|
TÄNAVALAPSED TALLINNAS:
NENDE AITAMISE VÕIMALUSI. Magistritöö, Eve Kraanvel
2. TEOREETILISI LÄHTEKOHTI LASTE KASVUKESKONNAST
2.1. Sotsio-ökoloogiline teooria lapse arengust
Lapse sünniga algab tema teekond läbi aja ja ruumi.
Milliseks kujuneb see tee, oleneb paljuski ümbritsevast
kasvukeskkonnast, kus laps viibib ja kes teda ümbritsevad.
Bronfenbrenneri (1979) sotsio-ökoloogilise teooria aluseks
on arusaam, et muutus ökoloogilise süsteemi mis tahes
osas mõjutab süsteemi teisi osi, luues nõnda
vajaduse tasakaalu saavutamiseks isiku ja teda ümbritseva
keskkonna vahel. Ta liigitab erinevad keskkonnastruktuurid mikrosüsteemiks,
mesosüsteemiks, eksosüsteemiks ja makrosüsteemiks.
Mikrosüsteem on lapse lähikeskkonnaks, millega ta on
otseses kontaktis, teised keskkonnastruktuurid mõjutavad
lapse käitumist ja arengut varjatult. Last ja tema perekonda
võivad mõjutada neist näiliselt kauged asjaolud
või sündmused (katastroofid, ühiskonna sotsiaalprobleemid
jne.). Peret tulebki mõista dünaamilise keskkonnast
sõltuva institutsioonina, kus välisele survele aitab
vastu seista pere tugevus ja kokkukuuluvustunne. Oma mudelis
vaatleb Bronfenbrenner arenevat last ja keskkonda kui üksteist
mõjutavaid süsteeme (Tulva, Viiralt 2001, 31).
Mikrosüsteem on esmane keskkond (kodu, lasteaed,
kool, mängu-ja koolikaaslased), milles laps või noor
areneb, saab kogemusi ning loob isikliku reaalsuse. Kodu füüsiline
vorm ja sisustus (nagu ka kooliklassi vorm ja sisustus) moodustab
lapse tegemistele ja kogemustele teatava raamistiku. Need võivad
olla innustavad ja avastamisvõimalusi pakkuvad, kuid need
võivad samuti olla arengut pärssivad (Klefbeck, Ogden
2001, 28). Lapse individuaalse arengu tase sõltub ka vanemate
taustast, sh nende lapsepõlvekogemustest, kasvuümbrusest,
tervislikust seisundist, genofondist jne. (Tulva, Viiralt 2001,
31). Olulisem kvaliteedifaktor on kodus valitsev emotsionaalne
kliima, kus laps saab normaalselt areneda, mängida, õppida,
armastust pakkuda ja vastu võtta ning teisi põhivajadusi
rahuldada (Klefbeck, Ogden 2001, 30). Elus toimetulekuks tekib
selleks vajalik kindlus ja turvatunne kodus omandatud suhtlemistavade
baasil (Leppiman 2002, 26).
Mesosüsteem kujutab endast lapse ja keskkonna laienenud
seoseid: kodu seos lasteaiaga, kooliga. Mesosüsteemis laieneb
lapse suhtlusring kodunt kaugemale, selles etendavad olulist
osa sõbrad, tuttavad ning mõnevõrra naabridki.
Siin algab ka osalemine harrastustegevustes (Tulva, Viiralt 2001,
31). Mesosüsteem tekib siis, kui laps liigub ühest
mikrosüsteemist teise ning ökoloogilise ülemineku
ajal on ta kergelt haavatav. Vahetatakse nii oma rolli kui keskkonda.
Ülemineku sujuvuse määravad lapse tunded, mida
üleminek endaga kaasa toob, kaasosalised ja ülemineku
toimumise kulg (Klefbeck, Ogden 2001, 30).
Eksosüsteemi moodustavad keskkonnastruktuurid, mis
mõjutavad lapse arengut selles ise otseselt osalemata
(ref. Klefbeck 2001, 31). Mõjutused toimuvad nende indiviidide
kaudu, kellest laps sõltub, või nende sotsiaalsete
institutsioonide kaudu, millega ta on kontaktis. Tähtsaimad
ametlikud ja mitteametlikud ühiskonnainstitutsioonid kuuluvad
eksosüsteemi (näiteks vanemate töökohad,
kohalik sotsiaal- ja tervishoiusektori abinõude süsteem,
haridussüsteem, meedia, jne).
Makrosüsteem moodustub peret mõjutavatest
etnilis-kultuurilistest, religioossetest ja sotsiaalmajanduslikest
teguritest. Siin on olulisel kohal vanemate hoiakud ja väärtushinnangud,
ideoloogilised suundumused, seadusandlus.( Tulva, Viiralt 2001,
31).
Sotsio-ökokultuuriline teooria lähtub sellest, et
probleemide teket mõjutavad mitmed tasandid nende vastastikuses
koostoimes. Bronfenbrenneri teooriat on täiendatud kronosüsteemiga,
milles on olulisel kohal ajafaktor. See tähendab ühiskonnas
aset leidvate sündmuste mõju indiviidi elukaarele
etnilis-kultuurilises ning ajaloolises perspektiivis (Tulva,
Viiralt 2001, 31).
