Kasupere kui alternatiiv vanemliku
hoolitsuseta lastele - bakalaureusetöö, Marita Ilmoja
5.5. Kokkuvõtlik uurimistulemuste analüüs
4 maakonna kasuperede üldiseloomustus.
Uuritud kontingendi põhjal tehtud uurimuse kohaselt jaotub
kasuvanemate perekondlik seis (joonis 5.1.) ühtlaselt abielus
ja üksikvanemate vahel, abielus on 56% kasuvanematest ning
üksinda kasvatavad kasulast 44 % küsitletuist.
Joonis 5.1. Kasuvanemate perekondlik seis.
Vanuselise jaotuvuse järgi on naissoost kasuvanem 20%
ulatuses 36-40.aastane; 16% ulatuses 46-50.aaastane ja 14% ulatuses
41-45.aastane see tähendab pigem keskealine või üle
keskea olev elukogenud naine. Meessoost kasuvanem on 14% ulatuses
46-50 aastane ja 11% ulatuses 41-45.aastane, samuti üle
keskea olev.
Kasuvanemate haridustasemes (joonis 5.2.) domineerib naistel
kesk-eriharidus 47%, järgnevad kõrg- ja keskharidusega
20% ning põhiharidusega on 14,5% küsitletuist. Meeste
haridus jaotub kesk-eri- ja põhihariduse osas võrselt
18%, järgneb keskharidus 16% ja kõrgharidust omab
7% uuringus osalenud hooldusperede meestest.
Joonis 5.2. Nais- ja meeskasuvanemate haridustase (%).
Antud küsitluses osalenud kasupered elavad valdavalt
maatalus - 42%, edasi 3-toalistes korterites 20% juhtudest ning
2- ja 4-toalistes korterites võrdselt 13%.
Pereuuring, mis on kohustuslik ja peab eelnema igale hooldusperekonnaga
lepingu sõlmimisele on läbi viidud 33 pere seas ehk
60% ulatuses.
Lapse võtmine perekonda.
Enne kasulapse võtmist on pered eelnevalt informeeritud
kasuperest kui sellisest järgnevalt:
- põgusalt kuulnud 31%;
- üldiselt kursis 27%;
- kuulnud tuttavatelt 9%;
- põhjalikult uurinud 5%;
- ei olnud teadlik 11%;
- muud 16%.
Tulemuste järgi võib märkida, et informeeritus
on küllaltki tagasihoidlik, kuid seda saab põhjendada
ilmselt sellega, et antud uurimuses osalenud kasupered on suures
enamuses võtnud kasvatada sugulaste/tuttavate lapsed ,
mistõttu neil ei olnud erilist põhjust kõnesoleva
teema kohta huvi tunda.
Suguluse/tuttavluse printsiip ilmneb ka ajendist (joonis 5.3.)
laps perekonda hooldusele võtta, mis domineerib 53% juhtudest.
Järgmine ajend laps perekonda võtta on soov aidata
hädasolevat last 27% juhtudest ning soov saada perekonda
laps esineb 14% juhtudest. Viimasena esineb ajendina muud põhjused
5%, mille all on välja toodud enda päritolu kasuperest
või lastekodust ja sellest tulenev soov sarnase elusaatusega
last aidata.
Joonis 5.3. Kasupere ajend lapse perekonda võtmisel.
Perekonda hooldusele võetud laste vanuseline jaotuvus
on järgmine:
0-3 aastased - 15 last;
4-6 aastased - 21 last;
7-10 aastased - 17 last,
11-15 aastased - 13 last.
Saadud andmetest järeldub, et enim on hooldusele võetud
4-6. aastaseid lapsi. Kui vaadelda kasulaste soolist jaotuvust,
siis jagunevad tüdrukud ja poisid enam-vähem võrdselt
, vastavalt 46% ja 54%.
Rahvuselises jaotuvuses on ülekaalus hooldusperekonnaga
samarahvuselisus ehk 89% juhtudest ning 11% juhtudest on laps
teisest rahvusest..
Esmamulje lapsest perretulekul on juhtumitest 34% negatiivne,
kuna laps on hooldamata, näljane, must, arengus mahajäänud.
Lapse bioloogline perekond.
Kontakte lapse bioloogliste vanematega omavad 31% küsitletud
peredest ning 69% eitavad seda.
