Heiki Raudla - KODANIKU RAAMAT


2. Valimised

Vabad valimised on demokraatlikul rahvaesindusel põhineva valitsusvormi alus, sest demokraatlikus riigis tulenevad valitsuse volitused üksnes rahva nõusolekust. Tänapäeval korraldatakse valimisi kõigis demokraatlikes riikides, kuid mitte kõiki valimisi ei saa demokraatlikuks pidada (näiteks endises NSV Liidus olid sellised valimised).

2.1. Demokraatlike valimiste tunnused
Võrdõiguslikkus

Kõikidele kandidaatidele peab olema tagatud sõna-, koosolekute ja liikumisvabadus.

Perioodilisus
Igal valitud ametiisikul tuleb leppida ohuga, et nad võidakse ametist maha hääletada. Ainsaks erandiks on kohtunikud, nende erapooletuse tagamiseks määratakse neid ametisse tavaliselt kogu eluks ning neid võib tagandada vaid tõsise seaduserikkumise tõttu.

Massilisus
Kodaniku ja valija määratlus peab olema nii lai, et see hõlmaks suuremat osa täiskasvanud elanikest. See pole demokraatia ajaloo vältel mitte kogu aeg nii olnud. Näiteks USAs oli 1787. aasta konstitutsiooni järgi valimisõigus ainult valgetel vara-omanikest meestel. Varanduslik tsensus kadus XIX sajandi algul, naised said valimis-õiguse riigi esindusorganisse valimisel alles XX sajandil või veidi varem (Uus-Meremaal 1893. aastal, Soomes 1906. aastal, Norras 1907. aastal, Eestis 1920. aastal) Siiski esineb ka tänapäeval mitmeid piiranguid:

  • vanus;
  • paiksus;
  • teovõimelisus;
  • keeleoskus;
  • mõnel maal ka kirjaoskus jne.

Eestis ei saa valimistel osaleda ka need, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Samas ei ole demokraatlikes riikides ega ka Eestis seatud valimiste toimumise tingimuseks osavõtu protsenti.

Selgepiirilisus
Rahva valitud esindajad hoiavad võimuohje, kuid peavad ka ise alluma seadustele.
Demokraatlikud valimised ei seisne vaid kandidaatide seast valiku tegemises. Valijatelt võidakse paluda poliitika asjus arvamust avaldada rahvaküsitlusel ja -hääletusel.

Ühetaolisus
Ühetaolisus tähendab seda, et igal valijal on üks hääl ning nendel häältel on võrdne kaal. Teatud piirangud tulenevad proportsionaalse valimissüsteemi mõnest iseärasusest. Näiteks Eestis kehtiva 5% valimiskünnise puhul ei pääse kompensatsioonimandaatide jaotamisel riigikogusse erakond, kes kogub alla 5% valijate antud häältest.
Sellise erakonna liikmetel on võimalik saada Riigikokku vaid siis, kui kogutakse kas isikumandaat või ringkonnamandaat. Ülejäänud hääled aga lähevad "kaduma".

Otsesus
Valija annab tavaliselt oma hääle otseselt kas saadikukandidaatidele või kandidaatide nimekirjale. (Viimast valimisviisi kasutatakse enamasti siiski kahekojalise parlamendi puhul selle ülemkoja valimisel). Otsesed valimised tähendavad seda, et valimistulemused peavad selguma otse rahva poolt antud hääletuse tulemusena. On vaid üks erand otsese valimise põhimõttest - asendusliikme asumine riigikogusse.

Salajasus
Keegi ei tohi teada saada, kelle (või mille) poolt valija hääletas.
Veel kasutatakse valimistel eeltingimustena kautsjoni või teatud hulga toetusallkirjade kogumist. Kui valimised on möödas, lepivad kaotajad valijate otsusega. Kui võimulolnud partei kaotab, annab ta võimu rahulikult üle. Ükskõik, kes ka ei võidaks, lepitakse poolte vahel kokku teha ühiskonna üldprobleemide lahendamisel koostööd. Poliitikas ei tarvitse konkurendid üksteisele meeldida, kuid nad peavad üksteist taluma ja endale teadvustama, et neil kõigil on täita vajalik ja tähtis osa.

