Heiki Raudla - KODANIKU RAAMAT

7.22. Kohalik omavalitsus

Kohalikud omavalitsused mujal maailmas
Väiksemad riigid, nagu Antiik-Kreeka linnriigid, täitsid ühtlasi kohaliku võimu aset. Suurriikides ei üritanudki keskvalitsus paljusid kohalikke küsimusi lahendada ning kohalikud inimesed pidid nendega ise tegelema. Keskaegset linna juhtis raad, mille valimisel osalesid eelkõige jõukad linnakodanikud. Hiljem laienes valimisõigus ka tsunftidesse ja gildidesse kuuluvatele meistritele ja väikekaupmeestele. Siiski polnud omavalitsuste võim kuigi oluline. Uusaja algul oli see märkimisväärne vaid Inglismaal.
XIX sajandil hakati omavalitsuste rollile suuremat tähelepanu pöörama. Kohalikku võimu ei peetud enam keskvõimu vaenlaseks ning riigi ja omavalitsuste ülesandeid jagades püüti arvestada otstarbekust.
Et kohalikud omavalitsused täitsid piirkonniti väga erinevaid ülesandeid, siis on neid mõnikord raske eristada kohapealsest riigihaldusüksusest. Peamisteks omavalitsuse tunnusteks said kohaliku esinduskogu olemasolu ja maksustamisõigus. Kohaliku omavalitsuse võimupiirid on eri kohtades erinevad. USAs ja Saksamaal on need suured, Prantsusmaal ja Jaapanis tunduvalt väiksemad.
Ka esinduskogude suurus on suuresti erinev, USAs on need väikesed, Euroopas aga suured. Kohaliku valitsuse juht, keda valdavalt tuntakse linnapea või vallavanemana, valitakse enamasti esinduskogu poolt. Tavaliselt on nad ametis üks või kaks ametiaega, Prantsusmaal kauem. Kohaliku täitevvõimu ametnikke võetakse enamasti tööle konkursi korras. Kohalike omavalitsuste maksustamisõigus on enamasti piiratud, tavaliselt on maksustatud kinnisvara, sest seda ei saa kõrge maksu eest põgenedes teise omavalitsusüksusse viia. Enamasti saavad omavalitsusüksused oma ülesannete täitmiseks riigilt raha juurde.
Peamiselt täidavad kohalikud omavalitsused järgmisi ülesandeid:
? hoolitsevad heakorra eest;
? juhivad veevarustust ja kanalisatsiooni;
? hoiavad korras tänavavalgustust, surnuaedu, turge;
? majandavad kohalikke haiglaid ja esmast sotsiaalhoolekannet;
? korraldavad ühiskondlike hoonete haldamist ja ehitamist ning elamuehitust;
? tegelevad hoolekandega.
Enamasti alluvad neile põhikoolid, sageli ka keskkoolid. Jõukamad võivad üleval pidada muuseume või isegi ülikoole. Omavalitsused võivad olla ühe- või kahetasandilised (mõnikord isegi enamatasandilised). Kahetasandilise omavalitsuse puhul jaguneb suurema omavalitsuse maa-ala väiksemateks osadeks, millel on omakorda valitav esinduskogu. Näiteks Rootsi omavalitsuslik maakond (lään) jaguneb kommuunideks. Kõige levinum on kahetasandiline omavalitsus. Eestis on 1993. aastast vaid ühetasandiline omavalitsus, see tähendab, et maavolikogu puudub.
Omavalitsuse ajalugu Eestis
Eestis võib kohaliku omavalitsuse eelkäijateks pidada kihelkondi. Kihelkonna keskuseks oli linnus ja seda juhtis vanem. XIII sajandil oli Eestis umbes 40 kihelkonda. Ristiusustamise järel rajati siia Lüübeki (Tallinn, Narva, Rakvere) ja Hamburgi-Riia (Tartu, Haapsalu, Paide, Pärnu, Viljandi) linnaõigusel põhinevad linnad. Eestlaste jaoks oli samal ajal omavalitsusüksuseks vakus.
Vakusesse võis kuuluda kuni sadakond talu. Vakuse eesotsas seisis vardja. Pärisorjusliku surve all see omavalitsus aegamööda hääbus. Mõistega "vald" tähistati esialgu mingit maarahva jaoks välist võimu, näiteks mõisniku meelevalda. Hiljem hakkas "mõis" tähendama ühe mõisa võimuala. Iseseisvaks sai vald 1866. aasta vallaseadusega. Selle järgi osalesid valla täiskogul kinnisvara omavad või rendikohta pidavad vallakogukonna liikmed ning üks esindaja iga kümne maatamehe kohta.
Tähtsamad jooksvad küsimused lahendas volikogu, mille valitud vallavanem pidi hea seisma volikogu otsuste täitmise eest. Omavalitsuse arengule aitas kaasa ka 1877. aasta linnareform Venemaa läänemerekubermangudes. Pärast seda tuli eluaegsete raehärrade asemele juba rohkem inimesi. Linnaomavalitsus tegeles peamiselt kohaliku majanduse ja heakorraga, kuid isegi neis valdkondades võis sekkuda kuberner.
Aegamööda tõusis eestlaste osa ka linnavalitsemises. XX sajandi algul saadi kõigepealt oma kontrolli alla Valga linnavalitsus (1902. aastal sai Valga linnapeaks Viljandimaa mees Johannes Märtson, kes oli selles ametis kuni 1917. aastani), seejärel Tallinna oma (1904).
