|
VIVEKANANDA - KARMA JOOGA
Töö
saladus
Teiste aineline toetamine ja nende päästmine viletsusest
on tõesti suur tegu. Mida suuremad vajadused, seda suurem
olgu abi. Ja abi on seda suurem, mida ulatuslikum ta on. Kui
suudame rahuldada puudustkannataja vajadusi tunniks, siis abistame
teda veidike. Kui suudame kõrvaldada tema mure aastaks,
siis aitame rohkem. Aga kui suudame rahuldada tema vajadused
igaveseks, siis on see suurim abi, mis üldse võimalik.
Ainult vaimne teadmine suudab teha meie vaevadele lõpu.
Igasugune muu teadmine rahuldab meie vajadusi vaid ajutiselt.
Ainult vaimne teadmine muudab olematuks võime soovida.
Sellepärast ongi vaimne abi suurim, mida saab anda. Inimkonna
suurim heategija ongi see, kes jagab inimestele vaimset teadmist.
Ajalugu osutab, et sellised heategijad on alati olnud vaimuhiiglased.
Rajaneb ju kogu eluline tegevus vaimsusele. Vaimult tugev ja
terve inimene on terve igas suhtes, kui ta vaid tahab olla. Alles
siis, kui inimesel on piisavalt vaimujõudu, saavad rahuldatud
ka tema maised vajadused.
Vaimse abi kõrval on kõige tähtsam aidata
mõistust. Teadmised on väärtuslikumad kui toit
ja rõivad. Teadmus on suurem kingitus kui elu. Ainult
teadmine tagab täiusliku elu. Teadmatus tähendab surma,
teadmus - elu, sest elu pimeduses, teadmatuses ja sõgeduses
on mõttetu.
Pärast vaimu ja mõistuse aitamist on mõistagi
oluline aineline abi. Ent ekslik oleks mõelda, et ainult
ainelisest abist piisab. Aineline abi ei taga püsivat rahulolu,
sellepärast ei olegi ta tähtsaim. Söömine
kustutab näljatunde, aga mõne aja möödudes
tuleb nälg tagasi. Oma sõgedusest saame lahti alles
siis, kui oleme kõrvaldanud kõigi vajaduste algpõhjuse.
Siis ei kiusa meid enam nälg ega vapusta valu ja mure. Niisiis
on kõige tähtsam selline abi, mis teeb meid vaimult
tugevaks ja alles seejärel tuleb intellektuaalne ja aineline
abi.
Maailma kannatusi ei saa kõrvaldada ainult materiaalse
abiga. Kuni ei muutu inimese loomus, tekib aina uusi ja uusi
maiseid soove, millest sünnib uusi kannatusi. Ükskõik
kui suur on aineline abi, see ei paranda inimkonda. Ainus lahendus
on aidata inimkond puhtusesse. Kõigi hädade ja kannatuste
põhjus on sõgedus. Valgustagem inimesi, et nad
ärkaksid ja saaksid puhtaks ning vaimult vägevaks.
Alles siis kaovad maailmast kannatused, mitte varem. Kogu maa
võib olla täis haiglaid ja hoolekandeasutusi, aga
sellest hoolimata ei kao inimeste kannatused enne, kui nende
loomus muutub.
Bhagavad-Gitast võib ikka ja jälle lugeda, et inimene
peab pidevalt tööd tegema. Töö olemuses on
alati nii head kui halba. Iga meie tegu toob endaga mingis suhtes
head ja pole tegu, mis kedagi võim midagi ei kahjustaks.
Hea ja halb on igasuguse tegutsemise vältimatu osaline.
Ja siiski on antud meile käsk pidevalt tegutseda. Nii heal
kui ka halval on omad tagajärjed, mis kujundavadki karma.
Hea mõjub meile hästi, halb - vastupidi. Nii hea
kui paha on meie hinge köidikud. Sellepärast Gita soovitabki
töötada nii, et me töö tulemusse ei kiinduks,
sest siis ei ahelda töö meie hinge. Peame aga mõistma,
mida väljendatakse sõnadega: töösse ei
tohi kiinduda.
Üks Gita keskseid mõtteid on: tööta pidevalt,
aga ära kiindu sellesse. Sõna SAMSKARA võib
tõlkida sõnadega 'suundumus, loomupärane kalduvus'.
