|
5. UURIMISTULEMUSTE ANALÜÜS JA
ARUTELU
5.1 Põhiandmed
5.1.1 Uuritavate üldiseloomustus
131 küsitletava seas oli 64 meest ja 67 naist, neist
abielus 43,5%, vallalisi 19,1%, lahutatud 11,5%, leski 10% ja
vabaabielus 16% (vt lisa 3, graafik 5).
19,8% vastanuist polnud lapsi, 29,6% oli üks laps, 29%
kaks last, 19% kolm, 4,6% neli, 4,6% viis ja 0,8% seitse last
(vt lisa 7, graafik13). Kõige noorem lapsevanem sai selleks
17 aastaselt. 18 aastaselt said lapse 6,9% vastanuist, 19-aastaselt
8,4%. Kõige rohkem sai 19,7% anketeerituist 20 aastaselt
lapsevanemaks. Kõige vanem esimese lapse muretseja oli
38-aastane.
19 inimest arvas, et tal polegi õiget eluaset, mis
moodustas vastajate seas 14,5%. 24,4% vastanuist elab üürikorteris,
39,/% on oma korter ja 19,1% elavad oma majas (vt lisa 4, graafik
6).
Vastanud endiste lastekodulaste ja eestkostelaste seas omab
põhiharidust 26,/%, keskharidust 35,1%, keskeri haridust
29%, lõpetamata kõrgharidus on 3,8% ja kõrgharidust
omab samuti 3,8% (vt lisa 3, graafik 4).
5.1.2 Iseseisvasse ellu astumine
Kõige vanem anketeeritu oli astunud iseseisvasse ellu
66 aastat tagasi so 1930-ndal aastal. Keskmiselt oldi lastekodust
lahkunud 25 aastat tagasi. Aga vastajate seas oli ka kaks inimest
(1,5%), kes olid iseseisvunud vaid mõned kuud tagasi.
Kõige rohkem oli eraelu alustanud 8 inimest (6,1%) 16
aastat tagasi.
1,5% vastanutest olid elanud lastekodus 18 aastat, keskmiselt
on elatud lastekodus 8,2 aastat.
18 aastat eestkostel elanuid oli 0,8%, keskmiselt on enne
iseseisvumist eestkostel elatud 4,5 aastat.
Enne iseseisvumist olid lastekodulapsed keskmiselt 3 korda
ümber paigutatud. Maksimaalselt oli ühte vastajat ümber
paigutatud 10 korda.
Küsimusele, kas saite lastekodust/eestkosteperest kaasa
piisavalt nn kaasavara, vastas eitavalt 84,7% vastanuist, jaatavalt
11,5%.
64,9% vastanuist arvas, et iseseisvas elus pole neid keegi
toime tulla aidanud. 5,3 %-l aitasid toime tulla naabrid, 6,9%
sugulased, 6,1% eestkostevanemad, 5,3% lastekodutöötajad,
8,4% tädi ja/või onu ja 0,8% vanavanemad (vt lisa
4, graafik 7).
Kõige enam vajati iseseisvasse ellu astumisel materiaalset
abi (32,8%). Sõprade tuge oleks vajanud 17,6%, nõustamist
16% ja peremudelit eeskujuks 8,4% anketeerituist (vt lisa 5,
graafik 8).
36,6% küsitletutest pole saanud omaette elamispinda lihtsalt
ega ole sellega siiani rahul. 35,1% nägid samuti palju vaeva
oma kodu leidmisel ja on saadud tulemusega rahul. 6,9% said elamispinna
kergelt, kuid vajavad paremat. 17,6% said elamispinna kerge vaevaga
ja on sellega rahul.
68,7% endistest lastekodulastest suhtlevad siiamaani oma lapsepõlvesõpradega
aga 21,4% ei suhtle.
Sagedased suhted sugulastega on 32,8% vastanuist, harvad 33,6%,
suhted puuduvad 9,9%, sugulasi pole 9,2% ning sugulastega ei
soovi üldse suhelda 12,2% vastanuist.
5.1.3 Eelistused asendushoolduseks
Vastuseks küsimusele, et kas lastekodu suudab asendada
bioloogilisi vanemaid, vastas jaatavalt 21,4%, eitavalt 41,2%,
võib-olla 14,5% ja seisukohta ei osatud võtta 19,1%
juhtudest.
Eestkosteperet pidas 19,8% võimeliseks asendama bioloogilisi
vanemaid, võib-olla 0,8%, mittevõimeliseks 30,5%
ning 43,5% ei võtnud seisukohta.
Usaldusväärsuse huvides küsisin veel, et kuhu
suunataks vanemliku hoolitsuseta laps. 47,3% suunaks sellise
lapse eestkosteperesse ja 28,2% lastekodusse. Vastamata jättis
24,2%.
5.1.4 Toimetulek ja suhe sotsiaalse ümbrusega
Orvuna Kasvanute liidu tegevusest võtab osa 43,5% küsitletud
orvuna kasvanutest, 51,1% seda ei tee.
61,8% vastanuist hindas oma pedagoogilisi ja kasvatuslikke
põhimõtteid erinevaks nendest, mille alusel neid
endid kasvatati. 25,2% arvas, et säärast erinevust
ei ole.
67,9% vastanuist oli rahul oma praeguse kodupaigaga, 19,1%
oleks soovinud vahetada kodulinna või -kohta.
70,2% küsitletuist leidis, et neil poleks raskusi töölesaamisega,
27,5% arvas, et see on siiski raskendatud.
74,8% vastanud orvuna kasvanutest pole märganud inimestega
suheldes mingeid tõkkeid, kui nad on avaldanud oma päritolu.
24,4% arvas, et raskused on siiski tekkinud.
Probleemide või konfliktide tekkimisel oma elukaaslase
või sõpradega suhtlemisel on leidnud põhjuse
olevat oma lapsepõlves 32,8% vastanuist. 66,4% pole sellist
põhjus-tagajärg seost märganud.
Oma päritolu avalikustamine ei valmista mingit raskust
35,9% vastanuile, 62,6% leiab selle siiski komplitseeritud olevat.