Tänapäeval leidub lastegruppe, kelle kasvukeskkonnas
valitseb vaesus, puudub inimlik hoolitsus ja turvatunne. Need
lapsed pärinevad multiprobleemsetest peredest, mida selgitatakse
Jonssoni (ref. Forrsen 1991) sotsiaalse genotüübi teooria
abil (vahel kasutatakse ka deprivatsiooniringi mõistet).
Multiprobleemsetele peredele on tunnuslikud majandusraskused,
võlad, tööpuudus, haigused, usaldamatus ümbritseva
suhtes jne. Multiprobleemsus tekib pikema pideva protsessi tulemusena
sotsiaalse genotüübi toimel (Tulva 1996, 12).
Genotüübi kujunemisel omavad tähtsust järgmised
asjaolud:
· vanemate endi negatiivsed lapsepõlvekogemused
(nt majanduslikud raskused, kodus esinenud psühhoemotsionaalsed
vastuolud, lahutuskogemused jne.);
· vanemate madal sotsiaalne staatus ühiskonnaliikmena
(vähene haridus, tööpuudus, mis võib viia
alkoholi ja teiste meelemürkide tarvitamiseni või
koguni kuritegevuseni);
· ebaõnnestumine elutähtsates rollides
(abielu, vanemlikkus jne.);
· pere nõrk eneseväärikustunne,
millega kaasneb umbusklik, eitav suhtumine ümbritsevasse
ja ametiisikutesse.
Sotsiaalse genotüübi kohaselt rikub ebasoodne kasvatus
lapsi just tundmuste ja emotsioonide, samuti sotsialiseerumise
tasandil ning viib seega hilisemate probleemideni hilisematel
eluperioodidel. Seoses sotsialiseerumisprotsessiga kandub sotsio-ökokultuuriline
deprivatsioon (puudujääk) üle ühelt põlvkonnalt
teisele, juhul kui tekkinud sõlmi ei suudeta lahti harutada
(Tulva 1996, 9).
Kuna osa lapsi ei suuda kohaneda kõigi muutustega ühiskonnas
ning ei suuda ühiskonna nõuetele vastata, siis lükatakse
nad seetõttu eemale või tõmbuvad ise kõrvale.
Sellised lapsed on ühiskonnast kõrvale jäänud,
sest neil on raskusi integreerumisel ühiskonda, on sotsiaalselt
tõrjutud.
Sotsiaalse tõrjutusena käsitletakse teatud indiviidide
ja gruppide sotsiaalset eraldumist tulenevalt mingitest olulistest
sotsiaalprobleemidest (töötus, vaesus, deprivatsioon,
perifeersest elupiirkonnast tulenev eraldatus jms. (Strobel 1996).
Sotsiaalset tõrjutust saab käsitleda kui seisundit,
mis tekib, kui indiviidi põhivajadused on jäänud
rahuldamata. Sotsiaalse tõrjutuse oht saab alguse varases
lapsepõlves ja oleneb lapsele osaks saava koolituse ja
materiaalse varustatuse määrast (Kraav 2001).
Suurim risk on kujuneda sotsiaalselt tõrjutuks neil,
kel puudub nii majanduslik heaolu kui ka piisav hoolitsus. Väiksem,
aga siiski ilmne risk on neil, kelle eest küll hästi
hoolitsetakse, aga kes elavad materiaalselt viletsates oludes;
samuti neil, kelle puhul hoolitsus jätab soovida, aga majanduslikud
tingimused on head. Kõige väiksem on tõrjutuse
risk lastel, kes on materiaalselt heal järjel ja kelle eest
hästi hoolitsetakse (Järventie 1998).
Tõrjutusprotsessi juured on sageli sügaval lapsepõlves
lapseea negatiivsetel kogemustel ja lapseea kaitsetusel on tihe
seos hilisemate raskustega oma eluga toimetulekuks (Laurinkari
2000).
Kõige raskemini muudetav on lapseeast algav sotsiaalne
tõrjutus, mis mõjutab inimest tema isiksuse kujunemise
kõige tundlikumal perioodil. Sotsiaalne tõrjutus
lapseeas ilmneb kaitse, hoolitsuse ja osaluse puudujääkides.
Kaitsetus, hoolitsuse ja hoolimise puudumine tekitavad lapses
hirmu kohtuda üksi, abitu ja kaitsetuna endast tugevamatega-
hirmu mitte toime tulla elu keerulistes situatsioonides (Kraav
1998).
Lapseeas on oluline vajadus omada kaitset kõigi välismaailma
ohtude ja kahjulike mõjude eest, vajadus kuuluda perekonda
ja sõprade hulka, olla aktsepteeritud grupiliikmena, ilma
ennast muutmata. Hoolitsuses sisaldub lapse jaoks sõnum,
et ta on väärtuslik ja soovitud, see aga on tema arengu
seisukohalt esmatähtis (Kraav 2001).
Sotsiaalne tõrjutus võib välja kujuneda
ka seoses õpiraskustega ja halvenenud suhetega klassikaaslastega,
mis võib kergesti viia kooli poolelijätmiseni. Mida
varasemas etapis on haridustee katkenud, seda halvem on positsioon
tööturul (Kraav 1998).
