Heiki Raudla - KODANIKU RAAMAT


7.14. Õiguskantsler

Õiguskantsleri institutsioon loodi Eesti vabariigis Skandinaavia riikide kogemusi arvestades 1. jaanuaril 1938 kehtima hakanud uue põhiseadusega. Õiguskantsler oli tollal ministri õigustega kõrgem ametnik Vabariigi presidendi juures. Ta oli aruandekohustuslik vabariigi presidendile. Samuti pidi ta esitama ülevaated oma tegevusest Riigivolikogule ja Riiginõukogule. Õiguskantsleri institutsioon taastati taasiseseisvunud Eestis 1992. aasta põhiseadusega. Õiguskantsler määrati ametisse 28. jaanuaril 1993.
Eesti riikluse areng tingis vajaduse luua ka ombudsmani institutsioon, mille kaudu oleks tagatud isikute põhiseaduslike õiguste ja vabaduste kaitse. Vaieldi selle üle, kas luua ombudsmani institutsioon Riigikogu juures või siduda need ülesanded õiguskantsleri omaga. Õiguskantsleri seadus, mis jõustus 1. juunil 1999, andis ombudsmani ülesanded õiguskantslerile. (Ombudsmani amet asutati Rootsis juba 1809. aastal uue konstitutsiooniga.)
Õiguskantsler kui ombudsman võtab oma menetlusse need juhtumid, kus avaldaja kas isikulikult või oma esindaja kaudu osundab riigiasutusele, kelle tegevus on avaldaja arvates rikkunud tema põhiõigusi. Sellise avalduse võib esitada igaüks, kuid õiguserikkumine peab olema seotud avaldaja isikuga. Kontrollida saab sellist avaldust, kust on selgelt näha, milles õiguste rikkumine seisnes.
Õiguskantsler kui ombudsman peab teatama avaldajale ühe kuu jooksul, milliseid toiminguid ta seoses avaldusega või kaebusega on teinud või peab vajalikuks teha. Õiguskantsler teavitab avaldajat põhiseadusega ettenähtud õiguste ja vabaduste rikkumise kohta tehtud avalduse kontrollimise käigus avastatud puudustest ja nende kõrvaldamiseks esitatud ettepanekutest ja abinõudest ning puuduste kõrvaldamise tulemustest. Asutus, kellele õiguskantsleri ettepanek on adresseeritud, peab teatama õiguskantslerile, kuidas on ettepanekut täidetud. Kui õiguskantsleri ettepanekut ei täideta või järelepärimisele ei vastata, võib ta esitada ettekande vastava asutuse üle järelevalvet teostavale asutusele. Kui õiguskantsler leiab, et ametisik on rikkunud seadust või põhiseadust, teatab ta sellest kas uurimisorganile või muule pädevale organile.
Õiguskantsler võib alustada riigiasutuste tegevuse kontrollimist ka omal algatusel, kui eelneva teabe alusel on põhjust arvata, et ühes või teises riigiasutuses on rikutud põhiseaduslikke õigusi või vabadusi. Üheks sellise teabe allikaks on ka ajakirjandus
Õiguskantsler, kelle nimetab 7 aastaks riigikogu presidendi ettepanekul, on sõltumatu ametiisik, kes teostab järelevalvet seadusliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide seadustele vastavuse üle. Õiguskantsleril on õigus teha riigikogule ettepanekuid kõrgete riigiametnike (riigikogu liige, president, vabariigi valitsuse liige, riigikontrolör, riigikohtu esimees või liige) kriminaalvastutusele võtmiseks.
Kui õiguskantsler leiab, et mingi õigustloov akt on seadusega vastuolus, siis teeb ta akti vastu võtnud organile ettepaneku viia see 20 päeva jooksul seadusega kooskõlla. Kui seda ei tehta, siis teeb õiguskantsler riigikohtule ettepaneku tunnistada see akt kehtetuks. Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta ainult vabariigi presidendi ettepanekul riigikogu koosseisu enamuse (vähemalt 51 poolthäält) nõusolekul.
Õiguskantsleril on õigus sõnaõigusega osa võtta riigikogu ja vabariigi valitsuse istungitest.
Kord aastas peab õiguskantsler esitama Riigikogule ülevaate seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste õigusloovate aktide (määrused ja seadused) kooskõlast põhiseaduse ja seadustega.
Õiguskantsleri volitused loetakse lõppenuks:
1. tähtaja möödumisel;
2. omal soovil tagasiastumisel;
3. kestva töövõimetuse korral, kui ta kuus kuud järjest ei suuda oma ametiülesandeid täita;
4. tahtlikult toimepandud kuriteo eest süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise päevast;
5. ettevaatamatuse tõttu toime pandud kuriteo eest süüdi mõistva kohtuotsuse, millega on ette nähtud vabaduskaotuslik karistus, jõustumise päevast.

