Kasupere kui alternatiiv vanemliku hoolitsuseta lastele - bakalaureusetöö, Marita Ilmoja


5.5. Kokkuvõtlik uurimistulemuste analüüs

4 maakonna kasuperede üldiseloomustus.
Uuritud kontingendi põhjal tehtud uurimuse kohaselt jaotub kasuvanemate perekondlik seis (joonis 5.1.) ühtlaselt abielus ja üksikvanemate vahel, abielus on 56% kasuvanematest ning üksinda kasvatavad kasulast 44 % küsitletuist.

Joonis 5.1. Kasuvanemate perekondlik seis.

Vanuselise jaotuvuse järgi on naissoost kasuvanem 20% ulatuses 36-40.aastane; 16% ulatuses 46-50.aaastane ja 14% ulatuses 41-45.aastane see tähendab pigem keskealine või üle keskea olev elukogenud naine. Meessoost kasuvanem on 14% ulatuses 46-50 aastane ja 11% ulatuses 41-45.aastane, samuti üle keskea olev.
Kasuvanemate haridustasemes (joonis 5.2.) domineerib naistel kesk-eriharidus 47%, järgnevad kõrg- ja keskharidusega 20% ning põhiharidusega on 14,5% küsitletuist. Meeste haridus jaotub kesk-eri- ja põhihariduse osas võrselt 18%, järgneb keskharidus 16% ja kõrgharidust omab 7% uuringus osalenud hooldusperede meestest.

Joonis 5.2. Nais- ja meeskasuvanemate haridustase (%).

Antud küsitluses osalenud kasupered elavad valdavalt maatalus - 42%, edasi 3-toalistes korterites 20% juhtudest ning 2- ja 4-toalistes korterites võrdselt 13%.
Pereuuring, mis on kohustuslik ja peab eelnema igale hooldusperekonnaga lepingu sõlmimisele on läbi viidud 33 pere seas ehk 60% ulatuses.

Lapse võtmine perekonda.
Enne kasulapse võtmist on pered eelnevalt informeeritud kasuperest kui sellisest järgnevalt:
- põgusalt kuulnud 31%;
- üldiselt kursis 27%;
- kuulnud tuttavatelt 9%;
- põhjalikult uurinud 5%;
- ei olnud teadlik 11%;
- muud 16%.
Tulemuste järgi võib märkida, et informeeritus on küllaltki tagasihoidlik, kuid seda saab põhjendada ilmselt sellega, et antud uurimuses osalenud kasupered on suures enamuses võtnud kasvatada sugulaste/tuttavate lapsed , mistõttu neil ei olnud erilist põhjust kõnesoleva teema kohta huvi tunda.
Suguluse/tuttavluse printsiip ilmneb ka ajendist (joonis 5.3.) laps perekonda hooldusele võtta, mis domineerib 53% juhtudest. Järgmine ajend laps perekonda võtta on soov aidata hädasolevat last 27% juhtudest ning soov saada perekonda laps esineb 14% juhtudest. Viimasena esineb ajendina muud põhjused 5%, mille all on välja toodud enda päritolu kasuperest või lastekodust ja sellest tulenev soov sarnase elusaatusega last aidata.


Joonis 5.3. Kasupere ajend lapse perekonda võtmisel.

Perekonda hooldusele võetud laste vanuseline jaotuvus on järgmine:
0-3 aastased - 15 last;
4-6 aastased - 21 last;
7-10 aastased - 17 last,
11-15 aastased - 13 last.

Saadud andmetest järeldub, et enim on hooldusele võetud 4-6. aastaseid lapsi. Kui vaadelda kasulaste soolist jaotuvust, siis jagunevad tüdrukud ja poisid enam-vähem võrdselt , vastavalt 46% ja 54%.
Rahvuselises jaotuvuses on ülekaalus hooldusperekonnaga samarahvuselisus ehk 89% juhtudest ning 11% juhtudest on laps teisest rahvusest..
Esmamulje lapsest perretulekul on juhtumitest 34% negatiivne, kuna laps on hooldamata, näljane, must, arengus mahajäänud.

