|
VIVEKANANDA - KARMA JOOGA
Igaüks
on vajalik omal kohal
S>nkhya
- filosoofia koolkonna järgi on loodus kokku pandud kolmest
jõust, mille nimed sanskriti keeles on Sattva,
Rajas ja Tamas. Füüsikaterminite keeles
võiks nende vasted olla tasakaal, liikumine ja inerts.
Tamas'ele on omane pimedus ja loidus. Rajas on püsimatu
pürgimine mingi eesmärgi poole või põgenemine
millegi eest. Sattva on tasakaal Tamas'e ja Rajas'e
vahel.
Need kolm loomujoont (mõjuvõimu) on ka igas inimeses.
Mõnikord võimutseb Tamas ja me muutume laisaks,
ei viitsi liikuda ega toimetada. Meel nüristub. Mõnikord
on jälle tegutsemine ülekaalus ja mõnikord valitseb
tegutsemise ja tegevusetuse vahel tasakaal. Ka inimesed on erinevad:
mõned on tuimad, nürid ja laisad, teised seevastu
on aktiivsed ja tarmukas. Mõnes aga hoomame aktiivsuse
ja passiivsuse tasakaalust põhjustatud rahu ja lembust.
Nende kolme loomujoone enam-vähem tüüpilisi esindajaid
võime täheldada kõiges, mis loodud: loomades,
taimedes ja inimestes.
Neil kolmel loomujoonel on tähtis koht ka karma-jooga õpetuses.
Karma-jooga õpetab, mis on nende olemus ja kuidas neid
kasutada nii, et oskaksime tegutseda paremini. Inimühiskond
on mitmekesine organisatsioon. Kõik me tunneme moraali
ja kohusetunde mõisteid, aga samas teame, et nende mõistete
sisu on erinevates maades vägagi erineb. See, mis ühel
maal on moraalne, võib teisel olla ebanormaalne. Näiteks
mõnes riigis võivad nõod omavahel abielluda,
aga teises on see keelatud. Mõnes riigis tohib abielluda
vaid üks kord, teises mitu korda. Ka muud moraalireeglid
võivad varieeruda. Siiski teame, et on olemas ka selliseid
moraalinõudeid, mis kehtivad ühtemoodi kõigi
inimeste jaoks.
Samal viisil varieeruvad ka inimeste kohustused. Tegu, mis mõned
riigis on kohustuslik, võib teises olla eksisamm. Ent
ka kohustusi on selliseid, mis puudutavad kõiki inimesi.
Meile võib avaneda kaks teed tõe juurde: teadmatute
tee, mille järgi vaid üks tee on õige ja kõik
teised valed, ja teadjate tee, mis lubab inimese kohustuste ja
moraalireeglite varieerumist vastavalt tema vaimsele arengutasemele.
Oluline on teada, et moraalinõudeid on mitmesuguseid ja
teatud oludes kehtivad nõuded võivad teistes oludes
osutada kõlbmatuks.
Näiteks on kõik suured õpetajad öelnud:
"Ära võitle kurjaga."
Nende moraali ideaal on vägivalla vältimine. Aga me
mõistame, et kui üsna suur hulk inimesi jälgiks
seda ideaali, siis laguneks ühiskondlik kord, kurjus võtaks
võimust, sõgedad võtaksid meie vara ja teeksid
meiega mida tahes. Isegi üksainus päev, mil loobutakse
vastupanust kurjale, põhjustaks katastroofi. Ja siiski
tunneme oma südames tõe, mis peitub sõnades:
"Ära võitle kurjaga!"
Meile on see kõrgeim ideaal. Ometi ei käi enamus
inimkonnast selle õpetuse järgi. Neilt seda nõuda
tähendaks nende üle kohut mõista. See võiks
tekitada mõnes inimeses liigseid süümepiinu,
sest nad tunneksid pidevalt, et toimivad valesti. Püsiv
enesepõlgus teeks rohkem halba kui muud nõrkused.
