Tom McGill - UIMASTEID TROTSIDES - teejuht lapsevanematele

 Tagasi sisukorda


NÕUSTAMISTELEFONIS LAPSEVANEMATE POOLT KÜMME SAGEDAMINI ESITATUD KÜSIMUST

Narkonõustaja saab telefonikõnesid lihtsatest keerukateni, sealhulgas:

  • Palved saada nõustamiskabineti või raviasutuse telefoninumber
  • Oma sõltuvuse pärast muretsevad uimastitarvitajad
  • Teiste inimeste uimastitarvitamise pärast muretsevad vanemad ja teised
  • Enesetappu kavatsevad inimesed

Seda tüüpi töö üheks väljakutseks on see, et kunagi ei tea, mida järgmine kõne toob. Ükski nõustamiskõne pole teisega täpselt samasugune, kuid on teatud sarnasusi. Paljud kõned tulevad vanematelt ja teistelt, kes on mures kellegi uimastitarvitamise pärast. Järgnevalt viisid, kuidas ma tegelen tüüpilisemate küsimustega.

1. Kuidas ma saan mõjutada oma poega/tütart uimastitarvitamist lõpetama?
Tuleb esitada järgmised küsimused:

  • Millega te tõendate, et ta tarvitab uimasteid?
  • Mis ained need on ja kui kaua ta on uimasteid tarvitanud?
  • Milline on teie poja/tütre hoiak oma sõltuvuse suhtes?

See viimane on võtmeküsimus. Kui uimastitarvitaja sooviks on tarvitamine lõpetada, kuid ta vajab abi, siis on nõustaja töö lihtne. Seletatakse teenuste valikut ning antakse kontaktinformatsiooni. Siiski on poja/tütre vastus sageli selline:

Milles probleem? Sa muretsed mitte millegi pärast. Ma teen seda ainult nädalavahetustel ja pole millegi pärast muretseda.
Või
Kõik teevad seda.
Või
Jah, ma tarvitan uimasteid, ja see on minu elu ja ma teen, mida tahan.
Või
Ma ei tarvita enam uimasteid.

Iga variandi puhul saavad vanemad kindlal viisil vastata.

Milles probleem? Sa muretsed mitte millegi pärast. Ma teen seda ainult nädalavahetustel ja pole millegi pärast muretseda.

· Sellised uimastid nagu näiteks kanep, ecstasy ja LSD on ebaseaduslikud ning vahelejäämise korral võid saada kriminaalkaristuse. See võib tulevikus negatiivselt mõjuda näiteks ametikohale kandideerimisel ja välisviisa taotlemisel.
· Nädalavahetustel tarvitamine ei tähenda, et uimastitarvitamise ohud oleksid vähem reaalsed. Näiteks nädalavahetuse ecstasy's pole midagi, mis muudaks selle turvalisemaks kesknädalasest ecstasy'st..
· Kuigi suur hulk selliste uimastite nagu ecstasy, LSD ja kanepi tarvitajatest ei saa eriti silmanähtavat kahju, on siiski muresid. Pole olemas kahjutut uimastit ning kahju võib ikkagi tekkida kas otseses mõttes - nagu heroiini üledoos - või pikema aja möödudes - kanepitarvitamise negatiivse mõju näol mälule ja keskendumisvõimele.

Kõik teevad seda.

See on tüüpiline noorte inimeste vastus. Fakt on see, et kõik ei tee seda. 2001. aasta Uimastistrateegia Riiklik Uuring näitas, et 37% täiskasvanutest oli tarvitanud keelatud uimasteid (Austraalia Tervise- ja Heaoluinstituut, 2002, lk. 20). Teiste sõnadega, üle 60% polnud kunagi keelatud uimasteid tarvitanud. Sinu laps võib öelda, et see on juuksekarva lõhkiajamine ja tal on ilmselt siiras ettekujutus, et kõik tema ümber näivad seda tegevat. Olgu sellega, kuidas on, meie pole mingid närilised. Mida teised inimesed väljaspool sinu perekonda teevad, on nende oma asi. Meil on suur luksus valida. Sinu laps ei pea tarvitama uimasteid - isegi kui ta arvab, et kõik tema sõbrad neid tarvitavad. Sinu lapsel on õigus valida oma teguviis, aga see eeldab informeeritud otsustuse võimalust. Lihtsalt see, et teised inimesed midagi teevad, ei tähenda, et see, mida nad teevad, on mõistlik.

