|
KODUTUS KUI SOTSIAALNE
PROBLEEM - PÕHJUSI JA SELETUSI TARTU LINNA TÄISEALISTE
KODUTUTE NÄITEL
1.3. Kodutusega kaasnevad probleemid
Erinevad uurimistulemused on tõestanud, et kodutud
ei ole ainult üks homogeenne sotsiaalne grupp. Rääkides
kodutusest, peaksime tegema samasugust vahet järgnevatel
erinevatel tasanditel, nagu rääkides sotsiaalhoolekandesüsteemi
poliitilisest arengust üldisemalt. Esiteks kõrgem
tasand, kus avaldavad mõju strukturaalsed tingimused.
Teiseks organisatsiooniline tasand, kus teostatakse sotsiaalhoolekande
poliitikat ning kolmas ehk individuaalne tasand, kus tegeletakse
vahetult konkreetsete probleemidega indiviidi tasandil. Nagu
teistegi sotsiaalsete probleemide puhul, võime me näha,
kuidas need tasandid mõjutavad kodutuse genereerimist
või lahendamist.
Kirjanduse põhjal võib välja tuua mitmeid
probleeme. Laiemalt võib need jagada kaheks:
- füüsilise ja vaimse tervisega seotud probleemid;
- sotsiaalsest käitumisest tingitud probleemid.
Käesolevas töös pole kindlasti esindatud kõik
probleemid, mis seonduvad kodutute isikutega, vaid enamlevinumad
neist.
1.3.1. Füüsilise ja
vaimse tervisega seonduvad probleemid
(1) Füüsiline tervis. Vanemaealiste
kodutute hulgas (eriti need, kes ööbivad tänavatel)
on füüsilise tervise häired üheks üldisemaks
probleemiks. Probleem võimendub ea, ravimatuse ning elustiili
tõttu. Enamlevinumad tervisehäired on Inglismaal
tehtud uuringute kohaselt järgmised: hingamisteede haigused,
maohaavandid ja gastriit, vereringehäiretest tingitud tursed
ja haavandid jalgadel (põhjuseks pidev kõndimine
ja seismine), täid ja kärnad, vastuvõtlikkus
infektsioonidele, nt tuberkuloosile, maksa- ja neerukahjustused,
aneemia, vähk, HIV-nakkus, külmumised ja sellest tingitud
kahjustused talveperioodil, kõrge suremusnäitaja
(St Mungo's Homelessness Agency, 2002).
1990-ndate alguses oli Inglismaal tuberkuloosi nakatunute arv
eriti kõrge just tänaval või varjupaikades
elavate kesk- ja vanemaealiste meessoost kodutute hulgas. Inglismaal
St Mungo varjupaiga elanikest üle 55%-il esines füüsilise
tervise probleeme. 3/5 neist ei olnud viimase viie aasta jooksul
mingit meditsiinilist abi saanud. Üks osa kodututest on
depressiivsed ning madala enesehinnangu tõttu on neil
hirm arstide ees. Teine osa aga ei tunneta oma haiguse tõsidust
ning hoiavad seetõttu abist eemale (St Mungo's Homelessness
Agency, 2002).
Üheks terviseprobleemiks, mis võib ohustada kogu
elanikkonda, on peale tuberkuloosi HIV-nakkus. USA-s läbi
viidud uurimused on näidanud, et 69% täiskasvanud kodututest
esineb riskifaktor nakatuda HIV-sse kuna:
- seksitakse ilma kaitsevahenditeta paljude partneritega;
- narkootilisi aineid tarbitakse süstimise teel;
- seksitakse partneriga, kes on süstinud narkootikume;
- seksitakse ilma kaitsevahenditeta raha saamise eesmärgil
(UCSF, 2002).
Kuigi on raske otseselt tõestada, et halb füüsiline
tervis on põhjustatud halbadest elamistingimustest, esinevad
need kaks nähtust sageli koos, olles mõlemad vaesuse
sekundaarsed efektid (Kährik, A., 2002). Kodutuks jäänud
isikute füüsilise tervisega seonduvad probleemid on
väga erinevad ning kindlasti vajavad suuremat tähelepanu
kui seni on osutatud.
(2)Psüühikahäired. Psüühilised
probleemid on enam levinud vanemaealiste (üle 40-nda eluaasta)
kodutute hulgas. Need võivad alata depressioonist ning
ulatuda psühhooside ja dementsuseni. Kui Inglismaal ja USA-s
läbiviidud uuringute andmetel esineb umbes 40-68%-il kodututel
meestel depressiooni, siis ligikaudu sama arv naisi kannatab
sel ajal psühhootiliste sümptomite või mälukaotuse
all. Vähem kui 1/10 uuringualustest oli siiski saanud vastavaid
ravimeid. Vaimsed haigused moonutavad paljude kodutute reaalsustaju,
mis halvendab nende võimet otsida ja aktsepteerida erinevaid
abistavaid teenuseid, kuid samas aitab välja kannatada kestvat
kodutust (St Mungo's Homelessness Agency, 2002).
Väidetakse, et psüühikahäireid esineb rohkem
kodutute naiste hulgas võrreldes meestega ning see protsent
kasvab vanusega. Kui näiteks 20 - 29-aastastest meestest
esineb psüühikahäireid 14%-il, naistest 16%-il,
siis üle 60-aastastest vastavalt 20% ja 76%. Psüühikahäirega
vanemaealisi kodutuid naisi peetakse grupiks, kes on kõige
enesessetõmbunum, kahtlustavam, vaenulikum ja tõrjuvam
abi suhtes.