2.2. Parlamentide valimine
Parlamendid võivad olla ühe- või kahekojalised (nn ülemkoda ja alamkoda). Liitriikides esindavad ülemkoja liikmed osariike, liidumaid või maakondi ning seetõttu on nad ülemkojas võrdselt esindatud (näiteks USAs on Senatis kaks senaatorit igast osariigist). Ka ühtsetes riikides on kahekojalisi parlamente, kuid seal põhjendatakse seda järgmiselt:

  • ülemkoja koosseis on väiksem kui alamkojal;
  • paljudes riikides valitakse ülemkoda kauemaks kui alamkoda, mõnikord suurendatakse seda poole või kolmandiku kaupa vahevalimistel (Prantsusmaa jne);
  • ülemkoja liikmetele on kehtestatud mitmeid tsensusi, nende hulgas ka vanusetsensus (Belgias 40 jne).

Suurem osa ülemkodadest valitakse kaudsel teel (kas omavalitsuste poolt nagu Hollandis või omavalitsusi esindavate valijameeste poolt nagu Prantsusmaal). Kui ka ülemkoda valitakse otsesel valimisel, siis on alamkoja valimisviis teistsugune (võib olla isikuvalimine, aga ka valimine nimekirjade alusel proportsionaalsuse põhimõttel). Parlamentaarsetes riikides sõltuvad valitsuse koosseis ja eelarveasjad ainult alamkojast, ülemkoda on passiivne ja osaleb vaid seadusandluse alal. Presidentaalsetes riikides kodadevahelisi erinevusi pole, ülemkoja nimetuseks on senat.

2.3. Presidentide valimine
Ligi pooltes parlamentaarriikides valitakse president kaudselt (näit Läti, Ungari, Kreeka, Eesti jt). Kõige levinum on riigipea valimine parlamendi poolt. Otsevalimist eelistavad enamasti need maad, kus riigipeal on suur võimuulatus ja võimalus mõjutada valitsuse tööd. Peaaegu kõigis presidentaalriikides valitakse riigipea üldistel otsestel valimistel (näit USAs valib presidendi siiski valijameeste kogu).
Eestis kehtib presidendi valimistel omapärane kaudne valimine. President valitakse riigikogus 2/3 häälteenamusega. Kui riigikogu sellega kahe päeva jooksul hakkama ei saa, kutsub riigikogu enamus ühe kuu jooksul kokku valimiskogu, mis koosneb riigikogu liikmetest ning kõikide valla- ja linnavolikogude esindajatest.

2.4. Valimissüsteemid
Kodanikelt ei saa poliitikas osalemist nõuda, neil on täielik õigus väljendada oma rahulolematust sellest eemalejäämisega. Samas on kodanike aktiivsus riigile vajalik. Ilma selleta hakkab demokraatia närbuma, sest riigiametnikke valib üha ahenev valijate ring.
Valimissüsteeme on mitmeid, kuid laias laastus võib neid jagada kahte suurde gruppi (leppida tuleb ilmselt sellega, et mõlemal on oma eelised ja ideaalset varianti seetõttu pole olemas).
Valimissüsteem on sageli seotud kohalike poliitiliste olude ja traditsioonidega. Igal maal kaldutakse suuremas osas säilitama kord juba kehtestatud valimissüsteemi.
Hääletamiseks kinnitatakse valijad mingi kindla valimispiirkonna juurde, kus hääletanud vastavalt valijate nimekirjale topelthääletamise vältimiseks registreeritakse ja kus antud hääled hiljem ka üle loetakse. Piirkond võib omakorda olla jagatud valimisjaoskondadeks. Valimisringkonna all mõeldakse suuremat piirkonda, kus selgitatakse välja võitnud kandidaat (kandidaadid). Igale ringkonnale on määratud teatud saadikukohtade (mandaatide) arv.

