Ootused ja ettepanekud

Kolme vastaja (2, 8, 10) arvates on vale see, et perehooldust ei vormistata ning toetust ei maksta lapse hooldajale, kellel on lapse suhtes ülalpidamiskohustus. Kõige sagedamini puudutab see probleem vanavanemaid. On ju pensionäride majanduslik olukord niikuinii raske, kuidas suudavad nad veel lapselast ülal pidada (8)? Niisiis tuleks edaspidi hakata hooldusperelepingut sõlmima ka hooldust vajava lapse suhtes ülalpidamiskohutust omavate inimestega.

Hooldusvanematel peab olema võimalik saada juriidilist nõuannet (2). Võimalust saada psühholoogilist nõustamist peavad vajalikuks 2., 6., 7., 8. ja 10. vastaja. Eriti oluline on konsultatsiooni saamise võimalus vahetult peale seda, kui kasulaps perre tuleb (2). Psühholoog kuulaks hooldusvanema ära, annaks probleemi kohta erapooletu arvamuse, aitaks olukorda analüüsida. 2. vastaja arvates peaks igas maakonnas vastu võtma nõustaja, kelle teenused oleksid hooldusvanematele tasuta. Nõustaja ja sotsiaaltöötaja ei tohiks olla ühes isikus, sest hooldusvanemal on oma raskustest võõrale mugavam rääkida. Sotsiaaltöötaja käsutuses peaks olema informatsioon, kuhu abi vajav hooldusvanem suunata. Peaks olema palju erinevaid võimalusi, et hooldusvanemad saaksid just sellist abi, mida nad antud hetkel vajavad (2). Sotsiaaltöötaja ülesandeks on niisiis vahendamine, hooldusvanema edasi suunamine (7). Ametnikud peaksid oskama ära tunda ka neid, kes ise abi küsima ei tule (1, 4, 10).

Hooldusvanematele oleks suur abi ka sellest, et neid tunnustataks, nende vastu rohkem huvi tuntaks (6). Hooldusvanematel on vaja teada, et nende töö on vajalik, et nende tegemisi hinnatakse.

Hooldusvanematele tuleks võimaldada puhkust (1, 2, 3,). Vahel on vaja lõõgastuda, kodust eemale saada, et siis taas uue jõuga edasi minna. Hooldusvanemad vajavad puhkust nii omaette kui ka koos lastega. Hooldusvanemate ja kasulaste ühine puhkus aitaks neid omavahel liita, lähedasemaks saada (2).

2. vastaja peab hooldusvanemate toetamist väga oluliseks, sest tema arvates aitaks see vältida perehoolduse katkestusi. Inimesed võivad hakata kahtlema oma võimes olla head hooldusvanemad (6). Inimesed võivad jõuda nii-öelda ummikusse, kust ise väljapääsu ei leita. Kui hooldusvanematel tekib mõte kasulapsest loobuda, on kindlasti vaja kellegagi rääkida (1, 6, 7). 1. vastaja teab oma kogemusest öelda, et kui on mõte kasulapsest loobuda, on psühhiaatrist suur abi. 5. vastaja aga ütles, et tema puhul poleks perehoolduse katkemist keegi suutnud ära hoida. Vastaja arvates tema kasulastele perehooldus lihtsalt ei sobinud.

2. vastaja peab oluliseks, et lapsi saaks perehooldusele paigutada ilma kohtulahendita. Kohtu sekkumisega lõigatakse läbi lapse sidemed bioloogilise perega. Vanematel kaob motivatsioon end parandada ning lapse naasmine koju muutub ebatõenäoliseks. Vastaja arvates peaks olema võimalik vähemalt pooleks aastaks laps ilma kohtulahendita perehooldusele paigutada. Selle aja jooksul tuleks üritada kriisiperel oma elu tasakaalustada, endas selgusele jõuda.

Rohkem oleks vaja tähelepanu pöörata ennetavale tööle, et laps ei vajakski hoolduspere (4, 10). Seega tuleb aktiivsemalt tegeleda bioloogilise perega, neid tuleks ka majanduslikult rohkem toetada (4). Samuti on ennetava töö juures oluline erinevate spetsialistide koostöö (10). Vastaja arvates on sotsiaaltöötajaid liiga vähe, nad ei jõua teha nii palju, kui oleks vaja. Seepärast on äärmiselt oluline, et informatsioon liiguks, et erinevad institutsioonid teeksid tihedat koostööd.

