Ivonny Lindquist - MÄNGUTERAAPIA
6. NÄGEMISPUUDEGA LAPSED
Kui nägemispuudega laps peab olema voodis, sobivad talle
eeskätt mänguasjad, mis arendavad muid meeli (nt kompimist).
Lastele meeldivad sellised karbikesed, kus on erinevatele geomeetrilistele
kujunditele vastavaid auke. Eri kuju ja suurusega esemeid tuleb
siis mahutada neist aukudest läbi, kastikesse. Ka Montessori
silinder, erineva raskusastmega sobitusmängud, õmbluskaardid,
niidirullida ja pärlitest tehtud kaelakeed on head ning
arendavad lelud.
Jalulolevad lapsed
Kui laps võib ringi liikuda, saab ta mängida nii
vee, liiva kui nukkudegagi, ehitada, voolida, kududa, maalida,
mängida koos teiste mänguteraapias osalevate lastega
"orkestrit" vms. Sageli viime last "avastusretkele"
haigla vähemkäidavatesse ruumidesse - panipaikadesse,
sahvrisse vms, kus üritame "tuvastada" erinevaid
esemeid, õppida nende nimesid vms.
Lillenurgast laename nelgi, õppimaks kuidas see tundub
ja lõhnab. Teisel päeval tutvume mõne uue
lillega. Maalinurgas nuusutame värve ja kompame pintsleid.
Puusepa töötoas puudutame lauda, kuulame saagimise
hääli ja katsume saepuru. Laps võib kätte
võtta vasarat ja naela. Kõike seda võiks
õppida ühes mänguteraapia toaski, kuid avastusretk
on palju põnevam.
Kui ilm lubab, läheme kindlasti välja, kus laps saab
kuulata erinevaid hääli, mida tekitavad kõndimine
ja jooksmine (teel ja murul) ning ära tunda kive, rohtu
ja kruusa. Puud emmates (alates juurest ja nii kõrgele
kui võimalik) saab laps ettekujutuse selle kõrgusest.
Koos puudutame ka lehti, oksi ja õisi. Kuulame autodelt,
laevadelt, lennukitelt, lindudelt ja putukatelt lähtuvaid
hääli ja räägime nendest.
Sel moel nägemispuudega lapsele uusi kogemusi pakkudes anname
talle lisavõimalusi tavamängudeks. Mõne aja
pärast märkame, et oleme lapse probleemi sootuks unustanud,
kuna ta käitub nii normaalselt. Ja pole ju raske rääkida
lapsele kõigest, mida näed. Ütleme täiesti
automaatselt - nagu nägemispuudega inimesed ka ise - , et
"näeme" punast tooli jms.
Hämmastav, kui palju rikkamad on elamuslikud võimalused
nägemispuudega lapsel, võrreldes näiteks kuulmisprobleemsetega.
Vihjeid vanematele
Vanemad teevad sageli selle vea, et hoiavad pimedat väikelast
valdavalt voodis või kannavad teda süles - meeleldi
teda põrandale panna juba ei taheta. Tegevusterapeut peab
siis julgustama vanemaid, et lapsel võimaldataks ikka
ringi ka liikuda. Eelnevalt tuleb põrandalt eemaldada
kõik see, mida laps ei tohiks panna suhu, või mis
muidu on ohtlik (teravad esemed jms). Siis lastagu lapsel rahulikult
ringi liikuda, roomata, end püsti tõmmata ja ise
kõndima hakata. Kui kõik ei sujugi kohe, ei tohiks
appi tormamisega kiirustada. Laps mõistku, et suudab ka
omal jõul raskusi ületada - võtab aega mis
võtab.
Kui nägemispuudega laps vahel oma pead ka ära lööb,
tuleks meenutada, et nii teevad ju kõik lapsed ruumitaju
arendades.
Sihilikke mööbli-eksperimente siiski välditagu.
Laps kohanegu esmalt oma kodus ja omandagu teatud kindlustunnet;
alles siis võib suunduda väljapoole.
Aidake lapsel kuulata: kutsuge teda erinevatest suundadest; harjutage
teda ära tundma hääli, helisid. Rääkige
- kes on toas, kes siseneb. Kirjeldage oma tegevusi. Nimetage
toite, riietumisvõtteid, riideid, esemeid jne. Laske lapse
harjutada lõhna- ja maitsmismeelt; kombates tutvuda nägude,
kehade, riietega jne.
Nägemispuudega lapsed omandavad paraku ka skemaatilisi,
tähelepanuäratavaid automaatseid liigutusi. Vanemaid
võiks suunata neid märkama/avastama ja õpetada
väikseid nippegi, kuidas last neist võõrutada.
Väike poiss hakkas alati intensiivselt pead liigutama
kui ta millestki innustus. Leppisime kokku, et ma ei ütle
talle sellistel puhkudel midagi (et teised ei kuuleks), vaid
puudutan sõrmega tasakesi ta pead. Kui tuli külalisi
ja ta hakkas kohe innustunult oma pead keerutama, puudutasin
seda kergelt ning pea jäi kohe seisma.
Selliste seikade kaudu saavad vanemad jälgida tegevusterapeudi
tööd paremini, õppida sellest ning jätkata
kodus.
7. LIIKUMISPUUDEGA LAPSED
Liikumispuudega lastest rääkides mõeldakse
ehk ennekõike CP-lapsi (e. tserebraalse sümptomiga).