Enamus- e majoritaarne valimine
Valituks osutub kandidaat, kes saab teistest rohkem hääli. Enamusvalimiste korral annavad poliitilises elus tooni kaks-kolm suuremat parteid, sest valimissüsteem sunnib ühesuguste eesmärkidega erakondi ühinema. Harilikult tagab see suurimale erakonnale parlamendis ka absoluutse häälteenamuse ja võimaldab moodustada stabiilse üheparteilise enamusvalitsuse. Tavaliselt kaasneb enamusvalimistega paiksustsensus ja sõjaväelaste hääletuskeeld (sellist süsteemi koos ühemandaadiliste valimisringkondadega kasutatakse Briti Rahvaste Ühenduse maades ja USAs).
Enamusvalimised võivad olla ka kahevoorulised. Kui esimeses voorus keegi absoluutset häälteenamust ei kogu, siis piisab teises voorus suhtelisest häälteenamusest. Kui valitakse ühte isikut 1-mandaadilisest ringkonnast, toimub teine voor tavaliselt kahe edukama kandidaadi vahel. Niisugust süsteemi kasutatakse Prantsuse Rahvuskogu ja presidendi valimistel (ka Leedu president ja pool Seimist valitakse sel viisil). Kui on tegemist mitmemandaadilise ringkonna ning kandidaatide nimekirjadega, siis saab kõige rohkem hääli kogunud nimekiri endale kõik selle ringkonna mandaadid.

Võrdelised ehk proportsionaalsed valimised
Proportsionaalset ehk võrdelist valimisviisi on võimalik kasutada ainult mitmemandaadilistes ringkondades. Sellise süsteemi puhul saavad nimekirjad mandaate enam-vähem võrdeliselt neile antud häälte arvuga. Kõige klassikalisema võrdeliste valimiste süsteemi puhul hääletatakse kinniste nimekirjade kaupa. Nimekirjasisene järjekord pole muudetav, sisse saavad nimekirjas eespool olevad kandidaadid.
Valija teeb oma valiku nimekirjade programmide põhjal. Kinniste nimekirjade nõrk külg peitub selles, et suur osa valijaist ei suuda nii abstraktselt mõelda (aastatel 1919-1933 kehtis Eestis just selline valimisviis, tänapäeval kasutab seda Rootsi). "Puhast" proportsionaalsust pole rahvusvaheliselt välja kujunenud, oluline on olnud vaid proportsionaalsuse üldpõhimõtete rakendamine ning modifikatsioonid on lubatud. Eestis on selleks kandidaatide ringkondadesse jagamine, ringkonnamandaatide jagamine ja 5% künnise kehtestamine.
Enamusvalimistega võrreldes on võrdelistel valimistel üks märkimisväärne puudus: sel teel ei saavuta ükski erakond parlamendis absoluutset enamust ja võimule tulevad kas mitmeparteilised valitsuskoalitsioonid või vähemusvalitsused. Osaliselt aitab sellist killustatust vältida häältekünnise kehtestamine. (Eesti Riigikogu valimistel kehtib 5%, Läti Seimi valimistel 4% künnis. Kui nimekiri seda protsenti ei ületa, jääb ta parlamendist välja.)
Eestis võib kandidaat parlamenti pääseda ka seda reeglit rikkudes, kuid siis peab ta koguma isikumandaadi jagu hääli. Mitmes riigis (näit Saksamaal) valitakse pool parlamendi koosseisust parteinimekirjade kaupa võrdelisuse põhimõttel, teine pool aga ühemandaadilistest ringkondadest suhtelise enamuse põhimõttel.
Lähtudes valimissüsteemist ja sellest, kas tegemist on presidentaalse või parlamentaarse riigiga, saab demokraatlikke riike liigitada neljaks erinevaks põhitüübiks. Seda iseloomustab järgmine tabel.

