Kriis ja kriisisolija abistamine - Õppematerjal haige hooldajale

I ŠOKIETAPP

Ebatavalise ja tugevatoimelise psühhoemotsionaalse stressori tagajärjel areneb sageli äge stressreaktsioon. Tugevale traumale reageerib inimese psüühika šokiseisundiga, mida iseloomustab psüühika erinevate tasandite - teadvuse ja tunnete vastuolu. Käitumine võib paista väliselt rahulik. Inimene näeb, kuuleb ja teab, mis on juhtunud, kuid ei taha seda uskuda.
Äge stressreaktsioon on raske, aga mööduv häire, mis areneb vastusena erakordselt tugevale psüühilisele stressorile ja vaibub tavaliselt tundide või päevade vältel.
Tugevaks stressoriks on tavaliselt midagi, mis ohustab inimest - nagu looduskatastroof, sõda, raske terviserike, õnnetused, kallaletung, vägistamine, tulekahju kodus, töö kaotus, järsk muutus suhetes või sotsiaalses staatuses, näiteks lähedase kaotus.
Šokiseisundis võivad ilmneda mistahes reaktsioonid. Inimene ei suuda toimuvat läbi töötada, valitseb tõeline kaos.
Tavaliselt ilmneb üks või mitu tunnust: eitamine, ebatõelisuse tunne (kõik toimuks nagu unes või filmis), muutunud aja- ja ruumitaju (aeg liigub kas väga kiiresti või väga aeglaselt, teravnenud aistingud või tuimus, üliaktiivsus, paanika, apaatia, jäigastumine, oksendamine jm. kehalised sümptoomid. Sümptoomid varieeruvad laias ulatuses:

• Algstaadiumis esineb tavaliselt nõutus, tähelepanu ahenemine, segasus.
• Mõne jaoks langeb kogu senine maailm kokku, tekivad viha ja agressiivsus, tegevus ja tunded väljuvad kontrolli alt.
• Mõni näib väliselt tasakaalukas, aga ei suuda juhtunut uskuda. Väga paljudel esineb probleemi alateadlikku väljatõrjumist.
• Sellele võib järgneda isoleerimine ümbritsevast situatsioonist või rahutus ja hüperaktiivsus.
  Mõnikord ei suudeta liikuda, kuigi füüsilisi takistusi selleks pole.
• Aga võib ka tekkida apaatia, s.o. psüühiline kokkuvarisemine, kus energia ja tegutsemisvõime on piiratud - näiteks inimene lihtsalt istub ja vaatab ühte kohta, temaga ei saa kontakti.
• Inimene võib muutuda üliaktiivseks, ülijutukaks, võib areneda paanika, arukas tegevus pärssub, võib esineda ka paanilise hirmu sümptoome - nagu südamepekslemine, higistamine ja kuumahood.
• Võime arukalt mõtelda ja tegutseda on puudulik, šokis olija võib tegutseda mitte sihipäraselt, näiteks joosta telefoniputkast mööda palju kaugemale majja helistama. Arusaamine olukorrast on puudulik, võidakse tegutseda ebaloomulikult.
• Võib esineda mälulünk traumeeriva sündmuse suhtes.

Sümptoomid ilmnevad tavaliselt mõne minuti jooksul vastusena stressorile ja kaovad mõne tunniga, vahel 2-3 päevaga.
Sümptoomid on väga muutlikud. Kui stressor kõrvaldatakse, siis vaibuvad kohe. Kui stress on kestev, oma olemuse tõttu kõrvaldamatu, siis hakkavad sümptoomid nõrgenema 24-48 tunni möödudes.
Kui inimene on kurnatud, tabab teda häire kergemini.
Jälle peab mainima, et inimesed on erinevad, individuaalne haavatavus on erinev ja kõigil ei arene ka erakordselt tugeva stressi puhul ägedat stressreaktsiooni.

KUIDAS AIDATA ŠOKISEISUNDIS INIMEST?

o Hoia käest või õlgadest, inimlik lähedus rahustab ja loob turvalisustunde. o Anna vaba voli kõnelda ja küsida. Anna küsimustele alati vastuseid, kuid hoidu vägivalda puudutavastest ja õudust äratavatest üksikasjadest. o Aktsepteeri tema käitumisviisi, talu reaktsioone, olgu see või raev. o Inimene vajab teiste lähedust, emotsionaalset tuge ja abi sageli isegi söömise, joomise, riietumise juures, kuna ta ei suuda ise nendele tegevustele piisavalt keskenduda. o Ära noomi teda. ("Mis see siis olgu, võta end kokku", "Saa üle" jne.) o Üliaktiivsuse korral anna šokis inimesele kergeid ülesandeid, lase kellegi saatel ringi liikuda. o Liikumisvõimetu ja apaatne kata soojalt, sest tal võib esineda vappekülma.

