Heiki Raudla - KODANIKU
RAAMAT
7.14. Õiguskantsler
Õiguskantsleri institutsioon loodi Eesti vabariigis
Skandinaavia riikide kogemusi arvestades 1. jaanuaril 1938 kehtima
hakanud uue põhiseadusega. Õiguskantsler oli tollal
ministri õigustega kõrgem ametnik Vabariigi presidendi
juures. Ta oli aruandekohustuslik vabariigi presidendile. Samuti
pidi ta esitama ülevaated oma tegevusest Riigivolikogule
ja Riiginõukogule. Õiguskantsleri institutsioon
taastati taasiseseisvunud Eestis 1992. aasta põhiseadusega.
Õiguskantsler määrati ametisse 28. jaanuaril
1993.
Eesti riikluse areng tingis vajaduse luua ka ombudsmani institutsioon,
mille kaudu oleks tagatud isikute põhiseaduslike õiguste
ja vabaduste kaitse. Vaieldi selle üle, kas luua ombudsmani
institutsioon Riigikogu juures või siduda need ülesanded
õiguskantsleri omaga. Õiguskantsleri seadus, mis
jõustus 1. juunil 1999, andis ombudsmani ülesanded
õiguskantslerile. (Ombudsmani amet asutati Rootsis juba
1809. aastal uue konstitutsiooniga.)
Õiguskantsler kui ombudsman võtab oma menetlusse
need juhtumid, kus avaldaja kas isikulikult või oma esindaja
kaudu osundab riigiasutusele, kelle tegevus on avaldaja arvates
rikkunud tema põhiõigusi. Sellise avalduse võib
esitada igaüks, kuid õiguserikkumine peab olema seotud
avaldaja isikuga. Kontrollida saab sellist avaldust, kust on
selgelt näha, milles õiguste rikkumine seisnes.
Õiguskantsler kui ombudsman peab teatama avaldajale ühe
kuu jooksul, milliseid toiminguid ta seoses avaldusega või
kaebusega on teinud või peab vajalikuks teha. Õiguskantsler
teavitab avaldajat põhiseadusega ettenähtud õiguste
ja vabaduste rikkumise kohta tehtud avalduse kontrollimise käigus
avastatud puudustest ja nende kõrvaldamiseks esitatud
ettepanekutest ja abinõudest ning puuduste kõrvaldamise
tulemustest. Asutus, kellele õiguskantsleri ettepanek
on adresseeritud, peab teatama õiguskantslerile, kuidas
on ettepanekut täidetud. Kui õiguskantsleri ettepanekut
ei täideta või järelepärimisele ei vastata,
võib ta esitada ettekande vastava asutuse üle järelevalvet
teostavale asutusele. Kui õiguskantsler leiab, et ametisik
on rikkunud seadust või põhiseadust, teatab ta
sellest kas uurimisorganile või muule pädevale organile.
Õiguskantsler võib alustada riigiasutuste tegevuse
kontrollimist ka omal algatusel, kui eelneva teabe alusel on
põhjust arvata, et ühes või teises riigiasutuses
on rikutud põhiseaduslikke õigusi või vabadusi.
Üheks sellise teabe allikaks on ka ajakirjandus
Õiguskantsler, kelle nimetab 7 aastaks riigikogu presidendi
ettepanekul, on sõltumatu ametiisik, kes teostab järelevalvet
seadusliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku
omavalitsuse õigustloovate aktide seadustele vastavuse
üle. Õiguskantsleril on õigus teha riigikogule
ettepanekuid kõrgete riigiametnike (riigikogu liige, president,
vabariigi valitsuse liige, riigikontrolör, riigikohtu esimees
või liige) kriminaalvastutusele võtmiseks.
Kui õiguskantsler leiab, et mingi õigustloov akt
on seadusega vastuolus, siis teeb ta akti vastu võtnud
organile ettepaneku viia see 20 päeva jooksul seadusega
kooskõlla. Kui seda ei tehta, siis teeb õiguskantsler
riigikohtule ettepaneku tunnistada see akt kehtetuks. Õiguskantslerit
saab kriminaalvastutusele võtta ainult vabariigi presidendi
ettepanekul riigikogu koosseisu enamuse (vähemalt 51 poolthäält)
nõusolekul.
