AKTIIVSE TÖÖTURUPOLIITIKA VÕIMALUSED HEITUNUTE TAASTOOMISEL TÖÖTURULE HAAPSALU LINNA NÄITEL

5. UURIMISANDMETE ANALÜÜS

Analüüsides aktiivse tööturupoliitika võimalusi heitunute taastoomisel tööturule, käsitlen seda järgnevate teemadena: töötuks jäämine, saadud abi peale töö kaotamist, hinnang abile, ettepanekud olukorra muutmiseks.

5.1. Töötuks jäämine

Igal heitunud inimesel on oma lugu, kuidas ta oma töö kaotas. Heitunud inimesed on tavaliselt pikka aega ilma püsiva tööta. Mõnel juhul isegi üle kümne aasta. Töötuks jäämise põhjustest võib välja tuua tüüpilisemaid: koondamine, ettevõtte likvideerimine, lepingu lõppemine, madal töödistsipliin. 6-10 aastat ilma tööta olnud inimestel algasid enamasti probleemid juba nõukogude ajal, kui riik pidi garanteerima kõigile töökoha. See tähendab, et inimesed ei pidanud muretsema tööle saamise pärast ja arvavad siiamaani, et keegi peaks neile töö koju kätte tooma. Nõukogude ajal oli tööjõu liikumine väga hästi korraldatud: transport oli korraldatud, samuti ka elamispindade jagamine. Paljud heitunud Haapsalus on omal ajal linna "sisse rännanud". Kuna neil juured kohapeal puudusid, siis ümberkorralduste ajal olid nemad esimesed, kes oma töö kaotasid ega suutnud kohe tuttavate ja lähedaste puudumise tõttu uut tööd leida. Neil polnud lihtsalt piisavalt informatsiooni. Intervjueeritud inimestest esimene kaotas oma töö pärast asutuse likvideerimist.

• Mina olin viimati tööl (paus) 96-ndal aastal veebruaris, oli, noh meie asutus läks nagu laiali ja ja siis noh nagu öeldakse, et siis jäin jäin lihtsalt töötuks (1).

Vene aja lõpus oli Haapsalus palju suuri asutusi: Haapsalu MEK, Haapsalu KEK, TREV, Lääne Kalur, Metsamajand, Vabrik Sulev jpt. Lisaks sellele oli siin Tallinnas asuvate asutuste filiaale. Eesti majanduse ümberstruktueerimise käigus need ettevõtted kõik kadusid. Erastamise käigus jäid nendest alles väiksed erakapitalil baseeruvad ettevõtted, kes vajavad väheses koguses spetsialiseeritud tööjõudu.
Teise intervjueeritava allakäik algas juba nõukogude ajal, kui ta otsustaval momendil, olles kaupluse juhataja, jättis ennast kaitseta.

• miks ma ei leidnud..., seda ma või ütelda, miks ma ei leidnud, minu kutsumus oli rohkem müüja, viimane, kui ma kauplusest ära tulin, oli puudujääk, vot, olin kaupluse juhataja, vot, see läks paragrahvi alla, vot, kooperatiivi enam ei võetud, suur summa tuli tagasi maksta, olin veel kommunistliku töö eesrindlane, oli üks noor tüdruk, mind tehti süüdlaseks, ta läks teise kauplusesse, rääkisin selle juhatajaga, mina teda ei valvanud, usaldasin, tuttav juhataja oli, ja jäi vahele, tõmbas kassast raha, püüti kinni, läks kohtu alla, ma ei hakanud enam õiendama, kauplusest sai kõrini /.../ (2).

Siit võib välja lugeda mõningast kibestumist selle pärast, et õiglus jäi saavutamata. Mulle jäi ühtpidi mulje, et intervjueeritav oli "liiga" hea, tahtmata õigele süüdlasele halba, kannatas parem ise. Teisalt oli see jällegi oskamatus või suutmatus enda eest seista. Sealt edasi olid tema töökoht mittevastutataval kohal ja veel edasi lühiajalised, lepingulised tööd, mis lõppesid koos lepingu lõppemisega.

• leping lõppes otsa ja ... see oli nagu lepingu alusel, sai valmis, sai valmis ja ... (2).

See, et teisel intervjueeritaval jäi omal ajal töökoha kaotamisel õige süüdlane välja selgitamata, on avaldanud heitumisele oma mõju.

• /.../ kes see võtab, kui varga nimi küljes /.../ (2).

Kuna kolmandal intervjueeritaval oli 7 klassi haridust, siis polnudki ta kuskil pikalt tööl olnud:

• m-mina ei tea, vist paar kuud oli, sellest on niipalju aega möödas, ma ei mäleta, neli - viis kuud oli vist kindlasti (3).

Tema jutust selgus, et mingeid tööoskusi tal pole, pealehakkamist on vähe. Ise suhtus oma olukorda rahulikult. Töötuks jäämist on mõjutanud pooleli jäänud haridus. Noorematel heitunutel ongi enamasti probleemiks põhihariduse puudumine. Kui pole põhiharidust, ei saa omandada mingit eriala. Nende töökohad on olnud juhusliku iseloomuga ja lühiajalised ning mõnel juhul töökogemus puudub üldse. Nendest, kes on tööl olnud, on paljud läbi elanud eraettevõtte likvideerimise:

• jah, enne seda olin ka (vaatab enda kõrvale riiulisse, leiab tööraamatu), peale tööraamatuga töökohta, (lehitseb) Wedra puukojas olin viimati 1998 aastal /.../ palka ei makstud, seal võeti ju lõpus vool ka välja, see läks ju laiali (4).

