6. Arutelu ja järeldused

6.1. Kodutute täiendavad vajadused sotsiaalteenuste järele

Antud uurimuses uuritud kodututel on täiendavad vajadused mõningate sotsiaalteenuste järele, kuid üldiselt ilmnes enamikel juhtudel uurimusest, et nende vajadused on rohkem mugavusest tingitud taotlused kui ootus abile, mis neid sellest seisust edasi aitaks. Need vajadused, mida välja toodi, ei mängi olulist rolli nende iseseisva toimetuleku taastamisel. Paljud neist ei ole eile elamispinnata jäänud, vaid on seda juba aastaid olnud. Nende aastate pikkuse eluga erinevates varjupaikades on nähtud, et ka sel viisil elades saab edukalt hakkama ning milleks raisata oma väheseid sissetulekuid kalli elamispinna muretsemiseks kui on koht, kus saab elada täiesti tasuta.

Järgnevalt toon välja nende enda arvates põhilised vajadused ning teisest küljest ka need valdkonnad, kus vajadused on kaetud ning täiendavat abi ei vajata.

Uurimusest selgus, et kodutud on elamistingimustega uues varjupaigas üldiselt rahul. Eriti positiivseks peeti heade pesemisvõimaluste ning sauna olemasolu. Kõige suuremaks probleemiks kodutute hulgas oli toidu tegemise võimaluse puudumine. Lisaks sellele toodi välja mitmeid teisi puudusi, kuid see on pigem tingitud sellest, et inimeste elamistingimuste muutusega paremuse poole, kasvavad tahes tahtmata ka tema vajadused ning siin võib olla tegemist situatsiooniga, kus tekitatakse õpitud abitust kui neid tingimusi veelgi parandada.

Üldiselt võib öelda, et kodutud nägid oma toimetulematuse peamiseks põhjuseks piisava sissetuleku puudumist. Mõningatel juhtudel oli põhjusteks veel dokumentide puudumine ja terviseprobleemid.

Spetsialistide arvates on üheks suureks probleemiks krooniline alkoholisõltuvus, millest vabanemiseks ei piisa enam inimese enda tahtest, vaid vajatakse sõltuvusravi. Selles osas ühtivad nii spetsialistide kui ka mõne kodutu arvamused.

Nende probleemide parandamise ühe võimalusena nähti töö leidmist, mis oleks põhiliseks teguriks sellest olukorrast väljumiseks. Uurimuse protsessi käigus ei analüüsinud kodutud põhjuseid, mis teeb regulaarse töö leidmise neile väga keeruliseks. Vaid üks respondent ütles oma põhiliseks probleemiks, mis takistab tema toimetulekut, olevat alkoholisõltuvuse. Sellest lähtudes oleks üheks vajaduseks - abi alkoholisõltuvusest vabanemiseks.

Võimalused regulaarseks toitumiseks. Kehvematel perioodidel on paljudele inimestele supiköögist antav toit päevas ainuke ning seega elus püsimiseks hädavajalik. Supiköögiteenust kasutatakse palju. Sotsiaalosakonna andmeil jagatakse päevas 10-15 tasuta supitalongi, lisaks neile veel tasulisi talonge. Tasuta talonge antakse neile, kellel puudub sissetulek ja kes ei osale ka rehabilitatsiooni brigaadi töös, mida korraldab MTÜ Aktiviseerimiskeskus "Tulevik".

Kuna inimeste toimetulek on erinev ka selles olukorras, siis on ka neid, kes endi sõnul toituvad regulaarselt kaks kuni kolm korda päevas ning otseselt nälga just ei tunne.

Üldiselt märgiti, et need sotsiaalteenused, mida nad on saanud on neile väga vajalikud. Kõige rohkem kasutatakse varjupaiga, meditsiinilise abi, riideabi ja supiköögiteenust. Ühel juhul sooviti paremat ja kiiremat juurdepääsu psühholoogilise abi teenusele, mis seni on täiesti puudunud. Mitte seetõttu, et seda ei oleks olemas, vaid seetõttu, et see psühholoogiline abi ei jõua sellistes toimetulekuraskustes olevate inimesteni.