Aga on ka lihaste-nõrkuse all kannatavaid lapsi, õnnetuse
tagajärjel invaliidistunud ja kaasasündinud puudega
lapsi.
CP-lapsed
Kõigest hoolimata kogevad CP-laste vanemad sageli naiivse
optimismi vahetumist sügava pessimismiga. Väikelapse
probleeme on lihtne pidada tühisteks, kuid lapse kasvades
ka mured suurenevad.
Võib mõista vanemaid, kes muutuvad tigedaks ja
umbusklikuks last hooldava personali suhtes. On loomulik, et
omaksed kahtlevad meditsiinilise abi õigsuses kui lapse
seisund vaid halveneb. Siis vajavad nii laps kui vanem eeskätt
tuge. Pettumus sellest, mida laps ei oska ega suuda, ei tohiks
varjutada vanemate ja lapse elurõõmu tervikuna.
Tegevusterapeut tahabki neid õpetada rõõmustama
selle üle, mida laps suudab.
Ei tohiks üle tähtsustada motoorseid harjutusi, unustades
lapse psüühilist, sotsiaalset ja emotsionaalset arengut.
Lapse jaoks pole suurt kasu sellest, et teda õpetatakse
küll veidi paremini kõndima - töö käigus
aga muututakse närvihaigeks. Muidugi kuuluvad asja juurde
võimlemine ja tehnilised abivahendid. Aga sport peab pakkuma
rõõmu ning abivahendite kasutamine motiveerigu
lapse arengut - välditagu sundimist.
Meil oli haiglas CP-puudega koolipoiss, kes oli kaksik.
Haige vaimustus pappkarbi õmblemisest, millega ta tegeles
pidevalt - istudes, seistes ja kõndideski. Lõpuks
oskas ja suutis just tema veel rohkemgi kui terve kaksik (vähemasti
pappkarpide osas).
CP-lastele mõeldud lelusid on palju. Näiteks spetsiaalse
käetoega puzled. Üldiselt me väldime spetsiifilisi
mänguasju nii palju kui võimalik.
Vanemad paraku pööravad lapse erilisusele liiga suurt
tähelepanu, unustades jälgida ta normreaktsioone. Seetõttu
tulekski keskenduda kõigele, mis lapse käitumises
on normaalset.
Meie ülesanne on näidata vanematele kui hästi
suudab laps teistega mängida - hoolimata oma puudustest.
Vanemad võivad tulle mängutuppa jälgima, kui
edukalt kasutab laps tervetele mõeldud lelusid. Nad näevad
kui vabatahtlikult töötab laps mõlema käega
- kuigi haige käsi jääb vaid abistajaks, on see
käigus ometi.
Saades vanemad nii kaugele, et nad suhtuvad lapsesse normaalselt,
loobutakse tõenäoliselt ülihoolitsevast positsioonist.
Võib loota, et lapsele hakatakse seadma õigeid
nõudeid, misjärel too tajub eduelamust. Õnneks
on CP-lastel tugev tahe, mis aitab neil mägesid liigutada.
Seda energiat tuleks õieti suunata: et laps tahaks ise
toime tulla, selle asemel, et ümbrust türanniseerida
(mis ei aitaks ju kedagi).
Mida CP-lastele soovitada?
Kõike seda, mis toimub tavalistes mängutubades.
Näiteks veemängu: laps võtab nuku ühte
ja shvammi teise kätte; nii teeb ta ka nõusid pestes.
Suurepärane tasakaalu- ja keskendumisharjutus on vee kallamine
ühest nõust teise. Hea sõrme- ja kätetreening
on vee pigistamine shvammist või lapi väänamine
(kui laps kuivatab põrandale läinud vett).
Nukke riietades märkab laps, et kahe käega õnnestub
kõik paremini. Koristades tajub ta varsti, kui otstarbekas
on hoida harja ühes ja kühvlit teises käes; ka
kandik vajab mõlemat kätt.
Enesest mõista ka mosaiigid ja maalimine, voolimine, liivakastimängud
jne arendavad motoorselt. Kui laps ei tule kõigega toime,
saab ta ju sõrmedegagi maalida (või lausa kogu
käega).
Liikumispuudega patsiente nõustame tihedas koostöös
ravivõimlemis-spetsialistiga. Roomame kõik koos
põrandal, nägemaks haige liikumist; nuputame, kuidas
teda toetada ning aidata; mismoodi ta võiks mugavamailt
magada, istuda, mängida ja seista.
Laps võiks koos teistega ka "orkestris mängida",
erinevais rollimängudes kaasa teha. Ta osaleb kaardimängudes
näiteks nii, et näitab teistele, millist kaarti peab
pöörama tema eest; ja loomulikult on ta teretulnud
muinasjutte kuulama.
Vastavalt vajadusele võime last asetada sobivasse mängupositsiooni,
riputades lähedusse eakohaseid mänguasju. Kui ta suudab
liikuda, ärgitame soovitud mänguasju haarama ise.
Kuna enamikel CP-lastel on ka artikulatsiooni-probleeme, räägime
temaga võimalikult palju sellest, mida parasjagu ise teeme,
üritades lastki rääkima meelitada.
Ühel 12-aastasel CP-tüdrukul oli raske liikumispuue;
ta ei osanud rääkida ning lisaks oli ta peaaegu pime.
Lapse vaimsetest võimetest just eriti palju ei teatud.
Esimest korda tema juurde minnes leidsin tüdruku pooleldi
magamas oma liiga väikeses ratastoolis. Tal oli pudipõll
ees, kuna sülg jooksis pidevalt. Üks käsi oli
tugevasti rusikasse surutud, teine pigistas/kägistas kaltsunukku.
