AKTIIVSE TÖÖTURUPOLIITIKA
VÕIMALUSED HEITUNUTE TAASTOOMISEL TÖÖTURULE
HAAPSALU LINNA NÄITEL
3. EESTI TÖÖTURG
3.1. Tööturu dünaamika aastatel 1993 -
2002
Tööhõive määr - hõivatute
osatähtsus tööealises rahvastikus (ILO).
Tööjõus osalemise määr (aktiivsuse
määr) - tööjõu osatähtsus tööealises
rahvastikus (ibd.).
Tööpuudus on Eestis kasvanud järk-järgult
- pole toimunud plahvatuslikku tööpuuduse kasvu, millega
oleksid kaasnenud sotsiaalsed rahutused, massiline tööpuudus
jne. (Eamets, Philips, Annus 2000, 27).
Töötuse määr
Joonis 2. Töötuse määrad 1993 -
2002, allikas: ESA andmebaas.
Drastilised muutused Eesti majanduses leidsid aset just pärast
1992. aastat. Teatavasti võttis Eesti 1992. aasta juunis
käibele oma raha - Eesti krooni ning see lõi täiesti
uue majandustegevuse keskkonna (Eamets, Philips, Annus 2000,
26). Tööpuudus kasvas väga kiiresti 1992-1995,
kui algasid põhilised majandusreformid. Suurte struktuursete
muutustega majanduses kaasnes ka tootmistegurite ümberpaiknemine
nii majandussektorite kui eri regioonide vahel. Neid muutusi
võib pidada struktuurse tööpuuduse põhiallikateks
(ibd., 77). Töötuse määr püsis stabiilsena
aastatel 1995-1998 kui toimus majanduskasv ja uute töökohtade
teke oli võrdne töökohtade kadumisega. 1999.
aastal tabas Eestit majanduslangus, mis oli suures osas seotud
vene turu ärakadumisega. Paljud ettevõtted, mis olid
orienteeritud vene turule, sattusid raskustesse. Nagu jooniselt
2 näha, kasvas 1999. aastal töötuse määr
järsult, tõustes peaaegu 13%-ni. 2000.aastal jätkus
tööpuuduse süvenemine, ületades juba 14%
piiri. 2000.aastal ulatus töötuse määr aastakeskmisena
rekordilise 13,7%-ni. Kuigi majanduslangus peatus juba 2000.
aasta alguseks, hakkas tööpuudus vähenema alles
2001. aastal ja 2002. aastal langes töötuse määr
alla 11%. Tööturuameti andmetel on registreeritud töötus
2003.aastal samuti pidevalt vähenenud 5,7%-lt jaanuaris
4,9%-ni septembris.
Joonis 3. Mitteaktiivsete dünaamika 1993 - 2002,
allikas: ESA andmebaas.
Mitteaktiivsete arv langes tuntavalt 1994.aastal, tõustes
järsult 1995.aastal ja olles stabiilne 1999.aastani, mil
toimus järsk tõus. 1993. ja 1994.aastal olid inimesed
veel lootusrikkad. Nad lootsid tööd leida ja uskusid,
et raskused on ajutised. Pidev majanduskeskkonna muutumine, töökohtade
kaotused, uute leidmine ja jälle kaotamine on paljude lootuse
kõikuma pannud. Mida kauem pole inimene töötanud,
seda suurem on oht muutuda majanduslikult mitteaktiivseks. Heitumine
on rohkem tingitud psühholoogilistest teguritest. 1995-1998
püsis mitteaktiivsete arv stabiilsena. 1999. aasta majanduslangus
tõi kaasa mitteaktiivsete arvu kasvu. Heitunute arv langes
pisut 2000. aastal, kuid alates sealtmaalt on mitteaktiivsete
arv aasta aastalt kasvanud. Nii mitteaktiivsuse kui ka töötuse
kasv on toonud kaasa tööhõive kiire languse.
Hõivatuse määr langes 76,4%-lt 1989. aastal
60,9%-ni 1998. aastal, muutudes sarnaseks Euroopa Liidu keskmise
tööhõive määraga (60,5% 1997. aastal)
(Eamets, Philips, Annus 2000, 28). Aastatel 1993-2002 on Eestis
kasvanud mitteaktiivsete inimeste arv 318900-lt 338100-le, peamiselt
naiste kasvava mitteaktiivsuse tõttu (Eesti Statistikaamet).
Joonis 4. Tööhõive dünaamika
1992 - 2002, allikas: ESA andmebaas.
