|
VIVEKANANDA - KARMA JOOGA
Mis on kohustus
Tundma õppides karma-joogat saame me teada, mis on
kohustus. Kui pean midagi tegema, siis pean kõigepealt
teadma, et see on minu kohustus ja siis ma saan seda teha. Eri
rahvad mõistavad kohustust erinevalt. Muhameedlase kohustused
on koraanis, hindu kohustused veedades ja kristlane leiab need
piiblist. Märkame, et nende arusaamad kohustusest on erinevad.
Kohustuse sisu varieerub ka sõltuvalt tingimustest, ajalooperioodist
või rahvusest. Mõistet "kohustus" on
üpris raske sõnadega määratleda. Paremini
avab selle olemuse praktiline rakendus ja tegutsemise tulemus.
Meil kõigil on vaistlik või õpitud stiimul
toimida teatud tingimustes teatud viisil. Kui tekib stiimul,
siis hakkab meel olukorda vaagima. Kord on meie meelest teatud
teguviis õige, teises olukorras peame sedasama vääraks.
Igal juhul on inimese kohus järgida oma südametunnistuse
häält. Aga mis muudab teatud tegevuse kohustuslikuks?
Kui kristlane ei söö sealiha selleks, et oma elu päästa,
ega anna seda ka teistele, et nende elu päästa, siis
ta kindlasti tunneb, et pole täitnud oma kohust. Kui hindu
sööb selle lihatüki või annab kellelgi
teisele, siis temagi tunneb kindlasti, et ei ole oma kohust täitnud.
Kasvatus paneb niimoodi mõtlema. Eelmisel sajandil elasid
Indias röövlid, keda kutsuti kägistajateks. Nad
pidasid oma kohuseks tappa igaühe, keda said ja võtta
tema raha. Mida rohkem inimesi nad olid tapnud, seda parematena
nad end tundsid. Tavaliselt peetakse inimese tapmist suureks
kuriteoks. Sõjas on vastupidi: sõdur, kes on tapnud
kõige rohkem vaenlasi, on oma kohust hästi täitnud.
Niisiis märkame, et tegu iseendast ei ole kohus. Kohuse
olemust on võimatu määratleda objektiivselt,
aga seda võib vaadelda subjektiivselt. Igasugune tegu,
mis lähendab meid Jumalale on hea ja meie kohus on seda
teha. Kõik, mis viib meid allapoole on halb ja me ei ole
kohustatud seda tegema. Subjektiivselt seisukohalt vaadeldes
näeme, et teatud teod parandavad ja õilistavad meid,
aga teised madaldavad ja muudavad meid jõhkraks. Aga kunagi
ei saa kindlalt ette öelda, mida miski põhjustab
eri inimestele erinevates olukordades. Siiski on olemas üks
kohus, mis kehtib kõikjal vanusest, usust ja rahvusest
sõltumata. Üks sanskritikeelne aforism sõnastab
selle nii: "Ära kahjusta ühtegi elavat olendit.
Kahjuteo vältimine on voorus, kahjutegu on patt."
Bhagavad-Gitas öeldakse sageli, et kohustused sõltuvad
päritolust ja ühiskondlikust seisundist. Päritolu
ja ühiskondlik seisund määravad inimese hoiaku
ja moraalinõuded. Seetõttu ongi meie kohus tegutseda
nõnda, et meie teod ülendaksid ja õilistaksid
meid. Samas ei tohi unustada, et kõigil maadel ja kõigis
ühiskondades ei valitse samad ideaalid. Rahvaste vahel valitsev
vihavaen on suurelt jaolt tingitud just sellest. Ameeriklane
peab oma maa tavasid maailma parimateks ja järgib neid.
Inimene, kes neid ei järgi, on tema silmis halb inimene.
Hindu arvab, et just tema maa tavad on ainuõiged ja inimesed,
kes neid ei järgi, on pahad. Kõik me kipume tegema
samalaadseid täiesti loomulikke vigu. Aga see viga on väga
ohtlik. Sellest on tingitud suur osa maailmas valitsevast leppimatusest.
Kui ma Ühendriikidesse tulin, käisin ka Chicago maailmanäitusel.
Üks mees tuli mu selja taha ja sikutas mu turbanit. Vaatasin
taha ja nägin, et mees on korralikult riides nagu härrasmees.
Kõnetasin teda ja kui ta kuulis, et valdan inglise keelt,
oli tal piinlik. Teinekord samal näitusel tõukas
üks mees mindi sihilikult. Kui küsisin põhjust,
oli temalgi häbi ja ta kogeles: "Miks te riietute niimoodi?"
