Tallinna Pedagoogikaülikool

Sotsiaalteaduskond

Sotsiaaltöö õppetool

 

 

Andres Siplane

ST-41

 

ORVUNA KASVANUTE TOIMETULEKUST

kursusetöö

 

juhendaja: dotsent Anne Tiko

 

 

Tallinn 1997


 

 Kursusetöö pdf formaadis

 SISUKORD

1. Sissejuhatus
2. Teoreetilised lähtekohad
2.1 Lastekodu kui kasvukeskkonna mõjust lapse psüühilisele arengule
2.1.1 Esimene eluaasta
2.1.2 Teine ja kolmas eluaasta
2.1.3 Koolieelne iga
2.1.4 Noorem kooliiga
2.1.5 Vanem kooliiga
2.1.6 Lastekodulapse isiksuse iseärasused

2.2 Bioloogiline ja psühholoogiline vanemlikkus
2.2.1 Tarvetele orienteeritud koolkond
2.2.2 Suhetele orienteeritud koolkond

2.3 Toimetuleku mõiste

3. Lastekodulaps ja tänapäeva Eesti Vabariik
3.1 Lastekodu puudutav statistika ja seadusandlus

3.2 Bioloogilise vanemlikkuse asendamist sätestavad seadused
3.2.1 Eestkoste
3.2.2 Adoptsioon

3.2.3 Kasupere
3.2.4 Tugipere
3.2.5 Perelastekodu
3.2.6 Hooldusperekond

3.3 Eelarvamused ühiskonnas

4. Uurimistöö metoodika
5. Uurimistulemuste analüüs ja arutelu
5.1 Põhiandmed
5.1.1 Uuritavate üldiseloomustus

5.1.2 Iseseisvasse ellu astumine
5.1.3 Eelistused asendushoolduseks
5.1.4 Toimetulek ja suhe sotsiaalse ümbrusega
5.1.5 Elu lastekodus ja muud lapsepõlveolud

5.2 Statistiliselt väga usaldusväärsed seosed
5.3 Vastanute haridusega seotud tähelepanekud
5.3.1 Märkimisväärsemad faktid

5.3.2 Kaks vastanduvat gruppi

5.4 Lühima tee tunnuste korrelatsioonigraaf
5.5 Arutelu ja järeldused

6. Kokkuvõte ja ettepanekud

Kasutatud kirjandus
Avaldamata allikad
Lisad


1. SISSEJUHATUS

Käesoleva kursusetöö aineks on orvuna kasvanute (nii lastekodu kui eestkostelaste) iseseisvas elus toimetulek ja seda mõjutavad tegurid.
Antud uurimistöös huvitas meid orvuna kasvanute eelistus bioloogilise vanemlikkuse asendamisel, nende arvamus oma lapsepõlvest, riigi toetusest iseseisvasse ellu astumisel.

Selleks tutvusin vene, inglise, soome ja eestikeelse kirjandusega ning viisime läbi küsitluse endiste lastekodulaste ja eestkostelaste seas.
Kursusetöö teemavalikul ajendas mind Pärnu linna Sotsiaalhoolekande Ameti soov saada teavet Pärnu lastekodust ellu astunud inimeste eluolust, minu enda töö Pärnumaa projektis "Kasupere" ning Orvuna Kasvanute Liidu huvi endiste lastekodukasvandike elutingimuste vastu.

Töö koosneb teoreetilisest osast, mis käsitleb erinevaid lapse psühholoogilise ja ka füüsilise arengu aspekte seoses lastekodus kasvamisega. Vastava kirjanduse abil on välja toodud lastekodu lapse psühholoogilise arengu iseärasusi. Kõne alla tulevad bioloogilise ja psühholoogilise vanemlikkuse probleemid. Selgitan ka seadusandlikke võimalusi sobivamaks asendushoolduse vormiks. Probleemiasetus puudutab orvuna kasvanute kohanemisvõimet ja toimetulekut ühiskonnas.

Uurimistöö metoodikaks on küsitlus nüüd juba täisealiste endiste lastekodu- või eestkostelaste seas. Seejärel esitan saadud andmete analüüsi koos järeldustega, kirjanduse loetelu ja lisad - graafikud ja ankeetküsitluse näidis.


2. TEOREETILISED LÄHTEKOHAD

2.1 Lastekodu kui kasvukeskkonna mõjust lapse psüühilisele arengule

Lastekodulapse erinevus kodus kasvavast tuleneb eelkõige erinevatest psüühilistest stimulaatoritest ja väljakutsetest, mis tingivad ka mõnevõrra erineva minapildi.