7.15. Riigikontroll

Esimene riikliku majanduskontrolli asutus loodi 1314. aastal Inglismaal. Eesti Riigikontroll loodi 27. detsembril 1918 Eesti vabariigi tolleaegse kõrgeima riigivõimuorgani, Maapäeva, otsusega. 25. augustil 1940 riigikontrolli tegevus lõppes. Riigikontroll taasloodi 6. juunil 1990, mil võeti Ülemnõukogu võttis vastu Riigikontrolli seaduse. Sama aasta 20. septembril kinnitati ametisse riigikontrolör. Taasloodud riigikontroll alustas tegevust 1. novembril 1990. aastal.
Riigikontroll on oma tegevuses sõltumatu majanduskontrolli teostav riigiorgan, mille tegevuse eesmärk on kaasa aidata riigivara säilimisele ja heaperemeheliku kasutamise tagamisele. Riigikontrolli juhib sõltumatu ametiisikuna riigikontrolör, kelle nimetab viieks aastaks ametisse (ja vabastab ametist) riigikogu presidendi ettepanekul. Kord aastas peab ta esitama riigikogule ülevaate riigi vara kasutamise ja säilimise kohta.

Riigikontrolli ülesanded on järgmised:

  • riigiasutuste, riigiettevõtete ja muude riiklike organisatsioonide majandustegevuse kontroll;
  • riigi vara kasutamist ja säilimine;
  • kohalike omavalitsuste valdusse antud riigivara kasutamine ja käsutamine;
  • nende ettevõtete majandustegevuse kontroll, kus riigil on üle poole osakutest või aktsiatest jne.

Riigikontrolör võtab peakontrolöride otsuste peale esitatud kaebuste kohta pärast kaebuste esitaja ja teiste asjaosaliste selgituste ärakuulamist vastu otsuseid, mida võib vaidlustada kohtus. Riigikontrolör annab Riigikontrolli töö korraldamiseks välja määrusi ja käskkirju.
Riigikontrolöril on oma ametkonna juhina samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhina. Ta võib oma ülesannetesse kuuluvais asjus sõnaõigusega osa võtta vabariigi valitsuse istungitest.
Riigikontrolli ettepanekud õigusrikkumiste ja puuduste kõrvaldamiseks majandustegevuses kuuluvad kohustuslikule läbivaatamisele nende poolt, kellele ettepanek tehti. Ühe kuu jooksul tuleb rakendatud abinõudest Riigikontrollile teatada. Kui Riigikontroll avastab kuriteo tunnuseid sisaldava õigusrikkumise, peab ta esitama vastavad materjalid uurimisorganile.
Riigikontrolli volitused lõpevad kas:
1. omal soovil;
2. ettenähtud tähtaja möödumisel;
3. tema surma korral;
4. tervisliku seisundi tõttu, kui ta kuus kuud järjest ei suuda oma ametiülesandeid täita.

7.16. Prokuratuur, advokaadid ja notarid
Prokuratuur asub justiitsministeeriumi juures. Prokurörid nimetab 5 aastaks ametisse justiitsminister. Nende ülesandeks on riikliku süüdistuse esitamine kriminaalasjade arutamisel, samuti järelevalve politsei ja kaitsepolitsei tegevuse seaduslikkuse üle.
Vandeadvokaadid tegelevad tsiviilprotsessis poolte esindamisega, kriminaalprotsessis kohtualuse kaitsmisega ning väljaspool kohtuasju üldise õigusabi andmisega.
Notarid tõestavad allkirjade ehtsust, lepingute sõlmimist, testamentide ja muude dokumentide õigsust jmt.