Jah, ma tarvitan uimasteid, ja see on minu elu ja ma teen, mida tahan.

See on tõeline pähkel. See on jultumus. Ei mingit eitamist, valetamist, keerutamist. Mida sa võid öelda? Noh, on mõned vastuargumendid. Kui su laps ütleb, et see on tema elu, pole tal täielikult õigus. Luuletaja John Donne tuletas meile meelde, et "Ükski inimene pole saar". Kuigi võib olla aegu, mil sooviksime end kas oma lastest või vanematest ära lõigata, siis tegelikkuses me seda ei saa. Elu, mida su laps elab, avaldab sulle alati mõju. Kaheksateistkümneaastaselt võivad nad tahta uskuda, et saavad elada oma elu vanematest sõltumatult. Aga ei saa, isegi kui te elate eri linnades. Esimene asi, mida vanemad võivad tahta oma lapsele öelda, on see, et ei sinul ega temal pole seda luksust, ning mida iganes su laps teeb, mõjutab sind alati.
Teiseks tasub märkida, et keelatud uimastite tarvitamine on definitsiooni kohaselt ebaseaduslik. Kui ta jääb sellega vahele, on sellel tagajärjed, meeldib see talle või mitte. Tagajärjed selles valdkonnas võivad - nagu eelpool öeldud - tuua kaasa kuriteoregistri ja võimalikud probleemid reisimise ja tööhõive vallas.
Veel tuleks selgitada, et isegi kui ta ei jää kunagi vahele, pole olemas kahjutut uimastit, ning sina kasutad oma õigust tema uimastitarvitamise ja sellega seonduva käitumisega mitte nõustuda.
Selles olukorras peab kaaluma ka muid seiku. See, mida laps paljastab, on seaduserikkumine. Vanem võib teatada politseile. Seda teemat käsitletakse eraldi küsimusena selle peatüki lõpupoole.
Laps võib veel kodus elada ja siinkohal seisab vanem silmitsi teatud otsustega. Kui laps on piisavalt vana, võib vanem selle elukorralduse lõpetada ja lapsele ust näidata. Siin tuleks hoolikalt järele mõelda. Minu veendumusel tuleb teha kõik, et perekonda koos hoida. Lapse kodunt minemasaatmine peaks olema viimane abinõu, ja ainult sel juhul, kui esineb muid, raskendavaid asjaolusid nagu näiteks füüsiline vägivald perekonnaliikmete suhtes või regulaarne asjade vargus kodust. Samuti tuleb kaaluda, kas see teeb olukorra hullemaks. Lapse väljaviskamine ei tähista mingil juhul lapse uimastitarvitamise lõppemist, see võib olla hoopis tõukeks selle suurenemisele.
Lapsevanem võib keelata kodus uimastite tarvitamise. Tõepoolest, me räägime ebaseaduslikust tegevusest ning vanemad peaksid keelama ebaseadusliku tegevuse oma kodus, muidu võivad nad ühel hetkel ise kohtuprotsessiga silmitsi seista. See annab ka füüsilise kontrolli tunde olukorras, kus vanemad tunnevad, et kontroll kaob imekiiresti käest.
Siinkohal julgustavad sõnad lapsevanematele. Ma olen näinud ja rääkinud paljude noorte uimastitarvitajatega ja mind on üllatanud see, kui paljud neist muretsevad, et vanemad on häiritud nende uimastitarvitamisest. Sageli ei jaga nad seda muret vanematega või ei oska seda jagada. Nii et sinu poeg või tütar võib käituda nii, just nagu ei liigutaks see teda üldse, aga paljud neist muretsevad vanemate tunnete pärast, nii et ärge kahelge neile teada anda, et te olete mures.