Nooremad heitunud on üritanud tööd leida hooajatöödel, mis on samuti ajutise iseloomuga. Haapsalus suureneb tööhõive suveperioodil, kui suureneb turistide arv. Ettevõtted, talupidajad vajavad suvekuudel rohkelt töökäsi. Ehitustegevus aktiviseerub tuntavalt. Mingi aja peab inimene vastu, töötades hooajatöödel, lõpuks aga loobub sellestki:

Tänapäeva tootmisettevõtted on paindlikud, sest sõltuvad suures osas turu käitumisest. Kui nõudlus väheneb, tuleb kohe vähendada tööjõudu, kui nõudlus suureneb, võetakse töötajaid juurde. Viies intervjueeritav sai seda omal nahal tunda:

• 2000 september sain Harju Elektrisse, aga sealt koondati ära, väga hea ja puhas koht oli, hea töö, aga tellimusi ei tulnud, nad teevad igale poole üle maailma, Scaniale juhtmeid ja puha, aga tellimusi ei olnud ja meid koondati ära (5).

Nõukogude ajal toimus eriala omandamine tihtipeale töökohas, kus siis õpetati inimene välja töö käigus, või oli ettevõttel oma koolitussüsteem, kus koolitati enda tarbeks töötajaid. Näiteks Haapsalu KEKil oli oma ehitusklass ja Tarbijate Ühistu viis ise läbi müüjakoolitust. Seal polnud oluline, kas sul oli põhiharidus või mitte. Eesti Vabariigi ajal on ettevõttel muidugi raske endale seda lubada, et ise tulevasi töötajaid koolitada. Kogu aur läheb ikka põhiliselt raha teenimisele ja tugevas konkurentsis ellujäämisele. Ettevõtted ootavad tööle erialase ettevalmistusega inimesi. Kuna muutunud on nõutavad erialad ja paljud erialad, mida vajati nõukogude ajal, pole praegu enam vajalikud siis kaotasid kolm intervjueeritavat töökohas omandatud erialase töö just kvalifikatsiooninõuete muutumise või eriala kadumise tõttu. Siinkohal võib näitena tuua telefonisti kutse. Tänapäeval teeb selle töö ära tehnika. Üks intervjueeritav õppis Lihula Leivatehases pagariks ja veel ühele õpetati müüjaametit tarbijate ühistus. Intervjuudest üle 40. aastaste heitunutega käis selgelt läbi seos töökoha otsimise ja vanuse vahel. Huvitav on see, et üks 36 aastane mees tõi viimase töökoha kaotamisel põhjuseks vanuse:

• Rotario, vana palkmaja mantelkorstnaga Ehte tänaval, valvurina töötasin, vanusega põhjus, noh ühesõnaga liiga vana oled (6).

7. intervjueeritav oli 33. aastane naine nelja lapsega, kes tõi selgelt töö kaotamise põhjuseks väiksed lapsed:

• laps sündis ja siis nad tulid jutti, ja siis ... kui hakkasin tööle minema, ütlesid, et sul väiksed lapsed, nagunii hakkad haiguslehel olema, siis moment polnud vaja ja nad kohe koondasid ära (7).

Kahjuks paljud meie ettevõtjad ei näe veel seda, et tegelikult lastega vanemad kõige usaldusväärsem ja stabiilsem tööjõud. Nad on huvitatud sellest, et oleks püsiv töökoht ja sissetulek, nende liikumine teise kohta on tunduvalt keerulisem, kui üksikul inimesel või lasteta paaril.

Kokkuvõtteks võib öelda, et intervjueeritavate töötuks jäämise põhjused olid järgmised: asutuse likvideerimine, lepingu lõppemine, ettevõtte pankrott, koondamine, vanus, väikesed lapsed, erialase ettevalmistuse puudumine. Viis intervjueeritavat olid omal nahal tunda saanud järjest erinevatel põhjustel töötuks jäämist: ühest kohast koondati, järgmine ettevõte läks pankrotti ja sealt edasi oli hooajalisel lepingulisel tööl, leping lõppes, töö samuti.

5.2. Abi peale töötuks jäämist

Töötu on täieliku või osalise töövõimega isik, kelle vanus on 16 aastat või üle selle kuni vanaduspensioni eani, kes on tööta, valmis kohe tööle asuma ning otsib tööd. Isik otsib tööd, kui ta pöördub tööhõiveametisse vähemalt kord 30 päeva jooksul sooviga kohe tööle asuda ning on valmis osalema tööturukoolituses (RTI 2000, 57 371).

Tööturuteenuse liigid on: teavitamine tööturu olukorrast ja tööturukoolituse võimalustest, töövahendus, tööturukoolitus, kutsenõustamine, tööturutoetus ettevõtluse alustamiseks, tööturutoetus tööandjale väiksema konkurentsivõimega töötu töölerakendamiseks, hädaabitöö (RTI 2000, 57, 370).

