LAPSED, KES KÕNNIVAD OMAPÄI...   Võimalusi tööks vanemliku hoolitsuseta lastega   ERKI KORP      ÜLLY ENN     ANU LEPPIMAN   TALLINN 1999  Raamat MS Word dokumendina (pakitud zip faili)  Materjal .pdf formaadis (520kb)

Kõigiti väärt materjal mis koostatud lastekaitsetööd südame ja mõistusega tunnetanud heade asjatundjate poolt. Vanemliku hoolitsuseta lapsed on tähelepanu keskmes nii meil kui teisteski siirdeühiskonna riikides. Kõikjal Eestis on käivitunud projektid, mille abil püütakse leevendada laste probleeme ning osutatakse neile vajalikke teenuseid. Raamat on tubliks näiteks teoreetikute ja praktikute koostööst.

Taimi Tulva
Tallinna Pedagoogikaülikooli sotsiaaltöö professor

Raamat on neile, kes tahavad aidata nende asemel, kes peaks aitama. Tänuväärt raamat.

Toomas Vilosius
EV Riigikogu Sotsiaalkomisjoni esimees

Reet Rääk
Tallinna Linnavalitsuse Sotsiaal- ja Tervishoiuameti lastekaitse peaspetsialist

7. KOKKUVÕTE JA SOOVITUSI

8. KASUTATUD KIRJANDUS

LISAD
TABEL 1. Politseisse toimetatud mitteõppivad ja -töötavad alaealised viimasel viiel aastal
TABEL 2. Alaealiste õigusrikkujate andmepangas arvele võetud hulkumist harrastavad ning mitteõppivad ja-töötavad alaealised viimasel viiel aastal
TABEL 3. Probleemsemad piirkonnad noorsoopolitsei töös: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu aastatel 1997-1998
TABEL 4. Kesklinna laste öömaja 1998. a tegevus arvudes

EESSÕNA

Austatud lugeja!
Hoiad käes raamatut, mida võib tinglikult nimetada Eesti esimeseks käsiraamatuks, mis peaks vastama küsimustele: kes on "tänavalapsed", kust tulevad "tänavalapsed", kuidas "tänavalapsed" ise näevad ennast meie ühiskonnas ning andma juhtnööre, kuidas on võimalik neid olemasolevaid "tänavalapsi" aidata.

Käesoleva raamatu idee sai alguse sellest, kui Avatud Eesti Fond koostöös Belgia Kuningas Baudouini Fondiga alustas 1998. a suvel ühisprogrammi "Tänavalapsed/Lapsed tänaval". Selle programmi eesmärk on teavitada ühiskonda, et meie kõrval on olemas lapsed, kelle jaoks ei pruugi see ühiskond olla nii roosiline, kui ta meile paistab. Nendel lastel on probleemid, mille lahendamata jätmine on nad viinud olukorrani, kus nende ainsaks koduks on tänav. Käesolev koostööprogramm on konkreetne samm vanemliku hoolitsuseta laste aitamise suunas ning selle abil on loodud ja toetatud mitmesuguseid institutsioone ning organisatsioone, kes töötavad "tänavalastega" või vanemliku hoolitsuseta lastega vabariigi eri piirkonnis.

Käesoleva raamatu võib jagada kolmeks peatükiks. Esimeses osas käsitletakse tänavalaste ja vanemliku hoolitsuseta laste teemat teoeetiliselt. Selgitamaks Eesti tänavalaste probleeme, on teooriale lisatud lühiülevaade Maailmapanga tänavalaste teemalisest uurimisloost kümnes Ida- ja Kesk-Euroopa riigis, mis leidis aset käesoleva aasta mais ja juunis. Raamatu teises osas kirjeldavad tänavalapsed ise oma olukorda ning jutustavad oma tunnetest või tänavale sattumise põhjustest. Kolmanda osa moodustavad ülevaated üheksast projektist, mis on alustanud Avatud Eesti Fondi ja Kuningas Baudouini Fondi toetusel tööd tänavalaste ja vanemliku hoolitsuseta lastega. Need kirjeldatud kogemused on praktilised näpunäited, mida käesoleva käsiraamatu lugejad saavad arvestada oma töös vanemliku hoolitsuseta lastega.

