Ivonny Lindquist - MÄNGUTERAAPIA



6. NÄGEMISPUUDEGA LAPSED

Kui nägemispuudega laps peab olema voodis, sobivad talle eeskätt mänguasjad, mis arendavad muid meeli (nt kompimist). Lastele meeldivad sellised karbikesed, kus on erinevatele geomeetrilistele kujunditele vastavaid auke. Eri kuju ja suurusega esemeid tuleb siis mahutada neist aukudest läbi, kastikesse. Ka Montessori silinder, erineva raskusastmega sobitusmängud, õmbluskaardid, niidirullida ja pärlitest tehtud kaelakeed on head ning arendavad lelud.

Jalulolevad lapsed

Kui laps võib ringi liikuda, saab ta mängida nii vee, liiva kui nukkudegagi, ehitada, voolida, kududa, maalida, mängida koos teiste mänguteraapias osalevate lastega "orkestrit" vms. Sageli viime last "avastusretkele" haigla vähemkäidavatesse ruumidesse - panipaikadesse, sahvrisse vms, kus üritame "tuvastada" erinevaid esemeid, õppida nende nimesid vms.
Lillenurgast laename nelgi, õppimaks kuidas see tundub ja lõhnab. Teisel päeval tutvume mõne uue lillega. Maalinurgas nuusutame värve ja kompame pintsleid. Puusepa töötoas puudutame lauda, kuulame saagimise hääli ja katsume saepuru. Laps võib kätte võtta vasarat ja naela. Kõike seda võiks õppida ühes mänguteraapia toaski, kuid avastusretk on palju põnevam.
Kui ilm lubab, läheme kindlasti välja, kus laps saab kuulata erinevaid hääli, mida tekitavad kõndimine ja jooksmine (teel ja murul) ning ära tunda kive, rohtu ja kruusa. Puud emmates (alates juurest ja nii kõrgele kui võimalik) saab laps ettekujutuse selle kõrgusest. Koos puudutame ka lehti, oksi ja õisi. Kuulame autodelt, laevadelt, lennukitelt, lindudelt ja putukatelt lähtuvaid hääli ja räägime nendest.
Sel moel nägemispuudega lapsele uusi kogemusi pakkudes anname talle lisavõimalusi tavamängudeks. Mõne aja pärast märkame, et oleme lapse probleemi sootuks unustanud, kuna ta käitub nii normaalselt. Ja pole ju raske rääkida lapsele kõigest, mida näed. Ütleme täiesti automaatselt - nagu nägemispuudega inimesed ka ise - , et "näeme" punast tooli jms.
Hämmastav, kui palju rikkamad on elamuslikud võimalused nägemispuudega lapsel, võrreldes näiteks kuulmisprobleemsetega.

Vihjeid vanematele

Vanemad teevad sageli selle vea, et hoiavad pimedat väikelast valdavalt voodis või kannavad teda süles - meeleldi teda põrandale panna juba ei taheta. Tegevusterapeut peab siis julgustama vanemaid, et lapsel võimaldataks ikka ringi ka liikuda. Eelnevalt tuleb põrandalt eemaldada kõik see, mida laps ei tohiks panna suhu, või mis muidu on ohtlik (teravad esemed jms). Siis lastagu lapsel rahulikult ringi liikuda, roomata, end püsti tõmmata ja ise kõndima hakata. Kui kõik ei sujugi kohe, ei tohiks appi tormamisega kiirustada. Laps mõistku, et suudab ka omal jõul raskusi ületada - võtab aega mis võtab.
Kui nägemispuudega laps vahel oma pead ka ära lööb, tuleks meenutada, et nii teevad ju kõik lapsed ruumitaju arendades.
Sihilikke mööbli-eksperimente siiski välditagu. Laps kohanegu esmalt oma kodus ja omandagu teatud kindlustunnet; alles siis võib suunduda väljapoole.
Aidake lapsel kuulata: kutsuge teda erinevatest suundadest; harjutage teda ära tundma hääli, helisid. Rääkige - kes on toas, kes siseneb. Kirjeldage oma tegevusi. Nimetage toite, riietumisvõtteid, riideid, esemeid jne. Laske lapse harjutada lõhna- ja maitsmismeelt; kombates tutvuda nägude, kehade, riietega jne.
Nägemispuudega lapsed omandavad paraku ka skemaatilisi, tähelepanuäratavaid automaatseid liigutusi. Vanemaid võiks suunata neid märkama/avastama ja õpetada väikseid nippegi, kuidas last neist võõrutada.

Väike poiss hakkas alati intensiivselt pead liigutama kui ta millestki innustus. Leppisime kokku, et ma ei ütle talle sellistel puhkudel midagi (et teised ei kuuleks), vaid puudutan sõrmega tasakesi ta pead. Kui tuli külalisi ja ta hakkas kohe innustunult oma pead keerutama, puudutasin seda kergelt ning pea jäi kohe seisma.

Selliste seikade kaudu saavad vanemad jälgida tegevusterapeudi tööd paremini, õppida sellest ning jätkata kodus.

7. LIIKUMISPUUDEGA LAPSED

Liikumispuudega lastest rääkides mõeldakse ehk ennekõike CP-lapsi (e. tserebraalse sümptomiga). Aga on ka lihaste-nõrkuse all kannatavaid lapsi, õnnetuse tagajärjel invaliidistunud ja kaasasündinud puudega lapsi.