Lisaks töötu abirahale on Eesti kodanikul Sotsiaalhoolekande seaduse alusel õigus taotleda omavalitsustest toimetulekutoetust ja täiendavaid sotsiaaltoetusi. Toimetulekutoetust on õigus saada isikul, kelle kuusissetulek on alla Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud minimaalsetest tarbimiskulutustest lähtuvat toimetulekupiiri (RTI 1995, 21, 323).

Õigus saada töötu riiklikku abiraha on isikul, kes töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul on olnud hõivatud tööga või tööga võrdsustatud tegevusega vähemalt 180 päeva (RTI 2000, 57 371).

• jah, töötuna, ei, tööotsijana, mul ei tulnud niipalju staazi välja, 6 kuud peab olema (3).
• Mis, mis mul siin ikka teha oli, siis tuli sinna minna (pikk paus) noh see (paus) hmmm kuidas ma nüüd ütlen, (tõuseb püsti, läheb kapi juurde, tõmbab sahtli lahti, otsib sealt midagi) tööhõiveametisse (1).

Kuni 01.10.2000, mil jõustus Tööturuteenuste Seadus, oli tööhõiveametil võimalik osutada tööturuteenuseid ainult töötu abiraha saajatele. Alates 2000. aasta oktoobrist on võimalik tööturuteenuseid pakkuda kõigile tööotsijatele.

Hädaabitöö on defineeritud kui ajutine tasuline töö, mille tegemine ei nõua üldjuhul kutse-, eriala- ega ametialast ettevalmistust (RTI 2000, 57, 370). Töötute rehabilitatsiooni raames hädaabitööde organiseerimisega on tegeldud 1995. aastast. Haapsalu Linnavalitsuse eesmärk on olnud inimeste aktiveerimine, nende töövõime ja tööharjumuse säilitamine ning aluse panemine inimese konkurentsivõimele tööturul. Suunaks on mitte maksta toetusi pikka aega, vaid aidata inimene tagasi tööturule. Hädaabitööde juurde on käinud esmatasandi arstiabi ja sooja supiga kindlustamine (Haapsalu Linnavalitsus 2002). 2001. aastani puudus linnavalitsusel õiguslik alus hädaabitööde korraldamiseks, sest tööhõiveametiga polnud lepingut sõlmitud. Ehkki Haapsalu linnas kehtis 1999. aasta algusest linnavalitsuse määrus, mis lubas nõuda toimetulekutoetuse saajalt 60 tundi heakorratöid kuus (Karnau 2002). 2002. aastast on juriidilised apsud kõrvaldatud ning sõlmitud vastav leping kohaliku tööhõiveametiga, legaliseerimaks hädaabitööde korraldamist.

• ei ole, siiamaani pole olnd, noh pidid käima selles, nagu öeldakse neid päevi tegemas; (vahele)kümme kümme päeva pidi tegema; mina ei saandki aru, vist oli see linna, linnavalitsus, linnavalitsusest pidid võtma blanketi, see täideti ära ja siis läksid sellega siis kuhu suunati, näiteks ütleme sinna, mm, noh mis see oli, haljastusse või no peamiselt oli haljastuses, olin ma (1).

Hädaabitööde korraldamisel toimib tihe koostöö Läänemaa tööhõiveametiga, mis suunab töötuid hädaabitöödele. Hädaabitööde korraldamiseks on teostatud avalik riigihange ja leitud tööde korraldaja, kellele on antud heakorratöid vajavate objektide loetelu. Riigihanke võitis ainukese pakkumise teinud MTÜ Haapsalu Tööotsijate Ühing (Haapsalu Linnavalitsus 2002).

Heitunute põhiline sissetulekuallikas oli ja on toimetulekutoetus. Kuni 2002. aastani rakendas Haapsalu Linnavalitsus pikaajalisi töötuid heakorratöödele, lugedes saadavat toimetulekutoetust nende rahalise sissetulekuna ning sellele lisaks said hädaabitöödel osalejad süüa. Seaduste muutudes ja täienedes tekkis linnal kohustus kõigile töötegijatele palka maksta. Sellega vähenes tunduvalt hädaabitöödel osalejate arv, kusjuures välja valiti kõige krapsakamad. Kui enne pidid kõik kasvõi paar tundi päevas tööd tegema, siis nüüd polnud võimalik seda jätkata. Hakates oma töö eest tasu saama, arvasid inimesed, et see makstakse neile lisaks saadavale toimetulekutoetusele. Vastavalt Sotsiaalhoolekande Seadusele tuleb sissetulekud toimetulekupiirist maha arvata. See tekitas inimestes suurt nördimust. Nad arvavad siiamaani, et oleks pidanud teenitud töötasu lisaks toimetulekutoetusele kätte saama.

• jah, linnavalitsuse raha olen 500 saanud, see võeti maha 500-st, kui ma seal käisin, eelmine aasta käisin, see võeti 500-st maha /.../ need võiks olla aga tead, selle eest peaks raha saama, peale selle 500, oleks linn ka puhas, praegu on hullumaja, antagu igaühele objekt kätte, kui teeb, saab raha, kui ei tee, ei saa, kui hädaabitööd on, siis peab inimene töö peale väljas olema, mitte viilima, muidu mõni tuleb, viilib, pudel käes (läheb pliidi ette suitsu tegema) /.../ (2).