Nendele meestele meeldis ainult oma keel ja oma riietumisstiil.
Samalaadne eelarvamus tõkestab ka inimestevahelist vendlustunnet.
Võibolla ka see mees, kellele ei meeldinud mu rõivad,
on muidu hea mees, korralik isa ja truu riigialam, aga tema sõbralikkus
kadus, kui nägi mu ebatavalist rõivastust. Välismaalasi
koheldakse kõikjal halvasti, sest nad ei oska end kaitsta.
Seetõttu võib võõrast rahvast jääda
vale mulje ja seda levitatakse kodumaal tõena. Meremehed,
sõdurid ja kaupmehed käituvad välismaal veidralt.
Oma kodus ei pea nad niisugust käitumist mõeldavakski.
Võib-olla just sellepärast kutsuvad hiinlased eurooplasi
ja ameeriklasi "välismaa saatanateks". Nad ei
ütleks nii, kui nad tunneksid Lääne tavade häid
ja sõbralikke külgi.
Sellepärast peame meeles, et teiste inimeste kohustusi tuleb
näha nende silmadega ja kunagi ei tohi teisi rahvaid mõõta
oma mõõdupuuga. Me ei loo tavasid kogu maailma
jaoks. Mina pean kohanema maailmaga, mitte maailm minuga. Peaksime
märkama, kuidas keskkond määrab inimeste kohustusi.
Meie ülesanne on teha seda, mida nõuab meilt aeg
ja olukord. Täitkem kohustusi, mida on meie peale pannud
sünnipära ja ühiskondlik seisund. Ent inimloomuses
peitub üks tõsine oht: inimene ei juurdle enda üle.
Inimene arvab, et ta kõlbab kasvõi kuningatroonile.
Ta ei tunne oma eeldusi. Ja kui tal ongi eeldusi kuningaks saada,
peab ta esmalt täitma oma seisuse kohustused. Alles seejärel
võib ta vastu võtta kõrgemaid kohustusi.
Kui alustame tõsise tööga, siis saame hoope
paremalt ja vasakult ning lüüasaamised näitavad
kätte meie õige koha. Keegi ei saa kaua edukalt püsida
sellisel kohal, kuhu ta ei sobi. Looduse vastu pole mõtet
sõdida. Alaväärtuslikuks peetava töö
tegija ei ole alaväärtuslik töö enda pärast.
Inimest ei tohi hinnata tema kohustuse järgi, vaid selle
järgi, kuidas ta neid kohustusi täidab.
Edaspidi mõistame, et seegi arusaam kohustusest peab muutuma,
kuna kõrgemat tööd saab teha ainult ilma igasuguse
omakasupüüdlikku ajendita. Aga just kohusetundlik töö
õpetab meid töötama ühegi mõtteta
kohustusest. Kui töö muutub Jumala teenimiseks, s.o.
millekski kõrgemaks, siis tehakse tööd töö
enda pärast. On tähelepanuväärt, et sellise
kohuse ilminguid nagu eetika ja ligimesearmastus käsitletakse
kõigis joogaliikides ühtmoodi. Jooga eesmärk
on nõrgendada inimese isikupära madalamaid tasandeid
sedavõrd, et kõrgemad tasandid võiksid töötada
vabamalt. Inimene ei tohiks raisata oma võimeid eksistentsi
madalamal tasandil. Kui seda ei juhtu, siis saab hing avalduda
kõrgematel tasanditel. See saavutatakse nii, et hüljatakse
madalamad ihad. See just ongi kõigi kohustuste siht. Nii
on arenenud kogu ühiskonnasüsteem, kas teadlikult või
ebateadlikult, tegude ja kogemuse abil selliseks, kus isekuse
piiramisega saab võimalikuks inimese tõelise olemuse
piiritu areng täiuslikkusesse.
Kohustus on harva meeldiv. Vaid siis, kui armastus tiivustab,
laabub töö ladusalt. Ilma armastuseta tuleb tihti ette
tõrkeid. Kuidas hoiaksid vanemad lapsi ja lapsed vanemaid,
kui puuduks armastus? Aga näiteid tõrgetest pakub
meile igapäevane elu. Kohustuse teeb meeldivaks armastus,
aga ainult vabadus lööb armastuse särama. Kas
vabadus tähendab ihade, viha, armukadeduse ja paljude muude
inimelu saatvate ühiste kiusatuste orjamist? Kõigis
kriisiolukordades on suurim vabadusemärk enesevalitsemine.