 Valimissüsteem

 Presidentaalne süsteem

 Parlamentaarne süsteem
 Enamusvalimine  USA, Filipiinid  Austraalia, Suurbritannia, Kanada
 Võrdeline valimine  Ladina-Ameerika  Lääne-Euroopa


2.5. Riigikogu valimised
Eesti Riigikogu 101 liiget valitakse võrdelise ehk proportsionaalse valimissüsteemi alusel. Igal valijal on üks hääl. Hääletamisõigus on igal Eesti kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 18aastaseks ja keda kohus ei ole tunnistanud teovõimetuks. Valimised toimuvad iga nelja aasta järel märtsikuu esimesel pühapäeval. Kasutatakse osaliselt lahtiste nimekirjadega varianti. 1995. ja 1999. aastal oli Eesti jagatud 11 valimisringkonnaks (1992 - 12), igas 5-13 mandaati. Kandidaate võib üles seada nii erakondade kui ka üksikkandidaatidena (1992. aastal võisid nimekirju moodustada ka organisatsioonid ja ühendused, 1995. aastal olid lubatud erakondade liidud).
Kandidaadiks võib üles seada vähemalt 21aastase Eesti kodaniku, keda kohus ei ole tunnistanud teovõimetuks ning kes pole kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ega kanna vanglakaristust.
Iga kandidaadi eest tasub ülesseadja rahatagatise ehk kautsjoni. Kautsjoni saavad tagasi need kandidaadid, kes osutusid valituks või said valimisringkonnas hääli vähemalt 1/2 lihtkvoodi ulatuses või kelle nimekiri pääses Riigikokku.
Kandidaatide nimekirjad tuleb ülesseadjatel esitada kahel kujul:

  • ringkondade kaupa,
  • üleriigiliste koondnimekirjadena.

Kandidaatide järjestuse nimekirjas määrab ülesseadja (sõltuvalt erakonnast kas erakonna juhatus, volikogu või kongress). Valijale antakse valimisjaoskonnas isikut tõendava dokumendi esitamisel allkirja vastu hääletussedel. Valija annab oma hääle ühele selles ringkonnas ülesseatud kandidaadile, märkides selle kandidaadi numbri oma valimissedelile.
Riigikokku pääsemiseks on kolm võimalust.

Isikumandaat
Isikumandaadi saab kandidaat, kes kogub lihtkvoodi jagu hääli. Lihtkvoot on valimisringkonnas antud häälte arvu ja mandaatide arvu jagatis. Näiteks kui mingis ringkonnas osaleb valimistel 44 000 valijat ja mandaate oli 11, siis läheb lihtkvoodi täiskogumiseks vaja vähemalt 44 000 : 11 = 4000 häält. Lihtkvoodi jagu hääli kogunud kandidaat saab Riigikokku ka siis, kui ta kandideerib üksikkandidaadina või kui tema nimekiri tervikuna häälekünnist ei ületa.

Ringkonnamandaat
Kõik hääled, mille mingi nimekirja kandidaadid ühes valimisringkonnas koguvad, liidetakse kokku. Nimekirjasisene järjekord tehakse valimistulemuste alusel ümber. Pingerida koostatakse selle järgi, kui palju hääli iga kandidaat isiklikult kogus. Näiteks mingi erakond saab mingis valimisringkonnas 3,5 lihtkvoodi jagu hääli ehk kolm mandaati. Lihtkvoot on häälte hulk, mille eest antakse nimekirjale üks saadiku mandaat. See tähendab, et nimekiri saab kolm kohta (Seda muidugi eeldusel, et erakond ületab üleriigiliselt 5% künnise ja et kandidaat kogub 5% hääli lihtkvoodist). Need kolm kohta saavad kandidaadid, kes kogusid kõige rohkem hääli.

Kompensatsioonimandaat
Mingi valimistel osalenud erakonna või erakondade liidu kvootide jäägid (antud näites jäi üle 0,5 kvoodi jagu hääli) kantakse üle vastavale üleriigilisele nimekirjale. Üleriigiliste nimekirjade sisene järjekord on muutmatu ega sõltu kandidaadi kogutud häälte arvust. Kompensatsioonimandaatide jagamisel ei osale loomulikult need kandidaadid, kes on juba saanud Riigikokku isiku- või ringkonnamandaadiga. Kompensatsioonimandaatide jagamine toimub üsna keerulisel teel, kasutades modifitseeritud d'Hondti jagajate meetodit jagajate jadadega 10,9, 20,9, 30,9, 40,9 ... ning arvutades välja võrdlusarvud igas nimekirjas kõigi isiku- või ringkonnamandaadiga mittesissesaanute jaoks. Valituks osutuvad suuremate võrdlusarvudega kandidaadid. Võrdlusarvu suurus sõltub sellest, kui palju erakond kogu riigis hääli kogus ning kandidaadi asukohast üleriigilises nimekirjas.
Kui mõni juba valituks osutunud liige välja langeb (näit kinnitatakse valitsuse liikmeks), tuleb samast nimekirjast asemele järgmine kandidaat. Kui näiteks minister Riigikokku tagasi tuleb, arvatakse asendusliige riigikogu liikmete seast välja. Kui aga mõni riigikogu liige asub tööle näiteks linnapea või vallavanemana, siis tal tagasipöördumise õigust riigikokku ei ole.

