Heiki Raudla - KODANIKU RAAMAT

13. Rahvusvaheline suhtlemine

Tänapäeva riigid ja nende kodanikud on omavahel tihedas suhtlemises, mida tuleb ka korraldada. Aja jooksul on rahvusvahelises suhtlemises välja kujunenud tavad, millest enamik riike ka kinni peab. Lisaks sõlmivad riigid omavahel lepinguid. Algul võib leping olla sõlmitud vaid kahe riigi vahel, hiljem võivad sellega liituda ka teised, nii sünnib rahvusvaheline kokkulepe. Lepingud ja tavad moodustavad kokku normid, mille abil toimub rahvusvaheline suhtlemine. Neid norme nimetatakse rahvusvaheliseks õiguseks.

13.1. Rahvusvahelise suhtlemise ajalugu
Esimese teadaoleva riikidevahelise lepingu sõlmisid 1269. aastal eKr Egiptuse vaarao ja Hetiidi suurkuningas. Lepingut kinnitati kuninga tütre ja vaarao poja abieluga. Koos lepingute sõlmimisega oli tollal kombeks ka kingituste vahetamine. Lepingu sõlmimiseks (või mõnel muul ülesandel) saadeti saadikud, kelle isikut kaitses saadikupuutumatus.
Vana-Kreeka linnriikides avaldasid välispoliitikale suurt mõju preestrid. Kaubanduskontaktide tihenemisest kasvas välja prokseemide amet. Neid võib võrrelda tänapäeva konsulaaresindajaga. Vana-Roomas kontrollis välispoliitikat eriline preestrite kogu. Hiljem lisandusid tavadele ka seadused ja reeglid. Muinaseestis olid rahvusvahelise õiguse osapoolteks maakonnad, kuid nende omavahelisest koostööst saab rääkida alles muistse vabadusvõitluse lõpuaastail.
Keskaegses Euroopas valitses rahvusvahelistes suhetes esialgu suur segadus. 1095. aastal kehtestas katoliku kirik jumala vaherahu (sõdimiskeeld kirikupühadel ja teatud nädalapäevadel, keelatud oli vägivald kloostrites, kirikutes jne). Ristisõdade järel elavnes kõigepealt Vahemere-äärne kaubandus, mistõttu kaupmeeskonnad määrasid ametisse konsulaaresindajad. Põhja-Euroopas oli rahvusvaheliste suhete arendamisel oluline roll Hansaliidul.
Uusajal tekkis Euroopas palju ühtseid riike, läbikäimine riikide ja inimeste vahel elavnes veelgi ning seetõttu sündis vajadus üldkehtivate riikidevaheliste õigusnormide järele. Osalt Rooma ajast pärinevatest, osalt ka uutest normidest ja tavadest arenes välja nn rahvusvaheline õigus ning tekkisid välissuhtluse keskasutused ja alalised välisesindused elukutseliste diplomaatidega.
Pärast Napoleoni sõdu asutati peaaegu kõiki Euroopa valitsejaid ühendav Püha Liit (lagunes 1830), et edaspidi vältida sõdu ja revolutsioone.
Diplomaatiliste suhete ühtlustatud korraldamiseks sõlmiti ka üleeuroopalisi lepinguid. 1899. aastal asetleidnud Haagi konverentsil sõlmiti mitu lepingut sõjaõiguse kohta ning tüliküsimuste lahendamiseks. Asutati Rahvusvaheline Vahekohus, mille üks algatajaid oli eesti päritoluga jurist Friedrich Martens.
Esimese maailmasõja järel loodi Rahvasteliit, Teise maailmasõja järel loodi ÜRO, mis päris ka Haagi kohtu.
Tänapäeval on tähtsaks rahvusvahelise õiguse dokumendiks ÜRO põhikiri. Piirkondlikult on hulk riike seotud ka mitmete muude lepingute süsteemidega (Euroopa Liidu, Briti Rahvaste Ühenduse, SRÜ jne raames).

13.2. Rahvusvahelised lepingud
Riigi ametlikud esindajad, kes võivad kõigis küsimustes ilma eriliste volitusteta läbirääkimisi pidada ja lepinguid sõlmida, on

  • riigipea;
  • valitsusjuht;
  • välisminister.

Lepingu sõlmimiseks peetavatele läbirääkimistele saadetakse tavaliselt madalama astme ametiisikud, kel on valitsuse antud volikirjad nende otsustamisõiguse ulatuse kohta. Kui lepingu tekst on valmis, siis parafeerivad poolte esindajad selle oma allkirjaga (märkimaks, et läbirääkijad on jõudnud üksmeelele). Lõplik kinnitamine toimub tavaliselt lepingu ratifitseerimisega. Enamikes riikides (ka Eestis) kuulub ratifitseerimisõigus parlamendile.
Vähemtähtsate kokkulepete puhul piisab valitsuse- või riigipeapoolsest kinnitusest. Jõustunud lepingud registreeritakse ÜROs ja avaldatakse siseriiklikult (Eestis Riigi Teataja II osas). Igal suveräänsel riigil on teatavatel juhtudel õigus ka lepinguid tühistada ehk denonsseerida. Eesti põhiseaduse järgi kehtivad siseriikliku seaduse ja riigikogus ratifitseeritud lepingu vastuolu korral välislepingu sätted.

13.3. Välispoliitika juhtimine
Parlamendi ülesandeks välispoliitika osas (ka Eestis) on:

  • välissuhtlusalaste seaduste ja otsuste vastuvõtmine;
  • tähtsamate välislepingute ratifitseerimine ja denonsseerimine;
  • riigieelarve kaudu välispoliitika teostamiseks raha eraldamine.

Riigi välispoliitika osas peavad parlamendis esindatud erakonnad jõudma üksmeelele. Valitsus kannab vastutust riigi välispoliitika väljatöötamise ja selle tegeliku elluviimise eest välisministeeriumi ja välisriikide esinduste kaudu. Riigipea on rahvusvahelises suhtluses oma maa kõrgem esindaja ja tal on riikidevahelises läbikäimises õigus tavakohastele auavaldustele. Kui riigipea on ühtlasi valitsuse juht, siis juhib ta ka välispoliitikat (Eestis piirdub president eelkõige esindusrolliga).

