|
VIVEKANANDA - KARMA JOOGA
Vabanemine kiindumustest tähendab
täielikku enesesalgamist
Nii, nagu meie tegu peegeldub meile tagasi, nõnda mõjutavad
meie teod ka teisi inimesi ja nende teod omakorda meid. Olete
ehk märganud, et inimesed, kes teevad halbu tegusid, muutuvad
aina kurjemaks ja kurjemaks, aga kui nad hakkavad head tegema,
siis muutuvad nad aina paremaks ja tublimaks. Selline võimendumine
on seletatav tegude vastastikuse mõjuga. Toome näite
füüsikast. Tehes midagi on mu meel vastaval võnkesagedusel.
Minu meel mõjutab kõiki meeli, mis on samamoodi
häälestatud. Nii nagu pillikeele võnkumine paneb
võnkuma teised samas ruumis olevad ja samamoodi häälestatud
pillid, mille tulemusel võimendub selles ruumis kõlanud
pilliheli, nõnda võib mõte mõjutada
kõiki meeli, mis on samamoodi häälestatud. Mõtete
mõju meelel oleneb muidugi vahemaast ja mõnest
muust seigast, aga meel on mõjudele alati avatud. Kui
teen midagi halba, siis maailma kõik samalaadses seisundis
olevad meeled on vastuvõtlikud minu meele võngetele.
Kui teen heateo, siis on võnkesagedus teistsugune ja mu
meel mõjutab teisi samamoodi häälestatud meeli.
Mõju tugevus on sõltuvuses liikumapaneva võnkumise
võimsusest.
Jätkame kaugema võrdlusega. Valguslained võivad
rännata miljoneid aastaid, enne kui nad kohtuvad mõne
esemega. Ka mõttelained võivad rännata sajandeid,
enne kui nad kohtavad meelt, mis nende võngetele vastab.
Sellepärast ongi võimalik, et meid ümbritsev
atmosfäär on täis nii häid kui halbu mõttevõnkeid.
Iga ajust lähtuv mõte võngub, kuni ta kohtub
meelega, mis on samal lainepikkusel ja võtab kohe võnked
vastu. Kui inimene teeb halba, siis tema meel on häälestatud
teatud lainepikkusele ja kõik õhus samal lainepikkusel
olevad lained püüavad pääseda tema meelde.
See ongi põhjus, mis kisub kurjategijat kuritegusid jätkama.
Tema kurjus kasvab. Samamoodi mõjuvad heateod. Inimene,
kes teeb head, on avatud kõikidele headele võngetele
ja temas olev headus võimendub. Niisiis kaasneb halbade
tegudega kaks ohtu: esiteks avame end kõikidele halbadele
mõjudele, mis meid ümbritsevad; teiseks - meie halvad
teod võivad kellelegi mõjuda veel sadade aastate
pärast. Halba tehes kahjustame me nii ennast kui teisi.
Head tehes mõjub seegi nii meile kui teistele. Hea ja
kuri nagu teisedki inimest valitsevad jõud saavad toitu
väljastpoolt.
Karma-jooga järgi ei kao ühegi teo mõju enne,
kui see on vilja kandnud. Mitte mingi loodusjõud ei suuda
seda takistada. Kui teen halba, siis pean selle pärast kannatama.
See on paratamatu. Samuti ei suuda miski takistada heategude
häid tagajärgi. Igal põhjusel, s.t. teol on
tagajärg. Nüüd jõuame karma-jooga ühe
raskema ja tõsisema küsimuse juurde: kõik
teod, nii head kui halvad, on tihedalt üksteisega seotud.
Ei ole selget piiri hea ja halva vahel. Pole võimalik
öelda, et üks tegu on igati hea ja teine üdini
halb. Näiteks: kõnelen teile ja paljud arvavad, et
teen head, aga samaaegselt võibolla tapan tuhandeid õhus
olevaid mikroobe. Tehes head teile võin teha halba teistele
olenditele. Oma kogemustest teame, kuidas hea teguviis mõjub
meile hästi, aga meil pole aimugi, kuidas suhtuvad sellesse
meile võõrad olendid. Te tunnete ennast, aga te
ei näe mikroobe. Te tunnete minu kõne mõju
endale, aga te ei tea, kuidas see mõjub mikroobidele.
Kui aga analüüsime oma halbu tegusid, siis märkame,
et mingis suhtes on nendelgi hea mõju. See, kes näeb,
et heateo tulemused pole ainult head ja mõistab, et halvastki
koidab head, see on ära õppinud töö saladuse.