Eesti omavalitsus tänapäeval
Omavalitsusüksusteks on vald ja linn (kokku jääb neid 2002. aasta kohalike valimiste järel alles 241). Esinduskoguks on volikogu, mis valitakse võrdelise valimissüsteemi alusel kolmeks aastaks. Hääletamisõiguslikud on nii püsivalt kohaliku omavalitsuse territooriumil elavad vähemalt 18aastased Eesti kodanikud kui ka Eestis seaduslikult viibivad välismaalased, kes on antud kohaliku omavalitsuse territooriumil elanud vähemalt 5 aastat. Kandideerimisõigus on vaid Eesti kodanikel.
Volikogu suurus sõltub valla või linna elanike arvust. Volikogud on seitsme- või enamaliikmelised. Volikogu suuruse otsustab volikogu kolmeks aastaks enne kohalikke valimisi, kuid volikogu liikmete minimaalne arv sõltub omavalitsuse elanike arvust ja on määratud seadusega.
Volikogu pädevusse kuuluvatest küsimustest on olulisemad:
? valla või linna eelarve vastuvõtmine;
? kohalike maksude ja maksusoodustuste kehtestamine;
? valla või linna arengukava kinnitamine;
? laenude võtmine;
? volikogu esimehe ja aseesimehe valimine;
? vallavanema või linnapea valimine;
? osavalla või linnaosa moodustamine jne.
Volikogu võib vastu võtta määrusi ja otsuseid. Määrused sisaldavad üldkohustuslikke ettekirjutusi, otsuseid tehakse üksikküsimustes. Vähemalt ühel protsendil hääleõiguslikest valla- või linnaelanikest on õigus teha ettepanekuid linnavolikogu või -valitsuse õigusaktide vastuvõtmiseks. Volikogu istungid on üldjuhul avalikud. Volikogu valitud linnapea või vallavanem moodustab valitsuse ja esitab selle volikogule kinnitamiseks.
Omavalitsuse täidesaatvaks organiks on valla- või linnavalitsus, mis:
? valmistab ette volikogus arutamisele tulevaid küsimusi;
? lahendab ja korraldab kohaliku elu küsimusi;
? esindab valda või linna kohtus.
Ka valla- või linnavalitsused annavad välja määrusi ja korraldusi. Valla- või linnavalitsuse tegevuse kontrollimiseks moodustab volikogu revisjonikomisjoni. Enamik volikogu otsuseid tehakse avalikul hääletusel, vaid isikuvalimised otsustatakse salajasel hääletusel. Vallad ja linnad võivad ühiste huvide kaitsmiseks ja täitmiseks moodustada omavalitsusüksuste liite. Valitsuse istungid on tavaliselt kinnised, kuid volikogu istungid avalikud. Vähemalt neljandik volikogu koosseisust võib algatada umbusalduse avaldamise volikogu esimehele, vallavanemale või linnapeale, mõnele valitsuse liikmele või volikogu komisjoni esimehele.
Valla- ja linnavalitsuse olulisemateks tuluallikateks on:
? osa üksikisiku tulumaksust
? maamaks
? riigi toetus
? kohalikud maksud
? laenud
? laekumised teistelt omavalitsustelt
? trahvid
? teenused jm.
1994. aastal kehtestas riigikogu kohalike maksude seadusega 9 kohalikku maksu. Praeguseks on järele jäänud 7: müügimaks, paadimaks, reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks, mootorsõiduki maks, loomapidamismaks ja lõbustusmaks. Kõige rohkem on kohalikud omavalitsused kehtestanud reklaamimaksu ning teede- ja tänavate sulgemise maksu.
Kohalike omavalitsuste olulisemateks kuluallikateks on haridus (õpetajate ja lasteaiatöötajate palgad), kommunaalmajandus (hoonete ja teede remont ning uute hoonete ehitus), kultuur (kultuurimajad, raamatukogud) , sport (spordikoolid, staadionid), sotsiaalhoolekanne (toetused, hoolekandeasutused), üldvalitsemine jne.
Muud omavalitsuslikud asutused
Kohalik omavalitsus pole mitte ainus omavalitsusvorm. Mitmes riigis leidub peale selle ka mitteterritoriaalseid omavalitsusi. Eestis võivad vähemusrahvaste liikmed luua vabatahtlikkuse alusel kultuuromavalitsusi. Kultuuromavalitsuse idee sündis Austria-Ungaris. Selle mõte oli riigis luua igale rahvusele autonoomne institutsioon, mis hoolitseks rahvuskultuuri, -teaduse ning -hariduse eest.
Kahjuks ei jõutud Austria-Ungaris selle kavatsuse elluviimiseni. Esimesena teostus see idee hoopis 1925. aastal Eestis. Mitteterritoriaalseteks omavalitsusteks on ka kutseesindused (näit kaubandus-tööstuskojad), mille eelkäijad olid gildid ja tsunftid. Praegu on Eestis terve rida erinevaid kodasid (kaubandus-tööstuskoda, notarite koda, arstide koda jt).
7.23. Varia
Riigi rahvas ei ole mitte igasugune suur inimeste ühendus. Ta on selline suur inimeste ühendus, keda seovad ühised huvid ja lugupidamine kehtiva õiguse vastu.
Cicero