On väga raske kindlaks teha, kui paljud lapsed kannatavad
kahjulike kasvutingimuste tõttu. On väär arvata,
et kui laps on sirgunud üles multiprobleemses peres, siis
alati tekivad ka temal hilisemas elus probleemid. Kui laps on
saanud abi ja tuge ning on hea kohanemisvõimega, võib
ta kasvada üles täisväärtusliku inimesena.
Viimasel ajal on hakatud kasutama sõna säilnõtkus
(resilience- inglise keeles), mis tähendab lühidalt
inimese võimet eluraskustega silmitsi olles hästi
toime tulla, ehk pikemalt: säilnõtkus on isikute
või sotsiaalsete süsteemide võime hästi
elada ja positiivselt areneda hoolimata rasketest elutingimustest
ja teha seda sotsiaalselt vastuvõetaval viisil. See
määratlus põhineb elementidel, mis on sõnastanud
kaks inglise uurijat- Michael Rutter ja Albert Osborn ( ref.
Vanistendael 2002, 4). Stefan
Vanistendael toob ära viis omavahel ühendatud valdkonda,
kuidas lastes toimetulekut kasvatada:
1. sotsiaalsed tugivõrgustikud ja nende südames lapse
kui isiku tingimusteta tunnustamine;
2. võime avastada elu mõte; on seotud religiooni
ja vaimse eluga;
3. toimetulekuoskused ja tunne, et suudetakse mingil moel kontrollida
seda, mis elus juhtub;
4. enesest lugupidamine;
5. huumorimeel.
Säilnõtkus koosneb kahest komponendist, mis kirjeldab
teda väärtusliku mõistena:
· vastupanu hävingule- see tähendab võimet
kaitsta surve all olles oma isiklikku terviklikkust;
· peale pelga vastupanu on olemas võime üles
ehitada kiiduväärne elu hoolimata rasketest elutingimustest
S. Vanistendael võrdleb tänavalapse toimetulekut
"casitaga", mis tähendab hispaania keeles väikest
maja, milles iga ruum kujutab endast ühte võimalust
sekkuda lapse toimetuleku ehk resilience´i kujunemisesse(
Rääk 2003, 51 ).
Joonis 1. Toimetulekuoskuste kujundamine kui maja püstitamine
(Vanistendael 2002, 27).
Pinnas, millele casita on ehitatud kujutab elementaarseid
vajadusi: toit, tervishoid jms. Pinnas peab olema piisavalt tugev,
et püsti hoida kogu ehitist. Muude kogemuste all peab S.
Vandistendael muuhulgas silmas suurlinnade laste loodusesse või
maale viimist (suvelaagrid, matkad jms.) Ilu ja kunstimeele arendamine
annab lastele tagasi elu mõtte. See, millise mööbliga;
loe tegevusega, kõik ruumid sisustatakse sõltub
kohapealsetest võimalustest ja sotsiaaltöötajate
oskustest ja loomingulisusest. Tegevuste: sport, maalimine, muinasjuttude
lugemine, muusika, tants, mängud, naljad, pidustused, külalised
vms. valik on piiramatu. Toimetulekuoskuste kujunemine on võrreldav
maja püstitamisega, paljudest erinevatest materjalidest
ja detailidest ( Rääk 2003, 51,52).
Nagu reaalne maja, vajab ka "casita" hooldamist:
koristamist, parandamist või õnnetuse puhul ümberehitamist.
See võrdlus näitab, et säilnõtkusele
ei ole omane ettemääramatus või liikumatus,
vaid see varieerub vastavalt igaühe elule, ja tema eest
tuleb hoolt kanda. Säilnõtked isikud võivad
muutuda vähem resilientseteks ja vastupidi. Eneseväärikus,
tunnustus ja oskused on tavaliselt see tegelikkus, mis vajab
toitu väikeste tegude ja sõnade kaudu. Kuid elus
on ka "maavärinaid" ja "orkaane": vanemate
surm, haigus, mittetunnustamine, vägivald, sõda,
tahtmine põgeneda.... . Need olukorrad võivad niivõrd
"casitat" kahjustada, et on vajalik osaline uuendamine.
(Vanistendael 2002, 29).
Säilnõtkus isiku ja keskkonna vahel pole kunagi absoluutne
või täiuslikult püsiv. Lapsed ei ole kunagi
absoluutselt resilientsed, haavamatud. Ka kõige tugevamal
lapsel on omad tõusud ja mõõnad ning liiga
suure pinge all võib ta murduda. Seega peab säilnõtkust
kasvatama ja toetama lähtudes lapse eriomastest kultuurilistest
mõtteseostest (Vanistendael 2002, 19 ).
2.2. Kes on tänavalaps?
Kui lugeda EV Lastekaitseseadust ja Statistikaameti erinevaid
aruandeid, ei leia me sellist sihtgruppi nagu tänavalapsed.
