|
VIVEKANANDA - KARMA JOOGA
Vabadus
Sõna karma tähendab tööd. Eelnevalt
tõdesime, et varjatult tähendab see ka põhjust.
Iga tegu, toiming või mõte, mis põhjustab
tagajärje, on karma. Karma seadus on seega põhjuse
ja tagajärje seadus. Igal tegutsemisel on paratamatult tagajärg.
Seda paratamatust pole võimalik vältida. India filosoofia
järgi kehtib karma seadus kõikjal maailmas. Kõik,
mida me näeme, tunneme ja teeme on meie varasema tegutsemise
tulemus ja samas põhjustab uue tagajärje. Seoses
sellega peame kindlasti kõnelema seaduse mõistest.
Seadus - see on sama sündmuse kordumine samasugustes tingimustes.
Kui kaks sündmust korduvad reeglipäraselt teineteise
järel või samaaegselt, siis on need kaks omavahel
sõltuvuses, nii et üks on põhjus ja teine
on tagajärg. Iidse Ny~aya koolkonna loogikud ja filosoofid
nimetasid seda seadust Vy~aapti'ks. Nende järgi põhineb
meie arusaam seaduspärasusest assotsiatsioonidel. Rida nähtusi
on meie meeles seotud, nii et ühe sündmuse meenumisel
ärkavad teadvuses kõik teisedki. India psühholoogia
järgi iga mõttelaine, mis sünnib Chitta's (alateadvuses),
tekitab palju samasuguseid laineid. Sellel arusaamal rajaneb
assotsiatsioonipsühholoogia. Põhjuse ja tagajärje
seos on vaid üks kõikjal ilmneva assotsiatsioonisuhte
aspektidest. Sanskriti keeles nimetatakse seda Vy~apti'ks. Seaduse
mõistmine on samane nii välismaailmas kui ka inimese
sisemaailmas: see on reeglipära, mille kohaselt ühele
nähtusele peab järgnema teine. Aga tegelikult looduses
seadusi ei ole. Pole õige öelda, et maailmas toimib
gravitatsiooniseadus või mõni teine loodusseadus.
Seadus on viis, kuidas meel mõistab üksteisele järgnevate
nähtuste rida. See viis on olemas inimmeeles. Kui mingid
nähtused reeglipäraselt järgnevad üksteisele
või toimuvad samaaegselt, siis meel mõistab reeglipärast
sõltuvust nende vahel; seda teadvustatud seost nimetamegi
seaduseks.
Ent mida tähendab ütlus: seadus on universaalne? Meie
maailmakõiksusele on omased Desha-K~ala-Nimitta, s.o.
aeg, ruum ja põhjuslikkus. Sellest järeldub, et seadusi
võib olla vaid siin, selles piiratud universumis, mida
saame meeltega tajuda, näha, tunda, kuulda ja väljaspool
seda pole mingeid seadusi, sest põhjuslikkus ei ulatu
sinna, mis on väljaspool meie meelt. Seadused on olemas
vaid inimmeeles. Mitte miski, mis on väljaspool meie meelt
ja mõistust, pole seotud põhjuslikkuse seadusega,
kuna väljaspool meelt ei ole mõttelisi assotsiatsioone,
mis on selle vältimatu eeldus. Niipea kui olemasolev saab
nime ja vormi, hakkab ta alluma seadustele. Siis hakkab toimima
ka teo ja tagajärje seadus. Siit ilmneb, et ei saa olla
sellist asja nagu vaba tahe. Sõnad vaba ja tahe on omavahel
vastuolus, sest tahe on midagi sellist, mida me tunneme ja kõik
mida me tunneme, kuulub maailmakõiksusesse, aga maailmakõiksuses
on kõik surutud aja, ruumi ja põhjuslikkuse vormi.
Kõik, mida me tunneme või võiksime tunda,
allub põhjuse ja tagajärje seadusele, ja see, mis
allub seadusele, ei ole enam vaba. Kõik, mida me tajume,
on millestki mõjustatud ja see mõjutab omakorda
midagi. Niipea, kui tahe jõuab aja, ruumi ja põhjuslikkuse
maailma, kaotab ta oma vabaduse, aga kui ta selle maailma jälle
maha jätab, saavutab ta uuesti vabaduse. Tahe tuleb vabadusest
orjusesse ja pöördub tagasi vabadusse.
