Ivonny Lindquist - MÄNGUTERAAPIA

Kaksikuist oli üks arenenum kui teine. Viimane oli nii "võimatu", et ema tuli arsti juurde abi otsima. Doktor palus mul emaga rääkida: nõustada arendavate mängude osas, aidates leida sobivaid tegevusi rahutule ning närvilisele, ema põllesabas rippuvale tüdrukule. Pere sai laenuks mõned mänguasjad, muuhulgas ka ühe puzle, mis tundus lapsele enim meeldivat. Ütlesin, et õele ei tohi seda laenata: "võimatu" laps peab puzle algusest lõpuni ise kokku panema - ja ainult üksi. Mõne aja pärast tuli tänulik ema tagasi: vahend toimis. Kui tüdruk mõnes mängus ebaõnnestus (kas koos õe või teiste lastega), tuli ta tuppa ning pani puzlet kokku. Samas hakkas ta omaette ümisema ning läks peagi rõõmsalt teiste juurde tagasi.

Väikelaste mänguasjad

Beebidele valitagu ennekõike värvilisi, vastupidavaid, pestavaid ja ohutuid esemeid - näiteks värvilisi niidirulle või punaseid plastmassket
Kõrisevaid mänguasju, mille sisu ei tunta, loomulikult välditakse. Kord õnnestus ühel lapsel katki hammustada hernestega täidetud lelu ning välkkiirelt üks tera endale ka sügavale ninna toppida. Tegu avastati alles siis, kui hernes idanema hakkas.
Lihtsaid kaltsunukke seevastu, mida lapsed soovi korral võivad koju kaasagi võtta, on kerge valmistada: õmmeldes kokku riidest keha, millele joonistatakse silmad ja juuksed; ning lõigates vahtkummist sellele sobiv sisu.

Kuni 7-aastaste mänguasjad

Sellele vanusele on meil palju vastupidavaid, värvilisi ja erikujulisi esemeid. Õmblus-kaardid, plastmasstraadi otsa aetavad puupärlid ja puzled on suurepärane tegelus nii haigetele, puudelastele kui täiskasvanutelegi. Ka CP-lapsed, ajukahjustustega, psüühiliste probleemidega ja reumaatikud võivad nende abil harjutada, arendades tähelepanu- ja keskendumisvõimet.
Alati ei pöörata tähelepanu sellele, kuidas terved väikelapsed normaalselt arenedes ühte raskus teise järel ületavad. Aga nähes puudelast samade vahenditega töötamas, märkame kohe, kui kiiresti nad takistusi ületavad. Siis alles mõistame normaalse arenguskeemi järgimise tähtsust. Nägemispuudega lastele, kes peale operatsiooni lamama peavad, saades liigutada vaid sõrmeotsi, on selline mänguasja valik suurepärane.
Erineva raskusastmega puzled on head just suurematele lastele; lihtsa lotomängu aga võib hõlpsalt teha näiteks kleepsudest, mis sobib just arengupeetusega lastele. Kui ühes palatis on näiteks neli poissi, kelledest üks on arengupeetusega, võib kolmele anda tavalise puzle ning neljandale lihtsama lotomängu. (Viimasele tundub, et sai sama mängu - on pildid ja on sobitamine, millega ta sama aja jooksul toimegi tuleb).
Lego ja ehitusmängud (klotsid) on eeskätt väikeste voodihaigete lemmikuks, agan need meelivad teistelegi murde-eani välja.
Ronimisvõimalust vajavad peamiselt suhkruhaiged lapsed (nende paranemine eeldab täiendavat füüsilist koormust). Ronimine on kasulik ka sellistele lastele, kes peaksid ruumitaju arendama. Kui leidub suurem riidetükk, ehitavad lapsed karkassist meelsasti "telgi", mille varjus siis mõnus mängida. Nägemispuudega lapsed õpivad sellise telgi abil käe kaudu liikumist ning orienteerumist.
Nukuteatri-lavaks sobib hästi vana haiglasirm. Etendusi annavad lapsed suure entusiasmiga. Sama meeleldi minnakse ka "muusika-koopasse", kus on erinevaid pille, raadio, jms.
Vahel on haiglas samaaegselt lapsi, kes ise oskavad mõnd pilli mängida. Siis pannakse kokku orkester ja musitseeritakse koos.
Garderoobki võib olla oluliseks kompensatsiooniks. Näiteks poiss, kellel polnud kõrvalesti, eelistas kanda silinderkübarat; kaks moondunud näoga tüdrukut tahtsid end varjata pruudilooriga. Mängudes oli neil siis võimalik oma probleemi varjata.
Nukukapp on meil olemas peamiselt ratastooli-lastele - neile, kes nukunurka lihtsalt ei pääse. Asetame kapi piisavalt kõrgele, et selle ääres saaks mugavalt mängida.