Depressioon ja demoralisatsioon. Kodutusega
kaasnevad moraalne laostumine, depressioon, enesehinnangu langus,
lootusetuse tunne ja meeleheide. Belcher'i ja DiBlasio (1990;
viide St Mungo's Homeless Agency, 2002) uurimustulemuste andmetel,
on pooled kuni ¼ kodututest depressiivsed ja demoraliseerunud.
Chigaos Rossi (1986; viide St Mungo's Homeless Agency, 2002)
poolt läbiviidud uurimus näitas, et kõrgeim
depressiivsuse aste on kodututel, kelle vanus on alla 25 ja üle
45 eluaasta. Inglismaal, Lancefield Street'i keskuses läbiviidud
uuringu tulemused näitasid, et 70-nest vastuvõtul
küsitletud isikust 3/5 tundis enamuse ajast või vahetevahel
ennast depressiivsena. 27 küsitletut tajus oma tulevikku
lootusetuna ning lootsid surra hiljemalt kuue kuu jooksul. 1/5
New York City tänavatel elavatest kodututest meestest tundis
ennast depressiivsena ning peaaegu 1/3 avaldas soovi surra (St
Mungo's Homeless Agency, 2002).
1.3.2. Sotsiaalsest käitumisest
tingitud probleemid
(1) Sotsiaalne isolatsioon. Paljud kodutud inimesed
on sotsiaalselt isoleeritud. Enamus neist on võõrdunud
sugulastest ning neil puuduvad kindlad sõbrad. Mõnedel
neist ulatuvad kontaktid perekonnaga kaugesse minevikku ning
nad ei ole teadlikud, kas nende lähedased on elus või
mitte. Four-City (St Mungo's Homelessness Agency, 2002) uuringus
osalenud neli kodutut meest väitsid, et peale abikaasa surma
ei ole nad enam oma täisealiste lastega suhelnud, kuna ei
soovi, et lapsed saaksid teada nende praegusest olukorrast, sest
nad ei taha olla neile koormaks. Mõned mehed on peale
lahutust teadlikult katkestanud suhted oma endiste abikaasadega,
kuna tundsid viha ja hüljatust nende suhtes. Paljud, kes
elavad tänavatel, magavad peidetud ja eraldatud paikades
(kuurid, telefonikabiinid, vanad autod, keldrid, metsad, pargid
jne). Nende olukord tuleb ilmsiks alles siis, kui tänavatöötajad
neid spetsiaalselt otsivad. Paljud kodutud on sotsiaaltöötajate
esimese lähenemiskatse ajal kahtlustavad, vaenulikud ning
keelduvad vestlusest. Eriti kalduvad olema umbusklikud, võõristavad
ja üksikud vanemaealised kodutud naised.
(2) Ebakindlus ja lühiajaline varjupaikades peatumine.
Ühe osa kodututest moodustavad need, kes on rahutud ning
ei ole võimelised kaua ühes kohas viibima. Nad vahetavad
tihti varjupaiku ning võivad varjupaigas ööbimise
asemel sageli valida ööbimiskohaks hoopis tänava.
Sellisele käitumisele on leitud ka põhjusi (St Mungo's
Homelessness Agency, 2002). Ühe sellise grupi moodustavad
need, kes varem on oma töö iseloomu tõttu pidanud
sageli ringi reisima või olnud pikemat aega kodutud. Nemad
on sellise käitumisega harjunud ning selle omaks võtnud.
Teise gruppi kuuluvad need, kelle mobiilsust põhjustab
depressioon ning soov põgeneda ebameeldivate olukordade
eest. Sageli on need isikud, kelle kodust lahkumise põhjuseks
on abielulahutus või lesestumine.
(3) Tõrjuv hoiak teenuste kasutamise suhtes.
Mõnedel kodututel puudub üldse või
on olnud vähesed kontaktid vastavaid teenuseid pakkuvate
asutustega. Nad ei pretendeeri õigusele kasutada sotsiaalhoolekande
teenuseid, vaid elatavad end prügikastidest leitud äravisatud
toidust. Four-City uurimustulemuste andmetel (St Mungo's Homelessness
Agency, 2002) kasutavad kodutud naised meestest tunduvalt vähem
teenuseid. Teenuseid mittekasutavaid mehi arvati olevat 31%,
naisi 64%.
Teenuse mittekasutamise põhjuseid on mitmeid. Four-City
uurimuses on toodud välja järgmisi põhjuseid:
- ei olda teadlik teenust pakkuva asutuse asukohast ning ei
osata väärtustada saadavat abi;
- paranoilisus, eksiarvamuste omamine teenuste pakkujate suhtes;
- soovimatus jagada ühist ruumi ööbimisel varjupaikades;
- kartus vägivalla ees varjupaikades, eriti vanemaealistel
nooremate isikute suhtes;
- mõnede naiste soovimatus kasutada varjupaigateenust
nendes ööbimiskohtades, kus domineerivad meessoost
kliendid.
Sarnaseid tulemusi on leitud ka USA-s Cohen'i & Sokolovsky
(1989; viide St Mungo's Homelessness Agency, 2002) poolt läbiviidud
uurimustes.
