|
Heiki Raudla - KODANIKU
RAAMAT
9. Hoolekanne ja sotsiaalkindlustus
Inimeste vastastikune abistamine on sama vana kui inimkond.
Kuigi eelkõige leskede ja orbude abistamist nimetati vajalikuks
tegevuseks juba Babüloonia kuninga Hammurabi õiguskoodeksis
1750. aastal eKr, oli sel ajal halastuslikul armuandide või
almuste andmisel kõrvalmaik. Siiski peeti abistamist tollal
heaks kombeks. Näiteks Egiptuse ülik Thus Harkhuf laskis
ise 2300. aastal eKr oma hauatahvlile märkida enda toimepandud
heateod.
9.1. Hoolekande ja sotsiaalkindlustuse areng Euroopas
Abistamismõtte peamisteks arendajateks olid esialgu usundid.
Juba vana ja uus testament jutustasid inimarmastuse ja armuandide
väärtusest. Vanade kreeklaste ja roomlaste arvates
ei olnud heategevuse mõtteks mitte niivõrd kannatuste
vähendamine, vaid elu rikastamine. Keskajal, aastatel 400-500
pKr, võime selles valdkonnas suuremaks muudatuseks pidada
kirikuseadust, mis tegi vaeste toetamise rikastele kohustuseks.
1526. aastal organiseeris hispaania filosoof ja pedagoog Juan
Luis Vives esimese rahakorjanduse, et luua vaestele inimestele
töövõimalusi.
Sotsiaalkindlustuse teoreetilised ideed pärinevad Inglismaalt,
kus juba 1601. aastal võeti vastu vaeste seadus (English
Poor Law). Sellega võttis ka riik endale teatud kohustuse
abistada töökõlblikke vaeseid, töövõimetuid
ja hoolduseta jäetud lapsi.
Ka 1689. aasta Bill of Rights (Õiguste seadus, millega
Inglise parlament seadustas "Õiguste deklaratsiooniga"
kindlaksmääratud konstitutsioonilised põhisätted)
ja 1789. aasta "Inimeste ja kodanike õiguste deklaratsioon"
sisaldasid inimeste õigust abile. 1700. aastal asutati
Inglismaal töökoolid, et võimaldada vaestele
tasulist tööd.
Olulise muudatuse tõi kaasa Inglismaa tööstusrevolutsioon
aastatel 1750-1850. See tekitas tööpuudust ja koos
sellega vajaduse kaitsta neid, kes abi vajasid. Sellest ajast
on pärit abivajavate inimeste probleemide leevendamiseks
loodud vabatahtlik ehk nn sõbralike külastajate liikumine.
Selles liikumises osalenud inimesed olid n-ö sotsiaaltöö
pioneerid.
Olulise mõjuga kogu Euroopale oli 1884. aastal Saksamaal
Otto von Bismarcki valitsemisajal vastuvõetud sotsiaalkindlustuse
seadus. Sotsiaalhoolekande jaoks oli fundamentaalse tähendusega
1948. aastal ÜROs vastuvõetud "Inimõiguste
deklaratsioon".
Vanim teadaolev pensioni liik oli sõjaväelaste pension,
mida maksti juba vanas Roomas ja 1636. aastast Põhja-Ameerikas
Plymouthi koloonias. Riik ja ettevõtted hakkasid pensioni
maksma XIX sajandil Lääne-Euroopas. Tänapäeval
makstakse pensioni nii sotsiaalkindlustuse korras kui ka erafondidest.
9.2. Hoolekande varasem ajalugu Eestis
Juba ürgkogukondliku korra ajal hoolitsesid hõimu
liikmed üksteise eest. Keskajal hakkasid valitsema kristlikud
põhimõtted. Hõimu hoolitsus läks üle
perehoolitsusele. Vanade eest pidi hoolitsema see pereliige,
kellele oli määratud pärandus. Näiteks Tallinnas
valitses aga keskajal selline kord, mille kohaselt see, kes hoolitses
vanainimese eest, võis jätta kirikumaksud maksmata.
