Heiki Raudla - KODANIKU RAAMAT


9. Hoolekanne ja sotsiaalkindlustus

Inimeste vastastikune abistamine on sama vana kui inimkond. Kuigi eelkõige leskede ja orbude abistamist nimetati vajalikuks tegevuseks juba Babüloonia kuninga Hammurabi õiguskoodeksis 1750. aastal eKr, oli sel ajal halastuslikul armuandide või almuste andmisel kõrvalmaik. Siiski peeti abistamist tollal heaks kombeks. Näiteks Egiptuse ülik Thus Harkhuf laskis ise 2300. aastal eKr oma hauatahvlile märkida enda toimepandud heateod.

9.1. Hoolekande ja sotsiaalkindlustuse areng Euroopas
Abistamismõtte peamisteks arendajateks olid esialgu usundid. Juba vana ja uus testament jutustasid inimarmastuse ja armuandide väärtusest. Vanade kreeklaste ja roomlaste arvates ei olnud heategevuse mõtteks mitte niivõrd kannatuste vähendamine, vaid elu rikastamine. Keskajal, aastatel 400-500 pKr, võime selles valdkonnas suuremaks muudatuseks pidada kirikuseadust, mis tegi vaeste toetamise rikastele kohustuseks.
1526. aastal organiseeris hispaania filosoof ja pedagoog Juan Luis Vives esimese rahakorjanduse, et luua vaestele inimestele töövõimalusi.
Sotsiaalkindlustuse teoreetilised ideed pärinevad Inglismaalt, kus juba 1601. aastal võeti vastu vaeste seadus (English Poor Law). Sellega võttis ka riik endale teatud kohustuse abistada töökõlblikke vaeseid, töövõimetuid ja hoolduseta jäetud lapsi.
Ka 1689. aasta Bill of Rights (Õiguste seadus, millega Inglise parlament seadustas "Õiguste deklaratsiooniga" kindlaksmääratud konstitutsioonilised põhisätted) ja 1789. aasta "Inimeste ja kodanike õiguste deklaratsioon" sisaldasid inimeste õigust abile. 1700. aastal asutati Inglismaal töökoolid, et võimaldada vaestele tasulist tööd.
Olulise muudatuse tõi kaasa Inglismaa tööstusrevolutsioon aastatel 1750-1850. See tekitas tööpuudust ja koos sellega vajaduse kaitsta neid, kes abi vajasid. Sellest ajast on pärit abivajavate inimeste probleemide leevendamiseks loodud vabatahtlik ehk nn sõbralike külastajate liikumine. Selles liikumises osalenud inimesed olid n-ö sotsiaaltöö pioneerid.
Olulise mõjuga kogu Euroopale oli 1884. aastal Saksamaal Otto von Bismarcki valitsemisajal vastuvõetud sotsiaalkindlustuse seadus. Sotsiaalhoolekande jaoks oli fundamentaalse tähendusega 1948. aastal ÜROs vastuvõetud "Inimõiguste deklaratsioon".
Vanim teadaolev pensioni liik oli sõjaväelaste pension, mida maksti juba vanas Roomas ja 1636. aastast Põhja-Ameerikas Plymouthi koloonias. Riik ja ettevõtted hakkasid pensioni maksma XIX sajandil Lääne-Euroopas. Tänapäeval makstakse pensioni nii sotsiaalkindlustuse korras kui ka erafondidest.

