Heiki Raudla - KODANIKU RAAMAT

3. Kodanikuühiskond

3.1. Miks on vaja kodanikeühendusi?
Esindusdemokraatia elab nii Eestis kui mujal maailmas üle teatavat kriisi. Seda näitab noorte inimeste valimistest osavõtu madal protsent ja erakondade populaarsuse langus. Eestis leitakse tavaliselt, et peamisteks põhjusteks on vead valitsuse ja erakondade tegevuses ning meie noores demokraatias. Samas näeme, et analoogilised probleemid on ka neis riikides, kus demokraatia traditsioon on pikk ning kontroll riigivõimu üle tugev.
Viimasel ajal kerkib aga järjest rohkem esile küsimus: kui meil on esindusdemokraatia, siis keda ja kui hästi ta ikkagi esindab?
Lahenduseks pakutakse välja ideed, et riigi ja omavalitsuse ees seisvate küsimuste lahendamisel peaks järjest enam kaasa lööma valitsusvälised ühendused ehk kodanikeühendused.
Erakonnad pakuvad välja ideid, mis lähtuvad tihti traditsioonilistest ideoloogiatest ja poliitilistest vaadetest. Kodanikuühendused aga sõnastavad teatud nõudmisi ja vajadusi, lähtudes omaenda huvidest, kogemustest ja positsioonidest ühiskonnas.
Kodanikuühiskonda ehk tsiviilühiskonda (ingl civil society) seostatakse tänapäeval eelkõige inimeste omaalgatuse, osaluse ja vastutusega ühiskonnas, selle esmaseks eelduseks on demokraatlik riigikord ja arvamuste vaba realiseerimine. Antiik-Kreekas tähendas kodanikuühiskond kogu tsiviliseeritud ühiskonda, mitte mingit sellest eristatavat osa. Viimasel ajal kasutatakse kodanikuühenduse asemel ka nimetusi "mittetulundussektor" või "kolmas sektor". Lisaks avalikule sektorile ja erasektorile võib kolmas sektor pakkuda teenuseid ja anda inimestele tööd.

3.2. Survegrupid ja huvigrupid
Kodanikuühendused liidavad samuti endas teatud huvigruppe nagu erakonnadki, kuid kui partei taotlus on haarata ja teostada riiklikku võimu, siis huvigruppide poliitiline tegevus taotleb riikliku võimuaparaadi mõjutamist ja suunamist. Huvigruppide erivormiks on survegrupid, mis tegutsevad huvigruppidest kitsamal sotsiaalsel või majanduslikul alusel ega oma selget organisatsioonilist vormi. Oma tegevusega (lobitöö, lobby) püüavad nad avaldada survet riiklikele ja omavalitsusasutustele kitsalt omakasupüüdlike eesmärkide saavutamiseks.
Ärilisi ringkondi esindavad survegrupid võivad taotleda maksusoodustusi, riiklikke tellimusi jne. Survegruppide tegevuse eesmärgiks võib olla nii seadusandliku kui täidesaatva võimu mõjutamine. Sõltuvalt oma tegevuse laadist, võivad survegrupid olla legaalse või kriminaalse iseloomuga. Seega ulatuvad nende võtted otsesest pistiseandmisest kuni sõbraliku naeratuseni välja. Nende lobitöö poliitilistes ringkondades on seetõttu üldjuhul vajalik ja kasulik nii riigivõimule kui ühiskonnale tervikuna, sest sel teel saavad nii poliitikud kui ka ametnikud vajalikku informatsiooni. Selle seisukoha kriitikud aga leiavad, et lobimine tuleb kasuks vaid teatud gruppidele, mitte aga ühiskonnale tervikuna.
Lobimine, lobitöö tegemine tuleneb inglisekeelsest sõnast lobby (parlamendi eeskoda). Tavaliselt kohtusid huvigruppide esindajad parlamendi vestibüülis saadikutega, et sel teel nende otsuseid mõjutada. Tänapäeval toimuvad sellised kohtumised väga erinevates kohtades, kusjuures korraldajaks ja maksjaks on alati lobistid. Tihti kasutavad mitmesugused organisatsioonid ja huvigrupid kinnimakstud lobiste. Mitmetes riikides on püütud seaduse alusel sundida lobiste registreerima, kuid need meetmed on alati jäänud poolikuteks.

