametunnistus hoiatab väära
teguviisi - "hullunud" hiroshima-piloodi südametunnistusehaigus.
Tsiviilkuraazsed inimesed mõõdavad kõike
moraalinõuetega. Südametunnistuse abil vabastavad
nad end hirmust avaliku sekkumise ees. Nende "sisehääl"
sunnib neid tegema seda, mida nad tunnustavad kui väärtuslikku.
Iga inimest teeb rahutuks südametunnistus. Kui meil on "midagi
südamel", siis tunneme hingepiina. Kui me otsused pole
me väärtushinnangutega kooskõlas, siis satume
südametunnistusega konflikti. Kui me ei saa oma käitumisviisi
moraalselt õigustada, tunneme süümepiina.
Moraalne teadlikkus oma headest ja halbadest tegudest on südametunnistuse
häälena vaigistamatu. Isegi see asjaolu, et isik käitub
amoraalselt riigipoolse surve tõttu, ei pane tema südametunnistust
vaikima. Lüürilises tekstis kirjeldab Erich Fried 68 seda, kuidas maha salatud moraalne
süü võib muutuda kehalikuks reaktsiooniks.
Sõjaohvrid
Teise maailmasõja tagajärgedega seondub see juhtum:
Kakskümmend viis aastat pärast sõda
taotles müürsepp sõjainvaliidi pensioni.
Tema tütar olevat äsja saanud lapse
ja seetõttu kannatavat tema
maohaavade käes.
Küsimuse peale -
kuidas võib see olla sõjakahjustus -
kostis vananev mees avameelselt:
Poolas olevat ta pidevalt
pidanud tulistama väikesi lapsi,
see olevat olnud käsk
ega omanud ta jaoks edaspidi tähtsust.
Hilisematel aastatel
olevat ta sellest hästi üle saanud,
ei mingeid painavaid unenägusid ega midagi nendesarnast,
nüüd aga olevat kõik teisiti.
Alati, kui ta nägevat
oma lapselast,
keda ta armastavat,
saavat ta tugevad maokrambid
ja pidavat pidevalt mõtlema tollase peale,
seega olevat ta sõjaohver.
Mehe pensionitaotlus
jäeti aga rahuldamata
ja arst, kes teda läbi vaatas,
andis talle nõu:
oma lapselast
ei tohtivat ta enam näha.
Kas me südametunnistuse puudutuses ei vaata isegi vahetevahel
kõrvale? Kas teatud eluolukordades ei lase me isegi südametunnistust
riigistada? - Ometi algab enesemuutmine iseenda ja teiste tundmisega.
Südametunnistus areneb vaid siis, kui võtame oma
hinge sisemust tõsiselt. Selleks peaksime, selle asemel
et alati vaid midagi "teha", vahetevahel peatuma. Peaksime
lõpetama tormamise deviisi all "ikka edasi"
ja mõtlema: mis on minu jaoks väärtuslik? Kuidas
elada elu õigesti? Tuleks teadlikult pöörata
tähelepanu enda jaoks olulisele - mingile mõttele,
inimesele või asjale.
Südametunnistus toetab meid, kui tahame põhjapanevate
väärtuste suhtes selgusele jõuda tekstide lugemise,
vaatluste ja järelemõtlemise teel ning eeskujude
varal, mis annavad julgust, ja vaagides sõpradega elumõttega
seonduvaid küsimusi, vaadeldes poliitilisi sündmusi
ja argipäevajuhtumeid kriitiliselt; gruppide abiga, milles
tehakse koos midagi mõttekat.
Kui inimesed ülemuslike korralduste tõttu patustavad
oma algse suundumuse vastu heale, võivad nad südametunnistusega
konfliktis olles haigestuda hingeliselt ja kehaliselt. See ilmnes
Hiroshima purustanud lennukimeeskonna ohvitserlenduri juures.
69 Oma kuulekalt tehtud tegu ei
suutnud ta kannatada, sest see ületas tema moraalse arusaamise.
Aatomipommi viskamisest aastate möödudeski röövisid
piinarikkad hirmud major Eatherlylt rahu. Unes nägi ta Hiroshima
põrgutules kõrbevate inimeste moondunud nägusid.
Ta hakkas pistma ümbrikutesse rahatähti ja saatma neid
Hiroshimasse; Jaapanisse saadetud kirjades ta süüdistas
ja vabandas ennast. Viimaks püüdis ta end tappa unerohuga.
Seejärel sai ta kliinikus rahusteid - "apokalüpsise-shoki"
vastaseid kuulikujulisi ravimeid. Inimlik probleem tuli lahendada
keemiliselt.
Aastaid hiljem juurdles ta edasi pommitamise tagajärgede
üle ja sooritas kummalisi kuritegusid. Ta võltsis
tshekke minimaalsete summade peale. Seejärel pani ta toime
"röövkallaletungi", võtmata sealjuures
midagi kaasa. Uuesti püüdis ta end tappa veenide läbilõikamisega.
Sõjaväehospidali psühhiaatri diagnoos kõlas:
"Selgelt tuvastatav isiksuse muutumine. Patsient on tegelikkusest
täiesti eemaldunud. Hirmuseisundid, kasvavad hingelised
pinged, nüristunud tundereaktsioonid, luulud." Hiroshima-piloodi
südametunnistuspiin ja tundlikkus kuulutati reaalsusest
irdumiseks ja tundetuseks. Tema hädasid püüti
kaotada insuliini-shokkidega.
Seejärel käis ta taas kohtusaali ja kliiniku vahet.
Ilma et oleks pannud kätt kassa külge, kangutas "hullunud
hiroshima-piloot" lahti postiasutuste uksi. Ka ründas
ta üht kassiiri, röövimata temalt raha. - Teda
ümbritsev maailm aga kuulutas ta haigeks selles osas, milles
ta tundis end süüdlasena. Kurjategija simuleerimisega
ta otsekui tahtnuks tõestada oma süüd.
Oma käitumist selgitas major Eatherly nõnda: aatomipommide
viskamise päeval olevat ta võtnud vastu otsuse "pühendada
oma elu sõdade põhjuste kõrvaldamisele ja
kõikide aatomipommide põlustamise eest võitlemisele.
Lennates kodubaasi, tõotasin seda palves. Sellise tõotuse
andmisest on möödunud ligemale viisteist aastat ja
niisuguse kuriteoga kaasnev süü on tekitanud mu vaimus
ja meeles palju segadust. Nendest aastatest olen peaaegu kaheksa
veetnud haiglates ja istunud lühikest aega vanglates. Mulle
tundub, et vanglates olin alati õnnelikum, sest karistust
kandes mu süükoorem vähenes." 70
Claude Eatherly hoidis südametunnistuse elus. Sellega kritiseeris
ta ühiskondlikku sandistatud südametunnistust. Seetõttu
kuulutati ta ebanormaalseks, ehkki ta haigus tekkis moraalsest
tundlikkusest. Kas sõdurilt, kes oli pidanud kaasa aitama
saja neljakümne tuhande inimese tapmisele, oleks tulnud
oodata ükskõiksust? Kas ei oleks pigem olnud ebanormaalne
reageerida niisugusele kogemusele "normaalselt"? -
Kas peab olema hullumeelne, peegeldamaks hullunud ühiskonnale
tema enda ebainimlikkust?
