SISUKORD
1. Sissejuhatus
2. Teoreetilised lähtekohad
2.1 Lastekodu kui kasvukeskkonna mõjust
lapse psüühilisele arengule
2.1.1 Esimene eluaasta
2.1.2 Teine ja kolmas eluaasta
2.1.3 Koolieelne iga
2.1.4 Noorem kooliiga
2.1.5 Vanem kooliiga
2.1.6 Lastekodulapse isiksuse iseärasused
2.2 Bioloogiline ja psühholoogiline vanemlikkus
2.2.1 Tarvetele orienteeritud koolkond
2.2.2 Suhetele orienteeritud koolkond
2.3 Toimetuleku mõiste
3. Lastekodulaps ja tänapäeva Eesti
Vabariik
3.1 Lastekodu puudutav statistika ja seadusandlus
3.2 Bioloogilise vanemlikkuse asendamist sätestavad
seadused
3.2.1 Eestkoste
3.2.2 Adoptsioon
3.2.3 Kasupere
3.2.4 Tugipere
3.2.5 Perelastekodu
3.2.6 Hooldusperekond
3.3 Eelarvamused ühiskonnas
4. Uurimistöö metoodika
5. Uurimistulemuste analüüs
ja arutelu
5.1 Põhiandmed
5.1.1 Uuritavate üldiseloomustus
5.1.2 Iseseisvasse ellu astumine
5.1.3 Eelistused asendushoolduseks
5.1.4 Toimetulek ja suhe sotsiaalse
ümbrusega
5.1.5 Elu lastekodus ja muud
lapsepõlveolud
5.2 Statistiliselt väga
usaldusväärsed seosed
5.3 Vastanute haridusega seotud
tähelepanekud
5.3.1 Märkimisväärsemad faktid
5.3.2 Kaks vastanduvat gruppi
5.4 Lühima tee tunnuste
korrelatsioonigraaf
5.5 Arutelu ja järeldused
6. Kokkuvõte ja ettepanekud
Kasutatud kirjandus
Avaldamata allikad
Lisad
1. SISSEJUHATUS
Käesoleva kursusetöö aineks on orvuna kasvanute
(nii lastekodu kui eestkostelaste) iseseisvas elus toimetulek
ja seda mõjutavad tegurid.
Antud uurimistöös huvitas meid orvuna kasvanute eelistus
bioloogilise vanemlikkuse asendamisel, nende arvamus oma lapsepõlvest,
riigi toetusest iseseisvasse ellu astumisel.
Selleks tutvusin vene, inglise, soome ja eestikeelse kirjandusega
ning viisime läbi küsitluse endiste lastekodulaste
ja eestkostelaste seas.
Kursusetöö teemavalikul ajendas mind Pärnu linna
Sotsiaalhoolekande Ameti soov saada teavet Pärnu lastekodust
ellu astunud inimeste eluolust, minu enda töö Pärnumaa
projektis "Kasupere" ning Orvuna Kasvanute Liidu huvi
endiste lastekodukasvandike elutingimuste vastu.
Töö koosneb teoreetilisest osast, mis käsitleb
erinevaid lapse psühholoogilise ja ka füüsilise
arengu aspekte seoses lastekodus kasvamisega. Vastava kirjanduse
abil on välja toodud lastekodu lapse psühholoogilise
arengu iseärasusi. Kõne alla tulevad bioloogilise
ja psühholoogilise vanemlikkuse probleemid. Selgitan ka
seadusandlikke võimalusi sobivamaks asendushoolduse vormiks.
Probleemiasetus puudutab orvuna kasvanute kohanemisvõimet
ja toimetulekut ühiskonnas.
Uurimistöö metoodikaks on küsitlus nüüd
juba täisealiste endiste lastekodu- või eestkostelaste
seas. Seejärel esitan saadud andmete analüüsi
koos järeldustega, kirjanduse loetelu ja lisad - graafikud
ja ankeetküsitluse näidis.
2. TEOREETILISED LÄHTEKOHAD
2.1 Lastekodu kui kasvukeskkonna mõjust
lapse psüühilisele arengule
Lastekodulapse erinevus kodus kasvavast tuleneb eelkõige
erinevatest psüühilistest stimulaatoritest ja väljakutsetest,
mis tingivad ka mõnevõrra erineva minapildi.
Koolieelikud lastekodus elavad ööpäevaringselt
lasteaiatingimustes, samal ajal kui kodus elav laps viiakse tööpäeva
lõpul koju, kus ta võib suhelda oma pereliikmetega
üks-ühele pärast pikka päeva omaealiste seas.
