6. Arutelu ja järeldused
6.1. Kodutute täiendavad vajadused sotsiaalteenuste
järele
Antud uurimuses uuritud kodututel on täiendavad vajadused
mõningate sotsiaalteenuste järele, kuid üldiselt
ilmnes enamikel juhtudel uurimusest, et nende vajadused on rohkem
mugavusest tingitud taotlused kui ootus abile, mis neid sellest
seisust edasi aitaks. Need vajadused, mida välja toodi,
ei mängi olulist rolli nende iseseisva toimetuleku taastamisel.
Paljud neist ei ole eile elamispinnata jäänud, vaid
on seda juba aastaid olnud. Nende aastate pikkuse eluga erinevates
varjupaikades on nähtud, et ka sel viisil elades saab edukalt
hakkama ning milleks raisata oma väheseid sissetulekuid
kalli elamispinna muretsemiseks kui on koht, kus saab elada täiesti
tasuta.
Järgnevalt toon välja nende enda arvates põhilised
vajadused ning teisest küljest ka need valdkonnad, kus vajadused
on kaetud ning täiendavat abi ei vajata.
Uurimusest selgus, et kodutud on elamistingimustega
uues varjupaigas üldiselt rahul. Eriti positiivseks
peeti heade pesemisvõimaluste ning sauna olemasolu. Kõige
suuremaks probleemiks kodutute hulgas oli toidu tegemise võimaluse
puudumine. Lisaks sellele toodi välja mitmeid teisi puudusi,
kuid see on pigem tingitud sellest, et inimeste elamistingimuste
muutusega paremuse poole, kasvavad tahes tahtmata ka tema vajadused
ning siin võib olla tegemist situatsiooniga, kus tekitatakse
õpitud abitust kui neid tingimusi veelgi parandada.
Üldiselt võib öelda, et kodutud nägid
oma toimetulematuse peamiseks põhjuseks piisava sissetuleku
puudumist. Mõningatel juhtudel oli põhjusteks
veel dokumentide puudumine ja terviseprobleemid.
Spetsialistide arvates on üheks suureks probleemiks
krooniline alkoholisõltuvus, millest vabanemiseks
ei piisa enam inimese enda tahtest, vaid vajatakse sõltuvusravi.
Selles osas ühtivad nii spetsialistide kui ka mõne
kodutu arvamused.
Nende probleemide parandamise ühe võimalusena
nähti töö leidmist, mis oleks põhiliseks
teguriks sellest olukorrast väljumiseks. Uurimuse protsessi
käigus ei analüüsinud kodutud põhjuseid,
mis teeb regulaarse töö leidmise neile väga keeruliseks.
Vaid üks respondent ütles oma põhiliseks probleemiks,
mis takistab tema toimetulekut, olevat alkoholisõltuvuse.
Sellest lähtudes oleks üheks vajaduseks - abi alkoholisõltuvusest
vabanemiseks.
Võimalused regulaarseks toitumiseks. Kehvematel
perioodidel on paljudele inimestele supiköögist antav
toit päevas ainuke ning seega elus püsimiseks hädavajalik.
Supiköögiteenust kasutatakse palju. Sotsiaalosakonna
andmeil jagatakse päevas 10-15 tasuta supitalongi, lisaks
neile veel tasulisi talonge. Tasuta talonge antakse neile, kellel
puudub sissetulek ja kes ei osale ka rehabilitatsiooni brigaadi
töös, mida korraldab MTÜ Aktiviseerimiskeskus
"Tulevik".
Kuna inimeste toimetulek on erinev ka selles olukorras, siis
on ka neid, kes endi sõnul toituvad regulaarselt kaks
kuni kolm korda päevas ning otseselt nälga just ei
tunne.
Üldiselt märgiti, et need sotsiaalteenused, mida
nad on saanud on neile väga vajalikud. Kõige rohkem
kasutatakse varjupaiga, meditsiinilise abi, riideabi ja supiköögiteenust.
Ühel juhul sooviti paremat ja kiiremat juurdepääsu
psühholoogilise abi teenusele, mis seni on täiesti
puudunud. Mitte seetõttu, et seda ei oleks olemas, vaid
seetõttu, et see psühholoogiline abi ei jõua
sellistes toimetulekuraskustes olevate inimesteni.