Pommituslendurite meeskonnas, mis sooritas kästud massihävituse
"südametunnistuse" järgi, oli teinegi piloot.
Konflikte südametunnistusega ei tundunud tal olevat ja ta
elas normaalset elu perekonnas ja kutsealal. Ikkagi lõpetas
ta oma elu ise, sooritas enesetapu. Kas oli see juhus, et ta
tappis end täpselt - aatomipommide viskamise aastapäeval?
Või väljendub siin meie epohhi südametunnistuselu
ja ennasthävitav kuulekuse-hullus?
Aga mis on südametunnistus? Ehkki seda saame määratleda
mõisteliselt, tuleks küsida, mida tähendab see
omaenda isiksuse jaoks? Südametunnistus on moraalne teadlikkus
heast ja kurjast oma käitumises. Inimene tunneb end teatud
sisemisele instantsile kohustatuna. See instants ütleb talle,
mis on moraalselt väärtuslik ja mis on lubamatu. Kui
inimene juhindub kõlblusreeglitest, on tema südametunnistus
puhas. Patustab ta aga nende vastu, piinab teda must südametunnistus
ja rõhub süüdlaslik käitumine. Kust pärinevad
sisemised moraalsed või religioossed arusaamad sellest,
mis on väärtuslik?
Psühhoanalüütilise arenguõpetuse põhjal
sisestavad vanemad lapsesse oma käitumisreeglid. Samastades
end täiskasvanutega, võtab ta Ülimina kujul
üle nende arusaamad sellest, mis on väärtuslik.
Ülimina kirjutab isiksusele ette, mida ta peab tegema: ta
annab käsklusi, kontrollib tegutsevat mina ja ähvardab
karistustega. Ülimina võtab sisse vanemate positsiooni
ja ütleb minale, mis on hea ja mis on halb. - Üliminast
areneb isiklik südametunnistus. See aga ei allu armastatud
ja kardetud "vanemate ja ülemuste" poolt sisestatud
käskudele orjalikult. Kui lastel võimaldub selgitada
endale kriitiliselt vanemate käskusid ja keeldusid ning
kujundada omaenda arusaamad sellest, mis on väärtuslik,
siis Üliminas säilinu muutub.
Südametunnistus on enam kui Ülimina. Guardini jaoks
on see "hingeorgan, mille varal tean, et on olemas hea,
ja tunnen end hea poolt sunnituna tegema head, ning mille kujul
tunnen end kohustatuna selleks, et see saaks ka tehtud".
Religioosselt seotud inimeste jaoks on südametunnistus selle
sõna religioosses tähenduses "teadmine Jumalast;
teadmine sellest, mis on ainult Tema ja minu vahel, minust endast
selgusele jõudmine Tema ees." 71
Südametunnistus on midagi elavat, mis kasvab. Ta muutub
vaid pikkamisi selleks, mis ta peaks olema, "et meie tunded
hea vastu muutuksid tugevamaks ja selgemaks, vastutusteadvus
kindlamaks. Selle võimaldab meile too viimne Miski, mis
on seotud heaga, - miski, mis reageerib heale nii nagu silm valgusele.
- "Südametunnistus" on rohkem kui pelk "teadmine
millestki". Ta avab end lauses: "Iseendaga koos olles
ma tean, et nõnda on õige. Südametunnistusega
tungin ma läbi antud situatsioonidest ja mõistan,
mis on nendes õige ja hea." Thomas Aquinost nimetab
seda algupäraseks häälestatuseks heale, hinge
loomulikuks vastavuseks jumalikule seadusele.
Südametunnistuselt rahulolu
röövimine ülemustele kuuletumisega - kas õppida
elama rahus?
Miks on meil kahtlastele autoriteetidele kuuletumise asemel
väga raske järgida "algupärast häälestatust
heale"? Miks ei suuda me mittekuuletuda, selleks et järgida
endi poolt tunnustatud väärtushinnanguid? - Eelkõige
tingib seda hirm üksilduse ees: "Seni, kuni kuuldutakse
riigi või kiriku võimule, tuntakse end turvalisena.
Õigupoolest pole erilist vahet, millistele võimudele
antud üksikjuhul kuuletutakse. Alati on siin tegu asutuste
või inimestega, kes nii või teisiti tarvitavad
vägivalda. Kuna kuulekuse tõttu saan võimu
osanikuks, tunnen end tugevana. Ma ei saa üldse vigu teha,
sest minu eest otsustavad ülemused. Et mittekuuletuda, peab
olema julgust üksi olemiseks, eksimiseks ja patustamiseks."
72 Niisuguse vaimse julguse tugevnemiseks
tuleb lugemise, vaatluse, mõtluse, tundmise ja vestluse
teel teadvustada endas südametunnistus - kõlblusreeglid.
Eriti raske on südametunnistust järgida siis, kui riik
on sellega seonduvad kõlblusreeglid tunnistanud kehtetuks.
Sõdade puhul tühistatakse riiklikult käsk: "Sa
ei pea tapma". Nüüd tohib tappa, varastada, rüüstata,
piinata. Südametunnistuse riigistamisel osalevad kirikudki,
õnnistades massihävitusrelvi pühade sõnadega.
"Isa" riik ja "ema" kirik keelustavad siis
riigi "lastel" südametunnistuse. Südametunnistuselt
röövitakse protesteerimisvõime: "Sa pead
tapma!" kõlab uus käsk. - Seda, kuidas riigi-
ja kirikupoolne südametunnistusega manipuleerimine deformeerib
isiksuse, kirjeldab Wolfgang Borchert luuletuses "Sõdur":
Kui sõda lõppes, tuli sõdur koju,
aga tal polnud leiba.
Siis nägi ta kedagi, kellel oli leiba,
ja lõi tema sumuks.
Sina ei tohi kedagi tappa, ütles kohtunik.
Miks mitte? küsis sõdur.
Kas ei õpi me liiga palju seda, mis teenib hävingut?
- Kõikjal maailmas saavad noored sõjapidamise alal
aastase või pikema väljaõppe. Selleks on neil
nädalas üle 40 õppetunni ja harjutuse:
- Nad õpivad seda, kuidas vastuvaidlematult täita
käske;
- nad treenivad end, tapmaks inimeste hävitamiseks mõeldud
vahenditega vaenlasi;
- nad õpivad seda, kuidas olla kuulekalt valmis hävitama
ka omaenda elu;
- nad harjutavad automaatpüstoliga tabama inimest surmkindlalt
südamesse;
- nad õpivad, kuidas heita pommi kompuutri abil täpselt
sihtmärki ja sealjuures surmata sada inimest või
põletada ära tuhat;
- nad harjutavad seda, kuidas joonestatud plaaniruutudel külvata
maa üle pommivaipadega;
- nad õpivad, kuidas tulistada aatomirakette ja hävitada
terve linn või muuta elamiskõlbmatuks kogu kontinent.
