|
TÄNAVALAPSED TALLINNAS:
NENDE AITAMISE VÕIMALUSI. Magistritöö, Eve Kraanvel
3. TÄNAVALASTE AITAMISE VÕIMALUSTEST TÄNASES
EESTIS
3.1. Lastekaitsesüsteemi võimalused tänavalaste
probleemide lahendamisel või leevendamisel
Lastekaitseseadusest tulenevalt tuleb lapsesse puutuvate otsuste
tegemisel lähtuda alati lapse huvist.
Lastekaitsetöö hõlmab perekonna ja laste nõustamist,
laste eestkostet ja hooldust.
Lapse arengu ja kasvu loomulikuks keskkonnaks on perekond, seetõttu
on lastekaitsetöös oluline töö perekonnaga.
Parim viis last aidata, on aidata perekonda, aidates kaasa normaalse
peresituatsiooni kujunemisel. Eesmärgiks on vanemate nõustamine,
suunamine ja vajadusel materiaalne toetamine, luues lapse arenguks
soodsamad tingimused (Rääk, Allev 1999). Kuid sageli
on probleeme palju ja keerulised, siis on oluline osa võrgustikutööl,
millega suurenevad võimalused koostööks ning
informatsiooni levikuks erinevate spetsialistide vahel. Töös
tänavalastega on oluline roll nii noorsoopolitseil, lastekaitsetöötajail,
erinevatel organisatsioonidel. Ülly Enn peab oma bakalaureusetöös
oluliseks era-ja avaliku sektori koostööd, milles on
tagatud laste võimalus rahuldada nii primaarseid, füüsilisi
vajadusi (öömaja, toidlustamist) kui saada ka kõrgema
tasandi vajaduste rahuldamist toetavat sotsiaalnõustamist
(Enn 2000).
Juhul kui ei ole võimalik jätta last koju, rakendatakse
asendushooldust, mis on õigustatud kui:
1. puudujäägid lapse kodusel hooldamisel ohustavad
lapse arengut;
2. avahoolduse võimalused puuduvad või see ei ole
andnud positiivseid tulemusi;
3. asendushooldus on lapse huvides (Rääk1999,44)
Lapse asendushooldusele paigutamisel soovitatakse lähtuda
järgmistest põhimõtetest:
· võimaluse korral tuleb eelistada asendushooldust
lähedaste või tuttavate inimeste juures, lapsele
tuttavas keskkonnas;
· väikelaste puhul peab olema võimalus asendushoolduseks
varjupaigas koos vanemaga;
· asendushoolduse vältel peab jätkuma töö
perega;
· asendushooldus peab olema võimalikult lühiajaline
(Rääk, Allev 1999, 44-45).
Asendushoolduse erinevad võimalused:
|
Lühiajaline asendushooldus:
- turvakodu
- kasupere
- kriisikodu emale ja lapsele
|
Pikaajaline asendushooldus:
- kasupere
- eestkoste
- lastekodu, koolkodu, noortekodu
- lapsendamine |
Tabel 1 annab ülevaate laste esmakordselt arvele võtmisest
ja paigutamisest aastatel 1998-2002. Tabelist näeme, et
1999ndal aastal võeti lapsi kõige rohkem arvele-1
752 last. 2002ndal aastal on see arv vähenenud 1 249-le.
Arvelevõetud lastest paigutati 2002. aastal bioloogilistesse
perekondadesse 411, perekondadesse 392 last ning hoolekandeasutustesse
238 ja varjupaikadesse 230 last. Võrreldes 1998nda aastaga
on laste paigutamine institutsioonidesse vähenenud. 1998-
ndal aastal paigutati hoolekandeasutustesse 252 ja varjupaikadesse
463 last.