Statistikaameti aastaaruannete selles osas, mis käsitleb
vanemliku hoolitsuseta lapsi, on kasutusel järgmised mõisted:
aruandeaastal arvele võetud laps; aruandeaastal paigutatud
laps (varjupaika, perekonda, laste hoolekandeasutusse, bioloogilisse
perre); peres kasvatada olnud laps (eestkostel, hooldamisel);
lapsendatud laps; laps, kelle vanematelt on kohus vanemlikud
õigused ära võtnud.
Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet on oma aruannetes kasutanud
järgmisi mõisteid: õigusrikkuja; koolikohustuse
mittetäitja; sõltuvushäirega laps; hulkur; kerjus;
vägivalla ohver; leidlaps (Enn 2001, 89).
Seega näeme, milline segadus valitseb lastekaitse mõistetes
ning et tänaseni ei ole riiklikult kinnitatud ühtset
definitsiooni selle kohta , kes on tänavalaps.
Millist definitsiooni siis kasutada tänavalaste puhul? Ülly
Enn ja Anu Leppiman toovad ära definitsiooni, mis on Euroopa
Nõukogu poolt pakutud:
"Tänavalapsed on alla 18aastased lapsed, kes
lühemat või pikemat aega elavad tänavamiljöös.
Nad hulguvad sihitult ühest kohast teise, nende kaaslased
ja sotsiaalsed suhted on tänaval. Ametlikult võib
nende laste koduseks aadressiks olla märgitud nende vanemate
kodu või sotsiaalhoolekandeasutuse aadress, kuid tegelikkuses
on neil väga vähe kontakte või üldse mitte
täiskasvanute, vanemate, kooli, lastekaitseinstitutsioonide,
sotsiaalteenustega, kellel tegelikult lasub vastutus / kohustused
nende laste ees." (Enn, Leppiman 1999, 18).
Tänavalastest rääkides on kasutatud erinevaid
mõisteid: tänavalaps ja laps tänaval.
Mõistet tänavalast iseloomustab see, et lapsel
puudub kodu ja kelle ainukeseks koduks on tänav. Isegi kui
nad viibivad laste või noorte sotsiaalasutustes, peavad
nad oma koduks ikkagi tänavat. Need on lapsed, kes saavad
loota vaid iseendale. Elatist hankida on väga raske. Tihti
teenivad tänavalapsed raha kerjates, äritsedes, varastades
(seda ka mõne täiskasvanu või grupi survel)
ja prostitutsiooniga. Süstemaatiliselt koolis käivad
neist vähesed, paljud üldse mitte. Nad ööbivad
üksi või kogu perega juhuslikes ööbimispaikades
(maha jäetud lagunenud hooned, keldrid) (Enn, Leppiman 1999,
20). Tihti elavad lapsed eemal perest või peret ei ole.
Enamasti on neil täiskasvanute poolt elus vähe abi.
Sellised lapsed elavad näiteks Põhja- Tallinnas Koplis,
keda sageli nimetatakse ka liinide lasteks (tänava nimetuste
järgi).
Laps tänaval- need on lapsed, kes on regulaarselt
oma pere või vanematega koos. Päeval veedavad nad
enamus ajast tänaval, aga võib-olla isegi igal õhtul
lähevad vanemate koju magama. Neil on säilinud suhted
perega. Peamiseks põhjuseks tänaval olemiseks peetakse
emotsionaalseid ebakõlasid lähedussuhetes ja talumatut
olukorda kodus (joomapeod, vaimne/füüsiline/seksuaalne
vägivald jms.) (Enn, Leppiman 1999, 20). Neid lapsi on Eestis
kõige rohkem.
Kui palju Eesti riigis selliseid lapsi on, ei oska keegi vastata.
Pakutakse erinevaid numbreid, mis on kasvanud hirmuäratavalt
suureks. Paljud lapsed on jäänud välja registritest.
Vahetatakse sageli elukohta, mis tihti seisneb selles, et kolitakse
viletsamatesse oludesse. Sagedaste kolimiste käigus kaovad
dokumendid, lõpuks jäädakse ilma sissekirjutustest
ning ühes sellega ka viimasest legaalsest sissetulekuallikast-
kõikvõimalikest sotsiaaltoetustest (Enn, Leppiman
1999, 26).
Rehabilitatsioonikeskuse Tootsi Tuba andmebaasis on ligi 700
vähemat või rohkemat aega tänaval viibinud lapse
nimed. Tänavalastele Peeteli koguduse juurde lastekodu rajanud
Inge Ojala hinnangul uitab ainuüksi Kopli liinidel kümneid
heidiklapsi.
"Tallinnas on väga palju tänavalapsi, võib-olla
koguni tuhat," kostab aastaid tänaval elanud 14-aastane
Aleksei. "Neid on harva näha, aga nad on olemas."
(Aasmäe 2004).
Olukord läheb hullemaks
Kahekorruselisest puumajast on alles vaid seinad, akende asemel
mustavad tontlikud augud. Mõnikord istub lastekamp seinte
vahele kogutud laga keskel ja nuusutab liimi.