Koolieelikud lastekodus elavad ööpäevaringselt lasteaiatingimustes, samal ajal kui kodus elav laps viiakse tööpäeva lõpul koju, kus ta võib suhelda oma pereliikmetega üks-ühele pärast pikka päeva omaealiste seas. Lastekodulaps peab aga täiskasvanuga suhtlemiseks edestama oma sõpru, tõmbama enesele tähelepanu. Nii ongi kujunenud, et kooselavad lapsed ammutavad turvatunnet üksteiselt, mis aitab neil muutuva ümbruse ja oludega toime tulla (Dubrovina 1990, 77). On hea, kui õed-vennad saavad lastekodus koos elada, aga ka tänapäeval leidub lastekodusid, kus nad koos ei ela - paremal juhul kohtuvad päevas mõned korrad - ja on ametnikke, kes peavad tänaseni õigemaks neid lahutada.

Lastekodulapse psüühilist arengut piirab ka lastekodu, kui elutegevuse sfäär. Laps ei saa teada ega näha midagi peale selle, mida näevad tema eakaaslased. Nende kognitiivne ressurss vormub sarnaseks. Kui kasvataja seletabki, et kuidas tuul puhub ja purjeid paisutab, siis kuulevad seda terve rühma lapsed korraga. Kõik selgitused täiskasvanumaailmast tulevad ühe ja sama sõnavara, mõttekujundite ja maailmanägemuse kaudu. See ühesugusteks vormumine tabab kõige enam eelkooliealisi lastekodulapsi, sest nemad tavaliselt kuskil lasteaias ei käi. Teiselt poolt ahendab lastekodulapse teadmisi lastekodu ja mänguväljaku inventar. Laps ei saa näha ega teada midagi näiteks ribikardinast, flopikettast, köögikombainist, sat-TV tüünerist, õmblusmasinast, tööriistakomplektist, noa teritamisest jne.

Dubrovina ja Ruzskaja koostatud raamat lastekodulaste psüühilisest arengust (1990,) võib sobida paremini uurimaks Eesti lastekodudes kasvanuid, kui analoogilised Läänes ilmunud materjalid, kuivõrd pärineme ka ise Nõukogude ühiskonnast ning omame sarnast pärandit.

2.1.1 Esimene eluaasta

Erinevused lastekodu ja kodus kasvava lapse vahel ilmnevad juba esimesel eluaastal loiduse, apaatsuse, vähese elurõõmu, alanenud tunnetusaktiivsuse ja emotsionaalsete väljendustega. Neil pole võimalust kiindumuse tekkimiseks täiskasvanutesse, nad on umbusklikud, kinnised ja passiivsed. Erinevalt eakaaslasest võib üheaastane lastekodulaps küll väljendada rõõmu mänguasja üle, kuid seda ei saa mingil juhul nimetada õnnelikkuseks. Esimesel eluaastal tekkivad sisemised struktuurid on seega deformeerunud ja mõjuvad negatiivselt kogu edasisele arengule.

2.1.2 Teine ja kolmas eluaasta

Teisel ja kolmandal eluaastal ilmneb seoses pidurdusega kommunikatiivse tegevuse arengus vastuvõtmatus täiskasvanute poolt antud tegevusmeetodite suhtes, ebaadekvaatne suhtumine täiskasvanute hinnangutesse - kiitus stimuleerib lapse tegevust vähesel määral, laitus aga ei muuda seda üldse. Seega ei diferentseeri laps negatiivset ja positiivset hinnangut peaaegu üldse,mis omakorda viib peetusele kõne ja esemelise tegevuse arengus. Kõne arengu peetus võib aga halbade asjaolude kokkulangemisel osaks saada lapsele, kes pole rinnast üldse või on vähe sellest toitunud, mistõttu tal teatud suuõõnelihased on juba ette määratud olema logopeedi tööpõld (Kagan 1994, 44).

2.1.3 Koolieelne iga

Koolieelikute juures äratab tähelepanu emotsionaalsuse alanemine, passiivsus kõigis tegevusliikides, aga eriti mängus, puudub võime elada kaasa teistele inimestele, nende mõtlemine on kaemuslik-toiminguline (kodus kasvaval lapsel aga kaemuslik-kujundiline), käitumine impulsiivne. Suhtlemist täiskasvanutega võib võrrelda alla aastaste kodus kasvanud lastega - lastekodulapse käitumine taotleb tugevalt täiskasvanu tähelepanu ja heatahtlikkuse saavutamist, mis tuleb esile lapse eredates emotsionaal-miimilistes väljendustes, tema vaesunud kõnes ja vähearenenud ekspressiiv-miimilistes väljendustes.

