Bioloogiliste sidemete katkemise seostest hälbiva käitumisega - magistritöö

3. HÄLBIVAST KÄITUMISEST

Hälbiva käitumise määratlemine tekitab raskusi, sest iga määratleja on sunnitud ka end ühel või teisel viisil hälbivaks lugema. Antud uurimistöös läheneme hälbivale käitumisele läbi seaduse (kriminaalkoodeks RTI 1999, 38, 485 ja haldusõigusrikkumiste seadustik RT 1992, 29, 396), mis arusaadavalt ka lihtsustab ülesannet, sätestades üheseltmõistetavad kriteeriumid.

Suur osa hälbivast käitumisest jääb aga nendest piiridest välja, kuivõrd see on lubatav ja ei kahjusta kaasinimesi ega keskkonda. Seda sektorit hälbivast käitumisest oleks sama huvitav uurida, kuid kuivõrd see ei häiri ega tekita ühiskonnale kahju või kulutusi, siis ei ole see nii pakiline.

3.1 Normaalsus

Normaalsus on hälbivuse vastand ja seetõttu on hea vaadelda seda vastandite telge.

Matti Laine pöörab tähelepanu normi mõistele. Tema jaoks tähendab norm ühiskonna poolt loodud käitumisreeglit (Laine 1997, 11). Käitumisnorm ei ole kirjapandud mujal kui ehk käitumisõpikutes. Ometi on käitumisnorm sarnane oma struktuurilt õigusnormile (Aarnio 1996, 59). Mõlemal on kolm struktuurielementi:
1) see, kes käitub valesti/sooritab kuriteo (õigusliku fakti kirjeldus)
2) sellele määratakse avalikkuse/kohtu poolt (sunnielement)
3) karistus/hukkamõist (õigusliku tagajärje kirjeldus)

Emile Durkheim on näinud sotsiaalset keskkonda koosnevat representatsioonidest, mille hulgas on kollektiivsed ideed, uskumused, kombed, kalduvused ja ka normid (Poggi 1972, 197). On olemas kolm metanormi, mille omavaheline vahekord kujundab ühiskonna tüübi:
Metanorm A - indiviid tunnustab ühiskonna ülimuslikkust ja edendab (vajadusel läbi eneseeituse ja isegi eneseohverduse) ühiskondlikke huvisid;
Metanorm B - indiviid omistab enda isikule tähtsust ning vastutab enda eest. Indiviid peab oma käitumist juhtima vastavuses oma südametunnistusega. Kokkuvõttes peab indiviid arendama oma isiksust;
Metanorm C - indiviid peab oma tegevusega laiendama oma ja oma kaaskodanike eksistentsi piire. Ta ei tohi leppida orjastavate ja valimatute normidega (Poggi 1972, 203).

Oluline on pöörata tähelepanu normi kehtivuspiiridele. Need piirid katkevad sageli inimestest, kui sotsiaalse kontrolli teostajatest eraldumisel.

Lisaks kehtivuspiiridele on normil omadus kontekstualiseeruda (Leino 2000, 28; Tosin 2001 http://www.delfi.ee/archive/index.php?id=1187571&ndate=09.02.2001&categoryID=976915). Riigikogu Kantselei poolt tellitud avaliku arvamuse uuring toob välja suhteliselt stabiilse trendi, mis näitab, et ajavahemikul 1997-2000 on respondendid nõustunud 63-71% ulatuses väitega, et rikaste jaoks on üks seadus, vaeste jaoks teine (Riigikogu Kantselei 2000, http://www.riigikogu.ee/osakonnad/msi/uurimused/seadus_mai2000-7.jpg).

Normid kehtivad tõhusamini omaksvõtmise kaudu. Me väldime valetamist, laimamist või ebaharilikke käitumisviise lihtsalt seetõttu, et oleme omaks võtnud sellised normid, mitte et me kardaksime sellest tulenevaid kriminaal-õiguslikke tagajärgi.

Normist teeb normi sotsiaalne kontroll, kui sellest kinnipidamist kontrollib ja valvab inimestest koosnev ühiskond. Just inimeste (aga mitte loomade) silme ees pöörab inimene oma käitumisele rohkem tähelepanu.

Hälbiv käitumine eirab norme ega lase mõjutada end ka sotsiaalsest kontrollist. Kui see käitumine muutub kaasinimestele kahjulikuks või häirivaks, siis võetakse ette sanktsioone kuni selleni, et normist hälbiv käitumine keelatakse seaduse jõuga.