Esimesed andmed hoolekandelisest tegevusest Eestis pärinevad
XIII-XIV sajandist ja on seotud ristiusu levikuga (kloostrite
varjupaigad, seegid, pidalitõbiste, süüfilisehaigete
ja vigaste hospidalid).
Seegid olid kohad, kus inimesed said peavarju ja tasuta toitu
(sks siederhaus - põdurate maja). Tallinna Jaani seek
(ehk nn Püha Johannese leprosoorium) asutati juba 1237.
aasta paiku. Hiljem rajati Tallinna veel teisigi selletaolisi
asutusi (Uus Seek 1520, Rohhuse hospidal 1521, Rõuge maja
1522 jne). 1345. aastal asutati Tartus Pühavaimu hospidal,
1691. aastal Narvas Püha Johannese koguduse vaestemaja jne.
Nakkushaigetega koos elasid neis ka kerjused, vigased, pimedad,
kodutud ja vanadusnõdrad, samuti lapsed. Puudus igasugune
vahetegemine nakkushaigete ja praktiliselt tervete vahel, kõik
elasid ühes ruumis. Meditsiinilist teenindamist polnud,
küll aga oli igaühes vaimulik. 1652. aastal rajatud
Toomhospidalis aga teenindas haigeid juba Toompea lossi ja garnisoni
velsker-habemeajaja.
Jõukas linnakodanik ja aadlik seeki ei läinud, teda
käisid haigevoodis oleku ajal põetamas eriliste vabatahtlike
organisatsioonide liikmed, kes kuulusid Antoniuse, Gertrudi või
Rohhuse ilmalikku vennaskonda. Sageli võtsid haige oma
hoole alla ka nunnad, kes olid pühendunud tõbiste
eest hoolitsemisele.
1783. aastal asutati Balti kubermangudes ühiskondliku hoolekande
kolleegiumid, mis olid kohustatud hooldama koole, vaestemaju,
orbude kodusid ning eraisikutele kuulunud raviasutusi. XIX sajandi
algul võisid vallavaesed käia külakorda ning
kõigil talupoegadel oli kohustus anda neile peavarju ja
elatist.
XIX sajandil hakkas hoolekande korraldamisel põhirõhk
üle minema kogudustelt valdadele. 1866. aastal vastuvõetud
vallaseaduse järgi pidi iga vald ise oma vaeste eest hoolitsema.
1877. aastal võeti vastu linnaseadus, mis nägi ette,
et ka linn peab oma vaeste eest ise hoolitsema.
Sellel ajajärgul olid järgmised vaeste abistamise vormid:
? Abi andmine koju (näiteks jahu, küttepuud).
? Perekondadesse hoolekandele paigutamine. (Selleks oli kaks
võimalust: vaeste oksjonid ja külakorras käimine.
Vallavaese võtnud talumees sai näiteks maksusoodustuse.)
? Hoolekanne asutuses (1870-80ndatel hakati valdadesse rajama
vaestemaju).
? Kerjamine (oma vallas või oma linnas oli see lubatud).
1866. aastal avati Vändras esimene kuulmispuuetega lastele
mõeldud kool (1920. aastal viidi see üle Porkunisse).
1883. aastal asutati Tallinnas pimedate laste varjupaik - tööstuskool.
Tollal oli Eestis üle 700 pimeda.
Joodikute ja kõlblusetutega hakkasid tegelema mitmesugused
eraorganisatsioonid. Nii avas Tallinna Evangeeliumiselts 1887.
aastal Magdaleeniumi, kus püüti prostituute korralikku
ellu tagasi juhtida. 1889. aastal asutati Eestimaa Jooma- ja
Auta Elust Päästmise Selts. Seltsi 25 tegevusaasta
jooksul loobus 470 hoolealusest joomisest 15.
