Bioloogiliste sidemete katkemise seostest hälbiva käitumisega - magistritöö

2. VANEMLIKKUSE ASENDAMISEST

Lapse ja tema vanemate vaheline suhe on ühiskonna üks põhilisemaid elemente, näiteks nagu abieluside, suhe isamaasse või sugulus. Laps ei saa endale vanemaid valida ja vastupidi. Kumbki ei saa teineteisest loobuda, kui vaid kohtu kaudu ja ka siis vaid oluliste põhjustega. Julgen väita, et selliste loobumiste/lahutamiste näol on tegu eranditega. Kõikide riikide seadusandluses on ühel või teisel moel nimetatud vanema kohustusteks last harida, kasvatada ja kaitsta (Perekonnaseadus § 50 RT I 1994, 75, 1326). Mis siis saab, kui lapsevanem ei täida oma kohuseid? Kui lapsevanem sureb? Veendumus, et üksikvanema kasvatatud laps on hälbiva käitumise suhtes väga kõrge riskiga, on käibetõde. Kui aga seda ühtegi vanemat ei ole enam?

Ehkki mõlema vanema kaotamine langeb osaks väga vähestele lastele, on nende saatus seda kurvem ja võimalused iseseisvas elus hästi hakkama saada kehvad (Siplane 1997, 19).

Nõukogude ajal oli Eestis põhiliseks laste asendushoolduse vormiks lastekodu, eestkoste ja adoptsioon. Osaliselt oli nõudlus lastekodude järele tingitud pärastsõjaaegsest demograafilisest olukorrast - paljud lapsed olid oma vanemad kaotanud, mõned vanemad aga lihtsalt ei jaksanud oma lapsi ise kasvatada. Joonis 1 esitab vanematest lahutatud laste arvu dünaamika Eestis alates 1945-st aastast.

Joonis 1. Vanematest lahutatud laste arv 1945-2000 (Statistikaamet 1986, 2000)

Paraku on pole kättesaadaval andmeid 1975 aastal lastekodus elanud laste kohta ning samuti ei saa aastate 1986-1995 kohta ühtset vastust anda. Kuni 1986 aastani kajastab kõver joonisel 1 ainult lastekodulaste arvu, alates 1996-dast aastast kajastab kõver lastekodulaste, kasulaste ja tänavalaste arvu summat. Eestkostel ja adoptiivperedes kasvanud laste arvu ei võimaldanud tollane ega ei võimalda ka praegune statistika jälgida (üks põhjus on lapsendamise salastatus). Nende andmete juures valmistavad probleeme raskused võrdlemisel. Nõukogude ajal oli ainsaks ametlikuks laste asendushoolduse vormiks lastekodu - kasulapsi ja tänavalapsi võis küll eksisteerida, kuid neid ei fikseeritud ametlikus statistikas. Tänapäeval eelistatakse lastekodule kasuperesid (Riisalo 2000, 5), kuid siiski on suur osa lapsi registreeritud vanemliku ja ka riikliku hooleta olevaks. Kui lugeda muutusteperioodi riikliku statistika pidamisel lõpetatuks (ehk et lastekaitse alase statistika kogumise metoodika on lõplikult paigas) ja eeldada, et vanemateta olevate laste arv muutub edaspidi ainult sotsiaalmajanduslike tegurite mõjul, siis saame öelda, et vanematest lahus kasvavate laste arv on praegu meil 1970-date aastate alguse tasemel.

Joonis 2. Iive ja lahutatud laste arv 1996-1999 (Statistikaamet 2000)

Jooniselt 2 näeme, et vanematest eraldatud laste arv on viimase nelja aasta jooksul kasvanud, ning samal ajal on iive langenud. Vanemlike õiguste äravõtmise või kohtuotsusega vanematest eraldamise arv on kasvanud alates 1996-ndast aastast, mil oli selliseid kohtulahendeid kokku 326, juba 1999-ndal aastal oli neid juba 399. Omavalitsuste sotsiaaltalitused võtsid 1996 aastal arvele 1044 vanemliku hoolitsuseta last, juba järgmisel aastal 1495 last ning 1999 aastal 1752 (Statistikaamet, 2000, 145). Samal ajavahemikul on hoolealuste arv laste hoolekandeasutustes kasvanud 1658-lt 1710-ni.

