Sisukord Eessõna eestikeelsele väljaandele 1. Narkootikumid ja muud uimastid 2. Kanep 3. Opiaadid 4. Kesknärvisüsteemi mõjutavad ained 5. Hallutsinogeenid 6. Ravimid 7. Dopingained 8. Tervistkahjustavad ained 9. Uimastikahjustused ja sõltuvusravi 10. Uimasti kuritarvitamise kindlakstegemine 11. Narkovaldkonda reguleerivad õigusaktid Kirjandus ja internetiaadressid

Raamat .doc formaadis, zip pakitud (6 Mb)

Raamat .pdf formaadis (6 Mb)

ROOTSI POLITSEIAMET Björn Eriksson

ROOTSI CARNEGIE INSTITUUT Carl G. Persson

ROOTSI NARKO- POLITSEINIKE ÜHING Yngve Danling

EESTI POLITSEIAMET Lauri Tabur

Narkootikumid

Narkootikumid on Rootsi narkootikumide kuritarvitamise eest karistamise seaduses (1968:64, § 8) määratletud järgmiselt:
"Narkootikum on ravim või tervist kahjustav aine, mis tekitab sõltuvuse või kutsub esile eufooria, või aine, mida on kerge muuta sellise mõjuga aineks ning mis seetõttu:
1) peab Rootsis järgitavate rahvusvaheliste lepete kohaselt alluma kontrollile või
2) vastavalt valitsuse otsusele on seaduse järgi käsitatav narkootikumina."

Rootsis on kõik narkootilised ained loetletud Ravimiameti narkootikumide nimekirjades, mida praeguseks on viis. Niisiis on seaduse järgi narkootilised ainult need ained, mis on märgitud narkootikumide nimekirjas. Muid aineid narkootikumideks ei peeta, hoolimata sellest, et neil on ilmne narkootilisele ainele omane mõju. Kokku on narkootikumide registris umbes 240 ainet, millest kasutatakse siiski väheseid, Rootsis on neid alla 30.
Eestis on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekiri kehtestatud sotsiaalministri 4. novembri 1997. a määrusega nr 39 (RTL 1997,192/193,1010). Seal loetletud ained on käideldavuse järgi jaotatud nelja nimekirja. Nimekiri vaadatakse läbi vähemalt kord aastas.
Narkootikumi võib kasutada ainult meditsiinilistel või teaduslikel eesmärkidel. Narkootikumi kasutamine on määratletud kui selle aine eesmärgipärane kasutamine meditsiinis ning narkootikumi väärkasutamisena vaadeldakse uimastite meditsiinivälist kasutust.