Nagu viimati nägime Lahesõjas, on niisugune väljaõpe
tulemusrikas. Enamus inimestest olid teadlikud sellest, et sõda
on kui mitte just õiglane, siis vähemalt vältimatu.
Võimaliku enesehävituse enneolematul epohhil peame
suurendama oma teadlikkust ja mõistma:
Üks või teine sõda pole mitte ainult ärahoitav,
vaid sõda kui konfliktide lahendamise ühiskondlikult
tunnustatud vorm tuleb kaotada. Selle asemel, et harjutada sõjapidamist,
võiksime õppida elama rahus. Oma südametunnistust
ei pea mitte uurima need, kes ei lase end välja õpetada
kaasinimeste tapmiseks. Oma südametunnistuse peaksid läbi
katsuma need, kes on militaarselt kuulekaina valmis võtma
kaasinimestelt elu.
Meil on võimalik omandada teadmisi inimeste rahuliku kooselu
kohta ja vägivallatuid kogemusi ning arendada tundevõimet.
Sellega aitame kaasa teadlikkuse suurenemisele, sisemisest rahutusest
rahuarmastuse juurde jõudmisele. Selle avastamine ja proovimine,
kuidas tegutseda rahuarmastavalt, ei ole agressiooni mahasurumine,
vaid:
- vägivalla kohtlemise ja takistamise õppimine;
- niisuguse väitluse õppimine, mille puhul üksteist
ei haavata, veel vähem surmatakse;
- kuidas hirmule ja raevule vaatamata harjuda konflikte vägivallatult
reguleerima;
- selle tundmaõppimine, kuidas on loodud "pildid
vaenlastest" ja kuidas niisugused pildid häirivad üksikisikute
ja tervete rahvaste kooselu;
- konfliktide leevendamise õppimine üksteisele
sammhaaval vastutuleku teel;
- selle avastamine, kuidas saaks sotsiaalse kaitsega vältida
sõdu;
- selle äratundmine, kuidas ühepoolse desarmeerimise
teel vähendada pinget konfliktsituatsioonides;
- arusaamine sellest, et võimupõhimõttest
juhinduvad poliitikud ei saa kehtestada rahu ja et seetõttu
on rahu loomisel vältimatult vajalik uus, vastastikuse arusaamise
ja kokkuleppe põhimõtetele rajanev poliitiline
tegutsemine;
- äratundmine, et selleks vajame senisest hoopis teistsuguseid
poliitikuid, kes ei mõtle võimule orienteeritult,
vaid tunnevad ja tegutsevad humanistlikult;
- valmisolek avalikuks sekkumiseks ja poliitikuks saamiseks;
- kodanikujulgusega avalikesse asjusse sekkumise õppimine.
Kõik see on niisama hästi äraõpitav
kui sõjategevus. Niisuguse uue teadmise varal rahuteedest
saab kujuneda puhtam südametunnistus.
Lahesõda on näidanud: kui konfliktide lahendamisvahendeid
näeme jätkuvalt militaarsetes jubedustes, lasub meie
südametunnistusel haavatud maakera ja tulevaste põlvkondade
kannatus. Rohkem kui võitlus võimuahne diktaatori
vastu oli see hävitussõda inimeste, looduse ja maakera
püsimise vastu. Selle pidamine ohustas hävitada inimesi
mürkgaasiga, mida poliitikute mahitusel aitasid ebaseaduslikult
valmistada saksa kontsernid. - Poliitikute diskussiooonidel on
ikka ja jälle tähtis legaalne või illegaalne
relvaäri. Tõeline skandaal aga peaks puhkema hoopis
sellest, et üldse toodetakse vahendeid inimeste hävitamiseks
ja saadakse kasumit nende müügist ja tarvitamisest.
Selle ja sõja kui konfliktide lahendamiseks kõlbmatu
vahendi vastu peaksid inimesed protesteerima. Niisugune "hüvastijätt
militaarse mõtteviisiga" ei ole kerge, sest see on
aastatuhandeid verminud ajalugu ja jõudnud tänaseks
olukorrani, mis sunnib meid niisuguseks hüvastijätuks.
Usk rahu kui inimkonna ellujäämise ainsa võimaluse
võimalikkusse on revolutsiooniline usk" (Max Frisch).
73
Delegaatide südametunnistuse
vabadusest ja emotsioonidest
"Püha" ja "õiglase" Lahesõja
ajal ilmnes nii võimetus mõelda kui ka võimetus
tunda eriti selgelt. Intelligentsed ja inimlikud võimalused
konflikti lahendamiseks ohverdati sõja nimel vahekordade
primitiivsele selgitamisele. Iraagi diktaator kutsus siis üles
halastamatule sõjale, milles mistahes inimohvrite toomise
eest ei tohiks kohkuda tagasi. - Ameerika president aga hüüdis
ühe teatrietenduse vaheajal särasilmil: "Sõda
läheb hästi, väga hästi!" - Veel kurjem
oli tema kaitseminister, kes naeratades kirjutas ühele pommile:
"Sadami jaoks, armastavalt." On raske öelda, mis
tekitab niisuguse tunnistuse juures suuremat jubedust: kas lapsikuse
ülemäär, kitsarinnaline puberteetlik käitumine,
tundmuste täielik lõhestatus, vaimne jäikus
või küünilisus, millega sõjaminister
häbistab niisugust sõna nagu armastus.
Tema kindral ei võtnud ohvreid ja inimlikku kannatust
algul teatavaks, vaid kinnitas telekaamera ees armutult: "Mina
pole laipade loendaja." - Ja selles osas oli tal õigus,
sest kindral ei tohi kaasa tunda. Kui laseme kindralitel lahendada
poliitilised, seega inimlikud probleemid, siis peame aktsepteerima
seda, et hävitatakse, haavatakse ja mõrvatakse tundetult.
Sõda ei saa pidada olemata toores, ükskõikne
ja nüristunud. Kehtib ka vastupidine arvamus:
Kaasa tundes ei saa me vaikides, külma südamega mööduda
purustustest, sõjas haavatud ja tapetud inimestest. Peaksime
küsima endalt, miks laseme juhtida end inimestel, kes ei
suuda tunda, ja kuidas osaleme ise niisuguses tundetuses.
Iseseisva mõtlemise ja tundevõimega seoses tuleks
küsida ka delegaatide südametunnistuse vabaduse järele.
See tuleks kuulutada parlamendiliikmetele põhiseaduseks.