Uurimusest selgus, et põhiliselt on informatsioon toetustest ja teenustest liikunud inimeselt inimesele - see tähendab infot levitatakse neile vajalikest teenustest ja toetustest eelkõige kodutute endi seas. Enamik sellesse sihtgruppi kuuluvaid inimesi ametnike juurest abi küsima minna ei soovi kuna see lihtsalt ei meeldi. Info puuduse üle ei kurdeta, sest see liigub kiiresti ja seda on täiesti piisavalt. Küll aga toodi ühe info kättesaadavuse parandamise võimalusena välja teadetetahvlite olemasolu. See oleks just neile, kes võibolla tunnevad häbi küsida abi otse spetsialistidelt.

Pärnu linna poolt spetsiaalselt kodututele rajatud varjupaik, arvestades nii klientide kui ka personali huve, on Eestis ainulaadne. Mitte ainult oma heade tingimuste, vaid ka sellise kahetasandilise süsteemi näol, mis võimaldab tõsta inimese motivatsiooni oma eluga iseseisvalt toime tulla. Lähtudes panusest, mida on Pärnu linn andnud kodutute hoolekande parandamiseks, arvasid spetsialistid, et kuna kõik võimalused on linna poolt loodud, puudub kodutul piisav tahe olukorrast väljuda. Sellest tulenevalt mainiti täiendava vajadusena psühholoogi ja tugisüsteemi olemasolu, mis oleks sellele sihtgrupile kättesaadav. Lisaks arvati hea olevat laiendada päevakeskuse teenust, kus oleks eraldi personal, kes päevasel ajal tegeleks nendega ning nende tegevust ka suunaks. Need oleks sellised lisateenused, mida võiks spetsialistide arvates veel proovida.

Kodutuse ennetamise poole pealt toodi ühe vajadusena välja ehitada juurde odavaid munitsipaalkortereid, mida selline inimene oleks võimeline üürima. Ja teise ennetava võimalusena oleks vajadus sotsiaaltöötajate järele, kes jõuaksid kiiremini abivajajani.

6.2. Koostöö sotsiaalteenuste pakkujate ja teiste institutsioonide vahel

Institutsioonidest puutuvad kodutute hoolekandega kõige tihedamalt kokku politsei, kiirabi, polikliinik, haigla ja kodakondsus- ja migratsiooniamet . Siiani on olnud ühelt poolt nende institutsioonide kui ka sotsiaalteenuste pakkujate ülesanded üksteisele suhteliselt segased. Omavahel on suheldud enamasti kas kirja- või siis telefoni teel. Sisuline koostöö on toimunud reeglina probleemide üleandmises üksteisele või siis lahenduste otsimises neile probleemidele teiste asutuste kaudu. Uurimusest järeldus, et koostöö võiks olla parem.

Spetsialistide sõnul on raskendanud koostöö tegemist paljudel juhtudel suhtumine nendesse inimestesse. Sageli peetakse neid ühiskonnas teisejärgulisteks, mistõttu on neil suur oht saada tõrjutud ning seetõttu õigustatud abi mitte piisavalt saada. Või saada seda väga ebaviisakal viisil.
Linnavalitsuses toimub koostöö korrakaitsekomisjoni näol, kuhu kuuluvad nende institutsioonide esindajad, kelle valdkonnas probleem on tekkinud ja mis saab kokku üks kord kuus. Kuid seal toimub põhiliselt jooksvate küsimuste lahendamine.

Praegu on koosistumised toimunud peamiselt sotsiaalosakonna initsiatiivil ning need on toimunud 2-3 korda aastas, kuid mis ei ole andnud soovituid tulemusi. Spetsialistide arvates on olnud ootused teineteisele liialt kõrged, et on väljunud mõlema valdkonna pädevusest. Selleks, et koostööd paremini teha oleks spetsialistide sõnul vajadus regulaarsete kokkusaamiste järele, kus saaks täpselt selgeks rääkida teineteise õigused, kohustused ja vastutus.


