Heiki Raudla - KODANIKU RAAMAT


1. Demokraatia

Demokraatia tähendab rahvavalitsust. Mõiste tuleneb kreekakeelsetest sõnadest demos (rahvas) ja kratos (võim) ning pärineb Antiik-Kreekast. Järgnevalt vaatlemegi demokraatia varasemaid vorme.

1.1. Antiikaja demokraatia
Ateena linna ümber koondunud riigikest valitsesid nagu teisigi tolle aja linnriike kuningad. VII saj eKr asendus kuningavõim tolle aja linnriikides hõimuaristokraatia valitsusega. Ülikud valisid igal aastal endi seast riiki juhtima 9 arhonti. Väiketalunikud jt rahvakihid polnud rahul, sest satuti järjest suuremasse sõltuvusse aristokraatidest - suurmaaomanikest. Eriti pahandas rahvast inimeste sagedane võlaorjusse sattumine.
Aastal 594 eKr valiti riiki reformima arhont Solon. Solon pani aluse timokraatiale (kr timema - varandus, kratos - võim). Kui seni kehtisid sünnipärased eesõigused võimule, siis nüüd sai määravaks rikkus. Varanduse suuruse järgi jagati kodanikud nelja liiki. Mida jõukam liik, seda suuremad olid kohustused riigi ees ja õigused riigi juhtimisel. Solon asutas heliaia (valitud vandemeeste kohus) ja bulee (kõrgeim riigivõimu organ). Seega sai võimude lahusus alguse juba demokraatia hällis. Soloni Ateena põhines veel sugukondadel ehk füülidel. Pinged aga säilisid.
Aastal 560 eKr kehtestas Peisistratos lihtrahvale toetudes diktatuuri, mida kreeklased kutsusid türanniaks. 510. a eKr see diktatuur kukutati. Järgnevatel aastatel (alates 508. a eKr) panid Kleisthenes ja Perikles aluse demokraatlikule korrale ning kesksele kohale nihkus ekleesia (rahvakoosolek), kus langetati tähtsamaid otsuseid, kehtestati seadusi, valiti kõrgemaid ametiisikuid ja väejuhte. Tavaliselt kogunes Ateenas 5000-6000 osalejat. Koosoleku juhte ei valitud, vaid määrati liisuvõtmise teel.
Kleisthenes säilitas küll füüli (hõim) nime, ent muutis selle sugukondlikust territoriaalseks. Ateena (s.t Ateena linn ja Atika poolsaar) hakkas koosnema 10 füülist, need omakorda deemostest (omavalitsuslik kogukond). Sugukondliku elukorralduse asendamine territoriaalsega oli revolutsiooniline samm. Riigielu seisukohalt polnud enam tähtis, kes on kelle sugulane, vaid kes on kelle naaber.
Koosolekute otsuste täitmist kontrollis viiesajanõukogu, kuhu 10 territoriaalset ringkonda saatis igaüks 50 liiget. Õigust mõistis 501-liikmeline vandekohus, mille hulgast valiti liisuga konkreetseid küsimusi arutavad kohtunikud. Võimet polise asjadega ehk poliitikaga kasvõi mõttes kaasa käia peeti normaalse kodaniku tunnuseks.
Kellel see tunnus puudus, oli võhik (kr idiotes). Nii rahvakoosolekust kui rahvakohtust said osa võtta vaid täiskasvanud vabad meessoost kodanikud (10-25% elanikest), kelle peamisteks võitlusvahenditeks tollases avalikus elus olid mõjukas esinemine ja kõnekunsti valdamine.
Selline demokraatia pidas vastu ligi 200 aastat, s.o kuni Makedoonia kuningate ülemvõimu alguseni (330 eKr). II sajandil eKr sai Kreekast Rooma riigi osa. Roomas oli rahvakoosoleku tähtsus väiksem kui Ateenas. Siiski oli seal enamik magistraate (ametnik, võimukandja) - konsulid, tribuunid, kvestorid jne - valitud. Et need olid aga palgata ametikohad, said neid pidada vaid jõukad isikud. Rooma riigi elu tegelik suunaja oli Senat - magistraatidest koosnev riiginõukogu, milles oli 300-900 liiget. Senat arutas läbi kõik rahvakoosolekule esitatavad eelnõud, kontrollis ametiisikute tegevust, kehtestas makse, otsustas sõja, rahu ning muude välissuhete üle.
Senaatori ametikoht oli tavaliselt eluaegne, vabanenud senaatorikohad täideti nendega, kes olid end kõrgetel magistraadikohtadel heast küljest näidanud. Demokraatlikuks elemendiks oli Roomas see, et magistraadikohtadele pääses rahvakoosoleku valiku alusel.
Nagu Kreeka poliitikagi, toetus ka Rooma vabariigiaegne poliitika mitte mõnele ülimale tarkuseallikale, vaid ühiskonnas toimuvate huvide ja seisukohtade sõltumatule konkurentsile.
Nii toimus see Rooma vabariigi sattumiseni sügavasse kriisi II-I sajandil eKr. Väljapääs leiti keisririigis, aga sellel oli demokraatiaga antiikaegses tähenduses juba vähe ühist.