Uurimusest selgus, et põhiliselt on informatsioon
toetustest ja teenustest liikunud inimeselt inimesele - see
tähendab infot levitatakse neile vajalikest teenustest
ja toetustest eelkõige kodutute endi seas. Enamik
sellesse sihtgruppi kuuluvaid inimesi ametnike juurest abi küsima
minna ei soovi kuna see lihtsalt ei meeldi. Info puuduse üle
ei kurdeta, sest see liigub kiiresti ja seda on täiesti
piisavalt. Küll aga toodi ühe info kättesaadavuse
parandamise võimalusena välja teadetetahvlite
olemasolu. See oleks just neile, kes võibolla tunnevad
häbi küsida abi otse spetsialistidelt.
Pärnu linna poolt spetsiaalselt kodututele rajatud varjupaik,
arvestades nii klientide kui ka personali huve, on Eestis ainulaadne.
Mitte ainult oma heade tingimuste, vaid ka sellise kahetasandilise
süsteemi näol, mis võimaldab tõsta inimese
motivatsiooni oma eluga iseseisvalt toime tulla. Lähtudes
panusest, mida on Pärnu linn andnud kodutute hoolekande
parandamiseks, arvasid spetsialistid, et kuna kõik võimalused
on linna poolt loodud, puudub kodutul piisav tahe olukorrast
väljuda. Sellest tulenevalt mainiti täiendava vajadusena
psühholoogi ja tugisüsteemi olemasolu, mis oleks
sellele sihtgrupile kättesaadav. Lisaks arvati hea olevat
laiendada päevakeskuse teenust, kus oleks eraldi
personal, kes päevasel ajal tegeleks nendega ning nende
tegevust ka suunaks. Need oleks sellised lisateenused, mida võiks
spetsialistide arvates veel proovida.
Kodutuse ennetamise poole pealt toodi ühe vajadusena
välja ehitada juurde odavaid munitsipaalkortereid,
mida selline inimene oleks võimeline üürima.
Ja teise ennetava võimalusena oleks vajadus sotsiaaltöötajate
järele, kes jõuaksid kiiremini abivajajani.
6.2.
Koostöö sotsiaalteenuste pakkujate ja teiste institutsioonide
vahel
Institutsioonidest puutuvad kodutute hoolekandega kõige
tihedamalt kokku politsei, kiirabi, polikliinik, haigla ja kodakondsus-
ja migratsiooniamet . Siiani on olnud ühelt poolt nende
institutsioonide kui ka sotsiaalteenuste pakkujate ülesanded
üksteisele suhteliselt segased. Omavahel on suheldud enamasti
kas kirja- või siis telefoni teel. Sisuline koostöö
on toimunud reeglina probleemide üleandmises üksteisele
või siis lahenduste otsimises neile probleemidele teiste
asutuste kaudu. Uurimusest järeldus, et koostöö
võiks olla parem.
Spetsialistide sõnul on raskendanud koostöö
tegemist paljudel juhtudel suhtumine nendesse inimestesse. Sageli
peetakse neid ühiskonnas teisejärgulisteks, mistõttu
on neil suur oht saada tõrjutud ning seetõttu õigustatud
abi mitte piisavalt saada. Või saada seda väga ebaviisakal
viisil.
Linnavalitsuses toimub koostöö korrakaitsekomisjoni
näol, kuhu kuuluvad nende institutsioonide esindajad, kelle
valdkonnas probleem on tekkinud ja mis saab kokku üks kord
kuus. Kuid seal toimub põhiliselt jooksvate küsimuste
lahendamine.
Praegu on koosistumised toimunud peamiselt sotsiaalosakonna
initsiatiivil ning need on toimunud 2-3 korda aastas, kuid mis
ei ole andnud soovituid tulemusi. Spetsialistide arvates on olnud
ootused teineteisele liialt kõrged, et on väljunud
mõlema valdkonna pädevusest. Selleks, et koostööd
paremini teha oleks spetsialistide sõnul vajadus regulaarsete
kokkusaamiste järele, kus saaks täpselt selgeks
rääkida teineteise õigused, kohustused ja vastutus.
