LISA 2

VASTAJA 1

Taust
Kasulaps on 11-aastane poiss. Hetkel otsitakse biolooglist ema, et laps saaks tagasi koju minna. Hooldsuvanema tulevikuplaanid ei ole kindlad, praegu puudub siht.
Vastajal omal on kaks last. Varem vastajal kasulapsi pole olnud. Kasuaps tuli hooldusperre haiglast, kus ta oli uuringutel. Enne haiglat oli laps kodus, kus ta oli täiesti hooletusse jäätud. Vastaja sõnul on põhjus, miks laps perekonnast lahutati, järgmine: ema ei tahtnud last enda juurde, ütles, et ei suuda last armastada. Mees jättis raseduse ajal kasulapse ema maha.
Kasulaps on puudega, tal on kaasasündinud asjukahjustus, lastehalvatus, PCI.

Kohanemine
Kasulaps klammerdus vastaja külge, istus ainult süles. Kohenemisel siiski suuri raskusi polnud, kasulaps leidis kohe turvatunde. Hoolduspere oma poeg ei leppinud olukorraga, lõplikult pole leppinud siiani. Hooldusvanema enda kohanemisel probleeme polnud: oli ju ka omal varem laps ning kasulaps oli perre tulles üsna väike.

Probleemid
Probleemid hakkasid ilmnema siis, kui hooldusvanem märkas kasulapse mahajäämust arengus. Vastaja jaoks on väga raske ja väsitav see, et kõike peab topelt mõtlema, poisi eest ka. See on vaimselt koormav. Kasulapsel on palju käitumishäired. Näiteks tahab ta pidevalt tähelepanu keskpunktis olla. Selle saavutamiseks teeb poiss pahandusi. Laps ei suuda absoluutselt teistega arvestada. Viimane asjaolu tekitab suuri probleeme. Hooldusvanema sõnul on raske harjuda sellega, et kuna kasulapsel pole hooldusperega mingeid sugulussidemeid, on tal ka hoopis teistsugused iseloomuomadused.

Majanduslik olukord on raske. Raha puuduse tõttu ei saa lubada tervislikku toitu, vitamiine, ujumist. Kui oleks raha, saaks lapse panna ringidesse, mis teda arendaks. Puudega laps nõuab suuri väljaminekuid.

Tekkinud probleeme ei suutnud hooldusvanem ette näha. Hetkel on hooldusvanema jaoks raske see, et ei ole eesmärki, sihti, mille poole liikuda. Vastaja ei tahaks olla täiskasvanust invaliidi hooldaja.

Perekonnas hooldamise ettevalmistus
Vastaja sõnul ei toimunud perehoolduseks mingit ettevalmistust. Hooldusvanematega ei tegelenud keegi, vaadati ainult, et lapsel oma voodi oleks. Mingit koolitust vastaja ei saanud. Vastaja sõnul oleks aga koolitust väga vaja, hooldusvanemate ettevalmistsele tuleks rohkem tähelepanu pöörata. Koolitus peaks silmad avama, mõtlema panema. Koolitusel peaks rääkima võimalikest probleemidest, mis ilmneda võivad. Nii mõtleksid inimesed, kas nad on ikka selleks kõigeks valmis. Psühholoogid puutuvad ju selle kõigega kokku, nad teavad milliste probleemidega nende poole pöördutakse. Neist asjust tulekski koolitusel rääkida. Hooldusvanemad ise ei oska probleeme ette näha. Koolitusel tuleks rääkida ka koostöö valmidusest, lapse arengust. Hooldusvanemaid ettevalmistades tuleks käsitleda ka seda, mis saab siis, kui selgub, et laps on puudega. Ka selleks tuleb inimesi ette valmistada. Kindlasti tuleks jagada mitmesugust teavet (näiteks millised erinevaid koole Eestis on). Enne lapse hooldusele paigutamist tuleks hooldusvanemaid teavitada, millised abi võimalused on kättesaadavad, kuhu tuleb pöörduda. Kui abi pole pakutud, kui sellest ei räägita, siis ei oska ka ise kuskilt abi otsida. Inimestel on vaja teada, millised võimalused neil on. Hetkel on vastajal konkreetne vajadus koole puudutava info kohta.

Abi saamise võimalused, suhted ametnikega
Kasulaps käib psühhiaatri juures. Poisile kirjutati rohtusid, kuid need talle kahjuks ei mõju. Ka hooldusvanem ise käib psühhiaatri juures. Psühhiaater on vastajale rahusteid kirjutanud, nõu andnud. Psühhiaater aitab vabaneda liigsest "enesematerdamisest". Psühhiaater paneb mõtlema asjadele, mille peale ise ei tule. Psühholoogilt vastaja abi ei saanud. Sinna on mõtet ainult siis minna, kui tõesti pole kellegagi rääkida.

Probleeme tekib asjade ajamisel, sest tänapäeval ei saa niisama lihtsalt töölt ära. Hooldusvanemat jooksutatakse edasi-tagasi, sest ametnike vahel ei ole koostööd, kõik tegelevad eraldi. Näiteks ei öelnud arst, et kui on tõend, saab mähkmeid odavamalt. Seda kuulis vastaja kuskilt mujalt. Siis tuli jälle arsti juurde minna. Nii pidi mitu korda edasi-tagasi käima. Tihtipeale ei usu ametnikud ja spetsialistid vanemaid. Vastaja on kogenud ebameeldivat suhtumist arstide poolt. Viimased on vastaja üle naernud, teda rumalaks pidanud. Seda koges vastja siis, kui märkas lapse mahajäämust arengus. Arstid seda aga ei märganud, tunnistasid lapse terveks. Hiljem aga selgus, et lapsel on tõesti ajukahjustus.

Sotsiaaltöötaja regulaarseid külastusi ei tee, kuid hooldusvanem selle üle ei kurda, selle vastu aga ka midagi ei oleks. Mis puutub sotsiaaltöötajate töösse, siis on vastaja arvates probleem selles, et inimesed ei tea, mida sotsiaaltöötajalt üldse oodata, ei kujutata ette, mis sotsiaaltöötajate ülesanded üldse on. Nii ei tea inimesed, millise murega tema juurde minna. Oma piirkonna sotsiaaltöötajaga on vastaja rahul. Ta oskab alati aidata, kui ise ei tea, uurib sotsiaaltöötaja järele ja annab hooldusvanemale teada. Sotsiaaltöötaja teab, kuhu suunata. Enne lapse paigutamist oleks kindlasti vaja rääkida, kust vajadusel abi otsida. Vastaja on abi otsimisel ise aktiivne, otsib võimalusi, kust abi saada.

Vastajal on olnud mõte lapsest loobuda. Kasulaps viis oma käitumisega hooldusvanema endast välja, ühel hetkel hakkas karikas lihtsalt üle ajama. Vastja tundis, et ta läheb hulluks või satub vanglasse. Hooldusvanem püüdis last ära anda, kuid ei saanud, sest bioloogiline ema on kadunud. Sellisesse ummikusse jõutakse siis, kui siht kaob, kui ei ole enam eesmärki. Vastaja otsib ise abi, kuid on inimesi, kes ise väljapääsu ei otsi. Sel juhul oleks vaja, et sotsiaaltöötaja teeks regulaarseid külastusi. Kui probleemid ilmnevad, juhataks ta, kust abi saada.

Ametnikud ja spetsialistid ei andnud kasulapse perre tulemisel poisi kohta mingit informatsiooni. Vastaja käis ise kasulapse ema naabrinaise käest uurimas.

Ootused ja ettepanekud
Väga vajalikud oleksid hooldusvanemate kokkusaamised. Hooldusvanematel on vaja lõõgastuda, korraks kodust eemale saada. On vaja kuulata teiste kogemusi, see annab jõudu. Vastaja ootused hooldusvanemate kokkusaamistele: leida toetust, oma valust rääkida, saada kinnitust, leida uut sihti, lõõgastuda, jõudu koguda, et rutiini tagasi minna. Kokkusaamistel peaks toimuma ka alati mingi koolitus. See peaks olema hästi läbimõeldud, asjalik koolitus. Seda ei tohiks korraldada mõttega, et lihtsalt midagi oleks! Vastuseid on vaja, poolikust asjast pole kasu. Kindlasti on vaja häid koolitajad, kes tunnevad oma ala! Organiseerima peaks selliseid kokkusaamisi keegi sotsiaaltalitusest.

Vastajale teeb muret asjaolu, et kuidagi ei suudeta leida kasulapse ema, sest pole ju kohta, mille kaudu otsida. Politseid ei taheta kasata. Tuleks leida võimalus, kuidas kadunud vanemaid leida.

Vastajat häirib see, et seaduse silmis on kõik nii öelda ühes pajas, olukordi ja inimesi ei vaadata üksikult. Selline tähelepanek kerkis esile seetõttu, et iga laps ei ole 7 aaastasena valmis kooli minema. Mis veel kooli puutub, siis teeb muret see, et vastaja kasulapse jaoks pole sobivat kooli. Vastaja arvates ei ole õige ka see, et haiged ja terved lapsed saavad sama suurt toetust, sest kulutused on ju erinevad. Puudega lapse hooldamine on täiskohaga töö. Raske puudega lapse kõrvalt on väga raske tööl käia. Kui siiski kasvõi poole kohagagi töötada, kaob õigus 300-le kroonile, mida saavad ainult mitte töötavad hooldajad. Tegelikult on seegi toetus absurdselt väike, kuid siiski parem kui mitte midagi.

