Bioloogiliste sidemete katkemise seostest hälbiva käitumisega - magistritöö

Eesti Vabariigi kaheksas vanglas oli 01.01.2000 seisuga 4712 kinnipeetavat (Statistikaamet 2000, 165), kõige enam esindatud vanusgrupid olid 25-29 aastased (682 kinnipeetavat) ja 30-39 aastased (782 kinnipeetavat). Kõige enam oli kinnipidamise aja järgi 5-10 aastase karistuse saanud isikuid (1209). Esimest korda süüdimõistetuid oli 942 ning neljandat või enamat korda oli vabadusekaotus mõistetud 951-le kurjategijale. Põhiline kuriteo liik on tahtlik tapmine ja tapmiskatse, 532 kinnipeetavat kannavad selle eest oma karistust.

Intervjuudest vangla sotsiaaltöötajatega selgus, et neil puudub täpne ülevaade kinnipeetavate lapsepõlveolude kohta. Seega kujunes vajalikuks viia läbi täiendavalt fookusgrupi intervjuud vanglas nende kinnipeetavatega, kes olid kasvanud oma vanematest lahus. 06.02.2001 Ämari vanglas läbi viidud kolmel fookusgrupi intervjuul osales kokku 7 inimest.

Ämari vanglas oli 06.02.2001 seisuga 506 kinnipeetavat ning nende kinnipidamisaeg on Eestis kõige pikem. Kui kõikide Eesti vanglate keskmine karistusaeg on 4 aastat, siis Ämari Vangla keskmine on 7,8 aastat. Kõige enam on 246 kinnipeetavat karistusega 5-10 aastat, suuruselt järgmine grupp on karistusega 10-15 aastat (74 inimest). Karistust kantakse enamasti 3-ndat või 4-ndat korda, vastavalt 113 ja 186 kinnipeetavat.

5.3.1 Vaadeldava kinnipeetavate grupi isikuandmed ja kuriteoliik

Vanglate sotsiaaltöötajad nimetasid vanematest eraldi kasvanud kinnipeetavate põhiliseks vanusgrupiks 18-24 ja 25-29. Harku vangla (naistevangla) sotsiaaltöötaja nimetas veel vanusgruppi 40-55. Fookusgrupis osalenud 7 Ämari vangla kinnipeetavat olid samuti põhiliselt 25-29 aasta vanused (kahe erandiga, kes kuulusid vanusgruppi 30-39).

Fookusgrupis osalenutest oli üks jäetud maha juba sünnitusmajas, neli kinnipeetavat jäid ilma oma vanematest kolme-aastastena, üks 5-aastasena ning üks 7-aastasena. Vanemlikust hoolitsusest ilmajäämise põhjuseks olid ema surm ning isa uus elu, mis ei näinud ette ruumi pojale (29-aastane intervjueeritav), kahel juhul vanemate joomine (26-aastane ja 25-aastane intervjueeritav), kahel juhul vanematele vabadusekaotust mõistev kohtuotsus (29-aastane ja 39-aastane intervjueeritav), ühel juhul ema loobumine lapsest sünnitusmajas (27-aastane intervjueeritav). 26-aastane intervjueeritav rõhutas, et ta ei soovinud oma emast ja perest lahkuda, ehkki ema jõi pidevalt. Omapärane saatus oli 37-aastasel kinnipeetaval - kuna tema vanemad olid Nõukogude armee sõjaväelased, siis nende kohta ei ole kättesaadaval mitte mingit informatsiooni. Perekonna tööülesannetega seonduvad andmed on hävitatud, kuid see tähendab ühtlasi ka jälgede kadumist perekonna eraelu kohta. Mees teab vaid seda, et ta on sündinud Venemaal ja 3-aastaselt toodud Eestisse, Eesti lastekodudes on tema kohta väga puudulik arhiivimaterjal, samuti koolides. Ei ole isegi võimalik kindlaks teha tema kindlat sünniaega - erinevates materjalides on olnud sünniaastateks 1960, 1963 ja 1965 (käesolevalt kasutan ma küsitletava tunnusena keskmist sünniaega - 1963). Tema olukord on ka selles mõttes veider, et ei ole olemas ühtegi dokumenti, mis tõestaks, et kohtuotsusega süüdimõistetud isik on just tema. Märkimisväärne on ka see, et kolm intervjueeritavat olid kasvanud Ida-Virumaal. Üks 29-aastane kinnipeetav oli lapsepõlves üle elanud 6 lastekodu vahetust - ning juba 15 aastaselt saanud vabadusekaotusliku karistuse, nüüdseks on ta oma 29-st eluaastast 13 vanglates veetnud. Praegu kannab ta 13-aastast karistust tapmise eest, 9 aastat on jäänud vabaduseni.