13.4. Rahvusvaheline tunnustamine
Rahvusvahelises suhtluses osalemise eelduseks on, et teised riigid tunnustavad riigis kehtivat riigivõimu. Seda võib teha kahel viisil.

  • De facto vormis (seda kasutatakse uue riigi või uue riigikorra tekkimisel, juhul kui riigi seisund on ebakindel või kui riigiga ei taheta veel suhelda). See on kergesti tagasivõetav.
  • De jure vormis (see on iseseisva riigi täielik tunnustamine võrdväärse partnerina). See lõpeb tavaliselt omavahelise sõja puhul või kui riik lakkab olemast.

Diplomaatilise tunnustamise järel ei pea teineteise pealinnades tingimata esindusi avama. Riikidena võidakse tunnustada ka pagulasvalitsusi või oma iseseisvuse eest võitlevate rahvaste organisatsioone. Omamoodi kurioosumiks on XI sajandil tekkinud johanniidide rüütliordu, kes ristisõdade järel Palestiinast väljatõrjutuna valitses pikemat aega Malta saarel. Kuigi heategevusorganisatsiooniks muutunud ordu ei valitse juba kaks sajandit mingit territooriumi, tunnustab teda suveräänse riigina seniajani ligi 40 katoliiklikku maad.

13.5. Diplomaatilised esindused
Riikidevahelise suhtluse põhiraskust veavad saatkonnad jt alalised esindused. Neid võidakse lähetada mitte ainult valitsuste, vaid ka rahvusvaheliste organisatsioonide (näiteks ÜRO, NATO ja Euroopa Liidu) juurde.
Diplomaatiliste esinduste peamised ülesanded on:

  • oma riigi esindamine ja kontaktide loomine;
  • oma riigi ja kodanike huvide ja õiguste kaitsmine asukohamaal;
  • asukohamaa poliitika ja majandusliku olukorra kohta seaduslike vahenditega info kogumine.
Diplomaatiliste esinduste juhid jagunevad järgmiselt:
  • suursaadik;
  • saadik ehk diplomaatiline minister;
  • diplomaatiline asjur (ajutine ametikoht).

Veel töötavad saatkonnas nõunikud, sekretärid (I, II ja III) ning ataðeed. Ka välisministeeriumi töötajatele antakse tema positsioonile vastav diplomaatiline auaste. Diplomaatide seas toimub pidev rotatsioon: keskaparaadist välisesindustesse ja tagasi, riigi vahetamine. Saadiku tegevus algab hetkest, mil ta annab asukohamaa riigipeale oma riigipea antud volikirja.
Komme nõuab, et enne diplomaadi ametissemääramise avalikustamist tuleb küsida asukohamaa nõusolekut. Kui välisriigi diplomaadi tegevus hakkab kahjustama asukohamaa huve, kuulutatakse ta persona non grataks (lad vastuvõetamatu v ebasoovitav isik) ja saadetakse riigist välja. Ühes pealinnas asuvad välisdiplomaadid moodustavad diplomaatilise korpuse.
Et alaliste esinduste ülalpidamine on kulukas, siis võib üks esindus esindada oma maad korraga mitmes riigis, suhtlemisel võidakse kasutada kolmandates riikides paiknevaid esindusi. Et esindused saaksid vabalt tegutseda, kehtib nende maa-ala puutumatuse põhimõte. Puutumatus laieneb ka diplomaadi isiku, temaga kaasasolevate pereliikmete ja diplomaatilise posti kohta. Kui diplomaadid korraldavad valitsustevahelisi suhteid, siis konsulaaresindajad korraldavad kahe maa vahelist kodanike ja juriidiliste isikute suhtlust (viisad, reisi-, veo- jms. dokumendid).

13.6. Rahvusvahelised organisatsioonid
Rahvusvahelisi organisatsioone on tekkinud alates XIX sajandist. Pärast Teist maailmasõda on riikidevaheline koostöö omandanud järjest uusi vorme. Rahvusvahelise organisatsiooni all võib mõista rahvusvahelisele õigusele tugineva lepingu alusel loodud riikide liitu, millel on ühised alaliselt tegutsevad organid ja põhikiri.
Üldjuhul jagatakse rahvusvahelised organisatsioonid kaheks: valitsustevahelised organisatsioonid ja valitsusvälised organisatsioonid. Valitsustevahelisi võib omakorda jagada poliitilisteks (NATO jt) ning mittepoliitilisteks (WHO - Ülemaailmne Tervishoiuorganisatsioon jt). Vahel on neid raske eristada (näiteks IMF - Rahvusvaheline Valuutafond). Valitsusväliste rahvusvaheliste organisatsioonide alla on liigitatud ka institutsionaalsed konverentsid nagu näiteks G-7 (maailma seitsme tähtsaima industriaalriigi - USA, Jaapani, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Kanada) iga-aastased tippkohtumised.
Nüüdisaja maailma iseloomustab erinevate riikide põimumine kõigis valdkondades. Seetõttu on igat tüüpi rahvusvaheliste organisatsioonide arv viimasel kahel aastakümnel oluliselt kasvanud. Praegu eksisteerib maailmas ligi 3000 valitsustevahelist rahvusvahelist organisatsiooni ja ligi 20 000 valitsustevälist organisatsiooni.
Miks tekkisid rahvusvahelised organisatsiooni alles XIX sajandil? USA õpetlase Inis L. Claude arvates peab ühiskond enne seda jõudma tasandile, kus oleksid täidetud neli tingimust:

  • eksisteerib teatud arv riike, keda on võimalik vaadelda kui iseseisvaid poliitilisi elemente;
  • nende riikide vahel on püsivad kontaktid;
  • ühiskond on teadlik probleemidest, mis kaasnevad riikidevahelise kooseksisteerimisiga;
  • riigid tunnetavad vajadust rahvusvaheliselt reguleerida oma suhteid teiste samalaadsete riikidega.

