AKTIIVSE TÖÖTURUPOLIITIKA VÕIMALUSED HEITUNUTE TAASTOOMISEL TÖÖTURULE HAAPSALU LINNA NÄITEL


3. EESTI TÖÖTURG
3.1. Tööturu dünaamika aastatel 1993 - 2002

Tööhõive määr - hõivatute osatähtsus tööealises rahvastikus (ILO).
Tööjõus osalemise määr (aktiivsuse määr) - tööjõu osatähtsus tööealises rahvastikus (ibd.).
Tööpuudus on Eestis kasvanud järk-järgult - pole toimunud plahvatuslikku tööpuuduse kasvu, millega oleksid kaasnenud sotsiaalsed rahutused, massiline tööpuudus jne. (Eamets, Philips, Annus 2000, 27).

Töötuse määr

Joonis 2. Töötuse määrad 1993 - 2002, allikas: ESA andmebaas.

Drastilised muutused Eesti majanduses leidsid aset just pärast 1992. aastat. Teatavasti võttis Eesti 1992. aasta juunis käibele oma raha - Eesti krooni ning see lõi täiesti uue majandustegevuse keskkonna (Eamets, Philips, Annus 2000, 26). Tööpuudus kasvas väga kiiresti 1992-1995, kui algasid põhilised majandusreformid. Suurte struktuursete muutustega majanduses kaasnes ka tootmistegurite ümberpaiknemine nii majandussektorite kui eri regioonide vahel. Neid muutusi võib pidada struktuurse tööpuuduse põhiallikateks (ibd., 77). Töötuse määr püsis stabiilsena aastatel 1995-1998 kui toimus majanduskasv ja uute töökohtade teke oli võrdne töökohtade kadumisega. 1999. aastal tabas Eestit majanduslangus, mis oli suures osas seotud vene turu ärakadumisega. Paljud ettevõtted, mis olid orienteeritud vene turule, sattusid raskustesse. Nagu jooniselt 2 näha, kasvas 1999. aastal töötuse määr järsult, tõustes peaaegu 13%-ni. 2000.aastal jätkus tööpuuduse süvenemine, ületades juba 14% piiri. 2000.aastal ulatus töötuse määr aastakeskmisena rekordilise 13,7%-ni. Kuigi majanduslangus peatus juba 2000. aasta alguseks, hakkas tööpuudus vähenema alles 2001. aastal ja 2002. aastal langes töötuse määr alla 11%. Tööturuameti andmetel on registreeritud töötus 2003.aastal samuti pidevalt vähenenud 5,7%-lt jaanuaris 4,9%-ni septembris.

Joonis 3. Mitteaktiivsete dünaamika 1993 - 2002, allikas: ESA andmebaas.

Mitteaktiivsete arv langes tuntavalt 1994.aastal, tõustes järsult 1995.aastal ja olles stabiilne 1999.aastani, mil toimus järsk tõus. 1993. ja 1994.aastal olid inimesed veel lootusrikkad. Nad lootsid tööd leida ja uskusid, et raskused on ajutised. Pidev majanduskeskkonna muutumine, töökohtade kaotused, uute leidmine ja jälle kaotamine on paljude lootuse kõikuma pannud. Mida kauem pole inimene töötanud, seda suurem on oht muutuda majanduslikult mitteaktiivseks. Heitumine on rohkem tingitud psühholoogilistest teguritest. 1995-1998 püsis mitteaktiivsete arv stabiilsena. 1999. aasta majanduslangus tõi kaasa mitteaktiivsete arvu kasvu. Heitunute arv langes pisut 2000. aastal, kuid alates sealtmaalt on mitteaktiivsete arv aasta aastalt kasvanud. Nii mitteaktiivsuse kui ka töötuse kasv on toonud kaasa tööhõive kiire languse. Hõivatuse määr langes 76,4%-lt 1989. aastal 60,9%-ni 1998. aastal, muutudes sarnaseks Euroopa Liidu keskmise tööhõive määraga (60,5% 1997. aastal) (Eamets, Philips, Annus 2000, 28). Aastatel 1993-2002 on Eestis kasvanud mitteaktiivsete inimeste arv 318900-lt 338100-le, peamiselt naiste kasvava mitteaktiivsuse tõttu (Eesti Statistikaamet).

Joonis 4. Tööhõive dünaamika 1992 - 2002, allikas: ESA andmebaas.