Taust
Hetkel vastaja peres kasulapsi ei ole. Vastaja on kasulapsi kasvatanud kahel korral: esimesel korral oli peres kaheksa, teisel korral kolm kasulast. Viimasel korral olid lapsed vaid lühikest aega, vaid seni, kuni ema haiglas sünnitamas oli. Esimesel korral tulid lapsed bioloogilise ema juurest, kes oli nad hooletusse jätnud. Lapsed läksid tagasi koju.
Vastajal omal on viis last.
Kuna vastaja on ise omavalitsuses sotsiaaltöötaja, räägib ta nii hooldusvanema kui ametniku seisukohtadest.

Kohanemine
Oma kasulastega kohanemisel probleeme ei tekkinud. Üldiselt kohanemise kohta ütleb aga vastaja, et sageli tekitavad probleeme ootused. Hooldusvanematel on ootused, et laps käitub teatud viisil. Kui laps käitub teisiti, ei vasta ta vanemate ootustele ning tekibki konflikt.

Probleemid
Probleemina toob vastaja välja konkurentsi tekkimise tähelepanu pärast, nii kasulaste enda vahel, kui ka kasulaste ja oma laste vahel. Raskusi on tekitanud ka see, et tavaliselt ei ole kasulapsed harjunud koristama, korda hoidma, ennast pesema, kooli asju õigel ajal kokku panema.

Kasulastele on tulnud õpetada teotahet. Vastaja selgitas lastele seoseid elus, rääkis, miks miski on kasulik. Kasulastele tuli selgitada, et ta teeb kõik enda jaoks. Lapsed, kes vajavad hoolduspere, tulevad teisest keskkonnast, neile on teised asjad tähtsad. Lastel ei ole sihti, nad ei ole tulevikule mõelnud (näiteks ei oska paljud neist öelda, kelleks nad saada tahavad).

Tihtipeale tulenevad raskused sellest, et kasulapsed ei oska hea ja kurja vahel vahet teha. Pole neile seda ju keegi õpetanud. Bioloogilises peres (kriisiperes), kust kasulapsed tulevad, on hea ja kurja kriteeriumid sageli teistsugused.

Vastaja arvab, et üldiselt ei osata probleeme ette näha. Kuna ta ise on sotsiaaltöötaja ning on probleemsete perede ja lastega kokku puutunud, siis oskab ta võimalikke raskusi ka ette näha. Vastaja tunnistab, et kuigi on olemas vastavad teadmised, on vahel teooriat raske praktikasse rakendada.

Perekonnas hooldamise ettevalmistus
Vastaja tahtis hakata rahvaülikoolis hooldusvanemate koolitust läbi viima, kuid seda projekti kahjuks ei rahastataud. Põhjenduseks toodi see, et Tallinnas hakkab keegi hooldusvanemate koolitust korraldama. Siiani pole sellest aga midagi näha ega kuulda. Kui ka koolitust korraldataks, oleks see väga kallis. Koolitus peaks sisaldama järgnevaid teemasid: pere eelarve koostamine, psühholoogia, seadused ja määrused, meditsiin. Perekondi tuleb võõra lapse kasvatada võtmiseks kindlasti ette valmistada. Ettevalmistust vajavad eriti just noored pered. Neile tuleb õpetada lastega toimetulekut, laste suunamist ja arendamist. Kindlasti tuleb tähelepanu pöörata sellele, kuidas asotsiaalsetest peredest lapsi, kes pole lasteaias käinud ning kellele pole ka kodus vajalikke algteadmisi antud, kooliks ette valmistada. Vastaja arvab, et koolitust on vaja ka selleks, et inimesed üldse julgeks kasulast perre võtta. Vastaja on kindel, et kasulapse kasvatamiseks on vaja eriteadmisi. Koolitust on vaja just selleks, et inimesed ei seaks valesid ootusi. Vanematel on vaja mõista, inimesed on erinevad: pole mõtet nõuda, et laps laulaks, kui ta joonistab hästi.

Abi saamise võimalused, suhted ametnikega
Inimesed, kes abi tahavad, küsivad enamasti kõigepealt sotsiaaltöötaja käest. Ettevõtlikumad uurivad ka ise ja otsivad. Kui väga vaja on, siis on hooldusvanematel võimalik psühholoogi konsultatsiooni saada. Abivajavad hooldusvanemad saadetakse laste-ja noorte nõstamiskeskusesse. Kuna vastaja ise on ametnik, siis on tal tutvusi, teab, kelle poole ise abi saamiseks pöörduda.

Laste kohta käiva informatsiooni kohta ütleb vastaja, et sotsiaaltöötajana jagab nii palju teavet, kui ta valdab. Siiski peab olema kindel, et hooldusvanem ikkagi võtab lapse oma perre. Vastaja jagab sellist informatsiooni, mis hiljem määravaks saab.

Ootused ja ettepanekud
Vastaja sõnul tuleks poliitilist suhtumist muuta. Tuleks võimaldada lapsi perehooldusele paigutada ilma kohtulahendita. Kui eesmärgiks on lapsed bioloogilisse perre tagasi suunata (mis on ju parim lahend), on seda hea teha ilma kohtuliku sekkumiseta. Kohtulahendiga lõigatakse bioloogilise perega suhted läbi. Vanemal tekib trots: "Tahtsite mu lapsed võtta, eks võtke!" Tal kaob motivatsioon, tal pole mõtet ega vajadust enam pingutada, sest õigused on juba ära võetud. Vähemalt pooleks aastaks peaks olema võimalik laps hooldusperre paigutada ilma kohtulahendita. Selle aja jooksul on võimalik bioloogiline pere (muidugi mitte alati) tasakaalustada, aidata neil endas selgusele jõuda.

Kindlasti tuleb tähelepanu pöörata ka hooldusperede majandulikule toetamisele. Tavaliselt on kriisiperes, mille lapsed vajavad hoolduspere, palju lapsi. Kellel on aga nii palju raha, et võtta perehooldusele mitu last?

Hooldusperede jaoks on vajalik soodne psühholoogi teenus. Suhtlemisel tekivad tahes-tahtmata probleemid, kas siis kui hästi läbi saadakse. On vaja, et keegi ära kuulaks, aitaks analüüsida, aitaks näha, kes peaks teisiti käituma. On vaja konsultanti, kes vaataks kõrvalt ja suunaks mõlemat poolt. Nõustajaks võib olla omavalitsuse töötaja, kuid parem oleks, kui see oleks keegi kaugemalt, keegi võõras. Nii ei tuleks probleem hooldusvanema ja omavalitsuse töötajate igapäevasesse suhtlemisse kaasa. Kindlasti on hooldusvanematele vaja ka juriidilist konsultatsiooni.

Sotsiaaltöötajal, lastekaitsetöötajal peaks olema informatsioon, kuhu abivajajad suunata, kust saada odavamat või tasuta nõustamist. Tegelikult peaks igas maakonnas olema lepinguline nõustaja. Nõustamine peaks olema hooldusvanemale tasuta.

Perehooldust peaks muutma nii, et ka sugulastega saaks lepingut sõlmida. Lapsel on ju kergem kohaneda inimesega, keda ta tunneb. Abivajava lapse sugulasel aga ei pruugi olla majanduslikult võimalik last võtta. Miks siis ei või temaga lepingut teha ning toetussummat määrata?

Hooldusvanemate kokkusaamisi oleks vaja. Selleks peaks olema võimalus (mitte kohustus). Sellistel kokkusaamistel saaks jagada kogemusi, informatsiooni. On pisiasju, mille peale ise ei tule, kuid keegi kõrvalt oskab sellele tähelepanu juhtida. Kokkusaamistel saab rääkida sama asjaga tegeleva inimesega. On hea, et rääkida saab võõraste inimestega, neile julgetakse räägitakse asjadest, millest sotsiaaltöötajale võib-olla ei räägita.

Kõige raskem on aeg, kui kasulaps perre tuleb. Siis peab kindlasti olema võimalus saada konsultatsiooni. Üldse peaks olema erinevaid võimalusi, et pere saaks just seda abi, mida ta antud hetkel vajab. Abisüsteemi olemasolu aitaks vältida perehoolduse katkestusi. Ühel hetkel jõutakse ikka väsimuseni, punkti, kus oleks abi vaja. Hooldusvanematele oleks vaja puhkuse võimalust. Puhkus, nii lastega koos kui ka eraldi, liidaks, muudaks lähedasemaks.

VASTAJA 3

Taust
Kasulasteks on 17- ja 18-aastased vennad. Hooldusperes on kasulapsed alates 1996.aastast. Vastajal on omal 9 last. Hooldusvanemaks hakkamine tuli järsku, ilma eelneva kavandamiseta. Vastaja lihtsalt nägi, et ema on lapsed maha jätnud ning võttis nad enda hoolde.

Kohanemine
Alguses pani vastaja poisse proovile: jättis raha. Midagi ei võetud. Hiljem selgus, et poisid olid omavahel kokku leppinud, et mingit pahandust ei tee, sest nad kartsid, et nad saadetakse ema juurde tagasi.