Tabel 1. Vanemliku hoolitsuseta laste esmakordselt
arvele võtmine ja paigutamine ("Sotsiaalsektor arvudes
2003")
|
|
1998 1999
2000
2001 2002
|
|
Aasta jooksul arvele võetud |
1 671 1 752
1 227`
1 255` 1 249`
|
|
Poisid |
905 942
659
703` 703
|
|
Tüdrukud |
766 810
568
552
546 |
|
Arvelevõetud lastest paigutati |
1 595 1 749
1 305`
1 288`
1 301` |
|
Laste hoolekandeasutustesse |
252 188
157
202
238 |
|
Perekondadesse |
479 671
597
455
392 |
|
Bioloogilistesse perekondadesse |
401 383
320
411
411 |
|
Varjupaikadesse |
463 507
231
220
230 |
`Paigutatud laste arv on arvelevõetustest suurem
eelmisel aastal paigutamata jäänud laste tõttu
Järgnevalt tutvustan lähemalt laste paigutamise
erinevaid võimalusi:
Varjupaik ehk turvakodu on isikutele ajutist ööpäevast
abi, tuge ning kaitset pakkuv asutus, mis võtab vastu
ohtu sattunud lapsi sõltumata nende elukohast.
Kohe pärast lapse saabumist varjupaika tuleb sellest informeerida
lapse elukohajärgset eestkosteasutust, kes on kohustatud
välja selgitama lapse koduse olukorra ja võtma kasutusele
abinõud lapse võimalikult kiireks tagasipöördumiseks
koju.
Varjupaigas tagatakse lapse eale vastav hooldus ja vajadusel
korraldatakse meditsiiniline ja psühholoogiline abi.
Laste varjupaiga põhimäärusest tulenevalt võib
laps viibida varjupaigas korraga kuni kaks kuud, erandjuhtudel
ka kauem (Rääk 2003, 72-73).
Lastekodu on orbude ja vanemliku hoolitsuseta laste
asenduskoduks loodud hoolekandeasutus (Rääk 2003, 80).
Koolkodu on puuetega kooliealistele lastele elamiseks,
hooldamiseks, arendamiseks ja õpetamiseks loodud asutus.
Nii lastekodus kui ka koolkodus tagatakse lastele nende eale
ja seisundile vastav hooldamine, rehabilitatsioon, meditsiinilise
abi korraldamine, kasvatamine ja arendamine (Rääk 2003,
80).
Noortekodu on lastekodust, hälvikute erikoolist,
koolkodust pärit ja vanemliku hoolitsuseta jäänud
üle 15-aastastele noortele elamiseks ja rehabilitatsiooniks
loodud asutus (Enn 2000).
Kasupereks loetakse perekonda, kes vabatahtlikult võtab
ülal pidada ja kasvatada vanemliku hoolitsuseta jäänud
lapse kuni tema tagasipöördumiseni oma bioloogiliste
vanemate juurde, eestkoste või lapsendamise vormistamiseni
(Enn 2000).
Eestkoste seatakse lapse üle, kelle vanemad on
surnud, tunnistatud teadmata kadunuks või teovõimetuks
või kelle vanematelt on vanema õigused ära
võetud. Eestkoste võidakse seada ka lapse üle,
kes on muudel põhjustel jäänud ilma vanemlikust
hoolitsusest (Rääk 2003, 78).
Eestkostja määrab kohus. Eestkostjal on kohustus last
kasvatada ja kaitsta tema isiklikke ja varalisi õigusi
ja huve (Grossmann-Loot 2000).
Lapsendamine on protsess, mille tulemusena saab laps
perekonna alaliseks liikmeks ning seetõttu tekivad nii
vanematel lapse suhtes kui vastupidiselt kõik õigused
ja kohustused, mis kehtivad bioloogilise pere puhul (Enn 2000).