Õiguskantsleril on õigus sõnaõigusega
osa võtta riigikogu ja vabariigi valitsuse istungitest.
Kord aastas peab õiguskantsler esitama Riigikogule ülevaate
seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike
omavalitsuste õigusloovate aktide (määrused
ja seadused) kooskõlast põhiseaduse ja seadustega.
Õiguskantsleri volitused loetakse lõppenuks:
1. tähtaja möödumisel;
2. omal soovil tagasiastumisel;
3. kestva töövõimetuse korral, kui ta kuus kuud
järjest ei suuda oma ametiülesandeid täita;
4. tahtlikult toimepandud kuriteo eest süüdimõistva
kohtuotsuse jõustumise päevast;
5. ettevaatamatuse tõttu toime pandud kuriteo eest süüdi
mõistva kohtuotsuse, millega on ette nähtud vabaduskaotuslik
karistus, jõustumise päevast.
7.15.
Riigikontroll
Esimene riikliku majanduskontrolli asutus loodi 1314. aastal
Inglismaal. Eesti Riigikontroll loodi 27. detsembril 1918 Eesti
vabariigi tolleaegse kõrgeima riigivõimuorgani,
Maapäeva, otsusega. 25. augustil 1940 riigikontrolli tegevus
lõppes. Riigikontroll taasloodi 6. juunil 1990, mil võeti
Ülemnõukogu võttis vastu Riigikontrolli seaduse.
Sama aasta 20. septembril kinnitati ametisse riigikontrolör.
Taasloodud riigikontroll alustas tegevust 1. novembril 1990.
aastal.
Riigikontroll on oma tegevuses sõltumatu majanduskontrolli
teostav riigiorgan, mille tegevuse eesmärk on kaasa aidata
riigivara säilimisele ja heaperemeheliku kasutamise tagamisele.
Riigikontrolli juhib sõltumatu ametiisikuna riigikontrolör,
kelle nimetab viieks aastaks ametisse (ja vabastab ametist) riigikogu
presidendi ettepanekul. Kord aastas peab ta esitama riigikogule
ülevaate riigi vara kasutamise ja säilimise kohta.
Riigikontrolli ülesanded on järgmised:
- riigiasutuste, riigiettevõtete ja muude riiklike organisatsioonide
majandustegevuse kontroll;
- riigi vara kasutamist ja säilimine;
- kohalike omavalitsuste valdusse antud riigivara kasutamine
ja käsutamine;
- nende ettevõtete majandustegevuse kontroll, kus riigil
on üle poole osakutest või aktsiatest jne.
Riigikontrolör võtab peakontrolöride otsuste
peale esitatud kaebuste kohta pärast kaebuste esitaja ja
teiste asjaosaliste selgituste ärakuulamist vastu otsuseid,
mida võib vaidlustada kohtus. Riigikontrolör annab
Riigikontrolli töö korraldamiseks välja määrusi
ja käskkirju.
Riigikontrolöril on oma ametkonna juhina samad õigused,
mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhina. Ta võib
oma ülesannetesse kuuluvais asjus sõnaõigusega
osa võtta vabariigi valitsuse istungitest.
Riigikontrolli ettepanekud õigusrikkumiste ja puuduste
kõrvaldamiseks majandustegevuses kuuluvad kohustuslikule
läbivaatamisele nende poolt, kellele ettepanek tehti. Ühe
kuu jooksul tuleb rakendatud abinõudest Riigikontrollile
teatada. Kui Riigikontroll avastab kuriteo tunnuseid sisaldava
õigusrikkumise, peab ta esitama vastavad materjalid uurimisorganile.