Lastekodulaps peab aga täiskasvanuga suhtlemiseks edestama
oma sõpru, tõmbama enesele tähelepanu. Nii
ongi kujunenud, et kooselavad lapsed ammutavad turvatunnet üksteiselt,
mis aitab neil muutuva ümbruse ja oludega toime tulla (Dubrovina
1990, 77). On hea, kui õed-vennad saavad lastekodus koos
elada, aga ka tänapäeval leidub lastekodusid, kus nad
koos ei ela - paremal juhul kohtuvad päevas mõned
korrad - ja on ametnikke, kes peavad tänaseni õigemaks
neid lahutada.
Lastekodulapse psüühilist arengut piirab ka lastekodu,
kui elutegevuse sfäär. Laps ei saa teada ega näha
midagi peale selle, mida näevad tema eakaaslased. Nende
kognitiivne ressurss vormub sarnaseks. Kui kasvataja seletabki,
et kuidas tuul puhub ja purjeid paisutab, siis kuulevad seda
terve rühma lapsed korraga. Kõik selgitused täiskasvanumaailmast
tulevad ühe ja sama sõnavara, mõttekujundite
ja maailmanägemuse kaudu. See ühesugusteks vormumine
tabab kõige enam eelkooliealisi lastekodulapsi, sest nemad
tavaliselt kuskil lasteaias ei käi. Teiselt poolt ahendab
lastekodulapse teadmisi lastekodu ja mänguväljaku inventar.
Laps ei saa näha ega teada midagi näiteks ribikardinast,
flopikettast, köögikombainist, sat-TV tüünerist,
õmblusmasinast, tööriistakomplektist, noa teritamisest
jne.
Dubrovina ja Ruzskaja koostatud raamat lastekodulaste psüühilisest
arengust (1990,) võib sobida paremini uurimaks Eesti lastekodudes
kasvanuid, kui analoogilised Läänes ilmunud materjalid,
kuivõrd pärineme ka ise Nõukogude ühiskonnast
ning omame sarnast pärandit.
2.1.1 Esimene eluaasta
Erinevused lastekodu ja kodus kasvava lapse vahel ilmnevad
juba esimesel eluaastal loiduse, apaatsuse, vähese elurõõmu,
alanenud tunnetusaktiivsuse ja emotsionaalsete väljendustega.
Neil pole võimalust kiindumuse tekkimiseks täiskasvanutesse,
nad on umbusklikud, kinnised ja passiivsed. Erinevalt eakaaslasest
võib üheaastane lastekodulaps küll väljendada
rõõmu mänguasja üle, kuid seda ei saa
mingil juhul nimetada õnnelikkuseks. Esimesel eluaastal
tekkivad sisemised struktuurid on seega deformeerunud ja mõjuvad
negatiivselt kogu edasisele arengule.
2.1.2 Teine ja kolmas eluaasta
Teisel ja kolmandal eluaastal ilmneb seoses pidurdusega kommunikatiivse
tegevuse arengus vastuvõtmatus täiskasvanute poolt
antud tegevusmeetodite suhtes, ebaadekvaatne suhtumine täiskasvanute
hinnangutesse - kiitus stimuleerib lapse tegevust vähesel
määral, laitus aga ei muuda seda üldse. Seega
ei diferentseeri laps negatiivset ja positiivset hinnangut peaaegu
üldse,mis omakorda viib peetusele kõne ja esemelise
tegevuse arengus. Kõne arengu peetus võib aga halbade
asjaolude kokkulangemisel osaks saada lapsele, kes pole rinnast
üldse või on vähe sellest toitunud, mistõttu
tal teatud suuõõnelihased on juba ette määratud
olema logopeedi tööpõld (Kagan 1994, 44).
2.1.3 Koolieelne iga
Koolieelikute juures äratab tähelepanu emotsionaalsuse
alanemine, passiivsus kõigis tegevusliikides, aga eriti
mängus, puudub võime elada kaasa teistele inimestele,
nende mõtlemine on kaemuslik-toiminguline (kodus kasvaval
lapsel aga kaemuslik-kujundiline), käitumine impulsiivne.
Suhtlemist täiskasvanutega võib võrrelda alla
aastaste kodus kasvanud lastega - lastekodulapse käitumine
taotleb tugevalt täiskasvanu tähelepanu ja heatahtlikkuse
saavutamist, mis tuleb esile lapse eredates emotsionaal-miimilistes
väljendustes, tema vaesunud kõnes ja vähearenenud
ekspressiiv-miimilistes väljendustes.
Lastekodulastest koolieelikud pöördusid kolm korda
harvem diafilmi vaatamisel eakaaslaste poole, kui eakaaslased
lasteaiast. Mängimise ajal ei märka lastekodulaps oma
sõbra solvumist, palvet ega isegi pisaraid. Vanematel
koolieelikutel puudub mängudes ka rollijaotus. Lastekodu
koolieelikud ei teadvusta oma tegevust. Nad ei mäleta mida
tegid ega tea mida hakkavad tegema. Oma tegevuse planeerimine
neil peaaegu puudub , mille kõige põhjuseks on
puudulik suhe täiskasvanuga.