Elukutsevalikul pole keegi vastanuile võimalusi tutvustanud
70,2% juhtudest, 27,5% arvasid, et neile on siiski küllaldaselt
rääkinud ametitest.
77,9% pole elukutsevalikul saanud spetsialistidega nõu
pidada, 13,7% vastanuist hindasid neile pakutud nõustamisvõimalusi
piisavaks.
Keskmiselt on viimati töökohta vahetatud 9 aastat
tagasi, kuigi nt 13,7% vastajatest vahetas seda viimase aasta
jooksul. 23,7% vahetas töökohta 1992 aastal. Kõige
kauem polnud üks inimene (0,8% küsitletutest) töökohta
vahetanud 36 aastat.
Elamispinda on keskmiselt viimati vahetatud 12 aastat tagasi.
Viimasel aastal on seda tehtud 17,6% juhtudest. Eelnevalt oldi
rohkem vahetanud elukohta 1986-ndal aastal (7,6% vastanuist).
Keskmiselt vahetab iga aasta elukohta 3,5% orvuna kasvanutest.
Kõige kauem on ühel elamispinnal elanud üks
vastaja (0,8%) 57 aastat.
Oma praeguseks ametiks nimetas kõige enam (10,7%) vastanuist
pensionil olemist, 9,2% on tööta, 5,3% invaliidsuspensionil,
5,3% kodused, 3,8% peavad õmblejaametit, 3,8% autojuhi,
3,8% hooldusõe, 3,1% ehitaja, 3,1% luksepa ning teised
ametid olid harvem esindatud. Harvem esinevatest ametitest töötas
0,8% bibliograafi ja 0,8% vastanuist laborandina.
Oma suhet meele- ja kopsumürkidega eitas 20,6%, poolkarsklaseks
pidas end 58% ja üldse mitte karsklaseks 18,3% vastanuist
(vt lisa 5, graafik 9).
Hetkel hindas oma toimetulekut rahuldavaks 35,1%, mitte eriti
rahuldavaks 39,7% ja üldse mitte rahuldavaks 22,9% vastanute
seast (vt lisa 6, graafik 10).
56,5% küsitletutest soovis lapsena oma elamise luua maale,
33,6% linna.
5.1.5 Elu lastekodus ja muud lapsepõlveolud
Lapsepõlves ametitest unistades olid 8,4% vastanute
ihaluseks autojuhi-, 4,6% arsti-, 3,1% kunstniku-, 3,1% meremehe
ja 3,1% õmblejakutse.
Oma unistusi tulevasest elukutsest pidas täitunuks 15,3%
vastanuist, 42,7% aga mitte.
26,7% vastanuist soovis lapsepõlves elada üksinda,
61,8% aga mitmekesi toas. Juurde on sageli märgitud, et
seda küsimust pole asjaosalistele lapsepõlves keegi
esitanud.
Huvialast tegevust sai harrastada 52,7% ja seda võimalust
polnud 45% vastanuist.
Küsimusele, mitu kasvatajat oleks vastanu oma lapsepõlves
ametist vabastanud, vastas "kõik kasvatajad"
2,3%, "enamuse" 14,5%, "mõne üksiku"
41,2% ja "mitte kedagi" 31,3%.
Oma riiete ja mänguasjadega olid rahul 24,4%, ainult
riietega oli rahul 18,3%, ainult mänguasjadega oli rahul
5,3% ning ei riiete ega mänguasjadega polnud rahul 51,5%
vastanuist.
Kõige suurematest peredest pärit lapsed omasid
9 õde-venda (1,5% vastanuist), 8 õde-venda 2,3%,
seitse 4,6%, kuus 3,8%, viis 6,1%, neli 12,2%, kolm 8,4%, kaks
21,4% ja üks õde või vend oli 13,7% küsitletutest.
Üksikud lapsed teadsid end olevat 3,1% vastanuist (vt lisa
7, graafik 12). Oma õdede-vendadega ei saanud lapsepõlves
koos elada 42% ning see võimalus oli 32,1% vastanuist
(vt lisa 6, graafik 11).
5.2 Statistiliselt väga usaldusväärsed
seosed
Vastavalt töötlusele TPü arvutuskeskuses SPSS-programmis
on statistiliselt väga usaldusväärseteks seosteks
loetud juhud, kui p=0,001.
Meestel on ~1,3last ja naistest vastanuil ~2,3 last.
Meeste keskmine vanus esimese lapse sündimisel oli 24,7
aastat, meestest vastajaid oli 40. Naiste keskmine vanus esimese
lapse sünnitamisel oli 21,7 aastat, vastajaid naiste seas
62. See tähendab, et naistest vastanute seas polnud emaks
saanud kõigest viis , meestest polnu isaks saanud aga
24 vastajat.
Selgus, et abielus inimeste lastekasvatuspõhimõtted
ei erine põhimõtetest, mille alusel neid kasvatati.
Vabaabielus olevad vastajate pedagoogilised põhimõtted
aga erinesid.
Abielus inimesed hindasid oma toimetulekut paremaks, kui lesed
ja vabaabielus olevad vastajad.
Ilmneb, et mida hilisemas minevikus on lastekodulaps või
eestkostelaps iseseisvunud, seda rutem ehk seda nooremas eas
on ta endale lapse muretsenud.
Nooremad kasutavad lastekasvatamisel erinevaid põhimõtteid
oma lapsepõlves enda kasvatamiseks kasutatutest kui vanemad
lapsemuretsejad, kes kasvatavad oma lapsi rohkem nende mallide
järgi, mille alusel neid endid kasvatati.
Seos vanuse esimese lapse sündimisel ja viimasest elukoha
vahetamisest möödunud aastate vahel. Seos on mõistetav,
kuna hilisemad täisealiseks saajad on endale varem lapse
muretsenud ning paljud nende seast on siiamaani oma päriskodu
loomas või otsimas.
Nooremad vastajad pooldavad enam eestkostepere poolt pakutavat
hooldust lastekodu asemele.
Hilisemad iseseisvasse ellu astujad suhtuvad optimistlikumalt
töökoha leidmise võimalikkusesse, kui vanemad
vastajad.