Ma ei tarvita enam uimasteid.

See võib muidugi tõsi olla ja vanemad peaksid olema ettevaatlikud oletamisega, et nende lapsed tarvitavad uimasteid. 'Teismeea käitumine' eksisteeris enne uimasteid. Kogu inimkäitumine - mitte ainult teismeliste oma - võib olla üpris veider ja kohati lausa ebameeldiv. Kõik, kes käituvad vastuvõetamatult, ei ole uimastite mõju all.

Ma olen sinu uimastitarvitamise pärast mures.
Ma ei tarvita uimasteid

See vestlus ei vii mitte kuhugi. Kui sul pole reaalset tõendust, soovitan ma selle vastuse saanud vanematel keskenduda nende meelest vastuvõetamatule käitumisele. Kuigi laps võib eitada uimastite tarvitamist, eitab ta vähema tõenäosusega sinu tagakirumist või sinu nina ees ukse kinni virutamist. Ta võib tahta seda õigustada või öelda, et see oli viga, kuid viivitamatu ettevõtmise korral tuleb eitamist haruharva ette. See annab sulle probleemiga tegelemiseks midagi käegakatsutavat ja sellises olukorras soovitan ma uimastitarvitamise asjaolu tõenduste puudumisel esialgu kõrvale panna.
Siinkohal tasub mainida, et kui sa kritiseerid kellegi käitumist, katsu kindlasti leida mingi käitumisviis, mis sulle meeldib, ja kiida teda selle eest. On äärmiselt ebatõenäoline, et see on võimatu ülesanne. Väga vähestel inimestel pole ühtegi heakskiidetavat käitumisviisi. Kui vanemad on mulle ära rääkinud kõik negatiivsed asjad oma lapse kohta ja need on mõningase üksikasjalikkusega läbi arutatud, ütlen ma neile sageli:
Rääkige nüüd mulle oma lapse kohta midagi head.
On hämmastav, kuidas lapse väga positiivsete joonte teadvustamine võib tihti vestluse tooni muuta. Kui sa kavatsed oma last kritiseerida, lisa kindlasti ka mõned komplimendid. Kui me kuuleme kiitust mingi oma käitumisviisi kohta, oleme suurema tõenäosusega avatud kriitika kuulamiseks. Selles osas ei erine lapsed meist kuidagi.

2. Minu poeg/tütar ütleb, et kanep on looduslik taim ja seetõttu kahjutu. Kas tal on õigus?
On tõsi, et kanep on looduslik taim. Haid on looduslikud kalad. Punaseljaline ämblik on looduslik, samuti oleandritaim. Looduslikkus ei tähenda siiski mingil moel ohutust.
Kuigi kanepitarvitaja ei sure üledoosi tagajärjel, on kanepitarvitamise juures teatud murettekitavaid asjaolusid. Nagu tuleb täpsemalt juttu 9. peatükis, võib tekkida probleeme vaimse tervisega, eriti juhul, kui perekonnas on esinenud vaimuhaigust. Regulaarsetel tarvitajatel on samasugune hingamisteede haiguste risk nagu tubakasuitsetajatel ning loomulikult on võimalik kanepisõltuvuse kujunemine. Mõned inimesed usuvad, et pärast kanepitarvitamist võib aeglustuda motivatsioon. Kuigi paljud näevad seda oma laste juures, ei ole selle väite kinnituseks teaduslikku tõendust.
Õnneks on psühhootilised reaktsioonid ebatavalised, kuid vaimse tervise asutustes on mitmeid kliente, kellel ilmselt tekkinud seda tüüpi reaktsioon kanepile. Seda juhtub väga väheste inimestega ning seda ei tohiks liigselt rõhutada. Kui sa ütled oma lapsele, et kanepisuitsetamine teeb ta hulluks, võib ta arvata, et sina oled see, kes on hull. Tal võib olla kümneid kaaslasi, kes suitsetavad kanepit, ja tõenäoliselt pole ükski neist hull. Siiski ei tohiks seda võimalust eirata. Räägi talle tõtt - et seda juhtub väikse protsendiga tarvitajatest, aga kui juhtub, võib see olla traagiline.
Suurema tõenäosusega on tubakasuitsetamisega seotud kõrgendatud risk haigestuda hingamisteede haigustesse, näiteks bronhiiti ja vähki. On ka uuringuid, mis näitavad, et regulaarne kanepitarvitamine võib mõjuda keskendumisvõimele, mälule ja õppimisvõimele. Kuigi kanep ei pruugi kõigile niimoodi mõjuda, võib see mõjutada mõne kanepitarvitaja tööd või õpitulemusi. Ajapikku võib see nende elule negatiivselt mõjuda. Teised võimalikud negatiivsed aspektid on ära toodud 9. peatükis.
Kanep võib olla looduslik, aga see pole kahjutu.