Kõikidele intervjueeritavatele rakendati lahendusena paigutust lastekodusse, mis on ka nõukogude ajale iseloomulik. Vaid üks kinnipeetav (29-aastane) oli 12-aastasena leidnud endale ajutiselt kasupere klassiõe pere näol - pere loobus tema kasvatamisest poisi raske käitumise tõttu, "...tegin lollusi…", nimetas intervjueeritav põhjuse.

Intervjuudest sotsiaaltöötajatega selgus, et põhiliseks kuriteoks, mille eest vaatlusalust gruppi süüdi on mõistetud, on varavastane kuritegu ning mõnel juhul ka isikuvastane kuritegevus (Maardu Noortevangla sotsiaaltöötaja nimetas (erandina teiste intervjueeritavate seas) põhiliseks kuriteoliigiks isikuvastase kuriteo). Fookusgrupis osalenute kuritegu oli 6 juhul isikuvastane (kolmel juhul mõrv, kusjuures üks 39-aastane kinnipeetav väitis, et teda on selles mõrvas süüdi lavastatud) ning 1-l juhul varavastane kuritegu. Selline erinevus keskmistest kinnipeetavatest ja nende kuritegudest on seletatav sellega, et Ämari vanglas kannavad karistust eriti retsidiivsed kurjategijad.

Pärnu vangla sotsiaaltöötaja nimetas oma vanglas vanematest lahus kasvanud kinnipeetavate osakaaluks 4,1%, Harku vangla sotsiaaltöötaja 5-10%, Keskvangla psühholoog 4%, Keskvangla sotsiaaltöötaja 10%, Maardu Noortevangla sotsiaaltöötaja 20% ning üks küsitletav (Keskvangla sotsiaaltöötaja) ei osanud sellele küsimusele vastata. Ämari vangla 506-st kinnipeetavast oli orvuna kasvanuid teadaolevalt 17, kuid kuna selle tunnuse üle eraldi arvestust ei peeta, siis võib arvata, et neid on mõnevõrra rohkem. Protsentuaalselt oleks Ämari vanglas siis orvuna kasvanuid 3-4%.

Intervjuudes vanglate sotsiaaltöötajatega muutus raskendavaks asjaoluks see, et nad olid enamasti töötanud lühikest aega ega tundnud oma kinnipeetavaid piisavalt. Paljud kinnipeetavad olid juba näinud mitmete sotsiaaltöötajate vaheldumise. Kindlasti avaldab selline personali voolavus negatiivset mõju ka töö sisulisele kvaliteedile.

5.3.2 Sotsiaalsete kontaktide olemasolu orvuna kasvanud kinnipeetavatel

Vanglate sotsiaaltöötajad hindasid vaadeldava grupi kontakte vabaduses harvaks või koguni olematuks. Lähedastena nimetati abikaasat kolmel korral, lapsi kahel korral, ema ja vanaema kahel korral, õdesid-vendasid ühe korral. Seejuures rõhutati, et lähedaste olemasolu ei tähenda sugugi seda, et nendest kontaktidest oleks tuge elu taasalustamiseks vabaduses. Kritiseeriti ka uut vangistusseadust (Riigi Teataja 2000, 58, 376), mis kohustab vanglapersonali soodustama kontakte vabaduses olevate omastega, kuid ei arvesta nende kontaktide mõju - sageli on kinnipeetav palju paremini riides ja toidetud, kui tema sugulased vabaduses. See aga kahandab kinnipeetava motivatsiooni vabaduses parema elu nimel pingutada.

Fookusgrupis osalenud üldiselt ei suhtle oma lähedastega vabaduses. Ilmnes, et kui neil ongi sugulasi, siis need ei taha kinnipeetavatest midagi kuulda. 39-aastane kinnipeetav nimetas, et suhtleb oma poja ja endise äiaga, ning et äi on ainuke inimene, kes teda mõistab. 37-aastane fookusgrupis osalenu ütles, et tal on alaealine poeg ja tütar vabaduses, kuid mingit sidet nendega ei ole tänu eksabikaasade aktiivsele "kasvatustööle". 27-aastane intervjueeritav puutus viimati oma emaga kokku 1993-ndal aastal ning ei pidanud vajalikuks temaga vabaduses uuesti kontakti otsida, sest ema on asotsiaal. 26-aastane intervjueeritav teadis, et tal on õde ja vend vabaduses, kel-lega ta ei ole kokku puutunud lastekodusse paigutamise (ta paigutati lastekodusse 5-aastaselt) järel kordagi - ta püüdleb nende leidmisele, kuid karistuse lõppedes tapab kõigepealt kindlasti ära inimese, kes tema ema korteri Kohtla-Järvel põlema pani. 29-aastane intervjueeritav ütles, et suhtleb Tartu Kristliku Kodu sotsiaaltöötajaga ja tunneb silmakliiniku doktorit ning et tal on kor-ter Tartus. Lisaks on ta korra helistanud Toomas Savile, kes on omakandimees ja temast on tei-nud filmi Soome telekanal MTV4. 25- ja 29-aastane kinnipeetav ei pidanud kedagi olemasolevatest lähedastest suhtlemisvääriliseks. Küll aga ütles 29-aastane intervjueeritav, et kui ta vabaneb, siis laseb Tartus elaval onul end sisse kirjutada Tartusse. Fookusgruppides osalenud jõudsid mitu korda ühiselt järeldusele, et nende jaoks on tagasitulek vanglasse mõne kuu küsimus.