Varem iseseisvat elu alustanud leiavad, et neil on sageli
tekkinud raskusi suhtlemisel, kui on teada saadud nende päritolust
ja lapsepõlvest. Hiljem ellu astunud ei näe erilist
komplitseeritust oma päritolu avalikustamisel.
Hiljem iseseisvunud vastajad olid vähem rahul oma lastekodu
kasvatajatega, kui juba pikemat aega lastekoduseinte vahelt väljas
olevad vastajad (kõik kasvatajad oleks ametist lahti lasknud
2,3% ja enamuse 14,5% lastekodulapsi).
Selgus, et mida kauem on laps lastekodus elanud, seda vähem
ta oli rahul oma riiete ja mänguasjadega.
Ilmneb, et mida enam kordi on last ümber paigutatud seda
vähem suhtleb ta hiljem oma olemasolevate sugulastega.
Mida enam on last ümber paigutatud seda tõenäolisemalt
hakkab ta oma hilisemas elus kaasa lööma OKL-i üritustel.
Noored, kes elluastumisel peavad saadud kaasvara küllaldaseks
leidsid ka endale rahuldava eluaseme kergemini. Kes aga hindasid
saadud kaasavara napiks ei leidnud omale sobivat elukohta kergesti
või polnud sellega rahul.
Kes hindasid oma kaasavara piisavaks, on rohkem rahul ka oma
praeguse toimetulekuga, kui need kes arvavad, et kaasavara polnud
piisav.
Kes ei omanud lapsepõlves rahuldavaid riideid ja mänguasju
ei pidanud saadud kaasvara piisavaks.
Keda on aidanud toimetulemisel vanavanemad või tädi
ja/või onu, hindavad endile tutvustatud elukutseid piisavaks.
Meenutan, et 64,9% vastanuist arvas, et iseseisvas elus pole
keegi neil aidanud toime tulla. Need inimesed on hinnanud endile
tutvustatud elukutsevõimalusi puudulikeks.
Selgub, et mida vähem sugulastega suheldakse, seda sagedamini
on vastanuil tekkinud raskusi suhtlemisel, kui on teada saadud
nende päritolust.
Ilmneb, et oma võimalusi töökoha leidmisel
hindavad nõrgemaks need inimesed, kes lapse asendushoolduseks
valiksid lastekodu asemel eestkostepere.
Eestkosteperet eelistavad asendushoolduseks lastekodule need
vastajad, kes on hiljuti elukohta vahetanud.
Vastajad, kel on tekkinud raskusi suhtlemisel, kui suhtluspartner
on teada saanud nende päritolust, on enam haaratud OKL-i
tegevusesse, kui need kes saavad oma lapsepõlvest teavitamise
järel suhelda vabalt.
Vastajad, kelle lastekasvatamine erineb põhimõtetest
, mille alusel neid kasvatati, pole ka rahul lapsepõlves
omatud riiete ja mänguasjadega.
Oma elukohta sooviksid vahetada inimesed, kes peavad komplikatsioonide
tekkel suhtlemises süüdlaseks oma lapsepõlve.
Oma elukohta sooviksid vahetada inimesed, kes peavad hetkel
oma toimetulekut ebarahuldavaks.
Praegult sooviksid elukohta vahetada need endised lastekodulapsed,
kes oleks kõik või enamuse lastekodukasvatajaid
ametist vabastanud.
Orvuna kasvanud, kes ei usu endale töökoha leidmise
võimalikkusesse hindavad ka oma suhtlemisvõimet
nõrgaks, kui suhtluspartner saab teada nende päritolust.
Raskemaks peavad uue töökoha leidmist need, kes
on hiljuti töökohta vahetanud.
Raskemaks peavad uue töökoha leidmist need, kes
on hiljuti eluaset vahetanud.
Raskemaks peavad uue töökoha leidmist need, kes
pole rahul hetkel oma toimetulekuga.
Raskemaks peavad uue töökoha leidmist need, kes
hindavad oma võimalusi harrastusteks lapsepõlves
nappideks.
Suhtlemist oma päritolu ja lapsepõlve ilmsikstulekul
peavad raskendatuks need vastanud, kel pole olnud piisavalt võimalusi
harrastusteks.
Oma lapsepõlve süüdistavad enam need vastajad
elukaaslase või sõpradega suhtlemisel tekkivates
raskustes, kel pole olnud võimalusi harrastusteks, kui
need orvuna kasvanud, kel vastavad võimalused olid.
Need orvuna kasvanud, kellele tutvustati piisavalt elukutseid
leidsid võimalusi ka vastavate isikutega nõu pidada.
Küllaldaselt elukutseid tutvustatuile meeldisid enam
ka neile lapsepõlves kuulunud riide ning mänguasjad.
Hiljuti elukohta vahetanud anketeeritud olid koos sellega
ka töökohta vahetanud. Kauem ühte töökohta
pidanud vastajad polnud ka pikka aega oma eluaset vahetanud.
Hiljuti töökohta vahetanud olid vähem rahul
oma toimetulekuga, kui need, kes olid samal töökohal
pikemat aega töötanud.
Hiljuti oma elukohta vahetanud vastajad oleks lastekodust
vallandanud enam kasvatajaid, kui need, kes olid samas paigas
kauem elanud.
5.3 Vastanute haridusega seotud tähelepanekud
5.3.1 Märkimisväärsemad faktid.
80% kõrgharidusega vastajaid olid abielus ning 20%
neist lahutatud. Kõikide vastajate seas oli abielus olevaid
43,5% ja lahutatuid 11,5%.
Lõpetamata kõrgharidusega vastajatel oli keskmiselt
~2,4 last perekonnas. Kõigi vastajate seas oli keskmiselt
~1,8 last perekonnas.
60% kõrgharidusega vastajaid omasid korterit ning 40%
maja. Kõigi vastajate seas oli oma maja 19,1% ning oma
korter 39,1%.
Kõrgharidusega vastajad olid iseseisvasse ellu astunud
31-43 aastat tagasi so keskmiselt 37 aastat tagasi. Keskmiselt
olid vastajad lahkunud asendushoolduselt iseseisvasse ellu 25
aastat tagasi. Lõpetamata kõrgharidusega vastajad
olid lastekodust lahkunud keskmiselt 17 aastat tagasi.
