4. PEREKONNAS HOOLDAMISEST EUROOPAS

Euroopas rakendatakse erinevaid perehoolduse vorme. Tavalistes hooldusperedes (common foster family) viibib laps ajutiselt, kuid periood ei ole kindlaks määratud (Colton, Hellinckx 1993, 167). Mõnede hooldusperede ülesandeks on nii-öelda esmaabi andmine (crisis-reception family). Sellisesse hooldusperre paigutatakse laps, keda on vaja kriisiperest kiiresti eraldada. Need hoolduspered pakuvad lühiajalist teenust. Nii-nimetatud nädalalõpu või puhkuse hooldusperedes (weekend, holiday foster family) viibivad kasulapsed mingil kindlal perioodil, näiteks nädalalõppudel või koolivaheaegadel. Pansionitüüpi hoolduspered (boarding foster family) on mõeldud suurematele lastele, kes vajavad vähem intensiivset hoolitsust.

Mõnedes Euroopa maades (Taanis, Saksamaal, Itaalias, Hollandis, Suurbritannias) on hakatud edendama uut asendushoolduse vormi, mida nimetatakse terapeutiliseks või elukutseliseks perehoolduseks (Colton, Hellinckx 1994, 569). Eesmärgiks on aidata lapsi, keda senini peeti perehoolduse jaoks sobimatuteks. Need on lapsed, kellel on mitmeid emotsionaalseid ja käitumuslikke probleeme või kellel on puue. Elukutselised hooldusvanemad saavad töötasu, mis on suurem, kui tavaliste hooldusperesde toetussumma. Samuti korraldatakse terapeutilistele hooldusvanematele intensiivsemat väljaõpet ja toetust. Elukutseliste hooldusvanemate eesmärk ei ole kasvatada kasulast kui oma poega-tütart, vaid pakkuda professionaalset hooldusteenust.

Itaalias rakendatakse asendushoolduse vormi, mida nimetatakse rehabiliteerivaks perehoolduseks (Colton & Hellinckx 1993, 167). See on mõeldud käitumisprobleemidega ja seadust rikkuvatele noorukitele, kelle puhul on vajalik sotsiaaltalituse ja kohtu sekkumine. Rehabiliteeriva perehoolduse eesmärgiks on pakkuda noorukitele võimalus kogeda toetavat perekeskkonda koos täiskasvanutega, kes on teismeliste vajaduste rahuldamiseks ette valmistatud.

Viimastel aastatel on Euroopas vähenenud laste hooldamine institutsioonides, sagedamini paigutatakse lapsed perekonnas hooldamisele. Sellise trendi üheks põhjuseks on see, et ühiskond on muutunud normist kõrvale kalduva käitumise suhtes sallivamaks. Lastele, keda varem peeti perehoolduse jaoks sobimatuteks, on nüüd leitud asenduspered. Viimastel aastatel on perehooldus hakanud haarama inimgruppe, kes varem selle teenuse raamidest välja jäid. Tänapäeval kasvavad hooldusperedes ka puudega lapsed, immigrantide ja pagulaste pojad-tütred.

Asjaolu, et perehooldusel viibivate laste arv on suur, aitavad seletada uuringute tulemused, mis näitavad, et vähemalt Ida-Euroopas on ainult 2-3 % lastekodus elavatest lastest vanemateta (Wiman 1994, 7). Ülejäänud lapsed on nii-öelda "sotsiaalsed orvud", kelle vanemad elavad, kuid on oma pojad-tütred hüljanud. Uuringud näitavad, et hooldusel viibivad lapsed ei ole mitte ilma perekonnata, vaid nad on probleemsetest perekondadest (Colton & Hellinckx 1994, 563).

Euroopa Liidu maades teadvustatakse üha enam tõsiasja, et lapsi on võimatu aidata pööramata tähelepanu nende päritolule ja perekonnale (Colton, Hellinckx 1994, 565). Enam ei püüta last "päästa" katkestades sidemed ema-isaga (Colton, Williams 1997, 45). Lastega tegelemisel peetakse oluliseks, et kogu perekond oleks selles protsessis osaline. Taanis koostatakse iga perekonnast eraldatud lapse jaoks hooldusplaan (ibd.). See sisaldab muuhulgas kava lapse hooldusel viibimise ajal bioloogiliste vanematega tehtava töö kohta. Oluliseks peetakse lapse ja tema vanemate vahelise sideme säilitamist, isegi juhul, kui lapse koju tagasi pöördumine on vähe tõenäoline.

Niisiis pööratakse Euroopas ühe enam tähelepanu bioloogilisele perele. Samas aga ei unustata perekonda, kes on oma hoole alla võtnud võõra lapse. Hooldusperele püütakse pakkuda mitmekülgset toetust, mis sisaldab põhiliselt psühholoogi ja psühhiaatri teenuseid, perenõustamist. Lisaks sellele võimaldatakse hooldusvanemale vajadusel lühikest puhkust. Eriti oluline on hooldusvanemale võimaldada hinge tõmmata siis, kui ilmnevad märgid, mis viitavad perehoolduse katkemise ohule (Thoburn 1994, 122). Enne, kui lapse paigutamine lõplikult ebaõnnestunuks arvatakse, pakutakse hooldusvanematele ja kasulapsele lühikest lahusoleku võimalust.

Soomes annab perehoolduse korraldamist reguleeriv seadus direktiivid hoolduspere vaba aja kohta (Jarkko, Mikkola 1994, 225). Hooldusvanemal, kes on neliteist ööpäeva järjest lepingukohast tööd teinud, on õigus vabale päevale. Puhkepäeva saamine on eriti oluline juhul, kui hooldusel on raskete probleemidega laps. Eestis võimaldatakse perekonnas hooldamise juhendi järgi puhkust vaid raske puudega isiku või vanuri hooldajale (vt. ptk. 2.3.).