Mäng ühendab igas vanuses lapsi

Mäng on tegevus, mis ühendab erineva vanuse ning taustaga lapsi. Suuremad eelistavad monopoli, bingot, labürinti jms. Lototüüpseid mänge teeb meie personal ise - need meeldivad kõigile väga. Võib valmistada näiteks mälumänge kaartidest, kuhu liimime kleepse. Mängu raskusaste sõltub sellest, mis valdkonna piltidega on tegu. Kaardid pannakse lauale pilt alaspidi, ükshaaval neid õigetpidi keerates üritatakse kokku saada võimalikult palju paare. Sellised mängud on populaarsed, olles jõukohased isegi osaliselt halvatud patsientidele.
Juhtnööre andes rõhutame alati, et kaarte tuleb ümber pöörata kahe käega - vastane ei tohi ju pilti näha. Laps peab siis mõlemat kätt kasutama koos, kuna mäng nõuab - nii treenitakse haiget kättki.
Ka poes müüakse taolisi pildi-lotosid, aga neidki tuleb kohandada puudelastele vastavamaks; ja et eri vanuses lapsed saaksid mängida koos. Mängudes on alati mitmeid variante. Vahel peab nuputama, millised kardid liituvad metsa, küla, linna ja sadamaga (see eeldab teadmisi ning kogemust). Teisalt on ka ülesandeid, kus põhipildi ümber koondatakse kas lilli, linde, kalu, liblikaid või muud - st. mis sobiks põhipildi juurde. Kui mängivatest lastest üks on arengupeetusega, peab just tema saama lihtsama teema - näiteks lilled, sest neid kaarte on kergem märgata. Nii tunneb ta end teistega koos olles ikka hästi.
Tõhusaks peenmotoorikat arendavaks mänguks on osutunud ka erakumäng (solitaire). Mängulaua valmistame ise vanast puzlekarbist, kuhu teeme auke; klaaskuulide asemel kasutame kive või tikke. See mäng on asendamatu just üksikpalatit lastele. Kiitus ja preemia on olulised elemendid - eriti kui laps peaks selle mänguga harjutamise mõttes tegelema rohkem.
Kui mingil põhusel tuleb lapse kohta arsti jaoks kirjutada kommentaar, on hea jälgida patsienti just mängides, mil ümbrus ununeb. Kas laps suudab järgida reegleid, oodata oma järjekorda; oskab ta kaotada; on tal sellist sõpra, keda tahaks aidata jne. Kõik see räägib lapse arengutasemest vägagi palju.