Kontaktidena on kirjeldatud nii telefonivestlusi, kirjavahetusi
kui ka külaskäike. Lapse kontakte oma bioloogiliste
vanematega on üldjuhul kirjeldatud negatiivsetena st vanemad
annavad asjatuid lubadusi, mida nad ei täida ning ilmuvad
perekonna vaatevälja pahatihti ainult siis, kui viibivad
alkohoolses joobes. Nii kirjavahetused kui helistamised toimuvad
harva, kas kord mõne kuu jooksul või koguni kord
aasta jooksul.Tavaliselt ei paku siiski laste käekäik
olemasolevatele bioloogilistele vanematele huvi ja nad ei kontakteeru
perekonnaga.
Siiski tõid paar perekonda välja ka positiivse suhte,
kus laste läbisaamine oma vanematega oli väga hea.
Oma bioloogiliste vanematega koos elades kannatas erinevate vägivalla
liikide all 42% lastest (joonis 5.4.), vägivalda ei kasutatud
54% laste puhul ja 4 % ei ole teada, kas vägivallatsemist
toimus.
Joonis 5.4. Bioloogilises peres esinenud vägivald
, negatiivsed tunded ja hirmud lastel (%).
Erinevate negatiivsete tunnete all kannatamist on kasuperes
täheldatud 64%-l lastest, sh. enamus neist on seotud koduste
joomingutega, hüljatusega ja alahoolduse või hooldamatusega,
vägivalla ja alandamisega. Laste kirjelduste kohaselt olid
nad eelmises kodus söömata ja hooldamata; öösiti
palju üksinda kodus; elasid pideva hirmu ja pinge all; talusid
vägivallatsemist ja alandamist, mõnitamist ja ähvardusi.
Erinevad hirmud, mis paljudel juhtudel kordusid, esinesid kasuperedesse
tulles 60%-l lastest, millest esile olid toodud järgnevad:
- hirm ema/isa ees;
- hirm joomingute ees;
- hirm karistuse ees;
- hirm pimeduse, üksinduse ja luku taga oleku ees;
- hirm kasuvanemate surma ees;
- hirm politsei, lastekaitsetöötaja, kasvatajate ees;
- hirm mahajätmise ees;
- hirm koju tagasisaatmise ees;
- hirm unenägude ees.
Lapse kohanemine peres
Lapse kohanemist hooldusperesse hindavad täielikuks 51 küsitletud
perekonda ning üldiselt kohanenuks peab last 4 perekonda.
Oma perekond on lapsega kohanenud 47 -l juhul ja üldiselt
kohanenud 7-l juhul.
Usaldus lapse vastu on tekkinud 53-l perekonnal, ühel ei
ole tekkinud ja üks perekond on usalduse lapse vastu kaotanud.
Lapse usalduse olemasolu kasupere vastu on hinnanud täielikuks
53 peret ning 2 ei tea seda.
Kasulapse edasist adopteerimist on arutanud ja võimalikuks
pidanud 29 % küsitletuist ja vastavalt 26% ei ole teemat
arutanud.
Kasuperede probleemid ja abivajadused
Raskeimaks probleemiks seoses lapse tulekuga perekonda peavad
küsitletud hoolduspered majanduslikku toimetulemist kuna
76%-l peredest on juba eelnevalt omad lapsed ja seega tõuseb
pere väljaminekute hulk tunduvalt. Järgnevalt peeti
raskeks kontakti loomist lapse ja pere vahel; lapse iseloomuga
harjumist ja selle ümberkujundamist; võõrutamist
enesehävitulikust käitmisest; enesehügieeni saavutamist
ja hoidmist; käitumisprobleemidest tulenevate probleemide
lahendamist koolis ning murdeealiste lastega toimetulekut.
Vaatamata probleemidele on kasuvanemana elamine andnud paljudele
eeskätt rõõmu kordaminekutest ja teadmine,
et midagi head on korda saadetud. See on andnud tunde, et oled
vajalik ning mõningal juhul ka elu mõtte kasuvanematele.
See on tõestus kasuperedele endile, et vaatamata raskustele
saadakse hakkama. On õpitud tunnetama suuremat vastutust
sh. ka oma laste ees ja eelkõige kannatlikkust ning tasakaalukust.
