Heiki Raudla - KODANIKU RAAMAT

Meediat on tänapäeval nimetatud neljandaks võimuks, sest ta mõjutab üsna olulisel määral inimeste teadvust ja koos sellega ka otsuste langetamist.

12.1. Trükiajakirjanduse areng
Trükiteabe eelkäijateks olid kindlasti Vana-Roomas levitatud käsikirjalised teadaandeseeriad. Ühe sellise (Acta Diurna - päevasündmused) asutaja oli 59. aastal eKr Gaius Julius Caesar. Acta Diurna lisana ilmusid ka senati uudised (Acta Senatus). Ka Hiinas hakkasid 618. aasta paiku ilmuma käsikirjalised Palee Uudised (Tchingpaod), mida haritud riigiametnike hulgas levitati kuni 1911. aastani. (Alates XVII sajandist kasutati nende trükkimisel puutrükki.)
Ajalehtede ja ajakirjade massiteabevahendeiks kujunemisele lõi eeldused trükikunsti leiutamine Johannes Gutenbergi poolt 1436. aastal (1500. aastal oli Euroopas juba 250 trükikoda). Esialgu hakati paljundama uudistelehti, kus suure osa mahust hõlmasid ülevaated kaupadest ja nende hindadest, kuid kirjutati ka juba poliitilistest sündmustest. Pikkamööda muutusid need lehed regulaarseks. XVI sajandil hakati Veneetsias trükkima uudistelehte, mida müüdi gazettaks nimetatava mündi eest. Hiljem kujunes sellest ajalehe nimi. Raamatute ja ajalehtede vahelise ala hõlmasid ajakirjad.
Esimeseks ajakirjaks peetakse Johann von Risti poolt 1663. aastal Hamburgis asutatud kogumikku Erbauliche Monaths-Unterrechnungen. Esimesed ajakirjad olid õpetavat ja silmaringi laiendavat laadi. Juba 1689. aastal hakkas ka Eestis ilmuma esimene ajaleht. Selleks oli Revalsche Post Zeitung. XVIII sajandil ajakirjanduse areng kiirenes. 1703. aastal rajati Austrias vanim tänaseni ilmuv päevaleht Wiener Zeitung.
Esimese eestikeelse ajakirja andis 1766. aastal välja Põltsamaa arst Peter Wilde (Lühhike öppetus, mis see monned head rohhud ning nouud teäda antakse). Esimene eestikeelne ajaleht Tartoma Rahva Näddalileht ilmus 1806. aastal. Olulisemaks sai aga Otto Wilhelm Masingu 1821. aastal asutatud Marahva Näddalaleht, mis ilmus neli aastat. Ent veelgi tähtsamaks peetakse 1857. aastal Johannes Woldemar Jannseni asutatud Perno Postimeest. Eesti poliitilise ajakirjanduse alguseks peetakse 1878. aastat, mil C. R. Jakobson asutas Sakala.
XIX sajandil levima hakanud kohustuslik kooliharidus mõjutas oluliselt ajakirjandusturgu, levima hakkasid illustratsioonid, järjejutud ja koomiksid. Sajandi lõpul leiutatud realadumismasin linotüüp muutis trükkimise kiiremaks, Ameerikas ületasid ajalehtede tiraazid juba 100 000 piiri. Ajakirjandus tegi läbi nn reklaamirevolutsiooni. Ungari päritoluga Joseph Pulitzer tõi ajalehtedesse spordileheküljed, naisterubriigid, illustratsioonid ja koomiksid ning mõjutas nn kollase ajakirjanduse sündi.
Tänapäeval on trükkimine veelgi lihtsustunud ja kiirenenud, kuid tehnika on sünnitanud talle võistlejateks raadio ja televisiooni. Vaatamata esialgsetele kaotustele pole trükiajakirjandus veel välja surnud.