Tööhõive määr, mis 15-64 aastaste vanusegrupis oli püsinud aastail 1995-1998 70% ja 72% piires, langes 66%-ni 1999.aastal. 2000.aastal langes tööhõive määr veelgi, 65,2%-ni, 2000. aasta teisel poolel oli siiski märgata positiivseid tendentse: kasvasid tööjõus osalemise määr ja tööhõive määr ning pisut alanes töötute ja mitteaktiivsete inimeste arv võrreldes aasta algusega. 2001. ja 2002. aastal on tööhõive määr pisut tõusnud, olles vastavalt 65,3 ja 65,6%. Peamiseks põhjuseks on tootmise efektiivsemaks muutmine, mistõttu uue tehnoloogia kasutuselevõtuga vajatakse vähem tööjõudu. Vaatamata sellele, et hõivatute arv kahe aasta jooksul vähenes (614 tuhandelt 608,6 tuhandeni), suurenes majanduslikult aktiivsete inimeste e. tööjõu hulk. Seda põhjustas töötute arvu kasv nii eelnevalt hõivatute kui mitteaktiivsete inimeste (peamiselt naiste) arvel, kes seadusandluses toimunud muudatuste tõttu end tööhõiveametites arvele võtsid. Sellest on ka tingitud naiste suurem töötuse tõus võrreldes meestega, kuigi meeste töötus jääb endiselt kahe protsendipunkti võrra kõrgemaks - vastavalt 14,9 ja 12,9%. Võrreldes Euroopa Liidu keskmisega (8,1%) on töötuse määr Eestis märkimisväärselt kõrgem (Eesti Vabariigi Tööhõive Tegevuskava 2002, 2001).

 

3.2. Tööturu olukord 2002. aastal

Tööjõus osalemise määr oli 2002. aastal 73,5%, töötuse määr 10,8% (ESA 2003). Tööpuuduse näitajate mõningane langus 2002.a. on kahtlemata positiivne fakt, sest vähem on inimesi, kes on ilma jäetud võimalusest teenida endale tööga elatist. Siiski ei saa väita, et tegemist on pöördumatu arenguga. Nimelt alustasid ettevõtted Eesti eri piirkondades töötajate massilist vabastamist (Tallinna Vesi, Tallinna Küte) või teatanud eesootavatest kollektiivsetest koondamistest lähikuudel (Viru Kalatööstus, Silmet, Nitrofert). Osaliselt oli see põhjustatud asjaolust, et 2003. aastal alustati töötuskindlustushüvitiste väljamakseid.
Kindlasti ei ole positiivsed nihked targa ja läbimõeldud tööturupoliitika tulemus, vaid on toimunud hoolimata asjaolust, et Eesti riigil selline poliitika sama hästi kui puudub. Teatavasti on Eesti viimasel kohal isegi EL kandidaatriikide seas, kasutades tööturupoliitika rahastamiseks kõige väiksema osa loodud rahvuslikust rikkusest (0,22% SKPst 2001.a.) (Eesti Ametühingute Keskliit 2002).
Tööpuuduse peamiste probleemidena tuleks nimetada pikaajalist tööpuudust ja noorte
töötust. Kui aastal 2002 ulatus töötute arv 67,2 tuhandeni, siis neist pikaajalisi töötuid
(tööotsingute kestusega üle aasta) oli 35,5 tuhat, mis moodustab 53% töötutest. Kui töötute arvule lisada veel 17,6 tuhat heitunud isikut (inimesed, kes küll sooviksid töötada, kuid tööd ei otsi, kuna ei looda seda leida), ulatub tööta, kuid tööd teha soovivate inimeste hulk üle 84 tuhande. Noorte (15-24.a.) töötuse määr on traditsiooniliselt kõrgem kui töötuse määr tervikuna enamuses riikides. Põhjuseks on asjaolu, et enamus noori selles vanuses õpib ning tööjõu osakaal on väike. Muret tekitab aga nende noorte osakaal, kes ei õpi ega tööta. Eestis on noorte tööpuudus pidevalt kasvanud. 2000.aasta jooksul lisandus tööotsijate hulka üle 6000 uue noore töötu ning aasta lõpuks ulatus noortöötute koguarv juba 25 tuhandeni. 2002.aastal märgiti noorte töötuse määraks 17,6%.
Mitteaktiivseid inimesi oli 2002. aastal Eestis 17600. Võrreldes 2001. aastaga oli heitunuid küll 4700 võrra vähem aga siiski rohkem kui 1998. aastal, mil oli majanduse madalseis.
2002.a. suvel valitsuses heaks kiidetud riiklik tööhõive tegevuskava toob lisaks kõrgele töötuse määrale ja struktuursele tööpuudusele tööturu põhiprobleemidena esile tööturupoliitika alarahastatuse, tööhõiveametite madala haldussuutlikkuse ning aktiivmeetmetega hõivatud töötute väikese arvu.