Tahaksin avaldada tänu Anu Leppimanile ja Ülly Enn'ule, kes võtsid oma südameasjaks tänavalaste teemat ka teoreetilisest vaatevinklist uurida ning analüüsida. Raamatu koostajate nimel tänan tänavalaste projektide juhte, tänu kellele valmis esitatud materjalist praktilise kasutamise võimalus. Kahtlemata täname lapsi, kelle lood kirjutasid üles nendega töötavad inimesed. Suur tänu raamatu toimetajale, kirjastajale ning ilmekate piltide joonistajatele. Täname omaala spetsialistide kommentaare raamatule: Taimi Tulva, Toomas Vilosius, Reet Rääk. Lõpetuseks tahaks tänada Avatud Eesti Fondi, Kuningas Baudouini Fondi, ja Eesti Lastekaitse Liitu ja Tallinna Laste Tugikeskust, tänu kelle toetusele sai käesoleva raamatu väljaandmine võimalikuks.

Kindlasti on käesolev raamat oluline lastekaitsetöö väljund, sest töö vanemliku hoolitsuseta lastega on ja jääb lastekaitsetöö prioriteediks.

Erki Korp, Tallinnas 20. augustil 1999. a.

1. SISSEJUHATUS

Tänapäeva Eesti sotsiaalprobleemide kajastamisel kasutatakse tihti mõistet "tänavalaps", üha sagedamini ka "laps tänaval". 1997. aasta aprillis toimus konverents "Laps ja vägivald", kus esimest korda Eestis pühendati üks teemade rühm tänavalaste probleemidele. 1997. aasta novembris oli Eesti Lastekaitse Liidu iga-aastase konverentsi alateemaks juba "Lapsed tänaval". Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi ning Avatud Eesti Fondi ja Lastekaitse Liidu algatusel on peetud neli tänavalaste teemalist ümarlauanõupidamist, mille põhieesmärgiks oli tänavalastega töötavate spetsialistide koostöö toetamine. Nii ongi ühiskondlik teadmus tänavalaste temaatikas märkimisväärselt tõusnud - ilmselt on inimestel kas oma kogemuste või meedia info põhjal välja kujunenud isiklik arusaam "tänavalapse" mõistest - ometi puudub ühtne ja ametlik definitsioon. Rääkides tänavalapsest, kellest me siis õieti räägime?

Ühtsete mõistete vajadus ilmneb üliteravalt selliste lastega kokkupuutuvate ametkondade vahelises koostöös. Last ümbritsev tugisüsteem peaks kaasama erinevaid teenuseid pakkuvad mittetulundusühingud, kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, noorsoopolitseiniku jt. Tegelikkuses on eelnimetatud võrgustiku osad lapsega mingil moel ka kokku puutunud, kuid nii ühtsele terminoloogiale toetuv arusaam kliendist kui ka oma rollist koostöövõrgustikus on ähmane.

Politseisüsteemis tegelevad lastega põhiliselt noorsoopolitseiametnikud ning tööjuhendi põhjal registreeritakse andmepanka ainult need alaealised, kes on sooritanud õigusrikkumise (AEF 1999). Ehkki politsei jaoks ametlikel alustel sellist sihtrühma nagu tänavalapsed ei eksisteeri, siiski eeldatakse, et noor, kes ei õpi või ei tööta, veedab suurema osa ajast tänaval. Politsei hinnangul on mitteõppivad või -töötavad lapsed ja noored just need, kellest osa hakkab varem või hiljem varastama ja sooritama õigusrikkumisi selleks, et ära elada või leida oma energiale rakendust (ibd.). Niisiis puudub seaduslik alus lisamaks politsei andmepanka lapsi sellepärast, et nad hulguvad, ei õpi ega tööta, on alahooldatud ning sotsiaalselt tõrjutud. Töö puuduliku vanemliku hoolitsusega lastega on juba lastekaitseinspektorite pärusmaa. Töö efektiivsus sõltub kohalikest võimalustest, aga ka töötaja professionaalsusest ning koostöövõrgustiku toimimisest. Samal ajal peab haridussüsteem arvestust koolikohustust mittetäitvate laste ja noorte kohta, toetudes elanikeregistri andmetele.