(4) Sõltuvusainete tarbimine. Levinud on üldine
uskumus, et kodutud on 'kõvad joodikud', sest parkides
ja muudes avalikes kohtades võib sageli näha erinevaid
alkoholitarbivaid inimgruppe. Kuid see ei ole peamine ega üldine
kodutute probleem. Erinevad uuringud näitavad, et umbes
42% - 62% meestest ja 12% - 17% naistest võib kirjeldada
kui alkoholi liigtarbijaid, kuna nad kasutavad alkoholi enamikel
päevadel või 2 - 3 päeval nädalas (vastavalt
materiaalsetele võimalusetele). Vähesed on alkoholi
liigtarbijad olnud kauem kui 25 aastat. Narkootiliste ainete
tarbijaid on näiteks USA kodutute hulgas 40% meestest ning
ligikaudu 23% naistest (UCSF, 2002).
Alkoholi liigtarbimine vähendab sotsiaalset toimetulekut,
suurendab enese hooletusse jätmist, tekivad puudujäägid
toitumises ning mitmed füüsilised tervisehädad
(nt maksatsirroos, neuroloogilised haigused). Just tervisehädad
on varajase suremuse üks faktoritest. Narkootiliste ainete
tarbimine suurendab HIV-nakkuse levikut. Johnson ja Cnaan (1995)
väidavad, et alkoholism ja narkomaania võivad olla
nii kodutuse põhjuseks kui ka tagajärjeks. Ühelt
poolt võib kodu kaotanud inimene hakata alkoholi tarbima
oma probleemide unustamiseks, teisalt aga võib selleni
viia ka liitumine teiste kodutute gruppidega ning seal käibivate
tavade ülevõtmisega (sh ka alkoholi tarbimine).
(5) Kalduvus kuritegevusele. Meeleheide võib
viia kuriteoni, kuid erinevad uuringud näitavad, et enamus
kodututest ei tee seda. Sagedamini satuvad nad ise kuriteoohvriteks.
Viimaseid andmeid on raskem registreerida, kuna kodutud sageli
ei esita avaldust politseile. USA-s läbiviidud uurimused
näitavad, et 91% kodututest naistest on pidanud kannatama
füüsilist vägivalda ning 56% naistest on üle
elanud vägistamise (UCSF, 2002). Inglismaal läbiviidud
uurimused näitavad, et 10%-il registreeritud seaduserikkujatest
puudub kindel elukoht. Bostoni sotsiaalteenuseid saavatest kodututest
49%-il oli vähemalt üks registreeritud kuritegu, 32%
oli viibinud kinnipidamisasutuses. Kodutusega seostatakse Inglismaa
uurimistulemuste põhjal järgmisi kriminaalseid tegevusi:
- kallaletungimised teistele kodututele;
- murdvargused, eriti kirikutesse;
- avalikus kohas alkoholi ja narkootikumide tarvitamine;
- sissemurdmised, vargused mootorsõidukitest;
- poe- ja tänavavargused;
- ehitistesse ilma loata elamaasumine (Cambridge Police Department,
2003).
Preventiivseks tööks kuritegevuse vähendamiseks
soovitavad paljud autorid teenuste pakkumise suurendamist (eriti
tegevust päevasel ajal).
Eelpooltoodut kokku võttes võib öelda, et
kodutute probleemid võivad olla küll väga erinevad,
kuid nad on omavahel tihedalt seotud. Psühholoogilised probleemid
on peamised ja üldised kõigile peavarjuta inimestele.
Moraalne laostumine ja lootusetuse tunne põhjustab sageli
alkoholi liigtarbimist, mis omakorda võib viia kliinilise
depressioonini ning vaimse ja füüsilise haigestumiseni.
Täheldatud on erinevusi ka meeste ja naiste käitumuslikes
joontes. Peaaegu enamusel kodututel naistel on täheldatud
vaimse tervise probleeme, kuid samas alkoholi liigtarvitajaid
on nende hulgas vähem meestega võrreldes.
1.4. Kodutuks jäänud
isikute vajadused
Iga ühiskond saab olla nii hästi toimiv kui hästi
tulevad oma igapäevaeluga toime tema liikmed, st kui hästi
on rahuldatud kõigi ühiskonnaliikmete vajadused.
Vajadus omakorda on keeruline mõiste. Ühelt poolt
kasutatakse vajaduse mõistet sageli millegi tähistamiseks,
mis on meie sees ja sunnib meid mingit eesmärki saavutama.
Vajaduse keerukus on põhjustanud erinevate autorite eri
käsitlusviise. Maslow (1970; viide Allardt, 1976) järgi
esineb mitmesuguseid vajadusi, ühed neist on olulisemad
kui teised. Eksisteerib indiviidi vajaduste püramiid, milles
kõrgemaid vajadusi ei ole võimalik enne rahuldada,
kui olulisema tasandi vajadused on täidetud.
Allard käsitleb heaolu kahe dimensiooni - elamisstandardi
ja elukvaliteedi kaudu. Allardi käsitluses elamisstandard
koosneb kõigist sellest, mida me omame - see on sissetulek,
eluase, töö, haridus ja tervis. Indiviidi elukvaliteet
sõltub aga sotsiaalsetest suhetest - pereliikmetega, sõpradega,
naabritega ning eneserealiseerimisest, milleks on ühiskondlik
staatus, poliitilised ressursid ja huvitavad vaba-aja tegevused.
See heaolu kontseptsioon on viimistletud Maslow käsitlus,
milles heaolu ei ole omamise, sotsiaalsete suhete ja eneserealiseerimise
produkt vaid pigem vajaduste jaotus vastavalt vajaduse rahuldamise
loomusele (Allardt, 1976).