3.3. Kodanikuühendused, riik ja omavalitused
Tänapäeva ühiskondades on huvigrupid koondunud väga mitmesugustesse ühendustesse: seltsid, ühendused, ametiliidud jne, mida kõike võib nimetada ka kolmandaks sektoriks
Kolmanda sektori tegevus aitab lahendada ka sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme riigis, pakkudes mitmesuguseid teenuseid ja luues töökohti.
Kodanikuühiskonna institutsioonide hulka kuuluvad:

1. usuorganisatsioonid;
2. kodanikualgatusele pühendunud organisatsioonid;
3. isetegevuslikud kultuuri- ja harrastusühendused (seltsid);
4. mittetulunduslikud organisatsioonid (korteriühistud, haridusseltsid jne).

Kodanikuühiskonna põhialuseks on omaalgatus. Kaasalöömine seltsides, ametiliitudes, usuühingutes on vabatahtlik. Inimesed osalevad neis selleks, et tunda end aktiivse ja kasuliku ühiskonnaliikmena, tõhusamalt kaitsta oma õigusi ning veeta huvitavamalt vaba aega. Sellest lähtudes on vajalik, et avalik võim ja kolmas sektor teeksid tihedat koostööd. Paljudes riikides toetavad nii keskvõim kui ka kohalik võim kolmandat sektorit märkimisväärselt ning on loodud süsteem nende rahaliseks toetamiseks. Riik ei ole ainult võimukandjate mure, riik puudutab meid kõiki. Kasulik ja vajalik on ka ärisektori ja kolmanda sektori koostöö.
Eesti ühiskond hakkas oma kodanikualgatuslikke ühendusi looma eelkõige Saksa ja Soome eeskujul. Omariikluse puudumise tõttu kujunesid kodanikuühendused kultuuriliseks alternatiiviks võõrriiklikele võimustruktuuridele, andes eestlastele võimaluse omal maal end vaimselt edendada ning rahvusena säilitada ja omariikluseks ette valmistada.
XIX sajandi teisel poolel loodi Eestis massiliselt inimeste erinevaid ühendusi ja seltse (muusikaseltsid, põllumeeste seltsid, karskusseltsid, näiteseltsid jne).
Ka aastail 1920-1940 oli kodanikualgatuslike ühenduse sünd ja tegevus aktiivne. Pärast 1934. aasta riigipööret suruti poliitiline kodanikualgatus kodade süsteemi korporatiivsetesse raamidesse, kuid 1936. aastal loodud Ühistegevuskoja tegevuse tõttu olukord normaliseerus.
1940. aasta nõukogude okupatsioon lõpetas igasuguse organiseeritud kodanikualgatuse: suleti kõik kultuuri- ja haridusseltsid, noorsoo- ja üliõpilasühendused jne. Nõukogude võim lõi riiklike organisatsioonide võrgu, mis olid vaid näiliselt kodanikualgatuslikud.
1980. aastate lõpul sai kodanikualgatus uut indu: loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, Rahvarinne, Eesti Kodanike Komitee jpt.

