|
EESSÕNA
Vanemliku hoolitsuseta jäänud lapsi on ajaloo vältel
olnud ilmselt igas ajajärgus. Olgu siis sõja-aastatel
põhjuseks orvuksjäämine või inimkonna
kiire arengutempo tõttu elule jalgu jäävad perekonnad,
kes ei suuda, või halvemal juhul ei taha lastekasvatamisega
iseseisvalt toime tulla.
Eestimaal hakati vanemliku hoolitsuseta jäänud lastele
lastekodusid rajama 1920.aastatel ning alates 1932.aastast anti
suuremaid lapsi perekondadesse. Laiemalt hakkas levima ka lapsendamine.
Eesti taasiseseisvumisele eelnenud tagurlik nõukogude-aeg
lõhkus varasema lastekaitsesüsteemi, muutes selle
ametkonnakeskseks. Puudusid ka ühiskondlikud lastekaitseorganisatsioonid.
Taasiseseisvunud Eestis lisandus tavapärasele asendushooldusele
perekonnas hooldamine neile lastele, kes oma vanemate hoolest
on ilma jäänud.
Käesolev töö ongi asendushoolduse ühest võimalusest
- kasuperest, kui alternatiivist lastekodule.
Oma uurimistöö õnnestumise eest olen tänu
võlgu eeskätt oma juhendajale Anne Tikole aga kindlasti
ka neljale Eesti maakonna sotsiaaltöötajale Ele Zilmerile,
Helle-Mall Kruusementile, Margit Pajole ja Tiina Jursile, kelle
abita ei oleks antud uurimust võimalik olnud läbi
viia.
Suur tänu ka kõigile hooldusperedele, kes küsimustikule
vastasid.
SISSEJUHATUS
Kaasaegse lastekaitsesüsteemi alustalaks on lapse üleskasvatamine
tema oma perekonnas. Lastekaitsetöö eesmärgiks
on lastele soodsa arengukeskkonna loomine ja hoidmine, mistõttu
vanemliku hoolitsuseta jäänud laste hoolekanne tänases
Eesti ühiskonnas on käesoleva bakalaureusetöö
autorile huvipakkuv olnud kogu õppeperioodi vältel
ning käesolev töö ongi välja kujunenud eelnevatest
seminaritöödest. Sellest tulenevalt on bakalaureusetöö
aineks asendushoolduse olemus ja mõju lapse arengule.
Pean antud teemat aktuaalseks, kuna nii üldise vaesumise
kui ka probleemsete laste taustal tekib üha suurenev vajadus
pöörata tähelepanu neile lastele, kellel jääb
puudu kodusoojusest või kodust üldse.
Bakalaureusetöö eesmärgiks on saada ülevaade
kasuperede olemusest; toimetulekust; probleemidest ning saadavast
koolitusest tänases Eestis.
Seadsin ülesandeks selgitada millised on võimalused
asendada bioloogilist perekonda; millised on kasuperede abivajadused;
toimetulek probleemidega; vajadus koolituse järele; kasuperede
hinnang kasuperehoolduse korraldamisele ning millised on kasuperede
toetamisvõimalused seadusandluse taustal.
Lastekaitse üheks arenguprioriteediks on vähendada
laste arvu institutsioonides, soodustades vajadust asendushoolduse
järele. Kogu maailm läheb seda teed, et lapse turvakodusse
või lastekodusse paigutamise asemel eelistatakse kasuperesid.
Lapsed vajavad arenemiseks peresuhteid. Seepärast teeb õigesti
sotsiaaltöötaja, kes lapse paigutamisel eelistab perepaigutust
lastekodule.
Kuidas aga leida kasuperedeks sobivaid inimesi nii palju, et
lastekodud jääksid vaid nendele lastele, keda mingil
põhjusel perre paigutada ei saa?
Kasuvanemad on inimesed, kes tänases Eestis julgevad üle
olla naabrite ebasoosingust. Küllalt tihti peab kasupere
kokku puutuma kadeduse ja kahtlustamisega oma kogukonnas. Suutmata
enesele tunnistada, et tegelikult ollakse kadedad sellepärast,
et kasuvanemaks pürginu on hingelt suurem ja julgem, avades
oma kodu võõrale murele.
