|
VIVEKANANDA - KARMA JOOGA
Me
aitame ennast, mitte maailma
Enne kui vaadelda kohustuse mõju vaimsele arengule,
käsitleme üht Karma mõistes sisalduvat arusaama.
Igal usul on kolm osa: filosoofia, mütoloogia ja rituaal.
Filosoofia selgitab vastava usundi põhiolemust. Mütoloogia
seletab sedasama suurmeeste legendaarsete elulugude ja imetegude
kaudu. Rituaal annab filosoofiale veelgi konkreetsema vormi -
rituaal on tegelikult konkreetseks muudetud filosoofia. Rituaal
on karma. Rituaal on igas usundis vältimatu, sest enamus
meist ei mõista abstraktseid vaimseid mõisteid
enne, kui me pole ise vaimselt kasvanud. Inimesed arvavad, et
nad suudavad kõike, aga tegelikult peavad nad sageli möönma,
et abstraktsed mõisted on tõesti keerulised. Just
sellepärast on sümbolid vajalikud. Me ei saa hakkama
ilma sümboliteta, kui soovime midagi selgitada. Juba iidsetest
aegadest peale on kõik usundid kasutanud sümboleid.
Sümbolid on vältimatud ka mõtlemisel, sest sõnad
ise on mõtete sümbolid. Tegelikult võib kõike
universumis võtta kui sümbolit. Kogu universum on
sümbol ja Jumal on selle taga olev tõelus. Niisugused
sümbolid pole pelgalt inimese väljamõeldis.
Ususümbolid on kujunenud iseenesest - nad on loomuomased.
Kuidas muidu selgitada seda, et mõningad sümbolid
tähistavad kõikjal üht ja sama. Võibolla
arvavad paljud, et rist sai ususümboliks seoses ristiusuga.
Tegelikult oli rist ususümbol juba enne Kristust, enne Moosest,
enne kui veedad kirjutati, enne igasugust kirjaoskust. Juba asteegid
ja foiniiklased kasutasid risti ususümbolina. Näib,
et see on olnud tuttav kõigile rassidele. Ka lugu ristinaelutatud
päästjast oli ilmselt paljudele rahvastele tuttav juba
enne ristiusu levikut. Teine laialt levinud sümbol on ring.
Kõige levinum sümbol on aga svastika, haakrist. Mõnda
aega arvati, et seda levitasid üle maailma budistlikud jutlustajad,
aga hiljem selgus, et haakrist oli tuntud juba sajandeid enne
Buddha sündimist. Ka vanad babüloonlased ja egiptlased
kasutasid seda. (Soome laplased on läbi aegade pidanud haakristi
õnne märgiks - tõlk. märkus). Järelikult
võime uskuda, et need sümbolid ei ole tekkinud inimestevahelise
kokkuleppe tulemusel. Nende levikul peab olema muu põhjus.
Nad on äratanud inimmeeles mingi assotsiatsiooni. Ka keel
ei tekkinud inimeste omavahelisel kokkuleppel, et teatud sõna
tähendab teatud asja. Pole kunagi olnud asja ilma vastava
sõnata või sõna ilma asjata. Asjad ja sõnad
on oma loomu poolest lahutamatud. Asju väljendavad sümbolid
võivad olla nii heli- kui värvisümbolid. Kurttummad
ei saa mõtlemisel kasutada helisümboleid. Iga meeles
mõlkuva mõttega seostub kindel kujund. Vana-india
filosoofias nimetatakse seda seost N~aama-Rupa - nimi ja vorm.
Niisiis - nagu keelt, nii ka ususümboleid ei saa luua inimestevahelisel
kokkuleppel. Maailma rituaalsed sümbolid kajastavad inimkonna
usklikku mõtlemist. Tänapäeval on lihtne öelda,
et templid, rituaalid ja muud usutoimingud on mõttetud.
Isegi lastesse istutatakse sellist arvamust. Aga igaüks
võib märgata erinevust nende vahel, kes teenivad
Jumalat templis ja kes ei teeni. Rituaalne talitus templis lähendab
palvetajat neile asjadele, mida rituaal sümboliseerib. Seega
pole tark tegu ignoreerida rituaale ja nende sümboleid.
Sümbolite ja riituse uurimine on loomulikult üks osa
karma-joogast.
Selles töö filosoofiat õpetavas teaduses on
mitmeid aspekte. Üks neist on mõtte ja sõna
vastastikune suhe ning see, missugune on sõna jõud.