vastaja arvates on veider, et vanem, kellel ei ole lapse toitmiseks raha, peab oma pojast-tütrest loobuma. Seejärel antakse laps hooldusvanematele, kellele makstakse kasulapse kasvatamiseks parajalt kopsakas summa raha. Vastaja meelest tuleks raha mõistlikumalt jaotada. Ta oleks nõus isegi hooldusperetoetuse vähendamisega, kui selle rahaga bioloogilisi vanemaid toetataks. Bioloogilistele vanematele oleks vaja õpetada seda, kuidas olemasoleva rahaga toime tulla. Vastaja sõnul ongi sageli probleem selles, et inimesed ei oska oma sissetulekuid ja väljaminekuid nii planeerida, et raha järgmise palgapäevani jätkuks. Seepärast peaks omavalitsuses olema palgaline töötaja, kes õpetaks kriisiperedele, kuidas eelarvet koostada ning olemasoleva rahaga toime tulla.

Ka peale lapse hooldusperre paigutamist tuleks 4. vastaja arvates bioloogilise perega rohkem tegeleda. Vastaja on arvamusel, et laste huvidega eriti ei arvestata. Ametnikud võtavad lapse hooldusperre paigutamist kui asja kaelast ära saamist. Seepärast jäätakse asi sinnapaika ning keegi ei tegele bioloogiliste vanematega.

Lapse bioloogiliste vanematega tegelemist peab vajalikuks ka 10. vastaja. Samas aga leiab hooldusvanem, et sotsiaaltöötajatel polegi võimalusi bioloogiliste vanemate aitamiseks. Ei ole ju sotsiaaltöötajal võimalusi töötuse leevendamiseks, millest aga sageli järgnev probleemide ahel just alguse saabki. Vastajale teeb muret ka asjaolu, et hooldusperelepingu lõppedes ning koju tagasi minnes satuvad paljud lapsed tagasi samadesse tingimustesse, kust nad tulid. Seepärast tuleb enne lapse koju viimist hoolega kontrollida, kas sealne olukord on ikka paranenud. Vastaja arvates tuleks hooldusperelepinguid sõlmida pikemaks ajaks. Ka toetuste maksmisel tuleb jälgida, et raha ikka lapse vajaduste rahuldamiseks kulutataks.

8. vastaja peab valeks püüdlusi kasulapsi iga hinna eest bioloogiliste vanematega kokku viia. Hooldusvanemat häirib ebakindlus, mida põhjustab bioloogilise ema-isa õigus igal ajal oma last vaatama ning tagasi nõudma tulla. Vastaja on kindel, et kui laps mõistab, et bioloogilised vanemad on ta hüljanud, ei mõju ema-isa külaskäigud lapsele hästi. Bioloogilise perega suhtlemist ei tohiks mingil juhul peale suruda, kindlasti tuleks arvestada lapse soove. Samas peab vastaja vajalikuks, et hooldusvanematega räägitaks sellest, kuidas kasulapsele tema bioloogilisest perest kõneleda.

1. ja 4. vastaja arvates peaks sotsiaalsüsteem olema paindlikum. Hetkel käib kõik nii-öelda ühe malli järgi, toetus on kõigile ühesugune. Inimestele ja olukordadele ei läheneta individuaalselt (4). Vahel võib näiteks kahelapseline pere olla suuremates raskustes kui perekond, kus on kuus järeltulijat. Väär on ka see, et terved ja haiged lapsed saavad sama suurt toetust (1). Puudega lapse puhul on ju kulutused palju suuremad.

Väga konkreetse ettepaneku esitas 8. vastaja. Kuna hooldust vajavad lapsed on sageli viibinud erinevates asutustes, siis ei ole tihtipeale keegi lapse tervisliku seisundiga kursis. Seepärast peaks haiguslugu lapsega alati kaasas olema. On ju hooldusvanematel vaja teada, milliseid haiguseid kasulaps on põdenud, millised kaitsesüste talle on tehtud.

8. vastaja arvates tuleks perehoolduse osas inimesi rohkem teavitada, sellest tuleks rohkem avalikult rääkida. Riik peaks igati püüdlema sinnapoole, et inimesed võtaksid võõra lapse oma perekonda. Peab üritama vältida lapse, kes on jäänud vanemliku hoolitsuseta, sattumist vahelülisse, milleks on mõni asutus. Lisaks inimeste teavitamisele tuleks hooldusperesid ka majanduslikult rohkem toetada. 8. vastaja arvas, et rahalist toetust polekski vaja tõsta. Selle asemel võiks riik võimaldada kasulastel huviringidest ja trennidest osa võtmist. Tihtipeale on kriisiperes, kelle lapsed asendushooldust vajavad, palju õdesid- vendi (2). Selleks, et inimesed suudaksid oma perre võtta mitu kasulast korraga, tuleks hooldusvanemaid kindlasti majanduslikult toetada. Selleks, et inimesed raha saamise eesmärgil hooldusvanemateks ei hakkaks, tuleks rakendada tugevat kontrolli, võib-olla isegi trahve (8). Samuti tuleks hooldusperesid hoolikamalt valida ja ettevalmistada.