Tüdruk kõlgutas pead, ta kõõrdis silmad
jälgisid mind huviga. Esitasin jah/ei küsimusi. Rääkides
inimesega, kes suudab vaid noogutada või pudistavalt pead
raputades eitada, on loomulikult oluline küsida nii, et
tõesti saaks vastata jah või ei. Pärides,
kas ta tahab tulla minuga kaasa ühte asja vaatama, ta noogutas.
Viisin tüdruku mänguteraapia osakonda, kus teda toestati
voodilina abil - et ta istuks otse. Siis paigutati ta ratastoolile
ajutine laud, et saaks küünarnukkidele toetuda. Seejärel
panin ta lauale erivärvilisi plaate ning palusin endale
ulatada. Tüdruk võttis parema käega vaevaliselt
ühe plaadi ja andis selle naeratades mulle. Palusin rohelist,
kollast ning sinist - selgus, et ta tundis kõiki värve.
Siis palusin erineva kujuga: ümmargust, kolme- ja nelinurkset
plaati - tüdruk suutis sedagi.
Võtsin välja mosaiigi, kus oli ka koht käe jaoks
- tüdruk üritas kogu aeg kõiki mu korraldusi
täita. Selle lühikese katse jooksul muutus minu arvamus
lapsest oluliselt. Ta võis laenata mänguasju ka oma
palatisse - et harjutada järgmiseks päevaks ette. Ja
ta säras, kui lubasin teda iga päev mängima tuua.
Pidasin oma lubadust: alati oli ta väga uhke just selle
üle, mida õppis üksi harjutades.
Tema osakonna teised patsiendid ning personalgi hakkas peagi
tüdruku vastu huvi tundma, sest lapse hoiak ja välimus
paranesid silmnähtavalt. Harjutasime teda neelama ning laps
vabanes oma pudipõllest. Vaid millestki innustudes hakkas
sülg taas jooksma, kuid ta õppis ise kasutama väikest
lapikest selle kuivatamiseks.
Iga päev üritasime avada ka rusikasse surutud kätt
- et sedagi mängudesse kaasata, kuid tulutult.
Omavanuseid palatikaaslasi tüdruk algul pelgas. Kord mängisid
lapsed mälumängu: mina küsisin, millist kaarti
pean keerama. Tüdruk osutas peaga. Selgus, et ta oli vägagi
teadlik sellest, millist kaarti oli juba teistpidi keeratud,
millist mitte. Kõigi üllatuseks tuli ta selles mängus
teiseks. Nii tõestas ta endale ning teistele, et suudab
eakaaslastega sammu pidada. Mõne aja pärast viskas
ta oma vana kaltsunuku minema - temast oli tulnud nüüd
suur ja tubli.
Kord, kui teised maalisid sõrmedega, tahtis temagi - ning
rusikas käsigi oli kaasatud. Pole teada, kas selle põhjustas
värvi pehme puudutus või midagi muud, kuid rusikas
avanes meie mõlema suureks imestuseks. Niisiis maalisime
sõrmedega iga päev - ja alati juhtus sama: käsi
lõdvestus. Vähehaaval mõtles tüdruk välja
ka selle, mida ta peaks ise oma käe avanemiseks tegema.
Aja möödudes maalis ta üha paremini - mulle tundus,
et mõned tööd väärinuks raamimistki.
Ta suutis oma kehvemas, vasakus käes hoida vana puzlekarbi
kaant ning paremas käes oleva suure pintsliga värvida.
Kogu pind kattus valge peitevärviga, millest tuli suurepärane
paspartuu. Selle peale siis liimiti üks ta kunstiteostest,
mis oli valgel taustal tõesti kaunis. Pildid riputati
voodi kohale.
Kui keegi lähenes, juhtus see, mida olingi soovinud. Küsiti,
et kes on selle imekena töö teinud; ja isegi sooviti
seda osta. Seal ta siis istus oma ratastoolis ning tüdruku
enesehinnang tõusis silmnähtavalt. Esimest korda
12 aasta jooksul tegi ta midagi sellist, mida teised imetlesid
ning lausa endalegi tahtsid, olles valmis isegi maksma!
Siis soovis tüdruk, et juuksed sätitaks nagu teistel.
Ta tahtis ka lõhnavett ja kaelaehet.
Kui saime haige käe liikuma, oli aeg otsida kahe-käe-tegelusi.
Meil oli värvinäidiseid väikeste papitükkidena.
Tegin tüdrukule ettepaneku need katki rebida. Algul õnnestus
tal suure pingutusega neid poolitada, aga ajapikku muutusid tükid
järjest väiksemaks. Ta rebis väsimatult, kuni
sai suure hunniku värvilisi paberitükikesi.
Mõeldes, kui palju vaeva see töö temalt nõudis,
tulin järeldusele, et saavutatut tuleks kuidagi ära
kasutada. Tüdruk sai suure papp-plaadi, mida vähehaaval
kattis liimiga ning kaunistas siis värviliste papitükikestega.
Tulemus oli suurepärane - tõeline kunstiteos.
Mõtlesin ka ta traagika üle, kuna laps ei suutnud
rääkida ega oma mõtteid väljendada. Tüdruk
polnud kunagi käinud koolis. Meie osakonnas sai ta uue ratastooli
- spetsiaalse töölauaga. Hakkasin talle tähekaarte
näitama. Selgus: ta suudab õppida tähti. Kirjutasin
lühikesi sõnu 10-sentimeetriste tähtedega: TULE,
TOO, SÖÖ jne. - ning tüdruk omandas needki. Lõpuks
otsustati ta saata kooli.