Kõik usud tunnistavad sõna jõudu, mõned
isegi väidavad, et loodu on sõnast sündinud.
Sõna on Jumala mõtte realiseering ja kui Jumal
enne loomist mõtles ja soovis, sündis sõnast
maailm. Materiaalse eluviisi tormakuses ja pingetes muutume me
tuimadeks ja tundetuteks. Aastad ja saatuselöögid muudavad
meid ükskõikseks. Me ei märka enam seda, mis
meie ümber kogu aeg sünnib. Vahete-vahel siiski ärkab
inimese tõeline loomus ja tavasündmusedki äratavad
tähelepanu ja imestust. See on esimene samm valgustatuse
otsimise teel. Sõnadel, s.t. helisümbolitel on inimese
elus tähtis koht. Kõneldes ma ei puuduta teid, aga
mu kõnest tekkinud õhuvõnked kanduvad teie
kõrvadesse. Närvid vahendavad ärrituse ajju
ja meel reageerib sellele. Te ei saa seda takistada. Mis võiks
olla sellest veel imelisem? Näiteks nimetab üks mees
teist hulluks. See tõuseb, surub käe rusikasse ja
äigab teisele vastu nina. Missugune vägi peitub ühesainsas
sõnas! Naine on kurb ja nutab. Teine naine läheb
ta juurde ja lohutab hellade sõnadega. Nutja pisarad kuivavad,
kurbus kaob ja varsti ta naeratab. Mõelge, missugune jõud
on sõnal nii filosoofias kui ka argielus. Päeval
kui ööl kasutame me seda jõudu, süvenemata
tema olemusse. Ka selle olemuse uurimine on osa karma-joogast.
Meie kohus teiste vastu on aidata neid, teha maailmale head.
Miks peaksime tegema head? Ilmselt sellepärast, et aidates
maailma me aitame tegelikult iseennast. Peame alati püüdma
aidata maailma. Aitamine peaks olema meie kõrgeim motiiv.
Aga kui tõsiselt järele mõelda, siis hoomame,
et maailma ei vajagi meie abi. Maailm ei loodud selleks, et sa
tuleksid talle appi. Lugesin kunagi: "See kaunis maailm
on imeline. Ta annab meile võimaluse aidata teisi."
Küllap väljendab see lause sügavat tunnet, aga
kas me ei pilka Jumalat, kui ütleme, et maailm vajab meie
abi. See ei olene meist, et selles ilmas on palju kannatusi.
Teiste aitamine on parim, mida me saame teha, aga aegamööda
mõistame, et selle kaudu aitame ainult iseennast. Kui
olin väike poiss, olid mul mõned valged hiired, kes
elasid kastis, mille väljapääsu ees olid väikesed
rattad. Kui hiired tahtsid üle rataste minna, hakkasid need
pöörlema ja hiired ei pääsenud kuhugi. Sama
lugu on selle maailma aitamisega. Ainus abi on see, et meie kõlblus
saab ülesandeid. Maailm ei ole hea ega halb ja iga inimene
loob endale oma maailma. Pimeda maailma on kas kõva või
pehme, külm või kuum. Me oleme õnne ja kannatuste
kogum - seda oleme kogenud oma elus palju kordi. Tavaliselt on
noored optimistlikud ja vanad muutuvad pessimistlikeks. Noortel
on elu ees, aga vanad arvavad, et nende aeg on möödas.
Neil on sadu soove, mis ei täitu. Tegelikult eksisteerivad
nii noored kui vanad. Elu on hea või halb olenevalt meie
meeleolust. Tegelikult on maailm neutraalne. Tuli ei ole iseenesest
ei hea ega halb. Kui ta soojendab meid, siis ütleme: "Tuli
soojendab nii mõnusalt!" Kui põletame sõrme,
siis kirume tuld. Niisiis ei ole tuli ei hea ega halb, aga vastavalt
olukorrale tekitab ta meis kas hea või halva tunde. Samamoodi
on maailmaga. Ta on täiuslik. See tähendab, et maailm
on loodud täiuslikuna, nii et ta tuleb toime omal jõul.
Võime olla päris kindlad, et tema kulg jätkub
ilma meieta. Me ei pea vaevama oma pead sellega, kuidas teda
aidata.