Mängiv harjutamine

Haiglas on alati lapsi, keda tuleb mängima õpetada. On ka lapsi, keda peab aitama seismisel, kes ei saa olla põlvili või istuda. Et laps lülituks mängu, tuleb kujundada kõik nii toredaks kui võimalik ja teha midagi vahvat koos. On oluline, et meeldivate asjadega tegeldes laps ka areneks.
Vaja võib minna näiteks erineva kõrgusega laudu (lapsed haiglas on ju erineva pikkusega). Meil on laudu ratastooli-lastele, samuti reguleeritava kõrgusega toole.
Nukunurk tuleks korraldada nii, et laps saab haarata võimalik rohkem asju kasvõi kõhuli lamades. Mõne asja jaoks peaks ta tingimata tõusma põlvili, ja kõndimist harjutab haige laps muuhulgas nukuvankrit lükates.
Plastikust kasti abil saavad lapsed, kes peaks treenima põlviliolekut, näiteks veega mängida. Ratastega raami abil saab seda ka erinevatesse osakondadesse transportida.
Liivakasti äärde (mis seisab neljal jalal) suuname lapsi, kes peavad harjutama seismist. Liivaga mängides suudavad nad seista lõpmata kaua. Liivakasti peab saama tõsta ja langetada - et laps võiks vajadusel seal ka kõhuli lamades mängida. Nii veega mängimine, liivakast kui nukunurk on head ülesanded lastele, kes peavad kahe käe koostööd harjutama.
Terapeudi jaoks reedavad need mängud lapse motoorset ja sotsiaalset arengut. Nimelt on tavaline, et koolilapsed mängivad koos väiksematega just nukunurkades ja liivakastis.

Suuremate laste mänguvahendid

Paljude arvates on koolilaste aktiviseerimine haiglas tõeliseks probleemiks. Enamasti kasutavad nad samu vahendeid kui väikelapsed, aga teisel moel. Alles teismelised eelistaksid lauatennist, keraamikaahju, kudumistelgi ja õmblusmasinat. Mõned suured lapsed - ka poisid -tahavad küpsetadagi.
Üks 14-aastane (osaliselt halvatud) poiss oli haiglas äärmiselt passiivne. Ta oli oma haigusesse täiesti takerdunud ning pidevas pinges. Siis paluti tal koogitainast segada ning vastuvaidlematult kasutas ta kohe oma mõlemat kätt. Ahju-ukses oli aken - poiss istus kogu aeg pliidi ees, jälgides koogi küpsemist (kuigi see ajas teda higiseks). Kui kook sai valmis ning vormist välja potsatas, muutus poiss üliõnnelikuks ja marssis uhkelt oma meistriteosega osakonda tagasi.

Voodihaiged lapsed

Voodihaigete laste jaoks ehitasime nukukodu vankritesse - nendega võib mängida mõlemalt poolt. Vankreid saab transportida ka erinevatesse osakondadesse.
Imeilusas kuldses karpvoodis armsalt magav nukk meelitab haigeimagi lapse mängima. Ja karp sobib lapse voodisse ka paremini kui nukuvoodi.
Lasteosakonnas on tavaliselt nukumängude jaoks ka veel täiendavaid esemeid, näiteks anumaid nukuriiete pesemiseks, triikraud ja -laud, pliit ja potid.
Eraldi vahendeid vajatakse lastele, kes on nii nõrgad, et ei jaksa koos teistega mängida: näiteks lastele, kes on tilguti all; või sellistele, kes erinevail põhjusil peavad palatis olema üksi ja vaikselt. Neile võib anda näiteks indiaanimänge, nukuteatri, poe-mängu, loomalauda koos loomadega, vanu telefone (mida võib kasutada palatite-vaheliseks suhtlemiseks), diapositiive ja nende vaatamis-seadeid, pleiereid jms.