Nii ongi just nende laste vajadustele vastamisel, nende olukorra parandamise huvides oluline toetuda fikseeritud teadmusele, seega tuleks esmalt piiritleda mõisted. Tänavalaste kui sotsiaaltöö sihtrühma defineerimise ning ühtsete seisukohtade vajaduse võtab kokku ka 1998. aastal Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi algatusel peetud ümarlauanõupidamine: "Sihtgrupi diferentseeritus ja ulatus: ...teadaolevalt pole sellealaseid põhjalikke ja laiaulatuslikke uurimusi spetsiaalselt läbi viidud." (Kikkas 1998)

Üks ulatuslikum tänavalaste olukorda analüüsiv uurimistöö on Maailmapanga ja Stockholmi ülikooli sotsiaaltöö õppetooli koostööprogramm, mis korraldati Ida- ja Kesk-Euroopa riikides ning millesse kaasati ka Eesti. Tänavalaste probleem on aktuaalne kõikides Ida- ja Kesk-Euroopa riikides. Siiski selgub uurimistulemuste raportist (vt 3. ptk), et paraku ei ole tänavalaste kui probleemi teadvustamine igal pool viinud tõhusate meetmete viivitamatu rakendamiseni.

Esimesed konkreetsed sammud Eesti tänavalaste olukorra parandamiseks astus Avatud Eesti Fond, kui kuulutas 1998. aasta suve hakul välja projektikonkursi "Tänavalapsed Lapsed tänaval", millest oodati osa võtma selles valdkonnas juba tegutsevaid valitsusväliseid organisatsioone ning ka kohalike omavalitsuste päevakeskusi. See programm hõlmab Sorose fonde Ida- ja Kesk-Euroopas, kaasa arvatud Eesti, Läti, Leedu, Makedoonia, Poola, Tsehhi, Slovakkia, Ungari, Bulgaaria, Rumeenia, koostööpartneriks on Belgia Kuningas Baudouni Fond. Programm hõlmab kahte tegevusaastat ning selle käigus antakse rahalist toetust erinevatele mittetulundusühingutele ja hoolekandeasutustele, korraldatakse ühiskoolitusi, kus projektijuhid omandavad vajalikke teadmisi ja kogemusi oma ideede paremaks teostamiseks.

Siinkohal on heameel väita, et Avatud Eesti Fond on alustanud tööd selles valdkonnas ning loodab, et teiste sarnaste eesmärkide nimel tegutsevate organisatsioonide ja kohalike omavalitsuste koostöös õnnestub probleem ka leevendada, et koostöövõrgustiku loomise teel suudetakse parandada praegust olukorda ning saadakse ülevaade olemasolevatest tänavalastest.

Erki Korp
Ülly Enn
Anu Leppimann

Tänavalaps, laps tänaval, vanemliku hoolitsuseta laps, kodutu laps - need on vaid mõned näited mõistetest, mida eri autorid (vt nt Eik 1998, Korp 1998) on kasutanud Eesti sotsiaalprobleemide käsitlemisel. Süvenedes probleemi ilmneb mõistete kasutamise ebaselgus ning täpsema määratlemise raskus. Kas tänavalaps võib ühtlasi tähendada ka last tänaval? Kas tänavalaps ei olegi seesama vanemliku hoolitsuseta jäänud laps ning milliste tingimuste alusel eristada tänavalast kodutust lapsest...?

Käesoleva peatüki keskseks mõisteks on "tänavalaps" ning eesmärgiks on avada selle mõiste sisu, et võetaks ühtne seisukoht terminite kasutamise suhtes. Enne, kui asuda analüüsima mõistete sisu erinevusi, tuleks mõista tähenduste omistamise üldisi seaduspärasusi.