Enesepõlgusest algab nii üksikisiku kui ka kogu rahva
allakäik.
Meie esimene ülesanne on hoiduda enesepõlgusest,
sest arengu huvides peame kõigepealt uskuma iseendasse
ja seejärel Jumalasse. Sellepärast on ainus võimalus
möönda, et moraal ja kohustused on sõltuvad
olukordadest. Inimene, kes võitleb sõgedusega,
ei ole sugugi alati vääral teel. On olukordi, kus vastuhakk
kurjale on lausa kohustuslik.
Lugedes Bhagavad-Gitat on paljud Lääne inimesed hämmingus,
kui Shri Krishna II peatükis silmakirjalikult nimetab Ardzunat
argpüksiks, kuna ta keeldub võitlemast sellepärast,
et vastasleeris on tal sõpru ja sugulasi ja vastupanu
vältimine on ligimesearmastuse kõrgeim ideaal. Peame
teadma, et äärmuslikud vastandid mõjuvad ühtviisi.
Kui valguse võnkesagedus on liiga madal või liiga
kõrge, siis silmad ei suuda seda vastu võtta. Sama
käib ka heli tajumise kohta. Me ei kuule liiga madalaid
või liiga kõrgeid helisid. Samuti on lugu vägivalla
ja vägivallast hoidumisega. Mõni inimene ei võitle
kurjaga sellepärast, et ta on arg ja laisk. Ta loobub vastupanust,
kuna ta pole selleks suuteline, kuigi tahaks. Teine aga teab,
et soovi korral suudab anda hävitava löögi, aga
ta ei ründa, vaid õnnistab oma vaenlast. See, kes
ei osuta vastupanu oma arguse pärast, teeb pattu ega saa
vägivalla vältimisest mingit kasu; teine aga teeks
pattu, kui ta kurjale vastu hakkaks. Buddha, kes loobus troonist
ja positsioonist, ilmutas tõelist enesesalgamist. Kerjuse
puhul ei saa rääkida eneseohverdusest, sest tal pole
midagi, millest loobuda. Seega peame olema ettevaatlikud, ja
uurima olukorda põhjalikult, enne kui otsustame, kas tegu
on vägivallast loobumisega arguse pärast või
ideaalse ligimesearmastusega. Esmalt teeme enesele selgeks, kas
meil on piisavalt vastupanujõudu. Kui jõudu on
ja loobume vägivallast, siis on see armastusväärne
tegu. Kui me pole võimelised vastupanuks, aga proovime
end veenda, et võitlusest loobumine on tingitud ligimesearmastusest,
siis toimime valesti. Ardzuna muutus araks, kui nägi vastasleeri
võimsust. Tema petlik ligimesearmastus pani teda unustama
oma kohustusi oma maa ja kuninga vastu. Sellepärast nimetaski
Shri Krishna teda teesklejaks, öeldes: "Kõneled
nagu kohane targale mehele, aga teod paljastavad sinus argpüksi.
Tõuse üles ja võitle."
See on karma-jooga põhiidee. Karma-joogi mõistab,
et vastupanust loobumine on kõrgeim ideaal. Samuti teab
ta, et vastupanust loobumine on ka võimas relv. Ta teab
ka, et vastuhakk kurjale on samm seisundi poole, mil ollakse
piisavalt võimas, et vastupanust loobuda. Selleks, et
saavutada see kõrgeim ideaal, on inimene kohustatud kurjaga
võitlema. Ta peab vaeva nägema ja võitlema
kõigest jõust. Alles siis, kui tal on piisavalt
jõudu ja oskusi kurjusest jagu saada, on tema loobumine
vastupanust õigustatud.