3. Ma lugesin just oma poja/tütre päevikut ja seal on kirjas, et ta tarvitab uimasteid. Kuidas ma saan teda mõjutada seda lõpetama ilma ütlemata, et lugesin ta päevikut?
Tõeline teema on siin usaldus. Sinu poeg/tütar usaldab sind, et sa ei loe tema päevikut, ning sa oled seda usaldust rikkunud. Sul võis olla hea põhjus päeviku lugemiseks. Tema käitumine võis olla vähem kui vastuvõetav ja sa võisid olla väga murelik, aga kas pole parem olla oma lapsega aus ja avatud? Lõppude lõpuks, kas sina ei taha, et ta oleks sinuga aus ja avatud? Kui sa ei ütle oma lapsele, mida sa oled päevikust lugenud, mida sa siis oma uue teadmisega peale hakkad? Kui sa ütled umbes nii:
Ma olen tõeliselt mures, et sa võid uimasteid tarvitada.
Võib ta vastu öelda:
Ära muretse, emme, ma ei tarvita uimasteid. Ma poleks nii rumal.
Nüüd sinu laps nii valetab kui ka tarvitab uimasteid, ning sina valetad pettuse pärast. Te mõlemad muudate olukorra hullemaks. Parem tuleks olla algusest peale aus ja avatud ning läheneda probleemile näiteks nii:
Ma olen sinu pärast viimasel ajal mures olnud. Mulle on teinud muret sinu halvenenud hinded koolis. Mulle on teinud muret sinu uued sõbrad ja see, kuidas näib olevat muutunud sinu hoiak minu ja su emme/issi suhtes. Ma pole selle üle uhke, aga ma olin nii mures, et lugesin eile sinu päevikut. Lugesin sellest, et tarvitad uimasteid. Ma olen häiritud. Mind häirib see, et rikkusin sinu usaldust ja lugesin isiklikku päevikut, ning mind häirib see, mida lugesin. Me peame seda asja arutama.
Kuigi see võib ikkagi lapses raevutundeid esile kutsuda, seisavad nad silmitsi ka teadmisega, et nende käitumine viis su kahtluste ja muretsemiseni. Selle lähenemisega on asjad päevavalgel ning saab vaadata tulevikku. Mis puutub järgmisse sammu, kuidas mõjutada last uimastitarvitamist lõpetama, siis järgi selle alateema esimese küsimuse vastuses toodud võtteid.