Tööhõive määr, mis 15-64 aastaste
vanusegrupis oli püsinud aastail 1995-1998 70% ja 72% piires,
langes 66%-ni 1999.aastal. 2000.aastal langes tööhõive
määr veelgi, 65,2%-ni, 2000. aasta teisel poolel oli
siiski märgata positiivseid tendentse: kasvasid tööjõus
osalemise määr ja tööhõive määr
ning pisut alanes töötute ja mitteaktiivsete inimeste
arv võrreldes aasta algusega. 2001. ja 2002. aastal on
tööhõive määr pisut tõusnud,
olles vastavalt 65,3 ja 65,6%. Peamiseks põhjuseks on
tootmise efektiivsemaks muutmine, mistõttu uue tehnoloogia
kasutuselevõtuga vajatakse vähem tööjõudu.
Vaatamata sellele, et hõivatute arv kahe aasta jooksul
vähenes (614 tuhandelt 608,6 tuhandeni), suurenes majanduslikult
aktiivsete inimeste e. tööjõu hulk. Seda põhjustas
töötute arvu kasv nii eelnevalt hõivatute kui
mitteaktiivsete inimeste (peamiselt naiste) arvel, kes seadusandluses
toimunud muudatuste tõttu end tööhõiveametites
arvele võtsid. Sellest on ka tingitud naiste suurem töötuse
tõus võrreldes meestega, kuigi meeste töötus
jääb endiselt kahe protsendipunkti võrra kõrgemaks
- vastavalt 14,9 ja 12,9%. Võrreldes Euroopa Liidu keskmisega
(8,1%) on töötuse määr Eestis märkimisväärselt
kõrgem (Eesti Vabariigi Tööhõive Tegevuskava
2002, 2001).
3.2. Tööturu olukord 2002. aastal
Tööjõus osalemise määr oli 2002.
aastal 73,5%, töötuse määr 10,8% (ESA 2003).
Tööpuuduse näitajate mõningane langus 2002.a.
on kahtlemata positiivne fakt, sest vähem on inimesi, kes
on ilma jäetud võimalusest teenida endale tööga
elatist. Siiski ei saa väita, et tegemist on pöördumatu
arenguga. Nimelt alustasid ettevõtted Eesti eri piirkondades
töötajate massilist vabastamist (Tallinna Vesi, Tallinna
Küte) või teatanud eesootavatest kollektiivsetest
koondamistest lähikuudel (Viru Kalatööstus, Silmet,
Nitrofert). Osaliselt oli see põhjustatud asjaolust, et
2003. aastal alustati töötuskindlustushüvitiste
väljamakseid.
Kindlasti ei ole positiivsed nihked targa ja läbimõeldud
tööturupoliitika tulemus, vaid on toimunud hoolimata
asjaolust, et Eesti riigil selline poliitika sama hästi
kui puudub. Teatavasti on Eesti viimasel kohal isegi EL kandidaatriikide
seas, kasutades tööturupoliitika rahastamiseks kõige
väiksema osa loodud rahvuslikust rikkusest (0,22% SKPst
2001.a.) (Eesti Ametühingute Keskliit 2002).
Tööpuuduse peamiste probleemidena tuleks nimetada pikaajalist
tööpuudust ja noorte
töötust. Kui aastal 2002 ulatus töötute arv
67,2 tuhandeni, siis neist pikaajalisi töötuid
(tööotsingute kestusega üle aasta) oli 35,5 tuhat,
mis moodustab 53% töötutest. Kui töötute
arvule lisada veel 17,6 tuhat heitunud isikut (inimesed, kes
küll sooviksid töötada, kuid tööd ei
otsi, kuna ei looda seda leida), ulatub tööta, kuid
tööd teha soovivate inimeste hulk üle 84 tuhande.
Noorte (15-24.a.) töötuse määr on traditsiooniliselt
kõrgem kui töötuse määr tervikuna
enamuses riikides. Põhjuseks on asjaolu, et enamus noori
selles vanuses õpib ning tööjõu osakaal
on väike. Muret tekitab aga nende noorte osakaal, kes ei
õpi ega tööta. Eestis on noorte tööpuudus
pidevalt kasvanud. 2000.aasta jooksul lisandus tööotsijate
hulka üle 6000 uue noore töötu ning aasta lõpuks
ulatus noortöötute koguarv juba 25 tuhandeni. 2002.aastal
märgiti noorte töötuse määraks 17,6%.