Enamikes Euroopa maades toetatakse hooldusperesid ka majanduslikult. Siinkohal tahan ära märkida ühe huvitava aspekti Poola seadusandlusest. Poolas makstakse sellisele hooldusperele, kellel on hooldatava lapsega seoses ülalpidamiskohustused (näiteks vanavanemad), suuremat toetust, kui hooldusvanematele, kellel antud lapse ees mingeid kohustusi ei ole (Kurorski 1984, 229). Eestis ei tohigi lapse suhtes ülalpidamiskohustust omava inimesega hoolduslepingut sõlmida (vt. ptk. 2.3.).

4.1. Euroopa Liidu Nõukogu põhimõtted perehoolduse kohta

Eestis tehakse jõupingutusi, et Euroopa Liidu liikmeks astuda. Seepärast on oluline teada ja järgida Ministrite Nõukogu poolt antud soovitusi perekonnas hooldamise korraldamiseks. Alljärgnevad soovitused ja põhimõtted on ära toodud kirjutises, mis kannab pealkirja "Hoolduspered" ("Foster Families") (1987).

Euroopa Liidu Nõukogu ehk Ministrite Nõukogu on Euroopa Liidu peamine seadusandlik organ, mis koosneb Euroopa Liidu liikmesriikide ministritest. Ministrite Nõukogu poolt perekonnas hooldamise kohta tehtud soovituste eesmärgiks on seaduste parandamine ning ühtlustamine. Legaalne süsteem peaks soodustama lapse isiksuse arengut, kaitsma tema isikut, tema moraalseid ja materiaalseid huve. Seadus peab kaitsma lapse heaolu- see on Euroopa Liidu Nõukogu kõige üldisem printsiip, millest kõik ülejäänud lähtuvad. Perehoolduse korraldamisel ja vastavate seaduste koostamisel soovitab Ministrite Nõukogu arvestada järgnevaid põhimõtteid.

Riigid peaksid hooldusperede jaoks välja töötama supervisiooni ja toetamise süsteemi. Supervisioon peaks kindlustama, et hoolduspered suudaksid lapsele pakkuda moraalseid ja materiaalseid tingimusi, mis on lapse arenguks vajalikud. Kõne all olev järelvalvesüsteem hõlmab pere nõustamist, sotsiaaltöötaja külaskäike, lapse kõrvaldamist hooldusperest, kui ilmneb väärkohtlemist ja hooletussejätmist. Kompetentne isik peab sekkuma või toetust osutama, kui see on lapse huvides. Igal riigil tuleb valida sobiv supervisiooni- ja toetussüsteem. Peamine on see, et süsteem tagaks lapse arengu. Seadusega määratud supervisiooni ei rakendata, kui hooldusvanemateks on lapse lähedased sugulased.

• Kui vähegi võimalik, tuleks säilitada lapse ja tema bioloogilise pere suhted. Kontakti tuleb vältida, kui see kahjustaks lapse huve. Suhete puudumine lapse ja tema bioloogilise pere vahel on tähtis faktor, mida tuleb arvestada lapse naasmisel koju.
• Vanematel on õigus informatsioonile, mis puudutab nende järeltulija käekäiku (näiteks tervis, õpitulemused).
• Lapse ja hoolduspere suhete kohta peale hoolduslepingu lõppemist Ministrite Nõukogu otseseid soovitusi ei anna. Siiski mainitakse, et teatud juhtudel oleks hea, kui laps säilitaks suhted oma endise hooldusperega.
• Kui vähegi võimalik, tuleb hooldusvanematele anda võimalus avaldada oma arvamust enne lapse isikut puudutava tähtsa otsuse langetamist.
• Ministrite Nõukogu ei määratle, kes peab vastutama hooldusperede majandusliku toetamise eest. Seda otsustab iga riik ise.
• Enne, kui langetatakse otsus vanemliku vastutuse ülekandmise või perehoolduse rakendamise kohta, tuleb kuulata ja arvestada bioloogiliste vanemate, hoolduspere ja võimaluse korral lapse soove. Igal juhul tuleb esikohale seada lapse huvid. Otsuste tegemisel tuleb vältida asjatuid viivitusi.

5. UURIMISPROBLEEMI ASETUS JA METOODIKA

Igal lapsel on õigus kasvada perekonnas, olla vanemate poolt hoolitsetud ja kaitstud. Samas on lapsevanemal õigus ja kohustus oma järeltulijat kasvatada, tema eest hoolitseda, tema huve kaitsta. Kahjuks on aga emasid-isasid, kes oma kohustusi ei täida ning kes on oma lapse hooletusse jätnud. Juhul, kui perekond on võimetu oma probleeme lahendama ning lapse vajadused, nii füüsilised kui psühholoogilised, täitmata jäätakse, tuleb ühiskonnal vahele astuda.

Lastekaitsetöötajate sekkumine toob sageli kaasa lapse eraldamise perekonnast. Loomulikult oleks parim lahendus, kui abi suudetaks osutada ilma perekonda lõhkumata. Kahjuks ei ole see alati võimalik. Kui koju jäämine on lapsele ohtlik, tuleb ta ajutiselt või jäävalt bioloogilistest vanematest lahutada ning asendushooldusele paigutada. Paljude laste jaoks on parimaks asendushoolduse vormiks hoolduspere.

Tihtipeale on hoolduspere vajav laps kogenud nii füüsilist kui psühholoogilist vägivalda, ta ei ole kogenud kiindumust, lähedust. Kasulaps võtab hooldusperre kaasa kõik oma hingehaavad, kõik oma mured. Kõik need asjaolud mõjutavad lapse käitumist hooldusperes. Sageli ei ole hooldusvanematel teadmisi ja oskusi, kuidas probleemse käitumisega last kasvatada. Seepärast tekib hooldusvanematel pahatihti kasulapse hooldamisel raskusi. Probleemidest üle saamiseks vajavad hooldusvanemad võimalust nõu küsida, saada tuge spetsialistidelt.