Põhi- ja keskeriharidusega vastajad olid elanud lastekodus
keskmiselt 9 aastat. Kesk-, kõrg- ja lõpetamata
kõrgharidusega anketeeritutest polnud keegi lastekodus
üle 15 aasta elanud, keskmiselt olid nad lastekodus elanud
7,4 aastat.
Kõige nooremad esimese lapse muretsejad on lõpetamata
kõrgharidusega vastajad, kel sündis laps umbes 20-21
aastaselt. Kõrgharidusega vastajad olid vanimad esimese
lapse muretsejad, neil sündis laps 24-25 aastaselt. Keskmiselt
on orvuna kasvanutel esimene laps sündinud 22,8 aastaselt.
On märkimisväärne, et mida kõrgemalt
olid vastajad haritud, seda enam kordi oldi neid lapsepõlves
ümber paigutatud. Kõrgharidusega vastajad olid üle
elanud 3,6 ümberpaigutust, lõpetamata kõrgharidusega
3,2, keskeriharidusega 3,1, keskharidusega 2,9 ja põhiharidusega
2,7 korda.
Sarnane on seos ka rahuloluga saadud kaasavara ja hariduse
vahel. Kaasavaraga polnud rahul 60% kõrgharidusega vastanuist,
80% lõpetamata kõrgaharidusega vastanuist, 83,5%
keskeriharidusega, 83,5% keskharidusega ja 89% põhiharidusega
vastanuist.
Sugulastega käivad läbi 100% kõrgharidusega
vastanuist (60% on suhted sagedased, 40% harvemad). Kõigi
vastajate seas on need arvud vastavalt 32,8% ja 33,6%.
100% kõrgharidusega vastanuist väitis end mitte
omavat raskusi töökoha leidmisel. Lõpetamata
kõrgharidusega anketeeritute seas arvas nii 60%. Keskmiselt
pidas 70,2% anketeeritutest omale uue töökoha leidmist
võimalikuks.
100% lõpetamata kõrgharidusega vastajaist ei
räägi meelsasti uutele tuttavatele oma päritolust.
Keskmiselt oli see protsent 62,6.
100% kõrgharidusega vastajaist leidis, et pole saanud
elukutsevalikul vajalikku nõustamist. Keskmiselt arvas
nii 77,9% orvuna kasvanutest.
60% kõrgharidusega vastajatest oli rahul oma toimetulekuga,
40% mitte eriti rahul. Kõige kehvemaks hindasid omatoimetulekut
lõpetamata kõrgharidusega vastajad: 20% oli toimetulekuga
rahul, 40% mitte eriti ja 40% üldse mitte. Keskmiselt olid
need arvud vastavalt 35,1%, 39,7% ja 22,9%.
80% kõrgharidusega vastanuist soovisid lapsepõlves
oma kodu luua linna, 100% lõpetamata kõrgharidusega
vastanuist aga maale. Keskmiselt soovis 56,5% anketeerituist
luua oma kodu maale ja 33,6% linna.
100% lõpetamata kõrgharidusega vastanuist ei
pidanud oma lapsepõlve unistust tulevasest elukutsest
täitunuks. Kõige enam täitus see unistus kõrgharidusega
vastajatel (50%). Keskmiselt pidas seda unistust täitunuks
15,3% anketeeritutest.
80% kõrgharidusega vastajatest olid lapsepõlves
rahul nii oma riiete kui mänguasjadega, 20% ei olnud nendega
üldse rahul. Keskmiselt oli riiete ja mänguasjadega
rahul 24,4% ja üldse mitte 51,5% orvuna kasvanutest.
Kõige rohkem õnnestus oma õdede-vendadega
koos elada kõrgharidusega vastajatel - 405 juhtudest.
Kõige vähem oli seda võimalust keskharidusega
vastajatel - 21,5% juhtudest. Keskmiselt elasid oma õdede
ja vendadega koos 32,1% ja seda ei võimaldatud 42% vastajatest.
5.3.2 Kaks vastanduvat gruppi
Oluliselt vastanduvad siin kaks vastajate gruppi: kõrgahridusega
ja lõpetamata kõrgharidusega orvuna kasvanud.
Suhteliselt paremini on elanud kõrgharidusega inimesed
- nende abielud on säilinud, neil on oma eluase, nad olid
rahul lastekodust saadud kaasavaraga, neil on sugulased olemas
ja suhted jätkuvad, nende või,alused tööd
leida on arvestatavad, nad on rahul oma toimetulekuga, nende
lapsepõlveunistus elukutsest on sageli täitunud,
lastekodukasvatajad olid nende vastu kenad, nad olid rahul oma
lapsepõlve riiete ja mänguasjadega, neile võimaldati
õdede ja vendadega kooselu.
Lõpetamata kõrgharidusega vastajad erinesid
diametraalselt neist rahulolematusega lastekodukasvatajate ja
toimetulekuga, unistatud elukutse jäigi unistuseks ja nad
ei räägi meelsasti oma lapsepõlvest.
Üheks põhjus-tagajärg seoseks on lapse sünd.
Kõrgharidusega vastajatel sündis esimene laps ~24-aastaselt,
lõpetamata kõrgharidusega ~20-aastaselt, seega
paratamatult katkestades või oluliselt raskendades õpinguid.
Selliselt sündinud laps on tavaliselt nö planeerimata
ja seega võib aimata, et järgnesid töö-
ja elukohaleidmise raskused ning pikemas perspektiivis üldse
toimetulekuraskused.
Samas võib näha ka teatud ebastabiilsust või
probleemsust nende vastajate lapsepõlves, mis võis
kaasa tuua sunnitud kõrgkooli astumise ilma piisava motivatsiooni,
põhjaliku elukutsevalikuta või materiaalsete võimalusteta.
Kõrghariduse omandanud on oluliselt vanemad, kui selle
pooleli jätnud, mis tähendab, et on olemas objektiivsed
põhjused ühiskonnas, mis ei võimaldanud hilisemal
ajal orvuna kasvanul kõrgharidust omandada.