Niisiis on hälbiv käitumine normide eiramine. Samas on aga pea iga normi jaoks olemas mõeldavad olukorrad, kus seda võib või lausa peab rikkuma.

Oluline normide muutmise katalüsaator on hälbivuse eksponeerimine ja arvukus. Loomulikult tekitab iga hälbivuse normaliseerimine pingeid ja vastasseise ühiskonnas, kus muutuvad olulisteks argumentideks sõnavabadus, inimõigused ja hälbe sagedus. See kehtib põhiliselt moraali ja inimest füüsiliselt mittekahjustava käitumise kohta.

3.2 Kuritegevus

Nagu juba eelpool mainitud on hälbiva käitumise üht osa, kuritegevust, lihtne defineerida. Seda saab teha kriminaalkoodeksi abil, mis eeldab kuriteo registreerimist ja politseiuurija tööd kuriteo avastamiseks.

Nii nagu ka käitumisnormid ja moraal muutub ühiskonna arenedes, muutub ka kriminaalkoodeks. Tavaliselt on peetud kuritegudeks isiku- ja varavastaseid kuritegusid, mille puhul on alati olemas konkreetne ohver (kelle avalduse alusel uurimist alustatakse ja kuritegu avastatakse).

Kaasaegne elu on aga lisanud mõisted nagu keskkonnakuritegu, majanduskuritegu, riigivastane kuritegu, arvutikuritegu. Ning teiselt poolt on ka kurjategija mõiste laienenud üksikisikult gruppide (organiseeritud kuritegevus), ettevõtete (nt tervist- või elu ohustava toote müük, keskkonnakuritegevus) ja koguni riikideni (inimõiguste rikkumine).

Vaadeldes hälbivat käitumist, väitsime, et kõik inimesed hälbivad ja samuti saab öelda ka kuritegude kohta. Kui me pole ka näiteks kiiruse ületamise (RT, I 1994, 76/78, 1327, 102) eest trahvi maksnud, siis on ometi karistatav ka vales kohas üle tee minemine (RT, I 1994, 76/78, 1327, 23). Nii on oluliseks mõõdupuuks kuriteo avastamine ja karistuse määramine (mis sõltub kontrolli sagedusest ja tõhususest, ohvrist, kahju määrast ja veel paljust muust).

Saame vist väita, et kurjategijatel ei ole mingeid muid ühiseid omadusi, kui see, et nad rikuvad seadust ja on inimesed. Millised sotsiaalsed tegurid mõjutavad kuritegelikule teele kaldumist on rohkete uuringute aine. Avastatud kuritegude ainetel saame öelda, et kurjategijad on pigem mehed, kui naised ja pigem nooremad, kui vanemad (Sootak 1997, 12). Kuid avastamata jääb palju rohkem kuritegusid, seda muidugi erinevalt vastavalt kuriteoliigile.

Teatud tunnuste alusel saab ennustada kuriteoliiki, millele üks või teine inimene kalduda võib. Näiteks :
1) vahendite alusel - autot ja juhiluba mitteomav inimene ei saa väga suure tõenäosusega rooli-joodikuks
2) oskuste/teadmiste alusel - arvutit mittetundev inimene ei soorita arvutikuritegusid
3) elatusallikate alusel - stabiilset tööd omav inimene ei kaldu varavastasele kuritegevusele (tänases Eestis nt elektriliine, teeviitasid või metsa varastama)

Nendest mõtetest lähtudes võib arvata, et vanemlikust hoolitsusest ilmajäänud laste hälbiv käitumine on seoses tõenäoste õpiraskustega (istumajäämistega) ning probleemidega kutsehariduse ja üldise hariduse omandamisel. Seega on tõenäolisem kaldumine kuritegelikule teele just korraliku töökoha puudumise tõttu ja kardetavaks kuriteoliigiks varavastased kuriteod. Selle problemaatika muudavad komplekssemaks ka selliste laste tähelepanu otsiv käitumine ning veel palju muud.

Matti Laine (1997, 27) juhib tähelepanu sellele, et kuritegevus on nähtus, mille põhjuseid on lõp-likult võimatu määratleda, kuna kuritegevus ise on piiritlematu (latentne kuritegevus). Võib-olla ei ole üldse asjakohane otsida kuritegevuse põhjuseid. On olemas ju ka ühiskondlik nähtus nagu abielu (mida esineb erinevates vormides kõikides kultuurides), mille puhul keegi ei uuri selle põhjuseid. Pigem vaadeldakse seda ja küsitakse, mis on selle ühiskondlik funktsioon. Abielu on ühiskondlik institutsioon. Kas aga saab vaadelda kuritegevus ühiskondliku institutsioonina?