Lapse bioloogline perekond.
Kontakte lapse bioloogliste vanematega omavad 31% küsitletud peredest ning 69% eitavad seda.
Kontaktidena on kirjeldatud nii telefonivestlusi, kirjavahetusi kui ka külaskäike. Lapse kontakte oma bioloogiliste vanematega on üldjuhul kirjeldatud negatiivsetena st vanemad annavad asjatuid lubadusi, mida nad ei täida ning ilmuvad perekonna vaatevälja pahatihti ainult siis, kui viibivad alkohoolses joobes. Nii kirjavahetused kui helistamised toimuvad harva, kas kord mõne kuu jooksul või koguni kord aasta jooksul.Tavaliselt ei paku siiski laste käekäik olemasolevatele bioloogilistele vanematele huvi ja nad ei kontakteeru perekonnaga.
Siiski tõid paar perekonda välja ka positiivse suhte, kus laste läbisaamine oma vanematega oli väga hea.
Oma bioloogiliste vanematega koos elades kannatas erinevate vägivalla liikide all 42% lastest (joonis 5.4.), vägivalda ei kasutatud 54% laste puhul ja 4 % ei ole teada, kas vägivallatsemist toimus.


Joonis 5.4. Bioloogilises peres esinenud vägivald , negatiivsed tunded ja hirmud lastel (%).

Erinevate negatiivsete tunnete all kannatamist on kasuperes täheldatud 64%-l lastest, sh. enamus neist on seotud koduste joomingutega, hüljatusega ja alahoolduse või hooldamatusega, vägivalla ja alandamisega. Laste kirjelduste kohaselt olid nad eelmises kodus söömata ja hooldamata; öösiti palju üksinda kodus; elasid pideva hirmu ja pinge all; talusid vägivallatsemist ja alandamist, mõnitamist ja ähvardusi.
Erinevad hirmud, mis paljudel juhtudel kordusid, esinesid kasuperedesse tulles 60%-l lastest, millest esile olid toodud järgnevad:
- hirm ema/isa ees;
- hirm joomingute ees;
- hirm karistuse ees;
- hirm pimeduse, üksinduse ja luku taga oleku ees;
- hirm kasuvanemate surma ees;
- hirm politsei, lastekaitsetöötaja, kasvatajate ees;
- hirm mahajätmise ees;
- hirm koju tagasisaatmise ees;
- hirm unenägude ees.

Lapse kohanemine peres
Lapse kohanemist hooldusperesse hindavad täielikuks 51 küsitletud perekonda ning üldiselt kohanenuks peab last 4 perekonda.
Oma perekond on lapsega kohanenud 47 -l juhul ja üldiselt kohanenud 7-l juhul.
Usaldus lapse vastu on tekkinud 53-l perekonnal, ühel ei ole tekkinud ja üks perekond on usalduse lapse vastu kaotanud.
Lapse usalduse olemasolu kasupere vastu on hinnanud täielikuks 53 peret ning 2 ei tea seda.
Kasulapse edasist adopteerimist on arutanud ja võimalikuks pidanud 29 % küsitletuist ja vastavalt 26% ei ole teemat arutanud.

Kasuperede probleemid ja abivajadused
Raskeimaks probleemiks seoses lapse tulekuga perekonda peavad küsitletud hoolduspered majanduslikku toimetulemist kuna 76%-l peredest on juba eelnevalt omad lapsed ja seega tõuseb pere väljaminekute hulk tunduvalt. Järgnevalt peeti raskeks kontakti loomist lapse ja pere vahel; lapse iseloomuga harjumist ja selle ümberkujundamist; võõrutamist enesehävitulikust käitmisest; enesehügieeni saavutamist ja hoidmist; käitumisprobleemidest tulenevate probleemide lahendamist koolis ning murdeealiste lastega toimetulekut.
Vaatamata probleemidele on kasuvanemana elamine andnud paljudele eeskätt rõõmu kordaminekutest ja teadmine, et midagi head on korda saadetud. See on andnud tunde, et oled vajalik ning mõningal juhul ka elu mõtte kasuvanematele. See on tõestus kasuperedele endile, et vaatamata raskustele saadakse hakkama. On õpitud tunnetama suuremat vastutust sh. ka oma laste ees ja eelkõige kannatlikkust ning tasakaalukust.
Kuna abivajadustest on konkurentsitult esikohal materiaalse abi vajadus siis see on ka põhjus, miks pöördutakse abi saamiseks vastavate instantside poole. Materiaalsele abile järgneb juriidilise ja psühholoogilise nõustamise vajadus. Enim pöördutakse abi saamiseks sotsiaaltöötaja poole 73%-l juhtudest, aga ka psühholoogi, arstide; diakooniatöötaja; haridusnõuniku ja tuttavate/sõprade poole. Kahjuks on välja toodud ka paar juhtumit, kus oma vallast ei ole abi saadud või ei ole abi saamiseks kellegi poole pöörduda.
Üldiselt peavad kontakti oma valla sotsiaaltöötajaga (joonis 5.5.) väga heaks 29%, heaks 36%; rahuldavaks 20% ja puudulikuks 11% peredest.