CP-lapsed

Kõigest hoolimata kogevad CP-laste vanemad sageli naiivse optimismi vahetumist sügava pessimismiga. Väikelapse probleeme on lihtne pidada tühisteks, kuid lapse kasvades ka mured suurenevad.
Võib mõista vanemaid, kes muutuvad tigedaks ja umbusklikuks last hooldava personali suhtes. On loomulik, et omaksed kahtlevad meditsiinilise abi õigsuses kui lapse seisund vaid halveneb. Siis vajavad nii laps kui vanem eeskätt tuge. Pettumus sellest, mida laps ei oska ega suuda, ei tohiks varjutada vanemate ja lapse elurõõmu tervikuna. Tegevusterapeut tahabki neid õpetada rõõmustama selle üle, mida laps suudab.
Ei tohiks üle tähtsustada motoorseid harjutusi, unustades lapse psüühilist, sotsiaalset ja emotsionaalset arengut. Lapse jaoks pole suurt kasu sellest, et teda õpetatakse küll veidi paremini kõndima - töö käigus aga muututakse närvihaigeks. Muidugi kuuluvad asja juurde võimlemine ja tehnilised abivahendid. Aga sport peab pakkuma rõõmu ning abivahendite kasutamine motiveerigu lapse arengut - välditagu sundimist.

Meil oli haiglas CP-puudega koolipoiss, kes oli kaksik. Haige vaimustus pappkarbi õmblemisest, millega ta tegeles pidevalt - istudes, seistes ja kõndideski. Lõpuks oskas ja suutis just tema veel rohkemgi kui terve kaksik (vähemasti pappkarpide osas).

CP-lastele mõeldud lelusid on palju. Näiteks spetsiaalse käetoega puzled. Üldiselt me väldime spetsiifilisi mänguasju nii palju kui võimalik.
Vanemad paraku pööravad lapse erilisusele liiga suurt tähelepanu, unustades jälgida ta normreaktsioone. Seetõttu tulekski keskenduda kõigele, mis lapse käitumises on normaalset.
Meie ülesanne on näidata vanematele kui hästi suudab laps teistega mängida - hoolimata oma puudustest. Vanemad võivad tulle mängutuppa jälgima, kui edukalt kasutab laps tervetele mõeldud lelusid. Nad näevad kui vabatahtlikult töötab laps mõlema käega - kuigi haige käsi jääb vaid abistajaks, on see käigus ometi.
Saades vanemad nii kaugele, et nad suhtuvad lapsesse normaalselt, loobutakse tõenäoliselt ülihoolitsevast positsioonist. Võib loota, et lapsele hakatakse seadma õigeid nõudeid, misjärel too tajub eduelamust. Õnneks on CP-lastel tugev tahe, mis aitab neil mägesid liigutada. Seda energiat tuleks õieti suunata: et laps tahaks ise toime tulla, selle asemel, et ümbrust türanniseerida (mis ei aitaks ju kedagi).

Mida CP-lastele soovitada?

Kõike seda, mis toimub tavalistes mängutubades. Näiteks veemängu: laps võtab nuku ühte ja shvammi teise kätte; nii teeb ta ka nõusid pestes. Suurepärane tasakaalu- ja keskendumisharjutus on vee kallamine ühest nõust teise. Hea sõrme- ja kätetreening on vee pigistamine shvammist või lapi väänamine (kui laps kuivatab põrandale läinud vett).
Nukke riietades märkab laps, et kahe käega õnnestub kõik paremini. Koristades tajub ta varsti, kui otstarbekas on hoida harja ühes ja kühvlit teises käes; ka kandik vajab mõlemat kätt.
Enesest mõista ka mosaiigid ja maalimine, voolimine, liivakastimängud jne arendavad motoorselt. Kui laps ei tule kõigega toime, saab ta ju sõrmedegagi maalida (või lausa kogu käega).
Liikumispuudega patsiente nõustame tihedas koostöös ravivõimlemis-spetsialistiga. Roomame kõik koos põrandal, nägemaks haige liikumist; nuputame, kuidas teda toetada ning aidata; mismoodi ta võiks mugavamailt magada, istuda, mängida ja seista.
Laps võiks koos teistega ka "orkestris mängida", erinevais rollimängudes kaasa teha. Ta osaleb kaardimängudes näiteks nii, et näitab teistele, millist kaarti peab pöörama tema eest; ja loomulikult on ta teretulnud muinasjutte kuulama.
Vastavalt vajadusele võime last asetada sobivasse mängupositsiooni, riputades lähedusse eakohaseid mänguasju. Kui ta suudab liikuda, ärgitame soovitud mänguasju haarama ise.
Kuna enamikel CP-lastel on ka artikulatsiooni-probleeme, räägime temaga võimalikult palju sellest, mida parasjagu ise teeme, üritades lastki rääkima meelitada.
Ühel 12-aastasel CP-tüdrukul oli raske liikumispuue; ta ei osanud rääkida ning lisaks oli ta peaaegu pime. Lapse vaimsetest võimetest just eriti palju ei teatud.