Kokkuvõte
Eestis on omandisuhte muutuse tagajärjel (võlgadest
tingitud väljatõstmine eluruumist, eluruumi ebaõnnestunud
müümine või vahetus jne) on viinud teatud hulga
inimesi olukorrani, kus tekib suletud ring - puudub nii elukoht
kui selle muretsemiseks vajalik sissetulekuallikas ja sotsiaalsed
oskused neis tingimustes enda staatust muuta.
Kodutuse kujunemisel on tegemist sellise kompleksse
sotsiaalse toimetulematusega, mis koosneb sotsiaalsete oskuste
puudulikkusest, sõltuvusprobleemidest, tihti ka ebapiisavast
keeleoskusest või muudest ümberõppe vajakajäämistest.
Lisaks muutuvad ka isiksuslikud omadused kiiresti negatiivses
suunas, kui inimene ei saa õigeaegselt abi.
Eestis on kodutuse temaatikaga suhteliselt vähe tegeldud.
Seetõttu ei ole ka piisavalt selge milliseid teenuseid
nad saavad, kui paljusid neist nad kasutavad, mil määral
neil seda üldse vaja on ja kuidas need teenused teda toetavad,
et iseseisvalt toime tulla.
Käesoleva uurimuse eesmärgiks oli uurida kodututele
pakutavaid sotsiaalteenuseid, nende elamistingimusi ja toimetulekut
Pärnu linnas. Teiselt poolt ka sotsiaalteenuste pakkujate
ja teiste institutsioonide vahelist koostööd ja kodutute
hoolekandega kokkupuutuvate spetsialistide arvamust ning edasisi
plaane selle valdkonna probleemide leevendamiseks.
Uurimusest selgus, et Pärnu linnas on kodututele esmatasandi
hoolekanne, mis puudutab esmaseid vajadusi riietele, toidule
ja peavarjule, tagatud. Kodutute toimetuleku raskuste kirjeldamisel
spetsialistide ja kodutute poolt, esines nii sarnasusi kui ka
erinevusi. Seega on saadud tulemused täiendavate vajaduste
näol, mis aitaksid inimese toimetulekut parandada, mõnel
juhul sarnased, mõnel juhul erinevad.
Kindel on see, et kodututel on vajadus täiendavate sotsiaalteenuste
järele, kuid kindlasti ei oleks õige lähtuda
kõigist kodutute poolt välja pakutud lahendustest.
Täiendava abi andmisega tuleb olla väga ettevaatlik,
et ei tekiks olukorda, kus inimesele antava abi tulemuseks on
veelgi sügavam toimetulematus.
Hetkel kasutab igal ööl varjupaika keskmiselt 30
inimest. Nendest 9, keda uurimuse autor intervjueeris, olid elamistingimustega
varjupaigas igati rahul. Täiendavate vajadustena tunti puudust
päevasest seesolemisest ja võimalusest valmistada
toitu. Kui sellist mugavuslikku laadi vajadused rahuldada, siis
ei oleks enam tegu ajutise peavarjuga, vaid alalise elukohaga.
Rääkides täiendavatest sotsiaalteenustest,
siis uurimuse tulemusena nimetasid nii kodutud ise kui ka spetsialistid
vajadust psühholoogilise abi ja tugisüsteemi olemasolu
järele. See annaks inimesele viimase vajaliku tõuke,
et iseseisvalt toime tulla. Lisaks on vajadus ehitada linna poolt
juurde munitsipaaleluruume, mis oleksid oma hinnalt toimetulekuraskustes
inimestele jõukohased ja tingimustelt võimelised
konkureerima uue ehitatud varjupaigaga, et inimesel tekiks motivatsioon
see eluruum endale üürida.
Koostöö sotsiaalteenuste pakkujate ja kodutute hoolekandega
kokkupuutuvate institutsioonide vahel toimib praegu rahuldavalt,
kuid oleks vajadus regulaarsete kokkusaamiste järele, et
teineteise ootused, kohustused ja vastutus selgeks rääkida.