Tänapäeva kodanikuühiskond
Organisatsioone on väga palju, samuti on arvukalt väikeseid seltse, aga suur hulk inimesi ei näe neis võimalusi oma probleemide lahendamiseks (nõrk motivatsioon, kodanikuühendused ei oska oma ettepanekuid piisavalt hästi formuleerida ega ettepanekuid läbi suruda). Ka Eestis on probleemiks kodanikuühenduste vähene toetamine erasfääri ja avaliku võimu poolt.
Senisest enam on vajalik ka erinevate kodanikuorganisatsioonide koostöö ja nende katusorganisatsioonide koostöö nii omavahel kui ka riigi ja omavalitsustega. Kodanikuühiskonna rahastamisel osalevad peale riigi (liiga vähe ja vähe süstematiseeritult) veel äriettevõtted, eraisikud, kodu- ja välismaised fondid jne. Paraku pole see siiski piisav.
Ometi on kodanikuühiskond meile kõigile vajalik ja seda eelkõige järgmistel põhjustel:

1. Kodanikuühiskonnas leiavad väljundi erinevad huvid ja sotsiaalsed grupid. Seega hoiab ta ära võimu monopoliseerumise. Tugev kodanikuühiskond täiendab parteide tegevust ega lase neil liialt domineerida. Sel viisil on ta otsekui omapoolseks demokraatia kestmajäämise garantiiks.
2. Kodanikuühiskond arendab ka demokraatiale vajalikke väärtusi nagu sallivus, algatuslikkus, koostöövõime.
3. Kodanikuühiskond aitab levitada informatsiooni, ilma milleta pole võimalik edukalt poliitikas kaasa rääkida.

Seega võib öelda, et tugev kodanikuühiskond on demokraatlikule valitsemisele nii eelduseks kui tagatiseks. Tänapäeval levib järjest enam põhimõte, et nii omavalitsused kui riigiasutused sõlmivad kodanikuühendustega lepinguid teenuste osutamiseks (kultuuriüritused, koolitus jne). Eelnevat arvestades võib öelda, et kodanikuühiskond hõlmab kõiki väljaspool riiklikke struktuure ja äri eksisteerivaid organisatsioone ja ühendusi. Siia kuuluvad poliitikat mõjutavad liidud - huvigrupid, ametiühingud, kutseühendused, etnilised ja religioossed ühendused, üliõpilasorganisatsioonid, spordiklubid ja kultuuriseltsid.
Arvestada tuleb sedagi, et kodanikuühiskond ei koosne ainult üllastest üritustest ja tegijatest. Kodanikuühiskonnas on nii halba kui head, sest paljud ühendused on reeglina huvitatud üksikküsimuste lahendamisest, mitte aga huvide tasakaalustamisest. Samuti seisavad paljud ühendused oma liikmete majanduslike huvide eest. Üldjuhul aga aitab tugev kodanikuühiskond edendada demokraatiat, distsiplineerida riiki ja soodustada kodanike algatust ja poliitikas osalemist. Kodanikuühiskonna puudumisel täidavad tühja koha riikliku bürokraatia ametnikud.

3.4. Varia

Demokraatlikes maades täidavadki nüüd kodanikuühendused sedasama osa, mida aristokraatlikus ühiskonnas etendasid võimsad üksikisikud, kes võrdsuse levides silmapiirilt kadusid.
A. de Tocqueville

Poliitik mõtleb järgmistest valimistest, riigimees järgmisest põlvkonnast.
J. F. Clark

Kui tahate, et midagi öeldaks, paluge meest. Kui tahate, et midagi tehtaks, paluge naist.
M. Thatcher

Demokraatlikus riigis on asi palju keerulisem: selleks, et ühendus suudaks ka mingit mõju avaldada, peab tal olema üsna arvukalt liikmeid.
A. de Tocqueville

Tavalised inimesed on huvitatud ainult ajaviitmisest, need aga, kel on mingil määral annet, on huvitatud aja kasutamisest.
A. Schopenhauer

Kaasaegses ühiskonnas ei tunta naabreid.
B. Disraeli

Ühiskond on see, kus vihkad naabrimeest ja ihaldad tema naist.
D. R. Macaulay

Demokraatlikes maades on seltside loomise teadus kõigi muude teaduste ema.
A. de Tocqueville