7.17. Vabariigi valitsus
Kollektiivse valitsemisorganina sündis valitsus (kabinet) 1714. aastal Inglismaal, mil troonile astus Hannoveri dünastia (loodi erakondlik kabinet). Tänapäevase kujuni jõudis valitsus Inglismaal 1832. aasta parlamendireformi järel. Valitsuse eelkäijaks oli Inglismaal kuninga salanõukogu. Kuni XIV sajandini vastutasid kuninga salanõunikud ainult kuninga ees, kuid XIV sajandi algul (kuningas Edward II ajal) omandas parlament impiitsmendi õiguse, s.o õiguse mõista kohut ka kuninga salanõunike üle.
Eestis teostab vabariigi valitsus täidesaatvat riigivõimu põhiseaduse ja seaduste alusel kas vahetult või ministeeriumite ja valitsusasutuste kaudu. Valitsus on kollegiaalne organ, mis koosneb peaministrist ja ministritest. Osa neist võib olla nn portfellita ministrid (ilma ministeeriumita ministrid). Praeguse seaduse järgi ei tohi valitsuse liikmete arv olla üle 15. Üldjuhul on valitsuse istungid kinnised. Peaminister esindab valitsust, juhatab selle istungeid ning juhib ja ühtlustab valitsuse tegevust.
Valitsus annab seaduse täitmiseks õigusaktidena välja määrusi ja korraldusi, peaminister annab üksikküsimuste otsustamiseks korraldusi, minister annab välja määrusi ja käskkirju.
Ministeerium jaguneb osakondadeks, mille struktuuriüksusteks on talitused ja bürood. Ministeeriumi struktuuriüksuste tööd juhib kantsler, tema äraolekul asekantsler. Kantsler annab välja käskkirju. Ministeeriumi valitsemisalas tegutsevad veel mitmesugused ametid ja inspektsioonid (ametit ja inspektsiooni juhib peadirektor, bürood juhataja või direktor). Välisministeeriumi struktuuri kuuluvad ka Eesti Vabariigi välisesindused.
Valitsuse juures asub ka riigikantselei, mis korraldab valitsuse ja peaministri asjaajamist ning tehnilist teenindamist. Riigikantseleid juhib riigisekretär, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist peaminister oma korraldusega.

Vabariigi valitsuse ülesanded:

  • viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat;
  • suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust;
  • korraldab seaduste, riigikogu otsuste ja vabariigi presidendi aktide täitmist
  • esitab riigikogule seaduseelnõusid ning ratifitseerimiseks ja denonsseerimiseks välislepinguid;
  • koostab riigieelarve eelnõu ja esitab selle riigikogule, korraldab riigieelarve täitmist ning esitab riigikogule riigieelarve täitmise aruande;
  • korraldab suhtlemist teiste riikidega jne.

Valitsuse ametisseastumine ja tagasiastumine

President määrab 14 päeva jooksul pärast valitsuse tagasiastumist peaministri kandidaadi, kellele ta teeb ülesandeks uue valitsuse moodustamise. Peaministri kandidaat peab 14 päeva jooksul esitama riigikogule ettekande tulevase valitsuse moodustamise aluste kohta. Seejärel otsustab riigikogu avalikul hääletusel, kas anda peaministrikandidaadile volitused valitsuse moodustamiseks. Volitused saanud peaministri kandidaat esitab 7 päeva jooksul valitsuse koosseisu presidendile, kes nimetab 3 päeva jooksul valitsuse ametisse.
Kui peaministrikandidaat ei saa riigikogus poolthäälteenamust või ei suuda valitsust moodustada, on presidendil õigus esitada 7 päeva jooksul teine kandidaat. Kui president ei esita teist kandidaati või kui ka teine kandidaat ei saa riigikogult volitusi või loobub valitsuse moodustamisest, läheb peaministrikandidaadi ülesseadmise õigus üle riigikogule. Kui ka see kandidaat ei suuda 14 päeva jooksul esitada valitsuse koosseisu presidendile, kuulutab president välja riigikogu erakorralised valimised.
Valitsus astub tagasi juhul kui:

  • kokku astub uus riigikogu koosseis;
  • peaminister astub tagasi või sureb;
  • riigikogu avaldab valitsusele või peaministrile umbusaldust.

Riigikogu võib avaldada umbusaldust ühele ministrile, valitsusele või peaministrile otsusega, mille poolt hääletab riigikogu koosseisu enamus. Valitsus omakorda võib siduda tema poolt esitatud eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega. Kui riigikogu eelnõu vastu ei võta, astub valitsus tagasi.