Hooldusperede toetamine ei ole aga Eestis veel välja kujunenud. Kogu perekonnas hooldamise teenus on Eestis veel lapsekingades ning vajab palju muudatusi ning parandusi. Sellest tulenevalt on minu uurimistöö eesmärgiks välja selgitada, milliseid ettepanekuid teevad hooldusvanemad lapse perekonnas hooldamise edendamiseks. Sellest lähtuvalt tahan leida vastused küsimustele:

• milliseid muutusi tuleks hooldusvanemate arvates perehooldusteenuse korraldamisel sisse viia;
• mida peaks sisaldama hooldusperede toetamine.
  

Et välja selgitada, kuidas hooldusvanemaid tuleks toetada, on vaja uurida, milliseid raskusi hooldusperedes üldse esineb. Lähtuvalt eesmärgist ja püstitatud küsimustest seadsin endale järgmised ülesanded:

• välja selgitada, millised probleemid esinesid kasulaste ja hooldusvanemate kohanemisel;
• uurida, milliseid raskusi on kasulaste kasvatamisel ilmnenud;
• välja selgitada, mida arvavad hooldusvanemad praegustest abi saamise võimalustest;
• välja selgitada, milline peaks olema hooldusperede ettevalmistus ning hilisem toetamine;
• uurida, milliseid ettepanekuid teevad hooldusvanemad perekonnas hooldamise teenuse parandamiseks.

Käesolev uurimistöö on oma olemuselt kvalitatiivne. Uurimuse teostamiseks viisin ajavahemikus 15.01.-26.03.2001 läbi teemaintervjuu (vt. Lisa 1) kümne hooldusvanemaga Läänemaal ja Tallinnas. Hooldusvanema intervjueerimine võttis aega keskmiselt ühe tunni. Intervjuu läbiviimiskoha valisin vastavalt hooldusvanemate soovidele. Nii toimusid intervjuud hooldusvanemate kodudes, töökohtades ning kohvikus. Intervjuud salvestasin esmalt helilindile, millelt hiljem informatsiooni paberile kirjutasin.

Intervjuu oli jagatud järgmisteks valdkondadeks:

• taustinformatsioon;
• kohanemine;
• probleemid;
• perekonnas hooldamise ettevalmistus;
• abi saamise võimalused, suhted ametnikega;
• ootused ja ettepanekud.

Hooldusvanemate intervjuud on ära toodud lisas 2.

6. UURIMISTULEMUSTE ANALÜÜS JA ARUTELU

6.1. Uurimistulemuste analüüs

Taust
Täpsemalt võib hooldusperede taustast lugeda hooldusvanemate inervjuudest (lisa 2). Siinkohal toon valikuliselt ära hooldusperede taustandmed, mis uurimistulemuste analüüsis olulist rolli omavad.

Viies hooldusperes (2, 3, 4, 5, 6) on rohkem kui üks kasulaps. 6., 7. ja 10. vastajal on kasulapsega sugulussidemed. 1. vastaja kasulaps ja 6. vastaja üks kasulastest on vaimse puudega. 2. vastaja on ametilt sotisaaltöötaja. Temal on kasulapsed olnud kahel korral, kuid hetkel kasulapsi ei ole. Mõlemal korral läksid kasulapsed tagasi bioloogilisse perekonda. Ka 5. vastaja hoolduspereleping on tänaseks lõppenud. Kasulapsed paigutati peale viit aastat hooldusperes viibimist lastekodusse. 4. ja 8. vastaja kasulapsed tulid hooldusperre lastekodust. Kümnest hooldusvanemast vaid ühe (1) eesmärgiks on leida kasulaspe bioloogiline ema, et laps saaks tagasi koju minna.

Kohanemine
Kõige suuremad probleemid kohanemisel olid 5. vastaja peres. Tekib aga küsimus, kas ilmnenud raskusi kohanemisprobleemideks nimetada, sest need kestsid kogu kasulaste hooldusperes viibitud aja. Seepärast käsitlen tekkinud raskusi järgmises vastuste blokis.

Vastajate 1, 9 peres tekitas kasulapse perre tulek kohanemisraskusi oma pere lastel, uut pereliiget oli neil raske omaks võtta. 1. vastaja laps pole kasuvennaga senini päriselt leppinud. 9. vastaja laps aga sai aga oma võõristavast suhtumisest peagi üle. 7. vastaja peres kohanesid just lapsed uue olukorraga kiiremini, sest neil polnud eelarvamusi.

3.vastaja kasulapsed olid perre tulles tagasihoidlikud ja kinnised, oma muredest ei räägitud kellelegi. Kasulaste jaoks oli harjumatu, et keegi nende tegemiste vastu huvi tunneb, nende pärast muretseb. Alguses olid kasulapsed väga ettevaatlikud, et nad oma käitumises vigu ei teeks. Äärmise ettevaatlikkuse põhjuseks oli kartus, et neid saadetakse tagasi bioloogilise ema juurde. Õnneks hakkasid lapsed hoolduspere liikmeid üsna kiiresti usaldama.

Ka 9. vastaja kasulapse jaoks oli harjumatu, et keegi tema pärast muret tunneb, temaga arvestab. Laps ei teadnud, mis tähendab olla pereliige. Ta oli harjunud tegema, mida tahtis, tulema, millal soovis. Tasapisi aga sai kasulapsele selgeks, et tema vastu tuntakse huvi, temast hoolitakse ning ta õppis teistega arvestama.