Kui rahvas tahab olla tsivilisatsiooni tingimustes harimatu, aga vaba, siis tahab ta seda, mida kunagi ei ole olnud ega kunagi ei tule.
T. Jefferson

Riik ei vaja erilist inimest. Me võime sõltuda sellest, et kui me varustame riiki populaarsete institutsioonidega, varustavad need institutsioonid riiki suurte inimestega.
T. B. Macaulay

Võimu reputatsioon on võim.
T. Hobbes

Koalitsioon on abielu, kus armukadedus on armastusest tugevam.
Tundmatu

Riigi ideaalidest võib ettekujutuse saada sealsete reklaamkuulutuste järgi.
N. Douglad

Mida korrumpeerunum on riik, seda rohkem seadusi.
Tacitus

Suurim võim, mida presidendile on antud, seisneb võimus veenda inimesi tegema seda, mida nad peaksid tegema ilma veenmiseta.
H. S. Truman

Natsioon on seltskond, keda ühendavad pettekujutus selle päritolust ja ühine viha naabrite vastu.
W. R. Inge

Nälg ja omavalitsused on sobitamatud.
A. Huxley

Kõige parem on see valitsus, mis valitseb kõige vähem, sest selle rahvas distsiplineerib ennast ise.
T. Jefferson

Näita mulle riiki, kus pole streiki ja ma näitan sulle riiki, kus pole vabadust.
E. Goldman

Sõna- ja tegutsemisvabadusel pole ilma mõtlemisvabaduseta mingit tähtsust, aga ilma kahtlemiseta pole mingit mõtlemisvabadust.
B. Baldwin

Et luua täiuslik riik, tuleb kõigepealt luua sellised olevused, kes igal pool ja alati ohverdaksid oma hüve ühiskondliku heaolu nimel.
A. Schopenhauer

Riik, see olen mina.
Louis XIV

Kui teil on efektiivne valitsus, siis teil on diktatuur.
H. Truman

Valitse suurt rahvast, nagu sa küpsetaksid väikest kala: ära teda üle küpseta.
Konfutsius

Mis teeb inimesest liidri? Kas tarkus, ausameelsus, kujutlusvõime ja osavus ehk lühidalt juhtimisoskus? Hoopiski mitte. Seda teeb see, et inimesel on poolehoidjaid.
Gerald W. Johnson

Rahvas, kes ei taha ülal pidada oma sõjaväge, hakkab ülal pidama võõrast armeed.
Napoleon

Ükski kirjapandud seadus pole kunagi olnud nii kohustuslik kui kirjutamata tava, mida toetab üldine arvamus.
C. C. Catt

Hullude seaduste ja heade ametnikega võib alati valitseda, halbade ametnike puhul ei aita ka kõige paremad seadused.
O. von Bismarck

Kas poleks siis lihtsam, kui valitsus saadaks rahva laiali ja valiks uue?
B. Brecht

Võimu säilitamiseks ja hoidmiseks on kõigist vahendeist kohaseim olla armastatud, kõige ebakohasem - sisendada hirmu endasse.
Cicero

Halb on see, et need inimesed, kes teavad, kuidas riiki juhtida, on hõivatud taksode juhtimise ja juuste lõikamisega.
G. Burns

Omavalitsuse tee viib iseseisvusele. Demokraatliku korraldusega ei saa kinni hoida seda, mis kord jõuga võetud.
A. Hitler

Konfutsius rääkis, et on vaja tervet põlvkonda, enne kui saabub inimsõbralik valitsus.
Sima Qian

Kui inimesed on rikkumata, siis pole seadusi tarvis, kui inimesed on pahelised, siis ei peeta seadustest kinni.
B. Disraeli

Kurt, tumm ja pime idiootki oleks teinud parema maailma kui see, mis on.
T. Williams

Mitte keegi väljaspool lapsevankrit ja kohtuniku kabinetti ei usu erapooletu seisukoha võimalikkust. L. Hellman

Lase rahval arvata, et ta valitseb, ja ta laseb end valitseda.
W. Penn

Ühiskond on tõesti leping. Mitte ainult nende vahel, kes elavad, vaid nende vahel, kes elavad, on surnud ja on veel sündimata.
E. Burke

Oma linnalt ma nõuan asfalti, kanalisatsiooni ja sooja vett. Mis puutub kultuuri, siis kultuurne olen ma ise.
K. Kraus

8. Haridus

Haridus on demokraatliku riigi püsimise ja arenemise üks põhilisi eeltingimusi. Seepärast on hariduse edendamine iga riigi üks tähtsamaid ülesandeid.