7.18. Piirivalve
Eesti piiri valvamise vajadus tekkis seoses omariikluse kättevõitmisega. Esimese töökoosoleku kutsus Eesti piiride valvamises kokku admiral Johannes Pitka 14. novembril 1918. Kapten Leopold Tõnson hakkas juhtima 18. novembril tööd alustanud Piirivalvevalitsust. Alates 1. veebruarist 1919 kuni Vabadussõja lõpuni ja esimestel rahuaastatel valvasid Eesti piiri sõjaväeosad. 15. veebruarist 1919 kuni 1921. aasta maini kontrollis riigipiiri ületamist Vabariigi Piirikontrolli valitsus. 30. mail 1922 võttis Riigikogu vastu seaduse, millega piirivalve määrati Siseministeeriumi koosseisu. Siseminister Karl Einbundi ettepanekul moodustati 20. septembril 1922 Piirivalve Valitsus. Piirivalve juhiks määrati kolonelleitnant Ants Kurvits, kes astus ametisse 1. novembril 1922. Seda päeva loetakse Eesti piirivalve sünnipäevaks.
1940. aastal likvideerisid nõukogude okupatsioonivõimud Eesti Piirivalve. Piirvalve loodi taas 1. novembril 1990, mil Eesti valitsus määras kindlaks majanduspiiri alalised kontrollpunktid.
Piirivalve on riiklik relvastatud organisatsioon, kellel on järgmised põhiülesanded:

  • riigipiiri valvamine ja kaitsmine, selle vägivaldse muutmise takistamine;
  • piirireziimi tagamine, piirikontrolli teostamine;
  • Eestis viibivate välismaalaste viibimise seaduslikkuse kontroll;
  • riigipiiri ebaseadusliku ületamise takistamine ja kauba ebaseadusliku üle piiri toimetamise takistamine.

Piirivalve kuulub Siseministeeriumi koosseisu, piirivalve koosseisu kuuluvad Piirivalveamet, piirivalveasutused (piirivalvepiirkonnad, piirivalvekordonid, piiripunktid), piirivalvelaevade üksikdivisjon, piirivalve kool. Piirivalveametit juhib peadirektor, kelle nimetab ametisse siseminister. Piirivalve teenistusse võib võtta Eesti kodanikke, kes on vähemalt 19 aastat vanad, kel on läbitud ajateenistus, kes oskab nõutud tasemel eesti keelt ja keda pole karistatud tahtliku kuriteo eest ning kes ei ole eeluurimise või kohtu all.