Kuna abivajadustest on konkurentsitult esikohal materiaalse abi
vajadus siis see on ka põhjus, miks pöördutakse
abi saamiseks vastavate instantside poole. Materiaalsele abile
järgneb juriidilise ja psühholoogilise nõustamise
vajadus. Enim pöördutakse abi saamiseks sotsiaaltöötaja
poole 73%-l juhtudest, aga ka psühholoogi, arstide; diakooniatöötaja;
haridusnõuniku ja tuttavate/sõprade poole. Kahjuks
on välja toodud ka paar juhtumit, kus oma vallast ei ole
abi saadud või ei ole abi saamiseks kellegi poole pöörduda.
Üldiselt peavad kontakti oma valla sotsiaaltöötajaga
(joonis 5.5.) väga heaks 29%, heaks 36%; rahuldavaks 20%
ja puudulikuks 11% peredest.
Joonis 5.5. Kasupere kontakt lapse päritoluvalla
ja oma koduvalla sotsiaaltöötajaga (%).
Kontakti lapse päritoluvalla kui eestkosteasutuse sotsiaaltöötajaga
peavad väga heaks 22%; heaks 22%, rahuldavaks 16% ja puudulikuks
34% peredest, mis näitab seda, et kui laps on vallast lahkunud,
siis tema edasine käekäik ei näi valda enam huvitavat.
Kui hoolduspere abi saamiseks sotsiaaltöötaja juurde
pöördub, siis üldjuhul on ta seda ka saanud kas
ühekordsete toetuste, laagrituusikute, riideabi või
niisama nõustamise näol. Saadud abi hindab väga
heaks 20%; heaks 34%; rahuldavaks 25% ja puudulikuks 14% peredest.
Riigi poolt makstavat toetust ei pea piisavaks 78% hooldusperedest,
mistõttu on nende nägemus riigipoolsest toetamisest
eelkõige toetuste tõstmine ning hooldusrahade õigeaegse
laekumise garanteerimine. Mitmel juhul peeti vajalikuks hoolduperede
toetused võrdsustada kas lastekodulaste või vangidega
st. maksta toetust ca 5000 krooni kuus. Võimalusena on
välja toodud ka toetuste korrelatsioonis olekut lapse vanusega
st toetus tõuseks vastavalt vanusele, kuna ka lapse vajadused
suurenenvad seoses kasvamisega. Riik peaks kasuvanemate arvates
võrdsustama hooldusperekonnaks olemise tööga,
et emal oleksid sotsiaalsed garantiid ning säiliks tööstaa.
Veel nähti riigipoolse toetusena laagrituusikute, ekskursioonide,
ringide, transpordi ja koolitoidu võimaldamist hooldusperede
lastele ning üldist ühiskonna teavitamist ja motiveerimist
asendushoolduse suhtes.
Praegune ühiskonna hinnang kasuperedele (joonis 5.6.) on
hea 9% arvates; kasuperesid lihtsalt ei märgata, on 42%
perede arvamus; toetatakse 47% arvates ja kasuperesid ei peeta
vajalikuks 2% arvates.
Joonis 5.6. Ühiskonna hinnang kasuperedele.
Kasuperede koolitus.
Kasupereks olemisele eelnevat koolitust (joonis 5.7. ) on saanud
ainult 18% peredest ja hilisemat koolitust on saanud 5%.
Joonis 5.7. Kasuvanemlusele eelnenud koolituse saamine
(%).
Koolitust on saadud enim Viljandimaal ja seda läbi projekti
"Aidake meil kasvada peres". Teiste maakondade pered
on osalenud mõningal määral sotsiaaltöötaja
poolt läbi viidud nõustamises ja üksikutel juhtudel
ka psühholoogi nõustamises .Samas selgus küsitlusest,
et vajadus koolituse järele on väga suur ja hoolduspered
ise tunnevad sellest puudust kuna paljudel juhtudel on tegemist
hälbinud peredest pärit lastega ja sellega seoses on
ka vajadused teadmiste järele suuremad. Väga oluliseks
peeti ka täiendkoolitust nendele peredele, kes on esialgse
loengutsükli läbinud.
Suurima kasu koolitusest osalenud perede arvates on andnud julguse
toime tulla vaatamata probleemidele. Hooldusperede arvates peaks
peredele mõeldud koolitus sisaldama alljärgnevaid
teemasid:
- erinevad psühholoogiaharud sh. enesekehtestamine ja suhtlemistreeningud;
- pedagoogilised teadmised;
- kasvatusprobleemid, murdeiga;
- kriisisituatsioonis oleva lapsega toimetulek;
- seadusandlus;
- sõltuvushäirete profülaktika ja toimetulek;
- peresuhted;
Äärmiselt vajalikuks peetakse koolitustel toimuvat
kogemuste vahetamist ja sellega seonduvalt oma muredele lahenduse
leidmist - seega koolitus kui kasuperede sotsiaalse suhtlemise
võimalus on eriti olulisel kohal.