8.1. Hariduse areng
Riikluseeelset aega iseloomustab nii Eestis kui mujal nn rahvalik kasvatus. Lapsed kasvasid perekonnas. Nende maailmapilt kujunes muinasjuttude ja legendide toel. Vanad inimesed andsid noorematele edasi minevikusündmusi ja tavasid, töövõtteid omandati oma vanemaid abistades. Noorukiiga lõppes tavaliselt täiskasvanuks pühitsemisega. Õpetajaid meie aja tähenduses polnud, kuid suuremate vaimsete võimetega inimestest kujunes vanaaja riikides preesterkond.
Nende tegevuse tulemusena sündis legendidest ja müütidest religioon ja arendati välja kirjasüsteemid. Preestrid süstematiseerisid tähelepanekuid looduse kohta ja nii sündisid teaduste alged. Templite juurde hakati rajama koole, kus õpetajateks olid preestrid. Põhiosani elanikest see haridus ei ulatunud, seda said vaid preestrid, ülikud ja riigiametnikud. Ka Ateenas oli haridus kättesaadav vaid vabadele meestele, kellel polnud igapäevase leivateenimise muret (sõna kool pärinebki kreekakeelsest sõnast schole -jõudeolek).
Ateena haridus koosnes neljast osast:
? sportlik,
? vaimne,
? kunstilis-muusikaline,
? eetiline.
Ateenas tunti õpingutes kolme astet. Algharidus hõlmas lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskust, muusikalist algõpetust ja kehalisi harjutusi. Teine aste süvendas esimest, kuid lisandus vaidluskunst ja astronoomia. Üksikud jätkasid oma haridust, õppides mõne väljapaistva filosoofi või preestri juures. Sportimas käidi gümnaasiumis (kr gymnos - alasti), mis kujutas endast suurt spordiväljakut. Hiljem muutusid gümnaasiumid hariduskeskusteks. Ka sõna "pedagoog" on kreeka päritoluga. Algselt kutsuti pedagoogideks orje, kes saatsid poisse kooliteel. Tütarlapsi õpetati kodus. Sparta riigis olid aristokraatide lapsed allutatud riigi kontrolli all toimuvale karmile sõdurlikule kasvatusele.
Alates II sajandist eKr levis Kreeka haridussüsteem ka Rooma riiki. Allakäiv antiiktsivilisatsioon, Rooma impeeriumi lagunemine ning selle asemele tulnud ristiusk ja barbarid ei toonud kaasa antiikaja vaimse pärandi täielikku kadumist, sest kirikuisad Augustinus ja Hieronymos kohandasid selle ristiusu jaoks.
Keskajal sai kiriku- ja kloostrikoolide sisuks Kreeka-Rooma haridussüsteemist ülevõetud 7 vaba kunsti (lad artes liberalis).
Algastmes õpiti
? grammatikat (ladina keel)
? retoorikat
? dialektikat (vaidluskunst)
Keskastmes õpiti
? muusikateooriat
? aritmeetikat (rooma numbritega)
? geomeetriat (ka arhitektuuri, maamõõtmist)
? astronoomiat
Keskajal andsid kõrgema astme õpetust ülikoolid (lad universitas litterarum - teaduste kogum). Esialgu oli ülikoolides neli teaduskonda: arsti-, usu-, õigus- ja filosoofiateaduskond.
Ka keskaegne rüütlikasvatus oli iseseisev süsteem. Kuni 7. eluaastani oli poiss kodus, siis tuli 7 aastat õppida paaþina lossiemanda juures õuekombeid ja veel 7 aastat teenida kannupoisina mõnda lossiisandat. Seejärel löödi ta pidulikult rüütliks.
Rüütlikasvatuse sisuks oli 7 rüütlivoorust:
? ratsutamine,
? oda ja mõõga käsitsemine,
? vibulaskmine,
? ujumine,
? malemäng,
? jahipidamine,
? südamedaamile luuletuste kirjutamine.
Hiljem tuli juurde ka kaheksas, prantsuse keele oskamise nõue. Kaupmeeste ja teiste jõukamate linnakodanike lastele hakati rajama rae- ehk linnakoole, kus õpetati emakeeles lugemist, kirjutamist, arvutamist jms. Martin Lutheri reformatsiooniajal nõuti, et kirik peab eelkõige tegelema usu- ja vaimueluga ning mitte sekkuma majandusse ja poliitikasse, inimese usuni jõudmiseks peeti vajalikuks emakeelset kirikut, piiblit ja muud vaimulikku kirjandust. Siit jõuti rahvakooli nõudeni.
Sellest ajast jäi protestantlike maade hariduselus püsima kaks lahus seisvat koolisüsteemi.
? Rahvaharidus (küla- ja mõisakoolid, köstri- ja kihelkonnakoolid, linnakoolid jne). Edasi pääses kõrgemasse algkooli, kuid sealt omakorda edasi üldiselt mitte.
? Eliitharidus (vabade kunstide alumise kolmiku õppimiseks kujunes algkool, ladina kool, progümnaasium jne). Ülemise neliku õppimise kohta nimetati enamasti gümnaasiumiks, kus õppetöö oli ladina keeles ja kust pääses ülikooli.
Alates XIX sajandi lõpust hakati tuupimise nõude asemel rohkem tähelepanu pöörama iseseisva mõtlemise arendamisele, nn klassikaline haridus hakkas taanduma tänapäevasema sisuga hariduse ees. Euroopas hakkas levima üldine koolikohustus (algul 3-6 aastat, pärast Teist maailmasõda nõutakse juba põhiharidust). Rahvakoolid ja eliitkoolid hakkasid kokku sulama ja paljudes riikides tekkis ühtne süsteem: algkool-põhikool-keskkool-ülikool, kuigi ka praegu on lahkneva teega koolisüsteeme (varajane spetsialiseerumine).
Teaduse ja tehnika areng tõi kaasa vajaduse kutse- ja ametikoolide järele, see tungis ka kesk- ja ülikoolidesse, tekkisid täiskasvanute harimise koolid ja mitmesugused rahvaülikoolid (esimene avati Taanis aastal 1844, Inglismaal sai selleks nn University Extension, kus ülikoolide juures peetakse populaarteaduslikke loengusarju).