Mingil määral saab siin vastata Emil Durkheimi (1982, 98) teooriaga. Tema kõneleb sellest, et kuna kuritegevus on alati olemas olnud, siis saab lugeda seda normaalseks nähtuseks ja anomaaliateks ainult kuritegevuse trendide järske tõuse. Ei ole olemas ühtegi teist nähtust, millel oleks niivõrd vaieldamatult olemas kõik normaalse nähtuse tunnused. Kuritegevus pole üheski ühiskonnas kunagi kahanenud, kahanenud on ehk vaid mõni kuriteoliik, kuid asemele on tekkinud teisi. Kui kaoksid ära röövimised, siis ühiskondlik hukkamõist tugevneks näiteks ebaviisaka käi-tumise suhtes ja selline käitumine kriminaliseeritaks. Lõpuks kanduksid kuriteod üle moraalivaldkonda.

Durkheimi funktsionalistliku teooria kohaselt on kuritegevus vajalik. Ta on tugevasti seotud igasuguse sotsiaalse eluga ja kasulik just seetõttu, et need tingimused, mille osaks on kuritegevus, on ise lahutamatud moraali ja õiguse normaalsest evolutsioonist.

Selleks, et moraalne või tehnoloogiline progress oleks võimalik, peab individuaalsus saama väljenduda. Selleks, et oma ajast ees oleva idealisti individuaalsuse väljendumine oleks õigustatud, peab saama ennast väljendada ka kurjategija. Sageli on see oma ajast ees olev idealist siiski kurjategijaks tunnistatud, olgu siis näideteks Sokrates, Giordano Bruno või Oscar Wilde ning alles hiljem on nad rehabiliteeritud.

Ühiskonnas, kus on olemas kuriteod, on kollektiivsed tunded piisavalt elastsed võtmaks uut kuju ja kuritegu võib määrata, mis kuju need võtavad. Tänapäeval ei ole teisitimõtlemine enam kuritegu, kuigi mõni aeg tagasi oli. Ning lähiminevikust võib osutada vendadele Voitkadele, kui uute käitumispiiride proovilepanijatele (Eesti Päevaleht, 28.03.2000).

Jaan Sootak (1997, 95) teeb sellest teooriast kaks olulist järeldust:
1) karistus kuriteo eest ei ole sugugi normaalsem, kui kuritegu ise
2) kuriteo toimepanemine vallandab ühiskonnas solidaarsusefekti kurjategija vastu ning soodustab ühiskonnaliikmete sotsiaalset integratsiooni; kurjategija karistamine ei kompenseeri ainult kuriteo desintegreerivat toimet, vaid mõjub solidaarsuse katalüsaatorina

Loomulikult ei tähenda selline lähenemine loobumist preventiivsest tööst, sest ka ühiskondlik mobiliseerumine preventiivseks tööks on üks kuritegevuse positiivne efekt.

3.3 Kriminoloogia teooriad

Ei ole olemas ühte ja kõikeseletavat teooriat kuritegevuse põhjustest, nii nagu kuritegevus on paljutahuline, on ka selle põhjused ja mõjurid väga erinevad. Küsimus kuritegevuse päriliku ja keskkondliku mõju vahekorrast on üks kesksemaid - sellele tuleb otsida vastust iga kuriteo puhul eraldi ning tõenäoliselt ei saada ammendavat vastust ka siis. Järgnevalt esitan valiku kuritegevuse seletamise võimalustest.

Bioloogilised faktorid ja geneetilised eelsoodumused

Nende teooriate kohaselt ei ole võimalik kurjategijat hirmutada ega parandada (kui ehk vaid geneetilise mõjutamise kaudu, mis aga kuulub rohkem ulme valdkonda ja rikub ilmselt inimõigusi). Paraku on selliste teooriate paikapidavuse puhul eriti raskes olukorras vanematest lahutatud lapsed, sest nende vanematelt õiguste võtmine on sisuliselt ka vanemate süüdimõistmine oma kohustuste mittetäitmises (ja on sageli ka kombineeritud muude kuritegudega), mis, tingituna geenidest, on pärandatud ka lapsele. Sellised teooriad on kujunenud alates Cesare Lombrosost tõsiseltvõetavaks suunaks kriminoloogiaks (Sootak 1998, 195), ehkki Lombroso 1876-ndal aastal avaldatud teooria frenoloogilistest ja kefalomeetrilistest seostest inimese kuritegelikkusega pole leidnud tõestust.