Riigi sekkumist lapse ja lapsevanema suhtesse ning selle suhte katkestamist reguleerivad tänases Eestis järgmised seadused:
Perekonnaseaduse § 54 lõige 1 lubab ühe vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel võib kohus vanema õigused ära võtta, kui vanem
- alkohoolsete jookide, narkootiliste või muude uimastava toimega ainete kuritarvitamise tõttu või muul põhjusel, mida kohus ei loe mõjuvaks, ei täida oma kohuseid lapse kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel või
- kuritarvitab vanema õigusi või
- kohtleb last julmalt või
- avaldab muul viisil lapsele kahjulikku mõju või
- ei ole kasvatusasutuses viibiva lapse kasvatamises mõjuvate põhjusteta osalenud aasta jooksul (Riigi teataja 1994, 75, 1326, 2126).

Lastekaitseseaduse § 27 lubab lahutada last vanematest kui lahutamine on laste huvides, kui laps on hädaohus ja lahutamine vältimatu või kui seda nõuab seadus või jõustunud kohtuotsus (Riigi Teataja 1992, 28, 370, 692).

Sotsiaalhoolekande seaduse § 25 lubab lapse eraldada kodust ainult järgmiste asjaolude üheaegsel esinemisel:
- puudused lapse hooldamisel ja kasvatamisel ohustavad lapse elu, tervist või arengut või kui laps ise oma käitumisega seab ohtu oma elu, tervise või arengu
- perekonna ja lapse suhtes kasutuselevõetud muud abinõud ei ole osutunud küllaldaseks või nende kasutamine ei ole võimalik
- lapse eraldamine perekonnast toimub lapse huvides (Riigi Teataja 1995, 21, 323, 731).

Alternatiivideks bioloogilisele vanemlikkusele on võimalik olemasolevast hoolekandesüsteemist leida institutsiooniväliselt eestkostet (perekonnaseadus RT 1994, 75, 1326, 2111-2139), lapsendamist (perekonnaseadus RT 1994, 75, 1326, 2111-2139), kasuperehooldust ehk perekonnas hooldamist (Laste riiklikuks hoolekandeks määratud rahaliste vahendite kasutamine RTL 2001, 10, 134) ja tugiperehooldust (Lastekodulapse ajutiselt perekonda andmine RTL 1995, 34, 0, 1175-1177) ja hooldamist perekonnas (sotsiaalhoolekandeseadus RT I 1995, 21, 323).

Institutsionaalses vormis pakuvad asendushooldust sanatoorsed internaatkoolid (need koolid on mõeldud spetsiifiliste haigustega lastele ja seal on nii neid lapsi, kes elavad oma vanematega koos, kui ka neid, kelle vanematelt on vanemlikud õigused võetud), erikoolid (Riigi Teataja Lisa 1999, 98, 1195, 5277-5278), üldtüüpi lastekodud, väikelastekodud, koolkodud ja segatüüpi hoolekandeasutused (Riigi Teataja Lisa 2000, 4, 24, 125).

Vaatleme korraks kõiki andmeid, mida pakub Statistikaamet vanemliku hoolitsuseta laste kohta eraldi:
1) lastekodulapsed ehk hoolealused laste hoolekandeasutustes. 1996 aastal oli neid 1658 ning 1999 aastal oli neid 1710
2) kasulapsed ehk peredes hooldusel olevad lapsed. 1996 aastal oli neid 125 ning 1999 aastal oli neid juba 610 ning 2000 aasta keskel juba 952 (Riisalo 2000, 4)
3) tänavalapsed ehk arvele võetud vanemliku hoolitsuseta lapsed. 1996 aastal oli neid 1044 ning 1999 aastal juba 1752 (Statistikaamet 2000, 145)
4) kohtus oma vanemad kaotanud lapsed ehk lapsed, kelle vanematelt on vanemlikud õigused kohtuotsusega ära võetud. 1996 aastal oli neid 326 ning 1999 aastal 399.