Aga ikkagi peame me tegema head. Soov teha head on meie suurim
liikumapanev jõud, kui tajume, et teiste aitamine on meile
antud privileeg. Ära tõuse kõrgele aujärjele
selleks, et pidulikult ulatada vaesele penne, vaid ole vaesele
tänulik, et talle kinkides saad aidata iseennast. Mitte
saaja, vaid andja saab õnnistuse. Ole tänulik, et
saad olla armuline siin maailma ja selle kaudu muutuda puhtamaks
ja täiuslikumaks. Iga heategu teeb meid paremaks. Ent missugused
teod on kõige paremad? Kas ehitada haiglaid, teid ja sildu?
Me võime tegelda heategevusega ja koguda 30 miljonit.
10 miljoni eest ehitame haigla, teise 10 miljoni eest peame pidu
ja joome shampanjat. Kolmandast läheb pool maksudeks ja
teise poole võime vaestele jagada. Ja mis tähtsus
sel kõigel tegelikult on? Orkaan võib viie minutiga
purustada kõik ehitised. Vulkaanipurse võib ära
pühkida kõik teed, haiglad, linnad, rajatised. Jätame
pigem selle rumala jutu, et aitame maailma. Maailm ei oota sinu
ega minu abi. Aga head peame tegema ühtelugu, see tuleb
meile endile õnnistuseks. Ainult nii võime saada
täiuslikuks. Mitte pennigi pole meile võlgu ükski
kerjus, keda oleme abistanud. Meie oleme temale võlgu,
sest tema on andnud meile võimaluse head teha. Vale on
mõelda, et võime teha või oleme teinud maailmale
head. Vale on öelda, et oleme aidanud neid ja neid inimesi.
Need on rumalad mõtted, aga rumalad mõtted põhjustavad
kannatusi. Mõeldes, et aitasime kedagi, ootame temalt
tänu ja kui ta meid ei täna, oleme õnnetud.
Miks ootame oma tegude eest tasu? Ole tänulik inimesele,
keda saad aidata. Mõtle temast kui Jumalast. Kas see pole
suur privileeg, kui saad kaasinimesi aidates teenida Jumalat?
Kui me pole kiindunud oma tegudesse, siis ei häiri meid
vastuteene ootus ja me võime alati teha oma tööd
rõõmsa meelega. Töö, mille eest ei oodata
tasu, ei too kunagi muret ega kannatusi. Maailmas aga püsivad
igavesti nii õnn kui kannatused.
Elas kord vaene mees, kes tahtis rikkaks saada. Ta oli kuulnud,
et kratid võivad raha tuua. Kui ta vaid saaks oma krati,
laseks ta sellel tuua raha või muud varandust. Nii ta
hakkaski kratti otsima. Ta läks ühe targa juurde, kes
oli tuntud oma üleloomulike võimete poolest ja palus,
et see aitaks tal kratti saada. Tark küsis, et milleks mehel
kratti vaja. Mees vastas: "Tahan, et kratt töötaks
minu jaoks. Õpeta mind, kuidas ma saan krati. Ma ihkan
teda saada." Tark vastas: "Ära riku oma rahu.
Mine koju." Järgmisel päeval oli mees jälle
tagasi ja palus pisarsilmi: "Anna mulle kratt. Ma pean krati
saama. Aita mind!" Lõpuks tark tüdines temast
ja ütles: "Võta see loits ja korda neid võlusõnu.
Kratt tuleb kohe ja teeb, mida sa soovid, aga pea meeles, et
kratid on usinad ja neil peab pidevalt tööd olema.
Kui sa ei suuda talle kogu aeg tööd anda, siis ta tapab
sinu." Mees vastas: "See on lihtne. Mul jätkub
talle tööd elu lõpuni." Mees läks
metsa ja kordas loitsu. Kratt ilmus tema ette ja ütles:
"Olen sinu teenistuses. Sinu nõidus sai minust jagu.
Nüüd pead sa mulle kogu aeg tööd leidma,
muidu ma tapan su." Mees ütles: "Ehita mulle loss."
Kratt vastas: "Loss on valmis." Mees ütles: "Too
mulle raha." - "Siin on su raha," vastas kratt.
"Raiu see mets maha ja ehita siia linna." - "Linn
on valmis. Kas vajad veel midagi?" küsis kratt. Mees
hakkas kartma ja mõtles: "Mul pole talle enam tööd
anda. Ta teeb kõik ühe hetkega valmis." Kratt
ütles: "Anna mulle tööd, või ma söön
su ära." Mees ei osanud kratile mingit tööd
leida ja tema hirm kasvas. Ta pistis jooksma targa maja suunas.