Ühiskondlike protsesside, väärtushinnangute ja nähtuste mõju teooria

Ka selliste teooriate paikapidavuse puhul on raskendatud olukorras lapsed, kes on eraldatud oma vanematest. Neil puudub toetav sotsiaalne võrgustik ja paremat kohanemist võimaldav haridus.

Robert Merton on arendanud teooriat vastuolust (Ginter 1997, 12), mis tekib igas kultuuris, kui heakskiidetavad pürgimused on saavutamatud heakskiidetavate vahenditega.

Kahe sotsiaalse struktuuri vahel on võimalik efektiivne tasakaal vaid seni, kuni isikud, kes alluvad mõlematele piirangutele saavutavad rahulolu. Selle teooria seisukohalt on erilise tähelepanu all grupid, kus eesmärkidel on ebaproportsionaalselt suur rõhk, ehk need grupid, kes valivad lubamatuid vahendeid eesmärkide saavutamiseks. Seda gruppi on võimalik kirjeldada ka kui grup-pi, kes ausa võistluse protsessist enam rahuldust ei saa ja koondab oma tähelepanu ainult edule. Sellisel juhul saab vägivald ja pettus tähtsamateks vahenditeks, sest need toovad tulemusi kohe-selt (Ginter 1997, 13).

Kultuurikonflikti teooria

Teooria, mis rõhutab mitmesuguste hüpoteetiliste sisemiste psüühiliste struktuuride, nagu "isiksus", "suhtumised", "enesekontseptsioon", "motivatsioon" jne ülesehituse ja funktsioneerimise erisuse osa kuritegeliku käitumise geneesis - ka selline lähenemine tähendab vanematest lahutatud lastelt seaduskuuleka elu elamise võimalikkuse kahanemist. Vanematest lahutamise kogemus, pettumused ja vahelduvad kiindumuspüüdlused ei võimalda lapsel kujundada adekvaatset minapilti.

Erinevates kultuurides on käitumisnorme, mis võivad mitte olla lubatud teistes (Ginter 1997, 20). Nende kultuuride käitumiskoodeksite konflikt võib tekkida:
1) koodeksid põrkuvad erinevate kultuuripiirkondade piiril
2) ühe kultuurigrupi õigusnormid hakkavad kehtima teise kultuurilise grupi territooriumil
3) ühe kultuurigrupi liikmed lähevad üle teise gruppi

Ühelt poolt on globaliseerumisprotsessis kultuurigrupid lähenemas teineteisele, kuid samas on juurde tekkinud lokaalselt uusi kultuurigruppe, kes küll globaalselt sarnanevad teistega ja jagavad samu väärtusi, kuid võivad sattuda kohalikke seadustega siiski vastuollu.

Põhimõtteliselt saab iga kurjategija puhul välja selgitada, kuivõrd oli kuritegu seotud kultuurikonfliktiga ja nii ka ennetada teiste samasse gruppi kuuluvate isikute analoogseid tegusid. Selle teooria valguses on ilmseks riskigrupiks vanematest eraldatud lapsed, kes on pidanud kohanema uue keskkonnaga, mis väga tõenäoliselt on esitanud nõudeid lapse harjumuspärasele kommete, käitumise ja tavade muutmiseks.

Psühhoanalüütiline vaade kuritegevusele (Freud 1980, 119) rõhutab kahte olulist aspekti:
1) lapse arenedes saab talle kõigepealt selgeks mõiste "minu oma" ning alles hiljem mõiste "si-nu oma"
2) imik peab ennast kogu maailmaga üheks, ta mängib ema sõrmedega autoerootiliselt nagu en-da kehaga. See seletab miks alaealised kurjategijad on tavaliselt varastanud kõigepealt oma ema rahakotist.

On osutatud ka sellele, et iga inimese esimene seadusandja on tema ema. Esimesed normid, mida laps selgeks õpib on rahulduse aeg ja määr (Freud 1980, 168). Kogu lapse "õigussüsteem" on ema najale ehitatud ja emast lahusolek tekitab kohe ka nihkeid selles õigussüsteemis.

Meeste ülekaalu kurjategijate seas seletatakse sellega, et iga laps samastub kõigepealt oma ema-ga, kuid poisslapsed ei saa lõpuni oma emaga samastuda (Jõgi 1997, 114). Poisslaps peab koguni vastanduma ühel arenguhetkel oma emale, samal ajal ei pea aga tüdrukud kunagi sellist vastan-dumist kogema. Ka kogu ülejäänud elu vältel tajuvad naised palju enam oma seotust teiste ini-mestega - nii raseduse, imetamise, kui seksi kaudu. Mehe identiteet põhineb seega iseenda, kui indiviidi tajumisel, naised määratlevad end aga eelkõige inimsuhete kaudu.

