|
Dopingained
Rahvusvaheliselt reguleeritud dopingained
Euroopa Nõukogu dopinguvastane konventsioon (Council
of Europe Antidoping Convention 1989) kohustab lisas loetletud
riike võtma tarvitusele dopinguvastaseid abinõusid.
See tähendab, et sportlased võivad tarvitada üksnes
aineid, mille kasutamise on heaks kiitnud rahvusvahelised spordiorganisatsioonid.
Abinõude hulgas on ühe meetmena nimetatud anaboolsteroidide
ja muude dopingainete kasutamise reguleerimiseks seaduste ja
muude õigusaktide vastuvõtmist. Konventsioonis
on ka sätteid dopingukontrolli teostavate laboratooriumide,
samuti hariduse jms kohta. Konventsiooni järgi on dopingained:
- morfium jt oopiumipreparaadid
- testosteroon jt anaboolsteroidid
- propranolool jt beetablokeerijad
- furosemiid jt diureetikumid
- kasvuhormoon (HGH) jt peptiidhormoonid.
Konventsiooni kohaselt on veredoping üks dopingumeetod.
Osa aineid, mille kasutamist konventsioonis reguleeritakse, on
liigitatud narkootikumideks, näiteks amfetamiin ja morfium.
Üht osa aga, näiteks beetablokeerijad, käsitatakse
ravimitena ja seetõttu võib neid väljastada
ainult retsepti alusel. Anaboolsteroidide testosterooni ja kasvuhormooni
kasutamine on mõnes riigis nagu ka Rootsis sätestatud
eriseaduses.
Dopingained Rootsi seaduste järgi
Dopingainete keelamise seaduse kohaselt kontrollitakse järgmisi
aineid:
1) sünteetilised anaboolsteroidid, nimetatakse ka androgeenseteks
anaboolsteroidideks (AAS);
2) testosteroon ja selle derivaadid (derivaat on teisest ainest
saadud aine, millel on algainega samad või algainest paremad
omadused);
3) kasvuhormoon
4) ained, mis suurendavad testosterooni ja selle derivaatide
või kasvuhormoonide produktsiooni; selle grupi ainetega
ergutatakse organismi tootma rohkem selliseid hormoone.
Nimetatud seaduses on dopingained jäetud määratlemata.
See tähendab, et uutel ainetel või vanade ainete
teisenditel on sama mõju kui neil ainetel, mida varem
tunti punktis 1 käsitletud ainetena. Seega võiks
seadusele tuginedes pidada neidki dopingaineteks. Ent lõpuks
otsustab ikkagi kõhus, kas see, et ainet käsitatakse
dopingainena, on teadusuuringutega põhjalikult tõestatud.
Praegu veel ei ole moodustatud organit, kes valvaks dopingaineseaduse
täitmise järele.
Rootsi seaduste järgi on dopingaineid kokku sadakond ning
nende hulka kuulub peaaegu kaks tuhat preparaati. Eesti seaduste
järgi dopingained eraldi regulatsiooni alla ei käi.
Dopingainete hulka kuuluvad ka anaboolsteroidid, testosteroon
ja kasvuhormoon. Neid kasutatakse hormonaalhäirete raviks.
Kuritarvitamise korral on eesmärk kiiresti suurendada lihasmassi.
(RPS)
Androgeensed anaboolsteroidid (AAS)
Androgeensed anaboolsteroidid (AAS) on meessuguhormoonide
keemilised teisendid. Neid kasutatakse kehvveresuse (aneemia)
ja luuhapruse (osteoporoosi) ravis. Raviminimed on Deca-Durabol®,
Halotestine® ja Mestoranum®. Sageli kasutatakse dopinguna
tablette, mida kutsutakse vene viiekateks (rootsi k ryssfemmor)
või venelasteks (rootsi k ryssar) ja mis sisaldavad
metaandrostenolooni. AASi kuritarvitatakse lihasmassi suurendamiseks.
Uimastiturul müüakse dopingpreparaate,
mis tegelikult on mõeldud raviks. (RPS)
Testosteroon ja muud anaboolsteroidid
|
Testosteroon on meessuguhormoon, mis mõjutab
tüüpiliste mehelike omaduste (võimas lihasmass,
bassihääl ja habemekasv) arengut. Meditsiinis kasutatakse
testosterooni selleks, et kompenseerida liiga madalat loomulikku
testosteroonitaset. Testosteroon on kasutusel ka selliste raviminimede
all nagu Atmos®, Testoviron® ja Undestor®, kasutatakse
ka raviminime Andriol®.
Dopingainena kasutatakse testosterooni lihasmassi suurendamiseks,
kuid ka selleks, et paista keha poolest "kõva sellina".
Kasvuhormoon
Kasvuhormooni leidub iga inimese kehas. Arstimina kasutatakse
teda selleks, et ravida kasvuhormoonide puudust, muu hulgas ka
lastel, kelle puhul täheldatakse ohtu jääda lühikesekasvuliseks.
Täiskasvanutel võib aine vähendada rasvamassi
ja suurendada lihasmassi. Kasvuhormooni nimetused on somatropiin
ja HGH ning raviminimed on Genotropin®, Humatrope®, Norditropin®,
Saizen® ja Zomacton®. Erinevates riikides tuntakse peale
nende ka muid raviminimesid.
Dopingainena kasutatakse kasvuhormoone lihasmassi suurendamiseks.
Muud ained
Punktis 4 loeteletud aineid kasutatakse selleks, et ergutada
keha enda testosterooni ja selle derivaatide või kasvu-hormooni
produktsiooni või vabastamist. See võib toimuda
näiteks nende ajuprotsesside mõjutamise kaudu, mis
juhivad hormoonitasakaalu. Mõjud on samad mis testosteroonil
ja kasvuhormoonil.
Dopingainete kuritarvitamise eesmärk ja viisid
Dopingaineid kuritarvitatakse selleks, et:
|
Ida-Euroopast pärit dopingaineid smugeldatakse nüüd
paljudes maades. Fotol ryssfemmor, eesti keeles vene viiekad.
(NC)
|
- jõuspordi tarbeks tugevdada lihasmassi
- kiirendada poiste puberteediprotsessi
- arendada olelusvõitluseks vajalikku karmust, suurendada
eneseusku jne.
Dopingainet manustatakse suu kaudu tablettidena või
kapslitena ning süstitakse peamiselt lihasesse. Dopingainet
tuleb sisse võtta koos toitainerikka toiduga (sageli on
vaja lisatoitu) ja tugeva jõutreeningu ajal selleks, et
lihasmass oluliselt suureneks.