XIX sajandi lõpul tunti Eestis juba põhimõtteliselt
kõiki kolme ühiskondliku hoolekande vormi:
? hoolekanne asutuses - kinnine hoolekanne;
? abi andmine koju - lahtine hoolekanne;
? paigutushoolekanne ehk perehooldus - lahtine hoolekanne.
9.3. Hoolekanne ja sotsiaalkindlustus sõjaeelses
Eesti Vabariigis
Hoolekande alal päris Eesti Vabariik endiselt Vene riigilt
üsna vähe. Needki vähesed asutused, mis sel alal
kunagi olid tegutsenud, olid segastel aegadel oma tegevuse lõpetanud.
Esialgu oli hoolekandeline tegevus suunatud sõja tagajärgede
all kannatajate seisukorra parandamisele. Seadused olid puudulikud.
Hoolekandelist abi korraldavaks aktiks oli Vene riigi ühiskondliku
hoolekande seadus.
1925. aastal võttis Riigikogu vastu hoolekandeseaduse.
Selle järgi kuulusid hoolekande alla kõik abi vajavad
isikud. Seejuures tuli silmas pidada, et abi ei ulatuks üle
nende elutingimuste, milles elasid teised kodanikud, kes hoolekande
alla ei kuulunud. Hoolekannet või abi korraldas see omavalitsus,
kelle piirkonnas abivajaja viibis. Märkimisväärset
tööd tegid hoolekande edendamisel ka mitmed eraorganisatsioonid
(Karskusliit, Punane Rist, Naisliit jt).
1921. aastal moodustati Tartus Eesti Pimedate Hoolekande Selts,
1922. aastal Eesti Kurtide Selts. Lähtuti põhimõttest,
et puuetega inimeste hoolekande ülesandeks on need inimesed
töövõimeliseks muuta. 1935. aastal töötas
Eestis 28 lastekodu, kus elas 1621 kasvandikku. Kui Eesti Vabariigi
alguspäevil süstemaatiline hoolekande korraldus peaaegu
puudus, siis 1935. aastal kulutas riik hoolekande korraldamisele
juba 3,8 miljonit krooni.
Oluliselt laienes sel perioodil ka rahaline toetus tööõnnetuste
korral. Täieliku töövõimetuse korral maksti
toetuseks 2/3 aasta palgast, muudel juhtudel oli ette nähtud
kindlaksmääratud protsent. Riiklikku pensioni maksti
aastail 1920-1924 vaid sõjaväelastele, alates 1924.
aastast ka riigi- ja omavalitsuse ametnikele ning õpetajatele.
Hiljem lisandus see veel osale riigikaitse alal töötanutele
ja tööõnnetuse tõttu invaliidistunud
põllumeestele. 1940. aastal oli riikliku pensioni saajaid
15 030.
9.4. Hoolekanne ja sotsiaalkindlustus Eesti NSVs
1944. aasta sügisest muutus hoolekandetöö põhiprobleemiks
Suure Isamaasõja invaliidide, hiljem ka veteranide elujärje
parandamine ja neile mitmesuguste soodustuste võimaldamine.
Kohalike omavalitsuste ja eraorganisatsioonide roll kadus. Hoolekandtööd
hakkas kontrollima üksnes riik. Suurem rõhk oli pandud
sotsiaalkindlustusele, väiksem hoolekandele. Raskete liikumis-
ja vaimsete puuetega inimesed ning puuetega lapsed olid n-ö
tabu ning enamasti saadeti nad silma alt ära suurtesse hooldekodudesse.
Kurdid ja pimedad olid invaliididest eelisolukorras. Abivajaja
probleemid jäid sageli kas teadmatuks või kaugeks.
Abiandmine koju tuli tagasi alles 1980ndate algul, mil võeti
tööle hooldusõed ja hakati abistama üksi
elavaid vanureid. 1980. aastate lõpul tuli juurde ka uusi
hoolekandevorme ning hakkasid tekkima ühiskondlikud organisatsioonid.