1.2. Demokraatia vormid ja areng
Otsene ja esindusdemokraatia

Antiikaja linnriikides tunti ainult otsest ehk vahetut demokraatiat. Selle erivormiks oli riikluseelsel perioodil hõimudemokraatia, mis seisnes selles, et kõik vabad relvakandmisvõimelised mehed võisid koguneda rahvakoosolekule (soome-ugri kärajad, germaani ting, slaavi veetshe). Hiljem arvati, et demokraatia on võimalik vaid kääbusriikides.
Demokraatia idee taaselustus alles XVIII sajandi valgustusfilosoofias, kuid antiikaegse otsese demokraatia asemel tuldi siis välja esindusdemokraatia põhimõtetega. Nende kohaselt pole kõigil kodanikel vaja seaduste tegemisel ja riigiasjade otsustamisel isiklikult osaleda, piisab esindajate valimisest üleriigilisse esinduskokku. Selline seisukoht viis poleemikani, kuidas on rahva esindajad seotud oma valijatega. Tekkis kaks teooriat.

Volitatud delegaadi teooria
Selle järgi on saadik vaid teda valinud isikute hääletoru, kellele antakse kaasa kohustuslikud juhtnöörid ja keda võidakse rahulolematuse korral alati tagasi kutsuda. Praktikas pole see süsteem aga läbi läinud, sest pole õnnestunud rakendada saadikute tagasikutsumise põhimõtet. (Näiteks kui Inglise parlamendi alamkoja saadikud veel XVII sajandi lõpul kuninga kutsel parlamendi kokkusaamisele läksid, pidid nad oma valijate poolt volikirjad kaasa võtma, muidu puudus neil õiguslik alus parlamendi töös osaleda.)

Diskreetse esindaja teooria
Selle järgi on saadikud rahva täievolilised esindajad, kes kuni järgmiste valimisteni tegutsevad oma parema äratundmise kohaselt. Rahvasaadikuid ei saa tagasi kutsuda ei valijad ega neid ülesseadnud erakond. Riigiõiguses tähendab see, et saadik pole seotud mandaadiga.