Joonis 3. Vanematest lahus kasvavate laste arv võrreldes rahvaarvu ja laste koguarvuga. (Statistikaamet 1986, 2000)

Siinkohal sobiks võrdluseks lisada elussündide arvud: 1996 aastal 13291 ja 1999 aastal 12545. Laste juurdekasv on langustrendil, ning oma vanematest lahus kasvavate laste arv kasvutrendil (lastekodulapsi, kasulapsi ja tänavalapsi oli 1996 aastal kokku 2827 ning 1999 aastal juba 4414). Võrdlemiseks elussündidega on sobivam liita vanematest kohtu kaudu ilma jäänud lapsed ja esmakordselt vanemliku hoolitsuseta registreeritud lapsed (ehk tekitada andmed nö vanemateta olevate laste juurdekasvu kohta), keda oli 1996 aastal kokku 1470 ning 1999 aastal juba 2151.

Oluline on vaadelda vanematest lahus kasvavate laste osakaalu kogu rahvastikus ja vastavas eagrupis (vt Joonis 3). Paraku saab olemasolevate andmete alusel moodustada aegrida kogu elanikkonna ja kuni 19-aastaste lõikes alates 1970-dast aastast, mil oli lastekodulaste osakaal kuni 19-aastaste seas täpselt 1% (lastekodulapsi oli 4007 ja kuni 19-aastaseid oli 400 587), kogu elanikkonna hulgas moodustas see 0,29%. 1982 aasta, kui lastekodulapsi oli arvuliselt kõige rohkem (5649), oli nende osakaal koguelanikkonnast 0,26% ning kuni 19-aastaste seast 1,3% (elanikkonna koguarv oli siis 1498 414 ja kuni 19-aastaste arv 429550). Aastal 1999 oli vanematest lahus elavate laste arv 1,1% kuni 19-aastaste arvust ning 0,28% rahvastiku koguarvust (vastavad arvud 4072, 1442386 ja 370788).

2.1 Bioloogiline ja psühholoogiline vanemlikkus

Lapse kasvukeskkonda ja kasvatajat saab eristada bioloogiliseks ja psühholoogiliseks. Bioloogilisteks vanemateks on lapse pärisvanemad, mis on ühiskonnas normaalne ja loomulik vanemlikkuse vorm. Psühholoogiline vanemlikkus tähendab lapse ja tema eest hoolitseva täiskasvanu suhet, kus areneva ja kasvava lapse vajadusi rahuldava isiku ja lapse vahel kujuneb vanemlikkus. Psühholoogiline vanem võib olla ka lapse bioloogiline vanem, kuid nagu antud uurimuses juhitakse tähelepanu, ei saa tingimata igast bioloogilisest vanemast veel head psühholoogilist vanemat. Psühholoogiline vanemlikkus kujuneb lapse ja täiskasvanu lähedussuhtes lapse vajadusi arvestavas interaktsioonis. Psühholoogiline vanem on vanem, kellega laps ennast identifitseerib.

Vanemlikkuse keskne osa on motivatsioon vanemaks olemiseks ja selle realiseerimine. Vanemlikkus väljendub loomuliku reaktsioonina lapse vajadustele. Kuigi lapse muretsemine on paljudele abielupaaridele sissejuhatuseks vanema staatusesse, ei ole see akt ainuvajalik ega ka piisav vanemlikkuse loomiseks. Küsimus on aga selles, et kas see vanemlikkus on ikka see tõeline vanemlikkus?

Piiri bioloogilise ja psühholoogilise vanemlikkuse vahele on raske tõmmata, need mõisted ei oponeeri otseselt teineteisele. Enamasti on bioloogilise ja psühholoogilise vanemlikkuse mõiste omistatavad üheaegselt samale lapsevanemale. Nende laste puhul, kelle bioloogilised vanemad ei tule toime psühholoogilise vanema rolliga, jääb üle loota, et leidub perekondi või inimesi, kes pakuksid lapsele psühholoogilist vanemlikkust. Välistatud ei ole ka see, et mõni laps kogeb vaid bioloogilist vanemlikkust ning ei leiagi endale psühholoogilise vanemaid, kellega ennast samastada.

