2. LAPSE HOOLDAMINE PEREKONNAS

2.1. Mõisted

Meie riigis tekitavad mõisted, nende ebamäärasus, mitmes valdkonnas suurt segadust. Üheks selliseks teemaks on ka kasupered. Vältimaks vääritimõistmisi toon siinkohal ära selgituse, kuidas mina oma töös allolevaid mõisteid kasutan.

• Perekonnas hooldamine- sotsiaalteenus, mille puhul laps paigutatakse lepingu alusel ettemääratud perioodiks perekonda, kelle liikmete hulka laps ei kuulu (Kaplan 1999).
• Perehooldus- vt. perekonnas hooldamine.
• Hoolduspere- perekond, kes kirjaliku lepingu alusel võtab hooldada hooldust vajava isiku (Perekonnas hooldamise juhend, RTL 1995, 55, 1878).
• Hooldusvanem- isik, kes on lepingu alusel kasulapse hooldaja.
• Kasulaps- perekonnas hooldamisele paigutatud laps.
• Sotsiaalteenus- isiku või perekonna toimetulekut soodustav mitterahaline toetus (Sotsiaalhoolekande seadus, RT 1995, 21, 323, 723)

2.2. Kasupere erinevad vormid

Kasuhoolduse all mõeldakse sageli vaid ühte kasupere vormi- perekonnas hooldamist. Tegelikult on mõiste "kasupere" tähendus hoopis laiem. Järgnevalt toon ära kasuhoolduse erinevate vormide lühikese kirjelduse. Püüan seadusandlusest lähtudes selgitada, mida toovad kasupere erinevad vormid kaasa lapsele ja perekonnale. Aluseks olen võtnud ajakirjas "Sotsiaaltöö" ilmunud artikli (Kaplan 1999) ning Eesti Vabariigi seadused.

Esmalt sellest, millised lapsed kasuhooldust üldse vajavad. Nende laste kohta kasutatakse lastekaitses väljendit "vanemlikust hoolitsusest ilma jäänud lapsed". Perekonnaseaduse (RT1, 1994, 75, 1326, 2130) kohaselt on need lapsed, kelle vanemad on surnud, teadmata kadunuks või teovõimetuks tunnistatud, kelle vanematelt on vanemlikud õigused ära võetud. Lapse kasvatamine väljaspool tema enda perekonda on võimalik ka ilma vanemlike õiguste äravõtmiseta. Sel juhul peavad vanemad andma nõusoleku oma poja-tütre hooldusele andmise kohta.

2.2.1. Lapsendamine

Lapsendamine toob endaga kaasa lapsendaja ja lapsendatu vahel vanema ja lapse õigused ja kohustused. Lapsendajad kantakse lapse sünniakti vanematena, soovi korral antakse lapsele lapsendaja perekonnanimi. Lapsendamisega tekivad lapsendatu ja tema alanejate sugulaste ning lapsendajate ja nende sugulaste vahel võrdsed isiklikud ja varalised õigused-kohustused.

Last võib lapsendada vanemate kirjaliku nõusoleku korral. Viimast ei ole vaja juhul, kui vanemlikud õigused on ära võetud või kui vanemad on tunnistatud teovõimetuks või teadmata kadunuks. Otsuse lapsendamise kohta langetab kohus. Lapsendamine on tähtajatu. Kohus võib lapsendamise kehtetuks tunnistada vaid siis, kui selgub, et on rikutud lapsendamist puudutavaid seaduse paragrahve.

2.2.2. Eestkoste

Eestkoste seatakse lapse kasvatamiseks, tema isiklike ja varaliste õiguste ning huvide kaitseks. Eestkostja on kohustatud hoolitsema lapse kasvatamise ja ülalpidamise eest. Eestkostja on lapse seaduslik esindaja ning oma kohustusi peab ta täitma kuni lapse täisealiseks saamiseni. Eestkoste ei tekita õiguslikus tähenduses vanema ja lapse suhet. Samuti ei kaasne eestkoste seadmisega ei isiklikke ega varalisi õigusi-kohustusi eestkostetava ja eestkostja ning tema sugulaste vahel. Eestkoste seadmise otsustab kohus. Eestkostja kohustustest on kohtu kaudu võimalik vabaneda.

2.2.3. Perekonnas hooldamine

Perekonnas hooldamise korral osutab perekond alternatiivset sotsiaalteenust (vt. ptk. 2.1.) lapsele, kes vastasel juhul paigutataks lastekodusse (Kaplan 1999). Perekonnas hooldamine erineb lapsendamisest ja eestkostest selle poolest, et kõik õigused ja kohustused, mis lapse, hooldaja ja teiste osapoolte (lapsevanem, omavalitsus) vahel tekivad, sätestatakse lepinguga, mis sõlmitakse pere ja kohaliku omavalitsuse vahel. Perekonnas hooldaja ei ole lapse seaduslik esindaja.

2.2.4. Tugipere

Tugipereks on isikud, kes toetavad last või last kasvatavat perekonda. Tugipere eesmärgiks ei ole lapse kasvatamine väljaspool tema kodu, vaid lapse või tema pere toetamine probleemide tekkimisel, et võimaldada lapsel kasvada ja elada oma kodus. Tugipere korral vastastikuseid õigusi ja kohustusi ei teki. Küll aga on lastekaitse seaduses kirjas, et sotsiaaltalitus sõlmib tugiperekonnaga lepingu. Täpsemalt ei ole aga tugiperede tegevus seadustega reguleeritud.