3.3. Pikaajaliste töötute ja heitunute dünaamika

Pikaajaliselt töötud ehk inimesed, kes on olnud tööta kauem kui aasta, on riskigrupp seetõttu, et nad minetavad eelneva tööoskuse ning nende oskuste ja kvalifikatsiooni väärtus pidevalt kahaneb. Samas muutub nende motivatsioon tööd otsida vähemaks tänu pikaajalisele sotsiaalsele tõrjutusele ja õpitud abitusele. Nende inimeste uuesti tööle rakendamine on aeganõudev ja kallis protsess. Eesti tööturul toimuvat jälgides näeme, et pikaajaline tööpuudus suureneb. Pikaajalise töötuse määr oli kõige kõrgem 1996. aastal, ulatudes 5,7%-ni. Järgnevatel aastatel on see olnud alla 5%. 1998. aastaks oli üle kaheteistkümne kuu tööd otsinuid 47% kõigist töötutest. Pikaajalise töötuse kasv on muutunud tõsiseks probleemiks just sellistes piirkondades, kus töötus on olnud kestvalt üsna kõrge, näiteks Kirde- ja Lõuna-Eestis, aga ka teistes keskustest kaugemal paiknevates maapiirkondades (Eesti Inimarengu Aruanne 2000).

Joonis 5. Pikaajaliste töötute dünaamika 1993-2002, allikas: ESA andmebaas.

Jooniselt 5 on näha, et pikaajaliste töötute arv näitab väikeste kõikumistega pidevat tõusu. Kui 1993. aastal oli pikaajalisi töötuid 13900, siis 2002. aastal juba 35500. Tõus on olnud 2,5 kordne. Kõige rohkem oli pikaajalisi töötuid 2000. aastal: 40800.
Eesti inimarengu aruande kohaselt takistab Eesti sotsiaalset arengut pikaajaliste töötute suur osakaal, kuna üha väiksemal hulgal töötavatel inimestel tuleb üleval pidada suurenevat töötute hulka. Pikaks ajaks on oht tööta jääda eelkõige madala haridustaseme ja kutseoskusteta või tänaseks oma kunagise väärtuse kaotanud väljaõppega inimestel, samuti vanemaealistel ja puuetega inimestel. Üheks pikaajalise töötuse põhjuseks ongi see, et töötute teadmised-oskused, sealhulgas ka sotsiaalsed oskused ja isikuomadused ei vasta tööturu tänastele vajadustele.
Pikaajalist töötust on vaieldamatult soosinud ka Eesti senine valdavalt passiivne tööhõivepoliitika, mis paljudel juhtudel piirdub töötuks registreerimise ja abiraha maksmisega. Pikaajaline töötus on süvenenud majandusmuutuste tingimustes ja eriti ääremaadel ei ole suudetud kiiresti leida piisavalt lahendeid. Kuigi viimasel ajal on olukord mõnevõrra stabiliseerunud, tekitavad erilist muret kooli pooleli jätnud noored ja tööellu tagasi pöörduda mittesoovivad, toetuste najal "õpitut abitust nautivad" elanikud. Pikaajaline töötus mõjub ühiskonna arengule negatiivselt töötute põlvkonna tekkimise läbi.

Joonis 6. Heitunute dünaamika 1993-2002, allikas: ESA andmebaas.