Hädaabitöödel on tunnitasu alammääraks: töötu abiraha saaval töötul 5.90 krooni tunnis, töötu abiraha mittesaaval töötul 8.25 krooni tunnis (RTI 2000, 86, 592). Haapsalu Linnvalitsus maksis hädaabitöödel osalejatele alammäära. See tähendab, et ainult mõnel inimesel, kellel oli tööd järjest kuu aega ja kaheksa tundi päevas, õnnestus teenida rohkem, kui nad toimetulekutoetust oleksid saanud. Kusjuures üheks tingimuseks oli see, et töötegija pidi elama ahjuküttega korteris, vastasel korral poleks ta ka täistööaja eest mingil juhul rohkem teeninud, kui ta toimetulekutoetust sai. Keskküttega korteris on kommunaalkulud nii kõrged, et miinimumpalgast tihti ei jätku isegi nende tasumiseks. Töötades Haapsalu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonnas kuulen tihti väidet, et väikse palgaga pole mõtet tööle minna, kui toetust rohkem saab. Või et mis kasu on tööl käimisest, kui nagunii peab toetust juurde küsima. Hädaabitööde tunnitasu alammäär motiveerib inimest veel vähem kui tunnipalga alammäär, mis on alates 01.01.2003 12 krooni 90 senti (RTI 2002, 99, 583).

Seitmest intervjueeritavast kolmele ei pakutud tööhõiveametist koolitust.

• ei ole, mingitele tuttavatele pakuti ise, üle kuu aja õppisid mingit psühholoogiat ja suhtlemist aga meile ei pakutud midagi, oleks läinud küll /.../ (5).

Tööhõiveameti poolt pakutavatele koolitustele hakkas mingi mõte sisse tulema alates 2000. aastast. Enne seda korraldati koolitusi koolituse pärast. Tööturu nõudlus ja pakutavad koolitused ei kattunud. Näiteks suunati 1994, 1995, ja 1996. aastal töötuid massiliselt arvutiõppesse, kus töötutele õpetati arvuti algõpet. Inimestel tekkis tunne, et nüüd saavad nad tööle. Tööturul on küll pidevalt olnud nõudus IT spetsialistide aga mitte algtaseme arvutikoolituse läbinud töötajate järele. Üks intervjueeritav läbis samuti arvutikoolituse:

• ei ole, niipalju on, et tööbüroos käisin arvutiõpetust õppimas /.../ (otsib kastist tunnistuse) arvutiõpetuse lõpetasin 94 /.../ mmm ... arvutit õpetati, klahvistikku, tunnistuse peal peaks kirjas olema /.../ (puhiseb) puhh, ei tea, erilist küll mingit ei olnud, algul küll mõtlesin, et saab tööle, nüüd ei mäleta enam midagi /.../ (noogutab) hm hm, ... aga nüüd ma enam niimoodi ei oska, nagu siis, peale õppimist /.../ mina ei tea, alguses räägiti, et kui ära lõpetad, siis saad (tööle), aga kui ära lõppes, siis polnud enam mingit juttu (3).

Siit võib välja lugeda, et inimesele anti lootust, et kui ta arvutikursuse läbib, siis saab ta tööle. Kursuse läbides loomulikult mingit tööd polnud. Kutsenõustajad hakkasid tööhõiveametites tööle alates 2000. aastast. Kutsenõustajad selgitavad, milline töö inimesele sobib ning vastavalt sellele suunavad sobivale koolitusele. Koolitusi organiseeritakse nüüd rohkem vastavalt ettevõtete vajadustele. See tähendab, et nõutud erialade valik on läinud konkreetsemaks, mis ei pruugi aga sobida paljudele tööotsijatele. Praegu pakub Läänemaa Tööhõiveamet õmbleja, teenindaja, puhastusteenindaja koolitust.

• tööbüroost on mind tahetud saata Taebla kutsekooli, tehti test, test ei läinud läbi ja peale seda pole midagi /.../ mh-mhh, ... mulle ei meeldi pabereid määrida, see ei läind läbi /.../ on ja, seal nõustamisel tehtigi see test (6).

Heitunutel on igapäevane mure toimetulekuga, neil ei jätku raha söögile, muudest vajadustest rääkimata. Intervjueeritavatest kaks olid kodutud, üks elas koos ema ja vennaga omavoliliselt välismaalasest omaniku majas, kuna omanik käib siin väga harva ja on oma kinnisvara hooletusse jätnud. Teine elab soojakus, mis on mõeldud valvuri jaoks. Ta on soojakut ise soojustanud, narid sisse ehitanud, et oma elamine võimalikult mugavaks teha. Kui neile kahele pakkuda koolitust või kutsenõustamist, siis on neil arvatavasti täitsa ükstapuha, kas nad on koolitatud või mitte. Pigem mõtlevad nad pidevalt sellele, kus elada, kuidas saada süüa ja kuidas keha katta. Nad vajavad psühholoogilist nõustamist, et turgutada väga madalat enesehinnangut ning psühhosotsiaalset rehabilitatsiooni, et õppida järk järgult elus toimetulemist. Üks intervjueeritav oli kohe kohe oma kodu kaotamas:

• see on üürikorter, see on nüüd praegu, linn ostis selle ära nüüd /.../ ei, mul praegu ei ole, sest see katkes ära ju (üürileping), kui see maja maha müüdi (1).