Joonis 5.5. Kasupere kontakt lapse päritoluvalla ja oma koduvalla sotsiaaltöötajaga (%).

Kontakti lapse päritoluvalla kui eestkosteasutuse sotsiaaltöötajaga peavad väga heaks 22%; heaks 22%, rahuldavaks 16% ja puudulikuks 34% peredest, mis näitab seda, et kui laps on vallast lahkunud, siis tema edasine käekäik ei näi valda enam huvitavat.
Kui hoolduspere abi saamiseks sotsiaaltöötaja juurde pöördub, siis üldjuhul on ta seda ka saanud kas ühekordsete toetuste, laagrituusikute, riideabi või niisama nõustamise näol. Saadud abi hindab väga heaks 20%; heaks 34%; rahuldavaks 25% ja puudulikuks 14% peredest.
Riigi poolt makstavat toetust ei pea piisavaks 78% hooldusperedest, mistõttu on nende nägemus riigipoolsest toetamisest eelkõige toetuste tõstmine ning hooldusrahade õigeaegse laekumise garanteerimine. Mitmel juhul peeti vajalikuks hoolduperede toetused võrdsustada kas lastekodulaste või vangidega st. maksta toetust ca 5000 krooni kuus. Võimalusena on välja toodud ka toetuste korrelatsioonis olekut lapse vanusega st toetus tõuseks vastavalt vanusele, kuna ka lapse vajadused suurenenvad seoses kasvamisega. Riik peaks kasuvanemate arvates võrdsustama hooldusperekonnaks olemise tööga, et emal oleksid sotsiaalsed garantiid ning säiliks tööstaaž. Veel nähti riigipoolse toetusena laagrituusikute, ekskursioonide, ringide, transpordi ja koolitoidu võimaldamist hooldusperede lastele ning üldist ühiskonna teavitamist ja motiveerimist asendushoolduse suhtes.
Praegune ühiskonna hinnang kasuperedele (joonis 5.6.) on hea 9% arvates; kasuperesid lihtsalt ei märgata, on 42% perede arvamus; toetatakse 47% arvates ja kasuperesid ei peeta vajalikuks 2% arvates.

Joonis 5.6. Ühiskonna hinnang kasuperedele.

Kasuperede koolitus.
Kasupereks olemisele eelnevat koolitust (joonis 5.7. ) on saanud ainult 18% peredest ja hilisemat koolitust on saanud 5%.

Joonis 5.7. Kasuvanemlusele eelnenud koolituse saamine (%).

Koolitust on saadud enim Viljandimaal ja seda läbi projekti "Aidake meil kasvada peres". Teiste maakondade pered on osalenud mõningal määral sotsiaaltöötaja poolt läbi viidud nõustamises ja üksikutel juhtudel ka psühholoogi nõustamises .Samas selgus küsitlusest, et vajadus koolituse järele on väga suur ja hoolduspered ise tunnevad sellest puudust kuna paljudel juhtudel on tegemist hälbinud peredest pärit lastega ja sellega seoses on ka vajadused teadmiste järele suuremad. Väga oluliseks peeti ka täiendkoolitust nendele peredele, kes on esialgse loengutsükli läbinud.
Suurima kasu koolitusest osalenud perede arvates on andnud julguse toime tulla vaatamata probleemidele. Hooldusperede arvates peaks peredele mõeldud koolitus sisaldama alljärgnevaid teemasid:
- erinevad psühholoogiaharud sh. enesekehtestamine ja suhtlemistreeningud;
- pedagoogilised teadmised;
- kasvatusprobleemid, murdeiga;
- kriisisituatsioonis oleva lapsega toimetulek;
- seadusandlus;
- sõltuvushäirete profülaktika ja toimetulek;
- peresuhted;
Äärmiselt vajalikuks peetakse koolitustel toimuvat kogemuste vahetamist ja sellega seonduvalt oma muredele lahenduse leidmist - seega koolitus kui kasuperede sotsiaalse suhtlemise võimalus on eriti olulisel kohal.