Üheksa vastajat peavad vajalikuks hooldusvanemate kokkusaamisi. Vaid 4. vastaja ei pea kokkusaamisi vajalikuks, sest tema arvates ei räägi eestlane oma muredest. Kui hooldusvanemad on võtnud kasulapse, siis peetakse seda oma pere asjaks ning sellisel juhul ei räägita probleemidest võõrastele inimestele. Ka 10. vastaja, kes peab hooldusvanemate kokkusaamisi väga vajalikuks, arvab, et eestlased häbenevad oma muresid ning seepärast nad ei tule kokku, et oma probleeme teistega arutada.

Kaks vastajat (7, 8) on osa võtnud projekti "Meie laps" raames korraldatud hooldusperede kokkusaamistest. 7. vastaja sai antud üritustest palju abi. 8. vastaja aga ütles, et tema selliste kokkusaamiste järele puudust ei tunne. Küll aga on hooldusvanemate kooskäimisi vaja inimestele, kelle perre on tulnud probleemne kasulaps (8).

Hooldusvanemate kokkusaamiste põhisisuks peaks olema kogemuste vahetamine. 2. vastaja arvates on vaja võimalust rääkida võõraste inimestega. Hooldusvanemad saavad omavahel olles arutada asju, millest sotsiaaltöötajatele ei taheta rääkida. Osavõtmine hooldusvanemate kooskämistest annaks ka võimaluse lõõgastuda, kodust eemale pääseda (1, 3). Teiste hooldusvanematega suhtlemine aitaks leida endas uut jõudu, aitaks püstitada uusi sihte (1). 1. vastaja arvates peaks hooldusvanemate kokkusaamistel alati toimuma ka asjalik ja hästi läbimõeldud koolitus. Ka 3., 7., 6. ja 9. vastaja tõid välja, et kooskäimistel võiks osaleda psühholoog. 3. vastaja meelest võiksid kokkusaamistest osa võtta ka need, kellel on plaanis oma perre kasulaps võtta. Nii kuuleksid tulevased hooldusvanemad, millised raskused neid ootavad ning see paneks mõtlema, kas nad on selliste probleemidega toimetulemiseks valmis. Hooldusvanemate kokkusaamiste korraldamise kohta arvasid 1. ja 6. vastaja, et seda võiks teha ametnikud. 6. vastaja aga arvas, et kooskämisi võiks organiseerida mõni hooldusvanem või initsiatiivgrupp.

Perekonnas hooldamise edendamiseks tegid hooldusvanemad järgmiseid ettepanekuid:

• hooldusperelepingut tuleks lubada sõlmida ka kasulapse suhtes ülalpidamiskohutust omavatae inimestega;
• hooldusvanematele tuleks võimaldada tasuta psühholoogilist ja juriidilist nõustamist;
• hooldusvanematele tuleks pakkuda võimalust puhata, lõõgastuda;
• lühikeseks perioodiks peaks olema võimalik last paigutada hooldusele ilma kohtulahendita nii, et hooldusvanematele makstaks siiski kasulapse ülalpidamiseks lisatoetust;
• tuleks teha rohkem ennetavat tööd, et ei tekiks vajadust last bioloogilisest perekonnast eraldada;
• ennetava töö tegemiseks peaks olema töötaja, kes õpetaks kriisiperedele majanduslikku toimetulekut;
• hooldusperele ja kasulapsele ei tohi bioloogilise perega suhtlemist peale suruda;
• inimestele tuleks läheneda individuaalsemalt;
• lapsega peaks haiguslugu kaasas olema, et hooldusvanem saaks tutvuda kasulapse tervislikku olukorraga;
• avalikkust tuleks perekonnas hooldamisest rohkem teavitada;
• oleks vaja korraldada hoolduvanemate kokkusaamisi.