Uimastid, mida narkootikumideks ei peeta

Uimasti on kesknärvisüsteemi mõjutav aine, mis kutsub esile joobe või joobesarnase seisundi. Muu hulgas arvatakse nende ainete hulka narkootikumid, mõni ravim, narkoosi-ained, vedelad lahustid, dopingained, alkohol ja tubakas. See, kas ainet käsitatakse uimastina, sõltub tema kasutamise valdkonnast.
Praeguseks on sünteesitud uued mõnuained (ingl designed drugs), mis mõjuvad nagu narkootikumid, mida aga narkootikumide hulka ei liigitata. Oma koostiselt on sünteesuimasti selline, mis kutsub küll esile joobe, kuid narkokontrollile ei allu. Praegu kasutatakse neid aineid narkootikumide asemel üsna sageli. Kui hiljem selgub, et neil on sama toime mis narkootikumidel ja et nad võivad tekitada sõltuvuse, tuleb ained kanda narkootikumide registrisse. Sünteesuimastite hulka kuulub mitmesuguseid aineid, näiteks asy teisendid ja erisugused fentanüülid. Selliseid aineid nimetatakse ka narkootikumisarnasteks uimastiteks.
Rootsi õiguspraktika järgi ei peeta narkootikumiks mõningaid seeni1 , mis sisaldavad narkootiliste ainete registrisse kantud aineid psilotsübiini ja psilotsiini. (1- 1999. aasta kevadel arutas Rootsi valitsus võimalust kanda psilotsübiini ja psilotsiini sisaldavad seened narkootiliste ainete nimistusse. Käesoleva materjali trükkimineku ajal need ained veel narkootikumideks tunnistatud ei olnud.)
Rootsis on tervist kahjustav aine määratletud tervist kahjustavate ainete keelustamise seaduses (1999:42) kui "aine, mis oma omaduste tõttu on inimese elule ja tervisele ohtlik või mida on võimalik kasutada joobe või joobesarnase seisundi tekitamiseks". Nimetatud seaduses on siiski tehtud erand nende narkootikumide, dopingainete ja ravimite suhtes, mille on heaks kiitnud Euroopa Liit. Nende ainete kasutamist reguleeritakse eriseadustega. Rootsis kehtestab tervist kahjustavate ainete loetelu valitsus. Selliste ainete hulka kuuluvad asy teisendid 2C-b ja 4-MTA.
Ravim on Rootsis määratletud ravimiseaduse järgi (1992:859) kui "aine, mida inimesele või loomale manustatakse haiguse ennetamiseks, diagnoosimiseks, leevendamiseks või ravimiseks või muul sellisel eesmärgil". Mõned ravimid, näiteks morfiin, kokaiin ja bensodiazepiinid on narkootikumid. Nende kasutamine meditsiinis on täpselt reguleeritud, et vältida patsiendi kahjustamist või aine sattumist valedesse kätesse. Mõningate varem ravimina kasutatud ainete (nt fenmetrasiin ja heroiin) puhul on suurenenud nende väärkasutamise oht. Seetõttu on nende kasutamine meditsiinis lõpetatud ja praegu kontrollitakse nende kui narkootikumide kasutamist. GHB kasutamine allub praegu ravimikontrollile, kuid Rootsis neid meditsiinis ei kasutata. Eesti Vabariigi ravimiseaduse (RT I 1996, 3, 56; 49, 954; 1997, 93, 1564; 1998, 36/37, 554) § 2 lg l järgi loetakse ravimiks igasugust ainet, mis on mõeldud haiguse või haigussümptomi vältimiseks, diagnoosimiseks, ravimiseks või haigusseisundi kergendamiseks inimesel või loomal, inimese või looma elutalitluse taastamiseks või korrigeerimiseks.
Dopingained on Rootsi mõne dopingaine keelustamise seaduse (1991:1969) kohaselt sünteetilised anaboolsteroidid, testosteroon ja selle derivaadid, kasvuhormoonid ja keemilised ained, mis suurendavad testosterooni ja selle derivaatide või kasvuhormoonide tootmist ja vabanemist organismis. Sportlastel on keelatud treeningute ja võistluste ajal kasutada veel mitut uimaainet, näiteks ravimit, mis viib organismist vett välja, samuti mõnd narkootikumi, nagu amfetamiin. Eesti Vabariigis kuuluvad nimetatud ained narkootiliste ja psühhotroopsete ainete III ja IV nimekirja, s.o ainete hulka, mida võib jaemüügi korras apteegist väljastada ainult retsepti alusel.
Ravimeid ja dopinguaineid võib kasutada ainult meditsiinis ja teadustöös. Tervist kahjustavaid aineid ehk terviseohtlikke aineid tohib kasutada ainult teaduslikul või tööstuslikul eesmärgil. Ravimi, dopingaine või tervist kahjustava aine kasutamist väljaspool meditsiini ja teadust tuleb vaadelda väärkasutamisena.
Selles ülevaates ei ole käsitletud alkoholi, tubaka ega vedelate lahustite kasutamist.