Põhilised sotsiaalsed vajadused, nagu vajadus tunnustuse,
staatuse ja eneseteostuse järele, on kodututel täiesti
rahuldamata jäänud. Ware ja Goodin (1993; viide Johnson
& Cnaan, 1995) väidavad, et inimeste vajadused erinevad
nende tahtmistest. Inimene võib vajada midagi sellist,
mida ta ei taha (näiteks toit anorektikule) ja tahta seda,
mida ta ei vaja (hulk luksusautosid miljonärile). Erinevalt
tahtmistest, ei ole vajadused üldjuhul subjektiivsed. Teatud
olukordades oskab inimene ise kõige paremini oma vajadusi
hinnata. Mõnikord oskavad aga teised paremini otsustada,
milliseid ressursse konkreetsel hetkel vaja võib minna.
1.4.1. Vajaduste liigitamine
Kodutud on eriti puudustkannatav sotsiaalne grupp. Harvad
ei ole aga juhud, kui nendeni ei jõua abi, mida nad reaalselt
vajaksid. Selleks, et abistamisprotsess oleks võimalikult
efektiivne, on tarvis teada abisaajate vajadusi. Johnson (1990;
viide Johnson & Cnaan, 1995) on arvamusel, et kodutute vajadused
sotsiaalteenuste järele on üksteisele lisanduvad. Johnson
määratleb vajadused kolme erinevasse gruppi.
(1) Baasilised vajadused:
- peavari, toit, pesemisvõimalus, riided, voodipesu;
- personaalne koht, kuhu on võimalik isikule määratud
teateid saata (kirjad jmt);
- juurdepääs ühiskondlikele teenustele;
- transpordi kasutamise võimalus.
(2) Stabiliseerivad vajadused:
- juurdepääs riiklike toetuste ja abirahade saamiseks;
- muu materiaalse abi ning erinevate professionaalsete teenuste
- meditsiinilise, psühhiaatrilise, juriidilise, põetus-
ja hooldusteenuse ning hambaravi kasutamise võimalus.
(3) Muutustele orienteeritud vajadused:
- nõustamine;
- juhtumitöö;
- praktiliste elamisoskuste õpetamine;
- haridus-, eluaseme- ja tööturualased koolitused.
Kodutute vajadusi saab eristada ka selle järgi, millises
situatsioonis nad parajasti viibivad. USA-s Baltimori linnas
läbiviidud uuringutulemuste järgi jaotatakse need kaheks:
- majutatud kodutud;
- majutamata kodutud (Baltimore City Services, 2002).
Majutatud kodutute vajadused olid peamiselt seotud
eluasemeteenustega (üüri subsideerimine, ühiskorterite
programmid, toetatud grupikodud, sotsiaalkorterid), kuid oluliseks
peeti ka tööturukoolitust, sobiva töö leidmist
ning isegi põhihariduse omandamist.
Majutamata kodutute hulka kuuluvad enamasti nii psüühikahäiretega
inimesed, kellel on kartus varjupaiga teenuste kasutamise ees
kui ka aktiivsed narkootiliste ainete tarbijad. Enamusel neist
puuduvad lähedased ning nad on võõrdunud teiste
abil toimetulemisest. See grupp inimesi vajab eriti erinevate
erialaspetsialistide abi ja toetust. Psüühikahäiretega
inimesed vajavad spetsiaalselt neile kohaldatud toetatud eluasemeteenust.
Alkoholi- ja narkosõltlaste jaoks on vajalik laiaulatuslik
toetav teenusevõrk, erinevate rehabilitatsiooniprogrammidega.
Ouellette (2002) väidab oma uurimistöös, et kodutuse
põhjuste mitmekesistumise tõttu viimase viieteistkümne
aasta jooksul on muutunud keerukamaks ja mitmekesisemaks ka kodutute
vajadused. Üheks muutuseks on toodud psüühikahäiretega
(eriti skisofreenia ja psühhotism) isikute osakaalu suurenemine.
Kodutute esmased vajadused tunduvad olevat väga lihtsad.
Kirjanduse põhjal saab välja tuua erinevaid vajadusi.
Käesolevas töös on vajadused esitatud eelpoolmainitud
Johnson'i (1990) liigitusgruppide põhjal.
1.4.2. Baasilised vajadused
(1) Eluase. Eluasemega seonduvaid vajadusi võib
laiemalt kaheks jagada. Esimene sisaldab endas eluaseme- ja sotsiaalpoliitikaga
seonduvat külge - st vajadust odavama, sh ka erinevate toetussüsteemide
ja kvaliteetsema eluaseme järele. Teine vajadus on seotud
sotsiaalsete toimetulekuoskuste õpetamisega neile, kes
on leidnud püsiva eluaseme, kuid on pikka aega olnud sotsiaalselt
tõrjutu staatuses.
Eluaseme omamine on kõigile elementaarne eluliselt tähtis
tarve, mille kvaliteet ja kättesaadavus moodustab suure
osa inimese heaolust. Eluasemest ja kohalikest teenustest tulenev
ruum ja rahu annavad silmnähtavalt suure osa inimese isiklikust
elukvaliteedist. Kahjuks ei ole enamikes üleminekuriikides
eluase veel sotsiaalpoliitika prioriteediks (Eatwell, 2000).
Kodutuse probleem näib olevat tsirkulaarne. Üheltpoolt
on kodututute kõige suuremaks vajaduseks püsiva eluaseme
leidmine, teiselt poolt põhjustab kõige enam kodutust
just ligipääsu puudumine eluasemele. Johnson ja Cnaan
(1995) väidavad, et tegelikult on püsiva eluaseme kui
esmase vajaduse leidmine kodututele jäetud hooletusse. Seda
tõendab ka sellealaste uurimistööde vähene
arv (nii Inglismaal kui USA-s). Inglismaal peetakse oluliseks
valitsuste eluasemepoliitika kujundamist suunas, mis seaks prioriteediks
odavate riiklike elamispindade ehitamise.