Kord kohtasin vana tuttavat põllumeest, kes varem oli
jätnud mulle üpris juhmi ja eluvõõra
mulje. Ta ei tahtnud õppida midagi uut ja üldse elas
rohkem loomade kui inimeste kombel. Nüüd küsis
ta minult, kuidas ta võiks õppida tundma Jumalat
ja vabaneda taassündide ahelast. "Kas oskad valetada?"
küsisin temalt. Mees vastas: "Ei oska." Ütlesin:
"Siis pead õppima valetama. Parem on valetada, kui
elada nagu loom või puupakk. Sa ei ole piisavalt aktiivne.
Mulle tundub, et sa pole saavutanud rahulikku ja selget meeleseisundit,
milleni võib viia tegutsemine. Sa pole võimeline
isegi halba tegema, oled liiga tönts." Muidugi oli
see üks äärmuslikemaid juhtumeid ja tegin tema
kulul veidike nalja. Tahaksin siiski rõhutada tõsiasja,
et inimene peab olema piisavalt aktiivne, et jõuda tegutsemise
kaudu täiusliku rahu seisundisse.
Tegevusetus on see, mida tuleb vältida kõigi vahenditega.
Igasugune tegutsemine on vastupanu. Hakka vastu kõigele
kurjale - nii psüühilisele kui ka füüsilisele.
Kuivõrd edukas on vastuhakk, sedavõrd valdab sind
rahu. Lihtne on öelda: "Ära vihka kedagi, ära
võitle kurjaga," aga me kõik teame, mida see
tegelikkuses tähendab. Inimeste pilgu all teeskleme vastupanust
loobumist, aga südant närib piin. Väidame, et
igatseme rahu, mida toob loobumine vastupanust, aga sisimas tunneme,
et vastupanu mõjuks meile paremini. Kui rikastumist peetaks
tõeliselt halvaks teoks, siis ei söandaks küll
keegi endale vara jahtida; ometi oleksid mõtted raha juures
nii ööl kui päeval. Paraku on see mõttetu
teesklus. Pigem minge rahajahile, ja kui olete kogenud kõiki
sellest tulenevaid piinu ja naudinguid, siis tuleb vabanemine
ja rahu. Niisiis, rahuldatud, saabub aeg, mil märkad, et
võim ja varandus pole midagi väärt. Aga alles
pärast seda, kui oled rahuldanud oma himud ja kogenud kõike,
mida see kaasa toob, võid saavutada rahu ja enesevalitsemise.
Sügava rahu ja enesevalitsemise ideaale on ülistatud
tuhandeid aastaid, igaüks meist on kuulnud sellest lapseeast
alates, aga ainult vähesed on saavutanud sellise taseme.
Tundub, et kogu oma elu jooksul olen näinud vaevalt paarikümmet
inimest, kes on tõeliselt talitsetud ja üle igasugusest
vastupanust. Ja ometi olen läbi käinud pool maailma.
Iga inimene peaks valima oma ideaali ja püüdlema selle
poole. See viib edasi kindlamalt kui tallata teistelt laenatud
ideaalide radu, mis käivad ehk üle jõu. Kui
nõuame lapselt, et ta kõnniks 30 km, siis ta kas
sureb või lohistab end poolsurnult eesmärgile. Sageli
anname teistele selliseid üle jõu käivaid ülesandeid.
Me ei pööra tähelepanu sellele, et inimeste võimed
ja anded on erinevad. Kellelgi pole õigust halvustada
teise ideaale. Igaüks andku eesmärgi nimel oma parim.
Inimesed võistlevad "eri klassides". Näiteks
tõstmises ei võrrelda omavahel kerge- ja raskekaallase
tulemusi. Miks siis võrrelda omavahel vaimselt erinevate
inimeste ideaale?