Seda perioodi iseloomustab abiandmise juhuslikkus: eriti aktiivsed
inimesed said abi neljast-viiest kohast, samas kui teised ei
saanud midagi.
9.5. Hoolekanne ja sotsiaalkindlustus taasiseseisvunud
Eestis
Taasiseseisvumise järel läks hoolekande korraldamisel
rõhuasetus taas riigilt kohalikule omavalitsusele. Jälle
tuli üle elada samasuguseid muudatusi nagu aastatel 1925-1935.
Vastavalt juba vastuvõetud seadustele (1995. aastal kehtima
hakanud sotsiaalhoolekande seadus jt) peab kohalik omavalitsus
osutama vallas või linnas elavatele elanikele sotsiaalhoolekannet,
kui nad ei tule endaga toime ja vajavad abi.
Täpsemalt öeldes on hoolekande põhimõtted
järgmised: inimõiguste järgimine, isikuvastutus
enda ja oma perekonnaliikmete eest, abi andmise kohustus, isiku
ja perekonna toimetuleku soodustamine põhimõttel:
parem õng kui kala.
Sotsiaalhoolekannet korraldavad Eestis sotsiaalminister, maavanemad
ja kohalik omavalitsus. Peale riigi ja kohalike omavalitsuste
osalevad sotsiaalhoolekandes veel vabatahtlike ühendused
ja kirik.
Kohalikul omavalitsusel on seejuures järgmised ülesanded:
? sotsiaaltoetuste määramine.
Valla ja linnavalitsused maksvad riigieelarvest neile eraldatud
rahast toimetulekutoetust neile, kelle kuu sissetulek pärast
eluruumi alaliste kulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetuleku
piiri. Omavalitsused võivad maksta ka täiendavaid
sotsiaaltoetusi, kuid kohaliku volikogu poolt kehtestatud tingimustel
ja korras. Sotsiaalhoolekande finantseerimiseks võidakse
kasutada mitmesuguste fondide, sihtkapitalide, samuti mittetulunduslikku
tegevust, annetustest ja sponsorlusest laekunud vahendeid jne.
? sotsiaalregistri pidamine;
? eestkoste korraldamine;
? hooldus ja abi lastele, peredele, vanuritele, kinnipidamiskohtadest
vabanenud isikutele jt toimetulekuks abi vajavatele isikutele;
? nõustamine.
Eraldi hoolekandeasutusi võib luua lastele, noortele,
vanuritele, füüsiliste puuetega isikutele, vaimsete
puuetega isikutele või teistele sotsiaalselt mittetoimetulevatele
isikutele.
Hoolekandeasutustes võib kasutada mitmesuguseid hooldusvorme:
? päevahooldamine;
? vabatahtlik ööpäevahooldamine;
? hooldamine peres (tugipere);
? koduteenused;
? aineline abi (toimetulekutoetus, sotsiaaltoetused), nõustamine.
Peamised nn riskigrupid, kellele on suunatud põhitähelepanu:
? lapsed, lastega pered;
? puuetega inimesed;
? vanurid;
? kinnipidamiskohtadest vabanenud;
? töötud.
Sotsiaalkindlustus
Sotsiaalkindlustuse ülesandeks on tagada aineline toimetulek
neile inimestele, kes vanaduse, tööõnnetuse,
kutsehaiguse, invaliidsuse, emaduse, tööpuuduse vms
tõttu on sissetuleku kaotanud.
Sotsiaalkindlustus jaguneb järgmiselt:
Riiklik pension (ehk esimene sammas) on solidaarsuspõhimõttele
tuginev igakuine rahaline sotsiaalkindlustushüvitis vanaduse,
töövõimetuse või toitja kaotuse korral,
mida makstakse riigieelarves riikliku pensionikindlustuse kuludeks
määratud vahenditest. Riikliku pensioni makstakse neile,
kes on vastavalt sotsiaalmaksuseadusele maksnud sotsiaalmaksu
või kelle eest on kohustus maksta sotsiaalmaksu pensionikindlustuse
osas (20% brutopalgast, mida maksavad tööandjad) või
kellel tekib mõnel muul alusel õigus riiklikule
pensionile.