4. Vabadus ja selle piirid ühiskonnas

Vana-Kreeka filosoof Epiktetos väitis, et vaba on see, kes elab nagu tahab. Ent lisas, et inimene on vaba, kui piirdub sellega, mis on tema võimuses ega küünita valdkonda, kus teda võidaks takistada.
Vabadusel on alati piirid. Piirikivide asukoht on läbi ajaloo olnud poliitiline ja filosoofiline vaidlusküsimus. Nii oli see sajandeid tagasi ja on ka praegu. Juba kauges minevikus jõudsid paljud filosoofid järeldusele, et sunnivõimu omavad poliitilised institutsioonid on vajalikud.
1748. aastal kirjutas prantsuse filosoof Charles de Montesquieu oma raamatus "Seaduste vaimust" vabaduse kohta järgmiselt: "On õige küll, et demokraatiates näib rahvas tegevat, mis tahab, aga poliitiline vabadus ei seisne sugugi mitte selles, et tehakse, mida tahetakse. Riigis, seega siis ühiskonnas, kus on olemas seadused, saab vabadus seisneda üksnes selles, et võidakse teha seda, mida peab tahtma, ja et ei olda sunnitud tegema seda, mida ei pea tahtma. Tuleb endale selgeks teha, mis asi on sõltumatus ja mis asi on vabadus. Vabadus on õigus teha kõike, mida seadused lubavad; ja kui mõni kodanik tohiks teha ka seda, mida seadused keelavad, siis tal vabadust enam ei oleks, sest samasugune voli oleks siis niikuinii ka igal teisel."
Selle seisukoha klassikaline esitus on John Stuart Milli essee "Vabadusest" (On Liberty, 1859). Mill sõnastas vabaduse piiride põhiprintsiibi järgmiselt: "Üksikisiku või isikute vabadust piiraku ainult võimalik kahju, mis selle vabaduse kasutamisest võib teisele inimesele või teistele inimestele sündida." Ta lisas, et igaüks on ühiskondliku kaitse eest midagi ühiskonnale võlgu ja see nõuab, et kõik peavad teiste suhtes järgima teatud käitumisjoont.
Mill tunnistas, et kooseksisteerimiseks on vaja teatud reegleid ja seadusi. Kuid samas leidis ta, et ühiskond ei tohi sekkuda tegevussfääri, mis puudutab ainult inimeste ennast. Ta kirjutas järgmiselt: "Kuid kõikidest kõige tugevam vastuargument avalikkuse sekkumisele puhtisiklikku ellu on see, et kui ta tõesti sekkub, siis suure tõenäosusega valesti ja vales kohas." Mill leidis, et poliitilised diskussioonid, olenemata nende eesmärkidest, peavad olema lubatud igas ühiskonnas. Ta leiab, et igasuguse diskussiooni summutamine on eksimatuse eeldamine.
Milli teisedki arvamused on väga kaasaegsed. Mill näitas, et seadused ei ole mingid inimese vabaduse piirajad, vaid hoopis vastupidi - seaduste eesmärk on kinnitada ja kontrollida inimeste õiguste täitmist.
Vabadus tähendab ühiskonnas inimese jaoks õigust teha seda, mis ei sega teistel rakendamast sama õigust. Kõige kergem on öelda, et see, mis pole rangelt ja avalikult keelatud, on lubatud. Kui tekib kahtlus, mida vabadus võib nõuda ja mida mitte, peab seadusel olema kõrgem autoriteet.
Teisalt ei otsi me igapäevastes olukordades tegutsedes üles seadust. Me lihtsalt tegutseme. Meie "vabaduse taju" ise ütleb meile igal konkreetsel juhul, mis on õige ja mis on vale. Seega pole vabadus piiratud ainult seadusega, vaid suures osas ühiskonna moraaliga - tavade, kommete ja kirjutamata seadustega.
Mill leidis, et kui inimeste tegevus, kui see ei puuduta ega mõjuta kedagi muud peale tegija enda, ei vaja mingisugust riigi ja ühiskonna kontrolli. Niipea, kui sellest tegevusest võib mõni inimene kahju saada, on riigi sekkumine igati õigustatud.
Inimese loomulik vabadus on saada haridust. Kui vanemad seda ei paku, on see kuritegu nii lapse kui ka ühiskonna suhtes. Kui vanemad ei suuda oma last ise harida, peab seda tegema riik. Teiste huvide rikkumiseks peab Mill ka sellist perekondlikku suhet, kus mehed omavad suurt võimu naiste üle.
Ajalooline kogemus näitab ühest seost poliitilise vabaduse ja vabaturu vahel. Kui ühiskonnas ei kasutata majandustegevuse korraldamisel vabaturu põhimõtteid, ei paista see ka silma kõrge poliitilise vabaduse taseme poolest. Samas vähendab vabadust ühiskonnas liigne võrdsustamine. Ameerika filosoof Richard Pipes on kirjutanud selle kohta järgmist: "Peamine ähvardus vabadusele ei tulene mitte türanniast, vaid võrdsusest - võrdsusest, mida defineeritakse ühetaolise tasustamisena. /.../ Hoolimata viimastel aastatel Ühendriikides läbiviidud kiiduväärsetest reformidest, on kogu heaoluriigi mõiste, nagu see XX sajandi teisel poolel välja on kujunenud, vastuolus individuaalse vabadusega, sest see võimaldab mitmesugustel ühiste vajadustega rühmitustel ühineda ja nõuda õigust nende vajaduste rahuldamiseks kogu ühiskonna kulul, selle käigus pidevalt suurendades nende huvides tegutseva riigi võimu. /.../ Tuleb meeles pidada, et kodanike majanduslikud õigused (õigused omandile) on sama olulised kui nende kodanikuõigused (õigused võrdsele kohtlemisele) ja et tegelikult on need kaks lahutamatud."

