Heiki Raudla - KODANIKU RAAMAT

7.8. Õigused, vabadused ja kohustused Eesti põhiseaduses

Eestis elavate kodanike ja välismaalaste jaoks kehtivad põhiseaduse kohaselt järgmised olulised õigused ja vabadused:

• võrdsus seaduse ees;
• õigus pöörduda kohtusse oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral;
• õigus elule;
• kellegi au ega head nime ei tohi teotada;
• kedagi ei tohi kohelda ega karistada julmalt või tema väärikust alandavalt;
• õigus vabale eneseteostamisele;
• isikupuutumatus: kelleltki ei võeta vabadust muidu, kui seaduses ettenähtud juhtudel ja korras;
• kedagi ei tohi pidada kuriteos süüdlaseks enne kohtu otsust;
• õigus tervise kaitsele;
• õigus kuuluda ühinguisse,
• omandipuutumatus;
• kodupuutumatus;
• liikumisvabadus;
• usuvabadus;
• õigus oma autoriõiguste kaitsele;
• kedagi ei tohi karistada üksnes tema veendumuste pärast;
• sõnavabadus;
• koosolekuvabadus.

Põhiseaduses on ka õigusi, mis mittekodanikele ei laiene:

• ühtki Eesti kodanikku ei tohi Eestist välja saata ega takistada Eestisse asumast (välisriigile võib kodanikku välja anda kui kurjategijat lepingu täitmiseks vastava seaduse alusel);
• ainult kodanikul on välismaal viibides õigus Eesti riigi kaitsele;
• ainult kodanikul on õigus kuuluda mõnda erakonda;
• kodaniku tahte vastaselt ei tohi ametiasutused ja ametivõimud koguda andmeid tema veendumuste kohta;
• vähemalt 18aastasel kodanikul on õigus osaleda riigikogu valimistel ja rahvahääletusel;
• vähemalt 21aastane hääleõiguslik kodanik võib kandideerida Riigikokku ja vähemalt 40aastane sünnipärane kodanik võib kandideerida vabariigi presidendiks.

On ka rahvusliku iseloomuga põhiseaduslikke õigusi:

• igal eestlasel, sõltumata kodakondsusest, on õigus asuda Eestisse;
• igaühel on õigus saada eestikeelset haridust;
• vähemusrahvustel on seaduse alusel õigus luua kultuuromavalitsusi;
• igaühel on õigus pöörduda riigiasutuste, omavalitsuste ja nende ametiisikute poole ja saada vastuseid eesti keeles;
• riigiasutuste ja omavalitsuste asjaajamiskeel on eesti keel.

Lisaks õigustele on loomulikult ka kohustusi:

• kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ja kaitsta Eesti iseseisvust;
• igaüks on kohustatud säästma loodust ja keskkonda ning hüvitama sellele tekitatud kahju;
• kooliealistel lastel on õppimine seaduses määratud ulatuses kohustuslik;
• igaüks on kohustatud tasuma seadusega sätestatud riiklikke makse, lõive, trahve ja koormisi;
• igaüks on kohustatud tasuma omavalitsuste poolt seaduse alusel kehtestatud makse ning täitma samas korras kehtestatud koormisi.
  