12.2. Elektrooniline ajakirjandus
Juba aastatel 1913-1914 edastati Belgias kord nädalas raadioside teel uudiseid, ent pidevalt hakati nii Euroopas kui ka Ameerikas raadiosaateid tegema aastatel 1919-1920. Eestis alustati regulaarsete raadiosaadetega 1926. aastal. Ringhääling osutus võimsaks propagandavahendiks, oskuslikult kasutasid seda juba enne Teist maailmasõda nii Adolf Hitler, Benito Mussolini kui Franklin Delano Roosevelt. Pärast Teist maailmasõda alustas oma võidukäiku televisioon.
Raadio üle on riigi kontroll olnud tihedam kui trükisõna üle. Diktatuuririikides kuuluvad raadiod riigile ja täidavad täpselt ettekirjutusi, teistes riikides on raadiod küll riigi omad, kuid nende tegevust juhib sõltumatu organ. Demokraatlikes riikides on nii riigile kui erakapitalile kuuluvaid raadioid. Ligi kolmkümmend aastat tagasi saadeti üles neli satelliiti ja pandi alus rahvusvahelisele televisioonile. Inimese Kuule maandumist 1969. aastal nägi juba 500 miljonit televaatajat. Tänapäeval peetakse kõige usaldusväärsemaks teabeallikaks televisiooni, alles siis tulevad ajaleht, ajakiri ja raadio. Televisioon on poliitikale väga suurt mõju avaldanud.
Teabe odavama hankimise nimel on moodustatud eraldiseisvad organisatsioonid ehk nn uudisteagentuurid, mis koguvad andmeid ja müüvad neid oma tellijaile. Maailmas tegutseb sadu teadeteagentuure, kuid 90% teabest edastavad Agence France Presse, Associated Press, United Press International ja Reuter. Eestis tegelevad teabe kogumise ja edastamisega ETA ja BNS.

12.3. Meedia ja ühiskond
Massiteabel on tänapäeval suur tähtsus. Eelkõige annab ta inimestele võimaluse teada saada, mida arvavad ühest või teisest asjast teised inimesed. Kui võimud teabelevi piiravad, hakkab massiteavet asendama kuulujutt. Läbi aegade on olnud vaidlusküsimuseks, missugust informatsiooni võib levitada, missugust mitte, ehk teisiti öeldes, kuidas suhtuda tsensuuri.
Nii vanaajal kui keskajal peeti tsensuuri loomulikuks nähtuseks, lubamatud olid usuvastased ja võimudevastased avaldused. Esimeseks keelatud autoriks oli Martin Luther, kelle raamatud pandi keelu alla 1521. aastal paavsti ediktiga.
Autoriteetsem tsensuurivorm oli katoliku kiriku index autororum et librorum prohibitorium (keelatud autorite ja raamatute nimekiri), mis kehtestati 1559. aastal ning kaotati ametlikult alles 1966. aastal.
Tsensuuri on kahte liiki. Eeltsensuuri puhul otsustab tsensor, kas käsikiri on trükkiandmiseks kõlblik. Järeltsensuur jälgib vaid ilmunud teoseid. Loomulikult ei ole tsensuuri kasutatud ainult raamatute ja ajakirjanduse puhul, vaid ka teatrietenduste, filmide jmt puhul.
Eeltsensuur kaotati Inglismaal juba 1694. aastal. Esimene trükivabaduse seadus võeti vastu Rootsis 1766. aastal. Laiemalt võeti see mõte omaks alles XIX sajandil, XX sajandil on trükivabadus saanud üheks rahvusvahelise õiguse sätteks. Venemaal kaotati tsensuur 1905. aasta oktoobris tsaari manifestiga. Eestis 1920. aastal vastuvõetud põhiseaduses oli kirjas, et Eesti Vabariigis puudub tsensuur. 1933. aastal piirati Eesti trükivabadust eeltsensuuri kasutuselevõtuga. Nõukogude okupatsioon kehtestas 1940. aastal nii eel- kui järeltsensuuri. Tsensuur kaotati Eestis 1. oktoobril 1990 tsenseerimisega tegelenud Glavliti likvideerimisega.
Eelnev ei tähenda aga seda, et demokraatlikes riikides massiteavet ei reguleeritaks.
Massiteabeväljundeid reguleeritakse põhimõtteliselt kahel viisil:

- riiklikul tasemel (seadustega),
- professionaalsel tasemel (ajakirjanike ja toimetajate eetikakoodeksite, kirjutamata kokkulepete jmt. abil).