5.6. Arutelu ja järeldused
Lapse kasvamine ja arenemine on loomulik protsess, mille kallal
arutlemine ei tule igapäevases elus inimestele mõttessegi,
esile kerkib ta siis, kui perekond ei suuda lapse kasvamist ja
arenemist tagada.
Sotsio-ökokultuurilise teooria kohaselt moodustub lapse
heaolu teda ümbritsevast sotsiaalsest keskkonnast ja võrgustikust,
mille mõjupiirkonda laps jääb. Teooria kohaselt
aitab pere tugevus ja kokkukuuluvustunne vastu seista välisele
survele.
Laste hooldusperedesse paigutamisel peaks olema eesmärgiks
nende taasühendamine oma bioloogilise perekonnaga ning selle
eesmärgi eeltingimuseks on sidemete hoidmine lapse ja tema
vanemate vahel paigutuse ajal. Hoolduspere peaks aitama perekonnal
vastastikku reintegreeruda. Kui aga see perekond, kuhu laps bioloogiliselt
kuulub ei hooli temast, siis on eesmärgiks lapsele turvalise
kasvukeskkonna loomine ja pakkumine, antud juhul hooldusperekonna
poolt.
Teooriast lähtudes on mikrosüsteem ehk perekond esmane
keskkond, milles laps või noor areneb, saab kogemusi ning
loob isikliku reaalsuse. Kui aga selles perekonnas valitsev emotsionaalne
kliima on konfliktne ja ebastabiilne, kui rollimudeliks on vanem,
kes on vägivaldne ja hoolimatu, siis avaldab see kahtlemata
mõju lapsele. Nagu käesolevast uuringust tulenes
on suur osa lapsi, kes peredesse sattusid kartlikud, ebastabiilse
närvisüsteemiga, eemalehoidvad, passiivsed, kurvad
ja ka agressiivsed, mis näitavad juba kogetud negatiivseid
emotsioone ja selle tulemusi. Me ei oska praegu prognoosida,
millist konkreetset mõju läbielatu tulevikus avaldab,
kuid teooria kohaselt on lapsepõlves läbielatul suur
mõju ja seda mitte positiivses suunas.
Käesoleva uurimuse eesmärgiks püstitatud ülevaate
saamine kasuperede olemusest ja toimetulekust leidis uurimuse
käigus kinnitust, et kasupere kui asendushoolduse üks
vormidest on vaatamata oma probleemidele ja ilma ühiskonnapoolse
erilise populaarsuseta väga tänuväärne viis
hädasolevaid lapsi abistada.
Nelja maakonda hõlmava uurimuse käigus selgus, et
antud kontingent on endale kasulapse saanud suures osas suguluse
ja tuttavluse teel st. laps on mingil põhjusel oma vanemad
ajutiselt või püsivalt kaotanud, mille põhjal
võib oletada, et kasuvanemaks saamine ei olnud mitte kaua
kaalutud ja soovitud teguviis, vaid pigem kaastundliku ja halastusliku
iseloomuga. Antud uurimustulemuste põhjal võib
väita, et Eestimaal on lapse võtmisel perekonda hooldusele
kaks peamist põhjust - esiteks eelmainitu ja teiseks soov
saada perekonda laps kas siis lastetuse või mõne
muu põhjuse tõttu. Nagu ka teooria osas ära
toodud statistikast järeldub, võetakse lapsed perekonda
hooldusele suures osas bioloogilisest perekonnast, mitte lastekodust,
mille alternatiiv kasupere oma loomuses tegelikult olema peaks.
Eestimaa maakondade kasuvanem on pigem keskealine ja üle
keskea olev kesk-eriharidusega naine ja üle keskea olev
kesk-eri- ja põhiharidusega mees, kes elavad valdavalt
maatalus. Üldjuhul on kasuperedel omad lapsed olemas, kes
enamuses on täiskasvanud. Kasulaps on enim kasuperega samast
rahvusest 4-6. aastane poiss ja tüdruk võrdselt,
kes käib koolis. Valdavalt on antud pere lapsele kasuperena
esimene.
Suurel osal lastest esineb erinevaid tõsisemaid terviseprobleeme.