Vahel kuritarvitatakse dopingaineid mõnenädalase
kuuri ajal suurte annustena, nn megadoosides siis, kui intensiivselt
treenitakse.
Paljud dopingainete kuritarvitajad kasutavad isegi kesknärvisüsteemi
mõjutavaid aineid nagu amfetamiin või katiin, et
peletada tugeva treeningu tõttu tekkivat väsimust.
|
Ka veterinaarias kasutatavaid preparaate kuritarvitatakse
dopingainetena. (RPS) |
|
Dopingaine kuritarvitamise
põhitunnused
Dopingained ei põhjusta joovet nagu narkootikumid.
Üksnes füüsilisi ja psüühilisi reaktsioone
uurides ei ole võimalik kindlaks teha, kas inimene on
teataval momendil dopingainet tarvitanud. Kindlate järelduste
tegemiseks on vaja teha biokeemilised katsed. Siiski võib
dopingaine juba lühikese aja järel tekitada ilmseid
muutusi, mis peaksid olema teistele hoiatuseks.
Aine tekitatava füüsilise seisundi tunnused
Suhteliselt lühikese aja jooksul toimunud muutused, mis
võivad olla tingitud dopingaine kasutamisest, on järgmised:
- ülikiire lihasmassi juurdekasv
- kogu keha paistetus (vedeliku kogunemine)
- juuste väljalangemine
- akne
- maokrambid ja üldine halb enesetunne
Aine tekitatava psüühilise seisundi tunnused
Suhteliselt lühikese aja jooksul toimunud muutused,
mis võivad olla tingitud dopingaine kasutamisest, on järgmised:
- suurenenud seksuaalhuvi
- eriline karmus (nn kõva selli sündroom)
- agressiivsus.
Muud tunnused
Dopingaine kuritarvitamise tunnus võib olla ka oluliselt
suurenenud huvi tugeva treeningu ning oma keha väljanägemise
ja arendamise vastu.
|
Aine lühiajaline mõju
Dopingained ei tekita joovet samamoodi kui näiteks narkootikumid,
mis mõjutavad inimese meeleolu mitu tundi või päeva.
Dopingaine võib pärast mõningast tarvitamist
pikaks ajaks muuta meeleolu. Kuritarvitaja tunneb, et ta on varasemast
arukam, jõulisem ja seksuaalselt huvitavam. Kõrgendatud
meeleolu võib püsida üsna pikka aega, suureneb
eneseusk. Pikema aja jooksul võib aga mõju suurel
määral pöörduda agressiivsuseks ja vägivallakalduvuseks
ning tuua kaasa isiksusemuutuse. Muutused võivad ilmneda
mõnekuise dopingainete kuritarvitamise järel.
Aine tekitatavad kahjustused ja kõrvalekalded
Dopingaine mõjul muutub loomulik hormoonide tasakaal,
mis järk-järgult avaldub mitme elundi haiguse või
häirena. Dopingainete kuritarvitamine võib esile
kutsuda kõike: juuste väljalangemise ja akne (vinnid),
meestel naisehääle (ingl.k. bitch tits)., meestel
südameveresoonte lupjumise, mis omakorda suurendab südameinfarkti
ohtu. Maksa võimalik kahjustumine suurendab muu hulgas
kollatõve- ja maksavähiohtu.
Muud kahjustused ja kõrvalekalded on näiteks vedeliku
kogunemine neerude alatalitluse tõttu ning maovaevused,
oksendamine ja kõhulahtisus. Võib olla ka tugevaid
peavalusid ning lihaste ja soonte ülepinget. Puberteedieas
noortel võib dopingainete kuritarvitamine pärssida
pikkade toruluude kasvu. Meestel seksuaalhuvi alguses suureneb,
aga võimekus järk-järgult väheneb, kuni
saabub impotentsus. Munandite kokkukuivamine võib lõppeda
püsiva sigitamisvõimetusega. Naised muutuvad mehelikuks,
neid iseloomustab bassihääl, habemekasv ja karvakasv
kehal ning kliitori suurenemine, neil on menstruatsioonivaevusi
ja nad võivad jääda viljatuks.
Dopingainete kuritarvitajatel on tavalisest suurem suremus. Surma
põhjustest on esikohal südameinfarkt.
Dopingainete tekitatavad psüühikahälbed tähendavad
eeskätt isiksusemuutusi, mis avalduvad ärrituvusena
ja agressiivsusena, otsustusvõimetusena, jälitamismaaniana
ning psühhooside ja depressioonidena. Dopingainete kuritarvitajas
võib juba väike kogus alkoholi kutsuda esile agressiivsushoo.
Sõltuvus
Dopingained ei tekita sõltuvust sel viisil nagu narkootikumid,
mis kutsuvad esile sundsoove. Pärast dopingaine pikaajalist
kuritarvitamist võib inimene tunda tugevat igatsust sellise
mõjukuse, eriti aga jõu ja eneseusalduse järele,
mis tal oli ainet tarvitades. Seetõttu on tal raske ainete
tarvitamisest loobuda.
Dopingainete kuritarvitamise tagajärjel tekkivad võõrutusreaktsioonid
võivad olla ebameeldivad: ilmnevad suured füüsilised
muutused, impotentsus, väsimus jne. Et organismi on tähtsate
hormoonide produtseerimisel pikka aega kunstlikult ergutatud,
on see tunduvalt vähendanud organismi enda võimet
neid toota ning hormoonide tasakaalu normaliseerimiseks võib
kuluda palju aega. Psüühilistest võõrutusvaevustest
tuleks nimetada depressiooni ning sellest tulenevat osavõtmatust
ja ärrituvust.
Belgia arsti Andreas Vesaliust peetakse anatoomia
isaks. Täpsete lahangute alusel koostatud suurteoses "Opera
omnia anatomica & chirurgica" (1543) on üksikasjalikult
kirjeldatud inimese keha ehitust.
Terviseohtlikud
ained
Määratlus
Terviseohtliku ainena käsitatakse "ainet, mis oma
omaduste tõttu on ohtlik inimese elule või tervisele
ning mida omandatakse joobe või muu mõju saavutamiseks".
Alates 1. aprillist 1999 moodustavad need ained omaette rühma,
mida vastavalt terviseohtlike ainete keelamise seadusele (1999:42)
eriti hoolikalt kontrollitakse. Millised ained on seaduse järgi
terviseohtlikud, seda otsustab valitsus, terve rida Rootsi terviseohtlike
ainete nimekirja kuuluvatest ainetest on sotsiaalministri 4.
novembri 1997. a. määrusega nr 39 kuulutatud piiratud
käibega aineteks ka Eestis.