9.2. Hoolekande varasem ajalugu Eestis
Juba ürgkogukondliku korra ajal hoolitsesid hõimu liikmed üksteise eest. Keskajal hakkasid valitsema kristlikud põhimõtted. Hõimu hoolitsus läks üle perehoolitsusele. Vanade eest pidi hoolitsema see pereliige, kellele oli määratud pärandus. Näiteks Tallinnas valitses aga keskajal selline kord, mille kohaselt see, kes hoolitses vanainimese eest, võis jätta kirikumaksud maksmata. Esimesed andmed hoolekandelisest tegevusest Eestis pärinevad XIII-XIV sajandist ja on seotud ristiusu levikuga (kloostrite varjupaigad, seegid, pidalitõbiste, süüfilisehaigete ja vigaste hospidalid).
Seegid olid kohad, kus inimesed said peavarju ja tasuta toitu (sks siederhaus - põdurate maja). Tallinna Jaani seek (ehk nn Püha Johannese leprosoorium) asutati juba 1237. aasta paiku. Hiljem rajati Tallinna veel teisigi selletaolisi asutusi (Uus Seek 1520, Rohhuse hospidal 1521, Rõuge maja 1522 jne). 1345. aastal asutati Tartus Pühavaimu hospidal, 1691. aastal Narvas Püha Johannese koguduse vaestemaja jne.
Nakkushaigetega koos elasid neis ka kerjused, vigased, pimedad, kodutud ja vanadusnõdrad, samuti lapsed. Puudus igasugune vahetegemine nakkushaigete ja praktiliselt tervete vahel, kõik elasid ühes ruumis. Meditsiinilist teenindamist polnud, küll aga oli igaühes vaimulik. 1652. aastal rajatud Toomhospidalis aga teenindas haigeid juba Toompea lossi ja garnisoni velsker-habemeajaja.
Jõukas linnakodanik ja aadlik seeki ei läinud, teda käisid haigevoodis oleku ajal põetamas eriliste vabatahtlike organisatsioonide liikmed, kes kuulusid Antoniuse, Gertrudi või Rohhuse ilmalikku vennaskonda. Sageli võtsid haige oma hoole alla ka nunnad, kes olid pühendunud tõbiste eest hoolitsemisele.
1783. aastal asutati Balti kubermangudes ühiskondliku hoolekande kolleegiumid, mis olid kohustatud hooldama koole, vaestemaju, orbude kodusid ning eraisikutele kuulunud raviasutusi. XIX sajandi algul võisid vallavaesed käia külakorda ning kõigil talupoegadel oli kohustus anda neile peavarju ja elatist.
XIX sajandil hakkas hoolekande korraldamisel põhirõhk üle minema kogudustelt valdadele. 1866. aastal vastuvõetud vallaseaduse järgi pidi iga vald ise oma vaeste eest hoolitsema. 1877. aastal võeti vastu linnaseadus, mis nägi ette, et ka linn peab oma vaeste eest ise hoolitsema.
Sellel ajajärgul olid järgmised vaeste abistamise vormid:
? Abi andmine koju (näiteks jahu, küttepuud).
? Perekondadesse hoolekandele paigutamine. (Selleks oli kaks võimalust: vaeste oksjonid ja külakorras käimine. Vallavaese võtnud talumees sai näiteks maksusoodustuse.)
? Hoolekanne asutuses (1870-80ndatel hakati valdadesse rajama vaestemaju).
? Kerjamine (oma vallas või oma linnas oli see lubatud).
1866. aastal avati Vändras esimene kuulmispuuetega lastele mõeldud kool (1920. aastal viidi see üle Porkunisse). 1883. aastal asutati Tallinnas pimedate laste varjupaik - tööstuskool. Tollal oli Eestis üle 700 pimeda.
Joodikute ja kõlblusetutega hakkasid tegelema mitmesugused eraorganisatsioonid. Nii avas Tallinna Evangeeliumiselts 1887. aastal Magdaleeniumi, kus püüti prostituute korralikku ellu tagasi juhtida. 1889. aastal asutati Eestimaa Jooma- ja Auta Elust Päästmise Selts. Seltsi 25 tegevusaasta jooksul loobus 470 hoolealusest joomisest 15.
XIX sajandi lõpul tunti Eestis juba põhimõtteliselt kõiki kolme ühiskondliku hoolekande vormi:
? hoolekanne asutuses - kinnine hoolekanne;
? abi andmine koju - lahtine hoolekanne;
? paigutushoolekanne ehk perehooldus - lahtine hoolekanne.