2.6. Kohalike volikogude valimised
Kohalike volikogude valimised toimuvad Eestis iga kolme aasta järel oktoobrikuu kolmandal pühapäeval. Hääletamisõigus on Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 18aastaseks ja kelle püsiv elukoht on vastavas vallas või linnas. Samuti on hääletamisõigus ka välismaalastel, kes elavad Eestis alalise elamisloa alusel ning kes on vastavas linnas või vallas elanud viimased viis aastat. Hääleõiguslik ei ole isik, kes on kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks või on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannab karitust kinnipidamiskohas.
Kandideerimisõigus on igal hääleõiguslikul Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kelle püsiv elukoht (ta on kantud linna või valla elanike registrisse) on hiljemalt valimisaasta 1. augustil vastavas vallas või linnas. Volikogu liikmeks ei või kandideerida isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab karistust kinnipidamiskohas.
Kohalike volikogude valimiste puhul tehakse valimiste tulemused kindlaks ringkonniti. Kandideerida võib üksikisikuna, erakonna või valimisliidu nimekirjas. Valituks osutub kandidaat, kellele antud häälte arv ületab lihtkvoodi või on sellega võrdne. Ülejäänud mandaadid jagatakse kompensatsioonimandaatide alusel.
Nimekirjades reastatakse kõik kandidaadid vastavalt saadud häältele. Ühes nimekirjas olevatele kandidaatidele antud hääled liidetakse. Valimisnimekirjas lihtkvoodi alusel jaotamata jäänud mandaadid jaotatakse nimekirja mandaatidena nende kandidaatide nimekirjade vahel, mille kandidaadid kogusid vastavas kohalikus omavalitsusüksuses kokku vähemalt 5% kehtivatest häältest. Mandaadid jaotatakse nimekirjade vahel samuti d'Hondti jagajate modifitseeritud meetodil. Valituks osutuvad nimekirjas enim hääli saanud kandidaadid. Üksikkandidaati käsitletakse ühest kandidaadist koosneva nimekirjana.

2.7. Valimiskampaania
Enne valimisi püüavad tavaliselt kõik erakonnad, valimisliidud ja kandidaadid tegutseda nii, et saada valimistel võimalikult suur valijate toetus. Aktiivsete kampaaniate pikkused on tavaliselt kaks-kolm kuud. Seejuures peab iga erakonna või valimisliidu valimiskampaania keskenduma kahele põhiküsimusele:

1. Mida tahetakse saavutada ja mis eristab neid teistest?
2. Kuidas oma strateegiat mõjusalt ellu viia.

Tihti kujunevad kampaaniad eelmiste koopiaks. Seda on raske vältida, kuid kindlasti tuleb püüda iga korda leida uusi võimalusi. Samas kujutab valimiskampaania endast eritüüpi projekti, kus koostööd teevad väga paljud inimesed ja kus tavaliselt napib raha.
Valimiskampaania kui projekti etapid:

1. Kampaaniaplaani koostamine, keskse sõnumi sõnastamine, sihtgruppide määramine, hüüdlausete sõnastamine jne;
2. Tegutsemisplaani formuleerimine;
3. Kõigi kampaanias osalejate informeerimine;
4. Kampaania läbiviimine.