7.19. Politsei
Politseilaadne institutsioon oli olemas juba vanas Roomas, kuid kaasaegset laadi tegevus sai alguse siiski alles XVIII sajandil. 1667. aastal pani kuningas Louis XIV ühele ametnikule ülesandeks järelvalve Pariisi julgeoleku, avaliku liikumise, tänavate puhastamise ja valgustamise üle.
1795. aastal lahutati Prantsusmaal politsei riiklikuks ja munitsipaalpolitseiks. XIX sajandi esimesel poolel kujunes välja politsei tänapäevane ilme. 1856. aastal loodi Inglismaal politseikordnike (konstaablite) amet.
Eesti politsei asutati 12. novembril 1918. Politsei koosnes kolmest harust:
väli-, kriminaal- ja kaitsepolitsei (alates 1925. aastast poliitiline politsei). 1940. aastal likvideeriti Eesti politsei nõukogude okupatsioonivõimude poolt, politsei taasloomine algas juba nõukogude okupatsiooni lõpul.
1. märtsil 1991 asus senise miilitsa asemele tööle politsei. Eesti taasloodud politsei jagunes vastavalt oma ülesannete laadile väli-, liiklus-, kriminaal- ja kuritegude eeluurimisega tegelevaks politseiks (juhib Politseiamet) ning kaitsepolitseiks (juhib Kaitsepolitseiamet). Politsei tööd juhib politsei peadirektor, kaitsepolitsei tööd kaitsepolitsei peadirektor.
Politsei koosneb politseiasutustest ja politseiõppeasutustest. Politseiasutused on politseiprefektuurid, Keskkriminaalpolitsei, Kohtuekspertiisi- ja Kriminalistikakeskus, Julgestuspolitsei. Kriisisituatsioonide lahendamiseks on loodud Keskkriminaalpolitsei kiirreageerimisüksus K-komando
Politseilist haridust saab Eestis omandada Paikuse politseikoolis ja Sisekaitseakadeemia politseikolledzis.
Kaitsepolitsei peadirektori ja politsei peadirektori nimetab viieks aastaks siseministri ettepanekul vabariigi valitsus. Prefektid ja teised kõrgemad politseiametnikud nimetab ametisse siseminister politsei peadirektori ettepanekul.
1990. aasta novembris loodi 19 politseiprefektuuri (mida juhib prefekt), millest praeguseks on järele jäänud 17. Politseiprefektuurid täidavad väli-, liiklus- ja kriminaalpolitseile pandud ülesandeid. Politseiprefektuuride koosseisu võivad kuuluda territoriaalsed struktuuriüksused - politseijaoskonnad ja -osakonnad, samuti võivad politsei koosseisu kuuluda arestimaja ja meditsiiniline kainestusmaja.
Territoriaalselt jaguneb politsei prefektide juhitud prefektuurideks, mis vastavad üldiselt maakondade piiridele.
Politsei ülesandeks on avaliku korra tagamine, kaitsta inimeste ja organisatsioonide seaduslikke huvisid, tõkestada kuritegevust ja teostada kuritegevuse kohtueelset uurimist, määrata ja viia täide karistusi oma pädevuse piires. Politsei on kohustatud vastava avalduse esitamisel avaldama kodanikule teabesüsteemides tema kohta säilitatud andmeid. Politsei tegevuses osalevad ühiskondlikel alustel ka abipolitseinikud. Juba mitu aastat tegutseb Eestis ka kodanike ühendusena naabrusvalve. Eraldiseisva üksuse moodustab Kaitsepolitsei, mille ülesandeks on tagada põhiseadusliku korra ja riigisaladuste kaitse, võitlus terrorismi ja korruptsiooniga ning organiseeritud kuritegevusega ja vastuluure.
Politseiametnikuna võib teenistusse võtta 19aastaseks saanud vähemalt keskharidusega kodaniku, kes valdab eesti keelt seadusega kehtestatud ulatuses. Politseiniku kandidaat ei tohi olla piiratud teovõimega, tal peab olema täidetud ajateenistuskohustus, ta ei tohi olla kandnud vabadusekaotuslikku karistust jne. Politseiametnik ei tohi kuuluda erakonna juhtorganitesse (prefektidest alates ei tohi kuuluda ka erakonda), osaleda streikides, kuuluda äriühingu juhtorganeisse, kontroll- ega revisjoniorganeisse.

7.20. Riigikaitse
Poliitilised eeldused Eesti rahvusväe loomiseks avas 1917. aastal Venemaa veebruarirevolutsioon. Tänu kiirele asjaajamisele said Eesti liidrid juba 21. aprillil 1917 loa eesti päritoluga sõjaväelaste koondamiseks kodumaale. 20. mail järgnes luba 1. Eesti polgu formeerimiseks. Eesti rahvusväeosade loomiseks moodustati poliitikutest ja sõjameestest Eesti Sõjaväelaste Büroo lipnik Konstantin Pätsi juhtimisel. Ootamata Vene võimude kinnitust, tegi büroo juba 23. aprillil polkovnik Siegfried Pindingule ülesandeks asuda formeerima Eesti polku. Seega oli polkovnik Pinding esimene Eesti rahvusväeosades teeniv sõjamees ja 23. aprill 1917 rahvusväeosade tegelik sünnipäev. 1-5. juulil 1917 toimus Tallinnas Eesti sõjaväelaste I kongress, kus 50 000 eestlastest sõduri ja ohvitseride esindajad valisid Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee eesotsas K. Pätsiga.
Komitee kujunes mitteametlikuks sõjaministeeriumiks. 1917. aasta novembris otsustas Ülemkomitee koondada üksikud rahvusväeosad Eesti Diviisiks, mille ülemaks valiti alampolkovnik Johan Laidoner. 24. veebruaril 1918 moodustatud ajutise valitsuse sõjaministriks määrati polkovnik Andres Larka. Armeele loodi rahvuslikud vormitunnused ja töötati välja esialgne emakeelne terminoloogia. Et Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal ei olnud kohalikud relvaüksused lubatud, tegutseti põranda all ja loodi Kaitseliit. 1940. aasta nõukogude okupatsioon tähendas ka Eesti Kaitseväe likvideerimist.
3. septembril 1991 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse üldisest kaitseväekohutusest, kaitseväe taasloomine algas 31. oktoobril.
Riigi kaitse- ja julgeolekupoliitika ülesandeks on säilitada Eesti riigi iseseisvus ja
ja sõltumatus, tema maa-ala, territoriaalvete ning õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkus, põhiseaduslik kord ning rahva turvalisus.