Riigikontrolli volitused lõpevad kas:
1. omal soovil;
2. ettenähtud tähtaja möödumisel;
3. tema surma korral;
4. tervisliku seisundi tõttu, kui ta kuus kuud järjest
ei suuda oma ametiülesandeid täita.
7.16.
Prokuratuur, advokaadid ja notarid
Prokuratuur asub justiitsministeeriumi juures. Prokurörid
nimetab 5 aastaks ametisse justiitsminister. Nende ülesandeks
on riikliku süüdistuse esitamine kriminaalasjade arutamisel,
samuti järelevalve politsei ja kaitsepolitsei tegevuse seaduslikkuse
üle.
Vandeadvokaadid tegelevad tsiviilprotsessis poolte esindamisega,
kriminaalprotsessis kohtualuse kaitsmisega ning väljaspool
kohtuasju üldise õigusabi andmisega.
Notarid tõestavad allkirjade ehtsust, lepingute sõlmimist,
testamentide ja muude dokumentide õigsust jmt.
7.17.
Vabariigi valitsus
Kollektiivse valitsemisorganina sündis valitsus
(kabinet) 1714. aastal Inglismaal, mil troonile astus Hannoveri
dünastia (loodi erakondlik kabinet). Tänapäevase
kujuni jõudis valitsus Inglismaal 1832. aasta parlamendireformi
järel. Valitsuse eelkäijaks oli Inglismaal kuninga
salanõukogu. Kuni XIV sajandini vastutasid kuninga salanõunikud
ainult kuninga ees, kuid XIV sajandi algul (kuningas Edward II
ajal) omandas parlament impiitsmendi õiguse, s.o õiguse
mõista kohut ka kuninga salanõunike üle.
Eestis teostab vabariigi valitsus täidesaatvat riigivõimu
põhiseaduse ja seaduste alusel kas vahetult või
ministeeriumite ja valitsusasutuste kaudu. Valitsus on kollegiaalne
organ, mis koosneb peaministrist ja ministritest. Osa neist võib
olla nn portfellita ministrid (ilma ministeeriumita ministrid).
Praeguse seaduse järgi ei tohi valitsuse liikmete arv olla
üle 15. Üldjuhul on valitsuse istungid kinnised. Peaminister
esindab valitsust, juhatab selle istungeid ning juhib ja ühtlustab
valitsuse tegevust.
Valitsus annab seaduse täitmiseks õigusaktidena välja
määrusi ja korraldusi, peaminister annab üksikküsimuste
otsustamiseks korraldusi, minister annab välja määrusi
ja käskkirju.
Ministeerium jaguneb osakondadeks, mille struktuuriüksusteks
on talitused ja bürood. Ministeeriumi struktuuriüksuste
tööd juhib kantsler, tema äraolekul asekantsler.
Kantsler annab välja käskkirju. Ministeeriumi valitsemisalas
tegutsevad veel mitmesugused ametid ja inspektsioonid (ametit
ja inspektsiooni juhib peadirektor, bürood juhataja või
direktor). Välisministeeriumi struktuuri kuuluvad ka Eesti
Vabariigi välisesindused.
Valitsuse juures asub ka riigikantselei, mis korraldab valitsuse
ja peaministri asjaajamist ning tehnilist teenindamist. Riigikantseleid
juhib riigisekretär, kelle nimetab ametisse ja vabastab
ametist peaminister oma korraldusega.
Vabariigi valitsuse ülesanded:
- viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat;
- suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust;
- korraldab seaduste, riigikogu otsuste ja vabariigi presidendi
aktide täitmist
- esitab riigikogule seaduseelnõusid ning ratifitseerimiseks
ja denonsseerimiseks välislepinguid;
- koostab riigieelarve eelnõu ja esitab selle riigikogule,
korraldab riigieelarve täitmist ning esitab riigikogule
riigieelarve täitmise aruande;
- korraldab suhtlemist teiste riikidega jne.