Lastekodulastest koolieelikud pöördusid kolm korda harvem diafilmi vaatamisel eakaaslaste poole, kui eakaaslased lasteaiast. Mängimise ajal ei märka lastekodulaps oma sõbra solvumist, palvet ega isegi pisaraid. Vanematel koolieelikutel puudub mängudes ka rollijaotus. Lastekodu koolieelikud ei teadvusta oma tegevust. Nad ei mäleta mida tegid ega tea mida hakkavad tegema. Oma tegevuse planeerimine neil peaaegu puudub , mille kõige põhjuseks on puudulik suhe täiskasvanuga.

2.1.4 Noorem kooliiga

Nooremas koolieas eristab lastekodulapsi peres kasvavatest intellektuaalse sfääri ebaharmoonilisus, käitumise vabade vormide arenematus, kõrgenenud konfliktivalmidus ja agressiivsus.Lastekodulaps on vähem edukam ka konflikti lahendamisel. Spetsiifilisi intellektuaalseid ja vajaduse-motiivi sfääri iseärasusi ning käitumist võib pidada nii psüühilise arengu puudujääkideks, kui ka lastekodulapse kvalitatiivselt erinevaks loomuseks. See väljendub sisemise ideaalse väljakujunematuses, mõtlemise ja käitumise otseses seoses konkreetse situatsiooniga. Nooremas koolieas iseloomustab lastekodulapse suhtlemist täiskasvanuga vajaduste konflikt ning intiimses või isiksuslikus suhtlemises vajaduste rahuldamatusest tulenev frustratsioon. Varases koolieas lastekodulapsed räägivad märksa vähem oma tulevikust, kui nende eakaaslased, kes elavad peres. Kui tavalised lapsed rääkides oma tulevasest tööst muutuvad kordumatumateks vanemates klassides, siis lastekodulapsed valivad kasvades oma ameteid järjest kitsamast perspektiivist, valides 9-ndas klassis põhiliselt elukutseid, mida kutsekoolides õpetatakse (ka käesolevalt teostatud küsitlus kinnitab seda väidet). Need valikud on peaaegu vastavuses ka sellega, mida ühiskond ühtedele ja teistele pakub.

2.1.5 Vanem kooliiga

Vanemas koolieas tuleb lastekodulaste ja kodulaste võrdlemisel esile erinevus isiksuse kujunemises. See ilmneb lastekodukasvandike mina-pildi iseärasustes (suhtumises endasse ja ettekujutuses endast), soovide iseloomus, ka psüühilises soo kujunemise iseärasustes ja paljus muus. Noorukit iseloomustab eriline sisemine seisund, mis väljendub nõrgas tulevikuorientatsioonis, selle väheses seotuses reaalse ja konkreetse tegelikkusega, konfliktis mehelikkusele ja naiselikkusele esitatavate nõuete süsteemis, enesehinnangu orienteerituses teiste inimeste arvamusele ja mitte isiklikule arusaamale (nagu see on loomulik kodus kasvavate noorukite puhul). Mina-pildi sisu on ebaselge, eriti selles osas, mis puudutab ettekujutust oma harrastustest, enesekontrolli ja suunamist, lisaks toimub mina-pildi areng aeglasemalt. Suhteid täiskasvanutega iseloomustavad vähesed isiklikud lähedased kontaktid ning suhteid eakaaslastega vähene valmisolek suhtlemiseks.

2.1.6 Lastekodulapse isiksuse iseärasused

Kinnistes lasteasutustes kasvavate laste arengu spetsiifilised jooned erinevais vanuseetappides näitavad, et tunnetusliku sfääri ja isiksuse omadused ning kvaliteet säiluvad kõigi eespool vaadeldud vanuseperioodide kestel, avaldudes ühes või teises vormis. See hõlmab sisemise seisundi iseärasusi (nt nõrk tulevikuorientatsioon, mis ilmneb varases koolieas, on märgatav ka hiljem), mina-pildi lihtsust ja ühekülgsust, madaldunud enesehinnangut, väljakujunemata valmisolekut normaalseteks erapooletuteks suheteks täiskasvanute, eakaaslaste ja asjade maailmaga, impulsiivsust mõtlemises, käitumise situatiivsust ja muud. Lastekodulapse isiksuse iseärasused, mis ilmnevad varases lapsepõlves ei kao, vaid omandavad uue kvaliteedi ning tugevnevad aastatega.

2.2 Bioloogiline ja psühholoogiline vanemlikkus

Lapse kasvukeskkonda ja kasvatajat saab eristada objektisuhte teooria põhjal bioloogiliseks ja psühholoogiliseks. Bioloogilisteks vanemateks on lapse pärisvanemad, mis on ühiskonnas üldiselt heakskiidetum ja enamesinev. Psühholoogiline vanemlikkus saab osaks orbudele ja vanemlikud või kasvatuslikud õigused kaotanud või loovutanud vanemate lastele, kes kasvavad mõnes asendushoolduse institutsioonis.