Demokraatia edasine kujunemine
Ka keskajal oli kombeks, et valitseja pidas tähtsamate otsuste langetamisel nõu oma kõrgaadlikest koosneva ülikute nõukoguga või kutsus kokku mõjukamate rahvagruppide esindajate kogu. Neist saidki alguse tänapäevased omavalitsused ja parlamendid. Näiteks tänapäevane linnaomavalitsus pärineb keskaegsete gildide autonoomsest seisundist, Eesti vallad said aga alguse ühe mõisa talupoegade omavalitsuslikest kogukondadest.
Seisuste esindusest on näiteks välja kasvanud Briti parlament (selle alamkoda oli kunagi rüütlite, vabatalupoegade ja linnade esindus, ülemkoda koosneb aga tänaseni kõrgaadlist ja piiskoppidest). Seisustekogud olid aga siiski teatud elanikegruppide, mitte kogu rahva esindus.
Demokraatia on oma kujunemises läbinud pika tee. Kuigi keskaeg andis demokraatia arengule vähe, sündis õigusriigi idee ühe legendi järgi just sel ajal. Ludvig I Vaga, Frangi kuningas ja Rooma keiser, öelnud kord oma ihuarstile, et riiki juhtida on väga raske ja väsitav. Arst olevat talle vastanud, et tema ei teeks kuningana mitte midagi. Kuninga imestus olnud suur, kuid ihuarst seletanud, et tema annaks riigi juhtimise õiguse seadusele. "Non rex est lex, sed lex est rex" (mitte kuningas pole seadus, vaid seadus on kuningas), väitnud ta.
Konstitutsioonilise valitsemise arengus oli oluliseks tähiseks Magna Charta Libertatum (Suur vabaduste kiri), millele 15. juunil 1215. aastal kirjutasid Runnymede väljal alla kuningas John ja Inglise parunid. Selles dokumendis olid 63 paragrahvis kirjas õigused, millest said kasu peamiselt maaomanikest aadel ja kirik.
Näitena võib tuua § 29: "Mitte ühtegi vaba inimest ei tohi kinni võtta ega vangi panna, varandusest ilma jätta, seaduse alt välja arvata, maalt välja ajada ega mõnel muul viisil viletsusse saata, ja meie ei lähe tema peale ega saada tema vastu sõjariistu muidu, kui tema vääriliste peeride kohtu otsuse ja maa seaduste järele. Kohut ja õiglust ei või keelata, viivitada ega meelehea läbi ära osta."
Hiljem hakkas hulk Magna Charta Libertatumi sätteid kehtima kogu Inglismaa elanike kohta. Muuhulgas oli kirjas ka säte, et kõigis olulistes küsimustes, k.a maksude suurendamine, peab kuningas parunitega nõu pidama. See sai hiljem aluseks seisukohale, et ühtki seadust ei tohi vastu võtta ega ühtki maksu tõsta ilma kogu rahvast esindava kogu nõusolekuta. Magna Charta feodaalõiguste ülekasvamine üldkehtivateks põhiseaduslikeks õigusteks kestis siiski sajandeid.
1628. aastal esitas Inglise parlament kuningas Charles I-le Õiguste palumise kirja (Petition of Right), kus paluti, et kuningas ei koguks makse ilma parlamendi heakskiiduta, et kedagi ei vangistataks ilma põhjendatud kohtuotsuseta jne.
1679. aastal arendas Inglise parlament asja edasi ja võttis omavoliliste vangistamiste vältimiseks vastu seaduse Habeas Corpus Act, mis keelas Inglise kodanikku kohtuotsuseta vangistada ja vangis pidada ning määras kindlaks kohtumenetluse ja seaduse sätteid rikkunud ametnike vastutuse.
Kuigi Inglise parlament kutsuti esimest korda kokku juba 1265. aastal, õnnestus alles 1688. aasta revolutsiooniga Inglismaal kehtestada püsiv konstitutsiooniline monarhia, kus parlament on riigi seadusandlikuks koguks. Selleks, et muuta parlament ise aga tõeliseks esinduslikuks demokraatlikuks organiks, kulus aga veel üle saja aasta.
XVIII sajandi konstitutsioonilise demokraatia teoreetilisteks alusepanijateks olid inglise ühiskonnafilosoof John Locke ning prantsuse õigusteadlane ja poliitikategelane Charles de Montesquieu. 1690. aastal avaldas Locke oma teose "Teine traktaat valitsemisest", kus ta väitis, et igasugune seaduslik väärtus toetub "valitsetavate nõusolekule". See Locke'i tees loomulikust õigusest kummutas senise väite, et riigivõim on jumala poolt ette määratud. Locke'i arvates samastub loomulik õigus jumaliku õigusega ning tagab kõigile inimestele põhiõigused, ka õiguse elule, kindlale vabadusele ja oma töö viljale.
Nende õiguste kindlustamiseks sõlmivad inimesed oma valitsejatega ühiskondliku lepingu. Kodanik kohustub seadustele alluma, valitsusel aga on õigus luua seadusi ning kaitsta ühiskonda vägivalla eest. Locke'i loomuliku õiguse teooria mõjutas tervet Euroopa ja Uue Maailma valgustusfilosoofide põlvkonda.
Locke'i tähtsaim järglane oli ilmselt Charles de Montesquieu, kes oma 1748. aastal avaldatud teoses "Seaduste vaimust" tõstis esile täidesaatva, seadusandliku ja kohtuvõimu lahusust ning tasakaalu kui üksikisiku vabaduse tagatisi. Et saada ettekujutust raamatus sisalduvaist põhimõtetest, toome alljärgnevalt sellest ühe katkendi.
"Kui ühes ja samas isikus või ühes ja samas valitsuskogus on seadusandlik võim ühendatud täidesaatva võimuga, siis on vabadusel lõpp; on ju karta, et see monarh või see senat võiks teha türanlike seadusi, et neid siis türanlikult täide viia. Vabadusel on lõpp ka siis, kui kohtuvõim ei ole lahutatud seadusandlikust ega täidesaatvast võimust. Kui see oleks ühendatud seadusandliku võimuga, siis voli kodanike elu ja vabaduse üle oleks meelevaldne: kohtunik oleks ühtaegu seaduste tegija. Kui see oleks ühendatud täidesaatva võimuga, siis saaks kohtunik võtta enda kätte rõhuja väe ja võimsuse. Kõik oleks otsas, kui üksainus inimene või üksainus ülemate või aadlimeeste või lihtrahva kogu kasutaks kolme võimu: seaduste tegemise võimu, avalike otsuste täideviimise võimu ning kohtumõistmise võimu kuritegude või eraisikute tüliküsimuste asjus."