5.3.3 Orvuna kasvanud kinnipeetavate toimetulek

Keskvangla, Maardu Noortevangla ja Harku vangla sotsiaaltöötajad ei arvanud, et vanemateta kasvanud kinnipeetava oskused ja ressursid erineksid teistest vangidest. Keskvangla psühholoog nimetas, et see erinevus seisneb oskuses ning pikaajalises kogemuses toime tulla ühiseluliselt piiratud territooriumil ning et muud oskused on liiga kitsalt ja napilt arenenud. Keskvangla sotsiaaltöötaja nimetas erinevuseks vajadust iseseisvalt, ilma lähedaste toeta toime tulla, kuid nimetas samuti lastekodust ja erikoolist saadud oskust elada n.ö. ühiselamureþiimil ning kogemust enda eest seismisel. Pärnu vangla sotsiaaltöötaja nimetas erinevuseks lähedaste puudumist, madalat haridustaset, ja sellest tulenevate pikaajaliste töökogemuste puudumist, antisotsiaalset suhtluskonda. Vaadeldavas grupis kokkulangevate isiksuseomadustena nimetas ta egotsentrilisust, apaatsust, rahutust, kohusetunde puudumist, verbaalset madalat intelligentsi, umbusklikkust, impulsiivsust, agressiivsust, riskihimulisust ja emotsionaalset ebastabiilsust. Samuti on nendele kinnipeetavatele iseloomulik oma kuriteole vabanduste otsimine ning kuriteo olemuse mittemõistmine.

Ämari vanglas läbi viidud fookusgrupi intervjuudel nimetati põhiliselt seda erinevust, et teistel kinnipeetavatel on olemas lähedased, kes rahakaarte saadavad, neil aga mitte. Nii peavad intervjueeritud kinnipeetavad olema ilma nendest vähestestki mugavustest, mida vanglas nautida saab. Kui see rahapuudus välja arvata, oldi pigem siiski seisukohal, et ilma vanemateta kasvanud ei erine muus mõttes mitte kuidagi. Tähelepanu köitis side 37-aastase intervjueeritava kaela ümber. Ta olevat eelmisel päeval üritanud endal kõri läbi lõigata. Intervjuu ajal saabus arst tema haava üle vaatama. Pärnu vangla sotsiaaltöötaja poolt nimetatud impulsiivsus ja emotsionaalne ebastabiilsus leidis veel kinnitust 29-aastase intervjueeritava käitumises meie kohtumise ajal ning samuti tema sõnades. Ta ütles, et eriliselt läheb ta endast välja, kui ta mõtleb, mismoodi riik lastekodulapsi kohtleb. Seejärel ta vabandas oma liialt hoogsa sõnavõtu pärast, mille käigus ta oli püsti karanud ja kätega vehkima hakanud.

Vanematest lahus kasvanud kinnipeetavad asetuvad Keskvangla sotsiaaltöötaja sõnul vanglahierarhias keskmistele kohtadele. Keskvangla psühholoog nimetas suhteid kaasvangidega headeks, nad saavad aru põhimõttest "ela ise ja lase teistel ka elada". Harku vangla sotsiaaltöötaja arvas, et naistevanglas ei ole vangide subkultuuri ja et sealsed kinnipeetavad, kes on lapsepõlves olnud lahutatud oma vanematest, ei ole määratletud hierarhias mitte kuidagi, sest selles vanglas lihtsalt ei ole selliseid traditsioonilisi vangi-tüüpe. Maardu Noortevangla sotsiaaltöötaja leidis et "on liidreid nende hulgas ja on ka kaasajooksikuid".