Kesk- ja Ida-Euroopa riikides tuleneb terav dilemma uue eluasemepoliitikaga
kohanemise perioodist, kui eluaseme eest peab maksma selle tegelikku
hinda: kas arendada välja eluasemetoetuste süsteem
(tee, mille on valinud enamik) ja seeläbi tõsta vaeste
kaudset maksukoormust ning tugevdada "vaesuse lõksu"
toimimist või jagada efektiivsed toetused laiali suurtele
gruppidele olukorras, kus fiskaalsed piirangud on niigi väga
suured. Eluase kui investeering ei ole optimaalseks teeks riigile
Lääne-Euroopaga sarnaseks saada. See võib suunata
säästusid ja teisi finantse, mis suurendaksid majanduskasvu,
kui neid kasutada teistes sektorites ja mida saaks mõne
aasta pärast eluasemeks paremini kasutada. Selline edasi
lükatud eluasemerahulduse saamine on iseloomustanud paljusid
arengu kiirendusi üle kogu maailma (nt Jaapani ja Rootsi
pealesõjajärgsed kogemused) (Eatwell jt, 2000).
Enamikes Lääne-Euroopa riikides on avaliku võimu
vahelesegamine eluasemeturul üldlevinud. Ilma selleta ei
suudaks umbes veerand kuni kolmandik elanikkonnast maksta nende
poolt asustatud eluasemete turuväärtusest. Leibkonnad
kulutavad tavaliselt eluasemele 20-25% oma sissetulekutest (Eatwell
jt, 2000). Lääne uuringud toovad välja seose kehvade
eluasemete ja kuritegevuse ning kehvade eluasemete ja tööpuuduse
vahel. Viimased on aga ühed paljudest kodutuse geneesi teguritest.
(2) Toit ja riided. Toit on ilmselt kodututele
kõige tähtsam vajadus. Eriti oluliseks peetakse tervislikku
toitu, kuna paljude krooniliste haiguste põdemine, meditsiinabi
vähene kättesaadavus ning alkoholi ja narkootiliste
ainete tarbimine vähendavad organismi vastupanuvõimet
ning sellega suureneb risk nakatuda salmonelloosi, hepatiiti
ja teistesse toksikoosidesse. Näiteks USA-s ja Inglismaal
on loodud nn 'toidu- ja riideabipangad', kuhu on elanikel võimalik
vastavaid rahalisi sihtannetusi teha. Teine võimalus on
toidu- ja riideabi kodanikel ise abivajajateni viia (nt varjupaikadesse)
(Seattle & King County, 2002). Kirjanduse põhjal võib
öelda, et otseseid materiaalseid toetusi kodututele ettenähtud
ei ole. Toetused on enamasti seotud siiski eluasemekuludega.
1.4.3. Stabiliseerivad vajadused
(1) Meditsiiniline abi. Johnson ja Cnaan (1995)
väidavad, et varjupaikade vähesuse tõttu on
sunnitud kodutud viibima sageli tänaval pideva külma
käes. Sellest tingituna on kodutute kõige sagedasemateks
tervisehäireteks pneumoonia (kopsupõletik) ning jalgadesse
kogunenud vedelik, mis põhjustab põletikku. Tänavaelu
toob esile ning teravdab varasemaid vähemolulisemaid haigusi,
muutes nende edaspidise ravimise raskeks ning komplitseerituks.
Varjupaiga kasutajad on pigem rohkem huvitatud majutuse-, töö-
ja sissetulekualase olukorra parandamisest kui oma tervise eest
hoolitsemisest ning ravist.
Samas on viimasel aastakümnel näiteks USA-s leitud,
et tuberkuloosihaiged vajavad kiiret majutust, toitu ning garanteeritud
juurdepääsu meditsiinilisele hooldusele, sest nakkuse
levik ähvardab tervet elanikkonda. Samaväärset
tähelepanu pühendatakse ka HIV-haigete toetuseks ning
selle haiguse preventsiooniks (UCSF, 2002).
(2) Sotsiaalsed oskused ja võimed. Sobilike
elamispindade olemasolu peetakse kodutute üheks suuremaks
vajaduseks, mis peegeldab inimlikku soovi elada iseseisvat elu,
kuid paraku üsna sageli ei võimalda seda sotsiaalsete
oskuste ja võimete puudumine. Sotsiaalhoolekande programmide
põhieesmärgiks on aidata täisealised kodutud
tagasi iseseisvasse ellu ning suunata nad püsiva eluasemeteenuse
kasutamisele. Eluasemeteenuseid rakendatakse mitmete avalike
toetus- ja laenuprogrammide kaudu (NYCDHS, 2002). Kirjanduse
põhjal enam levinuimaks eluasemeteenusteks kodutuile on
:
- vältimatu või ajutise abi korral ettenähtud
turvakodud ja varjupaigad;
- üleminekumajutus - mõeldud neile, kes vajavad
rohkem tähelepanu ja toetust (nt pikemaajalised kodutud);
- püsiv toetatud eluase - peamiselt mõeldud
vanuritele ja puudega isikutele; mõnedel juhtudel ka alkoholi-
ja narkosõltlastele;
- püsiv iseseisev eluase (Baltimore City Services,
2002).
(3) Teenuste kättesaadavus. Oluline on
teada, et ühiskonnas eksisteerivad sotsiaalselt tõrjutud
grupid on väheteadlikud oma seaduslikest õigustest.