Kuid kas rahvaesindajate südametunnistus on tõesti
moraalne instants? Millest tuleb see, et neil on tavaks hääletada
nii, nagu soovib fraktsiooni juht? Tema soovi kohaselt hääletada
näiteks eralennunduse bensiini maksustamise poolt või
vastu, allikate maksustamise poolt või vastu, ja hääletada
nõnda täna ühe, aasta hiljem aga teise, just
vastupidise otsuse poolt. Milline veider südametunnistus
on see, mis parteile vastavalt pendeldab alad ühtsena kord
paremale, kord vasakule, kord nii, kord vastupidi." 74
Delegaadid tohivad "tavaliselt vaid oma fraktsiooni nõusolekul
hälbida fraktsiooni arvamusest. Muidu murraksid nad poliitiliselt
oma kaela. See tõsiasi tuleks arvesse ka siis, kui fraktsioonid,
ja seega ka parteid, otsustaksid selle üle, millal võtta
Saksa Bundestagis päevakorrale otsustamine südametunnistuse
põhjal". Solidaarsuse huvides oma parteiga ja oma
edasise poliitilise karjääri kindlustamise nimel ei
mõtle delegaat sellele, mis võiks hakata tema südametunnistust
koormama. Vajaduse korral peab üksik delegaat otsustama,
kas ta on ka valmis kandma parteist erinevalt otsustamise tagajärgi."
75
Seda, et poliitikas on südametunnistusel tähtsusetu
osa, näitavad arvukad skandaalid. Peame endastmõistetavaks
seda, et poliitikud amoraalselt toimides südametunnistusest
ei hooli. Paljude arvates kuulub poliitika juurde ka häbenematus.
- Häirib mitte see, et poliitikud on ekslikud nagu kõik
teisedki kodanikud, vaid see, et nende hulgast nood, kelle südametunnistust
koormab miski, ei tunne vähimatki häbi. Kas on juhtivad
tulude varjajad häbistatult tagasi tõmbunud ja korvamissoovi
ajel algatanud aususekampaania maksude tasumiseks? Kas on ükski
joobnuna mõne inimese autoga surnuks sõitnud kuulus
poliitik häbi tõttu oma mandaadi taandanud ja algatanud
liikumise alkoholi maksustamisseaduste parendamiseks? Kas valimisvõitluses
poliitilisi vastaseid kriminaalselt laimanud poliitikud on selle
pärast häbi tundes püüdnud oma tegu heastada?
Lahesõja muljete ajel olid Bayeri Maapäeva delegaadid
teravaimalt tauninud ja keelustanud Messerschmidt-Bölkow-Blohmi
suure relvaäri Indiaga. Kahe nädala pärast oli
häbitunne kadunud. CSV ja FDP korrigeerisid otsust ja lasksid
äri Panzer-tüüpi tõrjerakettidega taas
vabaks. Seda, et nad olid varem otsustanud relvaäri vastu,
nimetati tõrkeks. Bayeri Vabariik on MBB osanik ja Bayeri
peaminister kuulub selle järelvalvenõukogusse.
Kodanike hulgas on levinud nördimus poliitikute üle.
Sageli aga ei mõtle nad sellele, et poliitikuid nende
ametikohtadele valime meie ise. Kas ei vali me tulude varjajaid
kõrgetele poliitilistele ametikohtadele sellepärast,
et tahame ka ise tulusid varjata?
Kas ei vali me võimupoliitikuid seepärast, et kaasinimestega
sümpaatse ühenduse nimel vaeva nägemise asemel
tahame ka ise võimu omada?
Kas ei vali me finants-skandaalidesse segatud poliitikuid sellepärast,
et peame ka ise omamist olemisest kasulikumaks ja võtmist
andmisest õndsamaks?
Kas ei hoidu me poliitilisest tegevusest eemale sellepärast,
et ei pea end selles pädevaks? - Sellepärast, et peame
end liiga nõrgaks, kartlikuks, peenetundeliseks, haavatavaks,
liiga "sisemiseks"?
"Inimesed, kes tänu oma kvalifikatsioonile võiksid
rahvuslikul või rahvusvahelisel tasemel võtta juhtimisülesanded
enda peale, väldivad asjade praeguse seisu tõttu
poliitilisi areene kõigi nende pahade kommete ja laimu
tõttu, sest sellel, kes ennekõike ei taotle võimu,
on sealt loota vähe tunnustust." 76
Kui sekkumise asemel seisame kõrval ja üksnes nuriseme
"räpase" poliitika üle, muutub demokraatia
igatahes pealtvaatamisdemokraatiaks. Enamus inimestest kaldub
tõmbuma endasse. Ta kritiseerib küll levinud ebainimlikkust,
on nördinud sotsiaalsest ebaõiglusest, tunneb end
ohustatuna militarismist ja keskkonna lagastamisest. Ühiskonna
arengu jaoks on niisugune tagasitõmbumine kaotus, sest
selle tõttu muutub poliitiline lava aina elutumaks. "Ringlusprotsess
ähvardab üha enam tugevneda: inimlikkus taandub võimetusse
ja võimukeskustes kaob inimlikkus." 77
Paljud inimesed, kes võiksid poliitilise panuse varal
võtta üle sotsiaalse vastutuse, väldivad seda,
sest ei tundu endale selleks pädevana. Siis elavad nad poliitilise
elu äärealal ja rahulduvad isikliku edu taotlemisega.
- Aga kuidas saaksid noored oma arengus osaleda avalikumalt?
"Süda mehistub" tänu
perekonna elavale solidaarsusele
Vastupanugrupi "Valge Roos" liikme Willi Grafi õde
ütles venna kohta: "Juba noorusest peale oli tal anne
eristamaks valet tõest, õiget ebaõigest,
ning vääramatu tahe tõese ja õigena tunnetatu
eest välja astumiseks." Vastupanugrupi teistegi liikmete
kohta teame, et nad olid siirad tõearmastajad ja otsustasid
hingekitsikuses kõrgemate väärtuste kasuks.
Mis aitaks kaasa vaimse vastupanuvõime arendamisele? Mis
julgustaks sirguvat noort jääma südametunnistusele
ustavaks? -
Kuna iga inimene areneb individuaalselt, on vanematelt saadud
elukogemuste ja isiku hilisema arengu vahelisi seoseid raske
määratleda ja see tõik kehtib ka niisuguse omaduse
suhtes nagu julgus. Vaadeldes märkame siiski neid elemente,
mille abil areneb vaimne julgus. Niisuguse vaatluse juurde kuulub
järgnev visand.
Psühholoog Mantell on uurinud sõjaväeteenistusest
keeldunud ameeriklasi - ja seda ajal, mil keeldumine ei olnud
nii lihtne kui praegu Saksa Liiduvabariigis. Tookord nõudis
see samm moraalset vastupanujõudu. Noortega vesteldes
avastas Mantell, millised perekonnaolud olid aidanud kaasa sellele,
et nad astusid kodanikujulgelt välja vägivallatuse
eest. Noormehed keeldusid Vietnami sõtta minemast ja olid
valmis oma patsifistlike veendumuste eest avalikult vastutama.