2. vastaja enda peres kohanemisraskusi pole olnud, kuid hooldusvanema arvates põhjustavad kohanemisel probleeme eelkõige vanemate ootused. Kui kasulapse käitumine ei vasta hooldusvanematel välja kujunenud ootustele, tekivadki konfliktid.

7. vastaja arvab, et päriselt ei kohane kasulaps iialgi. Laps kasutab sageli mõisteid "meie" ja "teie". Oli tal ju palju aastaid oma perekond ning tal on raske harjuda, et nüüd on hooldusperes tema kodu.

Kasulapse klammerdumist hooldusvanema külge mainisid vastajad 1, 7 ja 8. 7. vastajal oli raske harjuda, et laps tal kogu aeg järgi kõndis, ootas, et temaga tegeldaks. Hooldusvanem võrdleb ennast õlekõrrega, millest kasulaps kinni haaras. Vastaja nägi, kui oluline on lapse jaoks ema reaalne olemasolu, isegi siis, kui viimane riidleb. Kõigis kolmes peres on kasulaps tänaseni hooldusvanematest emotsionaalselt sõltuv: lapsed tahavad igale asjale hooldusvanema kinnitust.

Lastekodumalli olemasolu raskendas kasulaste kohanemist 4. vastaja peres. Lastel ei olnud mingit perekogemust, neil oli raske mõista, mida tähendab oma perekond. Lastel tuli harjuda uute raamidega. Hooldusvanema sõnul tekkisid kohanemisel probleemid sageli pisiasjadest, millele ei osanud tähelepanu pöörata. Lapsed ei mõistnud asjade väärtust. Alguses, kui kasulapsed perre tulid, võtsid nad hooldusvanemate teadmata nende raha. Kasulapsed lihtsalt ei mõistnud, et raha tuleb teenida, sest lastekodus võeti kõik laost, kõik oli "meie". Kohanemist raskendas ka see, et kasulapsed tulid perre kahekesi. Vastaja arvab, et üksik laps oleks kiiremini kohanenud.

Kohanemisperiood tuli läbi teha ka hooldusvanematel endal. 5. vastaja ütles, et tema kohanemine seisnes pidevas avastamises, paljudes üllatustes. Kasulaste kasvatamine kujunes hoopis teistsuguseks, kui hooldusvanem ette oli kujutanud. Vastaja ei osanud tekkinud probleeme ette näha, sest arvas, et kasulastel on hea meel omale kodu ja vanemad saada. Tegelikkus oli aga kujutlustest hoopis erinev.

Ka 8. vastaja kirjeldab kohanemisperioodi kui pidevat avastamist ja nuputamist selle üle, mida üks või teine kasulapse teguviis tähendada võiks. Kohanemine oleks olnud märksa kergem, kui lastekodutöötajad lapse harjumuste kohta rohkem informatsiooni oleks jaganud. 7. vastaja kohanemine seisnes aga selles, et alguses tegi hooldusvanem lastel vahet: kasulapse puhul ärritus vastaja palju kiiremini.

Hooldusvanema enda kohanemine on 4. vastaja arvates kergem, sest täiskasvanu läheneb probleemidele mõistusega. Vastaja suhtus kasulastesse kui oma pereliikmetesse, mitte kui võõrastesse ning seepärast leiti probleemidele lahendused. 9. vastaja jaoks oli aga alguses raske kasulast samamoodi armastada kui oma lapsi.

Kõigi jaoks oli kohanemine raske 6. vastaja perekonnas. Kõige raskem oli muidugi kasulastel, kelle jaoks oli nii palju uut: uus linn, kool, kodu, pere. Kasulastel tuli harjuda hoolduspere kommete ja tavadega, mis sageli puudutasid pisiasju. Raske oli aga kõigil pereliikmetel, sest hiljuti oli kolitud uude majja, mis vajas põhjalikku remonti. Alguses tuli kõigil ühes toas elada. Pingeid tekitas suur rahapuudus, mille tõttu kannatas ka toidulaud: isegi leiba oli jaopärast. Raske majandusliku olukorra tõttu ei saanud lastele uusi rõivaid osta. Koolis tuli käia vanamoodsate riietega, mistõttu hakati kasulapsi norima. Poiss hakkas koolist puuduma. Õnneks saadi aga sellest probleemist üheskoos üsna peagi üle.

Majanduslikku abi oleksid peale kasulaste perre tulemist vajanud vastajad 3 ja 6. Psühholoogilist tuge vajasid ja leidsid vastajad 6 ja 7. Viimasel oli võimalus paar korda hooldusvanematele ja kasulastele korraldatud üritustest osa võtta. Nendest kooskäimistest oli hooldusvanemale palju abi. 6. vastaja sai aga psühholoogilist tuge sõpradelt ja pedagoogidest kolleegidelt. Hooldusvanem arvab, et kellel pole lähedasi, kellega rääkida ja probleeme arutada, on kindlasti väga raske.

Vastaja 4 arvab, et psühholoogiline nõustamine kohanemisprobleemide puhul ei aita. Hooldusvanem küsis vajadusel nõu kasulaste endiselt lastekodu kasvatajalt. Samuti peeti nõu ja arutati probleeme abikaasaga. 5. vastaja arvab aga, et ükski kõrvaline isik ei saa pereprobleemide lahendamisel aidata.

Kasulapse ja enda kohanemise kohta tegid hooldusvanemad järgmiseid tähelepanekuid:

• hoolduspere lastel oli kasulastega raske harjuda;
• kasulapsed olid alguses kinnised ja tagasihoidlikud;
• kasulastel oli raske harjuda, et keegi nende tegemiste vastu huvi tunneb, nende pärast muretseb;
• probleemid tekivad sageli sellest, et hooldusvanematel on kasulaste käitumise suhtes ootused ning pahatihti need ei täitu;
• kasulaps ei kohane kunagi täielikult, bioloogiline pere jääb ikka "meieks" ja hoolduspere "teieks"
• kasulapsed klammerdusid hooldusvanemate külge;
• lastekodust tulnud lapsed ei saa aru "privaatsuse" mõistest ning nad ei mõista asjade väärtust;
• kohanemist raskendasid majanduslikud probleemid;
• kohanemisperioodil oleksid hooldusvanemad vajanud majanduslikku abi ja psühholoogilist tuge;
• hooldusvanemate kohanemine seisnes pidevas avastamises.