2.1.4 Noorem kooliiga
Nooremas koolieas eristab lastekodulapsi peres kasvavatest
intellektuaalse sfääri ebaharmoonilisus, käitumise
vabade vormide arenematus, kõrgenenud konfliktivalmidus
ja agressiivsus.Lastekodulaps on vähem edukam ka konflikti
lahendamisel. Spetsiifilisi intellektuaalseid ja vajaduse-motiivi
sfääri iseärasusi ning käitumist võib
pidada nii psüühilise arengu puudujääkideks,
kui ka lastekodulapse kvalitatiivselt erinevaks loomuseks. See
väljendub sisemise ideaalse väljakujunematuses, mõtlemise
ja käitumise otseses seoses konkreetse situatsiooniga. Nooremas
koolieas iseloomustab lastekodulapse suhtlemist täiskasvanuga
vajaduste konflikt ning intiimses või isiksuslikus suhtlemises
vajaduste rahuldamatusest tulenev frustratsioon. Varases koolieas
lastekodulapsed räägivad märksa vähem oma
tulevikust, kui nende eakaaslased, kes elavad peres. Kui tavalised
lapsed rääkides oma tulevasest tööst muutuvad
kordumatumateks vanemates klassides, siis lastekodulapsed valivad
kasvades oma ameteid järjest kitsamast perspektiivist, valides
9-ndas klassis põhiliselt elukutseid, mida kutsekoolides
õpetatakse (ka käesolevalt teostatud küsitlus
kinnitab seda väidet). Need valikud on peaaegu vastavuses
ka sellega, mida ühiskond ühtedele ja teistele pakub.
2.1.5 Vanem kooliiga
Vanemas koolieas tuleb lastekodulaste ja kodulaste võrdlemisel
esile erinevus isiksuse kujunemises. See ilmneb lastekodukasvandike
mina-pildi iseärasustes (suhtumises endasse ja ettekujutuses
endast), soovide iseloomus, ka psüühilises soo kujunemise
iseärasustes ja paljus muus. Noorukit iseloomustab eriline
sisemine seisund, mis väljendub nõrgas tulevikuorientatsioonis,
selle väheses seotuses reaalse ja konkreetse tegelikkusega,
konfliktis mehelikkusele ja naiselikkusele esitatavate nõuete
süsteemis, enesehinnangu orienteerituses teiste inimeste
arvamusele ja mitte isiklikule arusaamale (nagu see on loomulik
kodus kasvavate noorukite puhul). Mina-pildi sisu on ebaselge,
eriti selles osas, mis puudutab ettekujutust oma harrastustest,
enesekontrolli ja suunamist, lisaks toimub mina-pildi areng aeglasemalt.
Suhteid täiskasvanutega iseloomustavad vähesed isiklikud
lähedased kontaktid ning suhteid eakaaslastega vähene
valmisolek suhtlemiseks.
2.1.6 Lastekodulapse isiksuse iseärasused
Kinnistes lasteasutustes kasvavate laste arengu spetsiifilised
jooned erinevais vanuseetappides näitavad, et tunnetusliku
sfääri ja isiksuse omadused ning kvaliteet säiluvad
kõigi eespool vaadeldud vanuseperioodide kestel, avaldudes
ühes või teises vormis. See hõlmab sisemise
seisundi iseärasusi (nt nõrk tulevikuorientatsioon,
mis ilmneb varases koolieas, on märgatav ka hiljem), mina-pildi
lihtsust ja ühekülgsust, madaldunud enesehinnangut,
väljakujunemata valmisolekut normaalseteks erapooletuteks
suheteks täiskasvanute, eakaaslaste ja asjade maailmaga,
impulsiivsust mõtlemises, käitumise situatiivsust
ja muud. Lastekodulapse isiksuse iseärasused, mis ilmnevad
varases lapsepõlves ei kao, vaid omandavad uue kvaliteedi
ning tugevnevad aastatega.
2.2 Bioloogiline ja psühholoogiline
vanemlikkus
Lapse kasvukeskkonda ja kasvatajat saab eristada objektisuhte
teooria põhjal bioloogiliseks ja psühholoogiliseks.
Bioloogilisteks vanemateks on lapse pärisvanemad, mis on
ühiskonnas üldiselt heakskiidetum ja enamesinev. Psühholoogiline
vanemlikkus saab osaks orbudele ja vanemlikud või kasvatuslikud
õigused kaotanud või loovutanud vanemate lastele,
kes kasvavad mõnes asendushoolduse institutsioonis.