Jooniselt 6 on näha, et alates 1993. aastast on heitunute arv pidevalt suurenenud. 1993. aastal oli heitunute arv 10500. 2002. aastal aga juba 17600. Kõige rohkem oli heitunud inimesi 2001. aastal kui nende arv ulatus 22300-ni. See kõik näitab seda, et rakendatud aktiivse tööturupoliitika meetmed pole olnud piisavad.
Mitteaktiivsete inimeste arv suureneb pidevalt, seda põhjustab rahvastiku vananemine (üha enam inimesi jõuab pensioniikka), noorte hilisem tööturule tulek (noored õpivad kauem) ja heitunud isikute osatähtsuse suurenemine. 1993. aastal oli mitteaktiivsete hulgas 3% neid, kes tahavad ja on võimelised töötama, kuid on loobunud tööotsingutest, sest ei usu töö leidmise võimalusse (heitunud isikud). 2002. aastal oli mitteaktiivsete hulgas heitunuid juba üle 5%. Töötuse suurenemisega suurenes ka heitunud isikute arv ja kõige rohkem oli neid 2001. aastal - 22 300, 2002. aastal vähenes nende arv 17 600-ni (Eesti Statistikaamet 2003).


4. UURIMISPROBLEEMI ASETUS JA METOODIKA

Analüüsimaks aktiivse tööturupoliitika võimalusi heitunute taastoomisel tööturule, otsib käesolev uurimus vastust küsimusele: kuivõrd efektiivsed on Eestis rakendatavad tööturu meetmed. Selleks on läbi viidud analüüsiks piisava materjali saamiseks intervjuud. Intervjuude analüüsimise tulemusena loodab töö autor leida vastused küsimustele:
Milliseid meetmeid on rakendatud heitunute tagasitoomiseks tööturule?
Millised on rakendatud meetmete tulemused?
Millised meetmed on kõige efektiivsemad?
Milliseid meetmeid tuleks veel kasutada?

Lähtudes töö spetsiifikast, kasutan uurimuse teostamiseks kvalitatiivset meetodit. Sotsiaaltöö täiendavate teadmiste saamisel on olulise tähtsusega nii kvalitatiivne kui kvantitatiivne uurimismeetod (Epstein 1988).

Kui uurija soovib mõista millegi olemust, selgitada, mis toimub või mõista, kuidas see toimub ning fenomeni kohta on vähe teada, tuleks uurimise teostamiseks valida kvalitatiivne meetod, mis uurib tähendusi, protsesse ja strateegiaid (Crooks 2001).

Uurides aktiivse tööturupoliitika võimalikku mõju heitunutele, on meil liiga vähe andmeid selleks, et püstitada hüpoteese ja formuleerida teooriaid, mida eeldab kvantitatiivne uurimus. Seetõttu on käesoleva uurimistöö läbiviimiseks valitud kvalitatiivne meetod.
Kvalitatiivne uurimus on sobivaim, uurimaks inimeste hoiakuid ja käitumist, organisatsioone, suhteid ja sotsiaalseid liikumisi, samuti pikaajalisi protsesse ajalises lõikes (Babbie 1975; Babbie, Rubin 1989; Bouma, Atkinson 1995).
Kvalitatiivse meetodi puhul ei ole eelnev hüpoteeside püstitamine vajalik. Selle asemel võib uurimine ja teooriate testimine käia käsikäes (Bouma, Atkinson 1995).

Kvalitatiivse uurimuse loogika on pigem induktiivne kui deduktiivne (Frankel, Devers 2000A).

Seega pole kvalitatiivne uurimus mitte üksnes andmete kogumise protsess, see on ka teooria loomise protsess, milles andmete kogumine ja analüüs toimuvad samaaegselt (Babbie 1975; Frankel, Devers 2000B).

Tavaliselt on kvalitatiivne uurimus seotud rohkem sügavuse kui laiusega (Bouma, Atkinson 1995). Kui kvantitatiivse meetodi kasutajad koguvad tavaliselt teatud informatsiooni suure hulga juhtumite kohta, siis kvalitatiivse meetodi kasutaja võib koguda suurel hulgal infot ainult ühe või mõnede juhtumite kohta, minnes sügavuti ja saades teada rohkem detaile uuritava juhtumi kohta (Neuman 1991).
Kvalitatiivne uurimus tegeleb unikaalsete aspektidega üksikute nähtuste kohta (Alasuutari 1997). Seega võimaldab kvalitatiivne uurimus jõuda uurijal sotsiaalsete nähtuste sügavama ja terviklikuma mõistmiseni, pakkudes ühelt poolt uut teadmist asjadest, mis on meile tuttavad ning teisalt aidates mõista, mis peitub meile vähetuntud fenomenide taga (Babbie 1975; Strauss, Corbin 1998).
Kvalitatiivne analüüs ei seleta fenomene nende esinemissageduse või korrelatsiooni kaudu. Kvalitatiivset analüüsi võib võrrelda mõistatuse lahendamisega, kus iga vihje peab sobima väljapakutud lahendusega, tegemist on nähtuse lokaalse seletamisega (Alasuutari 1997).