Kohanemisel probleeme ei olnud, kasulapsed harjusid kiiresti. Nende ainuke hirm oli, et äkki ema viib nad koju tagasi.

Alguses olid kasulapsed tagasihoidlikud ja kinnised, ei julgenud oma muredest rääkida. Sellest saadi aga peagi üle, kasulapsed hakkasid hoolduspere üsna kiiresti usaldama. Kasulaste jaoks oli uus see, et kedagi nende tegemised huvitasid, et keegi muretses nende pärast. Poisse näiteks üllatas see, kui kasuema küsis, kuidas koolipäev läks. Ka hoolduspere oma lapsed võtsid poisid kiiresti omaks, nad hakkasid hästi läbi saama.

Mingit vajadust abi järele vastaja sel perioodil ei tundnud. Küll aga oli alguses majanduslikult väga raske. Õnneks olid aga hoolduspere oma laste vanad riided alles ning ka külarahvas tõi kasulaste jaoks vajalikke rõivaid.

Probleemid
Kõige enam teeb vastajale muret majanduslik olukord. Kui kasulaps saab 18 aastat täis, siis enam toetusraha ei saa. Kõige hullem on see, et raha puuduse tõttu võib kasulapse haridustee katkeda. Ka huviringide eest ei jõua maksta. Kasulapsele meeldib sporti teha. See on ju hea, kui poiss millegagi tegeleb, millestki huvitub, kuid teatavasti kõik maksab. Huviringides käimine võib raha pärast pooleli jääda.

Psühholoogilisi probleeme vastaja sõnul kasulastega pole olnud. See paneb ka hooldusvanemat ennast imestama, sest olid ju kasulapsed enne hooldusperre tulekut palju haiget saanud. Õnneks taastusid posid mineviku haavadest kiiresti.

Raskeid probleeme pole hooldusperes ette tulnud. Väikseid muresid on muidugi olnud, kuid need on olnud väiksed pobleemid, mida tuleb ette igas peres, ka oma lastega. Vastaja peres on kõigest oma jõududega üle saadud.

Perekonnas hooldamise ettevalmistus
Vastaja peab enda puhul piisavaks ettevalmistuseks seda, et ta on üles kasvatanud 9 last. Üldjuhul peab aga vastaja koolitust siiski vajalikuks. Seal tuleks käsitleda majanduslikku toimetulekut, eelarve koostamist. Neid, kellel omal lapsi pole olnud, tuleks perehoolduseks rohkem ette valmistada. Oluline teema, mida koolitusel kindlasti käsitleda tuleks, on lastehaigused.

Abi hetkel
Vastaja sõnul pöördutakse kõigepealt sotsiaaltöötaja poole, nemad suunavad edasi. Vastaja helistab ja küsib nõu ka maakonna lastekaitse peaspetsialistilt.

Sotsiaaltöötajaga on vastajal normaalsed suhted. Koostööd eriti ei tehta. Vastaja sõnul on suhtlemine sotsiaaltöötajaga ühepoolne: hooldusvanem esitab aruande, kui midagi vaja, siis helistab, kuid sotsiaaltöötaja poolne initsiatiiv puudub. Sotsiaaltöötajad võiksid ise rohkem huvi tunda.

Erilist informatsiooni hooldusvanem kasulaste kohta ei vajanud, sest nad olid omast külast, kõik oli teada.

Kui mõnel hooldusvanemal tekib mõte kasulapsest loobuda, peaks olema võimalik abi saada, just hingeabi. Praegu eriti ei teata, kust abi küsida, ei teata, kust alustada. Inimesed ei ole veel harjunud, et ise tuleb endast märku anda, abi küsida. Praegu ei ole enam nii nagu vene ajal, mil sind üles otsiti. Vastaja arvates häbenevad inimesed abi küsida, sest nad kardvad, et arvatakse, et nad ei saa ise hakkama. Sotsiaaltöötajad peaksid ise rohkem käima ja küsima, siis ehk öeldakse, kui abi on vaja.

Ootused ja ettepanekud
Hooldusvanemad võiksid omavahel kokku saada, neil on ju ühised mured. Nii saab kuulata teiste kogemusi, võib-olla saab ise kedagi aidata. Samas oleksid sellised kokkusaamised ka lihtsalt mõnusaks vahelduseks. Igal kokkusaamisel võiks olla keegi spetsialist, kes räägiks millestki, mis hooldsuvanematele muret tekitab, teemast, mis neid huvitab. Kokkusaamisi võiks organiseerida keegi hooldusvanematest või näiteks initsiatiivgrupp. Kokkusaamisi võiks korralada oma maakonnas. Neist kokkusaamistest võiks osa võtta ka need, kel on plaanis kasulaps võtta. Seal nad kuuleksid teiste kogemusi, probleeme. See paneks inimesi mõtlema, kas nad on ikka kasulapse perre tulemiseks, võimalikeks probleemideks valmis.

Suur abi oleks ka sellest, kui keegi lihtsalt huvi tunneks, tunnustaks. Hooldusvanematel on vaja teada, et nad on kellelegi vajalikud, et nende tööd pannakse tähele ja hinnatakse. Kiitust vajab ju igaüks, ka täiskasvanu.

Vastaja sõnul oleks vaja kohta, kuhu laps viia, kui on vaja näiteks kuhugi asju ajama minna. Oleks vaja kedagi, kes siis last vaataks. Sellist teenust on vaja ka selleks, et hooldusvanem saaks vahel lõõgastuda. Seda on vaja selleks, et tüdimust ei tekiks

VASTAJA 4

Taust
Vastajal omal ei olnud omal lapsi, sellepärast võtsid lastekodust kaks õde suveks. Tüdrukud ei tahtnud lastekodusse tagasi minna, nii jäidki nad hooldusperre. See oli 1993.a. Praegu on kasulapsed 16 ja 15-aastased.
Lapsed olid väiksest peale lastekodus olnud, üksteist õed ei tundnud. Ema loobus lastest, ei suutnud lihtsalt üksi kasvatada. Laste isa läks Ukrainasse, senini pole teda leitud. Vastaja eesmärk on lapsed adopteereida.

Kohanemine
Kasulapsed tulid perre kahekesi. Vastaja arvab, et üksi kohaneks laps kiiremini. Kohanemist raskendas lastekodu malli olemasolu, lastel polnud ju mingit perekogemust. Arvatavasti ei saa nad kunagi täpselt aru, mis tähendab pere. Kohanemisel said probleemideks pisiasjad, elementaarsed asjad, mille peale ei tule hooldusvanem ega laps. Laste jaoks oli uute raamidega harjumine kohutavalt raske. Üheks probleemide allikaks oli laste arusaamine, et kõik on meie. Külas näiteks sorisid lapsed igal pool, sest nad ei tulnud selle peale, et kellelgi on isiklikud asjad. Seepärast ei julgenud vastaja kasulapsi hetkekski silma alt ära lasta. Lapsed ei saanud aru, et asjadel on mingi väärtus. Oli neil ju lastekodus ladu, kust riideid võtta. Alguses võtsid lapsed hooldusvanemate raha. Nad lihtsalt ei saanud aru, et see on asi, mida tuleb teenida, mille saamiseks tuleb vaeva näha.

Pikaajalise paigutuse korral on kohenemine kergem, siis tekib peresuhe. Kui paigutus on lühiajaline, siis on see lapse jaoks nagu hotell. Lühiajalise paigutuse puhul laps ei tahagi võib-olla kohaneda, see tekitab ju ka kohustusi.

Enda kohanemise kohta ütleb vastaja, et täiskasvanul on kergem kohaneda, sest ta võtab asja mõistusega. Vastaja ei suhtunud lastesse kui võõrastesse inimestesse, lapsed võeti täieõiguslikeks pereliikmeteks.

Vastaja arvab, et kohanemisprobleemide puhul tavaline psühholoogiline nõustamine ei aitaks. Kui tekkisid probleemid, helistas vastaja lastekodu kasvatajale, hooldusvanem teeb seda ka praegu. Samuti pidas vastaja raskuste ilmnemisel nõu abikaasaga, koos otsiti põhjuseid, arutati. See oli pidev avastamine.

Probleemid
Hiljem ei ole suuri probleeme ilmnenud. Hooldusperedele makstakse praegu korralikult, vastaja on selle summaga rahul. Sellest piisab laste ülalpidamiseks. Raha pärast pole kasulapsed millestki ilma jäänud.

Vastaja tunnistab, et ise ei osanud probleeme ette näha.

Perekonnas hooldamise ettevalmistus
Vastajal vastavat koolitust ei olnud. Hooldusvanem ei ole üldse koolituse vajalikkuses eriti kindel. Ühtset ettevalmistust on raske anda, sest kõik lapsed on ju erinevad, ei saa olla ühtset retsepti. Kui siiski koolitus oleks, võiks seal rääkida võimalikest probleemidest, mis ette võivad tulla.

Abi saamise võimalused, suhted ametnikega
Vastaja ütleb, et sotsiaaltöötajad ei usu hooldusvanemaid. Nende probleemidest ei saa sotsiaaltöötajad aru, sest nad ise ei ole vastavas sitsatsioonis olnud. Suhted sotsiaaltöötajaga piirduvad viimasele raha kohta aruande tegemisega. Vastaja ei arva, et sotsiaaltöötaja rohkem huvi tundma peaks. On ju kasulapsed justnagu oma lapsed, olekski imelik, kui sotsiaaltöötaja pidevalt külas käiks. Vastaja isiklikult mingit abi ei vaja.