Paljudes keeltes on olemas vanasõna ütleb, et veri on paksem, kui vesi. Seda kasutatakse järjest tihedamini iseloomustades korrumpeerunud suhteid kaasaegsetes bürokraatlikes organisatsioonides, kuid algselt on sellega põhjendatud oma bioloogilise lapse eelistamist kasulapsele (nt muinasjuttudes).

Samuti on kõnekäänuks muutumas kuningas Saalomoni dilemma, kus tal tuli valida kahe sama lapse emadusele pretendeeriva hooranaise vahel. Iisraelis oli seoses sõjaga nälg ja puudus ning ühel naisel oli imik öösel nälga surnud. Ta läks ja vahetas naabrinaisega lapsed ära. Nüüd süüdistasid naised selles teos teineteist. Kuna alama astme kohtud ei suutnud juhtumit lahendada, jõudis asi kuninga ette. Kuningas Saalomon laskis oma sõduril laps mõõgalöögiga poolitada ning enne kui sõdur seda teha jõudis oli üks naine oma kehaga katnud lapse, teine aga kiitis lapse poo-litamist heaks otsuseks. Kuningas andis lapse esimesele naisele ja ütles, et sellise käitumise järgi oli näha, kes on lapse tõeline ema (Piibel 1989, 331).

Ameerika Ühendriikides kasutatakse psühholoogilise vanemlikkuse kõrval ka mõistet "adoptive parenthood". Erinevus adoptiiv- ja psühholoogilise vanemlikkuse vahel tuleneb põhiliselt õiguskeskkonnast, kus sageli juhtub, et kohus ei lapsenda homo-abielupaarile last, mis jätab küll psühholoogilise vanemlikkuse institutsiooni alles, kuid ei seadusta seda (ei muuda seda adoptsiooniks). Antud uurimuses ei ole otstarbekohane neil mõistetel vahet teha.

Psühholoogilise vanemlikkuse sünonüümina kasutatakse ka mõistet "de facto vanemlikkus"

Psühholoogilise vanemlikkuse eeldusteks on (juhul kui laps on lahutatud oma elusolevast bioloogilisest vanemast):
- oma lapse ja psühholoogilise vanema suhte aktsepteerimine bioloogilise vanema poolt
- psühholoogiline vanema ja lapse kooselu ühe leibkonnana
- lapsevanema funktsioonide pikaajaline täitmine psühholoogilise vanema poolt

Psühholoogilise vanemlikkuse mõiste tuum on Skolnicku (1998, 117) sõnade kohaselt lapse ja tema eest hoolitseva täiskasvanu emotsionaalne side. Ühtlasi osutab ta sellele, et kiindumusteooria kohaselt on lapse eneseusu ja maailma usaldamise allikaks lapse side hooldajaga. Selle suhte ootamatu katkemine noores eas tõstab hälbiva käitumise riske hilisemas elus. Seepärast soovib Skolnick uue moraalse perspektiivi loomist, mis väärtustaks last indiviidina ja austaks tema eest hoolitsejaid, kes nad ka ei oleks.

Kasupere võib öelda, et laps ei räägi kunagi oma pärisvanematest ja järelikult ei ole see teema oluline. Või et pärisvanematega kohtumine ärritab ja häirib last. Kuid tegelikult ei unusta laps oma pärisvanemaid. Laps mäletab lubadusi hoolitsemise ja armastuse kohta ning on selle tõttu sisemises pinges. Lapsele põhjustab see lubaduse murdmine muret - järsku on tema selles kuidagi süüdi (Scheppler 2000, 25).

Kivimäki ja Panttila kõnelevad oma töös, mis käsitleb lastekodu ja SOS-küla noori (1990, 15-17) tarvetele orienteeritud koolkonnast esindajatega A. Freud ja Goldstein ning suhetele orienteeritud koolkonnast, mille arendaja on Vinterhed.