Enamasti nimetasid vanglate sotsiaaltöötajad vaadeldava grupi haridustasemeks põhiharidust. Pärnu vangla, Maardu Noortevangla ja Keskvangla sotsiaaltöötaja pidasid seda oma vanglate keskmiseks haridustasemeks. Teiste sotsiaaltöötajate arvates on selline haridus siiski madalam, võrrelduna teiste kinnipeetavatega.

Fookusgrupi intervjuudel osalenud kinnipeetavad olid ühe erandiga kõik keskharidusega. Hariduse omandamist olid nad alustanud lastekodus, kuid lõpetanud erikoolis ja/või kinnipidamiskohas. Vaid 26-aastane intervjueeritav ütles, et talle on korduvalt pakutud vanglas individuaalõpet, kuid ta ei vaja seda haridust - ta ei näe ühtegi perspektiivi oma hariduse kasutamiseks. Praeguseks on ta lõpetanud 7 klassi. Ka teised intervjueeritud kinnipeetavad ei omistanud haridusele mingit rolli nende edasise toimetuleku agendina - nad lihtsalt omandasid keskhariduse, kuna vabadusekaotusliku karistuse aega tuli ju millegagi täita.

Kõik vanglasotsiaaltöötajad leidsid, et vaadeldaval grupil pole vabaduses mingit eluaset, siin tuleb aga eristada Maardu Noortevangla kinnipeetavaid, sest nad on alles alaealised. Vaid Keskvangla psühholoog lisas, et üldjuhul ei ole eluaset, ehkki ei osanud nimetada kedagi, kellel oleks eluase.

Fookusgrupi intervjuul osalenud olid samuti ilma eluasemeta, vaid 29-aastane intervjueeritav omas Tartu linnas korterit. Teine 29-aastane intervjueeritav kirjeldas, kuidas ta lühiajaliselt vabaduses olles oli laenanud oma onult kummimadratsi ning üritanud Tartu linnavalitsuse fuajees ööbida, mis andnud ka kiireid tulemusi. Ta soovitas seda meetodit ka teistele eluaset vajavatele kinnipidamiskohast vabanejatele. Sama kinnipeetav laitis maha mõtte asuda Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskusesse või Laeva Silda, ta tundvat nende asutuste juhatajaid hästi - on nendega koos kinni istunud. Ta ei kiitnud heaks sellist käitumist "omadega", nagu nendes asutustes viljeldakse. 39-aastane intervjueeritav rääkis, kui lootusetu on Kohtla-Järve linnavõimudele selgeks teha, et tal ei ole eluaset. Üldjuhul arvati, et suures hädas võiks minna lühiajaliselt elama Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskusesse või ka Laeva Silda. Alati aga olevat 39-aastase intervjueeritava sõnul võimalik öömaja leida ning teiste endiste kinnipeetavatega kohtuda Kopli 3-ndal ja 5-ndal liinil.

5.3.4 Kinnipeetavate sotsialiseerumist raskendavad tegurid

Pärnu vangla ja Keskvangla sotsiaaltöötaja arvates on vanematest lahus kasvanud inimesed kurjategijatena teistest kurjategijatest oluliselt retsidiivsemad. Maardu Noortevangla sotsiaaltöötaja hindas neid pigem rohkem retsidiivsemaks. Teine Keskvangla sotsiaaltöötaja arvas, et pigem vähem retsidiivsemad. Harku vangla sotsiaaltöötaja ning Keskvangla psühholoog ei näinud mingit erinevust.

Ämari vanglas läbiviidud fookusgrupi intervjuudel osalenud kinnipeetavad kandsid karistust enamasti mõrvade eest, kusjuures kellelgi ei olnud see esimene kriminaalkorras karistatud kuritegu. Kõige pikem karistus oli 29-aastasel kinnipeetaval, kes kandis 13 aasta pikkust karistust mõrva eest (9 aastat oli veel jäänud karistust kanda). Nagu ta ise ütles, oli mõrva põhjuseks see, et tema 2-aastane poeg tapeti. Ämari vangla sotsiaaltöötaja ütles, et suure tõenäosusega on see jutt tapetud pojast väljamõeldis, kuid faktide kontrollimine pole tal õnnestunud. Teised intervjuueritavad olid ahtasõnalisemad oma kuriteo suhtes ning pehmendasid oma kuriteo raskust. Kõige lühem karistusaeg oli 26-aastesel kinnipeetaval, kes oma sõnade kohaselt kandis 4-aastast karistust autoärandamise eest. 39-aastane kinnipeetav rõhutas, et istub mõrva eest, mida tema pole sooritanud.