Kivimäki ja Panttila kõnelevad oma töös, mis käsitleb lastekodu ja SOS-küla noori (1990, 15-17) tarvetele orienteeritud koolkonnast esindajatega Freud, Goldstein ja Solnit ning suhetele orienteeritud koolkonnast, mille arendaja on Vinterhed.

2.2.1 Tarvetele orienteeritud koolkond

Tarvetele orienteeritud koolkond rõhutab lapse vajadusi ning õigusi ja näeb lapse psühholoogiliste vanematena neid isikuid, kes saavad igapäevaselt rahuldada lapse vajadusi. Bioloogiline vanemlikkus ei ole tagatiseks psühholoogilise vanemlikkuse tekkimisele, kuna lapse puhul, vastupidiselt täiskasvanule, ei vii tema viljastamise ja sündimise realiteedid otse tundesidemeteni.

Tundesidemed vanemaga moodustavad päev-päevalt lapse vajaduste rahuldamise, füüsilise hoidmise, söötmise, heaolu eest seismise ja tunnustuse andmisega. See annab lapsele tunde, et ta on soovitud ja tal areneb tugev eneseusaldus, ta kogeb et on vähemalt üks täiskasvanu, keda armastada ning kes armastab ja hindab teda.

Goldsteini arvates saab psühholoogilise vanemana toimida ükskõik milline lapse eest hoolitsev isik, kuid mitte kunagi eemalolev passiivne täiskasvanu, isegi siis mitte, kui ta suhe lapsega on bioloogiline või kuidagi legaliseeritud. Tarvetele orienteeritud koolkond peab õigeks vanemate vahetamist, kui bioloogilised vanemad ei suuda täita lapse vajadusi. Sealjuures rõhutatakse lapse ajakäsituse lühidust ja seetõttu on vajalik kiire tegutsemine lapse ümberpaigutamise üle otsustamisel.

Ühiskonna ülesandeks on siinjuures lastele psühholoogiliste vanemate ja suhete püsimise tagamine. Kui lapsel puuduvad võimalused normaalseks, terveks arenguks bioloogilises peres, siis tuleb talle leida hea arengu tagav psühholoogiline pere.

Lapse suunamise järel uude perre on tema jaoks kõige parem jäädagi sinna, sest ta ei pruugi olla valmis uuteks lahutamiskogemusteks. Samas tuleks juhtida last vabanema tundesidemetest bioloogiliste vanematega. Ümberpaigutamist nähakse lõpppunktina protsessis, kus püüti ühendada bioloogilised vanemad ja laps. Suhete lõpetamine lapse ja bioloogiliste vanemate vahel põhineb sellel, et bioloogiliste vanematega kohtumine häiriks psühholoogilise vanemlikkuse sündi ja püsivust. Lapse jaoks on raske liituda ja hoida kontakti kahtede vanematega, eriti juhul kui nende omavahelised suhted ei ole head. Sel ajal on tavalised lojaalsusvastuolud, mis võivad kahjustada lapse positiivset suhtumist mõlematesse vanematesse. Ühenduses olemise minimaliseerimine või lõpetamine põhineb sellel, et laps vajab aega uue perega kohanemiseks.

2.2.2 Suhetele orienteeritud koolkond

Suhetele orienteeritud koolkonna arvates on väga olulised suhted bioloogiliste vanematega ja psühholoogilised vanemad on lapse jaoks need, kes on olnud otsustava tähtsusega lapse identiteedi arengus. Selline vanemlikkus ei ole vahetatav, vaid see on lapses püsiv ja mõjutab lapse sisemist kohanemist. Näiteks ei korva asendusvanemad või lastekodu personal kunagi bioloogilisi vanemaid, nad on vaid neid täiendavad isikud.

Objektisuhte teooria alusel vabaneb laps edukalt esimeste aastatega intiimsest sõltuvusest vanematest. Eraldumist ei saa aga toimuda, kui hooldusele võtmise järel ei ole lapsel võimalust vanemaid kohata. Sellisel juhul jätkub kord lapses sündinud suhe vanematega tema sees "sisemise draamana". Vinterhedi arvates on laps üpris lojaalne bioloogilistele vanematele samastumisprotsessi tõttu. Kui laps eraldatakse vanematest kaotab ta ühenduse osaga iseendast. Lapsel tekib ebakindel identiteet ja kahesugusus areneb välja nii bioloogiliste vanemate kui ka neid täiendavate või asendavate täiskasvanute suhtes.