Riikliku pensioni liigid:
? vanaduspension;
? töövõimetuspension;
? toitjakaotuspension;
? rahvapension.
Iga kalendriaasta 1. aprilliks indekseeritakse riiklikke pensione
indeksiga, mille väärtus on tarbijahinnaindeksi aastase
kasvu ja sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osas laekumise aastase
kasvu aritmeetiline keskmine.
Lisaks sellele on olemas ka mitmesugused riiklikud eripensionid:
kohtuniku pension, parlamendiliikme pension, politseiniku pension
jt.
Eestis moodustavad pensionärid ligi 25% elanikkonnast. Ka
riikliku pensionikindlustuse finantseerimise vahendid riigieelarves
ei ole piisavad selleks, et tagada pensionäridele korralik
elatustase.
Vajalik raha riiklikuks pensionikindlustuseks tuleb sotsiaalmaksu
arvelt (see on 33% brutopalgast, mida maksab tööandja,
sellest 20% läheb pensionikindlustusele, 13% ravikindlustusele).
Kui riik peaks tahtma riiklikku pensioni oluliselt tõsta,
tuleks tõsta sotsiaalmaksu. Viimane aga mõjuks
negatiivselt ettevõtluse arengule.
Järelikult peab riik pakkuma pensioni tõstmiseks
veel teisi võimalusi. Lisaks riiklikule pensionile (esimene
sammas), mis tagab kõikidele pensionäridele sissetuleku
baastaseme, on olemas veel teine (kohustuslik kogumispension)
ja kolmas sammas (vabatahtlik pensionikindlustus). Teine sammas
rakendus 2002. aastast ja on kohustuslik 18aastaseks saamisele
järgneva aasta 1. jaanuarist.
Kes on vanemad, neile on liitumine vabatahtlik. Neil tuleb otsustada,
kas nad on nõus maksma 2% oma brutopalgast pensionifondi.
Kui inimene sellega nõustub, lisandub sotsialamaksu arvelt
veel 4%. Tööandja maksab endiselt töövõtja
palgale 20% sotsiaalmaksu, kuid maksuamet jagab selle kahte ossa:
16% riikliku pensionikindlustuse vahenditesse ja 4% töötaja
personaalsele pensionikontole. Osa sellest rahast kulub pensionifondidel
olemasolevatele pensionäridele solidaarsuspõhimõttel
väljamaksmiseks, osa aga investeeritakse, et inflatsioon
fondi paigutatud raha ära ei sööks, vaid juurdegi
teeniks.
Kolmas sammas rakendus teisest sambast varem. See kujutab endast
vabatahtlikku pensionikindlustust, ka sinna maksmisel annab riik
maksusoodustusi.
Kui inimene kasutab oma pensioni teenimiseks kõiki kolme
sammast ja alustab sellega varakult, siis on ta pension tunduvalt
suurem kui ainult riikliku pensioni saajal.
Ainuüksi kaks esimest sammast peaks tagama pensioni suuruseks
60% tema netopalgast.
Teine ja kolmas sammas on seega individuaalsed ja mida suurem
on olnud kindlustaja sissetulek, seda suurem on ka tema pension.
Kui inimene on kasutanud pensioni kogumiseks kõiki kolme
sammast, koosneb tema pension kolmest osast: baasosa, staaþiosak
ja kindlustusosak.
Aastaks 2016 saab nii meeste kui naiste pensionivanus olema 63,
kuid nagu praegugi saavad teistest varem pensionile sõjaväelased,
politseinikud jt.
Eesti käivitunud pensionireformi eesmärk on, et inimesed
ei peaks vanaduses elama vaesuses, et elustandardis ei toimuks
vanaduse saabumisel olulist langust.