Esimesed kaks tingimust olid olemas juba varem, kuid kolmas ja neljas ilmusid alles 19. sajandil. Vaatleme järgnevalt, millised on tuntumad ja olulisemad rahvusvahelised organisatsioonid tänapäeval ja millised on nende ülesanded. Loomulikult tuleb eelkõige juttu neist, mis on Eesti jaoks kõige olulisemad.

Euroopa Koostöö ja Julgeoleku Organisatsioon (OSCE)
Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsioon (ingl Organization for Security and Cooperation in Europe - OSCE) asutati Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Konverentsi (ingl Conference on Security and Cooperation in Europe - CSCE) lõppakti alalkirjutamisega Helsingis 1975. aastal.
Enne 1995. aastat oli organisatsiooni nimena kasutusel CSCE. Praegu kuulub OSCE liikmete hulka 53 riiki, alates 1992. aastast kuulub sinna ka Eesti.
Kõige üldisemas plaanis on OSCE ülesanded järgmised:

  • kaasa aidata julgeoleku ja stabiilsuse suurendamisele koostöö kaudu inimõiguste, poliitiliste, majanduslike, sõjaliste ja keskkonnaalaste probleemide valdkonnas;
  • ära hoida konflikte ja tugevdada rahu inimõiguste austamise, demokraatlike institutsioonide loomise ning majandusliku ja sotsiaalse progressi edendamise abil;
  • tugevdada organisatsiooni osatähtsust tema liikmete täielikuma integreerumisega OSCE väärtussüsteemi.

OSCE on välja töötanud nn 10 käsku, millest liikmesriigid peaksid rahu säilitamise nimel kinni pidama:

  • austada vastastikust suveräänsust ning sellest tulenevaid õigusi;
  • hoiduda jõu kasutamisest või sellega ähvardamisest;
  • pidada kinni riigipiiride puutumatusest;
  • austada riikide territoriaalset terviklikkust;
  • tülide rahumeelne lahendamine;
  • liikmesriikide siseasjadesse mittesekkumine;
  • inimõiguste ja põhivabaduste austamine;
  • riikide võrdsete õiguste ja enesemääramisõiguse austamine;
  • koostöö riikide vahel;
  • oma kohustuste täitmine vastavalt rahvusvahelisele õigusele.

Balti riikide koostööorganid
Oma välis-, kaitse- ja majanduspoliitika koordineerimiseks on Eesti, Läti ja Leedu 1990. aastate algusest alates moodustanud mitmeid koostööorganeid. Tähtsamad neist on Balti Nõukogu, Balti Assamblee ja Balti Ministrite Nõukogu. Nende organite pädevusvaldkonnad ei ole piiratud. Laiahaardelisemas koostöös on Balti riikide jaoks oluline Läänemeremaade Nõukogu tegevus.
Balti Nõukogu asutati 31. oktoobril 1993 Tallinnas. Nõukogu käib koos vähemalt kord aastas ühes Balti riigi pealinnas.
Balti Assamblee loodi 8. novembril 1991. aastal Balti riikide parlamentide koostööorganina. Sinna kuulub 60 parlamendiliiget, igast riigist 20 liiget. Tema koostööorganiks on istungjärk (mis toimub kaks korda aastas), presiidium, komiteed ja sekretariaat. Assamblee, nagu Balti Nõukogugi, annab üksnes Balti koostööalaseid soovitusi.
Balti Ministrite Nõukogu moodustati 13. juunil 1994 Balti riikide peaministrite kohtumisel Tallinnas Leedu poliitikute algatusel. Tegemist on kolme riigi valitsustevahelise koostööorganiga. Peamine suund on kolme riigi seadusandluse ühtlustamine. Selle kõrgeimaks organiks on peaministrite kohtumised, mis peavad toimuma vähemalt kaks korda aastas.
Läänemeremaade Nõukogu (ingl Council of the Baltic Sea States) asutati 5.-6. märtsil 1992 Kopenhagenis toimunud kümne Läänemeremaa (Eesti, Läti, Leedu, Norra, Poola, Rootsi, Saksamaa, Soome, Taani ja Venemaa) välisministri ja Euroopa Liidu Komisjoni esindaja kohtumisel. Eesmärgiks on arendada koostööd Läänemere piirkonnas nii poliitilisel, majanduslikul kui humanitaartasemel.
Üks nõukogu liikmesmaadest on vahelduva graafiku järgi selle organisatsiooni eesistujamaa. Nõukogu koosneb iga liikmesriigi välisministrist ja Euroopa Komisjoni komissarist ning koguneb igal aastal eesistujamaa pealinnas.

Põhjamaade koostööorganid
Põhjamaade koostöö toimub peamiselt kahe organisatsiooni raames.
Põhjamaade Nõukogu (ingl Nordic Council) asutati 1952. Aastal eesmärgiga soodustada Põhjamaade parlamentide ja valitsuste vahelist koostööd initsiatiivide, soovituste ja oma tegevuse kaudu. Nõukogu liikmed on Taani, Norra, Rootsi, Soome ja Island. Fääri saared ja Ahvenamaa omavad oma esindajat Nõukogus alates 1970. aastast ja Gröönimaa 1984. aastast, kuid nende esindajad kuuluvad vastavalt Taani ja Soome delegatsioonide koosseisu.
Põhjamaade Nõukogu institutsioonid on järgmised: assamblee, presiidium, komiteed ja sekretariaat. Assamblee on kõrgeim organ, mis koordineerib parlamentidevahelist koostööd. Assamblee koosneb 167 liikmest, kellest 87 esindavad liikmesmaade parlamente ja 80 valitsusi, koos käiakse kord aastas mõne liikmesriigi pealinnas.
Põhjamaade Ministrite Nõukogu (PMN) loodi 1971. aastal Põhjamaade Nõukogu otsuse alusel ja kujutab seetõttu endast samade riikide valitsuste vahelist koostööorganit. Ministrite Nõukogu liikmeskond ei ole kindalt fikseeritud, sõltuvalt lahendamisele kuuluvatest probleemidest võivad tema liikmed vahetuda.
Enam-vähem püsivaks institutsiooniks on PMN raames nn Koordinatsiooniministrite kogu, kuhu iga riik määrab ühe oma valitsuse esindaja.