Hooldusele võtmise tagajärjel jääb laps ilma psühholoogilistest vanematest ja sellele lisaks algab mure protsess. On oluline, et laps saaks siin professionaalset abi lahutuse üleelamiseks. Kui eraldamisega sügavamalt ei tegelda, ei ole lapsel võimalusi oma tunneteks ega liitmiseks uute täiskasvanutega, kellel vastasel juhul oleks head võimalused saada lapsele emotsionaalselt tähtsateks inimesteks.

Selle koolkonna arvates tuleks hooldusele võtmist vältida ja selle asemel tegeleda sihiteadlikult nende peredega, kus lastel halvasti läheb. Ümberpaigutamist nähakse siis vastupidiselt tarvetele orienteeritud koolkonnale töö alguse, mitte lõpppunktina. Hooldusele võetud lapse seisukohalt tähendab see seda, et lapse ja bioloogiliste vanemate suhted säilitatakse, ükskõik kui raskeks see praktikas ka ei osutuks. Arvatakse, et sidemete katkestamine põhjustab lapsele sügavaid identiteedi probleeme.

2.3 Toimetuleku mõiste

Eesti Vabariigi sotsiaalhoolekande seadus (RT 1995, 21, 323, 723-736) nimetab toimetulekuks isiku või perekonna füüsilist või psühhosotsiaalset võimet igapäevases elus toime tulla.

Toimetuleku erinevateks aspektidena nähakse materiaalset, füüsilist, sotsiaalset ja psüühilist, ning Tallinna Pedagoogikaülikooli lektor Kersti Põldemaa on oma loengus (20.02.1996) sõnastanud toimetuleku inimeseks olemise terviklikkuse aluseks.

Sir William Beveridge kirjutas 1940-date alguses imaginaarse visiooni viiest õelast hiiglasest - vaesus, haigus, harimatus, räpasus ja tegevusetus (1943; ref. Kreem 1995, 274). Need õelad hiiglased pole veel surnuks löödud vaid ängistavad ühiskondi tänapäevalgi ja püsivad sotsiaalpoliitika põhiprobleemidena. Viie hiiglase alistamist üksikisiku elus võib tõlgendada ka toimetulekuna ning nimetada hiiglasi toimetuleku viieks tahuks.


3 LASTEKODULAPS JA TÄNAPÄEVA EESTI VABARIIK

3.1 Lastekodu puudutav statistika ja seadusandlus

Vastvalt lastekodude põhimäärusele (RTL 1996, 24 162, 869-873) on lastekodu orbude ja vanemliku hoolitsuseta jäänud laste asenduskoduks loodud hoolekandeasutus, kus tagatakse lapsele tema eale ja seisundile vastav hooldamine, rehabilitatsioon, meditsiinilise abi korraldamine, kasvatamine ja arendamine. lastekodud võivad olla omavalitsuse asutused või eraõiguslikud juriidilised isikud. Soovitav laste arv lastekodus on 12 kuni 50 last. 1997-ndal aastal on vastavalt ministri käskkirjale nr 8 (10.01.1997) 1154 last 24-s lastekodus, st ~48 last keskmiselt.

Lastekodulapsed elavad rühmadena ehk peredena. Ühes peres elab koos 8-10 eri vanuses poissi ja/või tüdrukut (arvestades laste vanust, tervislikku seisundit, omavahelist sobivust jne). Õed-vennad elavad ühes peres, va juhul kui see on vastuolus laste huvidega. Pere tööd juhib vanemkasvataja. Pere planeerib oma tegevust ise. Pere tegevusplaane arutatakse koos peres elavate lastega. Vastavalt võimalusele elab pere eraldi majas või majaosas, mis koosneb 1-3 kohalistest magamistubadest, ühisest elutoast koos kööginurgaga, pesemisruumidest, WC-st ja personaliruumist. Igas peres on perepäevik, millesse tehakse iga päev märkmeid. Pere igapäevased toimingud tehakse võimalusel ühiselt (tehakse sisseoste, valmistatakse hommikusööki, koristatakse tube, töötatakse aias või õues jne).

1997 aasta eelarves (RT 1997 2/3, 10, 51-111) on sotsiaalministeeriumi käsutuses lastekodude tarbeks 53 743 400 krooni, mille vahendeid on lubatud kasutada sotsiaalhoolekandereformi käigus munitsipaalomandisse üleantavate lastekodude ning riigi poolt neisse suunatud ülalpeetavate kulude katteks. Samas on avahoolduse rakendamiseks 6 300 000 krooni.