9.6. Tervishoiukorraldus Eestis
1994. aastal riigikogus vastu võetud tervishoiukorralduse
seaduses on kirjas, et arstiabi korraldatakse riigi ja omavalitsuse
tasandil kolmes etapis.
? Esimene etapp on omavalitsusüksuse tasandil korraldatav
üldarstiabi.
? Teine etapp on omavalitsusüksuse tasandil korraldatav
eriarstiabi.
? Kolmas, kõrgem etapp on riigi tasandil korraldatav eriarstiabi.
2001. aastal riigikogus vastu võetud "Tervishoiuteenuste
korraldamise seadus" tõi tervishoiukorralduses kaasa
terve rea muutusi. Samaks jäi aga ravikindlustuse põhimõte.
Riiklik ravikindlustussüsteem on süsteem, millega riik
tagab inimese tervise säilitamise kulud, haigusest või
vigastusest johtuva ajutise töövõimetuse kulude
ja ravikulude tasumise ning rasedus- ja sünnitushüvituse
maksmise. Kohustuslik ravikindlustus tagatakse kõigile
isikutele, kes on maksnud ise või kelle eest on makstud
ravikindlustusmaksu. Riikliku ravikindlustuse eelarvest kaetakse
kindlustatute ja nende ülalpidamisel olevate perekonnaliikmete
ravikindlustuskulud. Eratervishoiuasutused ja eraarstid võivad
lepingu alusel täita ka riigi ja omavalitsusüksuste
antud ülesandeid.
Igal Eesti vabariigi territooriumil viibival inimesel on õigus
vältimatule arstiabile. Vältimatu on arstiabi olukorras,
kus selle edasilükkamine ohustab otseselt inimese elu või
tervist. Igal inimesel on õigus saada arstilt ülevaadet
oma tervislikust seisundist.
Eestis osutatakse järgmisi tervishoiuteenuseid.
Vältimatu abi
Vältimatu abi on tervishoiuteenus, mille edasilükkamine
või selle andmata jätmine võib põhjustada
abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Igal
Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel on õigus
saada vältimatut abi. Selle eest tasutakse riigieelarvest.
Üldarstiabi
See on ambulatoorne tervishoiuteenus, mida osutavad perearst
ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad.
Igal perearstil on üks nimistu. Perearsti nimistu ja perearsti
teeninduspiirkonna määrab maavanem oma korraldusega.
Igal ravikindlustusega hõlmatud kodanikul ja elamisloa
alusel Eestis viibival välismaalasel on õigus ise
otsustada, millise perearsti nimistusse nad soovivad registreeruda.
Perearstid võivad tegutseda kas füüsilisest
isikust ettevõtjana või asutada üldarstiabi
osutava äriühingu. Ravikindlustusega hõlmatud
isikuile osutatud üldarstiabi eest tasutakse riigieelarve
ravikindlustuseks ettenähtud vahenditest ulatuses, mille
eest tasumise kohustuse on üle võtnud haigekassa.
Ravikindlustuseta isik tasub üldarstiabi eest ise.
Kiirabi
Kiirabi on ambulatoorne tervishoiuteenus eluohtliku haigestumise,
vigastuse või mürgistuse esmaseks diagnoosimiseks
ja raviks ning vajaduse korral abivajaja transpordiks haiglasse.
Kiirabi osutab kiirabibrigaad päästeasutuse häirekeskuselt
saadud väljasõidukorralduse või muul viisil
saadud teabe alusel. Kiirabi eest tasutakse riigieelarvest sotsiaalministeeriumi
kaudu.
Eriarstiabi
Eriarstiabi on ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus,
mida osutavad eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad
tervishoiutöötajad. Haiglat võib pidada sellekohase
tegevusloaga aktsiaselts või sihtasutus. Haiglavälist
eriarstiabi võib osutada sellekohase tegevusloaga äriühing
või füüsilisest isikust ettevõtja.