Tabel 2. Lapsendamine ja eestkoste ("Sotsiaalsektor
arvudes 2003".)
|
|
1998
|
1999 |
2000 |
2001 |
2002 |
|
Lapsendatud lapsed kokku |
193 |
168 |
164 |
200 |
131 |
|
Vanema abikaasa poolt |
106 |
92 |
77 |
99 |
53 |
|
Uude perekonda Eestis |
57 |
39 |
60 |
81 |
46 |
|
Uude perekonda välismaal |
30 |
37 |
27 |
20 |
32 |
|
Eestkostele võetud lapsed
|
319 |
314 |
275 |
247 |
272 |
Aastatel 1998-2002 on lapsendatud 131-200 last aastas, eestkoste
on seatud 247-319 lapsele. Kasuvanemad on lapsendanud umbes pooled
lapsendatud lastest (laps elab ühe bioloogilise vanemaga
ja kasuvanemaga). Välismaale on lapsendatud 20-37 last aastas.
Mittetulundussektori töö tänavalastega
Viimastel aastatel on hoogustunud mittetulundussektori töö
tänavalastega läbi projektide.
Mittetulundussektori poolt tänavalastele suunatud projekte
ja programme võib liigitada:
· tänavatöö projektid, mille raames
otsitakse kontakte tänavalastega viimaste igapäevases
elukeskkonnas-tänaval. Käesolevasse kategooriasse kuuluvate
projektide eesmärgiks on tänavalaste kogunemispaikade
identifitseerimine, lastega kontakti saavutamine ning selle
teadmise kasutamine, motiveerimaks neid pöörduma teiste
, selliste laste elu-olu parandamiseks ellukutsutud projektidesse;
· tänavalastele suunatud päevakeskused.
Ehkki seda tüüpi projekti vormiks on päevakeskus,
hõlmavad projektid sageli täiendavat abi toidlustamise,
meditsiinilise teenindamise või muu abi näol. Lapse
kaasatus projekti tegevustesse peab tagama esmatasandi vajaduste
rahuldamise, sisuka vaba aja veetmise, õpiabi jms., kusjuures
see võib toimuda kas sellesama projekti raames või
korraldatuna koostöös teiste organisatsioonidega;
· varjupaigad, mis pakuvad tänavalastele ajutist
elamispaika. Hädavajalikuks osutub teenus nende laste puhul,
kes on kodutud või ei saa vanemate kodus elada sealse
olukorra tõttu (Enn 2000).
3.2. Peeteli kiriku esimesed projektid
tänavalaste aitamiseks
Kuidas kõik algas?
Peeteli koguduse juhatuse praeguse esimehe Mati Sinisaare elus
oli mõne aasta eest keeruline ajajärk (1997.aastal),
mis sundis teda, ettevõtjat ja ärimeest, kel kirikuga
erilisi suhteid polnud, elu väärtusi vaagima ja ümber
hindama. Ühel ööl, seletamatul sunnil, linnas
autoga ringi sõites sattus ta kõige mahajäetumasse
Kopli kanti ja nägi pimedal tänaval karjakaupa hulkuvaid
lapsi. Veel samal ööl käis ta neile, räpastele
ja näljastele, toitu hankimas, hakkas nendega kokku saama
ja edaspidigi toitma, saades peagi aru, et üksinda ei suuda
ta kuidagi aidata. Abiliste otsingul viis saatus teda kokku EELK
kriminaaltöö keskuse juhataja ja Peeteli koguduse õpetaja
Avo Üprusega. Toidupakke hakati kokku panema väikese
Peeteli koguduse liikmete vabatahtlike annetuste abil (Karm 1999).
Alguses oli 10-12 tänavalast, keda Peeteli koguduse liikmed
Kopli liinidel üks kord nädalas vaatamas käisid
ja neile toidupaki viisid. Lastega kontakti loomiseks kulus terve
aasta. Edaspidi nende arv suurenes omataoliste laste informatsiooni
kaudu. Nad usaldasid kirikutöötajaid ning said aru,
et neist hooliti. Anti neile süüa, riideid, õpetati
sotsiaalseid oskusi ning käituti nagu võrdne võrdsega.