5.4 Lühima tee tunnuste korrelatsioonigraaf
Joonis puudu, siin vaid mõned elemendid...
Laste arv 31,8
Sugu -36,3
32,8 Kas soovite elada mujal
Vanus esimese
lapse sündimisel
Kas vötate osa
OKL tegevusest
33,7
48,5
55,8
69,2
Mitu aastat tagasi Amet
Mitu aastat
vahetasite viimati
tagasi
elukohta
iseseisvusite
43,7
43,3
Kas olite
lapsena rahul
oma riiete ja
Kas on
mänguasjadega
raskusi
suhtlemisel
45,8
Kas süüdistate
oma lapsepölve
-30,1
35,5
Kas lastekodu
Kas teie lastekasvatuse
suutis asendada
pöhimötted erinevad neist
bioloogilisi
mille alusel teid kasvatati
vanemaid
-32,2
mitu aastat
viibisite lastekodus
40,1 Kas saite
piisavalt
kaasavara
-35,1
Mitu ümberpaigitust
-36,1 pidite üle elama -33,1
Mida oleksite iseseisvudes
Mitu öde-venda
köige enam vajanud
teil on
Küsitletute amet osutub enim seoseid omavaks tunnuseks.
Valitud või vastu võetud ametil on seos viimasest
elukohavahetusest möödunud aastate arvul, vanusel esimese
lapse muretsemisel, iseseisvumisest möödunud aastate
arvul ja raskuste tekkimisel suhtluses, kui on ilmsiks tulnud
anketeeritu päritolu. Kuna ametid olid kodeeritud küsimustikus
nominaalskaala alusel, siis nende seoste tõlgendamine
pole põhjendatud.
Vanus esimese lapse sümdimisel omas seost vastaja sooviga
mujal elada. Nooremad esimese lapse muretsejad on möönnud,
et pole rahul käesoleva elukohaga ning soviksid mujale kolida.
Põhiandmetest selgub, et naistest vastajad muretsevad
lapse keskmiselt 21 aastaselt ning mehed 24 aasta vanuselt. Seega
võivad mujale kolimist soovida noored emad, kes on esimestel
iseseisva elu aastatel lapse saanud ning võib-olla ka
seetõttu eluraskustesse sattunud. Praeguse elukohaga on
rahul need vastajad, kel on laps hiljem sündinud, st on
olnud olemas eelnevalt mingi perekonnaelu stabiilsus ning lapse
sünd ei vähendanud eluruumi küllaldaselt vajaduse
tekkeks elukohta vahetada.
Vanus esimese lapse sündimisel omas seost vastaja sooga.
Mehed on muretsenud endale lapse umbes kuus aastat pärast
iseseisvumist, naistest küsitletud aga umbes kolm aastat
pärast iseseisvumist. Need numbrid viitavad siiski üsna
küpselt ellu suhtuvatele inimestele. Keskmine endiste lastekodulaste
perekond koosneks siis vastsündinud lapse puhul 21-aastasest
emast ja 24-aastasest isast.
Vastaja soo seos laste arvuga tema peres näitab, et naisterahvast
vastanuil on enam lapsi, kui meestel. Selle taga võib
näha orvuna kasvanud tüdruku tavalisest suuremat vajadust
elu ilmaletoomise ja laste järele. Jääb vaid üle
loota, et selle noore ema ümber on tugev sotsiaalne võrgustik,
mis tagab kaudselt ka tema laste toimetuleku iseseisvudes.
Iseseisvasse ellu astumisest möödunud aastate seos
OKL-i tegevusest osavõtmisega kõneleb hiljem lastekodust
väljunud noorte veel mitte katkemata sidemetest oma lapsepõlvesõpradega,
suuremast vajadusest äsja iseseisvununa sotsiaalse toe ja
suhtlemise järele, meie lastekodude kasvavast võimetusest
tagada toimetulekut ja järelhooldust oma endistele kasvandikele,
Orvuna Kasvanute Liidu, kui organisatsiooni noorusest, sest lihtsam
on kaasata oma üritustele inimesi, kel veel on sidemed oma
lapsepõlvesõprade ja lastekoduga või vanemate
orvuna kasvanute stabiilsemast elust,mis lihtsalt ei võimalda
väljasõitudel ja üritustel kaasa lüüa.
Iseseisvasse ellu astumisest möödunud aastate arvu
seos rahuloluga küsitletute lapsepõlve riiete ja
mänguasjadega on tõlgendatav sõjajärgse
aja majandusliku kitsikusega ja järjest paranevate tingimustega,
mis on andnud põhjust hiljuti iseseisvunud orvuna kasvanutel
olla rahul nii oma mänguasjadega kui riietega.
Küsitletud, kes arvasid, et neil on tekkinud raskusi
suhtlemisel, kui on avalikuks saanud nende päritolu olid
ka leidnud süüdlase olevat oma lapsepõlves suhtlemisel
tekkinud probleemide esinemisel. Võib öelda, et selliselt
vastanud pole saanud lapsepõlves ega ka hilisemas elus
piisavalt nõustaja ega psühholoogi abi. Arvatavalt
võis neil olla lapsepõlves pidevalt konfliktsed
suhted eakaaslaste või kasvatajatega või mõlematega.
Küsitletud, kes leiavad suhtlemisraskuste põhjuse
olevat oma lapsepõlves arvavad, et lastekodu ei suuda
asendada bioloogilisi vanemaid. Põhjus võib seisneda
selles, et mingi väär kohtlemine või üldse
ebameeldiv pärand lapsepõlvest seostub otseselt kasvamisega
lastekodus ja tingibki seega eitava hinnangu lastekodu suutlikkusele
asendada bioloogilisi vanemaid.
Oma lapsepõlvest saadud pärandit suhtlemisraskuste
põhjuseks pidavad inimesed väidavad ka oma lastekasvatuspõhimõtted
olevad erinevad enda kasvatamisel kasutatutest. Siingi on näha
otsest seost negatiivsete elamuste ja hilisema tauniva suhtumise
vahel oma lapsepõlve oludesse. Need vastajad, kes ei leia
enda kasvatamisel kasutatud põhimõtetes midagi
väärat on pärinud ka terve suhtlemisvõime
ning on vabad tegutsema iseseisvas elus.