5.6. Arutelu ja järeldused

Lapse kasvamine ja arenemine on loomulik protsess, mille kallal arutlemine ei tule igapäevases elus inimestele mõttessegi, esile kerkib ta siis, kui perekond ei suuda lapse kasvamist ja arenemist tagada.
Sotsio-ökokultuurilise teooria kohaselt moodustub lapse heaolu teda ümbritsevast sotsiaalsest keskkonnast ja võrgustikust, mille mõjupiirkonda laps jääb. Teooria kohaselt aitab pere tugevus ja kokkukuuluvustunne vastu seista välisele survele.
Laste hooldusperedesse paigutamisel peaks olema eesmärgiks nende taasühendamine oma bioloogilise perekonnaga ning selle eesmärgi eeltingimuseks on sidemete hoidmine lapse ja tema vanemate vahel paigutuse ajal. Hoolduspere peaks aitama perekonnal vastastikku reintegreeruda. Kui aga see perekond, kuhu laps bioloogiliselt kuulub ei hooli temast, siis on eesmärgiks lapsele turvalise kasvukeskkonna loomine ja pakkumine, antud juhul hooldusperekonna poolt.
Teooriast lähtudes on mikrosüsteem ehk perekond esmane keskkond, milles laps või noor areneb, saab kogemusi ning loob isikliku reaalsuse. Kui aga selles perekonnas valitsev emotsionaalne kliima on konfliktne ja ebastabiilne, kui rollimudeliks on vanem, kes on vägivaldne ja hoolimatu, siis avaldab see kahtlemata mõju lapsele. Nagu käesolevast uuringust tulenes on suur osa lapsi, kes peredesse sattusid kartlikud, ebastabiilse närvisüsteemiga, eemalehoidvad, passiivsed, kurvad ja ka agressiivsed, mis näitavad juba kogetud negatiivseid emotsioone ja selle tulemusi. Me ei oska praegu prognoosida, millist konkreetset mõju läbielatu tulevikus avaldab, kuid teooria kohaselt on lapsepõlves läbielatul suur mõju ja seda mitte positiivses suunas.
Käesoleva uurimuse eesmärgiks püstitatud ülevaate saamine kasuperede olemusest ja toimetulekust leidis uurimuse käigus kinnitust, et kasupere kui asendushoolduse üks vormidest on vaatamata oma probleemidele ja ilma ühiskonnapoolse erilise populaarsuseta väga tänuväärne viis hädasolevaid lapsi abistada.
Nelja maakonda hõlmava uurimuse käigus selgus, et antud kontingent on endale kasulapse saanud suures osas suguluse ja tuttavluse teel st. laps on mingil põhjusel oma vanemad ajutiselt või püsivalt kaotanud, mille põhjal võib oletada, et kasuvanemaks saamine ei olnud mitte kaua kaalutud ja soovitud teguviis, vaid pigem kaastundliku ja halastusliku iseloomuga. Antud uurimustulemuste põhjal võib väita, et Eestimaal on lapse võtmisel perekonda hooldusele kaks peamist põhjust - esiteks eelmainitu ja teiseks soov saada perekonda laps kas siis lastetuse või mõne muu põhjuse tõttu. Nagu ka teooria osas ära toodud statistikast järeldub, võetakse lapsed perekonda hooldusele suures osas bioloogilisest perekonnast, mitte lastekodust, mille alternatiiv kasupere oma loomuses tegelikult olema peaks.
Eestimaa maakondade kasuvanem on pigem keskealine ja üle keskea olev kesk-eriharidusega naine ja üle keskea olev kesk-eri- ja põhiharidusega mees, kes elavad valdavalt maatalus. Üldjuhul on kasuperedel omad lapsed olemas, kes enamuses on täiskasvanud. Kasulaps on enim kasuperega samast rahvusest 4-6. aastane poiss ja tüdruk võrdselt, kes käib koolis. Valdavalt on antud pere lapsele kasuperena esimene.