Regulaarsed kohtumised aitaks võibolla kaasa ka suhtumise
parandamisele, sest hetkel takistab koostööd ka suhtumine
kodutusse, keda peetakse tihti teisejärguliseks inimeseks.
Võibolla oleks tõesti üheks lahenduseks
parandada kodutute toimetulekut luua kogu vabariiki hõlmav
otseselt kodututele suunatud teenuste ja tugistruktuuride süsteem.
Hetkel on tegemist olukorraga, kus hoolekandeseadusega on kehtestatud
küll kord taotleda riiklikku ülalpidamist või
toetusi, kuid tihti saab kodutu puhul määravaks näiteks
vanus (liiga noor, et pensioni saada), tervis ja sõltuvus
alkoholist (raskendab töö tegemist ja töö
leidmist), aga ka oskuste ja teadmiste puudumine või mittevastavus
praeguse ühiskonna nõuetele.
Kirjandus
Davies, M. (1997). Companion to Social Work. Second
Edition. Ed by Davies, M. Blackwell Publishers.
Kann, T. (2002) Vaestemaja ajalugu, Pärnu Postimees,
42
Kivi, R. (2002) http://parnu.postimees.ee/rubriigid.html?number=228
Kährik, A., Kõre, J., Hendrikson, M. (2002)
Eluasemepoliitika Euroopas ja Eestis. Poliitikauuringute keskus
Praxis
Medar, M. (1999) Loengukonspekt: Sotsiaalsed riskirühmad
Medar, M. (2002). Sotsiaalteenused, kellele ja miks? Sotsiaalteenused
- kellele, miks ja kuidas? TÜ Pärnu kolledi publikatsioonid
nr.1. Pärnu: Kirjastus Kaks & Pool.
Medar, M. (1999). Võtmeküsimused sotsiaalteenuste
turu kujundamisel omavalitsuse tasandil. Konverentsi teadusartiklite
kogumik. Euroopa sotsiaalstandarditele vastava sotsiaalteenuste
turu arendamine muutuvas ühiskonnas.
Paavel, V. (1999) Ülevaade hetkeseisust Eestis ja
tulevikusuunad - Hoolekandeasutuste süsteemi areng Eestis.
Konverentsi kogumik. Tallinn
Sipilä, J. (1997) Comperative Research on Social
Care Service Systems - How to proceed? European Social Services-Policies
and Priorities to the Year 2002
Tulva, T. (1996) Eesti sotsiaaltöö kujunemisest
murranguperioodil. Tallinn
Tulva, T. (1994). Eesti sotsiaaltöö küsimusi
I. Teadusartiklite kogumik, TPÜ. Tallinn
Elamuseadus (1998). RT I 2000, 88, 576
Sotsiaalhoolekande seadus (2002). RT I 2002, 90, 521.
Pärnu aasta arvudes 2002 http://www.parnu.ee/informatsioon/index.html?parem=infomaterjalid.html
Sotsiaaltöö teooria ja praktika (1995) Koost. ja toim.
Robert Kreem Tartu: ESKL Vaesuse leevendamine Eestis: taust
ja sihiseaded. (1999) Tartu Ülikool, Sotsiaalministeerium
ja ÜRO Arenguprogramm (UNDP). Tartu.
Summary
Social services for homeless people in Pärnu
Changes, what are took place in connection with property reform
in Estonia, has taken several people to situation where a deadlock
situation had arisen for them - no residence, no incomes and
no social skills to change their status in those conditions.
In case of homelessness we were dealing with certain kind
of coping problems, consisting lack of social abilities, addiction
or dependence problems, often insufficient language skills or
shortage of re-training. Also the personal characteristics of
people can change toward the negative direction, if they don't
get appropriate help in time.
The attention to the homelessness as a problem increasing
but is still not enough to take measures in a state level. Thereby
no researches have been made and we don't have information which
services are available to homeless people, which services are
they using and whether or how those services support them enough
to cope independently.
The objective of present paper is to research coping, living
conditions and social services offered to homeless people in
town of Pärnu. The co-operation between service tenders
and other institutions are also studied. Opinions of specialists
who are in touch with the problem of homelessness are analyzed
too and their suggestions about solving the situation recorded.