Nii võib siis juhtuda, kui hakata patsiendiga tööd
tegema. Sageli ei teata temast enne uuringuid midagi - selles
osas võime aidata meie oma tähelepanuga.
Vihjeid vanematele
Üldiselt jäetakse liikumispuudega lapsi liiga kauaks
voodisse. Kui nad ei lama, siis neid kantakse; laps siirdub sülest
sülle. Aga ta ei tohiks olla voodis kauem kui sama vana
terve laps!
Soovitame vanematele panna laps otse põrandale (mitte
tekkidele/patjadele) - ikka paljajalu, et ta saaks parema kontakti
jalgadele kui tahab liikuda.
Asetage lapse ümber värvilisi, paeluvaid mänguasju,
milleni ta tahaks jõuda. Kutsuge last - et näeksite,
kas ta keerab pead; või ehk üritab lausa läheneda.
Haiglas lapsi treenides aktiviseerime neid põrandal, asetades
vahel seljale, siis kõhuli - nägemaks, kas nad üritavad
end ka ise keerata või mitte. Enamasti on lapsed aktiivsed,
ning vanemad imestavad nähes, mida kõike nad nüüd
oskavad. "Kuidas te küll saate ta kõhuli magama
panna? Tavaliselt lapsele see ei meeldi?!" - ütlevad
nad tihti. Siis võib näidata, kuidas last hoitakse
enda ligi, kuidas laskutakse põrandale, kummardudes lapse
kohale, teda ettevaatlikult kõhuli asetades. Kui lapse
kael ei kanna, pannakse pea ning rindkere alla midagi pehmet
- et ta end ei kahjustaks.
On oluline, et laps tunneks end turvaliselt ja lõõgastuks
- et saaks toimida ka iseseisvalt. Aga turvalisus ei tähenda
tingimata ema süles olemist - lähedalolekust piisab
täiesti.
Lapse kasvades võib trenn olla karmimgi - koos kukkumiste
jms-ga. Kui last harjutatakse ise istuma, soovitatakse emalgi
istuda põrandal, laps jalgade vahel. Täiskasvanu
toetab last võimalikult vähe, aga jälgib, et
too istuks korralikus asendis: jalad sirgelt või ristis
- nagu lapsele parasjagu sobib. Siis võiks ema mängida
lapsega, näiteks hoida kõristit ta kohal, et too
kergitaks uudishimulikult pead. Võib-olla üritab
laps kätega seda mänguasja puudutadagi. Algul tuleb
teda aidata, siis aga abi väheneb. Imetlusväärne,
kui usaldav ja ettevõtlik on laps, istudes seal ema soojendavas
- turvalises läheduses.
Peale neid esimesi õnnestunud istumiskatseid asetame lapse
autorõngasse, pappkasti või paberikorvi, kus on
augud jalgade jaoks.
Kasutatakse soovitavalt selliseid abivahendeid, mida on lihtne
leida ning transportida. Lapse kasvades otsib ravitreener uusi
vahendeid kui vaja. Mänguterapeudi töö on esimeste
abivõtete soovitamine.
CP-laste vanematega rääkides uurime välja,
millised on kodused võimalused lapse arendamiseks; mis
tööd teeb isa, mitu last on peres ning kas läheduses
elab ka sugulasi. selle kõige põhjal nõustatakse
lapsevanemaid. kui kodus on palju lapsi ning korter pole kiita
- kuidas saame vanemaid koormata veel keerukate harjutusettepanekutega?
Last peaks kodus arendama suhteliselt väheste ümberkorralduste
hinnaga.
Näiteks vannis võiks laps lisaks pesemisele ka mõnuleda
ja veemänguasjadega mängida.
Köögi akna alla õue võiks teha väikese
liivakasti, kus laps saab üksi mängida, samal ajal
kui ema jälgib teda köögiaknast oma toimetuste
kõrvalt.
Laps võiks pesta vastupidavaid lauanõusid ning
neid ka kuivatada; tolmu pühkida ja muul moel ema "aidata".
Vanematele tuleks südamele panna, et nad laseks lapsel võimalikult
palju ise oma asjadega toime tulla: ise süüa, riietuda,
hügieeni eest hoolitseda jne. Süües ei tohiks
laps istuda ema süles, vaid tema vastas - et ema saaks ette
näidata olulisi liigutusi, ja alguses lausa last aidata
närimises - liigutades ta lõuga ettevaatlikult närimise
rütmis üles-alla.
Samas võiks stimuleerida lapse suu liigutusi - provotseerides
naeratust, liigutades keelt eri suundadesse jne. Peseminegi sujub
paremini kui seepi tehakse auk ning riputatakse kummipaelaga
sobivasti veekraani lähedusse - et laps seda pidevalt maha
ei libistaks. Ka käteräti võib kinnitada kummipaelaga
- et tripp ei tuleks ära.
Lapsel peaksid olema sellised riided, mida ta saab hõlpsasti
selga ja ära. Pidevast aitamisest mõistlikum oleks
varustada riietusese lukuga või suurte nööpidega
nii, et laps tuleks ise toime.