Võrdleme inimmeelt järvega ja meeles mõlkuvaid
mõtteid selle lainetega. Ükski mõttelaine,
mis meeles tekib, ei kao ka siis jäljetult, kui meel on
rahunenud. Ikka jääb jälg, mis võimaldab
tal tulevikus uuesti sündida. See jälg ja taastekkimise
võimalus ongi Samskâra. Iga meie tegu, iga liigutus,
iga mõte jätab jälje alateadvusesse. Kuigi nende
jälgede virvendus pole pinnal nähtav ja neid ei teadvustata,
püsivad need piisavalt tugevana alateadvuses. Need jäljed
määravadki, missugused me mingil hetkel oleme. Ja nad
kõik kokku määravad inimese iseloomu. Kui häid
jälgi on rohkem, siis kujuneb hea iseloom. Halbade jälgede
ülekaalust sünnib halb iseloom. Kui inimene kuuleb
pidevalt pahelist juttu, mõtleb tühistele asjadele
ja tegutseb taunitavalt, siis on tema meel täis halbu jälgi,
mis omakorda mõjutavad tema mõtteid ja tegusid,
kuigi ta ise pole sellest üldse teadlik. Need halvad mälujäljed
mõjuvad pidevalt, põhjustades alati halba. Niisuguse
pagasiga inimene muutub paratamatult halvaks, sest kõik
jäljed üheskoos õhutavad paha tegema. Jälgede
kogum ahvatleb sõgedusele. Inimene muutub masinaks, mis
täidab mälujälgede käsku. Seevastu inimene,
kes mõtleb headest tegudest ja teeb head, talletab head
mälujäljed. Need omakorda kannustavad teda uutele heategudele
samamoodi nagu halvad halbadele tegudele. Kui inimene on teinud
piisavalt palju head, mõelnud palju veatuid mõtteid,
siis on tal vastupandamatu soov teha head. Isegi kui ta tahaks
halba teha, ei luba seda tema mõjurid, mis pööravad
ta kõrvale sõgeduse teelt. Teda juhivad täielikult
tema head püüdlused. Sellisel puhul ütleme, et
inimesel on hea iseloom.
Kilpkonn tõmbab oma pea ja jalad kilbi alla. Võid
teda peksta, aga need ei tule välja. Samamoodi ei saa mitte
keegi mõjutada sellise inimese loomust, kes on end ohjeldanud.
Ta valitseb oma sisejõudu ja keegi ei saa sundida teda
tegutsema vastu tema enda tahtmist. Kui meelt täidavad püsivalt
head muljed, siis kaldub inimene nii kindlalt hea poole, et hakkab
valitsema oma indriaid (meeleorganeid, närvikeskusi). Ainult
niimoodi saab areneda hea loomus, ainult niimoodi jõuab
inimene tõeni. Niisugune inimene ei kahjusta kunagi kedagi
ja ta ise on igavesti kaitstud. Ta võib viibida ükskõik
missuguses seltskonnas ja oht ei ähvarda teda. Ent on olemas
veelgi kõrgem aste kui niisugune kalduvus teha head. See
on vabadusiha. Peame meeles, et kõigi joogaõpetuste
peaeesmärk on hinge vabanemine. Inimesed saavutavad tööga
sellesama, mis Buddha mõtluse ja Kristus palvetamisega.
Buddha tegeles dznjaana-joogaga ja Kristus Bhakti-joogaga, aga
mõlemal oli sama eesmärk. Püüdleja kohtab
veel üht raskust: vabanemine tähendab täielikku
vabadust nii hea kui halva orjusest. Olgu ahelad kullast või
rauast, aga ahelad on ikka ahelad. Kui sõrmes on terav
okas, siis ma kõrvaldan selle teise terava okkaga, ja
kui see tehtud, siis viskan mõlemad ära. Ka teist
pole mõtet säilitada, sest seegi on oksas. Samamoodi
mõjutavad meele head kalduvused halbu. Hea peab halva
kõrvale tõrjuma, nii et halb kaob või taltsutatakse
mõnes meelesopis. Seejärel tuleb ohjeldada ka head
kalduvused. Niimoodi hüljatakse "kiindumused".
Tee tööd, aga ära lase tööl või
mõttel jätta oma meelde sügavat jälge.
Lase lainetel tulla ja minna. Las lihased teevad suuri tegusid,
aga ära luba neil mõjutada oma hinge.
