Lapsed, kes kõnnivad omapäi ...

Küllap mõtleb nii mõnigi lugeja käesoleva raamatu lõpusirgele jõudes: "...ei korralikku definitsiooni ega ka arvu.." Mis puutub ühtse definitsiooni väljatöötamisse, siis on selge, et jalgratast leiutama hakata Eestis ei tasu - Euroopa Nõukogu uuringute tulemusena pakutud määratlus on küllalt universaalne, et sobib "töövahendiks" ka tänapäeva Eestis. Lähtudes siinsete kultuurispetsiifiliste ning teiste oluliste aspektide analüüsist, olgu kokkuvõtlikult veel kord välja toodud:

1. Arvestades Euroopa Nõukogu seisukohta, soovitaks kasutada ühtset mõistet "tänavalaps".
"Laps tänaval" veedab n-ö vaba aega tänaval hulkudes, tegevust otsides. Siiski on neil säilinud suhted oma perega (enamasti üksikema ning õdede-vendadega). Niisiis nad on regulaarselt oma pere, vanematega koos. Päeval on nad enamiku ajast tänaval, kuid (igal) õhtul lähevad oma vanemate koju magama. Enamikul neist lastest, keda Eesti linnades tänavail tegutsemas (hulkumas, midagi müümas, kerjamas jms) kohata võib, on just selline perekondlik taust. Seevastu mõiste "tänavalaps" tähendab lapsi, kelle ainukeseks koduks on tänav. Isegi kui nad aeg-ajalt viibivad laste või noorte sotsiaalasutustes, peavad nad oma koduks ikkagi tänavat. Need on lapsed, kes saavad loota vaid iseendale. Spetsialistide hinnangul on Eestis selliseid lapsi väga vähe. Eelmainitu peaks olema sellise analüüsi aluseks, kui tahetakse selgitada mõistete "tänavalaps" ja "laps tänaval" eristamise ning erinevate mõistete kasutamise otstarbekust. Lähtudes reaalsest olukorrast, võib tõdeda, et ilma igasuguse vanemliku hoolitsuseta lapsi on Eestis sedavõrd vähe, et erandite kirjeldamiseks ei ole eraldi mõiste juurutamine oluline. Seda enam, et sellise lähenemisviisi tulemusena hõlmaks senini vähem kasutatud mõiste "laps tänaval" just põhilist sihtrühma, seevastu kui üldisesse keelekasutusse juurdunud "tänavalaps" kirjeldab lastekaitsetöö n-ö haruldasemat sihtrühma.

Eeltoodust lähtudes ning probleemi pikaaegset avalikku arutelu arvesse võttes tuleks konstateerida fakti, et siiamaani ei ole suudetud kokku leppida, millist mõistet kasutada. Kuna see raskendab probleemi lahendamist, soovitame ühtset mõistet "tänavalaps", mis Euroopa Nõukogu uuringute seisukohast määratleb lapse ja tema olukorra põhitunnused: vanemate ja koduga seotud suhete olemasolu ja iseloomu, lapse vanuse, tegevuse tänaval jms. Sedavõrd avatud määratluses on ühtviisi võimalik kindlaks teha need lapsed, kellel on säilinud suhted kodu ja vanematega (alternatiivkasutuses: nn laps tänaval) kui ka need lapsed, kellel puudub igasugune kontakt oma vanematega (nn tänavalaps). Võimalikku lahterdamisohtu arvestades lihtsustab selline ühtne mõistekasutus nii probleemi üldist analüüsi kui ka spetsialistide igapäevast tööd. Arutelu, kas ja kuivõrd peegeldab Euroopa Nõukogu määratlus probleemi olemust Eesti kontekstis, see selgub nii praktiliste kui teoreetiliste uurimistööde põhjal. Kahtlemata raskendab sedavõrd spetsiifilise analüüsi teostamist asjaolu, et lastekaitsetöö riiklikus statistikas ei kasutata mitte kumbagi mõistet, mida vastava valdkonna spetsialistid (üldises kõnepruugis, erialastel konverentsidel ning seminaridel, meedias) juba aastaid kasutavad. Sellest tulenevalt ongi praegu kõige olulisemateks ülesanneteks terminoloogia ühtlustamine ning statistika meetodite korrastamine.

2. Eesti kultuurispetsiifiline aspekt. Eesti kliimas ei ole võimalik aasta ringi tänavatingimustes elada. Sestap seavad sellised lapsed (kas koos kaaslaste või vanematega) end sisse lammutamisele kuuluvates majades, paneelelamute keldrites jms. Arvestades selliste laste ja perede mobiilsust, on töö tänavatel määrava tähtsusega, et avastada abivajavaid lapsi ja noori. Siit tuleneb omakorda aga kogu koostöövõrgustiku tähtsus: mittetulundusühingute tänavatöö võimaldab sõlmida suhteid tänavalapsega tema igapäevases keskkonnas - tänaval. Pärast seda asub nii lapse kui perega tööle lastekaitsetöötaja. Perenõustamisega ja koostöös kooliga toetatakse last haridustee jätkamisel (alustamisel). Ehkki praegu võib selliselt toimiv võrgustik tunduda ebareaalsena, tuleb see seada lastekaitsetöö arendamise eesmärgiks.