Loomistöö eesmärk on ühtsus, mis avaldub
erinevuste kaudu. Olgu indiviidid kuitahes erinevad, nende taust
on ikka ühtne. Erinevad iseloomud ja inimklassid kajastavad
loomistöö loomulikku vaheldusrikkust. Just sellepärast
ei tohiks me mõõta eri inimesi sama mõõdupuuga
ja nõuda neilt ühetaolisi ideaale. Liiga kõrged
ideaalid nõuavad üliinimlikke pingutusi, mille tulemusena
inimene hakkab end süüdistama saamatuses. Enesepõlgus
aga takistab lähenemist usule ja headusele. Meie kohus on
innustada igaüht pingutama temale sobiliku ideaali nimel
ja samaaegselt aidata tal leida ideaal, mis on võimalikult
lähedane õigele.
Hindude moraalisüsteemis on lisaks üldinimlikele kohustustele
igal indiviidil veel teda isiklikult puudutavad kohustused. Hindu
alustab oma elu õpilasena. Abiellumisega saab temast pereisa.
Vananedes tõmbub ta elust kõrvale, eraldub maailmast
ja temast saab sannajaasi. Iga etapiga kaasnevad omad kohustused.
Ühtki astet ei või pidada teisest kõrgemaks.
Abielumehe elu on sama väärtuslik kui usutööle
andunud selibaadi elu. Kojamehe ja kuninga töö on samavõrd
lugupeetavad. Võtame kuninga troonilt, paneme tänavat
pühkima ja vaatame, kuidas ta toime tuleb. Või asetame
kojamehe troonile ja vaatame, kuidas tal valitsemine laabub.
Pole õige arvata, et erak on suurem kui see, kes rabeleb
elukeerises. Palju raskem on Jumalat teenida keset argielu, kui
eemalduda sellest ja elada vaba erakuelu. Hiljem vähenes
Indias erinevate astmete arv kahele: jäid pereisa- ja mungaseisus.
Pereisa täidab kõiki kodanikukohustusi. Munk pühendub
kogu oma jõuga usule, jutlustamisele ja Jumala teenimisele.
Esitan teile mõned lõigud seda teemat käsitlevast
Mah>-Nirv>na-Tantra'st
ja te mõistate, et pereisa kohustuste täitmine ei
ole sugugi kerge.
Pereisa peab olema usin jumalateenija. Tema elusiht peaks olema
Jumala tunnetamine. Samaaegselt peab ta pidevalt täitma
oma argikohustusi. Oma tegutsemise tulemused peab ta andma Jumalale.
Kõige raskem siin ilmas on töötada ilma lõpptulemusele
mõtlemata. Tuleb aidata vaeseid, ootamata tänu. Tuleb
teha head, taotlemata au ja kuulsust. Ka suurim argpüks
võib tegutseda kangelasena, kui maailm teda kiidab. Hullgi
võib teha kangelastegusid, kui ühiskond teda tunnustab.
Ent tõeline ohver, mida inimene saab tuua, on teha jätkuvalt
head hoolimata teiste kiitusest või laitusest. Pereisa
esimene kohustus on teenida perele elatist, ilma et ta valetaks,
petaks või varastaks. Ta peab meeles pidama, et elada
tuleb Jumalat ja vaeseid teenides. Kuna isa ja ema on Jumala
nähtavad asemikud, siis peab pereisa nendegi eest hästi
hoolitsema. Kui vanemad on rahul, siis on ka Jumal rahul. Laps,
kes kunagi ei ütle oma vanematele halbu sõnu, on
tõeliselt hea laps. Vanematega ei tohi teha rumalat nalja
ega olla vihane või äge. Laps peab siiralt austama
oma vanemaid.
Esmalt peab pereisa toitma ja katma oma vanemad, lapsed ja vaesed,
alles siis võib ta iseenda peale mõelda. Vastupidi
toimides teeks ta pattu. Kuna isa ja ema on andnud talle keha,
siis peab pereisa taluma kasvõi tuhandeid piinu selle
nimel, et teha head oma vanematele.
Ka oma naise vastu on pereisal kohustused. Ta ei tohi teda laita.
Ta peab hoolitsema oma naise eest sama hästi kui ema eest.