Kokkuvõte

Eestis on omandisuhte muutuse tagajärjel (võlgadest tingitud väljatõstmine eluruumist, eluruumi ebaõnnestunud müümine või vahetus jne) on viinud teatud hulga inimesi olukorrani, kus tekib suletud ring - puudub nii elukoht kui selle muretsemiseks vajalik sissetulekuallikas ja sotsiaalsed oskused neis tingimustes enda staatust muuta.

Kodutuse kujunemisel on tegemist sellise kompleksse sotsiaalse toimetulematusega, mis koosneb sotsiaalsete oskuste puudulikkusest, sõltuvusprobleemidest, tihti ka ebapiisavast keeleoskusest või muudest ümberõppe vajakajäämistest. Lisaks muutuvad ka isiksuslikud omadused kiiresti negatiivses suunas, kui inimene ei saa õigeaegselt abi.

Eestis on kodutuse temaatikaga suhteliselt vähe tegeldud. Seetõttu ei ole ka piisavalt selge milliseid teenuseid nad saavad, kui paljusid neist nad kasutavad, mil määral neil seda üldse vaja on ja kuidas need teenused teda toetavad, et iseseisvalt toime tulla.

Käesoleva uurimuse eesmärgiks oli uurida kodututele pakutavaid sotsiaalteenuseid, nende elamistingimusi ja toimetulekut Pärnu linnas. Teiselt poolt ka sotsiaalteenuste pakkujate ja teiste institutsioonide vahelist koostööd ja kodutute hoolekandega kokkupuutuvate spetsialistide arvamust ning edasisi plaane selle valdkonna probleemide leevendamiseks.

Uurimusest selgus, et Pärnu linnas on kodututele esmatasandi hoolekanne, mis puudutab esmaseid vajadusi riietele, toidule ja peavarjule, tagatud. Kodutute toimetuleku raskuste kirjeldamisel spetsialistide ja kodutute poolt, esines nii sarnasusi kui ka erinevusi. Seega on saadud tulemused täiendavate vajaduste näol, mis aitaksid inimese toimetulekut parandada, mõnel juhul sarnased, mõnel juhul erinevad.

Kindel on see, et kodututel on vajadus täiendavate sotsiaalteenuste järele, kuid kindlasti ei oleks õige lähtuda kõigist kodutute poolt välja pakutud lahendustest. Täiendava abi andmisega tuleb olla väga ettevaatlik, et ei tekiks olukorda, kus inimesele antava abi tulemuseks on veelgi sügavam toimetulematus.

Hetkel kasutab igal ööl varjupaika keskmiselt 30 inimest. Nendest 9, keda uurimuse autor intervjueeris, olid elamistingimustega varjupaigas igati rahul. Täiendavate vajadustena tunti puudust päevasest seesolemisest ja võimalusest valmistada toitu. Kui sellist mugavuslikku laadi vajadused rahuldada, siis ei oleks enam tegu ajutise peavarjuga, vaid alalise elukohaga.

Rääkides täiendavatest sotsiaalteenustest, siis uurimuse tulemusena nimetasid nii kodutud ise kui ka spetsialistid vajadust psühholoogilise abi ja tugisüsteemi olemasolu järele. See annaks inimesele viimase vajaliku tõuke, et iseseisvalt toime tulla. Lisaks on vajadus ehitada linna poolt juurde munitsipaaleluruume, mis oleksid oma hinnalt toimetulekuraskustes inimestele jõukohased ja tingimustelt võimelised konkureerima uue ehitatud varjupaigaga, et inimesel tekiks motivatsioon see eluruum endale üürida.

Koostöö sotsiaalteenuste pakkujate ja kodutute hoolekandega kokkupuutuvate institutsioonide vahel toimib praegu rahuldavalt, kuid oleks vajadus regulaarsete kokkusaamiste järele, et teineteise ootused, kohustused ja vastutus selgeks rääkida. Regulaarsed kohtumised aitaks võibolla kaasa ka suhtumise parandamisele, sest hetkel takistab koostööd ka suhtumine kodutusse, keda peetakse tihti teisejärguliseks inimeseks.