Raske on toime tulla ümbritsevate inimeste mõistmatuse
ja silmakirjalikkusega.
Väidetavalt on kasupere üks elujõulisemaid
alternatiive laste asendushoolduses just lapse resotsialiseerimise
aspektist, kuid kasuperedel esineb ka mitmeid probleeme ja muresid,
mida aitaks lahendada kasuperede tugisüsteem. Kahjuks ja
õnneks on taolised projektid alles lapsekingades ning
alustavad oma toimimist.
Ka kasuperede koolitus on praegusel hetkel algstaadiumis ja alles
kogub jõudu, et tuult tiibadesse saada. Paljudel peredel
puudub eelnev koolitus, mis aga peaks olema eelduseks sellele,
et kasupereks saada. Kahjuks on kerkinud üles probleem,
et mõned pered ei tunne koolituse olemasolul selle vastu
mingit huvi ja lihtsalt ei tule sinna. Siin oleks kindlasti vajalik
teha muudatusi seadusandluses, et olukorda muuta ja koolitus
kohustuslikuks teha.
Paraku on tänases majanduslikult ebakindlas Eestis veel
peresid, kes võtavad endale kasulapse materiaalse kasu
saamise eesmärgil ja see on loomulikult äärmiselt
taunitav. Oma süü on siin ka kohalikel omavalitsustel,
kes annavad lapsed kergekäeliselt peredesse, uurimata pere
tausta. Nii osutubki võimalikuks, et last solgutatakse
ühest perest teise.
Käesolevas töös ongi uuritud nii kasuvanemlusega
seonduvaid probleeme ja nendega toimetulekut kui ka last kasupere
kontekstis.
Töö empiiriline osa on kirjutatud nelja Eesti maakonna
(Võrumaa, Saaremaa, Viljandimaa, Põlvamaa) kasuperede
ankeetküsitluse põhjal.
Uurimuse käigus saadeti välja 72 ankeeti kasuperedele.
Töö peamised mõisted on:
Laps - põlvneb emast, kes on tema sünnitanud
ja isast, kes on tema eostanud. Eesti Vabariigis kehtiva seadusandluse
ja üldkasutatava statistika järgi loetakse lapseks
inimest, kelle vanus on alla 18.a. (Perekonnaseadus RT 1994,
I, 75, 1326)
Asendushooldus - lapse hooldamine väljaspool perekonda.
(Rääk, Allev 1999, 44-45)
Kasuperehooldus - planeeritud perehooldus kasuperes
neile lastele, kes mingil põhjusel ei saa soovitud hooldust
oma kodus.(Rääk, Allev 1999, 44-45)
Kasuvanem - isik, kes last kasvatab, kuid ei ole selle
lapse vanem ega võõrasvanem.(Rääk, Allev,
1999, 44-45)
Hooldusperekond - perekond, kes kirjaliku lepingu alusel
võtab perekonda hooldada hooldust vajava isiku.(Perekonnas
hooldamise juhend)
Perekonnas hooldamine - hooldamine perekonnas on isiku
hooldamine sobivas perekonnas, kelle liikmete hulka ta ei kuulu.
(Sotsiaalhoolekande seadus RT 1995, 21, 323)
Oma töös kasutasin järgmisi võtmesõnu:
toimetulek, probleemid, koolitus, kohanemine, bioloogiline vanem,
abivajadus, toetamisvõimalus.
2. LAPSE ARENGUT MÕJUTAVAD TEGURID
Sotsio-ökokultuurilise teooria kohaselt mõjutab
muutus ökoloogilise süsteemi mistahes osas süsteemi
teisi osasid, luues nõnda vajaduse homöostaasi ehk
tasakaalu saavutamiseks isiku ja teda ümbritseva keskkonna
vahel.
Last ja tema perekonda võivad mõjutada neist näiliselt
kaugemal seisvad asjaolud või sündmused st. perekonda
tuleb mõista dünaamilise, ümbrusest sõltuva
institutsioonina, kusjuures välisele survele aitab vastu
seista pere tugevus ja kokkukuuluvustunne.
Teooria lähtub sellest, et lapse ja tema keskkonna vahelisi
vastastikuse mõjutamise suhteid saab kujutada astmeliselt
laieneva süsteemina. (Joonis 2.1.)