Mõnikord küsitakse, kust tuleb maailmakõiksus,
kus ta on ja kuhu ta läheb. Tavaline vastus on: tuleb vabadusest,
on orjuses ja läheb vabadusse. Kui kõneleme inimesest
kui selle lõputu olemasoleva ilmingust, siis mõistame,
et inimene moodustab sellest väga väikese osa. Tema
keha ja meel on vaid väike täpike lõpmatuses.
Kogu meie maailmakõiksus on vaid pisike osa universumist.
Kõik meie seadused, orjapõli, rõõmud
ja mured, õnned ja ootused elavad ainult selles pisikeses,
oma meelte loodud maailmakõiksuses. Nüüd sa
mõistad, kui lapsik on oodata selle, oma meelte loodud
maailmakõiksuse igavest olemasolu ja pääsemist
taevasse, mis pole midagi muud, kui selle, meile tuttava maailma
kordus. Mõistagi on võimatu ja naiivne tahta, et
lõputu olemasolev mahuks meie piiratud maailma, mida me
tunneme. Kui inimene ütleb, et a soovib ikka ja jälle
elada samasuguses maailmas nagu praegu või palub endale
meelepärast usku, siis on ta sedavõrd mandunud, et
ei suuda mõeldagi kõrgemale sellest tasemest, millel
ta praegu on. Ta on takerdunud olemasolevasse ja unustanud, et
pärineb lõpmatusest. Tema maailma piirdub selle hetke
pisirõõmude ja muredega. Ta usub, et see piiratud
maailm ongi lõpmatus ja ta ei tahagi oma rumalusest lahti
saada. Ta on lootusetult klammerdunud elujanusse, Trishn~a'sse
(budistidel Tanh~a ja Triss~a). Ka väljaspool meile tuntud
maailma võib olla miljoneid erisuguseid õnnesid,
olendeid, seadusi, põhjusi ja tagajärgi ja needki
moodustavad vaid väikese osa lõputust olemasolevast.
Selleks, et saada vabaks, peame minema üle selle maailma
piiri. Vabadust ei saa leida meie maailmakõiksuses. Täielikku
tasakaalu ehk "rahu, mis ületab mõistmise"
nagu ütlevad kristlased, ei ole võimalik saavutada
ei maa peal ega meile mõistetavas taevas. Tõeline
tasakaal asub väljapool meie mõtte, kujutluse ja
meele maailma. Kõik, mis on meie maailmakõiksuses,
allub aja, koha ja põhjuslikkuse seadustele ega saa anda
meile vabadust. Võib-olla on eetermaailmu, kus naudingud
on ilusamad ja imelisemad kui meie maailmas, aga needki kuuluvad
maailmakõiksusesse ja on sellepärast seaduse kütkeis.
Peame minema kaugemale. Tõeline usk algab seal, kus lõpeb
see pisike maailmakõiksus. Seal lõpevad meie tühised
rõõmud ja mured, kogu meie teadmus asjadest, ja
algab tõelus. Nii kaua, kuni meid valdab elujanu ja kirglik
kiindumus mööduvasse, üürikesse olemasolusse,
pole lootust näha mingit vabadusekiirt. Tõeliselt
vabad on ainult need, kelle meel püsib kindlalt Kõrgemas
Minas ega satu kunagi eksiteele. Need, kes oimavad ainult Mina,
kellele Mina on kõik kõiges. Kõik teised
peavad töötama. Mööda mäekülge
allavoolav vesi langeb lohku, kus tekib keeris. Veidi aja pärast
vesi väljub keerisest ja voolab jälle vabalt. Iga inimelu
on sarnane taolise vetevooluga. Inimene tuleb sellesse maailma,
keerleb mõnda aega aegruumi, põhjuse ja tagajärje
kütkeis, on seotud oma isa, venna, nime ja kuulsusega, kuni
lõpuks väljub sellest keerisest ja saavutab oma esialgse
vabaduse. See kehtib kogu maailmakõiksuses. Kas teadlikult
või ebateadlikult töötame me kõik selleks,
et vabaneda maailma keerisest. Ja me tuleme sellega toime tänu
maailmas omandatud kogemustele.
Mis on karma-jooga? See on töösse peidetud mõistmine.
Näeme, et terve maailmakõiksus töötab.
Mille nimel? Pääsemise ja vabanemise nimel. Kõik
alates aatomist kuni kõrgemate olevusteni töötavad
sama eesmärgi nimel - meele, keha ja vaimu vabaduse nimel.