Mida sellest järeldada? Ükskõik, kuidas püüaksime,
aga meie teod ei ole kunagi täiesti puhtad või üdini
räpased. Pole ühtki tegu, millest poleks kellelegi
kasu ja pole ühtki tegu, mis kedagi ei kahjustaks. Isegi
meie hingamine ja elamine kahjustab kedagi. Igast raasukesest,
mille paneme oma suhu, jääb keegi teine ilma. Meie
elamine võtab eluvõimaluse teistelt inimestelt,
loomadelt või mikroobidelt. Järelikult - tööga
pole kunagi võimalik saavutada täiust. Me võime
lõputult töötada, aga me ei leia väljapääsu
sellest labürindist. Ükskõik, kuidas püüda,
aga ikka on meie töö tulemustes nii head kui halba.
Järgnevalt teeme selgeks, mis on töö mõte.
Küllap igal maal ootab enamik inimesi aega, mil maailm on
saanud täiuslikuks ja kadunud on haigused, surm, mure ning
kurjus. See on ilus mõte, mis innustab teadmatuid tööle.
Aga kui veidigi järele mõelda, siis mõistame,
et see mõte on väär. Hea ja halb on sama mündi
kaks külge - "kull" ja "kiri". Kuidas
saab siis olla hea ilma halvata? Mida üldse tähendab
"täiuslik"? Täiuslik elu on "contradictio
in adjecto" - see mõte sisaldab endas vastuolu. Elu
on püsiv võitlus väljastpoolt ähvardavate
ohtudega. Iga hetk võitleme välismaailma vastu ja
kui jääme alla, siis on elu läbi. Me peame võitlema
toidu ja õhu eest. Ilma toidu ja õhuta me sureme.
Elu ei ole vaikselt voolav sündmustejõgi, vaid jõgi
täis kärestikke ja koski. Elu on mitmetahuline võitlus
sise- ja välisilma vahel. Kui lõpeb võitlus,
on ka elul lõpp.
Paljude arvates on selle võitluse lõpp suurim õnn.
Aga siis on elugi lakanud, sest võitluse lõpetab
ainult surm. Oleme juba tõdenud, et maailma aidates aitame
iseennast. Teiste heaks tehtud töö abil puhastame iseend.
Teeme heategusid teistele, et unustada iseennast. Oma elu jooksul
peame õppima unustama omakasu. Oma juhmuses arvab inimene,
et ta võib ennast õnnelikuks teha, aga pärast
aastatepikkust võitlust hakkab ta taipama, et tõeline
õnn eeldab isekuse kadumist. Iga armastusväärne
tegu, iga kaastundlik mõte, igasugune abi ja heategu vähendab
nii palju meie enese tähtsust, et hakkame tajuma oma väiksust
ja tähtsusetust. See on meie jaoks hea. Jn~aana-, Bhakti-
ja Karma-jooga taotlevad sama eesmärki. Ülim siht on
igavene ja täielik enesesalgamine. Siis ei ole enam "mina",
vaid kõik on "sina". Karma-jooga juhib inimest
visalt selle eesmärgi poole, isegi siis, kui inimene ei
tea, et peab sinna minema. Kristlast võib ehmatada mõte
isikupäratust Jumalast, sest ta on veendunud Jumal-isiksuse
olemasolus ja soovib säilitada oma identiteedi ja ainulisuse.
Aga tema eetiline mõtlemine, kui see on õige, peab
rajanema täielikule enesesalgamisele. Endast loobumine on
kogu moraali alus, igasuguse eetika aluspõhimõte.
Inimesi on selles maailmas mitmesuguseid. On jumalinimesi, kelle
enesesalgamine on täielik ja nad teenivad vaid teisi, ohverdades
neile kasvõi oma elu. Nemad on kõige õilsamad.
Maa, kus on vähemalt sada niisugust inimest, ei satu kunagi
lootusetusesse olukorda. Kahjuks on selliseid inimesi väga
vähe. Rohkem on häid inimesi, kes teevad head niikaua,
kuni see heategevus ei kahjusta neid endid. Kolmas rühm
inimesi teeb head endale, tehes seejuures teistele ülekohut.
Üks india luuletaja ütleb, et on olemas ka neljas liik,
kes on nii kohutavad, et nende nimegi ei tohi välja öelda.
Nemad teevad teistele kurja paljalt soovist teistele kurja teha.