Kuna enamik lastest on kooliealised, esineb probleme ka koolis,
eeskätt ebasoodsas õhkkonnas kasvamise tagajärjel,
mis on õpetanud lastele ühiskonnas mittesoovitavaid
käitumisviise. Kasupere on suutnud siiski sisendada lapsele
õigeid eluhoiakuid ja iseenesega toimetulekut, samuti
elementaarseid käitumisnorme ja tavasid. Kõige raskemad
probleemid koduses suhtlemises ongi tekkinud just distsipliini
saavutamisega ja käitumismallide parandamisega. Olulised
probleemid on maakonniti läbivalt ka kontakti saavutamine
lapse ja pere vahel ning enesehügieeni saavutamine ja selle
hoidmine. Raske on ka lapse usaldust saavutada, kui ta on sattunud
võõrasse keskkonda ja temalt oodatakse sellega
harjumist. Neil lastel on tekkinud usaldamatus maailma ja teiste
inimeste suhtes, üksinduse-ja kaitsetusetunne. Sellised
lapsed otsivad küll kontakti, klammerduvad täiskasvanu
külge, kuid siiski ei tundu olevat kontaktis.
Valus on tõdeda, et ligi pooled lastest on oma bioloogiliste
vanemate juures elades talunud erinevaid vägivalla liike,
alahooldust ja hüljatust, millega saab ilmselt seostada
ka erinevaid hirme, mis paljudel lastel esinevad. Huvitav on
küsitlusest tulenevate andmete järgi märkida,
et Põlvamaa kasuperede laste suhtes ei ole vägivalda
tarvitatud ning Saaremaal on teada üks juhus, mida ei saa
aga teiste kahe suhtes öelda.
Teooria kohaselt piirab hirm vaimsete ja füüsiliste
jõuvarude kasutamist, pärsib huvi ning saab takistuseks
laps intellektuaalsele arengule.
Kontakte bioloogiliste vanematega hinnatakse üldjuhul halbadeks,
põhjuseks taas vanemate alkoholism ja sellega seonduvalt
lastest mittehoolimine, seega on raske leida tagasiteed vanemate
juurde, kes koostööst huvitatud pole ja oma harjumusi
ning elukombeid muuta ei soovi. Kui bioloogilste vanematega koostöd
teha ei ole võimalik, või vanemad puuduvad, siis
oleks lahendus leida ja toetada kontakte teiste lähedaste
ja lapsele oluliste inimestega, mis jääks ilmselt sotsiaaltöötaja
pärusmaaks. Kindlasti aitaks see lapsel kohaneda uues situatsioonis
ning leevendaks tema kriisi ja sellest väljatulekut.
Valdavas enamuses on nii kasuvanemad kui -laps üksteisega
kohanenud ja neil on tekkinud üksteise vastu usaldus ja
ühise pere tunne, mistõttu on ka loomulik, et 1/3
kasuperedest on omavahel arutanud lapse adopteerimist.
Kui kasupere vajab abi, siis antud uurimuse põhjal pöördub
ta eelkõige oma koduvalla sotsiaaltöötaja poole.
On meeldiv, et koostöö sotsiaaltöötajate
ja kasuperede vahel on olemas ja toimib hästi, kuigi uurimusest
selgus ka negatiivseid kogemusi koostööst vahel, kus
abi hinnati puudulikuks või siis mindi abi saama võõrasse
valda. Loomulikult sisaldab iga inimsuhe isiklikke emotsioone,
kuid professionaali/kliendi suhtes tuleks vähemalt töötaja
poolt unustada isiklikud emotsioonid ja kohandada ennast kliendiga,
et teda aidata. Lõppkokkuvõttes võib koostöö
puudumise läbi kannatada ju laps ning seda ei soovi ju ometi
ükski sotsiaaltöötaja. See, et mõnel juhul
hinnati kontakte sotisaaltöötajaga puudulikuks, annab
taas mõtelmisainet, kas on töötaja ülekoormatud,
või veel hullem, ei taha ta lihtsalt hooldusperedega tegeleda.
Abivajadustest esikohal on vajadus materiaalsete ressursside
järele ja seda nii raha kui ka erinevate soodustuste näol.
Üldiselt ei ole kasuperedel kombeks endale materiaalseid
võimalusi nö "välja kerjata " ja on
loomulik, et riik leiaks võimaluse peresid aidata, ilma
et nad ise peaksid seda kusagilt küsima minema. Palju oli
mainitud tasuta teatrietenduste külastamise võimaldamist
ja laagrituusikute eraldamist, mis loomulikult oleks ka vajalik.