Kuidas seda saavutada? Tegu, millesse oleme kiindunud, jätab
mällu oma jälje. Meenutades õhtul päevaseid
kohtumisi, meenub esmalt mulle kalli inimese nägu; teiste
meenutamine on tunduvalt raksem. Võibolla nägin seda
kallist inimest vaid hetke, ja ometi on tema pilt mu mälus,
samal ajal kui kõik muud näod on kuhugi kadunud.
Kiindumus sellesse inimesse tekitas mu mällu sügavama
jälje kui teised näos. Füsioloogiliselt tekivad
mälupildid ühtemoodi: kõigest nähtust tekib
pilt silma võrkkestale ja närvid vahendavad selle
ajju. Enamik nähtud nägusid olid uued, mulle kalli
inimese nägu nägin vaid vilksamisi. Võib olla
ma olin temast juba aastaid mõelnud ja teadsin temast
palju. Tema nägemine äratas mu meeles sadu mälestusi
ja tema pilt kerkis mu silme ette sadu kordi ka pärast kohtumist.
Ja mälupilt mu meeles aina süvenes ja süvenes.
Just sellepärast ärge kiinduge millessegi! Las asjad
töötavad iseenda eest. Las töötavad ajukeskused.
Rüga püsivalt tööd teha, aga ära lase
ühelgi mõttel vallutada oma meelt. Tööta,
nagu oleksid võõramaalane, kes on vaid läbisõidul.
Tööta pidevalt, aga ära seo end millegagi. Orjus
ahistab. See maailm ei ole meie igavene kogu, vaid ainult üks
neist paljudest peatuskohtadest, kust me läbi läheme.
Ära unusta S~nkhya suurt mõtet "Kõik
loodu on hinge jaoks". Loodu on vaid hinge harimiseks. Tal
pole mingit muud otstarvet. Ta on olemas selleks, et hing saaks
teadmust, mille abil end vabastada. Kui me seda alati meeles
peame, siis ei kiindu loodusse. Me peame teadma, et loodu on
raamat, mida me peame lugema ja pärast seda, kui oleme omandanud
vajalikud teadmised, on raamat meie jaoks oma väärtuse
kaotanud. Meie aga tavatseme end paraku samastada looduga; me
mõtleme, et hing on loodu jaoks ja vaim on ihu jaoks.
Me arvame, et inimene "elab selleks, et süüa"
ega "söö selleks, et elada". Ikka ja jälle
kordame seda viga. Me suhtume loodusse nagu iseendasse ja kiindume
sellesse. Kohe, kui oleme kiindunud, jääb hinge sügav
jälg, mis aheldab meid ja sunnib meid töötama
nagu ori.
Karma-jooga õpetuse aluseks on mõte, et töötada
tuleb nagu peremees, mitte nagu ori. Tööta lakkamatult,
aga ära tööta orja kombel. Kas te ei näe,
kuidas kõik töötavad? Päris tegevusetu
pole keegi. 99% inimkonnast töötab nagu ori. Selle
tulemuseks on sõgedus, sest niisugune töö on
omakasupüüdlik. Töötada tuleb vabana, armastusega.
Sõna "armastus" on raske mõista. Ilma
vabaduseta ei ole armastust. Sellepärast ei saagi orjal
olla tõelist tööarmastust. Kui ostad orja, hoiad
teda ahelais ja kui paned ta enda jaoks tööle, siis
rügab ta sinu eest, aga ta ei tööta armastusega.
Samamoodi ei ole ka meis armastust, kui rügame maise vara
nimel nagu orjad. Meie töö ei ole tõeline töö,
sest omakasupüüdlik töö on alati orja töö.
Aga missugune on armastusega tehtud töö? Armastusega
tehtud töö teeb õnnelikuks. Kui tegu ei too
endaga rahu ja õnnistust, siis pole selles armastust.
Tõeline olemine, tõeline teadmine ja tõeline
armastus on lahutamatult seotud üksteisega. Seal, kus on
üks neist, seal on ka teised kaks. Need on jumalikkuse kolm
eri tahku: olemine - teadmine - õndsus. Kui see olemine
muutub suhteliseks, siis näeme seda kui maailma. Tõeline
teadmine muundub omakorda teadmiseks maailma asjadest. Ja taevalik
õndsus saab inimsüdameile tuttava tõelise
armastuse aluseks. Sellepärast ei põhjusta tõeline
armastus kunagi valu ei armastajale ega armastatule. Oletame,
et mees armastab naist. Ta tahab hoida naist ainult enda päralt
ja on kogu aeg armukade. Mees tahab istuda naise kõrval,
seista tema läheduses ja olla kõiges naisele meelepärane.