Ooteruumide mänguasjad

Ei tohi unustada ka lastehaigla ooteruumide mänguasju. Selleks sobivad näiteks kiiktool, suur auto, nukuvanker koos nukuga, legod, puzled, lotod, pildiraamatud ja beebi-mänguasjad. Seintele riputame pilte. Kuna ooteruum on nii laste kui täiskasvanute jaoks, peab piirduma sellega, mis kuskile mahub.
Üks ema rääkis, et oli oma 3-aastase ootamatult haigestunud pojaga haigla väikeses ooteruumis. Poiss leidis sealt puurongi, millega arsti oodates mängis. Paar aastat hiljem tekkis poisil kõrvapõletik ja tuli minna jälle haiglasse. Poeg vastas rõõmsalt: "Lähme siis sinna, kus see rong oli."
Ta mäletas haiglast eeskätt rongi, mitte ebamugavaid meditsiinilisi protseduure.
Kord läksin silmaosakonna kõledasse koridori tekstiil-pilte üles riputama. Kuna häirunud nägemisega patsiendid toetusid koridoris liikudes ikka vastu seina, oleksid klaasitud pildid ju kukkudes purunenud. Tekstiilpildid riputati üles ning selgus, et need toimivad teeviitadenagi: iga pilt tundus käe all isemoodi ning patsient õppis nobedasti märkama, milline kujutis just tema palati ukse kõrval ripub.
See näide osutab ilmekalt, kuidas esemed omandavad haiglas hoopis teise otstarbe ja tähenduse kui haiglaväliselt.

3. OOTAMATULT HAIGESTUNUD LAPSED

Täiskasvanud räägivad oma vajadustest; lapsed seda alati ei suuda. Kuidas reageerib laps sellistele "tavalistele" haigustele nagu näiteks kõrvapõletik?
Ägeda põletiku puhul tunneb laps tavaliselt teravat valu. Ja just siis tuleb minna hirmutavasse haiglasse. Ta ärkab hommikul võõras kohas, tal on halb olla. Ümber on lapsi, kes ka tunnevad end halvasti - mõni oksendab, nutab vms. Kuidas seda kõike taluda?
Mõned tulevad üle ootuste hästi toime, teised kannatavad vägagi. Meie, kes me saame aidata, peaksime tundlikult reageerima lapse meeleoludele. Üldiselt taluvad lapsed valu hästi. Sageli valu polegi see kõige hullem, vaid just kummalised masinad (mille rolli keegi pole selgitanud), imelikud hääled, ebamugavad protseduurid jne.
Tavaline on seegi, et lapsed jonnivad toiduga; või esineb tõrget pissipoti suhtes. Toiduprobleeme on lihtne lahendada - muutes söömist patsiendile meeldivamaks.
Aga kui päevakorral on näiteks potti pissimise kartus, tuleb üritada aktiivset aitamist: teeme potihetkest hoopis toreda sündmuse!

Üks 4-aastane poiss keeldus kategooriliselt väiksele potile istumast. Kord mänguteraapias surus ta jalgu tugevasti risti, ise väites, et pissihäda pole. Ütlesin: "Oi kui kahju. Ja mina veel mõtlesin, et ehk sa pissiksis mu toredasse pissipurki." "Milline see on?" Võtsin välja ülevärvitud kohvipurgi: "Kas pole tore? Ja kui sa veel kuuleks kuidas piss selle sees põriseb? Tahad proovida?" See ahvatles, ja purki tuli pissi nii et helises. Koos läksime rõõmsalt uriiniproovi ära viima. Pissipurgi sai poiss hiljem koju kaasa.