Kampaania kui projekti meeskond peab tegutsema tihedas koostöös kandidaatidega. (Eestis on paraku tihti nii, et kandidaadid osalevad ka ise aktiivselt kampaania korraldamises, eriti on see nii kohalikel valimistel.) Meeskonda peaks kindlasti kuuluma eri vanuserühmade esindajaid ning nii mehi kui naisi. Kampaania meeskonna loomist on mõistlik alustada kampaania üldjuhi otsimisest. Kampaania juhiks on soovitav valida selline inimene, kes suudab äratada entusiasmi, oskab asju korraldada ja kiiresti otsuseid langetada. Iga juht peab arvestama seda, et mida rohkem inimesi osaleb erakonna või valimisliidu valimiskampaanias, seda kergem on valimisvõitu saavutada.
Valimiskampaania paremaks korraldamiseks on vajalik töö jaotamine. Tavaliselt kasutatakse järgmist mudelit:

1. Poliitika töögrupp (poliitika analüüs, seisukohad kõnedeks jne).
2. Organisatsiooni töögrupp (trükiste koostamine, plakatite ülespanek, kirjade ja trükiste saatmine, ühenduse pidamine vabatahtlikega jne).
3. Avalike suhte töögrupp (vastutab meediaplaani elluviimise ja kampaaniat puudutava reklaami eest).
4. Koordineeriv juhtkomisjon, kuhu kuuluvad kolme eelmise töögrupi esindajad. Selle komisjoni ülesandeks on valimiskampaania juhtimine.
5. Valimisfondi töögrupp.

Peab alati meeles pidama, et valimised pole mitte kunagi lihtsad ning erinevatel valimistel on ka kampaaniad erinevad. Mis ühes kampaanias mõjub hästi, võib järgmises olla katastroof. Teemasid, mis domineerivad ühtedel valimistel, võivad teistel olla tähtsusetud. Mitte ühetegi valimisvõitlust ei saa pidada sündmustest isoleeritult. Arvestada tuleb sellegagi, et eelmistel valmistel hiilgavalt hääli kogunud kandidaadid võivad järgmistel põruda. See tähendab, et valimised pole kunagi etteaimatavad. Põhjus on väga lihtne: valimised on seotud inimestega ja inimesed on alati täiesti väljaspool kalkulatsiooni, tõlgenduse ja ennustamise piire.
Nõukogude välisminister Vjatðeslav Molotov ütles kord, et vabade valimiste halb külg seisneb selles, et ei saa kindel olla, kes võidab. See pole aga demokraatia puhul hoopiski mitte halb. Seal, kus minevikus on valimistulemused olnud ettearvatavad, on sageli ainukeseks põhjuseks asjaolu, et üks poliitiline grupp on lasknud teise poliitikute grupi valimistelt kõrvaldada, vangi panna või maha lasta.
Tähtsaim osa valimisvõitluses on alati isiklik kampaania. Kõik kandidaadid peavad suhtlema võimalikult suure hulga valijatega. Kuigi seejuures on väga oluline roll kandidaatide isikutel, pole sugugi vähetähtis kandidaatide erakonna maine ja hästi läbiviidud kampaania.
Kui valimised on möödas, tuleb kaotajatel valijate otsusega leppida. Kui võimul olnud partei (või valimisliit kohalikus omavalitsuses) või koalitsioon kaotab, annab ta võimu üle rahulikult ning sõltumata võitjast peavad mõlemad pooled kokku leppima koostöös ühiskonna üldprobleemide lahendamisel.
Kaotajad, kes satuvad opositsiooni, peavad samuti jätkama avalikus elus osalemist, teades, et neil on täita oma roll. Ta ei pea olema lojaalne valitsuse konkreetse poliitika suhtes, küll aga riigi aluste seaduslikkuse ja demokraatia enda suhtes.