Iga aste on järgmisega omavahel seotud, sest iga eelnev
süsteem kuulub ühtlasi ka järgneva koosseisu.
Nendeks süsteemideks on mikro-, meso-, ekso- ja makrosüsteem.
(Tulva 1996).
Mikrosüsteem , mille füüsilised omadused
on näiteks kodu suurus, perekonnaliikmete hulk, mänguvahendite
hulk jne.
Mikrosüsteemi kuuluvad ka inimesed ja nende omadused (vanemate
haridustase, õpetajate tõekspidamised, mängukaaslaste
vanus ja sugu) kui arengut mõjutavad tegurid. Samas kuuluvad
mikrosüsteemi sellised suured struktuurid nagu kool, kodu
eakaaslaste grupp.
Raamistu olulisteks komponentideks on tegevused, rollid ja suhted.
Koos käitumispaigaga loovad need terviku. Ühe komponendi
puudumisel või muutumisel muutub kogu tervik.
Erinevad mikrosüsteemi osad on omavahel seotud. See seostus
kajastub mesosüsteemis, mis kujutab endast suhete
süsteeme lapse mikrosüsteemide vahel ( vanemate suhe
õpetajatega, mängukaaslaste suhe vanematega)
Ühes mikrosüsteemis toimuv võib olla kaudselt
mõjutatud ka nende mikrosüsteemide poolt, milles
laps ise otseselt ei osale.
Eksosüsteem märgistab selliseid sotsiaalseid
raamistuid, mis arengut kaudselt mõjutavad.
Makrosüsteem hõlmab neid ajaloolisi sündmusi,
mis mõjutavad kõiki alasüsteeme. Kultuuri
vahendusel levivate hoiakute ja veendumuste kaudu jõuab
ka see mõju lapseni. Mikrosüsteem on eelmistest püsivam.
(Tankler 1999).
Joonis 2.1. Lastekaitseprobleemide teket ja kujunemist mõjutavad
tasemed sotsio-ökokultuurilise teooria kontekstis. (Craig
2000).
Sotsio-ökokultuurilise teooria kohaselt moodustub lapse
heaolu teda ümbritsevast sotsiaalsest keskkonnast ja võrgustikust,
mille mõjupiirkonda laps jääb. Eelkõige
kuulub
sotsiaalsessse keskkonda perekond.
Bronfenbrenneri järgi loob tänapäeva tehnikaajastu
ühiskonnas just tuumikpere parimad rakenduslikud alustalad
lapse arengule. Oluliseks peab ta ka vanemate sotsiaalse võrgustiku
olemasolu, mis annab tuge kasvatamisülesannetes.
Lapse heaolu on sõltuvuses ainelisest ja hingelisest tasakaalust.
Vanemad loovad eeldused lapse heaolu tekkeks hoides pere elustiili
aktsepteeritud piirides.
(Hämäläinen 1992).
2.1. Kodu ja perekonna osa lapse arengus
Lapse arengut mõjutab kindlasti kõige enam kodu
ja vahetu suhtlemine oma perekonnaliikmetega.
Kodu "näo" psühholoogilises mõttes
kujundavad inimestevahelisd suhted.
Lapse arengut mõjutavad mitte üksnes need suhted,
milles ta ise osaline on, vaid suure kaaluga on ka suhted, mida
ta kõrvalt näeb.
Vanemateta või pärssivates oludes kasvamine avaldab
lapse arengule negatiivset mõju geneetilisest taustast
olenemata. On oluline, et lapsel oleksid vanemad või keegi
toetav vanemarolli täitev isik. Nii kaua, kui perekeskkond
on nö normaalnõuetele vastav, ei avalda see lapse
arengule olulist mõju. Kasvukeskkonna poolt pakutud võimalustest
lähtudes konstrueerib laps oma reaalsusnägemuse ning
sellele konstrueeritud tegelikkusel on oluline mõju ka
täiskasvanueas. Erinevates arengustaadiumides lapsed tõlgendavad
ja käsitlevad keskkonda erinevalt, sellest tuleneb, et igaühe
kogemused on unikaalsed.