2.3. Perekonnas hooldamise korraldamisest Eestis

Perekonnas hooldamisele (vt. ptk. 2.1.) on Eestis seadusandluses väga vähe tähelepanu pööratud, enam käsitletakse eestkostet (vt. ptk. 2.2.2.) ja lapsendamist (vt. ptk. 2.2.1.). Ometi on väga palju lapsi, kelle jaoks oleks parimaks asendushoolduse vormiks just perehooldus. Adopteeritakse ju meelsamini lapsi, kellel ei ole vanemaid. Enamike asendushooldust vajavate laste puhul ei ole aga probleem selles, et nad orvud on, vaid selles, et nad tulevad probleemsest perekonnast (Colton, Hellinckx 1994, 563). Loomulikult ei ole kõigil hooletusse jäätud lastel, kelle vanemad elavad, võimalik koju tagasi pöörduda. Kindlasti on neid, kelle jaoks on adopteerimine parim lahendus. Samas on aga peresid, kellega tegeledes oleks võimalik luua tingimused lapse reintegreerumiseks koju. Sellises olukorras tuleks rakendada perehooldust (vt. ptk. 2.1.). Kuna perekonnas hooldamine on vajalik paljudele lastele, oleks antud teenuse pakkumist vaja laiendada ja arendada. Praegu aga raskendab perekonnas hooldamise edendamist asjaolu, et seadustes antud teenuse vajalikkus ei kajastu. Kahjuks käsitletakse Eesti seadusandluses perekonnas hooldamist väga vähe ning pealiskaudselt. Näiteks perekonnaseaduses ei ole otseselt lapse hooldamisest perekonnas sõnagi.

Juhiseid lapse perekonnas hooldamise korraldamise kohta võib leida järgmistest seadustest:
Eesti Vabariigi lastekaitse seadus (RT 1992, 28, 370, 787-796)
Perekonnaseadus (RT 1, 1994, 75, 1326, 2111-2139)
Sotsiaalhoolekande seadus (RT 1995, 21, 323, 723-736)
Riiklike peretoetuste seadus (RT 1, 1997, 42, 676, 1331- 1334)

Lapse perekonnas hooldamise korraldamisel on aluseks ka sotsiaalministri määrused Perekonnas hooldamise juhend (RTL 1995, 55, 1878-1882) ning Laste riiklikuks hoolekandeks määratud rahaliste vahendite kasutamine (RTL 2001, 10, 134, 331-339). Perekonnas hooldamise juhend käsitleb nii lapse, vanuri kui puudega isiku paigutamist perehooldusele.

Järgnevalt kirjeldan lapse perekonnas hooldamise korraldamist eelpool nimetatud seadustest ja määrustest lähtuvalt. Perekonnas hooldamise definitsioon on kirjas sotsiaalhoolekande seaduses (RT 1995, 21, 323, 728): "Hooldamine perekonnas on isiku hooldamine sobivas perekonnas, kelle liikmete hulka ta ei kuulu".

Perekonnas hooldamisele paigutamine toob endaga kaasa lapse lühema- või pikemaajalise lahutamise bioloogilisest perest. Eesti seaduste kohaselt ei tohi lapsi ja nende vanemaid vastu nende tahtmist eraldada, välja arvatud juhul, kui see on lapse huvides (Eesti Vabariigi Lastekaitse seadus, RT 1992, 28, 370, 790). Lapse perekonnas hooldamisele paigutamiseks peab olema lapsevanema ja üle kümneaastase lapse nõusolek (Perekonnas hooldamise juhend, RTL 1995, 55, 1879). Lapse arvamuse selgitamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne (Eesti Vabariigi Lastekaitse seadus, 1992, 28, 370, 790). Vanemate nõusolekut ei arvestata juhul, kui laps on hädaohus, kodused tingimused ohustavad tema elu ning tervist ja kui on olemas eestkosteasutuse nõue või kohtuotsus vanema õiguste äravõtmiseks (Perekonnas hooldamise juhend, RTL 1995, 55, 1879). Kui lapse jätmine vanemate juurde ohustab lapse tervist või elu, võib eestkosteasutus lapse emalt-isalt ka enne kohtuotsust ära võtta. Sellisel juhul tuleb kümne päeva jooksul esitada nõue lapse äravõtmise kohta (Perekonnaseadus, RT1, 1994, 75, 1326, 2122 ).

Praktikas on väga keeruline määratleda piiri, millal laps bioloogilistest vanematest lahutada. Seaduses on küll kirjas, et laps tuleb vanematest eraldada, kui ema-isa juurde jäämine ohustab lapse elu või tervist. Loomulikult on seaduses kenasti kirjas ka see, et alati tuleb järgida lapse huve. Lugedes teooriat, teadmata praktikat, tundub, et kõik on selge, seadused annavad head ja mõistlikud juhised. Nagu selgus vestlusest Taebla valla sotsiaaltöötajaga, on tegelikkuses lapse perekonnast eraldamisega palju segadust. Kus on see piir, mil olukord lapse tervist ohustab? Kui ka sotsiaaltöötaja otsustab, et nüüd on viimane aeg laps vanemate juurest ära võtta, ei ole sellega asi veel lõppenud. Sotsiaaltöötaja peab olema võimeline oma otsuse õigsust tõestama. See on aga keeruline kasvõi seetõttu, et koostöö sotsiaaltöötaja ja muude instantside (kool, politsei, haigla) vahel on üsna nõrgal tasemel. Ka erinevate piirkondade sotsiaaltöötajad ei oska või ei taha koostööd teha.
Nii hooldusvanemad (vt. ptk. 2.1.) kui ka hooldusel viibiv laps on väga ebakindlas situatsioonis, nad ei tea kunagi, mis homne päev toob. Kui laps on vanematest eraldatud kohtuotsusega, siis toimub ka lapse koju tagasi minek kohtu kaudu. Laps on aga võimalik hooldusele paigutada ka ainult vanema nõusoleku alusel. Sellisel juhul on hoolduspere (vt. ptk. 2.1.) tõesti ebakindlas olukorras. Hoolimata sellest, et hooldusperel on leping lapse hooldamise kohta ning bioloogilised vanemad on andnud nõusoleku oma järeltulija hooldusele paigutamiseks, on emal-isal igal ajal õigus laps tagasi nõuda. Selleks, et nii hoolduspere kui kasulaps (vt. ptk. 2.1.) end kindlamini võiksid tunda, peaks lepingus kindlaks määrama kuupäeva või sündmuse, mille korral laps tagasi koju läheb (Clark 1977, 472).