Hooldusvanemate intervjuude põhjal selgus, et kasulaste kohanemist mõjutas lastekodumalli olemasolu ning perekogemuse puudumine. Hooldusperre tulemine oli kasulastele raske, sest nende jaoks oli ju nii palju uut. Hooldusvanemate enda kohanemine seisnes pidevas avastamises.

Probleemid
Majanduslik olukord teeb muret kolmele vastajale (1, 3, 10). Raha puuduse tõttu ei saa 1. vastaja osta lapsele tervislikku toitu, vitamiine ning panna teda ringidesse, mille tegevus last arendaks. Näiteks oleks kasulapsele ujumine väga vajalik, kuid hooldusperel pole selleks ressursse. Ka 3. vastajal on raske oma kasulapsel huviringides osalemist võimaldada. Kõige rohkem teeb aga hooldusvanemale muret see, et rahapuuduse tõttu võib katkeda kasulapse haridustee. See küsimus on päevakorda tõusnud sellepärast, et kasulaps saab peagi 18-aastaseks ning peale seda enam riiklikku hooldusperetoetust ei maksta.

Rahapuudus sai 10. vastajale probleemiks peale pensionile jäämist. Kõige rohkem kannatab söögilaud. Vastaja on mures, et laps ei õpigi tervisklikult toituma, kuna praegu pole see võimalik. Raske majanduslik olukord mõjub vastaja sõnul ka psühholoogiale, sest pidev raha lugemine tekitab pingeid, masendust.

Pooled vastajad (4, 5, 7, 8, 9) on riigipoolse rahalise toetusega rahul. 8. vastaja sõnul oleneb toetussummaga rahulolu sellest, mis põhjusel hooldusvanemaks hakati. Kui kasulaps võeti oma pere liikmeks, siis ollakse rahul ükskõik kui väikse toetusega. Kui aga laps võetigi majanduslikel kaalutlustel, siis tahetakse muidugi suuremat toetussummat.

1. vastaja kasulapsel on palju käitumishäireid. Laps teeb sageli pahandust selleks, et olla tähelepanu keskpunktis. Palju raskusi tekitab see, et kasulaps ei oska teistega arvestada. Kasulapse probleemset käitumist põhjustab kaasasündinud ajukahjustus. Kasulapse vaimse alaarengu tõttu tuleb hooldusvanemal topelt mõelda, ka kasulapse eest. See on vastaja sõnul väga väsitav, vaimselt koormav. Hooldusvanemal on raske harjuda sellega, et kasulapsel on hoopis teistsugused iseloomuomadused kui oma pere liikmetel. Loomulikult ei ole pereliikmed ühesuguse karakteriga, kuid kasulapse teatud erinevused häirivad teisi hoolduspere liikmeid.

Vaimupuudega kasulapsega on olnud raskusi ka 6. vastaja peres. Hooldusvanema sõnul ei oska ta sageli puudega kasulapse maailma sisse elda, mõelda nagu tema. Vaimupuudega lapse kasvatamine nõuab palju vaeva.

8. vastaja kasulapsega hakkavad raskused ilmnema nüüd, kus ta on suurem. Viimasel ajal on kasulaps hakanud oma "mina" peale suruma, end kõige tähtsamaks pidama. Probleemidest rääkides tunnistab hooldusvanem, et kasulast on üsna palju hellitatud. Vastajale endale teeb muret küsimus, kuidas lapsele tema bioloogilisest emast rääkida. Hooldusvanem arvab, et see teema võib haiget teha nii lapsele kui talle endale. Suhtub ju vastaja kasulapsessse kui oma tütresse.

5. vastaja peres tekitas probleeme kasulaste pidev hooldusvanemate vastu sõdimine. Kasulapsed nõudsid alati midagi muud, kui hooldusvanemad pakkusid, lapsed ei olnud kunagi rahul. Vastaja sõnul "kruttisid" lapsed pidevalt pinget üles, sihilikult hooldusvanemat ärritades. Kasulapsed ei osanud teistega arvestada, nad ei olnud harjunud distsipliiniga, nad olid väga armukadedad. Probleemiks oli ka varastamine ja valetamine. Vastaja arvab, et mitmete probleemide põhjuseks võis olla asjaolu, et lapsed olid ilma jäänud varasest kiindumussuhtest, mis loob lapsele valmiduse hiljem lähedast suhet omada.

2. vastaja peres tekitas kasulaste perre tulemine konkurentsi tähelepanu pärast, seda nii hooldusvanemate bioloogiliste laste ja kasulaste vahel kui ka viimastel isekeskis. Probleeme tekitas kasulaste tulek hoopis teistsugusest keskkonnast. Lapsed ei osanud teha vahet heal ja kurjal, neil olid teised kriteeriumid. Kasulastel ei olnud teotahet, sihti, mille poole püüelda, nad ei mõelnud tulevikule. Raskusi tõi kaasa seegi, et kasulapsed ei olnud harjunud koristama, end pesema, kooli asju kokku panema. Kõike seda tuli neile õpetada.