Vihjeid vanematele

Kui laps tuleb jätta üksinda haiglasse, ei tohiks teha sellest väga suurt numbrit, sest väike inimene võtab vanemate hirmu kohe omaks. Kui suurem laps jääb haiglasse üksi, seletatagu võimalikult loomulikult, mis hakkab juhtuma ja miks. Aga ärge lubage talle kuud taevast. Öelge, et haiglas on teisigi lapsi, seal on ka mänguasju, ning kõikide laste emad saavad tulla vaatama.
Lapsele pandagu kaasa ta turvalisuse-ese: lemmikmänguasi, kaisukaru, vms - ükskõik kui kulunud see siis ka poleks. Need "kodulõhnased" esemed tähendavad tohutult palju.
Külastades tooge lilli - öökapil oleva tähelepanuavalduse üle on lapsed meeletult uhked. Ka nukk ja väike auto on toredad kingid, aga ärge ostke kalleid ning purunevaid lelusid. Pildiraamat, kleeps, pabernukk ja lego on piisavalt head voodi-mängud.
Ärge tooge iga kord palju asju - vahel harva ja mõni üksik ese korraga on piisav. Võite uurida, millega mängib naabervoodi-laps, aga ärge võistelge temaga. Pigem taltsutage kinkimiskirge, eriti kui haiglas on ka mänguterapeut.
Paluge sugulastel ja sõpradel saata kaarte ning raamatuid - nii suured kui väikesed haiged ootavad ennekõike posti. Paluge mängukaaslasel saata haigele väike tervitus - pilt, kivi, lill vms - see osutab, et patsienti pole unustatud.

4. RASKESTI HAIGED LAPSED

Kui laps on nii haige, et suurema osa ajast magab, arvatakse ekslikult, et ta vajabki vaid rahu. Samuti usutakse, et kui tema juures on vanem(ad), siis mänguterapetu vaid häiriks. Tegelikult nii ei ole - laps kurvastab, kui märkab, et tema palatist on mööda kõnnitud.
Raskesti haigetele lastele ei tohiks seada mingeid nõudmisi. Tuleb vaid kuulata ja märgata, loobudes kõigist ootustest ning rõõmustades pisimagi edusammu üle.
Järgmise juhtumi kirjeldus ilmestab seda väidet.

5-aastasest vähihaigest poisist kujunes meisterõpilane. Kui käisin teda esimest korda vaatamas, oli ta algul väga ettevaatlik, aga järgmisel päeval päris juba varakult minu järele. Kummaline: tema ei küsinud tädi, kellel on mänguasju, nagu muud lapsed. Ta uuris, et kas see hästi lõhnav tädi juba ei tule.
Poiss solvus, kui üks haiglat külastav laps vihjas tema haisemisele. Osakonna töötajad teadsid, et näoilmegagi ei tohi ebameeldivale lõhnale viidata; nad hoiatasid ka kõiki uusi tulijaid - kui vaid vähegi jõudsid.
Tajudes, kui palju see kõik lapsele tähendab, võtsin kaasa lõhnaseepe ja kosmeetika-tarbeid. Poiss oli üliõnnelik. Kuna ta pidi taluma raskeid mähisevahetusi, sujus kõik paremini kui protseduuride lõpuks sai haige kingiks mõne uue "lõhnajutu". Tasub niisiis väärtustada kosmeetikat eeskätt pika-aegsete voodihaigete puhul.
See väikemees imetles ka mu kõrvarõngaid lausa meeletult, mistõttu hakkasin kandma veel käevõru, kaelaketti ja teisi ehteid. Neil aegadel, kui ta oli nii kurnatud, et ei jaksanud midagigi teha, rahunes ta alles siis kui läksin tema juurde enne teisi ning laenasin oma ehteid - odavaid, värvilisi esemeid - ja peeglit. Siis jäi ta magama: ehitult ning rahulolevana.
See, et laps saab laenata teise isiklikke asju, tähendab talle ilmselt väga palju. Just too poiss õpetas mind välismaailma haiglapalatisse tooma, rääkima juhtumitest kodus ning teel tööle, näitama pilte, kirjeldama linnu, kust talle kaarte saadetud. Tasapisi kujunes mul harjumus saata voodihaigetele looduspilte ka ise. Neile oli väga oluline saada posti, vahel ehk välismaaltki. Tunne, et keegi peab meeles, on toetav.
Hakkasin tooma talle aasta-aegadele vastavaid lilli: kevadest hilissügiseni. Sügisel võtsin sammalt, seeni jms, millest tegin "päkapikumetsa". Poiss oli liigutavalt uhke selle üle, et ta teadis, milline on mets "just praegu". Kui mustikad küpsesid, sai temagi marju. Panin ta voodile ajalehti, torkasin sealt läbi mustikavarred - nii tekkis "mustikamets". Ta noppis ettevaatlikult ühe marja teise järel. Käed muutusid marjamahlast siniseks, nägu aga säras nagu päike. See oli poisile nii võrratu ja unustamatu kogemus, et kujunes ajamärgiks: "Kas mäletad - see juhtus enne mustikate korjamist!"....