Suurel osal lastest esineb erinevaid tõsisemaid terviseprobleeme. Kuna enamik lastest on kooliealised, esineb probleme ka koolis, eeskätt ebasoodsas õhkkonnas kasvamise tagajärjel, mis on õpetanud lastele ühiskonnas mittesoovitavaid käitumisviise. Kasupere on suutnud siiski sisendada lapsele õigeid eluhoiakuid ja iseenesega toimetulekut, samuti elementaarseid käitumisnorme ja tavasid. Kõige raskemad probleemid koduses suhtlemises ongi tekkinud just distsipliini saavutamisega ja käitumismallide parandamisega. Olulised probleemid on maakonniti läbivalt ka kontakti saavutamine lapse ja pere vahel ning enesehügieeni saavutamine ja selle hoidmine. Raske on ka lapse usaldust saavutada, kui ta on sattunud võõrasse keskkonda ja temalt oodatakse sellega harjumist. Neil lastel on tekkinud usaldamatus maailma ja teiste inimeste suhtes, üksinduse-ja kaitsetusetunne. Sellised lapsed otsivad küll kontakti, klammerduvad täiskasvanu külge, kuid siiski ei tundu olevat kontaktis.
Valus on tõdeda, et ligi pooled lastest on oma bioloogiliste vanemate juures elades talunud erinevaid vägivalla liike, alahooldust ja hüljatust, millega saab ilmselt seostada ka erinevaid hirme, mis paljudel lastel esinevad. Huvitav on küsitlusest tulenevate andmete järgi märkida, et Põlvamaa kasuperede laste suhtes ei ole vägivalda tarvitatud ning Saaremaal on teada üks juhus, mida ei saa aga teiste kahe suhtes öelda.
Teooria kohaselt piirab hirm vaimsete ja füüsiliste jõuvarude kasutamist, pärsib huvi ning saab takistuseks laps intellektuaalsele arengule.
Kontakte bioloogiliste vanematega hinnatakse üldjuhul halbadeks, põhjuseks taas vanemate alkoholism ja sellega seonduvalt lastest mittehoolimine, seega on raske leida tagasiteed vanemate juurde, kes koostööst huvitatud pole ja oma harjumusi ning elukombeid muuta ei soovi. Kui bioloogilste vanematega koostöd teha ei ole võimalik, või vanemad puuduvad, siis oleks lahendus leida ja toetada kontakte teiste lähedaste ja lapsele oluliste inimestega, mis jääks ilmselt sotsiaaltöötaja pärusmaaks. Kindlasti aitaks see lapsel kohaneda uues situatsioonis ning leevendaks tema kriisi ja sellest väljatulekut.
Valdavas enamuses on nii kasuvanemad kui -laps üksteisega kohanenud ja neil on tekkinud üksteise vastu usaldus ja ühise pere tunne, mistõttu on ka loomulik, et 1/3 kasuperedest on omavahel arutanud lapse adopteerimist.
Kui kasupere vajab abi, siis antud uurimuse põhjal pöördub ta eelkõige oma koduvalla sotsiaaltöötaja poole. On meeldiv, et koostöö sotsiaaltöötajate ja kasuperede vahel on olemas ja toimib hästi, kuigi uurimusest selgus ka negatiivseid kogemusi koostööst vahel, kus abi hinnati puudulikuks või siis mindi abi saama võõrasse valda. Loomulikult sisaldab iga inimsuhe isiklikke emotsioone, kuid professionaali/kliendi suhtes tuleks vähemalt töötaja poolt unustada isiklikud emotsioonid ja kohandada ennast kliendiga, et teda aidata. Lõppkokkuvõttes võib koostöö puudumise läbi kannatada ju laps ning seda ei soovi ju ometi ükski sotsiaaltöötaja. See, et mõnel juhul hinnati kontakte sotisaaltöötajaga puudulikuks, annab taas mõtelmisainet, kas on töötaja ülekoormatud, või veel hullem, ei taha ta lihtsalt hooldusperedega tegeleda.