Narkootilise aine toime

Kõik narkootilised ained mõjutavad inimese meeleelundeid. Ained muudavad olulisi psüühilisi funktsioone, näiteks ärkvelolekut, valutundlikkust, reaktsiooni kiirust, lähimälu ja tähelepanu.
Joove tekib siis, kui piisavalt suur kogus narkootilist või muud uimaainet jõuab ajju. Joobe liigi määramine sõltub mitmesugustest teguritest, nagu uimasti liik ja kogus, aine manustamise viis ja aine mõjuga seotud ootused, ümbritsev keskkond ning isiksuseomadused. Toime järgi jaotatakse narkootikumid kesknärvisüsteemi mõjutavateks, vaigistavateks ja hallutsinogeenseteks aineteks. Joobeseisundi järel saabub järeljoove, mis tekib siis, kui aju taastab oma normaalset tegevust. Järeljoobe tunnused on väsimus, keskendumisraskused, agressiivsus, üldine halb enesetunne jne.
Kohanemus on organismi võime kaitsta end mürgitamisreaktsiooni eest, kui narkootikumi või muud uimastit manustatakse korduvalt. Kuigi aine kogus jääb samaks, väheneb aine mõju. Narkootilise aine kasutaja aga arvab, et ta kannatab rohkem, ning seetõttu peab varasema mõju saamiseks annust suurendama.
Võõrdumisreaktsioon ehk abstinents on seisund, mis tekib tugeva vastumõjuna narkootikumi tarvitamisest
hoidumisele. Pärast narkootilise aine pikaajalist väärkasutamist narkomaan kaineneb ja see võib kesta mitu päeva, mõnikord isegi üle nädala. Selline seisund on äärmiselt ohtlik. Enamasti vajab inimene sel juhul arstiabi, vahel võib võõrutusreaktsioon olla ka eluohtlik.
Uimastisõltuvus ehk narkosõltuvus on seisund, mil inimest valdab sundsoov saavutada narkootilise aine mõjul tekkiv olek. Sõltuvuse tekkeks võib kuluda vähem või rohkem aega, see sõltub uimasti väärkasutaja isiksuseomadustest, aine omadustest, väärkasutuse intensiivsusest jms. Narkosõltlase käitumist mõjutavad kõik loetletud asjaolud ja seetõttu on narkomaaniat edukalt ravida väga raske.
Paljud muud ained, nagu mitmesugused ravimid, ravimiteks liigitatavad uimastid ja tervist kahjustavad ained võivad esile kutsuda narkojoobega sarnase seisundi. Kui dopingainet kasutatakse harva, siis ta joovet peaaegu ei tekita või see pole võrreldav narko- või alkoholijoobega. Pikaajalise kasutamise korral võivad need ained siiski inimese meeleseisundit mõjutada, näiteks tekitada tunde, et jõudu on juurde tulnud või seksuaalne võimekus suurenenud.

Narkootilise aine manustamise viisid

Joobe tekitamiseks peab inimene uimastit manustama võrdlemisi suures koguses. Seda on võimalik teha mitmel moel. Väärkasutamise korral tavaliselt kasutatavad viisid on järgmised:

• suitsetamine või sissehingamine
• veresoonde (intavenoosne manustamine) või lihasesse süstimine (intramuskulaarne manustamine)
• allaneelamine ning mõningatel juhtudel aine närimine ja sülje allaneelamine
• nuusutamine.

Mõnda narkootilist ainet ei ole võimalik mitut moodi manustada, näiteks hašišit ehk kanepivaiku ei saa süstida, sest hašiš vees ei lahustu.

Narkootikumide põhiliigid

Toime järgi jaotatakse narkootikumid viieks liigiks:

• kanep
• opiaadid
• kesknärvisüsteemi mõjutavad
• hallutsinogeenid
• ravimid.

Peale nende käsitletakse selles väljaandes ka dopingaineid ja muid tervist kahjustavaid aineid, mida mõnes riigis, näiteks ka Eestis, ei peeta seaduse järgi narkootikumideks.

Kanep

Ajalugu

Maailma eri paigus on kanepit mitme sajandi vältel kasutatud religioossetel kombetalitustel. Lihtsaid kanepiekstrakte kasutati varem tervishoius üldravimitena, kuid pikapeale kasutamine vähenes, sest neid ei peetud enam tõhusateks ega kindlateks ravimiteks. Uuesti hakati kanepitoodete vastu huvi tundma 1990. aastatel. Praegu katsetatakse kanepit näiteks kehakaalu vähendamiseks mõeldud toodetes ja vähiravis halva enesetunde vältimiseks, kuid need eksperimendid on kutsunud esile vastakaid arvamusi. 1960. aastatest alates on hašiš ja marihuaana muutunud lääneriikides üldlevinud narkootilisteks aineteks, praeguseks on nende väärtarbimine levinud kogu maailmas.