6.2. Arutelu

Käesoleva töö teoreetilises osas selgus, et perekonnas hooldamise õnnestumises mängib suurt rolli toetamine. Antud väide sai kinnitust ka hooldusvanemate intervjuudest. Vastajate arvates vajavad hooldusvanemad tähelepanu nii enne kui pärast kasulapse perre paigutamist. Niisiis on hooldusvanemate toetamine, mille olulisust rõhutab ka Euroopa Liida Nõukogu, tõepoolest vajalik. Kinnitust ei leidnud aga Ministrite Nõukogu arvamus, et toetust ei vaja hooldusvanemad, kes on kasulapsega sugulased (vt. ptk. 4.1.). Inervjuudest selgus, et abi vajavad ka lapsega sugulussidemeid omavad hooldusvanemad.

Spetsiaalset koolitust polnud läbinud ükski vastanutest, kuid hooldusvanema rolliks ettevalmistust peeti väga oluliseks. Vastajad kinnitasid seisukohta, et kasulapse kasvatamiseks on vaja eriteadmisi. Koolitusel tuleks hooldusvanemate arvates kindlasti rääkida võimalikest probleemidest. See aitaks vältida valede ootuste tekkimist kasulaste suhtes. Nagu teoreetilises osas kirjutasin, arvatakse, et kasulapsed on rõõmsad ja tänulikud, et omale kodu saavad. Ka ühe vastaja sõnul ootavad hooldusvanemad oma perre täiuslikku last. Ootuste mitte täitumine aga tekitab konflikte.

Vastajate kogemused kinnitasid arvamust, et inimesed, kes võtavad oma perre kasulapse, ei oska raskusi ette näha. Sellest tulenevalt ei osata ka enne kasulapse perre tulemist koolituse vajalikkust hinnata. Kui ka hooldusvanemad tahaksid saada spetsiaalset ettevalmistust, siis tegelikult on koolitus kättesaadav vaid vähestele. Seetõttu lasub minu arvates hooldusperede ettevalmistamise osas suur vastutus sotsiaaltöötajatel. Kahjuks on aga sotsiaaltöötajate poolne perehoolduse ettevalmistamine üsna puudulik. Perekonnas hooldamise juhendi kohaselt peaks kohalik omavalitsus juba enne kasulapse paigutamist hooldusperega põhjalikku tööd tegema. Sageli piirdub aga sotsiaaltöötaja roll hooldusperega lepingu sõlmimisega. Perehoolduse puuduliku ettevalmistuse puhul on aga suur risk, et lapse paigutamine osutub ebaõnnestunuks (vt. ptk. 3.1.). Ka vastajad rõhutasid, et vältimaks perehoolduse katkemisi tuleb hooldusperesid hoolikamalt ette valmistada.

Ka peale lapse paigutamist ei tee hoolduspered ja sotsiaaltöötajad koostööd. Niisiis leidis teoreetilises osas tehtud oletus koostöö nõrga taseme kohta kinnitust. Hooldusvanemad leidsid, et nende suhted sotsiaaltöötajatega piirduvad lepingu sõlmimise ja toetusraha kohta aruande esitamisega. Sotsiaaltöötajad peaksid hooldusperede suhtes ise rohkem huvi ilmutama. Kui hooldusvanemad ka otseselt abi ei vaja, siis võiks neile vähemalt mõne tunnustava sõna öelda. Sotsiaaltöötajate vähest initsiatiivi võib seletada töörohkuse ning ajapuudusega. Seda oma korda põhjustab sotsiaaltöötajate ametikohtade vähesus.

Vastajate arvates peaksid ametnikud üles leidma hädasolijad, kes ise abi ei otsi. Selleks tuleks sotsiaaltöötajatel hooldusvanematega tihedamat koostööd teha, ise rohkem huvi tunda, külas käia, küsida. Sotsiaaltöötajatel aga napib aega. Nii jäävad paljud abivajajad leidmata. Seega oleks vaja sotsiaaltöötajat, kes tegelekski ainult asendushooldusega. Siis oleks tal aega perehooldusesse süveneda, hooldusperesid ettevalmistada ning neid ka hiljem toetada. Nii saaks sotsiaaltöötaja ka asjaajamisel hooldusvanematele abiks olla. Perehooldusele keskenduva sotsiaaltöötaja vajalikkust kinnitab ka üks vastaja. Tema arvates peaksid perehoolduse ettevalmistamisel ilmnevad ebameeldivused, mis on pahatihti seotud ametnikega, hooldusvanema eest varjatud olema. Järelikult peaks perehooldusega seotud asjaajamisega tegelema sotsiaaltöötaja.