Sõltumatute Riikide Ühendus
Sõltumatute Riikide Ühendus - SRÜ (ingl Commonwealth of Independent States, vn Sodruzestvo Nezavissimõhh Gossudarstv - SNG) asutati Venemaa, Ukraina ja Valgevene poolt 8. detsembril 1991. aastal Minskis. Eesmärk oli saata laiali senine NSV Liit ja luua selle asemele mingi muu Venemaa ja tema naaberriikide ühendus. 21. detsembril 1991 liitusid SRÜga veel Armeenia, Aserbaidzaan, Kasahstan, Kõrgõstan, Moldova, Tadzikistan ja Turkmeenia. 1993. aastal liitus veel Gruusia.
Ühenduse loomise peapõhjus oli säilitada need koostöösidemed, mis NSVL Liidu eri osade vahel olid varem välja kujunenud: tihe kaitsealane, majanduslik ja välispoliitiline koostöö. Et SRÜ liikmesriigid ei soovi alati nõustuda Venemaa liidrirolliga, siis eelistavad just väiksemad liikmed arendada iseseisvat välis-, kaitse- ja sisepoliitikat.
Koostöö toimub peamiselt kahe organi raames: SRÜ riigipeade Nõukogu ja SRÜ Valitsusjuhtide Nõukogu. Riigipeade Nõukogu koguneb vähemalt kaks korda aastas ja reeglina Minskis. Valitsusjuhtide Nõukogu koguneb vähemalt kord iga kolme kuu jooksul ja samuti reeglina Minskis. Olulisemad otsused langetatakse riigipeade tasemel. Kummagi nõukogu istungeid valmistab ette SRÜ Sekretariaat.

Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon - NATO
Põhja Atlandi Lepingu Organisatsiooni (ingl North Atlandic Treaty Organization - NATO) loomise ajendiks oli NSV Liidu käitumine pärast Teise maailmasõja lõppu - ekspansioonile suunatud poliitika. NATO asutati 4. aprillil 1949. aastal Washingtonis.
NATO põlised eesmärgid on järgmised:

  • soov elada rahus kõigi rahvaste ja valitsustega;
  • kaitsta oma rahvaste vabadust, kultuuripärandit ja tsivilisatsiooni, mis rajaneb demokraatia, isikuvabaduse ja õigusriigi põhimõtetel;
  • soodustada stabiilsust ja heaolu Põhja-Atlandi piirkonnas;
  • ühendada oma jõupingutused kollektiivseks kaitseks ning rahu ja julgeoleku säilitamiseks.

NATO asutasid 12 riiki: Belgia, Holland, Island, Itaalia, Kanada, Luksemburg, Norra, Portugal, Prantsusmaa, Suurbritannia, Taani ja USA. Hiljem liitusid järgmised riigid: Kreeka, Türgi, Saksamaa, Hispaania, Tðehhi, Ungari ja Poola.
1990. aastate lõpus soovisid paljud Ida-Euroopa riigid saada NATO liikmeks. Selline kiire ja massiline liitumine oleks NATOle raskusi valmistanud, ka polnud kiire arenguga nõus Venemaa. Seetõttu pakkus NATO liitumise kergendamiseks ja Venemaa rahustamiseks välja vaheastme: Partnerlus rahu nimel (ingl Partnership for Peace). Sinna kuulub 28 riiki, nende seas ka Eesti. Selles dokumendis on fikseeritud need valdkonnad, kus on võimalik koostöö NATOga ja millega peavad need riigid arvestama, kes soovivad NATOga liituda.

NATO struktuurid
Tsiviilstruktuur.

  • Põhja-Atlandi Nõukogu on NATO kõrgeim võimuorgan. See võib käia koos kolmel erineval tasandil: NATO juurde akrediteeritud suursaadikute ehk alaliste esindajate tasand, välisministrite tasand (kaks korda aastas), riigipeade tasand (mitteperioodiline). Kõik Nõukogu otsused võetakse vastu konsensuse põhimõttel.
  • Kaitse Planeerimise Komitee tegeleb peamiselt kaitsealaste küsimustega ja omab kahte kohtumise tasandit: alalised esindajad (paar korda kuus), kaitseministrite tasand (vähemalt kaks korda aastas).
  • Tuumaplaneerimisgrupp. Kohtub samuti alaliste esindajate ja kaitseministrite tasandil.
  • Peasekretär on NATO kõrgeim ametiisik, kes juhatab eelnevaid ja veel mitmeid väiksemaid struktuure. Peasekretär määratakse NATO liikmesriikide poolt.

Sõjaväeline organisatsioon.
NATO kõrgeim sõjaväeline organ on NATO Sõjakomitee, mis poliitiliselt allub NATO Nõukogule ja Kaitseplaneerimiskomiteele. Sõjakomitee koosneb liikmesriikide relvajõudude ülemjuhatajatest ja käib koos vähemalt kolm korda aastas. Sõjakomitee eesotsas on president, kelleks on rotatsiooni korras iga liikmesriigi esindaja.
NATO strateegiline areaal jaguneb neljaks valdkonnaks: Euroopa Ülemjuhatus, Atlandi Ülemjuhatus, Inglise kanali Ülemjuhatus ja Kanada-USA Strateegiline Regionaalne Planeerimisgrupp.
Sõjaväeline koostöö toimub ühisõppuste ja liikmesmaade ühiste relvakontingentide tegevuse kaudu. NATO relvajõud jagunevad kolmeks: kiirreageerimisjõud, peamised kaitsejõud ja lisajõud.
1991. aasta novembril NATO liikmesriikide riigipeade tippkohtumisel Roomas vastu võetud deklaratsiooni alusel kohustus NATO läbi viima oma rahuvalveoperatsioone OSCE ja ÜRO egiidi all.

