RAVIVÕIMALUSED
Oled sa kunagi avanud ajalehe või lülitanud sisse
teleri nägemaks, et kuulsal inimesel on probleeme uimastite
või alkoholiga ja ta on 'läinud ravile'? See ajab
mind muigama. Otsekui läheksid nad kuhugi 'terveks saama'.
Kui ma tahan parandada oma autot, viin ma selle töökotta,
ja tavaliselt nad parandavad selle ära. Uimastitarvitamine
pole nii lihtne ja seepärast lõpetavad need kuulsad
inimesed, kes 'lähevad ravile', sageli seal, kus alustasid.
Üks põhiline punkt, mida tuleks arvestada, on sõltlase
hoiak ravi saamise suhtes. Kui nad arvavad, et neil pole probleemi
ja et probleem eksisteerib ainult nende lähedaste jaoks,
on ravi ajaraiskamine. Kui nad arvavad, et võib olla probleem
(näiteks pikaajalised tagajärjed tervisele), aga see
ei tee neile hetkel muret, ravi tõenäoliselt samuti
ei õnnestu. Ainult siis, kui tarvitaja teadvustab, et
uimastite tarvitamine on praegusel hetkel problemaatiline talle
endale ja ta tahab seda vähendada või lõpetada,
on mingi võimalus ravi edukuseks. Ravile minemine kellegi
teise meeleheaks pole kunagi edukas. Järgnevalt ülevaade
mõnedest ravivõimalustest.
Detoksikatsioon
Esimese tegurina peab arvestama, kas uimastite tarvitamisest
on kujunenud nii suur füüsiline sõltuvus, et
tarvitamise lõpetamisel kogetakse võõrutusnähte.
Kui jah, võib tarvitajale soovitada 'detoksi' minemist.
Detoks on lühend detoksikatsioonist ja võib toimuda
nii tervisekeskuses kui ka kodukeskkonnas. Sellise uimasti nagu
heroiini võõrutusnähud võivad hõlmata
maokrampe, kõhulahtisust, oksendamist ja peavalu, amfetamiinide
puhul võivad sümptomite hulka kuuluda suurenenud
söögiisu, meeleolukõikumised, paranoia ja üldised
valud. Need kestavad tavaliselt neli kuni viis päeva. Detoks
võib toimuda ilma toetavate medikamentideta (seda kutsutakse
sageli 'külmaks kalkuniks') või - tavaliselt arsti
ettekirjutusel - koos medikamentidega võõrutusnähtude
leevendamiseks. Kui detoks leiab aset tervisekeskuses, käib
selle juurde tavaliselt hooldus ja medikamendid. Arstiabi ja
järelvalvet saab korraldada ka siis, kui võõrutus
võetakse ette kodus.
Nõustamine
Kõikidel tarvitajatel ei ole kujunenud füüsilist
sõltuvust uimastitest ja seetõttu ei kogeta pärast
uimastite tarvitamise lõpetamist võõrutusnähte.
Isegi võõrutusnähtude kogenuile ja selle etapi
edukalt läbinuile on see alles esimene samm uimastivaba
elu suunas. Mõlematele gruppidele võib nõustamine
olla järgmine samm, mida kaaluda. See on keerukas valdkond,
sisaldab erinevaid teemasid ja lähenemisi ning üksikasjalikumalt
tegeletakse sellega raamatu järgmises peatükis.
Rehabilitatsiooniprogrammid
Veel peaks uimastitarvitaja kaaluma, kas kolida kodust hooldusasutusse
keskmise või pika kestvusega rehabilitatsiooniprogrammi.
Sellised programmid mis tavaliselt kestavad kolmest kuni kuue
kuuni, võivad paikneda kuskil farmis või eemal
uimastitarvitaja tavapärasest keskkonnast. Uimastitarvitamise
vanade mudelite lõhkumise ja uute toimetulekuoskuste arendamise
vahendina, koos pilguheiduga isiklikule käitumisele läbi
nõustamise ja grupitöö, võivad sellised
programmid olla väga kasulikud. Mõnel neist on religioosne
taust ja/või keskendutakse noorematele vanuserühmadele.
Sageli nõuavad need keskused umbes kahenädalast uimastivaba
perioodi enne vastuvõtmist ning tagavad regulaarsete testidega
hoidumise edasisest uimastitarvitamisest.
Metadooni asendusravi (MAR)
Metadoon on sünteetiline opioid, mis kasutab ajus samu
retseptoreid nagu heroiin ning mis piisava annuse korral võib
blokeerida heroiini tarvitamisel kogetavat joobelist 'pilves
olekut'. Seda manustatakse tavaliselt vedeliku kujul, üks
kord päevas. Sellisel moel võetuna ei põhjusta
see eufooriat. See blokeerib ka võõrutusnähud
ja uimastihimustamise ning võimaldab inimesel pöörduda
tagasi 'normaalse' elustiili juurde. Selle eelisteks on seaduslikkus
ja süstalde mittekasutamine. Kaootilise elustiiliga inimese
jaoks võib see pakkuda kiire võimaluse pöörduda
tagasi 'normaalse elu' juurde. Seda kasutavad igapäevaselt
tuhanded inimesed ning elavad tõhusat ja sisukat elu.
Paljudel õnnestub püsida paljunõudval ametikohal
ja olla suurepärane lapsevanem. Metadoonikasutajaid võib
olla ka sinu tuttavate seas ning see võib sind üllatada.