2.1.1 Tarvetele orienteeritud koolkond

Tarvetele orienteeritud koolkond (Kivimäki, Panttila 1990, 15) rõhutab lapse vajadusi ning õigu-si ja näeb lapse psühholoogiliste vanematena neid isikuid, kes saavad igapäevaselt rahuldada lap-se vajadusi. Bioloogiline vanemlikkus ei ole tagatiseks psühholoogilise vanemlikkuse tekkimisele, kuna lapse puhul, vastupidiselt täiskasvanule, ei vii tema viljastamise ja sündimise realiteedid otse tundesidemeteni. Tundesidemed vanemaga moodustavad päev-päevalt lapse vajaduste rahuldamise, füüsilise hoidmise, söötmise, heaolu eest seismise ja tunnustuse andmisega. See annab lapsele tunde, et ta on soovitud ja tal areneb tugev eneseusaldus, ta kogeb et on vähemalt üks täiskasvanu, keda armastada ning kes armastab ja hindab teda.

Psühholoogilise vanemana saab toimida ükskõik milline lapse eest hoolitsev isik, kuid mitte kunagi eemalolev passiivne täiskasvanu, isegi siis mitte, kui ta suhe lapsega on bioloogiline või kuidagi legaliseeritud. Tarvetele orienteeritud koolkond peab õigeks vanemate vahetamist, kui bioloogilised vanemad ei suuda täita lapse vajadusi. Sealjuures rõhutatakse lapse ajakäsituse lühidust ja seetõttu on vajalik kiire tegutsemine lapse ümberpaigutamise üle otsustamisel.

Ühiskonna ülesandeks on siinjuures lastele psühholoogiliste vanemate ja suhete püsimise tagamine. Kui lapsel puuduvad võimalused normaalseks, terveks arenguks bioloogilises peres, siis tuleb talle leida hea arengu tagav psühholoogiline pere. Lapse suunamise järel uude perre on te-ma jaoks kõige parem jäädagi sinna, sest ta ei pruugi olla valmis uuteks lahutamiskogemusteks. Samas tuleks juhtida last vabanema tundesidemetest bioloogiliste vanematega. Ümberpaigutamist nähakse lõpppunktina ebaõnnestunud protsessis, kus püüti ühendada bioloogilised vanemad ja laps. Suhete lõpetamine lapse ja bioloogiliste vanemate vahel põhineb sellel, et bioloogiliste vanematega kohtumine häiriks psühholoogilise vanemlikkuse sündi ja püsivust. Lapse jaoks on raske liituda ja hoida kontakti kahtede vanematega, eriti juhul kui nende omavahelised suhted ei ole head. Sel ajal on tavalised lojaalsusvastuolud, mis võivad kahjustada lapse positiivset suhtumist mõlematesse vanematesse. Ühenduses olemise minimaliseerimine või lõpetamine põhineb sellel, et laps vajab aega uue perega kohanemiseks (ibd 15).

2.1.2 Suhetele orienteeritud koolkond

Suhetele orienteeritud koolkonna (Kivimäki, Panttila 1990, 16) arvates on väga olulised suhted bioloogiliste vanematega ja psühholoogilised vanemad on lapse jaoks need, kes on olnud otsustava tähtsusega lapse identiteedi arengus. Selline vanemlikkus ei ole vahetatav, vaid see on lapses püsiv ja mõjutab lapse sisemist kohanemist. Näiteks ei korva asendusvanemad või lastekodu personal kunagi bioloogilisi vanemaid, nad on vaid neid täiendavad isikud. Objektisuhte teooria alusel vabaneb laps edukalt esimeste aastatega intiimsest sõltuvusest vanematest. Eraldumist ei saa aga toimuda, kui hooldusele võtmise järel ei ole lapsel võimalust vanemaid kohata. Sellisel juhul jätkub kord lapses sündinud suhe vanematega tema sees "sisemise draamana". Vinterhedi arvates on laps üpris lojaalne bioloogilistele vanematele samastumisprotsessi tõttu. Kui laps eraldatakse vanematest kaotab ta ühenduse osaga iseendast. Lapsel tekib ebakindel identiteet ja kahesugusus areneb välja nii bioloogiliste vanemate kui ka neid täiendavate või asendavate täiskasvanute suhtes. Hooldusele võtmise tagajärjel jääb laps ilma psühholoogilistest vanematest ja sellele lisaks algab mure protsess. On oluline, et laps saaks siin professionaalset abi lahutuse üleelamiseks. Kui eraldamisega sügavamalt ei tegelda, ei ole lapsel võimalusi oma tunneteks ega liitmiseks uute täiskasvanutega, kellel vastasel juhul oleks head võimalused saada lapsele emotsionaalselt tähtsateks inimesteks (ibd 17).