Abivajadustest esikohal on vajadus materiaalsete ressursside järele ja seda nii raha kui ka erinevate soodustuste näol. Üldiselt ei ole kasuperedel kombeks endale materiaalseid võimalusi nö "välja kerjata " ja on loomulik, et riik leiaks võimaluse peresid aidata, ilma et nad ise peaksid seda kusagilt küsima minema. Palju oli mainitud tasuta teatrietenduste külastamise võimaldamist ja laagrituusikute eraldamist, mis loomulikult oleks ka vajalik. Peale materiaalse külje puudutab kasuperesid valusalt ümbritsevate inimeste mõistmatus ja silmakirjalikkus ning ka pereliikmete vahel võib esile kerkida mittemõistmisi, mis võivad viia pere sügavate kriisideni, milles kannatavad nii pere oma lapsed kui ka kasulapsed.
Mainimata ei saa jätta ka vajadust regulaarse nõustamise ja koolituse järele. Kui "Perekonnas hooldamise juhend" näeb ette, et hooldamisele võtjaks soovijatele viiakse läbi koolitus ja perekonna nõustamine sotsiaaltalituse ettevõtmisel, siis antud uuringu tulemusena on koolitust saanute hulk minimaalne - ¼ peredest. Ilmselt saab seda seostada sellega, et valdavalt on nende nelja maakonna kasulapsed perede sugulased/tuttavad ja nii ei peeta oluliseks koolitust korraldada ja läbida. Kahetsusega peab nentima, et mitmetel peredel puudub huvi igasuguse koolituse vastu ja nad lihtsalt ei võta sellest ka võimalusel osa.
Mina isiklikult pean siiski vajalikuks kõikide (v.a. vanaemade ning õdede/vendade) eelnevat koolitust, kuna uuringust selgus, et siiski paljud lapsed on pärit probleemperedest ning vajavad seetõttu teistsugust lähenemist. On väga raske tuua omaenesegi last kriisist välja kui ta on lähedase kaotanud, rääkimata siis veel võõrast lapsest.
Suur vajadus erineva koolituse järgi tuli küsitlusest selgelt esile, mõnel juhul peeti koolitust isegi kohustuslikuks ja eelduseks sellele, et kasuvanemaks saada.
Olulisel kohal on aga ka kasuperede omavaheline suhtlemine kokkusaamistel, kus saab jagada sarnaseid muresid ja neile koos lahendusi leida. Kasuvanemate enda arvates on väga vajalik luua tugisüsteem, et õpetada kasuvanemaid enda ja lastega vaimsel ja hingelisel tasandil toime tulema.
Koolitustel eelistatakse loenguid psühholoogiast, peresuhetest, kasvatusest , seadusandlusest ja asjaajamisest. Kasuperede poolt peeti oluliseks saada koolitustel näitlikke õppetunde, kuidas erinevate situatsioonidega toime tulla, milleks aitavad kaasa nii suhtlemistreeningud, situatsiooni lahendamised, mängud kui ka videofilmid.
Võrdlusena võiks siinkohal välja tuua autori 2001.aastal läbiviidud uuringu Harjumaa kasuperede seas, millest tulenes, et uuringus osalejad hakkasid saama koolitust 2000.aasta suvel, mil Haiba Lastekodu Sihtasutuse poolt käivitati tugiprojekt "Laps tahab kasvada kodus". Taolistes koolitustsüklites peaksid osalema kõik kasupereks pürgijad või olijad, niikaua, kui riiklikult ei toimi ühtset lapse turvalisust ja pere ettevalmistust kindlustavat süsteemi.