Kivimäki ja Panttila kõnelevad oma töös,
mis käsitleb lastekodu ja SOS-küla noori (1990, 15-17)
tarvetele orienteeritud koolkonnast esindajatega Freud, Goldstein
ja Solnit ning suhetele orienteeritud koolkonnast, mille arendaja
on Vinterhed.
2.2.1 Tarvetele orienteeritud koolkond
Tarvetele orienteeritud koolkond rõhutab lapse vajadusi
ning õigusi ja näeb lapse psühholoogiliste vanematena
neid isikuid, kes saavad igapäevaselt rahuldada lapse vajadusi.
Bioloogiline vanemlikkus ei ole tagatiseks psühholoogilise
vanemlikkuse tekkimisele, kuna lapse puhul, vastupidiselt täiskasvanule,
ei vii tema viljastamise ja sündimise realiteedid otse tundesidemeteni.
Tundesidemed vanemaga moodustavad päev-päevalt lapse
vajaduste rahuldamise, füüsilise hoidmise, söötmise,
heaolu eest seismise ja tunnustuse andmisega. See annab lapsele
tunde, et ta on soovitud ja tal areneb tugev eneseusaldus, ta
kogeb et on vähemalt üks täiskasvanu, keda armastada
ning kes armastab ja hindab teda.
Goldsteini arvates saab psühholoogilise vanemana toimida
ükskõik milline lapse eest hoolitsev isik, kuid mitte
kunagi eemalolev passiivne täiskasvanu, isegi siis mitte,
kui ta suhe lapsega on bioloogiline või kuidagi legaliseeritud.
Tarvetele orienteeritud koolkond peab õigeks vanemate
vahetamist, kui bioloogilised vanemad ei suuda täita lapse
vajadusi. Sealjuures rõhutatakse lapse ajakäsituse
lühidust ja seetõttu on vajalik kiire tegutsemine
lapse ümberpaigutamise üle otsustamisel.
Ühiskonna ülesandeks on siinjuures lastele psühholoogiliste
vanemate ja suhete püsimise tagamine. Kui lapsel puuduvad
võimalused normaalseks, terveks arenguks bioloogilises
peres, siis tuleb talle leida hea arengu tagav psühholoogiline
pere.
Lapse suunamise järel uude perre on tema jaoks kõige
parem jäädagi sinna, sest ta ei pruugi olla valmis
uuteks lahutamiskogemusteks. Samas tuleks juhtida last vabanema
tundesidemetest bioloogiliste vanematega. Ümberpaigutamist
nähakse lõpppunktina protsessis, kus püüti
ühendada bioloogilised vanemad ja laps. Suhete lõpetamine
lapse ja bioloogiliste vanemate vahel põhineb sellel,
et bioloogiliste vanematega kohtumine häiriks psühholoogilise
vanemlikkuse sündi ja püsivust. Lapse jaoks on raske
liituda ja hoida kontakti kahtede vanematega, eriti juhul kui
nende omavahelised suhted ei ole head. Sel ajal on tavalised
lojaalsusvastuolud, mis võivad kahjustada lapse positiivset
suhtumist mõlematesse vanematesse. Ühenduses olemise
minimaliseerimine või lõpetamine põhineb
sellel, et laps vajab aega uue perega kohanemiseks.
2.2.2 Suhetele orienteeritud koolkond
Suhetele orienteeritud koolkonna arvates on väga olulised
suhted bioloogiliste vanematega ja psühholoogilised vanemad
on lapse jaoks need, kes on olnud otsustava tähtsusega lapse
identiteedi arengus. Selline vanemlikkus ei ole vahetatav, vaid
see on lapses püsiv ja mõjutab lapse sisemist kohanemist.
Näiteks ei korva asendusvanemad või lastekodu personal
kunagi bioloogilisi vanemaid, nad on vaid neid täiendavad
isikud.
Objektisuhte teooria alusel vabaneb laps edukalt esimeste
aastatega intiimsest sõltuvusest vanematest. Eraldumist
ei saa aga toimuda, kui hooldusele võtmise järel
ei ole lapsel võimalust vanemaid kohata. Sellisel juhul
jätkub kord lapses sündinud suhe vanematega tema sees
"sisemise draamana". Vinterhedi arvates on laps üpris
lojaalne bioloogilistele vanematele samastumisprotsessi tõttu.
Kui laps eraldatakse vanematest kaotab ta ühenduse osaga
iseendast. Lapsel tekib ebakindel identiteet ja kahesugusus areneb
välja nii bioloogiliste vanemate kui ka neid täiendavate
või asendavate täiskasvanute suhtes.
Hooldusele võtmise tagajärjel jääb laps
ilma psühholoogilistest vanematest ja sellele lisaks algab
mure protsess. On oluline, et laps saaks siin professionaalset
abi lahutuse üleelamiseks. Kui eraldamisega sügavamalt
ei tegelda, ei ole lapsel võimalusi oma tunneteks ega
liitmiseks uute täiskasvanutega, kellel vastasel juhul oleks
head võimalused saada lapsele emotsionaalselt tähtsateks
inimesteks.
