Lapsed ja noorukid võivad ajakirjandusega kokku puutuda põhiliselt neljal viisil:

• lapsed ja noorukid satuvad meedia tähelepanu alla seoses uudisväärtusliku sündmusega - neist küll kirjutatakse või kõneldakse, nad ise ei pruugi aga sõna saada;
• lapsed ja noorukid kõnelevad või kirjutavad meedias ja määravad seega ise mida, kus ja millal nad avaldavad;
• lapsi ja noorukeid intervjueeritakse ja nende ütlusi vahendab ajakirjanik.
• ajakirjanduse abil arutatakse avalikkuses laste ja noortega seotud probleeme

Esimesel juhul võib olla tegemist näiteks õnnetuse, kuriteo, erakorralise sündmuse või probleemse olukorraga. Samuti võib uudisväärtuslik sündmus olla peamiselt seotud laste vanemate või perekonnaliikmetega ja lapsed satuvad meedia tähelepanu alla üksnes "tänu" vanemate tegudele või positsioonile. Lapsed võivad olla ohvrid, kuriteo toimepanijad, "ühe juhtumi" (kõrval)tegelased.

Näide 1. Poliitiku poeg tabati poevarguselt. Ajaleht ei avaldanud poliitiku nime põhjendusega, et kaitseb noorukit. Järgmisel päeval esitas ajaleht uue argumendi: kuna kommentaatorid on hakanud tegema oletusi poevargusega vahele jäänud poisi isa isiku suhtes, tuleb nimi avalikustada nende poliitikute reputatsiooni päästmiseks, kelle pojad ei olnud süüdi nimetatud varguses. Lugu avalikustati läbi mitme ajalehenumbri.

Tavaliselt ajalehed poevarguselt tabatud noorukite nimesid ara ei trüki ning see nooruk oli sunnitud kannatama suurt avalikkuse survet vaid seetõttu, et tema isa oli poliitik. Küüniline on ajalehe põhjendus, et alguses taheti anonüümsusega last kaitsta. Iga kogenudajakirjanik peaks teadma, et kui identifitseerida isik piisavalt väikese grupi liikmena, siis on nime vaja vaid lõplikuks identifitseerimiseks. Teiseks, lapsed ei vastuta selle eest, milline on nende vanemate positsioon ühiskonnas. Teisisõnu - kui tegemist on ühelt poolt haavatava ja teisalt avaliku elu tegelasega, tuleb lähtuda nõrgema poole huvidest.

Lapsed kui autorid: koolilehed ja internet

Lapsed ja noorukid ise kõnelevad ajakirjanduses suhteliselt harva, st nad on harva ise artiklite autoriteks ja päevaküsimuste tõstatajateks. Lastega tegelevad spetsialistid on seda kritiseerinud, öeldes, et laste endi häält on meedias vähe. Siiski on koolilaste hääl esindatud nn niðimeedias: koolilehtedes ja internetis. Mõnikord on noortele eraldatud ajalehtedes lehekülgi, rubriike; tele- ja raadioprogrammides saateid. Ajakirjanduses esinemine eeldab aga seda, et inimene suudab oma sõnumi/päevaprobleemi selgelt sõnastada, kuid laste ja noorukite motivatsioon ja/või oskus seda teha on enamasti väike.
Lisaks sellele eeldab avalikkuses esinemine nn mängureeglite tundmist.

Näide 2. Kooliõpilased avaldasid kohaliku lehe koolinoorte küljel väga kriitilise artikli oma kooli õpetajatest ja direktorist. Muuhulgas sisaldas tekst mitmeid üldistavaid kriitilisi väiteid nagu näiteks: "õpetajad (loe: kõik selle kooli õpetajad) ei ole huvitatud arvutikasutuse õppimisest".