Šokiseisundis inimene vajab kedagi enda kõrvale, kedagi, kes teda toetaks. Nõu andmine ei aita, ole lähedal.

II REAKTSIOONIETAPP

See etapp võib kesta mõnest nädalast isegi mõne aastani. Juhtunu hakkab tasapisi teadvusse jõudma ning sellega kaasneb kurbus ja lein. Inimene hakkab juhtunut läbi töötama, ikka ja jälle tuleb šokki tekitanud sündmus meelde ning ta analüüsib seda oma mõtetes pidevalt. Läheb aega, enne kui ta lepib selle kui paratamatusega.

Reaktsioonifaasi peamine probleem on suur segadus tunnetes. Kurbusega ja leinaga kaasneb sageli viha, süütunne, häbi, süüdistused enese ja teiste aadressil, soov juhtunule seletusi ja põhjusi leida, masendus.
Väsitavast emotsionaalsest protsessist püütakse hoiduda, kasutades psühholoogilisi kaitsemehhanisme:

• Võidakse käituda lapsikult, esineb abitus vormis "Vaene mina";
• Esineb üksijäämise ja hüljatud tunne "Minust ei hoolita", "Teil pole vähki", "Te pole last kaotanud", "Te ei mõista";
• Isoleeritakse ennast oma tunnetest - tekib sisemise tühjuse tunne. Näiteks räägitakse probleemist nii, et mingeid emotsioone ei vallandu või tegutsetakse matuste korraldamisel nagu robotid;
• Eitatakse - probleemi, haigust, puuet pole olemas. Arstid eksivad;
• Omistatakse süü keskkonnale, oma tunde teistele;
• Võib esineda agressiivsus teiste suhtes, nende süüdistamine, aga ka enesepõlgus "Olen selle ära teeninud";
• Püütakse ratsionaliseerida. Räägitakse haiguste põhjustest, pärilikkusest jm., kuid mitte sellest, kuidas lähedast aidata. See on viis mitte rääkida probleemist;
• Põgenetakse töösse;
• Tehakse ennast haigeks, põgenetakse haigusesse.

Keegi ei suuda lõputult kanda endas viha, kurbust, süütunnet ning seepärast hakkab inimene kasutama psühholoogilisi kaitseid.
Inimene vajab kaitseid siis, kui tunded muutuvad väga tugevaks või kui need pole ümbruse poolt aktsepteeritavad. Sageli nõuab keskkond tunnete peitmist, allasurumist. Ümbrus aktsepteerib tundeid, aga ainult siis, kui need ei kesta liiga pikalt. Kui see etapp läheb pikale, siis hakkavad teised inimesed kriisisolijast eemale hoidma. Selles etapis on sageli unehäired, tuleb ette ka krooniliste haiguste ägenemist või uusi tervisehäireid.

ISELOOMULIKUD TUNDED REAKTSIOON1ETAPIS

VIHA
Inimene ei saa ka ise aru, miks ta on nii vihane. Mis on selle põhjuseks? Ei tohiks ju olla vihane näiteks puudega lapse või haige ema peale. Viha võib vallanduda arsti, õe, sugulase või mistahes muu inimese peale. Ta vajab lihtsalt viha väljendamiseks põhjust.
Teda vaevavad küsimused: "Miks just mina? Miks just minu laps? Mis ma halba olen teinud?
Teised on olnud halvemad, aga nendega seda ei juhtunud "

HIRM
Surmasuus olnud või oleval inimesel kujuneb välja tugev hirmutunne. Hirm pääseb valitsema eelkõige siis, kui inimene on üksi, kui tal pole midagi teha. Hirmu tõttu tekivad uinumis-ja unehäired, nagu rahutu uni, sagedased ärkamised, painavad unenäod. Pideva hirmu tõttu inimene väsib ning muutub kergesti ärrituvaks.