Ka suurimates raskustes ja vaevades ei tohi ta olla naise peale
vihane.
Seda, kes mõtleb teisele naisele või mõtteski
puudutab teist naist, tabab õnnetus.
Naiste kuuldes ei tohi mees sobimatult kõnelda. Ta ei
tohi kiidelda oma jõuga ega ärbelda oma tegudega.
Pereisa peab alati olema oma naisele meele järele, andes
talle raha ja riideid, olles armastav ja truu. Tema sõnad
olgu naisele nagu nektar ja tema teod ärgu valmistagu naisele
kunagi meelehärmi. Meest, kes on võitnud voorusliku
naise armastuse, saadab edu usus ja elus.
Laste vastu on pereisal järgmised kohustused:
Poissi peab kasvatama armastusega nelja-aastaseks. Õpetama
peab teda 16-nda eluaastani. Kahekümneselt peab ta hakkama
mingit ametit pidama ja nüüd peab isa temaga suhtlema
nagu võrdväärsega.
Tütart tuleb kasvatada samamoodi ja tema eest kõigiti
hoolitseda. Kui tütar abiellub, siis peab isa andma talle
kingitusi vastavalt oma varakusele.
Kui mehe õed-vennad või nende lapsed on vaesed,
siis peab pereisa ka neid aitama. Samamoodi on ta kohustatud
aitama ka teisi sugulasi, sõpru ja teenijaid, külarahvast
ja vaeseid. Ta peab abistama igaüht, kes tuleb abi paluma.
Kui pereisa ei hooli abivajajatest sugulastest ja vaestest, siis
peetakse teda elajaks. Ta ei ole inimene.
Pereisa ei tohi liialt kiinduda toitu ja rõivastesse ega
hellitada oma keha. Pereisa peab olema puhas nii kehalt kui mõtetelt.
Ta peab olema toimekas ja töökas.
Vaenlaste vastu peab pereisa vapralt välja astuma. Ta ei
tohi halisedes nurka pugeda ega rääkida rumalusi alistumisest.
Kui ta ei astu julgelt vaenlasele vastu, siis ei täida ta
oma kohust. Sugulaste ja sõprade vastu peab ta olema leebe
kui talleke.
Pereisa ei tohi austust avaldada halbadele inimestele. Kui ta
hindab halbu inimesi, siis kaitseb ta sõgedust. Seevastu
on suur viga mitte märgata neid, kes tõepoolest väärivad
austust: häid inimesi. Pereisa ei või kiirelt sõbruneda.
Iga vastutulijat ei võeta sõbraks. Esmalt tuleb
jälgida inimeste tegusid ja nende suhtlemist teiste inimestega,
põhjalikult järele mõelda ja alles siis luua
sõprussuhteid.
Pereisa ei tohi kõnelda kolmest asjast: tal ei sobi rääkida
oma kuulsusest ega kiidelda oma võimete ja jõukusega;
ta ei tohi välja lobiseda seda, mida talle on usaldatud.
Mees ei tohi öelda, et ta on vaene, ega ärbelda rahaga.
Igaüks kandku hoolt oma asjade eest. Mehe püha kohus
on seista oma pere huvide eest. Kui ta seda ei tee, võidakse
teda ebanormaalseks pidada.
Pereisa on kogu ühiskonna tugisammas. Tema on ühiskonna
peamine majandaja. Vaesed, nõrgad, lapsed ja naised elavad
tema teenistusest. Niisiis on tal omad kohustused. Pereisa peab
tundma end tugevana, võimelisena täitma neid kohustusi.
Ta ei tohi tunda, et ideaal on talle kättesaamatu. Kui teda
tababki ebaedu või mingi äpardus, siis peaks ta hoidma
seda enda teada. Kui ta ühineb mingi ebakindla ettevõtmisega,
siis peaks ta sellest vaikima. Oma plaanide paljastamine pole
mitte ainult sobimatu, vaid nõrgendab meest nii, et ta
ei suuda edaspidi täita ka oma igapäevaseid kohustusi.