Metadooni puuduste hulka käib vajadus võtta ravimit
iga päev. See ei pruugi kõlada probleemina, kuid
uimastitarvitaja saab haruharva rohu koju kaasa ja nii peab ta
iga päev apteegis või mõnes muus metadooni
jaotavas keskuses käima. 'Iga päev' hõlmab ka
jõulupüha, kõiki pühapäevi, riigipühi
jne. Tahad puhkuseks kodunt ära minna? Kust sa saad oma
metadooni? Potentsiaalne tarvitaja peaks neid asju põhjalikult
kaaluma, sest kui kord metadooni tarvitad, pole üldse kerge
sellest lahti saada. Eranditult kõik inimesed, kes on
üritanud loobuda heroiinist ja metadoonist, on mulle vestluse
käigus öelnud, et metadoonist loobumine oli palju raskem.
Metadooni kasutavad inimesed võivad ka otsustada heroiini
edasi tarvitada ja paljud teevadki seda. Nad kogevad heroiinist
'pilves olemist' ainult siis, kui nende metadooniannus on piisavalt
väike. Uimastitarvitamise sagedus sellisel asjaolul on suure
tõenäosusega väiksem kui siis, kui nad ei tarvita
metadooni.
Metadoon on ravim, millesse sageli suhtutakse kaheti. See on
võimaldanud paljudel heroiinitarvitajatel pöörduda
tagasi 'normaalse' eksisteerimise juurde, ka on leitud, et see
vähendab edukalt vere kaudu levivate viiruste, heroiinitarvitamise,
kuritegevuse, haiguse ja surma riski. Siiski on iga eduka metadooniloo
kohta inimene, kes soovib, et ta poleks seda ravimit kunagi kasutama
hakanud. Üks tarvitaja kirjeldas seda kui 'ühe käeraudadepaari
vahetamist teise vastu'. Mõned inimesed on olnud metadooniprogrammis
kakskümmend aastat või rohkemgi. See võib
olla elupäästja, aga nagu kõikide raviprogrammide
puhul, peab heroiinitarvitaja hoolega oma otsuse üle mõtlema,
ja seda tuleb teha hea kvaliteediga informatsiooni põhjal.
Seni ei ole tunnustatud keemilist ravi teiste uimastite, nagu
näiteks amfetamiinide ja kokaiini sõltuvuse puhul.
Naltreksoon
Veel üks 'elupäästja' on naltreksoon. See
on opioidi vastandtoimeaine, mis seondub retseptoritega, mille
külge kinnituvad opioidid. Naltreksooni igapäevane
manustamine suu kaudu blokeerib heroiini või mistahes
muu opioidi toimet. Tavaliselt on nõutav, et uimastikasutaja
pole pruukinud opioide umbes 7-10 päeva jooksul enne naltreksooni
tarvitamise alustamist võimalike võõrutusnähtude
pärast. Selle mõjul muutub opioidide kasutamine ebaefektiivseks
ja seetõttu raharaiskamiseks. Opioididest füüsilises
sõltuvuses oleval inimesel võib selle manustamine
kutsuda esile kohesed ja akuutsed võõrutusnähud.
Tavaliselt soovitatakse naltreksooni võtta vähemalt
kuus kuud.
Kuigi naltreksooniravi varaste katkestajate hulk on väga
suur, näib see olevat kasulik osa laiaulatuslikust raviplaanist
kõrge motivatsiooniga psüühiliselt tervetele
patsientidele. Kõige paremini sujub naltreksooniravi neil,
kellel on tugev perekonna toetus, kuid üldised uuringud
näitavad, et metadoon on tunduvalt mõjusam.
Buprenorfiin
Opioidiretseptorite osalise vastandtoimeainena mõjub
buprenorfiin kergelt uinutavalt, kuid blokeerib teiste opioidide,
näiteks heroiini mõju. Võrreldes metadooni
ja teiste opioidiravidega on sellest sõltuvuse tase madal
ning üledoseerimise korral on see suhteliselt ohutu.
Nii nagu metadoon, on ka buprenorfiin osutunud edukaks heroiinitarvitamise,
kuritegevuse, haigus- ja surmajuhtumite vähendajaks. Suurim
kasutegur uimastikasutajate jaoks on võimalus ülepäevaseks
doseerimiseks, see tähendab, et inimene ei pea iga päev
kliinikus oma ravimil järel käima.
Kahjuks on see kallim kui metadoon ning uuringud on näidanud,
et võrreldes MARiga püsib ravil veidi vähem
patsiente.
Narcan
Seda kasutatakse esmaabi korras opioidide üledoosi puhul
ja naloksoon eemaldab kohe opioidid retseptorite juurest. Seda
peetakse paljude heroiini üledoosi ohvrite elupäästjaks.
Selle mõjul tuleb teadvuse kaotanu kiirelt teadvusele
ja kaineneb ning räägitakse lugusid sellest, kuidas
uimastitarvitaja on vihane ja pahane, et heroiini mõju
kõrvaldati. Kõik pole tänulikud, et nende
elu just päästeti! Narcan on suhteliselt lühitoimeline
ja nõnda tuleb hoolitseda selle eest, et tarvitaja ei
kaotaks jälle teadvust, kui Narcani mõju lõpeb
ja allesolevad opioidid end taas retseptorite külge kinnitavad.
Anonüümsed Narkomaanid
Anonüümsed Narkomaanid (vt. lk 106) on seotud Anonüümsete
Alkohoolikutega ning pakub tarvitajatele grupi-lähenemist
enese aitamiseks regulaarsetel kokkusaamistel kogukonnas. See
põhineb veendumusel, et tarvitajal on haigus, mille vastu
pole ravi, ning ainult uimastitarvitamisest hoidumine pakub tarvitajale
kergendust.