Marihuaana ja hašiši valmistamine

Marihuaanat ning hašišit ja kanepiekstrakti valmistatakse taimest, mille ladinakeelne nimi on Cannabis sativa (kanep). Tegemist on üheaastase taimega, mis võib kasvada 5-6 meetri kõrguseks. Kanepitaim on ererohelist värvi ning tal on jäme vars, millel on vastassuundades asetsevad, 5-9 hõlmast koosnevad kitsad sõrmjad lehed. Taim on vastupidav, kuid tunneb end kõige paremini kuivas subtroopilises kliimas.
Suurimad kanepitootjad on Afganistan, Kolumbia, Iraak, Jamaica, Liibanon, Maroko, Mehhiko, Holland, Pakistan, Türgi ja USA. Kanepit on võimalik kasvatada ka Põhja-Euroopas, samuti kasvatatakse teda toataimena. Viimasel juhul tuleb kasvukohaks valida päikseline aknaga ruum või kui see ei ole võimalik, siis peab kasutama tugevat elektrivalgustust.
Kui kanepit kasvatatakse suures koguses, st narkootikumide tootmiseks, siis pügatakse taimed ara, et neid poleks lennukilt vaadates võimalik ära tunda. USAs, Hollandis ja Inglismaal on rajatud ka suuri siseistandikke.

Kanepitaimel (Cannabis sativa) on iseloomulikud lehed (NC)

Varem kasvatati kanepit paljudes lääneriikides seaduslikult, peamiselt kanepikiududest köie valmistamiseks. Taimevarrest on võimalik toota taglase valmistamiseks vajalikku kiudu ning seemnetest saab loomasööta. 1990. aastatel on kanepikiudu hakatud kasutama näiteks jalanõude ja kottide valmistamiseks, kanepiõisi aga kasutatakse ka õlle valmistamisel. Kanepist valmistatakse kolme uimastit:

• marihuaanat
• hašišit (kutsutakse ka hašiks)
• kanepiekstrakti.

Kanepitooted sisaldavad aineid, millest joobe tekitab peamiselt üks aine - 9-delta tetrahüdrokannabinool (D-9-THC, "THC"). Seda ainet on nii isas- kui ka emastaimedes. Suurim ainekontsentratsioon on emastaimede õisikutes, tipu võrsetes ja lehtedes. THC-d leidub ka tüves ja vartes. Juured ja seemned nimetatud ainet ei sisalda. ÜRO 1960 aasta konventsiooni järgi on kanepit lubatud kasvatada ainult väga range kontrolli all. Seega on eraisikutel keelatud taime uimasti valmistamiseks kasvatada. Nii Rootsis kui ka Eestis liigitatakse selle taime kõik maapealsed osad, välja arvatud seemned (millised ei sisalda THC-d), narkootikumide hulka.

Kanepit kasvatatakse hobi korras sageli ka potilillena. (NC)

Marihuaana

Marihuaana on kõige lihtsam kanepitoode, mis koosneb kuivatatud taimeosadest. Tänapäeval on uimasti valmistamiseks võimalik kasutada kõiki taime maapealseid osi. Millised taime osad aga tegelikult ära kasutatakse, sõltub tooraine kättesaadavusest ning kvaliteedinõuetest. Üldiselt peetakse õisikute ja peenemate okste kvaliteeti paremaks kui varreosa ja jämedamate okste oma. Kui taim on suureks kasvanud, koristatakse saak, mis pärast kuivatamist lihtsalt purustatakse või jahvatatakse peeneks. Kasutamisvalmis marihuaana sisaldab lehtede ja varte osi ning seemneid. Enne suitsetamist võtavad narkomaanid tavaliselt seemned välja, sest põledes need lõhkevad. THC kontsentratsioon marihuaanas on 1-20%, väljaspool Skandinaaviat toodetud marihuaanast on seda leitud ka kuni 30%, mõnikord isegi rohkem.

Marihuaana on kuivatatud kanepitaim (Cannabis sativa) Narkootilise aine valmistamiseks on võimalik kasutada kõiki taimeosi. (SKL)

Soojas kliimas kasvatatkse kanepit tavaliselt õues, kuid kasvatada saab ka toas. Selleks peavad olema soodsad hea valgus ning sobiv õhutemperatuur ja -niiskus (Stockholmi politsei)

Marihuaanat valmistatakse kanepitaimedest, sageli rullitakse neist nn. joints'id (NC)

"Thai sticks" - peenikeste puupulgakeste ümber keeratud marihuaana (NC)