Intervjueeritud sotsiaaltöötajad pidasid vanematest lahus kasvanud kurjategijad sõltlasteks mõningal määral. Vaid Pärnu vangla sotsiaaltöötaja arvas, et enamik vaadeldava grupi kinnipeetavatest on sõltlased. Maardu Noortevangla sotsiaaltöötaja pidas ka suitsetamist sõltuvuseks ja hindas sõltlaste osakaalu väga suureks. Fookusgrupi intervjuudel ei olnud võimalik seda teemat puudutada. Kinnipeetavad väitsid vaid, et teed ja tubakat peab ikka saama, see on loomulik.

Keskvangla psühholoog rõhutas seda, et antud grupile pole tema töös olnud kunagi vaja eraldi tähelepanu pöörata ning seega on esitatud seisukohad väga hinnangulised. Pärnu vangla sotsiaaltöötaja hindas raskeks nüansiks seda, et vaadeldaval grupil puuduvad lähedased, on teadmatus oma päritolust, millest tulenevad identiteediprobleemid. Lisaks rõhutas ta preventiivse aspekti tähtsust lastekaitses, enne lahutamist vanematest tuleks probleemse pere ja lapse puhul muid alternatiivseid lahendusi otsida. Maardu Noortevangla sotsiaaltöötaja pidas vajalikuks nimetada, et kuritegelik tee saab alguse asotsiaalsest keskkonnast, normaalsete peresuhete puudumisest ja oma energia rakendamiseks vajalike võimaluste olematusest.

5.4 Alaealiste komisjonide sekretäride arvamused vanemliku hoolitsuse puudumise mõjust

Joonis 10. Alaealisele kohaldatavad võimaliku mõjutusvahendid

Alaealiste mõjutusvahendite seaduse (RTI 1998, 17, 264) alusel on loodud maavalitsuste ja ka suuremate linnade juurde alaealiste komisjonid, mis käsitlevad juhtumeid, kui alaealine on toime pannud haldusõigusrikkumise või kriminaalkuriteo, ei täida koolikohustust või tarvitab alkohoolset jooki, narkootilist või psühhotroopset ainet.

Alaealistele kohaldatavaid mõjutusvahendeid kirjeldab joonis 10.

Valga Maavalitsuse alaealiste asjade komisjonis on 2001 aasta esimesel neljal istungil käinud kokku 27 last, kellest kolm olid lastekodulapsed, kolm eestkostelapsed (eestkostjaks oli kõigi puhul vanaema) ning üks tänavalaps (tema vanematel on küll vanemlikud õigused alles, kuid nii laps, kui tema vanemad elavad juhuslikes kohtades). Põhiliseks probleemiks oli koolikohustuse mittetäitmine, millele lahenduseks rakendati hoiatust ja suunamist psühhiaatri juurde. Tänavalapsele rakendati mõjutusvahendina kohustust elada internaadis, mida ta aga ei täida. Üks eestkostel elanud noormees on antud hetkel Viljandi Noortevanglas, sest alaealiste komisjoniga samaaegselt toimus tema suhtes kohtuasi, mis mõistis talle varguse eest vabadusekaotusliku karistuse. Valga Maavalitsuse alaealiste komisjoni sekretär väljendas kahtlust võimalike mõjutusvahendite mõjuvuses ning avaldas imestust, leides et veerand tema klientidest on vanematest lahutatud lapsed.

Rapla Maavalitsuse alaealiste komisjonis käis 2001 aasta jooksul 22 last, kellest üks poiss oli kasulaps. Kokku on alates 1999 aasta sügisest alaealiste komisjonis olnud arutusel 7 lapse juhtumid, kes on lahutatud oma bioloogilistest vanematest (kliente kokku on olnud 60). Vaadeldavate laste seas elas üks tüdruk lastekodus, üks tüdruk ja kuus poissi kasuperes. Lastekodus elanud tüdruk on hetkel suunatud erikooli ning alaealiste komisjoni sekretär ei välistanud, et tema puhul taotletakse erikoolis õppimise aja pikendust. Tüdruk on väga raske käitumisega ning vaja on kindlustada vähemalt klassi lõpetamine. Erikooli on saadetud ka kaks poissi, kellest ühe puhul taotletakse samuti õppimise aja pikendust. Teise poisi puhul ei ole vajalik pikendada erikoolis õppimise aega - ta suudab ka iseseisvalt koolikohustust täita. Teiste vaadeldava grupi alaealiste suhtes on rakendatud kergemaid mõjutusvahendeid - suunamist psühholoogi juurde, noorsooprogrammi, korraldatud koolis eriprogrammi ja ka koduõpet. Üks viimatimainitud mõjutusvahenditele allutatud poistest on toime pannud haldusõigusrikkumisi, ning tema edasine käekäik tuleb komisjonis arutlusele.