Peale materiaalse külje puudutab kasuperesid valusalt ümbritsevate
inimeste mõistmatus ja silmakirjalikkus ning ka pereliikmete
vahel võib esile kerkida mittemõistmisi, mis võivad
viia pere sügavate kriisideni, milles kannatavad nii pere
oma lapsed kui ka kasulapsed.
Mainimata ei saa jätta ka vajadust regulaarse nõustamise
ja koolituse järele. Kui "Perekonnas hooldamise juhend"
näeb ette, et hooldamisele võtjaks soovijatele viiakse
läbi koolitus ja perekonna nõustamine sotsiaaltalituse
ettevõtmisel, siis antud uuringu tulemusena on koolitust
saanute hulk minimaalne - ¼ peredest. Ilmselt saab seda
seostada sellega, et valdavalt on nende nelja maakonna kasulapsed
perede sugulased/tuttavad ja nii ei peeta oluliseks koolitust
korraldada ja läbida. Kahetsusega peab nentima, et mitmetel
peredel puudub huvi igasuguse koolituse vastu ja nad lihtsalt
ei võta sellest ka võimalusel osa.
Mina isiklikult pean siiski vajalikuks kõikide (v.a. vanaemade
ning õdede/vendade) eelnevat koolitust, kuna uuringust
selgus, et siiski paljud lapsed on pärit probleemperedest
ning vajavad seetõttu teistsugust lähenemist. On
väga raske tuua omaenesegi last kriisist välja kui
ta on lähedase kaotanud, rääkimata siis veel võõrast
lapsest.
Suur vajadus erineva koolituse järgi tuli küsitlusest
selgelt esile, mõnel juhul peeti koolitust isegi kohustuslikuks
ja eelduseks sellele, et kasuvanemaks saada.
Olulisel kohal on aga ka kasuperede omavaheline suhtlemine kokkusaamistel,
kus saab jagada sarnaseid muresid ja neile koos lahendusi leida.
Kasuvanemate enda arvates on väga vajalik luua tugisüsteem,
et õpetada kasuvanemaid enda ja lastega vaimsel ja hingelisel
tasandil toime tulema.
Koolitustel eelistatakse loenguid psühholoogiast, peresuhetest,
kasvatusest , seadusandlusest ja asjaajamisest. Kasuperede poolt
peeti oluliseks saada koolitustel näitlikke õppetunde,
kuidas erinevate situatsioonidega toime tulla, milleks aitavad
kaasa nii suhtlemistreeningud, situatsiooni lahendamised, mängud
kui ka videofilmid.
Võrdlusena võiks siinkohal välja tuua autori
2001.aastal läbiviidud uuringu Harjumaa kasuperede seas,
millest tulenes, et uuringus osalejad hakkasid saama koolitust
2000.aasta suvel, mil Haiba Lastekodu Sihtasutuse poolt käivitati
tugiprojekt "Laps tahab kasvada kodus". Taolistes koolitustsüklites
peaksid osalema kõik kasupereks pürgijad või
olijad, niikaua, kui riiklikult ei toimi ühtset lapse turvalisust
ja pere ettevalmistust kindlustavat süsteemi.
6. KOKKUVÕTE
Hoolitsus ja hooldus, mida paljud lapsed vajavad, on aeganõudev
protsess ja nõuab hooldajalt suurt pühendumust. Loomulikult
me eeldame, et hooldusperesse paigutamise korral on hooldusperspektiiv
pikem kui ajutiste lahenduste, näiteks haiglasse või
turvakodusse paigutamise puhul, kuid hooldusperesid tänases
Eesti ühiskonnas leida on kindlasti omaette kunsttükk.
Kust leida see motivatsiooniallikas, mis paneks inimesi võtma
oma perekonda võõras laps. Kindlasti on siin suur
ja määramatu osa teha riigil, kui üldise lastekaitsepoliitika
kujundajal ja elluviijal. Riigil aga napib raha oma laste jaoks,
investeerides seda mujale, Eesti märgi otsinguile. Kuid
kas kauaotsitud Eesti märk ei võiks "Welcome
to Estonia" asemel olla näiteks "Eesti - lastesõbralik
riik". Kuidas aga muuta ühiskond pere- ja lapsesõbralikumaks?