Kodutud on enamasti kõige viimasemad isikud selles nimekirjas,
kes mõistavad riigipoolse toetuse täielikku ulatust
ning on sageli tõrjuvad abi otsimise suhtes kohalikelt
võimudelt. Arvatakse, et kohalikku võimu tajuvad
või seostavad kodutud kui midagi karistusetaolist. Centrepoint
Soho uurimused on näidanud, et 90% inimesi ei ole kontakteerunud
kohalike võimudega ajast, mil nad on jäänud
kodutuks (Dallos & McLaughlin, 1993). Seetõttu peetakse
väga oluliseks kodututele mõeldud vajaliku informatsiooni
edastamise ja nõustamisteenuste olemasolu. Iirimaal arvatakse,
et igal kodutuksjäänud isikul peaks olema võimalus
saada vastuseid järgmistele küsimustele:
- kuhu ma saan tänaseks ööks öömajale
jääda;
- kust on mul võimalus saada sotsiaalabi;
- kuidas on mul võimalus saada pikaajalist majutust;
- mida ma saan teha päevasel ajal (Merchants Quay Ireland,
2003).
1.4.4. Muutustele orienteeritud vajadused
(1) Probleemi teadvustamine. Kesk- ja Ida- Euroopa
riikides enne üleminekuperioodi kodutute probleemi ametlikult
ei tunnistatud. Ilmalikud ja kiriklikud kodutute toetuse institutsioonid
suleti (nõukogude Liidus 1920-ndatel ja Ida-Euroopas 1950-ndatel).
Isegi täna ei tunnista paljud selle regiooni riigid ametlikult
kodutute probleemi olemasolu (Eatwell, J. jt, 2000). Kui probleemi
ei teadvustata, siis ei ole võimalik ka reaalselt olemasolevate
kodutute vajadusi lahendada. Paljudes arenenud riikides antakse
välja spetsiaalseid kodututele mõeldud ajalehti ning
neil on võimalus kasutada interneti teenust, kus on olemas
kodutute koduleheküljed, mis sisaldavad vastavat informatsiooni
ka abisaamise suhtes.
(2)Toimetulekuabi. Kasvatuslikud ja õpetuslikud
vajadused võivad olla väga laiaulatuslikud ning erinevad,
sõltudes konkreetsete abivajavate isikute tüübist.
Selleks võib olla näiteks vanemaealiste päevahoid
või varajased sekkumisprogrammid lastele. Samuti hõlmab
see lihtsamaid treeningprogramme igapäevaeluga paremaks
toimetulekuks (nt kodumajandusõpetus emadele, rahaliste
vahenditega ümberkäimine, kuidas olla hea lapsevanem
jne) kui ka komplekssemaid õpetusi kutseahariduse omandamiseks
ning tööturul konkureerimiseks. Kõigi nende
eelpoolmainitud oskuste õpetamine ja omandamine on tihedalt
seotud vajadusega püsiva elukoha järgi.
Paljud pikaajalised kodutud ei ole kunagi omanud isiklikku elamispinda.
Iseseisva elu kogemused ulatuvad minevikku ning seetõttu
on puudus oskustest üksi elades toime tulla. Barker (1990;
viide Johnson & Cnaan, 1995) kirjeldab kahekuulist osalusvaatlusel
põhinenud uurimust. Uurimistulemused näitasid, et
enamus kodutuid omas väheseid sotsiaalseid ja suhtlemisoskusi
ning raskusi tekitas eneseväljendamine. Üldise karakteristikuna
toodi välja isoleerituse ja mittekuuluvuse tunne.
(3) Üleminek iseseisvale elule - vajadus toetusprojektide
järele. Paljud Austraalias, USA-s ja Inglismaal
läbiviidavad pikaajalistele kodututele mõeldud projektid
hõlmavad kompleksseid teenustesüsteeme, mille eesmärgiks
on kodutuid taas integreerida ühiskonda. Need sisaldavad
drop-in ja päevakeskuse teenuseid, ajutist majutusvõimalust
koos rehabiliteerimisprogrammidega, erinevaid toetatud elamise
teenuseid. Väga levinud on tänavatöö, leidmaks
kontakte sotsiaalselt isoleeritud klientidega (St Mungo's Homelessness
Agency, 2002). Peamisteks toetusprojektide rakendajateks on valitsusvälised
organisatsioonid koostöös kohalike omavalitsustega.
Üks tüüpiline näide USA-s ja Inglismaal
toimuvast pikaajalisest rehabilitatsiooniprotsessist (NYCDHS,
2002). Sotsiaalse toimetulematuse tõttu peetakse vajalikuks
pikaajalisi kodutuid rehabiliteerida etapiviisiliselt. Esmalt
püütakse tänavatöötajate kaasabil leida
peale nn 'nähtavate' kodutute ka 'nähtamatuid'.
Mõnekuulise intensiivse töö käigus julgustavad
ja veenavad sotsiaaltöötajad kodutuid külastama
drop-in keskusi ning varjupaiku. Drop-in keskused
pakuvad nn 'poolel teel' olevat majutust. Nad on ettenähtud
nendele inimestele, kes ei ole leidnud alalist peavarju kodututele
mõeldud varjupaigas. Pakutavateks teenusteks on tavaliselt
soe eine, nõustamine, pesemisvõimalus, pesumajateenus,
riideabi, meditsiiniline abi, puhkeruum, töönõustamine,
muud sotsiaalsed teenused. Drop-in keskused on avatud
24 tundi ööpäevas. Lõpuks leitakse, et
varjupaigast lahkunuile on vajalik osutuda üleminekuteenuseid,
et hiljem suunduda püsivale eluasemele.