Linn ostis maja, kus intervjueeritav elas, tagastatud majade üürnikele, kuna seal tahavad omanikud neist lahti saada. Intervjueeritava maja omanik kinnitas linnale, et tema majas ei ela ühtegi kehtiva lepinguga üürnikku. Nüüd tulebki välja, et ühele antakse korter, teine jääb aga koduta. Seaduse järgi peab ainult kolm kuud ette teatama. Intervjueeritav polnud oma õigustest teadlik, sest etteteatamist polnud tehtud. Ja sel juhul pole ei vanal ega ka uuel omanikul mingit õigust teda sealt välja ajada. Teadmatuse tõttu võtab see inimene seda kui paratamatust, ta lihtsalt tunneb seadusi väga vähe. Intervjuudest võib tihti välja lugeda seda, et inimese allakäik sai alguse oma õiguste vähesest või puudulikust teadmisest. Ühtpidi nõuavad nad õigusi, mida pole olemas, teistpidi jätavad kasutamata õigused, mis on neil olemas. Haapsalus on olemas kodutute öömaja, kus saavad peavarju kõik, kes parasjagu ööbimiskohata või elukohata. Paraku on öömaja saanud viiele - kuuele inimesele sisuliselt püsivaks elupaigaks, sest neil pole kuskile sealt edasi minna. Sotsiaalkortereid ei jätku ning üürikorterid on liiga kallid. Paljud eelistavad privaatsust ja ei soovi öömajja minna.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kõik intervjueeritavad on saanud rahalist toetust (igakuine toimetulekutoetus), nad on osalenud hädaabitöödel, neli inimest on saanud tööturukoolitust, kaks kutsenõustamist. Nelja lapsega ema on saanud toidupakke ja riideabi. Vajaka on psühholoogilisest nõustamisest, psühhosotsiaalsest abist, abist eluaseme leidmisel ja juriidilisest nõustamisest. Intervjuudest kumas korduvalt läbi, et nad pole saanud korralikku arstiabi. Mistõttu on nad mingi terviseprobleemi tõttu juba mõttes loobusid töökohast, mida pakuti aga milles nad arvasid terviseprobleemi tõttu mitte toime tulevat. Heitunutele jääb segaseks, kuidas nad arstiabi saavad ja arvavad tihti, et kui neil haigekassakaarti pole, siis puudub neil õigus arstiabile.

• praegu on kõik uued värgid, mul nägemine kehva, käisin perearsti juures, küsisin saatekirja, ei antud, öeldi mine ise haiglasse, läksin haiglasse, seal küsiti huvitav summa 137 krooni, huvitav, viisiiditasu on 30 krooni, mõtlesin siin, kas see on õige, tead, ma pean luubiga lugema, silmad on nii nässus, eks ma olen palju õppinud ja lugenud (läks kööki pliidi ette suitsu tegema) (2).

Omavalitsus garanteerib neile esmatasandi arstiabi, millest aga ei piisa kroonilise haiguse ravimiseks ja tihti ka töövõimetuse ärahoidmiseks. Kuna heitunud inimesel on raske pääseda arsti juurde, siis on raske ka inimesel selgusele jõuda, kas ta juba mitte pole osaliselt töövõimetu. Siin oleks minu arvates ainuke lahendus, et kõik Eestis elavad inimesed oleksid tingimusteta ravikindlustusega hõlmatud.

5.3. Hinnang abile

Intervjueeritavad oskasid rahalise abi kohta öelda, et see võiks suurem olla, et toetuse summad on väiksed, kuidagi elab ära.

• jah palju seda ei olnud, näed seal on kirjas, palju seda oli, väiksed summad (1).

Pikaajalised töötud loevad tihti toimetulekutoetuse saamisel saadavaks abiks ainult toimetulekupiiri, nad ei arvesta toetuse hulka eluasemekulude osa. See on nende jaoks nagu loomulik, et eluasemekulud kinni makstakse. Keskküttega korteris elades saab toetuse taotleja enamasti rohkem raha pangaarvele, kui ta saaks töötades miinimumpalgaga. Kommunaalkulu on nagu kellegi teise kulu, mitte toetusesaaja oma, see lihtsalt käib millegipärast üle abivajaja arve.

• mis abi? See, ma pole muud abi saanud, elekter ja üür maksti kinni, toimetulek, muud abi pole saanud /.../ aitas ära ikka, noh, vähemalt polnud näljas, ikka midagi oli (3).

Viimasel ajal kurdavad inimesed tihti, et toimetulekutoetusest ei jätku enam isegi söögi jaoks.

• /.../ kui linnavalitsusest antaks raha niipalju, et ära elaks, siis ei teeks üldse midagi, praegu, ausalt, peab juurde tegema, selle viiesaja krooniga jääb nälga, ei saa süüagi /.../ (4).

Kuigi toetuse summa kokku võib olla päris suur, moodustab suurema osa sellest eluasemekulu. See on sundkulu, mis on kehval majanduslikul järjel olevale inimesele ebanormaalselt kõrge. Koolitust ja hädaabitöid ei osanud intervjueeritavad üldse abiks nimetada. Heitunud loodavad abi rahast ja eluasemest. Koolituste kohta arvas üks intervjueeritav:

• erilist abi need ei andnud midagi, kui oleks abi andnud, siis võibolla polekski töötu olnud (3).