Esimeses rühmas (fenetüülamiinide (PEA) rühm),
on seitse ainet, mis on liigitatud terviseohtlikuks: BDB, 2C-B,
2C-T-2, 2C-T7, MBDB, 4-MTA ja PMMA (4-MMA). Nende keemilised
lühendid esitatakse tavaliselt Ameerika keemiku Alexander
Shulgini (ravimikujustuse pioneer) väljatöötatud
süsteemi järgi.
Ainete valmistamine
Terviseohtlikeks aineteks liigitatud fenetüülamiinid
(PEA-ravimid) on sünteetilised ained, mida võib valmistada
võrdlemisi lihtsa sisseseadega laboratooriumis. Nad on
oma keemiliselt koostiselt väga sarnased MDMA ja meskaliiniga.
Puhtad ained on valged või heledat värvi ja kristallilised.
Tavaliselt müüakse neid tablettidena või zhelatiinkapslitena,
kuid on ka segusid, kus nad on koos teiste ravimitega, näiteks
2C-B koos MBDBga ja 2C-B koos MDMAga.
|
2C-B
2C-B on valge või heleroosa kristalliline aine, mida
tavaliselt müüakse kapslitena või tablettidena.
Tablettidele võivad olla pressitud näiteks dollari
sümbol, roosad konnad või mitmesugused fantaasiaküllased
tähised. Aine keemiline nimetus on BDMPEA ja slänginimed
on bromo, Eve, herox, nexus, Venus ja zenith. Kapslid
ja tabletid manustatakse tavaliselt suu kaudu, kuid ainet ka
nuusutatakse, ehkki ta tekitab nina limaskesta ebameeldivat ärritust.
Ainet võidakse ka süstida, aga selline manustamisviis
on haruldane, nagu seda on ka tema suitsetamine. 2C-Bd on USAs
kuritarvitatud ka koos MDMA, ketamiini, kanepi ja muude hallutsinogeensete
ravimitega. 2C-B tekitatav joove sarnaneb väga MDMA-joobega,
kuid joobe tugevus sõltub oluliselt annuse suurusest.
Väikese annuse korral täheldatakse empaatia- ja soojatunnet,
seksuaalset erutust ning värinaid. Veidi suurema annuse
korral tekivad hallutsinatsioonid, mis on üsna sarnased
LSD tekitatavate pettekujutlustega. Suure annuse toimel võivad
joobega kaasneda tugevad värvihallutsinatsioonid. Võimenduvad
hirmualged, võib tekkida unenäoseisund, mil inimene
saab looma- või taimesümbolite sugemetega, jumalike
olevuste või indiaani vaimudega põimunud elamusi.
Väikese annuse põhjustatud tugeva joobe korral kestab
see lühikest aega, tavaliselt umbes ühe tunni, aga
joove võib jätkuda nõrgemana veel paari järgmise
tunni vältel. Järelmõjusid on vähe.
2C-B kuritarvitamine võib põhjustada ka psühhoose.
2C-B pikaajalise kuritarvitamise mõjusid ei ole uuritud,
sest aine on olnud kuritarvitamise objekt vaid lühikest
aega.
|
Terviseohtlike ainete hulka kuulub rühm fenetüülamiini
tüüpi uimasteid. Pildil on 2C-B, mida varem müüdi
vabalt Interneti vahendusel. Rootsis on sellise kauplemise eest
ette nähtud karistus. (SKL)
|
Muud terviseohtlikud ained
Teisi terviseohtlikke aineid tavaliselt võetakse sisse
tabletina või kui aine on pulbriline, siis ka nuusutatakse.
Põhiliselt on neil samasugune mõju. nagu 2C-B1.
Ainult joovastav toime võib neil olla pikem, see on 4-8
tundi. MBDB-joove sarnaneb ecstasy (MDMA) tekitatavaga
või meenutab ilma kõrvalmõjudeta alkoholijoovet.
Joobe tunnused on terava nägemiselamuse saamine ning empaatia-
ja eufooriatunne. Nagu mitme eespool kirjeldatud aine puhul,
nii on ka PEA-sõltlasel mõnikord väga raske
kindlaks teha, millist PEA-ainet ta on manustanud. Milline aine
mis kujundusega tabletis sisaldub, ei selgu, sest aine puhtuse
aste ja aine koostis varieeruvad. Peale selle ei ole ka kujunenud
kindlat seost tablettide ainesisalduse ja kuju vahel. Täpse
koostise kohta võib anda vastuse üksnes keemiline
analüüs.
PEA-ainete mõningad nimed väljendavad nimepanijate
fantaasiarikkust. Näiteks MBDB kannab mõnikord nime
"Eden" või "Methyl-J", BDB aga lihtsalt
"J".
4-MTA kannab nime flatliners tablettide lapiku kuju tõttu.
Keelekasutus varieerub sõltuvalt sellest, mis ajal ja
kes on neid aineid kasutanud.
|
PEA-de mõju
Aine tekitatava füüsilise seisundi tunnused
- värinad
- nuusutamise korral nina limaskesta
- ärritus või valu ninakoopas
- punetus
- lõualihaste kokkutõmbumine
- lihaspinged.
Aine tekitatava psüühilise seisundi tunnused
- suurenenud valvsus ümbruse suhtes
- empaatia- ja soojatunne
- seksuaalhuvi suurenemine
- hallutsinatsioonid
- suurte annuste korral hirm ja
- meeltesegadus.
|
Sõltuvus
PEA-rühma aineid on kuritarvitatud nii lühikest
aega, et nende sõltuvust või kahjustusi tekitavat
mõju ei ole jõutud veel põhjalikult uurida.
Just seetõttu käsitatakse neid seaduses kui terviseohtlikke
aineid, mitte kui narkootikume. Et aine liigitada narkootikumiks,
tuleb peale muu põhjalikult uurida ka seda, kas ta tekitab
sõltuvust.
Mõnikord kasutatakse terviseohtlike ainetena kontrollitavate,
kuid tegelikult siiski kuritarvitatavate PEA-ainete asemel neid
PEA-aineid, mis on narkootikumikontrolli all (nt 2C-B asemel
MDMA) ja mis tekitavad sama laadi joovet ja samasuguseid häireid.
Uimastikahjustused
ja sõltuvusravi
Narkootikumide, dopingainete ja muude terviseohtlike ainete
ning ravimite kuritarvitamine on selle tagajärjel tekkivate
raskete vigastuste ja kõrvalekallete tõttu ohtlik
nii inimesele endale kui ka ühiskonnale.