Paljudes maades on olemas ka nn ajakirjandusseadused, kuid televisiooni ja raadio tegevust reguleerivad tavaliselt eraldi seadused, nn ringhäälinguseadused. Ajakirjandusseadus on olemas Austrias, Saksamaal, Taanis, Soomes ja Prantsusmaal, kuid seda pole USAs, Hollandis, Norras, Suurbritannias jm.
Tänapäeval määrab aga tegeliku kommunikatsioonivabaduse sageli see, kas riigis kehtivad ja toimivad massimeediumide monopoliseerimist tõkestavad seadused. Sõnavabadusele on eriti tõsiseks ohuks olukord, kus eri meediumid (raadio, televisioon ja ajaleht) kuuluvad ühele ja samale omanikule. Samuti piiratakse mõnikord seadustega väliskapitali osalust ajakirjandustööstuses. Et kaitsta toimetaja sõltumatust omanikest, osalevad mõnes riigis toimetuse liikmed peatoimetaja valimisel. Norras näiteks on peatoimetaja õigused otsustada väljaande sisu üle nii kindlalt "Toimetajate koodeksiga" kaitstud, et pressi kontsentreerumine peamiselt kolme suure firma kätte oluliselt ajakirjandusvabadust ei ohusta.
Indiviidi ja massimeediumide vahelisi suhteid (au teotamine, laim, õigus eraelu kaitsele jms) reguleerivad enamasti tsiviil- ja kriminaalkoodeksid.
Kui massiteabekanal on rikkunud kellegi õigusi, siis võidakse süüdlaseks tunnistada:

• väljaandja,
• vastutav toimetaja,
• kaebuse põhjustanud artikli autor,
• informatsiooniallikas jne.

Ajaleht võib inimest laimata, tungida tema eraellu ja kahjustada ärihuve. Et ajalehe vastu kohtuasja algatamine on liiga kallis ja aeganõudev ning kohtulahendit on kehtivaid seadusi arvestades raske ette ennustada, siis võib öelda, et kohus mõjutab ajakirjandusele õiguste ja piiride seadmist üsna vähesel määral. Omaette probleem on kohtuasjaga sageli kaasnev nn avalik musta pesu pesemine.

Seetõttu on paljudes riikides hoopis suurema kaaluga vabatahtlike eetikakomisjonide töö (nn ajakirjanduse eneseregulatsioon). Enam levinud on:

• vabatahtlikud pressinõukogud ja
• head ajakirjandustava määratlevad koodeksid.

Mõnes riigis on levinud komme, et väljaannetel on oma, toimetuse ombudsman (s.o ametnik, kes kaitseb eraisikute huve ajakirjanduse võimaliku ülekohtu vastu). Paljud koodeksid on üsna ühesugused.
Järgnevalt on ära toodud ühisosa pressinõukogude koodeksites enam levinud põhimõtetest.

• Ausus ja täpsus.
• Nõue avaldada vastulauseid avaldatud kriitiliste materjalide kohta.
• Ei peeta sobilikuks, et ajakirjanik võtab vastu igasuguseid kingitusi ja soodustusi.
• Eraelu puutumatus.
• Fakti ja kommentaari lahususe nõue.
• Ei tohi ärgitada vihkamist erinevate rasside, rahvuste, religioonide ja sugude vahel.
• Mitte koguda informatsiooni ebaausaid võtteid kasutades.
• Mitte seada inimest ohtu.
• Jälgida üldtunnustatud siivsuse ja hea maitse kriteeriume.
• Mitte avaldada konfidentsiaalse informatsiooni allikaid.
• Mitte mõista inimesi süüdi enne, kui nende süü on kohtus tuvastatud.