Heitunutele on, enne kui neid koolitada, vaja omandada eneseabistamise võtteid, eneseväärtustamist. Ta peab aru saama, et on väärtus sellisena, nagu ta on. Et ta ei pea olema keegi teine. Kui see on paigas, siis annab ka väike enesekindluse rakuke aluse edasiliikumiseks, arenguks. Hädaabitööde korraldamisel mõtlesime, et anname inimesele tagasi tunde, et ta oskab midagi teha ja on vajalik. Praeguseks võib öelda, et sealt oli puudu psühholoogiline abi. Hädaabitööde tegija küll tunnetas, et midagi oli teisiti, aga ta ei teadvustanud seda.

• (muutub elavamaks)sellest tööst või? /.../ Ei noh, töö tuli teha, mis seal midagi sai, sai supitalongid veel ja anti veel suppi ka selle eest ja /.../ ei no mis see on siis, lehti riisuda või lund kusagil vaja lükata või mis, seal muud polnudki, või siis käisid surnuaial, teinekord pidid mõne haua kaevama või seal surnuaias siis koristama /.../ muidugi oli vajalik, no ja pärast olin kultuurim ee keskuses, siis oli seal, seal aidata, noh mis oli vaja, neid laudusid ja toole sättida ja mis seal ikkagi /.../ mis ta kasu, mis kasu ta mulle tõi (köhatab) noh niipalju oli, et said suppi ja muud midagi (naerab) /.../ nojah seda ka, et said näiteks suhelda kellegiga noh inimesed tulid kokku, ajasid seal juttu jaja, aga nüüd pole midagi (paus) /.../ Siis oli, minu meelest nagu parem oli /.../ (1).

Üks olulisemaid aspekte hädaabitööde juures oli omavaheline suhtlemine. Suhtlemisel jagasid töötud omavahel informatsiooni, neid informatsioonikillukesi, mida keegi kuskilt oli saanud. Muidugi tekkis palju probleeme vale tõlgendamisega, kui kuuldud oli vaid osalist infot. Teisalt oli palju olulisem see, et inimesed hakkasid küsima, kuidas selle ja tolle asjaga on, on see nii, nagu ma kuulsin. Viis see lõpuks selleni, et pikaajalised töötud hakkasid oma õiguste eest võitlema. Vahel ka selliste õiguste eest, mida kellelgi pole, aga ikkagi nad seisid enda eest. Ise nad seda väga ehk ei tajunudki.

• erilist kasu küll midagi ei olnud, midagi juurde ei õppinud, kui paluti, tegin ära, mis vaja oli, tegin ära, niipalju kui oli vaja õppida, niipalju õppisin, ehitustööd olen kõrvalt õppinud, palju ehitustööd olen venna kõrvalt üldse õppinud /.../ mis seal õppida, olen seal rohkem kaevanud, riisunud, seal pole midagi õppida (3).

Hädaabitööde kohta arvati, et saadav töötasu võiks olla suurem ja seda peaks saama lisaks toimetulekutoetusele.

• parem, kui neid ei oleks, samas on nad vajalikud, sunniviisiliselt ei tohiks olla, kui lisaraha makstakse, siis võiks olla, linn oleks palju puhtam ka, kui makstaks paarkümmend krooni tunnis, kes tahab 500-le kroonile lisa teenida, see teeks hea meelega, aga siis peaks ka tegema, sellel pole ka mõtet, kui seisab reha najal, punn käes, aga teistel ... kõik pole ju parmotid, 60 protsenti on, 40 protsenti on korralikud, ja sellise hommikuse koristamise eest 20 krooni tund oleks täitsa normaalne, pole vähe, pole palju ka, saab punni osta, ma ei pane 15 krooni tund kella ka käima (4).

Intervjuudest tuleb välja, et järelevalve hädaabitöödel osalejatele oleks pidanud olema tugevam. Iga grupi peale on vaja inimest, kes jälgib töötamist. Palju meelehärmi tekitasid need, kes vaatasid pealt, kuidas teised tööd tegid. Üritasime probleemi lahendada sellega, et panna vastutus kellegile nende endi seast. Sellest aga ei tulnud midagi välja. Väljavalitud ütlesid ei, sest nad peavad samade inimestega edasi suhtlema ja kamandamisele vaadadakse nende seas põlgusega. See on nagu omamoodi vandeselts. Vastukaaluks ebaõiglusele on nad "uhked" oma seisuse üle ning tõmbavad tagasi enda hulka need väljapüüdlejad, kellel pole piisavalt jõudu sellest seisusest väljarabelemiseks.

Tööhõiveameti koolitustel on palju arenguruumi. Puudu on inimese ettevalmistamine koolituseks. Teooria on koolitustel osalenute hinnangul hea. Praktika osa tahab aga arendamist.

• noh, ütleme, et teooria osa oli normaalne ... tehti küllaltki hästi selgeks aga praktika oli jama ... praktika ei õpetanud absoluutselt mitte midagi (4).

Haapsalu koolides on puudu poiste tööõpetuse klassidest. Kahel koolil viiest on mingisugune tööõpetuse õpetamise koht olemas. Seadmed on vanad, materjali vähe. Tüdrukute tööõpetusega on paremad lood. Nii lõpetabki igal aastal Haapsalus gümnaasiumi suur hulk (70-90) noori mehi, kes piltlikult öeldes ei oska naelagi seina lüüa.
Osad heitunutest käivad tööhõiveametis ainult märkimas ja neile on oluline olla kohal õigel ajal ning mitte hiljaks jääda.