Isik, kes soovib hoolitseda oma perekonda mittekuuluva lapse eest, peab esitama avalduse kohalikule omavalitsusele (Perekonnas hooldamise juhend, RTL 1995, 55, 1879). Avaldus esitatakse omavalitsusele, kelle halduspiirkonnas hooldust vajav laps elab. Kohaliku omavalitsuse ülesandeks on korraldada perekonna isikute sobivuse, elamistingimuste ja pereliikmete nõusoleku väljaselgitamine. Seega tuleb enne lapse hooldusperre paigutamist viia läbi pereuuring. Kahjuks jääb praktikas see etapp sageli vahele. Enamasti käib lapse hooldusperre paigutamine nii kiiresti, et mainitud ülesannete täitmiseks ei jää aega. Küll aga teostatakse pereuuring hooldusperele, kellega tegelevad projekti "Lapsele oma kodu" töötajad. Kannike Vahopski ("Lapsele oma kodu") sõnul viiakse inimestega, kes soovivad oma perre võtta kasulapse, läbi põhjalik vestlus. Projekti raames on hooldusvanematel ka peale lapse paigutamist võimalus saada tasuta nõustamist.

Hooldamine perekonnas toimub kirjaliku lepingu alusel, mis sõlmitakse üheks aastaks. Mõeldav on ka lapse paigutamine hooldusperre lühemaks ajaks (näitaks mõneks nädalaks). Sellisel juhul oleks aga vaja niinimetatud ooteperekondasid, kelle elurütmi ei häiriks teadmine, et iga hetk võib tekkida vajadus vastu võtta abivajav laps (Rääk, Allev 1999, 44). Eesti pered on aga enamasti motiveeritud lapse pikemaajaliseks hooldamiseks.

Hooldusperele koolituse ja nõustamise korraldamine kuulub kohaliku omavalitsuse kohustuste hulka. Peale lapse paigutamise toimumist peab sotsiaaltöötaja nõustamiseks ja abistamiseks külastama hooldusperekonda vähemalt kord kvartalis. Spetsiaalset koolitust peavad hooldusvanemad vajalikuks, kuid kättesaadav on see vaid vähestele (Lehtla 2000, 50). Hooldusvanemate koolitust peaks korraldama kohalik omavalitsus, kuid selle ülesande täitmine on keeruline. Eestis ei ole hetkel veel kedagi, kes pakuks hooldusvanematele pidevalt koolitust. Hooldusperede koolitamise kord vajab täpsustamist ning ühtlustamist. Kõigile hooldusperedele tuleb anda võrdsed võimalused ettevalmistuse ja nõustamise saamisel (Tonts 1999).

Perekonnas hooldamise juhendi (RTL, 1995, 55, 1880) kohaselt võimaldatakse soovi korral puhkust raske puudega või vanurit pidevalt hooldavale perekonnale. Kasulapse hooldajatele ei ole kahjuks vabu päevi ette nähtud. Minu arvates oleks hooldusvanemtele, eriti neile, kelle peres on probleemse käitumisega kasulaps, hädasti vaja võimalust vahel lõõgastuda. See annaks inimesele uut jõudu, tahtmist edasi võidelda. Soomes on vabale ajale õigus ka kasulapse hooldajatel (vt. ptk. 4).

Perekonnas hooldamise juhendi (RTL 1995, 55, 1880) kohaselt makstakse hooldusvanematele hooldustasu, mis sisaldab ülalpidamiskulusid (kommunaalmaksed, ravikulud, harrastus- ja õppimiskulud, taskuraha). Makstav summa ei tohi olla väiksem kui lastetoetusmäär (ibd.). Eelmisel aastal oli hooldusperele lapse ülalpidamiskuludeks ette nähtud 1700 krooni, mille perekond sai omavalitsusega sõlmitud lepingu alusel (Riisalo 2000). 01.01.2001. jõustunud määruse (Laste riiklikuks hoolekandeks määratud rahaliste vahendite kasutamine, RTL, 2001, 10, 134, 331) kohaselt on lapse ülalpidamiskuludeks hooldusperekonnas ette nähtud mitte rohkem kui 15 000 krooni aastas.

Hooldusvanem saab riiklike peretoetuste seaduse (RT1, 1997, 42, 676, 1333) alusel igakuiselt eestkostetava või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetust 300 krooni (lapsetoetuse kahekordne määr). Loomulikult saab perekonnas hooldusel viibiv laps igakuist lapsetoetust 150 krooni (Riiklike peretoetuste seadus, RT1, 1997, 42, 676, 1332). Need summad makstakse hooldusperele läbi pensioniameti. Vahe, mis jääb toetuste liitmisel hooldusel viibiva lapse ülalpidamiskulude katmiseks ette nähtud summaga, makstakse välja lisatoetusena sotsiaalosakonna kaudu.