Kui haigel on õdesid-vendi, tuleks neil lasta CP-lapsega
tegelda nii palju kui vähegi võimalik. Teised lapsed
peavad ehk veidi muutma oma mänge, et CP-lapski saaks osaleda;
mingil juhul ei tohi talle kõike ette-taha ära teha.
Samas ei saa nõuda, et teised lapsed pidevalt haiget pereliiget
aitaks. Võib juhtuda, et nad hoolitseksid siis üle,
mis takistaks puudelapse arengut. Või hakatakse haiget
pidama koormaks, kes nõuab vaeva ja põhjustab süümepiinu,
kuna temaga pole kunagi lõbus. See oleks halvim, mis õdede-vendade
vahel võib juhtuda.
Ka lumi on imeline mängumaterjal - üritage seda vanematelegi
selgitada. Lumme võib kukkuda ning midagi ei juhtu, ja
kui kasulik on lapsele lumes mürada, teha koopaid, lumememme
ja -palle, lumelinnu jne, kelgutada, suusatada.
Ehk suudaks keegi täiustada spordivahendeid puuetega lastele
sobivamaks?
Vanemad tuleb võõrutada CP-lapse haletsemisest.
Selle asemel vajab too tunnustust, julgustust ja rõõmsat
meelt. Oma hoiakuga lisab vanem lapsesse turvatunnet ja usaldust,
leides võtme probleemide lahendusele. See ei käi
ainult CP-laste, vaid enamike puudelaste kohta.
Reumaatikud
Reumahaigeid mõjutab nende haigus ka psüühiliselt;
katse neid tegevusse kaasata sageli ebaõnnestub.
Ühest 6-aastasest reuma-haigest poisist tuli muuhulgas
väike vanake nii kõne kui liigutuste poolest. Ta
ütles: "Olen täna halvasti maganud, aga usun,
et see tuli sellest, et mu seedimine pole mõnda aega toiminud."
Lapsed üldiselt ei räägi oma vaevadest, nii et
ilmselgelt oli ta liiga palju täiskasvanud reumaatikutega
suhelnud.
Selgus, et poisil oli imekena lauluhääl - ta õppis
kergesti laulusõnu, ka inglise keeles. Palatikaaslaseks
sai ta 13-aastase poisi, kes oli haruldaselt hea kitarrist, ning
õpetas 6-aastasele lööklaulutekste. Need kõlasid
nii kenasti, et otsustasime haiglas kontserdi korraldada. Väikemees
oli nii uhke kui ratastoolis istudes meile laulis, ise trianglit
mängides.
Kui poiss pidi hakkama oma nõrkade jalgadega seismist
harjutama, toetus ta liivakasti äärele ning kujundas
liivast loodust. Kord oli seal metsik lääs, siis maatalu
loomadega; või loomaaed ja linna tänavate ja autodega.
Ta oli lugenud ning pilte vaadanud - teades täpselt, kuidas
miski pidi välja nägema.
Hiljem, kui ta juba kõndis - kuigi vaevaliselt - läksime
lennujaama. Seal lubati meid koguni lennujuhtimistorni, kuhu
viisid väga järsud astmed. Aga poisi meelest polnud
see probleem, kuna eesmärk oli nii põnev. Motivatsioon
on alati määrav!
Liigesereumat põdev teismeline tüdruk lamas
voodis täiesti liikumatult nagu Okasroosike - kangelt, käed
teki peal. Ta oli juba alla andnud - uskudes, et ei saa enam
kunagi mitte midagi teha. Tõin talle maalimisvahendid.
Ta sai ilusaid värve ja pikavarrelisi pintsleid, mis osteti
spetsiaalselt tema jaoks. Näitasin lapsele, kuidas värve
kasutada. Pildid ei pea esitama midagi kindlat, need võivad
ju olla vaid värvimängud. Järgmisel päeval
maalis ta lõunameresaare koos palmide ja kuuga, pagedes
oma mõtetes soojale maale päikese kätte - ära
siit külmast ja valusast maailmast. Personal hakkas temalt
pilte ostma. Tüdruk märkas, et maailmas oli midagi,
mida tema võiks teha pidevalt. Ja kordki elus koges ta
kiitust ja tänu - selle asemel, et ise teistele tänulik
olla.
Seejärel üritas ta järgida kõiki mu nõuandeid
ning ei läinudki kaua, kui ta juba ise soovis ratastoolist
väljuda. Peagi õppis ta ka õmblema ning tegi
päris raskeid asju - temast tuli üks toimekas tüdruk
juba enne koju minekut.
Ka lihtsad papi- ja vakstutööd on osutunud reumaatikule
sobivaiks. Materjal peab olema tugev ning tulemused ei lase end
kaua oodata: käe peenmotoorika ning koordinatsioonivõime
arenevad märgatavalt. Selles töös on ka mitmeid
varieerimisvõimalusi, kuigi tehnika on nii lihtne, et
4-aastanegi tuleks toime.
On äärmiselt oluline, et valmistatavate asjade nimed
ja kasutusotstarve vahelduks. Karbikest võib kasutada
kleepsude, piltide, postmarkide, kirjade ja kaartide või
pabernukkude säilitamiseks. Vakstust võib õmmelda
loomi beebidele, nukke mängu-ealistele ning maskotte teismelistele.
Väikelapsi tuleb meelitada tegema selliseid liigutusi, millest
neile endile ka kasu on. Lapsi ei saa sundida lihtsalt liigutama,
küll aga võib neid suunata arendavaid mänge
mängima.