Mis on parim ravi?
Mõnikord inimesed küsivad, milline on parim ravi.
Heroiini tarvitamise juures kuuled, kuidas inimesed - kaasa arvatud
eks-tarvitajaid - valjult väidavad, et üks ravi on
parem kui teine. Sellesse debatti laskumisel pole mingit mõtet.
Mis mõjub heroiini ja teiste uimastite puhul ühele
inimesele, ei pruugi mõjuda teisele, ja tõepoolest
ka samale inimesele erineval ajahetkel. Paljud inimesed surevad
üledoosi tagajärjel, kogevad perekondlikke traumasid,
vägivalda või vargusi. Alternatiivsete ravivõimaluste
olemasolu on tähtis, sest see on väga keeruline valdkond,
ja ravimeetodite hulk saab pakkuda inimestele muutumiseks ainult
suuremaid võimalusi. See valdkond on liiga tähtis,
et olla üksnes poliitikute punktikogumise või ego
kaitsmise vahend.
MIS TOIMUB NÕUSTAMISEL?
Niisiis on inimene, kelle pärast sa muretsed, astunud
esimese sammu. Ta on leppinud kokku aja narkonõustaja
juurde. Mis tegelikult toimub narkonõustamises? Paljude
teiste uimastitarvitamise pärast mures olevate inimeste
jaoks muutub see müstiliseks ajaks. Millest nad seal räägivad?
Võib oletada, et arutletakse uimastitarvitamise üle,
aga mida veel ja miks?
Igal nõustamisasutusel on oma filosoofia, nii nagu kõikidel
nõustajatel on oma stiil, mis sõltub saadud väljaõppest
ja konkreetsest isiksusest. Järgneb kirjeldus peamistest
nõustamise elementidest, millised olen viimase kaheteistkümne
aasta jooksul välja kujundanud. On täiesti võimalik,
et teised nõustajad töötavad teisiti ja efektiivsemalt.
See on interaktiivne valdkond ja me kõik võime
üksteiselt õppida, kuid see on katse lõhkuda
nõustamise ümber olev müstika.
Narkonõustamise aluseks on mõned põhiarusaamad.
Aktsepteerimine, et uimastid rahuldavad vajadusi
Hiljuti tegin veidi tööd ühele Põhja-Austraalia
suurele kaevandusfirmale. Firma oli viinud sisse uimastitestimise,
kuna leiti, et osa töötajatest peab oma uimastitarvitamise
töökoha säilitamiseks üle vaatama. Ma tegelesin
töötajate gruppidega ja sain kõikidest gruppidest
märkimisväärselt sarnaseid vastuseid. Mis oli
neli enim tarvitatavat uimastit? Alkohol, tubakas, kanep ja kofeiin.
Kuna firma uimastipoliitika ei huvitunud tubakast ja kofeiinist,
keskendusime alkoholile ja kanepile. Palusin inimestel nimetada
häid ja mitte nii häid omadusi mõlema uimasti
kohta. Jällegi olid kõik tulemused väga sarnased.
Kui uuriti positiivseid näitajaid, kerkis esile kaks aspekti
- lõõgastustunne ning vajadus kuuluda gruppi või
kultuuri. Need on seaduslikud sotsiaalsed inimvajadused. Kui
paljud meist joovad õhtul koju jõudes klaasi veini,
õlut või dþinni toonikuga? Kui meilt küsitaks,
miks me seda teeme, ütleksime ilmselt, et lõõgastuseks,
ja kui küsitaks, miks me pubis dringi võtsime, ütleksime
ilmselt, et lõõgastuda ja kuuluda gruppi. See on
uimasti tarvitamine eesmärgi pärast. Nõustamise
trikk on leida nende vajaduste rahuldamise viis ilma uimastiteta.
Kas ma ütlen, et pärast tööd dringi tegemine
on vale? Ei. Kui ei kaasne teisi tegureid - näiteks auto
juhtimine või olemasolev tervisehäda -, ei juhtu
tõenäoliselt midagi halba. Probleemiks muutub asi
siis, kui ollakse uimastitest sõltuvuses. Kaevurite puhul
lisandub sellele kanepi kalduvus püsida organismis suhteliselt
kaua aega. Rääkimata raskete masinate juhtimise ohutuse
teemadest ja uimastitarvitamise pikaajalisest mõjust tervisele,
võib see uimastiteste tegevas töökohas omaette
muret valmistada.
On huvitav, et alkohol ja kanep rahuldasid sarnaseid vajadusi.
Uimastitarvitamise kontiinum
Sõltuvused esinevad kontiinumina. See tähendab, et
võib olla kerge sõltuvus - nagu näiteks vajadus
väikse veiniklaasi järele pärast tööd
- või täiemahuline, kui tarvitaja veedab terve päeva
kas joobes või hangib vahendeid joobe saavutamiseks. Selliste
seaduslike uimastite nagu tubaka ja alkoholi maksumus on suhteliselt
madal. Enamik inimestest ei pea selle raha nimel varastama, uimasteid
ärima ega prostituudiks hakkama. Narkootikumid - nagu näiteks
heroiin, amfetamiinid, kanep ja kokaiin - on kõik palju
kallimad. Enamik inimestest ei saa sellise summa kulutamist iga
päev endale lubada ning paljud otsivad uimasti saamiseks
ühel või teisel moel abi kuritegevusest. See läheneb
kontiinumi teisele otsale, kus inimese kogu päev pöörleb
uimastitarvitamise ümber.