Valitsuse ametisseastumine ja tagasiastumine
President määrab 14 päeva jooksul pärast
valitsuse tagasiastumist peaministri kandidaadi, kellele ta teeb
ülesandeks uue valitsuse moodustamise. Peaministri kandidaat
peab 14 päeva jooksul esitama riigikogule ettekande tulevase
valitsuse moodustamise aluste kohta. Seejärel otsustab riigikogu
avalikul hääletusel, kas anda peaministrikandidaadile
volitused valitsuse moodustamiseks. Volitused saanud peaministri
kandidaat esitab 7 päeva jooksul valitsuse koosseisu presidendile,
kes nimetab 3 päeva jooksul valitsuse ametisse.
Kui peaministrikandidaat ei saa riigikogus poolthäälteenamust
või ei suuda valitsust moodustada, on presidendil õigus
esitada 7 päeva jooksul teine kandidaat. Kui president ei
esita teist kandidaati või kui ka teine kandidaat ei saa
riigikogult volitusi või loobub valitsuse moodustamisest,
läheb peaministrikandidaadi ülesseadmise õigus
üle riigikogule. Kui ka see kandidaat ei suuda 14 päeva
jooksul esitada valitsuse koosseisu presidendile, kuulutab president
välja riigikogu erakorralised valimised.
Valitsus astub tagasi juhul kui:
- kokku astub uus riigikogu koosseis;
- peaminister astub tagasi või sureb;
- riigikogu avaldab valitsusele või peaministrile umbusaldust.
Riigikogu võib avaldada umbusaldust ühele ministrile,
valitsusele või peaministrile otsusega, mille poolt hääletab
riigikogu koosseisu enamus. Valitsus omakorda võib siduda
tema poolt esitatud eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega.
Kui riigikogu eelnõu vastu ei võta, astub valitsus
tagasi.
7.18.
Piirivalve
Eesti piiri valvamise vajadus tekkis seoses omariikluse
kättevõitmisega. Esimese töökoosoleku kutsus
Eesti piiride valvamises kokku admiral Johannes Pitka 14. novembril
1918. Kapten Leopold Tõnson hakkas juhtima 18. novembril
tööd alustanud Piirivalvevalitsust. Alates 1. veebruarist
1919 kuni Vabadussõja lõpuni ja esimestel rahuaastatel
valvasid Eesti piiri sõjaväeosad. 15. veebruarist
1919 kuni 1921. aasta maini kontrollis riigipiiri ületamist
Vabariigi Piirikontrolli valitsus. 30. mail 1922 võttis
Riigikogu vastu seaduse, millega piirivalve määrati
Siseministeeriumi koosseisu. Siseminister Karl Einbundi ettepanekul
moodustati 20. septembril 1922 Piirivalve Valitsus. Piirivalve
juhiks määrati kolonelleitnant Ants Kurvits, kes astus
ametisse 1. novembril 1922. Seda päeva loetakse Eesti piirivalve
sünnipäevaks.
1940. aastal likvideerisid nõukogude okupatsioonivõimud
Eesti Piirivalve. Piirvalve loodi taas 1. novembril 1990, mil
Eesti valitsus määras kindlaks majanduspiiri alalised
kontrollpunktid.
Piirivalve on riiklik relvastatud organisatsioon, kellel on järgmised
põhiülesanded:
- riigipiiri valvamine ja kaitsmine, selle vägivaldse
muutmise takistamine;
- piirireziimi tagamine, piirikontrolli teostamine;
- Eestis viibivate välismaalaste viibimise seaduslikkuse
kontroll;
- riigipiiri ebaseadusliku ületamise takistamine ja kauba
ebaseadusliku üle piiri toimetamise takistamine.
Piirivalve kuulub Siseministeeriumi koosseisu, piirivalve
koosseisu kuuluvad Piirivalveamet, piirivalveasutused (piirivalvepiirkonnad,
piirivalvekordonid, piiripunktid), piirivalvelaevade üksikdivisjon,
piirivalve kool. Piirivalveametit juhib peadirektor, kelle nimetab
ametisse siseminister. Piirivalve teenistusse võib võtta
Eesti kodanikke, kes on vähemalt 19 aastat vanad, kel on
läbitud ajateenistus, kes oskab nõutud tasemel eesti
keelt ja keda pole karistatud tahtliku kuriteo eest ning kes
ei ole eeluurimise või kohtu all.