Keskkonnad, mis mahuvad lubatud kõikumismäära
piiridesse, on samaväärsed selles mõttes, et
lapsel on igal juhul võimalik konstrueerida reaalsusnägemust.
Loomulikult leidub ka perekondi, mis jäävad nn normaalsest
lubatud variatsiooniulatusest väljapoole, näiteks perekondi,
kus esineb vägivalda, väärkohtlemist või
kantakse laste eest puudulikult hoolt.
Mõiste"good enough parents"(piisavalt head vanemad)
viitab sellele, et eksisteerib mingi alampiir, mis märgistab
lapse normaalseks arenguks vajalikke miinimumtingimusi. Imikule
on piisav, kui leiduvad kaitsvad vanemarolli täitjad ning
ühiskondlik grupp, milles on võimalik sotsialiseeruda.
Veidi vanemate laste jaoks on olulised ka toetav perekond ja
sõbrad, kellelt õppida normaalseks nooreks ja töö-
ning armastusvõimeliseks täiskasvanuks olemise reegleid.(Klefbeck,
Ogden 2001)
Terve suur valdkond - sotsialiseerumine, mille käigus
omandatakse oskus käituda kaasinimestega ja nendega suhtlemise
viis, toetub tugevasti suhetele kodus. Ka see, kas ja kuidas
sobib väljendada nii oma negatiivseid kui positiivseid emotsioone,
toetub kodus kogetule, mida tahtmatult või ka tahtlikult
matkitakse.
On selge, et varases lapseeas omaksvõetud väärtushinnangud
ja uskumused mängivad hilisemas arengukäigus kas suuremat
või väiksemat rolli, olenevalt nende emotsionaalsest
kaalust. (Tankler 1999).
"Perekonnast on ikka räägitud kui hoolitsuse,
turvalisuse ja elu jätkuvuse institutsioonist. Perekond
on ainuke identiteeti loov ja anoomia eest kaitsev institusioon.
Perekonna loodud inimsuhted kujutavad endast tänapäevalgi
kõige pikaajalisemaid inimsuhteid, kuna kiiresti muutuvas
ühiskonnas kõik muud suhted lühenevad ( suhted
töökaaslastega, naabritega, ka tänapäevased
sotsiaalse võrgustiku suhted). Kestvad inimsuhted aga
pakuvad inimesele lühiaegsetest rohkem kaitstust, võimaldades
kindlamalt arvestada edaspidisegi toetuse, ustavuse ja mõistmisega."(Kraav
2000, 37-41).
Samas võib perekond tekitada ka kaitsetust ning turvalisuse
puudujäägid perekonnas toovad kaasa koduriske, mis
kahjustavad teatud määral kõigi pereliikmete
heaolu, eriti halvasti aga mõjuvad need alles arenemisjärgus
olevatele lastele.
Kaitsetus kandub pereliikmete omavaheliste suhete kaudu ühelt
teisele. Lähedase inimese kaitsetus peegeldub omaenese kaitsetusena,
mis ladestub hinge kiht-kihi järel.
Kaitsetuse kaugmõjud toimivad kogu inimese elu jooksul,
väljendudes eri vanuses erinevalt, ning ületavad ka
põlvkondade piire: õnnetu kodu ei produtseeri mitte
ainult õnnetuid lapsi, vaid ka uusi õnnetuid lapsevanemaid.
(ibd.)
2.2. Keskkond kui arengutegur
Kuna inimlaps on eelkõige sotsiaalne olend, sõltub
tema areng väga olulisel määral kasvukeskkonnast,
sellest, kas ta on oodatud ja armastatud või mitte, kas
tema jaoks leidub täiskasvanu, kes pakub talle nii emotsionaalseid
kui tunnetuslikke muljeid ning tunnustab tema edusamme.
Täiskasvanuga võrreldes on laps keskonnamõjudele
palju vastuvõtlikum, sest tal puudub kontroll ümbritseva
üle ja ta ei saa oma keskkonda ise kujundada.
Samas määravad keskkonna omadused ära selle, missugused
tegevused lapse jaoks võimalikud on ja igasugune muutus
keskkonnas toob kaasa nende võimaluste vähenemise
või suurenemise. Seda on kasulik teada, sest see annab
võimaluse keskkonna kaudu toetada lapse arengut soovitavas
suunas. (Tankler 1999).