Informatsiooni hooldusvanem kasulaste kohta ei saanud, tulid nad ju alguses ainult suveks. Vastaja ei ole ka ise laste tausta uurinud.

Ootused ja ettepanekud
Vastaja meelest on suur absurd see, et inimesed, kellel pole raha ja kes ei suuda last enam kasvatada, annavad lapse ära. Siis läheb laps hooldusperre kellele makstakse selle lapse kasvatamise eest kõva summa. Vastaja arvates peaks rohkem tegelema bioloogilise perega, et nad ei peaks üldse last ära andma. Tihtipeale ongi ju lapsest loobumise põhjus selles, et inimesed on töötud, neil pole enam lapsele toidu ostmiseks raha. Bioloogilist pere tuleks majanduslikult rohkem toetada. Rahasid tuleks mõistlikumalt jaotada, vajadusel võiks isegi hoolduspere toetust vähendada.

Praegune sotsiaalsüsteem ei jõua iga inimeseni. On vaja induviduaalsemalt tegeleda, õpetada inimestele eelarve tegemist, enda majandamist. Selle jaoks peaks vallas olema palgaline töötaja, kes õpetaks igapäevast toimetulekut, seda, kuidas olemasoleva rahaga hakkama saada. Vastaja toob oma vallast näite: endine sotsiaalöötaja oli ühele perele kui vanem õde, õpetas rahaga ümber käima, väljaminekuid ja sissetulekuid planeerima.

Ametnikud peaks oskama ära tunda neid, kes ei lähe ise abi küsima. Sotsiaalsüsteem peaks olema paindlikum, praegu on kõik ühe malli järgi (mõni kahe lapsega võib suuremas hädas olla, kui kuue lapsega). Probleem on selles, et need, kes seadusi teevad, et tea tegelikust elust midagi.

Perehoolduse korraldamise kohta ütleb vastaja, et rahad liiguvad ja organiseerimine käib, kui sisuliselt nähakse last liiga vähe. Lapse huve tegelikult ei arvestata, ametnik on lihtsalt rõõmus, kui lapse hooldusperre paigutamisega asja kaelast ära saab. Bioloogiliste vanematega ei tegelda. Ometi on bioloogiline pere parim, jäävad ju vanemad lapsele ikka kalliks.

Hooldusvanemate kokkusaamisi vastaja eriti vajalikuks ei pea. Oma arvamust põhjendab vastja sellega, et eestlane ei räägi oma raskustest ja muredest. Kui inimesed on kasulapsed omaks võtnud, siis peetakse seda oma pere asjaks ja oma pere probleemidest ei minda kuhugi rääkima.

Taust
Vastajal omal on kaks täiskasvanud poega. Kasulapsi pole varem olnud. Hooldusvanemaks hakkas vastaja 1994. aastal, mil perre võeti 4-aastane õde ja 6-aastane vend. Hooldusvanemate eesmärgiks ei olnud isiklik suhe, perehooldust võeti kui tööd. Kuna oma laste kasvatamisega oldi hästi hakkama saadud, taheti kasulastele lihtsalt kodu pakkuda. Hooldusperelepingu katkestas vastaja 1999. aastal. Kasulapsed paigutati lastekodusse.

Kasulapsed tulid turvakodust. Bioloogilised vanemad olid asotsiaalid, kes laste eest ei hoolitsenud.

Kohanemine
Lapsed ei näidanud kohanemisel mingeid emotsioone. Probleemid algasid aga kohe. Kas neid nimetada kohanemisprobleemideks? Kestsid nad ju kogu perehoolduse aja.

Hooldusvanema enda kohanemine seisnes pidevates üllatustes, avastamises. Kasulaste kasvatamine oli hoopis teistsugune, kui hooldusvanem oli arvanud. Viimane tunnistab ise, et oli läbinisti sinisilmne, ta ei osanud absoluutselt probleeme ette näha. Ta arvas, et kasulastel oli hea meel endale kodu saada. Kohe kasulaste tulles hakkasid aga ilmnema erinevad probleemid. Hooldusvanem arvab, et keegi poleks osanud teda aidata, üksiki kõrvaline isik ei saa pereprobleeme lahendada.

Probleemid
Kasulapsed olid kangust täis (näiteks keeldus lihtsalt kooli minemast). Probleeme tekitas pidev vastu hakkamine, sõdimine (ei taha seda pluusi, ka seda mitte; tahan just selle laua taga istuda, kui oma tahtmise sai, ei tahtnud ka selles lauas istuda). Kasulapsed ei olnud harjunud distsipliiniga (laste magama saamine oli alati väga raske). Kasulasped "kruttisid " pidevalt pinget, kui hooldusvanem ei ärritunud, vihastusid lapsed veel enam. Kasulapsed ei osanud teistega arvestada. Probleeme tekitas varastamine.

Paljude probleemide põhjus võis peituda selles, et lapsed olid ilma jäänud varasest kiindumussuhtest, mis loob aluse valmiduseks omada lähedast suhet. Tüdruk oli näiteks valmis elama asuma inimese juurde, kes talle lihtsalt midagi magusat tõi. Kasulapsed olid väga armukadedad, nii üksteise, kui teiste pereliikmete peale (tüdruk näiteks kinnitas enne magama minekut, et hooldusema oma abikaasa kõrvale ei istuks).

Majanduslikke probleeme pole olnud.

Perekonnas hooldamise ettevalmistus
Koolitust vastaja ei läbinud, ei olnud mingit ettevalmistust. Vastaja arvab, et koolitusest poleks suurt abi, sest keegi ju ei tea, millised probleemid esinevad just nende kasulastega. Jälle kord rõhutab hooldusvanem oma sinisilmsust, sest ta aravs, et lapsed lihtsalt tulevad ja on. Kui siiski koolitust korraldataks, peaks seal rääkima võimalikest ohtudest, mis võivad ette tulla. Vastaja ütleb, et võib-olla oleks temagi siis mõttest loobunud, võib-olla oleks aga arvanud, et nende lastega on teisiti.

Abi saamise võimalused, suhted ametnikega
Sotsiaaltöötajaga eriti peale lepingu sõlmimist tegemist ei olnud, viimane ei tundnud asja vastu üldse huvi. Hiljem aga süüdistas sotsiaaltöötaja hooldusvanemat laste eest mitte hoolitsemises, laste arvel rikastumises. Vastaja ütleb, et kui sotsiaaltöötajal sellised kahtlused olid, oleks too võinud ju vaatama tulla. Hooldusvanem ise ei arva, et sotsiaaltöötaja külaskäikudest mingit abi oleks olnud. Kui hooldusvanem lepingut lõpetada tahtis, venis asi väga pikale, sest oli puhkuste aeg ja tööl olnud sotsiaaltöötaja üksi ei saanud asja läbi viia. Sotsiaaltöötajad ei tundnud huvi, ei võtnud midagi ette, et olukorda uurida, muuta. Hooldusvanema arvates oleksid sotsiaaltöötajad võinud inimesed kokku võtta, asja arutada.

Enne lastest lahkuminekut käis hooldusvanem psühholoogi juures. Too ütles, et varastamise põhjus on see, et lapsed tahavad rohkem tähelepanu. Vastaja sõnul oli aga veel rohkem tähelepanu lastele pöörata võimatu. Psühholoogi jutu järgi tahtsid lapsed sigaduste tegemise abil näha, kas neid ikka armastatakse. Kuid kui kaua siis nii võib?! Kinnitati, et lapsi tuleb tingimusteta armastada. Hooldusvanem ütleb, et tema ei suutnud end muuta. Võib-olla oleks pidanud ta midagi teistmoodi tegema, kuid mida? Psühholoogi juurest sai vastaja teada, et on kuidas on, süüdi jääb ikka tema. Lastega ei tohi ju midagi teha: lüüa ei tohi, söögist ilma jätta ei tohi, õue peab laskma. Mida siis teha, kuidas karistada, korrale kutsuda?! Igal juhul on laps õige, kasuvanem süüdi.

Kasulastest loobumist ei oleks saanud kuidagi ära hoida. Vastaja arvab, et nendele lastele lihtsalt ei ole hoolduspere õige koht. Nendele sobib lastekodus rohkem, sest nad vajavad anonüümsust, mis lastekodus on, nad ei taha lähedast suhet. Kodus nad ei tahtnud absoluutselt tööd teha. Lastekodus aga panevad teised lapsed asjad paika. Antakse võmm kuklasse ja asi korras. Kodus aga nii ju teha ei tohi.

Informatsiooni sai vastaja laste kohta vähe, kuid ei süüdista selles kedagi. Hooldusvanem ise ka ei küsinud, sest lihtsalt ei teadnud, mida küsida. Kasuvanemale näidati lihtsalt laste kaarte, kus olid kirjas näiteks põetud haigused.

Ootused ja ettepanekud
Vastaja väljastpoolt abi ei oota, kuidas teda ikka aidata oleks saanud?! Küll aga arvab vastaja, et võiks korraldada hooldusvanemate kokkusaamisi.