Eesti Vabariigi sotsiaalministri käskkiri nr 8 (10.01.1997) , mis kinnitab 1997 aasta hooldekodude eelarve võtab eraldise suuruseks ühe lastekodulapse kohta kalendrikuus 3600 krooni. Lastekodude arv ministeeriumi halduses on 24, kus on 1154 voodikohta (lapsi elab lastekodudes vähem, kuivõrd nad on ajutiselt paigutatud tugiperedesse). Aastas kulub seega lastekodude ülalpidamisele 49 852 800 krooni, mis moodustab ~30% ministeeriumi hallatavate hooldekodude kuludest. Kuid omavalitsustel on enamasti ka kohalikust eelarvest finantseeritavaid hooldekodusid, mille kuludest puudub operatiivne ülevaade.

Raha poleks vaja lugeda, kui seda on palju või kui selle eest saadav teenus või kaup ületab oma väärtuselt, tulususelt ja kvaliteedilt raha teenimise juures sooritatud pingutused. Just seda aga heidetakse meile pärisosaks saanud nõukogude-tüüpi lastekodudele ette (Kaseste 1995, 34; Parve 1996, 18).

Kui 1992 aastal võeti arvele 436 vanemliku hoolitsuseta last, siis 1995 aastal võeti arvele 1134 vanemliku hoolitsuseta last. Arvelolevatest lastest paigutati 1992 aastal ära 501, kellest 203 lastekodudesse ja 291 perekondadesse.
1995 aastal paigutati arvelolevatest lastest ära 890 - 239 lastekodudesse, 260 varjupaikadesse ning 296 perekondadesse (Eesti Statistikaamet 1996, 128).

3.2 Bioloogilise vanemlikkuse asendamist sätestavad seadused

3.2.1 Eestkoste

Alternatiivne võimalus orvuna kasvada on olnud eestkoste. EV Perekonnaseadus (RT 1994, 75, 1326, 2111-2139) sätestab, et eestkoste seatakse lapse üle, kelle vanemad on surnud, tunnistatud teadmata kadunuks või teovõimetuks või kellelt on vanemlikud õigused ära võetud. Eestkostet teostab kohtu poolt määratud eestkostja, kelle isiku kohta teeb ettepaneku eestkosteasutus. Lapse eestkostja on tema seaduslik esindaja, kes on kohustatudhoolitsema lapse kasvatamise ja ülalpidamise eest. eestkostja on kohustatud andma eestkosteasutusele aru eestkostjka ülesannete täitmise kohta. eestkostel olevaid lapsi on harilikult rohkem, kui lastekodus - nt Pärnu lastekodus on 75 last ning Pärnu linnas eestkostel 108 last (Pärnu linna sotsiaalregister, 1996).

3.2.2 Adoptsioon

Perekonnaseadus (RT 1994, 75, 1326, 2111-2139) sätestab orvule kodu ja pere leidmise võimaluseks ka lapsendamise, mida on samuti rohkelt kasutatud. Lapsendamisel tekivad lapsendaja ja lapsendatu vahel vanema ja lapse vahelised õigused ja kohustused, millised on tähtajatud ega või olla seotud tingimustega, nt :
õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda;
kohustus kaitsta lapse õigusi ja huve, olla lapse seaduslik esindaja;
õigus tagasi nõuda last igalt isikult,kelle juures laps on seadusliku aluseta.
Lapsendaja ei või vanema õiguse teostada vastuolus lapse huvidega. Lapsendamise otsustab kohus lapsendada sooviva isiku avalduse alusel. Lapsendamise otsuistamisel kaasab kohus protsessi eestkosteasutuse arvamuse andmiseks. lapsendaja kantakse vanemana lapsendatava sünniakti.

3.2.3 Kasupere

Üheks uueks võimaluseks avahoolduse juurutamisel on kasuperede süsteem. Lapse kasuperes ülalpidamise ja kasvatamise juhend (Sotsiaalministeerium 1996 ministri määrus nr 6) sätestab kasuperena perekonna, kes vabatahtlikkuse alusel võtab ülal pidada ja kasvatada vanemliku hoolitsuseta jäänud lapse kuni tema tagasipöördumiseni oma bioloogiliste vanemate juurde, eestkoste või lapsendamise vormistamiseni. Kasupere tegevust kontrollib sotsiaalabiosakond ja nõuab aru lapse ülapidamiseks antud raha kulutamisest. Sotsiaalabiosakond maksab kasuperele abi vajava lapse ülalpidamise ja kasvatamise eest vastavalt linnavalitsuse poolt kehtestatud normidele. Kasupereks vormistatakse pere, kes on läbinud spetsiaalse koolitustsükli 40 tunni ulatuses 5 kuu jooksul. Koolituse läbimine ning pere elamistingimuste hindamise positiivne tulemus annab õiguse saada kasuvanema tunnistus, mille uuendamiseks peab läbima igal aastal 18 tunni ulatuses jätkuvat õppeprogrammi. Eelistama peaks peresid, kel lisaks kasuvanema tunnistusele on ka pedagoogiline kogemus, sest sageli vajavad kasuperre paigutatavad lapsed erilist kohtlemist ja kasvatust.