Selle koolkonna arvates tuleks hooldusele võtmist vältida ja selle asemel tegeleda sihiteadlikult nende peredega, kus lastel halvasti läheb. Ümberpaigutamist nähakse siis vastupidiselt tarvetele orienteeritud koolkonnale töö alguse, mitte lõpppunktina. Hooldusele võetud lapse seisukohalt tähendab see seda, et lapse ja bioloogiliste vanemate suhted säilitatakse, ükskõik kui raskeks see praktikas ka ei osutuks. Arvatakse, et sidemete katkestamine põhjustab lapsele sügavaid identiteedi probleeme.

2.1.3 Vanemlikkus seoses ühiskondliku kontekstiga

Radikaalsed ja kriitilised uurijad on väitnud, et bioloogilise vanemlikkuse mõiste tuleneb kapitalistliku ühiskonna eraomandi institutsioonist. Primitiivsetes ühiskondades on laste kasvatamine sageli delegeeritud laiendatud perele ja teistele lähedastele inimestele. Bioloogiline vanemlikkus ei ole püha ja puutumatu side (Chelliah 2000, 10)

Teised autorid väidavad omakorda, et bioloogiline vanemlikkus ei ole küll kõikjal püha ja puutumatu, kuid Lääne ühiskondades ta on seda, sest siin domineerib ühiskondliku sidususe ja läbipõimumise asemel individualism (Riley 2000, 13). Läänelikus ühiskonnas kasutatakse bioloogiliste sidemete argumenti ideoloogiliselt toetamaks tuumperet, pärandit ja patriarhaati. On olemas "bioloogiline imperatiiv", mis lubab lapsevanematel lugeda ainult oma bioloogilisi lapsi oma tõelisteks järglasteks. Usutakse, et bioloogiliste laste kaudu jätkatakse oma missiooni, suguvõsa kestvust või pikendatakse oma eluiga. Oluline moment on sarnasus - olgu see siis geneetiline või anatoomiline. Sarnasus on kuuluvuse mõõdupuuks. Selliste normatiivsete arusaamade kontekstis on täiesti arusaadav, et adopteeritud või doonorist eostatud lapsed loovad eneseabigruppe tulemaks toime oma tundmatu bioloogilise pärandiga (Riley 2000, 14).

2.1.4 Separatsioonieelsed mõjud

Leian, et tuleks pöörata rohkem tähelepanu tõigale, et enamasti on oma vanematest eraldatav laps kannatanud pikemat aega füüsilist või emotsionaalset väärkohtlemist, mis mõnel juhul viib lapse alateadliku või teadliku järelduseni, et ta peab ise endale uut kodu otsima. Tavaliselt tuleb see laps laste varjupaika, kui ta teab selle olemasolust või pöördub inimeste poole, kellelt ta ei karda oma vanemate käitumisele sarnast käitumist.

Igatahes ei ole lapse bioloogilistest vanematest eraldamine talle nii väga ootamatu, tihti on see ikkagi (isegi varjupaika või lastekodusse paigutamine) lõpp virelemisele.