• mis seal ikka arvata? Käid märgid ära seal ja ... hiljaks ei tohi jääda, kohe võetakse arvelt maha, ükskord vedas, läksime järgmisel päeval ja ei võetud (5).

Talle oli vedamine see, et arvelt maha ei võetud. Nagu seisneks inimeste aitamine arvele võtmises ja arvel olemises. See on kahjuks aga ikka veel põhiline, millega tööhõiveamet tegeleb. Sama võib öelda sotsiaalosakonna kohta, kus põhiline tegevus on toimetulekutoetuse maksmine. Kõik keerleb ümber selle. Hädaabitööd olid 2002 aasta lõpuni üks suuremaid aktsioone pikaajalistele töötutele aktiivse tööturumeetme rakendamisel. Sellel tegevusel oli palju vastuolusid, tekkis palju probleeme. Haapsalu Linnavalitsusel oli võimalik hädaabitöid korraldada seni, kuni selle eest ei pidanud maksma. Kui selgus, et on vaja maksta, hääbus ka tegevus. Haapsalu linnal on odavam ning mugavam tellida heakorratöid mõnelt firmalt. Pikaajaliste töötute töölerakendamine nõuab palju inimressurssi ja materiaalset ressurssi. Neile on vaja palka töö eest, pidevat järelvalvet, toitu, tööriideid, töövahendeid. Töövahendid nad müüvad maha. Saadud toidu samuti. Töökindad, mis tavalisel inimesel peavad vastu kuu aega, lagunevad nende käes paari päevaga. Heitunud inimese vastutustunne on olematu. See on ka loomulik, kui inimesel on igapäevane mure toidu ja peavarju leidmisega.

• ta on normaalne (hädaabitööd), peaasi, et mingit tegevust on, inimene ei lähe mingeid lollusi tegema, /.../ olen sellega täitsa nõus, miks mitte hoiab linna korras, on neid, kes looderdavad, lõhuvad, laamendavad, kes tahavad, need teevad, kes ei taha, need ei tee mitte midagi (6).

Nõuab kõva tahet, et kogu selle probleemidepuntraga toime tulle ning leida jõudu nendega edasi tegelemiseks. Kahjuks on 2003. aastal linnavalitsus loobunud töötute rakendamisest hädaabitöödele, leides, nagu enne juba mainisin, et kasulikum on osta teenust ettevõtetelt.
Kokkuvõtteks abile antud hinnangute kohta võib öelda, et kurdeti saadava abiraha vähesuse üle, tööhõiveameti poolt pakutud koolitused pole aidanud tööd leida. Hädaabitööd olid kerged, sai suhelda, raha oleks võinud rohkem maksta ja seda lisaks toetustele. Toimetulekutoetus aitab maksta eluasemekulud ja hoiab hinge kuidagiviisi sees. Hädaabitöödest polnud samuti kasu töö leidmisel, kuigi aitas tõsta heitunute eneseteadvust.

5.4. Ettepanekud

Ettepanekud olid rasked tulema. Intervjueeritavatel oli raskusi lahenduste väljapakkumisega. Mis on ka arusaadav, puuduvad neil ju laiemad tööturupoliitika alased teadmised. Üks ettepanek puudutas transporti ja eluaset - kui need oleks olemas, siis saaks ka kodust kaugemal tööl käia.

• ei oska küll mitte midagi selle peale öelda, mis moodi seda üldse, näiteks see, nojah kui oleks noorem, siis oleks muidugi, noh ütleme ainukene võimalus on siis kui oleks siis ... kui oleks noorem aga noh ma räägin, et liiga vana(köhib) ja ja .... no siin siin linnas ei leia seda, siis peaks minema tallinna, et tallinna kaudu kusagil midagi saad aga see on ka nihukene noh ee siis peab sul olema ööbimiskohad ja värgid ja ja ja see läheb liiga kalliks (1).

Arvestatava ettepanekuna võib lugeda sedagi, et inimest võiks sobiva töö korral kohapeal välja õpetada. Minu hinnangul on selleks tugiisikut vaja, kes pikaajalise töötu töökohas oma tiiva alla võtaks. Seda võiks riik rahaliselt toetada.

• /.../ aga muidugi, kui näiteks pakutakse mingisugune jah nihukene töö, mis on noh noh vastuvõetav, kuigi väljaõpe on siis kohapeal, muidugi läheks (1).

Üks respondent tõi välja stimuleerimise ja tunnustamise vajaduse. Kui rakendada heitunuid hädaabitöödele ja nad tublid on, siis tuleks neid rahaliselt premeerida ja kiita. Sama inimene pakkus välja ka töötutele oma koosviibimise koha idee.

• See võiks olla küll, kui päevi pannakse tegema, siis võiks maksta, neid võiks eraldi välja tuua, kes tööd teevad, stimuleerida, võiks neid kuidagi esile tõsta, kiita, töötud on tundlikud, kiitus mõjub hästi, võiks töötutele koosviibimise koht olla, kus ei peaks maksma, noortel on töönõudlust rohkem aga ega vanemaid ei võeta, mis me peame Mihkli parki minema istuma, vanu ei võeta, ei taha sinna Mihkli parki minna, kohe kõik on ümber ja küsivad (hõõrub pöidlaga nimetissõrme) mani, ma mõtlen niimoodi (2).