Sobiva nõustamismooduse valik sõltub sellest, kus
uimastitarvitaja selles kontiinumis paikneb.
Paljud narkomaanid, kes pöörduvad raviasutusse ja paluvad
abi, paiknevad kontiinumi raskemas otsas. Uimastitarbimisest
on saanud nende elu. "Ma olen viimase kahe aasta jooksul
oma maja ja auto käsivarde süstinud," rääkis
üks uimastitarvitaja mulle hiljuti. Tuhandete dollarite
kulutamine uimastitele ei ole ebatavaline. Ükskord ütles
üks ema mulle, et on pantinud 100 000 dollari eest asju
oma uimastitarvitajast poja 'aitamiseks'. Too tarvitas endiselt
heroiini ja oli just 'laenanud' faksiaparaadi - viimase asja,
mida sai pantida. Teine perekond jõudis puhkuselt tagasi
koju ja avastas, et tütar oli müünud perekonna
jahi, et nende äraolekul rahastada harjumust narkootikume
tarvitada. Sarnaseid lugusid on sõna otseses mõttes
tuhandeid. Nendest lugudest võiks kirjutada raamatu, kus
üks on parem kui teine - just nagu Monty Pythoni sketðides.
"Perekonna jaht? See pole veel midagi..." Ongi hea,
et majamüümise protsess on suhteliselt keeruline ja
seadustele allutatud, muidu usuksin, et on müüdud ka
perekonna kodusid. Ja ilmselt keegi kuskil loeb seda ja ütleb:
"Nojaa, tegelikult..-!"
Lõpetamisest ei piisa
Kui inimesel on kujunenud uimastist sõltuvus ja ta lõpetab
tarvitamise, tekib selle inimese ellu vaakum. Kui midagi muud
ette ei võeta, toimib vaakum kas esialgse uimasti või
asendusuimasti ligitõmbajana. Vaakum tuleb täita
millegi positiivsemaga kui uimastitarvitamine. Uimastitarvitamine
lihtsalt lõpetada on ainult osa loost.
Miks on ülaltoodud punktid tähtsad? Sellelt põhjalt
tekib uimastitarvitajal oma olukorrast parem arusaamine ning
nõustajad saavad tema ravimiseks valida sobilikumad sekkumismeetodid.
"Täiskoormusega" heroiinitarvitajaga lõõgastusharjutuste
tegemisel ei saavutata ilmselt rohkem kui minimaalne mõju.
Tuleb vaadata uimastitarvitaja kogu elu. Töökohta,
suhteid, tervist, rahalist seisu, vahekorda seadusega - kõike
tuleb uurida. Seda kõike ei pruugi vaja minna juhusliku
kanepisuitsetaja puhul kaevandusfirmas. Ta suitsetab reede õhtul
paar pläru, aga teab, et esmaspäeva hommikul või
paaril järgmisel päeval tehtud test võib olla
positiivne. Kaevuri elus täieliku inventuuri tegemine oleks
mõttetu. Selle asemel tuleks pigem otsida asendustegevust,
et saavutada sama, mida ta saab kanepisuitsetamisest. Minu töö
põhjal kaevuritega oleks see lõõgastus ja
sotsialiseerimine. Neid saab saavutada ka teisel moel kui uimasteid
tarvitades ning seepärast oleks kõige mõistlikum
minna käitumise asendamise rada pidi.
Nõustamiskabinetis
Hindamine
Enne kui mingi nõustamissekkumine saab toimuda, peab nõustaja
looma pildi kliendi elust. Kuigi on muidugi esmatähtis saada
kliendilt uimastitarvitamise "ajalugu", on see ainult
osa pildist. Nõustaja peab saama informatsiooni ka teiste
elementide kohta, sealhulgas:
Perekond:
Kas kliendil on suhe?
Kas neil on lapsi?
Kas neil on teisi lähedasi pereliikmeid?
Kas pere on geograafiliselt lähedal?
Tervis:
Millises seisus on kliendi tervis?
Kas mingid terviseprobleemid võivad olla seotud
uimastitarvitamisega?
Töö:
Kas kliendil on palgatöö? Kas klient on tööl
õnnelik? Mis tööd on klient varem teinud? Kas
ta üritab leida uut töökohta?
Raha:
Kas kliendi rahaline olukord on stabiilne? Kas kliendil on
märkimisväärseid võlgu/vara?
Emotsionaalsed sidemed:
Kes on olulised inimesed kliendi elus ja milline on praegune
emotsionaalne seos nende inimestega?
Hobid ja huvid:
Kas kliendil on peale pere, sõprade ja töö
muid huve ja tegevust?
Haridus:
Millisele haridustasemele on klient jõudnud?
Kas ta saab hetkel koolitust/haridust või kavatseb seda
teha tulevikus?
Usk:
Kas kliendil on märkimisväärseid usulisi kalduvusi?
Hindamise käigus võib esile kerkida muidki elemente.
Selle ülesande eesmärk on joonistada kliendist võimalikult
täielik pilt. Nii kliendi kui ka nõustaja huvides
on omada töötamiseks võimalikult palju informatsiooni.