Nagu kinnitasid hooldusvanemad, ei julge osa inimestest abi küsida. Tihtipeale häbenetakse oma muresid ja probleeme. Nagu teoreetilises osas selgus, suudavad aga need hooldusvanemad, kes on valmis vajadusel abi küsima, oma rolli edukamalt täitma (vt. ptk. 3.1.). Kahjuks ei ole sugugi julgustav ka ametnike suhtumine. Mitmed hooldusvanemad on kogenud ametnike ebaviisakust. Mõni ime siis, et hooldusvanem, kes korra sõimata on saanud, enam teist korda selle ametniku käest abi küsima ei söanda minna. Võib ju öelda, et mingu siis mõne teise töötaja jutule. Selle sammuga aga riskiks hooldusvanem järjekordse sõimata saamisega. Kindlasti takistab inimesi ka negatiivne eelarvamus, mis minu arvates eestlaste hulgas ametnike suhtes on kujunenud. Kurb on aga see, et sellised eelarvamused ei ole sugugi alusetud. Seda kinnitasid ka vastajad, kellest mitmele on osaks saanud ametnike poolne ebaviisakus. Seega jääb nõnda palju räägitud kliendikesksusest praktikas kõvasti vajaka. Seda kurba tõsiasja kinnitab seegi, et vastajate sõnul ei usu ametnikud hooldusvanemaid. Archeri arvates on aga hooldusvanemate jaoks väga oluline, et neid usutaks (vt. ptk. 3). Samuti on hooldusvanema jaoks tähtis teadmine, et on olemas keegi, kes vajadusel aitab. Ka vastajate arvates aitab inimest seegi, kui ta teab, et tal on võimalus abi saada. Hooldusvanemaid on vaja abi saamise võimalustest teavitada juba enne, kui probleemid tekivad. Ka "Lastekaitse käsiraamatus" (Rääk, Allev 1999, 46) on kirjas, et hooldusvanematel on õigus saada teavet selle kohta, kuhu abi saamiseks pöörduda.

Hooldusvanemate inervjueerimine kinnitas, et enamasti pöördutakse abi saamiseks esmalt sotsiaaltöötaja poole. Need vastajad, kes sotsiaaltöötajalt nõu olid küsinud, olid seda ka saanud. Kui sotsiaaltöötaja ise aidata ei osanud, teadis ta, kuhu hooldusvanem suunata. Seoses sotsiaaltöötajalt abi küsimisega kerkis aga esile probleem, et inimesed ei tea, millega viimane üldse tegeleb, mis kuulub tema ülesannete hulka. Seega ei teata, mis juhtudel sotsiaaltöötaja poole võib pöörduda. Sellise probleemi esile toomine mind ei üllatanud. Ei tea ju ametnikud isegi, mis see sotsiaaltöö õieti on ning mida täpselt sotsiaaltöötaja tegema peab. Seega tuleks kõigepealt sosiaaltöö täpsemalt määratleda ning seejärel on vaja sotsiaaltöötajate tegemistest teavitada ka avalikkust.

Whytte peab oluliseks, et hooldusvanamatele jagataks enne kasulapse perre tulekut piisavalt teavet (vt.ptk. 3.1.). Intervjuudest selgus, et ametnikud ja spetsialistid andsid hooldusvanematele liiga vähe informatsiooni. Kõige rohkem tekitas raskusi teadmatus lapse tervise osas. "Lastekaitsetöö käsiraamatu" (Rääk, Allev 1999, 46) kohaselt on hooldusvanematel õigus saada teavet lapse tervisliku seisundi kohta (vt. ptk. 2.3.). Hooldusvanemad peaksid teadma, milliseid haiguseid on kasulaps põdenud, milliseid kaitsesüste talle on tehtud. Selle probleemi vältimiseks tegi vastaja ettepaneku, et haiguslugu peaks alati lapsega kaasas olema ning sellega peaksid saama tutvuda ka hooldusvanemad.

Sotsiaaltöötajaid võib takistada teabe jagamisel kartus, et teatud informatsiooni saamine paneb hooldusvanemaks soovija kasulapse võtmise mõttest loobuma. Inimesi, kes ootavad oma perre kasulast on ju palju vähem kui lapsi, kes hoolduspere vajaksid. Seepärast peab sotsiaaltöötaja igast hooldusvanemast kinni hoidma. Seda kinnitab ka vastaja, kes on ise sotsiaaltöötaja. Nimelt ütles ta, et tema kui sotsiaaltöötaja peab hooldusvanematele informatsiooni jagamisel olema kindel, et need inimesed siiski võtavad kasulapse. Ma saan sotsiaaltöötajate dilemmast aru. Sellegipoolest tuleks hooldusvanemaid paremini teavitada. Sageli on olulised väikesed asjad, mille teada saamine ei pane kasulapse võtmise suhtes ümber mõtlema. Kui laps tuleb lastekodust, peaksid töötajad hooldusvanematele rääkima, kuidas nad last kasvatanud on, millised on tema harjumused. Miks peaks seda kõike hooldusvanemad ise avastama ja nuputama? Teades tähtsusetutena näivaid pisiasju oleks hooldusvanematel võimalik kergendada nii enda kui kasulapse kohanemist.