7.9. Õigusriik ja võimude lahusus

Õigusriigi põhimõtted hakkasid kujunema juba keskaegses Euroopas, kui riiki hakati vaatlema institutsioonina, mille ülesandeks oli lahendada feodaalisandate omavahelisi konflikte õigluse vaimus.
Mõiste "õigusriik" tähendab sellist riiklikku elukorraldust, mille eesmärgiks on korraldada kodanike elu, lähtudes õigusprintsiipidest. Õigusriigi tunnusteks peetakse:
1. põhiseadust, mis seab riigivõimu tegevusele seaduslikud raamid;
2. garanteeritud kodanikuõigusi;
3. ühiskonna sotsiaalseid probleeme ei tule lahendada mitte üksikjuhtumite kaudu, vaid vastava seadusandlusega ühiskondliku sotsiaalkindlustussüsteemi abil;
4. seaduste kohustuslikkus seadusandlikule ja täitevvõimule;
5. õigus informatsioonile ja selle levitamisele;
6. kodanike vabaduste ja omandiõiguse kaitse riikliku omavoli eest.
Valitsemisvormilt ja poliitiliselt reþiimilt on õigusriik demokraatia. Selle mõiste tänapäevase sisu fikseeris 1997. aastal Parlamentidevahelise Liidu nõukogu Kairo istungjärk dokumendis "Demokraatia ülddeklaratsioon". Deklaratsioon tunnistab demokraatia ühtaegu ideaaliks ja eesmärgiks, mis on rajatud kõikide rahvaste poolt tunnustatud ühistele väärtustele.
Ideaalina on demokraatia kõikjal inimliku väärikuse ja inimõiguste teenistuses, aitab saavutada sotsiaalset õiglust, soodustab majanduslikku ja sotsiaalset arengut, tugevdab ühiskonna ühtekuuluvust ja rahumeelset arengut.
Ka võimude lahusus on traditsiooniliselt õigusriigi printsiibi hulka arvatav põhimõte.
Seegi mõte pole väga uus, kuid selle tõelisele rakendamisele kulus aastasadu. Juba Aristoteles avaldas arvamust, et igas konstitutsioonis on kolm osa, mida seaduseandjail on kasulik kontrollida. Kui nende osadega on kõik korras, siis on ka konstitutsiooniga kõik korras.
Sellest kolmikust üks on avalike huvide üle otsustav instants, teine riigiametnikud ja kolmas õigusemõistmine. Sajandeid hiljem jõudis John Locke enam-vähem samale järeldusele ja veel hiljem sõnastas Charles de Montesquieu võimude lahususe klassikalisel kujul: seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim peavad olema lahutatud. Võimude lahusus ja vastastikune tasakaalustamine on õigusriigi idee elluviimisel kõige olulisem faktor.
Võimude lahususe abil püütakse vältida võimutäiuse kontsentreerumist, sest ainult sel viisil on võimalik riigivõimu seaduse piires hoida. Teine põhjus võimude lahususes on efektiivse tööjaotuse tagamine riigivõimu teostamisel.
Sellisest võimude lahususe kolmikjaotuse põhimõttest lähtuvad tänapäeval kõik arenenud riigid. Sama põhimõte on kirjas ka Eesti Vabariigi põhiseaduses.

7.10. Riigikogu
Eestis nimetatakse parlamenti riigikoguks. Kust pärineb sõna "parlament"? Selle kohta on kaks oletust. Ühed väidavad, et sõna on Inglismaale toonud prantsuse päritoluga normannid, kes prantsuse eeskujul nimetasid parlamendiks kohust. Teised oletavad, et parlament on saanud oma nime sellest, et keskaja kloostris nimetati parlamendiks pärast söömaaega peetud jutuajamist.
Riigikogule kuulub Eestis seadusandlik võim. Riigikogus on 101 liiget, kes valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõttel neljaks aastaks. Riigikogusse võib kandideerida iga vähemalt 21aastane hääleõiguslik Eesti kodanik. Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamisel ja poliitiliste avalduste eest riigikogus või selle organites. Riigikogu liige on puutumatu. Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul. Ka ei tohi riigikogu liige olla üheski muus riigiametis.
Riigikogu:

• võtab vastu seadusi ja otsuseid;
• otsustab rahvahääletuse korraldamise;
• valib vabariigi presidendi;
• ratifitseerib ja denonsseerib välislepinguid;
• annab peaministri kandidaadile volitused vabariigi valitsuse moodustamiseks;
• nimetab vabariigi presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja;
• nimetab Riigikohtu esimehe ettepanekul ametisse Riigikohtu liikmed;
• nimetab Eesti Panga nõukogu liikmed;
• otsustab valitsuse ettepanekul riigilaenude tegemise ja riigile muude varaliste kohustuste võtmise;
• võtab vastu riigi eelarve ja kinnitab selle täitmise aruande;
• esineb avalduste ja deklaratsioonide ning pöördumistega eesti rahva, teiste riikide ning rahvusvaheliste organisatsioonide poole;
• kehtestab riiklikud autasud, sõjaväelised ja diplomaatilised auastmed;
• otsustab umbusalduse avaldamise vabariigi valitsusele, peaministrile või ministrile;
• kuulutab riigis välja erakorralise seisukorra;
• kuulutab vabariigi presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni.

Riigikogu peamine ülesanne on töö seadustega, mis jaguneb kolme järku:

• algatamine;
• arutamine ja vastuvõtmine;
• väljakuulutamine.