Märkimist väärib tõik, et kõik alaealiste komisjoni sattunud lapsed on läbi elanud koolide vahetusi ja klassikursuse kordamist, mis on intervjueeritava arvates oluliselt raskendavad tegurid. Positiivse poole pealt tuleb märkida, et vaadeldava grupi perekonnad ei ole loobunud kasulaste kasvatamise raskest tööst. Jõuetuna tunneb ennast vaid selle poisi pere, kes on suunatud erikooli ja kelle õpiaja pikendamist taotletakse.

Tartu linna koolisotsiaaltöö koordinaator hindas oma klientide seas oma bioloogilistest vanematest eraldi elavate laste osakaalu 3-le protsendile. Tema arvates saavutavad vanematest lahutatud lapsed sageli koolis halvemaid õpitulemusi just sotsiaalsetel põhjustel, muuhulgas ka stigmast tingituna. Lisaprobleeme tekitavad sageli ka kasuvanemate liiga kõrged ootused või karmid kasvatusmeetodid. Intervjueeritav rõhutas, et iga laps elab nii nagu teda on õpetatud elama, ja siin pole oluline, kas õpetajaks on olnud pärisvanemad või kasuvanemad. Üldiselt ei näinud intervjueeritav olulisi erinevusi vaadeldava grupi ja tavaliste koolilaste suhtlemisoskustes ning käi-tumises.

Hiiu Maavalitsuse alaealiste komisjonis on 2000-ndal aastal käinud kokku 14 last, kes kõik elasid koos ühe või mõlema bioloogilise vanemaga.

Ida-Viru Maavalitsuse alaealiste komisjoni on alates selle loomisest kokku olnud arutlusel 27 lapse juhtumid, kellest 9 on elanud vanematest eraldi, kõik eranditult lastekodus. Alaealiste väike arvukus on tingitud sellest, et Jõhvi, Kohtla-Järve, Narva ja Sillamäe linnal on eraldi alaealiste komisjonid. Vaadeldavas grupis on neli tüdrukut ja viis poissi. Kuigi kõikide alaealiste komisjoni klientide hulgas on ka eesti rahvusest lapsi, on vaadeldavas grupis kõik alaealised venekeelsed.

Neljast tüdrukust kolm olid pärit Kohtla-Nõmme Lastekodust ning nende alaealiste komisjoni suunamise põhjuseks on koolist puudumine ja hulkumine. Kuna alaealiste komisjon alles tegeleb nende tüdrukutega ja istungit ei ole toimunud, siis ei osanud intervjueeritav nimetada rakendatavat mõjutusvahendit Üks tüdruk on pärit Narva-Jõesuu Lastekodust, kelle suunas komisjon psühholoogi juurde ning kohustas elama lastekodus. Tüdruk ei ole järginud oma kohustust ning mõne aja pärast võidakse tüdruku asja uuesti arutada komisjonis.

Kõik viis poissi on pärit Narva-Jõesuu Lastekodust. Kaks poissi on suunatud Tapa Erikooli, kellest üks peab ennast seal hästi üleval. Teine poiss pani suvepuhkusel vanaema juures olles toime pisivargusi. Hetkel on ta noortevanglas ning vabanedes arutatakse tema asja uuest alaealiste komisjonis ning tõenäoliselt suunatakse ta Tapa Erikooli. Hiljem suunati veel üks poiss Tapa Erikooli, kuid kohus ei andnud selleks luba - loa mitteandmist ei põhjendatud. Üks poiss on suunatud elama vanema õe juurde Narva Lastekodusse, kuid ta ei ole seal püsinud ning nüüd elab taas Narva-Jõesuu Lastekodus, tema juhtum tuleb uuesti alaealiste komisjonis arutusele, sest ta hulgub ja ei täida koolikohustust. Viies poiss on omapärane selle poolest, et ta elab meelsasti lastekodus, kuid ei käi koolis ja paneb toime huligaansusi.

Ida-Viru Maavalitsuse alaealiste komisjoni sekretär tõdes, et lastekodust pärit lapsed kaitsevad komisjoni ees oma õigusi ja "õiendavad vastu" palju agaramalt, kui oma vanematega koos elavad lapsed. Suitsetamine ja alkoholi tarbimine on nii vaadeldava grupi kui ka kõikide komisjoni klientide hulgas suhteliselt mõõdukas. Muid olulisi erinevusi intervjueeritav nende laste juures ei näinud.