Kuna rahalistest vahenditest tuli puudu, valmis ühistööna
projekt "NAD ON OLEMAS", mille juhiks sai diakooniatöö
tegija Nelli Vahter, kes aga peadselt läks USA-sse õppima.
Tema asemele asus Inge Ojala, kes on praegu lastekodu juhataja.
Inge meenutab, et kui ta abikaasaga kirikusse tuli, nägi,
kui halvas korras kirik oli, remont oli pooleli, ilma akendeta.
Teda kutsuti kaasa Kopli liinidele, kus avanes veelgi masendavam
pilt- mustus, täid, sügelised, elukõlbmatud
urkad, lämmatav hais- ja siis see valu, viha, umbusk, mis
laste silmades vastu vaatas. Inge tundis siirast soovi neid aidata.
Projekti "Nad on olemas" eesmärgiks oli tänavalaste
olukorra teadvustamine avalikkusele. Oluline oli ka kontakti
ja usalduse saavutamine tänavalastega.
Varsti sai selgeks, et sellisest abist lastele ei piisanud. Oli
vaja leida võimalus, et lapsed ära tuua sellisest
mittesobivast keskkonnast, pakkuda neile normaalset kodu ja saata
kooli.
1998. aastal jätkus töö projektiga "LAPSED
LIINIDEL". Lapsed õpetati tulema kirikusse, kus
õpetaja korter oli ümber ehitatud päevakeskuseks
(Raha saadi põhiliselt välismaisetest fondidest ja
annetustest) See oli samm edasi laste aitamiseks. Neil oli võimalus
viibida päevakeskuses õhtuni: saada sooja toitu,
riideid ja esmaabi, sügeliste ja põletike ravi, pesta,
mängida jne., kuid seejärel tuli nad uuesti saata tänavale.
Lapsed, keda Inge aitas, olid tõsiselt haiged: närvisüsteemi
häired, allergiad, kahjustatud maod ja maksad, mida oli
mürgitanud liimi nuusutamine, riknenud prügikastitoit
ja suitsetamine juba kolmandast-neljandast eluaastast. Tänaval
külmetamistest, ööbimistest kanalisatsioonikaevudes
ja mahajäetud vagunites olid tekkinud liigesepõletikud,
mitmete vitamiinide puudus nõrgestanud organismi ja hävitanud
hambad. Ühel lapsel on isegi üks neer opereeritud,
teinegi neer töötab puudulikult. Sügelisi oldi
nii täis, et nahad mädanesid. Laste ravimine ning
liimist võõrutamine käis läbi raskuste
ja valude. Õnneks andsid pingutused tulemusi. Lapsed õppisid
puhtust hoidma ning lõpetasid liimi nuusutamise.
Keskus korraldas ka laagreid ja päevaseid väljasõite.
Projekti töötajad pidid lahendama erinevaid probleeme:
lastel ei olnud dokumente, koolis ei käidud, vanematega
ei läbitud, suitsetati, tarvitati alkoholi, narkootikume
ja nuusutati liimi. Sellest raskest perioodist kirjutab Inge
Ojala oma esimeses raamatus "Andesta- ma kasvasin tänaval"
(2001).
1998.a. renoveeriti kiriku kelder kasutamiseks varjupaigana vanematele
tänavalastele. Edasi hakkas Inge Ojala otsima sponsoreid
kuna ta ei tahtnud pakkuda ainult päevateenust ning saata
õhtuks lapsed jälle Kopli. Ta soovis pakkuda tänavalastele
õiget kodu, kus elatakse perena.
1.01.1999.a. avati välisabiga lastekodu, mis oli mõeldud
kuni 20-le lapsele. Kõigepealt tuli sinna elama 10 last,
kuna kõik ei olnud veel valmis tänavalt ära
tulema ja kirikusse elama tulemise eelduseks oli kooli minek.