4.1. Vabadus ja demokraatia
Nagu kõigi demokraatlike riikide põhiseadustes, on ka Eesti põhiseaduses kirjas, millised on iga isiku vabadused ja millised on seejuures piirangud. Põhiseadus ütleb, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Näiteks igaühel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele, kuid vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Igaühel on õigus vabale eneseteostusele, aga samas peab ta selle kasutamisel arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda seadust võib piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Kokkuvõttes võib öelda, et demokraatia kasvab välja eelkõige veendumusest, et inimene on vaba.
Läbi aegade on usk vabadusse olnud demokraatia loomise koondumispunktiks. Veelgi enam, vabadus on miski, millele inimesed on üle kogu maailma ja kõikidel aegadel olnud valmis ohverdama elusid, et seda saavutada või kaitsta. Viimastel sajanditel on enamik ühiskondi pidanud vabadust vaidlustamatuks väärtuseks. Kui see poleks nii, ei oleks ka Eesti püüelnud iseseisvuse poole ega 1991. aastal taasiseseisvust saavutanud. Samas peame arvestama, et vabadus tähendab vastutust ja seaduste täitmist, et mitte kahjustada teiste inimeste ja kogu ühiskonna huve.
Vabadus tähendab seega valmisolekut seista silmitsi oma tegude tagajärgedega. Iga inimese vastutustundetu tegu võib tähendada, et kannatab teiste inimeste vabadus ja õigused.

Tee, mida suudad, sellega, mis sul on, seal, kus oled.
T. Roosevelt

Kui vaba ühiskond ei suuda aidata arvukaid vaeseid, siis ei suuda ta päästa ka väheseid rikkaid.
J. F. Kennedy

Vabadus on öelda inimestele seda, mida nad kuulda ei taha.
G. Orwell

Kui olete inimeselt riisunud kõik, ei ole ta enam teie võimuses. Ta on jälle vaba.
A. Solzenitsõn

Keegi peale heade inimeste ei saa vabadust südamest armastada. Teised ei armasta vabadust, vaid tegutsemisvabadust.
J. Milton