Vastajad, kes kasutavad ja pooldavad ka nende endi peal tarvitatud
pedagoogilisi võtteid peavad elluastumisel saadud kaasvara
piisavaks. Siit nähtub, et institutsioon, mis on suutnud
laste kasvatamisel olla neile meelepärane, on suutnud ka
tagada lapsele elluastumisel parema kaasvara või on kasvandiku
positiivne hinnang oma kasvatajatele tinginud tema lojaalsuse
ka muudes küsimustes. Saadud kasvatusega mitte rahul olevad
orvuna kasvanud on seega hinnanud oma vajadust kaasavarale suuremaks,
kui neile seda võimaldati. Teisisõnu - nad soovisid
kompenseerida suurema kaasavaraga enda jaoks puudulikuks jäänud
kasvatuse.
Iseseisvudes piisavalt kaasavara saanud vastajad olid vähem
aastaid asendushooldusel olnud, kui rohkem aastaid bioloogilistest
vanematest lahus elanud, kes said hinnanguliselt vähem kaasavara.
Vähem aastaid lastekodus või eestkostel elanud lapsed
hindavad oma materiaalset baasi iseseisva elu alguses paremaks
võibolla sellepärast, et neil on paremini säilinud
suhted sotsiaalse võrgustikuga, neid pole pikad aastad
lastekodus depriveerinud ega olnud neil tõenäoliselt
nägemata töötav perekonnaelu mudel.
Esmapilgul on raskesti tõlgendatav pöördvõrdeline
seos lastekodus elatud aastate arvu ja üle elatud ümberpaigutuste
vahel. Rohkem aastaid lastekodus elanud vastajad võisid
elada stabiilselt ilma eriliste kasvuraskusteta ning neil võis
olla kokku 2-3 ümberpaigutust. Vähem aastaid lastekodus
elanuid (st enamasti teismelisi) paigutati järelikult sagedamini
ühest lastekodust teise, sest sellised lapsed kujutavad
endast sageli probleemi kõigile kasvatajatele.
Ümberpaigutuste arv on pöördvõrdelises
seoses ka vendade-õdede arvuga. Üksikute laste elutee
on teinud siksakke võibolla sellepärast, et üksikut
last on majanduslikult lihtsam suunata ühest lastekodust
teise, kui mitut õde-venda koos. Seost pöördvõrdeliseks
kujundanud ka see, et sageli on lahutatud õed-vennad teineteisest
ning nende lahutamisel jääb üks või mitu
õde-venda teiste lahkumisel lastekodusse.
Iseseisvas elus toimetulemisel sõprade toetust ja nõustamist
vajanuid on vähem kordi ümber paigutatud. Peremudelit
vajanud orvuna kasvanud on rohkem kordi ümber paigutatud.
Kauem ühes lastekodus elanud lastel on tekkinud sõprussuhted,
millest nad hiljem arvatavasti puudust hakkasid tundma ning peremudelit
eeskujuks nad lihtsalt ei tea tahta, sest on suurema osa oma
elust lastekodus viibinud.
5.5 Arutelu ja järeldused
Esimene erilist huvi pakkuv valdkond on orvuna kasvanute lapsed
ja anketeeritute vanus esimese lapse sündimisel. Hüpotees,
et lastekodutüdrukud muretsevad endale iseseisvudes kiiresti
lapse sai, vastavalt küsitluse tulemustele, ümber lükatud.
Naissoost vastanute keskmine esimese lapse sünnitamise vanus
oli 21,7 aastat. Kõige nooremalt sünnitati 17-aastaselt,
mida üldjuhul ei peeta väga varaseks sünnituseaks.
Küll aga võib täheldada endiste lastekodutüdrukute
aktiivsust lapsemuretsemisel. 67 naissoost vastanu seas omas
lapsi 62. Kõige lasterikkamaks osutus üks seitsme
lapse ema.
Orvuna kasvanud mehed ei ole varajased ega ka nii aktiivsed
lapsemuretsejad. Sellist arvamust pole ma ka ühiskonnas
kohanud. Mehed on muretsenud oma esimese lapse 24,7 aastaselt.
64-st meessoost vastanust omas lapsi vaid 40. Meestel oli keskmiselt
1,3 last peres ning naistel ~2,3 last, mis viitab meeste teatud
skeptitsismile laste muretsemise ja kasvatamise suhtes (vt lisa
2, graafik 3).
Orvuna Kasvanute Liit tundis huvi oma liikmete elamistingimuste
vastu, sest organisatsiooni piirkondlike esindajate põhiliseks
tegevuseks on elamispindade otsimine endistele lastekodulastele.
Väidetavalt üritavad kohalikud omavalitsused pakkuda
lastekodulastele elamispinnaks ühiselamutube või
ühisköögiga kortereid, kus aga olevat miljöö
juba oma olemuselt asotsiaalne. Siiski on 58,2% orvuna kasvanutest
leidnud võimaluse erastada/osta endale elamispind. 14,5%
ei oma ega saa üürida endale kõlblikku eluaset.
Töötuid oli vastanute seas 9,2%, seega ei saa ilma
elukohata olemist siduda töötusega vaid omavalitsuste
vastutustundetusega. On vist iseenesest väga omane Eesti
Vabariigile, et töötavad inimesed ei suuda endale oma
palgast elukohta üürida või osta.
Hüpotees lastekodulastele antava hariduse nõrkusest
ning nende motivatsioonitusest või vähestest võimalustest
kõrgharidust omandada ja seeläbi parandada oma elustandardit,
leidis kahjuks kinnitust. 131 vastaja seas oli vaid 5 kõrghariduse
omandanut, so 3,8%. Põhiharidusega oli lõppenud
26,1% koolitee.