Riigieelarve vahenditest on lubatud katta mõlema vanema hoolitsusest ilma jäänud laste ülapidamiskulud (Laste riiklikuks hoolekandeks määratud rahaliste vahendite kasutamine, RTL 2001, 10, 134, 331) ainult juhul, kui:
1) vanem on surnud, tunnistatud teadmata kadunuks, teovõimetuks või piiratud teovõimega isikuks;
2) vanemalt on ära võetud vanema õigused või laps on kohtu otsusega vanemalt ära võetud vanema õiguste äravõtmiseta;
3) vanem kannab karistust kinnipidamisasutuses;
4) laps on paigutatud hoolekandeasutusse enne 01.01.1995 .

Varasemas kasulapse ülalpidamiskulude katmist reguleerinud määruses (Laste riiklikuks hoolekandeks määratud rahaliste vahendite kasutamine, RTL 2000, 13, 147, 552) oli sees punkt, mille alusel kaeti riigieelarve vahenditest ka nende laste ülalpidamiskulud, kes olid vanemlikust hoolitusest ilma jäänud muudel põhjustel. Seega maksti toetust nendelegi hooldusvanematele, kelle kasulaps oli hooldusele paigutatud bioloogilise vanema nõusolekul, ilma kohtu sekkumiseta. Käesoleval hetkel kehtiva määruse kohaselt katab aga riik kasulapse ülalpidamiskulud ainult juhul, kui laps on bioloogilisest perest eraldatud kohtuotsusega.

Varem kehtinud ülalpidamiskulude katmist puudutavas määruses olnud "muude põhjuste" alla käis ka näiteks selline variant, kus ühe lapsevanema asukoht oli teadmata. Nüüd tuleb aga selleks, et kasulapse ülapidamiskulud kaetaks, laps kohtu otsusega ära võtta mõlemalt vanemalt. Seega peab olema kontakt nii vanemliku hoolitsuseta jäänud lapse ema kui isaga. Mõnel juhul saab see suureks takistuseks, sest ühte vanematest lihtsalt ei suudeta leida. Läänemaa lastekaitse peaspetsialist leiab aga, et uuel ülalpidamiskulude katmise korral on ka häid külgi. Nimelt sunnib see sotsiaaltöötajaid lapse perekonnaga põhjalikumalt tegelema: tuleb ju leida lapse mõlemad vanemad. Nii võib kujuneda olukord, kus isa või ema, kes on lapse kasvatamisest eemal olnud, otsustab poja-tütre enda juurde võtta. Samuti sunnib uus kord langetama konkreetsemat otsust, mis vähendab vanemliku hoolitsuseta jäänud lapse jaoks tema olukorra ebakindlust.

Lapse suhtes ülalpidamiskohustust omavate inimestega ei ole lubatud hooldusperelepingut sõlmida. Selline keeld toetub sotsiaalhoolekande seadusele, kus on öeldud, et hooldamine perekonnas tähendab isiku hooldamist perekonnas, kelle liikmete hulka ta ei kuulu (RT 1995, 21, 323, 728). Samas ei ole Eesti seadusandluses, isegi mitte perekonnaseaduses, antud perekonna definitsiooni. Niisiis tekib küsimus, kas lapsed ja vanavanemad, kes elavad oma poja-tütre perekonnast eraldi, kuuluvad ühte perekonda. Mis puudutab perehooldust, siis loetakse vanavanemat ja lapselast üheks perekonnaks. Nagu eespool mainitud, takistab hooldusperelepingu sõlmimist ülalpidamiskohustus, mis on vanavanemal lapselapse suhtes perekonnaseaduse alusel (RT1, 1994, 75, 1326, 2125). Tähelepanuta jäätakse aga asjaolu, et seaduse järgi on lapselast kohustus ülal pidada vanavanemal, kelle varaline seisund seda võimaldab. Tavaliselt on aga vanavanemateks pensionärid, kellel on omalgi raske ots otsaga kokku tulla. Toetuse saamiseks tuleks vanavanematel end lapselapse eestkostjaks vormistada. Antud toiming käib aga kohtu kaudu ning paljud vanaisad-vanaemad ei julge seda sammu teha. Nii astuvadki sotsiaaltöötajad vahel keelust üle ning sõlmivad vanavanematega siiski hooldusperelepingu. Nii saavad lapselast hooldavad vanavanemad vähemalt riiklike peretoetuste seaduse (RT1, 1997, 42, 676, 1333) alusel makstavat eestkostetava või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetust. Hooldusperedele mõeldud lisatoetust vanavanematele siiski ei maksta. Eestkoste või perehoolduse vormistamist on vanavanematel vaja ka selleks, et saada igakuist lapsetoetust.

Mujal maailmas pööratakse erilist tähelepanu bioloogilisele perele. Eesti seadustes on bioloogilise perega tegelemisele pühendatud vaid paragrahvi üks lõige. Sotsiaalhoolekande seaduses (RT 1995, 21, 323, 732) on märgitud, et valla- või linnavalitsus osutab vajadusel abi perekonnale, kellelt laps on ära võetud, et aidata luua eeldusi lapse tagasipöördumiseks perekonda.

Ka praktikas on töö lapse lihaste vanematega üsna nõrgal tasemel. Vanematega püütakse kontakti otsida, nendega vestelda. Sellega asi tihtipeale piirdubki. Sisulise ja efektiivse töö tegemist takistab paljuski asjaolu, et sotsiaaltöötajaid on vähe ning neil on liiga palju tööd. Nii ei jää kasulapse bioloogiliste vanematega sisulise töö tegemiseks aega.