Seaduste (eelnõude) algatamise õigus on:

• riigikogu fraktsioonidel;
• riigikogu liikmetel;
• riigikogu komisjonidel;
• vabariigi valitsusel.
  

Seaduseelnõude menetlus

Enamiku eelnõudest esitab valitsus. Esitatud eelnõule määrab riigikogu juhatus juhtivkomisjoni, mis korraldab eelnõu arutamist. Eelnõu tekst koos esitaja seletuskirjaga jaotatakse enne täiskogus arutamist riigikogu liikmetele välja. Täiskogus peab eelnõu enne lõpphääletamist läbima kuni kolm lugemist, kusjuures teist ja kolmandat lugemist võidakse ka veel mitu korda katkestada ning igal lugemisel hääletatakse läbi esitatud parandusettepanekud. Pärast seaduse lõplikku vastuvõtmist hääletamise teel saadetakse see vabariigi presidendile, kel on 14 päeva aega selle väljakuulutamiseks.
Presidendil on õigus jätta seadus kas poliitilistel või juriidilistel põhjustel (näit vastuolu põhiseadusega) välja kuulutamata. Sel juhul saadab ta seaduse koos põhjendustega riigikogule tagasi. Kui riigikogu selle uuesti vastu võtab, siis peab president selle kas välja kuulutama või pöörduma Riigikohtusse, kel on õigus tühistada põhiseadusega vastuolus olevaid seadusi. Kui vaidlusalune seadus aga Riigikohtu arvates vastab põhiseadusele, peab vabariigi president seaduse ikkagi välja kuulutama. Väljakuulutatud seadused avaldatakse Riigi Teatajas. Mõnevõrra teistsugune on olukord välislepingutega.
Kui riigikogu on ratifitseerinud mõne välislepingu, mis on vastuolus mõne Eesti seadusega, siis lepingu sätted kehtivad.
Seaduste elluviimiseks, täiendamiseks ja täpsustamiseks antakse määrusi. Kõige tavalisemad on määrused, mida antakse seaduse täitmiseks seaduse enda alusel. Eestis teevad seda üleriigilistes küsimustes valitsus ja ministrid ning kohalikes küsimustes omavalitsuste volikogud.
Teatud hädaolukordades võidakse täitevvõimule seadusandlikke volitusi anda. Näiteks kui riigikogu ei saa koguneda, siis võib president koos riigikogu esimehe ja peaministriga anda välja seaduse jõuga seadlusi. Seadlusega ei saa kehtestada, muuta või tühistada põhiseadust ega ka riigimakse ja riigieelarvet puudutavaid seadusi ning nn 51 poolthääle seadusi.
Mahukamaid määrusi kutsutakse määrustikuks. Kui määrusel on eriotstarbeline sisu, siis nimetatakse seda põhimääruseks. Peale määruste on olemas veel korraldused, otsused, käskkirjad ja ettekirjutused. Neid annavad välja riigi ja omavalitsuse organid ning ametiisikud seaduste ja määruste alusel.

7.11. Vabariigi president
Esimene Eesti Vabariigi president oli Konstantin Päts (alates 24. aprill 1938). Pätsi presidendiaeg lõppes koos Eesti okupeerimisega NSV Liidu poolt. Taas valiti president 6. oktoobril 1992. aastal. Et keegi neljast kandidaadist (Arnold Rüütel, Rein Taagepera, Lennart Meri ja Lagle Parek) ei saanud esimeses voorus (otsevalimine rahva poolt) absoluutset enamust, läks otsustamisõigus Riigikogu kätte, kes pidi valima kahe enam hääli saanud kandidaadi, Meri ja Rüütli vahel.
Riigikogu toetas Lennart Meri kandidatuuri. Erandkorras valiti president neljaks aastaks. 1996. aastal valis valimiskogu Meri presidendiks järgmiseks viieks aastaks. 8. oktoobril 2002 valis valimiskogu Eesti Vabariigi presidendiks Arnold Rüütli. Ühte ja sama isikut on võimalik valida presidendiks vaid kaheks ametiajaks.
Vabariigi presidendi kandidaadiks võib saada sünnilt Eesti kodanik, kes on vähemalt 40 aastat vana. Tema ülesseadmise õigus on vähemalt viiendikul riigikogu koosseisust. President valitakse viieks aastaks salajasel hääletamisel ja valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt hääletab vähemalt 68 riigikogu liiget. Kui Riigikogu sellega hakkama ei saa, valib presidendi valimiskogu, kes koosneb riigikogu liikmeist ja kohalike omavalitsuste esindajatest. Kui ka valimiskogul ei õnnestu presidenti valida, läheb otsustamine taas riigikokku tagasi.
Et sellisel süsteemil on mitmeid puudusi, on viimasel ajal hakatud järjest rohkem rääkima presidendi otsevalimise vajadusest. Viimane aga eeldab põhiseaduse muutmist ja seetõttu on selleks vajalik poliitiliste jõudude suur üksmeel riigikogus.
Vabariigi president on Eesti riigipea. Tal on põhiseaduse alusel 20 ülesannet või pädevust, kuid olulisemad neist on järgmised:

• esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises;
• nimetab ja kutsub Vabariigi Valitsuse ettepanekul tagasi Eesti Vabariigi diplomaatilisi esindajaid ja võtab vastu Eestisse akrediteeritud esindajate volikirjad;
• kuulutab välja Riigikogu korralised ja erakorralised valimised;
• kuulutab välja seadusi (võib ka välja kuulutamata jätta) ning kirjutab alla ratifitseerimiskirjadele;
• algatab põhiseaduse muutmist;
• nimetab ametisse ja vabastab ametist valitsuse liikmeid;
• nimetab Eesti Panga nõukogu ettepanekul ametisse Eesti Panga presidendi;
• nimetab Riigikohtu ettepanekul kohtunikud;
• teeb Riigikogule ettepaneku Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ning kaitseväe juhataja või ülemjuhataja ametisse nimetamiseks;
• annab riiklikke autasusid, sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid;
• vabastab süüdimõistetuid nende palvel armuandmise korras karistuse kandmisest või kergendab karistust;
• annab välja seadlusi jne.
  

7.12. Õiguskord ja õigussüsteemid
Õiguseks nimetatakse mingis ühiskonnas kehtivate ettekirjutuste ja käitumisnormide kogumit. Ürgühiskonnas olid ühesugused käitumisnormid levinud peamiselt sugukonniti, tegemist oli kombe- ehk tavaõigusega. Õigusest erinev arusaamine põhjustas sageli sugukondadevahelisi konflikte.
Riikide ja kõrgtsivilisatsioonide kujunedes tegi suure sammu edasi ka õiguse areng. Valitsejad püüdsid kehtestada üleriigilisi õigusnorme (Hammurabi seaduste kogu XVIII sajandil eKr, Moosese seadused XIII sajandil eKr). Antiik-Kreekas sai tuntuks Soloni seaduste kogu, kus hakati õigust kirja panema ja ühtlustama.
Soloni seadustekogu keelustas lihtkodanike vaesumise tõttu pinevaks probleemiks tõusnud võlaorjuse, lõi õiguslikud alused panganduse arenguks ja tegi võimalikuks äriühingute loomise.
Kriminaalõigusele oli tollal omane, et süüdlasele tuli tekitada samasugust varalist ja kehalist kahju, nagu ta oli ise teinud ("silm silma, hammas hamba vastu").

Rooma õigus

Rangelt võttes tähendab rooma õigus Rooma linna ja impeeriumi õigussüsteemi, alates linna asutamisest (pärimuse kohaselt 753. aastal eKr) kuni Lääne-Rooma riigi hävitamiseni barbarite poolt (476. aastal pKr) või Bütsantsi (Ida-Rooma) vallutamiseni türklaste poolt 1453. aastal. Rooma õigus on jurisprudentsi ajaloos etendanud niivõrd olulist osa, et sageli nimetatakse rooma õiguseks tsiviilõigust üldse.
Algselt kohandati Rooma õigust üksnes oma linnriigi kodanike suhtes, millest tulenebki mõiste tsiviilõigus (lad jus - õigus, civis - kodanik). Roomlased läksid ajapikku tavaõiguselt (s.o kirjutamata õigus) üle kirjalikule õigusele.
Algul olid õiguse allikateks rahvakoosolekute poolt vastuvõetud ja ametiisikute (magistraatide) korraldused (ediktid). Hiljem sai peamiseks õigusloojaks keiser. Bütsantsi keisri Justinianuse (527-565) korraldusel koostati süstematiseeritud kodanike õiguste kogu (corpus juris civilis). Rooma õigus eristas avalikku ja eraõigust. Eraõigus korraldab inimeste eraiseloomuga vahekordi, avalik õigus normib riigivõimu ja üksikisiku vahekordi, milles üksikisik allub riigivõimule.