Kui võimalik, peaksid kõik voodihaiged mingil moel loodust kogema. Mõned neist pääsevad ratastoolis ka õue; kui ei - tuleks palatisse tuua sobivaid taimi, lilli vms. Põnev on istutada ka näiteks sibulaid ja külvata seemneid - ning oodata tulemust.

Selle poisi tõttu hindasin ümber nii mänguasju kui laste võimeid. Eriti oluliseks pean nüüd seda, et laps saaks ise oma lelusid valida. Haige ja ta naabri vahel oli klaassein ning vahel ta vaatas, mida teine tegi ning soovis ka sama asjaga tegelda. Kui kaaslane pani puzlet kokku, tahtis temagi. Ise teadis küll, et tervet pilti kokku panna ta iialgi ei suuda, kuid seda ei tohtinud keegi märgata.

Nähes kaaslast õmblevat (pappkarpi), tahtis seegi poiss õmmelda. Joonistasin ja lõikasin karbi karkassi tema nähes. Siis valis ta ise lõnga; mina tegin papi sisse auke ning alustasin paari pistega. Vahel ta õmbles ise - ikka üks piste korraga. Alati kui tulin ta juurde, pidin ise paari pistega jätkama - nii valmis tema töö samal ajal kui kaaslastelgi. Oli muidugi saladus, et mina teda aitasin. Poiss tahtis, et töö oleks tema laual ning saaks asjakohast tunnustust.
Õppisin muuhulgas, et olgu laps kuitahes haige, soovib ta tegelda samade asjadega kui eakaaslasedki. Mõnel päeval kui poiss ei jaksanud rääkida ega kuulatagi, soovis ta, et lihtsalt istuksin vaikselt tema kõrval ja toimetaksin omi asju, näiteks keriksin rõõmsavärvilisi lõngu. Lõngakerad aga paneksin tema lauale - et ta näeks, mis teoksil.

6-aastane leukeemiat põdev poiss oli äärmiselt õnnelik päkapiku üle, mille nad tegid koos emaga. Laps ise otsustas, mis materjale kasutada. Ema joonistas ja lõikas ning poiss oli rõõmus juba selle üle, et sai ise päkapikule habet ette liimida. Vahel vajavad lapsed vaid võimalust materjale puudutada - ning nad tunnetavad, et on aktiivselt osalenud tulemuse valmimisel.

Diskussioon teemal: millist kitlit kannab personal - ja tegevusterapeut eriti - on jätkunud mõnda aega. Ise usun, et valged kitlid himutavad lapsi ja pärsivad nende ettevõtlikkust. Ühel päeval aga sain kogemuse, mille järgselt pole ma valget kitlit kordagi kandnud.

Juba enne seda juhtumit eelistasin värvilisi kitleid, kuid kord oli mul siiski veel valge kittel seljas. Üks mu patsient oli surmale määratud 9-aastane tüdruk, kes juba mitu päeva polnud sõnagi rääkinud: iga liigutus tegi talle meeletult valu, kuna huultel ja keelel olid haavandid. Mind nähes andis tüdruk märku, et kummarduksin. Suure pingutusega sosistas ta mulle kõrva: "Miks sul on valge kittel, mitte värviline?"

Ja need olidki ta viimased sõnad üldse...