Seoses bioloogiliste vanematega võib välja tuua kahe erineva koolkonna arvamused, mida on käsitlenud Panttila ja Korimako (1990; ref. Siplane 1999, 9). Tarvetele orienteeritud koolkond rõhutab psühholoogilist vanemlikkust. Psühholoogiliste vanematena nähakse isikuid, kes saavad igapäevaselt rahuldada lapse vajadusi. Kui bioloogilised vanemad ei suuda täita lapse vajadusi, peetakse õigeks vanemate vahetamist. Lapsele püütakse leida normaalse arengu tagav psühholoogiline pere. Tarvetele suunatud koolkonna seisukoht on, et lapse suunamise järel uude perre on tema jaoks kõige parem jäädagi sinna. Ümberpaigutamist nähakse protsessi lõpp-punktina, lapse ja bioloogilise pere suhteid ei üritata säilitada. Selline seisukoht põhineb arusaamal, et lapse kohtumine bioloogiliste vanematega häiriks psühholoogilise vanemlikkuse sündi ja püsivust.

Suhetele orienteeritud koolkonna arvates on väga olulised suhted bioloogiliste vanematega. Selle koolkonna arvates tuleks püüda hooldusele paigutamist vältida. Kui laps tuleb siiski bioloogilistest vanematest eraldada, nähakse ümberpaigutamist töö alguse, mitte lõpp-punktina. Hooldusele paigutatud lapse ja tema bioloogiliste vanemate suhted säilitatakse, ükskõik kui raskeks see praktikas ka ei osutuks.

Eesti Vabariigi lastekaitse (RT 1992, 28, 370, 790) seaduse kohaselt on lapsel, kes on oma perest lahutatud, õigus säilitada suhted ja kontakt lähedaste sugulaste ja vanematega. Niisiis peavad sotsiaaltalitus ja hoolduspere kontaktide teket ja püsimist igati soodustama. Piirangud seatakse juhul, kui lapse suhtlemine vanemate ja sugulastega on ohtlik lapsele endale või kui see seab ohtu hoolduspere liikmete turvalisuse.

Lastekaitsetöö käsiraamatus" on kirjas, et suhte hoidmine lapse ja tema vanemate vahel on soovitav ja vajalik (Rääk, Allev 1999, 46). Samas aga rõhutatakse, et lastekaitsetöötaja ei tohi suhte loomiseks ja alalhoidmiseks survet avaldada. Lapse suhetest bioloogiliste vanematega oleneb see, kui kauaks laps hooldusele paigutatakse. "Kui on võimalik lapse tagasiminek koju, ei tohi planeerida pikaajalist paigutust, sest laps harjub uues keskkonnas kiiresti"(ibd.). Kui kontakt lapse ja tema bioloogiliste vanemate vahel hävib, kaob lootus lapse naasmiseks koju. Kriitiline aeg on kaks aastat: kui selle aja jooksul ei toimu suhtlemist lapse ja bioloogilise ema-isa vahel, siis on neid suhteid väga keeruline taastada.

Teatavasti tekitab üksjagu muret küsimus, kas ja kuidas rääkida lapsele vanematest, keda ta ei tunne ega tea. Selle kohta ütleb Eesti Vabariigi lastekaitse seadus (RT 1992, 28, 370, 790), et lapsel on õigus saada teavet puuduva vanema kohta, kui see ei kahjusta lapse heaolu ja arengut. Hooldusele paigutatud lapsel on õigus saada teavet oma päritolu, eraldamise põhjuste ja tema tulevikku puudutavate küsimuste kohta (Sotsiaalhoolekande seadus, RT 1995, 21, 323, 732).
Ka hooldusvanematel on õigus teatud informatsioonile. "Lastekaitsetöö käsiraamatus" (Rääk, Allev 1999, 46) on kirjas asjaolud, mida on perel, kuhu laps hooldusele paigutatakse, õigus teada saada:

• milline on lapse hooldusperesse paigutamise põhjus;
• kas ja millised on olnud eelnevad paigutused;
• milline on lapse juriidiline staatus;
• millised on tulevikuväljavaated lapse jaoks;
• kuidas mõistab laps ümberasumise põhjust;
• milline on bioloogilise pere olukord;
• millised on lapse võimalused suhelda bioloogiliste vanematega;
• kas lapsel on õdesid-vendi, kus nad elavad ning kas sidemeid nendega on võimalik taastada;
• milline on lapse tervislik seisund;
• kas laps on kannatanud vägivalla all;
• kas ja millise religiooniga laps seotud on;
• millisest kultuurikeskkonnast laps pärit on;
• milline on lapse haridustase ja suhted kooliga;
• millised harjumused, huvialad on lapsel;
• millised on lastekaitsetöötaja, lapse sugulaste ootused hoolduspere suhtes;
• kelle poole ja millal pöörduda abi saamiseks.