Hingetult jõudis ta kohale ja lõõtsutas:
"Oo, isand, kaitse mind." Tark küsis, mis viga
ja mees vastas: "Ma ei oska kratile tööd leid.
Ta teeb kõike nii kiiresti. Nüüd lubas ta mu
ära süüa, kui ma talle uut tööd ei leia."
Ja kratt jõudiski pärale. Mees värises ja palus,
et tark päästaks ta elu. Tark rahustas teda: "Võibolla
leiame midagi. Seal on rõngas sabaga koer. Võta
mõõk, raiu saba ära ja käsi kratti saba
sirgeks saada." Mees tegi nagu soovitatud ja kratt hakkas
ettevaatlikult saba õgvendama. Saba sai sirgeks ja kohe,
kui kratt käed eemaldas, tõmbus saba uuesti rõngasse.
Kratt õgvendas ja õgvendas, aga lõpptulemus
oli kogu aeg sama. Päevad möödusid. Kratt oli
väsinud ja ütles: "Olen vana ja kogenud kratt,
aga nii täbaras olukorras ei ole ma varem olnud. Teeme kaupa:
sina lased mu oma teenistusest vabaks ja mina jätan sulle
kõik, mis ma olen sulle toonud ega tee sulle midagi halba."
Mees oli selle kaubaga väga rahul.
See maailm on nagu koera rõngas saba. Sadu aastaid on
inimesed seda õgvendanud, aga asjatult. Ja nõnda
see jätkub, kuni inimesed töötavad kiindumusega.
Kui oleksime vabad kiindumusest, siis me ei muutuks fanaatikuteks.
Kui teadvustaksime endale, et maailm on nagu koera rõngas
saba, siis me ei näeks vaeva selle parandamisega. Kui maailmas
poleks fanatismi, oleks progress kiirem kui praegu. On vale mõelda,
et fanatism võib soodustada inimkonna arengut. Otse vastupidi,
fanatism pidurdab arengut, sest toob endaga viha ja raevu, teeb
inimesed kalgiks ja ässitab nad omavahel võitlema.
Arvame, et mida me iganes teeme või valdame on see maailma
parim, see aga, mida me ei tee, on meie meelest ebaoluline. Niisiis
- kui märkad, et kipud fanaatikuks muutuma, meenuta seda
lugu koera sabaga. Ära muretse ega kaota und maailma asjade
pärast. Maailma kulg jätkub ilma sinuta. Väldi
fanatismi ja su töö laabub hästi. Rahulik, ennast
valitsev, kriitiline, osavõtlik ja armastav inimene on
võimeline hästi töötama, on võimeline
tegema head iseendale. Fanaatik on rumal ja osavõtmatu.
Fanaatik ei suuda parandada maailma ega muutuda ise puhtaks ja
täiuslikuks.
Kordan tänase loengu põhiteese. Esiteks: me oleme
võlgu maailmale, mitte maailm meile. Teha midagi maailma
heaks - see on meile suur privileeg. Maailma aidates aitame tegelikult
iseennast. Teiseks: maailmakõiksuses on Jumal. Maailm
ei triivi sihitult, ta ei vaja meie abi. Jumal ise on alati kõikjal.
Ta on surematu, igavesti tegutsev ja püsivalt valvel. Jumal
ei maga. Kõik muutused maailmas lähtuvad Jumalast.
Tema väljendab end maailmana ja ajastu lõppedes muudab
oma olekut. Kolmandaks: me ei tohiks kedagi vihata. Kaastunnet
jätkugu nõrkadele ja patuseidki tuleb armastada.
Maailm on suur kõlbluse kool, kus me õpime, täidame
oma ülesandeid ja nõnda saame vaimselt üha tugevamaks.
Neljandaks: üheski asjas ei tohi me olla fanaatikud, sest
fanatism on armastuse vastand. Fanaatikud on osavad kõnemehed:
"Ma ei vihka patuseid, vaid vihkan pattu." Olen valmis
minema ükskõik kui kaugele, et leida meest, kes oskab
vahet teha patu ja patuse vahel. Seda on lihtne öelda, mitte
teha. Kui oskame eristada omadust ja olemust, siis võime
saada täiuslikuks. See ei ole lihtne. Ja lõpuks:
mida rahulikumad oleme ja mida paremini end valitseme, seda rohkem
on meis armastust ja seda parem on meie töö.
|