Kõik püüdlevad orjusest vabadusse. Ka päike,
planeedid ja kuu pürivad vabaks, ent meie maailmale omased
tsentripetaal- ja tsentrifugaaljõud takistavad seda. Karma-jooga
õpetab meile töö saladust, tööviise
ja töö mõju. Tänu sellele ei pea me ekslema
maailmakõiksuses kaua ega õppima seda katse ja
eksituse meetodil. Meie võimed lähevad asjatult raisku,
kui me ei tea, kuidas neid kasutada. Karma-jooga teeb tööst
teaduse, õpetades otstarbekalt kasutama selles maailmas
mõjuvaid jõude. Tegutsemine on vältimatu,
aga töötama peame ma kõrgema eesmärgi nimel.
Karma-jooga õpetab meid tõdema, et see maailm on
üürike - vaid "viieminutiline". See on mööduv
etapp, mille peame läbi käima, aga vabadus ei ole siin,
vaid kaugemal. Aeglaselt ja kindlalt peame minema läbi maailma,
kui soovime vabaneda tema kütkeist. Võibolla on selliseid
haruldasi inimesi, kes võivad seista maailmas omaette
ja vaadata seda, ilma et miski neid riivaks. Nad suudavad vabaneda
maailmast, nii nagu uss heidab maha oma vana naha. Teised inimesed
peavad minema läbi maailma töötades. Karma-jooga
aga juhatab kätte saladuse, kuidas tuleb töötada,
et sellest võimalikult palju tulu tõuseks.
Karma-jooga õpetab: "Tööta lakkamatult,
aga ära kiindu töösse! Ära seo end millegagi.
Hoia oma meel vaba. Kõik hädad ja kannatused, mida
näed, on selles maailmas paratamatud. Vaesus ja rikkus ja
õnn on üürike. Nad ei ole osa meie tõelisest
olemusest. Meie tõeline olemus on sealpool halba ja head,
väljaspool kujutluste ja aistingute maailma. Me peame pidevalt
töötama. Kannatused tulevad kiindumusest, mitte tööst."
Kui samastame end oma tööga, tunneme end kohe halvasti,
aga distantsi hoides ei tunne me mingeid piinu. Kui põleb
kellelegi teisele kuuluv kaunis pilt, siis ei ole inimene nii
õnnetu kui nähes oma maali põlemist. Mõlemad
olid sama väärtuslikud, aga miks on inimene ühel
juhul õnnetum kui teisel? Sellepärast, et teisel
juhul on ta pildiga seotud. Ta samastub sellega: "See olen
mina, see on minu oma" ja see teeb ta õnnetuks. Koos
omanditundega tuleb isekus ja isekusega kannatused. Iga iseka
teo või mõttega kaasneb kiindumus ja kohe oleme
oma kiindumuse orjad. Chitta, alateadvuse iga lainetus, mis ütleb
"mina ja minu oma", mähib meid köidikutesse
ja teeb meist oma orjad. Mida rohkem ütleme "mina ja
minu oma", seda orjalikumad ja sõgedamad oleme. Sellepärast
käsib karma-jooga nautida kõike kaunist, aga keelab
meid sellega samastumast. Loobu sõnast "minu".
Niipea kui ütleme või mõtleme "minu",
muutume halvemaks. Ära ütle isegi mõttes "minu
laps". See toob sulle kannatusi. Ära ütle "minu
kodu", ära ütle "minu keha". Keha ei
ole sinu, minu ega mitte kellegi oma. Kehad tulevad ja lähevad
vastavalt looduse arenguseadustele, aga meie oleme vabad ja vaatame
neid nagu kõrvalised tunnistajad. Meie keha ei ole vabam
kui pilt seinal. Miks peaksime niimoodi kiinduma kehasse? Kui
keegi maalib pildi, siis pärast selle lõpetamist
alustab ta uut tööd. Ära mõtle: "Ma
pean selle endale saama." See viitab isekusele ja niipea
kui isekus tõstab pead, algavad kannatused.
Sellepärast ütleb karma-jooga: "Hävita oma
isekus juba eos - oma mõtetes. Kui suudad ohjeldada oma
mõtteid, siis püüa seda olekust säilitada.
Ära lase oma meelt ekslema omakasupüüdlikkuse
teele. Kui oled oma meele ohjeldanud, siis mine ja tegutse maailmas.