Lääne-Euroopa Liit
Lääne-Euroopa Liidu (ingl Western European Union - WEU) loomise alguseks peetakse 1948. aastal allakirjutatud Brüsseli lepingut, mille järgi 5 riiki (Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia, Holland ja Luksemburg) ühinesid kaitsealast koostööd tegevaks liiduks. 1954. aastal liituseid veel Saksmaa LV ja Itaalia ning organisatsiooni nimeks sai WEU. 1988. aastal liitusid Hispaania ja Portugal ning 1992. aastal Kreeka.
WEU eesmärgid on järgmised: koostöö julgeoleku vallas, püsiv dialoog ühiste seisukohtade väljakujundamisel, rahu ja julgeoleku tugevdamine, vastastikune abi ja toetus agressiooni korral jne.
Liidu kõrgeim organ on Nõukogu, mille koosolekud võivad toimuda kahel tasandil: alaliste esindajate tasand, ministrite (kaitse- või välisministrid) tasand, mis käib koos kaks korda aastas liidu juhtmaa pealinnas. Parlamentaarne Assamblee koosneb 115 liikmesriikide parlamentide esindajatest ja kohtub kaks korda aastas tavaliselt Pariisis.
Assamblee valib presidendi ja 9 asepresidenti ning moodustab kuus alalist komiteed. Nõukogu nimetab ka peasekretäri, kes vastutab koostöö eest Nõukogu, Assamblee ja teiste institutsioonide vahel. Peasekretäri sekretariaat asub Londonis. Alates 1992. aastast on NATO ja WEU hakanud taotlema tihedat omavahelist koostööd.

Rahvusvahelised rahandusorganisatsioonid
Eesti jaoks on olulisemad viis ülemaailmset rahvusvahelist rahandusorganisatsiooni, mis on kõik ÜRO spetsialiseeritud organisatsioonid.
Rahvusvaheline Valuutafond (ingl International Monetary Fund - IMF) asutati 1944. aasta juulis. Algselt osales selles 29 riiki. Praegu on neid 183. Organisatsiooni peakorter asub Washingtonis.
IMF-l on järgmised peamised eesmärgid: rahvusvahelise rahandusalase koostöö ja kaubanduse hõlbustamine, liikmesriikide majandusliku arengu ja elanikkonna heaolu kasv, liikmete valuutakursside stabiilsus IMF ressursside abil.
IMF struktuur on järgmine.

  • Juhatusnõukogu, kus iga liikmesriik on esindatud ühe juhataja ja tema asemikuga.
  • Direktoraat. Koosneb 24 liikmest, kes esindavad kas riike või riikide gruppe.
  • Korraldav direktor ja personal. Korraldav direktor juhib direktoraadi tegevust.

Rahvusvaheline Rekonstrueerimis- ja Arengupank (ingl International Bank for Reconstruction and Development - IBRD). See organisatsioon on tuntud ka Maailmapanga (ingl World Bank) nime all. Pank loodi 1945. aastal. Asutajaliikmeid oli 44, praegu on 183. Panga organid on sarnased IMF omadega. Panga peakorter asub Washingtonis. Maailmapanga üleandeks on oma liikmetele raha laenamine nn Produktiivsete projektide elluviimiseks, üldiselt eelistab pank erasektorit.
Rahvusvaheline Arenguassotsiatsioon (ingl International Development Associaton - IDA). IDA loodi IBRD poolt selle kõrvalstruktuurina. Tegutseb alates 1960. aastast ja tegeleb kapitali avansseerimisega vaesematele arenguriikidele. IDA-l on 184 liiget.
Rahvusvaheline rahanduskorporatsioon (ingl International Finace Corporation - IFC). Asutati Maailmapanga poolt 1956. aastal ja tema eesmärgiks on soodustada arenguriikide majanduslikku kasvu erasektori kaudu. IFC-l on 174 liiget.
Mitmepoolne Investeeringute garanteerimise Organisatsioon (ingl Multilateral Investment Guarantee Agency - MIGA). MIGA loodi 1988. aastal Maailmapanga poolt, et soodustada välisinvesteeringute kasvu arenguriikides. MIGA-l on 154 liiget.
Maailma Kaubandusorganisatsioon (ingl World Trade Organization - WTO) loodi ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu ettevõtmisel 1947. aastal. Algul kuulus sinna 23 riiki, praegu 144 riiki. Kuni 1994. aastani kandis organisatsioon nime Üldine Tolli- ja Kaubandusekokkulepe (ingl General Agreement on Tariffs and Trade - GATT).

WTO tegevus baseerub järgmistel põhimõtetel:

  • vaba võistluse soodustamine rahvusvahelises kaubanduses;
  • enamsoodustuse printsiibi elluviimine riikidevahelistes kaubandussuhetes;
  • stabiilsusele kaasaaitamine rahvusvahelise kaubanduse arengus.

Organisatsiooni struktuur: sessioonid, Esindajate Kogu, Sekretariaat. WTO tegevus on suuresti seotud liikmemaade vastastikuse konsulteerimisega erinevates kaubandusvaldkondades.