"Olukord läheb järjest hullemaks," nendib
Rääk. "Vanemliku hoolitsuseta laste arv kasvab
iga aastaga. Vaeste perede hulk suureneb ja vaesusega kaasnevad
muud probleemid." Toimetulekupiiril ja sellest allpool elab
veerand pealinna lastest. Järjest tihemini on hakatud sellistest
lastest rääkima kui riskilastest. Tänavalastest
räägitakse viimasel ajal väga vähe. Tallinna
Sotsiaal- ja Tervishoiuameti peaspetsialist Reet Rääk
väidab, et klassikaliste tänavalaste üleslugemiseks
piisab kahe käe sõrmedest. Aeg-ajalt hulkuvaid, halvasti
hooldatud lapsi võib tema sõnul olla umbes 500.
Laste tänavale jõudmise põhjustes korduvad
samad märksõnad - vanemate töökaotus, alkoholism,
üürivõlad, halvad sõbrad, koolist puudumine,
suitsetamine, vargused. (Aasmäe 2004).
Kolm tänavalast iseloomustavat tunnust:
1. Riietus- selle lapse tunneb ära räpastest
riietest, tema riided on pesemata. Lapse riietus ja jalanõud
on sageli ka ilmale mittevastavad: on tavaline, et kui laps on
soojadest riietest välja kasvanud, siis on ta sügisel-talvel
sunnitud oma elukohta/koju (milline see siis ka iganes ei oleks)
jääma. Kevadel ilmuvad esimeste soojade ilmadega välja
ka tänavalapsed.
2. Kodutus- Eesti kliima tingimusi arvestades on neil
peredel ja lastel küll elukoht, mida nad ehk koduks nimetavad.
Tavatähenduses on sisuliselt asi kodust kaugel. Nende laste
jaoks võib kodu olla näiteks paneelelamu kelder,
mahajäetud lagunenud majaosa või kuur. Just sellistesse
n.ö. barakkidesse varjumine on ka üheks põhjuseks,
mis võib tingida lapse kõrvalejäämise
sotsiaaltöötajate või politsei vaatevinklist,
kuivõrd enamasti hakkavad sellised lapsed silma just avalikes
kohtades (tänav, kauplused, öised müügikohad
jms.) tegutsemise läbi.
3. Puudulik toitumine, mis sisuliselt tähendab seda,
et laps on näljas. Väiksemad lapsed küsivad süüa
naabritelt ja möödakäijatelt, vanemaks saades
hakkavad lapsed toidu asemel juba pigem raha küsima. Kui
õnnestubki raha teenida, kulutab ta seda enamasti saiakeste
ja maiustuste peale, kuna sellisel lapsel puudub sooja toidu
söömise harjumus (Enn, Leppiman 1999, 17).
Mitmete artiklitega tutvumisel tuleb välja ikkagi peamine
põhjus, miks kodunt ära tullakse, see on pere olukord:
konfliktid vanematega ning vanemate toimetulematus elus (vaesus,
tööpuudus, alkoholism, narkomaania jt.).
2.2.1. Tänavalapse elu maailmas
Iga laps on individuaalne, seega igal lapsel on erinev elu.
Oluline on keskkond, milles ta elab, töötab, milliste
sõpradega suhtleb jne.
Maailmapanga tänavalaste teemalisest uurimistööst
kümnes Ida-ja Kesk-Euroopa riigis, mis leidis aset 1999nda
aasta mais ja juunis, selgus, et erinevate maade lapsi ühendavad
mitmed tunnusjooned:
1. Tänavalaps teenib elamiseks raha.
Raha teenimine on tihti prioriteediks, kuna laps vajab süüa,
esemeid jne. Tihti lapsed teenivad oma pere jaoks, keda nad toetavad
ja kellest hoolivad.
Mõnedes maades töötavad nad väga rasketes
olukordades, väga püüdlikult, tihti ületunde
tehes ning ohtlikes olukordades. Levinud töödeks on
saabaste puhastamine, autode pesemine, kerjamine, meelelahutuse
pakkumine.
2. Prostitutsioon.
Paljud tänavalapsed on seotud prostitutsiooniga ja enamus
riikides tegelevad sellega tüdrukud. Kuid mõnel maal
toimib see nii tüdrukute kui poiste seas.
Lasteprostitutsioon on suureks probleemiks. Samuti levivad seksuaalsete
vahekordadega erinevad suguhaigused, sealhulgas Aids.
Kuid on ka selliseid maid, kus pered toetavad prostitutsiooni,
kuna sellega saadakse elamiseks raha.
3. Kuritegevus.
Tänavalaste põhilisteks tegevusteks on taskute tühjendamine
ja väikeste esemete varastamine autodest ja majadest.
Osades riikides kasutatakse tänavalapsi ära narkoäris.
4. Tänaval elamine.
Tänaval elades on eriti tähtis leida endale turvaline
magamiskoht.
Osades riikides saavad lapsed magada kõnniteel, kuid mõnes
riigis ei ole see turvaline ning nad otsivad endale peidetud
kohti ööbimiseks.
Kesk- ja Ida Euroopas ning endises Nõukogude Liidus on
talvel raske leida sooja kohta. Tihti viibivad nad raudteejaamades
või elavad lausa kanalisatsioonis.