6. KOKKUVÕTE

Hoolitsus ja hooldus, mida paljud lapsed vajavad, on aeganõudev protsess ja nõuab hooldajalt suurt pühendumust. Loomulikult me eeldame, et hooldusperesse paigutamise korral on hooldusperspektiiv pikem kui ajutiste lahenduste, näiteks haiglasse või turvakodusse paigutamise puhul, kuid hooldusperesid tänases Eesti ühiskonnas leida on kindlasti omaette kunsttükk. Kust leida see motivatsiooniallikas, mis paneks inimesi võtma oma perekonda võõras laps. Kindlasti on siin suur ja määramatu osa teha riigil, kui üldise lastekaitsepoliitika kujundajal ja elluviijal. Riigil aga napib raha oma laste jaoks, investeerides seda mujale, Eesti märgi otsinguile. Kuid kas kauaotsitud Eesti märk ei võiks "Welcome to Estonia" asemel olla näiteks "Eesti - lastesõbralik riik". Kuidas aga muuta ühiskond pere- ja lapsesõbralikumaks?
Riiklikult oleks vajalik tulemuslike lahendusteni viiva perepoliitika elluviimine, mis peale materiaalse abi tagamise kasutaks suurt ja mõjuvõimast relva -meediat, et suunata ühiskonna hoiakuid lapsesõbralikumale suhtumisele. Kui siiani on poliitikutele kasulik vähendada sotsiaalabi vajajate hulka ning hoiduda negatiivsest statistikast, siis on viimane aeg hakata mõtlema oma laste kui abivajajate peale, enne kui iive totaalselt nullilähedaseks langeb.
Kui perepoliitika on paigas ja perekonda väärtustatakse, kui väärtustatakse ka inimlikkust, mille üks väljund on kindlasti kasupere, siis võibolla on suuremal hulgal lastest võimalus vältida lastekodu ning elada perekonnas. Hooldusperede väärtustamine ühiskonnas on riigile majanduslikult kasulikum kui lastekodude ülalpidamine, nii rahalises mõttes, kuid eeskätt tervemate, arenenumate ja sotsiaalselt aktiivsemate kodanike ellusirgumise läbi kasvades lastekodu asemel peredes. Kuna me kahjuks ei saa läbi ilma rahata, siis on oluline tõsta lapsehooldustasu sellisele tasemele, et pereema ei peaks tööle tormama, vaid suudaks ennast lastele pühendada ja neid kodus hooldada. Ka hooldusperede toetus peaks olema sellisel tasemel, et perekond ei jätaks rahapuuduse tõttu endale last võtmata, kuid loomulikult ei tohiks raha olla stimuleerivaks faktoriks, et laps perekonda võetakse - selle peab eelnevalt pereuuringuga välja selgitama. Miks mitte nõuda bioloogilistelt vanematelt materiaalseid vahendeid lapse ülalpidamiseks ja anda need hooldusperedele. Hooldusperede arvates võiks lapsetoetus olla korrelatsioonis lapse vanusega, mis lapse kasvades tõuseks, kuna ka vajadused suurenevad.
Peredele oleks suureks toeks ka tasuta toit koolis ja lasteaias ning tasuta huvikoolitused, samuti vaba aja ja sportimisvõimalused. Suve-ja talilaagrite doteerimine peredele on samuti asjakohane ja vajalik.
Ka kohalikud omavalitsused saaksid oma hooldusperesid väärtustada, sponsoreerides nende koosolekuid ja täiendkoolitusi või viies läbi perepäevi, kus kasuperesid positiivselt esile tõstetakse ja tunnustatakse. Miks mitte valida aasta ema ja aasta isa just hooldusperede vanemate seast - oleks see ju kasuperedele oluline tunnustus riigi poolt. See oleks just kohalike omavalitsuste võimuses saata kandidaatideks oma valla tublimad hooldusperede vanemad.
Sotsiaaltöötajad võiksid teha sagedasemaid kodukülastusi perekondadele, et koduses keskkonnas lapsevanemaid toetada tunnustades vanemarolli, mis omakorda tõstab enesehinnangut ja parandab seeläbi ka toimetulekuvõimet ning annab jõudu edaspidiseks. Oluline on kasuvanematele korraldada täiendkoolitusi, kus on esindatud erinevad grupitegevused, mis võimaldavad lapsevanematel omavahel nii suhelda kui ka analüüsida lapse/vanema ja kooli/kodu vahelisi suhteid. Kindlasti on lisaks sotsiaaltöötajale olulisel kohal hooldusperele tasuta juurdepääs psühholoogile, kes suudaks läbi viia pereteraapiat nii kriisi üle elanud lastele kui muidu teraapiat vajajatele. Professionaalse abi tasuta saamine erinevate spetsialistide poolt peaks olema "Perekonnas hooldamise juhendisse" sisse programmeeritud, et hoolduspered ei peaks abivajadusel pead murdma selle üle kelle juurde ja millise raha eest minema peaks.
Lõpetada tahaksin ühe Viljandimaa pereema ridadega, mis mulle eriti hinge läksid ja mis väljendavad eriti selgelt hooldusvanemate argielust tulenevaid muresid:
"Laske mul olla hea ema - kellel on piisavalt aega lastega ja iseendaga tegelemiseks, et lapsed tunneksid rõõmu sellest, et olen nende jaoks alati olemas,kui nad mind vajavad, et suudaksin olla alati positiivne ja rõõmsameelne, vaba liigsetest pingetest."