Ta peab pidevalt pingutama nii teadmiste kui ka jõukuse
suurendamiseks. Mees, kes ei täida oma kohustusi, pole lugupidamist
väärt. Pereisa, kes ei pinguta maise heaolu jaoks,
ei täida moraalireegleid. Tema laiskus ja tegevusetus teevad
temast moraalitu, kuna ta ei hoolitse nende eest, kes on temast
majanduslikult sõltuvad. Kui ta saab rikkaks, siis saab
ta väga paljusid aidata.
Kui selles linnas poleks olnud neid, kes soovisid saada rikkaks,
kuidas oleks siin siis tekkinud kultuur? Kes oleks siis ehitanud
ilusaid maju? Kes oleks kinkinud raha heategevuse jaoks?
Sellisel juhul on varanduse hankimine hea, sest raha antakse
edasi abivajajatele. Pereisa on elu ja ühiskonna keskpunkt.
Temale tähendab vara hankimine ja õige kasutamine
Jumala teenimist. Pereisa, kes tahab rikastuda ausal teel ja
hea eesmärgi nimel, teeb oma hinge päästmiseks
täpselt samapalju kui oma kambris palvetav munk või
nukk. Nende kaudu näeme sama vooruse kaht erinevat poolt.
Neid mõlemaid innustab armastus kõige vastu, mis
Jumalaga seotud. Selle nimel loobuvad nad omakasust ja ohverdavad
end Jumala teenimisele.
Pereisa peab oma nime puhta hoidma. Ta ei tohi mängida hasartmänge
ega veeta oma aega halbade inimeste seltsis. Ta ei tohi valetada
ega põhjustada teistele kannatusi.
Sageli võtavad inimesed ette töid, millega nad ei
suuda hakkama saada. Sellega petavad nad oma eesmärgi nimel
ka teisi. Ka aeg võib mängida suurt rolli: see, mis
täna paistab ebaõnnestumisena, võib homme
osutuda suureks võiduks.
Pereisa peab kõnelema tõtt ja kõnelema sõbralikult.
Ta peab kasutama sõnu, mis inimestele meeldivad. Ta ei
tohi kõnelda teiste inimeste asjadest.
Kaevates basseine, istutades puid tee äärde, rajades
puhkepaiku inimestele ja loomadele, ehitades teid ja sildu -
niimoodi rühib pereisa selle sama eesmärgi poole, kuhu
pürgivad joogidki.
Niisiis - pereisa kohustus karma-jooga õpetuse järgi
on toimekus. Kui aga pereisa sureb võitluses oma maa või
usu eest, siis saavutab ta sama eesmärgi kui joogi oma mõtlusega.
Oluline on mõista, et inimeste kohustused on väga
erinevad ja ühed kohustused pole teistest paremad.
Iga ülesande jaoks on oma koht ja oma kohustusi peame täitma
just nendes oludes, kus parasjagu elame.
Põhiline karma-jooga õpetuses on igasugune nõrkuste
hukkamõistmine. Nõrkusi tuleb vältida filosoofias,
usus ja töös. See mõte on mulle kõigist
usulistest õpetustest kõige lähedasem. Kui
loed Veedasid, siis märkad, et seal kordub alatasa sõna
"kartmatus" - ära karda midagi. Hirm on nõrkuse
märk. Mees peab täitma oma kohustusi, kartmata maailma
pilget ja naeru.
Kui mees tõmbub Jumala teenimiseks erakuellu, siis ei
tohi ta mõelda, et need, kes elavad ja töötavad
maailma heaks, ei teeni Jumalat. Samuti ei tohi pereisad mõelda,
et maailmast loobunud erakud on tühipaljad hulgused. Igaüks
on oma kohta väärt. Selle väite selgituseks jutustan
järgmise loo.