Psühhoanalüütiline lähenemine seletab meeste suurema osakaalu kurjategijate hulgas, kuid räägib ühtlasi ka vanematest eraldatud laste kahjuks "esimesest seadusandjast" lahutamise kaudu.

Neutraliseerimise meetodid

Eraldi tuleks vaadelda ka neutraliseerimise meetodeid (Ginter 1997, 26). See teooria väidab, et hälbiv käitumine seondub vastutust välistavate asjaolude ringi alateadliku laiendamisega, mida peab õigeks hälvik, kuid ei tunnusta õigussüsteem ega ka ühiskond tervikuna. Õigusrikkuja püüab ratsionaalselt oma tegu seletada, kuid küsimus on selles, et kas seletus tekib alles pärast kuritegu ja vahelejäämist või oli olemas ka enne kuritegu. Kokku saab eristada viite neutraliseerimise meetodit:

• Vastutuse eitamine (ma ei tahtnud seda) - hälbivad teod on toime pandud mitte kurja-tegija süül, vaid halbade vanemate, sõprade, subkultuuri tõttu. See isik oleks justkui võõrandumas oma minast ja sõltuv täiesti välistest teguritest.
• Kahju eitamine (ma ei ole kellelegi kahju teinud) - hälviku jaoks muutub küsimus ku-riteost küsimuseks kahju tekitamise kohta. Samuti võib hälvik väita, et ohver saab sel-le kahju väga kergelt hüvitatud ja ei ole reaalselt ennast ohvrina tundnudki.
• Ohvri eitamine (nad on selle ära teeninud) - isegi, kui hälvik tunnistab enda vastutust teo eest ja on nõus ka tunnistama tekitatud kahju, võib ta väita, et ohver oligi selle ära teeninud ja tunneb ennast õiglase kättemaksjana. Mõnede varavastaste kuritegude puhul on ohver abstraktne ja sellistel juhtudel võib arvata, et ohvri isiku olemasolu teadmine võinuks ennetada kuritegu.
• Hukkamõistjate hukkamõistmine (kõik norivad minu tegude kallal) - hälvik asetab rõhu oma kuriteo motiividele ja süüdistab kohtu ostetavuses, politseid rumaluses jne.

Pöördumine tähtsamate asjaolude poole (ma ei teinud seda enda pärast) - ühiskonna nõudmised tuuakse ohvriks mingi väikese grupi nõudmistele, kuna need olid hälviku jaoks pakilisemad. Hälvik näeb ennast isikuna, kes lahendas dilemma paraku seaduserikkumisena.

Neutraliseerimise meetodid on üks vähestest lähenemistest, mis ei räägi otseselt vanematest eraldatud laste kahjuks.

Indiviidi kogemuste-teadmiste omandamise ja isiksuse kujunemise protsess

Teooriad, mis lähtuvad indiviidi kogemuste omandamisest ja isiksuse kujunemise protsessi peegeldavatest käitumuslikest iseärasustest - ehkki need teooriad erinevad eelmistest kuritegeliku käitumise geneesi tekke osas, on selliste teooriate valguses vanematest lahutatud lastel samadel põhjustel tõenäolisem sattuda kuritegelikule teele.

Õigusteadvuse struktuur ja arengutase on oluline mõiste antud teema puhul. Inimeste normikohane käitumine ei ole otseselt tingitud juriidilistest teadmistest või sihilikust õiguspärasest käitumisest, kuid öelda võib, et see arenenud õigusteadvuse sisu väljendub õiguspärases käitumises. Oluline on siinkohal avada õigusteadvuse, kui indiviidi reaalselt talitleva käitumisregulaatori sisu ja üksikelementide kaal käitumise reguleerimise mehhanismis:
1) õigusalased teadmised
2) emotsioonid ja suhtumised
3) valmisolek õiguspäraseks käitumiseks ehk käitumishoiak

Õigusalastest teadmistest veel ei piisa õiguskuulekaks käitumiseks. Paljud kurjategijad on tavainimesest teadlikumad kehtivast õigusest. Neil jääb puudu valmisolekust käituda õiguspäraselt ning nende suhtumine kehtivasse õigusesse on "alternatiivne" (Auväärt 1999, 13).