Riiklikult oleks vajalik tulemuslike lahendusteni viiva perepoliitika
elluviimine, mis peale materiaalse abi tagamise kasutaks suurt
ja mõjuvõimast relva -meediat, et suunata ühiskonna
hoiakuid lapsesõbralikumale suhtumisele. Kui siiani on
poliitikutele kasulik vähendada sotsiaalabi vajajate hulka
ning hoiduda negatiivsest statistikast, siis on viimane aeg hakata
mõtlema oma laste kui abivajajate peale, enne kui iive
totaalselt nullilähedaseks langeb.
Kui perepoliitika on paigas ja perekonda väärtustatakse,
kui väärtustatakse ka inimlikkust, mille üks väljund
on kindlasti kasupere, siis võibolla on suuremal hulgal
lastest võimalus vältida lastekodu ning elada perekonnas.
Hooldusperede väärtustamine ühiskonnas on riigile
majanduslikult kasulikum kui lastekodude ülalpidamine, nii
rahalises mõttes, kuid eeskätt tervemate, arenenumate
ja sotsiaalselt aktiivsemate kodanike ellusirgumise läbi
kasvades lastekodu asemel peredes. Kuna me kahjuks ei saa läbi
ilma rahata, siis on oluline tõsta lapsehooldustasu sellisele
tasemele, et pereema ei peaks tööle tormama, vaid suudaks
ennast lastele pühendada ja neid kodus hooldada. Ka hooldusperede
toetus peaks olema sellisel tasemel, et perekond ei jätaks
rahapuuduse tõttu endale last võtmata, kuid loomulikult
ei tohiks raha olla stimuleerivaks faktoriks, et laps perekonda
võetakse - selle peab eelnevalt pereuuringuga välja
selgitama. Miks mitte nõuda bioloogilistelt vanematelt
materiaalseid vahendeid lapse ülalpidamiseks ja anda need
hooldusperedele. Hooldusperede arvates võiks lapsetoetus
olla korrelatsioonis lapse vanusega, mis lapse kasvades tõuseks,
kuna ka vajadused suurenevad.
Peredele oleks suureks toeks ka tasuta toit koolis ja lasteaias
ning tasuta huvikoolitused, samuti vaba aja ja sportimisvõimalused.
Suve-ja talilaagrite doteerimine peredele on samuti asjakohane
ja vajalik.
Ka kohalikud omavalitsused saaksid oma hooldusperesid väärtustada,
sponsoreerides nende koosolekuid ja täiendkoolitusi või
viies läbi perepäevi, kus kasuperesid positiivselt
esile tõstetakse ja tunnustatakse. Miks mitte valida aasta
ema ja aasta isa just hooldusperede vanemate seast - oleks see
ju kasuperedele oluline tunnustus riigi poolt. See oleks just
kohalike omavalitsuste võimuses saata kandidaatideks oma
valla tublimad hooldusperede vanemad.
Sotsiaaltöötajad võiksid teha sagedasemaid kodukülastusi
perekondadele, et koduses keskkonnas lapsevanemaid toetada tunnustades
vanemarolli, mis omakorda tõstab enesehinnangut ja parandab
seeläbi ka toimetulekuvõimet ning annab jõudu
edaspidiseks. Oluline on kasuvanematele korraldada täiendkoolitusi,
kus on esindatud erinevad grupitegevused, mis võimaldavad
lapsevanematel omavahel nii suhelda kui ka analüüsida
lapse/vanema ja kooli/kodu vahelisi suhteid. Kindlasti on lisaks
sotsiaaltöötajale olulisel kohal hooldusperele tasuta
juurdepääs psühholoogile, kes suudaks läbi
viia pereteraapiat nii kriisi üle elanud lastele kui muidu
teraapiat vajajatele. Professionaalse abi tasuta saamine erinevate
spetsialistide poolt peaks olema "Perekonnas hooldamise
juhendisse" sisse programmeeritud, et hoolduspered ei peaks
abivajadusel pead murdma selle üle kelle juurde ja millise
raha eest minema peaks.
Lõpetada tahaksin ühe Viljandimaa pereema ridadega,
mis mulle eriti hinge läksid ja mis väljendavad eriti
selgelt hooldusvanemate argielust tulenevaid muresid:
"Laske mul olla hea ema - kellel on piisavalt aega lastega
ja iseendaga tegelemiseks, et lapsed tunneksid rõõmu
sellest, et olen nende jaoks alati olemas,kui nad mind vajavad,
et suudaksin olla alati positiivne ja rõõmsameelne,
vaba liigsetest pingetest."