Samuti peavad lapsed ise tunnetama, et on elu muutuseks valmis
ja tahavad oma elu muuta. Tänaseks on soovijaid rohkemgi
kui ruumi on.
31.03.2001 avati euroremondiga keldrisse ehitatud uus päevakeskus
ja turvakodu, mille juhatajaks on Fea Üprus. Turvakodus
on praegu 8 last ja päevakeskus on lahti 14-17, kus käivad
pidevalt umbes 10-30 last. Kristlik Sotsiaalkeskus müüs
teenust linnale (praegu vaid lastekodu) ja palgal tegutseb 7
töötegijat, lisaks vabatahtlikud töötajad.
3.3. Peeteli kiriku lastekodu loomine
1997ndal aastal andis koguduse õpetaja Avo Üprus
tänavalaste tarbeks õpetaja eluruumid kiriku teisel
korrusel. Sama aasta septembris alustati ruumide remondiga, et
oleks kuhu lapsi talvel sooja suppigi sööma kutsuda.
4 remonditud ruumi õnnistati tänavalaste päevakeskusena
23ndal detsembril 1997. aastal.
Jaanuaris 1999. aastal loodi Päevakeskuse ruumides tänavalaste
jaoks Kristlik Lastekodu, kus tuli alluda kindlale päevakorrale-
korralikult koolis käia, loobuda suitsetamisest, liimi nuusutamisest,
tunnistada kodukorda jne. Lapsed, kes ei tahtnud nendele nõudmistele
alluda, võisid edasi käia päevakeskuses (tegutses
koguduse ruumides), ka viidi neile kord nädalas Koplisse
toidupakke.
Jaanuaris 2000 loodi Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus, mille visiooniks
on eetiline, terve ja turvaline ühiskond, kus kirikul on
selge sotsiaalne orientatsioon, väärtus ja tähendus.
Missiooniks on Peeteli kiriku renoveerimine, laste päevahool,
töötute toetamine, Kristlik Lastekodu, Tänavalaste
Päevakeskus ja Turvakodu, tänavanoorte sotsialiseerimine,
hingehoid ja jumalateenistused.
Tänavalastetöö eesmärgiks on päevakeskuse,
lastekodu ja turvakodu teenuseid osutades lapsi aidata, et nad
ei peaks jääma tänavale ning integreerida nad
meie ühiskonna ellu selle täieõiguslike kodanikena
(Hmelnitski 2003).
Alates 1. aprillist 2000.aastast ostab Tallinna Sotsiaal-ja Tervishoiuamet
Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuselt lastekoduteenust.
Lastekodu jaoks on kiriku ülemisel korrusel 14 remonditud
tuba. Lastekodu alustas tööd 1999ndal aastal ja ametlik
luba saadi 2000ndal aastal.
Hetkel elab lastekodus 15 last, kõige noorem on 4aastane
ja kõige vanem 16aastane. 13 last on pärit Kopli
liinidelt, 1 laps on toodud Lõuna Eestist, 1 laps Haapsalust.
Enamus lastest on venelased, 3 eestlast, 2 armeenlast ja 1 mustlane.
Pooltel neist tänavalastest ei ole vanemaid ega sugulasi
ja alla pooltel on kas vanaema, vanaisa, tädi, ema või
isa. Vanemad on reeglina asotsiaalsed, töötud, alkohoolikud,
kes ei suuda endaga toime tulla, veel vähem oma lastega.
Neil puuduvad normaalsed elamistingimused ja paljud on kasutanud
oma laste peal vägivalda.
Inge Ojala on lastele uueks emaks ja tütar Kerlit peetakse
vanemaks õeks. Inge abikaasat kutsuvad mõned lapsed
isaks. Nad elasid koos suure perena. Hetkel elab tütar Rootsis
ja Inge abikaasast lahus.
Kõik lapsed on lastekodusse tulnud omal vabal tahtel.