Nimetades tänavalast või last tänaval, peetakse põhimõtteliselt silmas last/noort, kes enamiku oma ajast veedab tänaval. Sellise lapse toimetulekukeskkond piirdub peaasjalikult tänavaga, samal ajal kui enamiku laste tegevuspiirkond, aga ka toimetulekuressursid on avaramad, ulatudes tänavalt ka kodu- ja koolikeskkonda. Nii võikski määratlemise esmaseks lähtekohaks olla lapse limiteeritud võimaluste tunnistamine. Ühiskonna suhtumise kujunemist ning sellest tulenevat mõju lapse identiteedile aitab selgitada Georg Herbert Meadi sümboolse interaktsionismi mudel (Tulva 1996). Mead tõestab oma mudeliga ühiskonnas toimuvate protsesside ning kujunevate suhete vastastikuse mõju seaduspärasusi. Meadi järgi sünnib laps sotsiaalsesse ja füüsilisse kesk-konda, kust hangib nii varjatud kui avalikke käitumisviise, mis omakorda mõjutavad ja kujundavad nii mikro- kui makrokeskkonda (ibd.).
Tõepoolest, analüüsides ühiskonna suhtumist tänaval aega veetvatesse lastesse, leiab Meadi mudel kinnitust. Elu tänavatingimustes ja -reeglite järgi sunnib last üldiste väärtushinnangute põhjal taunitud tegudele: varastamine, kerjamine jms. Teisalt on just need käitumisviisid ilmselt põhjuseks, miks suhtumine sellistesse lastesse võib tihtipeale olla negatiivse (tõrjuva) varjundiga. Siit nüüd edasi arutledes, nn lumepalliefekti silmas pidades, jõuame järeldusteni, mida (mitte küll teoreetilise mõttearenduse vaid praktilistele uurimistulemustele toetudes) ka USA teadlane Elisabeth Timberlake on kinnitanud. Ajutistes ööbimiskohtades elavate laste ja nende perede seas nelja aasta jooksul korraldatud uurimistulemuste põhjal kirjeldab Timberlake, kuidas ühiskonna suhtumine omakorda peegeldub laste arusaamas iseenda rollist suhetes ümbruskonnaga (Timberlake 1994). Ta väidab, et peale selle, et lapsed jäävad ilma igapäevaseks eluks vajalikest tingimustest, kogevad nad ka ümbruskonna negatiivset suhtumist, mis kokku-võttes ründab eneseväärikust ja eneseväärtustunnet (ibd.). Läbielatu mõjutab tugevalt lapse emotsionaalset seisundit - neid iseloomustab suurenenud tundlikkus, haavatavus, kartlikkus, tohutu kaotuse ja lootusetuse tunne (ibd.).

Sümboolse interaktsionismi toimimist seletab Mead kolme põhilise aspekti kaudu. Esiteks: inimese tegevus on alati tähenduslik ning seda eelkõige talle endale. Kui tänaval ruttav täiskasvanu mõtiskleb, et mida see laps sihitult hulgub, siis selle lapse jaoks on tema tegevus mõtestatud tähendusega, olgu selleks emotsionaalsete vajakajäämiste kompensatsioon või enese ülalpidamiseks vajaliku otsimine. Nii avaldubki tähenduslikkus Meadi arvates eelkõige sotsiaalsete mõjutuste ja suhtlemise kaudu. Tänaval aega veetvate lastega juttu ajanud inimesed on kindlasti kuulnud südantlõhestavaid lugusid igapäevasest elust, rasketest pereolu-või hoopis sellest, kuidas laps pärast pikka koolipäeva veel õdede-vendade ja/või vanemate ülalpidamiseks raha teenima peab. Tegelikkuses ei ole laps võib-olla juba mitu kuud kooli jõudnudki. Ning päeva jooksul teenitud raha kulub maiustuste, tubaka või liimi ostmiseks.... Lapse valetamismotiivi on lihtne mõista: vale informatsioon ja manipuleerimine on karmides tänavatingimustes toimetulekut toetavateks käitumisviisideks.

Mead soovitab tähendusi käsitleda protsessina. Protsessi tegevusi tõlgendatakse seejuures sümbolite nagu keele, liigutuste, miimika jms abil. See, kuidas üht või teist nähtust tajutakse, ei sõltu üksnes nähtuse välistest esinemistingimustest, vaid ka tajuja hoiakutest, mida võiks seletada indiviidi kalduvusena reageerida keskkonna teatud aspektidele teatud viisil. Need inimese sise-muutujad, nii püsivaks kujunenud kui hetkehäälestused, on väga tähtsad, kuivõrd võivad oluliselt mõjutada ja muuta tajusid (Bachmann, Huik 1989). Erinevates uurimistöödes (nt Uznadze) on tõestatud valikulise interpreteerimise võimalust (ibd). Mõistete sisu uurimisel toetume erinevate inimeste tõlgendustele, nende isiklikele arusaamadele mõistest "tänavalaps". Kuidas sellised arusaamad kujunevad?