Lääne Maavalitsuse alaealiste komisjoni ees on käinud kokku 81 last, kellest lastekodulapsi on olnud 2 ja eestkostelapsi 3. Ettevalmistamisel olid materjalid ühe kasuperes kasvava lapse kohta.
Kahe lastekodupoisi probleemideks olid vargused kauplustest, hulkumine ja koolikohustuse mittetäitmine. Üks poiss saab kokku oma isaga, kes on alkohoolik ning üheskoos otsivad nad siis prügikastidest asju. Teisel poisil on sugulased temast lahti öelnud, kuid poiss ei taha ka lastekodus elada. Eestkostel kasvanud lastel on keskseteks probleemideks samuti hulkumine, koolikohustuse mittetäitmine ning väga halvad või ebanormaalsed suhted eestkostjaga. Üks vaimupuudega poiss on mitu korda üritanud erinevaid objekte süüdata, kusjuures eestkostjast vanaema üri-tab varjata neid tegusid. Ühel poisil oli probleemseks teoks võõras aias maasikate söömine. Ühel tüdrukul on väga halvad suhted vanaemast eestkostjaga, kelle suunas alaealiste komisjon Kaagvere Erikooli.

Teisi alaealisi on suunatud psühholoogi juurde, kohustatud elama lastekodus või eestkosteperes, antud käendusele, hoiatatud ning rakendatud ka üldkasulikku tööd tegema. Nagu ülalpool mainitud, suunati ka üks tüdruk erikooli.

Üks eestkostja üritab vastutusest mööda vaadata, on läinud teise linna tööle ja jätnud eestkostetava üksinda elama, teine eestkostja varjab oma hooldatava tegusid (süütamisi) ning püüab seega samuti vastutusest kõrvale hiilida.

Vaadeldavas grupis on viiest lapsest vargustega probleeme neljal, kusjuures üks on tingimisi kohtulikult karistatud ja üks on hetkel vahi all ja ootab oma kohtuotsust, ning ühe suhtes on kriminaalasi algatatud. Kõik vaatlusaluse grupi liikmed suitsetavad.

Intervjueeritav ei osanud leida erinevusi vaadeldava grupi ja teiste alaealiste komisjoni ees käinute vahel.

Saare Maavalitsuse alaealiste komisjonis on alates 1999-dast aastast käinud kokku 66 last, nendest 14 sel aastal. Kokku on nende seas olnud vanematest lahutatud lapsi 6, kolm poissi ja kolm tüdrukut. Üks poiss õpib Puiatu erikoolis, üks elab lastekodus ja üks poiss elab kasuperes. Tüdrukutest elavad kaks lastekodus ja üks eestkostja juures.

Kõigi kolme tüdruku ühiseks probleemiks on koolikohustuse mittetäitmine ja hulkumine. Üks lastekodus elav tüdruk on 15-aastaselt pannud toime kuriteo (varguse), mille eest on kandnud vabadusekaotuslikku karistust Harku Vanglas, praegu on ta juba täisealine, kuid probleemid varastamisega jätkuvad. Tema probleemid said alguse siis, kui ema leidis uue elukaaslase - pärast suure varguse toimepanemist läks tüdruk Harku Vanglasse ja vabanedes ei olnud võimalik enam koju tagasi minna. Mõjutusvahendina rakendati tema puhul hoiatust ja psühholoogi konsultatisooni.

Teistest tüdrukutest elab üks hetkel eestkostja juures ja tema puhul loodetakse koolis edasijõudmist. Mõjutusvahendina rakendati tema suhtes psühholoogi konsultatsiooni ja käendust. Teine tüdruk elab lastekodus ning tema puhul rakendati samuti käendust ja suunamist psühholoogi juurde.

Puiatu Erikoolis õppiv poiss on ärandanud auto ja põhjustanud vargustega olulist kahju (31 000.- krooni). Tema kohanemine erikooli reþiimiga oli valuline ning tema puhul taotleti aasta võrra pikendust.

Lastekodus elav poiss on olnud oma isa vastutusel, sest ema on alkohoolik. Ka isa pole poja eest hoolt kandnud - juba 10 aastaselt suutis ta lammutada oma kodu ja isa läbi peksta. Loomulikult pole ta koolis käinud, millele on lisandunud hulkumine ja varastamine. Pärast paigutamist lastekodusse on ta rahunenud ja areneb eakohaselt.

Kasuperes elav poiss ei täida koolikohustust, hulgub ja varastab. Varguste eest on määratud talle rahatrahv, lisaks on ta teinud 120 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd, teda on suunatud psühholoogi juurde ja hoiatatud. Tema eest vastutav täiskasvanu hoiab vastutusest kõrvale ega soovi koostööd teha alaealiste komisjoni või kohaliku sotsiaaltalitusega. Tõenäoliselt võetakse järgmisena ette hoolduslepingu katkestamine, kuid seda teeb juba kohalik sotsiaaltalitus.