Selle koolkonna arvates tuleks hooldusele võtmist vältida
ja selle asemel tegeleda sihiteadlikult nende peredega, kus lastel
halvasti läheb. Ümberpaigutamist nähakse siis
vastupidiselt tarvetele orienteeritud koolkonnale töö
alguse, mitte lõpppunktina. Hooldusele võetud lapse
seisukohalt tähendab see seda, et lapse ja bioloogiliste
vanemate suhted säilitatakse, ükskõik kui raskeks
see praktikas ka ei osutuks. Arvatakse, et sidemete katkestamine
põhjustab lapsele sügavaid identiteedi probleeme.
2.3 Toimetuleku mõiste
Eesti Vabariigi sotsiaalhoolekande seadus (RT 1995, 21, 323,
723-736) nimetab toimetulekuks isiku või perekonna füüsilist
või psühhosotsiaalset võimet igapäevases
elus toime tulla.
Toimetuleku erinevateks aspektidena nähakse materiaalset,
füüsilist, sotsiaalset ja psüühilist, ning
Tallinna Pedagoogikaülikooli lektor Kersti Põldemaa
on oma loengus (20.02.1996) sõnastanud toimetuleku inimeseks
olemise terviklikkuse aluseks.
Sir William Beveridge kirjutas 1940-date alguses imaginaarse
visiooni viiest õelast hiiglasest - vaesus, haigus, harimatus,
räpasus ja tegevusetus (1943; ref. Kreem 1995, 274). Need
õelad hiiglased pole veel surnuks löödud vaid
ängistavad ühiskondi tänapäevalgi ja püsivad
sotsiaalpoliitika põhiprobleemidena. Viie hiiglase alistamist
üksikisiku elus võib tõlgendada ka toimetulekuna
ning nimetada hiiglasi toimetuleku viieks tahuks.
3 LASTEKODULAPS JA TÄNAPÄEVA
EESTI VABARIIK
3.1 Lastekodu puudutav statistika ja seadusandlus
Vastvalt lastekodude põhimäärusele (RTL 1996,
24 162, 869-873) on lastekodu orbude ja vanemliku hoolitsuseta
jäänud laste asenduskoduks loodud hoolekandeasutus,
kus tagatakse lapsele tema eale ja seisundile vastav hooldamine,
rehabilitatsioon, meditsiinilise abi korraldamine, kasvatamine
ja arendamine. lastekodud võivad olla omavalitsuse asutused
või eraõiguslikud juriidilised isikud. Soovitav
laste arv lastekodus on 12 kuni 50 last. 1997-ndal aastal on
vastavalt ministri käskkirjale nr 8 (10.01.1997) 1154 last
24-s lastekodus, st ~48 last keskmiselt.
Lastekodulapsed elavad rühmadena ehk peredena. Ühes
peres elab koos 8-10 eri vanuses poissi ja/või tüdrukut
(arvestades laste vanust, tervislikku seisundit, omavahelist
sobivust jne). Õed-vennad elavad ühes peres, va juhul
kui see on vastuolus laste huvidega. Pere tööd juhib
vanemkasvataja. Pere planeerib oma tegevust ise. Pere tegevusplaane
arutatakse koos peres elavate lastega. Vastavalt võimalusele
elab pere eraldi majas või majaosas, mis koosneb 1-3 kohalistest
magamistubadest, ühisest elutoast koos kööginurgaga,
pesemisruumidest, WC-st ja personaliruumist. Igas peres on perepäevik,
millesse tehakse iga päev märkmeid. Pere igapäevased
toimingud tehakse võimalusel ühiselt (tehakse sisseoste,
valmistatakse hommikusööki, koristatakse tube, töötatakse
aias või õues jne).
1997 aasta eelarves (RT 1997 2/3, 10, 51-111) on sotsiaalministeeriumi
käsutuses lastekodude tarbeks 53 743 400 krooni, mille vahendeid
on lubatud kasutada sotsiaalhoolekandereformi käigus munitsipaalomandisse
üleantavate lastekodude ning riigi poolt neisse suunatud
ülalpeetavate kulude katteks. Samas on avahoolduse rakendamiseks
6 300 000 krooni.
Eesti Vabariigi sotsiaalministri käskkiri nr 8 (10.01.1997)
, mis kinnitab 1997 aasta hooldekodude eelarve võtab eraldise
suuruseks ühe lastekodulapse kohta kalendrikuus 3600 krooni.