Tagajärjed sõltuvad aine tüübist ja annusest,
aine hankimise viisist, kuritarvitamise intensiivsusest, inimese
tundlikkusest, teiste suhtumisest ja paljudest muudest teguritest.
Uimasti kuritarvitamisega kaasnevad füüsilised ja psüühilised
kahjustused ning sotsiaalsed hädad.
Füüsilised kahjustused
Uimastite kuritarvitamine võib lõppeda raske
kehalise haiguse või kahjustusega. Isegi india kanepi
kui joovastusaine kuritarvitamine, mida 1960. aastatel peeti
teatavates ringkondades süütuks tegevuseks, võib
põhjustada ravimatu haiguse.
Uimastite mõjul sagenevad liiklus- ja tööõnnetused
ning suureneb olmetraumade arv. Uimastisõltlane on ohtlik
ka järeljoobes, sest ta tunneb end või ta näib
kainena.
Uimastisüstijaid varitseb pidev infektsioonioht. Süstija
võib haigestuda kollatõppe (B hepatiit), nakatuda
HIviirusega ja saada AIDSi, ta võib nakatuda stafülokokkidega
ja paljude muude haigustekitajatega. Ka lisaainetega ebapuhtad
uimastisegud võivad esile kutsuda eluohtlikke allergilisi
reaktsioone.
Mürgitused ja infektsioonid kahjustavad siseorganeid, eelkõige
maksa, neerusid, südant ja kopse. Halveneb hammaste ja igemete
seisund - tekib kaaries ning hambad lagunevad ja murduvad.
Lootevigastused ja imiku psüühikahäired on amfetamiini,
india kanepist tehtud joovastusaine, heroiini ja kokaiini tarvitamisest
põhjustatud mürgituse otsene tagajärg.
Surm võib saabuda muu hulgas heroiini, kokaiini, barbituraatide
ja GHB üleannustamise tagajärjel.
Psüühilised kahjustused
Uimastid võivad esile kutsuda raskeid psüühikahäireid
ja kergemaid psüühilisi kõrvalekaldeid. Meelemürkide
mõju häirib paljusid psüühilisi funktsioone,
nagu ärkvelolek, teadvus, reaktsioonivõime ning mälu
ja meeleolu seisund. Aine pikaajalise kuritarvitamise järel
võivad hälbed muutuda raskeks ning mõnel juhul
on uimasti liigtarvitamise tagajärjeks rasked ja püsivad
talitlushäired ja iseloomu-muutused. Psühhoosi põhjus
võib olla india kanepist valmistatud uimasti, kesknärvisüsteemi
mõjutavate ainete, hallutsinogeenide ja kokaiini kuritarvitamine.
Uimasti mõjul halveneb mälu ja seega muutub võimatuks
aru saada näiteks masinate käitamise keerulistest juhenditest.
Pärast joovet püsivad kõrvalekalded üldjuhul
mitu päeva. Uimaainete kuritarvitamine võib häirida
õpinguid, sest tekitab väsimust, vähendab motivatsiooni
ja nõrgendab distsipliini. Uimasti kuritarvitamine on
ohtlik järgmistel põhjustel:
- ägeda joobe ajal on nõrgenenud reaktsioonivõime
ja moondunud reaalsustaju
- pärast joovet ei tule aju toime oma tasakaalu taastamisega.
Joobe järelmõjud meenutavad tavalist alkoholijoovet
ning võivad väljenduda väsimuses, jõuetuses,
reaktsioonide aegluses, keskendumis-raskuses ja ärrituvuses.
Samas ei ole inimene teadlik oma seisundist
- ajutegevuse pikaajalised kõrvalekalded - halvenenud
mälu, püsiv moondunud reaalsustaju ja jälitamismaania
- muudavad uimasti kuritarvitajad ümbrusele ohtlikuks.
Käsitletud kõrvalekalletele kui ebasoovitavatele
ohuteguritele pööratakse üha suuremat tähelepanu
kõigis töökohtades, kus kasutatakse moodsaid
seadmeid ja rakendatakse kõrgtehnoloogiat.
Sotsiaalne kahju
Uimastite kuritarvitamise tagajärjel kaotab inimene ühiskonnas
pidepunkti. Tekib eetiline lõtvus, halvemal juhul hakkab
narkomaan ühiskonnas kujunenud eetikanorme eirama. Väheneb
vastutustunne ja suureneb oht panna toime kuritegu, suhted kaasinimestega
känguvad või katkevad. Pikapeale saab uimasti kuritarvitamisest
harjumuspärane viis raskuste eest põgeneda. See kalduvus
teeb murelikuks just noorte puhul, sest eluraskuste eest pagedes
ei õpi nad oma probleeme kunagi lahendama.
Narkootikumide, dopingainete ja muude terviseohtlike ainete omamise
eest karistatakse, niisamuti narkootikumide ja dopingainete keelatud
tarvitamise eest.
Uimastite mõjul suureneb ka muude keelatud tegude toimepanemise
oht, näiteks joobnuna sõidukijuhtimine ja vägivalla
kasutamine. Et tavaliselt kaubitsetakse uimastitega kuritegelikes
ringkondades, siis suureneb oht, et tihenevad kurjategijate omavahelised
sidemed. Paljudel juhtudel saadakse uimasti ostuks raha üksnes
kuritegu toime pannes. Kuriteo ohver võib olla tööandja,
töökaaslane, sõber või üldsus.
Uimasti kuritarvitamine peab saama takistuseks mootorsõiduki
juhiloa taotlemisel. Uimastisõltlasest õigus-,
meditsiini- või muu üliõpilane tuleb õppetöölt
kõrvaldada, arst ja muu tervishoiutöötaja võivad
uimasti kuritarvitamise pärast jääda ilma oma
kutsetunnistusest.
Nagu eespool öeldud, vähendab uimastite kuritarvitamine
motivatsiooni ja püsivust ning nõrgendab distsipliinitunnet.
Uimastisõltlase kaastöötajad tunnevad tema suhtes
ebakindlust, sest ta on konfliktne, tema töötulemused
on kehvemad kui teistel, ta puudub töölt põhjuseta
jne.