Ravikindlustusega hõlmatud isikule osutatud eriarstiabi
eest tasutakse riigieelarvest ravikindlustuseks ettenähtud
vahendite ulatuses (13% brutopalgast), mille eest tasumise kohustuse
on üle võtnud Haigekassa. Ravikindlustuseta isik
tasub eriarstiabi eest ise.
Seega on tervishoiu rahastamise allikad järgmised:
1. riigieelarvest sotsiaal- ja justiitsministeeriumi kaudu;
2. valla- ja linnaeelarvest volikogu otsuse alusel;
3. patsiendi poolt;
4. muudest allikatest.
Vabariigi valitsus kehtestab määrusega haiglavõrgu
arengukava, milles määratakse tervishoiuteenuste ühtlasema
kättesaadavuse tagamiseks piirkondlike haiglate, keskhaiglate,
erihaiglate ja üldhaiglate loetelu, samuti on seal vajalikud
investeeringud haiglate ehitamiseks, renoveerimiseks ja ümberprofileerimiseks.
Tervishoiuteenuste osutamiseks sõlmib haigekassa teenuste
osutajatega lepingud. Tallinnas asuval Eesti Haigekassal on praegu
6 osakonda, millest igal on oma piirkond. Sealsete teenuste osutajatega
sõlmivad osakonnad lepingud, kus on kirjas osutatavad
teenused ja nende maksumus.
Kindlustatu terviseuuringute, tervise säilitamise ja ravi
kulud, välja arvatud visiiditasu, tasub haigekassa temaga
lepingu sõlminud ravi- või hooldusasutusele või
erapraksisega tegelevale arstile olenevalt osutatud teenuste
hulgast ja hinnast. Maakonnakeskustes, kus osakonnad puuduvad,
asuvad klienditeenindusbürood.
Haigekassa kaudu makstakse ka mitmesuguseid ajutise töövõimetuse
rahalisi hüvitisi: haigushüvitis (makstakse haiguslehe
alusel), sünnitushüvitis (makstakse sünnituslehe
alusel) ja hooldushüvitis (makstakse hoolduslehe alusel).
Lisaks sellele on olemas ravikindlustuse mitterahalised hüvitised:
soodustingimustel väljastatavad ravimid haigekassa poolt
hüvitatavas ulatuses ning tervise edendamiseks, haiguste
ennetamiseks ja raviks osutatud ravi- või muu teenus.
9.7. Tööpuudus ja selle vähendamine
Plaanimajanduslikust ühiskonnast turumajanduslikku demokraatlikku
riiki üleminek tõi kaasa tööpuuduse. Peamiselt
tegelevad tööpuuduse probleemide ja tööturu
arengu suunamisega igas maakonnas asuvad tööhõiveametid.
Loomulikult peavad tööhõivest huvitatud olema
ka kohalikud omavalitsused, sest nende eelarve suurus sõltub
ju ka kohalikust tööhõivest. Seetõttu
on vajalik riigi ja kohalike omavalitsuste tihe koostöö
tööandjatega.
Tööhõiveametite ülesanne on tagada tööta
jäänud isikute sotsiaalne kaitse, tööturuteenuste
kättesaadavus ning anda informatsiooni tööturu
eri valdkondade kohta. 1991. aastal alustati töötute
ja tööotsijate registreerimist ja töötu abiraha
maksmist. (Praegu on töötu abiraha 400 krooni kuus
ja seda makstakse 270 päeva järjest.) Töötu
abiraha saamiseks peab isik olema enne arvele võtmist
vähemalt 180 päeva töötanud (või olnud
kaitseväes, kasvatanud alaealist last jne). Ka võib
töötutele maksta ühekordset toetust. Töötud
moodustavad praegu 7-8% riigi tööjõulisest elanikkonnast.
Töötuna tuleb end arvele võtta kohalikus tööhõiveametis.