Koolis on püsimatusega probleeme 9. vastaja kasulapsel. Ka kodus oli enne kasulapse tulekut palju vaiksem. Hooldusvanema sõnul on kasulapsel lihtsalt palju rohkem energiat, sest ta on vene rahvusest. Erilisi raskusi ei ole aga kasulapse kasvatamisel ilmnenud. Küll aga kardab vastaja probleeme seoses alkoholi ja narkootikumidega. Muret põhjustab eelkõige hirm, et bioloogilise ema alkoholilembus kandub pojale edasi.

10. vastaja ütles, et tema kasulapsega on ette tulnud pisiprobleeme nagu igas peres. Hooldusvanema sõnul on ta ise vanem ja targem ning kasvatab kasulast teisiti kui oma tütreid. Nüüd oskab vastaja nii füüsilisele kui emotsionaalsele lähedusele rohkem tähelepanu pöörata. Hooldusvanemal on kasulapsega usalduslik ja avatud suhe ning seetõttu omavahel pingeid ei ole. Küll aga on kasulapsel hirm, et keegi saab teada, et tal vanemaid ei ole.

Neli vastajat (1, 4, 5, 6) tunnistavad, et nad ei osanud tekkinud probleeme ette näha. Üks hooldusvanem (6) ütles, et enne kasulaste perre tulemist küll mõeldi võimalikele raskustele, kuid ilmnesid hoopis teised probleemid. 5. vastaja nimetab end sinisilmseks, sest arvas et kasulastel on hea meel endale kodu saada ning ootas neilt ka vastavat käitumist. 2. vastaja sõnul oskas ta ise raskusi ette näha, sest on ise sotsiaaltöötaja. Seega on ta võimalike probleemide ja lahendusviisidega tuttav. Siiski tunnistab vastaja, et vahel on raske teooriat praktikasse rakendada. Üldiselt arvab vastaja, et inimesed, kes võtavad oma perre kasulapse, ei oska võimalikke raskusi ette näha.

Seoses kasulapse kasvatamisega on hooldusperedes ilmnenud järgmised probleemid:

• majanduslikud raskused;
• kasulaste probleemne käitumine, hooldusvanemate vastu sõdimine (pidev vastuhakk);
• hooldusvanematel on raske vaimupuudega lapsi mõista;
• muret teeb ebakindlus suhetes kasulapse bioloogilise perega;
• kasulapsed ei oska heal ja kurjal vahet teha, neil on teistsugused väärtushinnangud;
• kasulapsed ei oska teistega arvestada;
• probleemid pisisasjadega (harjumine hooldusperes väljakujunenud tavadega);

Kasulastega seotud raskusi põhjendavad mõned vastajad kasulapse tulekuga teisest keskonnast. Eriti raske on pereeluga harjuda lastekodust pärit ning vanemate poolt hooletusse jäätud lastel. Tihtipeale tekkisidki arusaamatused pisiasjadest, hooldusperes väljakujunenud tavadest, millega kasulastel harjuda tuli. Kasulaste probleemse käitumise põhjustena toodi välja ka ilmajäämine varajasest kiindumussuhtest ning lapse vaimne puue. Mõnes hooldusperes esines ka majanduslikke probleeme. Rahapuuduse tõttu ei saa hooldusvanemad kasulastele lubada tervislikkku toitu ning last arendavatest ringidest osavõtmist.

Perekonnas hooldamise ettevalmistus
Enne kasulapse perre tulekut ei läbinud spetsiaalset hooldusperekoolitust ükski vastanutest. 1. vastaja sõnul seisnes kogu ettevalmistus selles, et ametnikud käisid kontrollimas, kas lapsel oma voodi on. Kolm vastajat (2, 3, 6) arvasid, et neil oli hooldusvanema rolliks piisav ettevalmistus: 2. vastajal on sotsiaaltöötaja, 3. vastajal pedagoogi haridus. 6. vastaja arvates on piisavaks ettevalmistuseks see, et ta on oma üheksa last üles kasvatanud. 2. vastaja on isegi hooldusvanemate koolituse korraldamiseks projekti koostanud, kuid seda ei rahastatud.

Spetsiaalse koolituse vajalikkuses kahtlesid vastajad 4 ja 5. Nad mõlemad arvasid, et kuna kõik lapsed on erinevad, ei ole võimalik hooldusvanematele ühtset ettevalmistust anda. Keegi ju ei oska öelda, millised probleemid ühe või teise kasulapsega ilmneda võivad. Kui aga koolitus siiski korraldataks, tuleks 1., 4. ja 5. vastaja arvates seal rääkida võimalikest probleemidest, mis kasulapse kasvatamisel ilmneda võivad. Seda teemat tuleks käsitleda sellepärtast, et hooldusvanemad ise ei oska raskusi ette näha. Võimalikest probleemidest rääkimine on vajalik ka sellepärast, et see paneks inimesed mõtlema, kas nad ikka on kasulapse kasvatamiseks valmis.

Kaheksa vastajat (v.a. 4, 5) peavad spetsiaalset hoolduspere ettevalmistust väga vajalikuks. Hooldusvanem (2), kes on ise sotsiaaltöötaja, on kindel, et kasulapse kasvatamiseks on vaja eriteadmisi. Koolitust oleks vaja ka selleks, et hooldusvanemad mõistaksid, et inimesed on erinevad ning ei seaks liiga kõrgeid ootuseid. Vastaja arvab ka, et kui korraldataks pidevalt spetsiaalset hooldusvanemate koolitust, oleks rohkem inimesi, kes julgeksid kasulapse oma perre võtta. Vastajad 2, 3 ja 10 arvavad, et eriti suurt tähelepanu tuleks pöörata selliste perede ettevalmistusele, kus vanematel omal lapsi ei ole. 6. vastaja peab koolitust eriti tähtsaks juhul, kui perre võetakse erivajadusega kasulaps. 1. vastaja arvates peaks hooldusvanemaid ettevalmistama ka selliseks juhuks, kui hiljem selgub, et kasulaps on puudega.