7.19.
Politsei
Politseilaadne institutsioon oli olemas juba vanas
Roomas, kuid kaasaegset laadi tegevus sai alguse siiski alles
XVIII sajandil. 1667. aastal pani kuningas Louis XIV ühele
ametnikule ülesandeks järelvalve Pariisi julgeoleku,
avaliku liikumise, tänavate puhastamise ja valgustamise
üle.
1795. aastal lahutati Prantsusmaal politsei riiklikuks ja munitsipaalpolitseiks.
XIX sajandi esimesel poolel kujunes välja politsei tänapäevane
ilme. 1856. aastal loodi Inglismaal politseikordnike (konstaablite)
amet.
Eesti politsei asutati 12. novembril 1918. Politsei koosnes kolmest
harust:
väli-, kriminaal- ja kaitsepolitsei (alates 1925. aastast
poliitiline politsei). 1940. aastal likvideeriti Eesti politsei
nõukogude okupatsioonivõimude poolt, politsei taasloomine
algas juba nõukogude okupatsiooni lõpul.
1. märtsil 1991 asus senise miilitsa asemele tööle
politsei. Eesti taasloodud politsei jagunes vastavalt oma ülesannete
laadile väli-, liiklus-, kriminaal- ja kuritegude eeluurimisega
tegelevaks politseiks (juhib Politseiamet) ning kaitsepolitseiks
(juhib Kaitsepolitseiamet). Politsei tööd juhib politsei
peadirektor, kaitsepolitsei tööd kaitsepolitsei peadirektor.
Politsei koosneb politseiasutustest ja politseiõppeasutustest.
Politseiasutused on politseiprefektuurid, Keskkriminaalpolitsei,
Kohtuekspertiisi- ja Kriminalistikakeskus, Julgestuspolitsei.
Kriisisituatsioonide lahendamiseks on loodud Keskkriminaalpolitsei
kiirreageerimisüksus K-komando
Politseilist haridust saab Eestis omandada Paikuse politseikoolis
ja Sisekaitseakadeemia politseikolledzis.
Kaitsepolitsei peadirektori ja politsei peadirektori nimetab
viieks aastaks siseministri ettepanekul vabariigi valitsus. Prefektid
ja teised kõrgemad politseiametnikud nimetab ametisse
siseminister politsei peadirektori ettepanekul.
1990. aasta novembris loodi 19 politseiprefektuuri (mida juhib
prefekt), millest praeguseks on järele jäänud
17. Politseiprefektuurid täidavad väli-, liiklus- ja
kriminaalpolitseile pandud ülesandeid. Politseiprefektuuride
koosseisu võivad kuuluda territoriaalsed struktuuriüksused
- politseijaoskonnad ja -osakonnad, samuti võivad politsei
koosseisu kuuluda arestimaja ja meditsiiniline kainestusmaja.
Territoriaalselt jaguneb politsei prefektide juhitud prefektuurideks,
mis vastavad üldiselt maakondade piiridele.
Politsei ülesandeks on avaliku korra tagamine, kaitsta inimeste
ja organisatsioonide seaduslikke huvisid, tõkestada kuritegevust
ja teostada kuritegevuse kohtueelset uurimist, määrata
ja viia täide karistusi oma pädevuse piires. Politsei
on kohustatud vastava avalduse esitamisel avaldama kodanikule
teabesüsteemides tema kohta säilitatud andmeid. Politsei
tegevuses osalevad ühiskondlikel alustel ka abipolitseinikud.
Juba mitu aastat tegutseb Eestis ka kodanike ühendusena
naabrusvalve. Eraldiseisva üksuse moodustab Kaitsepolitsei,
mille ülesandeks on tagada põhiseadusliku korra ja
riigisaladuste kaitse, võitlus terrorismi ja korruptsiooniga
ning organiseeritud kuritegevusega ja vastuluure.