Noored ei tulnud selle peale, et avaliku (meedias levitatava) kriitika puhul tuleb iga väidet kontrollida ja esitada äärmise täpsusega. Abistanuks ehk toimetusepoolne küsimus enne avaldamist: kui me nüüd sõna "õpetaja" asendame sõnaga "õpilased", kas leiaksite, et artikkel on õiglane? Koolilapsed ei pruugi tajuda, et ka koolilehes ilmuv informatsioon on avalik, st koolilehe tegijad ei saa pärast ajalehe ilmumist enam kontrollida, kus ja kuidas edaspidi informatsiooni kasutatakse. Samasugusesse lõksu on langenud ka kogenumad ajakirjanikud. Näiteks lubades oma allikale, et nende poolt räägitu ilmub ainult eestikeelses meedias, ei saa ajakirjanik tegelikult kuidagi tagada, et muukeelne ajakirjandus materjali ei kasutaks. Teine avaliku kommunikatsiooni "lõks" on see, ei informatsioon või arvamus, mis koolilehes ja koolielu kontekstis (kuna üksteist tuntakse, tajuvad tegijad tihtipeale seda nagu perekonnale mõeldud lehte) ei tee kellelegi liiga, võib hoopis teisiti mõjuda regionaalses lehes või üleriigilises meedias.

Intervjuud lastega

Laste edukat intervjueerimist võib pidada ajakirjaniku meisterlikkuse eksami läbimiseks. Lapsed võivad pakkuda intervjueerijale alati ootamatusi, nt uue ja ootamatu teema sissetoomine või rollide vahetus nii, et küsimuste esitajaks muutub hoopis küsitletav laps. Teisalt tuleb laste intervjueerimise puhul arvestada eesti ajakirjanduse eetikakoodeksi punktiga 3.6, mis ütleb, et lapsi tuleb üldjuhul intervjueerida lapse vanema või tema eest vastutava täiskasvanu nõusolekul või juuresolekul. Niisuguse reegli on tinginud asjaolu, et laps ei pruugi intervjueeritavana osata hinnata avaliku intervjuu mõju endale ja oma perekonnale.

Mida lapsi intervjueerides tuleks arvestada:
Näiteks ei pruugi nad osata ebaselget küsimust täpsustada; nad ei pruugi ara tunda manipulatsiooniohtu "KAS ... (te olete lõpetanud koolist popitegemise?)" - küsimuste puhul;

• lapsed ei pruugi alati osata hinnata oma kompetentsi ja võivad anda vastuseid asjaolude kohta, mida nad tegelikult ei pruugi tunda;
• lapsed võivad oma ütlustega esile kutsuda enda jaoks raskemaid tagajärgi kui täiskasvanud;
• lapsed ei pruugi julgeda täiskasvanule öelda, et nad vastata ei taha;
• lapsed ei pruugi alati vahet teha tõelisel ja fantaasiamaailmal;
• lapsed võivad siiralt rääkida seikadest, mille avaldamine võib kaasa tuua ebameeldivusi lapse perekonnale;
• lapsed võivad küsimusele vastamise asemel alustada täiesti uut teemat.

Näide 3. Ajakirjanik küsis koolipoisilt, kas nende koolis õpetatakse liiklust? Poiss vastas eitavalt, kuna eraldi liiklustunde koolis tõesti polnud. Liiklusõpetust püüti selles koolis aga anda läbiva teemana. Intervjuu edastati televisioonis ja poisil tuli pahandus kooli direktoriga, kelle arvates poiss oli oma kooli kohta halvustavat valet rääkinud.

Selle näite puhul esitati kinnine "kas" küsimus, mis provotseerib jah/ei vastust. Küsides provotseerid seega last ületama oma kompetentsi. Kuna laps ei mõtle õppekava keskselt, võinuks ehk küsimuse esitada selliselt: mida sa pead kõige tähtsamaks reegliks linnaliikluses? Seejärel võinuks ehk edasi arutleda selle üle, kuidas ja kellelt saab poiss oma teadmised liikluse kohta. Igal juhul tuleb lapse käest kuuldut kontrollida nii nagu kõikide teistegi informatsiooniallikate juttu.