KURBUS
Lähedase inimese kaotanu tunneb suurt kurbust, mis on eriti intensiivne üksi olles: ta võib hakata nägema viirastusi, lahkunud inimesi, kuulina nende samme või hääli tühjas toas. Esinevad painavad unenäod. Kui inimene on ise läbi elanud õnnetuse, siis võivad elustuda õnnetusega seotud emotsioonid, ta võib elada üha uuesti läbi traumeerivat sündmust.

SÜÜ
Inimene võib pidada ennast juhtunus süüdlaseks, võib süüdistada selles teisi. Süütunne ja kurbus puudutab väga tugevalt enesehinnangut (eneseaustust). Otsitakse vastust küsimusele "Kes on süüdi?".
Inimene ju unistab heast ja ilusast elust, loodab parimat. Kui juhtub vastupidine, siis on seda raske vastu võtta. Unistused purunenud, jääb ebaedu ja ebaõnnestumise tunne. Sageli tekivad ka pinged pereliikmete vahel.

KUIDAS INIMEST REAKTSIOONISTAADIUMIS AIDATA?
Süütunde võib ära võtta reaalse info andmisega selle kohta, mis tegelikult on juhtunud. Seda on raske teha, sest alguses ei saa inimene aru muud, kui et on juhtunud midagi halba.

Reaktsioonistaadiumis tuleb inimesega korduvalt rääkida. On normaalne, et info ei jõua esimestel kordadel kohale. Tuleb võtta aega, selgitamist ei saa teha kiirustades. Ta tahab kuulda veel kord, et ta polnud süüdi. Vestluse käigus aidatakse taastada sündmuse ajaline järjestus. Juhtunust tervikliku pildi loomine aitab painavatest mõtetest vabaneda. Inimene vajab väga konkreetseid vastuseid sellele, miks just nii läks. Ära unusta, et sa annad nii sõnaliselt kui ka mittesõnaliselt infot. Sinu mittesõnaline keel peab väljendama sama, mida sõnades räägid.

Hirm, kurbus ja süütunne on piinavad tunded. Neid on raske taluda ja nad mõjutavad inimese elu niikaua, kui inimene on nende võimuses. Nendest vabaneda või nende üle kontrolli saavutada on võimalik ainult neid tundeid "läbi töötades". Parim abistaja on mõistev lähedane inimene või hea sõber. Reaktsiooniperioodil on vaja kedagi, kes inimese tundeid mõistaks ega põrkuks eemale, kui ta neid väljendab.

ON RASKE OLLA LÄHEDANE KELLELEGI, KES ON KRIISIS.
Me ütleme: "Ära nuta, see pole probleem". Aga see on probleem ja nutta on vaja.
Tunnete väljendamisel antav abi tähendab ennekõike ÄRA KUULAMIST. Tähtis on see, et abistajat saab usaldada ja loota temale, et inimene saaks ennast avada ja oma probleemidest rääkida.

Vestluse käigus püütakse saavutada seda, et inimene väljendaks oma tundeid ja mõistaks, et need on loomulikud ja normaalsed. Nutmisest on abi. Kui rääkimine vallandab tugevad tunded, siis lase neil vabalt väljenduda. Nutmine ja hirmust kõnelemine toovad kergendust. Käsi abistava õlgadel või tema käest kinnihoidmine loovad turvalisustunde.
Igal inimesel on õigus olla kurb, eriti neil, kel surm ees seisab või kellelt viis surm lähedase. Ära keela kurbuse märkide väljanäitamist, pisarate valamist.
Ka agressiivsus on loomulik viis tunnete väljendamiseks kriisis. Selline tundepurse võib olla heidutav, aga sellese tuleb suhtuda rahulikult, ei tohi reageerida ärritatult ega võtta seda kui enda vastu suunatut. Kriisisolija pole vihane sinu peale. Pea meeles, et see möödub ja sellest võib olla inimesele abi tema ahastuses. Ta vajab võimalust viha välja elada. Sina pead temale rahustavalt mõjuma.

Peamine viha põhjus on kontrolli kaotus oma elu üle, frustratsioon sellest, et plaanid ja unistused täitumata jäävad. Kui viha põhjuseks on kontrolli kaotus, on võimalik aidata leida alasid, mida inimene veel saaks kontrollida. Ei tohi olla pealesuruv, väljendustes tuleb olla ettevaatlik. Ära unusta, et inimene vajab vahel ka üksindushetki ja vaikust. Sa võid teda ka vahel üksi jätta. Aita kriisisolijal leida jõuvarusid, mille abil edasi minna.