 

1.3. Demokraatia põhimõtted ja tingimused

Põhimõtted

  • Kõrgema võimu kandja ja allikas on rahvas.
  • Rahvas teostab oma võimu kaudselt oma esindajate valimise teel.
  • Võimulolev valitsus tugineb valijate enamusele.
  • Rahvaesindajad pole seotud konkreetsete valijatega, vaid nad tegutsevad oma ametialal iseseisvalt.
  • Demokraatia tähendab huvide, seisukohtade ja vaadete paljusust.
  • Vähemusse jäänul on õigus oma seisukohtadele kindlaks jääda.
  • Erinevate jõudude, huvide ja seisukohtade vaba konkurentsi ning vähemuse kaitseks peavad kõigile kodanikele olema tagatud demokraatlikud vabadused (informatsiooni-, ajakirjandus-, koosolekute-, ühingute-, ettevõtlusvabadus jne).
  • Demokraatlike vabaduste ja üldiste inimõiguste kaitseks peab olemas olema sõltumatu kohtuvõim.

Eeltingimused

  • Üldine kirjaoskus.
  • Ajakirjanduse (jt massiteabevahendite) laialdane levik.
  • Kodanikuühiskonna kujunemine, s.o laiade inimhulkade koondumine mitmesugustesse ühendustesse (ka erakondadesse) ja nende mõju altpoolt üles. Kodanikuühiskonna ehk tsiviilühiskonna (lad cives - kodanik) vastandiks on totalitaarne ühiskond, kus igasugune omaalgatuslik koondumine on keelatud ja takistatud. Lubatud on ainupartei ja poolkohustuslikud massiorganisatsioonid.
  • Tänapäevaste omavalitsuste kujunemine.
  • Laiad inimhulgad peavad omandama avaliku elu kogemusi. Et riigivõim oleks erinevate huvide ja arvamuste suhtes erapooletu, selleks peavad olema täidetud järgmised tingimused:
  • Vaba ajakirjandus ei tohi koonduda ühe jõu kätte.
  • Võitlus monopolidega ka mis tahes majandusharus.
  • Ühingute ja ühenduste avalikustamine ning nende kohta alalise kontrolli sisseseadmine (näit erakonna seadus).
  • Lobitöö kontroll.
  • Ametnikkonna sõltumatus ja asjatundlikkus.
  • Püsimine

    • Riigis tegutsevad poliitilised jõud ei tohi olla lepitamatus vastuolus ja risti vastupidiste eesmärkidega.
    • Enesekaitsevõime.
    • Fair play (ingl aus mäng).
    • Riigi üldise välispoliitilise kursi suhtes peab parlamendi enamus saavutama parlamendis teiste poliitiliste jõududega teatud kompromissi.