Seega skaala ühes otsas on need, kes teevad head hea enda
pärast ja teises otsas on inimesed, kes kahjustavad teisi
kahjustamise pärast. Nad ei taotle sellega midagi, kurjus
on lihtsalt nende olemuses.
Vaatleme kaht sanskriti sõna. Üks neist on Pravritti,
mis tähendab pöörlemist millegi poole ja teine
on Nivritti, mis tähendab pöörlemist millestki
eemale. Pöörlemine millegi poole on meie mõistes
maailm, "mina ja mulle kuuluv". Siia kuulub kõik,
mis suurendab inimese varandust, raha, võimu, nime ja
kuulsust ja materiaalset heaolu - kõik see pürib
inimese "mina" moodustatud keskuse poole. Pravritti
on inimese loomulik püüdlus. Inimene kogub endale igasugust
vara, et väärtustada oma armast "mina". Kui
see kihk hakkab taanduma ja asemele tuleb Nivritti, äraspidine
pöörlemine, siis ärkavad meis moraal ja usk. Nii
Pravritti kui Nivritti on töö. Esimene on halb töö
ja teine on hea töö. Nivritti on usu ja moraali alus.
Ülim Nivritti on täielik enesesalgamine, valmidus ohverdada
keha ja vaim ja kõik muu teiste olendite heaks. Kui inimene
on sellele tasandile jõudnud, siis on ta saavutanud karma-jooga
sihi. See on heade tegude kõrgeim tulemus. Isegi kui inimene
ei tunne ühtki filosoofilist süsteemi, ei usu, ega
ole kunagi uskunud Jumalat, pole kordagi elus palvetanud, jõuab
ta oma heade tegudega samale eesmärgile, kuhu usklik palvetega
ja filosoof teadmistega - s.o. seisundisse, kus ta on valmis
loobuma elust ja varandusest teiste heaks. Seega seob filosoofi,
tööinimest ja jumalateenrit ühtne eesmärk:
täielik jumalasalgamine. Sõltumata filosoofiast ja
usust on inimkond kõikjal austanud inimest, kes on valmis
end teiste eest ohverdama. See ei olene usutunnistusest ega õpetusest
- isegi ateistid tunnevad, et nad peavad austama sellist täielikku
eneseohverdust. Ka kõige fanaatilisem kristlane, kes on
lugenud Edwin Arnoldi raamatut "Aasia valgus", hakkab
austama Buddhat, kes küll ei jutlusta Jumalast, aga õpetab
täielikku eneseohverdust. Pime vagatseja ei mõista,
et tema elu eesmärk on täpselt samasugune kui neil,
kelle vastaseks ta end peab. Jumalateener, kes püsivalt
hoiab Jumalat oma meeles ja elab headuses, jõuab samale
eesmärgile ja lausub: "Sinu tahtmine sündigu."
Ta ei jäta endale midagi. See ongi enesesalgamine. Filosoof
jõuab oma teadmiste varal arusaamisele, et näilik
ego on meelepete ja ta loobub sellest meelsasti. Sedasama õpetavad
karma-, bhakti- ja dznjaana-jooga. Sedasama teadsid iidsed targad,
kui nad õpetasid, et Jumal ei ole maailm. Jumal ja maailm
on kaks eri asja ja erinevus on tõesti suur. Maailm on
omakasupüüdlik, aga omakasupüüdmatus tuleb
Jumalast. Üks võib istuda kuldses palees oma troonil
ja ikkagi olla täiesti omakasupüüdmatu; siis on
ta Jumalas. Teine inimene võib elada hurtsikus, vaene
ja kaltsudes, ja ometi umbuda maailma, kui ta on omakasupüüdlik.
Pöördume tagasi karma-jooga ühe keskse mõtte
juurde. Tõdesime, et tehes head, teeme paratamatult ka
halba ja vastupidi. Kuidas saame selle teadmisega üldse
tööd teha? Maailmas on olnud usulahke, kes on rabavalt
absurdsel viisil jutlustanud, et aeglane enesetapp on ainus võimalus
vältida teiste kahjustamist, sest elades tapab inimene loomi
ja taimi või teeb muud halba. Jainade õpetuse kohaselt
on surm nende kõrgeim ideaal. Selline õpetus näib
olevat loogiline. Aga õige väljapääsu omakasupüüdlikust
maailmast näitab kätte Gita: see on enesesalgamise
tee. Gita õpetab, et maises elus ei tohi millessegi kiinduda.