Tänapäeval vajab tööandja valdavalt kvalifitseeritud
ja suhteliselt noort töötajat. Töötuks jäänutele
pakub leevendust tööturukoolitus (ümberõpe,
täiendõpe), sest Eestis on olemas nii tööpuudus
kui ka tööjõupuudus.
Töötu võtab arvele elukohajärgne maakondlik
tööhõiveamet, kes lisaks sellele viib oma tegevuspiirkonnas
ellu riigi tööturupoliitikat, osutab tööturuteenuseid
tööotsijatele (koolitus, toetus) ja tööandjatele
(koolitus, sobivate kandidaatide otsimine jne) ning määrab
ja maksab töötu riikliku abiraha ja ühekordset
toetust.
Koolituse käigus õpetatakse töötutele oma
oskusi ja teadmisi pakkuma ning tööandjatega suhtlema
(nn toimetulekukoolitus). Viiakse läbi ka mitmesuguseid
ettevõtluskursusi. Ka on töötuil võimalik
saada stardiraha, kui ta tahab alustada ettevõtlusega
ja endale ning teistele töökohti luua. Neile, kes on
olnud pikemat aega tööta, pakutakse hädaabitöid,
mida korraldavad peamiselt kohalikud omavalitsused.
Alates 2003. aastast rakendub töötuskindlustusmakse.
Töötaja peab maksma 1% oma brutopalgast ja tööandja
0,5% töötuskindlustusfondi. Kui inimene on ühe
aasta töötuskindlustusmakset maksnud, siis on tal õigus
saada töötuskindlustushüvitist. Esimesed 100 päeva
saab ta 50% senisest palgast ja 101.-st päevast 40%. Kaua
talle makstakse, see sõltub kindlustusstaaþist:
alla 5 aastat - 180 päeva, 5-10 aastat - 270 päeva
ja üle 10 aasta - 360 päeva.
9.8. Varia
Keegi pole patrioot tühja kõhuga.
W. Cowper
Sa lähed siia ilma üksi ja lähed siit ilmast
üksi, siiski tundub, et elu jooksul oled sa veelgi rohkem
üksi, kui tulles ja minnes.
E. Carr
Inimene teeb piisavalt paha, kui ta ei tee midagi head.
Saksa vanasõna
Reageeri edule nagu härrasmees ja õnnetusele nagu
mees.
Lord Briken Leed
Ükski inimene pole nii metoodiline kui täiuslik
logeleja ja keegi pole oma aja arvestamisel nii piinlikult täpne
kui see, kelle aeg pole midagi väärt.
W. Irving
Ma olen alati uskunud, et Jumal ei anna meile raskemat koormat,
kui suudame kanda.
Rose Kennedy
Tuleb aeg, mil talv küsib meilt, mida me kogu suve tegime.
Böömi vanasõna
Ühel päeval pole enam mingit päeva.
Tundmatu
Pensionär tõuseb hommikul ja tal pole midagi teha.
Õhtul heidab ta magama ja pool sellest on veel tegemata.
Tundmatu
Kui tahad elus edasi jõuda, siis aita kõigepealt
teisi.
Tundmatu
Peab olema vaene, et tunda andmisrõõmu.
G. Eliot
Headus ilma tarkuseta teeb alati paha.
R. A. Heinlein
Pole paremat kooli kui ebaõnn.
B. Disraeli
Rumaluse tipp on vaesena elada ja rikkana surra.
Tundmatu
Igas haiglas on kahte liiki patsiente: ühed on tõsiselt
haiged, teised nurisevad toidu üle.
Tundmatu
Meditsiin - rahakott või elu.
K. Kraus
Parim viis vaeseid aidata on mitte saada üheks neist.
L. Huncock
Et olla õnnelik üks tund -
luba endale väike uinak.
Et olla õnnelik terve päev -
tee üks kalalkäik.
Et olla õnnelik terve kuu -
abiellu.
Et olla õnnelik aasta läbi -
päri varandus.
Et olla õnnelik kogu elu -
abista ligimest.
Hiina vanasõna
|