Näide 4. Televisioonisaates küsiti koolis laste käest vox populi laadis küsimus: kas teie vanemad joovad? Lapsed vastasid küll nimetult, kuid olid teleekraanil identifitseeritavad.

Laste perekonnaelu, vanemate tegevust, usuküsimusi ja perekonna poliitilisi vaateid puudutavaid küsimusi ei saa esitada ilma vanemate nõusolekuta. Nõusolekut niisuguste küsimuste esitamiseks ei saa ka anda õpetaja.

Laste ja noorukite haavatavus

Tänapäeval väljakujunenud tava kohaselt suhtub ajakirjandus erineva ühiskondliku staatuse ja mõjujõuga isikutesse erinevalt. Avaliku elu tegelased (poliitikud, kõrged ametnikud, meelelahutustööstuse tähed, tippsportlased jt) omavad ühiskonnas suurt mõjuvõimu, nad on end avalikkuse tähelepanu alla vabatahtlikult seadnud ning neil on kogemused ja võimalused ajakirjandusega suheldes pidevalt ise oma maine kujundamisel kaasa rääkida. Seevastu nn. haavatavad isikud - lapsed la noorukid, väga vanad inimesed, puuetega inimesed, haiged - omavad vähest mõjuvõimu ning nad pole harjunud meediaga suhtlema, mistõttu meedia poolt neile tekitatud kahju võib ilmunud materjali mahu ja esiletõstmise määraga võrreldes olla ebaproportsionaalselt suur. Haavatavate inimeste puhul on heaks tavaks see, et ajakirjanik püüab ise ette näha võimalikke negatiivseid tagajärgi ja neid vältida.

Näide 5. Koolitüdruk ei tahtnud käia kehalise kasvatuse tunnis ja võltsis arstitõendit. Arsti pahameel osutus sedavõrd suureks, et ta teatas võltsimisest politseile. Politseiuurija algatas kriminaalasja, mille esimese astme kohus lõpetas kuriteokoosseisu puudumise tõttu, üheaastase katseajaga. Selle peale esitas kohalik vanemprokurör erikaebuse ringkonnakohtule, nõudes koristuseks kolmekuulist vabadusekaotust tingimisi Samal ajal kui riigi politsei- ja kohtustruktuurid kooliõpilase põhjuseta puudumisega tegelesid, avaldati lugu ka üleriigilises ajalehes ja sellest räägiti raadiokanalites. Koolilapse nimi, vanus ja kool olid esitatud ajaleheartikli juhtlauses.

Noorele tütarlapsele põhjustati sügavaid kannatusi, mis ei olnud proportsioonis tema poolt toimepandud teoga. On üldine reegel, et alaealiste õiguserikkujate nimesid ja muid identifitseerimist võimaldavaid andmeid avaldatakse vaid erandkorras juhul, kui näiteks noore õiguserikkuja eest on vaja ühiskonda hoiatada (nt nii ja niisuguste tunnustega vargapoiss käib mööda kontoreid). Antud juhul polnud aga tegemist kuriteoga, rääkimata ühiskonna hoiatamise vajadusest. Lool oli tõenäoliselt küll põhjendatud avaliku huvi aspekt, nt mis laadi "kurjategijate" püüdmise peale kulub riigi politsei ja kohtuorganite aeg ning maksumaksja raha? Kuid see aspekt ei vajanuks alaealise identifitseerimist. Kas lapsed on alati nn haavatavad isikud? Kas üle-eestilise matemaatikaolümpiaadi võitjat või 16-aastast mäesuusatamise maailmameistrit tuleks kohelda laste või avaliku elu tegelase kohta kehtivate kriteeriumide järgi? Kõige tõepärasem vastus oleks vist selline: mida rohkem võimu ja privileege, seda karmimat meedia tähelepanu tuleb taluda. Elatud aastate arv sellisel juhul väga palju ei loe. Maailmameister peab arvestama ülemaailmse meedia tähelepanuga ning kindlasti on tal kõrval pädevaid nõuandjaid meediaga suhtlemise alal. Väikesest külakoolist tulnud matemaatikageeniust tuleks aga kohelda arvestades tema hetkel olematut mõju muule kui võimalikule matemaatika arendamisele.
Kooli oivik ei muutu ka kohalikus mastaabis avaliku elu tegelase mõõtu isikuks mitte ainult sellepärast, et ta hästi õpib, vaid üksnes siis (piiratud ulatuses), kui ta ise hariduspoliitilistes küsimustes sõna võtab, kriitikat teeb ja teisi inimesi puudutavates otsustustes osaleb. Kuid ka niisugusel juhul peab meedia arvestama lapse või noore tegeliku elu- ja meediakogemuse ning haavatavusega.