Sellest tulenesid konfliktid ülemuslike ametivõimudega.
Keeldujaid ähvardati vanglakaristusega, kuid nad ei lasknud
end ümber veenda. Intervjuude põhjal Vietnamis sõdimast
keeldunutega võib taibata seda, mis toetas noori ähvarduste
pareerimisel. Keeldunute perekonnaelu iseloomustasid erilised
omadused: vägivallatus, tolerantsus, vastastikune osavõtlikkus,
soojus ja mitteautoritaarne suhtumine. "Paljude noormeeste
vanemad olid kord ise poliitiliselt ja sotsiaalselt välja
astunud. Sageli oli perekonnas arutletud poliitika, sotsiaalsete
probleemide, sõdade ja individuaalse vastutuse üle.
Perekonnaelu silmapaistvaimaks omaduseks oli suur üksteisemõistmine."
78
Nende keeldunute perekondades oli tähtis osa inimlikel väärtustel.
Vanemad püüdsid järgida neid kriteeriume, mille
olid seadnud endale ja lastele. Seepärast ei jäänud
moraalsed põhimõtted teoreetilisteks. Elureegleid
noortele mitte ainult ei esitatud, vaid elati ette. Enamus vanematest
oli tõsiselt teinud endale selgeks kõlblusnõuded.
Vanemad ootasid lastelt humaansete printsiipide järgimist
ja olid selleks ise mõttes hakanud tegelema kõlbluse
kriteeriumidega.
Enamus küsitletud keeldujatest ei tundnud vanemate ees hirmu.
Tõenäoliselt olid paljud maast-madalat kogenud kindlust.
Nad olid veendunud, et nende soove, õigusi ja tundmusi
respekteeriti. Poegade iseseisvudes jäi enamus vanematest
osavõtlikuks ja ühtlasi tagasihoidlikuks, mitte aga
ükskõikseks ega ka pealetükkivaks. Kasvatusstiil
nendes perekondades oli valdavalt demokraatlik. - Keeldunute
vanemad austasid laste väärikust ja nõudsid
kasvandikelt, et nemadki austaksid teiste väärikust.
Nad julgustasid rohkem kui karistasid. Eelkõige olid nad
vanemad, "kellega oli võimalik rääkida":
Vestlustel oli tähtis osa, lahkarvamusi taluti ega lahendatud
karistamise teel. - Noored said arendada endas veendumusi, kogeda
ja harjutada inimestevahelist solidaarsust.
Mantelli usutletud sõjaväeteenistusest keeldunute
hulgas oli noori, kes kuulusid mingisse vähemusse: akadeemilisse,
kultuurilisse, religioossesse või rassilisse vähemusse.
Seetõttu oli neid üles kutsutud erinema teistest
ja vajaduse korral "ujuma vastuvoolu". Selle asemel
et raskuste puhul alistuda, õppisid noored takistusi ületama.
Vanematepoolne arusaamine ei jäänud eemale raskuste
kõrvaldamisele teelt. Nad pigem julgustasid ja toetasid
lapsi takistuste ületamisel.
Suhetes õpetajate ja klassikaaslastega olid hilisemad
sõjaväeteenistusest keeldujad riskinud mõtelda
ja käituda sõltumatult. Nad ei lasknud end murda
mitte mingite sundmeetmetega ega rakendanud ise teiste kallal
sundi. Niisuguses käitumises leidsid nad tuge vanematelt.
Seetõttu ei purunenud nende noorte kodanikujulgus isegi
siis, kui kaasinimesed neid tõrjusid või alandasid.
Uuringud on näidanud, et niisuguseid kodanikuvoorusi nagu
tõearmastust, solidaarsust ja kodanikujulgust saab perekondlikus
kooselus äratada ja soodustada. See toimub eelkõige
allutava kasvatuse asendudes elava suhtega. Noored tunnevad ära
inimliku kooselu põhiväärtused ja tunnevad end
vastutavana selle eest, mida teevad. See võimaldab neil
kasvada kaasvastutavaiks kodanikeks.
Kuulekusest keelduvate noorte visandil ilmnevad ideaaltüübi
tunnused, millega kaasneb kodanikujulgus. Ometi arenevad inimesed
väga erinevaid teid pidi. Ka ebasoodsad ideaalsete tingimusteta
perekonnasituatsioonid võivad tingida kodanikujulge käitumise.
On näiteid selle kohta, kuidas eriti autoritaarsete vanemate
lapsed kasvatavad endas kodanikujulgust protestile õhutavates
vastuoludes. Allutav kasvatus ei ole omatahet purustanud, vaid
on vabastanud vastupanujõu. Harilikult sünnib see
siis, kui noored puutuvad oma edasisel eluväljal kokku teemade
ja inimestega, kes elumõtte otsingul puudutavad nende
hinge või vaimustavad neid. Vesteldes tsiviilkuraazsete
inimestega, sain teada, et nendele oli tähtis see, et kodus
diskuteeriti poliitiliselt ja vahetati mõtteid väärtushinnangute
üle, olgugi et poliitilised vaated vanematel või
ühel nendest erinesid tütre või poja omadest
kardinaalselt.
Avalikult julged inimesed, kes ei elanud vanemate kui matkimisväärsete
eeskujude järgi ega olnud saanud kodunt intellektuaalseid,
poliitilisi ega moraalseid virgutust, võivad siiski arendada
endas väärtushinnanguid, - arusaamu, mis ajendavad
neid kodanikena sekkuma. Kolmekümne-aastane haiglaõde
Ina B. jutustas endast, et tüdruku ja neiuna olevat ta lugenud
palju elulugusid. Nõnda olevat ta loonud endale "emad"
ja "isad", kellega saanud end samastada; mitte mingil
juhul aga ei tahtnud ta saada oma vanemate sarnaseks. Tema aktiivset
tegutsemist rahuliikumises toetasid eeskujudena Berta von Suttner,
Rosa Luxemburg ja Mahatma Gandhi.
Üheksateistkümne-aastane Erich S., kes sidus end keskkonnakaitse
organisatsiooniga, oli hakanud noorukina väga tugevasti
vastu vanematele. Aga ta samastas end tugevasti noorte inimestega
algatusgrupist, mis looduskaitsealase tegevusega tõstis
mässu ühiskonna vastu. Tema enesetunnet kaitses teaduslike
ja poliitiliste huvide ühtsus. Mõttekaaslaste ringiski
säilitas ta vabaduse mõtelda sõltumatult.
Tema identiteet seondus selles keskkonnakaitse grupis saadud
elamustega ja selle poliitiliste prioriteetidega. Tema jaoks
oli väga tähtis olla selle solidaarse grupi liige,
takistada looduse-lagastajaid ja võidelda keskkonna aukartliku
kohtlemise eest.