Arvan, et uutel (psühholoogilistel) vanematel on väga raske kohaneda lapse (võibolla terve ta senise elu jooksul kujunenud) arengukäigust tingitud eripäraga (või -häiretega) ja puudujääkidega ühel või teisel alal. Teiseltpoolt mõjutab lapse-ema suhte kvaliteet ka lapse järgnevate suhete kvaliteedi (Freud 1971, 103). Ma ei arva ka, et ümberpaigutus oleks lõpppunkt selles protsessis, sest laps vajab abi lahutuse üleelamiseks ja kohanemiseks uue perega (nii nagu seda vajab ka kasupere). Siinkohal olgu toodud kasulapse kohanemise astmed (Wiman 1995, 31):
1. laps on lahke, viisakas ja püüab olla meelepärane
2. laps ilmutab agressiivsust ja destruktiivset käitumist, proovib kasuvanemate taluvuse pii-ri, esineb voodimärgamist, luupainajaid jm
3. laps taandub käitumiselt ikka, kus ta on haiget saanud, teinekord koguni imikuikka
4. laps küpseb ja hakkab kasvama ja arenema

Omaette teema on, kas ja kui palju mõjutab lapse äravõtmine bioloogilise vanema minapilti, en-da kokkuvõtmise- ja toimetulekuvõimet. Kui aga on ilmne, et bioloogiline vanem suudab mõne aja pärast siiski oma elu hakata aktsepteeritavalt korraldama, siis tuleks säilitada lapse sidemed bioloogilise vanemaga perspektiiviga naasmisele tema juurde elama.

Aga ka siis, kui bioloogilisest vanemast ei ole enam lapsevanemat, ei ole ümberpaigutus lõpppunkt, sest lastekaitsetöötaja peab tagama lapse huvide kaitse - praktikas on suur oht, et perekonnas hooldamine katkeb just nimelt nende negatiivsete lapsepõlvekogemustega seoses, mis pärinevad lapse kooselu ajast oma pärisvanematega.

2.2 Vanematest lahutatud laste hilisemast hälbivast käitumisest

Juba 1966-ndal aastal pöörati tähelepanu sellele, et Tallinna Linna Miilitsavalitsuses arvel olnud halva käitumise ja moraalselt laostunud alaealiste tütarlaste seas oli 4% oma vanematest lahutatud (Kurm 1966, 35). Paraku ootas kõiki 42 arvel olnud tüdrukut erireþiimiga kool, st täielik eraldamine vanematest.

Asko Toomsoo (1996, 115) on oma uurimuses leidnud, et Eesti vanglates oli küsitletud 792 van-gi hulgas oma vanematest lahus kasvanuid 114 ehk 14,4%.

Hans Dsiss kirjeldab Õiguspsühholoogide ja -sotsioloogide Tartu Ühingu poolt 1996-ndal teostatud uurimust, kus võrreldi kolme noortegruppi: seaduskuulekad, arvelolijad ja õigusrikkujad (53, 2000). Ta rõhutab perekonna olulisust sotsialiseerumise agendina, ema rolli selles ning keskendub eriliselt perekonna koosseisule. Oma mõlemast vanemast lahutatud alla 14-aastaseid lap-si oli vaadeldavate gruppide seas järgmiselt:
- õigusrikkujate seas 15%
- arvelolijate seas 12%
- seaduskuulekate seas 5%

Jüri Saare poolt läbi viidud longituud-uuring, mis jälgis 1985-ndast aastast alates poiste erikooli kasvandikke 15 aasta jooksul, osutab muuhulgas ka nende poiste perekonna struktuurile (2001, 12). Uurimusest selgub, et bioloogilised sidemed katkesid vaadeldavas grupis vahetult pärast sündi 3,2% juhtudest, 7 aastaselt oli oma vanematest lahutatud juba 11% ja 12-aastaselt 11,8% (vt Tabel 1).

Tähelepanu väärib tõik, et 7-daks eluaastaks oli kahekordistunud üksikema kasvatada olnud poiste osakaal, neljakordistunud ema ja võõrasisa kasvatada olnud poiste osakaal, viiekordistunud üksikisa poolt kasvatatavate poiste osakaal, kuuekordistunud lastekodus kasvavate poiste osakaal ning vanavanemate, lähisugulaste või eestkostevanemate poolt kasvatatavate poiste osakaal oli kahekordistunud. Nappide andmete alusel võib teha järelduse, et lapse seitsmenda eluaastani toimuv perekonna lagunemine suunab last suurema tõenäosusega hälbivale käitumisele. Seda tabelit vaadates tuleb kindlasti küsida, et kas oleks olnud võimalik nende poiste hälbivat käitumist ära hoida, kui oleks suudetud perede lagunemist ära hoida?