Nad käivad koolis ja väiksemad lasteaias ning tunnistavad
kodukorda, mille nad kõik koos koostasid. Ükski laps
ei nuusuta ammu enam liimi ja enamus on loobunud ka suitsetamisest
(kaks suuremat tüdrukut püüavad veel vabaneda
halvast harjumusest piirdudes kolme suitsuga päevas).
Enamus lastest läks abikooli, kuna nad olid teistest maha
jäänud ja liimi nuusutamisest oli mälu nõrk.
Inge Ojala käivitas välisfondide abiga projekti "ABIKOOLIST
TAVAKOOLI", mis aitab lastel teistele järgi jõuda
ning üle minna eesti tavakooli, kuhu neli last on juba läinud.
Projekt koosneb kolmest etapist. Esimeses etapis õpetatakse
lastele eesti keelt, teises ja kolmandas etapis lisaks eesti
keelele veel teisi õppeaineid.
Selle projekti teiseks osaks on töö noorukitega, kel
pole elukohta ja kes vajavad enda kõrvale tugiisikut.
Eesmärgiks on Taani abiga üürida kortereid, kus
elaksid 2-3 noorukit koos tugiisikuga, kes õpetavad lastele
sotsiaalseid oskusi läbi oma käitumise.
Koolist tulles süüakse, arutletakse, kuidas koolis
läks, puhatakse ja õpitakse. Lastele meeldib vaadata
televiisorit ja mängida arvutimänge. Õhtuti
istutakse koos ja juuakse teed. Siis arutletakse mitmesuguseid
teemasid. Mõni soovib ka rääkida minevikust,
millest on kaua vaikinud. Sellistel puhkudel pannakse ka küünal
põlema.
Reede õhtuti on lastel kunstitunnid. Osa lastest on väga
andekad joonistajad. Neid õpetab kunstnik. Laste pildid
on olnud ka näitustel.
Laupäeval käiakse ujumas, mis lastele väga meeldib.
Vesi mõjub positiivselt närvisüsteemile. Peale
ujumist lapsed söövad ja lähevad tantsima.
Pühapäev on ainukene päev, kui saab kaua magada.
Pärast lõunat on piibli tund.
Kõik koolivaheajad veedetakse üheskoos erinevates
looduskaunites maakohtades, kuna need lapsed vajavad eriti vabadust
looduses.
Igal suvel sõidetakse ka välissõpradele külla,
kas siis Soome, Norrasse või mujale.
Laste sünnipäevade pidamised on jäänud kõige
toredamaks traditsiooniks, peetakse ka teisi tähtpäevi.
Lapsed tegelevad ka heategevusega. Projekt "KODUTUTE
ABISTAMINE". Selle mõtte algatajateks ja läbiviijateks
olid lapsed ise, mis näitab seda, et nad oskavad märgata
teisi inimesi enda ümber, neid, kes vajavad abi. Kaks aastat
käisid suuremad lastekodu tüdrukud Balti Jaamas misjonibussiga
kodututele suppi ja riideid jagamas. Nii mõnigi laps sai
sellega oma vanematele süüa anda. Praeguseks on toidu
jagamine toodud kiriku juurde, kus üks kord nädalas
saavad suppi suuremad hädalised. Teised abivajajad on ära
jaotatud teiste täiskasvanute varjupaikade vahel.
Kontakte hoitakse ka laste vanematega, kellel nad olemas on.
Inge Ojala käib igal nädalal Kopli liinidel süüa
ja vahel ka riideabi viimas. Vanematele korraldatakse kord kuus
teeõhtuid, kus räägitakse, mida lapsed on teinud
ja vaadatakse pilte. Lapse armastavad oma vanemaid ja sugulasi
ikkagi, ükskõik, millised nad ka ei oleks. Nad on
ju õnnetud inimesed, kes ei tule enam oma eluga toime.
Inge Ojalal on käsil uus projekt. Nimelt otsib ta lastekodulastele
kasuvanemaid, sest lastel on ikkagi parem elada perekonnas.