Eestis püütakse välja arendada hooldusperede koolitussüsteemi. Loomulikult oleks hea, kui kõik hooldusvanemad läbiksid spetsiaalsed kursused. Samas on aga ka selge, et ükski koolitus, mis toimub enne kasulapse perre tulemist, ei suuda hooldusvanemaid täielikult reaalsuseks ette valmistada (Douglas 1996, 13). Kui kasulaps tuleb hooldusperre, võivad ilmneda probleemid, mida hooldusvanemad pole osanud oodata, millest kursustel ei räägitud. Sageli ei osata probleeme ette näha. See kehtib eriti inimeste kohta, kes enne pole hooldusvanemaks olnud, kes ootavad oma perre esimest kasulast. Need inimesed on täis entusiasmi, lootust, tahtmist. Nad on kindlad, et suudavad kasulapse elu muuta. Sageli ei ole nendel nii-öelda algajatel hooldusvanematel mingit huvi koolituse vastu. Mitmed vanemad toovad põhjuseks selle, et nad on ju oma lapsed edukalt üles kasvatanud. Miks nad siis kasulapsega hakkama ei peaks saama? Elu on aga näidanud, et üksnes vanemate isiklikest kogemustest ei piisa, tarvis läheb eriteadmisi (Jakobson 1999). Sellest saavad hooldusvanemad ka ise aru, kuid alles siis, kui kasulaps nende perekonda tuleb. Olles silmitsi keeruliste olukordade ja raskete otsustega, mõistavad vanemad, et kasvatusmeetodid, mida nad kasutasid oma poegade-tütarde puhul, osutuvad kasulapse juures ebaefektiivseks (Morrissette 1994, 238). Selline olukord tekitab hirmu, kahtlusi, viha. Sageli hakatakse kahtlema oma võimes kasulast kasvatada. See viib kasulapsest loobumise mõtteni. Just sellises olukorras on hooldusvanemate toetamine, positiivne tagasiside äärmiselt oluline. Vanemad vajavad, et neid ära kuulataks, et neid usutaks, julgustataks tegema vajalikke otsuseid. Hooldusvanematel on vaja teada, et nad ei ole üksi, et on teatud inimesed, kes tahavad ja suudavad neid aidata (Archer 1996, 57). Kui aga sel perioodil hooldusvanematega keegi ei tegele, kui neil ei ole võimalust nõu ja tuge saada, on suur risk, et lapse paigutamine hooldusperre osutub ebaõnnestunuks. Macaskilli (1991; Nixon 1997, 914) väite kohaselt määrab selle, kas perehooldus õnnestub või mitte, suuresti sotsiaalsüsteemi poolne hooldusvanemate toetamine. Ka Rowe (1991; Nixon 1997, 914) väidab, et perehoolduse katkemise suure protsendi põhjuseks on puudulik toetamine. Niisiis mõjutab toetamine perehoolduse kvaliteeti.

Hooldusperede toetamise vajalikkuses aitab veenduda ka lõik USA- s tehtud videofilmist, kus kasulaps ütleb: "Mulle tähendaks see palju, kui te hoolitseksite hästi minu kasupere eest. .... Hoolitsege, et oleks olemas keegi, kes vastaks nende küsimustele ja julgustaks neid, aitaks neil mind paremini mõista" (Jakobson 1999).

3.1. Sotsiaaltöötajate ja hooldusvanemate koostöö

Eestis on hooldusperede ettevalmistamine ja hilisem toetamine lõplikult lahendamata (Kaplan 1999). Probleemi tekkimisel küsitakse sageli esmalt nõu sotsiaaltöötaja käest, kuid tihtipeale ei ole ka temal piisavalt oskusi, et hooldusvanemaid aidata. Andres Siplase poolt läbi viidud uurimus näitas, et paljud hooldusvanemad, kes sotsiaaltöötaja poole pöördusid, viimastelt abi ei saanud (Siplane 1999, 48). Suurbritannias läbiviidud uurimusest selgus, et sotsiaaltöötajad tunnevad, et nad ei suuda hooldusperedele adekvaatset abi pakkuda (Nixon 1997, 926). Sotsiaaltöötajad tunnistasid, et sageli nad ei märka, millal ja millist abi hooldusvanemad vajavad. Uurimus näitas, et abi, mida sotsiaalsüsteem pakub ja abi, mida hooldusvanemad tegelikult vajavad, ei ole vastavuses. Selle üheks põhjuseks võib olla vähene koostöö hooldusperede ja sotsiaaltöötajate vahel. Eestis on selline koostöö väga nõrgal tasemel. Sotsiaaltöötajad peaksid suhtuma hooldusvanematesse kui partneritesse (Jakobson 1999). Ka Euroopa Nõukogu näeb ette, et kasulapsi puudutavate otsuste tegemisel tuleks hoodusvanematele anda võimalus oma arvamust avaldada (vt. ptk. 4). Hetkel koostöö hooldusvanemate ja sotsiaaltöötajate vahel ei toimi.

Loomulikult on ka neid sotsiaaltöötajaid, kes hooldusvanematega arvestavad, nendega koostööd teevad, vajadusel aitavad. Tihtipeale aga ei taha või ei julge hooldusvanemad abi saamiseks sotsiaaltöötajate poole pöörduda. Kardetakse, et abi vajamist võetakse kui hooldusvanemana läbikukkumist. Abi küsides kardetakse kriitikat, hooldusvanemtel on hirm et neid peetakse ebakompetentseteks. Hooldusvanematele tuleks selgitada, et raskuste tekkimine kasulapse kasvatamisel ei ole vanemate viga. Hooldusvanematel on vaja teada, et abi otsimine raskuste ületamiseks ei pane sotsiaaltöötajat nende võimetes kahtlema. Paljud inimesed ei otsi abi, sest nad on harjunud, et nad peavad ise hakkama saama. Oluline on hooldusvanemaid julgustada sotsiaaltöötajaga koostööd tegema, abi küsima, sest need hooldusvanemad, kes on valmis vajadusel abi küsima, suudavad oma rolli edukamalt täita (Hart de Ruyter 1968; Colton, Hellinckx 1993, 173).