Ühel kuningal oli kombeks küsida kõigilt sannajaasidelt,
kes tulid tema maale: "Kumb on suurem - kas see, kes loobub
maailmast ja hakkab sannajaasiks või see, kes elab maailmas
ja täidab pereisa kohustusi?" Paljud targad mehed otsisid
küsimusele vastust. Mõned arvasid, et sannajaasi
on suurem ja kuningas soovid, et nad tõestaksid oma väidet.
Kui nad seda ei suutnud, siis käskis kuningas neil abielluda
ja olla pereisa. Teised ütlesid: "Pereisa on suurem."
Ka nendelt nõudis kuningas tõestust. Kui nad ei
suutnud tõestada, siis käskis kuningas ka neil hakata
pereisadeks.
Lõpuks tuli üks noor sannajaasi ja kuningas esitas
temalegi sama küsimuse. Sannajaasi vastas: "Oo, kuningas,
igaüks on suur omal kohal." "Tõesta,"
palus kuningas. Sannajaasi vastas. "Võin tõestada,
aga sa pead tulema ja elama minu kombel mõned päevad,
et võiksin sulle seda tõestada." Kuningas
nõustus ja lahkus koos sannajaasiga oma riigist. Nad rändasid
läbi mitme maa, kuni jõudsid ühte suurde kuningriiki.
Pealinnas oli suur pidu. Kuningas ja sannajaasi kuulsid muusikat,
trummipõrinat ja heeroldite hääli. Piduriides
inimesi oli kogunenud tänavatele heeroldeid kuulama. Need
kuulutasid valjuhäälselt, et printsess, selle maa kuningatütar,
kavatseb valida endale abikaasa tänavale kogunenud rahvahulgast.
Vana kombe järgi valisid printsessid Indias endale niimoodi
mehe. Igal printsessil olid tulevasele abikaasale omad nõudmised.
Mõned soovisid kõige ilusamat, teised kõige
targemat ja kolmandad kõige rikkamat meest. Kõik
ümbruskonna printsid panid selga oma parimad rõivad
ja läksid end esitlema. Mõnikord olid neilgi käskjalad,
kes ülistasid oma isandat ja selgitasid, miks printsess
just tema isanda peaks valima. Printsessi kanti troonil, ta vaatas
ja kuulas. Kui kuuldu teda ei rahuldanud, käskis ta kandjatel
teed jätkata. Hüljatud kosilasele ei pööratud
enam tähelepanu. Kui aga printsessile keegi väga meeldis,
siis heitis ta temale lillevaniku kaela. See mees sai tema abikaasaks.
Nüüd soovis endale meest leida selle maa printsess,
kuhu kuningas ja sannajaasi olid jõudnud. Ta oli maailma
kauneim printsess ja tema mees pidi saama pärast printsessi
isa surma kuningaks. Printsess soovis leida kõige kaunima
mehe, aga ükski seninähtuist polnud talle piisavalt
meele järele. Printsessile oli sel eesmärgil korraldatud
juba mitmeid pidustusi, aga mees oli leidmata. Nüüd
olid käimas kõige suurejoonelisemad pidustused. Rahvast
oli rohkem kui varem. Printsess istus troonil, millega teda ringi
kanti. Aga printsess ei hoolinud kellestki. Tundus, et pidu läheb
luhta. Just siis ilmus üks noormees, sannajaasi. Ta seisis
väljaku nurgas ja vaatas, mis toimub. Ta oli väga suursugune
ja kui printsess teda nägi, heitis ta kohe noormehele pärja
kaela. Noor sannajaasi võttis pärja kaelast ja viskas
tagasi, öeldes: "Mida see tähendab? Ma olen sannajaasi.
Miks peaksin abielluma?" Maa kuningas arvas, et noormees
on vaene ega julge sellepärast printsessiga abielluda. Ta
ütles: "Koos tütrega saad pool kuningriiki ja
pärast mu surma teise poole," ning asetas pärja
tagasi noormehe kaela. Noormees andis pärja tagasi ja ütles:
"Ma ei taha abielluda," ning tõttas eemale.