Haiglasse tuli reuma poolt äärmiselt vaevatud
väike tüdruk, kelle käed ning jalad olid juba
moondunud. Ärkvel olles ta vaid lamas ja vigises valust.
Teda ei julgetud tõsta ega puudutadagi.
Kord panin ta siiski põrandale patjadele. Roomasin ta
ümber, mängides kuku-mängu, tegin erinevate esemetega
hääli ja näitasin kõikvõimalikke
mänguasju - lõpuks sain preemiaks kerge naeratuse.
Iga päev mind nähes ta naeratas; palatikaaslaste sõnul
oli tüdruk hakanud veidi rääkimagi. Aga hirmunult
kangestus ta taas täiesti. Mängumatil koos minuga laps
naeris ja lõõgastus. Üritasin meelitada teda
end keerama: tüdruk üritas, mina aitasin veidi, ja
lõpuks ta oskas. Hakkasime mängima pallide, õhupalli
ja pärlitega. Tüdrukul käis ka külalisi ning
selgus, et ta suutis oma kätt ulatada rohkem kui arvasime.
Hakkasime teda paigutama mängutooli, kus oli ka lauake.
Tüdruk õppis tegema kaelakeed, algul suurematest,
edaspidi väiksematest plastmasspärlitest. Patsient
hakkas õmblema kaarte ja pappi, joonistama, voolima, pani
kokku puzlesid. Varsti mängis ta koos teiste lastega enamikke
mänge.
Liikluses viga saanud lapsed
Töö liiklusohvritest lastega on alati raske, kuid
huvitav. Mõned neist on kaotanud kõnevõimegi.
Kui nad ei suuda kirjutada, joonistada ega rääkida,
ei tea ju keegi, mil määral on motoorseid ja mentaalseid
võimalusi üldse säilinud. Selliste patsientide
puhul tuleb esmalt selgitada, mil määral mõistetakse
kõnet. Tihti nad häälitsevad vaid a-a-a, mis
kõlab alati sarnaselt - jaatava ning eitava vastuse puhul.
Kui ei suudeta noogutada ega pead raputada, võib soovitada
neil silmadega märku anda: üks pilgutus on "ja";
kaks: ei.
Vahel nad liigutavad sõrmi - siis lepitakse ja-ei vastuste
sümbolid kokku teisiti. Lapse käsi pannakse näiteks
rinna peale: kui ta mõtleb ja, tõstab ühte
sõrme jne.
Ka koordinatsioon võib olla häirunud, mistõttu
sellinegi süsteem käib vahel üle jõu. Aga
kui pidevalt üritada, tutvutakse vähehaaval paremini
ning tekib esmane ettekujutus patsiendist ja ta võimeist.
Algul asetatakse erinevaid esemeid tekile, et laps saaks neid
haarata või ulatada. Enamasti on ikka üks käsi
parem kui teine, kehvemat saab siis treenida näiteks purgist
asju võttes. Tugevama käega võib laps panna
asju nõrgemasse kätte ning pigistada. Vähehaaval
ta ehk suudab hoida ka niidirulli, lükates sellest niiti
läbi.
Kui vanemad tulevad külastama ja pärivad: "Kas
oled olnud ka tubli?", laps ehk ei suuda sõnaliselt
vastata, kuid võib osutada enda tehtud kaelakeele. Algul
on seal viis niidirulli, järgmisel korral juba 10; vähehaaval
siirdutakse pärliteni, mis muutuvad järjest väiksemaks.
Laps tõestab, et on teinud tööd.
Ka mosaiikide abil õpitakse kiiresti - abiks spetsiaalse
käetoega CP-lapse vahendite arsenal. Vajades järjest
vähem ja väiksemaid käetugesid, märkab patsient
ise ka oma edusamme.
Mõned õnnetuse tagajärjel kõnevõime
kaotanud lapsed suudavad vähemalt liigutada keelt, mis pole
nii kange kui näiteks CP-lastel. Sageli ilmneb, et nad kannatavad
enim just kõnevõimetuse tõttu.
Meil on kombeks vormida nende huuli oma kätega, asetades
teelusika abil keelt nii, et nad tunnetavad, kuidas see peaks
paiknema. Siis näitame oma hääldamisega ette,
kuidas see õieti käib. Üldiselt õpivad
lapsed sõna sõna haaval, vahel vaid ühe sõna
päevas; aga teinekord ka sõna nädalas. Alustame
samade väljenditega nagu beebidki: ema, isa, auto, anna,
nämm, piss jms.
Algul pole kõne õigsus väga oluline - perfektsus
tuleb omal ajal. Peamine on, et lapsed ja vanemad saaksid omavahel
suhelda.
Mõningaid koolilapsi on aidanud see, et nad tunnevad juba
tähti. Neile võiks siis näidata nende oma nime
ja teisi lühikesi sõnu kirjapildis, mida on lihtne
ära tunda - peagi õpitakse taas kirjutama.
Tundub ehk imelik, et mõni patsient ühel hetkel tuleb
raske ülesandega toime, kuigi äsja lihtsam käis
hoopis üle jõu. Selliseid juhtumeid seletab tõik,
et varasemad oskused/teadmised ei hävi hetkega, vaid ebaühtlaselt.
Mäletan poissi, keda pidasin täielikuks vusserdajaks:
ta plätserdas päevast päeva. Siis äkki kirjutas
oma nime, samas vusserdamist jätkates. Parimatel päevadel
ta siiski kirjutas mitugi sõna.