Naised, kes on oma pahura ja armukadeda iseloomu orjad, süüdistavad
sageli mehi, lootes sel moel toonitada oma vabadust. Aga just
süüdistamisega tõestavad nad oma orjameelsust.
Sama kehtib meeste kohta, kes oma naises aina vigu otsivad.
Kõlblus on suurim voorus nii mehel kui naisel. Juhtub
harva, et lembe, armastav ja kõlbeline naine ei suudaks
vooruse teedel eksinud meest tagasi juhtida õigele teele.
Maailm ei ole veel nii halb. Kui kõik maailma naised oleksid
nii head ja puhtad, nagu nad ise väidavad, siis minu arvates
poleks maailmas ühtegi ebavooruslikku meest. Kõlblus
ja puhtus võidavad igasuguse tooruse. Hea ja vooruslik
naine suhtub kõikidesse meestesse nagu oma lastesse. Tema
puhtuse võim on nii suur, et ka kõige jõhkram
mees peab tajuma teda ümbritsevat pühadust. Samuti
peaks iga abielumees suhtuma kõigisse teistesse naistesse
nagu oma emasse või tütardesse või õdedesse.
Mees, kes tahab saada usuõpetajaks, peab igasse naisesse
suhtuma nagu oma emasse ja alati käituma vastavalt sellele.
Kõrgeim ülesanne maailmas on olla ema, sest ema osutab
suurimat omakasupüüdmatust. Ainult Jumala armastus
on emaarmastusest kõrgem - kõik teised on madalamad.
Ema kohus on mõelda kõigepealt oma lastele ja alles
siis iseendale. Kui vanemad mõtlevad esmalt endale, siis
kujunevad vanemate ja laste vahelised suhted selliseks nagu lindudel:
kui pojad kasvavad suureks, lahkuvad nad pesast ega tunne enam
oma isa ja ema. Õnnistatud on see mees, kes vaatab naist
kui jumaliku Ema maist esindajat. Õnnistatud on see naine,
kellele iga mees esindab jumalikku Isa. Õnnistatud on
need lapsed, kes peavad oma vanemaid jumaluse ilminguks maa peal.
Selleks, et asuda arenguteele, tuleb täita esimene ettejuhtuv
kohustus. Niimoodi jõudu kogudes ja kohustusi täites
jätkame, kuni saavutame kõrgeima astme.
Noor sannajaasi läks metsa. Mõtlus, jumalapalvus
ja jooga oli tema töö pikki aastaid. Ühel päeval
istus ta puu all. Kuivi lehti langes talle pähe. Ta vaatas
üles ja nägi, et puu otsas võitlevad vares ja
kurg. Sannajaasi sai kurjaks ja ütles: "Kuidas te julgete
mulle lehti pähe ajada." Ta vaatas vihaselt linde.
Tema joogivõime oli nii vägev, et pilgu tuleleek
söestas linnud. Mees oli väga uhke selle üle,
et suutis oma treeningu tulemusel kogutud pilgujõuga põletada
linnud. Mõne aja möödudes pidi ta minema linnast
toitu kerjama. Ta avas ühe ukse ja ütles: "Ema,
anna mulle süüa." Majast kostis vastuseks: "Pojake,
ole kena ja oota veidi." Noormees mõtles: "Missugune
tobe naine, et söandad mul oodata lasta. Sa ei tunne veel
mu väga!" Aga majast jätkas sama hääl:
"Pojake, ära hinda end üle! Siin ei ole ei varest
ega kurge." Sannajaasi oli väga jahmunud ja jäi
ootama. Kui naine lõpuks tuli, põlvitas noormees
tema jalgade ette ja küsis: "Emake, kuidas sa teadsid
sellest loost?!" Naine vastas: "Pojake, ma ei tunne
sinu joogat ega su treeningut. Olen tavaline naine. Käskisin
sul oodata sellepärast, et mu mees on väga haige ja
pidin parajasti tema eest hoolitsema. Kogu oma elu olen püüdnud
ikka oma kohust täita. Kuni olin vallaline, täitsin
oma kohust vanemate vastu. Nüüd, kui olen abielus,
on mu kohus mehe eest hoolitseda. See on minu jooga. Kohusetäitmine
on teinud mu valgustatuks. Sellepärast suutsin sinu mõtteid
lugeda ja teadsin, mida sa metsas tegid. Aga kui tahad targemaks
saada, siis mine linna. Turult leiad ühe vaishja seisusest
mehe (vaishja on kõige madalam seisus Indias, kuhu kuuluvad
jahimehed ja lihunikud). Ta võib õpetada sulle
seda, mis sind huvitab." Sannajaasi mõtles: "Miks
pean minema vaishja juurde?". Aga tutvumine selle naisega
oli pisut avardanud ta meelt ja ta otsustas minna. Ta jõudis
linna ja leidis turuplatsi. Juba eemalt nägi ta suurt ja
prisket lihunikku suure noaga liha lõikamas, kauplemas
ning jutlemas. Noormees mõtles endamisi: "Issand
hoidku! Kas sellelt mehelt pean mina midagi õppima? Ta
näeb välja nagu saatana kehastus." Sel hetkel
tõstis lihunik pilgu lihaletilt ja lausus: "Oo, Swami,
kas see naine saatis teid. Olge nii kena ja istuge seniks, kuni
siin valmis saan." Sannajaasi mõtles: "Mis küll
minuga siin toimub?" Kui mees lõpetas kauplemise,
võttis ta oma raha ja ütles sannajaasile: "Lähme
minu poole." Kui nad jõudsid vaishja koju, palus
mees sannajaasil istuda ja oodata. Ise läks ta teise tuppa,
pesi ja toitis oma vana isa ja ema ja hoolitses igati nende eest.