9.3. Hoolekanne ja sotsiaalkindlustus sõjaeelses Eesti Vabariigis
Hoolekande alal päris Eesti Vabariik endiselt Vene riigilt üsna vähe. Needki vähesed asutused, mis sel alal kunagi olid tegutsenud, olid segastel aegadel oma tegevuse lõpetanud. Esialgu oli hoolekandeline tegevus suunatud sõja tagajärgede all kannatajate seisukorra parandamisele. Seadused olid puudulikud. Hoolekandelist abi korraldavaks aktiks oli Vene riigi ühiskondliku hoolekande seadus.
1925. aastal võttis Riigikogu vastu hoolekandeseaduse. Selle järgi kuulusid hoolekande alla kõik abi vajavad isikud. Seejuures tuli silmas pidada, et abi ei ulatuks üle nende elutingimuste, milles elasid teised kodanikud, kes hoolekande alla ei kuulunud. Hoolekannet või abi korraldas see omavalitsus, kelle piirkonnas abivajaja viibis. Märkimisväärset tööd tegid hoolekande edendamisel ka mitmed eraorganisatsioonid (Karskusliit, Punane Rist, Naisliit jt).
1921. aastal moodustati Tartus Eesti Pimedate Hoolekande Selts, 1922. aastal Eesti Kurtide Selts. Lähtuti põhimõttest, et puuetega inimeste hoolekande ülesandeks on need inimesed töövõimeliseks muuta. 1935. aastal töötas Eestis 28 lastekodu, kus elas 1621 kasvandikku. Kui Eesti Vabariigi alguspäevil süstemaatiline hoolekande korraldus peaaegu puudus, siis 1935. aastal kulutas riik hoolekande korraldamisele juba 3,8 miljonit krooni.
Oluliselt laienes sel perioodil ka rahaline toetus tööõnnetuste korral. Täieliku töövõimetuse korral maksti toetuseks 2/3 aasta palgast, muudel juhtudel oli ette nähtud kindlaksmääratud protsent. Riiklikku pensioni maksti aastail 1920-1924 vaid sõjaväelastele, alates 1924. aastast ka riigi- ja omavalitsuse ametnikele ning õpetajatele. Hiljem lisandus see veel osale riigikaitse alal töötanutele ja tööõnnetuse tõttu invaliidistunud põllumeestele. 1940. aastal oli riikliku pensioni saajaid 15 030.

9.4. Hoolekanne ja sotsiaalkindlustus Eesti NSVs
1944. aasta sügisest muutus hoolekandetöö põhiprobleemiks Suure Isamaasõja invaliidide, hiljem ka veteranide elujärje parandamine ja neile mitmesuguste soodustuste võimaldamine. Kohalike omavalitsuste ja eraorganisatsioonide roll kadus. Hoolekandtööd hakkas kontrollima üksnes riik. Suurem rõhk oli pandud sotsiaalkindlustusele, väiksem hoolekandele. Raskete liikumis- ja vaimsete puuetega inimesed ning puuetega lapsed olid n-ö tabu ning enamasti saadeti nad silma alt ära suurtesse hooldekodudesse. Kurdid ja pimedad olid invaliididest eelisolukorras. Abivajaja probleemid jäid sageli kas teadmatuks või kaugeks.
Abiandmine koju tuli tagasi alles 1980ndate algul, mil võeti tööle hooldusõed ja hakati abistama üksi elavaid vanureid. 1980. aastate lõpul tuli juurde ka uusi hoolekandevorme ning hakkasid tekkima ühiskondlikud organisatsioonid. Seda perioodi iseloomustab abiandmise juhuslikkus: eriti aktiivsed inimesed said abi neljast-viiest kohast, samas kui teised ei saanud midagi.