Vabadus algab irooniast.
V. Hugo

Mida rohkem harjumusi, seda vähem vabadust.
I. Kant

Vabas riigis on igal inimesel õigus oma arvamust välja öelda ja teistel on õigus seda mitte kuulata.
Tundmatu

Mitte kunagi pole sõnavabadus nii väärtuslik kui siis, kui mees lööb haamriga sõrme pihta.
Tundmatu

Inimesed on kodanikuvabaduseks valmis täpses vastavuses nende valmisolekuga saada moraaliahelad oma himudele - samasuguses vastavuses, nagu nende õiglusearmastus on üle saamas nende saamahimust.
E. Burke

5. Inimõigused

Mõnda inimõiguspõhimõtet järgiti juba antiikajal, ning mitte ainult Lääne kultuurides. Põhimõttest, et ühiskonna alus on inimene, lähtus nn loomuõigus, mille esimesi jõudsaid arendajaid oli Aquino Thomas (1225-1274). Esimeseks inimõiguste kaitse ürikuks võib pidada Inglise põhiseaduslikku akti "Magna Charta Libertatumi" (1215).
Sajandeid hiljem õiguse olemusele palju tähelepanu pööranud Thomas Hobbes (1588-1679) lähtus aga sellest, et algselt loodi inimesed täiesti võrdsetena nii füüsiliselt kui vaimselt ning igaühel neist on võrdne "õigus kõigele".
John Locke'i (1632-1704) arvates on inimese õigused elule, varandusele, vabadusele ja võrdsusele võõrandamatud. Need õigused ja vabadused on ka riigile piiriks, millest ta ei tohi üle astuda. Riik saab ühiskonda moodustavatelt inimestelt vaid niipalju võimu, kui palju on seda tarvis kodanikuõiguste (elu, tervis, vabadus, omand jmt) kaitseks.
Inimõiguste tänapäevase kontseptsiooni tekkeajaks peetakse XVIII sajandit, mil sellealased põhimõtted leidsid väljundi Prantsuse "Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonis" (1789) ning Ameerika Iseseisvuse Deklaratsioonis (1791). Viimases öeldakse juba väga selgelt: "Me peame ilmselgeks tõde, mille kohaselt kõik inimesed on loodud võrdsetena ning looja on andnud neile võõrandamatud õigused nagu elu, vabadus ja püüd õnnele". Deklaratsioon kuulutab pidulikult, et eksisteerivad võõrandamatud õigused, mille kaitseks luuaksegi riik.

5.1. Inimõigused ja rahvusvaheline koostöö
See oli juba selgelt välja öeldud arusaam, et kodaniku õigused on riigi õiguste ees ülimuslikumad. Oluliselt arenesid inimõigused ka XX sajandi alguses. 1899. aastast pärineb sõdade humaansemaks muutmise konventsioon ning 1907. aastast konventsioon haavatute, vangide ja tsiviilisikute kaitseks sõjas. Rahvusvahelise koostöö tulemusena sõlmiti 1906. aastal Bernis rahvusvahelised tööõigusalased kokkulepped ning loodi Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO - Inernational Labour Organization).
Esimese maailmasõja lõpetamiseks sõlmitud Versailles' rahuleping sisaldas ka Rahvasteliidu pakti, mis ei pööranud erilist tähelepanu inimõigustele, kuid sisaldas nõude kaotada orjus ning kaitsta vähemusrahvusi ja vähemususku. Loodi Alaline Rahvusvaheline Kohus Haagis.
Uude arengujärgu jõudsid inimõigused pärast Teist maailmasõda. Maailm vajas garantiisid, et sõdadega kaasnenud inimvihkajalikkus, genotsiid ja muud õudused enam ei korduks. Just selleks loodigi Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO). Juba 10. detsembril 1948. aastal võttis ÜRO vastu Inimõiguste Ülddeklaratsiooni. Seda päeva hakati kogu maailmas tähistama rahvusvaheliste inimõiguste päevana.
Inimõiguste Ülddeklaratsiooni artiklis nr 1 on kirjas: "Kõik inimesed sünnivad vabade ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ning nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim."
Eesti jaoks omab erilist tähendust inimõiguste osas Euroopa Nõukogu tegevus, eriti aga Euroopa Inimõiguste Konventsioon (EIÕK), mis kirjutati alla Roomas 4. novembril 1950 (jõustus 1953), kus on kirjas iga liikmesriigis elava inimese õigused ja vabadused. Euroopa Nõukogu juurde asutati Euroopa Inimõiguste Komisjon (1954) ja Euroopa Inimõiguste Kohus (1959). Inimõigusi käsitlevad veel kümned lepingud ja konventsioonid, mis on sõlmitud nii Euroopa kui kogu maailma jaoks.
Uuem rahvusvaheline konventsioon on Euroopa Sotsiaalharta, milles on kindlaks määratud inimeste teatud sotsiaalsed õigused. EIÕKs sisalduvad normid jagunevad kolme gruppi. Peatume neil lühidalt.