Pärast seda tuli ta tagasi sannajaasi juurde ja ütles:
"Miks tulite minu juurde? Millega võin teid teenida?"
Sannajaasi esitas mõned küsimused hinge ja Jumala
kohta. Vaishja rääkis neist asjust pikalt. See jutt
on tuntud osana Mah~bh~ratast, mida nimetatakse Vy~dha-Git~ks.
Seda loetakse üheks vedaanta-filosoofia pärliks. Kui
vaishja lõpetas oma jutluse, küsis sannajaasi täis
suurt imestust: "Miks sa oled selles kehas? Kuidas on võimalik,
et sinusuguste teadmistega hing kehastus vaishjaks ja teeb nii
madalat ja räpast tööd?" - "Mu poeg,"
vastas vaishja, "ükski kohustus ei ole madal ega must
ega räpane. Sündisin nendesse oludesse ja lapsena õppisin
selle ameti. Ma ei mõtle oma tööle, vaid püüan
hästi täita oma kohust. Olen pereisa ja teen kõik,
et mu ema ja isa tunneksid end õnnelikena. Ma ei tunne
sinu joogat, ma pole kunagi tahtnud saada sannajaasiks ega elanud
erakuelu metsas. Kõike, mida ma tean, olen õppinud
täites täies meelerahus oma seisusest tulenevat kohust."
Indias on üks suur joogi, suur teadja, üks imelisemaid
mehe, kellega olen kohtunud. Ta on kummaline mees. Ta ei õpeta
kedagi. Kui küsid temalt midagi, siis ta ei vasta. Ta ei
saa olla õpetaja rollis. Aga kui oled temalt midagi küsinud,
siis mõne päeva pärast taipad, et oled saanud
vastuse temaga vesteldes. Vastus on alati väga valgustab.
Kord avast ta mulle oma töö saladuse: "Ühenda
eesmärk ja abinõu. Ära mõtle kaugemale,
vaid ainult tehtavale tööle. Tee tööd Jumala
teenimiseks ja pühenda sellele oma elu." Minu jutustuses
naine ja vaishja tegid oma tööd kogu südamerõõmuga
ja said valgustatuse. See näitab, et kui oma kohust täidetakse
õigesti, ilma kiindumuseta töö tulemusse, siis
jõuab hing täiuseni, sõltumata ühiskondlikust
positsioonist.
Inimene, kes on kiindunud oma töö tulemusse, pole rahul
teda tabanud kaotuste olemusega. Kiindumusest vabale on kõik
tööd head, sest need annavad võimaluse üle
saada isekusest ja ihadest ning vabastada oma hing. Meil kõigil
on kalduvus end üle hinnata. Ja kuigi me ei taha sellega
nõustuda, langeb meie osaks just nii palju kohustusi,
kui oleme ära teeninud. Konkurents sünnitab kadedust
ja hävitab heasüdamlikkuse. Hädaldajale on kõik
kohustused ebameeldivad. Mitte kunagi ei rahulda teda miski ja
ebaõnn saadab teda kogu elu. Täitkem alati oma kohust,
ükskõik, missugune see on ja olgem alati valmis ohverdama
end teiste eest. Siis saame kindlasti valgustatud.
|