Võibolla oleks tõesti üheks lahenduseks parandada kodutute toimetulekut luua kogu vabariiki hõlmav otseselt kodututele suunatud teenuste ja tugistruktuuride süsteem. Hetkel on tegemist olukorraga, kus hoolekandeseadusega on kehtestatud küll kord taotleda riiklikku ülalpidamist või toetusi, kuid tihti saab kodutu puhul määravaks näiteks vanus (liiga noor, et pensioni saada), tervis ja sõltuvus alkoholist (raskendab töö tegemist ja töö leidmist), aga ka oskuste ja teadmiste puudumine või mittevastavus praeguse ühiskonna nõuetele.


Kirjandus

Davies, M. (1997). Companion to Social Work. Second Edition. Ed by Davies, M. Blackwell Publishers.
Kann, T. (2002) Vaestemaja ajalugu, Pärnu Postimees, 42
Kivi, R. (2002) http://parnu.postimees.ee/rubriigid.html?number=228
Kährik, A., Kõre, J., Hendrikson, M. (2002) Eluasemepoliitika Euroopas ja Eestis. Poliitikauuringute keskus Praxis
Medar, M. (1999) Loengukonspekt: Sotsiaalsed riskirühmad
Medar, M. (2002). Sotsiaalteenused, kellele ja miks? Sotsiaalteenused - kellele, miks ja kuidas? TÜ Pärnu kolledži publikatsioonid nr.1. Pärnu: Kirjastus Kaks & Pool.
Medar, M. (1999). Võtmeküsimused sotsiaalteenuste turu kujundamisel omavalitsuse tasandil. Konverentsi teadusartiklite kogumik. Euroopa sotsiaalstandarditele vastava sotsiaalteenuste turu arendamine muutuvas ühiskonnas.
Paavel, V. (1999) Ülevaade hetkeseisust Eestis ja tulevikusuunad - Hoolekandeasutuste süsteemi areng Eestis. Konverentsi kogumik. Tallinn
Sipilä, J. (1997) Comperative Research on Social Care Service Systems - How to proceed? European Social Services-Policies and Priorities to the Year 2002
Tulva, T. (1996) Eesti sotsiaaltöö kujunemisest murranguperioodil. Tallinn
Tulva, T. (1994). Eesti sotsiaaltöö küsimusi I. Teadusartiklite kogumik, TPÜ. Tallinn
Elamuseadus (1998). RT I 2000, 88, 576
Sotsiaalhoolekande seadus (2002). RT I 2002, 90, 521.
Pärnu aasta arvudes 2002 http://www.parnu.ee/informatsioon/index.html?parem=infomaterjalid.html
Sotsiaaltöö teooria ja praktika (1995) Koost. ja toim. Robert Kreem Tartu: ESKL Vaesuse leevendamine Eestis: taust ja sihiseaded. (1999) Tartu Ülikool, Sotsiaalministeerium ja ÜRO Arenguprogramm (UNDP). Tartu.


Summary

Social services for homeless people in Pärnu

Changes, what are took place in connection with property reform in Estonia, has taken several people to situation where a deadlock situation had arisen for them - no residence, no incomes and no social skills to change their status in those conditions.

In case of homelessness we were dealing with certain kind of coping problems, consisting lack of social abilities, addiction or dependence problems, often insufficient language skills or shortage of re-training. Also the personal characteristics of people can change toward the negative direction, if they don't get appropriate help in time.

The attention to the homelessness as a problem increasing but is still not enough to take measures in a state level. Thereby no researches have been made and we don't have information which services are available to homeless people, which services are they using and whether or how those services support them enough to cope independently.

The objective of present paper is to research coping, living conditions and social services offered to homeless people in town of Pärnu. The co-operation between service tenders and other institutions are also studied. Opinions of specialists who are in touch with the problem of homelessness are analyzed too and their suggestions about solving the situation recorded.