Ole, kus tahad, suhtle, kellega soovid ja miski ei tee sind halvemaks.
Lootose leht on vees, aga vesi ei riku teda. Teiegi peate olema
maailmas nii, nagu lootoseleht vees." See seisund on Vair~a
gya, kiretu ükskõiksus, meelerahu. Arvatavasti olen
teile juba öelnud, et ilma vabanemata kiindumustest pole
olemas mitte mingisugust joogat. Meelerahu on kõikide
joogaliikide alus. Ometi võib olla kiindumusi ka sellisel
inimesel, kes loobub oma majast, ilusatest riietest, heast toidust
ja läheb erakuks. Nüüd on tema ainsaks varanduseks
tema keha, mis võib muutuda tema jaoks kõigeks.
Ta võib elada ja võidelda oma keha heaks. Meelerahu
toimib täielikult mentaalselt tasandil. Meil pole vaja mitte
midagi teha oma kehale. Meie kütkeks on mõte "mina
ja minu". See mõte seob meie meele keha või
muude aistinguobjektide külge. Kui loobume sellest mõttest,
siis valdab meid meelerahu, ükskõik, kus me oleme.
Inimene, kes istub troonil, võib olla täiesti vaba
kiindumusest. Teine kõnnib kaltsudes ja on üleni
kirgedes kinni. Niisiis tuleb kõigepealt vabaneda kiindumustest
ja seejärel teha pidevalt tööd. Karma-jooga õpetab
meile, kuidas saavutada tõeline meelerahu, kuigi see on
tõepoolest väga raske.
Tõelise meelerahuni võib jõuda kahel teel.
Üks on neile, kes ei usu Jumalat ega muud väljastpoolt
tulevat abi. Nemad peavad lootma vaid enda peale ja töötama
oma tahtejõu, vaimujõu ja vaistuga, öeldes
endale: "Ma pean saavutama meelerahu!" Nende tee, kes
usuvad Jumalasse, on palju lihtsam. Nemad töötavad
Jumalale ega ole huvitatud oma töö tulemustest. Kõik,
mida nad näevad, tunnevad, kuulevad või teevad, see
kuulub Temale. Ärgem oodakem mingit kiitust ega tasu selle
eest, mida teeme. Kõik kuulub Jumalale. Loovutagem kogu
oma töö vilja Jumalale. Seisame taamal nagu ustavad
teenrid, kes on iga hetk valmis täitma oma Jumala, oma Meistri
tahet. Kõik töötulemused jäta Jumala hooleks
ja ära nende pärast rohkem muretse. Olgem rahus, täielikus
rahus ka iseendaga ja ohverdagem Jumalale igaveseks oma keha,
oma meel ja kõik, mis meil on. Selle asemel, et heita
tulle ohvriande, loobume pigem oma pisikesest minast. Kordame
nii ööl kui päeval: "Otsides selle maailma
rikkusi oled Sina ainus rikkus, mille olen leidnud. Otsides armastust
oled Sina ainus armastus, kelle leidsin. Ohverdan end Sinule!
Ma ei taha midagi iseendale, ei head, halba ega keskpärast.
Ma ei hooli millestki. Ohverdan kõik Sinule." Nii
ööl kui päeval ütleme lahti oma näilisest
minast, kuni see saab harjumuseks, kuni see läheb verre,
närvidesse, ajju. Kogu keha kuuletub iga hetk sellele enesesalgamise
mõttele. Siis võid minna võitlusväljale
ja ka keset lahingumöllu tunned end olevat vaba ja rahulik.
Karma-jooga õpetab, et tavamõte kohustusest asub
madalamal astmel, aga me kõik peame täitma oma kohust.
Ent sageli märkame, et see omapärane kohusetunne teeb
meile halba. Kohusetunne mõjub meile nagu haigus. See
sunnib meid tegema mitmesuguseid töid, võtab meie
üle võimust ja mürgitab meie elu. Mõte
kohustusest on nagu kõrvetav keskpäevapäike,
mis põletab läbi inimkonna hinge. Vaadake neid kohusetunde
orje. Kohustused ei anna neile aega isegi palvetamiseks. Kohustus
lasub pidevalt nende turjal. Kohustus rõhub neid, kui
nad lähevad tööle ja kui nad tulevad koju, mõtlevad
juba järgmise päeva töödest. Kohustus rusub
neid. See on orja elu. Kohustus langeb kohustuse peale, kuni
inimene variseb oma töö juures kokku nagu rakmeis tööhobune.