Haavatavate inimeste puhul puutuvad ajakirjanikud sageli kokku ka neid esindavate isikutega (laste ja noorukite vanemad, kasvatajad ja õpetajad; vanurite ja haigete hooldajad või sugulased jpt).
Meediat ja meediaga suhtlemist puudutavaid otsuseid teevad laste eest tavaliselt nende vanemad. Kas aga kõik vanemad oskavad ja tahavad mõista, mis on lapse seisukohalt hea?

Lapsi esindavate inimeste meediakompetents on erinev:

1. Ühiskonnas halvasti toimetulevaid vanemad, kes vajaksid ka ise meediaga suhtlemisel eeskostet.
2. Õpetajad ja/või sotsiaaltöötajad, noortega kokku puutuvad politseinikud jt. spetsialistid, kellelt võib eeldada nii lapse õiguste tundmist kui ka teatavat meediaga suhtlemise kompetentsi.
3. Väga hea meediakompetentsiga vanemad, kes suudavad meedia rakendada tööle oma lapse heaks, kuid kes ei pruugi teada, et meedial on ka motiiv neid kasutada.

Vanemate meedia poole pöördumise võimalikud algsed motiivid ja võimalikud tagajärjed
Mõnikord pöörduvad ahastuses vanemad ise ajakirjanduse poole. Saab rääkida vanemaist, kelle meeleheidet, lühinägelikkust või kaitsetust kasutab ara meedia, ja vanemaist, kes kasutavad meediat oma lapse huvides. On ette tulnud juhtum, kus vanemad rääkisid ühele ajakirjale kavandatavast meditsiinilisest protseduurist ilmse sooviga leida sponsoreid, kes nimetatud protseduuri toetaksid. Teisalt võiks meenutada kadumise tõttu meediakangelaseks tõusnud teismelist tüdrukut, kes hiljem leiti vanema mehe juurest. Tekstide põhjal tundus, et vanemate vaba tahe ajakirjanduses kõnelda oli ahastuse, mitte kaalutletud otsustuse tulemus.
Kuid ahastus ja hirm ei lase vanematel sageli kainelt hinnata seda, milliseks võib kujuneda elu pärast esikaanelugu. Algselt ühe jutuajamisena mõeldud loo järel korjavad teema üles teised kanalid. Ühtäkki ilmneb koguni, et algselt lapsele la tema vanemaile lubatud anonüümsus enam ei säili. Võib juhtuda, et lapse vanemad ei saa ena kontrollida seda, mida nende lapsest avalikkuses räägitakse.

Näide 6. Vanemad pöörduvad ajakirjanduse poole murega: laps on raskesti haise ja kohalikud arstid on loobunud võitlusest, haigekassal napib raha kalliteks uuringuteks välismaal. Meedias avaldatud lugu toob sponsoreid, kelle abiga laps saadetakse välismaale ravile, aga ka diskussioone ja kriitikat kohalike arstide aadressil. See konkreetne laps saab tänu sponsoritele vajaliku ravi ja terveneb.