3. Tänaval aega veetvad lapsed piiritletakse enamasti 5-18aastastena. Ehkki siinkohal ei ole võimalik toetuda spetsiaalsetele uurimistulemustele, võib siiski eeldada, et vanuse ülempiir tuleneb 18 aastaste käsitlemisest täiskasvanutena.

4. Tänavakeskkonnas toimivad omad toimetulekustrateegiad, mis ei taga lapse eakohast arengut. Turvatunnet saab tänavatingimustes kindla tasu eest - mingi teo eest, mis on seadusvastane ja karistatav, teiste vastu väga julm või enda jaoks väga alandav. Keeldumisele järgneb enamasti karm karistus. Nii satubki laps väljapääsmatusse olukorda: kui ta tahab edasi olla selles kambas, peab ta ennast maha salgama ja tegema asju, mida ta varem üldse võimalikuks ei pidanud. Iseenda mahasalgamine on esimene samm kohanemaks uute elutingimuste ja -reeglitega: hulkurlus, raha teenimise võimaluste/tööde otsing, sh ebaseaduslikud tegevused nagu kerjamine, varastamine, prostitutsioon, sõltuvusainete tarvitamine. Siiski, rääkides tänavalaste põhilistest tegevustest, on negatiivse varjundiga konstateerimise asemel olulisem analüüsida: kas neil ongi teist võimalust... Autorid on seisukohal, et peale eelnimetatu tuleks juurde luua noortekeskusi ja teisi vaba aja veetmise võimalusi, seda ka eriliste vajadustega noortele.

5. Sellise eluviisiga kaasnevad muudatused lapse minakontseptsioonis - ta hakkab oma mina tunnetama jõu, võimu või otstarbe kaudu. "Minu teatud omadused on sellised, tänu millele on mulle kui kellegi vajaduste rahuldamise vahendile kindlustatud olemasolu. Minul kui inimolendil, minu soovidel ja vajadustel ei ole iseenesest mingit väärtust. Kui mul on piisavalt jõudu ja võimu, siis ühel päeval olen mina see, kes määrab, millised vahendid on vajalikud juba minu vajaduste rahuldamiseks" (Eik 1998).
Eeltoodut arvesse võttes on saanud kinnitust tõsiasi, et mida pikem on lapse tänavaelukogemus, seda suurem on ka sotsiaaltööle esitatav väljakutse.

Käesoleva raamatu teisest olulisest osast -tänavalastele suunatud projektide ülevaadetest - selgub, et eelkõige tuleks väärtustada kõikvõimalikke teenuseid ja tegevusi ning kindlustada laste ja noorte juurdepääs neile. Ka tänapäeva Eesti tänavalaste probleemi selgitavas küsitluses osalenud pidasid oluliseks lastekaitsetöö paindlikkust, reageerimisvõimet ning kõikide olemasolevate võimaluste rakendamist tänavalaste vajaduste rahuldamiseks. Küsitledes saime ka ühe sellise vastuse: "Täpset definitsiooni välja pakkuda ei oska ega julge.. Raske küsimus". Ühelt poolt nõustume selle vastajaga, teisalt usume, et kompimise teel võib ka kõige pimedamas ruumis ka kõige peenemaid detaile tundma õppida. Loodetavasti aitab käesolev raamat määratleda "tänavalapse" mõistet tänapäeva Eestis ning kindlaks teha ja leevendada kõnealuse probleemi olemust ja ulatust.

Bachmann, T., Huik, J. (1989). Imetabane taju. Tallinn

Eglon, Ants (1997). Koolikohustuse täitmisega kaasnevad probleemid ja nende võimalikud lahendusteed. Õpetajate Leht, 12.12.

Eik, Ellu (1998). Tänavaelu tähendus isiksuse arengule. Õpetajate Leht, 09.01.

Euroopa Nõukogu (1994). Street Children. Co-ordinated Research Programme in the Social Field 1992-1993

Hutchinson, E. (1996). About the Welfare of Children. Social Service Review, Volume 70, Number 4, December

Institute of Medicine (1988). Homeless: Health and Human Needs. Washington, D. C. National Academy of Sciences Press
Jakobson, K. (1998). 5000 last elab tänaval. Sõnumileht, 05.10.

Korp, E. (1998). Avatud Eesti Fond läheb tänavale. Sotsiaaltöö, nr 6.

Leppiman, A., Enn, Ü. (1997). Tänavalapsed - kes nad on? Teoses: Lastekaitse Liidu konverents "Meie lapse mured": Lapsed tänaval. Tallinn

Leppiman, A., Enn, Ü. (1998a). Lapsed, kes elavad tänaval... Õpetajate Leht, 06.02.

Leppiman, A., Enn, Ü. (1998b). Tänavalapsed: kasvav sotsiaalne probleem. Teoses: Teaduselt praktikale. Uurimusi ja arutlusi sotsiaaltöö teemadel. Teadusartiklite kogumik. Tallinn

Mermet, J. L. L. (1995). Bibliography on Street Children. Henry Dunant Institute, Geneva.