Study consist of six chapters, first chapter gives overview of developing of social welfare system, theoretical approach and management of social welfare in Estonia.
The second chapter describes arrangement of social welfare in town of Pärnu, including data about institutions where social services are offered.
In the third chapter there is more concentration to the issue of homelessness, general overview of history and present situation of homelessness in Pärnu is given. Several definitions of homelessness are brought out.
The methodic, selection principles and research process and results are shown in chapters no. 4 and 5.
The last chapter summarizes the paper, consisting observations and conclusions of the present research.


Lisa 1. Ööbimiste arv täiskasvanute varjupaigas 1999 - 2002 a.


Lisa 2. Täiskasvanute varjupaiga kasutamise trend 1999 - 2002 andmete põhjal


Lisa 3. Täiskasvanute varjupaiga kasutamine 1999 - 2002


Lisa 4. Varjupaiga sisekord I korrus

TÄISKASVANUTE VARJUPAIGA SISEKORD - esimene korrus

1. Täiskasvanute varjupaiga elanikeks (edasises tekstis - elanik) võetakse vähemalt 18 aastaseid või vanemaid inimesi, kellel on puudus kindlast, regulaarsest ja adekvaatsest ööbimiskohast.

2. Täiskasvanute varjupaika elama asumine on vabatahtlik.

3. Varjupaika asumisel peab elanik varjupaiga korrapidajale esitama isikut tõendava dokumendi või (dokumendi puudumisel) avaldama oma isikuandmed (sh vähemalt ees- ja perekonnanimi, sugu ja sünniaeg (isikukood).

4. Enne varjupaiga elanikuks saamist peab inimene tutvuma varjupaiga sisekorraga ning kinnitama oma allkirjaga, et kohustub sisekorda järgima.

5. Isikut tõendavate dokumentide puudumisel peab elanik ilmutama koostöötahet ning aktiivsust uute dokumentide hankimisel.

6. Teenuse osutamise algetapil peab elanik pöörduma sotsiaaltöötaja poole, täpsustamaks varjupaika sattumise asjaolusid ja tegemaks plaane edasise toimetuleku suhtes.

7. Elanik on varjupaika elama asumisel kohustatud pöörduma meditsiinitöötaja poole, et selgitada oma tervisega seonduvat ning saada hinnang oma tervislikule seisundile.

8. Elanik on kohustatud täitma korraldused, mis on suunatud tema tervisliku seisundi hindamisele, kui vastavaks hindamiseks on võimalused loodud (nakkushaiguste kontroll jms).

9. Elanikul on õigus kasutada varjupaigas pakutavaid võimalusi ööbimiseks, asjade hoiuks, isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks ja päevaseks tegevuseks.

10. Isiklikke asju hoitakse ainult selleks ette nähtud kohas. Lahkudes varjupaigast võtab elanik endale kuuluvad asjad kaasa, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Varjupaika jäänud esemed on personalil õigus hävitada või jagada teistele abivajajatele.

11. Elanik ei või tuua varjupaiga ruumidesse oma mööblit, elektriseadmeid jms. mida ei ole võimalik hoida asjade hoiuks ettenähtud kohas.

12. Elanikule tagatakse voodikoht (nari) või muu magamisase ning võimaldatakse puhas voodipesu ning vajadusel puhtad riided vastavalt võimalustele.

13. Elanik kohustub hoidma puhtust, vajadusel koristama oma ööbimiskohta ja üldkasutatavaid ruume ning tagama isikliku hügieeni (enese ja oma riiete pesu).

14. Toiduainetest võib asjade kapis hoida ainult kuivaineid.

15. Kõiki varjupaiga ruume kasutatakse ainult selleks ette nähtud eesmärgil.

16. Varjupaiga elanik peab saabuma varjupaika igal õhtul hiljemalt kell 20:00 ning fikseerima oma tuleku korrapidaja juures. Õigeaegselt varjupaika saabunud elanik saab säilitada endale endise magamiskoha. Peale kella 20:00 vabaks jäänud magamiskohad antakse uutele elanikele või hiljem varjupaika jõudnud elanikele.