(3) Sotsiaalse võrgustiku tähtsus. Võrgustik
on raamistik, mis ümbritseb kedagi, ning võrgustikus
olemine eeldab mingisuguseid suhteid ja kommunikatsiooni. Sotsiaalvõrgustik
moodustub inimest argielus ümbritsevatest sotsiaalsetest
suhetest, mis on vajalikud inimese eksisteerimisel ühiskonnas
(Korp, 2003). Sotsiaalvõrgustiku mõistet hakkas
esimesena kasutama Simmel (1908; viide Korp, 2003), analüüsides
inimestevahelisi suhteid.
Rossi (1993; viide Swärd, 1999) teooria kohaselt mõjutab
kodutuks olemise aja kestvust märkimisväärselt
see, kas kodutuks jäänu omab kontakte oma perekonna
või isikutega, kellel on ressursse tema abistamiseks.
Need, kes omasid häid kontakte, suutsid kiiremini pääseda
kodutu staatusest. Kellel sotsiaalsed sidemed puudusid, oli tunduvalt
raskem uuesti eluase leida ning hoiduda kodutusse kaevumisest.
Swärd (1999) väidab, et sotsiaalse võrgustiku
omamine on primaarse tähtsusega neile, kes on alles hiljuti
kodutuks jäänud. Olenemata sotsiaalsete sidemete olemasolust,
siiski kõigi hädasolijaini abi ei jõua. Ühed
abivajajad tunnevad suurt piinlikkust ja häbi oma olukorra
ees ning seetõttu loobuvad abipalumisest perekonnaliikmete
või tuttavate käest. Teised on tulnud perekonnast,
kus materiaalsete ressursside vähesuse tõttu pole
võimalik abi osutada.
Kokkuvõtvalt võib märkida, et sotsiaalne võrgustik
omab mõju kodutuse kestvusele ning see omakorda kinnitab
väidet, et ajutise ja kestva kodutuse põhjused pole
mitte ainult strukturaalsed.
1.5. Kodutute õiguslik kaitse
Seda, mida kindlat elamispinda omavad inimesed teevad tavaliselt
oma kodus (magavad, istuvad, riietuvad, söövad või
lihtsalt niisama aega veedavad), on kodutud sunnitud tänaval
tegema. Paljudes maades peetakse seda kriminaalseks tegevuseks.
Sageli võimendab seda vaatenurka ka meedia, nimetades
kodutuid kurjategijateks või 'potentsiaalseteks'
kurjategijateks (NCH, 2002).
Oluline on, et kodutute vajadused oleksid seadustega kaitstud.
Sellele aspektile on tähelepanu hakatud pöörama
alles viimastel aastakümnetel. Inglismaal 1997. aastal vastu
võetud ning hiljem täiendatud kodutuks jäänud
isikutele mõeldud õigusakt paneb kohustuse kohalikele
võimudele omada ülevaadet kõikidest kodutuks
jäänud isikute vajadustest ning välja töötada
laiaulatuslik strateegia nende vajaduste lahendamiseks hiljemalt
12 kuu jooksul. Vastavalt seadusele peavad need ülevaated
ja strateegiad sisaldama:
- plaane kodutuse preventsiooniks;
- toetavat poliitikat neile, kes on olnud juba kodutud, et anda
kindlustunnet mitte uuesti kogeda läbielatut;
- kindlustunne, et elamispinna omamine on võimalik kõigile
kes on või võivad jääda kodutuks;
- nõuet mitme ametkonna või asutuse võrgustikutööks,
sisaldades seadusega ettenähtud sotsiaal- ja meditsiiniteenuseid
(Holmes, 2001).
Kodutute isikute seaduslikule kaitsele tähelepanu pööramine
on väga oluline, sest see annab inimesele, kes on jäänud
või on ohustatud jääma ilma peavarjuta enam
kindlustunnet.
1.6. Probleemi püstitus
Ülemineku algusest on kodutus tekkinud uue ja tähtsa
sotsiaalse probleemina ka Eestis. Kuigi kodutus oli olemas ka
vana režiimi ajal, ei olnud see väga nähtav. Politsei
ajas taga ja pani vangi inimesed, kellel kindlat elukohta ei
olnud (tihti töötud alkohoolikud, ringirändavad
juhutöölised või endised vangid). See oli keelav-karistav
lähenemine kodutusele kui nähtusele. Nõukogude
Liit praktiseeris eriti karmi karistuspoliitikat 'siseriiklike
passireeglite vastu eksijate' ja nn 'pikaajalise parasiitliku
eluviisiharrastajate' suhtes ning 'süstemaatilise hulkurluse
ja kerjamise ees' (Eatwell jt, 2000). Üheks põhjuseks
on siin sotsialistliku reziimi suhteliselt primitivistlik paremuse
demonstreerimine kapitalistliku reziimi ees võimalikult
paljude sotsiaalsete probleemide eitamise kaudu.
Enne üleminekuperioodi kodutute probleemi ametlikult ei
tunnistatud. Nõukogude Liidu loomise algusaastatel suleti
kõik ilmalikud ja kiriklikud kodutute toetuse institutsioonid
(Eatwell jt, 2000). Kui näiteks Lääne-Euroopas
on kodanikeühiskonna institutsioonide (kirik, kool, perekond
ja kultuurilised institutsioonid) toetus valitsevale kultuurile
olnud järjepidev, siis Eesti puhul seda väita ei saa.