2.8. Mis võib juhtuda, kui ei tunta valimissüsteeme?
Valimissüsteemil võib olla riigi poliitilisele elule palju suurem mõju, kui esialgu paistab. Toome kolm näidet.
Sündmused Tshiilis
1970. aastal oli Tðiilis kolm peamist presidendikandidaati. Sotsialist Salvador Allende võitis napilt tsentristide ja parempoolsete kandidaate ning sai presidendiks, kuigi tema poolt anti vaid 36,3% häältest. Tema valimisplatvorm kohustas teda ühiskonnas läbi viima ulatuslikke muudatusi. Et Allende toetuspind oli väike, said püüded radikaalseid muudatusi läbi suruda tugeva vastulöögi. Tsentristid osutusid niivõrd kõrvaletõrjutuks, et otsustasid sõjaväelise riigipöörde kasuks. Ajalugu oleks läinud Tðiilis tõenäoliselt teisiti, kui presidendiks saamiseks olnuks vaja saavutada absoluutne häälteenamus.
Raiskuläinud hääled
1929. aastal sai Suurbritannia Liberaalne Partei parlamendivalimistel 23,4% häältest. Et valimisseaduse järgi andis see parlamendis vaid 10% kohtadest, hakkasid neile antud hääled paistma raiskuläinutena. Seepärast hääletas järgmistel valimistel liberaalide poolt vaid 7% valijaist. Seekord ei saadud parlamendis ühtegi kohta. Järgmiseks pooleks sajandiks muutus nende partei väikeparteiks. 1933. aastal sai Islandi Progressiivne Partei 23,9% häältest. Ent tänu teistsugusele valimissüsteemile sai ta 33,2% parlamendikohtadest ja etendas riigi poliitilises elus tähtsat rolli.
Gerrymander
Valimistulemusi võib mõjutada ka valimisseadust täites, sellega oskuslikult manipuleerides. Näiteks on ühemandaadiliste ringkondade puhul sageli tähtsad ka ringkondadevahelised piirid. Põhireegel on alati sama: kuhjata kõik vastuhääled üksikutesse ringkondadesse ja jätta endale mõõdukas ülekaal kõigis ülejäänutes. See mäng on saanud nimeks "Gerrymander" Massachusettsi kuberneri Elbridge Gerry järgi, kellel õnnestus 1812. aastal luua häbematult pikaks venitatud ja looklev valimisringkond, mis kujult meenutas salamandrit ja mida tema vastased kutsusid "Gerrymanderiks".


2.9. Varia
Rahvas on imepäraselt tolerantne. Ta andestab kõik, kui geniaalsus välja arvata.
O. Wilde

Ainsad inimesed, kes võimule pääsevad, on need, kes seda ihkavad.
E. Kestner

Poliitika ei ole võimalikkuse kunst. Ta seisneb valimises hukatusliku ja vastumeelse vahel.
J. K. Galbreith

Mitte kunagi ei valetata nii palju kui enne valimisi, sõja ajal ja pärast jahti.
O. von Bismarck

Iga antud lubadus on võlg.
Itaalia vanasõna

Kui valimised midagi muudaksid, oleksid nad keelustatud.
Tundmatu

Hääleta inimese poolt, kes lubab kõige vähem, tema valmistab ka kõige vähem pettumust.
B. M. Baruch

Viiendik inimesi on alati millegi vastu.
Robert Kennedy

Kui saad liiga suure häälteenamuse, oled otsekohe hädas.
S. Raybum

Kõige edukam poliitik on see, kes ütleb seda, mida igaüks mõtleb kõige sagedamini ja kõige valjema häälega.
T. Roosevelt

Demokraatias saavad idioodid valida, diktatuuris saavad nad valitseda.
B. Russell

Demokraatia volitab asjatundmatuid inimesi valima rikutud väheseid.
G. B. Shaw

Küll oleks hea, kui hääletamisel antud hääli lugemise asemel kaaluda saaks.

G. C. Lichtenberg

Halva võimu valivad head kodanikud, kes ei hääleta.
G. J. Neyman

Kui ümberringi on vaid inglid, siis tähendab, on alanud valimiskampaania.
S. Skotnikov

Kasuta pehmeid sõnu ja kõvu argumente.
E. Canetti

Iga võim lähtub rahvast, kuid ei pöördu kunagi tema juurde tagasi.
G. Laub

Igasuguse poliitika vundament on ükskõikne enamus.
J. Reston

Hääletamise teel võib saada valitsejaks, aga mitte kingsepaks.
K. Bunsch


 Järgmine osa - Kodanikuühiskond  

Tagasi sisukorda



Veel raamatutest