Lastekodude arv ministeeriumi halduses on 24, kus on 1154 voodikohta
(lapsi elab lastekodudes vähem, kuivõrd nad on ajutiselt
paigutatud tugiperedesse). Aastas kulub seega lastekodude ülalpidamisele
49 852 800 krooni, mis moodustab ~30% ministeeriumi hallatavate
hooldekodude kuludest. Kuid omavalitsustel on enamasti ka kohalikust
eelarvest finantseeritavaid hooldekodusid, mille kuludest puudub
operatiivne ülevaade.
Raha poleks vaja lugeda, kui seda on palju või kui
selle eest saadav teenus või kaup ületab oma väärtuselt,
tulususelt ja kvaliteedilt raha teenimise juures sooritatud pingutused.
Just seda aga heidetakse meile pärisosaks saanud nõukogude-tüüpi
lastekodudele ette (Kaseste 1995, 34; Parve 1996, 18).
Kui 1992 aastal võeti arvele 436 vanemliku hoolitsuseta
last, siis 1995 aastal võeti arvele 1134 vanemliku hoolitsuseta
last. Arvelolevatest lastest paigutati 1992 aastal ära 501,
kellest 203 lastekodudesse ja 291 perekondadesse.
1995 aastal paigutati arvelolevatest lastest ära 890 - 239
lastekodudesse, 260 varjupaikadesse ning 296 perekondadesse (Eesti
Statistikaamet 1996, 128).
3.2 Bioloogilise vanemlikkuse asendamist
sätestavad seadused
3.2.1 Eestkoste
Alternatiivne võimalus orvuna kasvada on olnud eestkoste.
EV Perekonnaseadus (RT 1994, 75, 1326, 2111-2139) sätestab,
et eestkoste seatakse lapse üle, kelle vanemad on surnud,
tunnistatud teadmata kadunuks või teovõimetuks
või kellelt on vanemlikud õigused ära võetud.
Eestkostet teostab kohtu poolt määratud eestkostja,
kelle isiku kohta teeb ettepaneku eestkosteasutus. Lapse eestkostja
on tema seaduslik esindaja, kes on kohustatudhoolitsema lapse
kasvatamise ja ülalpidamise eest. eestkostja on kohustatud
andma eestkosteasutusele aru eestkostjka ülesannete täitmise
kohta. eestkostel olevaid lapsi on harilikult rohkem, kui lastekodus
- nt Pärnu lastekodus on 75 last ning Pärnu linnas
eestkostel 108 last (Pärnu linna sotsiaalregister, 1996).
3.2.2 Adoptsioon
Perekonnaseadus (RT 1994, 75, 1326, 2111-2139) sätestab
orvule kodu ja pere leidmise võimaluseks ka lapsendamise,
mida on samuti rohkelt kasutatud. Lapsendamisel tekivad lapsendaja
ja lapsendatu vahel vanema ja lapse vahelised õigused
ja kohustused, millised on tähtajatud ega või olla
seotud tingimustega, nt :
õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda;
kohustus kaitsta lapse õigusi ja huve, olla lapse seaduslik
esindaja;
õigus tagasi nõuda last igalt isikult,kelle juures
laps on seadusliku aluseta.
Lapsendaja ei või vanema õiguse teostada vastuolus
lapse huvidega. Lapsendamise otsustab kohus lapsendada sooviva
isiku avalduse alusel. Lapsendamise otsuistamisel kaasab kohus
protsessi eestkosteasutuse arvamuse andmiseks. lapsendaja kantakse
vanemana lapsendatava sünniakti.
3.2.3 Kasupere
Üheks uueks võimaluseks avahoolduse juurutamisel
on kasuperede süsteem. Lapse kasuperes ülalpidamise
ja kasvatamise juhend (Sotsiaalministeerium 1996 ministri määrus
nr 6) sätestab kasuperena perekonna, kes vabatahtlikkuse
alusel võtab ülal pidada ja kasvatada vanemliku hoolitsuseta
jäänud lapse kuni tema tagasipöördumiseni
oma bioloogiliste vanemate juurde, eestkoste või lapsendamise
vormistamiseni. Kasupere tegevust kontrollib sotsiaalabiosakond
ja nõuab aru lapse ülapidamiseks antud raha kulutamisest.
Sotsiaalabiosakond maksab kasuperele abi vajava lapse ülalpidamise
ja kasvatamise eest vastavalt linnavalitsuse poolt kehtestatud
normidele. Kasupereks vormistatakse pere, kes on läbinud
spetsiaalse koolitustsükli 40 tunni ulatuses 5 kuu jooksul.
Koolituse läbimine ning pere elamistingimuste hindamise
positiivne tulemus annab õiguse saada kasuvanema tunnistus,
mille uuendamiseks peab läbima igal aastal 18 tunni ulatuses
jätkuvat õppeprogrammi. Eelistama peaks peresid,
kel lisaks kasuvanema tunnistusele on ka pedagoogiline kogemus,
sest sageli vajavad kasuperre paigutatavad lapsed erilist kohtlemist
ja kasvatust.