Nagu eespool mainitud, peavad vastajad tähtsaks nii hooldusperede ettevalmistust kui nende toetamist peale kasulapse perre paigutamist. Hooldusvanemad peavad oluliseks psühholoogilise nõustamise saamise võimalust. Vastajad arvavad, et kui hooldusvanemad hakkavad kahtlema oma võimes olla head hooldusvanemad ning tekib mõte kasulapsest loobuda, on kindlasti vaja kellegagi rääkida, nõu pidada. Üks vastaja ütles, et abisüsteemi olemasolu aitaks vältida perehoolduse katkemisi. Niisiis leidis kinnitust väide, et võimaluste puudumine tuge saada suurendab perehoolduse ebaõnnestumise riski (vt.ptk. 3).

Vältimaks probleemide tekkimist on loomulikult perehoolduseks ettevalmistus äärmiselt oluline. Need vastajad aga, kes koolituse suhtes kahtleval seisukohal olid, arvasid, et ei ole võimalik kõiki raskusi ette näha ning nendega tegelemiseks valmistuda. Iga laps on erinev ning keegi ei tea, kuidas ta käitub. Seda olulisem on abisaamise võimalus peale lapse paigutamist hooldusperre. Inimesed, kes ei osanud kasulaste kasvatamisel tekkinud raskusi ette näha, võivad probleemide ilmnemisel paanikasse sattuda. Nagu 3. peatükis mainitud, hakkavad hooldusvanemad sageli ennast süüdistama, oma võimetes kahtlema. Kui selliste mõtetega hooldusvanemal ei ole võimalust nõu küsida või kui ta ei tea, kuhu abi saamiseks pöörduda, on oht, et perehooldus ebaõnnestub. Hetkel on abisaamise võimalusi üsna vähe. Õnneks on kõikide vastanute suhted sotsiaaltöötajatega normaalsed ning viimase poole julgetakse abi küsimiseks pöörduda. Vastupidiselt Pärnumaal läbiviidud uurimustöö tulemustele (vt. ptk. 3.1.), selgus käesoleva uurimuse raames tehtud inervjuudest, et sotsiaaltöötajad on kõiki vastajaid alati aidata osanud. Hooldusvanemad, keda sotsiaaltöötaja ise otseselt aidata ei saanud, ütlesid, et viimane teadis, kuhu inimesed edasi suunata. Mis puutub abi saamist, siis näevadki hooldusvanemad sotisaaltöötaja ülesandena edasi suunamist, vahendamist.

Kui hooldusavanemat on vaja juhatada psühholoogi juurde, siis ega selles osas sotsiaaltöötajatel suurt valikut ei ole. Psühholooge, kes tasuta nõustaksid, on vähe. Enamikel hooldusvanematest aga ei ole rahalisi ressursse, et tasulise nõustaja juurde minna. Seega on õigustatud vastaja ettepanek, kelle arvates peaks igas maakonnas olema hooldusvanematel võimalus saada tasuta nõustamist.

Sarnaselt mujal maailams läbiviidud uurimustele (vt. ptk. 3.1.) selgus, et ka meie hooldusvanemad peavad sagedamini nõu lähedastega kui spetsialistidega. Kinnitust leidis ka väide, et väga olulisel kohal on hooldusvanemate kokkusaamised. Peaaegu kõik vastajad arvasid, et hooldusvanemad peaksid kogemuste vahetamiseks koos käima. Üks vastaja ütles, et ametnikud ei mõista hooldusvanemaid. Seepärast olekski vaja, et hooldusvanemad, kes on sarnases olukorras ning seetõttu üksteisest mõistavad, üksteisega nõu saakisd pidada. Vastajate arvates võiks neist kokkusaamistest siiski ka spetsialistid osa võtta. Sellistel kokkusaamistel on osalenud kaks vastajat. Mõlemad leidsid, et teiste hooldusvanematega on hea nõu pidada, eriti siis, kui peres on probleemse käitumisega kasulaps.