    1.4. Demokraatia tänapäeval
    Mõisteid "vabadus" ja "demokraatia" kasutatakse sageli sünonüümidena, kuid see ei ole õige. Demokraatia on ühiskondlikult korraldatud vabadus. Seepärast saabki eristada kolme nurgakivi, ilma milleta ei saa ükski ühiskond end demokraatlikuks pidada: põhiseaduslik valitsus, inimõiguste tagamine ja võrdsus seaduse ees.
    Tänapäeval on demokraatia kõige levinum vorm esindusdemokraatia, mille puhul võib rahvas oma esindajaid valida väga erineval viisil, kuid sellest sõltumata peavad valitud tegutsema rahva nimel ja andma oma tegevusest rahvale aru.
    Kõik demokraatlikud riigid on süsteemid, milles kodanikud teevad poliitilisi otsuseid, tuginedes enamuse võimule. Enamuse võimuga peab kaasnema vähemuse õiguste kaitsmine.
    Demokraatlikus riigis on valitsus ainult üks osake paljude teiste asutuste, erakondade, seltside ja ühenduste kõrval (pluralism - vaadete paljusus ja võrdsus). Need organisatsioonid esindavad oma liikmete huve mitmel moel ja püüavad omakorda mõjutada poliitiliste otsuste vastuvõtmist.
    Eelnevat kokku võttes võib öelda, et demokraatia tugisambad on järgmised:

    • rahva suveräänsus;
    • valitsemine valitsetavate nõusolekul;
    • enamuse võim;
    • vähemuse õigused;
    • põhiliste inimõiguste tagamine;
    • vabad ja ausad valimised;
    • võrdsus seaduste ees;
    • korrakohane õigusemõistmine;
    • põhiseadusega piiratud riigivõim;
    • sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline pluralism;
    • sallivuse, pragmaatilisuse, koostöö ja kompromissivalmiduse väärtustamine.

    Demokraatlikud väärtused levivad tänapäeval küll üha laiemalt, kuid ajalugu jälgides võib öelda, et demokraatlikke riike on olnud vähe ja need on püsinud lühikest aega. 1990. aastal avaldas uurimisorganisatsioon Freedom House (ingl "Vabaduse Maja") ettekande, mis andis kõikidele riikidele hinnangu kahe olulisema demokraatiakriteeriumi, poliitiliste ja kodanikuvabaduste astme järgi, ning leidis, et maailma iseseisvatest riikidest olid täiesti vabad vaid veidi üle kolmandiku. Järelikult on demokraatia õppimiseks ja arendamiseks veel küllaga võimalusi.

    1.5. Demokraatia ja riigivalitsemise erinevad võimalused minevikust tänapäevani
    Riigikordade ja valitsemisvormide liigitamiseks töötasid Aristoteles, Polybios ja Marcus Tullius Cicero välja järgmise skeemi, mis on rakendatav tänapäevalgi.

     Kes valitseb  Õige vorm  Väärastunud vorm
     Üks isik

    Monarhia
    ehk
    ainuvalitsus

    Türannia
    ehk
    despootia
    ehk
    hirmuvalitsus
     Osa rahvast

    Aristokraatia
    ehk
    ülikute valitsus

    Oligarhia
    ehk
    paremate valitsus
    ehk
    väheste valitsus
    ehk
    kildkonnavalitsus
     Rahva enamus