Taust
Vastaja peres on kaks kasulast, õde-vend. Lapsed on olnud hooldusperes kolm aastat, praegu on nad 17 ja 18- aastased. Tüdruk on kerge vaimse puudega. Laste isal on vanemlikud õigused, emal kasvatuslikud õigused ära võetud. Laste vanaema (hooldusisa õde), kes lapsi kasvatas, suri. Enne kasuperre tulekut olid lapsed veidi aega turvakodus.

Kohanemine
Kohanemine oli lastele kindlasti raske, sest nende jaoks oli kõik uus: kodu, pere, kool, linn. Tegelikult oli algus kõigile, nii hooldusperele kui kasulastele, raske. Suur osa kohanemisraskustes oli rahal. Hoolduspere oli äsja kolinud majja, mis vajas põhjalikku remonti. Alguses elati kõik koos ühes toas, isegi kööki ei olnud, kõik pesu tuli käsitsi pesta. Millekski muuks eriti aega ei jäänud. Lapsed kasvasid, kuid uusi riideid ei suudetud osta. Sellepärast noriti poissi koolis. See põhjustas omakorda popi tegemist, kuid sellest probleemist saadi üle.

Rahaprbleemid mõjutavad kogu pere elu. Kui ema peab pidevalt raha lugema, ütlema lapsele, et üle kahe viilu leiba ei tohi võtta, sest muidu pole hommikul midagi süüa, siis mõjub see ju emale ja see mõjutab ka ema suhet lapsega. Kasulapsed olid õnneks väga mõistlikud, nad mõistsid olukorda, oskasid vähesega toime tulla. Kasulastel oli ka varasemas elus samad probleemid, seepärast nõudsid nad vähe. Kus lapsed rasket majanduslikku olukorda ei mõista ning palju nõuavad, võib rohkem probleeme tekkida.

Niisiis oleks kõige rohkem olnud sel perioodil vaja majanduslikku abi. Psühholoogilise poole pealt saadi aga abi sõbrannadelt ja kolleegidelt (vastaja on pedagoog), kellega sai räägitud ja arutatud. See aitas palju. Iga väikenegi tähelepanu oli suur abi. Kellel sellist võimalust tuge saamiseks ei ole, sellel on kindlasti raske.

Kohanemine ja harjumine võtab aega. On ju igas peres välja kujunenud teatud tavad, kombed, mis puudutavad vahel pisiasju. Kasulastel tuleb aga nendega harjuda. Raske on ka hooldusvanematel kasulastele omaks saada.

Perehoolduse esimesest perioodist meenutab vastaja, milliseid raskusi oli asjaajamisega. Bürokraatia võttis kohutavalt energiat ja aega.

Probleemid
Suuri probleeme pole vastaja sõnul olnud, sest lapsed oli ju juba perre tulles suured. Kui kodune olukord läks kergemaks, muutus ka laste elu lihtsamaks. Kui poisil hiljem ka probleeme tekkis, oli ta neist üle.

Vastaja meelest ei ole kasulaste ja oma laste kasvatamisel erinevusi olnud.

Probleeme on vaimupuudega tüdrukuga suhtlemisel. Vastaja ei oska tema maailma sisse elada. Vahel tekitavad raskusi pisikesed asjad, mille peale ei tulegi. Tüdrukuga on palju tegemist, vaeva. Temaga oli alguses raske harjuda. Kuid omei ei ole olnud nii suuri probleeme, kui vastaja inimeste juttude põhjal kartis.

Võimalikele probleemidele mõeldi varem, kuid tihtipeale ilmnesid teised probleemid, kui arvati. Osasid asju aga ei suudetud ette näha. Näiteks teati, et poisil läheb koolis hästi ning seepärast tuli popitamine üllatusena.

Üldiselt vastaja sõnul eriti probleeme siiski pole olnud, lapsed on väga tublid olnud. Kõige raskem oligi alguses harjumine. Kui ühtesulamine on toimunud, on kõik üks pere. Muret teeb vastajale tulevik, eriti see, mis saab edaspidi vaimupuudega tüdrukust.

Perekonnas hooldmise ettevalmistus
Spetsiaalset koolitust hooldusvanemal ei ole. Kuna vastaja on ise erilasteaias pedagoog, oli teatud ettevalmistus siiski olemas. Vastaja arvab, et teistele hooldusvanematele on kindlasti koolitust vaja. Iga inimene, kes tahab kasulast võtta, peaks kindlasti läbima koolituse. Eriti tähtis on see juhul, kui perre võetakse erivajadusega laps.

Koolitus peaks sisaldama psühholoogiat, pedadoogilisi nõkse. Koolitusel tuleks rääkida sellest, kuidas lapsi mõista. Kindlasti peaks rääkima juriidilisest asjaajamisest, paberimajandusest, kelle poole pöörduda, kust abi saada. Selle jaoks peaks olema mingi voldik.

Abi saamise võimalused, suhted ametnikega
Halvad kogemused on bürokraatiast! Kogu kasulaste perre tulemisega seotud asjaajamine võttis kohutavalt aega ja energiat. Oli ju samal ajal vaja ka tööl käia, raske oli oma aega sobitada. Dokumentidega oli kohutav segadus. Seda põhjustas sageli see, et inimest ei usaldata. Üks ametnik ütleb üht, teine teist. Ametnikud ei tea teineteise tegemistest mitte midagi, seadused on ju ometi ühised. Mõni ametnik töötab silmaklappidega, ajab ainult oma rada ja muust ei tea midagi.

Vastaja ise ei ole nõustajatelt abi otsinud, sest saab nõu ja tuge kolleegidelt ning on osalenud erivajadustega laste kasvatamise kursustel.

Inimesed, kes abi soovivad, pöörduvad kõigepealt lastekaitsetöötajate poole. Kui viimased ise aidata ei suuda, siis nad suunavad edasi. Sotsiaaltöötajatega on vastajal hetkel vähe tegemist, ainult rahaasjad. Üldiselt sotsiaaltöötajate kohta ütleb vastaja, et väga palju oleneb inimesest, kes ametniku koha peal on. Üks teeb natuke rohkem, kui peab, teine teeb ainult seda, mida peab või natuke vähem.

Informatsiooni saadi laste kohta vähe. Hooldusvanema arvates oleks pidanud talle näiteks lapse diagnoosi ütlema. Nüüd pidi ta ise selle ära arvama.

Ootused ja ettepanekud
Kui kasulaps juba perre tuleb ja probleemid tekivad, peaks olema võimalus nõustaja juurde pöörduda. Siis saab rääkida konkreetsetest probleemidest, mis ette on tulnud. Vastaja arvab, et ühel hetkel võivad hooldusvanemad langeda sügavikku, kust ei osata väljapääasu leida. Inimesed hakkavad kahtlema võimes olla hea lapsevanem. Võeti ju kasulaps mõttega teda aidata, talle head kodu pakkuda, olla hea hooldusvanem. Sellises olukorras on kindlasti oluline kellegagi rääkida. Kuna paljudel on rahalisi raskusi, peaks nõustamine olema tasuta.

Vastaja arvates oleks vaja hooldusperede omavahelisi kokkusaamisi, kas lastega või ilma. See võiks olla nagu kohviring. Kokkusaamistel saaks tekkinud probleemid lahti rääkida. Vahel võiks sinna kutsuda psühholoogi, kes suudaks hooldusvanemate küsimustele vastuseid anda. Sellised kokkusaamised oleks head just oma praktilisuse poolest. Ainult teooriast ei aita, näidete varal saab asi selgemaks. Konkreetsed näited, kuidas keegi toime on tulnud, aitaks ka teisi. Korraldama peaks neid kokkusaamisi keegi ametnikest, sest hoolduspered ju kogu aeg muutuvad, keegi tuleb juurde, keegi langeb ära. Keegi aktiivne inimene võiks muidugi ka hooldusvanemate hulgast olla.

Taust
Kasulaps jäi 18- aastase õega, kes on hoolduspere sugulane, kahekesi. Vanemad surid. Kasulaps oli sel ajal 7- aastane. Nüüdseks on kasulaps hooldusperes olnud 7 aastat. Hoolduspere tundis kasulast ka varem. Vastajal omal on kaks last.

Kohanemine
Päriselt ei kohane laps iialgi. Laps ei harju päriselt uue perega, sellega, et see ongi nüüd tema pere. Tal oli ju seitse aastat olnud oma pere. Kasulapses on tugevalt sees mõisted "meie" ja "teie". Niisiis oleks kohanemine mõnes mõttes lihtsam, kui laps ei mäletaks oma perest midagi.

Vastaja tundis ennast alguses kurja võõrasemana. Ise mõtles küll, et ei tee lastel vahet, kuid siis hakkas mõtlema, et miks ta siis nii närvi läheb. Hooldusvanem tegi lastel vahet, kuid õnneks märkas hooldsuvanem seda ise. Vahetegemine väljendus ärritumises: oma lastega oli kannatlikum, kasulapse peale ärritus kergesti. Vastaja nägi ennast kasulapses, laps tegi hooldusvanema enda vigu. Hooldusvanem nägi end justkui peeglist. See ärritas vastajat. Hoolduspere bioloogilised lapsed harjusid aga kasulapsega kergesti, neil pole eelarvamusi.