KASUTATUD KIRJANDUS
Avaldatud allikad:
Bäck-Kiianmaa, R. (1995). Sijaisvanhemmuuden takkia sovittamassa.
PRIDE-
pilottiprojekti 1994-1995.
Craig, Grace J. (2000). Psihhologia rasvitija. 7-e mezdunarodnõje
izdanie. Moskva - Harkov-Minsk 2000
Eesti statistika aastaraamat 1999. Statistikaamet. Tallinn,
127-136.
Haruoja, M. (1999). Lapse õigused Eestis.
Internet: http://www.sm.ee/ajakiri_5_99probleem.html
Hämäläinen, J. (1992). Kotikasvatuksen pedagogisen
tukemisen idea
lastensuojelussa. Kuopio, 40-41.
Ilves Annunziata, A.(1994). Eestimaa laps ja perekond.Tallinn.
Kaplan, S.(1999). Kasulaps, kasuvanem, kasupere.
Internet: http://www.sm.ee/ajakiri_5_99probleem.html
Kelam, A.(1989). Noor perekond, sotsioloogiline peegelpilt.
Tallinn "Eesti Raamat",
39-44.
Kera, S. (1999). Kasvada kaasinimeseks - saada inimlikuks.Tallinn,
94-96.
Kikkas, M.(1998). Laste hoolekande arendamise edasistest suundadest.
Internet: www.sm.ee
Klefbeck, J.; Ogden, T. (2001). Laps ja võrgustikutöö.
SA Omanäolise Koli
Arenduskeskus, 24-30.
Kraav, I.(2000). Kodu lapseea kaitsetuse allikana Teoses: Lapsed
Eestis,
Tallinn, 37-41.
Kraav, I.(1999). Kooliea kaitsetus ja selle tagajärjed
Teoses: Praks, Aili (koost.)
Rohkem koolirõõmu. Eesti Noorsootöö Keskus
, 19-25
Laste riiklik hoolekande kulude katmise kord 1999.aastal.
Sotsiaalministri määrus
nr 30. 29.04.1999, RTL 1999, 83, 1025
Mikkola, P. (1999). Laadun elementit sijaishuollossa. Saarijärvi.
Oranen, M.(1999). Laps ja traumaatilised kogemused Teoses:
Tiko, Anne; Tulva,
Taimi (koost.) Laps maailmas ja maailm lapses.
Artiklite kogumik.Tallinn, 12-16.
Perekonnas hooldamise juhend. Sotsiaalministri määrus
nr.44 lisa 1. 05.07.1995
RTL 1995, 55.
Perekonnaseadus. 12.10.1994, RT 1, 75, 1326.
Post, E.(1996). Kahe tule vahel. Pere ja kodu ,november 15-18.
Rääk, Reet; Allev, Raivo (1999). Lastekaitsetöö
käsiraamat. Tallinna Sotsiaal- ja
Tervishoiuamet.Tallinn, 44-50.
Siplane, A. (1999). Kasuperede arengust Eestis. Bakalaureusetöö.
TPÜ.Tallinn.
Internet: http://raulpage.org/koolitus/kasupere/bakal.html
Sotsiaalhoolekande seadus. 08.02.1995, RT 1, 95, 21, 323.
Tankler, M.(1999). Kuidas areneb laps.
EEKBL Laste- ja Noortetöö keskus. Kristlik Kirjandusselts
LOGOS. Tallinn.
Tiko, A. (1999). Mida me saame teha, et meie laps tunneks
end turvaliselt?
Teoses: Tiko, Anne; Tulva, Taimi (koost.) Laps maailmas ja
maailm lapses. Artiklite kogumik. Tallinn, 10-11.
Tulva, T.(1996). Sotsio-ökokultuuriline teooria lastekaitsetöö
lähtekohana.
Teoses:Suislepp, K. (koost.) Lastekaitse muutuvas ühiskonnas.
Teadusartiklite kogumik. Tallinn, 5-17.
Valkonen, L.(1995). Kuka on minun vanhempani? Perhehoitonuorten
vanhempisuhteet.
STAKES Sosiaali- ja terveysalan Tutkimus- ja kehittämiskeskus
1995. Gumerrus Kirjapaino Oy, Saarijärvi 1996, 102-107.
|