9.5. Hoolekanne ja sotsiaalkindlustus taasiseseisvunud Eestis
Taasiseseisvumise järel läks hoolekande korraldamisel rõhuasetus taas riigilt kohalikule omavalitsusele. Jälle tuli üle elada samasuguseid muudatusi nagu aastatel 1925-1935. Vastavalt juba vastuvõetud seadustele (1995. aastal kehtima hakanud sotsiaalhoolekande seadus jt) peab kohalik omavalitsus osutama vallas või linnas elavatele elanikele sotsiaalhoolekannet, kui nad ei tule endaga toime ja vajavad abi.
Täpsemalt öeldes on hoolekande põhimõtted järgmised: inimõiguste järgimine, isikuvastutus enda ja oma perekonnaliikmete eest, abi andmise kohustus, isiku ja perekonna toimetuleku soodustamine põhimõttel: parem õng kui kala.
Sotsiaalhoolekannet korraldavad Eestis sotsiaalminister, maavanemad ja kohalik omavalitsus. Peale riigi ja kohalike omavalitsuste osalevad sotsiaalhoolekandes veel vabatahtlike ühendused ja kirik.
Kohalikul omavalitsusel on seejuures järgmised ülesanded:
? sotsiaaltoetuste määramine.
Valla ja linnavalitsused maksvad riigieelarvest neile eraldatud rahast toimetulekutoetust neile, kelle kuu sissetulek pärast eluruumi alaliste kulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetuleku piiri. Omavalitsused võivad maksta ka täiendavaid sotsiaaltoetusi, kuid kohaliku volikogu poolt kehtestatud tingimustel ja korras. Sotsiaalhoolekande finantseerimiseks võidakse kasutada mitmesuguste fondide, sihtkapitalide, samuti mittetulunduslikku tegevust, annetustest ja sponsorlusest laekunud vahendeid jne.
? sotsiaalregistri pidamine;
? eestkoste korraldamine;
? hooldus ja abi lastele, peredele, vanuritele, kinnipidamiskohtadest vabanenud isikutele jt toimetulekuks abi vajavatele isikutele;
? nõustamine.
Eraldi hoolekandeasutusi võib luua lastele, noortele, vanuritele, füüsiliste puuetega isikutele, vaimsete puuetega isikutele või teistele sotsiaalselt mittetoimetulevatele isikutele.
Hoolekandeasutustes võib kasutada mitmesuguseid hooldusvorme:
? päevahooldamine;
? vabatahtlik ööpäevahooldamine;
? hooldamine peres (tugipere);
? koduteenused;
? aineline abi (toimetulekutoetus, sotsiaaltoetused), nõustamine.
Peamised nn riskigrupid, kellele on suunatud põhitähelepanu:
? lapsed, lastega pered;
? puuetega inimesed;
? vanurid;
? kinnipidamiskohtadest vabanenud;
? töötud.
Sotsiaalkindlustus
Sotsiaalkindlustuse ülesandeks on tagada aineline toimetulek neile inimestele, kes vanaduse, tööõnnetuse, kutsehaiguse, invaliidsuse, emaduse, tööpuuduse vms tõttu on sissetuleku kaotanud.
Sotsiaalkindlustus jaguneb järgmiselt:
Riiklik pension (ehk esimene sammas) on solidaarsuspõhimõttele tuginev igakuine rahaline sotsiaalkindlustushüvitis vanaduse, töövõimetuse või toitja kaotuse korral, mida makstakse riigieelarves riikliku pensionikindlustuse kuludeks määratud vahenditest. Riikliku pensioni makstakse neile, kes on vastavalt sotsiaalmaksuseadusele maksnud sotsiaalmaksu või kelle eest on kohustus maksta sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osas (20% brutopalgast, mida maksavad tööandjad) või kellel tekib mõnel muul alusel õigus riiklikule pensionile.
Riikliku pensioni liigid:
? vanaduspension;
? töövõimetuspension;
? toitjakaotuspension;
? rahvapension.
Iga kalendriaasta 1. aprilliks indekseeritakse riiklikke pensione indeksiga, mille väärtus on tarbijahinnaindeksi aastase kasvu ja sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osas laekumise aastase kasvu aritmeetiline keskmine.
Lisaks sellele on olemas ka mitmesugused riiklikud eripensionid: kohtuniku pension, parlamendiliikme pension, politseiniku pension jt.
Eestis moodustavad pensionärid ligi 25% elanikkonnast. Ka riikliku pensionikindlustuse finantseerimise vahendid riigieelarves ei ole piisavad selleks, et tagada pensionäridele korralik elatustase.
Vajalik raha riiklikuks pensionikindlustuseks tuleb sotsiaalmaksu arvelt (see on 33% brutopalgast, mida maksab tööandja, sellest 20% läheb pensionikindlustusele, 13% ravikindlustusele). Kui riik peaks tahtma riiklikku pensioni oluliselt tõsta, tuleks tõsta sotsiaalmaksu. Viimane aga mõjuks negatiivselt ettevõtluse arengule.
Järelikult peab riik pakkuma pensioni tõstmiseks veel teisi võimalusi. Lisaks riiklikule pensionile (esimene sammas), mis tagab kõikidele pensionäridele sissetuleku baastaseme, on olemas veel teine (kohustuslik kogumispension) ja kolmas sammas (vabatahtlik pensionikindlustus). Teine sammas rakendus 2002. aastast ja on kohustuslik 18aastaseks saamisele järgneva aasta 1. jaanuarist.
Kes on vanemad, neile on liitumine vabatahtlik. Neil tuleb otsustada, kas nad on nõus maksma 2% oma brutopalgast pensionifondi. Kui inimene sellega nõustub, lisandub sotsialamaksu arvelt veel 4%. Tööandja maksab endiselt töövõtja palgale 20% sotsiaalmaksu, kuid maksuamet jagab selle kahte ossa: 16% riikliku pensionikindlustuse vahenditesse ja 4% töötaja personaalsele pensionikontole. Osa sellest rahast kulub pensionifondidel olemasolevatele pensionäridele solidaarsuspõhimõttel väljamaksmiseks, osa aga investeeritakse, et inflatsioon fondi paigutatud raha ära ei sööks, vaid juurdegi teeniks.
Kolmas sammas rakendus teisest sambast varem. See kujutab endast vabatahtlikku pensionikindlustust, ka sinna maksmisel annab riik maksusoodustusi.
Kui inimene kasutab oma pensioni teenimiseks kõiki kolme sammast ja alustab sellega varakult, siis on ta pension tunduvalt suurem kui ainult riikliku pensioni saajal.
Ainuüksi kaks esimest sammast peaks tagama pensioni suuruseks 60% tema netopalgast.
Teine ja kolmas sammas on seega individuaalsed ja mida suurem on olnud kindlustaja sissetulek, seda suurem on ka tema pension. Kui inimene on kasutanud pensioni kogumiseks kõiki kolme sammast, koosneb tema pension kolmest osast: baasosa, staaþiosak ja kindlustusosak.
Aastaks 2016 saab nii meeste kui naiste pensionivanus olema 63, kuid nagu praegugi saavad teistest varem pensionile sõjaväelased, politseinikud jt.
Eesti käivitunud pensionireformi eesmärk on, et inimesed ei peaks vanaduses elama vaesuses, et elustandardis ei toimuks vanaduse saabumisel olulist langust.