Põld, T. (1999). Uulitsapoisid otsivad aabitsatõde tänavalt. Postimees, 04.09.

Riigi Teataja (1992). Eesti Vabariigi Lastekaitseseadus. 28, 370, 787-769.

Rämmer, A. (1997). Üldlevinud arusaamade kujunemine. Akadeemia, nr 12 (105).

Timberlake, E. M. (1994). Children With No Place to Call Home: Survival in the Cars and on the Streets. Child and Adolescents Social Work Journal. Võlume 11, Number 4, August

Tulva, T. (1996). Sotsio-ökokultuuriline teooria lastekaitsetöö lähtekohana. Teoses: Lastekaitse muutuvas ühiskonnas. Teadusartiklite kogumik. Tallinn

World Health Organisation (1995a). Programme on Substance Abuse. Street Children Substance Use and Health: Training for Street Educators

World Health Organisation, the Commonwealth Youth Programme and UNICEF (1995b). Working With Young People. A Guide to Preventing HIV/aids and STDs. London, 66-67

Avaldamata allikad:
Avatud Eesti Fond (1999). Tänavalaste teemaline ümarlaud, 11.03- Materjalid

Enn, Ü. (1997). Eesti Punase Risti projekt "Tänavatöö" tänase Eesti sotsiaaltöö kontekstis. Kursusetöö. Tallinna pedagoogikaülikool

Kase, T. (1999). Tänavalapsed ja noorsoopolitsei. Ettekanne.

Kikkas, M (1998). "Lapsed tänaval ja/või tänavalapsed". Ümarlaud Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumis 30.09. Kokkuvõte

TABEL 1. Politseisse toimetatud mitteõppivad ja -töötavad alaealised viimasel viiel aastal (AEF 1999)

	1994	1995	1996	1997	1998
Kokku toimetati politseisse alaealisi	9587	11438	10017	9736	9247
Neist ei õppinud ega töötanud	3103	3844	2509	2603	2651
Mitteõppivate ja -töötavate osakaal %	32,4%	33,6%	25,0%	26,7%	28,7%

TABEL 2. Alaealiste õigusrikkujate andmepangas olevad hulkumist harrastavad ning mitteõppivad ja -töötavad alaealised viimasel viiel aastal (AEF 1999)

	1994	1995	1996	1997	1998
Kokku andmepangas alaealisi õiguserikkujaid	2651	3579	3624	3633	3567
Neist hulkurlusega tegelevaid alaealisi	386	461	315	296	364
Hulkurlusega tegelevate alaealiste osakaal (%)	14,6%	12,9%	8,7%	8,1%	10,2%
Andmepangas olijaist ei õppinud ega töötanud üle 3 kuu	764	802	688	589	589
Mitteõppivate ja -töötavate osakaal (%)	28,9%	22,4%	18,9%	16,2%	16,5%

TABEL 3. Ülevaade alaealistest õiguserikkujatest piirkonniti: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu aastail 1997-1998 (AEF 1999)

	TALLINN		TARTU		NARVA		PÄRNU
	1997	1998	1997	1998	1997	1998	1997	1998
Alaealisi andmepangas	904	762	274	266	238	269	239	250
Neist hulkurlusega tegelevaid a/e	114	131	20	26	25	43	7	17
Ei õppinud ega töötanud üle 3 kuu	243	217	35	34	51	40	26	55

TABEL 4. Kesklinna laste öömaja 1998. tegevus arvudes

Registreeritud ööbimisi	3141
Ööbijad	180
Lapsed	129
Poisid	99
Tüdrukud	30
emad koos alaealiste lastega	51
emad	21
lapsed	30
eestlased	64

Vanus	Külastajad	Tüdrukud		Poisid
		Emaga	Üksi	Emaga	Üksi
1aastane	2	1		1
2aastane	5	2		1	2
3aastane	2	1		1
4 aastane	3	1		2
5aastane	2			2
6aastane	4	1	2		1
7aastane	3	2	1
8aastane	4				4
9aastane	8		2	6
10aastane	18	1	1	1	15
11aastane	11	1	2	2	6
12aastane	12	1	1		10
13aastane	19		5		14
14aastane	16		6		10
15 aastane	19		10		9
16aastane	12			1	11
17aastane	7				7
18aastane	7	1	1	1	4
19aastane	3	2	1
20aastane	2		2
		12	33	18	96
KOKKU	159	45		114

Tallinn Kesklinn Põhja-Tallinn Lasnamäe Kristiine Mustamäe Pirita Nõmme Haabersti Väljaspool Tallinna Harju Maakond Kohtla-Järve Maardu Järvamaa Hiiumaa Lääne-Virumaa Hiiumaa Lääne-Virumaa Väljaspool Eestit Läti Vabariik

141 24 50 43 6 6 5 4 3 34 10 8 7 4 2 1 2 1 5 4

Tagasi sisukorda

Muid enesetäiendamise käigus ületähendatud (koolitus)materjale .