5. Gruppide moodustamine.
Tavaliselt kogunevad tänavalapsed gruppidesse, hõivates
kindla territooriumi mõnes linnaosas. Sellistes gruppides
vanemad poisid ja tüdrukud vaatavad väiksemate järele,
vahel kasutatakse neid ära, pannes kerjama.
6. Toksiliste ainete kasutamine.
Erinevates maades kasutavad tänavalapsed erinevaid toksilisi
aineid, et tulla toime tänavaeluga. Näiteks liimi sissehingates
unustavad nad külma, nälja ja üksinduse. Lapsed
kaotavad kontakti reaalsusega, näevad hallutsinatsioone.
Kasutatakse ka sigarette, alkoholi, narkootikume (Penton 2000).
2.2.2. Tänavalastega tehtav tänavatöö
mujal maailmas
Käesoleva alapeatüki koostamisel toetun Maailmapanga
uurimistööle kümnes Ida-ja Kesk-Euroopa riigis
ja Lastekaitse Liidu Konverentsil osalenud Win Schickle poolt
esitatud ettekandele "Tõde ja õigus.Ühiskonna
erinevate sotsiaalmajanduslike tasandite/kultuuride hoiakud ja
uskumused tänavalaste appikarjetele vastates." (Schickle
1997).
Tänavatöö tegemiseks tuleb arvestada kättesaadavate
ressurssidega. Mida vaja läheb?
· Raha
· Oskused
· Inimesed
· Vajalikud materjalid, sõiduauto
· Hoone
· Koostöö kontaktinimestega teistest piirkondadest
Tavaliselt on ressursid limiteeritud ja tuleb valida parimad
kättesaadavad vahendid. (Penton 2000, 2)
Oluline on meeles pidada, et noored võivad tänavaeluga
kiiresti kohaneda omandades ka ebasoovitava käitumise (alkohol,
narkootikumid, prostitutsioon, kuritegevus), mis panevad aluse
allakäigule. Seetõttu tuleb kiiresti reageerida ning
protsessile vahele segada, andes inimesele koha, kus ta tunneb
end kindlalt ja turvaliselt.
Lähenemine peab olema lapsekeskne-nendepoolse loo ärakuulamine,
nende kaasamine otsuste tegemisse, nendega konsulteerimine, nende
eest kostmine ning nende huvide võimalikult parem esindamine.
Tänavatööd tehakse kahe-kolmekesi, kusjuures
üks peaks olema meesterahvas. Noortel tänaval on tekkinud
umbusaldus inimeste ja elu vastu. Seetõttu tuleb lastega
kohtuda nende enda territooriumil. Hinnatakse igat olukorda,
ilma, et püütakse sisse tungida noore inimese isiklikku
ruumi. Tunnustatakse ja austatakse piire. Otsitakse inimene või
inimesed, kellele on kõige õigem läheneda
(Schickle 1997, 21).
Tänavatöö eesmärgid:
1. luua kontakt kodust ära jooksnud ning ohus olevate
noorte inimestega;
2. saada noorte inimestega sõbraks ning aidata neil ennast
sisse seada;
3. luua usaldusel põhinevaid suhteid noorte inimestega;
4. pakkuda informatsioonilist nõustamist, nõuandeid
ning juhatusi;
5. juhatada noori inimesi vastavate teenuste juurde;
6. teha koostööd erinevate asutustega;
7. saada ülevaade noortest tänaval elavatest kodututest
ning kõigist teistest noorte inimese gruppidest;
8. dokumenteerida tänavatöö protsess;
9. aidata kaasa selliste teenuste väljatöötamisele,
mis on vajalikud tänaval olevatele noortele inimestele.
(Schickle 1997, 22,23).
Reageerimine tänavalaste vajadustele
1. Pakutavad teenused
Projektitöös on oluline mõelda, milliseid teenuseid
vajavad tänavalapsed. Lapsed kasutavad neid teenuseid vabatahtlikult.
Teenustega on võimalik teada saada tänavalaste vajadustest,
nende psüühilise ja isiksusliku arengu suurendamisest.
Teenused võivad sisaldada:
· Sõprust ja tuge
· Nõustamist ja sotsiaaltööalast sekkumist
· Informatsiooni toimetulekuks
· Pakkuda tänavalt äratulemise võimalusi
· Arstiabi, terviseõpetust ja seksuaalkasvatust
· Toitu ja toitumiseõpetust
· Haridust ja kasvatust
· Meelelahutust
2. Vajalikud teenused
Tänavalastele suunatud teenused peavad lähtuma laste
vajadustest. Kõigepealt on vajalik leida laste asukoht,
kohtuda, võita usaldus ning seejärel tutvuda vajadustega,
mida lastele osutada
3. Teenuste pakkumine erinevates keskkondades
Teenuseid pakutakse tänaval, varjupaikades, päevakeskustes
ja ümbruskonnas, kust lapsed tulevad. Asukohast sõltub,
millist teenust vajatakse/pakutakse. Tänaval näiteks
on rõhk suunatud informatsiooni pakkumisele, kuidas toime
tulla, varjupaigas aga õpetatakse kirjaoskust toetades
laste tagasipöördumist kooli.