9.6. Tervishoiukorraldus Eestis
1994. aastal riigikogus vastu võetud tervishoiukorralduse seaduses on kirjas, et arstiabi korraldatakse riigi ja omavalitsuse tasandil kolmes etapis.
? Esimene etapp on omavalitsusüksuse tasandil korraldatav üldarstiabi.
? Teine etapp on omavalitsusüksuse tasandil korraldatav eriarstiabi.
? Kolmas, kõrgem etapp on riigi tasandil korraldatav eriarstiabi.
2001. aastal riigikogus vastu võetud "Tervishoiuteenuste korraldamise seadus" tõi tervishoiukorralduses kaasa terve rea muutusi. Samaks jäi aga ravikindlustuse põhimõte.
Riiklik ravikindlustussüsteem on süsteem, millega riik tagab inimese tervise säilitamise kulud, haigusest või vigastusest johtuva ajutise töövõimetuse kulude ja ravikulude tasumise ning rasedus- ja sünnitushüvituse maksmise. Kohustuslik ravikindlustus tagatakse kõigile isikutele, kes on maksnud ise või kelle eest on makstud ravikindlustusmaksu. Riikliku ravikindlustuse eelarvest kaetakse kindlustatute ja nende ülalpidamisel olevate perekonnaliikmete ravikindlustuskulud. Eratervishoiuasutused ja eraarstid võivad lepingu alusel täita ka riigi ja omavalitsusüksuste antud ülesandeid.
Igal Eesti vabariigi territooriumil viibival inimesel on õigus vältimatule arstiabile. Vältimatu on arstiabi olukorras, kus selle edasilükkamine ohustab otseselt inimese elu või tervist. Igal inimesel on õigus saada arstilt ülevaadet oma tervislikust seisundist.
Eestis osutatakse järgmisi tervishoiuteenuseid.
Vältimatu abi
Vältimatu abi on tervishoiuteenus, mille edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel on õigus saada vältimatut abi. Selle eest tasutakse riigieelarvest.
Üldarstiabi
See on ambulatoorne tervishoiuteenus, mida osutavad perearst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. Igal perearstil on üks nimistu. Perearsti nimistu ja perearsti teeninduspiirkonna määrab maavanem oma korraldusega. Igal ravikindlustusega hõlmatud kodanikul ja elamisloa alusel Eestis viibival välismaalasel on õigus ise otsustada, millise perearsti nimistusse nad soovivad registreeruda.
Perearstid võivad tegutseda kas füüsilisest isikust ettevõtjana või asutada üldarstiabi osutava äriühingu. Ravikindlustusega hõlmatud isikuile osutatud üldarstiabi eest tasutakse riigieelarve ravikindlustuseks ettenähtud vahenditest ulatuses, mille eest tasumise kohustuse on üle võtnud haigekassa. Ravikindlustuseta isik tasub üldarstiabi eest ise.
Kiirabi
Kiirabi on ambulatoorne tervishoiuteenus eluohtliku haigestumise, vigastuse või mürgistuse esmaseks diagnoosimiseks ja raviks ning vajaduse korral abivajaja transpordiks haiglasse. Kiirabi osutab kiirabibrigaad päästeasutuse häirekeskuselt saadud väljasõidukorralduse või muul viisil saadud teabe alusel. Kiirabi eest tasutakse riigieelarvest sotsiaalministeeriumi kaudu.
Eriarstiabi
Eriarstiabi on ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus, mida osutavad eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. Haiglat võib pidada sellekohase tegevusloaga aktsiaselts või sihtasutus. Haiglavälist eriarstiabi võib osutada sellekohase tegevusloaga äriühing või füüsilisest isikust ettevõtja.
Ravikindlustusega hõlmatud isikule osutatud eriarstiabi eest tasutakse riigieelarvest ravikindlustuseks ettenähtud vahendite ulatuses (13% brutopalgast), mille eest tasumise kohustuse on üle võtnud Haigekassa. Ravikindlustuseta isik tasub eriarstiabi eest ise.