Tabel 1. Erinevate perekonna struktuuride osakaal (%) erikooli poiste seas (Saar 2001)

Vanus	Ema ja isa	Ainult ema	Ema ja võõrasisa	Ainult isa	Lastekodu	Muu	Kokku
Sündides	84,4	9,6	2,2	0,6	0,6	2,6	100,0
7-aastaselt	55,2	20,8	9,7	3,3	3,9	7,1	100,0
12-aastaselt	43,2	22,0	16,9	6,1	4,7	7,1	100,0

Kristiina Danilson (2001, 23-46) uuris Harku Vanglas kinnipeetavaid tahtlikke tapjaid. Kokku kandis vanglas karistust tahtliku tapmise eest 17 naist, kellest 9 oli lapsepõlves olnud lahutatud oma vanematest.

Sarnaseid ja isegi tõsisemaid andmeid leiame ka teistes riikides läbi viidud uuringutest. Minneapolise osariigis on erinevatel andmetel täiskasvanud kodutute seas 14 - 26% endisi lastekodulapsi (Weber 1988, 196).

560 lapse elukäiku uurides selgus, et kasuperre paigutatud lapsed tulid hilisemas elus toime kõi-ge halvemini, nende puhul oli kuritegevus ja uimastite tarvitamine kaks korda sagedam, kui teis-te uuritavate gruppide hulgas (Bardy 1989, 12). Uurija järeldas, et kasuperre paigutatud lapsed on teatud mõttes kaitsetud, alati on olemas oht suhte katkemiseks ja need lapsed on pidevalt hir-mul ebakindla tuleviku pärast.

Wisconsini osariigis viidi 1995-ndal aastal läbi uuring 157 endise kasulapse seas, millest selgub, et nii värviliste kui valgete endiste kasulaste vaimne tervis oli muust elanikkonnast oluliselt kehvem (Courtney, Piliavin 1996).

Samas uurimuses tunnistasid endised kasulapsed anonüümsusele lootes (self-reported crime) oma kuritegusid:
14% tunnistas murdvarguse sooritamist
17% tunnistas kaubitsemist varastatud kraamiga
18% on olnud vägivaldne oma elukaaslase suhtes
11% on ärandanud sõiduki
18% on olnud rünnanud inimesi
20% on teinud ebakohaseid telefonikõnesid
24% on olnud avalikus kohas purjus
14% on müünud marihuaanat ja haðiðit
8% on müünud tugevatoimelisi uimasteid
Uurijad rõhutasid raskusi nende andmete tõlgendamisel.

Vastavalt Rahvusliku Sotsiaaltöötajate Assotsiatsiooni uuringule on Illinoisi vanglates kõikidest vangidest 80% endised kasulapsed. Samuti on kasuperre paigutatud lapsed (vaatamata oma taus-tale) ohustatud tõsiselt alkoholi- ja uimastisõltuvusest (Azar 1995, 54).

Connecticuti ametnike hinnangul on 75% kohaliku kriminaal-justiitsia süsteemi rataste vahele sattunud noortest endised kasulapsed (Bayles & Cohen 1995, 5).

Tbilisis kaheksakümnendatel aastatel teostatud uuringust, kus küsitleti 532 prostituuti, selgus, et 16,5% nendest olid lapsepõlves olnud lahutatud oma bioloogilistest vanematest (Auväärt 1997, 91).

Kui eelnevad uurimused pärinevad lähiminevikust, siis väheste sellekohaste uurimuste seast leidsin ka viite ühele hoopis varasemale uurimusele. Nii väidab L. Auväärt (1999, 142), et 1920-ndal aastal uuritud Moskva prostituutidel ei olnud 91% lapsepõlves oma kodu.

Jätkub - 3. Hälbivast käitumisest