6., 7. ja 9. vastaja rõhutasid, et koolitusel tuleks kindlasti rääkida sellest, kuidas last paremini mõista. Hooldusvanematele on vaja selgitada, et kasulapse tundeelu on meie omast erinev: kasulaps on haavatavam (9). 7. vastaja arvates tuleks hooldusvamaid ettevamistades käsitleda üldse suhtlemist ja teiste inimeste mõistmist. Koolitus võiks sisaldada grupitööd.

Psühholoogia käsitlemist koolitusel peavad vajalikuks vastajad 2, 6 ja 7. Lisaks sellele võiks rääkida ka pedagoogilistest nõksudest (6). Lapse arengut peaks hooldusvanemaid ettevamistades käsitlema 1. ja 2. vastaja arvates. Viimane peab oluliseks, et koolitusel pöörataks tähelepanu ka sellele, kuidas asotsiaalsetest peredest pärit lapsi, kes pole lasteaias käinud ning kel pole esimesse klassi minekuks vajalikke algteadmisi, kooliks ette valmistada.

Meditsiinist, täpsemalt laste haigusest tuleks koolitusel rääkida 2. ja 3. vastaja arvates. Äärmiselt oluliseks peavad nad ka majandusliku toimetuleku ja pere eelarve koostamise käsitlemist. Hoolduspere koolitusel tuleks käsitleda ka juriidlist asjaajamist, seadusandlust (2, 6, 8).

1. vastaja peab oluliseks, et koolitusel jagataks hooldusvanemate jaoks vajalikku informatsiooni (näiteks, milliseid erinevaid haridusasutusi Eestis on). Nii 1., 6. kui ka 8. vastaja arvates tuleks juba hooldusvanemaid ettevamistades rääkida sellest, kuhu probleemide tekkimisel pöörduda, kust vajadusel abi küsida. Hooldusvanem (1) ütleb, et kui abi pole pakutud, siis ei osata seda ise kuskilt otsida. Oleks hea, kui abi võimaluste kohta koostataks spetsiaalne voldik (6).

Oluline on perehoolduse ettevalmistus tervikuna, mitte ainult vanemate koolitus (7, 8, 10). Last ei tohi ühtegi perre paigutada kergekäeliselt. Seda sammu tuleb hoolikalt kaaluda, välja selgitada, kas hooldusvanemad on ikka kasulapse kasvatamiseks sobivad. Inimesega, kes ei ole kasulapse võtmises päris kindel, ei tohiks hooldusperelepingut sõlmida (7). Perehoolduse hoolikam ettevalmistus aitaks vastajate (7, 10) arvates vältida lapse nii-öelda solgutamist ühest kohast teise ning sellest tulenevaid järjekordseid kannatusi.

7. vastaja arvates tuleb perehooldust ettevalmistades tähelepanu pöörata ka praktilistele asjadele. Hooldusvanem toob näiteks eluruumi, mille tingimused peavad kasulapse perre tulemiseks sobima.

Perekonnas hooldamise ettevalmistuse kohta olid hooldusvanemate arvamused järgmised:

• ükski vastaja pole läbinud spetsiaalset hooldusperekoolitust;
• koolitust peetakse vajalikuks, sest hooldusvanemad vajavad eriteadmisi;
• koolitusel tuleb rääkida võimalikest probleemidest, psühholoogiast, meditsiinist, juriidilisest asjaajamisest, seadusandlusest, pedagoogilistest nõksudest, lapse kooliks ettevalmistamisest;
• koolitusel tuleks teha grupitööd, jagada hooldusvanemate jaoks olulist informatsiooni;
• teavet, kuhu abi vajadusel pöörduda, tuleb jagada juba hoolduavanemaid ettevalmistades;
• hooldusperede valimine ja ettevalmistus peaks olema hoolikam ja põhjalikum.

Niisiis pidasid vastajad perekonnas hooldamise ettevalmistust vajalikuks, kuid spetsiaalset koolitust polnud läbinud ükski hooldusvanem.

Abi saamise võimalused, suhted ametnikega
Tihtipeale on ametnike suhtumine ebameeldiv, klientidega ollakse ebaviisakad (10). Probleeme põhjustab ka see, et ametnikud ei usalda kliente (6). Ka 1. ja 4. vastaja sõnul ei usu sageli sotsiaaltöötajad ja lastega tegelevad spetsialistid hooldusvanemat, sest ametnikud ise ei ole sarnases situatsioonis olnud. Enamasti ongi nii, et need, kes seadusi teevad, ei ole tegeliku eluga kursis (4).

Lastega tegelevate spetsialistedega on ebameeldivaid kogemusi ka 8. vastajal. Nimelt peitsid lastekodutöötajad mingil põhjusel ära lapse, kes pidi vastaja perre minema. Hooldusvanematele öeldi, et last pole enam lastekodus. Tänu projekti esindajale, kes perehooldust korraldas, tuli pettus päevalgele. Selle vahejuhtumi tõttu kannatas aga laps, sest hooldusperre paigutamine venis ning tüdruk pidi kauemaks lastekodusse jääma. Vastaja soovib, et selliseid ebameeldivusi varjataks hooldusavanemate ja lapse eest.

1. ja 6. vastaja tõstavad esile probleemid asjaajamisega. Kahjuks tuleb ette juhuseid, kus spetsialist ei ole oma töövaldkonnas kompetentne (10). 9. vastaja pidi perehoolduse vormistamiseks pöörduma Tallinna lastekaitsetöötajate poole, sest kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad ei osanud antud toimingut teostada. Sageli põhjustab raskusi ametnike omavahelise koostöö puudumine (1, 6). Nad ei ole üksteise tegemistega kursis, igaüks ajab justkui oma rida. Üks ametnik ütleb üht, teine teist ning nii jooksutataksegi klienti edasi-tagasi. Seepärast võtab asjaajamine kohutavalt palju aega ja energiat.