Seega on tervishoiu rahastamise allikad järgmised:
1. riigieelarvest sotsiaal- ja justiitsministeeriumi kaudu;
2. valla- ja linnaeelarvest volikogu otsuse alusel;
3. patsiendi poolt;
4. muudest allikatest.
Vabariigi valitsus kehtestab määrusega haiglavõrgu arengukava, milles määratakse tervishoiuteenuste ühtlasema kättesaadavuse tagamiseks piirkondlike haiglate, keskhaiglate, erihaiglate ja üldhaiglate loetelu, samuti on seal vajalikud investeeringud haiglate ehitamiseks, renoveerimiseks ja ümberprofileerimiseks.
Tervishoiuteenuste osutamiseks sõlmib haigekassa teenuste osutajatega lepingud. Tallinnas asuval Eesti Haigekassal on praegu 6 osakonda, millest igal on oma piirkond. Sealsete teenuste osutajatega sõlmivad osakonnad lepingud, kus on kirjas osutatavad teenused ja nende maksumus.
Kindlustatu terviseuuringute, tervise säilitamise ja ravi kulud, välja arvatud visiiditasu, tasub haigekassa temaga lepingu sõlminud ravi- või hooldusasutusele või erapraksisega tegelevale arstile olenevalt osutatud teenuste hulgast ja hinnast. Maakonnakeskustes, kus osakonnad puuduvad, asuvad klienditeenindusbürood.
Haigekassa kaudu makstakse ka mitmesuguseid ajutise töövõimetuse rahalisi hüvitisi: haigushüvitis (makstakse haiguslehe alusel), sünnitushüvitis (makstakse sünnituslehe alusel) ja hooldushüvitis (makstakse hoolduslehe alusel).
Lisaks sellele on olemas ravikindlustuse mitterahalised hüvitised: soodustingimustel väljastatavad ravimid haigekassa poolt hüvitatavas ulatuses ning tervise edendamiseks, haiguste ennetamiseks ja raviks osutatud ravi- või muu teenus.