Pildi uurimine
Nüüd võivad nõustaja ja klient seda
pilti uurida. Mõnikord tehakse seda informatsiooni kogumise
ajal, teinekord pöördutakse selle juurde hilisemal
etapil. Uurimine tähendab kindlakstegemist, kuhu see informatsioon
kliendi eluskeemil paigutub. Töö kaotamine võib
olla mõne inimese jaoks muserdav. Teise jaoks võib
see olla oodatud kergendus. Samamoodi võib lahutus põhjustada
kellelegi suurt emotsionaalset valu, aga teise jaoks olla suure
emotsionaalse valu lõpuks.
Hindamine ei seisne ainult informatsiooni kogumises. Sageli peituvad
informatsiooni andmise viisis vihjed selle kohta, kuidas klient
sellesse informatsiooni suhtub. Kehakeel ja kõnenüansid,
mis kaasnevad sõnade edastamisega, võivad reeta
kliendi tõelised tunded oma vanemate, laste, töö
jne. kohta. Klient võib naeratada, kulmu kortsutada, kõrvale
vaadata, ohata või lisada küsimusele vastates rohkem
informatsiooni kui küsiti. Hea nõustaja märkab
ja uurib neid reaktsioone lähemalt.
Nii nagu hindamine, on ka pildi uurimine jätkuv protsess,
mis võib kesta nädalaid. See võib tuleneda
sellest, et klient soovib infot tagasi hoida, kuni tunneb, et
võib nõustajat usaldada, või ei ole algusseanssidel
piisavalt aega kogu olulise informatsiooni kogumiseks. Klient
tahab nõustamisseansilt lahkuda mõtete ja plaanidega
oma hoiakute ja käitumise muutmisest lähinädalatel.
Selle saavutamiseks peab kliendi ja nõustaja vahel toimuma
diskussioon ja interaktsioon. Kui nõustaja esitab terve
esimese seansi jooksul küsimusi, võib klient lahkudes
tunda, et tema uimastitarvitamiseprobleemi suhtes pole midagi
saavutatud ning et nõustamine on ajaraiskamine. Seepärast
üritab nõustaja saavutada tasakaalu kliendilt saadava
informatsiooni ning kliendi ja nõustaja interaktsiooni
vahel - selleks, et klient saaks muuta oma käitumist või
püüda seda teha enne järgmist nõustamisseanssi.
Motivatsiooniline intervjuu
Kogu diskussiooni taga suhetest, tööst, hobidest
jne. seisab kliendi uimastitarvitamise probleem. Lõppude
lõpuks on ju see nõustamise põhjus. Üks
tehnika, mida regulaarselt kasutan, on motivatsiooniline intervjuu.
Ma leian sageli, et see on väga kasulik, panemaks klienti
keskenduma oma uimastitarvitamise probleemile mittehinnangulises
õhkkonnas.
Minu kohandatud tehnika algab tavaliselt rea küsimustega
kliendile selle kohta, millised on plussid tema uimastitarvitamise
juures. Kliendid võivad selle üle väga üllatunud
olla. Pikka aega on inimesi uimastitarvitamise tõttu sageli
kritiseeritud. Nad kuulevad selliseid ütlusi:
Kas sa ei tea, et see kraam võib su tappa?
Sa raiskad oma elu.
Sul oli hea töökoht, ja vaata nüüd ennast.
Kui äkki ilmub keegi - eriti veel elukutseline narkonõustaja
-, kes palub tal nimetada uimastitarvitamisega seotud plusse,
võib see olla hämmastav ja oodatud kergendus. Klient
võib pakkuda selliseid väiteid:
Sel ajal ei oma miski muu minu jaoks tähtsust.
Ma võin sellele kindel olla. See on alati minu jaoks olemas.
Ma lihtsalt tunnen end suurepäraselt.
Ma vajan seda töö tegemiseks.
Kui kliendil on olnud võimalik loetleda üles kõik
positiivne uimastitarvitamise juures, võib talle esitada
küsimuse: "Ja mis on mõned mitte nii head asjad
uimastitarvitamise juures?" Jälle on keelekasutus teadlik.
Ei kasutata selliseid sõnu nagu 'halb', 'hirmus', 'vastik'.
Sellisele lähenemisele järgnevad sageli vastused:
Maksab palju.
Mulle ei meeldi, et ma pean uimastite jaoks raha saamiseks kuhugi
sisse murdma.
Olesklemine (ihaldades uuesti tarvitada).
Mulle ei meeldi emale ja isale meelehärmi põhjustada.
Paha enesetunne.
Sageli uurib nõustaja neid negatiivseid pooli. Mida
klient täpselt mõtleb, kui 'põhjustab emale
ja isale meelehärmi' või tal on 'paha enesetunne'?
Klienti julgustatakse rääkima asjadest nii, nagu need
on. 'Ema nuttis magamistoas' või 'ma oksendasin vannitoas'
või 'diiler, kellele ma võlgu olen, on mind ähvardanud'.
Siis pöördub fookus kliendile ja talt küsitakse,
kuidas oleksid inimesed teda enne uimastitarvitamise algust kirjeldanud.
Vastused võivad kõlada umbes nii:
Meeldib naerda.
Hea jalgpallur.
Jääb oma sõpradele truuks.
Hea semu.
Siis küsitakse kliendi käest, kuidas võiksid
inimesed teda uimastitarvitajana kirjeldada ning vastused on
enamasti sedalaadi:
Ei saa tema peale kindel olla.
Ta ei tule meile kunagi külla.
Ta ei taha enam ühestki spordialast kuulda.
Teeb südame haledaks.