17. Varjupaika vastuvõtt lõpetatakse kell 23.59 ning teenuse osutaja ei ole kohustatud teenindama inimesi, kes pöörduvad varjupaika pärast kella 00.00.

18. Kui varjupaiga elanik lahkub varjupaiga hoonest pärast kella 20:00, siis ei ole teenuse osutaja kohustatud talle sel ööl varjupaigateenust osutama.

19. Elanik tohib kasutada talle ööbimiseks määratud ruumi kell 18.00-9.00, teistesse tubadesse sisenemine on keelatud. Suhtlemine teiste tubade elanikega toimub ühistoas.

20. Öörahu algab kell 22.00

21. Päevasel ajal kl. 10.00-18.00 võib elanik kasutada ühistuba raamatute lugemiseks, massiteabevahendeid kasutamiseks, suhtlemiseks, huvitegevuseks jms.

22. Kergema meditsiinilise kõrvalabi vajadusega elanikel võimaldatakse ööpäevaringselt kasutada põetuseks ettenähtud ruume. Kõrvalabi vajaduse üle otsustab meditsiinitöötaja või varjupaiga töötaja, kellel on otsuse tegemiseks vajalikud teadmised ja oskused.

23. Elanik ei tohi oma käitumisega tekitada teistele varjupaigas viibijatele varalist, füüsilist või moraalset kahju või häirida neid muul moel.

24. Elanik peab kasutama varjupaiga ruume, inventari ja muid ressursse (vesi, elekter) heaperemehelikult ning säästlikult.

25. Elanik kohustub täitma elektri- ja tuleohutuse eeskirju.

26. Elanik kohustub täitma tööl oleva korrapidaja ja teiste varjupaika vahetult teenindavate töötajate õigustatud nõudmisi.

27. Lahkudes varjupaigast kauemaks kui üks päev, kohustub elanik sellest eelnevalt teada andma varjupaika vahetult teenindavale töötajale.

28. Varjupaika on keelatud ilmuda alkoholijoobes, tuua kaasa ning tarbida siin alkoholi, narkootikume ja teisi uimastavaid aineid.

29. Elanik võib suitsetada vaid selleks ettenähtud kohas, väljaspool varjupaiga ruume.

30. Õnnetuste ja seaduserikkumiste korral, kohustub varjupaiga elanik sellest viivitamatult teatama vahetule teenindajale v. pädevale ametiisikule (HÄIREKESKUSE tel. 112)

31. Varjupaik on mõeldud ajutiseks elamiseks ning elanik teeb kõik endast oleneva oma elujärje parandamiseks ning püsiva elukoha leidmiseks.

32. Elanikul on võimalus hakata elamiseks kasutama varjupaigahoone teisel korrusel asuvaid ruume, kui ta on sotsiaaltöötaja abiga koostanud individuaalse toimetulekuplaani ning saanud nõusoleku varjupaiga juhatajalt.

33. Varjupaiga vahetul teenindajal on õigus nõuda elanike nimekirja mitte kantud isikute (võõraste ) lahkumist varjupaiga territooriumilt.

34. Varjupaika ei lubata isikuid, kes on rikkunud varjupaigas kehtivaid reegleid ning kellele kehtestatud piirangud varjupaika pääsemise osas ei ole lõppenud.



Lisa 5. Varjupaiga sisekord II korrus

TÄISKASVANUTE VARJUPAIGA SISEKORD - teine korrus

1. Täiskasvanute varjupaiga elanikeks (edasises tekstis - elanik) võetakse vähemalt 18 aastaseid või vanemaid inimesi, kellel on puudus kindlast, regulaarsest ja adekvaatsest ööbimiskohast.

2. Täiskasvanute varjupaika elama asumine on vabatahtlik.

3. Varjupaika asumisel peab elanik varjupaiga korrapidajale esitama isikut tõendava dokumendi või (dokumendi puudumisel) avaldama oma isikuandmed (sh vähemalt ees- ja perekonnanimi, sugu ja sünniaeg (isikukood), viimase elukoha ning lähisugulaste kontaktandmed.