Politseiametnikuna võib teenistusse võtta 19aastaseks
saanud vähemalt keskharidusega kodaniku, kes valdab eesti
keelt seadusega kehtestatud ulatuses. Politseiniku kandidaat
ei tohi olla piiratud teovõimega, tal peab olema täidetud
ajateenistuskohustus, ta ei tohi olla kandnud vabadusekaotuslikku
karistust jne. Politseiametnik ei tohi kuuluda erakonna juhtorganitesse
(prefektidest alates ei tohi kuuluda ka erakonda), osaleda streikides,
kuuluda äriühingu juhtorganeisse, kontroll- ega revisjoniorganeisse.
7.20.
Riigikaitse
Poliitilised eeldused Eesti rahvusväe loomiseks
avas 1917. aastal Venemaa veebruarirevolutsioon. Tänu kiirele
asjaajamisele said Eesti liidrid juba 21. aprillil 1917 loa eesti
päritoluga sõjaväelaste koondamiseks kodumaale.
20. mail järgnes luba 1. Eesti polgu formeerimiseks. Eesti
rahvusväeosade loomiseks moodustati poliitikutest ja sõjameestest
Eesti Sõjaväelaste Büroo lipnik Konstantin Pätsi
juhtimisel. Ootamata Vene võimude kinnitust, tegi büroo
juba 23. aprillil polkovnik Siegfried Pindingule ülesandeks
asuda formeerima Eesti polku. Seega oli polkovnik Pinding esimene
Eesti rahvusväeosades teeniv sõjamees ja 23. aprill
1917 rahvusväeosade tegelik sünnipäev. 1-5. juulil
1917 toimus Tallinnas Eesti sõjaväelaste I kongress,
kus 50 000 eestlastest sõduri ja ohvitseride esindajad
valisid Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee eesotsas
K. Pätsiga.
Komitee kujunes mitteametlikuks sõjaministeeriumiks. 1917.
aasta novembris otsustas Ülemkomitee koondada üksikud
rahvusväeosad Eesti Diviisiks, mille ülemaks valiti
alampolkovnik Johan Laidoner. 24. veebruaril 1918 moodustatud
ajutise valitsuse sõjaministriks määrati polkovnik
Andres Larka. Armeele loodi rahvuslikud vormitunnused ja töötati
välja esialgne emakeelne terminoloogia. Et Saksa okupatsiooni
ajal 1918. aastal ei olnud kohalikud relvaüksused lubatud,
tegutseti põranda all ja loodi Kaitseliit. 1940. aasta
nõukogude okupatsioon tähendas ka Eesti Kaitseväe
likvideerimist.
3. septembril 1991 võttis Ülemnõukogu vastu
otsuse üldisest kaitseväekohutusest, kaitseväe
taasloomine algas 31. oktoobril.
Riigi kaitse- ja julgeolekupoliitika ülesandeks on säilitada
Eesti riigi iseseisvus ja
ja sõltumatus, tema maa-ala, territoriaalvete ning õhuruumi
lahutamatu ja jagamatu terviklikkus, põhiseaduslik kord
ning rahva turvalisus.
Riigikaitse alla kuuluvad:
1. riigikaitse kitsamas tähenduses (kaitsevägi ja
selle reservid, Kaitseliit). Kaitsevägi jaguneb maaväeks,
mereväeks ja õhuväeks. Kaitseliit koosneb piirkondlikest
malevatest.
2. riigikaitse laiemas tähenduses, hõlmates:
· välispoliitikat (suhted naaberriikidega, ühinemine
NATO ja Euroopa Liiduga);
· kodanikukaitset (päästeamet, asutuste juhid,
omavalitsused);
· piirivalvet (ka tolliasutused);
· korravalvet ja kuritegevusevastast võitlust (politsei,
vabatahtlikud);
· sisemist julgeolekut (kaitsepolitsei koos kaitsejõudude
vastuluure osakonna ja välisministeeriumiga jne).