3.2.4 Tugipere

Lastekodulapse perekonda andmine (RTL 1995, 34, 0, 1175-1177) on samuti võimalus rakendada avahooldust ning tõsta lastekodude töö kvaliteeti (esiteks saab laps näha töötavat peremudelit, teiseks jääb kasvatajal rohkem aega perekonda läinud lapse arvelt tegeleda lastekodusse jäänutega). Vanemliku hoolitsuseta laps võidakse ajutiselt anda lastekodust perekonda järgmistel eesmärkidel : kontakti säilitamine oma vanematega või sugulastega;
vahelduse loomine lastekodu miljööle;
ettekujutuse saamine pereelust.
Orb ja vanemliku hoolitsuseta laps võidakse anda lastekodust ajutiselt perekonda nädalalõppudeks, koolivaheaegadeks, pühadeks, kuid mitte kauemaks kui kolmeks kuuks korraga (suvevaheaeg). Alla 3-aastasi lapsi lastekodust perekonda ajutiselt ei anta. Alla 7-aastasi lapsi antakse perekonda kuni 3-ks päevaks. Perekonda andmisel saab orb ja vanemliku hoolitsuseta jäänud laps lastekodust kaasa toiduraha ja riided peres olemise ajaks. Lapse andmisel perekonda tööle, puhkusele, sugulaste juurde jne) sõlmivad lastekodu ja perekond vastava lepingu, millega nähakse ette mõlema poole õigused ja kohustused.
Seda nn tugiperede võimalust kasutavad erinevad lastekodud erinevalt, nt Pärnu lastekodu 75-st lapsest viibisid 1997 aasta veebruaris-märtsis perekondades pidevalt 28 last. Nõmme lastekodus elasid aga kõik lapsed lastekodus (Siplane 1997, 4).

3.2.5 Perelastekodu

Sotsiaalministri käskkiri nr 167 (19.11.1993) kinnitab perelastekodude tegutsemise juhendi, mis on veel üks püüe leida sobivat nishshi asendushoolduse reformimisel. Perelastekodu on perekonna poolt loodud asenduskodu lastele, kellel ei ole võimalik elada ja kasvada oma lihaste vanemate juures. Perelastekodu luuakse eestkoste ja hoolduse põhinõuetest lähtudes. Perelastekodu vanemad on eestkostjaks ja hooldajaks kasvandikule ilma täiendava määramiseta. Perelastekodu vanemad saavad töötasu kasvandike elatamise ja kasvatamise eest, kui leping on sõlmitud vähemalt nelja terve lapse või kahe raske puudega lapse või kahe eriti raskelt kasvatatava lapse kohta. Vähema arvu kasvandike puhul maksab kohalik omavalitsus lapse ülalpidamiskulud. Leping sõlmitakse kohaliku omavalitsuse sotsiaalabitalituse ja perekonna vanemate vahel. Lepingu kinnitab kohalik omavalitsus. Vähemalt ühel pereliikmel peab olema sobiv ettevalmistus ja perekond peab läbi tegema pereuuringu. Kasvandik elab peres võrdsetel tingimustel pere oma lastega. Omavalitsuse sotsiaaltöötajal on õigus ja kohustus külastada perelastekodu vähemalt kaks korda kuus, vestelda kõigi perelastekodu liikmetega, jälgida pere liikmete omavahelisi suhteid ja vestelda kasvandikega nelja silma all vähemalt kord kuus.

3.2.6 Hooldusperekond

Riigi Teataja Lisa (1995, 55, 1878-1883) sisaldab perekonnas hooldamise juhendi, mis sätestab ka lapse võimaliku hooldamise. Hooldamisele võtjaks soovijatele viiakse läbi koolitus ja perekonna nõustamine sotsiaaltalituse ettevõtmisel. Hooldusperekond tutvub hooldamist vajava lapse vanemate ja omastega või lahedaste isikutega. Tutvumise aeg on mõnest nädalast mõne kuuni ja seejärel läheb hooldamist vajav isik hooldusperekonda. Lapse perekonnas hooldamiseks peab olema lapsevanema nõusolek ja üle 10 aastase lapse nõusolek. Vanemate nõusolekut ei ole vaja, kui kodused tingimused ohustavad lapse tervist ja on olemas otsus või nõue vanema õiguste äravõtmise kohta. Lapse perekonnas hooldamine on üldjuhul pidev. Hooldamisega tegelevale perekonnale makstakse hooldustasu kohaliku omavalitsuse vahenditest. Ülalpidamiskuludeks ei või ette näha lastetoetusmäärast väiksemat summat. Hooldamine perekonnas toimub tähtajaliselt (kuni kolm kuud), perioodiliselt (teatud tähtaegade järel), pidevalt (üks aasta ja enam), osapäevaliselt (teatud tundide ulatuses), kogupäevaliselt (vähemalt kaheksa tunni ulatuses), ööpäevaringselt (ööpäeva ulatuses). Sotsiaaltöötaja külastab perekonda kord kvartalis, vajadusel sagedamini, hooldusperekonna nõustamiseks ja abistamiseks.