Õigussüsteemid ja õigusharud

Õigussüsteemiks nimetatakse teatud kindlas ühiskonnas kehtivaid õigusnorme, mis moodustavad omavahel haakuva terviku. Riikide õigussüsteemid on küll erinevad, kuid sarnasuste järgi liigitatakse neid suuremateks õigussüsteemideks. Tänapäeval domineerivad maailmas mandrieuroopa, anglosaksi ja islami õigussüsteemid. (XIX sajandil eristusid kaks mandrieuroopa õigussüsteemi: romaani ehk prantsuse ja germaani ehk saksa õigussüsteemid. Saksa õigussüsteemi on omaks võtnud ka Eesti.)
Kui kirikule ja ladina keelele tuginev Euroopa ühtsus kadus, asusid mitmed rahvusriigid oma õigust kodifitseerima, s.t ühte valdkonda reguleerivad normid paigutati terviklikesse seadusekogudesse - koodeksitesse ehk seadustikesse.
Eraõigus jaguneb järgmiselt:

• tsiviilõigus;
• kaubandusõigus;
• majandusõigus.

Neist mahukaim on tsiviilõigus, mis normib üldisi inimestevahelisi suhteid ja jaguneb nagu teisedki harud veel omakorda mitmeteks õigusharudeks (võlaõigus, asjaõigus, perekonnaõigus ja tööõigus). Tööõigus reguleerib tööandja ja töötaja vahelisi, eeskätt töölepingust tulenevaid suhteid.

Avalik õigus jaguneb järgmiselt:

• riigiõigus;
• haldusõigus;
• finantsõigus;
• kirikuõigus;
• kriminaalõigus;
• protsessiõigus jne.

Eesti õigussüsteemi areng

Alates XIII sajandist kuulub Eesti ala mandrieuroopa õiguse areaali. Talurahvakohtutes osalesid mõisniku kõrval autoriteetsetest talupoegadest kaasistujad. Linnades kuulus kohtuvõim raele. Põhja-Eesti linnades kehtis Lübecki õigusest arenenud Tallinna õigus, Lõuna-Eestis oli aga jõus Hamburgi õigusest arenenud Riia õigus. Aadlike üle mõisteti kohut maaisanda ja tema vasallkonna poolt moodustatud kohtutes, mis juhindusid Saksa päritolu rüütliõigusest. Vaimulikke kohtuasju arutati piiskoplikes kirikukohtutes katoliku kiriku õiguse alusel.
Rootsi ajal hakkas Eestis suuremat mõju avaldama Rooma õigus. Venemaa võimu alla sattumine (1710) ei toonud kohtu- ja õiguskorda olulisi muudatusi.
Seaduste kodifitseerimine jõudis Eestisse 1863. aastal, mil jõustus Balti kubermangude tsiviilseadustik (nn Balti eraseadus). Üheks olulisemaks vana õiguskorra aluseid muutvaks artikliks oli 1920. aasta seisuste kaotamise seadus. Eesti enda tsiviilseadustiku eelnõu jäi 1940. aastal alanud nõukogude okupatsiooni tõttu vastu võtmata.
Sõjaeelsel iseseisvusajal võttis Eesti Vabariik üle tsaariaegsed seadused, taasiseseisvunud Eesti ei saanud kasutada nõukogude seadusandlust, ent ka sellele eelnenud oma seadus paljuski enam ei sobinud.

Muud õigussüsteemid

Anglosaksi ehk inglise õigussüsteem kehtib eeskätt ingliskeelsetes maades. Võrreldes mandrieuroopa süsteemiga on tal järgmised erinevused:

• koodeksite puudumine;
• õigusaktide suur hulk;
• suulise tavaõiguse suur tähtsus;
• Rooma õiguse vähene mõju.