2.3. Lapse sotsiaalne areng
Sotsiaalse arengu all mõeldkse arengu seda aspekti,
mis on seotud ühiskonnas teiste inimeste kesksel elamisega
ning nendega suhtlemisega.
Suhtlemise käigus omandab laps teatud suhtlemismudelid,
õpib toime tulema oma emotsioonidega ja neid adekvaatselt
väljendama, õpib tähele panema teiste emotsioone
ja nendele adekvaatselt reageerima ja veel palju muud.
Laps omandab varakult sellele ühiskonnale tüüpilised
normid ja käitumismudelid, mida konkreetses ühiskonnas
sobivaks peetakse.
Seda õppimisprotsessi nimetatakse sotsialiseerumiseks
ja selle käigus õpitu internaliseerub, põimub
lapse identiteeti sellisel määral, et muutub osaks
temast endast. Sotsialiseerumisprotsessis omandatud oskused moodustavad
niinimetatud sotsiaalse kompetentsuse, mis tähendab lapse
võimet suhelda ja olla kaasinimestega vastastikustes seostes
kasulikul, abivalmil ja toetaval viisil.
Sotsiaalselt kompetentne inimene on võimeline mõistma
ja ette arvama, mida temalt oodatakse ja kuidas ta peaks toimima,
et käituda teiste ootustele vastavalt.
Sellise käitumise eelduseks on soov hoiduda teravatest probleemidest
ja teatav enesedistsipliin.(Tankler 1999).
2.4. Lapse mina-areng
Kuna esimestel eluaastatel veedab laps reeglina valdava osa
ajast oma vanematega, on nende roll lapse mina-pildi kujundamisel
eriti kaalukas.
Lastel, kellesse suhtutakse armastuse ja respektitundega, kujuneb
välja positiivne eneseteadvus. See tähendab, et laps
peab end tubliks ja on enamasti veendunud oma edukas toimetulekus.
See omakorda innustab teda uutes olukordades uusi käitumismudeleid
katsetama ja initsiatiivi näitama.
Positiivse mina-pildiga lapsel ei ole vajadust ennast tõestada
või oma väärtust "näidata", mistõttu
tema käitumine on loomulikum ja sageli ka küpsem.(Tankler
1999).
"Üha enam ollakse veendunud, et lapse isiksuse areng
sõltub oluliselt sellest, kuivõrd turvaliselt on
laps saanud kiinduda temale olulistesse täiskasvanutesse.
Eneseväärikustunne ja eneseusaldus tekivad läbi
kogemuse, et oled armastatud. See aga sõltub varajase
kiindumussuhte kvaliteedist. Kindel kaitstusetunne (mind ei jäeta
hätta, minust hoolitakse, minu signaalidele reageeritakse)
on aluseks oma isiksuse väärtuse tajumisele, mis on
tähtsaks eelduseks lapse tunnetuslikule arengule."(Tiko
1999, 10-11).
Kaitstusetunde puudumisel võib häiruda lapse võime
moodustada vastastikuseid kiindumussuhteid. Kui lapse vajadustele
ei vastata või kui vastamine on ebajärjekindel, ei
kujune lapsel kogemust positiivsest vastasmõjust. Psühholoogiliseks
tagajärjeks on usaldamatus maailma ja teiste inimest suhtes,
üksinduse-ja kaitsetusetunne.
Sellised lapsed küll otsivad kontakti, klammerduvad täiskasvanu
külge, kuid siiski ei tundu olevat kontaktis.(Oranen 1999).
"Need lapsed, kelle varane lapsepõlv rajaneb turvalisel
kiindumussuhtel, on edaspidi vähem kartlikud ja vähem
vaenulikud omasuguste suhtes.
Kartlikel lastel ( neil, kes on pidanud oma elus kogema, et maailma
ei saa usaldada, et iial ei või kindel olla, kas nende
hädasignaalile reageeritakse) on üldjuhul madal enesehinnang.
Lapse kalduvus hirmudele piirab vaimsete ja füüsiliste
jõuvarude kasutamist - hirm pärsib huvi ja saab takistuseks
lapse intellektuaalsele arengule".
(Tiko 1999, 10-11).
|