Euroopa Liit
"Me peame looma midagi Euroopa Ühendriikide sarnast. Ainult nii saavad sajad miljonid inimesed rasket tööd tegevad inimesed tagasi rõõmu ja lootuse, mis teevad elu elamisväärseks. Esimene samm oleks Euroopa Nõukogu moodustamine. Kui alguses kõik Euroopa riigid ei saa või pole võimelised liiduga ühinema, peame me ometi selle poole püüdlema, et neid riike, kes tahavad ja suudavad, kokku liita ja ühendada. Selles pakilises ülesandes peavad Prantsusmaa ja Saksamaa koos võtma juhtimise enda peale."
Nende sõnadega astus 19. septembril 1946 Zürichi ülikoolis avalikkuse ette Winston Churchill ning nõudis Euroopa riikide ühinemist.
Ühinemise suunas lükkas riike ka Euroopa jagunemine lääne- ja idablokiks ehk teisisõnu kartus kommunistliku süsteemi laienemise ees. Realiseeruma hakkas ühinemine USA-poolse Marshalli plaani ellurakendamisega ning selle eluviimiseks loodud Euroopa Majandusliku Koostöö Organisatsioon (ingl Organization for European Economic Cooperation - OEEC) sai esimeseks Euroopa integratsiooni organisatsiooniks.
5. mail 1949 asutati Euroopa Nõukogu (ingl Council of Europe). See organisatsioon, mille eesmärk oli töötada Euroopa suurema ühtsuse nimel, ei kujunenud Euroopa riikide üheks tsentraliseeritud organisatsiooniks, vaid ta jäi riikidevahelise koostöö tasemele.
Prantsuse välisminister Robert Schuman leidis, et konkreetsed abinõud mingis piiratud valdkonnas aitavad integreerumisprotsessile enam kaasa kui mitte millekski kohustavad ühinemisplaanid.
Et Euroopat sõjast võimalikult kaugel hoida, pani Schuman ette ühendada strateegilised tootmisharud (näiteks söe- ja terasetootmine) ühise juhtimise alla. 18. aprillil 1951 kirjutasid Saksamaa Liitvabariik, Prantsusmaa, Itaalia ja Beneluxi maad alla Euroopa Söe ja Terase Koondise (ingl European Coal and Steel Community - ECSC) loomise lepingule. Esialgne Prantsusmaa plaan tugines soovil piirata Saksamaa võimsust terase tootmisel ja tagada Prantsusmaale juurdepääs Saksa söeressurssidele ning turgudele. Suurbritannia ja USA vastuseuisu tõttu pidi Prantsusmaa pärast Londoni konverentsi oma välispoliitilisi seisukohti oluliselt muutma ning senise suuna asemel, mis taotles Saksamaa nõrgestamist ning jagamist, võeti omaks lähenemine, mis taotles koostööd ja ühendust.
Edasise arengu osas läksid Euroopas arvamused lahku. Oli kahe suuna esindajad: föderalistid ja funktsionalistid. Mõlema eesmärk oli ühine Euroopa, erinevused olid aga meetodis. Föderalistid lootsid viia Euroopa poliitilist ühinemist läbi ühtse konstitutsiooni väljatöötamisega. Funktsionalistid aga leidsid, et ühinemise aluseks saab olla vaid majandus. Viimaste üheks oluliseks argumendiks oli ka see, et 1954. aastal ei õnnestunud Prantsusmaa vastuseisu tõttu luua Euroopa Kaitseühendust (ingl European Defence Union).
Välisministrite 1955. aasta konverentsil Messinas tegi Belgia välisminister Paul-Henri Spaak ettepaneku luua Euroopa Aatomienergiaühendus (ingl Europen Atomic Energy Community) ja Euroopa Majandusühendus (ingl European Economic Community). Nende asutamislepingutele allakirjutamine 25. märtsil 1957 aastal Roomas tähendas Euroopa Ühenduse (EÜ) algust.
Moodustati EÜ Komisjon ja EÜ Ministrite Nõukogu. 1967. aastal esitasid Suurbritannia, Norra, Taani ja Iirimaa EÜga ühinemise taotluse. Prantsusmaa presidendi Charles de Gaulle' vastuseis, kes rõhutas esmajoones Prantsusmaa ja Saksamaa koostöö vajalikkust, takistas EÜ laienemist. De Gaulle hääletas korduvalt Suurbritannia ühinemise vastu, pidades Suurbritanniat n-ö Ameerika Trooja hobuseks Euroopas.
Alles 1973. aastal liitusid EÜga Suurbritannia, Taani ja Iirimaa, 1981. aastal Kreeka, 1986. aastal Portugal ja Hispaania. Liitumisi mõjutasid ka poliitilised arvestused, sest EÜ juhtriigid lootsid nii tugevdada nende kolme riigi suhteliselt noori demokraatlikke süsteeme.
Kõiki EÜ riike hõlmava välispoliitilise koostööni jõuti alles 1970. aastal. Institutsiooniliselt kindlustati see alles 1986. aastal Ühtse Euroopa Akti vastuvõtmisega, milles rõhutati üha tihedama koostöö vajalikkust ning seati eesmärgiks Euroopa Liidu moodustamine. Ühtse Euroopa Akti võtmesõna oli Euroopa ühtne siseturg, mis pidi realiseeruma 1992. aasta lõpuks. Oluline järgmine samm oli 1992. aastal sõlmitud Maastrichti leping, mis seadis eesmärgiks veelgi tugevama integreerumise nii majanduse kui ka kultuuri valdkonnas.
Maastrichti leping jõustus 1. novembril 1993, sellest alates tuleb Euroopa Ühenduse asemel tarvitada nimetust Euroopa Liit. 1995. aastal ühinesid Euroopa Liiduga Soome, Rootsi ja Austria. Veel on Euroopa Liiduga liitumiseks esitanud avaldused 13 riiki, nende seas 1995. aastal ka Eesti.

Euroopa Liidu laienemine
Euroopa Liidu leping ei sea liikmekandidaatidele muid nõudmisi, kui et tegemist peab olema Euroopa riigiga. Samas ei tähenda liitumisavalduse esitamine veel automaatset liikmekssaamist. Euroopa Liit otsustab, millise riigiga ta liitumisläbirääkimisi alustab. Seejuures hinnatakse, kas liikmekandidaat on võimeline kaasa lööma liidu ühiste poliitikate (kaubandus- ja tollipoliitika, keskkonnapoliitika, põllumajanduspoliitika, sotsiaalpoliitika jne) elluviimises, kas ta suudab üle võtta ühise seadusandluse nõuded ning kas tema riigikorraldus on piisavalt demokraatlik ja inimõigusi austav.
Et Euroopa Liidu liikmeks saada, peab riik läbima järgmised protseduurilised sammud.
1. Valitsuse nimel peab pea-või välisminister esitama EL Ministrite Nõukogule liitumisavalduse. Eeldatakse, et eelnevalt on ELga sõlmitud assotsiatsioonileping.
2. Avalduse laekumise järel koostab ja esitab Euroopa Komisjon oma arvamuse liikmeks pürgiva riigi sobilikkuse kohta. Selle valmimine võtab aega kuni kolm aastat. Oma arvamuse ütleb ka Euroopa Parlament. Nende seisukohtade põhjal langetab lõpliku otsuse Ministrite Nõukogu.
3. Kui Ministrite Nõukogu otsus on positiivne, alustatakse liitumisavalduse esitanud riigiga läbirääkimisi. Euroopa Liidu poolt juhivad läbirääkimisi eesistujamaa ning Euroopa Komisjon.
4. Läbirääkimiste tulemusena valmib ühinemislepingu projekt, mis peab saama ka Euroopa Parlamendi absoluutse enamuse heakskiidu.
5. Euroopa Parlamendi positiivse otsuse korral algab ratifitseerimisprotsess kõikides Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentides.
6. Lepingu projekt tuleb ratifitseerida ka liituda sooviva riigi parlamendi poolt. Vajaduse korral, eriti kui seda nõuab liituva riigi põhiseadus, korraldatakse ka referendum.
7. Ratifitseerimisprotsessile järgneb ühinemislepingu formaalne allkirjastamine, misjärel leping astub jõusse kindlaks määratud kuupäeval. Tavaliselt näeb ühinemisleping ette mitmeid üleminekuperioode, mille käigus uus liige kohandab end Euroopa Liidu poliitikatega.