Jällegi uuritakse neid vastuseid ning kliendil palutakse
kirjeldada mõtteid ja hoiakuid, mis on tema arust nende
vastuste taga. Nende küsimuste mõte on põhjustada
kliendis ebamugavust tema uimastitarvitamise pärast. Nõustaja
üritab tekitada lahknevuse kliendi nägemuste vahel
endast kui uimastite mittetarvitajast ja praegusest tarvitajast.
Sellest ebamugavusest tuleneb suurem motivatsioon muutuda.
Eesmärgid ja prioriteedid
Nõustajana eeldan, et problemaatiline uimastitarvitamine
on kujunenud kliendi elustiili tulemusena. Pärast keskendumist
kliendi elustiilile ja teadvustamist, et uimastid rahuldavad
kliendi vajadust, otsin koos kliendiga neid elemente, mis tingivad
uimastitarvitamist. Siis võime vaadelda kliendi elu kordaseadmist
või otsida uimastitarvitamisele alternatiivseid tegevusi
samade vajaduste rahuldamiseks.
Selle uurimise alustuseks sobib sageli küsimus 'mis oleks,
kui'. "Mida sa teeksid, kui võidaksid lotoga?"
või "Kui saaksid oma elus midagi muuta, siis mida?"
Tavaliselt tehakse seda vabas, piiranguteta vormis ning ei kutsuta
mõistlikkusele, kui vastuste hulka kuuluvad ka "Olla
jälle kahekümne ühene" või "Lennata
kuule".
Vastused pannakse kirja - tavaliselt tahvlile - ja nii klient
kui ka nõustaja vaatavad neid. Pärast selle ajurünnaku
lõppu saab mängu tulla mõistlikum pool ning
kliendil palutakse võimatud asjad välja jätta.
Järgi jääb kaks nimekirja: ühes see, mille
üle kliendil on kontroll, teises see, mille üle kliendil
ei ole kontrolli. Enamik meist tahaks olla lotovõitjad,
aga ei ole, sest meil pole kontrolli tulemuse üle. Sellised
variandid võib panna ühte otsa ja uurida ülejäänuid.
Kogemus näitab, et tavaliselt jäävad üle
sellised soovid nagu näiteks töö leidmine, välismaale
puhkama minek, hea suhe, hea kehalise vormi saavutamine ja uute
sõprade leidmine. Sageli lisatakse lõpus veel midagi,
näiteks suhte parandamine lastega või hobiga tegelemine.
Kui siis paluda inimestel oma eesmärgid tähtsuse järjekorda
panna, tekib mõnikord naljakas olukord. Nad peavad sageli
nimekirja lõpus olevat tähtsamaks. Just nagu oleksid
esimesed eesmärgid ühiskonna eesmärgid - hea töö,
kindel suhe jne., skaala teises otsas olevad aga kliendi isiklikud
eesmärgid. Seda on juhtunud nii palju kordi, et enam see
mind ei üllata. Võib-olla on see võti sinna,
kuhu klient on kinni jäänud. Ühiskond tahab, et
ta saaks hea töökoha, samas kui kliendi jaoks on praegu
tõeliselt tähtis suhte parandamine oma kaheteistkümneaastase
tütrega. Nõustaja ja võib-olla kõik
teised kliendi elus võivad mõelda, et kõige
tähtsam on saada hea töökoht, või ükskõik
milline töökoht. Siiski peaksid kliendi prioriteedid
alati ülekaalus olema. Asi pole selles, et kliendil on piiratud
hulk eesmärke. Paljude eesmärkide kallal saab töötada
samaaegselt. Suhete parandamine ja töö otsimine ei
välista teineteist, aga on tähtis, et klient otsustab
eesmärkide ja nende saavutamise prioriteetide üle oma
elus.
Plaanid ja progress
Pärast eesmärkide seadmist on järgmine küsimus,
kuidas neid kõige paremini saavutada. Mina lasen kliendil
seda jutuajamist juhtida. Ükskõik, milliseid plaane
tehakse, on need nüüd kliendi plaanid ja tema omand
ning seetõttu viib tema need suurema tõenäosusega
ka täide. See ei tähenda, et ma ei võiks siin-seal
soovitusi anda, aga ma ei tohi juhtimist üle võtta.
Kui plaane genereerib suures osas nõustaja, tekib kaks
ohtu. Ma vaatan asju oma vaatenurgast, mis võib tähendada,
et teen sobivaid plaane endale -nõustajale, mitte kliendile.
Teiseks, kui kogu muutuseskeemi peamine kooshoidev faktor on
olnud nõustaja, võib see nõustamise lõppedes
koost laguneda.
Plaane tehakse iga nädal ning järgmisel nõustamisseansil
vaadeldakse progressi. Mis nädala jooksul juhtus? Kas klient
kutsus oma tütre kinno, võttis ühendust tööbürooga
või helistas Tuhkruklubi sekretärile? Kui jah, siis
milline oli tulemus? Milline oli samal perioodil kliendi uimastitarvitamine?
Mis juhtus peol, kus klient teadis olevat ka uimastitarvitajatest
sõpru?
Nõustamisel võib uurida ka muid seiku. Sageli on
oluline usalduse loomine kliendi ja nõustaja vahel ning
asjaolude selgumine võib veidi aega võtta. Usalduse
tekkides avab klient end mõnikord rohkem, teinekord mitte.
Mulle meenub juhus, kui meesklient ütles, et tema õnnetuoleku
peamine põhjus on lagunev suhe meessoost armastatuga.
Kuigi ta oli algatanud lahkumineku, tekitas see temas emotsionaalset
valu ning ta tarvitas selle eest põgenemiseks kanepit.