III KRIISIST TOIBUMISE ETAPP
MÕISTMINE tekib alles siis, kui inimene on juba natuke kohanenud oma olukorraga. Ta hakkab huvi tundma igapäevaelu ja tuleviku vastu, taastuma hakkab enesevalitsus, inimene mõistab kujunenud olukorrad.

LÄBITÖÖTAMINE
Töötatakse läbi kriisi põhjused, juhtunu aktsepteeritakse oma elu osana, lepitakse sellega, et elu on purunenud. Kurbus ja viha töötatakse läbi. Sõlmitakse rahu iseendaga ja maailmaga, depressioon väheneb.
Lepitakse sellega, mis tegemata jäi, ollakse nõustunud oma saatusega.

Seni keskenduti vaid kriisi põhjustanud asjale, nüüd suundutakse tulevikku. Alles selles perioodis hakkavad inimesed mõistma, mis juhtus ja miks nii juhtus, milline on tulevik talle endale või tema pereliikmele.
Mõeldakse realistlikult teiste võimalust peale, selle peale, kas saab veel midagi teha ja hakatakse seda proovima.
Kogu selle aja püsib psüühilise trauma järelmõju ja inimene vajab abi.

KRIISIST TOIBUMINE tähendabki tähelepanu suundumist tänasesse ja homsesse päeva, seda, et hakatakse küsima endalt, kuidas edasi elada.
Mida mõistvam on olnud abi reaktsioonifaasis, seda kiirem ja täielikum on toibumine.
Traumaatilisele sündmustele mõtlemine ei tekita enam nii tugevaid tundeid kui varem.
Hakatakse huvi tundma suhete ja hobide vastu.
Toibumisfaas võib kesta aastaid, võib ette tulla tagasilanguse perioode, mil inimene otsekui küsib endalt, kas tal on ikka õigus jälle rahul ja õnnelik olla. Leskedeks jäänud inimesed satuvad sel ajal sageli haiglasse.

MIDA TEHA KRIISIST TOIBUMISE PERIOODIL AITAJANA?

Inimene vajab, et oleks keegi, kes kuulab ta küsimusi ja aitab leida vastuseid. Keegi, kes suudab ta juttu kuulata kasvõi 10 korda järjest. Kahes eelmises perioodis ei suudeta näha teisi, kellel on samad probleemid. Enda probleem on olulisem ja sellepärast ei taheta võtta teiste probleeme enda kanda. Selles perioodis esineb vajadus kohtuda inimestega, kellel on samad probleemid, saada neilt õpetust, mõistmist. Nüüd võib organiseerida kohtumisi inimestega, kellel on sarnased probleemid.

See periood teeb inimesele valu, kuid aitab kasvada ja areneda.
Inimene hakkab kriisist üle saama, aga puue, probleem või haige pereliige on kogu aeg kõrval ja tuletab seda meelde. Traumat tuletavad meelde ka teatavad tähtpäevad. Kolme esimese perioodi läbimine võtab aega umbes 1 aasta.

IV SUUNA VALIMISE ETAPP
Inimene kohaneb kriisiga, võtab uue olukorra omaks. Ta aktsepteerib ennast sellisena, nagu ta on, otsib muutunud olukorras sobivaid käitumis- ja tegutsemisviise, eneseteostuse võimalusi. Võib juhtuda, et inimene peab haiguse tõttu ametit vahetama. Algul võib see tunduda katastroofina, kuid uus amet võib tuua uue elukogemuse, võib olla talle hoopis and.
Pärast kriisiseisundist väljumist kujundatakse omandatud kogemuste alusel uued elupõhimõtted ja inimese psüühika võib olla tugevam. Selles staadiumis ei vajata erilist abi, psüühiliselt kosununa tullakse toime oma jõududega.

o Täielik toibumine annab inimesele uue kogemuse iseendast ja võib kaasa tuua elukvaliteedi märgatava tõusu.
o Kriisi lõppedes võib elutase taastuda enam-vähem endisel tasemel.
o Elutase võib jääda ka endistest tunduvalt madalamale jääknähtude tõttu.

Kriisis on ka midagi positiivset. Alati on, mida õppida ja inimene võib saada kogemuse võrra rikkamaks.
Tavaliselt teeb esimene kriis inimese tugevamaks, et elada ülejärgmisi kriise. Mida rohkem on inimene kriise kogenud, seda kergemini tuleb ta järgmisest kriisist välja.