Narkomaani korteris valitseb suur korralagedus: plekktoosid
narkootikumiannustega, kapslid, manustamisvahendid jms. Vahel
on näha süstlaid ja kanüüle. (PAS)
Sõltuvuse kujunemine
Narkootikumide kuritarvitamisega seotud raskemaid probleeme
on sõltuvuse kujunemine. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni
(WHO) määratluse järgi on sõltlane inimene,
kes "tunneb sundi võtta ainet, et kogeda selle mõju
psüühikale". Uimastist sõltuv inimene kaotab
mõistusliku kontrolli oma tegevuse üle, sõltuvus
omakorda on aga meelemürgi kuritarvitamise jätkamise
mootor. Sõltuvus võib muutuda väga tugevaks,
sundides inimest jätkama aine kasutamist isegi siis, kui
see põhjustab suuri kahjusid, raskeid kõrvalekaldeid
ja haigusi või lausa ähvardab ta elu. Uimastist sõltuval
inimesel on võimatu ilma meelemürgita elada.
Sõltuvusega kaasnevad piinarikkad võõrutusreaktsioonid,
mis järgnevad pikaajalisele uimasti tarvitamisele. Uimastisõltlase
organism aga kohaneb ainega ja ta peab annuseid järjest
suurendama, et olla sama tugevas joobes, nagu ta varem oli.
Uimastisõltlase kohtlemine
Uimastisõltlasel tuleb võõrutamiseks
läbida aine jätkuvast kuritarvitamisest kuni uimastist
loobumiseni mitu etappi. Põhietapid on järgmised:
- kainenemine ja aine mõju kadumine
- võõrutusvaevuste ravi, mis tagab kehatalitluse
normaliseerumise
- füüsiliste haiguste ja kõrvalekallete ravi
- psüühikahäirete ning isiksusemuutusest tingitud
seisundi ja muude kõrvalekallete ravi
- kuritegeliku või asotsiaalse käitumise korrigeerimine
ning normaalsete sotsiaalsete suhete taastamine
- uimastivaba elustiili kujundamine.
Esimesed sammud tehakse tavaliselt raviajal. Sotsiaalravi
võib korraldada nii ambulatoorselt kui ka statsionaarselt.
Paljud sõltlased satuvad oma rohkete kuritegude tõttu
kriminaalhooldaja järelevalve alla. Mõne aine, näiteks
oopiumipreparaatide tekitatud sõltuvusest võõrutamiseks
kasutatakse eriravimeid.
Uimasti kuritarvitaja sõltuvusravi on tavaliselt pikaajaline.
Kõige otstarbekam on korraldada ravi haiglas, kus patsient
on arstide käe all ja kus vajaduse korral on võimalik
rakendada sundi, et kuritarvitaja järgiks ravinõudeid.
Patsientide üle on sisse seatud ka järelkontroll, et
uurida, kas inimene on uimastitest lõplikult loobunud.
Sellest hoolimata püsib oht, et isegi pärast pikka
uimastivaba perioodi alustatakse kuritarvitamist uuesti.
Hilisemas ravis on ette nähtud õppetöö
ja nn sotsiaalne treening, et aidata endisel narkomaanil elada
täisväärtuslikku elu.
Uimasti
kuritarvitamise kindlakstegemine
Kuritarvitamise tuvastamist raskendavad asjaolud
On hulk tegureid, mis ei võimalda uimasti kuritarvitamist
õigel ajal kindlaks teha. Need on järgmised:
- uimastijoove kestab tavaliselt nii lühikest aega (mõni
tund), et kuritarvitajal on võimalik seda varjata, hoides
teiste eest lihtsalt kõrvale. Et kuritarvitamine avastada,
st uimasti sissevõtmine ja joove kindlaks teha, peab keegi
olema uimasti tarvitamise juures ja tuvastama tarvitamise või
vahetult pärast tarvitamist märkama joobetunnuseid
- jätkuva kuritarvitamise tunnused (haigusnähud)
on alguses nõrgad
- kuritarvitaja varjab või vähendab uimasti tarvitamist
- paljusid kuritarvitamisega kaasnevaid psüühilisi
või sotsiaalseid kõrvalekaldeid võidakse
valesti tõlgendada: neid seostatakse puberteediea probleemidega
või üldiste eluprobleemidega
- vastutajatel, nagu vanemad ja õpetajad, on kergem
silm kinni pigistada kui tunnistada, et uimastit kuritarvitatakse
lähiümbruses.
Kuritarvitamise diagnoosimist raskendab ka see, et paljud
narkomaanid kasutavad mitut uimastit korraga või vahetult
üksteise järel. Selline segatarvitamine võimendab
uimasti mõjusid, mis väljendub liitjoobena ja mille
võib segamini ajada muu uimasti toimega.
Paljudel juhtudel on uimasti pikaajalise kuritarvitamise järel
kahjustused - näiteks kesknärvisüsteemi mõjutavate
ainete kuritarvitajatel tugev kõhnumine või püsivad
muutused motoorikas - nii ilmsed, et inimeses on kerge ära
tunda tüüpilist kuritarvitajat.
Et inimest uimastisõltuvuse diagnoosimiseks uurida, on
selleks üldjuhul vaja tema nõusolekut või
seaduslikku alust.
Kuritarvitamise diagnoosimise meetodid
Et uurida, kas inimene on uimasti mõju all või
kas ta kuritarvitab neid regulaarselt, on mitu meetodit:
- uimasti valmistamise ja süstimise tuvastamine
- kuritarvitamises kahtlustatava või tema lähemate
sõprade küsitlemine
- pikema aja vältel isiku eluviisi muutuste jälgimine
- nende narkomaanidega kontakti otsimine, kes kuuluvad isikuga
samasse seltskonda ja kellel suure tõenäosusega on
samasugused uimastiharjumused
- uimastite ja nende jääkide (nn metaboliitide) kindakstegemiseks
biokeemiliste proovide võtmine
- ühekordne keha ülevaatus süstimisjälgede
tuvastamiseks: käsivarte kontrollimine, silmade vaatlemine,
käitumis- ja regeerimisviiside jälgimine
- põhjaliku arstiuuringu korraldamine
- aine kuritarvitamiseks kasutatavate vahendite jms säilitamine
ja uurimine.
Kuritarvitamise ulatuse kindlakstegemiseks on vaja teha mitu
uuringut, mille eesmärgid on järgmised:
- selgitada muutused käitumises ja harjumustes
- kindlaks teha uimasti tekitatud füüsilise ja psüühilise
seisundi tunnused
- teha kindlaks sotsiaalsed hälbed
- leida uimasti kuritarvitamiseks kasutatavad vahendid.