Sageli väsivad patsiendid kiiresti ja nendega saab töötada
vaid lühikest aega. Kui nad puhanuna tulevad toime 5-aastaste
ülesannetega, siis ootamatult võidakse langeda 2-3-aastaste
tasemele. Vanematelgi on seda raske mõista - kord ollakse
optimist, siis lootusetus masenduses. Sel juhul vajatakse kõrvalise
inimese abi, kes seletaks ning lohutaks. Õnneks enamike
laste liikluskahjustused siiski (mingil määral) paranevad,
kuigi see võib võtta aega.
Üldiselt on vanematel raske seda olukorda taluda - vigane
laps on tõeline mure. Mitmedki tõmbuvad maailmast
kõrvale üksi nukrutsema. Nad ei jaksa mõelda
muust ega huvituda elust, ka ei suudate olla sõbralik.
Tekib nõiaring. Seda rõõmustavam on vahel
kohtuda kellegagi, kes suudaks seda ringi katkestada.
Ühel väikeste patsientide emal, keda saatus pani
eriti raskelt proovile, oli elurõõmus hoiak. Tema
viiest lapsest kolm olid puudega: kaks õnnetuse tagajärjel
ning üks CP-laps. Vanim poeg Kalle, kellest kodutöödes
oli seni eriti palju abi olnud, sattus liiklusõnnetusse
ning halvatus täielikult. Ta ei suutnud raamatutki käes
hoida, aga tal olid spetsiaalsed prillida, nii et ta sai lugeda
rinnal olevat teksti. Punase Risti kaudu laenati väike televiisor,
mida poiss sai vaadata. Õnneks polnud ta vaimselt invaliidistunud
ja suutis rääkida. Ravivõimlemistreener töötas
temaga iga päev terve suve jooksul - sügisel suutis
poiss juba liigutada käsi.
Käisin Kallet sageli vaatamas, ning ta ei kaevelnud kunagi.
Aga ühel päeval oli ta kuidagi masendunud ning arvas,
et aeg ei tunduks nii igav, kui ta saaks kasutada oma käsi.
Ta teadis, kuidas ma tema nooremate õdedega olin tööd
teinud - nii otsustasimegi hakata käsi treenima. Ta toodi
mänguteraapiasse, asetasin ta rinnale puuplaadi ning ütlesin:
"Anna mulle see plaat - ükskõik kuidas, aga
anna!"
Lõpuks läks tal korda see plaadike kahe käe
sõrmede vahele võtta ning mulle ulatada. Siis selgus,
et ta suudab liigutada ka sõrmi - saab nendega lausa haarata.
Aga ta ei jaksanud tõsta pisimatki asja - isegi suhkrutükki
mitte. Nüüd vähemalt teadsime, kust alustada.
Ta sai laenata värvilisi mänguasju ning mosaiiki, ja
mina näitasin talle, kuidas harjutama hakata. Ta pingutas
väga ja edenes tasapisi.
Vahel katsetasime ka sõrmedega maalimist ja jätkasime
harjutusi nii, et ta üritas käes hoida puusepapliiatsit
ning nuga-kahvlit-lusikat. Siis ta harjutas pappkruusi käes
hoidmist, algul tühjana, seejärel üha rohkema
vedelikuga.
Sidusime Kalle ratastooli, et töö paremini sujuks.
Algul ta ei suutnud kuigi kaua istuda ja higi jooksis ojadena,
aga vähehaaval muutus poiss üha püsivamaks.
Tegin Kallele ettepaneku kirjutada kaart, milles räägiksime
ta edusammudest. Patsient ei nõustunud sellega enne kui
saab ise kirjutada - me hakkasime katsetama kohe. Ta sai puusepapliiatsi,
mida hoidis kähe käega. Mina hoidsin joonistusblokki
kinni - poiss kirjutas 10-cm suuruste tähtedega HEI KALLE.
Seejärel muutus tekst harjutades järjest pisemaks ning
sõnade hulk kasvas. Tema ema rääkis hiljem,
kui hardalt nad ootasid neid kirju.
Hankisime ka erinevaid puuesemeid poolvalmina ja Kalle viimistles
neid, tehes jõulukinke kogu perele. Ajapikku hakkas ta
ise sööma ning kahe sõrmega kirjutusmasinal
kirjutama.
Vihjeid vanematele
Ärge nõudke liiklusõnnetuses vigastatud
lastelt liiga palju. Sageli ehk ei mõisteta, kuidas varem
terve ja võimekas laps nüüd äkki on nii
abituks muutunud. Sel põhjusel vanemad ka ei oska hinnata
lapse väiksemaidki edusamme - nende arvates tammub laps
paigal.
Ravil oli kord koolipoiss, kes lõpuks õppis
taas kriiti käes hoidma ning vusserdas sellega kogu südamest.
Kuna me alati näitame vanematele, mida lapsed oskavad, siis
selle poisi ema ütles vaid: "Aga, Olle - sina, kes
sa olid nii tubli joonistaja, küllap sa oskad teha ka koera.
Näita nüüd tädile, kui ilusaid koeri sa oskad
joonistada."
Peale seda juhtumit üritan alati rääkida vanematele
nelja silma all - enne kui nad oma lapsega kohtuma lähevad.
Neile tuleb seletada, et ajukahjustusega laps tõepoolest
langeb madalamale arengutasemele ning peame võimaldama
tal omas tempos taastuda, tagant kiirustamata. Ja et rõõmustada
tuleks igapäevaselt ka selle pisku üle, mida ehk on
raske märgatagi. Laps tundku, et ta edusamme tõesti
märgatakse ja imetletakse.