KUIDAS AIDATA INIMEST SUUNA VALIMISE PERIOODIL?

Uute lahendusvõimaluste otsimine. Arutage kättesaadavate lahendusviiside üle, tooge välja positiivsed asjaolud. Toimetulekuvõime suurendamine. Kui inimesel on erinevaid viise toimetulekuks, siis kukub ta alati jalgadele nagu kass. Pakkuge kättesaadavat toetust. Andke informatsiooni selle kohta, kelle poole võiks pöörduda, kust abi saada. Aidake loobuda ebareaalsetest nõudmistest ja ootustest. Aidake näha teisi võimalusi. Üksi inimene elumõtet ei leia. Lükake ümber seisukohad nagu: "Liikumisvõimetuna pole elu". Aidake näha uusi võimalusi, aidake näha olukorda laiemalt, et saaks tekkida uus lootus. Kui tema ei usu, tuleb Sinul uskuda tema eest.

Kui reaktsioonietapi sümptoomid jäävad püsima pikaks ajaks, räägitakse traumajärgsest stressihäirest.

TRAUMAJÄRGNE STRESSIHÄIRE tähendab seda, et järelreaktsiooniga esineb trauma pidevat taasläbielamist, pidevaid meenutusi, korduvaid unenägusid stresseerivast sündmusest. Esineb tugev stress, kui puudutakse kokku sündmustega, mis tuletavad juhtunut meelde, näiteks aastapäevadel.
Võib areneda kurnatus. Esineb püüe vältida traumaga seotud ärritajaid. Inimene eraldub teistest, muutub emotsionaalselt tuimaks.
Võib ka tekkida pidev erutusseisund - unehäired, ärritus, vihapursked, ärevus ja depressioon, suitsiidimõtted.
Psüühilise trauma läbielanud inimene kardab trauma kordumist.
Ta võib hakata tarvitama alkoholi, muutuda narkomaaniks, sest nende vahenditega kaitstakse end valusate tunnete ja painavate mõtete eest.
Väga raske on siis, kui on olnud tegemist kehalise trauma ja ajukahjustusega, mille tagajärjeks on püsivad ISIKSUSE- JA KÄITUMISMUUTUSED.
Stress muudab inimest ja kriisis olev inimene pole enam see, kes ta oli enne kriisi, enne traumaatilist sündmust.
Võib ka juhtuda, et inimene ei tulegi kriisist väljaja talle jääb PIDEV ÄREVUS VÕI DEPRESSIOON.
Sellistel puhkudel tuleks pöörduda abi saamiseks psühhoterapeutide või psühhiaatrite poole.

LÕPETUSEKS
Kriisis oleval inimesel on raske näha elu terviklikult - kui üks hammas valutab, siis terved hambad meelde ei tule. Niisugune inimene arvab, et ohus on kogu tema elu. Terve inimene on valmis tuleviku pärast vaeva nägema. Kriisis olev inimene on kui laps, kes tahab kõike korraga kätte saada. Ta tahab, et tal kohe hea hakkaks ja kõik korda saaks. Ta tahab, et keegi teda aitaks ja kohe tema probleemid lahendaks. Ta ei taha leppida sellega, et tal endal tuleb kõvasti vaeva näha ja et läheb kaua aega, enne kui kõik laheneb. Kriisis inimene hoiab alati kinni negatiivsetest, ta ei näe, et midagi on ka hästi, ta ei usu, et midagi head on tema jaoks üldse olemas või tulevikus tulemas.

KUIDAS ME SAAME KRIISISOLIJAT AIDATA?
Me ei pea ise minema kriisi, et kriisisolijat aidata, me peame olema lähedal.
KEEGI EI SAA ANDA TAGASI SEDA, MIS ON KAOTATUD
On vaja julgust, eneseületust, avatust ja ausust.
On vaja tunda iseenese koormustaluvust, kui aitame kriisiseisundis inimest.
Kui meil on kodus kriisiseisundis inimene, on vaja palju kannatust, on vaja olla tugev ja võib-olla tuleb otsida abi ka aitajana, sest ka aitajal on kriis, eriti kui aidatav on lähedane inimene.

Aitajal võivad esineda samad perioodid, samad tunded.
Kriisisekkumine tähtsaimaks eesmärgiks on taastada inimese sotsiaalne funktsioneerimine vähemalt kriisi algusele eelnenud tasemini. Aitajal võib tekkida süütunne, kui ta ei saa aidata inimest endisele tasemele.