Esimest korda tema juurde minnes leidsin tüdruku pooleldi magamas oma liiga väikeses ratastoolis. Tal oli pudipõll ees, kuna sülg jooksis pidevalt. Üks käsi oli tugevasti rusikasse surutud, teine pigistas/kägistas kaltsunukku.
Tüdruk kõlgutas pead, ta kõõrdis silmad jälgisid mind huviga. Esitasin jah/ei küsimusi. Rääkides inimesega, kes suudab vaid noogutada või pudistavalt pead raputades eitada, on loomulikult oluline küsida nii, et tõesti saaks vastata jah või ei. Pärides, kas ta tahab tulla minuga kaasa ühte asja vaatama, ta noogutas.
Viisin tüdruku mänguteraapia osakonda, kus teda toestati voodilina abil - et ta istuks otse. Siis paigutati ta ratastoolile ajutine laud, et saaks küünarnukkidele toetuda. Seejärel panin ta lauale erivärvilisi plaate ning palusin endale ulatada. Tüdruk võttis parema käega vaevaliselt ühe plaadi ja andis selle naeratades mulle. Palusin rohelist, kollast ning sinist - selgus, et ta tundis kõiki värve. Siis palusin erineva kujuga: ümmargust, kolme- ja nelinurkset plaati - tüdruk suutis sedagi.
Võtsin välja mosaiigi, kus oli ka koht käe jaoks - tüdruk üritas kogu aeg kõiki mu korraldusi täita. Selle lühikese katse jooksul muutus minu arvamus lapsest oluliselt. Ta võis laenata mänguasju ka oma palatisse - et harjutada järgmiseks päevaks ette. Ja ta säras, kui lubasin teda iga päev mängima tuua. Pidasin oma lubadust: alati oli ta väga uhke just selle üle, mida õppis üksi harjutades.
Tema osakonna teised patsiendid ning personalgi hakkas peagi tüdruku vastu huvi tundma, sest lapse hoiak ja välimus paranesid silmnähtavalt. Harjutasime teda neelama ning laps vabanes oma pudipõllest. Vaid millestki innustudes hakkas sülg taas jooksma, kuid ta õppis ise kasutama väikest lapikest selle kuivatamiseks.
Iga päev üritasime avada ka rusikasse surutud kätt - et sedagi mängudesse kaasata, kuid tulutult.
Omavanuseid palatikaaslasi tüdruk algul pelgas. Kord mängisid lapsed mälumängu: mina küsisin, millist kaarti pean keerama. Tüdruk osutas peaga. Selgus, et ta oli vägagi teadlik sellest, millist kaarti oli juba teistpidi keeratud, millist mitte. Kõigi üllatuseks tuli ta selles mängus teiseks. Nii tõestas ta endale ning teistele, et suudab eakaaslastega sammu pidada. Mõne aja pärast viskas ta oma vana kaltsunuku minema - temast oli tulnud nüüd suur ja tubli.
Kord, kui teised maalisid sõrmedega, tahtis temagi - ning rusikas käsigi oli kaasatud. Pole teada, kas selle põhjustas värvi pehme puudutus või midagi muud, kuid rusikas avanes meie mõlema suureks imestuseks. Niisiis maalisime sõrmedega iga päev - ja alati juhtus sama: käsi lõdvestus. Vähehaaval mõtles tüdruk välja ka selle, mida ta peaks ise oma käe avanemiseks tegema.
Aja möödudes maalis ta üha paremini - mulle tundus, et mõned tööd väärinuks raamimistki. Ta suutis oma kehvemas, vasakus käes hoida vana puzlekarbi kaant ning paremas käes oleva suure pintsliga värvida. Kogu pind kattus valge peitevärviga, millest tuli suurepärane paspartuu. Selle peale siis liimiti üks ta kunstiteostest, mis oli valgel taustal tõesti kaunis. Pildid riputati voodi kohale.
Kui keegi lähenes, juhtus see, mida olingi soovinud. Küsiti, et kes on selle imekena töö teinud; ja isegi sooviti seda osta. Seal ta siis istus oma ratastoolis ning tüdruku enesehinnang tõusis silmnähtavalt. Esimest korda 12 aasta jooksul tegi ta midagi sellist, mida teised imetlesid ning lausa endalegi tahtsid, olles valmis isegi maksma!
Siis soovis tüdruk, et juuksed sätitaks nagu teistel. Ta tahtis ka lõhnavett ja kaelaehet.
Kui saime haige käe liikuma, oli aeg otsida kahe-käe-tegelusi. Meil oli värvinäidiseid väikeste papitükkidena. Tegin tüdrukule ettepaneku need katki rebida. Algul õnnestus tal suure pingutusega neid poolitada, aga ajapikku muutusid tükid järjest väiksemaks. Ta rebis väsimatult, kuni sai suure hunniku värvilisi paberitükikesi.
Mõeldes, kui palju vaeva see töö temalt nõudis, tulin järeldusele, et saavutatut tuleks kuidagi ära kasutada. Tüdruk sai suure papp-plaadi, mida vähehaaval kattis liimiga ning kaunistas siis värviliste papitükikestega. Tulemus oli suurepärane - tõeline kunstiteos.
Mõtlesin ka ta traagika üle, kuna laps ei suutnud rääkida ega oma mõtteid väljendada. Tüdruk polnud kunagi käinud koolis. Meie osakonnas sai ta uue ratastooli - spetsiaalse töölauaga. Hakkasin talle tähekaarte näitama. Selgus: ta suudab õppida tähti. Kirjutasin lühikesi sõnu 10-sentimeetriste tähtedega: TULE, TOO, SÖÖ jne. - ning tüdruk omandas needki. Lõpuks otsustati ta saata kooli.