Siinkohal tasub märkida ka seda, et nii 1975-ndal kui ka 1995-ndal aastal läbiviidud alaealiste kuritegevuse uuring näitab, et õigusrikkujad on pärit pigem suurematest ja keskmisest väiksema sissetulekuga peredest (Kaugia 1997, 30-31). Keskmine selline pere oli madala sissetulekuga üksikvanem, kes kasvatas kolme last. Selle kohta on tehtud kaks järeldust:
1) sellises peres jääb lapsevanemal aega vähem iga lapsega individuaalselt tegeleda (kuivõrd neid lapsi on kolm)
2) sellises peres on rahalisi ressursse vähem juba perekonna arvukuse ja üheainsa palgasaaja tõttu ning lapsed peavad kasvama suhtelises vaesuses

Sellise lähenemise valguses on vanematest lahutatud lapsed kehvemas olukorras, sest neil ei ole tõenäoliselt täiskasvanut, kes tegeleks lapse õigusteadvuse pikaajalise süstemaatilise arendamise ja üldse tegeleks lapsega individuaalselt.

Kurjategija tüüp ei seostu otseselt kriminoloogia teooriatega, kuid minu hinnangul on siiski asjakohane vaadelda põgusalt ka kurjategijate tüüpe. Jaan Sootak (1997, 133) on kirjutanud kurjategijate isikute neljase jaotusest:
- harjumuskurjategijad
- degenereerunud
- esmakurjategijad
- juhusekurjategijad

On enesestmõistetav, et kaks esimest kurjategijatüüpi on ohtlikud ja nende puhul ei saa rääkida üldpreventsioonist, ning eripreventsioonist saab kõnelda vaid kurjategija isoleerimise kaudu üldsuse kaitsmisel. Kardetavasti on vanematest eraldatud lastel suurem tõenäosus sattuda ühte või teise gruppi oma probleemide lakkamatu iseloomu tõttu. Esmase kuriteo puhul on loomulikult siiski õigem heausklikult kohelda sellist kurjategijat, kui esmakurjategijat ja ei midagi enamat.

Esma- ja juhusekurjategijatele saab rakendada nii üldpreventsiooni, kui ka eripreventsiooni. Ots-tarbekam oleks kohaldada neile tingimisi karistust või restoratiivset karistust. Mõistagi on iga degenereerunud või harjumuskurjategija alguses esma- ja/või juhusekurjategija, mis räägib meile sellest, et preventsioonist pole kasu olnud. Kuid siiski on harjumus- ja degenereerunud kurjategijate panuseks oma vähese arvu kohta ebaproportsionaalselt suur kuritegude hulk, ehk väga suur hulk esma- ja juhusekurjategijaid jäävadki nendeks.

Jaan Sootak (1998, 197) osutab ka kurjategija tüüpidega seostuvatele kuriteo toimepanemisele viivatele teguritele:
- kosmiline tegur (nt aastaaeg, kliima)
- bioloogiline tegur (nt iseloom, isiksuse struktuur)
- sotsiaalne tegur (nt elutingimused, inimsuhted)

Bioloogiline ja sotsiaalne tegur seavad selle lähenemise korral raskemasse olukorda vanematest lahus kasvavad lapsed.

Keskkonna ja geneetilise pärandi seosed

Hans Madissoon (1887 - 1956), Tartu linna kooliarst, Tartu Ülikooli õppejõud ning aktiivne ühiskonnategelane püüdis tõestada, et võitluses kuritegevusega on koostöö arstidega möödapääsmatu (Auväärt, Maripuu 1994, 16). Hans Madissoon kaitses oma väitekirja "Sugemed allealiste ulakuse ja kuritegevuse üle Eestis" 1924-ndal aastal, mis oli tehtud Harku Kurikalduvustega Poeglaste Kasvumaja elanike individuaalse kompleksuurimise põhjal.

Olulisemad järeldused käesoleva töö kontekstis on see, et Hans Madissoon hindas alge tähtsust suuremaks kui miljöö mõju. Vahekord siis vastavalt 54,7% versus 23,35%. Enamikel juhtudel on aga alaealise kuritegevuse põhjuseks nii alge, kui miljöö (76,7%). Tähelepanu väärib ka see, et 76% Harku koloonia kasvandikest olid vaeslapsed, ehk lahkuläinud- või vallasvanemate lapsed (ibd., 19).

Kaugia (1997, 30) kirjutab samuti sellest, et noorte kuritegevus sõltub eelkõige perekondlikest karakteristikutest. Kõige rohkem sellest, kas noorte lähedaste inimeste hulgas on varem karistatud isikuid. Olulisuselt järgmine riskitegur on perekonna terviklikkus.