Kasulapsel on vaja lihast ja luust ema, kedagi reaalset, kes kasvõi riidleks. Hooldusvanem on kasulapse jaoks justkui õlekõrs, millest ta kinni haarab. Ka see ärritas alguses, et laps oli liigselt küljes kinni. See on praegugi nii, et alati on vaja hooldusema kinnitust.

Kohanemisperioodil saadi abi lihtsalt rääkimisest. Sotsiaaltöötajalt küsiti, kas on kuskil sellist gruppi, kus kasuvanemad koos käivad. Paar korda käidi teiste kasuperedega koos üritustel, mida korraldati projekti "Lapsele oma kodu" raames. Nendest kooskäimistest oli vastajale palju abi.

Probleemid
Erilisi probleeme pole olnud. Kasulaps on ju nagu oma laps, kõigiga on ju vahel pahandusi. Oma laste ja kasulapse kasvatamisel vahet ei ole, laps on laps. Igaüks on kuskil haiget saanud.

Majandusliku abiga on vastaja rahul: nii palju kui on, nii palju kulutatakse.

Perekonnas hooldamise ettevalmistus
Vastavat ettevalmistust vastajal ei olnud, kõik käis nii kiiresti. Kui inimestel on mõte võtta kasulaps, siis tuleks enne koolitus läbida. Kindlasti oleks vaja psühholoogilist koolitust. Tuleb õppida teist inimest rohkem mõistma. Koolitusel peaks olema grupitööd, suhtlemist.

Perehoolduseks ettevalmistudes tuleb tähelepanu pöörata ka praktilistele asjadele. Väga oluline on kasulapse perre võtmisel eluruum, igalühel peaks olema nii-öelda oma nurk.

Abi saamise võimalused, suhted ametnikega
Vastaja saab lohutust kirikust. Üldiselt aga leiavad inimesed abi teiste kaudu: kellegi tuttav tunneb kedagi. Kui inimene tahab abi ja häält teeb, siis ta ka abi saab. Abivajajaid otsima hakata on raske. Kui keegi näeb, et lähedasel on häda, siis ta aitab. Paljud inimesed ei julgegi ametnikelt abi küsida. See oleneb konkreetsest inimesest. Ametnikes vastaja viga ei näe, nemadki on ju kõigest inimesed ning inimesi on erinevaid.

Inimesele piisab teadmisest, et ta saab abi, kui ta seda vajab. Inimesele on suur abi sellest, kui ta teab, et tal on võimalus abi saada. Liiga pealetükkiv abi oleks ka halb.

Oma piirkonna sotsiaaltöötajate tööga on vastaja rahul. Mis puudutab sotsiaaltöötajad, siis ütleb vastaja, et tegelikult ta ei teagi, mis on sotsiaaltöötajate ülesanded. Nii ei teagi, mida neilt üldse oodata.

Vastaja arvab, et kui hooldusvanematel tekib kasulapsest loobumise mõte, siis võib psühholoogist abi olla. Loobumise mõte võib tekkida vaid emotsioonide pinnal. Mõistus ju ütleb, et see on teine inimene, et nii ei saa. Selline solgutamine, mida põhjustab hoolduavanemate loobumine lapsest, kahjustab last. Et selliseid olukordi, kus hooldusvanem tahab kasulapsest loobuda, ei tekiks, tuleb rohkem tähelepanu pöörata hoolduspere valimisele, ettevalmistamisele. Kui inimene on kahtlev ning ei ole kasulapse võtmises päris kindel, ei tohi talle last anda.

Ootused ja ettepanekud
Tähtis on kokku saada samas suunas liikuvate inimestega. Kui juba laps peres on, võik korraldada hooldusvanemate kokkusaamisi. Kui ilmneb mingi probleem, oled sa selles kinni, justkui sein on ees. Siis on hea, kui saad sellest kellegagi rääkida. Teiste kogemusi on hea kuulata. Kokkusaamistel peaks olema ka psühholoog, kes on vastavate teemade asjatundja.

Kuna probleemid ja olukorrad on nii erinevad, ei saa mingit ühtset juhist hooldusvanematele anda. Kui mure tekib, saab ju helistada. Sotsiaaltöötaja ülesandeks võiks olla vahendamine, edasi suunamine, sest tal on ju erinevat informatsiooni.

Taust
Hoolduspere jaoks oli kasulaps võõras. Laps võeti perre sellepärast, et omal lapsi ei olnud. Lapsekasvatamisekogemusi vastajal siiski on, sest palju on tegeldud õe lastega Hooldusperre tuli kasulaps väikelastekodust. Seal oli laps oli olnud paar kuud. Enne lastekodu kasvatas last vanaema (kasulapse venda kasvatab siiani). Asutusse paigutati laps seepärast, et vanaema ei suutnud enam lapse eest hoolt kanda. Lapse ema oli neljandat korda abielus, kergete elukommetega. Lapse bioloogilist isa hooldusvanemad ei tunne. Kasulaps ei tea, et ta hooldusperes on, teda ei huvitagi. Laps teab vaid, et vastaja pole teda sünnitanud.

Laps viidi pidevalt kodust haiglasse. Oli mitu nädalat järjest haiglas. Vahepeal oli tüdruk ka turvakodus. Ema andis lapse kohta loobumiskirja. Laps tuli hooldusperre projekti "Lapsele oma kodu" kaudu.
Laps oli hooldusperre tulles 1,5 aastane. Peres on olnud nüüdseks 8 aastat.

Kohenemine
Kuna lastekodu töötajad midagi ei rääkinud, tuli kõike ise avastada. Igakord peale sööki ajas laps keele välja. Siis tuli nuputada, mida see tähendada võiks. Võrevoodisse ei saanud last panna, hakkas karjuma. Enne tüdruk magama ei jäänud, kui laks tagumikule anti. Oma tutvusi näitas ta välja koera kombel (läks neljakäpukil inimese juurde, niutsus).

Laps oli hirmu täis, ei jäänud emast sammugi maha. See kestab tegelikult siiamaani. Kõigi küsimustega pöördub ema poole. Isegi kui isa vastab samamoodi, peab ema ikka üle kinnitama. Tüdruku jaoks olid tähtsad teised lapsed. Kõik muu võis tegemata jätta, kui ainult sõbrad olid.

Hooldusvanemate enda kohanemine läks kergesti. Muret tekitas see, kuidas naabrid suhtuvad. Kuid see läks üsna valutult. Keegi halvasti ei öelnud. Ümberkaudsed inimesed ja perekond võtsid kasulapse kergesti omaks.

Probleemid
Alguses ei olnud mingeid probleeme, sest perre tulles oli kasulaps nii väike. Nüüd aga hakkavad raskused tekkima, sest laps on suurem, ta teab, mida ta tahab. Laps surub oma "mina" peale, tema on kõige tähtsam. Vastaja arvab, et eks kasulast ole hellitatud ka.

Riigipoolsest toetusest on suur abi. Kool nõuab ju tohutut raha. Toetusega rahulolu oleneb sellest, mis mõttega laps perre on võetud. Kui laps võetakse pereliikmeks, arvestatkase kohe sellega, et ollakse võimelised teda ka üleval pidama. Sellisel juhul on igast toetusest hea meel. Kui laps võetakse raha pärast, tahetakse muidugi suuremat toetust. Riik võiks küll rohkem toetada, kuid mitte tingimata rahaga. Näiteks võiks võimaldada ujulas, laagrites käimist, huviringides osalemist. Nii saaks laps käia ringis, mille tegevus on tervislik.

Raskusi tekitab bioloogilisest perest rääkimine. Vastaja tahaks minna last vanaemale ja vennale näitama, kuid seal võib ka ema olla. Raske küsimus on ka see, kuidas üldse lapsele seletada, kelle juurde minnakse. Kasulaps ise ei ole kunagi oma päritolu vastu huvi tundnud. Vastaja ütleb, et selles osas vajab ta abi kelleltki, kes aitaks enda jaoks selgeks mõelda, kas ja kuidas lapsele tema sugulastest rääkida. Nüüd on see juba raske, sest hooldusvanem võtab kasulast kui oma tütart. Raske on nüüd last kellegagi jagada.

Kuna kasulapsel on peagi murdeiga käes, siis võib lapsele bioloogilistest vanematest rääkimine probleeme tekitada. Kui tekib konflikt, võib kasulaps öelda, et sa polegi mu ema, sellepärast sa ei armasta mind. Paar korda on laps teinud juttu kodust ära minemisest, kui oma tahtmist ei saa. Kuid seda võtet kasutavad ju paljud lapsed.

Perekonnas hooldamise ettevalmistus
Hooldusperede valimisele ja ettevalmistamisele tuleks suuremat tähelepanu pöörata. Koolituse vajalikkus oleneb sellest, mis mõttega kasulaps perre võetakse. Ka individuaalselt on koolitusvajadus erinev. Koolitusel peaks rääkima dokumentidest, asjaajamisest. Samuti on oluline kohe alguses hooldusvanematele öelda, kuhu nad abivajadusel pöörduda võivad.

Abi hetkel
Vastaja pöördub abi vajadusel sama inimese juurde, kes lapse perre aitas tuua. Lapse perre tulekuga seoses sotsiaaltöötajaga eriti tegemist ei olnud, kõik käis projekti kaudu.