Üks vastaja arvas, et inimesed ei tea, kust abi otsida. Seepärast on väga oluline enne probleemide ilmnemist hooldusvanematele rääkida, millised abi saamise võimalused neil on, kuhu vajadusel pöörduda. Vastaja poolt tehti ettepanek koostada voldik hoolduspere abi saamise võimaluste kohta. Kuna esmalt pöördutakse sageli sotisaaltöötajate poole, siis on oluline, et ametnikud valdaks piisavalt informatsiooni. Mõned voldikud vajalike aadresside ja telefoninumbritega on juba tehtud. Need ei ole loomulikult spetsiaalselt hooldusperede jaoks, kuid sealt võib siiski üht-teist kasulikku leida. Antud voldikud on minu meelest siiski rohkem spetsialistidele ja ametnikele endile, kes teavad, mida otsida. Samuti ei pruugi need voldikud hooldusvanematele, kes ainult lepingu sõlmimiseks sotsiaalhoolekande osakonna uksest sisse astuvad, kättesaadavad olla. Kahjuks näitavad kogemused, et isegi lastega tegelevad spetsialistid ei ole teadlikud osade lastekaitsesse puutuvate voldikute olemasolust, veel vähem nende sisust. See asjaolu viitab sellele, ametnikud ei ole üksteise tegemistega kursis. Ka hooldusvanemad rõhutasid, et ametnike ja spetsialistide omavaheline koostöö peaks tihedam olema.

Teoreetilises osas oli juttu perekonnas hooldajate puhkusest (vt.ptk. 2.3. ja 4). Inervjuudest selgus, et hooldusvanemad, kelle peres on kasulaps, vajaksid aeg-ajalt võimalust hinge tõmmata. Siinkohal võib märkida, et ka oma last kasvatav vanem tahaks vahel pereprobleemidest eemale saada, lõõgastuda. Mille poolest siis hoolduspere erineb, et talle puhkust peaks võimaldama? Üks erinevus on selles, et kasulapsed on sageli probleemse käitumisega ning seetõttu on nende hooldamine raskem. Samas on muidugi ka paljude bioloogilises peres kasvavate lastega palju raskusi. Arvangi, et puhkuse võimaldamine tuleb päevakorda siis, kui ka meil tekivad nii-öelda elukutselised hooldusvanemad, kelle perest käib läbi palju kasulapsi. See viitab aga lühiajalisele perehooldusele. Praegu on enamus meie hooldusperedest suunatud pikaajalisele hooldusele. Lühiajaline perehooldus ning sellega koos elukutselise hoolduspere vorm saab aga kujuneda alles siis, kui tõhustub töö bioloogliste vanematega.

Bioloogilistesse vanematesse suhtumise osas oli intervjueeritud hooldusvanemate hulgas nii tarvetele kui suhetele suunatud koolkondade pooldajaid. Psühholoogilist vanemikkust pooldava vastaja arvates ei tohiks bioloogiliste vanematega suhtlemist peale sundida. Üks vastanutest ütles aga selgelt välja, et bioloogiline pere on lapsele parim. Ka teine hooldusvanem peab oluliseks tööd bioloogilise ema-isaga, pidades silmas nende ettevalmistamist lapse koju tagasi pöördumiseks. Vastajad rõhutasid ennetava tegevuse tähtsust, et last ei tuleks üldse vanematest lahutada. Seejuures märgib üks hooldusvanem, et sotsiaaltöötajatel polegi võimalusi bioloogiliste vanemate aitamiseks. Seda probleemi käsitlesin ka käesoleva töö teoreetilises osas (vt. ptk. 2.3.). Intervjueeritud hooldusvanemad tõstsid bioloogiliste vanematega tehatva töö puudulikkuse põhjusena esile majanduslike ressursside nappuse. Ühe probleemina mainiti sotsiaaltöötajate vähesust, mistõttu jääb palju tööd tegemata. Mulle meeldis hooldusvanema ettepanek, kelle arvates peaks omavalitsuses olema töötaja, kes toetaks ja suunaks kriisiperesid, õpetaks neile majanduslikku toimetulekut, eelarve koostamist. See aitaks ennetada lapse perest eraldamise vajaduse tekkimist. Tänapäeval räägitakse üha enam avahoolduse olulisusest. Peamiseks sihtgrupiks on aga hetkel eakad inimesed, kellel aidatakse võimalikult kaua kodus elamisega hakkama saada. Avahooldust tuleks aga rakendada ka lastega peredele, kes ise oma elukorraldusega toime ei tule. Kriisiperesid tuleks toetada eesmärgiga võimaldada lapsel oma kodus kasvada.