Nii võib siis juhtuda, kui hakata patsiendiga tööd tegema. Sageli ei teata temast enne uuringuid midagi - selles osas võime aidata meie oma tähelepanuga.

Vihjeid vanematele

Üldiselt jäetakse liikumispuudega lapsi liiga kauaks voodisse. Kui nad ei lama, siis neid kantakse; laps siirdub sülest sülle. Aga ta ei tohiks olla voodis kauem kui sama vana terve laps!
Soovitame vanematele panna laps otse põrandale (mitte tekkidele/patjadele) - ikka paljajalu, et ta saaks parema kontakti jalgadele kui tahab liikuda.
Asetage lapse ümber värvilisi, paeluvaid mänguasju, milleni ta tahaks jõuda. Kutsuge last - et näeksite, kas ta keerab pead; või ehk üritab lausa läheneda.
Haiglas lapsi treenides aktiviseerime neid põrandal, asetades vahel seljale, siis kõhuli - nägemaks, kas nad üritavad end ka ise keerata või mitte. Enamasti on lapsed aktiivsed, ning vanemad imestavad nähes, mida kõike nad nüüd oskavad. "Kuidas te küll saate ta kõhuli magama panna? Tavaliselt lapsele see ei meeldi?!" - ütlevad nad tihti. Siis võib näidata, kuidas last hoitakse enda ligi, kuidas laskutakse põrandale, kummardudes lapse kohale, teda ettevaatlikult kõhuli asetades. Kui lapse kael ei kanna, pannakse pea ning rindkere alla midagi pehmet - et ta end ei kahjustaks.
On oluline, et laps tunneks end turvaliselt ja lõõgastuks - et saaks toimida ka iseseisvalt. Aga turvalisus ei tähenda tingimata ema süles olemist - lähedalolekust piisab täiesti.
Lapse kasvades võib trenn olla karmimgi - koos kukkumiste jms-ga. Kui last harjutatakse ise istuma, soovitatakse emalgi istuda põrandal, laps jalgade vahel. Täiskasvanu toetab last võimalikult vähe, aga jälgib, et too istuks korralikus asendis: jalad sirgelt või ristis - nagu lapsele parasjagu sobib. Siis võiks ema mängida lapsega, näiteks hoida kõristit ta kohal, et too kergitaks uudishimulikult pead. Võib-olla üritab laps kätega seda mänguasja puudutadagi. Algul tuleb teda aidata, siis aga abi väheneb. Imetlusväärne, kui usaldav ja ettevõtlik on laps, istudes seal ema soojendavas - turvalises läheduses.
Peale neid esimesi õnnestunud istumiskatseid asetame lapse autorõngasse, pappkasti või paberikorvi, kus on augud jalgade jaoks.
Kasutatakse soovitavalt selliseid abivahendeid, mida on lihtne leida ning transportida. Lapse kasvades otsib ravitreener uusi vahendeid kui vaja. Mänguterapeudi töö on esimeste abivõtete soovitamine.

CP-laste vanematega rääkides uurime välja, millised on kodused võimalused lapse arendamiseks; mis tööd teeb isa, mitu last on peres ning kas läheduses elab ka sugulasi. selle kõige põhjal nõustatakse lapsevanemaid. kui kodus on palju lapsi ning korter pole kiita - kuidas saame vanemaid koormata veel keerukate harjutusettepanekutega?
Last peaks kodus arendama suhteliselt väheste ümberkorralduste hinnaga.
Näiteks vannis võiks laps lisaks pesemisele ka mõnuleda ja veemänguasjadega mängida.
Köögi akna alla õue võiks teha väikese liivakasti, kus laps saab üksi mängida, samal ajal kui ema jälgib teda köögiaknast oma toimetuste kõrvalt.
Laps võiks pesta vastupidavaid lauanõusid ning neid ka kuivatada; tolmu pühkida ja muul moel ema "aidata".
Vanematele tuleks südamele panna, et nad laseks lapsel võimalikult palju ise oma asjadega toime tulla: ise süüa, riietuda, hügieeni eest hoolitseda jne. Süües ei tohiks laps istuda ema süles, vaid tema vastas - et ema saaks ette näidata olulisi liigutusi, ja alguses lausa last aidata närimises - liigutades ta lõuga ettevaatlikult närimise rütmis üles-alla.
Samas võiks stimuleerida lapse suu liigutusi - provotseerides naeratust, liigutades keelt eri suundadesse jne. Peseminegi sujub paremini kui seepi tehakse auk ning riputatakse kummipaelaga sobivasti veekraani lähedusse - et laps seda pidevalt maha ei libistaks. Ka käteräti võib kinnitada kummipaelaga - et tripp ei tuleks ära.
Lapsel peaksid olema sellised riided, mida ta saab hõlpsasti selga ja ära. Pidevast aitamisest mõistlikum oleks varustada riietusese lukuga või suurte nööpidega nii, et laps tuleks ise toime.
Kui haigel on õdesid-vendi, tuleks neil lasta CP-lapsega tegelda nii palju kui vähegi võimalik. Teised lapsed peavad ehk veidi muutma oma mänge, et CP-lapski saaks osaleda; mingil juhul ei tohi talle kõike ette-taha ära teha. Samas ei saa nõuda, et teised lapsed pidevalt haiget pereliiget aitaks. Võib juhtuda, et nad hoolitseksid siis üle, mis takistaks puudelapse arengut. Või hakatakse haiget pidama koormaks, kes nõuab vaeva ja põhjustab süümepiinu, kuna temaga pole kunagi lõbus. See oleks halvim, mis õdede-vendade vahel võib juhtuda.
Ka lumi on imeline mängumaterjal - üritage seda vanematelegi selgitada. Lumme võib kukkuda ning midagi ei juhtu, ja kui kasulik on lapsele lumes mürada, teha koopaid, lumememme ja -palle, lumelinnu jne, kelgutada, suusatada.
Ehk suudaks keegi täiustada spordivahendeid puuetega lastele sobivamaks?
Vanemad tuleb võõrutada CP-lapse haletsemisest. Selle asemel vajab too tunnustust, julgustust ja rõõmsat meelt. Oma hoiakuga lisab vanem lapsesse turvatunnet ja usaldust, leides võtme probleemide lahendusele. See ei käi ainult CP-laste, vaid enamike puudelaste kohta.