Mis puudutab lastega tegelevaid spetsialiste, siis on vastajal väga ebameeldiv kogemus lastekodu töötajatega. Nimelt peideti lastekodus laps, kes pidi vastaja perre minema, ära. Arvatavasti ilmus kuskilt parem pere. Lastekodu töötajad ei tahtnud last välja anda. Projektitöötaja hakkas nii-öelda surkima ja pabereid nõudma. Tänu sellele venis asi veelgi pikemaks ning laps pidi sellepärast kauem lastekodus olema. Sellised ebameeldivused peaksid lapse ja ka hooldusvanama eest varjus olema. Kui laps on suurem ning ta teab, et ta saab peresse ning siis äkki öeldakse, et ikka ei saa, on see ju lapse jaoks hirmus pettumus. Samuti hooldusvanema jaoks.

Kui laps tuleb lastekodust, on kindlasti vaja teada, kuidas teda seal on hooldatud, kasvatatud. Vastaja käis lastekodus informatsiooni küsimas, kuid sealt ei tahetud vastata. Lapse kohta saadi informatsiooni vanaemalt, kellega kohtamas käidi. Lastekodu töötajad informatsiooni ei jaganud, nad ei rääkinud, kuidas nad last on kasvatanud olid. Näiteks kartis laps vett, autosõitu. Kõike seda tuli hooldusvanematel endil avastada. Bioloogilise pere kohta jagas informatsiooni projekti esindaja.

Vastajale meeldib tema piirkonna sotsiaaltöötajate suhtumine. Nad teavitavad hooldusvanemaid ise, kui midagi uut on. Vastaja on sotsiaaltöötajate tööga väga rahul. Mõned aastad tagasi valitses teistsugune suhtumine. Vastaja arvates on sotsiaaltöötajad on paremuse poole muutunud, suhtumine on mõistvam.

Ootused ja ettepanekud
Haigusloo peaks lapsega kaasa andma. Hooldusvanemal on vaja teada, milliseid haiguseid laps on põdenud. Muidu peab jälle ise nuputama, kuid meditsiinis võib see halvasti lõppeda. Hooldusvanemal on vaja teada, mis süste kasulaps väikesena on saanud. Lastekodu paberites oli paar rida lapse tervise kohta, sealt kirjutas hooldusvanem omale ise mõned asjad paberile.

Vastajale ei meeldi, et nüüd tahetekse laps kangesti bioloogiliste vanematega kokku viia. See on vale. Seda võib teha ainult siis, kui laps seda ise tahab. Vastajale ei meeldi, et bioloogilisel vanemal on igal ajal õigus last vaatama tulla, ka lapsele ei mõju see hästi. Kui ema on lapse hüljanud ja laps sellest aru saab, siis mõjub bioloogilise vanema külaskäik lapsele halvasti. Hooldusvanem tahab kindlust, et kui ma võtan täna lapse enda juurde, siis homme ei tule keegi ja ei nõua seda last endale. Raske on langetada otsuseid bioloogilistest vanematest rääkimise kohta. See on keeruline teema ning selle käsitlemine võib halvasti mõjuda nii kasulapsele kui hooldusvanematele. Bioloogilise perega suhtlemisest ja sellest, kuidas antud teemat lapsega käsitleda, tuleks hooldusvanematele rääkida. Kuid samas ei tohiks bioloogilise perega suhtlemist peale sundida.

Hooldusvanematele peaks olema võimalus psühholoogi poole pöörduda. Igas peres tekib konflikte, nii-öelda ütlemisi. Siis oleks vaja erapooletut arvamust, kuidas kriitilises olukorras käituda.

Vastaja on osa võtnud hooldusvanemate kooskäimistest, mida korraldati projekti "Meie laps" raames. Koos käidi kord kuus. Hooldusvanemad ja eestkostjad jagasid oma mureisd, kohal oli ka psühholoog. Ka lastele korraldati üritusi. Vastaja ütleb, et tema jaoks ei ole selliseid kokkusaamisi vaja, kuid arvab, et kui perre võetakse probleemne laps, siis on kokkusaamisi vaja. Kokkusaamistel, kus vastaja käis, oli hooldusvanem, kellel oli suuri probleeme( seal peres oli kasulaps vanem) ning nemad said kokkusaamistelt palju abi. Vastaja arvab, et temal pole abi vaja olnud, sest laps tuli perre nii noorelt.

Miks ei ole vanavanematel õigus hooldustoetust saada? See on vastaja arvates valus probleem. Pensionäridel on ju niigi vähe raha, kuidas neil on võimalik veel lapsi ülal pidada? Peaks ju ometi soodustama lapse jäämist lähedaste inimeste juurde.

Inimesi tuleks perehooldusest rohkem teavitama, et inimesed tahaksid võõraid lapsi oma perre võtta, et lapsed, kellel kaob võimalus oma peres kasvada, ei peaks lastekodusse minema. Eestlane ei ole praegu valmis võõrast last oma perre võtma. Riik peaks toetama ja soodustama seda, et inimene võtaks võõra lapse, et too ei satuks vahelülisse, milleks on mõni asutus. Vastaja toob võrdluse, et kui inimene saab vastavat palka, näeb ta ka rohkem vaeva. Kui inimene niigi vaevleb oma palgaga, et kuidagi toime tulla, siis ei saa ju mõelda võõra lapse perre võtmisele. Et inimesed ainult raha pärast hooldusvanemaks ei hakkaks, peaks olema tugevam kontroll, võib-olla isegi trahvid. Veelkord rõhutab vastaja vajadust pöörata suuremat tähelepanu hoolduspere valimisele ja ettevalmistusele. Hooldusperedel võiks olla mingi katseaeg. Selleks, et inimesed üldse perehooldusele mõtleksid, peaks inimesi sellest teenusest rohkem teavitama, sellest rääkima. Praegu on sellest väga vähe juttu.

Taust
Kasuaps tuli hooldusperre pastori kaudu, kes poisi varjupaigast leidis. Laps oli lastekodu järjekorras. Lapse ema elab Tallinnas, tal pole tööd. Hetkel on käsil emalt vanemlike õiguste äravõtmine. Lapse isa on Venemaal. Nüüdseks on kasulaps peres olnud poolteist aastat. Praegu on poiss 13 aastane. Vastajal omal on 3 last. Kasulast võetakse kui oma last.

Kõigepealt oli laps lihtsalt jõulude ajal perekonda. Varjupaigast oli poisi allkirja vastu enda juurde võtnud pastor, kuid tal tuli kiiresti jõuludeks ära sõita. Pastor tundis vastajat ning et poiss ei peaks pühadeks tagasi varjupaika minema, läks poiss jõuludeks vastaja perekonda. See tekitas aga suuri probleeme, sest pastor ei oleks tohtinud last teise perre anda. Asi läks Tallinnasse välja ning turvakodust öeldi, et poissi ei lubata enam ei pastori juurde ega vastaja perekonda. Keegi ei uurinud aga põhjusi, miks selline olukord tekkinud oli. Seepeale läks vastaja Nõmme sotsiaalhoolekandeosakonda, sest inimeste teadmatuse tõttu pidi ju laps kannatama. Seal ajati asi kiiresti korda, juba mõne päeva pärast oli laps hooldusperes. Kohaliku valla sotsiaaltöötajad ei teadnud, kuidas asju ajada.

Kohanemine
Laps kohenes hästi, kasulapse poolt probleeme ei olnud. Alguses oli oma pere väikestel lastel raske koheneda. Väike tüdruk ütles kasulapsele, et see pole emme laps. See periood läks aga üle. Nüüd võtavad lapsed kasulapst kui oma venda. Enda kohanemise kohta ütleb vastaja, et raske oli panna end kasulast armastama nagu oma last.

Kasulapse jaoks on uus see, et keegi tema pärast muretseb. Tal ei ole ju õiget perekogemust, ta ei teadnud, mis tähendab olla pereliige. Tema vastu polnud keegi varem huvi tundnud, ta tegi, mis tahtis, tuli, millal tahtis. Nüüdseks on kasulaps aru saanud, et tema pärast muretsetakse: kui hiljem tuleb, siis helistab.

Mingit abi vastaja kohanemisperioodil ei vajanud.

Probleemid
Hooldusvanem kardab, et ema alkoholiprobleemid kanduvad poisile edasi. Samuti kardab narkootikumiprobleeme.

Kasulapse kasvatamine on teistsugune kui enda laste kasvatamine. Seda just sellepärast, et kasulaps on teisest rahvusest (venelane). Tal on palju rohkem energiat. Enne kasulapse tulekut oli peres palju vaiksem. Koolis on kasulapsel probleeme püsimatuse, enesekontrolliga. Varastamise ega valetamisega pole poisil probleeme olnud. Kui poes käib, annab alles jäänud raha tagasi (sentide täpsusega).

Riigipoolse majandusliku toetusega on vastaja rahul.

Perekonnas hooldamise ettevalmistus
Spetsiaalset koolitust vastajal ei olnud, kuid ettevalmistust oleks siiski vaja. Seal peaks rääkima teistega arvestamisest, lapse mõistmisest. Koolitusel tuleks rääkida ka sellest, et kasulaps ei ole nagu meie, tema tundeelu on teistsugune, ta on haavatam.

Abi hetkel
Kui vastaja abi vajaks, pöörduks sinna kust nii-öelda hädasignaal tuli. Kui näiteks koolist teatatakse, et seal on probleeme, siis ka kooli poole pöörduks.