Üldnormid:

• kohustus austada inimõigusi;
• karistamine seaduse alusel;
• diskrimineerimise keelamine;
• surmanuhtluse kaotamine jne.
• Normid, mis tagavad õiguse õigustele:
• õigus elule;
• piinamise keelamine;
• orjuse ja sunniviisilise töö keelamine;
• liikumisvabadus;
• õigus isikuvabadusele ja turvalisusele;
• sõnavabadus;
• õigus haridusele;
• õigus vabadele valimistele jne.

Normid, mis tagavad õigused õiguste kaitseks:

• õigus õiglasele kohtulikule arutamisele;
• teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keelamine jne.

Inimõigusi tagavad mitmesugused institutsioonid. ÜRO tasandil: Inimõiguste Komitee jt, Euroopa tasandil Euroopa Inimõiguste Komisjon, Euroopa Inimõiguste Kohus, Euroopa Kohus, OSCE jt.

5.2. Inimõigused ja Eesti
Eesti põhiseadus tagab kõik rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigused, lisaks sellele on Eesti viimase kümne aasta jooksul ühinenud väga paljude inimõigusi puudutavate lepingute ja konventsioonidega (konventsioon on kokkulepe või leping, millest iga sellele allakirjutanud riik peab kinni pidama): ÜRO põhikiri, Euroopa Inimõiguste konventsioon, Laste õiguste konventsioon, Konventsioon naiste diskrimineerimise mistahes vormide likvideerimise kohta jpt.
Paljudes riikides kogu maailmas kaitstakse inimõigusi ja vabadusi peamiselt neljal viisil: ühiskonnas loodud demokraatlikud poliitilised institutsioonid ja elukorraldus, õiguslikud garantiid ja kaitsemehhanismid, rahvusvaheline poliitilise koostöö ja inimõiguste järelevalve tegevus inimeste kaudu, kes teavad ja tunnevad oma õigusi ja vabadusi ning seisavad aktiivselt nende eest.
10. detsembril 1992 asutati Eesti Inimõiguste Instituut, mille üks põhiülesanne on jälgida inimõigusi nii Eestis kui kogu maailmas.

Võrdsus on inimeste loodud süsteem. Me ei sünni võrdsetena.
H. Arendt

Seal, kus lõpeb riik, algab inimene, kes pole ülearune.
F. Nietzsche

Inimesed ei hinda mitte õigusi, vaid eesõigusi.
H. L. Mencken

Minu õigus vehkida rusikaga lõpeb seal, kus algab teise mehe nina.
O. W. Holmes

Inimesed nõuavad sõnavabadust, et võidelda mõttevabaduse eest, mida nad reeglina vihkavad.
S. Kierkegaard

Võimaluste võrdsus on võrdne võimalus tõestada ebavõrdseid andeid.
H. L Samuel