Hašiš

Taimedelt korjatakse nõret tootvad osad, mis pakitakse ning kuivatatakse. Nii saadaksegi hašiš, mille slänginimi sõltub päritolumaast. Hašiš on värvilt must, tumepruun, pruun, helepruun, punakaspruun, hallikaspruun, hallikasroheline või roheline, ta võib olla nii teraline kui ka ühtlane, kuiv või pehme, elastne või kõva.
Hašiši kvaliteet ehk THC-sisaldus sõltub tootmisviisist. Kehvades säilitamiseludes võib aine kvaliteet halveneda.
Tavaliselt on hašiš kokku pressitud kookideks, mille kuju võib tootmispiirkonniti olla erisugune. Mõnikord on tootja hašišikoogid ka tembeldanud, tavaliselt on tempel pakendi peal. Hašiši kaubamärke on mitmesuguseid.
Mõnikord on kätte saadud ka pulbrilist hašišit, kuid üldiselt juhtub seda harva. Hašišipulbrit ja sellest segatud jooki manustatakse suu kaudu, pulbrit on võimalik ka suitsetada. THC-sisaldus hasišis võib olla 5-25%.
Varem arvati, et hašiši värvuse ja esinemiskuju järgi on võimalik määrata ka aine tugevust ja kvaliteeti, ent nüüdseks on selgunud, et keemilise analüüsita seda teha ei ole siiski võimalik.
Kui taimelt on nõre kogutud, siis ülejäänud taimeosi enam narkootikumideks ei peeta.
Eestis on hašišisi kohta levinud slänginimed plastiliin, haš ja maroko

Hašiš on kuivatatud ja kokkupressitud kanepivaik. (SKL)	Hašišitükkidele pressitakse mõnikord peale tootja nimi või päritolumaa. (NC)
Tavaliselt säilitatakse hašišitükke suitsupakis, tikutoosis või postmargikotikeses. (PAJ)	Hašišit suitsetatakse mitmesuguste piipudega. Pildil on metallist, puidust, keraamiline ja pleksiklaasist piip. (NC)
Kanepipiibud on mõnikord erilise välimusega. (MS)	Hašišit toodetakse ja müüakse mitmes riigis. Fotol on Venemaal müüdav hašiš. (MS)
Kanepitükid tikutoosis tavaliselt tähelepanu ei ärata. (PAJ	Kanepiekstrakt (hašišiõli) on tume siirupisarnane vedelik, mida võib suitsetamiseks segada tubaka hulka (NC)
Kanepileht on muutunud ühe teatud kultuuri sümboliks. Karbis on sigaretipaberid, mida kasutatakse joints'ide e. Käsitsi tehtud marihuaanasigarettide keeramiseks (MS)	Enne müümist lõigatakse hašišikoogid väiksemateks tükkideks. (PAJ)

Kanepiekstrakt Kanepiekstrakt (hašišiõli ehk vedel kanep ehk nastoika) on kõige kontsentreeritum looduslik kanepitoode. Selle valmistamiseks pannakse taimeosad THC eraldamiseks lahustisse, mis filtreerimisel aurustub. Tulemuseks on siirupisarnane ebameeldiva lõhnaga lahus, mis on värvilt must või rohekaspruun. Tavaliselt ekstrakti segatakse tubakaga ja seejärel suitsetatakse. Kanepiekstrakti THC-sisaldus on 10-60%. Mõnikord püütakse saada ka väheväärtuslikku ekstrakti, mille THC-sisaldus on 1-2%. Selleks eraldatakse viimasedki THC jäägid taime jämedatest varreosadest. Kanepiekstrakt on uimastiturul üsna harvaesinev toode. THC-lahus Sünteetilist THCd on võimalik saada ka laboratoorselt, kuid selle illegaalset tootmist tuleb ette üsna harva. THC tarbimise viisid Kanepitooteid võib tarvitada mitut moodi. Marihuaana, hašiš ja kanepiekstrakt vees ei lahustu ning seetõttu on neid süstida võimatu. Kõige tavalisem kanepi tarbimise viis on selle suitsetamine. Marihuaanat võib suitsetada ehedalt või tubakaga segatuna. Suitsetamiseks valmistatakse sigaretid, mille nimetus inglise keeles on joints. Hašišit segatakse tavaliselt tubakaga ja suitsetatakse kas sigaretina või erilise piibuga. Mõnikord immutatakse kanepiekstraktiga ka tubakat ja tavalisi sigarette. Kanepitoote suitsetamine on väga eriline toiming. Suits tõmmatakse kopsu kiire sissehingamisega ning maksimaalse mõju saavutamiseks hoitakse seal mõnda aega. Suits on kuum ja sisaldab hingamisorganeid ärritavaid aineid. Kui hašišit juuakse teena, mida nimetatakse bhangiks, siis neelatakse aineosakesed alla koos teega. Hašišit segatakse ka suhkru, või ja maitsetaimedega, n-ö maiustuseks. Segul on oma nimetus - dawamesc.