Kriisisolija aitamisel on kõige tähtsam otsida ja toetada kriisisolija enda olemasolevaid ressursse ja otsida teisi inimesi, kes võiksid talle toeks olla. Kõige parem tugi saadakse sõpradelt ja lähedastelet, kuid vahel võib vaja minna ka professionaali abi. Professionaali abi võib vajada ka kriisisolija pereliige ja toetaja või ka kogu pere.
Kui inimest ümbritseb tugev ja tihe sotsiaalne võrgustik ja ta saab kriisiseisundis rohkem tuge, siis taastub ta kiiremini.

Kui me tahame kedagi abistada, peame kõigepealt tegema selgeks reaalse abivajaduse ja ka selle, mida oleme ise suutelised pakkuma.
Abi, mida inimene vajab, ei pruugi olla sama, mida ta tahab. Ka meiepoolne entusiastlik abipakkumine võib olla ajendatud mittealtruistlikest motiividest, näiteks sellest, et oma enesetunnet parandada, tänu ja imetlust teenida. Vahel kipume ka abistama seal, kus meie abi ei vajata.

Abistamise viisideks on emotsionaalne toetus, informatsiooni andmine, kaaslaseks olemine ja praktiline abistamine (praktilistes tegevustes ja materiaalselt).
Abistamisel tuleks säilitada teatud distants. Kui samastame ennast liigselt abivajajaga, siis võib juhtuda, et näeme asju samamoodi nagu tema, tunneme samu tundeid, kuid hea oleks asju rohkem objektiivse kõrvaltvaataja pilguga.
Kui inimene elab üle emotsionaalset möllu enda sees, siis ei ole meil muud teha, kui "lihtsalt olla" tema juures ja ei peagi midagi tegema. Kriisisolija tugevad emotsioonid kanduvad sageli üle ka abistajale.
Seda on väga raske taluda, ja seepärast võime hakata kriisisolijat vältima.
Sageli kannavad meiepoolsed reaktsioonid teadet " palun ära tunne end nii depressiivsena, sest ma ei talu seda". Kui vaatleme asju distantsiga, siis oleme võimelised rohkem taluma.
Tuleb näidata, et suudame aru saada, kui hirmutav ja valus see on, kuid näitame, et seda on võimalik taluda - see tunne ei hävita ei abistajat ega abivajajat.
Püüa mõista kriisisolija tundeid, et saaksid käituda peeglina, lohutajana. Peegelda talle tagasi tema tundeid, anna edasi lohutust, kuid hoidu valedest kinnitustest, ära luba midagi, mida ei juhtu.
Praktilise abi andmine on kõige lihtsam viis, sest sel juhul ei pea end tihedalt emotsionaalse valuga siduma. Kuid alati polegi praktilise või materiaalse abi saamine see, mida tegelikult vajatakse, vajalikum võib olla see, mida me lähedaste või sõpradena suudame anda.
Nagu eespool räägitud, on üheks abistamisvõimaluseks eneseabigrupid. Sõbrad ja tuttavad ei pruugi abivajajast tõeliselt aru saada, seda suudavad vaid need, kes on ise midagi samalaadset läbi elanud. Seepärast on hea liituda inimestega, kellel on samasugused probleemid.

KOKKUVÕTTEKS
o Hoia kriisisolijaga kontakti, ole ta läheduses. Lase tal tunda, et oled tema jaoks.
o Julgusta teda väljendama oma tundeid, ükskõik kui ebatavalised need Sulle ka ei tunduks.
Ära satu hämmeldusse mitte üheski tundest, mida kriisisolija väljendab. Mõni võib ootuspärase kurbuse asemel reageerida hoopis naeru või vihasööstuga.
o Aita kaasa, et kurbus saaks vabalt välja voolata. Nutmine on täiesti terve ja loomulik reageerimisviis nii meestele, naistele kui lastele. Selle kaudu vabaneb inimene stressist, see toob kergendust.
o Lase valul välja murda, anna kriisisolijal võimalus rääkida oma valust, kui tal soov tekib.
o Kriisis inimese jutt võib olla seosetu, ta võib pidevalt korrata ühtesid ja samu fraase.
See on normaalne reageerimisviis ebanormaalses olukorras.
o Stressis inimene vajab rohkem füüsilist kontakti. Võta tal käest, toeta õlast, kui ta ei tõrgu.
o KUULAMINE ON PSÜÜHILISE ESMAABI TÄHTSAIM VÕTE
o Pööra erilist tähelepanu lastele. Näita ka neile oma loomulikke tundeid. Aita nende allasurutud tunnetel välja voolata, ära karda lastega tunnetest rääkida.
o Inimene võib olla endassesulgunud ja hoiduda kontaktist. Püüa teda tasapisi, kuid järjekindlalt vestlusse tõmmata. Ära jäta teda üksi, kuid ära unusta, et inimene vajab ka üksindushetki.
o Kriisi läbimine nõuab aega, teiste inimeste toetust ja selgelt väljendatud tunded aitavad kiiremini ja paremini toime tulla kaotuse ja haavadega.