Study consist of six chapters, first chapter gives overview
of developing of social welfare system, theoretical approach
and management of social welfare in Estonia.
The second chapter describes arrangement of social welfare in
town of Pärnu, including data about institutions where social
services are offered.
In the third chapter there is more concentration to the issue
of homelessness, general overview of history and present situation
of homelessness in Pärnu is given. Several definitions
of homelessness are brought out.
The methodic, selection principles and research process and results
are shown in chapters no. 4 and 5.
The last chapter summarizes the paper, consisting observations
and conclusions of the present research.
Lisa 1. Ööbimiste
arv täiskasvanute varjupaigas 1999 - 2002 a.
Lisa 2. Täiskasvanute varjupaiga kasutamise
trend 1999 - 2002 andmete põhjal
Lisa 3. Täiskasvanute
varjupaiga kasutamine 1999 - 2002
Lisa 4. Varjupaiga
sisekord I korrus
TÄISKASVANUTE VARJUPAIGA SISEKORD - esimene korrus
1. Täiskasvanute varjupaiga elanikeks (edasises tekstis
- elanik) võetakse vähemalt 18 aastaseid või
vanemaid inimesi, kellel on puudus kindlast, regulaarsest ja
adekvaatsest ööbimiskohast.
2. Täiskasvanute varjupaika elama asumine on vabatahtlik.
3. Varjupaika asumisel peab elanik varjupaiga korrapidajale
esitama isikut tõendava dokumendi või (dokumendi
puudumisel) avaldama oma isikuandmed (sh vähemalt ees- ja
perekonnanimi, sugu ja sünniaeg (isikukood).
4. Enne varjupaiga elanikuks saamist peab inimene tutvuma
varjupaiga sisekorraga ning kinnitama oma allkirjaga, et kohustub
sisekorda järgima.
5. Isikut tõendavate dokumentide puudumisel peab elanik
ilmutama koostöötahet ning aktiivsust uute dokumentide
hankimisel.
6. Teenuse osutamise algetapil peab elanik pöörduma
sotsiaaltöötaja poole, täpsustamaks varjupaika
sattumise asjaolusid ja tegemaks plaane edasise toimetuleku suhtes.
7. Elanik on varjupaika elama asumisel kohustatud pöörduma
meditsiinitöötaja poole, et selgitada oma tervisega
seonduvat ning saada hinnang oma tervislikule seisundile.
8. Elanik on kohustatud täitma korraldused, mis on suunatud
tema tervisliku seisundi hindamisele, kui vastavaks hindamiseks
on võimalused loodud (nakkushaiguste kontroll jms).
9. Elanikul on õigus kasutada varjupaigas pakutavaid
võimalusi ööbimiseks, asjade hoiuks, isikliku
hügieeni eest hoolitsemiseks ja päevaseks tegevuseks.
10. Isiklikke asju hoitakse ainult selleks ette nähtud
kohas. Lahkudes varjupaigast võtab elanik endale kuuluvad
asjad kaasa, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Varjupaika jäänud
esemed on personalil õigus hävitada või jagada
teistele abivajajatele.
11. Elanik ei või tuua varjupaiga ruumidesse oma mööblit,
elektriseadmeid jms. mida ei ole võimalik hoida asjade
hoiuks ettenähtud kohas.
12. Elanikule tagatakse voodikoht (nari) või muu magamisase
ning võimaldatakse puhas voodipesu ning vajadusel puhtad
riided vastavalt võimalustele.
13. Elanik kohustub hoidma puhtust, vajadusel koristama oma
ööbimiskohta ja üldkasutatavaid ruume ning tagama
isikliku hügieeni (enese ja oma riiete pesu).
14. Toiduainetest võib asjade kapis hoida ainult kuivaineid.
15. Kõiki varjupaiga ruume kasutatakse ainult selleks
ette nähtud eesmärgil.
16. Varjupaiga elanik peab saabuma varjupaika igal õhtul
hiljemalt kell 20:00 ning fikseerima oma tuleku korrapidaja juures.