Kanepiõisi kasutatakse nn bio-õlle maitsestamiseks. (NC)

Ulatuslik kanepisuitsetamise propaganda kasutab kanepilehe kujutist sümbolina. (MS)

Kanepi mõju

Kui ainet neelatakse või kui seda mälutakse, saavutatakse mõju poole tunni kuni tunniga. Joove võib kesta 3-5 tundi, suuremate annuste korral ka kauem.
Kanep mõjub suitsetades juba mõne minuti jooksul ning seisund kestab annusest või selle kordamisest sõltuvalt mõne tunni.
Et THC lahustub rasvas ning seetõttu ladestub ka rasvkoes, laguneb ta organismis aeglasemalt kui näiteks alkohol. Pideva tarvitamise korral suureneb rasvkoes ladestunud THC kogus. Pärast aine ühekordset tarvitamist on võimalik leida organismist selle jälgi ka kolmekümne päeva pärast. Kui ainet on tarvitatud pikka aega, siis leidub organismis aine jääke ka mitme kuu möödudes.
Kanepijoobes inimese tunded sõltuvad palju ümbritseva keskkonna mõjudest. Selle narkootikumi puhul muutuvad eriti tähtsaks tarbija ootused. Muu narkootilise aine tarbimine koos kanepiga võib joobeseisundi tunnuseid oluliselt muuta.

Kanepitoote väikese koguse (marihuaanal 0,5-1,0 gr ja hašišil 0,2-0,5 gr või mõni tilk kanepiekstrakti) manustamine põhjustab seisundi, millel on järgmised tunnused:

• põhjuseta õnnetunne ja naeruhood
• jutukus ja elav käitumine
• aja, ruumi ja vahemaade väär hindamine
• kõrgenenud enesehinnang, vähenenud enesekriitika ja olukorra väär hindamine, millele võivad järgneda vastutustundetud teod
• Õpi- ja keskendumisraskused
• lähi- ja kaugmälu halvenemine
• unehäired
• aeglased refleksid
• koordinatsioonihäired.

Suured THC annused võivad esile kutsuda ka hallutsinatsioone (raskekujuline meelepete, elamused, millel puudub tõene alus), mis on väga sarnased traditsiooniliste hallutsinogeenide, näiteks LSD, meskaliini ja peyotly tekitatud meelepettega. Joobeseisundit võivad mõjutada ka muud tegurid, nagu hirm ja äng, ümbritseva keskkonna segavad tegurid, mis kutsuvad esile raskesti kontrollitava, paanikaga sarnaneva seisundi (nn negatiivne ärrituseaktsioon).

Tugevas kanepijoobes võib:

• väärastuda nägemiskujutis, joove võib mõjutada nägemis- ja kuulmismeelt, eriti rütmi- ja muusika- ning värvi- ja vormitaju
• moonduda tegelikkuse tajumine
• ilmneda irratsionaalne käitumine; aeg-ajalt võivad tekkida jälitusmõtted, rahutus ja äng
• " langeda psühhoosiseisundisse, mis võib olla mööduv ehk akuutne või pikaajaline ehk krooniline; enamasti sarnanevad sümptomid skisofreenia sümptomitega ning sel juhul tuleb inimest ravida kinnises psühhiaatriahaiglas.

Mõnel inimesel on psüühikahäirete tekkeks tundlikkuse tõttu suurem kalduvus. Võimatu on ennustada, kuidas keegi kanepi kasutamisele reageerib, kunagi ei ole ette teada, kas inimesel reaktsioonina tekib meeltesegadus. Kanepikasutajate sõnutsi on neil ilmseid narkootilise joobe tunnuseid avaldunud ka siis, kui kanepi viimasest tarvitamisest on mõni aeg möödunud. Nimetatud nähtust kutsutakse ingliskeelse terminiga flashback, mida võiks eesti keeles nimetada ka kui tunde- ja mälupildi taastumine. Narkomaan tunneb, nagu oleks ta narkootilise aine mõju all ning käitub sellele vastavalt. Kuidas ja millise sagedusega see toimub, pole õnnestunud selgitada.