Muutused uimasti kuritarvitaja käitumises ja harjumustes
Kasutatava aine omadustest ja aine kuritarvitamise intensiivsusest
ning muudest asjaoludest sõltuvalt leiavad uimasti kuritarvitamise
tagajärjel inimese käitumises ja harjumustes aset järgmised
muutused:
- silmanähtavad meeleolu kõikumised: kurbus vaheldub
naeruhoogudega
- vähenenud huvi töö ja õppimise ning
spordi ja muude varasemate harrastuste vastu
- halvenenud suhted vanemate ja õdede-vendadega
- muutunud suhtlusring, vanad kontaktid lõpevad ja uued
tulevad asemele; on tähelepanekuid, et uusi "kamraade"
ei soovita tutvustada
- tihe suhtlemine tuttavate kuritarvitajatega
- ööpäevarütmi nihe
- põhjendamatu eemalolek perekonnaelust, töölt
ja õpingutest
- alanenud söögiisu; suurenenud on maiustuste, karastusjookide
jms tarvitamine
- hügieeninõuete eiramine: korratu ja määrdunud
rõivastus, üldine lohakus
- kaitseks valguse vastu päikeseprillide kasutamine (suurenenud
valgustundlikkus); silmatilkade kasutamine silmavalgete punetuse
vähendamiseks
- tavalisi piire ületav agressiivne, irriteeriv või
vägivaldne käitumine.
|
Uimasti mõjude uurimise
juhend
Et kindlaks teha, kas inimene on uimasti mõju all,
tuleb uurida:
- teadvuse seisundit
- lihaste tugevust, kehahoidu ja käitumist
- silmalaugusid
- pupille ja pupillide reageerimist valguse muutudes
- silmade liikumist ja nende võimet jälgida eset
- miimikat
- hingamist
- pulssi ja vererõhku
- higistamist
- süstimisjälgi (eriti käsivartel)
- suhtlemisvalmidust
- kõnemuutusi (nt ülepingutatud jutukus või
jutulõnga kaotamine)
- psüühilist seisundit ( kas on kõrvalekaldeid,
nagu meeltesegadus või psühhoos)
- organismi üldseisundit (haigused, väsimus
- või muud tegurid, mis võivad olla tuvastatud
seisundi põhjustanud).
Uimastisõltuvuse õigeks diagnoosimiseks on vaja
korraldada põhjalik uuring. Tuleb teha biokeemilised analüüsid.
Raske uimastikahjustuse korral, kui inimene on teadvuseta või
meeltesegaduses, mistõttu on temaga raske või võimatu
kontakti saada, tuleb kohaldada haiglaravi.
|
Uimasti tekitatava füüsilise seisundi tunnused
Uimasti kuritarvitamisest ringitud füüsilise seisundi
tunnused on järgmised:
- veenisüstide armid ja torkejäljed (mõnikord
väidab narkomaan, et need on tavaliste raviprotseduuride
jäljed; andmeid tuleb alati kontrollida)
- seletamatu väsimus
- rahutus ja närvilisus
- kriimustusjäljed
- tugevasti laienenud või ahenenud pupillid
- punased silmavalged
- tugevad kehahoiu- ja liikumismuutused (oopiumipreparaatide
mõjul kokkuvajumisest kuni kesknärvisüsteemi
mõjutavate ainete tekitatud üliaktiivsuseni)
- tugev kehakaalu vähenemine kesknärvisüsteemi
mõjutavate ainete kuritarvitamise korral
- muutunud miimika (kummalised grimassid vestluse ajal).
Sotsiaalsed hälbed
Uimasti kuritarvitamine tekitab järgmisi sotsiaalseid
hälbeid:
- distsipliinitunde nõrgenemine ja ühiskonna huve
eirav käitumine
- ühistunde puudumine
- konfliktsus
- kalduvus valetada ja sõnapidamatus vargused, vägivald
ja ähvardamine.
Uimasti manustamise vahendite kindlakstegemine
Uimasti kuritarvitaja lähiümbrusest võib
leida järgmisi esemeid ja jälgi:
- kahtlased vereplekid riietel ja kehaosadel
- süstlad, kanüülid, puuvillatutid, kõverad
lusikad, happekotid ja metall-lusikad tumedate halvalõhnaliste
jääkidega
- fantaasiarikaste kujudega piibud
- pruunid kamakad või põlenud jäägid
alumiiniumfooliumil
- hašišitükikeste hoidmiseks kirjakaalud
- terav suitsulõhn, mis tavaliselt meenutab sigaretisuitsu
lõhna (suitsetatakse hašišisuitsu varjamiseks)
või põlenud metalli lõhn
- uimastipakendid.
Gravüür Vesaliuse teosest. (1543)
Narkovaldkonda
reguleerivad õigusaktid
ÜRO 1961. aasta narkootiliste ainete ühtse konventsiooniga
ning 1971. aasta psühhotroopsete ainete konventsiooniga
ühinemise seadusega (jõustus 06.07.1996; RT II 1996,
19-22, 84) järgi on Eesti nimetatud konventsioonidega ühinenud
alates nende jõustumisest.
Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seadusega (jõustunud
01.11.1997; RT I 1997, 52, 834) reguleeritakse narkootiliste
ja psühhotroopsete ainete ning nende valmistamiseks kasutatavate
ainete nimekirjade koostamise ja kinnitamise korda; käitlemise
korda; järelevalvet ning identifitseerimist; samuti narkootiliste,
psühhotroopsete ja lähteainete käitlemiseks vajalike
lubade väljastamise korda ning kontrolli selle täitmise
üle; nimetatud ainetega seotud informatsiooni ning aruandluse
korda ning narkomaania leviku tõkestamise, narkomaanide
ravi ja rehabilitatsiooni korda. Vabariigi Valitsuse 27. novembri
1997. a määrusega nr 229 "Narkootiliste ja psühhotroopsete
ainete väikese ja suure koguse määrade kehtestamine"
(jõustunud 29.11.1997; RT I 1997, 83, 1416) nähakse
ette enim kuritarvitatavate narkootiliste ja psühhotroopsete
ainete suure koguse määr, millest allapoole jäävad
kogused loetakse väikesteks. Määrusega reguleerimata
ainete väikese ja suure koguse üle otsustab Ravimiamet
igal üksikjuhul eraldi.
Määruse alusel loetakse suureks koguseks:
amfetamiini ja kokaiini puhul alates aine 1 g
heroiini puhul alates 0,1 g või 10 ml vedelikust
marihuaana puhul alates 50 g
hašiši puhul alates 10 g
morfiini puhul alates 3 g
oopiumi puhul alates 10 g
unimaguna ürdi, kuparde ja nendest kodusel teel valmistatud
produktide puhul alates 500 g või 50 ml vedelikust
LSD puhul alates 5 annusest
tareni puhul alates 10 tabletist jne.