Pole kahtlust, et Madissooni ja Kaugia uurimuste valguses on vanematest lahus lapsed tõenäolisemad õigusrikkujad oma perekondlike karakteristikute puudumise tõttu.

Linnakuritegevus

Linnakuritegevust kirjeldav teooria on vaadeldav eraldiseisva teooriana, kuigi sel on olulisi kokkupuutepunkte nii keskkonna, ümbritsevate sotsiaalsete suhete, õigusteadvuse kujunemise ja geneetilise pärandiga. Vägivald, röövimine, vandaalitsemine ja vargus esineb suurlinnades oluliselt sagedamini kui maapiirkondades. Üldiseks reegliks on see, et mida suurem linn, seda kõrgem on kuritegevuse määr. Wikström (1990, 7) viitab sellele, et 67% röövidest on toime pandud Stockholmis, Göteburgis ja Malmös, kus elab vaid 31% Rootsi elanikkonnast.

Linnakuritegevust mõjutab rahvaarv, elanike tihedus, elanikkonna heterogeensus, sotsiaalne sidusus ja kontroll, sotsiaalmajanduslik olukord, linnakujundus, elanike vanus ja paljud muud tegurid. Linnakuritegevust seletab järgmine skeem:

Joonis 3. Suhe linnastumise ja kriminaalsuse vahel (Wikström 1990)

Linnas elavad vanematest lahutatud lapsed on sellise lähenemise puhul riskigrupiks tõenäoliselt läbi sotsiaalse kontrolli nõrgema tajumise. Teiselt poolt otsivad nt lastekodust iseseisvunud lapsed enamasti endale tööd ja elukohta linnadest ning on seega keskmisest rohkem linnakuritegevuse riskide mõjusfääris.

3.4 Kuritegude ennetamine

On ilmselge, et kuritegude tõhus ennetamine säästab riigi raha (politsei-, kohtu- ja vanglakulud) ja ohvrite füüsilist ning vaimset tervist. Teiselt poolt on ka väga loogiline, et lihtsam on tegeleda konkreetsete toimunud juhtumitega, kui tulevikus hüpoteetiliselt sündiva kuritegevusega. Lihtsam on olla edukas kuritegude avastamisel, kui ennetamisel. Seega nõuab ennetamine rohkeid uuringuid sihtrühmade ja oodatava kuriteo määratlemiseks, sotsiaalmajandusliku olukorra prognoosimiseks ja kõikvõimalike tegurite tundmaõppimiseks, mis suunavad kuritegelikule käitumisele.

Nii nagu kriminoloogilised teooriad seletavad erinevaid kuritegusid erinevalt ei ole ka võimalik kõiki kuritegusid ennetada sama meetodiga ning sageli tekib küsimus, kas kuritegusid on üldse võimalik ennetada. Käesolevalt vaatleme kolme erinevat kriminaalpreventsiooni käsitlust:

Üld- ja eripreventsioon

Relatiivsetest kriminoloogilistest teooriatest kõneldes viitab Sootak (1997, 64-68) preventsioonimudelitele:
1) Üldpreventsioon põhineb karistusähvardusel, mis tõrjub kõhklevat potentsiaalset kurjategijat eemale kuriteo sooritamisest. Karistatud inimene on ähvarduseks ja hoiatuseks teistele. Sellisele negatiivsele üldpreventsioonile on vastukaaluks positiivne üldpreventsioon, mille positiivne aspekt põhineb asjaolul, et karistusähvardus ja karistuse kohaldamine mõjuvad õiguskorda, selle toimejõudu ja elanikkonna õiguskuulekust tugevdavalt.
2) Eripreventsioon on kolmesuguse sisuga:
- üldsuse kaitsmine seeläbi, et kurjategija isoleeritakse (kindlustamine)
- kurjategija taunimine läbi karistuse kohaldamise (hirmutamine)
- kurjategija selline mõjutamine, et ta enam kuritegusid toime ei paneks (kasvatamine)

Klassikaline käsitlus võrdleb kriminaalpreventsiooni tervishoiu profülaktikamudeliga (Graham, J; Bennet, T 1998, 20). Primaarne preventsioon tegeleb selliste kuritegude toimepanemist mõjutavate teguritega nagu elamurajooni planeering ning elanike turvalisus ning toimetulek. Sellise preventsiooni eesmärk on üldisi elutingimusi parandades vältida kuritegevuse soodustegurite mõju.