Kas vanematel on moraalne õigus nõuda, et meedia käsitleks nende lapse haigust vaid viisil, mis lapse perekonnale sobib? Kas kritiseeritavatelt arstidelt saab nõuda vaikimist? Üldine reegel on see: kui oled ise meediat oma huvides kasutanud, arvesta, et meedia kasutab ka sind. Ajakirjandusega suhtlemisel tuleks kõikidel inimestel arvestada sellega, et kord avaldatud informatsioon on muutnud avalikuks, seda ei saa enam "tagasi kutsuda". Digitaalne andmeside on teinud võimalikuks sellegi, et otsingumootorite abiga saab inimese kohta kokku panna informatsiooni, mida läbi erinevate aastate on kildhaaval avalikustatud. Selliselt summeeritud informatsioon võib osutuda oma terviklikkuses üsna jahmatavalt mitmekülgseks. Täiskasvanud inimesel peaks olema võimalus panna ise paika oma avalikku ja eraelu eristavad piirid, st ta peaks saama otsustada, mil määral ta tahab oma elu avalikustada. Kui seda on aga tehtud tema eest enne tema täisealiseks saamist, siis on tema otsustusvabadus häiritud. Järelikult tuleb arvestada, et on sellist laadi informatsiooni, mille avalikustamise puhul tuleb lähtuda ainult lapse huvidest ja hooldaja mõtlematult antud nõusolek ei pruugi tagada lapse õiguste kaitset.

Tundlikud teemad

Sünni ja põlvnemise ning hooldusküsimustega seotud uudised

Näide 7. Sündisid kolmikud. Kuna kolmikute sünd on erakorraline sündmus, tahtis ajakirjanik kirjutada selle kohta uudise. Paraku olid kolmikud viljatuseravi tulemus ja sündinud tänu kunstviljastamisele. Ema oli artikliga nõus, kuid isa ei olnud.

Kui veel 4-5 aastat tagasi lõi uudisväärtuse kunstviljastamise uudsus, siis nüüd aktualiseerib teemat küsimuse politiseerumine: kas ja kui palju peaks riik toetama kunstviljastamist? On vanemaid, kes avalikkuse huvides on otsustanud loobuda privaatsusest, soovides, et probleemist räägitaks ning teisedki lapsed saaksid sünnivõimaluse. See on nende õigus. Sel juhul peab otsus aga olema tõepoolest perekondlik, st nii ema kui isa peavad olema avalikustamise suhtes ühel meelel. Ajakirjanik peaks otsuse mõlemapoolsuses veenduma. Lisaks sellele tuleks arvestada, et kunstviljastatud laste vanemad võivad olla pärit religioossest keskkonnast, kus kunstviljastamist ei tunnustata. Samuti tuleks kaaluda lapse õigusi hoida saladuses oma sünniga seotud asjaolusid.

Näide 8. Eesti ajakirjanduses on olnud juhtum, kus uudisväärtustatuks sai 13-aastane ema. Sündmuse koht (kool) identifitseeriti täpselt, ajaleht avaldas suurelt lapse identifitseeriti täpselt, ajaleht avaldas suurelt lapse foto. Foto allkirjades lisandus lapse täpne sünnikuupäev ja eesnimi. Muuhulgas avaldati ajalehes ka lapse ema ja isa vaidlus selle üle, kes on lapse isa. Väidetavat isa (eesnimi, vanus ja elukoht lisatud) tsiteeritakse ühe artikli juhtlauses: "Miks just mina pean ohver olema? Tal oli ju sel ajal palju poisse!" Intervjuus jätkatakse lapse ema kohta küsimuste esitamist väidetavale isale: "Kas ta oli selline tüdruk, kellel oli palju mehi? Vastus: "Oli enne ja pärast mind. Aga ma ei hakka teiste poiste andmeid avalikustama. Tean, et ta ei elanud nädalate kaupa kodus, vaid jõi koos poistega."

Selliste detailide avaldamise puhul ei saa rääkida avalikkuse põhjendatud huvist, vaid ainult uudishimust. Samas tuleks arvestada, et need ajalehenumbrid on avalikkusele kättesaadavad ka 10 ja 20 aasta pärast.