8.2. Hariduse areng Eestis
Tänapäeval on eestlased Euroopa mandriosas väikseim rahvas, kel on täielik omakeelne haridus algkoolist ülikoolini välja.
XIII sajandil levis Eestis katoliiklik kiriku- ja koolikorraldus. Algul rajati toomkoolid, kus õpetati traditsiooniliselt 7 vaba kunsti (vanim teadaolev oli Pärnu toomkool 1251. aastal). Hiljem tekkisid kloostrikoolid. Tolle aja talurahva haridus jäi nn rahvapedagoogika tasemele. Eesti hariduselus toimus hüpe Rootsi ajal: aastal 1630 avati Tartu gümnaasium, 1632. aastal Tartu Ülikool, levima hakkasid eestikeelsed aabitsad ja katekismused ning kirikute juures hakkasid köstrid tegelema laste lugemaõpetamisega.
1801. aastal sai Venemaal keisritroonile Aleksander I, kes oli tugevasti mõjutatud valgustusfilosoofia ideedest. Tänu tema algatatud reformidele loodi Eestis XIX sajandi algul püsiv neljaastmeline avalike õppeasutuste süsteem: kihelkonnakoolid (elementaarkoolid), maakonna- ehk kreiskoolid, kubermangugümnaasiumid ja ülikoolid. 1889. aastal oli ülikoolis 136 eesti üliõpilast. Avalike koolide vähesus tingis peaaegu kõikides linnades eraõppeasutuste tekkimise.
Eelmise sajandi lõpuks oli saavutatud eestlaste üldine kirjaoskus. 1897. aasta ülevenemaalise rahvaloenduse andmete järgi oskas Eestis lugeda 96,2% ning lugeda ja kirjutada 77,7% üle 10 aasta vanustest inimestest. Samal ajal oli Prantsusmaa lugemisoskus 83% ja Venemaal 28,4%. 1880. aastatel alanud venestusaeg andis hariduselule tagasilöögi, sest nii saksa- kui eestikeelsed koolid sunniti üle minema vene õppekeelele.
Sõjaeelse Eesti Vabariigi koolikorraldus tugines ühtluskooli põhimõttele. Kuueklassiline algkool oli kohustuslik.

8.3. Tänapäeva Eesti hariduskorraldus
Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus haridusele. Veel lisab seadus, et õppimine on kooliealistel lastele seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta. Seaduse alusel võib avada ja pidada ka muid õppeasutusi, sh erakoole.

Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel. Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus. Hariduse andmine on riigi järelevalve all. Ülikoolid ja teadusasutused on seaduses ettenähtud korras autonoomsed. Neil põhiseaduse sätetel tuginebki Eesti haridusalane seadusandlus.
Üldharidus
Koolieelse alushariduse eest hoolitseb eelkõige perekond. Viimast võivad täiendada ja toetada koolieelsed lasteasutused, mida avavad ja peavad üleval kohalikud omavalitsused. Lisaks neile on olemas ka eraomanduses olevaid koolieelseid lasteasutusi.
Üldharidus jaguneb seega õppetasemete järgi:
? Alusharidus
? I-IX klass (põhiharidus)
? X-XII klass (gümnaasiumiharidus)

Põhikool ja gümnaasium võivad asuda ka ühes asutuses. Võidakse moodustada ka lasteaed-algkoole, kus sõltuvalt olukorrast võib olla 1-6 klassi. Koolikohustuslik on laps, kes hiljemalt jooksva aasta 1. oktoobriks saab 7aastaseks. Koolikohustus kestab põhikooli lõpetamiseni või 17aastaseks saamiseni. Selle mittetäitmisel karistatakse lapsevanemaid rahatrahviga. Koolikohustuse üle peavad arvestust kohalikud omavalitsused.
Iga järgmise õppeaasta materjal peab tuginema eelmisele, et oleks võimalik tõrgeteta minna ühest koolist teise. Selle nn ühtluskooli põhimõtte tagamiseks kehtestatakse üldhariduskoolides ühtsed riiklikud õppekavad. Seal on kirjas kohustuslik õppeainete loetelu koos nende ajalise kestuse ja ainekavadega ning valikainete valiku kord ja maht, nõuded klassi ja kooli lõpetamise kohta (need on nn raamnõuded). Riikliku õppekava alusel saab iga kool koostada oma õppekava. Hariduse kvaliteedi tagamiseks kehtestab riik ühtsed nõuded, mis nimetatakse riiklikuks haridusstandardiks.
Avalikud koolid
Üldhariduskoolid on kas era- või avalikud koolid (munitsipaalsed või riiklikud). Viimaste põhiosa moodustavad munitsipaalkoolid. Avalikes koolides õppemaksu ei ole. Vabanenud direktori koha täitmiseks peab kooli omanik (riik või omavalitsus, aga mitte eraomanik) korraldama avaliku konkursi. Ametisse võetava direktoriga sõlmitakse tööleping viieks aastaks. Direktori ülesanne on tagada kooli tulemuslik töö ja kodukord, kehtestada tunniplaan, juhtida koos hoolekogu, õppenõukogu ja õpilasomavalitsusega kooli õppe- ja majandustegevust.
Munitsipaalkoolide kulud (õpetajate ja direktorite palgad, õpikute soetamise ja õpetajate täienduskoolituse kulu, kommunaalkulud, remont jne) katab omavalitsus. Osa vajalikku rahast saadakse riigipoolse üldise toetuse raames. Sellest rahast makstakse õpetajate ning koolijuhtkonnad palgakulud ja õppekulud.
Siiski on omavalitused riigilt saadava raha kasutamisel järjest vabamad. Koefitsiendid valdadele ja linnadele, õppevormidele ja eriõppele kehtestab valitsus oma määrusega.
Arvestuse aluseks on õpilaste arv koolis. Koolidele eraldatakse raha õpilaste arvu järgi. Lepingu alusel tasuvad ülalpidamiskulusid need omavalitsused, mille piirkonnas elavad lapsed käivad koolis teiste omavalitsuste territooriumil. Riigikoolide puhul katab kõik kulud haridusministeerium.
Sõltuvalt õpilaste vajadusest saada eriõpet, eriabi, kasvatuse eritingimusi ja ravi, võib põhikool ja gümnaasium olla hälvikute erikool või sanatoorne erikool..
Riigikooli moodustab haridusministeerium kohaliku omavalitsuse volikogu nõusolekul, munitsipaalkooli moodustab valla- või linnavalitsus kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega haridusministeeriumi poolt antud koolitusloa alusel. Koolikohustust võib täita ka kodus õppides.
Erakoolid
Erakoolide asutamise eeltingimuseks on õpetajate, õppekava ning õppetööks sobiva sisustusega nõuetekohaste ruumide olemasolu. Kõrgkoolide ja ülikoolide koolituslubade andmiseks akrediteeritakse õppekavad. Erakooli (sh lasteasutused, algkoolid, põhikoolid jt) avamiseks on vajalik haridusministeeriumi koolitusluba.
Erakooli õppekava kehtestab kooli omanik, kel on õigus kehtestada oma äranägemise järgi ka õppemaks. Erakoolides võib õppetöö toimuda ükskõik mis keeles ja kooli pidaja võib õppetööd seostada mingi võõrrahvuse rahvuskultuuri süvaõppega. Kõrg- ja ülikoolide puhul kaetakse riigieelarvest kulud riikliku koolitustellimuse ulatuses. Lasteaiad, algkoolid, põhikoolid, gümnaasiumid ja kutsekoolid, kui nende õppekavad vastavad riiklikele õppekavadele, saavad raha riigieelarvest õpetajate palkadeks ja õppevahendite ostmiseks.
Erakool võib saada ka sihtotstarbelist toetust riigi- ja kohaliku omavalitsuse eelarvest. Erakooli juhtorganid on direktor ja nõukogu.
Huviharidus
Lisaks tavaharidusele on Eestis veel rida huvialakoole (nii munitsipaal- kui erakoolid), mis loovad täiendavaid võimalusi isiksuse arenguks (näiteks spordi- ja kunstikoolid).
Kutseharidus
Kui nõukogude ajal oli valdav kitsas erialane koolitus, siis praegu on esiplaanil märksa laiem kutsealane ettevalmistus, mis peab tagama parema konkurentsivõime tööjõuturul. Kutseõppeasutusi võib lähtuvalt nende vahekorrast üldharidusasutustega liigitada järgmiselt:
? põhikoolile tuginevad, ei anna keskharidust;
? põhikoolile tuginevad, annavad ka keskhariduse;
? keskharidusele tuginevad, õppeaja kestus vähemalt neli aastat, mõnes neist saab ka kutsekõrghariduse (näit Võru Kutsehariduskeskus). Kutsekõrgharidust saab ka rakenduslikes kõrgkoolides.