Õigeaegselt varjupaika saabunud elanik saab säilitada
endale endise magamiskoha. Peale kella 20:00 vabaks jäänud
magamiskohad antakse uutele elanikele või hiljem varjupaika
jõudnud elanikele.
17. Varjupaika vastuvõtt lõpetatakse kell 23.59
ning teenuse osutaja ei ole kohustatud teenindama inimesi, kes
pöörduvad varjupaika pärast kella 00.00.
18. Kui varjupaiga elanik lahkub varjupaiga hoonest pärast
kella 20:00, siis ei ole teenuse osutaja kohustatud talle sel
ööl varjupaigateenust osutama.
19. Elanik tohib kasutada talle ööbimiseks määratud
ruumi kell 18.00-9.00, teistesse tubadesse sisenemine on keelatud.
Suhtlemine teiste tubade elanikega toimub ühistoas.
20. Öörahu algab kell 22.00
21. Päevasel ajal kl. 10.00-18.00 võib elanik
kasutada ühistuba raamatute lugemiseks, massiteabevahendeid
kasutamiseks, suhtlemiseks, huvitegevuseks jms.
22. Kergema meditsiinilise kõrvalabi vajadusega elanikel
võimaldatakse ööpäevaringselt kasutada
põetuseks ettenähtud ruume. Kõrvalabi vajaduse
üle otsustab meditsiinitöötaja või varjupaiga
töötaja, kellel on otsuse tegemiseks vajalikud teadmised
ja oskused.
23. Elanik ei tohi oma käitumisega tekitada teistele
varjupaigas viibijatele varalist, füüsilist või
moraalset kahju või häirida neid muul moel.
24. Elanik peab kasutama varjupaiga ruume, inventari ja muid
ressursse (vesi, elekter) heaperemehelikult ning säästlikult.
25. Elanik kohustub täitma elektri- ja tuleohutuse eeskirju.
26. Elanik kohustub täitma tööl oleva korrapidaja
ja teiste varjupaika vahetult teenindavate töötajate
õigustatud nõudmisi.
27. Lahkudes varjupaigast kauemaks kui üks päev,
kohustub elanik sellest eelnevalt teada andma varjupaika vahetult
teenindavale töötajale.
28. Varjupaika on keelatud ilmuda alkoholijoobes,
tuua kaasa ning tarbida siin alkoholi, narkootikume ja teisi
uimastavaid aineid.
29. Elanik võib suitsetada vaid selleks ettenähtud
kohas, väljaspool varjupaiga ruume.
30. Õnnetuste ja seaduserikkumiste korral, kohustub
varjupaiga elanik sellest viivitamatult teatama vahetule teenindajale
v. pädevale ametiisikule (HÄIREKESKUSE tel. 112)
31. Varjupaik on mõeldud ajutiseks elamiseks ning elanik
teeb kõik endast oleneva oma elujärje parandamiseks
ning püsiva elukoha leidmiseks.
32. Elanikul on võimalus hakata elamiseks kasutama
varjupaigahoone teisel korrusel asuvaid ruume, kui ta on sotsiaaltöötaja
abiga koostanud individuaalse toimetulekuplaani ning saanud nõusoleku
varjupaiga juhatajalt.
33. Varjupaiga vahetul teenindajal on õigus nõuda
elanike nimekirja mitte kantud isikute (võõraste
) lahkumist varjupaiga territooriumilt.
34. Varjupaika ei lubata isikuid, kes on rikkunud varjupaigas
kehtivaid reegleid ning kellele kehtestatud piirangud varjupaika
pääsemise osas ei ole lõppenud.
Lisa 5. Varjupaiga sisekord II korrus
TÄISKASVANUTE VARJUPAIGA SISEKORD - teine korrus
1. Täiskasvanute varjupaiga elanikeks (edasises tekstis
- elanik) võetakse vähemalt 18 aastaseid või
vanemaid inimesi, kellel on puudus kindlast, regulaarsest ja
adekvaatsest ööbimiskohast.