Kaitseväeteenistus jaguneb tegevteenistuseks ja reservis
olemiseks. Tegevteenistus on:
- kohustuslik ajateenistus (8-12 kuud ainult meestele vanuses
19-27 aastat, vabatahtlikena võetakse ajateenistusse noormehi
alates 17. eluaastast;
- õppimine riigikaitselises õppeasutuses;
- lepinguline teenistus (vähemalt 18 aasta vana);
- teenistus sõjaseisukorra ajal kaitseväkke mobiliseerituna.
Kohustuslikku ajateenistust võib asendada ka asendusteenistusega
(pääste-, sotsiaalhooldus- või hädaabitööd),
mille kestus ei tohi olla pikem kui 24 kuud ja lühem kui
16 kuud. Reservi arvatakse isik, kes on täitnud või
kellel on loetud täidetuks ajateenistus- või asendusteenistuskohustus.
Reservväelasi võib kutsuda õppekogunemistele.
Tegevteenistuses olev isik ei või osaleda erakondade töös
ega meeleavaldustes.
Riigikaitse kõrgemaks juhiks on vabariigi president. Tema
juures asub nõuandev organ - Riigikaitse Nõukogu,
mille koosseisu kuuluvad veel riigikogu esimees, pea-, kaitse-,
sise- ja välisminister, kaitseväe juhataja ning riigikogu
riigikaitsekomisjoni esimees.
Vabariigi valitsus, eelkõige kaitseminister, kujundab
riigi kaitse- ja julgeoleku-poliitikat. Kaitseministeerium korraldab
kaitsejõudude finantseerimist ja majandamist. Kaitseministeeriumi
kohalikeks asutusteks on riigikaitseosakonnad. Kaitseministeeriumi
kaudu teostatakse tsiviilkontrolli riigikaitse, sõjaväe
ja Kaitseliidu üle. Kaitseväe ja Kaitseliidu otsene
juht on kaitseväe juhataja, keda abistab Kaitsejõudude
Peastaap. Kaitseväe juhataja kinnitab ametisse riigikogu
presidendi ettepanekul. Kaitseliit on Kaitseministeeriumi valitsemisalas
tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud,
relvi valdav ning sõjaväeliste harjutustega tegelev
riigikaitse organisatsioon.
Kaitse seisukohalt lähtudes võib riigis tekkida mitmesuguseid
olukordi, mis vajavad eraldi reguleerimist. Need on järgmised.
1. Eriolukord on reziim, mille vabariigi valitsus kuulutab välja
loodusõnnetuste või katastroofi korral. Sel juhul
võib kohustada panna inimesi tööle pääste-
ja abistamistöödel ning piirata liikumisvabadust.
2. Erakorraline seisukord on reziim, mis kehtestatakse põhiseaduslikku
korda ähvardava ohu puhul. Selle kuulutab välja riigikogu
kas presidendi või valitsuse ettepanekul, kusjuures selle
poolt peab olema vähemalt 51 riigikogu liiget. Ka sel ajal
võib piirata inimeste õigusi ja vabadusi.
3. Sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni kuulutab välisohu
puhul välja riigikogu presidendi ettepanekul. Eesti vastu
suunatud agressiooni korral kuulutab välja sõjaseisukorra
president ise, ootamata ära riigikogu otsust. Sel ajal võib
samuti piirata inimeste seaduslikke õigusi ja kehtestada
lisakohustusi.
7.21.
Maavalitsus
Demokraatlikud maaomavalitsused tekkisid Eestis pärast
veebruarirevolutsiooni. 30. märtsil 1917 võttis Venemaa
Ajutine Valitsus vastu otsuse "Eesti kubermangu administratiivse
valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta",
millega määrati kindlaks Eestimaa kubermangu administratiivsed
piirid ning kohaliku omavalitsuse korraldus.
Kõrgemateks maakondlikeks omavalitsusorganiteks said maakonnanõukogud
(hiljem maavolikogud) ja -valitsused, mille kompetentsi kuulusid
omavalitsusega seotud küsimused, seaduste ja valitsuse poliitika
elluviimise kindlustamine ning kohalike maksude kehtestamine.