Mitteaktiivseid inimesi oli 2002. aastal Eestis 17600. Võrreldes
2001. aastaga oli heitunuid küll 4700 võrra vähem
aga siiski rohkem kui 1998. aastal, mil oli majanduse madalseis.
2002.a. suvel valitsuses heaks kiidetud riiklik tööhõive
tegevuskava toob lisaks kõrgele töötuse määrale
ja struktuursele tööpuudusele tööturu põhiprobleemidena
esile tööturupoliitika alarahastatuse, tööhõiveametite
madala haldussuutlikkuse ning aktiivmeetmetega hõivatud
töötute väikese arvu.
3.3. Pikaajaliste töötute ja heitunute
dünaamika
Pikaajaliselt töötud ehk inimesed, kes on olnud
tööta kauem kui aasta, on riskigrupp seetõttu,
et nad minetavad eelneva tööoskuse ning nende oskuste
ja kvalifikatsiooni väärtus pidevalt kahaneb. Samas
muutub nende motivatsioon tööd otsida vähemaks
tänu pikaajalisele sotsiaalsele tõrjutusele ja õpitud
abitusele. Nende inimeste uuesti tööle rakendamine
on aeganõudev ja kallis protsess. Eesti tööturul
toimuvat jälgides näeme, et pikaajaline tööpuudus
suureneb. Pikaajalise töötuse määr oli kõige
kõrgem 1996. aastal, ulatudes 5,7%-ni. Järgnevatel
aastatel on see olnud alla 5%. 1998. aastaks oli üle kaheteistkümne
kuu tööd otsinuid 47% kõigist töötutest.
Pikaajalise töötuse kasv on muutunud tõsiseks
probleemiks just sellistes piirkondades, kus töötus
on olnud kestvalt üsna kõrge, näiteks Kirde-
ja Lõuna-Eestis, aga ka teistes keskustest kaugemal paiknevates
maapiirkondades (Eesti Inimarengu Aruanne 2000).
Joonis 5. Pikaajaliste töötute dünaamika
1993-2002, allikas: ESA andmebaas.
Jooniselt 5 on näha, et pikaajaliste töötute
arv näitab väikeste kõikumistega pidevat tõusu.
Kui 1993. aastal oli pikaajalisi töötuid 13900, siis
2002. aastal juba 35500. Tõus on olnud 2,5 kordne. Kõige
rohkem oli pikaajalisi töötuid 2000. aastal: 40800.
Eesti inimarengu aruande kohaselt takistab Eesti sotsiaalset
arengut pikaajaliste töötute suur osakaal, kuna üha
väiksemal hulgal töötavatel inimestel tuleb üleval
pidada suurenevat töötute hulka. Pikaks ajaks on oht
tööta jääda eelkõige madala haridustaseme
ja kutseoskusteta või tänaseks oma kunagise väärtuse
kaotanud väljaõppega inimestel, samuti vanemaealistel
ja puuetega inimestel. Üheks pikaajalise töötuse
põhjuseks ongi see, et töötute teadmised-oskused,
sealhulgas ka sotsiaalsed oskused ja isikuomadused ei vasta tööturu
tänastele vajadustele.
Pikaajalist töötust on vaieldamatult soosinud ka Eesti
senine valdavalt passiivne tööhõivepoliitika,
mis paljudel juhtudel piirdub töötuks registreerimise
ja abiraha maksmisega. Pikaajaline töötus on süvenenud
majandusmuutuste tingimustes ja eriti ääremaadel ei
ole suudetud kiiresti leida piisavalt lahendeid. Kuigi viimasel
ajal on olukord mõnevõrra stabiliseerunud, tekitavad
erilist muret kooli pooleli jätnud noored ja tööellu
tagasi pöörduda mittesoovivad, toetuste najal "õpitut
abitust nautivad" elanikud. Pikaajaline töötus
mõjub ühiskonna arengule negatiivselt töötute
põlvkonna tekkimise läbi.
Joonis 6. Heitunute dünaamika 1993-2002, allikas:
ESA andmebaas.
Jooniselt 6 on näha, et alates 1993. aastast on heitunute
arv pidevalt suurenenud. 1993. aastal oli heitunute arv 10500.
2002. aastal aga juba 17600. Kõige rohkem oli heitunud
inimesi 2001. aastal kui nende arv ulatus 22300-ni. See kõik
näitab seda, et rakendatud aktiivse tööturupoliitika
meetmed pole olnud piisavad.