Hooldusvanemate ja sotsiaaltöötaja koostöö peaks algama juba enne lapse hooldusele paigutamist. Kahjuks on spetsiaalne hooldusperekoolitus kättesaadav vaid vähestele. Seda suurem vastutus on sotsiaaltöötajatel, kes peaks hooldusvanemaid kasulapse perre tulekuks ettevalmistama. Ka kasulapsega tuleb tegeleda, teda hoodusperre minekuks ettevalmistada (Thoburn 1994, 15). Tolfree (1995, 202) arvates peaks kasulapsi isegi perehoolduse ebaõnnestumiseks ette valmistama. Perehoolduse ennetähtaegse lõppemise tõenäosus on suurem juhul, kui lapse ja hooldusvanemate ettevalmistusele liialt vähe tähelepanu pööratakse (Colton, Hellinckx 1993, 174). Reaalses elus on aga paljud hoolduspered ilma igasuguse ettevalmistuseta. Selle põhjuseks on asjaolu, et lapsi, kes asendushooldust vajaksid, on palju rohkem kui hooldusperesid. Piltlikult öeldes vajasid paljud lapsed hoolduspere juba eile (Pelzer 1997, 309). Tihtipeale toimub lapse paigutamine hooldusperre nii kiiresti ja ootamatult, et mingiks ettevalmistamiseks ei jää aega.

Hooldusperede ettevalmistuses on oluline osa ka taustinformatsioonil. Enne lapse paigutamist on oluline, et hooldusavanematele jagataks kasulapse kohta piisavalt teavet (Whytte 1996, 79). Puudulik teave võib hiljem palju probleeme tekitada. Kui hooldusvanematel on kasulapse kohta piisav taustinformatsioon, saavad nad end võimalikeks raskusteks ettevalmistada. Ka abi saamise võimalustest tuleks hooldusvanemaid juba enne kasulapse perre tulekut informerida. Teadmine, kust vajadusel abi küsida, annab inimesele kindlustunde.

Erinevad uurimused näitavad, et parema meelega küsitakse nõu sõpradelt ja teistelt hooldusvanematelt (Thoburn 1994, 121). Hooldusvanemate kokkusaamisi võib pidada toetussüsteemi võtmekomponendiks (Nixon 1997, 927). Sellistel kokkusaamistel arenevad püsivad, lähedased ja usaldusväärsed suhted. Igal hooldusvanemal on oma kogemused, mured, rõõmud, mida nad saavad jagada inimestega, kes neid mõistavad, vajadusel oma kogemuste põhjal nõu annavad.

3.2. Miks vajavad hooldusvanemad eriteadmisi

Eelnevalt oli juttu sellest, et kasulapse kasvatamiseks on vaja eriteadmisi. Nagu öeldud, ei saa paljud entusiastlikud hooldusvanemad sellest aru. Enne kasulapse perre tulekut arvatakse, et kasulaps on lõpmata tänulik ja õnnelik, et tal on võimalus hooldusperre elama asuda. Mõni aeg pärast kasulapse saabumist tekib aga küsimus, miks väljendab kasulaps tänulikkuse asemel viha, hirmu, kurbust? Põhjus on selles, et lapsed, kes vajavad hoolduspere, on saanud elult karmi õppetunni (Paddock 2000a). Kui laps juba asenduspere vajab, siis on ta arvatavasti kogenud vägivalda, vanemate hoolimatust. Lisaks sellele on ta veel pidanud üle elama lahutamise bioloogilisest perekonnast. Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et vanemliku hoolitsuseta jäänud laps peaks õnnelik olema, kui ema-isa juurest pääseb. Tegelikult aga elab laps ühtviisi rängalt üle nii halva kui hea kodu kaotust (Jakobson 1999). Lapsele on olulised ka halvad vanemad. Kasulapsed elavad läbi kaotusevalu, mida tihtipeale süvendab lapse arvamus, et tema on juhtunus süüdi. Vanematest eraldatud lapsed võivad mõelda, et kui nad oleksid midagi teistmoodi teinud, ei oleks teda ema-isa juurest ära võetud (Paddock 2000b). Mõned lapsed võivad olla vihased, et ema-isa ta hooletusse jätsid, hooldusperre andsid. Tihtipeale kantakse see raev üle hoolduspere liikmetele (Itzkowitz 1989, 399). Sageli on kasulapse probleemse käitumise põhjuseks asjaolu, et ta ei saa oma emotsioonidest aru, ta ei oska oma tunnetega toime tulla. Näiteks püüavad mõned kasulapsed hooldusvanemad omavahel riidu ajada. Kui see on õnnestunud, on kasulaps rahul, sest ta on oma negatiivsed tunded, millega ta toime ei oska tulla, justkui endalt ära andnud ja asetanud need olukorda, kus need tema eest lahendatakse (Paddock 2000c.).

Selleks, et hooldusvanemaid toetada ja aidata neil kasulaste käitumisprobleemidega toime tulla, on vaja teada, milliseid raskusi üldse ette võib tulla. Järgnevalt toon välja mõned näited, kuidas kasulapsed oma tundeid võivad väljendada ning mis sellist käitumist põhjustada võib.

Valetamine
Valetamise abil saab kasulaps kontrolli enda käes hoida. Valetades on trumbid tema käes, tema otsustab, mis on tõde mis vale. Ta ei räägi enda kohta tõtt, sest kui ta seda teeks, avaks ta end ning muutuks haavatavaks.