Reumaatikud

Reumahaigeid mõjutab nende haigus ka psüühiliselt; katse neid tegevusse kaasata sageli ebaõnnestub.

Ühest 6-aastasest reuma-haigest poisist tuli muuhulgas väike vanake nii kõne kui liigutuste poolest. Ta ütles: "Olen täna halvasti maganud, aga usun, et see tuli sellest, et mu seedimine pole mõnda aega toiminud." Lapsed üldiselt ei räägi oma vaevadest, nii et ilmselgelt oli ta liiga palju täiskasvanud reumaatikutega suhelnud.
Selgus, et poisil oli imekena lauluhääl - ta õppis kergesti laulusõnu, ka inglise keeles. Palatikaaslaseks sai ta 13-aastase poisi, kes oli haruldaselt hea kitarrist, ning õpetas 6-aastasele lööklaulutekste. Need kõlasid nii kenasti, et otsustasime haiglas kontserdi korraldada. Väikemees oli nii uhke kui ratastoolis istudes meile laulis, ise trianglit mängides.
Kui poiss pidi hakkama oma nõrkade jalgadega seismist harjutama, toetus ta liivakasti äärele ning kujundas liivast loodust. Kord oli seal metsik lääs, siis maatalu loomadega; või loomaaed ja linna tänavate ja autodega. Ta oli lugenud ning pilte vaadanud - teades täpselt, kuidas miski pidi välja nägema.
Hiljem, kui ta juba kõndis - kuigi vaevaliselt - läksime lennujaama. Seal lubati meid koguni lennujuhtimistorni, kuhu viisid väga järsud astmed. Aga poisi meelest polnud see probleem, kuna eesmärk oli nii põnev. Motivatsioon on alati määrav!

vahejoon

Liigesereumat põdev teismeline tüdruk lamas voodis täiesti liikumatult nagu Okasroosike - kangelt, käed teki peal. Ta oli juba alla andnud - uskudes, et ei saa enam kunagi mitte midagi teha. Tõin talle maalimisvahendid. Ta sai ilusaid värve ja pikavarrelisi pintsleid, mis osteti spetsiaalselt tema jaoks. Näitasin lapsele, kuidas värve kasutada. Pildid ei pea esitama midagi kindlat, need võivad ju olla vaid värvimängud. Järgmisel päeval maalis ta lõunameresaare koos palmide ja kuuga, pagedes oma mõtetes soojale maale päikese kätte - ära siit külmast ja valusast maailmast. Personal hakkas temalt pilte ostma. Tüdruk märkas, et maailmas oli midagi, mida tema võiks teha pidevalt. Ja kordki elus koges ta kiitust ja tänu - selle asemel, et ise teistele tänulik olla.
Seejärel üritas ta järgida kõiki mu nõuandeid ning ei läinudki kaua, kui ta juba ise soovis ratastoolist väljuda. Peagi õppis ta ka õmblema ning tegi päris raskeid asju - temast tuli üks toimekas tüdruk juba enne koju minekut.

Ka lihtsad papi- ja vakstutööd on osutunud reumaatikule sobivaiks. Materjal peab olema tugev ning tulemused ei lase end kaua oodata: käe peenmotoorika ning koordinatsioonivõime arenevad märgatavalt. Selles töös on ka mitmeid varieerimisvõimalusi, kuigi tehnika on nii lihtne, et 4-aastanegi tuleks toime.
On äärmiselt oluline, et valmistatavate asjade nimed ja kasutusotstarve vahelduks. Karbikest võib kasutada kleepsude, piltide, postmarkide, kirjade ja kaartide või pabernukkude säilitamiseks. Vakstust võib õmmelda loomi beebidele, nukke mängu-ealistele ning maskotte teismelistele.
Väikelapsi tuleb meelitada tegema selliseid liigutusi, millest neile endile ka kasu on. Lapsi ei saa sundida lihtsalt liigutama, küll aga võib neid suunata arendavaid mänge mängima.