Kvalitatiivse uurimuse tulemused ei ole käsitletavad kui faktid laiema populatsiooni kohta, pigem on need kirjeldused, mõisted ja teooriad konkreetse nähtuse kohta (Malterud 2001). Üldistuste tegemine tähendab konkreetse nähtuse kohta saadud sügava teadmise sobitamist laiemasse pilti, see tähendab seisukoha võtmist selles, mis on uuritud üksiknähtuse tähendus ühiskonna jaoks laiemalt (Alasuutari 1997; Lagerspetz 2000).

Ühiskonnas toimuvad sotsiaalsed muutused muudavad aja jooksul väärtusi, norme, institutsioone, sotsiaalseid suhteid ja stratifikatsioonisüsteeme (Hess, Markson, Stein 2000). Seeläbi muutuvad ka tööturupoliitika põhimõtted ning sellest omakorda nägemus rakendatavatest meetmetest. Vastamaks uurimisküsimusele, kuivõrd efektiivsed on rakendatavad aktiivse tööturupoliitika meetmed, selgitan käesoleva uurimistöö empiirilises osas respondentide nägemust nendele rakendatud meetmete kohta.

Uurimisprobleemi asetusest annab ülevaate alljärgnev joonis:

Joonis 7. Uurimisprobleemi asetus

Käesoleva uurimustöö ülesanneteks on:

  • anda ülevaade põhilistest tööturuteooriatest, tööpuuduse teoreetilistest aspektidest;
  • vaadelda tööturusituatsiooni Eestis ja Euroopa Liidus pikaajalise tööpuuduse kontekstis;
  • selgitada heitunute tausta;
  • uurida, milliseid teenuseid on rakendatud;
  • selgitada heitunute hinnang rakendatud meetmetele;
  • analüüsida rakendatud meetmete tulemuslikkust;
  • ettepanekute tegemine pikaajaliste töötute/heitunute taastoomiseks tööturule ja Eesti aktiivse tööhõivepoliitika kohandamiseks.

Uurimistöö ainestiku moodustavad 7 läbiviidud teemaintervjuu transkriptsioonid. Uurimistöö ülesandeid ja kasutatavaid meetodeid iseloomustab joonis 8:

Joonis 8. Uurimistöö ülesehitus

Selgitamaks välja rakendatud tööturupoliitika meetmeid ja nende efektiivsust, sai läbi viidud teemaintervjuud erinevast soost ja erinevas vanuses heitunutega. Teemaintervjuu aluseks on osaliselt struktueeritud küsimustik (Fontana, Frey 2000). Küsimustiku koostasin tulenevalt uurimisküsimustest. Intervjuu raamküsimused on lisatud töö lisana (vt. Lisa 1).

Intervjuud viisin läbi ajavahemikul 10. september - 3. oktoober 2003. Intervjueeritavateks olid pikka aega toimetulekutoetust saanud ja tööhõiveametis arvel olnud, erinevas vanuses mehed ja naised. Kõik intervjuud viisin läbi eesti keeles. Oma valiku tegin lähtuvalt sellest, et oleks kaasatud vanusegrupid 16-30, 31-45 ja 45-60. Üritasin igas vanusegrupis intervjueerida nii meest, kui naist. See õnnestus peale ühe vanusegrupi, vanuses 16-30 ei õnnestunud intervjueerida ühtegi naissoost heitunut. Uurimuses osalemine oli vabatahtlik. Kokku viisin läbi 7 intervjuud.

Intervjueeritavate keskmine vanus oli 39 aastat, neist noorim 26 ja vanim 56. Respondentidest 3 olid naised ja 4 mehed. Ühel naisel oli keskeri-, ühel lõpetamata keskeri- ja ühel keskharidus koos läbitud müüjakoolitusega. Meeste haridus oli järgmine: ühel keskeriharidus, ühel kutseharidus peale põhikooli, ühel põhiharidus koos pagarikoolitusega töökohas ja ühel haridust 7 klassi. Intervjuud viisin läbi intervjueeritavate elupaikades.