Elades maailmas püsi maailmast täiesti lahus, ja mida
iganes teed, ära tee seda iseenda heaks. Iga enda jaoks
tehtud tegu mõjutab sind ennast. Headel tegudel on hea
mõju ja halbadel halb. Aga teod, mida sa pole teinud enda
jaoks, ei avalda sulle ka mingit mõju. Seda mõtet
on väljendatud väga ilmekalt: "Ja kuigi ta tapaks
kogu maailmakõiksuse või oleks ise tapetud, ei
ole ta ei tapja ega ohver, sest ta teab, et ta ei tee seda iseenda
jaoks." Sellepärast õpetab karma-jooga: "Ära
loobu maailmast. Ela maailmas. Ime endasse nii palju muljeid
kui suudad, aga ära tegutse oma lõbuks." Eesmärgiks
ei tohi olla nauding. Esmalt sureta oma ego ja siis võta
kogu maailma nagu iseennast. Muistsed kristlased tavatsesid öelda:
"Vana inimene peab surema." Vana inimese all mõeldi
seda isekat arusaama, et kogu maailm on tehtud meie meeleheaks.
Rumalad vanemad õpetavad oma lapsi palvetama: "Oo,
armuline Jumal, kes sa oled loonud selle päikese ja kuu
minu jaoks" - justkui Jumalal poleks muud teha kui kõike
seda nende laste jaoks luua. Ära õpeta lapsele niisugust
mõttetust. Teiste sõgedus avaldub aga väidetes,
et loomad on loodus vaid selleks, et me neid tappa ja süüa
võiksime ja kogu maailmakõiksus on loodud naudinguks
inimestele. See on rumalus. Tiiger võiks öelda: "Inimene
on loodud minu jaoks" ja ta võiks palvetada: "Oo,
Jumal, inimesed on pahad, nad ei tule minu juurde, et ma neid
süüa saaksin. Nõnda nad rikuvad Sinu seadust."
Kui maailm on loodud meie jaoks, siis on ka meid loodud maailma
jaoks. Just see kujutelm, et maailm on loodud inimestele naudinguks,
hoiab inimesi oma sõgeduses. Ei ole olemas maailma meie
jaoks. Miljonid inimesed surevad igal aastal, aga maailm ei tunne
seda, sest uued miljonid sünnivad asemele. Sama palju, kui
maailm on meie jaoks, oleme meie maailma jaoks.
Selleks, et õigesti töötada, tuleb kõigepealt
vabaneda kiindumusest. Teiseks: ära sekku konfliktidesse,
ole vaid tunnistaja ja jätka oma tööd. Mu õpetaja
ütles ikka: "Suhtuge oma lastesse nagu teeb seda lapsehoidja."
Lapsehoidja hellitab ja hoiab su last nagu enda oma, aga kohe,
kui talle koht üles üteldakse, võtab ta oma
asjad ja läheb. Kiindumusest lapsesse pole enam varjugi.
Tavaline lapsehoidja ei tunne vähimatki kaotusvalu, kui
jätab teie lapsed ja läheb teisi hoidma. Samamoodi
pead sinagi suhtuma kõigesse, mida pead enda omaks. Kui
usud Jumalat, siis usu, et kõik, mis sul on, kuulub tegelikult
Temale. Inimestel on sageli kummaline komme pidada oma nõrkusi
vooruseks. Mõte, et keegi on meist sõltuv ja me
võime teistele head teha, on tegelikult nõrkus.
Just niisugusest kujutelmast sünnib kiindumus ja kiindumusest
saavad alguse vaevad. Peame aru saama, et keegi selles maailmas
ei ole meist sõltuv. Ükski kerjus pole sõltuv
meie armulikkusest, ükski inimene meie sõprusest
ega elusolend meie abist. Kõik leiavad abi looduselt ja
loodus ei vaja selleks meie abi. Ka miljonite inimeste puudumine
ei tähenda loodusele midagi. Looduse kulg jätkub ka
meieta. See, et võime aidata teisi ja selle kaudu ennast
harida, on meile nagu õnnis kingitus. Elu õpetab
meile seda ja kui me selle hästi ära õpime,
siis pole me enam kunagi õnnetud. Mitte keegi ei saa meile
mitte midagi halba teha. Kui elad põhimõtte järgi,
et maailm ei ole sinu jaoks ega vaja sind, siis ei saa sulle
liiga teha ei sõbrad ega vaenlased, ei alamad ega ülemad.