Vabariigi Valitsuse määrusega 28.novembrist 1997
nr 230 kinnitatud "Põllumajandusliku tootmise eesmärgil
unimaguna ja kanepi käitlemise korraga" (jõustunud
03.12.1997; RT I 1997, 84, 1428) reguleeritakse unimaguna ja
kanepi käitlemist põllumajandusliku tootmise eesmärgil,
selliseks tegevuseks loa andmise ja loa kehtetuks tunnistamise
korda, käitleja kohustusi ja vastutust ning riiklikku järelevalvet
käitlemise üle.
Vabariigi Valitsuse 28. novembri 1997. a määrusega
nr 231 kinnitatud "Lähteainete käitlemise korraga"
(jõustunud 03.12.1997; RT I 1997, 84, 1429) reguleeritakse
narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seadusega sätestatud
korras koostatud nimekirjades loetletud lähteainete käitlemist;
käitlemiseks tegevuslubade andmist ja kehtetuks tunnistamist
ning käitleja kohustusi; impordi- ekspordi- ja transiidisertifikaatide
andmist ja kehtetuks tunnistamist ning importija, eksportija
ja transiitvedaja kohustusi; lähteainete toimetamist üle
tollipiiri ning järelevalvet lähteainete käitlemise
korra järgimise üle.
Siseministri määrusega 24. oktoobrist 1997. a nr 21
"Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse rakendamine"
(jõustunud 01.11.1997; RTL 1997, 172/ 173, 967) reguleeritakse
narkootilise või psühhotroopse aine üleandmise
vormistamise ja säilitamise korda ning asitõendiks
oleva või erikonfiskeerimisele kuuluva narkootilise või
psühhotroopse aine Politseiameti Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika
Keskuses säilitamise ja hävitamise korda.
Sotsiaalministri 4. novembri 1997. a määrusega nr 39
"Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning eriarvestusele
kuuluvate ainete meditsiinilisel ja teadusliku eesmärgil
käitlemise, sellealase arvestuse ja aruandluse korra ning
lähteainete nimekirjade kinnitamine" (jõustunud
01.12.1997; RTL 1997, 192/193, 1010; 1998, 362/363, 1536; 1999,
66, 860) reguleeritakse narkootiliste ja psühhotroopsete
ainete ja ravimite ning eriarvestusele kuuluvate ainete ja ravimite
käitlemist, arvestust ja aruandlust ravimite tootmise ja
hulgimüügi ettevõttes, apteegis ja selle allaasutuses,
haiglaapteegis, tervishoiu-, hoolekande-, teadus- ja uurimisasutuses;
narkootiliste ja psühhotroopsete ainete arvestust ja aruandlust
nimetatud ainetega seotud kuritegude ennetamise, avastamise ning
tõkestamise asutustes. Määrusega kinnitatakse
ka lähteainete nimekirjad.
Määruses on sätestatud, et ainete nimekirjad vaadatakse
üle ja neis tehakse muudatused vähemalt kord aastas.
Kui aine ei kuulu kinnitatud narkootiliste ja psühhotroopsete
ainete nimekirjadesse, määrab selle kuuluvuse Ravimiamet.
19. sajandil oli laialt levinud koloniaal-maadest pärineva
oopiumiga kauplemine. Seetõttu levis oopiumi-suitsetamine
ka Hiinas, kus see sümboliseeris võõrvõimu
ja orjust. Hiina valitsuse tellimusel valmistatud plakat aastast
1911. Hiinat kujutatakse oopiumisse aheldatud hiiglasena. Tekst:
"Võidelgem oopiumi ja morfiini vastu!" (Schievelbush,
Maitse, paradiis ja terve mõistus, 1982). 1950. aastatel
Hiina Rahvavabariigis korraldatud oopiumi-vastases kampaanias
nimetati oopiumi imperialismi nuhtluseks.
Oopiumi ja mitme teise opiaadi üle rahvusvahelise
kontrolli sisseseadmist kiirendas oluliselt Hiina kogemus. 1912
aastal võeti vastu esimene rahvusvaheline oopiumi konventsioon.
Narkootilised ja psühhotroopsed ained on jaotatud nelja
nimekirja:
I nimekiri - ained, mille käitlemine Eestis on
keelatud, v.a erijuhtudel.
Sellesse nimekirja kuuluvad näiteks heroiin, amfetamiin,
ecstasy ja sellele lähedased MDEA ja MBDB; kanep ja selle
töötlemissaadused ning neis sisalduvate psühhotroopsed
ained - tetrahüdrokannabinoolid; unimaguna ürt ja kuprad
ja sellest kodusel teel valmistatud saadused; fentsüklidiin
(PCP), LSD, kokapõõsa lehed jt;
II nimekiri - ained, mida sisaldavaid narkootilisi ravimeid võib
jaemüügi korras apteegist elanikele väljastada
ainult narkootilise ravimi retsepti alusel. Sellesse nimekirja
kuuluvad näiteks kokaiin, metadoon, morfiin ja oopium jt;
III nimekiri - ained, mida sisaldavaid narkootilisi
ja psühhotroopseid ravimeid võib jaemüügi
korras apteegist elanikele väljastada ainult retsepti alusel.
Sellesse nimekirja kuuluvad näiteks amobarbitaal, pentobarbitaal,
tsüklobarbitaal, flunitrasepaam, kodeiin ja tramadool jt;
IV nimekiri - ained, mida sisaldavaid psühhotroopseid
ravimeid võib jaemüügi korras apteegist elanikele
väljastada ainult retsepti alusel. Sellesse nimekirja kuuluvad
näiteks allobarbitaal, fenobarbitaal, diasepaam, fenasepaan,
flurasepaam, nitrasepaam, oksasepaam, meprobamaat, ketamiin ja
taren.
II ja III nimekirja kuuluvate ainete käitlemiseks on
vaja narkootiliste ainete tegevusluba.
Sotsiaalministri 18. märtsi 1998. a määrusega
nr 20 kinnitatud "Narkomaanide võõrutus- ja
asendusravi andmise ulatus arstiabi erinevatel etappidel"
(jõustunud 01.09.1998; RTL 1998, 110/111, 451) reguleerib
opiaate süstivatele narkomaanidele haiglas antava võõrutus-seisundi-
või asendusravi korda ning selle ravi järelevalvet.