Kahtlemata mõjutavad hoiakute tekkimist teatud kogemused, kuid ettekujutus tänapäeva Eesti tänavalapsest ei teki ilmselt mitte ainult isiklike kogemuste põhjal. Ühiskonnas on palju erinevaid üldtuntud hoiakuid ja arvamusi, mis enamasti tuginevad n-ö tavaarusaamadele.

Mõistmaks üldlevinud arusaamade kujunemist tuleks toetuda prantsuse sotsiaalpsühholoogi Serge Moscovici sotsiaalsete representatsioonide teooriale (Rämmer 1997). Moscovici järgi on sotsiaalne representatsioon "teatud inimkoosluse poolt käitumise ja omavaheliste kokkupuudete tagajärjel loodud üksikasjalik ettekujutus sotsiaalsest objektist" (ibd, lk 2589). Nii võimaldavadki teatud sotsiaalsele rühmale iseloomulikud tunnused individuaalseid erinevusi kõrvale jättes üldistada ning teatud piirini seda nähtust ning selle tähendust kirjeldada. Moscovici arvates tuleb ettekujutusi ja arusaamu uurida just sotsiaalses keskkonnas, sest nad juurduvad suhtlemisel. Teooriat käesolevas töös rakendades uurisimegi "tänavalast" iseloomustavaid tunnuseid, samuti selle sõna tähendusi mitmesuguste elualade inimeste (küsitlusele vastajate) arvamuste põhjal.

Hoiakud ning sotsiaalsed representatsioonid on "kuidagi" omavahel seotud - kuidas siis? Colin Fraser on sotsiaalseid representatsioone käsitlenud struktureeritud hoiakute süsteemina (ibd.). Siiski mitte kõik teatud inimrühma liikmete vaated ei avaldu sotsiaalse representatsioonina - eristatakse ka individuaalseid hoiakuid.

Oleme juba maininud, et tänapäeva Eesti sotsiaalprobleemide käsitlemisel kasutatakse tihti mõistet "tänavalapsed". Seega, kui mingit nähtust on küllalt kaua meedias arutatud, kujuneb paljudel inimestel selle kohta oma arvamus. Kindlasti kinnistuvad avalikes aruteludes kasutatavad mõisted ning väited ka ühiskonnaliikmete mälus.

3. TÄNAVALAPSED KÜMNES IDA- JA KESK-EUROOPA RIIGIS
ERKI KORP

Käesolevas peatükis teen kokkuvõtte Maailmapanga raportist, mis on tänavalaste teemalise uuringu tulemus kümne Ida- ja Kesk-Euroopa riigi kohta ning selle korraldas Maailmapank koostöös Stockholmi ülikooli sotsiaaltöö õppetooli ekspertidega 1999. a mais ja juunis. Eestis, Lätis, Leedus, Poolas, Slovakkias, Tsehhis, Ungaris, Bulgaarias, Makedoonias ja Rumeenias korraldatud uuringu eesmärgiks oli uurida tänavalaste probleemi ulatust ning leida tõhusaid meetmeid, mida võtta ette tänavalaste olukorra parandamiseks.

Uuringute käigus intervjueeriti nii avaliku sektori kui ka erasektori esindajaid kõigis kümnes eelnimetatud riigis. Kokku intervjueeriti 40 avaliku sektori esindajat, peamiselt ministeeriumiametnikke, kuid ka teisi avaliku sektori institutsioonide töötajaid. Peale avaliku sektori intervjueeriti 60 mittetulundusühingute töötajat, kellest osa töötasid Sorosi fondide ja Kuningas Baudouini Fondi koostööprogrammi "Tänavalaste/Lapsed tänaval" raames toetust saanud mittetulundusühingutes ning osa teistes tänavalastega töötavates mittetulundusühingutes, kes ei ole saanud toetust eelnimetatud programmist.

Uuringutulemused ei võimalda esitada konkreetseid numbreid, mis annaksid vastuse iga uuritud riigi tänavalaste arvu kohta. Intervjueerijate arvates on positiivne, et tänavalaste küsimust, kui kasvavat probleemi on hakatud teadvustama ning ühtteist on ka probleemi lahendamiseks ette võetud. Uuringust selgub, et avalik sektor ja erasektor näevad probleemi ulatust ning selle leevendamise meetodeid ühtemoodi, kuid alati ei tehta koostööd, sest võimalused selleks on erinevad.