Tavaliselt mõistetakse kohustust just niimoodi. Ainus
tõeline kohustus on olla kiindumata, töötada
vaba olendina ja loovutada oma töö Jumalale. Kõik
meie kohustused lähtuvad Temast. Õnnis on see, kes
võib Teda teenida. Meie teenime oma aega. Keegi ei tea,
kas hästi või halvasti. Hea töö puhul me
ei maitse oma töö vilju ja ka halva töö pärast
ei tunne me muret. Ole rahulik, vaba ja tööta. Niisugust
vabadust on väga raske saavutada. Palju lihtsam on õigustada
orjust kohustusega või seletada inimloomuse haiglasi kiindumusi
kui kohusetunnet. Inimesed lähevad laia maailma võitlema
raha või muude asjade eest, millesse nad kiinduvad. Ja
kui küsida neilt, miks nad seda teevad, siis nad vastavad:
"See on kohustus." See on meeletu saamahimu, mida püütakse
varjata lilleõitega.
Mida kohustus tegelikult tähendab? See on tegutsemiskihk,
mida õhutavad meie kiindumused. Kui tekib kiindumus millessegi,
siis me nimetame seda kohustuseks. Näiteks maades, kus pole
abielutavasid, puuduvad igasugused kohustused mehe ja naise vahel.
Abielu tähendab, et mehed ja naised elavad koos kiindumuse
pärast. Kui niisugune eluviis kestab mitu põlve,
siis see muutub kohustuseks. Kiindumus on nagu krooniline haigus.
Kui kiindumus on väga äge, siis nimetame seda haiglaseks.
Kui see on krooniline, peame seda loomulikuks ja anname talle
toretseva nime - kohustus. Me ehime teda lilledega, puhume tema
auks pasunaid, räägime temast pühakirjas ja maailm
sõdib ning inimesed röövivad üksteist kohuse
nimel. Kohus on hea vaid seni, kuni ta hoiab eemale julmust.
Madalama taseme inimestele, kellel pole kõrgemaid ideaale,
on kohustus vajalik. Aga need, kes tahavad saada karma-joogiks,
peavad kohustuse mõistegi üle parda heitma. Sinul
ja minul ei ole kohustusi. Anna maailmale see, mida sa pead andma,
aga ära tee seda kohusetundest. Ära mõtle, et
oled sunnitud millekski. Mis saab sind sundida? Kõik,
mida tehakse sundusest, tugevdab kiindumust. Miks peaks sul olema
kohustusi? Jäta kõik Jumala hooleks. Joo seda nektarit
ja ole õnnelik selles tohutus lõõmavas sulatusahjus,
kus kohustuse tuli kõrvetab kõiki. Meie täidame
vaid Tema tahet. Autasud ja karistused ei puuduta meid. Kui jahid
autasu, siis tea, et sellega kaasneb karistus. Karistust võid
vältida ainult loobudes autasust. Ainus viis pääseda
kannatustest on loobuda õnnest, sest need kaks vastandit
kuuluvad kokku. Lahutamatult on seotud õnn ja õnnetus,
elu ja surm. Ainult elujanust vabana võime üle saada
surmast. Elu ja surm on sama asja kaks eri aspekti. Lapsed saavad
veel mõelda õnnest ilma kannatusteta ja elust ilma
surmata, aga mõtleja märkab, et see on "contradictio
in adjecto" (mõistete vastuolu) ja loobub mõlemast.
Ära igatse tänu ega tasu ühegi töö eest.
Paraku soovime heategude eest vastuteeneid. Anname raha heategevuseks
ja laseme oma nime lehes ära trükkida. Niisugused soovid
toovad paratamatult kannatusi. Maailma kõige suuremad
heategijad on surnud tundmatutena. Buddha ja Kristus on nende
kõrval teisejärgulised. Selliseid tundmatuid kangelasi
on maailmas elanud ja tegutsenud sadu. Nad elavad vaikselt ja
lahkuvad vaikselt. Aja jooksul nende mõtted saavad tuntuks
Buddhade ja Kristuste elutööde kaudu. Kõrgeimad
inimesed ei taotle oma teadmistega ei nime ega kuulsust. Nad
jätavad oma mõtted maailmale. Nad ei taotle avalikkuse
tähelepanu ega taha rajada õpetusi ja koolkondi.