Anglosaksi maades luuakse õigust ka kohtuotsusega, seda siis, kui seadusandlus on puudulik. Kohtuotsus omandab sel juhul seaduse jõu, sest sellega on loodud pretsedent, mida sarnastel juhtumitel hakkavad järgima ka kõik teised kohtud. Kriminaalkohtus on seal keskne koht vandemeestel (neid on tavaliselt 12), keda valitakse hääleõiguslike kodanike seast näiteks loosi alusel. Kõigepealt ütlevad vandemehed, kas kohtualune on süüdi või mitte, ja alles siis võib kohtunik määrata karistuse.
Usulistest õigussüsteemidest on kõige levinum islamiõigus ehk ðariaat.
Islamiõigus jagab kõik inimeste teod viide liiki: kohustuslikud, soovitavad, ükskõikseks jätvad, ebasoovitavad ja keelatud. Islami kriminaalõigus on arhailine, karistuste hulka kuuluvad näiteks piitsutamine, käe maha raiumine ja kividega surnuksloopimine. Lääne õigussüsteemidest on silmatorkavalt erinevalt normitud perekonnasuhted. Abielu kujutab endast mehe ja tema äia vahelist tehingut. Islamiõigus nagu teisedki usulised õigussüsteemid ei seo end kindla territooriumiga.
Tänapäeval hakkab Euroopas järjest enam levima ka euroõigus (Euroopa Liidu õigusaktid).
Võrdluseks tasub meenutada Eestis veel tosin aastat tagasi kehtinud nn sotsialistlikku õigussüsteemi. Välja võib tuua järgmist:

• õiguse jagamist avalikuks ja eraõiguseks ei tunnistatud;
• õigusemõistmisele avaldasid mõju parteiorganite seisukohad (nn telefoniõigus);
• kohtunike eluaegsuse põhimõtet ei tunnustatud;
• riigiomandi vastu suunatud kuritegusid karistati rangemalt kui isikliku vara vastu suunatuid.
  

7.13. Eesti kohtusüsteem
Niipea kui Saksa okupatsioon 1918. aasta lõpus hakkas kokku varisema, asus Eesti Ajutine Valitsus peale muu korraldama ka kohtuala. Kohtuminister andis 2. detsembril 1918 korralduse enne revolutsiooni Eestis asunud kohtuasutuste tegevusse astumiseks.
Õige pea tehti ka kohtukorralduses rida muudatusi. Vallakohtud kaotati, poliitilised ja vaimulikud kohtuasjad allutati üldistele kohtutele. Eestis kujunes välja kolmeastmeline kohtusüsteem.
Tsaariajaga võrreldes muutus Eesti kohtusüsteem üsna vähe. Rahukogud võtsid üle ka Tallinna ja Riia ringkonnakohtute funktsioonid. Peterburi Kohtupalati ülesanded läksid Kohtupalatile Tallinnas ja Vene Senati rolli hakkas täitma Riigikohus Tartus.
Kokkuvõttes oli Eesti üldkohtute süsteem järgmine.
Väiksemais tsiviil- ja kriminaalasjus oli esimeseks astmeks rahukohtunik, teiseks rahukogu ja kolmandaks Riigikohus. Suuremais tsiviil- ja kriminaalasjus oli esimeseks kohtuks rahukogu, teiseks Kohtupalat ja kolmandaks Riigikohus. Esimene Riigikohtu istung toimus 14. jaanuaril 1920 Tartu raekoja saalis.
1935. aastal nimetati rahukohtunikud ümber ringkonnakohtunikeks, rahukogud ringkonnakohtuteks ning Kohtupalat Kohtukojaks. Riigikohus viidi Tartust Tallinna.
Eesti praegune kolmeastmeline kohtusüsteem loodi 1993. aastal.