Riigikaitse alla kuuluvad:

1. riigikaitse kitsamas tähenduses (kaitsevägi ja selle reservid, Kaitseliit). Kaitsevägi jaguneb maaväeks, mereväeks ja õhuväeks. Kaitseliit koosneb piirkondlikest malevatest.
2. riigikaitse laiemas tähenduses, hõlmates:
· välispoliitikat (suhted naaberriikidega, ühinemine NATO ja Euroopa Liiduga);
· kodanikukaitset (päästeamet, asutuste juhid, omavalitsused);
· piirivalvet (ka tolliasutused);
· korravalvet ja kuritegevusevastast võitlust (politsei, vabatahtlikud);
· sisemist julgeolekut (kaitsepolitsei koos kaitsejõudude vastuluure osakonna ja välisministeeriumiga jne).

Kaitseväeteenistus jaguneb tegevteenistuseks ja reservis olemiseks. Tegevteenistus on:

  • kohustuslik ajateenistus (8-12 kuud ainult meestele vanuses 19-27 aastat, vabatahtlikena võetakse ajateenistusse noormehi alates 17. eluaastast;
  • õppimine riigikaitselises õppeasutuses;
  • lepinguline teenistus (vähemalt 18 aasta vana);
  • teenistus sõjaseisukorra ajal kaitseväkke mobiliseerituna.

Kohustuslikku ajateenistust võib asendada ka asendusteenistusega (pääste-, sotsiaalhooldus- või hädaabitööd), mille kestus ei tohi olla pikem kui 24 kuud ja lühem kui 16 kuud. Reservi arvatakse isik, kes on täitnud või kellel on loetud täidetuks ajateenistus- või asendusteenistuskohustus. Reservväelasi võib kutsuda õppekogunemistele. Tegevteenistuses olev isik ei või osaleda erakondade töös ega meeleavaldustes.
Riigikaitse kõrgemaks juhiks on vabariigi president. Tema juures asub nõuandev organ - Riigikaitse Nõukogu, mille koosseisu kuuluvad veel riigikogu esimees, pea-, kaitse-, sise- ja välisminister, kaitseväe juhataja ning riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees.
Vabariigi valitsus, eelkõige kaitseminister, kujundab riigi kaitse- ja julgeoleku-poliitikat. Kaitseministeerium korraldab kaitsejõudude finantseerimist ja majandamist. Kaitseministeeriumi kohalikeks asutusteks on riigikaitseosakonnad. Kaitseministeeriumi kaudu teostatakse tsiviilkontrolli riigikaitse, sõjaväe ja Kaitseliidu üle. Kaitseväe ja Kaitseliidu otsene juht on kaitseväe juhataja, keda abistab Kaitsejõudude Peastaap. Kaitseväe juhataja kinnitab ametisse riigikogu presidendi ettepanekul. Kaitseliit on Kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ning sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitse organisatsioon.
Kaitse seisukohalt lähtudes võib riigis tekkida mitmesuguseid olukordi, mis vajavad eraldi reguleerimist. Need on järgmised.
1. Eriolukord on reziim, mille vabariigi valitsus kuulutab välja loodusõnnetuste või katastroofi korral. Sel juhul võib kohustada panna inimesi tööle pääste- ja abistamistöödel ning piirata liikumisvabadust.
2. Erakorraline seisukord on reziim, mis kehtestatakse põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul. Selle kuulutab välja riigikogu kas presidendi või valitsuse ettepanekul, kusjuures selle poolt peab olema vähemalt 51 riigikogu liiget. Ka sel ajal võib piirata inimeste õigusi ja vabadusi.
3. Sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni kuulutab välisohu puhul välja riigikogu presidendi ettepanekul. Eesti vastu suunatud agressiooni korral kuulutab välja sõjaseisukorra president ise, ootamata ära riigikogu otsust. Sel ajal võib samuti piirata inimeste seaduslikke õigusi ja kehtestada lisakohustusi.