Euroopa Liidu institutsioonid

Ministrite Nõukogu (MN, ingl Council of Ministers) koosneb liikmesriikide valitsuste esindajatest. Iga liikmesriik peab teatud istungi jaoks välja panema ühe ministri või riigisekretäri, kelle kompetentsi kuulub arutlusele tulev küsimus. Nõukogu juhatab eesistujana alati üks liikmesriikidest kuus kuud, vahetuse määrab ära riigi nimede alfabeetiline (inglise) järjekord.
Ministrite Nõukogu on EL tähtsaim seadusandlik organ. EL lepingute alusel ning koostöös Euroopa parlamendi ja Euroopa Liidu Komisjoniga võtab ta vastu olulisemaid otsuseid. Nõukogu töö valmistatakse ette liikmesriikide alaliste esindajate (suursaadikute tasemel) komisjoni poolt. Otsuseid võetakse vastu häälteenamusega. Hääli on kokku 87, kvalifitseeritud enamuseks on tarvis 62 häält, lihthäälteenamusel vastuvõetav otsus eeldab 44 häält. Kui aga mõni küsimus on mõnele liikmesriigile otsustava rahvusliku tähendusega, siis ei tohi talle seda häälteenamusega peale suruda..
Euroopa Parlament (EP, ingl European Parliament). Aastail 1967-1985 oli tema ametlikuks nimetuseks Euroopa Assamblee ning 1979. aastani koosnes see organ EÜ liikmesriikide parlamentide esindajatest. Sealt alates valitakse parlamendi liikmed liikmesriikides otsestel ja salajastel valimistel, valimisperioodi pikkus on 5 aastat.
Alates 1995. aastast on Euroopa Parlamendis 626 liiget. Saksamaal on 99 liiget, Iirimaal 15 jne, kohtade arv sõltub riigi elanikkonna arvust.

Euroopa Parlamendi ülesanded:

  • EL eelarve kinnitamine. Selles valdkonnas võtab EP otsuseid vastu koos MN-ga, kuid parlamendil on selles osas viimane sõna.
  • Kontrolliõigus. EP võib avaldada umbusaldust Euroopa Komisjonile (EK), ka on EP-l õigus pöörduda arupärimistega EK poole. Siiski ei seisa MN parlamendi otsese kontrolli all, kuid ta võib ta kohtusse kaevata, kui MN ei täida tema arvates oma funktsioone.
  • EP ütleb oma arvamuse komisjoni poolt MN-le ettevalmistatud seaduseelnõude osas.
  • EP peab heaks kiitma rahvusvahelised lepingud ja andma nõusoleku uute liikmete vastuvõtuks.

Euroopa Komisjon (EK, ingl European Comission) koosneb 20 liikmest (komissarist), kellest üks valitakse presidendist. Suurematel riikidel (Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa, Itaalia ja Suurbritannia) on õigus määrata 2 liiget, väiksematel 1. EK näol on tegemist täitevvõimu organiga, tema ülesandeks on kindlustada Rooma lepingutest kinnipidamine, valmistada ette liidu seaduseelnõusid ja pärast nende vastuvõtmist jälgida neist kinnipidamist. MN saab seadusi vastu võtta vaid komisjoni eelnõudest lähtuvalt.
Euroopa Liidu Kohus koosneb 16 kohtunikust, kes valitakse 6 aastaks, nende seast üks on president. Otsuste aluseks peavad olema EL lepingud. Kohus lahendab vaidlusi liikmesriikide, liidu ja üksikute liikmesriikide, üksikisikute või juriidiliste isikute ja liidu vahel.
Euroopa Nõukogu või Euroopa Ülemkogu (ingl European Council) koosneb riigipeadest või valitsusjuhtidest koos oma välisministritega. Euroopa Nõukogus arutatakse majandusliku ja poliitilise integratsiooni põhiküsimusi.
Otsuste tegemise protsess Euroopa Liidus on järgmine. EK algatab EL seaduste tegemise kas omal initsiatiivil, EP või MN nõudmisel. Komisjoni ettepanek läheb kaalumisele MN-sse ja esimesel lugemisel EP-sse, pärast seda teeb tulemustest kokkuvõtte MN, kes arvestab vajadusel vahepeal tehtud ettepanekuid. Seejärel arutab ettepanekut teisel lugemisel parlament, kes võib teha veel muudatusi, need esitatakse MN-le, kes aktsepteerib neid või mitte. Lõpliku otsuse teeb MN.
Euroopa Liidu neli põhivabadust:
1. tööjõu vaba liikumine;
2. elamaasumise, tööleasumise ja firmade asutamise vabadus;
3. teenuste osutamise vabadus;
4. kaupade, kapitali ja maksete vaba liikumine.

Euroopa Liidu õiguse allikad
Üldjoontes võib Euroopa Liidu õiguse jagada kaheks: esmane ja teisene õigus.

Esmase õiguse moodustavad:

  • asutamislepingud, nende protokollid ja lisad;
  • liitumislepingud;
  • kirjutamata õigus (ühenduse tavaõigus, õiguse põhimõtted);
  • rahvusvaheline õigus.

Teisene õigus hõlmab:

  • määrused (kohustavad kõiki liikmesriike);
  • direktiivid (kohustuslik konkreetse liikmesriigi suhtes, kuid vorm ja meetod on vaba);
  • otsused (tervikuna täitmiseks neile, kellele see on adresseeritud;
  • soovitused (ei ole siduvad);
  • arvamused (ei ole siduvad).