2. Täiskasvanute varjupaika elama asumine on vabatahtlik.
3. Varjupaika asumisel peab elanik varjupaiga korrapidajale
esitama isikut tõendava dokumendi või (dokumendi
puudumisel) avaldama oma isikuandmed (sh vähemalt ees- ja
perekonnanimi, sugu ja sünniaeg (isikukood), viimase elukoha
ning lähisugulaste kontaktandmed.
4. Enne varjupaiga elanikuks saamist peab inimene tutvuma
varjupaiga sisekorraga ning kinnitama oma allkirjaga, et kohustub
sisekorda järgima
5. Isikut tõendavate dokumentide puudumisel peab elanik
ilmutama koostöötahet ning aktiivsust uute dokumentide
hankimisel.
6. Teenuse osutamise algetapil peab elanik pöörduma
sotsiaaltöötaja poole, täpsustamaks varjupaika
sattumise asjaolusid ja koostamaks / kinnitamaks individuaalset
toimetulekuplaani.
7. Elanik on varjupaika elama asumisel kohustatud pöörduma
meditsiinitöötaja poole, et selgitada oma tervisega
seonduvat ning saada hinnang oma tervislikule seisundile.
8. Elanik on kohustatud täitma korraldused, mis on suunatud
tema tervisliku seisundi hindamisele, kui vastavaks hindamiseks
on võimalused loodud (nakkushaiguste kontroll jms).
9. Elanikul on õigus kasutada varjupaigas pakutavaid
võimalusi ööbimiseks, asjade hoiuks, isikliku
hügieeni eest hoolitsemiseks ja päevaseks tegevuseks.
10. Elanik võib tuua varjupaiga ruumidesse oma mööblit,
elektriseadmeid jms. ainult varjupaiga juhataja nõusolekul.
11. Elanikule tagatakse voodikoht ning võimaldatakse
puhas voodipesu ning vajadusel puhtad riided.
12. Elanik kohustub hoidma puhtust, koristama oma ööbimiskohta
regulaarselt ja üldkasutatavaid ruume vastavalt graafikule
ning tagama isikliku hügieeni (enese ja oma riiete pesu).
13. Elanik võib säilitada ja hoida temale kuuluvaid
toiduaineid ainult selleks ettenähtud kohas (külmutuskapp)
14. Varjupaiga elanik peab saabuma varjupaika igal õhtul
hiljemalt kell 22:00 ning fikseerima oma tuleku vahetu teenindaja
juures.
15. Varjupaika vastuvõtt lõpetatakse kell 24.00
ning teenuse osutaja ei ole kohustatud teenindama inimesi, kes
pöörduvad varjupaika pärast kella 00.00.
16. Kui varjupaiga elanik lahkub varjupaiga hoonest pärast
kella 22:00, siis ei ole teenuse osutaja kohustatud talle sel
ööl varjupaigateenust osutama.
17. Elanik tohib kasutada talle ööbimiseks määratud
ruumi 24 tundi ööpäevas, teistesse tubadesse sisenemine
on keelatud. Suhtlemine teiste tubade elanikega toimub ühistoas.
18. Elanik ei tohi oma käitumisega tekitada teistele
varjupaigas viibijatele varalist, füüsilist või
moraalset kahju või häirida neid muul moel.
19. Elanik peab kasutama varjupaiga ruume, inventari ja muid
ressursse (vesi, elekter) heaperemehelikult ning säästlikult.
20. Varjupaiga ruume kasutatakse ainult selleks ette nähtud
eesmärkidel.
21. Elanik kohustub täitma elektri- ja tuleohutuse eeskirju.
22. Elanik kohustub täitma tööl oleva korrapidaja
ja teiste varjupaika vahetult teenindavate töötajate
õigustatud nõudmisi.
23. Lahkudes varjupaigast kauemaks kui üks päev,
kohustub elanik sellest eelnevalt teada andma varjupaika vahetult
teenindavale töötajale.
24. Varjupaika on keelatud ilmuda alkoholijoobes,
tuua kaasa ning tarbida siin alkoholi, narkootikume ja teisi
uimastavaid aineid.
25. Elanik võib suitsetada vaid selleks ettenähtud
kohas, väljaspool varjupaiga ruume.