Orvuna Kasvanute Liit palus ankeeti lülitadaka küsimuse
ümberpaigutuste arvu kohta. keskmiselt oli ümberpaigutusi
üle elatud 3 korda. Vastavalt lastekodude põhimäärusele
(RTL 1996, 24, 162, 869-873) ja Perekonnaseadusele (RT 1994,
75,1326,2111-2139) peaks tänapäeval orb või
vanemliku hoolitsuseta jäänud laps ümber paigutatama
vaid üks kord. Nõukogude ajal tegutsesid eraldi lastekodud
koolieelikutele ja kooliealistele ning oli ka tavaks saanud pedagoogiliste
probleemide lahendina saata laps mujale. Nii oli üks vastanu
elanud üle 10 ümberpaigutust! Meestest vastanud olid
"kodu" vahetanud 3,1 korda ja naised 2,8 korda. Niimoodi
hajus lastekodude ja omavalitsuste vastutus lapse hilisema toimetuleku
eest, kadusid dokumendid ja lapsel muutus raskemaks oma identiteeti
ja päritolu määratleda, mille kõige tulemuseks
on toimetulekuraskused.
Vanglast vastanud olid ümberpaigutatud keskmiselt 3,8
korda. Minu tähelepanu paelus ka asjaolu, et 42,8% vanglas
olnutest olid olnud kõigepealt lastekodus ja siis eestkostel,
kus neile arvatavasti pakuti hõlbuelu, mis kutsus esile
eestkostevanemate headuse proovilepaneku, mis ilmselt ei leidnud
lahendust ja progresseerus konfliktiks terve ühiskonnaga.
On märkimisväärne, et 84,7% pidas ametnike
ja poliitikute poolt määratud orvuna kasvanu elluastumistoetust
ebapiisavaks. 11,5% vastanuist arvas, et see toetus oli küllaldane.
Lastetoetuste seadus (RT 1994, 13, 232, 400-404) sätestab
selleks toetuseks vähemalt kolm aastat lastekodus või
hälvikute erikoolis elanutele 3000 krooni suuruse summa.
Lisaks on tavaliselt ka lastekodu elluastujale kaasa andnud riideid,
voodipesu, remonditarbeid ja ka mööblit. Võrrelduna
peres kasvanud lastele iseseisvumisel antava kaasavaraga on see
muidugi alustamine mittemillestki. Kas mitte hilises teismeliseeas
(ületamatute) toimetulekuraskuste kogemine ei moonuta isiku
ellusuhtumist ning usu kogu järgneva elu õnnelikkusesse,
sest siis pole noorel tööalast vilumust, rahateenimise
ja olmeprobleemide lahendamise kogemust.
Eespool kõneldud ümberpaigutuste arvu kahandavast
mõjust lastekodude vastutusele annab tõendust ka
see, et iseseisvas elus on vastanutel ainult 5,3% juhtudest aidanud
toime tulla lastekodutöötajad. Ometi peaks lastekodu,
kui eestkosteasutus tegema kõik selleks, et oma tööd
"kvaliteediga" õigustada, et hoida kontakti
oma kasvandikega ja teostada teatud järelhooldust. Turumajanduslikud
suhted peaksid jõudma ka sellesse valdkonda - kui lastekodu
ei suuda veenda teenuse ostjat (omavalitsust) kvaliteedis, ostab
omavalitsus teenuse sellelt, kes suudab tõestada "oma
kauba" headust.
Sotsiaalsele võõrandumisele (võõrandatusele)
ellu astudes viitab kaudselt 64,9% vastanuid, kes arvavad, et
neil pole keegi aidanud iseseisvas elus toime tulla. Võib
ju ka olla, et nad polegi vajanud iseseisvat elu alustades tuge,
kuid see on väheusutav, sest 32,8% oleks vajanud elluastumisel
kõige enam materiaalset abi, 17,6% sõprade tuge,
16% nõustamist ja 8,4% vastanuist peremudelit eeskujuks.
See teeb kokku 74,8% anketeeritutest ja kaotab võimaluse,
et 64,9% vastanuist said ise hästi hakkama ega vajanud abi.
Minu üheks eesmärgiks küsitlust teostades oli
selgitada välja orvuna kasvanute seisukoht asendushoolduse
vormi valikul. Tähelepanuväärne on, et kolme esitatud
küsimuse suhtes ei võtnud seisukohta vastavalt 19,1%,
43,5% ja 24,2% anketeeritutest. Eesmärk siiski teostus kuigivõrd,
sest 47,3% oleks eelistanud lapse suunamist eestkosteperesse
(eestkostepere pooldajate seas oli enam naisi) ning 28,2% lastekodusse.
Kuivõrd enamus anketeeritutest olid lastekodulapsed on
see oluline pidepunkt nõukogude-tüüpi lastekodude
ja ka terve sotsiaalstruktuuri hindamisel. Sarnaselt lubab järeldada
ka 61,8% vastanutest, kes oma lapsi ei kasvata selliste printsiipide
alusel nagu neid kasvatati. Asendushoolduseks lastekodu pooldajaid
oli vastanute seas 28,2% ning oma lapsi kasvatavad lastekodust
pärit pedagoogiliste põhimõtete alusel 25,2%,
mis võiks tinglikult tähistada endisaegsete lastekodude
produktiivsust. Kasutegur oleks siis ~0,25-0,28.
Tõlgendada on seda võimalik mitmeti, kuid see
tinglik kasutegur jääks ikka samaks - eestkosteperesse
paigutamist ja teistsuguste pedagoogikaprintsiipide pooldajad
on lapsepõlves olnud nn rasked lapsed, kel pole piisavalt
põhjusi soovida lastele enese omale sarnast lapsepõlve
või on nad olnud täiesti tavalised lapsed, kes on
vaaginud oma lapsepõlve häid ja halbu külgi
ning on jõudnud eelpooltoodud järekdustele.