Viimastest (tehnikumid, pedagoogilised, meditsiinilised, tehnika- ja merekoolid) on paljud ümber kujundatud rakenduskõrgkoolideks. Põhikool ja gümnaasium võivad anda valikainete raames ja ka kutsealast eelkoolitust. Kutsekooli tegevust ja arengut suunab kooli nõukogu. Kooli direktor valitakse avaliku konkursi korras, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks.
Kutseharidussüsteem on Eestis valdavalt riiklik. Arvestades aga kaasaegse kutsealase koolituse kallidust ja kiireid muutusi tööturul, tuleks vajalike rahastajate ringi laiendamiseks muuta koolide omandivormi (erastamine, munitsipaliseerimine) ning kaasata koolituse kulude katmisse nii esma- kui ka täiendõppes kolmas sektor. Ühiskonna ja tööturu vajaduste kooskõlastamiseks moodustakse tööandjate ja töötajate esindajatest kutsenõukogusid. Kutsehariduses kehtivad kutsekvalifikatsiooni nõuded, mis omakorda on aluseks kutsestandartide koostamisel. Nende väljatöötamisel kasutatakse kutsenõukogude abi.
Kõrgkoolid
Kõigil keskharidusega Eesti kodanikel ja alalistel elanikel on õigus konkureerida kõrgkooli astumisel. Kõrgkoolid jagunevad:
? hariduse sisu järgi: ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid;
? omanikest lähtudes riigi-, munitsipaal- (ehk avalik-õiguslikud) ja erakõrgkoolid.
Ülikoolid annavad akadeemilise kõrghariduse, mis on seotud teadusliku uurimustööga. Stuudiumi normaalaeg on kolm kuni neli aastat, mille lõpetanu saab bakalaureuse kraadi. Sellele võib järgneda magistriõpe (normaalaeg üks kuni kaks aastat), mis annab magistri kraadi ning doktoriõpe (kolm kuni neli aastat, annab doktorikraadi).
Arsti- ja loomaarstiõppe nominaalkestus on kuus aastat. Proviisori-, hambaarsti-, arhitekti-, ehitusinseneri- ning klassiõpetaja õpetaja koolituse nominaalkestus on viis aastat. Bakalaureuse- ja magistriõpe lõpeb lõpueksami sooritamisega või lõputöö kaitsmisega. Arsti- ja hambaarstiõppele järgneb kolme- kuni viieaastane residentuur ühel arsti või hambaarsti erialal.
Ülikoolis võib kõigis astmetes sooritada eksameid ja arvestusi ning kaitsta diplomi-, bakalaureuse-, magistri- ja doktoritööd eksternina. Ülikoole finantseeritakse koolitustellimuse alusel riigieelarvest. Lisaks sellele on võimlik õppida ka eelarvevälistel kohtadel, kuid need on tasulised.
Rakenduskõrgkoolid annavad rakenduskõrghariduse, mis on seotud erialase praktika ja rakendusuuringutega. Stuudiumi normaalaeg on kolm kuni neli aastat. Rakenduskõrgkoolis võib toimuda statsionaarne õpe, kaugõpe või eksternõpe. Rakenduskõrgkooli tegevust finantseeritakse riikliku koolitustellimuse ulatuses.
Riik annab kõigis kõrgkoolides õppivatele üliõpilastele, magistrantidele ja doktorantidele madalaprotsendilist õppelaenu, kuid ainult stuudiumi normaalaja vältel. Kaalumisel on õppetoetuste süsteemi sisseviimine. Väga edukatele makstakse ka stipendiume.
Ülikoolid on põhiseaduse järgi autonoomsed, s.t nad võivad ise otsustada oma töö korraldamise üle. Kõiki kõrgkoole akrediteeritakse, s.t selgitatakse, kas antud õppekava alusel ettevalmistatud spetsialistid vastavad haridusministeeriumi standarditele. Akrediteeritud kõrgkoolide diplomeid tunnustatakse riigi poolt.
Ülikooli juhib valitav rektor koos ülikooli valitsuse ja ülikooli nõukoguga. Teaduskonda juhib valitav dekaan koos teaduskonna nõukoguga. Põhiline teaduskonnasisene jaotusüksus on õppetool, mille eesotsas on korraline professor, kelleks valitakse väljapaistev doktorikraadiga teadlane-õppejõud.
Täiskasvanute koolitus
Täiskasvanute koolitus on täiskasvanud elanikkonna organiseeritud õppetegevus, mistahes sisu, vormide ja meetoditega toetamaks isiksuse arengut ja inimese toimetulekut ühiskonnas teadmiste, arusaamade, hoiakute ning mitmesuguste spetsiifiliste oskuste avardamise kaudu.
Täiskasvanute koolitusel on mitmeid vorme. Täiskasvanu võib õhtuses, kaugõppe vormis või eksternina omandada põhi-, kesk-, kutse- ja kõrgharidust ning taotleda ka akadeemilist kraadi. Lisaks sellele korraldatakse nii töötajatele, tööotsijatele kui töötutele tööalast koolitust või ümberõpet. Seda tehakse nii koolides kui ka mitmesugustes koolituskeskustes ja mujal.
Täiskasvanute koolitusasutused on asutused ja organisatsioonid, mille üheks põhikirjaliseks tegevuseks on täiskasvanute koolitus. See võib olla tasemekoolitus, tööalane koolitus või vabahariduskoolitus. Sõltuvalt koolitusest võib koolituse eest tasuda, riik (näiteks tööhõive ameti kaudu), omavalitsus või tööandja või füüsiline isik ise.
Täiskasvanute koolituses eristatakse kolme astet:
1. Tasemekoolitus võimaldab õhtuses, kaugõppevormis või eksternina omandada põhi- või keskharidust, samuti omandada kaugõppe vormis või eksternina kõrgharidust ja taotleda akadeemilist kraadi.
2. Tööalane koolitus võimaldab kutse-, ameti- või erialaste teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamist, täiendamist või ümberõpet ka töökohas või koolitusasutuses.
Tööalane koolitus jaguneb:
? esmaõpe,
? täiendõpe,
? ümberõpe.
3. Vabahariduslik koolitus võimaldab isiksuse, tema loovuse, annete, initsiatiivi ja sotsiaalse vastutustunde arengut ning eluks vajalike teadmiste ja oskuste lisandumist. Õpe toimub kursuste, õpiringi või mõnes muus vormis.