Uurijad pidid tõdema, et tänavalaste arvu on praktiliselt võimatu kindlaks määrata, sest arusaamad tänavalapse mõistest lahknevad. Näiteks Riias on tänavalapsi 400 kuni 4000 ning Rumeenias pakuti selleks arvuks 5000. Definitsioonide puudumine on andnud ka meediale teemaga manipuleerimise võimaluse, sest suuremate numbritega puhutakse juhtum sensatsiooniks. Tänavalapsed on statistiliselt väga raskesti määratletav sihtrühmi - nad elavad tänaval ning nad on väga mobiilsed jne.

Tänavalaste arv hakkas kasvama kõikides uuritavates riikides 1980ndatate lõpus või 1990ndate alguses ning praegu kinnitatakse, et see arv suureneb peagi Samas on just viimase kümne aasta jooksul loodud projekte, mis püüavad aidata tänavalapsi ning tulevikus integreerida need lapsed tagasi ühiskonda. Kindlasti suudavad mittetulundusühingud ja avaliku sektori institutsioonid peatada tänavalaste arvu kasvu ning seejärel hakata ka seda vähendama.

Uuringute käigus on Maailmapanga eksperdid arutlenud ka mõiste sisu üle ning selle kohta on eri riikidel erinevad arvamuse, kuna mõnes riigis on "tänavalapse" väga kitsapiiriline, teistes jälle suhteliselt lai. Kahjuks ei ole konkreetseid soovitusi või kogemusi Ida- ja Kesk-Euroopa põhjal välja toodud, kuid on lisatud näide Lõuna-Ameerika kohta, kus tänavalaste probleem on eksisteerinud aastaid ning mõningaid meetmeid on ka rakendama hakatud.

Lusk (1992) paigutab tänavalapsed nelja kategooriasse:

1. Vaesed, töötavad lapsed, kes lähevad ööseks koju. Nad toetavad oma perekondi rahaliselt. Nad käivad koolis ning nad ei riku seadust.

2. Iseseisvad töötavad lapsed, kellel on nõrk side oma perekondadega. Nad puuduvad aeg-ajalt koolist ning on juba sattunud kuritegelikule teele.

3. "Tänavaperekondade" lapsed, kes elavad koos vanematega tänaval.

4. Tänavalapsed, kes on täielikult eraldunud oma peredest. Nad on tõelised tänavalapsed.

Ida- ja Kesk-Euroopa riikide puhul toodi välja erinevaid tänavalaste kirjeldusi, millele need lapsed võiksid või peaksid vastama. Mõned märksõnad, millega iseloomustati tänavalapsi: nad on kontrolli alt väljas; nad ei viibi kodus pärast kooli; lapsed, kes veedavad oma aega metroos, tagahoovides; nad on kodutud; mõned neist viibivad kodus vaid öösiti; vanemad ei hoolitse oma laste eest; nende laste õigusi on kuritarvitatud; nad tarvitavad alkoholi ja narkootikume; nad on ohvrid igas mõttes; tänavalaps - väärkoheldud laps jne.

Uurides lähemalt, kes on need tänavalapsed, selgus, et nad on 3-18aastased lapsed, kusjuures suurem osa neist on 10-15 aastased. Enamik tänavalastest ehk umbes kolm neljandikku on poisid, tüdrukute olukorda on palju raskem iseloomustada, neid on vähem ning nad käituvad nagu poisid. Tänavalapsed veedavad enamiku ajast tänavatel, mõni on elanud isegi kuus aastat tänavamiljöös. Tavaliselt tarvitatakse alkoholi, nuusutatakse liimi, nooremad kerjavad, vanemad varastavad ja röövivad, neid on väärkoheldud, tihti ka seksuaalselt, nende hulgas on ka lapsprostituute.

Pereolukorda uurides selgus, et tegelikkuses on lastel perekonnad olemas, kuid tihtipeale on need vaesed, toimetulekuraskustega, nõrgenenud sotsiaalvõrgustikuga pered, kus esineb erinevaid probleeme (nt alkohol, töötus) ning laste kasvatamine käib vanematele lihtsalt üle jõu.