Kanepileht kui sümbol märkidel, mida kasutatakse sageli ka kanepi-suitsetamist pooldava arvamuse kujundamiseks. (MS)

Kahjustused

THC tavakasutajale surmavalt ohtlik ei ole, välja arvatud kiire surma võimalikkus aine üledoosimise tõttu. Teada on vaid mõni surmajuhtum. Suitsetades ei olegi peaaegu võimalik surmavat annust saada. Kui inimene on suure hulga kanepit alla neelanud, et see ebaseaduslikult üle piiri viia, ning kui pakend peaks seedetraktis purunema, võib see osutuda väga ohtlikuks.
Kanepi liigtarvitamise tagajärjel võib tekkida mitmesuguseid keha- ja hingehaigusi ning vigastusi ja häireid.
Kanepisõltlase tavalisimad kehalised häired on järgmised:

• immuunsuse vähenemine valgete vereliblede vähenemise tõttu
• kopsu ventilatsioonivõime vähenemine
• nina- ja suu limaskestade haigused, nn jooksev nina, kurguvalu ning hingamisteede infektsioonid
• kopsuvähi eelstaadium ja mõnel juhul ka kopsuvähk
• valu rinnus ja muud südamevaevused
• peavalu ja peapööritus ning üldine halb enesetunne
• testosterooni ehk meessuguhormooni tootmise vähenemine, mille tagajärg võib olla puberteediea arengu aeglustumine
• seksuaalhuvi vähenemine, millega võib kaasneda impotentsus
• spermatootmise vähenemine
• ebaregulaarne menstruatsioon või selle täielik lõppemine
• iseeneslikud abordid ja väärarengud (nn fetaalne marihuaanasündroom: vastsündinu sünnikaal väike, areng hilisem ja väärarengud näopiirkonnas).

Kanepi liigtarvitamise psüühilised ja sotsiaalsed tagajärjed on järgmised:

• äng, hirm ja rahutus joobeajal
• lähimalu nõrgenemine ja õpiraskused
• õppetulemuste halvenemine
• keskendumisraskused
• täielik ükskõiksus ümbritseva maailma suhtes, mis selgesti väljendub narkomaani olekus
• depressioonid ja enesetapukatsed
• tegelikkuse muutunud tajumine; joobeperioodil võib narkomaan tunda, et kõik on sügavam ja tõelisem kui argipäev, mis on otsekui varitegelikkus
• rasked meeltesegadushood, mil tegelikkuse tajumine on märgatavalt muutunud (nn kanepipsühhoos, mis sarnaneb skisofreeniaga)
• isiksuse degradeerumine: raskeim vorm on nn motiivitussündroom, mille puhul narkomaan on kaotanud huvi kõige vastu peale kanepi, kusjuures ise ta oma seisundit ei taju.

Kanepi kuritarvitajad otsivad nende kõrvalekallete ravimiseks arstiabi harva. Tavaliselt selguvad need alles pika aja möödudes või mõne muu meditsiinilise uuringuga seoses. On juhtumeid, mil arst vaatab mööda tõsiasjast, et patsiendi vaevused on tingitud just kanepi liigtarvitamisest.

Kanepi mõju Füüsiline mõju Kanep tekitab kehaseisundi, millel on järgmised tunnused: · suured või laienenud pupillid · punased silmad (silmavalgetes veresooned) · rippuvad silmalaud · kiire pulss ja kõrgenenud vererõhk · suu kuivus · oksendamine ja üldine halb enesetunne Psüühiline mõju Kanep tekitab psüühikaseisundi, millel on järgmised tunnused: · mõtteid on raske koguda (mõtted kaovad ära) · mäluhäired · muutunud ajataju (ajakulgu on raske hinnata) · muretus ja kihistamine · meeltesegadus, raskematel juhtudel · murelikkus, agressiivsus Muud häired Kanepi pideval tarvitajal võivad tekkida rasked hälbed, nagu: · pidev väsimus · ümbritseva vastu huvi puudumine · hügieeninõuete eiramine · loogika väärastumine · üldised isiksusehälbed