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO)
Teise maailmasõja puhkemine diskrediteeris Rahvasteliidu lõplikult. Maailma poliitilistes ringkondades jõuti järeldusele, et Rahvasteliidu asemel on vaja asutada uus organisatsioon.
Pärast mitu aastat kestnud ettevalmistusi jõuti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ingl United Nations Organization - UNO) asutamiseni. 26 . juunil 1945 kirjutasid 51 riiki San Franciscos alla ÜRO põhikirjale. Põhikiri tõlgiti viide keelde (inglise, prantsuse, vene, hiina ja hispaania), millest said ÜRO ametlikud keeled. Hiljem lisandus veel araabia keel. Põhikiri jõustus 24. oktoobril 1945. Seda päeva tähistatakse ÜRO päevana.
ÜRO peamised eesmärgid on järgmised:

  • säilitada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut;
  • arendada riikidevahelisi sõbralikke suhteid;
  • teha rahvusvahelist koostööd majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humanitaarse iseloomuga probleemide lahendamisel;
  • olla keskus, mis kooskõlastaks riikide tegevust nende probleemide lahendamisel.

Praegu on ÜRO-l 186 liiget, Eestist sai ÜRO liige 1991. aastal.
ÜRO struktuur on väga keerukas. Organisatsiooni aluseks on kuus peaorganisatsiooni:
1. Peaassamblee (ingl General Assambly) on ÜRO keskne organ, milles kõik riigid on esindatud ühe häälega. Peaassamblee valib viieks aastaks peasekretäri ja 10 julgeolekunõukogu mittealalist liiget. Peaassamblee pädevusse kuuluvad ka ÜRO eelarve kinnitamine ning liikmemaksu kindlaksmääramine. Peaassamblee korraline istung toimub igal aastal sügisel ja kestab ligi 65 tööpäeva. Tähtsamad organid on Genfis asuv Inimõiguste Komisjon ja ÜRO Desarmeerimiskomisjon.
2. Julgeolekunõukogu (ingl Security Council) on kujunenud ÜRO tähtsamaks otsustusorganiks Sellel on viis alalist liiget: USA, Prantsusmaa, Suurbritannia, Hiina (kuni 1971. aastani Taiwan), Venemaa (kuni 1991. aastani NSV Liit) ja 10 mittealalist liiget, kusjuures nende nimetamisel peetakse silmas territoriaalset printsiipi. Julgeolekunõukogu vastutab rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise eest.
3. Majandus- ja Sotsiaalnõukogu (ingl Economic and Social Council - ECOSOC) vastutab majanduslike ja sotsiaalsete probleemide lahendamise eest.
4. Hooldusnõukogu (ingl Trusteeship Council) ülesandeks on hallata ja iseseisvaks ette valmistada sõltuvaid territooriume.
5. Rahvusvaheline Kohus (ingl International Court of Justice - ICJ), mis tugineb oma otsustes rahvusvahelisele õigusele. ICJ-l on kahesugused funktsioonid:
· teha otsuseid juriidilistes küsimustes, mida riigid vastastikusel nõusolekul annavad talle otsustada;
· anda konsultatsioone juriidilistes küsimustes kõigile ÜRO asutustele. Kohtus on kaebajaõigustes ainult riik, mida esindab tema valitsus. Kohtu poolt süüdi mõistetud riik ei pruugi kohtu otsust aktsepteerida, ta võib selle vaidlustada ja seda mitte täita.
6. Peasekretär ja Sekretariaat. Peasekretär on ÜRO tähtsaim ametnik, kes valitakse Julgeolekunõukogu ettepanekul Peaassambleel viieks aastaks. Tema funktsioonid on haldustehnilised ja poliitilised. Ta on ÜRO poliitiline esindaja kõigis küsimustes.

Lisaks eelnevaile on ÜRO-l rida spetsiaalorganisatsioone, millest suurimad on järgmised:

  • ÜRO Arenguprogramm (UNDP, New York)
  • Toitlustus- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO, Rooma)
  • Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO, Genf)
  • ÜRO Lastefond (UNICEF, New York)
  • Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO, Genf)
  • ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon (UNESCO, Pariis)

13.7. Varia

Kiireim viis sõda lõpetada on see kaotada.
G. Orwell

Üksnes rahu võrdsete vahel on kestev.
W. Wilson

Minu kindel veendumus on see, et inimesed suudavad kokku leppida ainult selles, millest nad ei ole tegelikult huvitatud.
B. Russell

Valitud rahvad on need, kes on alles.
E. Canetti

Diplomaat on inimene, kes mäletab daami sünnipäeva, kuid mitte tema vanust.
Tundmatu

Rahvusvaheline õigus? See on alati see, mida rikuvad teised.
K. Capek

Luure on dzentelmenide tegevusala.
W. Canaris

Riigi välispoliitika on geograafia.
Napoleon

Suured riigid peavad end alati üleval nagu bandiidid, väiksed nagu prostituudid.
S. Kubrik

Igasse lepingusse pange klausel, mida on kerge rikkuda, nii võite murda terve lepingu, kui see on riigi huvides otstarbekas.
Tundmatu

Maailma valitseb jõud, mitte arvamus, kuid arvamus kasutab jõudu.
B. Pascal

Lepingud on nagu roosid ja noored neiud - nad kestavad lühikest aega.
C. de Gaulle

Ajalugu õpetab, et inimesed ja riigid käituvad mõistlikult alles siis, kui nad on ammendanud kõik teised võimalused.
A. Eban

Minule ei sisenda kaksteist tähte teie embleemil üllast mõtet, et Euroopa Nõukogu ehitab maa peale taeva. Maa peal ei saa kunagi olema taevast. Mina näen neid kahtteist tähte meenutamas, et maailm võib muutuda paremaks paigaks, kui meil on aeg-ajalt julgust vaadata üles tähtede poole.
V. Havel

 Järgmine osa - Kirjandus. Lisad  

Tagasi sisukorda

Veel raamatutest