Näide 9. Ühe hooldusvaidluse puhul oli tegemist sedavõrd keerulise kohtuasjaga, et ajakirjandusel tekkis kiusatus konkreetse juhtumi taustal esitada küsimusi kohtusüsteemi efektiivsuse kohta sarnaste probleemide lahendamisel. Paraku esitati vaid ühe vaidleva poole nägemus - last tagasi nõudva isa jutt. Juhul kui loole oleks lisatud ka ema nägemus, oleks artiklist kujunenud senisest veelgi enam eraelulisi seiku paljastav jutustus.

Hea tava kohaselt hooldusküsimuste üle peetavaid kohtulikke vaidlusi üldjuhul ei kajastata. Põhjuseks on teema kõrge privaatsuse määr ja see, et hooldusvaidlused on enamasti emotsionaalselt keerulised ja asjaosalistele kurnavad. Pahatihti püüab emb-kumb vaidlev poole avalikkusega manipuleerida - räägib kaastunnet äratavalt "oma õnnetu loo" selge sooviga seeläbi mõjutada kohut või teist poolt kahjustada. Sellisel puhul tuleb aga väga hoolsalt järgida kaht põhimõtet:

1. Kriitiliselt tuleb uurida mõlema vaidleva poole versiooni ja kontrollida iga süüdistust (nt "isa viis lapse vägivaldselt ema juurest ara", "ema röövis lapse keset päeva lasteaiast" jne.).
2. Tuleks vältida asjaosaliste identifitseerimist.

Hooletussejäetud laste kujutamine

Meedia võib luua isikule haletseva, häbistava või süüdistava konteksti ka ilma otsest hinnangut andmata. Piisab, kui öelda, et "nende laste vanemad on joodikud", "selle tüdruku isa mõisteti tema seksuaalse ahistamise pärast süüdi", jne. Vanemliku hoolitsuseta laste representatsiooni kõik põhireeglid on esitatud broshüüris "Meedia ja lapse õigused" 1999 lk.22,23, "vanemliku hoolitsuseta lapsed".

Alaealised õiguserikkujad

Näide 9. Tikkudega mängimise tulemusena süütas 11-aastane poiss mängukaaslase, kes hiljem suri. Ajalehe esikaanel avaldatud süütaja fotol oli silmade kohal küll must laik, kuid siseküljel oli foto avaldatud katmatult. Üks ajalehtedest avaldas lisaks poisi nimele ka poisi koduse aadressi. Lisaks sellele intervjueerisid mitme ajalehe ajakirjanikud poisi klassikaaslasi, kellest üks, anonüümselt refereeritu, rääkis näiteks järgmist: "Eelmisel aastal puudus N. koolist kolm kuud ja tal oli neli psühholoogi."

Viimase tsitaadi puhul tulnuks küll kriitiliselt küsida, kas koolikaaslane on pädev ja õigustatud sellelaadilise informatsiooni jagaja?
Lastega seotud sügavalt traagiliste õnnetuste puhul peaks meedia arvestama, et ühiskonnas võib tekkida "sellised tuleks maha lasta" reaktsioon, mis harvadel juhtudel võib viia ka noore "kurjategija" ja/või tema perekonnaliikmete psüühilise või füüsilise represseerimiseni. Seetõttu tuleks kajastuse laadi ja identifitseerimise määra hoolikalt kaaluda.

Laste ja noortega seotud probleemid "tähtsate päevaküsimustena"