Mitteaktiivsete inimeste arv suureneb pidevalt, seda põhjustab
rahvastiku vananemine (üha enam inimesi jõuab pensioniikka),
noorte hilisem tööturule tulek (noored õpivad
kauem) ja heitunud isikute osatähtsuse suurenemine. 1993.
aastal oli mitteaktiivsete hulgas 3% neid, kes tahavad ja on
võimelised töötama, kuid on loobunud tööotsingutest,
sest ei usu töö leidmise võimalusse (heitunud
isikud). 2002. aastal oli mitteaktiivsete hulgas heitunuid juba
üle 5%. Töötuse suurenemisega suurenes ka heitunud
isikute arv ja kõige rohkem oli neid 2001. aastal - 22
300, 2002. aastal vähenes nende arv 17 600-ni (Eesti Statistikaamet
2003).
4. UURIMISPROBLEEMI ASETUS
JA METOODIKA
Analüüsimaks aktiivse tööturupoliitika
võimalusi heitunute taastoomisel tööturule,
otsib käesolev uurimus vastust küsimusele: kuivõrd
efektiivsed on Eestis rakendatavad tööturu meetmed.
Selleks on läbi viidud analüüsiks piisava materjali
saamiseks intervjuud. Intervjuude analüüsimise tulemusena
loodab töö autor leida vastused küsimustele:
Milliseid meetmeid on rakendatud heitunute tagasitoomiseks tööturule?
Millised on rakendatud meetmete tulemused?
Millised meetmed on kõige efektiivsemad?
Milliseid meetmeid tuleks veel kasutada?
Lähtudes töö spetsiifikast, kasutan uurimuse
teostamiseks kvalitatiivset meetodit. Sotsiaaltöö täiendavate
teadmiste saamisel on olulise tähtsusega nii kvalitatiivne
kui kvantitatiivne uurimismeetod (Epstein 1988).
Kui uurija soovib mõista millegi olemust, selgitada,
mis toimub või mõista, kuidas see toimub ning fenomeni
kohta on vähe teada, tuleks uurimise teostamiseks valida
kvalitatiivne meetod, mis uurib tähendusi, protsesse ja
strateegiaid (Crooks 2001).
Uurides aktiivse tööturupoliitika võimalikku
mõju heitunutele, on meil liiga vähe andmeid selleks,
et püstitada hüpoteese ja formuleerida teooriaid, mida
eeldab kvantitatiivne uurimus. Seetõttu on käesoleva
uurimistöö läbiviimiseks valitud kvalitatiivne
meetod.
Kvalitatiivne uurimus on sobivaim, uurimaks inimeste hoiakuid
ja käitumist, organisatsioone, suhteid ja sotsiaalseid liikumisi,
samuti pikaajalisi protsesse ajalises lõikes (Babbie 1975;
Babbie, Rubin 1989; Bouma, Atkinson 1995).
Kvalitatiivse meetodi puhul ei ole eelnev hüpoteeside püstitamine
vajalik. Selle asemel võib uurimine ja teooriate testimine
käia käsikäes (Bouma, Atkinson 1995).
Kvalitatiivse uurimuse loogika on pigem induktiivne kui deduktiivne
(Frankel, Devers 2000A).
Seega pole kvalitatiivne uurimus mitte üksnes andmete
kogumise protsess, see on ka teooria loomise protsess, milles
andmete kogumine ja analüüs toimuvad samaaegselt (Babbie
1975; Frankel, Devers 2000B).
Tavaliselt on kvalitatiivne uurimus seotud rohkem sügavuse
kui laiusega (Bouma, Atkinson 1995). Kui kvantitatiivse meetodi
kasutajad koguvad tavaliselt teatud informatsiooni suure hulga
juhtumite kohta, siis kvalitatiivse meetodi kasutaja võib
koguda suurel hulgal infot ainult ühe või mõnede
juhtumite kohta, minnes sügavuti ja saades teada rohkem
detaile uuritava juhtumi kohta (Neuman 1991).
Kvalitatiivne uurimus tegeleb unikaalsete aspektidega üksikute
nähtuste kohta (Alasuutari 1997). Seega võimaldab
kvalitatiivne uurimus jõuda uurijal sotsiaalsete nähtuste
sügavama ja terviklikuma mõistmiseni, pakkudes ühelt
poolt uut teadmist asjadest, mis on meile tuttavad ning teisalt
aidates mõista, mis peitub meile vähetuntud fenomenide
taga (Babbie 1975; Strauss, Corbin 1998).