Ehk just sellele aastal on mõni su sõpradest surnud.
Kas maailm on peatunud tema tagasipöördumist ootama?
Ei, maailm jätkab oma kulgu. Sina aga võid vabalt
loobuda mõttest, et sa peab midagi tegema maailma heaks.
Maailm ei vaja sinu abi. Lausa lollus on mõelda, et keegi
on ilma sündinud selleks, et aidata maailma. See on ülbe
mõte. See on voorusesse rüütatud isekus. Kui
su meel on oimanud, et maailm ei sõltu sinust ega kellestki
teisest, siis ei tee töö sulle enam mingit vaeva. Kui
annad inimesele midagi, ootamata vastutasu või tänu,
siis tema tänamatus ei tee sulle vähimatki meelehärmi,
kuna sa tead, et sul polegi õigust ei vastuteenele ega
tänule ja sa ei oota midagi. Sa annad talle, mida ta pälvib.
Tema karma on selle temale välja teeninud ja sinu karma
teeb sinust vahendaja. Miks peaksid olema uhke selle üle,
et teed ulatamise liigutuse. Oled vaid tooja, kes annab kätte
kingituse, mille teine on maailma karmaga ära teeninud.
Sinul pole põhjust selle üle uhke olla. Andmine on
lihtsalt vahendamine. Sinu jaoks ei ole enam ei head ega halba,
kui oled vabanenud kiindumustest. Ainult isekus teeb vahet hea
ja halva vahel. Seda on küll raske mõista, aga pikapeale
õpid, et miski maailmakõiksuses ei suuda sind mõjutada,
kui sa seda ise ei soovi. Miski ei suuda mõjutada inimese
MINA muidu, kui MINA muutub rumalaks ja kaotab iseseisvuse. Väliseid
mõjusid on lihtne eirata, kui ollakse vabad kiindumustest.
Miski ei suuda inimest vapustada, kui ta seda ei luba. Ent kuidas
ära tunda inimest, kes ei lase välismõjusid
endasse, keda välismaailm ei suuda teha ei õnnelikuks
ega õnnetuks? Nende meelt ei eruta ei õnn ega õnnetus
- see on nende tundemärk. Igasugustes olukordades on niisuguse
inimese meel tüüne.
Indias oli kuulus Vy~aasa-nimeline tark. Ta oli püha mees
ja teda tunti kui vedanta aforismide autorit. Tema isa oli proovinud
saada täiuslikuks, aga ei suutnud. Ka vanaisa oli proovinud,
aga temagi katse oli ebaõnnestunud. Samamoodi oli ebaõnnestunud
vanavanaisa. Ka temal endal ei läinud see päriselt
korda, aga tema poeg Shuka sündis täiuslikuna. Vy~aasa
õpetas oma pojale tarkusi. Kui Vy~aasa oli pojale kõike
olulist õpetanud, siis ta saatis poja kuningas Janaka
õukonda. Janaka oli suur kuningas, keda kutsuti Videhaks.
Videha tähendab "kehatu". Kuigi ta oli kuningas,
oli ta sootuks unustanud, et tal on keha. Ja tema juurde saadetigi
Shuka õppima. Kuningas teadis, et Vy~aasa poeg tuleb tema
juurde tarkusi õppima ja ta tegi selleks mõningaid
ettevalmistusi. Kui poiss jõudis lossiväravasse,
siis valvurid ei teinud temast väljagi, andsid vaid istepingi.
Poiss istus seal kolm ööpäeva. Keegi ei kõnelnud
temaga. Keegi ei küsinud, kes ta on ja kust tuleb. Ta oli
kuulsa targa poeg. Kogu maa austas tema isa ja ka teda austati.
Ometi need mühakad valvurid ei teinud temast väljagi.
Siis aga tulid kuninga ministrid ja muud kõrged ametnikud
ja võtsid ta austusavaldustega vastu. Nad juhtisid ta
hiilgavatesse saalidesse, saunatasid teda healõhnaliste
seepidega ja andsid talle kallid rõivad selga. Kaheksa
ööpäeva elas Shuka selles luksuses. Shuka ilme
püsis ühtviisis tüüne, kuigi suhtumine temasse
oli muutunud. Luksuses oli ta sama rahulik, kui lossi väravas
istudes. Siis viidi ta kuninga juurde. Kuningas istus oma troonil,
muusikud mängisid ja tantsijad tantsisid. Kuningas andis
talle servani täidetud piimakruusi ja käskis tal teha
7 tiiru ümber saali, ilma et ta piiskagi maha tohiks loksutada.