Ta on muutunud naise orjaks ja soovib, et naine oleks tema ori.
See ei ole armastus. See on orja haiglaslik kiindumus, mida ekslikult
peetakse armastuseks. See ei ole armastus, sest see teeb valu.
Kui naine ei käitu mehe tahtmist mööda, tunneb
mees tuska. Tõeline armastus ei tee kunagi haiget. Armastus
toob endaga vaid õndsustunde. Kui seda pole, siis pole
ka armastus tõeline. Inimesed peavad armastuseks oma muid
tundeid. Kui suudad armastada meest, naist, lapsi, maailma, kogu
universumit nii, et sinu armastus ei tekita tuska, armukadedust
ega egoismi, siis oled saavutanud arenguastme, mis võimaldab
sul saavutada meelerahu.
Krishna ütleb: "Ardzuna, vaata mind. Kui ma ühekski
hetkeks loobun tegutsemast, siis hukkub kogu universum. Ja mu
töö on luhta läinud. Olen ainus Jumal, aga miks
ma teen tööd? Sellepärast, et ma armastan maailma."
Jumal on kiindumustest vaba, sellepärast, et armastab. Tõeline
armastus vabastab meid maistest kiindumustest. Kui takerdud maistesse
asjadesse, pead alati teadma, et see tuleneb kahe füüsilise
keha külgetõmbest. Miski kisub kehasid aina teineteise
poole ja kui nende lähenemine pole piisavalt küllaldane,
siis tekib valu. Tõeline armastus ei teki füüsilisest
kiindumusest. Inimesed võivad olla tuhandete kilomeetrite
kaugusel üksteisest, aga nende armastus püsib. See
ei hävi ega tekita valu. Kiindumusest vabanemiseks võib
kuluda kogu elu. Aga kui oleme vabanenud, siis oleme eesmärgile
jõudnud. Loodu kütked langevad ja näeme tõelust
niisugusena nagu ta on. See ei sepitse meile enam uusi ahelaid.
Oleme tõeliselt vabad ega mõtle oma töö
viljadest. Kes hooliks tõelist armastust tundes tagajärgedest?
Kas ootad vastukingitust, kui annad midagi oma lastele? Sinu
kohus on töötada nende heaks ja see ongi kõik.
Tehes midagi mõne inimese, linna või riigi heaks,
tee seda nii nagu oma laste jaoks: ära oota vastuteenet.
Kui kõik, mida teed, on alati sinu vaba annetus maailmale,
ilma soovita midagi asemele saada, siis sa ei kiindu oma töösse.
Vastukingituse soov toob endaga kiindumuse.
Orja kombel töötamine teeb meid omakasupüüdlikeks
ja tekitab kiindumuse. Töötamine oma meelt valitsedes
vabastab meid kiindumusest ja toob õndsuse. Me kõneleme
sageli õiglusest, aga tõtt öelda on see tegelikus
maailmas vaid lapsejutt. Inimeste tegutsemist juhivad kaks asja:
võim ja arm. Võimu kasutamine on alati omakasupüüdlik.
Nii mehed kui naised püüavad oma võimu maksimaalselt
kasutada oma huvides. Arm tähendab meile taevast. Selleks,
et olla head, peame olema halastavad. Isegi õigus ja õiglus
peaksid tuginema halastusele. Vastuteenete ootamine takistab
meie vaimset arengut ja kasvatab meis sõgedust. Omakasupüüdmatu
ja halastava armastuseni võib viia ka teine tee: kui usume
Jumalasse, siis võime lugeda oma tööd tema teenimiseks.