Tänu tööle keskkonnakaitse grupis suutis ta perekonnas
kogetud isolatsioonist väljuda. Grupiga ühinema ei
ajendanud teda esmajoones mitte "poliitilised" motiivid,
vaid pigem suhtlemissoovid. Protestigrupis pääses ta
eraldatusest ja omandas solidaarsuse kogemusi. Pealegi tundus
talle tähtis konkurentsitult ja saavutamis-sunduseta astuda
koos teistega välja millegi mõtteka eest. Kodanikualgatusel
põhinev töö sai tema elukujundamise osaks ja
identiteediks. Hirmutavalt riskantsetel keskkonnakaitse aktsioonidel
suutis ta toime tulla, sest oli tihedalt seotud sellega seonduvate
ideedega. Looduse säästmise eest julgelt välja
astudes teostas ta iseennast sellega, et täitis oma isikliku
ja poliitilise moraali nõudeid.
"Intelligentsus kohustab"
- Kas teadus teenib üldsuse hüvangut?
Silmitsi ohustatud maakeraga peaks inimlik intelligentsus
ennekõike häälestuma mitmesuguste ohtude kõrvaldamisele.
Seetõttu nõuab Dieter Lattmann, et intelligentsus
hakkaks sotsiaalselt kohustama: "Intelligentsus kohustab
- selle kasutamine peaks ühtlasi teenima ka üldsuse
hüvangut." See lause vastab põhiseaduse artikkel
14/2-le, vaid selle erinevusega, et seal on kirjas: "Omand
kohustab". Haritlased peavad igatahes silmapaistvaid andeid
oma varanduseks. Seetõttu ongi aeg nõuda intelligentsilt,
et ta võtaks endale sotsiaalseid kohustusi. Me vajame
uut teaduslikku eetikat. Selle põhjal ei ole sugugi lubatud
teha kõike, mida teadlased teha suudavad. Niisugune intelligents,
mis ei allu üldise heaolu nimel kõlblusreeglitele
ja ei otsusta äärmusolukordades mitte paljude hüvanguks,
vaid isekalt, ta võib olla niisama hävitav kui aatomipomm."
79
Tänapäeval lasevad paljud teadlased oma intelligentsust
kuritarvitada elu lagastavatel eesmärkidel, näiteks
militaarseks relvastumiseks ja aatomienergia tootmiseks. Samas
oleksid nende vaimsed võimed tungivalt vajalikud ilu säilitamiseks
maakeral, teede otsimiseks vägivallatuks kooseluks, alternatiivsete
energiate ja eluvormide välja arendamiseks ja selleks, et
leevendada inimkonna valitsevat puudust ja häda. Kõikides
eluvaldkondades sisalduvad avarad teadmised peaksid südametunnistusena
ajendama sekkuma ühiskonnaellu uutvalt.
Eelkõige peaksid ülikoolid kaasa aitama tänapäeva
"riskigruppide" probleemide lahendamisele. Inimesele,
kes kontrollib loengumärkmeid ja tutvub uuringutulemustega,
ei tundu, et kõrgkoolid orienteeruksid ellujäämisküsimustes.
Kõrgkoolid tunduvad ühiskonna jaoks otsustavatest
ülesannetest eemalduvat. Sageli ahendavad need uuringu "teaduseks
teaduse pärast". Liiga kitsa spetsialiseerumise tõttu
kaob aga teaduse silmist inimlike eluvajaduste tervik. Rooma
Klubi soovitab "ülikoolidel uurimusülesannete
ja arenguprojektide varal osaleda intensiivsemalt sotsiaalsete
probleemide lahendamisel. Ülikool peaks abistama laboratooriumina,
milles analüüsitakse möödanikku, testitakse
olevikku ja otsitakse alternatiive tuleviku jaoks. Selleks on
vaja paindlikke õppeplaane, mida kontrollitakse korrapäraselt
ja orienteeritakse olulistele teemadele. Ülikoolide ümberorienteerimine
peaks lähtuma elanikkonna hüvangust ja lähendama
neid ühiskonna ees seisvatele ülesannetele." 80
Veel peituvad nii mõnegi teadusliku uuringu taga militaarsed
huvid ja majanduslik kasuahnus. Pole tuvastatav, mil määral
suurendavad näiteks mehitatud kosmoselennud inimeste heaolu.
Nendele õhutab pigem varjatud poliitiline ja militaarne
konkurents. Miljardeid dollareid võib raisata kosmoseeksperimentide
peale; need rahuldavad valitsejate suurusehullust, aitavad teadlastel
karjääri teha ja vastavad nende erahuvidele, kes teenivad
kosmoseprojektide pealt. Sotsiaalsete probleemide lahendamisele
kohustuvad kodanikud ei tohi ühelgi teaduslikul avastusel
lasta röövida endalt julgust, vaid peaksid loodusteadlaste
teadmishuvi vaatlema kriitiliselt. - Kui lummav ka ei oleks mingi
kosmoseprojekt, pole see kaugeltki nii tähtis kui projekt
"Igaüks", mis tähelepanuväärsete
kivikeste asemel Kuult kätkeks palju tähelepanuväärsemaid
ja tungivalt vajalikke ideevälgatusi inimhinge sügavaimast
sisemusest." 81 Selle asemel,
et ühekülgselt taotleda üha tehnilisemaid leiutisi,
peaksime arendama sotsiaalset fantaasiat ja tegema sotsiaalseid
leiutisi, mis võimaldaksid inimestel harmoonilisemalt
elada koos ja jääda ellu.
Tähtsaid teadusvaldkondi kasutatakse tänapäeval
valdavalt hävituslikel eesmärkidel: selleks, et pidada
sõdu ja kurnata loodust. Selle asemel peaksid leidurid
nägema vaeva, saavutamaks hoopis niisuguseid teadmisi, mis
tooksid inimestele otsest kasu: tervishoius, haridussüsteemis,
toitumisel, liikluses, energia ja elamispinnaga varustamisel,
konfliktide poliitilisel lahendamisel, kasvatustöös.
Ka peaksid teadlased hakkama vastutama inimese ja looduse eest
ja mitte tegema poliitilisel eestkostel seda, mida tehakse neile
ülesandeks "ülaltpoolt". Nad ei tohiks rahulduda
üha uute aineteadmiste produtseerimisega, vaid peaksid seostama
oma teadmised inimliku kooseluga - seega poliitikaga.
Huvikeskmesse peaks tõusma inimene. Tänini on tehnikale
ja loodusteadustele pandud suuremat rõhku kui humanitaarteadustele.
Nüüd tuleks sotsiaalseid, bioloogilisi, psühholoogilisi
ja pedagoogilisi tõiku mõista paremini ja jõuda
seejuures inimlikule enesemõistmisele, mis viib suuremale
humaansusele. Teaduslikkus ei tohiks seisneda teadmiste korraldamises
tunnete osalemiseta. Selleks et inimene hakkaks uuritud fakte
mõistma nende kogutähenduses, tuleks teadlastel käsitleda
neid ka tunnete varal tundes.