    Demokraatia
    ehk
    rahvavalitsus

    Ohlokraatia
    ehk
    jõuguvalitsus

    Monarhia puhul seisab riigi eesotsas eluaegse e päriliku võimuga, harvemini ka valitud juht (vürst, shahh, sultan, kuningas vms). Võimude lahususeta on ta nii riigi valitseja, sõjaväe juht kui ka kõrgem kohtumõistja. Monarhi tahe on seaduseks. Tänapäeval on piiramatu ainuvalitsus säilinud mitmel araabia maal (Saudi Araabia, Kuveit, Brunei jt). Monarhia erivormiks on teokraatia (jumalavalitsus), mille korral vaimulik ja ilmalik võim on lahutamata ning usujuht on ühtlasi riigijuht (Tiibet XVII sajandist kuni 1959. aastani, Vatikan).
    Tänapäeva arenenud riikides, mille eesotsas seisab päriliku võimuga riigipea, on monarhi võim taandunud sümboolseks esindusrolliks (Rootsi, Norra, Ühendatud Kuningriik jt). Samas on vähearenenud maid, kus riigipeaks on valitud president, kel on peaaegu piiramatu võimutäius (näit autokraatia Põhja-Koreas).
    Türanniasse ehk hirmuvalitsusse (idamaade puhul despootiasse) kaldub ainuvalitsus siis, kui ta jalgealune kõikuma lööb või kui on tegemist vägivaldsel teel võimu haaranud valitsejaga. Tänapäeval kasutatakse nende mõistete asemel enamasti mõistet diktatuur (levinud tänapäeval peamiselt Aafrikas ja Ladina-Ameerikas). Diktatuur tuleb võimule pärast veriseid ja suuri segadusi kaasatoonud revolutsioone.
    Aristokraatia tähendab kreeka keeles paremate valitsust. Kunagistes vanaaja riikides oli tegemist hõimuaristokraatiaga, s.o ülikutega, kes eristusid oma hõimuliikmetest vapruse ja avara silmaringi poolest (Sparta). Hiljem muutus see võimu omav vähemus kinniseks seltskonnaks, kuhu kuuluti enamasti sünnipära alusel. Sotsialistlikes riikides oli "aristokraatiaks" kommunistlik nomenklatuur, kuhu pääses parteiorganite valiku alusel. Eelneva tabeli järgi asusid kommunistlikud riigid türannia ja oligarhia vahel.
    Demokraatia väärastunud vorm on ohlokraatia ehk anarhia. Sellega on tegemist juhul, kui rahvamassid hakkavad vägivallatsema ning seaduslikkus ja kord kaovad (Venemaa pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni).
    Tänapäeva demokraatlikele riikidele on omane võimude lahusus ehk riigivõimu kolmikjaotus. Rahva valitud esinduskogu (parlament, riigikogu) tegeleb seadusandlusega, täidesaatev võim kuulub valitsusele (või riigipeale), õigusemõistmisega tegeleb seadusandlikule ja täitevvõimule mittealluv kohtuvõim. Kõige täpsemini peetakse võimude lahususest kinni presidentaalsetes vabariikides. Presidentaalses vabariigis valib rahvas nii seadusandliku võimuorgani kui ka täitevvõimu juhiks oleva presidendi, kel on ministrite ametissevõtmisel vabad käed. Valitsus viib ellu presidendi poliitilist kurssi. Presidendi ja tema valitsuse ülesandeks on seaduste täitmine. Et mõlemat võimu tasakaalustada, on presidendile antud vetoõigus (õigus lükata vastuvõetud seadusi tagasi). Veto võib olla absoluutne, edasilükkav, kvalifitseeritud enamusega ületatav või lihtveto. Presidentaalriigi nõrkus on seadusandliku ja täidesaatva võimu vastuolu võimalus, sest parlamendi enamus ja president võivad sattuda erinevate poliitiliste jõudude kätte.
    Parlamentarismi põhitunnuseks on valitsuse moodustamine parlamendi (või selle alamkoja), mitte riigipea soovide alusel. Et aga parlamendi enamus ja valitsus on samade poliitiliste jõudude käes, kaob parlamentaarriikides range vahe seadusandliku ja täitevvõimu vahel. Parlamentaarse riigi riigipea (president või kuningas) täidab esindusrolli ning etendab erakondadevahelise vahekohtuniku osa. Nõrgaks küljeks võib aga saada võimalus, et ükski erakond ei saavuta selget parlamendienamust. Sellised paljuparteilised koalitsioonivalitsused alandavad valitsuse töövõimet ja võivad põhjustada valitsuskriise.
    Tänapäeval esineb ka riike, kus pole tegemist ei puhta parlamentarismi ega ka puhta presidentalismiga, vaid segasüsteemiga (Prantsusmaa, Soome). Ðveitsi süsteem ei sarnane neist ühegagi. Kui parlamendi koosseis on nii kirev, et selget enamuskoalitsiooni kokku ei saada, siis võidakse ametisse panna vähemusvalitsus. Kui koalitsioonivalitsust ei õnnestu kokku panna ja uute valimisteni on jäänud vähe aega, siis seatakse mõnikord ametisse ka nn ametnikevalitsus.
    Parlamentarismi juures on olulised ka erakondade arv ja suurus riigis. Sellest tulenevad erinevused on nii olulised, et ka parlamentaarriike võib seetõttu jagada kahte põhiliiki: enamusdemokraatiaks ja leppedemokraatiaks. Esimesel juhul on ühel poliitilisel jõul selge enamus ning ka opositsioon on siis tavaliselt võrdlemisi ühtne (Austria, Saksamaa, Ühendatud Kuningriik jne, sest neis on kaks suurt erakonda). Leppedemokraatiale on iseloomulik, et valitsuse moodustamine eeldab mitme jõu kokkulepet (Põhjamaad, Eesti jt).