9.7. Tööpuudus ja selle vähendamine
Plaanimajanduslikust ühiskonnast turumajanduslikku demokraatlikku riiki üleminek tõi kaasa tööpuuduse. Peamiselt tegelevad tööpuuduse probleemide ja tööturu arengu suunamisega igas maakonnas asuvad tööhõiveametid. Loomulikult peavad tööhõivest huvitatud olema ka kohalikud omavalitsused, sest nende eelarve suurus sõltub ju ka kohalikust tööhõivest. Seetõttu on vajalik riigi ja kohalike omavalitsuste tihe koostöö tööandjatega.
Tööhõiveametite ülesanne on tagada tööta jäänud isikute sotsiaalne kaitse, tööturuteenuste kättesaadavus ning anda informatsiooni tööturu eri valdkondade kohta. 1991. aastal alustati töötute ja tööotsijate registreerimist ja töötu abiraha maksmist. (Praegu on töötu abiraha 400 krooni kuus ja seda makstakse 270 päeva järjest.) Töötu abiraha saamiseks peab isik olema enne arvele võtmist vähemalt 180 päeva töötanud (või olnud kaitseväes, kasvatanud alaealist last jne). Ka võib töötutele maksta ühekordset toetust. Töötud moodustavad praegu 7-8% riigi tööjõulisest elanikkonnast. Töötuna tuleb end arvele võtta kohalikus tööhõiveametis. Tänapäeval vajab tööandja valdavalt kvalifitseeritud ja suhteliselt noort töötajat. Töötuks jäänutele pakub leevendust tööturukoolitus (ümberõpe, täiendõpe), sest Eestis on olemas nii tööpuudus kui ka tööjõupuudus.
Töötu võtab arvele elukohajärgne maakondlik tööhõiveamet, kes lisaks sellele viib oma tegevuspiirkonnas ellu riigi tööturupoliitikat, osutab tööturuteenuseid tööotsijatele (koolitus, toetus) ja tööandjatele (koolitus, sobivate kandidaatide otsimine jne) ning määrab ja maksab töötu riikliku abiraha ja ühekordset toetust.
Koolituse käigus õpetatakse töötutele oma oskusi ja teadmisi pakkuma ning tööandjatega suhtlema (nn toimetulekukoolitus). Viiakse läbi ka mitmesuguseid ettevõtluskursusi. Ka on töötuil võimalik saada stardiraha, kui ta tahab alustada ettevõtlusega ja endale ning teistele töökohti luua. Neile, kes on olnud pikemat aega tööta, pakutakse hädaabitöid, mida korraldavad peamiselt kohalikud omavalitsused.
Alates 2003. aastast rakendub töötuskindlustusmakse. Töötaja peab maksma 1% oma brutopalgast ja tööandja 0,5% töötuskindlustusfondi. Kui inimene on ühe aasta töötuskindlustusmakset maksnud, siis on tal õigus saada töötuskindlustushüvitist. Esimesed 100 päeva saab ta 50% senisest palgast ja 101.-st päevast 40%. Kaua talle makstakse, see sõltub kindlustusstaaþist: alla 5 aastat - 180 päeva, 5-10 aastat - 270 päeva ja üle 10 aasta - 360 päeva.

9.8. Varia
Keegi pole patrioot tühja kõhuga.
W. Cowper

Sa lähed siia ilma üksi ja lähed siit ilmast üksi, siiski tundub, et elu jooksul oled sa veelgi rohkem üksi, kui tulles ja minnes.
E. Carr

Inimene teeb piisavalt paha, kui ta ei tee midagi head.
Saksa vanasõna

Reageeri edule nagu härrasmees ja õnnetusele nagu mees.
Lord Briken Leed

Ükski inimene pole nii metoodiline kui täiuslik logeleja ja keegi pole oma aja arvestamisel nii piinlikult täpne kui see, kelle aeg pole midagi väärt.
W. Irving

Ma olen alati uskunud, et Jumal ei anna meile raskemat koormat, kui suudame kanda.
Rose Kennedy

Tuleb aeg, mil talv küsib meilt, mida me kogu suve tegime.
Böömi vanasõna

Ühel päeval pole enam mingit päeva.
Tundmatu

Pensionär tõuseb hommikul ja tal pole midagi teha. Õhtul heidab ta magama ja pool sellest on veel tegemata.
Tundmatu

Kui tahad elus edasi jõuda, siis aita kõigepealt teisi.
Tundmatu

Peab olema vaene, et tunda andmisrõõmu.
G. Eliot

Headus ilma tarkuseta teeb alati paha.
R. A. Heinlein

Pole paremat kooli kui ebaõnn.
B. Disraeli

Rumaluse tipp on vaesena elada ja rikkana surra.
Tundmatu

Igas haiglas on kahte liiki patsiente: ühed on tõsiselt haiged, teised nurisevad toidu üle.
Tundmatu

Meditsiin - rahakott või elu.
K. Kraus

Parim viis vaeseid aidata on mitte saada üheks neist.
L. Huncock

Et olla õnnelik üks tund -
luba endale väike uinak.
Et olla õnnelik terve päev -
tee üks kalalkäik.
Et olla õnnelik terve kuu -
abiellu.
Et olla õnnelik aasta läbi -
päri varandus.
Et olla õnnelik kogu elu -
abista ligimest.
Hiina vanasõna


 Järgmine osa - Ametkond, bürokraatia ja demokraatia  

Tagasi sisukorda



Veel raamatutest