4. Tahan teada, kuhu võin saata oma poja/tütre uimastitest vabanemiseks.
See lapsevanem otsib kohta, kuhu saata oma laps 'terveks tegemiseks' kas viimase nõusolekul või ilma. Uimastisõltlane võidakse toimepandud kuritegude eest vangi panna või viia vaimsete probleemide ilmnemisel vaimse tervise asutusse, kuid need asutused pole narkomaanide rehabilitatsioonikeskused. Lapsevanemad võivad soovida, et just selline koht oleks olemas, aga mõelge sellele, kui püsiv on mingi muutus inimeste puhul, kes üldse ei tahtnudki muutuda.
Üks ravi mallidest on see, et ükski ravi ei saa mõjuda, kui narkosõltlane pole vähemalt huvitatud uimastitarvitamise vähendamise võimaluse uurimisest. Ükski ravi ei mõju ilma huvita muutumise vastu.
Uimastitarvitamist võib analüüsida kulude ja tulude jadana. Mittetarvitajale võib see tulu tunduda kahtlane. Rõõmus tarvitaja suudab näha ainult tulu. Ta võib hinnata eufooriatunnet, täielikku muretust joobumuse ajal, semulikkust teiste tarvitajatega ning seaduse rikkumisest tulenevat ohutunnet palju tähenduslikumaks kui rahalise maksumuse, sõprade ja sugulaste häirituse ning tervise- ja seaduseriskide puudusi. Selles olukorras peab tasakaalu korrigeerimiseks midagi juhtuma. See midagi võib olla nii dramaatiline nagu näiteks eesseisev vanglakaristus või midagi näiliselt ohutut, kui tarvitaja äkki tunneb, et nüüd aitab. Sellises olukorras tasub uurida ravivõimalusi. Paljud inimesed lõpetavad uimastitarvitamise ilma igasuguse ravita, nii et see pole alati uimastitest vabanemise tingimuseks.
Kui sinu laps siiski soovib vaadelda uimastitarvitamise vähendamise või lõpetamise võimalusi, võib ravi kaasa aidata kõigepealt uimastitarvitamise heade ja halbade külgede tasakaalu kallutamisele ning seejärel uimastitarvitaja käitumismallide muutmisele. Sellises olukorras tuleks kaaluda ravivõimalusi - kas detoksi, nõustamist või pikaajalist rehabilitatsiooni elukohas. (Vt. Eestis pakutavaid ravivõimalusi lk. 106.)

5. Ma leidsin just oma poja/tütre koolikotist kanepit. Mida ma nüüd teen?
See küsimus tõstatab mitmeid teemasid. Sellest küsimusest võib oletada, et kanepit pole varem tarvitatud, kuid seda tuleb täpsustada. Kas lapse teine vanem on olukorrast teadlik ja, kui mitte, kas ta kuulub lapse ellu? Kui jah, peaks vast esimese asjana seda temaga arutama. Iga kavandatav samm peaks võimaluse korral olema ühine tegevus ning lahkarvamused - tingimusel, et see liiga palju aega ei võta -vanemate vahel eelnevalt läbi arutatud. Miks vaatas vanem lapse koolikotti? Siiras põhjus muudab selle seiga kergemaks, aga kui see oli "jahilkäik", tuleb seista silmitsi samade teemadega, mida käsitleti seoses usaldusega päeviku lugemist puudutava küsimuse juures.
Kui teise vanemaga on nõu peetud, soovitatakse tavaliselt otsest ja avameelset jutuajamist vanemate ja lapse vahel. Ümbrus peaks head vestlust soodustama. Juures ei tohiks viibida muid inimesi, televiisor ega muusika ei peaks mängima ning tuleb hoiduda valimast aega, kui inimesed on väsinud või neil on muud tegemist.
Mis selles vestluses toimub? Jällegi peetakse enesestmõistetavaks, et lapsevanem on olukorra pärast mures, aga sageli aitab see, kui paluda tal oma mure sõnadesse panna. Sageli vastatakse: "Noh, ma lihtsalt ei taha, et ta uimasteid pruugib." Seda tüüpi avaldus tõenäoliselt ei julgusta vestlust lapsega. Lapsevanemad peavad juhuse avanedes ütlema, miks nad ei taha, et nende laps uimasteid pruugib. Sõnumit 'uimastid on sulle halvad' on laps sadu kordi kuulnud ning ta võib vabalt samaga vastata ja nõuda: "Noh, miks teie siis suitsetate ja joote?"
See on hea küsimus. Alkohol ja tubakas on uimastid. Tegelikult põhjustavad need palju suuremat füüsilist kahju -kaasa arvatud surma - kui kõik keelatud uimastid kokku. Kui sa palju suitsetad või jood, peaksid omaenda käitumise üle vaatama. Sinu uimastid võivad olla seaduslikud, kuid seaduslikkus ei muuda neid kahjutuks. See nõrgendab ka sinu argumenti sinu laste uimastitarvitamise vastu. Nüüd on ehk õige aeg astuda otsustav samm ja suitsetamine maha jätta või alkoholi tarbimist vähendada. Sellist tegevust saab siis positiivselt rakendada - see võimaldab sul öelda:
Vaata, ma tean, et mul on probleem ja ma võtan sellega midagi ette. Äkki sa ühineksid minuga?
Sinu lapse uimastitarvitamine võib päästa sinu elu!
Minnes tagasi sinu poja või tütre uimastitarvitamise juurde: kui sa ei taha, et ta suitsetaks kanepit, pead sa ütlema, miks. Põhjused võiksid olla:

  • See on ebaseaduslik ja võib tulevikus mõjuda negatiivselt töö- ja reisiplaanidele.
  • Vähestel juhtudel võib see viia psühhootiliste reaktsioonideni, mis võivad olla üpris vastikud ja kulmineeruda viibimisega vaimse tervise kliinikus.
  • Tavaliselt võib see negatiivselt mõjutada
    - lühimälu
    - motoorset koordinatsiooni
    - seksuaalset võimekust ja hormoonide tootmist

Selle küsimuse toon võib viidata sellele, et laps on kanepitarvitamise varases etapis ning teda tuleks teavitada võimalikest ohtudest.
Kui laps ütleb:
Kõik teevad seda.
Vastus võiks olla:
Mis siis ? Meie perekonna väärtusi ei määra teiste inimeste tegemised.
Teine tavaline vastus on:
See on kahjutu, sest see on looduslik.
Ja nagu eelpool öeldud, võiks vastus sellele väitele olla:
Haid, ämblikud ja paljud taimed, mis võivad su tappa, on samuti. Looduslik et tähenda kahjutut.
Sageli on lapsevanemad mures, et kanepitarvitamine viib ohtlikumate uimastite, nagu näiteks heroiini juurde. Pole olemas "keemilist käsku", mis viiks kanepitarvitaja edasi ohtlikumate uimastite juurde. Siiski on oht, et kui kanepisuitsetaja ostab uimastit, müüb seda ebaseaduslikult diiler, kellel ei pruugi mõnikord kanepit olla, selle asemel aga mõnda muud uimastit. See on ohtlik lüli, mis võib viia tõsisema uimastitarvitamiseni, ning ka seda tuleks lapsele märkida.

6. Ma leidsin oma poja/tütre toast mõned süstlanõelad. Mida ma teen?
Nõeltega saab süstida selliseid uimasteid nagu näiteks heroiin ja amfetamiinid. See viitab jõudmist uimastirühma juurde, mis on murettekitavam kui kanep. Kuigi kanepiga on kindlasti oma probleemid, ei sure sa kanepi üledoosist ega riski nakatuda samade nõelte kasutamise korral verega edasikanduvate viirustega nagu näiteks HIV/AIDS või C-hepatiit.
Siin lisandub võrrandisse veel üks element - aeg. Ülalpool mainitud uute ohtude tõttu ei ole vanematel luksust istuda ja oodata, mis juhtub. Kui su laps süstib heroiini, pole tagatist, et järgmine süst ei lõpe üledoosi ja võimaliku surmaga.
Sellisel olukorras tuleb asjaga tegelda mõistlikult kiiresti, kuid siiski hoole ja tähelepanuga. Kõigepealt tuleb öelda teisele lapsevanemale. Mõned vanemad räägivad mulle, et ei saa mingil juhul oma partnerile öelda, sest ta kas 'sureks ära' või 'läheks peast segi'. Mõlemad näited puudutavad mehi, kuna näib, et kui selle informatsiooni jagamine tekitab muret, on sageli ema see, kes muretseb isa reaktsiooni pärast. Siiski ei tohi selles küsimuses vaidlemiseks ruumi jätta, kui teine vanem mängib mingitki rolli oma lapse elus. Ma palun alati asjast teadvat vanemat mõelda selle üle:
Oletame, et sinu laps sureb üledoosi tagajärjel ja sul polnud aimugi, et ta uimasteid tarvitab, aga avastaksid, et sinu partner teadis? Kuidas sa reageeriksid? Kas sa poleks tõeliselt vihane ja tunneks, et kui sa oleksid seda teadnud, oleksid sa võinud midagi muuta?
Järgmine suur samm, mis tuleb astuda, on rääkida oma lapsega. Kehtivad samad tingimused - televiisori, muude tegemiste või tähelepanu kõrvaletõmbajate puudumine -nagu eelnevalt toodud kanepitarvitamist puudutava küsimuse juures.
Sinu laps võib öelda, et süstlanõelad ei ole tema omad. Need on sõbra omad või ta leidis need. Kui ta ei suuda seda tõestada, on ta tõenäoliselt ebaaus. Palu tal sinuga otsekohene olla. Tuleta talle meelde, et sa pole eile sündinud.
Siin on probleem selles, et sa tahad teda uskuda. Sa tõesti loodad, et ta leidis need nõelad, korjas üles, pani taskusse, tuli koju, jättis need oma tuppa, ja et muidugi kavatses ta sulle rääkida. Seda sa usuksid hea meelega, kuid ilma tõenduseta on tõenäoline, et see pole tõsi.
Kui ta jääb selle positsiooni juurde, võid sa ainult väga hoolega jälgida, mis juhtub. On ebatõenäoline, et sinu poeg või tütar suudab jätkata uimastite süstimist, ilma et ta käitumises midagi muutuks.
Kogu tõenäosuse juures on tõsiasi, et sinu laps on uimasteid süstinud, ning kui vähegi võimalik, on oluline teha kindlaks:

  • Mis on toimunud - selles mõttes, et mis uimasteid on tarvitatud, kui sageli ja millises olukorras?
  • Milline on sinu lapse hoiak uimastitarvitamise suhtes praegu?

Kui esimene punkt on väärtuslik mõõteriist probleemi ulatuse hindamisel, on teine veel olulisem. Sinu laps võib vastata mitmel moel.
Ma tegin seda ainult ühe korra. Ma ei tee seda enam kunagi.
See võib olla tõsi, aga kindlasti peab jälgima lapse elutsüklit. On ebatõenäoline, et enne seda ei toimunud mingit muud uimastitarvitamist. See vastus kõlab kahtlaselt ning mina soovitaksin tungivalt vanematel asjaolusid hoolega jälgida.
Jah, ma olen uimasteid süstinud. Ma tahan lõpetada, aga see on minu jaoks raske.
Sellises olukorras inimeste aitamiseks on rida võimalusi, üksikasjalikum teave nendest on ära toodud 4. peatükis. Detoksikatsioon, nõustamine, pikaajaline rehabilitatsioon, grupitöö ja heroiini puhul muu farmatseutiline abi nagu näiteks metadooni- ja naltreksooniprogrammid on kõik praegu kättesaadavad. Kui te elate suuremast linnast väljas, on abisaamise võimalused piiratumad, kuid mitte tingimata kättesaamatud. Kõne sinu piirkonna infoliini on ilmselt parim koht hakata uurima, millised võimalused on saadaval.
Jah, ma süstin, ja teen seda ka edaspidi.
See on vastus, mida lapsevanemad kardavad. See võib küll olla aus, kuid sinu lapse ausus on sellises olukorras väike kompensatsioon. See viib edasi järgmise küsimuse juurde.