ABISTAJA PEAB KÄITUMA RAHULIKULT. RAHULIK, ASJALIK JA TASAKAALUKAS KÄITUMINE MÕJUB RAHUSTAVALT, ANNAB JULGUST JA LOOTUST.

SINA KUI KRIISISOLIJA AITAJA PEAD MÕTLEMA KA ENDA PEALE:
o Jälgi enda käitumist, väsimuse teket ja stressi tunnuste ilmnemist. Missugune on Sinu töövõime ja psüühiline seisund? Sageli on abistaja ka ise kriisis. Kriisiseisundis inimene aga ei suuda teistele head abi anda.
o Ole kontaktis perekonna ja sõpradega, kõnele teiste inimestega. Leia keegi, keda usaldad ja kellega saad vestelda pinge langetamiseks.
o Lase ka oma tunnetel vallanduda, ära sulgu endasse, kirjelda teistele oma tundeid.
o Püüa lõõgastuda, leia endale meelelahutusi, jätka töötamist, ära otsi abi alkoholist, narkootikumidest ega rahustitest.
o Vajadusel pöördu arsti või psühholoogi poole.
o Kui on võimalik, osale ka ise eneseabigrupis, kus on sarnaste probleemidega inimesed.
o Hoolitse oma füüsilise vormi eest, söö küllaldaselt ja mitmekülgselt.
o Leia võimalust puhata, Sa pead magama ööpäevas vähemalt 5 tundi.
o Kasuta enesesisendust "Ma saan hakkama".
o Ära võta kunagi teravaid ütlusi isiklikult. Ärge hakake üksteist arvustama.
o Anna teistele abistajatele ja abistavale infot, sest teadmatus põhjustab stressi ja kuulujuttude levikut.
o Lase ka teistel abistada, ära võta kogu vastutust ja koormust enda kanda.
o Kui keegi on nõus hooldatava juures olema, siis kasuta see aeg ära enda jaoks. Palu ise teistel osaleda ja palu endale puhkeaega.

MIDA VÕIKSID SOOVITADA TEISTELE SUGULASTELE?
o Et nad külastaksid kriisisolijat võimalikult sageli, pakkudes lähedalolekut.
o Et nad tunneksid huvi, kuidas tal läheb ja kuidas on tervis.
o Et nad jagaksid temaga oma tundeid, et nad võiksid koos temaga ka nutta, kui see teda lohutab.
o Et nad kuulaksid tema läbielamisi ka siis, kui ta räägib nendest mitmendat korda.
o Et nad kõneleksid temaga igapäevastest asjadest ja tegemistest.
o Kui abistatav liigub, soovitage teistel teda endale külla või lihtsalt välja kutsuda.
o Et nad paneksid teda naerma mõne lihtsa naljaga.
o Et nad hoiaksid teda eemal halbadest harjumustest.

SOOVITATAV EESTIKEELNE KIRJANDUS
1. T. Elenurm jt. "Stressi teejuht. Kuidas saada lahti liigsest pingest?". Eesti Tervisekasvatuse Keskus, Tallinn 1997
2. A. Goliszek "Kuidas juhtida stressi 60 sekundiga" Kirjastus ILO 1997
3. A. Pulver "Toimetulek iseendega" Fontes PMP, Tartu 1991
4. D. Carnegie "Ärge muretsege, hakake elama!" Tallinn 1993
5. K. Kutsar "Esmaabi psüühiliste pingeseisundite korral" 1995
6. Eesti Punane Rist "Psüühiline esmaabi" 1996

Tagasi sisukorda

Muid (koolitus)materjale