Üks vastajatest tõi välja perehoolduses valitseva ebakindluse probleemi. Hooldusvanemat häirib, et bioloogilisel vanemal on õigus igal ajal last vaatama ja tagasi nõudma tulla. Seega tuleks, nagu teoreetilises osas mainitud (vt. ptk. 2.3.), lapse ja tema bioloogilise pere suhted täpsemini määrateleda. Ebakindlust peaks mõnevõrra vähendama ka ülalpidamiskulude katmise uus kord, mis nõuab lapse bioloogilistest vanematest eraldamist kohtu kaudu. Endiselt saab lapsi hooldusele paigutada ka vanemate nõusoleku põhjal, kuid sel juhul ei maksta hooldusperele kasulapse ülalpidamiseks lisatoetust. Üks hooldusvanem aga ei pea kohtulikku sekkumist vajalikuks, sest tema arvtes lõikab kohtulahend läbi sidemed lapse ja bioloogiliste vanemate vahel. Nii muutub lapse tagasiminek koju ebatõenäoliseks. Siingi väljendub tarvetele ja suhetele suunatud koolkondade erinevus. Esimene hooldusvanem peab olulisemaks psühholoogilise vanemlikkuse tekkimist ja püsimist. Teise vastaja arvates tuleks aga üritada säilitada lapse suhteid bioloogiliste vanematega.

Vastajad tõstsid esile vanavanemate ja perehooldusega seotud probleemi, millest oli juttu peatükis 2.3. Hooldusvanemate arvates peaks olema lubatud ka lapse suhtes ülalpidamiskohustust omavate inimestega hooldusperelepingut sõlmida. Ka minu arvates tuleks igati soosida seda, et vanavanemad suudaksid hooletusse jäänud lapselast kasvatada. On ju lapsel kergem harjuda inimestega, keda ta juba tunneb. Seda enam, et meie riigis on väga vähe inimesi, kes oma perre võõrast last võtta tahaksid. Niisiis peaks olema lubatud perehooldust vormistada ka lapse suhtes ülalpidamiskohustust omavate inimestega.

Kinnitust leidis väide, et ka hooldusvanemad ise peavad uue olukorraga kohanema (vt. ptk. 3.2.). Inervjuud andsid tõestust, et ka hooldusvanemad vajavad aega, et kasulapsesse kiinduda, teda samamoodi armastama hakata kui oma lapsi.

Teoreetilises osas tõin välja mõned võimalused, kuidas ja milliseid tundeid kasulaps hooldusperre tulles väljendada võib (vt. ptk. 3.2.). Inervjueeritud hooldusvanemate kasulaste käitumises on esinenud varastamist, valetamist, viha väljendamist. Üheks sageli esinevaks probleemiks oli asjaolu, et kasulapsed ei oska teistega arvestada. Hooldusel viibivate laste jaoks on uus see, et nendega arvestatakse, nende vastu huvi tuntakse, nende pärast muretsetakse. Kasulapsed on ju jäänud vanemliku hoolitsuseta ning paljudel puuduvad pereelu kogemused. Kasulapsed tulevad sageli kriisiperest, kus nad on jäätud ilma tähelepanust, kiindumusest. Ka vastaja rõhutab, et hooldusvanemad peavad arvestama sellega, et kasulapsel võib olla valusaid kogemusi, mistõttu laps on kergesti haavatav.

Riigipoolse rahalise toetuse suurusega olid vastajad üldiselt rahul. Mõnes peres olid siiski majanduslikud raskused. Kurvaks teeb see, et ressursside puudumise tõttu ei saa lapsed käia huviringides. Üks hooldusvanem arvaski, et riik ei peaks rahalist toetust suurendama. Selle asemel tuleks võimaldada lastel erinevates ringides ja trennides käimist. See probleem ei puuduta ainult hooldusel viibivaid lapsi. Väga paljudel peredel ei ole lapse huviringide, mis lähevad üha kallimaks, jaoks raha. See viitab jällegi preventiivse töö puudulikkusele. Huviringides saavad käia vaid majanduslikult hästi kindlustud perede lapsed. Millega peaksid siis vaesemate vanemate järeltulijad tegelema? Kui lastel ei võimaldata huviringides ja trennides käia, siis pole minu arvates ka vaja imestada, miks need noored küll tänaval jõlguvad ja "pättusi" teevad.

Mul on hea meel tõdeda, et paljud teoreetilises osas välja toodud seiskohad leidsid hooldusvanemate poolt kinnitust. On vajalik, et teoreetikud pööraksid tähelepanu probleemidele, mis praktilises elus muret teevad.

Jätkub - Kokkuvõte ja ettepanekud