Sekundaarne preventsioon on töö nende elanikkonna gruppidega, kellel on kalduvus saada kurjategijaks. Näiteks tuleb toetada lahutuse äärel olevaid peresid, õpiraskustes lapsi, käitumisraskustega noorukeid, noori töötuid jne. Sekundaarse preventsiooni eesmärk on neutraliseerida kuritegevust soodustavate tegurite mõju riskirühmade seas.

Tertsiaarne preventsioon keskendub kuriteo toime pannud isikule. See sisaldab õigusrikkuja õiget kohtlemist, rehabiliteerimist, sotsiaalsete ja kutseoskuste õpetamist või ka tema isoleerimist edaspidiste õigusrikkumiste ärahoidmiseks.

Kõige tõhusam on olnud preventsioon varavastaste kuritegude osas, mida esineb ka statistiliselt kõige rohkem (Graham, J; Bennett, T 1998, 18).

Moodne ehk praktiline käsitlus

Graham ja Bennett hindavad kõige universaalsemaks vaadelda preventsiooni järgmiselt (1998, 27):
1) kuritegelike kalduvuste mõjutamine. tähelepanu on pööratud potentsiaalsele õigusrikkujale. Seda saab teha järgmistes valdkondades: linnaplaneerimine, tervishoid, perekonna-, haridus-, noorsoo- ja tööhõivepoliitika. Sisuliselt taotletakse seda, et kogu elukorraldus suunab inimest käituma pro-sotsiaalselt.
2) Olustikuline kriminaalpreventsioon on suunatud ühiskonna muutmisele kuriteovõimaluste vähenemise suunas. Abinõusid on võimalik jagada:
- õigusrikkumise toimepanemist raskendavad (trellid, turvauksed, roolilukud, autoalarmid jne);
- õigusrikkumise toimepanemise riski suurendavad (naabrivalve, parem valgustus, tur-vakaamerad jne);
- ja õigusrikkumisest saadavat tulu vähendavad (varastatud automakk ei hakka tööle ilma turvakoodita, autoklaaside markeerimine, mobiiltelefon kantakse "musta nimekirja" jne).
3) Sotsiaalne kriminaalpreventsioon on suunatud kogu ühiskonnale. Sotsiaalse kriminaalpre-ventsioonina käsitletakse üldise elukorralduse parandamist, ühiskonna turvalisuse edendamist ja ühiskonna üldist arendamist. Seda saab sõnastada ehk ka nii, et parim sotsiaalpoliitika on hea majanduspoliitika ja parim kriminaalpoliitika on hea sotsiaalpoliitika.
Loomulikult on igal mudelil puuduseid, kuid neid käsitleme edaspidi.

3.5 Kriminoloogiliste teooriate ja preventsioonimudelite suhe vanematest eraldatud lapsesse

Antud uurimuses tähelepanu objektiks olevad vanematest lahutatud lapsed kannavad järgmisi riskifaktoreid, mida peaks ennetustegevuse planeerimisel silmas pidama:
- keskmisest madalam haridus
- keskmisest nõrgem/vähem jälgitud ja hooldatud tervis
- keskmisest madalam sotsiaal-majanduslik staatus
- keskmisest nõrgem sotsiaalne võrgustik
- lapsepõlves kogetud vägivald, alahooldatus, hüljatus
- pärisvanematest lahutamise kogemus
- raskused enda identifitseerimisel
- kohanemisraskused uue keskkonnaga pärast lahutamist
- raskused kiindumus- ja usaldussuhte loomisel uue hooldajaga, pidev kartus ja umbusk

Kriminoloogiliste teooriate seas oli ainsaks lähenemiseks neutraliseerimise meetodid (lk 26-27), mille puhul vanematest lahus elav laps ei kujutanud endast suurema riski allikat. See on loomulik, sest kuritegevus on ühiskondlike reeglite rikkumine ja keerulisemas olukorras olevad inimesed ehk marginaalsesse gruppi kuuluvad isikud rikuvad neid reegleid sagedamini. Vanematest lahus kasvanud lapsed on lihtsalt üks marginaalne grupp teiste seas.

Ülejäänud vaadeldud seletavad lähenemised kuritegevusele asetavad vanematest lahus kasvanud lapsed olukorda, kus risk nende õigusrikkumisele kaldumiseks on suur.

Kriminaalpreventsiooni kontseptsioonid rakenduvad tõenäoliselt teistele riskigruppidele sama tõhusalt, kui vanematest lahus kasvanud lastele. Võibolla ainult klassikalise käsitluse tertsiaarne preventsioon (lk 32) on vähem tõhus vaadeldavale grupile just seetõttu, et nende sotsiaalsed kon-taktid on nõrgemad.

Jätkub - 4. Probleemiasetus ja metoodika