Haridussüsteemi analüüsimisel tähtsustad kooli, kui nende laste sidujat ühiskonnaga. Uuringust selgus, et enamik tänavalapsi on käinud koolis paar aastat järjepidevalt, edaspidi aina harvemini ning lõpuks nende laste kooliskäimine jääb pooleli. Ükski senine koolisüsteem ei suuda pakkuda õpilastele haridust ning võimalusi vastavalt nende soovidele, mõnikord on olnud probleemiks ka pikapäevarühma või muu koolipäevajärgse vaba aja sisustamise võimaluse ärajäämine finantseerimisraskuste ning haridussüsteemi reorganiseerimise tõttu.
Haridussüsteemi analüüsimisel tunnistati ka koolide vähest huvi õpilaste vastu, kes koolis käivad ning tihti ei kaasata õpilasi õppetegevusse st õpetaja peab monoloogi. Selline suhtumine õpilastesse ei motiveeri neid koolis käima ega õppima.

Analüüsides hoolekandeasutuste seost tänavalastega, selgus, et tänavalapsed on väga tihedalt seotud või olnud seotud hoolekandeasutustega. Paljud neist on viibinud hoolekandeasutustes ning suur hulk tänavalapsi on nn jooksus hoolekandeasutuste lapsed, kes ei ole rahul hoolekandeasutuste eluoluga. Kindlasti aitaks hoolekandeasutuste probleeme lahendada asutuste funktsioonide, kasvatusmetoodika, personali ning miljöö muutmine või ümberkujundamine lapse vajaduste järgi.

Mis puudutab rahvuslikku aspekti, siis näiteks Balti riikides domineerivad vene rahvusest tänavalapsed ning riikides, kus elab palju mustlasi, on tänavalasteks valdavalt mustlaslapsed, eriti Makedoonias ja Bulgaarias. Kindlasti tuleks arvestada eri rahvusrühmade osakaalu tänavalaste probleemis ning võtta vastavad meetmed, et ennetada ning aidata tänavalapse staatusesse sattunud eri rahvustest lapsi.

Võrreldes neid linnu ja piirkondi, kus tänavalapsed asuvad, siis selgub, et tegemist on suurlinnade ning enamasti pealinnade probleemiga. Väiksemates linnades ja piirkondades leidub samuti tänavalapsi, kuid nende puhul peab olema ettevaatlik tänavalapse definitsiooni kasutamises, sest laiemas tähenduses võib ka probleemsete perede lapsed panna tänavalapse staatusesse. Tänavalapsed on väga mobiilsed, nad liiguvad linnast linna, sõltuvalt aastaajast ning üritustest, mis erinevates linnades või kohtades toimuvad. Tänavalaste liikuvus peaks andma alust ka tänavalastega töötavate spetsialistide koostöövõrgustiku loomisele ning välja arendamisele.

Kui analüüsida vanemliku hoolitsuseta laste olukorda uuritud riikide seisukohalt, siis selgub, et kõikides riikides on pööratud tähelepanu sellele sihtrühmale. Samal ajal ei ole tänavalapsed otseseks sihtrühmaks, tähelepanu keskpunktis on perepoliitika ning selle rakendamine. Kõikides uuritud riikides on vastutus liikunud riigi tasandilt kohaliku omavalitsuse tasandile - riik korraldab sotsiaalpoliitikat, kohalik omavalitsus vastutab üksikisiku probleemide eest ja seejuures tehakse ka koostööd. Tihtipeale annab riik ülesandeid, mitte rahalisi vahendeid; ja kohalikul tasandil ei ole spetsialiste, mistõttu kohalik omavalitsus ei saa ka kõiki probleeme lahendada. Kuid just erinevad mittetulundusühingud täidavad puuduvat rolli ning ülesandeid.

Avaliku sektori esindajad suhtuvad tänavalaste küsimusse positiivselt. Nad arvavad, et tänavalapsed integreeritakse ühiskonda ning probleemil on lahendus. Mittetulundusühingute esindajad ei pea alati probleemi lahendamist võimalikuks ning nad ei ole nii optimistlikud kui avaliku sektori esindajad.

Võimaliku lahendusena nähakse ÜRO lapse õiguste konventsiooni rakendamist, sest kõik riigid on selle ratifitseerinud, nüüd on aeg ka seda täitma asuda. Uuritud riikide seadusandlus on samuti välja arendatud, kuid võib-olla vajaks elanikkond seadusandlusest tulenevate määruste, õiguste ja toetuse saamise võimaluste laiemat tutvustamist.