    1.6. Varia


    Vaba mees ei süüdista kedagi, kui ta läbi kukub.
    J. Brodsky

    Informatsioon on kõige demokraatlikum võimuallikas.
    A. Toffler

    Demokraatia on selline leiutis, mis tagab meile sellise valitsuse, millise oleme ära teeninud.
    G. B. Shaw

    Kadedus on demokraatia alus.
    B. Russell

    Demokraatia pole mitte enamuse võim, vaid vähemuste kaitse.
    A. Camus

    Demokraatia - see on hea. Ma väidan nii sellepärast, et teised süsteemid on veel hullemad.
    J. Nehru

    Enamus ootab demokraatialt imesid, kuid juba see, et ta olemas on, on ime.
    W. Wincell

    Demokraatia pole mitte hääletamine, vaid häälte lugemine.
    T. Stoppard

    Halvad seadused on türannia halvim vorm.
    E. Burke

    Maailm on tüdinud riigimeestest, keda demokraatia on degradeerinud poliitikuteks.
    B. Disraeli

    Kõik inimesed võiksid olla türannid, kui nad seda saaksid.
    D. Defoe

    Avalik arvamus on tugevam kui seadusandlus ja peaaegu niisama tugev kui kümme käsku.
    C. Dudley

    Korrumpeerunud ametnikkond on palju hädaohtlikum kui mingi lobisev parlament.
    O. von Bismarck

    Poliitika on peaaegu niisama erutav kui sõda. Ja täpselt sama ohtlik. Sõjas võidakse sind tappa üks kord, kuid poliitikas palju kordi.
    W. Churchill

    Kui kogemus meile üldse midagi õpetab, siis seda, et demokraatia tingimustes on hea poliitik sama ebatõenäoline nagu aus murdvaraski.
    H. L. Mencken

    Ameeriklased on niivõrd armunud võrdsusesse, et nad oleksid pigem võrdsed orjuses kui ebavõrdsed vabaduses.
    A. de Tocquevill

    Kui teil on õigus kaevata, kuid pole seda teha millegi üle, siis tähendab, et elate demokraatlikus riigis.
    R. J. Woodhouse

    Demokraatia juhib halvasti, kuid vähe.
    A. France

    Monarhia on kaubalaev, mis seilab hästi, ent sõidab vahel karile ja vajub põhja. Vabariik on parv, mis ei upu kunagi, ent su jalad on kogu aeg vee sees.
    F. Amos

    Kuningas peab meeles pidama kolme asja: et ta juhib inimesi, et ta peab neid juhtima vastavalt seadustele, ja et ta ei juhi neid igavesti.
    Tundmatu

    Demokraatia on reziim, mil võib rääkida kõike, mida mõtled, isegi siis, kui sa midagi ei mõtle.
    L. Peter

    Demokraatia on rahva lollitamine rahva abil ja rahva hüvanguks.
    O. Wilde

    Autokraatia puhul saab oma tahtmise üks, aristokraatia puhul väike grupp, demokraatia puhul jäävad kõik ilma.
    Tundmatu

    Demokraatia muutub riiukukkede valitsuseks, keda toimetajad veidi vaos hoiavad.
    R. W. Emerson

    Demokraatia on selline leiutis, mis tagab meile sellise valitsuse, mille me oleme ära teeninud.
    G. B. Shaw


     Järgmine osa - Valimised  

    Tagasi sisukorda



    Veel raamatutest