Haiglasse tuli reuma poolt äärmiselt vaevatud väike tüdruk, kelle käed ning jalad olid juba moondunud. Ärkvel olles ta vaid lamas ja vigises valust. Teda ei julgetud tõsta ega puudutadagi.
Kord panin ta siiski põrandale patjadele. Roomasin ta ümber, mängides kuku-mängu, tegin erinevate esemetega hääli ja näitasin kõikvõimalikke mänguasju - lõpuks sain preemiaks kerge naeratuse.
Iga päev mind nähes ta naeratas; palatikaaslaste sõnul oli tüdruk hakanud veidi rääkimagi. Aga hirmunult kangestus ta taas täiesti. Mängumatil koos minuga laps naeris ja lõõgastus. Üritasin meelitada teda end keerama: tüdruk üritas, mina aitasin veidi, ja lõpuks ta oskas. Hakkasime mängima pallide, õhupalli ja pärlitega. Tüdrukul käis ka külalisi ning selgus, et ta suutis oma kätt ulatada rohkem kui arvasime. Hakkasime teda paigutama mängutooli, kus oli ka lauake. Tüdruk õppis tegema kaelakeed, algul suurematest, edaspidi väiksematest plastmasspärlitest. Patsient hakkas õmblema kaarte ja pappi, joonistama, voolima, pani kokku puzlesid. Varsti mängis ta koos teiste lastega enamikke mänge.

Liikluses viga saanud lapsed

Töö liiklusohvritest lastega on alati raske, kuid huvitav. Mõned neist on kaotanud kõnevõimegi. Kui nad ei suuda kirjutada, joonistada ega rääkida, ei tea ju keegi, mil määral on motoorseid ja mentaalseid võimalusi üldse säilinud. Selliste patsientide puhul tuleb esmalt selgitada, mil määral mõistetakse kõnet. Tihti nad häälitsevad vaid a-a-a, mis kõlab alati sarnaselt - jaatava ning eitava vastuse puhul. Kui ei suudeta noogutada ega pead raputada, võib soovitada neil silmadega märku anda: üks pilgutus on "ja"; kaks: ei.
Vahel nad liigutavad sõrmi - siis lepitakse ja-ei vastuste sümbolid kokku teisiti. Lapse käsi pannakse näiteks rinna peale: kui ta mõtleb ja, tõstab ühte sõrme jne.
Ka koordinatsioon võib olla häirunud, mistõttu sellinegi süsteem käib vahel üle jõu. Aga kui pidevalt üritada, tutvutakse vähehaaval paremini ning tekib esmane ettekujutus patsiendist ja ta võimeist.
Algul asetatakse erinevaid esemeid tekile, et laps saaks neid haarata või ulatada. Enamasti on ikka üks käsi parem kui teine, kehvemat saab siis treenida näiteks purgist asju võttes. Tugevama käega võib laps panna asju nõrgemasse kätte ning pigistada. Vähehaaval ta ehk suudab hoida ka niidirulli, lükates sellest niiti läbi.
Kui vanemad tulevad külastama ja pärivad: "Kas oled olnud ka tubli?", laps ehk ei suuda sõnaliselt vastata, kuid võib osutada enda tehtud kaelakeele. Algul on seal viis niidirulli, järgmisel korral juba 10; vähehaaval siirdutakse pärliteni, mis muutuvad järjest väiksemaks. Laps tõestab, et on teinud tööd.
Ka mosaiikide abil õpitakse kiiresti - abiks spetsiaalse käetoega CP-lapse vahendite arsenal. Vajades järjest vähem ja väiksemaid käetugesid, märkab patsient ise ka oma edusamme.
Mõned õnnetuse tagajärjel kõnevõime kaotanud lapsed suudavad vähemalt liigutada keelt, mis pole nii kange kui näiteks CP-lastel. Sageli ilmneb, et nad kannatavad enim just kõnevõimetuse tõttu.
Meil on kombeks vormida nende huuli oma kätega, asetades teelusika abil keelt nii, et nad tunnetavad, kuidas see peaks paiknema. Siis näitame oma hääldamisega ette, kuidas see õieti käib. Üldiselt õpivad lapsed sõna sõna haaval, vahel vaid ühe sõna päevas; aga teinekord ka sõna nädalas. Alustame samade väljenditega nagu beebidki: ema, isa, auto, anna, nämm, piss jms.
Algul pole kõne õigsus väga oluline - perfektsus tuleb omal ajal. Peamine on, et lapsed ja vanemad saaksid omavahel suhelda.
Mõningaid koolilapsi on aidanud see, et nad tunnevad juba tähti. Neile võiks siis näidata nende oma nime ja teisi lühikesi sõnu kirjapildis, mida on lihtne ära tunda - peagi õpitakse taas kirjutama.
Tundub ehk imelik, et mõni patsient ühel hetkel tuleb raske ülesandega toime, kuigi äsja lihtsam käis hoopis üle jõu. Selliseid juhtumeid seletab tõik, et varasemad oskused/teadmised ei hävi hetkega, vaid ebaühtlaselt.
Mäletan poissi, keda pidasin täielikuks vusserdajaks: ta plätserdas päevast päeva. Siis äkki kirjutas oma nime, samas vusserdamist jätkates. Parimatel päevadel ta siiski kirjutas mitugi sõna.
Sageli väsivad patsiendid kiiresti ja nendega saab töötada vaid lühikest aega. Kui nad puhanuna tulevad toime 5-aastaste ülesannetega, siis ootamatult võidakse langeda 2-3-aastaste tasemele. Vanematelgi on seda raske mõista - kord ollakse optimist, siis lootusetus masenduses. Sel juhul vajatakse kõrvalise inimese abi, kes seletaks ning lohutaks. Õnneks enamike laste liikluskahjustused siiski (mingil määral) paranevad, kuigi see võib võtta aega.
Üldiselt on vanematel raske seda olukorda taluda - vigane laps on tõeline mure. Mitmedki tõmbuvad maailmast kõrvale üksi nukrutsema. Nad ei jaksa mõelda muust ega huvituda elust, ka ei suudate olla sõbralik. Tekib nõiaring. Seda rõõmustavam on vahel kohtuda kellegagi, kes suudaks seda ringi katkestada.