Niiöelda töötute klubis saaksid nad teha järgmist:

• istuda, tantsida, kus see töötu praegu läheb, puhkeõhtu võiks olla, sain ühe korra lossiparki, seal oli näiteks mul tuttav valvur, sain üritusel käia, olen lauatennise sõber, mängiks lauatennist, (õhinal) lauatennist mängiks küll (hõõrub käsi kokku), ainuke asi on, lugemissaalis, no mis ma seal teen, luubiga loen või, surmakuulutused vaatan ikka ära, niisugune koht peaks olema, inimesed mängiksid lauatennist, piljardit, vat sihuke koht peaks olema, sihuke kultuurne koht, kaarte, vat kaardid ei sobi, seda võib igaüks ise mängida, kaardid sinna ei sobi (2).

Intervjueeritavad elasid kõik puuküttega majades, kus heal juhul oli olemas külm vesi. Sellest tulenevalt on neil probleemid hügieeniga. Lahenduseks pakuti sauna kasutamise võimalust.

• minule meeldib väga hästi kaardimäng, turakat võib panna ja lauamänge, mul on halb mälu ei jää meelde kaardimängus, kus see töötu ennast peseb, kurat, saun võiks olla, et korra saunaski võiks inimene käia, kus sa praegu pesema lähed, kui sa töötu oled (2).

Ühe intervjueeritava jutust võis välja lugeda, et nii tööhõiveamet kui linnavalitsus võiks peale märkimise/kirjapaneku midagi veel teha. Tööhõiveamet piirdub töökohtade vahendamisel kahjuks ainult sellega, et paneb paberilipikud töökuulutustega vastavale stendile.

• /.../ kuulutused on seal seina peal, neid vaatan ja, aga seal on palju vanu kuulutusi, no ja igale poole tahetakse ju noori ... Hakosse tahetakse ... kiirus on mul hea /.../ (5).

Samas on ju neil olemas kõik andmed töötu hariduse ja kvalifikatsiooni kohta. Võiks ju igal pöördumise korral korra need andmed üle vaadata ning inimene vestluse käigus otse tööandja juurde suunata. Sama probleem on linnavalitsuses, et lisaks toetuse vormistamisele peaks sotsiaaltöötaja tegelema pikaajalise töötu perega terviklikult ning iga üksikisikuga eraldi. Loomulikult on see ühele inimesele füüsiliselt võimatu, samuti emotsionaalselt. Omavalitsustel aga pole raha sotsiaaltöötajate juurdepalkamiseks. Nii tegeletaksegi tulekahju kustutamisega, selle asemel, et seda ennetada või kustutada juba eos.

• /.../ ei mingeid tööpakkumisi ega midagi, mis mõte sellisel asjal on, sama linnavalitsuses, käid korra kuus märkimas, peaks ikka midagi veel olema (4).

Intervjuudest kumas ühel või teisel viisil läbi see, et saadavad toetused on liiga väikesed.

• ei ole, ikka samad mõtted keerlevad peas, nagu öeldakse, krooniline kroonipuudus kogu aeg, öeldakse küll, et raha pole kõige tähtsam aga ikka lähevad mõtted raha peale (5).

Toetused ei garanteeri enam ka minimaalset toimetulekut. Sellest lähtuvalt tehti ettepanekuid toimetulekutoetuse suurendamiseks.

• /.../ ta on juba aastaid 500 ja mitte kuskilt ei ei tõuse, ühel inimesel võiks olla 900, miinimumpalk on juba 2160, või mis ta pidi olema /.../ toimetulekutoetust võiks tõsta ... (5).

Üksikemadel on tihti võimalus tööle minna, kuid probleemiks on jäik tööaeg. Siin aitaks tööandjate paindlikum suhtumine. Aga ega me ka ei tea tööandjate suhtumist, sest töötu inimene pole osanud seda küsida, kas ta võiks natuke teisel ajal tööd teha, see sõltub muidugi ka töö iseloomust. Siin oleks ehk lahendiks tugiisiku teenus. Tugiisik aitaks tööandjaga läbi rääkida ja jälgiks alguses tööl käimist-töötamist.

• on küll jah, nad juba niisama virisevad, pead sa seal kursustel käima, kas sa ei või kodus olla, nad juba harjunud, et ma kodus olen /.../ tuli sinna ja tahtis, et kohe homme tööle hakatakse aga aeg ei sobinud /.../ võib ka täispäev olla, oleneb kellaaegadest, näiteks, kui ma peaks kell 6 minema, siis see ka ei sobiks (7).

Või siis aitaks ka väike kursus erinevate töötamisvõimaluste kohta ning läbirääkimisoskuste arendamiseks.
Tõmmates kokku ettepanekute teema võib öelda, et lahendamist vajavad transpordi võimalused, eluaseme probleemid, tugiisiku teenuse arendamine, individuaalne lähenemine, vaba aja veetmine, pesemisvõimalused, töötute informeerimine, kehvad praktikavõimalused, liiga väikesed toetused ja tööandjate suurem paindlikkus.

Järgneb - KOKKUVÕTTED JA JÄRELDUSED

Tagasi sisukorda

Muid (koolitus)materjale