Eestis võeti trükiseadus vastu 1923. aastal. 1980ndate lõpul hakati meil taas rääkima ajakirjandusseadusest, kuid senini pole sellist seadust vastu võetud. Praegu on Eesti seadusandlus teel informatsiooni reguleeriva seaduse poole. Seni on niisugune regulatsioon olnud informatsiooni avalikkust piirava iseloomuga, näiteks keeld mitte avaldada riigisaladusi jmt. Probleemiks on ka see, et meil puudub ühtne informatsiooni levi soodustav kontseptsioon. Kokkuvõtteks tuleb öelda, et mida kriitilisem on ühiskond massimeedia suhtes, mida enam tunnevad ühiskonna liikmed massimeedia olemust, seda tugevam on selle ühiskonna tegelik kommunikatsioonivabadus, seda arenguvõimelisem on kultuur.
Järgnevalt vaatleme seda, kuidas inimene saab olla rohkem informeeritud ja paremini mõjutada ühiskonnas toimuvat.

12.4. Avaldustele vastamine
1994. aastal võttis riigikogu vastu "Kirjadele ja avaldustele vastamise seaduse". Selle järgi on riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud kohustatud neile adresseeritud märgukirjad ja avaldused registreerima ning neile kirjalikult vastama ühe kuu jooksul arvates avalduse või märgukirja saabumisest. Kui vastamiseks on vajalik täiendav uurimine, siis võib tähtaega pikendada kahe kuuni. Tähtaja pikendamisest tuleb avaldajale teatada. Kui märgukiri ei kuulu kirja saanud ametkonna pädevusse, tuleb kiri viie päeva jooksul edasi saata ja avaldajat informeerida. Oluline on ka see, et kaebusi sisaldavaid märgikirju ei tohi suunata neile organitele või ametisikutele, kelle tegevuse peale kaevatakse.
Riigikogu liikmete avaldustele või märgukirjadele tuleb vastata 10 päeva jooksul.
Riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste juhid on kohustatud soovijaid isiklikult vastu võtma selleks ettenähtud ja teatavaks tehtud vastuvõtuaegadel, kuid mitte harvem kui üks kord kuus. Isiklikel vastuvõttudel esitatud märgukirjad ja avaldused kuuluvad registreerimisele. Kui märgukirjas või avalduses puudub avaldaja nimi ja postiaadress, siis pole sellele kohustust vastata.

12.5. Täna otsustan mina (TOM)
Internetisüsteemi Täna Otsustan Mina (TOM) eesmärk on rahva osaluse suurendamine riigi otsustusprotsessides. Esitada saab ideid, suuniseid ja mõtteid ning kommenteerida nii teiste poolt esitatud kui ka ministeeriumides väljatöötatud seaduseelnõusid nende loomise faasis.
Ideede saatmiseks, kommenteerimiseks, hääletamiseks ja allkirjastamiseks on vajalik eelnev registreerimine. Ideid ja kommentaare saab lugeda igaüks. Pärast edukat registreerimist saab inimene e-kirja, milles on toodud TOMi kasutamiseks vajalik kasutaja nimi, parool ja otselink. TOMi leiab internetist aadressil tom@riik.ee. Kasutajaskonnas häälteenamusega toetust leidnud ideed lähevad peaministri resolutsiooniga vastavasse ametkonda täitmiseks. Avalikkusel on võimalus pidevalt jälgida ideega toimuvat.