Eriti kalduvad loodusteadlased kõike vaid "kainelt
abstraktselt mõõtma, loendama ja arvestama. Neil
puudub see peen tundmine, mis takistaks auahnusel loodust rusudeks
purustamast, rusudega mängimast ja neid võimaluse
korral uuteks saadusteks liitmast. See, et nad hävitavad
sealjuures loomulikke eluseoseid, ei kohuta neid, sest nad ei
registreeri neid tundepäraselt. Kui nad üldse midagi
tunnevad, siis tunnevad nad vaid oma vägivaldsust loodusse
sekkumisel loodusevalitsemise triumfina." 82
Sellest, kuidas tunnetest lahutatud teaduslikkus hülgab
inimlikkuse - ja kuidas tsiviilkuraazne sekkumine suudab tuua
niisuguse ebainimlikkuse päevavalgele ja peatada, sellest
räägib järgnev näide. Müncheni Ülikooli
psühhiaatriakliinikus viidi hingeliselt haiged inimesed
uuringueesmärgil hirmuseisunditesse. Muuseas näidati
patsientidele lõike õudusfilmidest, näiteks
stseeni filmist "Vaimuhaige": Vaimuhaige mees surmab
pistodaga dushi all seisvat noort naist. - Teise katse ajal lasti
patsiendid kuuma vette, mis keskmiselt 39 kraadiga ületas
kehatemperatuuri. - Patsientides tekitati tugevad hirmuseisundid,
selleks et katsetada rohukuulikestega, mis peaksid mõjuma
rahustavalt. Nende katsete korraldamiseks sai kliinik raha Saksa
Liiduvabariigi tsiviilkaitse ametkonnalt; arstid pidid uurima
medikamente, millega saaks paanikas kodanikke rahustada.
Niisuguste inimkatsete pärast tundsid kodanikud nördimust.
Elades kaasa hirmumaanidele tõid nad tänu psühhoteraapilisele
ja meditsiinilisele kompetentsusele ning kodanikujulgusele eksperimendid
avalikkuse ette. Ajalehe lugeja arvamuseveerul protesteeris muuseas
niisuguste katsete vastu ka grupp psühhoterapeute. Kuraazne
grupp algatas oma aineseltsis diskussiooni selle üle, kas
niisugused meditsiinilised uuringud on kooskõlas arstieetika
põhimõtetega. See grupp pidas niisuguste inimkatsete
tegemist vastutustundetuks isegi siis, kui nendes osalenud patsiendid
oleksid nendega nõustunud. Nende põhiargumendiks
oli: hirmumaania all kannatavad inimesed on hädas ja otsivad
abi. Nende abistamine ei tohi seisneda nende häda suurendamises
sellega, et neid viidaks eksperimentaalselt paanikasse. Pealegi
pole võimalik ette näha juhtumeid, mil katseline
hirmutamine tekitab mitte enam mööduvaid, vaid kestvaid,
progresseeruvaid ja pöördumatuid sümptoome. Nõnda
muudetakse hingeliselt haige inimene eksperimendiobjektiks.
Protesteeriti sellegi vastu, et katsed medikamentidega olid suures
osas sõjaliste uuringute teenistuses. Tuli ju katsetega
uurida psüühikat mõjutavaid raviaineid, mis
sõdade ja katastroofide puhul suruksid alla hirmu- ja
põgenemisreaktsioone. Tsiviilkaitset tähistatakse
"usaldatava kohutamise tingimatult vajaliku osana".
Kuid kas saab kohutamisest sündida midagi muud peale hirmu?
- Sekkunud kodanike järelduseks oli: tuleks astuda välja
igasuguste kohutamiste vastu - nii hirmumaaniat põdevate
patsientide eksperimentaalse kohutamise kui ka inimese ja looduse
pihta sihitud keemiliste ja radioaktiivsete hävitusstrateegiate
vastu.
Hirmukatsete vastases algatuses osalenud tahtsid psühholoogilise
teadmise ja tundevõime varal õnnetust ennetada
sellega, et avaldasid ennast poliitiliselt. Selle asemel et uurida,
kuidas saaks katastroofide puhul kodanikke keemiliselt "rahustada",
tundus neile ähvardavate katastroofidega silmitsi hädavajalik
tekitada endas ja teistes rahutust.
Osavõtlikkuse ja hoolitsemise
eetika.
Kirjeldatud hirmuuuring võib teaduslike tavaarusaamade
põhjal tunduda ohutu. Sageli on siin tähtis "objekti"
oma võimusse saamine, temaga manipuleerimine ja tema allutamine
oma uurimiseesmärkidele. Uurija isiklikud huvid ja hoiakud
sealjuures jäävad varjatuks ja veelgi rohkem varjatakse
seda, kuidas läheb teaduslikul "huviobjektil".
Nii hääletas CSU Maapäeva enamus, oma kristlikule
parteinimele vaatamata, ühemõtteliselt selle poolt,
et hirmumaaniat põdevaid patsiente tohib katseliselt hirmutada.
Ülikooli eetikakomisjon ei leidnud hirmukatsete juures midagi
laiduväärset.
Auschwitz, natside ebainimlik meditsiin, Tshernobõl, geneetika
ja aatomitehnika annavad märku sellest, et teaduse-eetika
toetab väärarenguid uuringus ja tehnikas. Kuna üha
enam "puudutab" kõiki inimesi see, millega teadus
tegeleb, peaks see hakkama avalikkusele oma tegemistest aru andma.
Teadus vajab demokraatlikku kontrolli, mille mainitud juhul algatasid
kriitilised kodanikud. Niisugune kohustuslik kontroll aitaks
kaasa enese poliitiliselt vastutusvõimetuks tunnistamise
vähenemisele teaduse vallas.
Tuleks tõstatada küsimused: Kas teaduslik tegutsemine
on kooskõlas aukartusega looduse ees, inimväärikusega,
loodu austamisega? Kas teaduslik tegutsemine teenib elu? - Ükski
eetikakomisjon ei saa võtta meilt isiklikku seisukohta.
Oma seisukoha peame kujundama oma arusaamade põhjal inimesest,
kutsealase identiteedi ja südametunnistuse põhjal.
Sel juhul ei pruugi teaduslik uuring lõppeda nii nagu
Christa Wolfi "Enese läbiproovimises". Seal resümeerib
peategelane professori vastas: "Teie preparaat on oivaline.
Meie eksperiment oli barbaarne mõttetus."
Hirmukatsed Müncheni Ülikoolis lõpetati. Kindlasti
aitas sellele kaasa see, et julged kodanikud poliitiliselt ja
moraalselt protesteerisid ning äratasid sellega avalikult
ka teiste kodanike tähelepanu ebaõigluse suhtes.
- Nad virgutasid teisigi vastupanule, elades kaasa kaasinimestele
ja olles osavõtlikud nende saatuse suhtes.