Kvalitatiivne analüüs ei seleta fenomene nende esinemissageduse
või korrelatsiooni kaudu. Kvalitatiivset analüüsi
võib võrrelda mõistatuse lahendamisega,
kus iga vihje peab sobima väljapakutud lahendusega, tegemist
on nähtuse lokaalse seletamisega (Alasuutari 1997).
Kvalitatiivse uurimuse tulemused ei ole käsitletavad
kui faktid laiema populatsiooni kohta, pigem on need kirjeldused,
mõisted ja teooriad konkreetse nähtuse kohta (Malterud
2001). Üldistuste tegemine tähendab konkreetse nähtuse
kohta saadud sügava teadmise sobitamist laiemasse pilti,
see tähendab seisukoha võtmist selles, mis on uuritud
üksiknähtuse tähendus ühiskonna jaoks laiemalt
(Alasuutari 1997; Lagerspetz 2000).
Ühiskonnas toimuvad sotsiaalsed muutused muudavad aja
jooksul väärtusi, norme, institutsioone, sotsiaalseid
suhteid ja stratifikatsioonisüsteeme (Hess, Markson, Stein
2000). Seeläbi muutuvad ka tööturupoliitika põhimõtted
ning sellest omakorda nägemus rakendatavatest meetmetest.
Vastamaks uurimisküsimusele, kuivõrd efektiivsed
on rakendatavad aktiivse tööturupoliitika meetmed,
selgitan käesoleva uurimistöö empiirilises osas
respondentide nägemust nendele rakendatud meetmete kohta.
Uurimisprobleemi asetusest annab ülevaate alljärgnev
joonis:
Joonis 7. Uurimisprobleemi asetus
Käesoleva uurimustöö ülesanneteks on:
- anda ülevaade põhilistest tööturuteooriatest,
tööpuuduse teoreetilistest aspektidest;
- vaadelda tööturusituatsiooni Eestis ja Euroopa
Liidus pikaajalise tööpuuduse kontekstis;
- selgitada heitunute tausta;
- uurida, milliseid teenuseid on rakendatud;
- selgitada heitunute hinnang rakendatud meetmetele;
- analüüsida rakendatud meetmete tulemuslikkust;
- ettepanekute tegemine pikaajaliste töötute/heitunute
taastoomiseks tööturule ja Eesti aktiivse tööhõivepoliitika
kohandamiseks.
Uurimistöö ainestiku moodustavad 7 läbiviidud
teemaintervjuu transkriptsioonid. Uurimistöö ülesandeid
ja kasutatavaid meetodeid iseloomustab joonis 8:
Joonis 8. Uurimistöö ülesehitus
Selgitamaks välja rakendatud tööturupoliitika
meetmeid ja nende efektiivsust, sai läbi viidud teemaintervjuud
erinevast soost ja erinevas vanuses heitunutega. Teemaintervjuu
aluseks on osaliselt struktueeritud küsimustik (Fontana,
Frey 2000). Küsimustiku koostasin tulenevalt uurimisküsimustest.
Intervjuu raamküsimused on lisatud töö lisana
(vt. Lisa 1).
Intervjuud viisin läbi ajavahemikul 10. september - 3.
oktoober 2003. Intervjueeritavateks olid pikka aega toimetulekutoetust
saanud ja tööhõiveametis arvel olnud, erinevas
vanuses mehed ja naised. Kõik intervjuud viisin läbi
eesti keeles. Oma valiku tegin lähtuvalt sellest, et oleks
kaasatud vanusegrupid 16-30, 31-45 ja 45-60. Üritasin igas
vanusegrupis intervjueerida nii meest, kui naist. See õnnestus
peale ühe vanusegrupi, vanuses 16-30 ei õnnestunud
intervjueerida ühtegi naissoost heitunut. Uurimuses osalemine
oli vabatahtlik. Kokku viisin läbi 7 intervjuud.
Intervjueeritavate keskmine vanus oli 39 aastat, neist noorim
26 ja vanim 56. Respondentidest 3 olid naised ja 4 mehed. Ühel
naisel oli keskeri-, ühel lõpetamata keskeri- ja
ühel keskharidus koos läbitud müüjakoolitusega.
Meeste haridus oli järgmine: ühel keskeriharidus, ühel
kutseharidus peale põhikooli, ühel põhiharidus
koos pagarikoolitusega töökohas ja ühel haridust
7 klassi. Intervjuud viisin läbi intervjueeritavate elupaikades.