Ma töötasin temaga selle teema kallal ning ta tegi
mitmesuguseid katseid parandada suhte sotsiaalset ja sõprusel
põhinevat külge, pöördumata tagasi seksuaalse
seotuse juurde. Kanepitarvitamise lõpetamine oli mõneti
edukas, kuid alati lühiajaline. Siis küsis ta ühel
päeval minu käest, kas see on konfidentsiaalne, kui
ta räägib mulle oma immigratsioonistaatusest. Ma kinnitasin,
et on, ja ta rääkis mulle, et ta on valenime all töötav
ebaseaduslik immigrant.
Ta oli oma kodumaal pedofiiliasüüdistuse pärast
politsei poolt tagaotsitav ning teda ootas kindel vangistus.
See seletas muuhulgas tema vastumeelsust vahetada töökohta
või reisida välismaale, mis olid olnud tema kaks
eesmärki. Sellises olukorras näis, et kanepi tarvitamine
oli raviviis. Ainus võimalus pinge leevendamiseks selles
olukorras oli end üles anda. Teades, et ta läheb vangi,
otsustas ta seda mitte teha.
Nõustamisseansid lõppesid tundega, et on saavutatud
vaid mõõdukas edu püüdes uimastitarvitamist
muuta, ning mingite tõeliste muutusteta teistel elualadel.
Mõned kuud hiljem helistas ta mulle immigrantide kinnipidamiskeskusest.
Keegi oli kuidagi tema illegaalsest staatusest teada saanud ja
immigratsiooniosakonnaga ühendust võtnud (mitte mina,
kui peaksite seda arvama!). Ta küsis, kas oskan soovitada
head advokaati, mida ma ka tegin, aga see ei suutnud takistada
tema väljasaatmist ja vangipanekut ta kodumaal - nagu sain
teada postkaardilt, mille ta mulle saatis. Mul pole aimugi, kuidas
see mõjus tema kanepitarvitamisele, aga ma kasutan seda
lugu näitena sellest, et kliendid räägivad sageli
nõustajale ainult seda, mida tahavad teda kuulvat, ning
kui nõustaja näeb vastuolu kliendi emotsionaalse
reaktsiooni ja tema elusituatsiooni vahel, võib see tuleneda
sellest, et kõike pole avaldatud. Seepärast võib
nõustaja sageli küsimustega veidi pinda sondeerida,
kui tunneb, et klient ei avalda kõike.
Kuna progressi vaadeldakse iga nädal, tuleks seda vajadusel
parandada ja täiendada. Kui plaan A ei toiminud, kas on
olemas plaan B? Julgustan klienti selles, kus ta on olnud eesmärkide
saavutamise katsetes energiline ja leidlik. See on jätkuv
protsess, mis kestab tavaliselt mitmeid nädalaid.
Üks valdkond, mida nõustamises sageli puudutatakse,
on vastupanuvõime treenimine. Kuidas klient peaks toimima
olukorras, kui satub kokku sõbraga, kes ütleb:
Tahad sõita? (Tahad uimastit tarvitada?)
Selliseid asju juhtub ja mulle räägitakse, et juhtub
isegi siis, kui kolid uude linna. Nagu üks klient, kes kolis
uimastitest pääsemiseks Perthist kilomeetrite kaugusel
asuvasse väikelinna, mulle rääkis:
"Nad märkavad meid. Ma ei tea, mis see on, aga üks
uimastitarvitaja tunneb teise kohe ära. Mulle pakuti uimasteid
30 minutit pärast linna jõudmist."
Teadmine, et selline võimalus on olemas, võimaldab
mul harjutada kliendiga vastamist. Üks asi, mida klientidele
soovitan, on panna end selle teise inimese olukorda ja küsida,
mida tema arvaks, kui ta pakuks uimasteid ja talle ära öeldakse.
Paljud kliendid suudavad end sellesse olukorda asetada ja paljud
neist ütlevad, et mõtleksid näiteks: "Tore
on" või midagi samalaadset. Kui kliendil on aimu,
mida kujutletav uimastipakkuja mõtleb, aitab see tal sihiteadlikum
olla. Väga sageli uimastitarvitajad teavad, kes neile uimasteid
pakub ja millises olukorras. Selle äratundmine ja vastuste
planeerimine nõustamisruumi suhteliselt stressivabas õhkkonnas
võib kliendile tegelikus olukorras kasulikuks osutuda.
Oma tunnete väljaütlemine
Inimene võib oma elu ümber planeerida, uurida
alternatiivseid käitumisviise ja katsetada erinevaid reaktsioone,
aga on veel üks elu element, mis on selle kõige -
jah, tõepoolest, kogu inimeksistentsi - juures hädavajalik.
See on kunst öelda, mida sa tunned.
Kuigi ma ei räägi sellest kui imeravist kõige
puhul, on see sageli tähtis vahend tugevate tunnete ja muredega
toimetulekuks. Nende tunnete väljendamine, olgu siis oma
partnerile, sõpradele või nõustajale, on
esimene samm lahendamaks asjaolusid, mis võisid viia uimastitarvitamiseni.
Võib juhtuda mõndagi veidrat, kui sa ütled,
mida tunned. Mõnikord toimib mõtete vormimine sõnadeks
ise filtrina. Kui me kuuleme oma mõtteid väljaöeldult,
võib see asjaoludele teistsugust valgust heita. Mõni
probleem võib sõnades väljendatult tunduda
üpris triviaalne ja tähtsusetu. Kui klient on mures
mitme asja pärast, aitab mõnikord triviaalse kõrvaleheitmisest,
et saaks keskenduda tähtsamatele mureteemadele.