3.2.4 Tugipere
Lastekodulapse perekonda andmine (RTL 1995, 34, 0, 1175-1177)
on samuti võimalus rakendada avahooldust ning tõsta
lastekodude töö kvaliteeti (esiteks saab laps näha
töötavat peremudelit, teiseks jääb kasvatajal
rohkem aega perekonda läinud lapse arvelt tegeleda lastekodusse
jäänutega). Vanemliku hoolitsuseta laps võidakse
ajutiselt anda lastekodust perekonda järgmistel eesmärkidel
: kontakti säilitamine oma vanematega või sugulastega;
vahelduse loomine lastekodu miljööle;
ettekujutuse saamine pereelust.
Orb ja vanemliku hoolitsuseta laps võidakse anda lastekodust
ajutiselt perekonda nädalalõppudeks, koolivaheaegadeks,
pühadeks, kuid mitte kauemaks kui kolmeks kuuks korraga
(suvevaheaeg). Alla 3-aastasi lapsi lastekodust perekonda ajutiselt
ei anta. Alla 7-aastasi lapsi antakse perekonda kuni 3-ks päevaks.
Perekonda andmisel saab orb ja vanemliku hoolitsuseta jäänud
laps lastekodust kaasa toiduraha ja riided peres olemise ajaks.
Lapse andmisel perekonda tööle, puhkusele, sugulaste
juurde jne) sõlmivad lastekodu ja perekond vastava lepingu,
millega nähakse ette mõlema poole õigused
ja kohustused.
Seda nn tugiperede võimalust kasutavad erinevad lastekodud
erinevalt, nt Pärnu lastekodu 75-st lapsest viibisid 1997
aasta veebruaris-märtsis perekondades pidevalt 28 last.
Nõmme lastekodus elasid aga kõik lapsed lastekodus
(Siplane 1997, 4).
3.2.5 Perelastekodu
Sotsiaalministri käskkiri nr 167 (19.11.1993) kinnitab
perelastekodude tegutsemise juhendi, mis on veel üks püüe
leida sobivat nishshi asendushoolduse reformimisel. Perelastekodu
on perekonna poolt loodud asenduskodu lastele, kellel ei ole
võimalik elada ja kasvada oma lihaste vanemate juures.
Perelastekodu luuakse eestkoste ja hoolduse põhinõuetest
lähtudes. Perelastekodu vanemad on eestkostjaks ja hooldajaks
kasvandikule ilma täiendava määramiseta. Perelastekodu
vanemad saavad töötasu kasvandike elatamise ja kasvatamise
eest, kui leping on sõlmitud vähemalt nelja terve
lapse või kahe raske puudega lapse või kahe eriti
raskelt kasvatatava lapse kohta. Vähema arvu kasvandike
puhul maksab kohalik omavalitsus lapse ülalpidamiskulud.
Leping sõlmitakse kohaliku omavalitsuse sotsiaalabitalituse
ja perekonna vanemate vahel. Lepingu kinnitab kohalik omavalitsus.
Vähemalt ühel pereliikmel peab olema sobiv ettevalmistus
ja perekond peab läbi tegema pereuuringu. Kasvandik elab
peres võrdsetel tingimustel pere oma lastega. Omavalitsuse
sotsiaaltöötajal on õigus ja kohustus külastada
perelastekodu vähemalt kaks korda kuus, vestelda kõigi
perelastekodu liikmetega, jälgida pere liikmete omavahelisi
suhteid ja vestelda kasvandikega nelja silma all vähemalt
kord kuus.
3.2.6 Hooldusperekond
Riigi Teataja Lisa (1995, 55, 1878-1883) sisaldab perekonnas
hooldamise juhendi, mis sätestab ka lapse võimaliku
hooldamise. Hooldamisele võtjaks soovijatele viiakse läbi
koolitus ja perekonna nõustamine sotsiaaltalituse ettevõtmisel.
Hooldusperekond tutvub hooldamist vajava lapse vanemate ja omastega
või lahedaste isikutega. Tutvumise aeg on mõnest
nädalast mõne kuuni ja seejärel läheb hooldamist
vajav isik hooldusperekonda. Lapse perekonnas hooldamiseks peab
olema lapsevanema nõusolek ja üle 10 aastase lapse
nõusolek. Vanemate nõusolekut ei ole vaja, kui
kodused tingimused ohustavad lapse tervist ja on olemas otsus
või nõue vanema õiguste äravõtmise
kohta. Lapse perekonnas hooldamine on üldjuhul pidev. Hooldamisega
tegelevale perekonnale makstakse hooldustasu kohaliku omavalitsuse
vahenditest. Ülalpidamiskuludeks ei või ette näha
lastetoetusmäärast väiksemat summat. Hooldamine
perekonnas toimub tähtajaliselt (kuni kolm kuud), perioodiliselt
(teatud tähtaegade järel), pidevalt (üks aasta
ja enam), osapäevaliselt (teatud tundide ulatuses), kogupäevaliselt
(vähemalt kaheksa tunni ulatuses), ööpäevaringselt
(ööpäeva ulatuses). Sotsiaaltöötaja
külastab perekonda kord kvartalis, vajadusel sagedamini,
hooldusperekonna nõustamiseks ja abistamiseks.