12.6. Avaliku teabe seadus
Selle 2001. aastal kehtima hakanud seaduse eesmärk on tagada juurdepääs üldiseks kasutamiseks mõeldud teabele, lähtudes demokraatliku ja sotsiaalse õigusriigi ning avatud ühiskonna põhimõtetest, ning luua võimalused avalikkuse kontrolliks avalike ülesannete täitmise üle.
Avaliku teabe valdajaiks on riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused, avalik-õiguslikud juriidilised isikud, aga samuti eraõiguslikud juriidilised isikud ja füüsilised isikud, kui nad täidavad seaduse, haldusakti või lepingu alusel avalikke ülesandeid. Iga inimene võib teavet nõuda nii suuliselt kui kirjalikult (post, faks, elektropost). Teabenõue tuleb täita vähemalt viie päeva jooksul. Anonüümsetele teabenõuetele vastama ei pea.
Oluline on ka see, et teabevaldajad peavad avalikustama oma ülesannetega seoses järgmise teabe: riigi- ja kohalike omavalitsusüksuste majandusprognoosid, põhimäärused, ametijuhendid, palgamäärad, dokumentide vormid, asutuste koosseisud jne.
Samuti peab olema avalikustatud kuritegevuse statistika, andmed ohu kohta inimese elule, tervisele ja varale jne. Eelnev teave tuleb avalikustada veebilehel, kuid lisaks selle võib teavet avalikustada ringhäälingus, trükiajakirjanduses, ametlikus väljaandes või panna dokumendid välja kohaliku omavalitsuse ruumides või raamatukogus.
Avaliku teabe seadus ei kehti riigisaladuste puhul, samuti ei pea avaldama seda, mis on tunnistatud asutuse siseseks teabeks. Juurdepääsupiirangud kehtivad ka delikaatsetele isikuandmetele: poliitilised vaated, usulised vaated, andmed tervisliku seisundi kohta, perekonnaelu üksikasju puudutavad andmed jne. Kellel kerkib seoses avaliku teabe seadusega probleeme, võib pöörduda Andmekaitse Inspektsiooni poole.

Kui me teaksime, kust lõpeb arvamus ja algab fakt, peaksime minu arvates olema avastanud absoluudi.
A. Waugh
Me peame purustama ajakirjanduse või muidu purustab ajakirjandus meid.
T. Wolcey

Poliitikud, kes kurdavad ajakirjanduse üle, on kui laevakaptenid, kes kurdavad mere üle.
E. Powell

Edu saladus on solvata võimalikult suurt hulka inimesi.
G. B. Shaw

Trükitud paber on mürgine.
F. Tuglas

Vanasti oli inimestel piinapink, nüüd on meil press.
O. Wilde

Toimetaja on see, kes eraldab terad aganatest ja trükib ära aganad.
A. Stevenson

Rahvas, kes oma elupüüded kõlbelisele alusele rajab, edeneb ja kasvab.
J. Tõnisson

Terav keel on ainus terariist, mis muutub pideval kasutamisel teravamaks.
W. Irving

Kõigi asi pole kellegi asi peale ajakirjanike.
J. Pulitzer

Kelle käes on ajakirjandus, selle käes on avalik arvamus. Kelle käes on avalik arvamus, sellel on õigus. Kellel on õigus, selle kätte läheb võim.
J. Goebbels

Sõna- ja tegutsemisvabadusel pole ilma mõtlemisvabaduseta mingit tähtsust. Ja ilma kahtlemiseta pole mingit mõtlemisvabadust.
B. Baldwin

Vaba ajakirjandus on kõigi teiste vabas ühiskonnas hinnatud õiguste väsimatu valvur; see on türannia kõige ohtlikum vaenlane.
W. Churchill

Ajalehtedes pole sõnagi tõtt. Sellepärast neid loetaksegi.
B. Disraeli

Ära kirjuta kunagi ajalehte seda, mida ei suuda mõista sinu toatüdruk.
J. Pulitzer

Ajalehe kõige ausam osa on reklaam.
T. Jefferson

Vaba ajakirjandus võib olla hea või halb. Aga veel õigem on see, et mittevaba ajakirjandus on vaid halb.
A. Camus

Osta kuulujutte, müü uudiseid.
Tundmatu

Poliitilise elu põhireegel on mitte lasta end ajakirjandusel või publikul heidutada.
D. N. Parkinson

Kaasaegse ajakirjanduse kohta võib üsna palju head öelda. See annab meile edasi harimatute arvamuse ja hoiab meid kursis ühiskonna rumalusega.
O. Wilde