Ühe intervjuu on lindistatud ning andmete analüüsiks
sõna-sõnalt maha kirjutatud. Ülejäänud
6 intervjuud on intervjueerimise ajal sõna-sõnalt
üles kirjutatud. Intervjuude keskmine pikkus on 57 minutit.
Kogutud materjal moodustab 29 minutit lindistatud intervjuud
ning transkriptsioonidena arvutis ühekordse reavahega trükituna
22 lehekülge. Näitena on käesolevale tööle
lisatud üks intervjuu (vt. Lisa 2).
Lähtuvalt uurimisprobleemist on uurimuse teostamise viisiks
case-study, kusjuures case´iks on heitunu suhe aktiivse
tööturupoliitikaga kui fenomen (Stake 2000). Andmete
analüüs põhineb "cross-case" analüüsi
meetodil (Creswell, 1998).
Arvestades uurimuse kvalitatiivse ainestiku fenomenoloogilist
tausta, on analüüsi alusena kasutatud intervjuude fenomenoloogilist
analüüsi (Hycner 1999). Lisaks on kasutatud grounded
teooria võtteid, et identifitseerida selgelt eristatavaid
tunnuseid ja arusaamu igas intervjuus eraldi, samal ajal leides
ja välja tuues ka intervjueeritavate ühiseid arusaamu
ja hoiakuid (Strauss, Corbin 1998, 1999; Charmaz 2000).
Kogutud ja dokumenteeritud ainetiku analüüs algas
minidiski kuulamisest ja transkriptsioonide mitmekordsest läbilugemisest,
et mõista intervjuud kui tervikut ning selle tähendust,
mida inimene ütleb. Intervjuu fenomenoloogiline analüüs
eeldab, et uurimisandmetele lähenetakse võimalikult
avatult. See tähendab, et nii palju kui vähegi võimalik,
jäetakse kõrvale uurija enda tähendused ja tõlgendused
ning sisenetakse unikaalse isiku maailma, keda intervjueeriti
(Hycner 1999).
Andmestiku analüüsi alustasin mikroanalüüsiga
- s.o detailne rida-realt analüüs, mis tähendab
väga hoolikat, üksikasjalikku andmete läbivaatamist
ja interpreteerimist. Mikroanalüüs aitab süstemaatiliselt
leida olulisi dimensioone, seostada kategooriaid ja alakategooriaid
ning seeläbi jõuda peente põhjuslikkuse aspektideni
(Strauss & Corbin 1998). Selline andmete rida-realt kodeerimine
võimaldab lisaks ideede induktiivsele genereerimisele
hoiduda mõjutustest, mis tulenevad olemasolevatest teooriatest
või meie uskumustest andmete kohta (Charmaz 2000).
Analüüs oli teostatud eesmärgiga leida tekstist
intervjueeritavate arusaamu ja hoiakuid väljendavaid fraase,
identifitseerimaks erinevaid nägemusi ja intervjueeritavate
poolt uuritavale nähtusele omistatavaid tähendusi.
Andmete töötlemine ja analüüs moodustas
käesoleva uurimustöö teostamisel kõige
ajamahukama osa, nõudes tähelepanelikkust ja tundlikkust
materjali suhtes. Oluline on olla avatud kõikidele leidudele
ning lasta materjalil endale vastu rääkida (Alasuutari
1997). Kvalitatiivse uurimuse puhul on andmete analüüsil
võtmepositsioon, millele põhinevad uurimustöö
järeldused (Silverman 2000). Seetõttu on järgnev
uurimisandmete analüüsi peatükk kõige mahukam
osa tööst. Heitunud inimest jälgitakse alates
tema viimasest töökohast kuni praeguseni. Mida tehti
tema arusaamade järgi selleks, et teda tööturule
tagasi tuua ja kuidas ta seda omal nahal tunnetas.
Analüüsi osas olen väidete illustreerimiseks
lisanud intervjueeritavate tsitaate, võimaldamaks lugejal
hinnata tehtud järelduste olulisust ja põhjendatust
(Alasuutari 1997). Kõik intervjuud on nummerdatud vastavalt
nende läbiviimise järjekorrale. Töös ei kasutata
intervjueeritavate nimesid, tsitaatide lõpus on viide
intervjuu numbrile. Kuivõrd osad tsitaadid on väga
pikad, kuid samas nende välja toomine on tehtud järelduse
mõistmiseks oluline, olen kohati tsitaate lühendanud,
tähistades tekstis väljajätmised märgiga
/
/.
|