Ametnikele ja spetsialistidele tehti etteheiteid seoses kasulapsesse puutva informatsiooni jagamisega. 3., 7. ja 10. vastaja kasulapse kohta mingit täiendavat teavet ei vajanud, sest lapsi tunti juba varem. Kuus hooldusvanemat (1, 4, 5, 6, 8, 9) aga ütlesid, et kasulapse kohta anti liiga vähe vajalikku teavet. Ametnikke ei süüdista 4., 5., ja 9. vastaja, sest nad ise ei küsinud ega uurinud. 8. vastaja arvates oleks aga võinud lastekodutöötajad hooldusvanemale rääkida, kuidas nemad last hooldanud ja kasvatanud olid. Lapse harjumuste tundmine oleks kergendanud kohanemist. 6. vastaja, kelle kasulapsel on vaimne puue, arvates oleks tulnud talle teatada kasulapse diagnoos. Kuna ametnikelt on hooldusvanemad kasulaste kohta vähe informatsiooni saanud, on käidud vestlemas lapse sugulaste ja lähedastega (1, 8, 9).

Hooldusvanem (2), kes on ise sotsiaaltöötaja, rääkis informatsiooni jagamisest ametniku seisukohast. Ta ütles, et teabe andmisel tuleb mõelda ka sellele, et hooldusvanem ikkagi võtaks kasulapse oma perre.

2., 3., 6. vastaja arvavad, et hooldusvanemad, kes abi vajavad, pöörduvad esmalt sotsiaaltöötaja poole. Viimane aitab võimalusel ise või suunab abivajajad edasi. 1. vastaja arvates on aga sageli probleemiks see, et inimesed ei tea, millised ülesanded sotsiaaltöötajal üldse on. Nii ei teata, milliste küsimustega tema juurde minna võib.

Hooldusvanemate ja sotsiaaltöötajate suhtlemine on sageli ühepoolne (1, 3, 6). Hooldusvanemad esitavad toetuse kasutamise kohta aruande ning kui vaja, küsivad abi. 3. vastaja ütles, et sotisaaltöötaja poolne initsiatiiv puudub, koostööd eriti ei tehta. Hooldusvanema arvates võiks ametinkud ka ise rohkem huvi tunda. Suuri etteheiteid vastajatel oma piirkonna sotsiaaltöötajatele siiski ei ole. 4. vastaja ütles, et kui kasulapsed on võetud oma pere liikmeks, siis polegi sotsiaaltöötaja sekkumist vaja.

Negatiivsed kogemused sotsiaaltöötajate tegemistega seoses on aga 5. vastajal. Sotsiaaltöötajad esitasid hooldusvanema suhtes alusetuid süüdistusi nende paikapidavust konrollimata. Kui vastaja läks hooldusperelepingut lõpetama, siis ei tundnud keegi huvi, milles probleem on, ei uuritud, kas olukorda saaks kuidagi muuta. Hooldusvanema arvates oleksid võinud sotsiaaltöötajad kolleegidega nõu pidada ja asja aruatada.
Vastajate (1, 2, 10) arvates tuleb vajadusel ise aktiivne olla ja abi otsida. 1. vastaja on abi saanud psühhiaatrilt, kes on hooldusvanema pannud mõtlema asjade peale, millele ise ei tule. 5. vastaja käis enne hooldusperelepingu katkestamist psühholoogi juures. Spetsialist küll selgitas kasulaste probleemse käitumise võimalikke põhjuseid, kuid saadud teadmised ei aidanud hooldusvanemat. Tema oli teinud kõik, mis tema võimuses, ta ei teadnud, mida saaks olukorra parandamiseks teisiti teha.

Abi saamiseks ei peagi alati spetsialistide poole pöörduma. Hooldusvanemad leiavad tuge ka kirikust (7) ning kollegidega vestlemisest (6). 8. vastaja aga küsib vajadusel nõu projekti esindajalt, kelle kaudu kasulaps perre tuli. Niisiis saavad hooldusvanemad tuge erinevatelt inimestelt. 7. vastaja arvates on oluline teadmine, et sind aidatakse, kui sa seda vajad.

Paljud inimesed ei tea, kuhu abi saamiseks pöörduda. Probleeme tekitab ka see, et paljud inimesed ei ole harjunud ise abi otsima, endast märku andma (3). Mõned inimesed aga ei julge ametnikelt abi küsida (7). 3. vastaja arvates häbenevad inimesed abi küsida. Kellele siis meeldib näidata, et ta ise hakkama ei saa? Selleks, et märgata neid, kes ise abi ei julge küsida, peaks sotsiaaltöötajad ise inimeste vastu rohkem huvi tundma (3).

Olulisemad uurimistulemused antud valdkonnas olid:

• ametnikud on sageli klientidega ebaviisakad, kliente ei usuta;
• kõik ametnikud ei ole kompetentsed, ei oska oma tööd teha;
• ametnikud ei tee omavahel koostööd;
• ametnikud ei tee hooldusvanematega koostööd;
• sotsiaaltöötajad peaksid hooldusperede vastu rohkem huvi tundma, tunnustama;
• abi vajadusel pöördutakse esmalt sotsiaaltöötaja juurde, kes aitab ise või suunab edasi;
• inimesed ei tea, mis on sotsiaaltöötaja ülesanded, seega ei teata, mis küsimustega tema poole pöörduda, mida temalt oodata;
• sageli saadakse abi lähedastelt;
• hooldusvanemaid tuleb teavitada, kust vajadusel abi küsida;
• ametnikud ei jaga hooldusvanematele nende perre paigutatava lapse kohta piisavalt informatsiooni.

Jätkub - Ootused ja ettepanekud