Toimetulekut puudutavatele küsimustele koondusid optimistlikumad
vastused - 67,9% vastanuist on rahul oma praeguse kodupaigaga;
70,2% ei pea raskeks uue töökoha leidmist; 74,8% on
võimelised vabalt suhtlema ka oma lapsepõlvest
rääkides; 66,4% ei pea süüdlaseks oma lapsepõlve
suhtlemisraskuste tekkimisel ning 35,9% on nõus meelsasti
oma lapsepõlvest kõnelema. Oma toimetulekut pidas
rahuldavaks 35,1% ja mitte eriti rahuldavaks 39,7% vastanuist,
mis meelevaldselt hinnates teeb kuidagi toime tulevate orvuna
kasvanute protsendiks 74,8. Lähtudes eelnevatest tunnustest
võib nentida, et enam-vähem tuleb toime ~70% orvuna
kasvanutest. Umbes 30% vastanutest on aga peaaegu vastupidiselt
väitnud, ning see on märksa enam, kui on töötuid
või toimetulekutoetuse saajaid rahvastiku seas üldse.
6. KOKKUVÕTE JA ETTEPANEKUD
Lähtuvalt sellest, et käesoleva kursusetöö
aineks on orvuna kasvanute iseseisvas elus toimetulek, sellega
kohanemine ja võimalikud lapsepõlvest pärit
mõjurid, tahan siinkohal esile tuua olulisemad uurimuslikus
osas selgunud aspektid:
- orvuna kasvanute seas on naised märksa aktiivsemad lapsemuretsejad,
kui mehed. Ometi ei pea paika müüt, et lastekodutüdruk
sünnitab lapse kohe, kui täisealisus kätte jõuab
ega saa nooruse ja kogenematuse tõttu seejärel oma
lapse kasvatamisega hakkama.
- orvuna kasvanute toimetulekut pärsib omavalitsuste suutmatus
leida neile ellu astudes rahuldav elamispind.
- orvuna kasvanute haridustee piirdub 92,6% juhtudest põhi-
kesk- või keskeriharidusega. Pooled kõrgkooli astunutest
on katkestanud oma õpingud. Turumajanduse tingimustes
muutub kõrghariduse omandamine ovuna kasvanute jaoks järjest
komplitseeritumaks.
- ~30% vastanuist polnud oma toimetulekuga mitte kuidagi rahul.
Oma toimetulekut pidas rahuldavaks 35,1% anketeeritutest.
Küsitluse tulemused ja nende analüüs võimaldas
saada ülevaade orvuna kasvanute eluolust, toimetulekust
ja arvamustest ning seega võib lugeda seatud eesmärke
saavutatuteks. Kursusetöö uurimuslik osa annab ainet
järgmisteks ettepanekuteks:
- haridus tuleb teha orvuna kasvanutele kättesaadavamaks.
Kui lastekodulaps soovib omandada haridust mõnest tasulisest
kõrgkoolist, siis võiks õppemaksu tasuda
omavalitsus või eestkosteasutus.
- eelnevaga seondub ka elluastumistoetus. Eesti Vabariigis
on lastetoetused sümboolsed ja sellega on lepitud, kuid
orvuna kasvanule ei piisa lisaks sümboolsele elluastumistoetusele
ka ükskõik kui kõrgete ametnike empaatiast
ja heasoovlikkusest. Elluastumistoetuse määr tuleks
tõsta sümboolsest suurusjärgust reaalselt küllaldasse.
- omavalitsused peaks tõsisemalt suhtuma elluastujale
eluaseme leidmisesse. Eestkosteasutusel peaksid olema suuremad
õigused korterite jagamisel oma sõna sekka öelda.
- vanemliku hoolitsuseta jäänud lapse ümberpaigutamine
tuleb põhjalikult läbi mõelda, et vältida
hilisemaid "vigade parandusi", et seeläbi lasuks
vastutus lapse toimetuleku eest ühel eestkostjal või
eestkosteasutusel.
- eestkosteasutused tuleks teha vastutavamaks oma hoolealuste
toimetuleku eest nende iseseisvas elus. Vastutusega peaks kaasnema
ka ressurss nn järelhoolduseks.
KASUTATUD KIRJANDUS
Eelarveseadus. Riigi Teataja 1997, 2/3, 10, 51-111
Eesti Statistika Aastaraamat 1996. Eesti Statistikaamet. Tallinn
Kagan, Viktor (1994) Perekond,laps ja arst. Pärnu
Kreem, Juhan (1995) Sotsiaaltöö teooria ja praktika.
Tartu
Lastekodude põhimääruse kinnitamine. Riigi Teataja
1996, 24, 162, 869-873
Lastekodulapse ajutiselt perekonda andmise juhend. Riigi Teataja
Lisa 1995, 34, 0, 1175-1177
Lastetoetuste seadus. Riigi Teataja 1994, 13, 232, 400-404
Panttila, R., Kivimäki, T. (1990) Psykologinen vanhemmuuden
toteutuminen lastenkoti- ja SOS-lapsikylanuorten elämassa.
Jyvaskylän Yliopisto
Parve, Valter (1996) Maailma ei saavat soojaks kütta, olgu,
kuid ilma kütmata jahtub ta kiiremini. Pärnu
Perekonnas hooldamise juhend. Riigi Teataja Lisa 1995, 55, 1878-1882
Perekonnaseadus. Riigi Teataja 1994 75, 1326, 2111-2139
Sotsiaalhoolekandeseadus. Riigi Teataja 1995 21, 323, 723-726
Tallinna Pedagoogikaülikooli Teatmik (1995) TPÜ. Tallinn
Dubrovina, I., Russkaja, A.(1990) Psihhitseskoe rasvitije
vospitannikov detskovo doma, Moskva.
AVALDAMATA ALLIKAD
1997 a riigieelarve osa 42 ptk 30, 33 ja 34-ga hoolekandeasutustele
määratud eraldiste tegemine. Sotsiaalministri käskkiri
10.01.1997 nr 8
Kaseste, Aivar (1995) Lastekodu. Lõputöö.
Tallinna Pedagoogiline Seminar. Käsikiri. Tallinn
Kasuperede tegevuse juhend. Sotsiaalministri määrus
12.04.1996 nr 6
Perelastekodude tegutsemise juhend. Sotsiaalministri käskkiri
19.11.1993 nr 167
Pärnu linna sotsiaalregister 1996. Pärnu
Siplane, Andres (1997) Pärnu lastekodu 17.02.-14.03.1997.
Praktikamapp. TPÜ. Käsikiri. Tallinn |