Varastamine
Kasulaps usub, et mitte keegi teine ei tea, mida ta vajab. Hooldusvanematelt küsimine nõuab usaldamist, enda avamist. Selle vältimiseks kasulaps lihtsalt võtab, mida vaja. Varastamine on käitumine, mis nagu valetaminegi, rahuldab lapse vajadust teiste üle kontrolli omada (ibd.).

Varumine
Kasulapsed, keda on varem paigutatud lastekodusse või hooldusperre, mäletavad, kuidas nad jäid kõigist oma asjadest ilma. See mälestus sunnib neil asju koguma ja neid hoidma. Varumine on ka võimalus saavutada kontrolli, võimu: peidetud kommikott on midagi, mida maailm ei saa ära võtta (Paddock 200a).

Silmkontakti vältimine
Silmkontakti vältimise põhjus võib peituda ebakindluses, madalas enesehinnangus. Hooldusvanemad ei peaks silmkontakti puudumise pärast muretsema. Kasulaps vajab aega, et inimesi usaldama hakata. See, kui laps hooldusvanemale otsa ei vaata, kuid seisab siiski tema lähedal, on võib-olla suurim emotsionaalne lähedus, mida laps sel hetkel taluda suudab (Paddock 2000a). Vaadakem asja positiivsest küljest: laps on hooldusvanemaga siiski ühes toas.

Kiindumuse vältimine
Mõni kasulaps võib väljendada nii-öelda valimatut kiindumust. Ta võib postiljonile vastu joosta ja teda kõvasti-kõvasti kallistada. Laps tahab ju kogeda lähedust, puudutust. Samas kardab ta aga kallisatada oma hooldusvanemaid, see oleks liiga riskantne. Kui nemad lapsest välja ei tee ja kallistusele ei vasta, siis tunneb kasulaps end taaskord hüljatuna. Nii on kasulapsel kergem suhelda postiljoniga, kes ei peagi teda armastama ja kallistusele samaga vastama. Valimatut kiindumust võib vaadata kui protsessi, mille käigus kasulaps liigub vähem tähtsate inimeste juurest hoolduspere liikmete poole (Paddock 2000a). Selles protsessis on mitmeid uusi alguseid, tagasilööke ja pettumusi iga osaleja jaoks. Tähelepanuta ei tohi jätta ka hooldusvanema enda tundeid, peaks ju kiindumus olema kahepoolne. Hooldusvanem ei pea kasulast automaatselt armastama hakkama, see ei olegi võimalik. Oleks hea oma tundeid lapsega jagada, mõista anda, et ka vanemal võtab harjumine aega (Paddock 2000d). Nii kasulaps kui hooldusvanem peaks mõtlema sellele, et kiindumus ja usaldus ei tekigi hetkega. See, et vahel tekib tahtmine veidi tagasi tõmbuda, on normaalne. Kiindumus kasulapse ja hooldusvanema vahel kasvab aeglaselt, kuid pidevalt. Olles järjekindel ja mõistev, ehitab hooldusvanem emotsionaalse silla kasulapseni, andes ikka ja jälle mõista:"Sa võid täna veidi lähemale tulla, see on ohutu." (Paddock 2000d). Soov kiindumussuhte teket takistada on tugevam nende kasulaste puhul, kes on elanud mitmes hooldusperes, erinevates institutsioonides. Dave Pelzer, kes oli lapsena sunnitud kolima ühest hooldusperest teise, kirjutab oma raamatus "Kadunud poiss"("The Lost Boy") (1997), et ühel hetkel ta lihtsalt lülitas oma tunded välja. Ta tegi seda, et elus püsida, sest ta ei suutnud taluda pidevat kiindusmussuhete purunemist. Pelzer teab oma kogemustest öelda, et kasulapse üheks tähtsaimaks reegliks on mitte kellessegi mitte kiinduda.

Viha ja agressiivsus
Kasulaste agressivse käitumise põhjuseks võib olla tahtmine hooldusvanematega distantsi hoida. Kasulaps võib mõelda: "Ma ei lase juhtuda sama, mis toimus ema-isaga. Niikuinii jätate ka teie mu maha, teete mulle haiget, nii et ma teen teile parem ise haiget. Seekord kontrollin mina olukorda ja ma ei lase teid enda lähedale" (Paddock 2000a). Niisiis on lapse strateegiaks inimesed endast eemal hoida. Paljud kasulapsed on vihased ka seepärast, et neid üldse hooldusperre paigutati. Mõned võivad olla pahased oma bioloogiliste vanemate peale, et need ei suutnud tema eest hoolitseda. Viha võib tekitada ka tahtmine olla nagu teised lapsed. Kui viimased küsivad:"Kus su päris ema on? Miks sa tema juures ei ela? Kas ta ei taha sind?", tunneb kasulaps end taas hüljatuna, kõrvalejäätuna. Paljud kasulapsed eelistavad aga väljendada pigem viha, kui abitust, masendust (Paddock 2000a).
Hüperaktiivsus
Hüperaktiivsust võib põhjustada see, et kasulaps ei taha oma tunnetega tegeleda, see oleks liiga valus. Pidev tegutsemises ja liikumises olemine aitab vältida vaikseid hetki, mil tunded esile tuleksid, momente, mil meie mõistus ja süda suhtlevad (Paddock 2000a).

Tihtipeale nähakse ainult lapse probleemset käitumist, süvenemata sellise käitumise põhjustesse. Olles silmitsi kasulapse käitumisprobleemidega oleks hea meeles pidada Joel Steimeli ütlust: "Valu, mida laps oma käitumisega tekitab, ei ole kunagi suurem valust, mida ta ise on kogenud" (Jakobson 1997, 4).

Jätkub - Perekonnast hooldamisest Euroopas