4. Sõprus ja tugi
Tänavatöös on oluline lastega tutvuda ja seda
tehakse tänaval, kus nad liiguvad. Päevakeskuse töötajad
ja varjupaigatöötajad tutvuvad lastega, keda liidetakse
projektitööga. Sõpruse ehitamine nõuab
aega ja kannatust, mis põhineb usaldusele personali ja
laste vahel.
Hea sõprus personali ja tänavalaste vahel rajaneb
edukale tööle tänavalastega, aidatakse neid tänavalt
ära tulla, soovitades kohti, kuhu minna ning pakutakse
erinevaid teenuseid.
Positiivne, soe ja hoolitsev sõprus aitab lastel taastada
eneseväärikust
Paljudel tänavalastel on negatiivne enesehinnang. Kui lastel
on kogemus neist hoolivatest inimestest, hakkavad nad enda eest
rohkem hoolitsema
Lastega tegelevad töötajad peavad tundma laste tausta
ja praegust olukorda. Antud informatsioonile toetudes on võimalik
teada saada, milliseid teenuseid lapsed vajavad ja milliseid
soovitusi anda lastele edaspidiseks (tulevikuks)
5. Nõustamine ja sotsiaaltöö alane sekkumine
Sõpruse ehitamine on esimeseks sammuks nõustamisel.
Vestlused ja tegevused lastega aitavad lastes jõuda paremale
arusaamisele endast ning leida tänavalastes ressursse edaspidiseks
tööks. Töötajad võivad aidata lapsi
halbadest kogemustest üle saada ning positiivsemalt tuleviku
suunas vaadata.
Nõustamine sisaldab tihti tööd ka laste vanematega.
Sotsiaaltööalane sekkumine sisaldab laste lülitamist
protsessi, mis pakuvad teisi kättesaadavaid teenuseid, mis
on kohaldatud nende jaoks. See protsess abistab lastel teha otsuseid,
mis puudutavad nende enda elu ja mis sisaldavad teisi abistavaid
teenuseid, ka spetsialistide konsultatsioone laste huvides.
6. Tänavalaste perega töötamine
Lapse jaoks on kõige olulisem pere. Paralleelselt lastega
töötades, tuleb teha ka tööd vanematega.
Vanematele pakutakse nõustamist, materiaalset abi, erinevaid
treening programme, abi töö otsimisel jne. Oluline
on koostöö teiste organisatsioonidega, kes võiksid
peresid aidata.. Projektitöö eesmärgiks on korraldada
kokkusaamisi laste ja perede vahel.
Kui laps on tagasi läinud pere juurde, siis hoitakse ka
edaspidi kontakte ja toetatakse. Külastatakse kodusid.
Tänavatöö positiivsed küljed
· Jõutakse paljude tänavalasteni, kellega
muidu kontakti ei saa
· Lasteni jõuavad teenused, millest muidu jäävad
ilma
· Läbi projekti õpitakse laste maailma tundma
ning nende vajadusi
· Projekti kaudu hoitakse kontakte tänavalastega
nende keskkonnas
· Kaitstakse tänavalapsi avaliku vägivalla eest
· Antakse võimalus ja toetatakse laste ära
tulemist tänavalt (Penton 2000)
2.2.3. Kopli liinide tänavalapsed
Lapsed liinidel elavad Põhja-Tallinna kõige
hullemas rajoonis- Koplis. Aadressiks on neil vaid Liin 1, Liin
2 jne. Sellisesse piirkonda on kogunenud kõige kriminaalsem
kontingent, mistõttu peetakse Koplit väga ohtlikuks
piirkonnaks. Põhiliselt asub seal venekeelne seltskond.
Pärast vene armee lahkumist jäid osadel meestel naised-lapsed
maha. Neil puudub kodakondsus ja sissekirjutus. Nende olemasolu
ei ole fikseeritud üheski andmebaasis.
Koplisse minnes on pilt trööstitu: räämas
puulobudikud ilma uste ja akendeta, aknad on kinni löödud
vineeriga. Lapsed elavad nendes barakkides, mis eemalt vaadates
tunduvad mahajäetuna. Osa barakkidest on poolpõlenud.
Mõned elavad garaaþides või keldrites. Täiskasvanuid
võib leida eraldi mõnest teisest barakist. Reeglina
on nad asotsiaalsed töötud, joovad alkoholi, tarvitavad
narkootikume, tegelevad prostitutsiooniga, varastavad jne. Nad
ei tule oma eluga toime ning ei suuda oma laste eest hoolitseda.
Osa lapsi elavad koos joodikutest ja narkomaanidest vägivaldsete
vanematega, barakid on kütmata ja elektrita, sanitaartingimusi
ei ole, ka süüa ei ole.
Mõningad kirjeldused laste " kodust" Koplis
ajalehe artiklite põhjal: Nelli Vahter kirjeldab: "
Maja I liinil- esimest korrust sellel majal praktiliselt pole,
sest sealt võetakse kütet. Teisel korrusel on laste
kasutada kaks kitsukest kööktuba, ühes kööktoas
elatakse veel, muidu on maja tühi. Suvel tuleb kraanist
vett, talvel külmuvad torud kinni. Üht tuba köetakse
elektripliidiga, kusjuures juhtmed on seinal lausa paljad, ühendused
ajavad sinist suitsu välja. Teise tuppa on poisid ehitanud
tellistest ja raudtorust mingi ahjutaolise monstrumi, mis annab
sooja vaid siis, kui tuli on kogu aeg all…"(Villandi
1997).