26. Varjupaiga elanik tasub ise oma eluasemeteenusega seotud
kulud ( söök, pesupulber, hügieenitarbed jne.
), Pärnu Linnavalitsuse poolt kinnitatud hinnakirja alusel.
27. Õnnetuste ja seaduserikkumiste korral, kohustub
varjupaiga elanik sellest viivitamatult teatama vahetule teenindajale
v. pädevale ametiisikule (HÄIREKESKUSE tel. 112)
28. Varjupaik on mõeldud ajutiseks elamiseks ning elanik
teeb kõik endast oleneva oma elujärje parandamiseks
ning püsiva elukoha leidmiseks.
29. Varjupaiga vahetul teenindajal on õigus nõuda
elanike nimekirja mitte kantud isikute (võõraste
) lahkumist varjupaiga territooriumilt.
30. Varjupaika ei lubata isikuid, kes on rikkunud varjupaigas
kehtivaid reegleid ning kellele kehtestatud piirangud varjupaika
pääsemise osas ei ole lõppenud.
31. Kui elanik ei suuda täita toimetulekuplaanis kinnitatud
eesmärke või kui vastav elanik ei pea kinni varjupaiga
sisekorrast, on varjupaiga juhatajal õigus keelduda vastavale
elanikule teenuse osutamisest varjupaiga teise korruse ruumides.
32. Varjupaiga sisekorra rikkumisel on vahetul teenindajal
õigus reegleid rikkuva elaniku eemaldamisele varjupaiga
territooriumilt või elaniku paigutamisele selleks ettenähtud
ruumi. Elanikule teatatakse tema varjupaigast eemaldamise põhjus
ning aeg, mille jooksul talle varjupaigateenust ei osutata.
33. Elanikul on õigus vaidlustada vahetu teenindaja
otsus Otsuse vaidlustamiseks peab elanik pöörduma varjupaiga
juhataja poole.
34. Varjupaiga sisekorra järgimise osas on õigus
mööndusi teha ainult varjupaiga juhatajal.
Lisa 6. Intervjuu küsimustik
1. Millised on kodutute täiendavad vajadused sotsiaalteenuste
osas?
KLIENDID:
1. Kirjeldage palun elamistingimusi nii vanas kui ka uues varjupaigas?
2. Millest on tingitud teie toimetulekuraskused?
3. Milliseid võimalusi te näete oma toimetulekuraskuste
parandamiseks?
4. Te kasutate mitmesuguseid sotsiaalteenuseid. Mil määral
toetavad need teie toimetulekut?
5. Mida te kõige enam vajaksite, et iseseisvalt toime
tulla? (info, med.abi, töökoht, alkoholisõltuvusest
vabanemine jne.)
6. Mil viisil on teieni jõudnud teave, mis on olnud abiks
teie toimetulekuprobleemi lahendamisele?
7. Mil viisil te sooviksite vajalikku infot kätte saada?(teadetetahvlid,
sotsiaaltöötajate kaudu jne.)
8. Millised võimalused on teil regulaarseks toitumiseks?
9. Kuidas te hindate supiköögiteenust?
SPETSIALISTID:
1. Millised on teie arvates muudatused sotsiaalteenuste osutamises
seoses uue varjupaiga avamisega Pärnus?
2. Millised on teie arvates need probleemid, mis takistavad kõige
enam kodutute toimetulekut?
3. Milliseid võimalusi te näete nende toimetulekuraskuste
leevendamiseks?
4. Kas ja mida peaks linn veel tegema, et kodutute toimetulekut
parandada?
5. Milliseid võimalusi te näete, et ennetada kodutust?
6. Kes ja kuidas peaks seda tegema Pärnu linnas?
2. Kuidas toimub koostöö sotsiaalteenuste
pakkujate ning teiste institutsioonide vahel?
SPETSIALISTID:
1. Millisel kujul toimub koostöö kodutute hoolekandega
kokkupuutuvate institutsioonidega?(politsei, kiirabi, perearstid,
haigla, KMA jne.)
2. Kuidas te hindate seda koostööd?
3. Kas ja milliseid muutusi peaks selles koostöövõrgustikus
tegema?
|