4. Enne varjupaiga elanikuks saamist peab inimene tutvuma varjupaiga sisekorraga ning kinnitama oma allkirjaga, et kohustub sisekorda järgima

5. Isikut tõendavate dokumentide puudumisel peab elanik ilmutama koostöötahet ning aktiivsust uute dokumentide hankimisel.

6. Teenuse osutamise algetapil peab elanik pöörduma sotsiaaltöötaja poole, täpsustamaks varjupaika sattumise asjaolusid ja koostamaks / kinnitamaks individuaalset toimetulekuplaani.

7. Elanik on varjupaika elama asumisel kohustatud pöörduma meditsiinitöötaja poole, et selgitada oma tervisega seonduvat ning saada hinnang oma tervislikule seisundile.

8. Elanik on kohustatud täitma korraldused, mis on suunatud tema tervisliku seisundi hindamisele, kui vastavaks hindamiseks on võimalused loodud (nakkushaiguste kontroll jms).

9. Elanikul on õigus kasutada varjupaigas pakutavaid võimalusi ööbimiseks, asjade hoiuks, isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks ja päevaseks tegevuseks.

10. Elanik võib tuua varjupaiga ruumidesse oma mööblit, elektriseadmeid jms. ainult varjupaiga juhataja nõusolekul.

11. Elanikule tagatakse voodikoht ning võimaldatakse puhas voodipesu ning vajadusel puhtad riided.

12. Elanik kohustub hoidma puhtust, koristama oma ööbimiskohta regulaarselt ja üldkasutatavaid ruume vastavalt graafikule ning tagama isikliku hügieeni (enese ja oma riiete pesu).

13. Elanik võib säilitada ja hoida temale kuuluvaid toiduaineid ainult selleks ettenähtud kohas (külmutuskapp)

14. Varjupaiga elanik peab saabuma varjupaika igal õhtul hiljemalt kell 22:00 ning fikseerima oma tuleku vahetu teenindaja juures.

15. Varjupaika vastuvõtt lõpetatakse kell 24.00 ning teenuse osutaja ei ole kohustatud teenindama inimesi, kes pöörduvad varjupaika pärast kella 00.00.

16. Kui varjupaiga elanik lahkub varjupaiga hoonest pärast kella 22:00, siis ei ole teenuse osutaja kohustatud talle sel ööl varjupaigateenust osutama.

17. Elanik tohib kasutada talle ööbimiseks määratud ruumi 24 tundi ööpäevas, teistesse tubadesse sisenemine on keelatud. Suhtlemine teiste tubade elanikega toimub ühistoas.

18. Elanik ei tohi oma käitumisega tekitada teistele varjupaigas viibijatele varalist, füüsilist või moraalset kahju või häirida neid muul moel.

19. Elanik peab kasutama varjupaiga ruume, inventari ja muid ressursse (vesi, elekter) heaperemehelikult ning säästlikult.

20. Varjupaiga ruume kasutatakse ainult selleks ette nähtud eesmärkidel.

21. Elanik kohustub täitma elektri- ja tuleohutuse eeskirju.

22. Elanik kohustub täitma tööl oleva korrapidaja ja teiste varjupaika vahetult teenindavate töötajate õigustatud nõudmisi.

23. Lahkudes varjupaigast kauemaks kui üks päev, kohustub elanik sellest eelnevalt teada andma varjupaika vahetult teenindavale töötajale.

24. Varjupaika on keelatud ilmuda alkoholijoobes, tuua kaasa ning tarbida siin alkoholi, narkootikume ja teisi uimastavaid aineid.

25. Elanik võib suitsetada vaid selleks ettenähtud kohas, väljaspool varjupaiga ruume.

26. Varjupaiga elanik tasub ise oma eluasemeteenusega seotud kulud ( söök, pesupulber, hügieenitarbed jne. ), Pärnu Linnavalitsuse poolt kinnitatud hinnakirja alusel.