Saare Maavalitsuse alaealiste komisjoni sekretär leidis, et põhiline erinevus vaadeldava grupi ja ülejäänud alaealiste komisjoni klientide vahel on see, et nendel lastel pole õiget kodu ega lähedast inimest. Samuti tundus intervjueeritavale. Et toime pandud väärtegude raskusastmed on suuremad ja rohkem tingitud sotsiaalsest taustast (hooldamatusest, kasvatamatusest, lähedase suhte puudumisest). Kõik vaadeldud lapsed on klassikursust korranud.

Kui üldiselt võib intervjueeritava sõnul jagada teod, mis toovad lapse alaealiste komisjoni ette kolmeks: pisivargusteks, koolikohustuse mittetäitmiseks (millega kaasneb hulkumine) ja autoga sõitmiseks, siis viimane on selgelt ainult nende laste pärusmaa, kellel on korralikud pered ja kes tulevad koolis hästi toime. Arusaadavalt on viimastega ka vähem muret ja tööd.

Tabel 3. Klientide arv alaealiste komisjonides

	Kliente 2001 aastal		Kliente aastatel 1999-2001
		Sh vanematest lahus kasvavaid		Sh vanematest lahus kasvavaid
Valga maakond	27	7
Rapla maakond	22	1	60	7
Hiiu maakond			14	0
Ida-Viru maakond			27	9
Lääne maakond			81	5
Saare maakond	14	3	66	6

Hoolimata sellest, et alaealiste komisjonide sekretäridel on oma töö kohta statistika tegemine harmoniseerimata, on võimalik uuritud alaealiste komisjonide klientide kohta koostada järgmine ülevaatlik tabel (vt Tabel 3). Tabelist nähtub, et ka alaealiste komisjonides on vanematest lahus kasvavad lapsed üle-esindatud.

5.5 Arutelu ja järeldused

Tallinna Psühhiaatriahaigla kohtupsühhiaatria osakonna patsientide seas olid lapsepõlves vanematest lahutatud inimesed oluliselt üle-esindatud. Tähelepanu väärib see, et vaadeldud grupp oli sooritanud proportsionaalselt enam varavastaseid kuritegusid, mis viitab hälbivuse võimalikele seostele olmeprobleemide ja toimetulekuga.

Ülevaate loomine orvuna kasvanud kriminaalhooldusaluste toimetulekust osutus keerulisemaks, kuna lisaks kuriteo kergele iseloomule eeldatakse ka kurjategijal elamispinna ja soovitavalt ka töökoha olemasolu. Nii selguski, et kriminaalhooldusel olevad endised lastekodu- kasu- ja eestkostelapsed omavad toimetulekuks häid eeldusi. Seda gruppi aga ei saa lugeda representatiivseks vaid pigem just vaadeldava grupi koorekihiks.

Orvuna kasvanud kinnipeetavad on Eesti vanglates oluliselt rohkem esindatud, kui ühiskonnas tervikuna. Vaadeldud grupil pole peaaegu üldse toetavaid kontakte ega ka eluaset vabaduses - seda rõhutasid nii vanglate sotsiaaltöötajad, kui fookusgrupi intervjuudel osalenud kinnipeetavad. Samas nimetasid vangla sotsiaaltöötajad endiste lastekodulaste puhul head toimetulekut vanglaeluga, mis on mõnes nagu jätkuks lastekodus elatud aastatele.

Ülevaade vanematest lahutatud lastest probleemsete õpilaste osutab taas nende ebaproportsionaalselt suurele esindatusele. Alaealiste komisjonides käinud eestkoste-, kasupere-, tänava- ja lastekodulastel on probleemiks põhiliselt koolist puudumine ja vargused. Need probleemid on antud grupis seotud puuduliku vanemliku hoolitsusega.

Kuivõrd kriminaalhooldus, sotsiaaltöö vanglas ja alaealiste komisjonid on alles hiljuti rajatud süsteemid, siis oli tunda nende selget erinevust Tallinna Psühhiaatriahaiglaga just puuduliku andmebaasi tõttu statistika loomiseks.

Et Tallinna Psühhiaatriahaiglas ja vanglates on orvuna kasvanud hoolealused keskmisest nooremad, siis võib see osutada orvuna kasvanute hälbiva käitumise taandumisele vanemas eas. Samas aga võib see psühhiaatriahaigla patsientide puhul tähendada probleemide varasemat avaldumist ja suuremat seotust lapsepõlvega.


Jätkub - 6. Kokkuvõte ja ettepanekud