Kogu nende olemus hoidub sellistest asjadest. Nad on puhtad S~ttvikad,
kes iialgi ei erutu, vaid nad on kehastunud armastuse vägi.
Olen näinud üht sellist joogi. Ta elab Indias ühes
koopas. Ta on kõige imelisem inimene, keda olen kohanud.
Ta on täielikult kaotanud isiksuse-taju, justkui temas polekski
enam inimest. Jäänud on vaid kõikehaarav jumalik
mõistus. Kui loom hammustaks ta kätt, siis on ta
valmis ulatama ka teise, öeldes, et see on Jumala tahe.
Tema meelest tuleb kõik Jumalalt. Ta ei näita end
inimestele, aga ta on tulvil armastust ja õilsaid mõtteid.
Neile järgnevad inimesed, kelles on rohkem Rajas't, teotahet.
Nad võtavad vastu nende täiuslike inimeste mõtteid
ja jutlustavad neid maailmale. Kõige kõrgemad inimesed
koguvad vaikides tõeseid ja üllaid mõtteid,
aga teised - Buddhad ja Kristused rändavad mööda
maailma neid levitades ja töötavad nõnda nende
heaks. Gautama Buddha ütles ikka, et tema on kahekümne
viies Buddha. Tema kakskümmend neli eelkäijat on jäänud
ajaloole tundmatuks, aga võib olla kindel, et ajaloos
tuntuks saanud Buddha on nende töö järgija. Kõrgeimad
inimesed on tüüned, tasased ja tundmatud. Aga nad tunnevad
tõelist mõttejõudu. Nad on veendunud, et
kui nad oma koopas elades saadavad teele näiteks viis õiget
mõtet, siis need viis mõtet elavad igavesti. Niisugused
mõtted läbivad kaljusid ja ületavad ookeane
ning rändavad ümber maailma. Sellised mõtted
tungivad inimmeelde ja südametesse ja äratavad inimesi,
kes on võimelised andma neile praktilise väljundi.
S~ttvika on liiga lähedal Jumalale, sellepärast ei
saa ta olla aktiivne võitleja, heategija, töötegija,
jutlustaja vms. Aktiivsed töötegijad, hoolimata nende
headusest, on veel pisut teadmatud. Me saame töötada
niikaua, kuni meie loomus pole päris puhas. See on juba
töö olemuses, et tööle ajendab motiiv ja
kiindumus. Kuidas võib siis inimene pidada oma tööd
tähtsaks, kui teab, et läheduses on igavesti valvel
Jumal, Kaitselmus, kes märkab ka varblase kukkumist? See
on nagu jumalateotus, sest teame, et Tema hoolitseb iga pisiasja
eest maailmas. Vaid harduses ja aukartuses sobib meil tema ees
seista ja lausuda: "Sinu tahtmine sündigu." Kõrgeima
astme inimesed ei saa tööd teha, sest nendes pole kiindumust.
Need, kelle hing on läinud Isesse, kelle tahtmised on piiratud
Isega, kes on igavesti ühinenud Isega, ei tee tööd.
Nad on tõeliselt kõrgemad inimesed. Aga kõik
teised peavad töötama. Ent tööd tehes me
ei tohi mõelda, et suudame kedagi maailmakõiksuses
aidata. Me pole selleks võimelised. Me aitame selles maailmakoolis
iseennast. See on õige suhtumine töösse. Kui
peame alati meeles, et õigus töötada on meie
suur eelis, siis me ei kiindu millessegi. Miljonid minu- ja sinusugused
selles maailmas mõtlevad, et nad on suured inimesed. Aga
me kõik sureme ja maailm unustab meid mõne minutiga.
Jumal elab igavesti. "Kas võiks keegi hetkegi elada
ja hingata, kui see kõikvõimas KEEGI seda ei tahaks?"
Tema on igavesti tegutsev Kaitselmus. Kogu vägi pärineb
temast ja on tema käsutuses. Tema käsul puhuvad tuuled,
paistab päike, elab maailm ja hiilib surm üle maa.
Ta on kõik ja kõiges. Me võime vaid teenida
Teda, loovutada Talle kõik oma töö viljad. Võime
teha head hea enda pärast. Nii saavutame täieliku meelerahu.
Südame köidikud purunevad ja oleme vabad. Niisugune
vabadus on karma-jooga eesmärk.
|