Ajakirjanduse eripäraks on orienteeritus uudistele. Teisisõnu, avalikkuse tähelepanu tõmbamiseks mingile teemale sobib kõige paremini kõrge uudisväärtusega sündmus. Laste ja noorukitega seotud teemad ületavadki uudiskünnise hõlpsasti enamasti siis, kui tegemist on konflikti, õnnetuse, erakordse või traagilise sündmusega. Ka lapse dramaatiline lugu (raske haigus, mille ravimiseks püütakse meedia abiga toetust hankida) leiab kergesti meediakajastust. Ühiskonna vajaduste seisukohalt vaadatuna on kajastus aga sageli poolik, st kajastatakse selge uudisväärtusega üksiksündmust. Lastega seonduvate probleemide keerukus jääb aga arutelu alt välja, sest uudise formaati pikem arutelu ei mahu. Seejärel sündmuse uudisväärtus langeb ja teema kaob avalikust agendast. Näiteks lood noortest õiguserikkujatest ületavad palju hõlpsamini mitmete meediakanalite uudiskünnise ja saavad lehekülgede ja minutite kaupa meedia tähelepanu Samal ajal psühhiaatri kirjutis sellest, millised on võimalused avastada laste emotsionaalseid häireid varasemas eas, isegi kui see leiab ilmumisruumi, ei pane poliitikuid arutama selle üle, mida riik saaks antud olukorras ette võtta. Alles pärast seda, kui õiguskantsler 2001 aastal tõstatas koolivägivalla teema poliitiliseks päevaküsimuseks, muutus koolivägivalla probleem ühiskonnas laia tähelepanu tõmbavaks päevaküsimuseks. Samas on Eesti ajakirjanduses mitmeid juhtumeid, kus laste või alaealistega seotud õnnetused ja kuriteod on lisaks sündmuse kajastusele võimaldanud ka laiemat arutlust probleemide põhjuste üle ning mõnikord ka uute aspektide avamist. Mõnede juhtumite puhul aga suudab ajakirjandus lastega seotud õnnetusi ja probleeme seostada ka poliitiliste otsustustega.

Näide 10. SLÕhtuleht avaldas artikli "13-aastane vägistas tüdruku ja kolm poissi". Pealkirja järgi võiks arvata, et tegemist on viimase astme kohtu otsusega. Tegelikult uudise avaldamise hetkel juurdlus alles käis ja mingit vägistamise fakti polnud tuvastatud. Ajakirjanik Jaan Väljaots lisas lugu kajastades sellele sotsiaalselt ja lastekaitse seisukohalt olulise aspekti, osates näidata last kaitsetu ja abivajajana kontekstis, mis senini oli olnud hukkamõistev.

Brozüür "Meedia ja lapse õigused" annab hea ülevaate erinevatest lastega seotud teemadest ja valdkondadest, mis peaksid olema - aga ei ole - kajastatud ajakirjanduses ja vähemalt mõnikord tõstatatud ka poliitiliselt tähtsate päevaküsimustena.

Lastele suunatud reklaam

Üldiselt tuleks lapsi võimalikult varakult õpetada reklaami ara tundma ja reklaamiga toime tulema.
Mõningad taunimisväärsed võtted:

• Varjatud reklaam (või otsepakkumine) lastesaadetes.
  Näide 11. Televisioonisaate tegelane Frederik sõidab mitme minuti jooksul liumäest korduvalt üles-alla ja tema kelgu küljes lehvib kakaofirma logo.
• Lastesaate tegelased reklaamis.
  Näide 12. Lõpeb multifilm Karupoeg Puhhist ja kohe sellele järgneb reklaamiklipp, kus Puhh sööb uusi komme. Lapsed ei pruugi multifilmi ja reklaami eristada.
• Lastele suunatud reklaam ei tohi kedagi alandada.
  Näide 13. Arvutipood reklaamib võimalust, et heade hinnetega lõpetanud saavad osata kaupa 10% odavamalt. Ülejäänuid nimetatakse puupeadeks.
• Lapsi ei tohi reklaamis üles kutsuda ohtlikule või tervistkahjustavale tegevusele.
  Näide 14. Ei maksa reklaamida last, kes pilvelõhkuja katusel rõõmsasti turnib.
• Lapsi ei tohiks meelitada tegema tasulisi kõnesid.
  Näide 15. Helistades meie tasulisele telefonile ja vastates küsimusele, kas Hunt sõi Punamütsikese ara, võite võita
  Hundi ja Punamütsikese T-särgi.

unicef
Eesti Rahvuskomitee