3.3 Eelarvamused ühiskonnas

Selline seadusterohkus lastekodu asendusvõimalusteks kajastab ühiskonna arvamust, et lastekodulaps ei saa oma pereelu korraldamise, laste kasvatamise ja sotsialiseeritult elamisega piisavalt hästi hakkama, sest tal pole olnud eeskujuks peremudelit. Sellest probleemist on võimalik saada ülevaade sooritatud küsitluse põhjal.

Lastekodulast peetakse ühiskonnas potentsiaalseks korrarikkujaks. Aivar Kaseste (1995, 34) viis Männiku Rehabiliteerimiskeskuses läbi uurimuse eesmärgiga teada saada, kui palju on nende klientide hulgas lastekodulapsi. 1195 aasta jooksul on käinud Männikul umbes 1600 klienti. Kohaliku sotsiaaltöötaja hinnangul on nende seas endisi lastekodulapsi 530 so umbes üks kolmandik. Kaseste teeb sihilikult meelevaldse arvestuse ja hinnates Eesti vanglates karistust kandvate isikute arvu 4500-le peab võimalikuks et 1500 so üks kolmandik neist on lastekodu päritoluga.

Oma lapsepõlvest mäletan, et lastekodulaps oli mu ettekujutuses agressiivne, tugev, kibestunud ja väga raske suhtluspartner. Tüdrukute puhul on see minu praeguste kogemuste kohaselt osaliselt tõsi ja selgemini märgatav. Lastekodutüdrukute seas esineb kaklusi või kaklusmotiive kõnes sama sagedasti, kui naistevanglas või tüdrukute erikoolis. Arvatakse, et lastekodust tulnud tüdrukud saavad kiiresti lapse ega oska teda korralikult kasvatada.

Lastekodulapse haridusteed peetakse lühikeseks, mille põhjus on eespool selgunud nõrk tulevikuorienteeritus, kuigi näiteks Tallinna Pedagoogikaülikool võtab orbe vastu päevasesse õppesse sisseastumiseksamite positiivsete tulemuste puhul (TPÜ teatmik 1995, 10).

Õigupoolest tuleks teostada iseseisev uuring ühiskonna arvamusest lastekodulaste atribuutide kohta.


4. UURIMISTÖÖ METOODIKA

Selleks, et saada ülevaadet bioloogilise vanemlikkuse asendamise võimalikkusest ja tõhususest, otsustasin järelduste tegemiseks uurida seda juba iseseisvat elu elavate lastekodu või eestkostepere kasvandikelt. Koostasime ankeedi ja viisime läbi kirjaliku küsitluse alates 12.07.1996 Riisipere ja Viiratsi lastekodude, Orvuna Kasvanute Liidu juubelikokkutulekul, kus saigi enamus ankeete täidetud. Mõned ankeedid postitasin vanglatesse ning paarkümmend ankeeti said täidetud sobivate inimeste poolt tutvusringkonnast. Viimane ankeet laekus 22.02.1997.

Ankeetküsitluses keskendusin järgmistele valdkondadele: isikuandmed, , sotsiaalsed suhted, lapsepõlveolud, eluolu ja toimetulek. Viimase küsimuses palusime esitada oma arvamus asjadest, mis võiks lastekodudes teistmoodi olla.

Hüpoteesideks oli lastekodu ja ühiskonna võimetus tagada lastekodust elluastujatele toimetulek ja perehoolduse eelistatus institutsionaalsele.
Ankeedi täitmist juhatas enamasti härra Andres Guff Orvuna Kasvanute Liidu Pärnu piirkonnast või autor.

Jagasime välja 200 ankeeti, millest tagasi laekus 131 ja aja möödudes laekub ehk nii mõnigi veel.

Andmed on töödeldud Tallinna Pedagoogikaülikooli arvutuskeskuses SPSS programmiga. Analüüs toimus sagedusjaotuste ja korrelatsioonanalüüsi teel. %-erinevuste statistilist olulisust hindasime T-testiga. kasutasime ka lühima korrelatsiooni tee kirjeldamist.

 Järgmine osa - Uurimistulemuste analüüs

 Tagasi sisukorda


 KASUPEREDE LEHELE

 Muid (koolitus)materjale