7.21. Maavalitsus
Demokraatlikud maaomavalitsused tekkisid Eestis pärast veebruarirevolutsiooni. 30. märtsil 1917 võttis Venemaa Ajutine Valitsus vastu otsuse "Eesti kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta", millega määrati kindlaks Eestimaa kubermangu administratiivsed piirid ning kohaliku omavalitsuse korraldus.
Kõrgemateks maakondlikeks omavalitsusorganiteks said maakonnanõukogud (hiljem maavolikogud) ja -valitsused, mille kompetentsi kuulusid omavalitsusega seotud küsimused, seaduste ja valitsuse poliitika elluviimise kindlustamine ning kohalike maksude kehtestamine. 1. aprillil 1934 saadeti maavolikogud laiali. Osa omavalitsustegelasi pooldas ka maavalitsuste likvideerimist.
1938. aastal maavolikogud taastati, 1940. aastal likvideeris need omakorda nõukogude võim. Uuesti valiti maavolikogud 1989. aastal ja kaotati taas 1993. aastal. 1940. aastal oli Eestis 11 maakonda, praegu on Eesti Vabariigis 15 maakonda.

Igas maakonnas on ametisse nimetatud maavanem, kelle tegevuses on olulisem järgnev:

  • esindab maakonnas riigi huve ning hoolitseb maakonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu eest;
  • juhib maavalitsuse tööd;
  • koordineerib ministeeriumide ja teiste täidesaatva riigivõimu kohalike asutuste ning kohalike omavalitsuste koostööd maakonnas;
  • teostab järelevalvet kohalike omavalitsuste tegevuse üle (omavalitsusüksuste volikogude ja valitsuste üksikaktid, omavalitsusüksuste kasutuses oleva riigivara kasutamise seaduslikkuse ja otstarbekuse üle);
  • suunab ja koordineerib maavalitsuse haldamisel olevate riigiasutuste tegevust.

Seega on maavanemal valitsuse ja riigikogu kõrval täita oluline osa Eesti regionaalpoliitikas. Et Eesti on eriti viimasel kümnel aastal ebaühtlaselt arenenud, on vajalik riiklik regionaalpoliitika, et tagada kõigi piirkondade elanikele turvalised elutingimused, arenguvõime, rahvastiku ja asustuse arengu piirkondlik tasakaalustatus ja riigi territoriaalne terviklikkus.
Regioonide majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste tasandamine ning tasakaalustatud areng on Euroopa Liidu üks peamisi prioriteete. See annab häid lootusi, et ühinemisel Euroopa Liiduga on võimalik saada soodsaid laene ja toetusi oma regioonide arendamiseks.
Kuigi Eestis võeti juba 1994. aastal riigikogus vastu regionaalpoliitika kontseptsioon ja hiljem veel teisigi sellealaseid dokumente, pole suurt progressi selles vallas veel toimunud.
Maavanema nimetab peaministri ettepanekul viieks aastaks ametisse vabariigi valitsus kooskõlastatult maakonna kohalike omavalitsuste esindajatega (igast vallast või linnast üks volikogu esindaja ja linnapea või vallavanem). Kooskõlastamiseks on vaja rohkem kui poolte esindajate toetus. Kui kandidaati ei kooskõlastata, esitatakse uus kandidatuur. Kui ka seda ei kooskõlastata, võib valitsus nimetada maavanemaks kooskõlastamist küsimata isiku, kes varem ei ole kandideerinud. Maavanema ennetähtaegse ametist vabastamise otsustab valitsus:

  • peaministri ettepanekul oma motiveeritud otsusega;
  • maavanema isikliku avalduse alusel;
  • maavanema suhtes süüdimõistva otsuse korral;
  • pikaajalise töövõimetuse tõttu seaduses ettenähtud korras.

Maavalitsus on maavanemat teenindav ja maavanema juhtimisel töötav valitsusasutus. Maavalitsus koosneb maavalitsuse kantseleist ja osakondadest. Viimaste koosseisu võivad kuuluda talitused. Maavalitsuse kantseleid juhib maasekretär, osakonda juhib osakonnajuhataja. Maasekretäri nimetab ametisse ja vabastab ametist maavanem, ära kuulanud riigisekretäri arvamuse. Maasekretäriks võib olla üksnes juriidilise kõrgharidusega isik. Maavanem annab korraldusi seaduse alusel või vabariigi valitsuse määruse alusel.


 Järgmine osa - Kohalik omavalitsus  

Tagasi sisukorda



Veel raamatutest