27. Õnnetuste ja seaduserikkumiste korral, kohustub varjupaiga elanik sellest viivitamatult teatama vahetule teenindajale v. pädevale ametiisikule (HÄIREKESKUSE tel. 112)

28. Varjupaik on mõeldud ajutiseks elamiseks ning elanik teeb kõik endast oleneva oma elujärje parandamiseks ning püsiva elukoha leidmiseks.

29. Varjupaiga vahetul teenindajal on õigus nõuda elanike nimekirja mitte kantud isikute (võõraste ) lahkumist varjupaiga territooriumilt.

30. Varjupaika ei lubata isikuid, kes on rikkunud varjupaigas kehtivaid reegleid ning kellele kehtestatud piirangud varjupaika pääsemise osas ei ole lõppenud.

31. Kui elanik ei suuda täita toimetulekuplaanis kinnitatud eesmärke või kui vastav elanik ei pea kinni varjupaiga sisekorrast, on varjupaiga juhatajal õigus keelduda vastavale elanikule teenuse osutamisest varjupaiga teise korruse ruumides.

32. Varjupaiga sisekorra rikkumisel on vahetul teenindajal õigus reegleid rikkuva elaniku eemaldamisele varjupaiga territooriumilt või elaniku paigutamisele selleks ettenähtud ruumi. Elanikule teatatakse tema varjupaigast eemaldamise põhjus ning aeg, mille jooksul talle varjupaigateenust ei osutata.

33. Elanikul on õigus vaidlustada vahetu teenindaja otsus Otsuse vaidlustamiseks peab elanik pöörduma varjupaiga juhataja poole.

34. Varjupaiga sisekorra järgimise osas on õigus mööndusi teha ainult varjupaiga juhatajal.



Lisa 6. Intervjuu küsimustik

1. Millised on kodutute täiendavad vajadused sotsiaalteenuste osas?

KLIENDID:
1. Kirjeldage palun elamistingimusi nii vanas kui ka uues varjupaigas?
2. Millest on tingitud teie toimetulekuraskused?
3. Milliseid võimalusi te näete oma toimetulekuraskuste parandamiseks?
4. Te kasutate mitmesuguseid sotsiaalteenuseid. Mil määral toetavad need teie toimetulekut?
5. Mida te kõige enam vajaksite, et iseseisvalt toime tulla? (info, med.abi, töökoht, alkoholisõltuvusest vabanemine jne.)
6. Mil viisil on teieni jõudnud teave, mis on olnud abiks teie toimetulekuprobleemi lahendamisele?
7. Mil viisil te sooviksite vajalikku infot kätte saada?(teadetetahvlid, sotsiaaltöötajate kaudu jne.)
8. Millised võimalused on teil regulaarseks toitumiseks?
9. Kuidas te hindate supiköögiteenust?

SPETSIALISTID:

1. Millised on teie arvates muudatused sotsiaalteenuste osutamises seoses uue varjupaiga avamisega Pärnus?
2. Millised on teie arvates need probleemid, mis takistavad kõige enam kodutute toimetulekut?
3. Milliseid võimalusi te näete nende toimetulekuraskuste leevendamiseks?
4. Kas ja mida peaks linn veel tegema, et kodutute toimetulekut parandada?
5. Milliseid võimalusi te näete, et ennetada kodutust?
6. Kes ja kuidas peaks seda tegema Pärnu linnas?

2. Kuidas toimub koostöö sotsiaalteenuste pakkujate ning teiste institutsioonide vahel?

SPETSIALISTID:

1. Millisel kujul toimub koostöö kodutute hoolekandega kokkupuutuvate institutsioonidega?(politsei, kiirabi, perearstid, haigla, KMA jne.)
2. Kuidas te hindate seda koostööd?
3. Kas ja milliseid muutusi peaks selles koostöövõrgustikus tegema?

 Sisukorra algusse


Muid enesetäiendamise käigus ületähendatud (koolitus)materjale

algusse viiv pilt