1. aprillil 1934 saadeti maavolikogud laiali. Osa omavalitsustegelasi
pooldas ka maavalitsuste likvideerimist.
1938. aastal maavolikogud taastati, 1940. aastal likvideeris
need omakorda nõukogude võim. Uuesti valiti maavolikogud
1989. aastal ja kaotati taas 1993. aastal. 1940. aastal oli Eestis
11 maakonda, praegu on Eesti Vabariigis 15 maakonda.
Igas maakonnas on ametisse nimetatud maavanem, kelle tegevuses
on olulisem järgnev:
- esindab maakonnas riigi huve ning hoolitseb maakonna tervikliku
ja tasakaalustatud arengu eest;
- juhib maavalitsuse tööd;
- koordineerib ministeeriumide ja teiste täidesaatva riigivõimu
kohalike asutuste ning kohalike omavalitsuste koostööd
maakonnas;
- teostab järelevalvet kohalike omavalitsuste tegevuse
üle (omavalitsusüksuste volikogude ja valitsuste üksikaktid,
omavalitsusüksuste kasutuses oleva riigivara kasutamise
seaduslikkuse ja otstarbekuse üle);
- suunab ja koordineerib maavalitsuse haldamisel olevate riigiasutuste
tegevust.
Seega on maavanemal valitsuse ja riigikogu kõrval täita
oluline osa Eesti regionaalpoliitikas. Et Eesti on eriti viimasel
kümnel aastal ebaühtlaselt arenenud, on vajalik riiklik
regionaalpoliitika, et tagada kõigi piirkondade elanikele
turvalised elutingimused, arenguvõime, rahvastiku ja asustuse
arengu piirkondlik tasakaalustatus ja riigi territoriaalne terviklikkus.
Regioonide majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste tasandamine
ning tasakaalustatud areng on Euroopa Liidu üks peamisi
prioriteete. See annab häid lootusi, et ühinemisel
Euroopa Liiduga on võimalik saada soodsaid laene ja toetusi
oma regioonide arendamiseks.
Kuigi Eestis võeti juba 1994. aastal riigikogus vastu
regionaalpoliitika kontseptsioon ja hiljem veel teisigi sellealaseid
dokumente, pole suurt progressi selles vallas veel toimunud.
Maavanema nimetab peaministri ettepanekul viieks aastaks ametisse
vabariigi valitsus kooskõlastatult maakonna kohalike omavalitsuste
esindajatega (igast vallast või linnast üks volikogu
esindaja ja linnapea või vallavanem). Kooskõlastamiseks
on vaja rohkem kui poolte esindajate toetus. Kui kandidaati ei
kooskõlastata, esitatakse uus kandidatuur. Kui ka seda
ei kooskõlastata, võib valitsus nimetada maavanemaks
kooskõlastamist küsimata isiku, kes varem ei ole
kandideerinud. Maavanema ennetähtaegse ametist vabastamise
otsustab valitsus:
- peaministri ettepanekul oma motiveeritud otsusega;
- maavanema isikliku avalduse alusel;
- maavanema suhtes süüdimõistva otsuse korral;
- pikaajalise töövõimetuse tõttu seaduses
ettenähtud korras.
Maavalitsus on maavanemat teenindav ja maavanema juhtimisel
töötav valitsusasutus. Maavalitsus koosneb maavalitsuse
kantseleist ja osakondadest. Viimaste koosseisu võivad
kuuluda talitused. Maavalitsuse kantseleid juhib maasekretär,
osakonda juhib osakonnajuhataja. Maasekretäri nimetab ametisse
ja vabastab ametist maavanem, ära kuulanud riigisekretäri
arvamuse. Maasekretäriks võib olla üksnes juriidilise
kõrgharidusega isik. Maavanem annab korraldusi seaduse
alusel või vabariigi valitsuse määruse alusel.
|