Teavet lapse pere kohta saadi pastorilt, kelle informatsioon oli pärit poisilt ja varjupaigast. Hooldusvanem kohtus ka kasulapse ema ja vanavanemaga, kellelt sai üht-teist küsida. Alguses oli vastaja mures poisi tervise pärast, kuskilt oli vaja saada lapse haiguslugu. Hiljem sai hooldusvanem lapse tervisekaardi, kuid see tuli ise otsida. Ametnike poolse info jagamise kohta ei oska midagi öelda, sest ise midagi ei küsitud.

Sotsiaaltöötajate, eriti Tallina lastekaitsetöötajate tööga on vastaja igati rahul. Kohaliku valla (Ida-Virumaal) töötajad ei osanud asju ajada, ei teadnud, kust otsast alata. Ametnikega suhtlemist vastaja ei pelga, halbu kogemusi ei ole.

Ootused ja ettepanekud
Hooldusvanemate kokkusaamisi oleks vastaja arvates vaja. Kokkusaamistest võiks osa võtta ka psühholoog.

Taust
Kasulaps on vastaja lapselaps, kasulapse ema on vastaja tütar. Kasulapse ema jättis tütre maha. Emal ilmnesid alkoholiprobleemid. Vastaja arvab, et kasulapse emal on ka mingi psüühiline häire, kuid ravile ei olnud viimane nõus minema. Kasulapse ema elas lapse sünni ajal vastaja juures. Kui laps oli 3-4 kuune, hakkas lapse ema nädalavahetuseti ära kaduma. Kasulaps oli umbes aastane, kui ema lõplikult ära läks. Vastaja ei ole kunagi lapsele sisendanud viha, kurjust ema suhtes. Kasulapse emal sündis ka teine laps, tema on lastekodus. Nüüdseks on emal vanemlikud õigused ära võetud. Hetkel on vastaja pensionär.

Kohanemine
Kasulaps elab sünnist saati vastaja juures.

Probleemid
Kasulapse ja oma laste kasvatamine on olnud erinev. Eelkõige sellepärast, et hooldusvanem on nüüd ise vanem, targem, rahulikum. Enda lastele pühendas vastaja vähem aega, vähem tähelepanu, ka avatust oli vähem.Vastaja ei teadvustanud varem, kui olulised on puudutused, kallistused. Kasulapsega on väga lähedane ja avatud suhe, räägitakse kõigest. Vastaja ise ostab ja loeb raamatuid, et noorte asjadega kursis olla. Kasulaps usaldab vastajat väga.

Probleemid on sellised nagu iga lapsega. Raskusi tekitasid aga formaalsused. Kui laps pidi kooli minema ei saanud teda lähimasse kooli panna, sest laps polnud vastaja juurde sisse kirjutatud. Seda ei saanud ka teha, sest seadus ei luba lapselast vanavanema juurde sisse kirjutada. Sellest tekkiski vajadus eestkoste vormistada.

Kui vastaja tööl käis, majanduslikke probleeme polnud. Need tekkisid siis, kui vastaja pensionile jäi. Kui hooldajal on majanduslikult raske, mõjutab see ju ka last (just psühholoogilises mõttes). Kõige rohkem kannatab raha puuduse tõttu söögilaud. Nii ei harju laps tervislikult sööma, ta pole harjunud liha sööma, sest seda pole saanud sageli lubada. See annab kunagi tema tervisele tugeva löögi. Eestkostjad peaksid rohkem toetust saama.

Raha puuduse tõttu ei võta vastaja oma teist lapselast lastekodust ära. Ta ei saa panna ühe lapse pärast teist kannatama.

Kasulapsel on hirm, et teised saavad teada, et tal pole vanemaid. Lapsed on ju julmad.

Perekonnas hooldamise ettevalmistus
Kui võõras laps perre võetakse, oleks kindlasti ettevalmistust vaja. Tuleb ju laps raskest perest, ta võib tuua kaasa probleeme. Ka hooldusvanemad võivad halvasti käituda (võtta lapse raha pärast). Perehoolduse hoolikas ettevalmistus on oluline, et säästa lapsi haiget saamast, edasi-tagasi solgutamisest. Kindlasti oleks vaja spetsiaalset koolitust, see valmistab inimest ette. Eriti on vaja seda perele, kus enne last ei ole.

Abi saamise võimalused, suhted ametnikega
Sotsiaaltöötajatele heidab vastaja ette nende ebameeldivat suhtumist. Lastekaitsetöötaja suhtus hooldusvanemasse üsna järsult, ei mõistnud klienti. Kui vastaja läks abi küsima, otsima lahendust oma olukorrale, vastati talle, et tal on kohustus last ülal pidada. Vastaja tahtis seda seadust paberil näha, kuid lastekaitsetöötaja ei osanud öelda, kus see kirjas on. Seejärel läks vastaja Sotsiaal- ja Tervishoiuametisse, kus talle näidati vastavat seadust. Seal on aga tegelikult öeldud, et ülalpidamiskohustus on majanduslikult kindlustatud vanavanemal. Siis pöördus vastaja ministeeriumisse. Sealt saadeti tagasi Sotsiaal- ja Tervishoiuametisse. Vastaja tahtis hakata hooldusvanemaks. Sotsiaal- ja Tervishoiuametist soovitati hoolduspere leping vormistada kasulapse tädi nimele. Lastekaitsetöötaja ütles, et see ei ole lubatud, kuid tegelikult on. Niisiis ei tea amtetnikud ise ka, mis nad teevad. Selle kohta veel üks näide: vastaja käis ametnike juures avaldust kirjutamas. Pärast teatati, et avaldus on valesti kirjutatud, kuid ometi ju ametnikud ise juhendasid vastajat.

Vastaja pöördus sotsiaalministri poole, et too õpetaks, kuidas rahadega toime tulla. Sealt suunati tagasi sotsiaalhoolekandeosakonda, soovitati juhataja poole pöörduda. Juhataja suhtus halvustavalt, oli pahane, et vastaja oli pöördunud kõrgematesse instantsidesse. Eelmise lastekaitsetöötajaga olid vastajal pingelised suhted. Siis aga tuli uus lastekaitsetöötaja ning tema tööga on vastaja väga rahul.

Vastaja arvab, et kes tahab abi leida, seda ka leiab. Tuleb lihtsalt ise aktiivne olla, ise abi otsida. Inimesed on aga erinevad. Osa inimesi on nõrgad, kes ei otsi ise abi. Neid inimesi tuleb märgata.

Ootused ja ettepanekud
Kindlasti tuleks perehoolduses sisse viia selline muutus, et ka vanavanemad saaksid hooldusvanemaks olla. See, et seadus paneb vanavanematele ülalapidamiskohustuse, ei tohiks takistada neile perehoolduse vormistamist.

Psühholoogilise abi kättesaadavus on väga oluline. Vastajale meeldib see, et välismaal on pea igaühel oma psühholoog. Vastaja meelest on vaja kedagi, kes sind kuulab, abistab. Oluline on see just siis, kui peres on võõras laps. Kui oma lapsega tekib konflikt, siis peale selle lahendamist taas kallistatakse, lepitakse ära. Kui aga võõra lapsega tekib probleeme, siis kuna ei ole sellist lähedust, ei minda ka kallistama. Nii võib jääda konflikt lõpuni lahendamata, see konflikt paisub, süveneb. Kasulaps võib hakata hooldusvanemale ütlema, et see ei armastagi teda. Seepärast on kindlasti vaja psühholoogilist abi.

Toetuste jagamisel tuleb jälgida, et raha läheks tõepoolest lapsele. Tuleks rakendada pidevat kontrolli. Praegu on liiga vähe sotsiaaltöötajaid, nende koormus on liiga suur ning nad ei suuda kontrollida. Tulevikus läheb kindlasti rohkem sotsiaaltöötajaid vaja. Rohkem on vaja teha ennetavat tööd, et laps ei satukski lastekodusse, et ta ei vajaks hoolduspere. Eriti tuleks toetada üksikvanemaid.

Vastaja arvates on vale, et lapsed ei ole kuskil arvele võetud. Vanasti käis õpetaja igas kodus ja kontrollis olukorda. Sotsiaaltöötaja ei peagi igale poole jõudma, õpetaja peaks sotsiaaltöötajale informatsiooni andma. See tähendab, et koostöö peaks tõhusam olema.

Hooldusvanemate kokkusaamisi oleks väga vaja, seal nad saaksid oma muredest rääkida. Vastaja aga arvab, et meie inimesed ei tule kokku, nad ei räägi oma muredest. Eestlane häbeneb oma probleeme.

Kui hoolduspere leping lõpeb läheb sageli laps samadesse tingimustesse tagasi kust ta tuli. Neid juhuseid, kui bioloogiline pere on jalgadele saanud, on vähe. Hooldusperelepinguid peaks tegema pikemaks ajaks. Enne, kui laps koju tagasi viia, tuleb hoolega kontrollida, kas kodune olukord on ikka paranenud. Bioloogilise perega tuleks küll tegeleda, neid aidata, kuid tegelikult polegi sotsiaaltöötajal võimalusi aidata. Pole ju sotsiaaltöötajal inimesele tööd anda, kuid just töötusest enamus probleeme alguse saavadki.

Jätkub - Lisa 3 - UURIMISTULEMUSTE KOKKUVÕTE