Teine kirjeldus Kaido Liivalt: "Seinalauad on vihmas ja
päikeses ammu värvi kaotanud, aknad on laudadega kinni
löödud. Ukse ees peesitavad soojas hommikupäikeses
kaks lahjat koera. Eemal sinetab meri, aga vahepeal on lage,
põõsastesse ja kõrkjatesse kasvanud jäätmaa.
Mõlemad aknapooled on vineeriga üle löödud,
aga lahti käib neist üks. Seda kasutatakse uksena.
Tuleb pingutada, et majja pääseda. Aknalaud on kõrgel
ja lahtikäiv aknapool kitsas. Toas, mis kunagi on ilmselt
olnud köök, lööb ninna paks läppunud
hais. Tapeet on seintelt maha rebitud. Elektrijuhtmed ripuvad
seintelt alla nagu hiiglasuure ämblikuvõrgu tükid.
Tagumise ruumi poolitab mööblijäänus, mis
on olnud kunagi kapp. Sealpool on kaks koikut, siinpool reformpõhjaga
voodi ja kulunud vakstuga söögilaud. Laes ripub pirn."
(Liiva 1999).
Inge Ojala kirjutab oma raamatus "Andesta-ma kasvasin tänaval",
kuidas ta juhatati Kopli punkrisse lastele süüa ja
riideid viima: " Astusime koos läbi lagunenud majade
kadalipu kõige viimase lobudiku juurde. Kui jõuame
teisele korrusele, lööb vastu hingemattev mustuse lehk.
Põrandal vedelevad haisvad kaltsud. Ühte tubadest
on keegi lihtsalt käimlana kasutanud. Järgmises toas
avaneb võigas vaatepilt. Lapsed annavad üksteisele
edasi liimikotti. Osa on juba niigi kaifis, et ei näegi
mind, mõni mõmiseb vaid omaette. Ärksamad
ja lõbusamad piiravad sisse toidukoti." (Ojala 2001,
12).
Õiget peret ja kodu pole sellistel lastel olnudki. Need
on poisid ja tüdrukud, kelle vanemad ei hoolitse nende eest.
Tavaliselt on need pered lagunenud ja asotsiaalsed. Mõningatel
juhtudel on vanemad kadunud või nende asukohta ei teata
Lapsed on pealtnäha väikesekasvulised ja kidurad. Tihti
on tüdrukud poiste välimusega, sageli on tüdrukute
käitumine poiste omast julmem: nad peavad ennast olelusvõitluses
kõvasti maksma panema.
Enamus lastel puuduvad dokumendid, vahel ei tea lapsed oma sünnipäevagi.
Lapsed pelgavad võõraid inimesi, kuid kirikut nad
usaldavad.
Lapsed hakkavad suitsetama juba 5-6 aastaselt, hiljem nuusutavad
aurusid või hakkavad narkootikume tarvitama. Kõige
populaarsemaks mõnuaineks on liim. Enamus lastest on alatoitunud,
kõikvõimalikke söödikuid täis ning
vägivalla ohvrid. Tavaliselt nad koolis ei käi, mõni
pole kooli jõudnudki. Kuid need, kes on kooli läinud,
nendel tekivad tihti probleemid teiste õpilastega. Nad
näevad välja teistsugusena, kuna riided on mustad ja
räpased, nad haisevad. Puuduvad kooliasjad jne., millest
saab alguse narrimine ja koolivägivald. See on paljudele
põhjuseks, miks nad koolis ei käi. Kuid on ka selliseid
lapsi, kellel läheb koolis väga hästi.
Lapsed kogunevad kampadesse: väikeste tüdrukute, suurte
tüdrukute, väikeste poiste, suurte poiste kampadeks.
Igal kambal on pealik, kelle käsku täidetakse. Koos
röövitakse, tavaliselt liimiuimas, nii on kergem olla
ükskõikne ja julm. Varitsetakse trammi lõpppeatuses,
kaupluste juures. Eriti lihtne on varastada vanuritelt, kuna
neil ei ole jõudu vastu hakata. Tänavapoiss Valeri
räägib: "Alguses joostakse inimene pikali, siis
võetakse ära kott, sobratakse taskutes ja lüüakse
ohver uimaseks, et ta ei mäletaks varaste nägusid.
Vanemate poiste kambad tegutsevad veel jõhkramal moel.
Valitakse välja kallilt riietunud mees või naine.
Ohvrilt röövitakse kõik, ka riided. Head asjad
müüakse turul maha. Saaki ei jagata võrdselt,
vaid ametipostide ja teenete järgi kambas. Jõugupealiku
sõna on seadus. Tema valib ka esimesena, mida soovib."
(Ojala 2001, 43).
Tänaval kehtivad omad reeglid. Enamus tegevusest toimub
öösel, punkrites ja urgastes. Päeval on üpris
vaikne, öised möllajad magavad (Ojala 2001, 83).
|