Olen pärast kliendi murede ärakuulamist ka pisut rabatud
olnud. Probleeme suhete, laste, töö ja tervisega võib
kõiki kogeda samaaegselt. Kust alustada? Mulle meenub
kaks juhust, kui olen nõustajana seda tundnud, ja mõlemal
korral ütlesin ma umbes nii:
Ma olen praegu pisut rabatud.
Mille peale üks klient vastas:
Ärge muretsege. Ma tunnen end palju paremini, kui sain
lihtsalt kellelegi, kes on valmis kuulama, kõik ära
rääkida.
Ja teine ütles:
Oh, jumal tänatud, et keegi mõistab, mida ma üle
elan.
Kuigi see ei tähendanud kaugeltki, et kõik oli
sellega korras, oli protsess tänu mõtete sõnastamisele
ja ärakuulamisele edasi läinud.
Sõnad on tähtsad. Need kuuluvad meie peamiste kommunikatsiooniviiside
hulka, aga need pole ainsad. Pausid, vaikimine, pilgud, kõhklused,
füüsilised liigutused, naeratused ja teised kehaliigutused
lisavad sõnadele mõndagi, ning ma üritan olla
valvas kõikide signaalide suhtes.
Tagasipöördumine uimastitarvitamise juurde
Pole ebatavaline, et isegi pärast edukat käitumise
muutmist ja problemaatilise uimastitarvitamise lõpetamist
pöörduvad mõned inimesed uimastite juurde tagasi.
Üks sõna selle kohta on relaps, aga sellest üritatakse
negatiivsete kõrvaltähenduste tõttu antud
olukorra kirjeldamisel hoiduda. Ükskõik, mis sõnu
me otsustame kasutada, on tõsiasi, et vaatamata oma parimatele
kavatsustele ja ilmnenud edule pöörduvad mõned
inimesed tagasi problemaatilise uimastitarvitamise juurde.
Mis edasi?
Oluline on inimese hoiak selle suhtes. Küsimus pole
selles, mida nad on teinud, vaid mida nad sellest punktist alates
edasi tahavad teha. Kohe võib toetuda kahele kasutegurile.
Klient teab, et ta võib uimastitarvitamise lõpetada,
sest ta on seda juba teinud, teiseks on tal nüüd uut
laskemoona. Ta võib mõelda sellele, mis iganes
teda taas uimastitarvitamisele õhutas, ning paremini kavandada,
kuidas sellise olukorraga edaspidi toime tulla. Sellises olukorras
tuleks klienti julgustada, et ta näeks end olevat tugevamal
positsioonil kui varem, ning arendaks seda positiivset hoiakut
edasi.
Millal nõustamine lõpeb?
Ei ole reeglit, mis määraks nõustamisseansside
õige arvu. Kui jälgitakse eelpool kirjeldatud formaati,
on vähetõenäoline, et tõeline edasiliikumine
toimub vähem kui kolme seansiga ning tõelise kasusaamise
jaoks võib klient vajada kuut seanssi. Võib olla
kasulik korraldada progressi vaatlemiseks kolme või kuue
kuu pärast järelseanss.
Nõustamistelefon
Kuigi töö nõustamistelefonis järgib
samu põhimõtteid kui näost-näkku nõustamine,
on sellel mõned olulised erinevused. Kõne nõustamistelefonile
võetakse sageli kriisihetkel. Selles olukorras on nõustaja
jaoks palju olulisem sondeerida helistaja vahetut murevaldkonda.
See võib olla mõistmine, et uimastitarvitamine
rikub tõsiselt helistaja elu, ning nõustaja võib
siis koos helistajaga arutleda erinevate ravivõimaluste
üle. Või on helistaja uimasteid tarvitavate sugulaste,
partnerite või sõprade rahanõuete tõttu
mures oma turvalisuse pärast. Olgu asi milles tahes, nõustaja
peab aktsepteerima helistaja prioriteete. Nagu eelpool öeldud,
ei tohiks nõustaja kunagi oma arusaama tegelikkusest kliendile
peale suruda. Erand on inimese elu ohtusattumine. Kui helistaja
näiteks teatab, et tema uimastitarvitajast kaaslane on kokku
kukkunud, tuleb ta viivitamatult meditsiinilise abi juurde suunata.
Teine oluline erinevus on see, et telefonikõne jääb
ilmselt ainsaks kontaktiks helistaja või kliendi ja nõustaja
vahel. Kuigi helistajaid palutakse sageli tagasi helistada ja
paljud küsivad, kas nad võivad helistada, on neid
tegelikkuses vähe. Selles olukorras ei ole nõustajal
võimalust tegelda millegagi järgmisel seansil. Kõige
olulisega tuleb tegelda käesoleval seansil. Nõustamine
telefoni teel on sageli keskendunud kriisiolukorrale. Selle kriisiga
tegeldes võib nõustaja kaasata soovitusi näost-näkku
nõustamiseks, kus saaks vähem intensiivses tempos
tegelda teiste teemadega.
Vast parim viis nõustamistelefonis tehtava töö
näitlikustamiseks on uurida mõningaid tavalisemaid
küsimusi ja nõustaja võimalikke vastuseid.
Kuna see raamat on peamiselt mõeldud lapsevanematele ja
murelikele lähedastele, keskenduvad küsimused nende
vajadustele ja on järgmise peatüki teemaks.
|