Ühe intervjuu on lindistatud ning andmete analüüsiks sõna-sõnalt maha kirjutatud. Ülejäänud 6 intervjuud on intervjueerimise ajal sõna-sõnalt üles kirjutatud. Intervjuude keskmine pikkus on 57 minutit. Kogutud materjal moodustab 29 minutit lindistatud intervjuud ning transkriptsioonidena arvutis ühekordse reavahega trükituna 22 lehekülge. Näitena on käesolevale tööle lisatud üks intervjuu (vt. Lisa 2).

Lähtuvalt uurimisprobleemist on uurimuse teostamise viisiks case-study, kusjuures case´iks on heitunu suhe aktiivse tööturupoliitikaga kui fenomen (Stake 2000). Andmete analüüs põhineb "cross-case" analüüsi meetodil (Creswell, 1998).

Arvestades uurimuse kvalitatiivse ainestiku fenomenoloogilist tausta, on analüüsi alusena kasutatud intervjuude fenomenoloogilist analüüsi (Hycner 1999). Lisaks on kasutatud grounded teooria võtteid, et identifitseerida selgelt eristatavaid tunnuseid ja arusaamu igas intervjuus eraldi, samal ajal leides ja välja tuues ka intervjueeritavate ühiseid arusaamu ja hoiakuid (Strauss, Corbin 1998, 1999; Charmaz 2000).

Kogutud ja dokumenteeritud ainetiku analüüs algas minidiski kuulamisest ja transkriptsioonide mitmekordsest läbilugemisest, et mõista intervjuud kui tervikut ning selle tähendust, mida inimene ütleb. Intervjuu fenomenoloogiline analüüs eeldab, et uurimisandmetele lähenetakse võimalikult avatult. See tähendab, et nii palju kui vähegi võimalik, jäetakse kõrvale uurija enda tähendused ja tõlgendused ning sisenetakse unikaalse isiku maailma, keda intervjueeriti (Hycner 1999).

Andmestiku analüüsi alustasin mikroanalüüsiga - s.o detailne rida-realt analüüs, mis tähendab väga hoolikat, üksikasjalikku andmete läbivaatamist ja interpreteerimist. Mikroanalüüs aitab süstemaatiliselt leida olulisi dimensioone, seostada kategooriaid ja alakategooriaid ning seeläbi jõuda peente põhjuslikkuse aspektideni (Strauss & Corbin 1998). Selline andmete rida-realt kodeerimine võimaldab lisaks ideede induktiivsele genereerimisele hoiduda mõjutustest, mis tulenevad olemasolevatest teooriatest või meie uskumustest andmete kohta (Charmaz 2000).

Analüüs oli teostatud eesmärgiga leida tekstist intervjueeritavate arusaamu ja hoiakuid väljendavaid fraase, identifitseerimaks erinevaid nägemusi ja intervjueeritavate poolt uuritavale nähtusele omistatavaid tähendusi.

Andmete töötlemine ja analüüs moodustas käesoleva uurimustöö teostamisel kõige ajamahukama osa, nõudes tähelepanelikkust ja tundlikkust materjali suhtes. Oluline on olla avatud kõikidele leidudele ning lasta materjalil endale vastu rääkida (Alasuutari 1997). Kvalitatiivse uurimuse puhul on andmete analüüsil võtmepositsioon, millele põhinevad uurimustöö järeldused (Silverman 2000). Seetõttu on järgnev uurimisandmete analüüsi peatükk kõige mahukam osa tööst. Heitunud inimest jälgitakse alates tema viimasest töökohast kuni praeguseni. Mida tehti tema arusaamade järgi selleks, et teda tööturule tagasi tuua ja kuidas ta seda omal nahal tunnetas.

Analüüsi osas olen väidete illustreerimiseks lisanud intervjueeritavate tsitaate, võimaldamaks lugejal hinnata tehtud järelduste olulisust ja põhjendatust (Alasuutari 1997). Kõik intervjuud on nummerdatud vastavalt nende läbiviimise järjekorrale. Töös ei kasutata intervjueeritavate nimesid, tsitaatide lõpus on viide intervjuu numbrile. Kuivõrd osad tsitaadid on väga pikad, kuid samas nende välja toomine on tehtud järelduse mõistmiseks oluline, olen kohati tsitaate lühendanud, tähistades tekstis väljajätmised märgiga /…/.

 Järgneb - UURIMISANDMETE ANALÜÜS  

 Tagasi sisukorda



Muid (koolitus)materjale