3.4. Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuse
Päevakeskus ja Turvakodu
Juulis 2000 alustati remondiga kiriku keldris. Tööde
käigus lõhkusid endised tänavanoorukid 430 m2
betoonipõrandat, süvendasid pinnast ca 60 cm ning
tegid palju muidki eeltöid ehituse alustamiseks. Kaheksa
kuuga rajati keldrikorrusele ajakohase sisustusega päevakeskus.
Keldris on suur saal, söökla, köök (4 kokka
töötavad kahes vahetuses), saun, 6 duðði, professionaalne
pesumasin ja -kuivati, töötajate toad, klassiruum,
2 turvatuba.
Tänavalaste Päevakeskus ja Turvakodu avati 31.märtsil
2001.aastal.
Alates 1. aprillist 2001.a. ostis Tallinna Tervishoiu- ja Sotsiaalamet
Peeteli Sotsiaalkeskuselt päevakeskuse ja turvakodu-teenust.
Teenuse ostmine kestis umbes aasta, kuid lõppes lastekaitse
töötajate sõnul vähese koostöö
ning vähese töö tulemuslikkuse pärast.
Päevakeskuse töötajate ülesandeks on leida
vanemliku hoolitsuseta lapsi, kes ei käi koolis, hulguvad
tänavatel, näppavad; luua usalduslikud kontaktid ning
need säilitada; pakkuda lastele tuge ja hoolitsust. Keskuses
saavad lapsed iga päev sooja lõunat, pesta ennast
ja oma riideid, vajadusel saavad ka uusi rõivaid. Lapsi
aidatakse igati sidemete taastamisel kooliga, aidatakse teha
koduseid töid (päevakeskuses töötab ka õpetaja,
kes aitab lastel tundideks valmistuda või järele
õppida). Mitmed lapsed pole käinud aasta või
poolteist koolis. Samuti püütakse taastada või
korrastada sidemeid koduga.
Suvel olid kõik turvakodu lapsed koos kasvatajatega Eesti
Sõjaväe kaplanite poolt korraldatud kristlikus sõjaväelaagris.
Norra kristlased on juba kolmandat suve korraldanud tänavalastele
kahenädalase laagri.
Päevakeskuse ja Turvakodu juhataja on Fea Üprus. Päevakeskuses
töötab ka 4 kasvatajat. Iga päev käib Peeteli
Päevakeskuses ca 15-20 last. Hetkel elab turvakodus 8 last.
Siin on elanud veel teisigi lapsi, kellest osa on läinud
tagasi koju, osa mõnda teise turvakodusse (Hmelnitski
2002).
Keskuse visiooniks on eetiline, terve ja turvaline ühiskond,
kus kirikul on kindel sotsiaalne orientatsioon, visioon ja tähendus.
Kiriku ühiseks missiooniks on tänavanoorte sotsialiseerumine,
hingehoid ja jumalateenistused.
Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuse kontseptsioon aastateks
2003-2004
Peeteli Lastekodu ning tänavalaste Päevakeskus ja Turvakodu
jätkavad tööd samadel alustel
2004ndal aastal on kavandatud Lastekodu laiendamine. Tallinnas
on veel palju tänava-ja riskilapsi. Keskusel ei ole piisavalt
kohti lastele, kes nende juurest abi ja tuge otsivad. Linnavalitsus
on rõhutanud, et peeteli Lastekodu on ülerahvastatud
ning Turvakodu ei tohiks asuda keldrikorrusel. Kuid turvakodu
lapsed ei taha kirikust lahkuda. Seetõttu on otsustatud
ehitada uus lastekoduhoone 20-30 lapse jaoks. Kavas on ehitada
4-korruseline hoone. Majasse on planeeritud lisaks magamistubadele,
söögisaalile, köögile jne. puutöökoda
ja käsitööklassid, kus nii poisid kui tüdrukud
saaksid esmaseid töövilumusi omandada.