5. KÕNE- JA KUULMISPUUDEGA LAPSED

Logopeedilised probleemid

Vahel satub haiglasse ka kõnepuudega lapsi. Äärmiselt harva tuleneb rääkimisraskus kuulmispuudest, enamasti on põhjuseks suulae defekt, ajukahjustus või psüühika-häired. Kui tegu on logopeedilisi probleeme põhjustava kaasasündinud motoorikahäirega, peab terapeut eeskätt kõnet stimuleerima - treenima huuli ja keelt ning välja- ja sisse hingamist.
Tavalisim viga on see, et kõneprobleemsete lastega räägitakse liiga vähe ja liiga aeglaselt. Sageli tema puudulikku juttu ka parandatakse räigelt. Mida kindlamaks ja rahulikumaks laps muutub, seda hõlpsam on kõne-arendus.
Logopeediline patsient võiks imeda lutsukommi, puhuda seebimulle, kustutada küünalt, puhuda õhupalle täis. Huuli saab treenida naerdes, aga ka terapeudi suuliigutusi matkides.
Lapse üla- ja alahuulele pannakse midagi maitsvat ning palutakse lapsel see ära limpsida. Lapsel võib lasta ka pildi järgi jutustada - vigaseid sõnu kordab terapeut sõbralikult, õigesti õle. Lauldakse koos, mängitakse sõrme mänge jne.
Nuku- ja liivakastimängudes räägib laps sageli omaette spontaanselt - siis selgub, mis häälikud on talle eriti rasked.
Kõne mõistmise raskus võib vahel tuleneda sellest, et lapsel on oma keel. Seda juhtub sagedamini kaksikute puhul.
Kui kõnevõime kaotamise põhjuseks on ajukahjustus (kukkumine, löögid, avarii), tuleb rääkimist harjutada vähehaaval, et laps saks julgust juurde ning usuks oma võimetesse taas kõnelema õppida. Keskendutakse lapse huultele ja õpetatakse nende õiget asendit.
Uuesti rääkima õppides sageli osatakse sõnu öelda peaaegu õieti kohe esimesel korral, aga neil on ehk raske õigeid väljendeid leida. Terapeut peaks algul kasutama lihtsamaid sõnu, mis käib kõikide kõne- ja kuulmispuudega laste kohta. Ses suhtes tehakse tavaliselt liiga nendele lastele, kellest juba teatakse, et nad oskavad rääkida. Juhendaja peab kogu aeg jälgima oma hääldamist, rääkima aeglaselt ning hoolikalt - et laps näeks rääkija suud.

Haiglasse tuli 6-aastane tüdruk, kes ei osanud rääkida. Ta vaid karjus, viskas end põrandale pikali või mossitas nurgas. Võtsime ta mänguteraapiasse, kuhu ta küll tuli, kuid hoidis distantsi. Näitasin talle muuhulgas liivakasti. Ta näis huvituvat, sai labida ning hakkas kaevama. Küsisin, kas ta veidi vett ka soovib? Laps noogutas. Küsisin, kas vesi tuleb kallata "siia" või "sinna" ? Tüdruk vastas peaga ühte kohta osutades. Siis tegin meelega valesti, nägemaks, mis juhtub. Tüdruk vihastas nii, et hüüdis: EI.
Ta tegi liivakooke, ja alati kui pani koogi liivakasti äärele noogutas ning mina ütlesin: "kook". Aga kord ei öelnud ma midagi. Tüdruk osutas peaga koogile - kui ma endiselt midagi ei lausunud, sõnas ta ise: "Kook". Seejärel leidis ta kastitäie erinevaid põnevaid esemeid, kus oli ka plastmassist vanake kitarriga kõhul. Tüdruk tegi pillimängu-liigutusi ja ütles "la-la-la". Siis leidis ta baleriini, tegi tantsusamme ning naeris magusalt. Küsisin, kas ta leiaks kastist ka elevandi, ahvi, kaelkirjaku jne. Laps ei eksinud kordagi. Sellise mänglemisega olime kogunud arsti jaoks juba piisavalt informatsiooni.