Lihasnõrkusega lapsed
Spetsiifiline liikumispuuetega laste rühm on lihasnõrkusega
lapsed. Neisse tuleb suhtuda teisiti kui varem-mainitusse. Loomulikult
patsienti aidatakse ja julgustatakse treenima, kuid samas välditagu
pidevat võrdlust parematega. Teda peaks säästma
taandarengu ületähtsustamisest.
Lihasnõrkusega patsiendi tuju tuleks hoida eriliselt üleval;
soovitatagu harrastusi, millega ta tuleb toime; ehk on midagi,
milles ta saab veidi säradagi. Talle võiks õpetada
erioskusi, mida samavanused lapsed üldiselt ei harrasta.
Temaga saab mängida mitmeid mänge: hiina malet, kabet,
erakumängu, mälumänge, lotosid jne. Ta võib
kokku panna puzlesid, koguda marke või teha muud, teha
mosaiike, kududa, voolida, valmistada ehteid. Need lapsed võiksid
otsida teatud pilte ajalehtedest, lahendada ristsõnu jms.
Üks poiss oli põdenud düstroofiat 8 aastat
ning haigus oli kahjustanud juba hingamiselundeid. Esimest korda
kohtudes lamas ta ühes palatis koos kahe täiskasvanud
halvatuga. Õhkkond oli hirmuäratavalt masendav. Tundsin,
et poiss peaks sealt pääsema. Ta suutis ilma hingamisaparaadita
olla umbes tund aega. Võtsin ta ratastooliga kaasa ja
läksime avastama haiglat. Lillepoest ostsime lilligi.
Tunni möödudes poleks poiss tahtnud veel tagasi minna.
Seletasin, et parem siiski naasta, vastasel juhul me edaspidi
enam ehk ei saagi koos olla. Läksime siis tagasi, kus ta
tõesti tahtis tõestada, et retk tegi talle head:
poiss oli ilma hingamisaparaadita koguni 3 tundi!
Kui osakonnas seda märgati, hakkas ka muu personal teda
mööda haiglat "retkedele" kaasa võtma
- nii maja sees kui väljaspoolgi. Viisime teda autoga ka
kaubamajadesse jne - alati läks kõik hästi,
mis mõjus poisile erakordselt turgutavalt.
Luuhaigusega lapsed
Viime nad mänguteraapiasse ratastoolis ja voodites, kanname
neid toas kui vaja ja/või võimalik, korraldame
nende voodit mängukõlbulikumaks. Võime tuua
käruga mänguasju nende voodi äärde; ja ka
selle toreda nukukapi, millega saab mängida kahelt poolt.
Suvel viime lapsi loomulikult välja - murule, kus nad siis
mängida saavad.
Ühel 3-aastasel tüdrukul oli kaasasündinud
puusaliigese probleem ning ta pidi magama kipspükstega.
Meile öeldi, et ta on oma arengus tõsiselt maha jäänud.
Ta silmad olid hirmunud ning ta karjatas kohe kui keegi talle
lähenes. Ta ei soovinud mingeid mänguasju ja kartis
kõiki ja kõike. Tegin nii nagu alati sellistel
juhtudel: uurisin välja, kes personalist teda söötis
ja hooldas. Andsin talle mänguasju, mida palusin aeg-ajalt
tüdrukule edasi anda - kui neil tundus olevat parem klapp
ja tüdruk oli veidi rahulikum.
Ütlesin hoidjale kui oluline oleks tüdruku huvi lelude
vastu, et ta usaldaks midagi vastu võtta "ohtlikelt"
haigla-inimestelt. Rõhutasin, et peame igal võimalikul
moel üksteist aitama, taastamaks tüdruku turvatunnet.
Iga päev tõin uusi mänguasju ja jälgisin,
kas ta julgeb neid vastu võtta või mitte. Kui ei,
andsin asjad õele, soovitavalt lapse nähes.
Lõpuks ta naeratas ja sain läheneda. Mõne
aja pärast ta isegi küsis minu järele ning hakkasin
teda mänguteraapiasse kaasa võtma. Algul valisin
hetki, mil mängutoas polnud palju rahvast, aga vähehaaval
lapse hirm kadus ja ta oli meeletult rõõmus, kui
sai koos teiste lastega olla. Vahel pidi ta magama kõhuli,
vahel olid ta käed kipsis, aga voodiski olles üritas
ta osaleda kõigis toiminguis. Teised lapsed mõtlesid
välja lugematuid viise temaga koos mängimiseks.
7-8 kuu möödudes saime teda voodist põrandale
tõsta. Tüdruk siirdus ühest paigast teise päris
nobedalt - mängis nukunurgas ja konstruktoritega; meelsamini
aga liivakastis.
Kui ta lõpuks oli saanud võimaluse näidata
oma võimeid, tugevnes veendumus tüdruku normintellektist.
Ta tegutses nii nagu temaealistele kohane. Ainus erinevus kõne
osas oli see, et ta kasutas haigla-terminoloogiat väikese
vanainimese kombel.
On kerge keskenduda ainuüksi füüsilisele haigusele
ja alahinnata psüühikat. Ometi kuuluvad need mõlemad
ju kokku: see tüdruk tundus olevat raske arengupeetusega,
kuigi - nagu lõpuks selgus - ilmselgelt oli ta normintellektiga.
Keegi vaid polnud üritanudki teda uurida...
|