3.3 Eelarvamused ühiskonnas
Selline seadusterohkus lastekodu asendusvõimalusteks
kajastab ühiskonna arvamust, et lastekodulaps ei saa oma
pereelu korraldamise, laste kasvatamise ja sotsialiseeritult
elamisega piisavalt hästi hakkama, sest tal pole olnud eeskujuks
peremudelit. Sellest probleemist on võimalik saada ülevaade
sooritatud küsitluse põhjal.
Lastekodulast peetakse ühiskonnas potentsiaalseks korrarikkujaks.
Aivar Kaseste (1995, 34) viis Männiku Rehabiliteerimiskeskuses
läbi uurimuse eesmärgiga teada saada, kui palju on
nende klientide hulgas lastekodulapsi. 1195 aasta jooksul on
käinud Männikul umbes 1600 klienti. Kohaliku sotsiaaltöötaja
hinnangul on nende seas endisi lastekodulapsi 530 so umbes üks
kolmandik. Kaseste teeb sihilikult meelevaldse arvestuse ja hinnates
Eesti vanglates karistust kandvate isikute arvu 4500-le peab
võimalikuks et 1500 so üks kolmandik neist on lastekodu
päritoluga.
Oma lapsepõlvest mäletan, et lastekodulaps oli
mu ettekujutuses agressiivne, tugev, kibestunud ja väga
raske suhtluspartner. Tüdrukute puhul on see minu praeguste
kogemuste kohaselt osaliselt tõsi ja selgemini märgatav.
Lastekodutüdrukute seas esineb kaklusi või kaklusmotiive
kõnes sama sagedasti, kui naistevanglas või tüdrukute
erikoolis. Arvatakse, et lastekodust tulnud tüdrukud saavad
kiiresti lapse ega oska teda korralikult kasvatada.
Lastekodulapse haridusteed peetakse lühikeseks, mille
põhjus on eespool selgunud nõrk tulevikuorienteeritus,
kuigi näiteks Tallinna Pedagoogikaülikool võtab
orbe vastu päevasesse õppesse sisseastumiseksamite
positiivsete tulemuste puhul (TPÜ teatmik 1995, 10).
Õigupoolest tuleks teostada iseseisev uuring ühiskonna
arvamusest lastekodulaste atribuutide kohta.
4. UURIMISTÖÖ METOODIKA
Selleks, et saada ülevaadet bioloogilise vanemlikkuse
asendamise võimalikkusest ja tõhususest, otsustasin
järelduste tegemiseks uurida seda juba iseseisvat elu elavate
lastekodu või eestkostepere kasvandikelt. Koostasime ankeedi
ja viisime läbi kirjaliku küsitluse alates 12.07.1996
Riisipere ja Viiratsi lastekodude, Orvuna Kasvanute Liidu juubelikokkutulekul,
kus saigi enamus ankeete täidetud. Mõned ankeedid
postitasin vanglatesse ning paarkümmend ankeeti said täidetud
sobivate inimeste poolt tutvusringkonnast. Viimane ankeet laekus
22.02.1997.
Ankeetküsitluses keskendusin järgmistele valdkondadele:
isikuandmed, , sotsiaalsed suhted, lapsepõlveolud, eluolu
ja toimetulek. Viimase küsimuses palusime esitada oma arvamus
asjadest, mis võiks lastekodudes teistmoodi olla.
Hüpoteesideks oli lastekodu ja ühiskonna võimetus
tagada lastekodust elluastujatele toimetulek ja perehoolduse
eelistatus institutsionaalsele.
Ankeedi täitmist juhatas enamasti härra Andres Guff
Orvuna Kasvanute Liidu Pärnu piirkonnast või autor.
Jagasime välja 200 ankeeti, millest tagasi laekus 131
ja aja möödudes laekub ehk nii mõnigi veel.
Andmed on töödeldud Tallinna Pedagoogikaülikooli
arvutuskeskuses SPSS programmiga. Analüüs toimus sagedusjaotuste
ja korrelatsioonanalüüsi teel. %-erinevuste statistilist
olulisust hindasime T-testiga. kasutasime ka lühima korrelatsiooni
tee kirjeldamist. |