- Nad jäid kindlaks eetilistele põhimõtetele
ja keeldusid teadust pimesi uskumast.
- Nad informeerisid end täpselt kritiseeritud sündmustest
ja nende taustast.
- Nad omandasid põhjalikke erialateadmisi, et kummutada
ekspertide teadmisi.
- Nad ühinesid teistega ja otsisid protestikaaslasi.
- Nad kogusid julgust, selleks et oma arvamust avalikult teada
anda.
- Nad laskusid teisitimõtlejatega argumenteeritud vaidlusse.
- Nad ei lasknud end juhtivatel teaduslikel ekspertidel heidutada.
- Nad kasutasid omandatud teadmist südametunnistuse toetamiseks.
Ka neljakümne üheaastane algkooli õpetajanna
Fee Czisch 83 ei tahtnud enam lasta oma pedagoogilist südametunnistust
riigistada. Kooli võimu- ja võimetusestruktuuride
tõttu sattus ta identiteedikonflikti ja oli oma elukutsest
loobumise äärel. Südametunnistuse põhjendid,
mis ajendasid teda õppetööd ümber korraldama,
rajanesid pedagoogilistele teadmistele ja eetilistele põhihoiakutele.
Ta võttis oma julguse kokku ja muutis oma argipäeva
koolis põhjalikult. Väliseltki ei jäänud
seal vanast vähimatki järele. Klassiruumis segunesid
lasteaed, ateljee ja mängutuba. Juhitud õppetöö
asendus valdavalt vaba tööga. Rikkalikest töömaterjalidest,
raamatutest ja individuaalsetest õppevahenditest võisid
lapsed huvituda tunduvalt vähem. Selle asemel, et õppida
eranditult ainult peaga, tohtisid nad õppida tegutsedes
- kätega.
Õpetajanna pagendas hindenumbreid oma õppetööst
niivõrd, kuivõrd kooliseadused seda lubasid - ja
veel enamgi. Töö partnerite vahel ja väikestes
gruppides oli õppetöös alati nii endastmõistetav
nagu õppimine mängu teel. Koostööks kutsuti
kooli vanemad. Ulatuslike muudatuste ajal säilitas õpetajanna
kolleegidega kontakti. Mõnes mõttes mõjus
ta nende peale nakatavalt.
Erinevate nõuete tõttu võis iga õpilane
õppida vastavalt oma jõudlusvõimele ja omaenda
tempos. Kõik õpilased ei olnud sunnitud samaaegselt,
sama meetodi varal ning üht ja sedasama õppemahtu
omandama. - Nagu võiski oodata, tekkis traditsiooniliselt
õppetöölt avatud õppetööle
üleminekul lastel, õpetajatel ja vanematel ebakindlus.
Teatud määral tekkis "kaootilisi" olukordi,
ent õpetaja tuli nendest teadlikult välja.
Muutused igatahes olid hämmastavad. Huvi õppimise
vastu ja õppimisvalmidus kasvasid, mõnd õpilast
oli klassiruumist raske välja saada. Õpilased muutusid
abivalmimaks, eneseteadlikumaks ja julgemaks. - Nende agressiivsus
vähenes nii, et nende klass paistis silma rahuarmastusega.
Lapsed said sõpradeks ja nende vanemad headeks tuttavateks.
Lapsed muutusid iseenda ja teiste suhtes peenetundelisemaks.
Selle protsessi juures, mida too õpetajanna julges algatada
ilmneb: kodaniku julge enesemääranguga kaasneb alati
vajadus teiste ja enda jaoks midagi ära teha. Õpetajanna
andis südametunnistusele shansi. Kodanikujulguse kaudu omandas
ta kutsealase identiteedi. Seetõttu talus ta seda, et
üks ülemus pidas vilgast tööd klassiruumis
liiga "rahutuks", olgugi et õpilased õppisid
üksteist arvestama. Tavapärase koolikorralduse aspektidest
vaadatuna toimus midagi "korratut". Seetõttu
ei antud õpetajannale niisugust kutsealast hinnangut,
mida ta silmapaistava töö põhjal pälvis.
Ta leppis sellega, sest kõiki osalisi rõõmustas
parem tulemus elus.
Fee Czisch ei lootnud seda enne, kui suhtumised muutusid. Oma
isiku varal loodava minapildi konfliktis ametkonnalt loodetud
kohanemisega juhindus ta oma pedagoogilisest südametunnistusest.
See ajendas teda muutma suhteid seal, kus tal oli see võimalik.
Tsiviilkuraazi varal söandas pedagoogilist taiplikkust rakendada
uudsesse pedagoogilisse tegevusse.
Sealjuures muutus õpetajannas oluline - õigluse
eetika muutus osavõtlikkuse ja hoolitsemise eetikaks.
- Koolides valitseb valdavalt "õigluse" eetika:
kõik on võrdõiguslikud, hinnatakse objektiivselt,
valitakse välja õiglaselt, otsustatakse umbisikuliselt.
Igaühel on võrdsed shansid, mida võib teistega
konkureerides pöörata enda käsuks. See, kes ei
suuda seda, kõrvaldatakse - õiglaselt - halbade
hinnete abil. Sellega eksib kool inimliku moraali põhikavatsuse
vastu: kaasinimest mitte kahjustada, teda mitte solvata jämedalt,
vaid abistada.
See, mida vajavad lapsed, noored ja abivajajad, samuti maakera
pääsemiseks, see pole üksnes õigluse eetika.
Me vajame ka osavõtlikkuse ja hoolitsemise eetikat. See
ajendab hoolitsema nii iseenda kui ka teiste heaolu eest. See
hõlmab kaastunnet, võõrast kannatusest osavõttu
jagamise kunsti. See on vastutuse eetika; see järgib mitte
ainult mõistust, vaid ka "südame häält".
Tal on "suhe" põhialusega ja ta lubab kaasa
tunda. Osavõtlikkus aktiviseerib jõudu, mida on
vaja abistamisel. Määrav pole mitte suundumine eesmärgile,
vaid suundumine toimumisse, ühinemine toimumistega, mis
elu ei haava, vaid säästavad.
Fee Czisch on oma resignatsioonitegureid vaadelnud täpselt
ja muutnud need konstruktiivseks. Ta oli tundnud häbi laste
ja iseenda ees, sest oli toiminud vastupidiselt oma pedagoogilistele
teadmistele ja inimlikule tundevõimele. Niisugune väärtuste
konflikt temas
eneses ajendas teda oma kutsealast argipäeva ümber
kujundama. - Lisaks sellele tundis ta ära, et ei piisa inimsõbralike
tingimuste loomisest klassiruumi piirides. Pidevalt võttis
ta endale kohustusi kodanikualgatusgrupis AKTION HUMANE SCHULE
BAYERN (Aktsioon Bayeri Humaanne Kool, tõlk) ja
töötas kaasa ühes poliitilises parteis 84
. |