Ühel väikeste patsientide emal, keda saatus pani eriti raskelt proovile, oli elurõõmus hoiak. Tema viiest lapsest kolm olid puudega: kaks õnnetuse tagajärjel ning üks CP-laps. Vanim poeg Kalle, kellest kodutöödes oli seni eriti palju abi olnud, sattus liiklusõnnetusse ning halvatus täielikult. Ta ei suutnud raamatutki käes hoida, aga tal olid spetsiaalsed prillida, nii et ta sai lugeda rinnal olevat teksti. Punase Risti kaudu laenati väike televiisor, mida poiss sai vaadata. Õnneks polnud ta vaimselt invaliidistunud ja suutis rääkida. Ravivõimlemistreener töötas temaga iga päev terve suve jooksul - sügisel suutis poiss juba liigutada käsi.
Käisin Kallet sageli vaatamas, ning ta ei kaevelnud kunagi. Aga ühel päeval oli ta kuidagi masendunud ning arvas, et aeg ei tunduks nii igav, kui ta saaks kasutada oma käsi. Ta teadis, kuidas ma tema nooremate õdedega olin tööd teinud - nii otsustasimegi hakata käsi treenima. Ta toodi mänguteraapiasse, asetasin ta rinnale puuplaadi ning ütlesin: "Anna mulle see plaat - ükskõik kuidas, aga anna!"
Lõpuks läks tal korda see plaadike kahe käe sõrmede vahele võtta ning mulle ulatada. Siis selgus, et ta suudab liigutada ka sõrmi - saab nendega lausa haarata. Aga ta ei jaksanud tõsta pisimatki asja - isegi suhkrutükki mitte. Nüüd vähemalt teadsime, kust alustada. Ta sai laenata värvilisi mänguasju ning mosaiiki, ja mina näitasin talle, kuidas harjutama hakata. Ta pingutas väga ja edenes tasapisi.
Vahel katsetasime ka sõrmedega maalimist ja jätkasime harjutusi nii, et ta üritas käes hoida puusepapliiatsit ning nuga-kahvlit-lusikat. Siis ta harjutas pappkruusi käes hoidmist, algul tühjana, seejärel üha rohkema vedelikuga.
Sidusime Kalle ratastooli, et töö paremini sujuks. Algul ta ei suutnud kuigi kaua istuda ja higi jooksis ojadena, aga vähehaaval muutus poiss üha püsivamaks.
Tegin Kallele ettepaneku kirjutada kaart, milles räägiksime ta edusammudest. Patsient ei nõustunud sellega enne kui saab ise kirjutada - me hakkasime katsetama kohe. Ta sai puusepapliiatsi, mida hoidis kähe käega. Mina hoidsin joonistusblokki kinni - poiss kirjutas 10-cm suuruste tähtedega HEI KALLE. Seejärel muutus tekst harjutades järjest pisemaks ning sõnade hulk kasvas. Tema ema rääkis hiljem, kui hardalt nad ootasid neid kirju.
Hankisime ka erinevaid puuesemeid poolvalmina ja Kalle viimistles neid, tehes jõulukinke kogu perele. Ajapikku hakkas ta ise sööma ning kahe sõrmega kirjutusmasinal kirjutama.

Vihjeid vanematele

Ärge nõudke liiklusõnnetuses vigastatud lastelt liiga palju. Sageli ehk ei mõisteta, kuidas varem terve ja võimekas laps nüüd äkki on nii abituks muutunud. Sel põhjusel vanemad ka ei oska hinnata lapse väiksemaidki edusamme - nende arvates tammub laps paigal.
Ravil oli kord koolipoiss, kes lõpuks õppis taas kriiti käes hoidma ning vusserdas sellega kogu südamest. Kuna me alati näitame vanematele, mida lapsed oskavad, siis selle poisi ema ütles vaid: "Aga, Olle - sina, kes sa olid nii tubli joonistaja, küllap sa oskad teha ka koera. Näita nüüd tädile, kui ilusaid koeri sa oskad joonistada."
Peale seda juhtumit üritan alati rääkida vanematele nelja silma all - enne kui nad oma lapsega kohtuma lähevad.
Neile tuleb seletada, et ajukahjustusega laps tõepoolest langeb madalamale arengutasemele ning peame võimaldama tal omas tempos taastuda, tagant kiirustamata. Ja et rõõmustada tuleks igapäevaselt ka selle pisku üle, mida ehk on raske märgatagi. Laps tundku, et ta edusamme tõesti märgatakse ja imetletakse.