Shuka võttis kruusi ja liikus muusikute, tantsijate ning
imekaunite naiste vahel, nagu kuningas oli käskinud. Miski
ei tõmmanud endale noormehe tähelepanu, sest ta ei
lasknud millelgi endale mõjuda. Ta ulatas kruusi kuningale
ja kuningas lausus: "Võin sulle korrata vaid sedasama,
mida su isa on juba õpetanud ja mida sa ise oled õppinud.
Sa tead tõde. Mine koju."
Inimest, kes on harjunud end ohjeldama, ei saa väljastpoolt
miski mõjutada. Ta ei lase end millegagi orjastada. Tema
meel on tõeliselt vaba. Ja niisugune inimene on kõlblik
elama maailmas. Üldiselt hindavad inimesed maailma kahel
viisil. Pessimistid ütlevad: "Kui kuri ja kohutav see
maailm on." Optimistid ütlevad: "Maailm on nii
kaunis ja imeline." Need, kes ei suuda oma meelt valitseda,
leiavad, et maailm on täis kurjust ja paremal juhul näevad
selles headuse ja kurjuse rägastikku.
Kui õpime oma meelt valitsema, siis suhtume maailma nagu
optimistid. Siis ei ole meie jaoks enam kurja ega head. Märkame,
et kõik on omal kohal ja kooskõlas. Mõned
inimesed ütlevad, et maailm on põrgu, aga kui nad
õpiksid ära enesevalitsemise, siis saaks põrgust
taevas. Kui oleme tõelised karma-joogid ja tahame end
treenida, et saavutada selline seisund, siis peame jõudma
- ükskõik, kuidas me alustame - täieliku enesesalgamiseni.
Niipea kui meie näilik ego on kõrvaldatud, näib
kogu maailm, mis varem oli täis kurjust, olevat täis
taevalikku õndsust. Õhk on täis õnnistust
ja kõik näod ümberringi on head. Niisugune on
karma-jooga siht ja eesmärk ning see täius saavutatakse
igapäevases elus.
Erinevad joogaliigid ei ole omavahel vastuolus. Nad kõik
juhatavad sama eesmärgi poole ja muudavad meid täiuslikuks.
Aga igaüks neist nõuab usinat treeningut. Harjutamine
on edu pant. Esmalt kuula, siis mõtle, siis harjuta. See
kehtib igasuguse jooga puhul. Kõigepealt pead kuulama
ja mõistma, mis see on. Nii mõndagi, mida kohe
ei mõista, taipad edaspidi korduvalt kuulates ja mõeldes.
Kõiges korraga aru saada on võimatu. Selgitus peitub
su oma meeles. Tegelikult ei ole keegi õppinud midagi
teistelt. Igaüks peab ennast ise õpetama. Kõrvalseisev
õpetaja võib vaid äratada "sisemise õpetaja",
et ta hakkaks mõistma tõelust. Meie enese taip
ja mõtlemisvõime teevad meile asjad selgeks, kuni
lõpuks oimab neid ka hing. Oimamine annab meile tahtejõu.
Algul on tunne, siis tahtmine ja tahtmine sünnitab ääretu
töövõime, mis täidab iga meie soone, liigese
ja närvi, kuni kogu keha muutub omakasupüüdmatu
töö-jooga tööriistaks ja saavutatakse ihaldatud
eesmärk - enesesalgamine ja täielik omakasupüüdmatus.
Selle saavutamiseks ei pea järgima dogmasid, õpetusi
või uskusid. Pole oluline, kas oled kristlane, juut või
pagan. Küsimus on selles, kas oled omakasupüüdmatu.
Kui oled, siis saavutad täiuse, kuigi pole lugenud ühtegi
usuraamatut ega käinud kirikus või templis. Iga joogaliik
võib muuta inimese täiuslikuks ka ilma teise jooga
toeta, sest kõigil neil on sama eesmärk. Nii töö-,
teadmiste- kui ka Jumala teenimise jooga pakuvad otseseid ja
kaudseid abinõusid Moksha saavutamiseks. Ainult rumalad
ütlevad, et töö ja filosoofia on kaks eri asja.
Targad teavad, et olgugi nad silmnähtavalt erinevad, on
nende eesmärk sama: juhtida inimest täiusele.
|