Mittetulundusühingute projekte analüüsides võib välja tuua nende paindlikkust, nad on loomingulised ja pakuvad erinevaid lahendusi laste probleemidele. Olemasolevaid projekte on raske kirjeldada, kuid olemuse järgi võib nad jagada kolmeks:

1) projektid, mille põhiülesanneteks on tänavalaste kohta andmete kogumine, kontakti loomine, inimväärse eluolu pakkumine ning kokkuvõttes nende tänaval elamise leevendamine;

2) projektid, mis pakuvad päevakeskuste näol erinevaid laste vaba aja sisustamise võimalusi (sh õppetöö), peale selle pakutakse materiaalset toetust, toitu, vajaduse korral arstiabi;

3) projektid, mis on seotud varjupaikadega, mis pakuvad ulualust kodututele lastele ning kuhu saab lapse elama paigutada pärast kodust lahkumist, et lahendada tekkinud probleeme vanematega jt. Kohati on varjupaikadel ka rehabiliteerija roll.

Kuigi olemasolevad projektid võib tinglikult jagada kolme rühma, on siiski paljude projektide puhul tegemist kombineeritud variantidega kus väärtustatakse lapse haridustee ning valmistatakse teda ette iseseisvaks eluks. Mittetulundusühingud kaasavad laste probleemide lahendamisse ka perekonna, lapsevanemad, kuid alati seda ei tehta, põhjuseid on igasuguseid. Projektide tööd analüüsides võib välja tuua selle, et osa projektidest on suunatud professionaalse sotsiaaltöö välja arendamisele ning teised tegelevad pelgalt abi ja heategevusega. Avalik sektor peab igati vajalikuks mittetulundusühingute tööd, kuid projektide nõrgaks kohaks peetakse pikaajalise perspektiivi puudumist ning ebakindlust rahastamisel. Töö tänavalastega nõuab järjepidevust ning kindlaid eesmärke.

Kokkuvõetult võib öelda, et Maailmapanga _ uuring kümnes Ida- ja Kesk-Euroopa riigis oli vajalik, et hinnata tänavalaste probleemi käsitlemise praegust olukorda. Uurijad nendivad, et tänavalapsed on ainult osa riskilaste ja toimetulekuta perede probleemist. Tänavalapsed on osa ühiskonnast, kuid ühiskond võtab neid "jäämäe tipuna", mis on nähtav, kuid tegelikult on probleemid palju sügavamad ning tõsisemad. Üheks tõsisemaks probleemiks on vaesus, mis mõjutab perekonna toimetulekut ühiskonnas, vaesuse tõttu satuvad lapsed tänavale, perekonda iseloomustab krooniline toimetulematus. Riik peaks kindlustama pikaajalise strateegia selle probleemi lahendamiseks. Probleemi edukateks lahendajateks võivad olla nii kohalikud omavalitsused kui ka erinevad mittetulundusühingud.

Maailmapanga arvates peaks efektiivne strateegia olema kolme-etapiline:

1. Primaarne preventsioon:
Riigi sotsiaalpoliitika peab olema suunatud just perekonna toetuseks. Samuti tuleb tagada lastele kooliharidus. Vanemate jaoks tuleb korraldada erinevaid toimetulekuõpetuse projekte.

2. Sekundaarne preventsioon:
Tõsta kohalike omavalitsuste sotsiaalteenuste hulka ja kvaliteeti. Rohkem peab rõhku panema tugiisikute ja perede süsteemi loomisele, peab ellu viima perekonna nõustamise ja rühmatöö projekte.

3. Konkreetsed abiprojektid:
Erivajadustega laste, eriti tänavalaste projektide loomine. Luua alternatiive hoolekande asutustele. Projektid peavad olema pikaajalised, järjepidevad, tuleks välja arendada järelevalve ning hindamissüsteem projektide efektiivsuse mõõtmiseks. Määravat osa etendavad vanemate kaasamine ning kasupereprojektid

Järgmine osa - TÄNAVALAPSED TÄNAPÄEVA EESTIS

Tagasi sisukorda

Muid enesetäiendamise käigus ületähendatud (koolitus)materjale .