Lihasnõrkusega lapsed

Spetsiifiline liikumispuuetega laste rühm on lihasnõrkusega lapsed. Neisse tuleb suhtuda teisiti kui varem-mainitusse. Loomulikult patsienti aidatakse ja julgustatakse treenima, kuid samas välditagu pidevat võrdlust parematega. Teda peaks säästma taandarengu ületähtsustamisest.
Lihasnõrkusega patsiendi tuju tuleks hoida eriliselt üleval; soovitatagu harrastusi, millega ta tuleb toime; ehk on midagi, milles ta saab veidi säradagi. Talle võiks õpetada erioskusi, mida samavanused lapsed üldiselt ei harrasta. Temaga saab mängida mitmeid mänge: hiina malet, kabet, erakumängu, mälumänge, lotosid jne. Ta võib kokku panna puzlesid, koguda marke või teha muud, teha mosaiike, kududa, voolida, valmistada ehteid. Need lapsed võiksid otsida teatud pilte ajalehtedest, lahendada ristsõnu jms.
Üks poiss oli põdenud düstroofiat 8 aastat ning haigus oli kahjustanud juba hingamiselundeid. Esimest korda kohtudes lamas ta ühes palatis koos kahe täiskasvanud halvatuga. Õhkkond oli hirmuäratavalt masendav. Tundsin, et poiss peaks sealt pääsema. Ta suutis ilma hingamisaparaadita olla umbes tund aega. Võtsin ta ratastooliga kaasa ja läksime avastama haiglat. Lillepoest ostsime lilligi.
Tunni möödudes poleks poiss tahtnud veel tagasi minna. Seletasin, et parem siiski naasta, vastasel juhul me edaspidi enam ehk ei saagi koos olla. Läksime siis tagasi, kus ta tõesti tahtis tõestada, et retk tegi talle head: poiss oli ilma hingamisaparaadita koguni 3 tundi!
Kui osakonnas seda märgati, hakkas ka muu personal teda mööda haiglat "retkedele" kaasa võtma - nii maja sees kui väljaspoolgi. Viisime teda autoga ka kaubamajadesse jne - alati läks kõik hästi, mis mõjus poisile erakordselt turgutavalt.

Luuhaigusega lapsed

Viime nad mänguteraapiasse ratastoolis ja voodites, kanname neid toas kui vaja ja/või võimalik, korraldame nende voodit mängukõlbulikumaks. Võime tuua käruga mänguasju nende voodi äärde; ja ka selle toreda nukukapi, millega saab mängida kahelt poolt.
Suvel viime lapsi loomulikult välja - murule, kus nad siis mängida saavad.

Ühel 3-aastasel tüdrukul oli kaasasündinud puusaliigese probleem ning ta pidi magama kipspükstega. Meile öeldi, et ta on oma arengus tõsiselt maha jäänud. Ta silmad olid hirmunud ning ta karjatas kohe kui keegi talle lähenes. Ta ei soovinud mingeid mänguasju ja kartis kõiki ja kõike. Tegin nii nagu alati sellistel juhtudel: uurisin välja, kes personalist teda söötis ja hooldas. Andsin talle mänguasju, mida palusin aeg-ajalt tüdrukule edasi anda - kui neil tundus olevat parem klapp ja tüdruk oli veidi rahulikum.
Ütlesin hoidjale kui oluline oleks tüdruku huvi lelude vastu, et ta usaldaks midagi vastu võtta "ohtlikelt" haigla-inimestelt. Rõhutasin, et peame igal võimalikul moel üksteist aitama, taastamaks tüdruku turvatunnet. Iga päev tõin uusi mänguasju ja jälgisin, kas ta julgeb neid vastu võtta või mitte. Kui ei, andsin asjad õele, soovitavalt lapse nähes.
Lõpuks ta naeratas ja sain läheneda. Mõne aja pärast ta isegi küsis minu järele ning hakkasin teda mänguteraapiasse kaasa võtma. Algul valisin hetki, mil mängutoas polnud palju rahvast, aga vähehaaval lapse hirm kadus ja ta oli meeletult rõõmus, kui sai koos teiste lastega olla. Vahel pidi ta magama kõhuli, vahel olid ta käed kipsis, aga voodiski olles üritas ta osaleda kõigis toiminguis. Teised lapsed mõtlesid välja lugematuid viise temaga koos mängimiseks.
7-8 kuu möödudes saime teda voodist põrandale tõsta. Tüdruk siirdus ühest paigast teise päris nobedalt - mängis nukunurgas ja konstruktoritega; meelsamini aga liivakastis.
Kui ta lõpuks oli saanud võimaluse näidata oma võimeid, tugevnes veendumus tüdruku normintellektist. Ta tegutses nii nagu temaealistele kohane. Ainus erinevus kõne osas oli see, et ta kasutas haigla-terminoloogiat väikese vanainimese kombel.

On kerge keskenduda ainuüksi füüsilisele haigusele ja alahinnata psüühikat. Ometi kuuluvad need mõlemad ju kokku: see tüdruk tundus olevat raske arengupeetusega, kuigi - nagu lõpuks selgus - ilmselgelt oli ta normintellektiga. Keegi vaid polnud üritanudki teda uurida...

Ivonny Lindquist - MÄNGUTERAAPIA

 Järgmine peatükk - 8. Vaimse puudega lapsed

 Sisukord



Muid (koolitus)materjale