Karistused narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning
nende ainete lähteainete käsutamise, käitlemise,
omamise, salakaubaveo, tarvitamise jms eest on peale narkootiliste
ja psühhotroopsete ainete seaduse §-de 13-15 ette nähtud
ka kriminaalkoodeksi (jõustunud 01.06.1992; viimane terviktekst
avaldatud RT I 1999, 38, 485) ja haldusõiguserikkumiste
koodeksis (jõustunud 01.08.1992; viimane terviktekst avaldatud
RT I 1999, 41, 496).
Narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude
eest määratakse karistus kriminaalkoodeksi §-de
76, 1772, 1773,
201, 2022, 2023,
2025, 204, 2092 ja
2101-2104 järgi.
Nimetatud sätete alusel karistatakse isikut järgmiste
kuritegude eest: narkootilise või psühhotroopse aine
ebaseaduslik valmistamine, omandamine, hoidmine, vedu, edasisaatmine
või edasiandmine ning nimetatud tegevuse eeskirjade rikkumine;
narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslik
toimetamine kinni-pidamisasutuse või interneerimislaagri
või meditsiinilisi või kasvatuslikke mõjutusvahendeid
kohaldava asutuse territooriumile või selle ebaseaduslik
üleandmine; narkootilise või psühhotroopse aine
arstiettekirjutuseta tarvitamine; isikule kuuluvates eluruumides
või mitteeluruumides narkootilise või psühhotroopse
aine ebaseadusliku tarvitamise võimaldamine ning kallutamine
narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisele;
kui mootorsõidukit juhib joobeseisundis isik, kes on tarvitanud
narkootilist või psühhotroopset ainet ja on joobe
tõttu põhjustanud raske kehavigastuse; narkootilise
või psühhotroopse aine vargus või röövimine
ning salakaubavedu; unimaguna või kanepi ebaseaduslik
külvamine või kasvatamine. Üldjuhul karistatakse
loetletud kuritegude eest kuni 8aastase vabaduskaotusega. Kergemate
kuritegude eest on võimalik karistusena määrata
ka rahatrahvi või aresti või eriõiguse aravõtmist.
Halduskorras karistatakse isikut narkootiliste ja psühhotroopsete
ainetega seotud tegude eest haldusõiguserikkumiste seadustiku
§-de 78, 96, 961, 97, 1041,
HO3, 111, 154, 158 ja 168 järgi .
Nimetatud sätete alusel karistatakse järgmiste õigusrikkumiste
eest: unimaguna või kanepi ebaseaduslik külvamine
või kasvatamine; mootorsõiduki, raudteeveeremi
või õhusõiduki juhtimine joobeseisundis
isiku poolt, kes on tarvitanud narkootikumi või psühhotoksilisi
aineid või sellise isiku juhtima lubamine; narkootiliste,
psühhotroopsete või psühhotoksiliste ainete
tarvitamine rongiõnnetuses osalenud raudteeveeremi juhi
poolt vahetult pärast rongiõnnetust kuni selle asjaolude
väljaselgitamiseni sündmuskohal; narkootikumi mõju
all oleva isiku hasartmängus osalemise lubamine hasartmängukorraldaja
või temaga töösuhetes oleva isiku poolt; narkootilise
või psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseaduslik
omandamine või edasiandmise eesmärgita hoidmine või
arsti ettekirjutuseta tarvitamine; kinnipidamisasutuses või
interneerimislaagris või meditsiinilise või kasvatuslikke
mõjutusvahendeid kohaldavas asutuses kinnipeetavale või
interneeritule narkootilise või psühhotroopse aine
ebaseaduslik üleandmine. Nimetatud kuritegude eest on karistuseks
ette nähtud kuni 300 päevapalga suurune rahatrahv või
kuni 30 päeva haldusaresti. Mitme haldusõiguserikkumise
eest on ette nähtud ka teatud ajaks eriõiguse aravõtmine.
Internetiaadressid
Narkootikumide kohta on erinevates keeltes kirjandust palju.
Soovijatel on võimalik saada asjatundlikku nõu
ning laenutada raamatuid Alkoholi- ja Narkoinfo Keskliidu raamatukogust
aadressil Olof Palmes gata 17, 107 25 Stockholm, tel +46 8 412
46 00, faks + 46 8 106 347. Kodulehekülg www.can.se.
Asjalikku informatsiooni narkootikumide kohta Rootsis on järgmistel
Interneti-lehekülgedel:
Eesti kohta võib vastavat informatsiooni leida Interneti-lehekülgedelt:
Väljaandjad
Rikspolisstyrelsen (RPS) on Rootsi politseistruktuuri
keskne organ, kelle ülesanne on koordineerida ja juhtida
narkomaaniavastast võitlust. Samale ametkonnale allub
ka Kõrgem Politseikool (Polishögskolan), kelle põhiülesanne
on korraldada Rootsi politsei narkokoolitust. Politsei korraldab
ka infopäevi ametiasutustes ja koolides ning informeerib
üldsust narkoprobleemidest. Seda tegevust võib pidada
väga oluliseks narkopreventsiooniks. Rootsi Politseiamet
asub Stockholmis.
Svenska Carnegie Institutet (SCI) on erakapitalil põhinev
sihtasutus, kelle põhiülesanded on korraldada ja
rahastada narkootikume ja narkomaaniat käsitlevaid teadusuuringuid
ning muud teadustööd, samuti uurida kuritegelikku käitumist
ja teisi nüüdisühiskonna probleeme. Selleks kogutakse
asjakohaseid andmeid, korraldatakse seminare ja tehakse rahvusvahelist
koostööd. Instituut asub Stockholmis.
Svenska Narkotikapolisfõreningen (SNPF) on narkoküsimustega
tegelevate politseinike ja teiste õiguskaitseorganite
töötajate ühendus, kelle põhitöö
on korraldada koolitust, seminare ja konverentse. Oma liikmete
tegevust toetab ühing stipendiumidega. Koos Mediahusetiga.
on Rootsi Narkopolitseinike Ühing loonud ettevõtlusklubi,
mille kaudu korraldatakse narkokoolitust firmades ja ettevõtetes.
Ühingu peakorter asub Göteborgis.
Eesti Politseiamet on Eesti Politsei juhtorgan, kelle
ülesanne on läbi oma allasutuste koordineerida ja juhtida
narkomaaniavastast võitlust. Samale ametkonnale allub
ka Paikuse Politseikool, kelle üheks ülesandeks on
korraldada Eesti politsei narkokoolitust. Eesti Politseiamet
asub Tallinnas.
|