Teine näide on 6-aastasest poisist, kes ei osanud arusaadavalt rääkida, ega teiste lastega mängida. Ta oli elanud vanavanemate juures väikeses külas, kus temavanuseid lapsi polnudki. Vanavanemad rääkisid murdes, poiss aga murde- ning lastekeele segu, mida kõrvalseisjal võimatu mõista.
Esimesel korral käsitles ta puzlet nagu 2-aastane. Alles nukunurgas poisi nägu selgines. Sealt leidis ta asju, mis meenutasid koduseid tuttavaid esemeid: kohvikann, vahvlirauad, vispel, tassid, taldrikud. Kuulasime, kuidas ta erinevaid asju nimetas. Kasutades ära seda murret, mida ise oskasime, mõistsime vähehaaval ka poisi ütlusi. Kui hakkasime teineteist mõistma, tundis laps end turvalisemalt ning siis kogesime midagi hoopis huvitavat. Suurim osa meie pedagoogilisest lelu-arsenalist oli poisile uus ja tundmatu. Ta mängis nende kõigiga veidike - alustades lihtsaimast kuni eakohaste mängudeni välja. Ja peagi oskas ta kokku panna sellist puzlet nagu teised temavanusedki.
Kui ta esimest korda sai kätte kriidi ja paberi, soperdas poiss nagu väike laps. Aga ruttu läbis ta kõik arengutasemed ka joonistades ning peagi oid pildid juba nagu 5-aastastel.
Logopeedi abil õppis ta ka normaalselt rääkima. Samal aastal läks poiss tavakooli ning tuli seal hästi toime.

Üks 9-aastane poiss käitus nagu 3-4-aastane, rääkis väikelapse häälega, kokutas ja imes kätt. Vastavalt sellele, kuidas ta personaliga tutvus, hakkas ta käituma oma vanusele vastavamalt. Aga niipea kui kohtas võhivõõraid või kui miski teda hirmutas, reageeris poiss automaatselt sel moel, et hakkas taas "titekalt" käituma. Tema intelligentsuse määraks osutus testimisel 56. Järgmine kord testiti teda tegevusterapeudi juuresolekul ja tulemuseks oli 70. kui ta hakkas kartma, võtsime ta sülle ning peagi poiss rahunes. Tasapisi muutus ta kindlamaks ning siis piisas juba pea silitamisest. Õlga puudutav tuttava ja turvalise inimese heatahtlik käsi võibki sageli olla piisav abi hirmunule.

Kuulmispuudega lapsed

Olulisim ülesanne on õpetada neid huultelt lugema. Selle eest hoolitsevad eeskätt muidugi vastavad spetsialistid, aga ka tegevusterapeut võiks näidata ja nimetada erinevaid esemeid, harjutades last vaatama rääkija suule.
Kõrvaosakonnaski tuleb rääkida aeglaselt ja selgelt, kuna enamike sealsete laste kuulmine on vähemalt ajutiselt halvenenud. Lapsed muutuvad närviliseks kui ei mõista, mida neile öeldakse.
Võib juhtuda, et esimest korda elus on laps sunnitud eakaaslastega nii intensiivselt koos olema (24 tundi päevas ja mitmeid päevi järjest). Last tuleb siis õpetada teistega koos mängima - kakluste ja riidudeta. Kuulmispuudega ebakindlad lapsed sageli üritavad hammustada - on ju lootusetu tunne, kui sa ei kuule teisi ning sindki ei mõisteta. Rahulik õhkkond on väga oluline - kui laps ei soostu koostööga, siis ei saa teda ka uurida ega ravida. Just mängu abil luuakse kontakt ning võidetakse usaldus.

Ivonny Lindquist - MÄNGUTERAAPIA

Järgmine peatükk - Nägemispuudega lapsed

Sisukord