Eesti ühiskond on viimastel aastatel olnud suunatud pidevale
kiirele arengule. Muutuste ajal on raske tagada sotsiaalset õiglust
(Ginter, 1998). Mitmed ühiskonnagrupid ja isikutüübid
ei suuda sellise tempoga kaasas käia ja jäävad
tõrjutuks. Toimub ühiskonna sotsiaalne diferentseerimine.
Eestis on kodutus oaliselt eluaseme- ja tööturul toimunud
muudatuste vili ja veel üldisemalt sotsiaalse integratsiooni
laialdase nõrgenemise tulemus. Need muudatused on viinud
eriti negatiivse tulemuseni inimeste puhul, kes on juba äärmiselt
tõrjutud näiteks perekondlikel põhjustel,
alkoholi või narkootikumide tarvitamise tulemusena või
vangimaja minevikuga (Eatwell, 2000). Nende muudatuset hulgas
on:
- eluasemete kõrge hind suhtes sissetulekutega (see probleem
on eriti kõrge lahutatud meeste puhul, kes ei suuda endale
peale perekonna purunemist võimaldada uue elukoha üürimist);
- eluaseme kaotus omandipettuse tulemusena;
- üüri mittemaksmise tõttu järjest kasvav
väljatõstetute arv;
- endiste vangide, kes olid nii kodu kaotanud või seda
mitte kunagi omanud, töö-ja eluasemevõimaluste
järsk vähenemine (Eatewell, 2000).
Kodutute arv Eestis ei ole täpselt teada. 2000. Aastal toimunud
rahva ja eluruumide loenduse andmetel tuuakse kodutute arvuks
vaid 369 isikut. Kuigi küsitluses kasutatud põhimõtted
ja definitsioonid olid koodkõlas EUROSTAT'iga, pole rahavloendusel
saadud kodutute arv siiski usaldusväärne (Kõre,
2003).
Teatud hinnangu annavad varjupaigas ja hoolekandeasutustes viibinute
arv. Aastal 2000 oli varjupaikades ja rehabilitatsioonikeskustes
kokku 3622 inimest ning hoolekandeasutustes viibis 1999. aasta
lõpus 5609 täiskasvanut ning 1693 last ja noorukit
(Saava jt, 2002). 1998. aastal Narva linna kodutute olukorra
uurimuse tulemused näitasid aga, et ainuüksi Narvas
moodustavad abivajajad, siht- ja piirgrupid Narva linna elanikkonnast
7% ehk 5450 inimest (Lille, 2002). Kõre (2003) esitab
oma artiklis majandus- ja sotsiaalministeeriumipoolse hinnangulise
kodutute arvu so ligikaudu 5000 isikut.
Tartu Linnavalitsuse Sotsiaalabi osakonna (2003) andmetel on
vältimatu sotsiaalabi saajate nimekirjas pidevalt 200 inimest.
Autori arvates võib sellele arvule lisada veel umbes 100
inimest, kes on äärmiselt tõrjutu staatuses
ning kes ei soovi või ei ole suutelised sotsiaalteenust
kasutama. Vanuseliselt kõige suurema grupi vältimatu
sotsiaalabi kasutajatest moodustavad 40 - 50 aastased mehed,
mis võib kajastada nn üleminekuühiskonna 'kaotajate
põlvkonna' liikmeid (Lisa 5, 6). Vältimatu sotsiaalabi
on piisavate elatusvahenditeta isiku olukorrale vastavad hädavajalikud
sotsiaalhoolekandelised abinõud, mis tagavad vähemalt
toidu, riietuse ja ajutise peavarju (Sotsiaalhoolekande seadus,
2001).
Selleks, et üldse oleks võimalik anda mingit ülevaadet
Eesti kodutute olukorrast, oleks tarvilik esmalt ühtse terminoloogia
ja mõistete väljatöötamine. Eestis on seni
vähe teostatud kodututealaseid uurimusi ning puudus on ka
kodutust käsitlevast eestikeelsest kirjandusest. Avalikkuses
esitatavad mõisted 'asotsiaal' ja 'prügikastiinimene'
ei anna soovitud tulemusi. Kultuuriline sildistamine/stigmatsioon
on protsess, mille tulemusena kodutud saavad külge püsiva
negatiivse sildi, mis määrab ära teiste suhtumise
neisse ning see mõjutab osaliselt ka inimeste enesehinnangut
(Phelan, 1997) ning raskendab tõrjutusest väljumist.
Neile, kes arvavad, et kodutud on ise süüdi oma olukorras
ja ei vääri abi, võib kodutute ja nende abistamise
vajalikkuse kaitseks tuua ühe pragmaatilise põhjuse,
nimelt sotsiaalse kahju. Suurimaks probleemiks igas ühiskonnas
on sotsiaalne kahju (Allaste, 2001). Kodutute puhul on tegemist
problemaatilise sotsiaalse rühmaga, kes võivad põhjustada
kahju ka teistele inimestele. Näiteks levitada ohtlikke
nakkushaigusi (HIV-nakkus, tuberkuloos), ning põhjustada
kahju kuritegeliku käitumisega. Ühiskonna ülesandeks
peaks olema selle nähtusega seonduvate kahjude piiramine.
Samuti on tarvis leida mingid võimalused tegutsemiseks.
Ülevalt alla suunatud kampaaniatest üksi ei piisa,
oluline on mõista kodutuks jäänud inimeste sotsiaalset
keskkonda ja elusituatsiooni tervikuna. Selleks aga tuleb paremini
tundma õppida äärmiselt tõrjutud kogukonda
ja selle norme.
|