Oma töö viljad loovutame Jumalale ja meil pole õigust
inimestelt tasu oodata. Jumal ise töötab pidevalt ja
on vaba kiindumusest. Nii nagu vesi ei saa rikkuda lootoslille
lehte, nii ei saa töö siduda omakasupüüdmatut
inimest. Kiindumuseta ja omakasupüüdmatu inimene võib
elada keset patust linna, aga ümbritsev kõnts ei
kahjusta teda. Tõelist eneseohverdust kirjeldab järgmine
lugu: pärast Kuruse lahingut andsid 5 P~ndava soost venda
vaestele palju kingitusi. Kõik olid hämmastunud ohvrianni
suurusest ja rääkisid, et midagi taolist ei ole maailmas
enne nähtud. Pea lõpus ilmus sinna väike mungo,
kelle pool keha oli kuldne ja teine pool pruun. Ta tiirutas ohvrisaali
põrandal ja ütles end ümbritsevatele inimestele:
"Olete valelikud. See pole mingi ohver". - "Miks
mitte," hüüdsid inimesed. "Kas sa ei näinud
kui palju raha ja kalliskive vaestele jagati? Kõik said
rikkaks ja õnnelikuks. See oli suurejoonelisim kõigist
annetustest." Aga mungo jutustas: "Ühes külas
elas vaene braahman oma naise, poja ja pojanaisega. Nad olid
väga vaesed ja elasid väikestest annetustest, mida
nad said jutlustamise ja õpetamise eest. Kolm aastat valitses
riigis nälg ja vaene braahman kannatas rohkem kui kunagi
varem. Kord, kui pere oli mitu päeva söömata olnud,
tõi braahman ühel hommikul veidi odrajahu, mis tal
oli õnnestunud saada. Ta jagas jahu neljaks, sest neid
oli neli. Nad valmistasid jahust toidu ja pidid just sööma
hakkama, kui kuulsid koputust. Isa avas ukse ja külaline
astus sisse. Indias on külaline püha. Külalist
peetakse Jumalaga võrdväärseks ja koheldakse
sügava austusega. Nii laususki braahman: "Olge lahked
ja astuge sisse. Olete teretulnud." Ta asetas külalise
ette oma toidu, mille külaline kähku sõi ning
ütles: "Olen kümme päeva nälginud. Niimoodi
te tapate minu." Naine ütles mehele: "Anna talle
ka minu osa." Kui mees oli vastu, siis naine lisas: "Siin
on vaene mees ja sina kui pereisa pead teda toitma. Olen sinu
naine ja kuna sul enam midagi anda ei ole, siis on minu kohus
oma osa ära anda." Ja ta ulatas võõrale
oma osa. Külaline sõi ka selle, aga tal oli ikka
veel nälg. Siis ütles poeg: "Võtke ka minu
osa. Minu kui poja kohus on aidata isal täita oma kohust."
Võõras sõi ka selle, aga oli endiselt näljane.
Nüüd andis oma toidu ka pojanaine. Külaline lahkus
täis kõhuga, õnnistades braahmanit ja tema
peret. Samal öösel surid need neli inimest nälga.
Mõned jahukübemed olid pudenenud põrandale
ja kui püherdasin põrandal, muutus osa mu kehast
kuldseks, nagu te ise võite näha. Sellest ajast peale
olen maailmas ringi rännates otsinud samaväärset
ohvrimeelsust, aga pole leidnud. Ka siin ei muutunud mu ülejäänud
keha kuldseks. Sellepärast ütlengi, et P~ndu poegade
ohver polnud midagi erilist."
Niisugune arusaam ligimesearmastusest on Indias kadumas. Suuri
mehi leidub üha harvemini ja harvemini. Õppides inglise
keelt, lugesin ühest inglise raamatust lugu pojast, kes
oli tööle läinud ja kohusetundest ajendatuna andnud
osa teenitud rahast oma vanale emale. Seda lugu ülistati
3-4 leheküljel, aga mina mõtlesin: "Mida see
tähendab?" Ükski hindu noormees ei suuda mõista
selle jutu moraali. Mõistan seda alles nüüd,
kui olen tuttav lääne mõtteviisiga: iga inimene
vastutab siin ise enda eest. Ja mõned inimesed ahmivad
kõik endale ning lasevad isadel, emadel, naistel ja lastel
vaevelda viletsuses. Niisugune mees on kaugel pereisa ideaalist.
Nüüd näete, mida tähendab karma-jooga: abistada
tuleb igaüht midagi vastutasuks küsimata. Aidata tuleb
alati, ole kasvõi suremas. Isegi siis, kuis sind miljoneid
kordi petetakse, ära küsi kunagi midagi ja ära
mõtle sellele, mida teed. Ära kunagi nõua
tänu vaestelt, kellele oled teinud kingitusi, vaid ole ise
tänulik, et said võimaluse olla nende vastu armulik.
On täiesti selge, et ideaalne pereisa on palju raskem olla
kui ideaalne sannajaasi. Elada maist elu õiglaselt ja
teha tööd on niisama raske, võibolla isegi raskem
kui elada erakluses.
|