Sõltuvus Kanepi vabamüügile laskmise pooldajate argument on tavaliselt olnud see, et tegemist on ohutu preparaadiga ning et selle tarbimine ei too kaasa sõltuvuse teket. Tegemist on väära seisukohaga, mis pärineb 1960. aastatest, mil lääneriikides polnud veel pikaajalist kanepi tarvitamise kogemust. Praeguseks on juba saadud kliinilisi ja sotsiaalseid kogemusi, mille põhjal võib öelda, et kanep tekitab raskekujulist sõltuvust. Sõltuvuse väljakujunemise kohta on kogutud palju üksikasjalikke andmeid. Kanepiuima meeldiv mõju, eriti aga kanepi omadus tekitada tugevat muretu rõõmu tunnet või sügavaid, religioosse või kosmilise varjundiga elamusi, muudavad selle ihaldatavaks. Narkomaanile tundub, et tavalised, igapäevasest elust saadavad elamused, teda ei köida. Kui narkootikumi tarvitamist alustanud inimesel tekib joobes olles ebameeldivaid tundeid ja elamusi, siis narkootiliste ainete kasutamist nii pikalt tavaliselt ei jätkata, et sellest sõltuvus kujuneks. Kanepisõltuvus ei kujune niisama kiiresti nagu heroiini- või kokaiinisõltuvus, kuid kanepisõltuvusest vabaneda on niisama raske, nagu võõrutada ennast heroiinist või muust narkootikumist. Sõltuvusravi raskendab ka see, et pikka aega kanepitooteid kasutanud inimesel kulub kanepijääkidest vabanemiseks tavaliselt mitu kuud ning et nad sageli tajuvad kanepiuima tavaseisundiga võrreldes kui sügavamat tegelikkust. Kanepisõltlaste ravimist raskendab seegi, et sageli katsetavad nad ka heroiini ja teisi preparaate ning seetõttu on suur oht jääda sõltuvaks teistestki narkootikumidest. Pikka aega kestnud kanepitarvitamise tagajärjel kohaneb inimese organism uimastiga. Kanepijoove ei kesta kaua ning organism tuleb selle lagundamisega kiiresti toime. Seetõttu on tavajoobeseisundisse jõudmiseks vaja järjest suuremat annust. Kohanemus aga tugevdab sõltuvust. Väljakujunenud kohanemuse korral võib narkomaan vajada mitu korda suuremaid annuseid kui tarbimise alguses. Päevane hašiši või marihuaana kogus võib ulatuda mitme grammini. Inimesel, kes pikaajalise kanepitarvitamise järel sellest loobub, võib tekkida mitmesuguseid võõrutusreaktsioone, millel on järgmised tunnused: unehäired söögiisu vähenemine keskendumisraskused ja rahutus higistamine ja külmatunne ning üldine halb enesetunne lihaste krambid kõhulahtisus ja kõhukrambid Kehavaevused kestavad tavaliselt vaid mõne päeva, psüühikavaevused, eriti just ükskõiksus ja keskendumisraskused, võivad kesta nädala, mõnikord ka pikemat aega.

Kanepitaime on tuntud tuhandeid aastaid. Selle pildi laskis rootsi arst Oskar Th. Sandahl trükkida 1873. aastal välja antud raamatus.

Sotsiaalsed probleemid

Kanepi kasutamine tähendab kõrvalekaldumist traditsioonilisest sotsiaalsest elust. Et narkootiliste ainete kasutamine ei ole ühiskonnas ametlikult heaks kiidetud, otsib narkootiliste ainete kasutaja kontakti sotsiaalses mõttes kõrvale kaldunud isikutega. Nii suureneb oht, et hakatakse suhtlema kuritegeliku elemendiga.
Mõningates oludes, mis eeldavad tähelepanu ja reaktsioonikiirust, näiteks tööstuses, liikluses ja ehituses, võib kanepisõltlane sattuda ka otsesesse ohtu, sest olulised psüühilised reaktsioonid võivad olla nõrgad isegi pärast joobe möödumist, kui inimene tunneb end kainena. Seetõttu on õnnetuste, tootmise katkemise, konfliktide ja muude selliste olukordade tekkimise oht väga suur.

Järgmine osa - Opiaadid

Tagasi sisukorda

Muid (koolitus)materjale