• Esimese astme kohtud on maa-, linna- ja halduskohtud.
  Maa- ja linnakohtud arutavad kõiki tsiviil- ja kriminaalõiguslikke asju. Maakohtud asuvad igas maakonnas, linnakohtud aga kolmes suuremas linnas (Tallinn, Kohtla-Järve ja Narva). Tsiviilprotsessi korras lahendatakse eraõiguslikke asju. See on eravaidlus hageja ja kostja vahel.
  Tõendite muretsemine ja tunnistajate leidmine on jäetud protsessi osaliste endi hooleks. Kriminaalprotsessi ülesandeks on teha kindlaks, kas kohtualune on süüdi või mitte ja süü korral määrata karistus. Kohtualuse ja kannatanu kõrval osalevad protsessis veel kaitsja ja süüdistaja. Maa- ja linnakohtute struktuuri kuuluvad kinnistusametid, registriosakonnad ja kriminaalhooldusosakonnad.
  Halduskohtud arutavad kaebusi ja proteste riigivõimu- ja omavalitsusorganite ning ametiisikute vastu, samuti haldusõigusrikkumisi (näiteks heakorraeeskirja rikkumist). Halduskohtud asuvad Tartus, Tallinnas, Pärnus ja Jõhvis. Halduskolleegiumid, kus vaadatakse läbi haldusasju apellatsiooni korras, asuvad Tartu ja Tallinna ringkonnakohtu juures. Igal halduskohtul on oma tööpiirkonnad.
• Ringkonnakohtud ehk teise astme kohtud.
  Esimese astme kohtute peale saab apellatsiooni korras edasi kaevata ringkonnakohtusse (Tartus, Tallinnas ja Rakveres). Igal ringkonnakohtul on oma tööpiirkonnad. Seal vaatavad kaebuse läbi tavaliselt kolm kohtunikku. Esimese astme kohtu otsus kas tühistatakse, muudetakse või jäetakse samaks.
• Riigikohus
  Teise astme kohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtusse (asub Tartus). Riigikohus ei hakka uuesti läbi vaatama faktiliste asjaolude õigsust, mille alusel alama astme kohus otsuse langetas. Arutatakse tavaliselt seda, kas ringkonnakohus kohaldas karistuse määramisel seadust õigesti ja pidas kinni protseduurireeglitest. Riigikohus võib jätta otsuse muutmata, seda muuta või tühistada ning saata tagasi uuesti arutamiseks. Riigikohtu otsus on lõplik.

Riigikohtus on kassatsioonikaebuste selekteerimiseks ette nähtud loakogu. Loakogu pädevuses on otsustada küsimuse üle, kas asja hakatakse Riigikohtus üleüldse lahendama või mitte. Loakogu ei moodusta omaette kohtuastet. Riigikogus tegutseb järgmises koosseisus: tsiviilkolleegium, kriminaalkolleegium, halduskolleegium, põhiseadusliku järelevalve kolleegium ja Riigikohtu üldkogu.
Riigikohus täidab ka põhiseaduslikkuse järelevalve ülesandeid. Niisuguseid kohtuasju arutatakse juhul, kui:

• alama astme kohus on jõudnud kohtuasja arutamisel järeldusele, et seadus või mõni muu õigusakt on põhiseadusega vastuolus;
• õiguskantsler on mingi õigusakti põhiseadusele vastavuse vaidlustanud, akti vastuvõtja pole seda aga õiguskantsleri ettepanekule vaatamata 20 päeva jooksul muutnud;
• vabariigi president on jätnud teist korda välja kuulutamata riigikogus vastuvõetud seaduse ja pöördunud Riigikohtusse, kontrollimaks, kas see on vastavuses põhiseadusega.

Eesti vabariigis mõistab õigust kohus. Kohtualune ei pea oma süütust tõestama. Kohus saab määrata karistusi üksnes seaduse piirides, mingi teine võim seda karmistada ei saa. Siiski on riigipeale antud õigus armuandmise korras kohtu määratud karistust vähendada. Ka Eesti presidendile kuulub armuandmise õigus.
Kohtunik nimetatakse ametisse eluaegsena. Riigikohtu esimehe kandidaadi esitab riigikogule president. Ülejäänud Riigikohtu liikmed määrab ametisse riigikogu Riigikohtu esimehe ettepanekul. Kõik muud kohtunikud nimetab ametisse president Riigikohtu ettepanekul. Kohtunikud peavad olema juriidilise kõrgharidusega, nad ei tohi kuuluda erakonda, olla volikogude liikmed ega aktsiaseltside või osaühingute asutajad ega juhatuse liikmed.
Maa- ja linnakohtud võivad tsiviil- ja kriminaalasja arutamise juurde kutsuda ka kaks kaasistujat. Kohtu kaasistujad valib 5 aastaks kohaliku omavalitsuse volikogu vallavanema või linnapea ettepanekul, kuid nende kandidatuurid tuleb enne kooskõlastada kohtu esimehega. Maa- ja linnakohtute juures asuvad kinnistusametid ning registriosakonnad.