8.4. Varia
Laps, keda on haritud ainult koolis, on harimatu laps.
G. Santayana

Inimene, kes ei õpi, on pime nagu öine teekäija.
Hiina vanasõna

Mõttetu on jagada inimesi halbadeks ja headeks. Inimesed on kas meeldivad või tüütud.
O. Wilde

Iga kümne aasta tagant peaks mees andma endale ühe korraliku jalahoobi tagumikku.
E. Steichen

Selleks ajaks, kui saad 20aastaseks, oled sa kõik ära õppinud, sa pead seda vaid mäletama.
G. Burns

Kogu edu saladus on olla ühest asjast sügavalt ja tuhandest asjast väga huvitatud.
H. Walpole

Haridus on imeline asi, kuid on kasulik aeg-ajalt meenutada, et midagi, mis on väärt teadmist, ei ole võimalik õpetada.
O. Wilde

Haridus on see, mis siis alles jääb, kui kõik õpitu on ununenud.
Tundmatu

Teene ja hea kasvatus rajavad kõikjale teed.
Lord Chesterfield

Ma olen alati valmis õppima, kuid mitte alati ei meeldi mulle, et mind õpetatakse.
W. Churchill

Kõige silmanähtavam tarkuse tundemärk on pidev rõõmsameelsus.
M. Montaigne

Harimata maa, olgugi viljakas, kasvatab ainult ohakaid. Nii on ka inimese mõistusega.
Teresa de Avila

Natuke vähem teada ja natuke rohkem aru saada - see on minu arvates meie suurim vajadus.
J. R. Ullmann

Tarkus on kaasa sündinud, rumalust õpitakse.
Vene vanasõna

Haridus tähendab võimet kuulata peaaegu kõike, kaotamata seejuures oma meelerahu või eneseusaldust.
R. Frost

Lollide õpetaja pole mitte sõna, vaid õnnetus.
Demokritos

Liiga sõnakuulelikud pojad pole kunagi liiga edukad.
A. Brill

Algul õpeta last kuulama, siis võid talle õpetada kõike, mida tahad.
B. Franklin

Ainult haritud saavad olla vabad.
Epiktetos

Ainus, mis segab õppimist, on haridus.
A. Einstein

Oleks parem, kui hakkaksid teist õpetama alles pärast seda, kui oled ise midagi õppinud.
A. Einstein

Haridus õpetab masse lugema, kuid ei tee selgeks, mida tasub lugeda.
G. Trevelyan