KASUTATUD KIRJANDUS
Avaldatud allikad:

Bäck-Kiianmaa, R. (1995). Sijaisvanhemmuuden takkia sovittamassa. PRIDE-
pilottiprojekti 1994-1995.

Craig, Grace J. (2000). Psihhologia rasvitija. 7-e mezdunarodnõje izdanie. Moskva - Harkov-Minsk 2000

Eesti statistika aastaraamat 1999. Statistikaamet. Tallinn, 127-136.

Haruoja, M. (1999). Lapse õigused Eestis.
Internet: http://www.sm.ee/ajakiri_5_99probleem.html

Hämäläinen, J. (1992). Kotikasvatuksen pedagogisen tukemisen idea
lastensuojelussa. Kuopio, 40-41.

Ilves Annunziata, A.(1994). Eestimaa laps ja perekond.Tallinn.

Kaplan, S.(1999). Kasulaps, kasuvanem, kasupere.
Internet: http://www.sm.ee/ajakiri_5_99probleem.html

Kelam, A.(1989). Noor perekond, sotsioloogiline peegelpilt. Tallinn "Eesti Raamat",
39-44.

Kera, S. (1999). Kasvada kaasinimeseks - saada inimlikuks.Tallinn, 94-96.

Kikkas, M.(1998). Laste hoolekande arendamise edasistest suundadest.
Internet: www.sm.ee
Klefbeck, J.; Ogden, T. (2001). Laps ja võrgustikutöö. SA Omanäolise Koli
Arenduskeskus, 24-30.
Kraav, I.(2000). Kodu lapseea kaitsetuse allikana Teoses: Lapsed Eestis,
Tallinn, 37-41.

Kraav, I.(1999). Kooliea kaitsetus ja selle tagajärjed Teoses: Praks, Aili (koost.)
Rohkem koolirõõmu. Eesti Noorsootöö Keskus , 19-25

Laste riiklik hoolekande kulude katmise kord 1999.aastal. Sotsiaalministri määrus
nr 30. 29.04.1999, RTL 1999, 83, 1025

Mikkola, P. (1999). Laadun elementit sijaishuollossa. Saarijärvi.

Oranen, M.(1999). Laps ja traumaatilised kogemused Teoses: Tiko, Anne; Tulva,
Taimi (koost.) Laps maailmas ja maailm lapses.
Artiklite kogumik.Tallinn, 12-16.

Perekonnas hooldamise juhend. Sotsiaalministri määrus nr.44 lisa 1. 05.07.1995
RTL 1995, 55.

Perekonnaseadus. 12.10.1994, RT 1, 75, 1326.

Post, E.(1996). Kahe tule vahel. Pere ja kodu ,november 15-18.

Rääk, Reet; Allev, Raivo (1999). Lastekaitsetöö käsiraamat. Tallinna Sotsiaal- ja
Tervishoiuamet.Tallinn, 44-50.

Siplane, A. (1999). Kasuperede arengust Eestis. Bakalaureusetöö. TPÜ.Tallinn.
Internet: http://raulpage.org/koolitus/kasupere/bakal.html

Sotsiaalhoolekande seadus. 08.02.1995, RT 1, 95, 21, 323.

Tankler, M.(1999). Kuidas areneb laps.
EEKBL Laste- ja Noortetöö keskus. Kristlik Kirjandusselts
LOGOS. Tallinn.

Tiko, A. (1999). Mida me saame teha, et meie laps tunneks end turvaliselt?
Teoses: Tiko, Anne; Tulva, Taimi (koost.) Laps maailmas ja
maailm lapses. Artiklite kogumik. Tallinn, 10-11.

Tulva, T.(1996). Sotsio-ökokultuuriline teooria lastekaitsetöö lähtekohana.
Teoses:Suislepp, K. (koost.) Lastekaitse muutuvas ühiskonnas.
Teadusartiklite kogumik. Tallinn, 5-17.

Valkonen, L.(1995). Kuka on minun vanhempani? Perhehoitonuorten vanhempisuhteet.
STAKES Sosiaali- ja terveysalan Tutkimus- ja kehittämiskeskus
1995. Gumerrus Kirjapaino Oy, Saarijärvi 1996, 102-107.

 Tagasi sisukorda



 KASUPEREDE LEHELE

 Muid (koolitus)materjale