Aga printsess oli noormehesse nii armunud, et ütles isale:
"Ma pean ta leidma, muidu suren." Ja ta ruttas mehele
järele. Siis lausus sannajaasi, kes oli oma väite tõestamiseks
tulnud sellele maale, end saatvale kuningale: "Järgneme
neile." Ja nad kõndisid parajat vahemaad hoides nende
järele. Noor sannajaasi, kes oli keeldunud printsessiga
abiellumast, kõndis pikki kilomeetreid mööda
teed, kuni jõudis metsaservale ja põikas teelt
kõrvale metsa. Printsess läks talle järele,
samuti ka kuningas ja sannajaasi. Noor sannajaasi tundis selles
metsas iga rada. Varsti oli ta kadunud ja printsess ei suutnud
teda enam leida. Lõpuks istus printsess kivile ja hakkas
nutma, sest ta oli eksinud. Siis tulid kuningas ja teine sannajaasi
tema juurde ja ütlesid: "Ära nuta, kui valgeks
läheb, siis me juhatame su metsast välja. Puhkame siin
selle puu varju all ja varahommikul läheme teele."
Üks väike lind elas oma perega selle puu otsas. Ta
vaatas alla ja nägi inimesi puu alla ning ütles oma
naisele: "Kallis, mida me teeme? Meil on külalised,
on talv, ja meil pole tuld." Ta lendas ära, leidis
hõõguva tuletuki, võttis selle noka vahele
ja laskis sellele kukkuda oma külaliste ette. Inimesed tõid
puid juurde ja tegid leegitseva lõkke. Aga väike
lind polnud ikka veel rahul ning ütles oma naisele: "Mu
kallis, mida me teeme? Meie külalised on näljased,
aga meil ei ole midagi toidupooliseks pakkuda? Mina olen pereisa,
minu kohus on külalisi toita. Pean tegema, mida suudan.
Annan neile oma keha." Ja ta sööstis lõkkesse
ning suri. Külalised nägid tema kukkumist ja püüdsid
teda päästa, aga lind oli olnud liiga kiire.
Pisilinnu naine nägi, mida ta elukaaslane tegi. Ta ütles
oma poegadele: "Külalisi on kolm ja neil on toiduks
vaid üks väike lind. Sellest ei jätku. Minu kui
naise kohus on hoolitseda selle eest, et mu mehe töö
asjatult hukka ei läheks. Annan neile ka oma keha."
Ta kukutas end tulle ja põles surnuks.
Linnupojakesed nägid, kuidas toimisid nende vanemad ja märkasid,
et külalistel ei ole ikka veel piisavalt toitu. Nad ütlesid:
"Meie vanemad tegid, mida suutsid. Aga sellest ei piisa.
Anname neile ka oma kehad." Ja nemadki sööstsid
tulle.
Olles hämmingus sellest, mis juhtus nende silme all, on
loomulik, et kolm teelist ei suutnud linnukesi süüa.
Nad veetsid öö ilma toiduta ja hommikul juhtisid kuningas
ja sannajaasi printsessi koduteele. Printsess läks tagasi
isa juurde.
Siis ütles sannajaasi kuningale: "Kuningas, nüüd
oled näinud, et igaüks on suur omal kohal. Kui soovid
elada maailmas, siis ela nagu need linnukesed: ole iga hetk valmis
end teiste eest ohverdama. Kui tahad maailmast lahti öelda,
siis ole selle noore sannajaasi sarnane, kellele kaunis naine
ja kuningriik ei tähendanud midagi. Kui tahad olla pereisa,
siis ohverda oma elu teiste heaks. Kui tahad tõmbuda eraklusse,
siis ära heida pilkugi ilu, võimu ja varanduse poole.
Igaüks on suur omal kohal, aga kohustused on igaühel
erinevad."
|