3.5. Männiku Sotsiaalse Rahabilitatsiooni
Keskus
Lastega on tööd tehtud alates 1999.aastast, partneriks
on olnud Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet. Tegutsetakse projektide
raames, tavaliselt ühe-aastased projektid. Alates 14.dets.2000.a.
ollakse partnerlusprogrammi "Riskilaps" liige (algselt
"Tänavalaste ümarlaud").
Laste arv on alati olnud piiratud kuna on ruumi puudus. Korraga
on tavaliselt 10-12 last. Praegu on projektis ette nähtud
min.15 - max 20 last. Oodatakse eelkõige neid lapsi:
· kes on kooliealised, aidatakse õppida. Kuid käib
ka päris väikeseid lapsi;
· kes huvialaringides ei käi (vanematel puudub huvi
või raha laste huviringidesse panekuks) - sisustatakse
lapse vaba aega (käelised tegevused);
· kes elavad sellistes tingimustes, et ei ole võimalik
ennast või oma riideid pesta (duðð ja pesumasin)
· kelle vanemad ei pööra tähelepanu lapse
tervisele, sageli on lapsel mõni tervisehäda (ajutine
või krooniline), mis segab lapsel kooliskäimist,
kuid perearsti poole pöördumisel ja ravimite ostmisel
on võimalik paranemine
· lapsi, kes on koolis kaaslaste poolt tõrjutud,
lapsed, kelle vanemad joovad, ei hoolitse laste eest, on sageli
teiste poolt tõrjutud ka koolis ja tihti on nad ka ise
kergesti ägestuvad, tasakaalutud
· lapsi, kes ei käi järjepidevalt koolis
Kõigi ülalloetletud probleemidega püütaksegi
tegeleda. Keskus on avatud kella 13-18ni. Oodatakse, et lapsed
ise tuleksid, harjuksid peale kooli vanemate nõusolekul
keskusesse tulema. Eesmärgiks on suhtlemine kasvatajatega
ja kaaslastega. Et nad harjuksid rääkima oma õppetööst,
koolist. Soovitakse, et nad valmistaksid ette järgmise päeva
kodused tööd. Nende tegevuste käigus selgub kui
lapsel on probleeme koolis või kodus. Lapsed harjuvad
sellega, et keegi on nende tegemistest huvitatud. Et lapsed on
enamasti Männiku piirkonnast või käivad ühes
koolis, siis räägivad nad ka kaaslaste tegemistest.
Ka sellest, kui kellelgi on koolis probleemid, millest ta ise
ei taha kõneleda.
Lapsed, kes keskuses käivad, on vanuses kuni 14. Vanemad
lapsed on juba teiste huvidega ja vajaksid teistsugust lähemist
ja toetamist.
Lapsed käivad keskuse juures enamasti seni, kuni see neile
huvi pakub. Kui on olnud vajadus laps kodust eelmaldada, siis
kuni kasuperesse või lastekodusse minekuni on ta keskuses.
See on pikk protsess ja püütakse sellel ajal lapsele
tuge pakkuda ja jälgida, et kõik laabuks lapse seisukohalt
ohutult. Kui märgatakse ohtu lapsele, siis on viidud ka
ööseks laps turvakodusse, kus siis temaga edasi tegeldakse.
Laste viibimise kohta Männikul on range statistika. Edastatakse
ülevaade igal kuul Sotsiaal- ja Tervishoiuametile. Märgitakse
üles päevade viisi laste külastused, kõik
vanemad peavad teadma, et lapsed keskust külastavad. Kui
tuleb uus laps, siis võetakse ühendust kohe ka vanematega.
Ilma vanema teadmata ei saa laps keskuses käia. Koostöö
toimub eelkõige kooliga (klassijuhataja), lastekaitsega
ja muidugi lapsevanematega või inimestega, kelle juures
laps elab. Aidatakse vanemaid (nõustamine, riideabi),
kui nad seda vajavad ja soovivad.
|