7. Minu poeg/tütar ütleb, et süstib uimasteid ja et teeb seda ka edaspidi. Mida ma saan teha?
Peaaegu kõikide vanemate jaoks on see otsekui täideläinud õudusunenägu. Nad on aastaid kuulnud meediast lugusid 'uimastisõltlastest' ja 'narkaritesf ja ilmselt arvanud, et nendega ei juhtu seda kunagi. Paljud vanemad tunnevad end löödu ja petetuna. Nad küsivad sageli: "Mida ma valesti tegin?" Nad panid lapse heasse kooli. Nad maksid tütre balletitundide eest ning viisid teda pallimängu- ja ujumistrenni ja paljudesse teistesse kohtadesse. Nad panid poja jalgpallitrenni ja skautide ringi. Nad tunnevad, et on maksnud kindlustusraha, kuid jäänud ikkagi tühjade kätega.
Tõsiasi on see, et nad ei teinud ilmselt kunagi 'midagi valesti' ja kui olekski võimalik minna tagasi oma lapse üleskasvatamise juurde, on ebatõenäoline, et mingeid sündmusi või reaktsioone või hoiakuid saaks seostada tulevase uimastitarvitamise mudeliga. Aga see on kujutluste maailm. Kella ei saa tagasi keerata. Oluline on see, mis saab edasi. Esiteks peaks lõpetama mõtlemise selle üle, miks see kõik alguse sai, ning keskenduma praegusele ja tulevale.
Peab toimuma teatud areng, mida on kirjeldatud eelpool. Probleemist peavad teadma mõlemad vanemad ning mõlemale peaks olema selge, miks nad ei taha, et nende laps uimasteid süstiks. See võib kõige hullemat õudusunenägu läbi elavate vanemate jaoks veidi pedantlikult kõlada ning nad võivad öelda:
Mis tähendab, miks ma ei taha, et mu tütar uimasteid süstiks? Mis totter küsimus see on?
Tõepoolest, kui küsimus niimoodi esitada, vääribki see säärast vastust, kuid vanemad peavad oma vastuseisus selgusele jõudma, selleks et saaksid tuua vestlusesse lapsega mingit loogikat. Kuigi täiesti mõistetav, ei saavuta hüsteeria tõenäoliselt kuigi palju peale lapse enesessetõmbumise.
Siinkohal on ilmselt oluline märkida, et lapsevanemad võivad esimest korda kogeda lapse keeldumist millegi tegemisest lihtsalt sellepärast, et teda käsutatakse. Vanemad on ilmselt aastaid öelnud 'ära tee seda' ning teadnud, et sellest piisab lapse keelamiseks. See on sageli vanemate jaoks topeltpauk. Laps süstib uimasteid ja hakkab ka esimest korda vastu vanemate autoriteedile.
Tähtis on maha istuda ja lapsega rääkida. Sellised olukorrad on eelmiste küsimuste all kirjeldatud ning endiselt kehtivad samad tingimused.
Tuleb kindlaks teha, milliseid uimasteid sinu laps süstib. Praegusel ajal on nendeks tõenäoliselt kas heroiin või amfetamiinid. Mõlemal on negatiivne mõju - heroiin on depressant, amfetamiinid - stimulandid, seega mõjuvad kehale erineval moel. Peamine erinevus on selles, et kuigi amfetamiini üledoos pole võimatu, esineb seda heroiiniga võrreldes harva. Viimase paari aasta jooksul on ainuüksi Austraalias surnud heroiini üledoosi tagajärjel sadu, kui mitte tuhandeid inimesi.
Kuigi mõned vanematest lubavad oma lastel kasutada mõnda keelatud uimastit, nagu näiteks kanepit, leidub haruharva vanemaid, kes suudavad leppida amfetamiinide või heroiini tarvitamisega, eriti süstimise abil. On loomulik, et lapsevanem sellele iga hinna eest vastu hakkab, kuid seda tuleb teha hästi läbimõeldult. Käratsemise ja raevutsemise mõju on piiratud, eriti lapse puhul, kes sulle vastu astub ja sinu autoriteedile vastu hakkab. Jällegi tuleb lapsele selgelt öelda, miks sa oled tema uimastitarvitamise vastu, aga võib juhtuda, et see ei muuda tema meelt. Asi on piiride paika panemises ja julgustamises. Piiride paika panemine tähendab selgitada käitumisreegleid, mida su laps peaks järgima - eeldades, et ta elab kodus. Sellisel juhul võiksid need piirid olla 'mitte varastada meie asju, et need uimastite jaoks raha saamiseks maha müüa'. See on regulaarselt süstivate inimeste puhul väga reaalne probleem. Paljudel uimastisüstijatel on teistsugune mõtteviis. Nende puhul pole vanemate väärtehete, õdede-vendade CD-de pantimine ja väikse õe hoiukassast varastamine sugugi ebatavaline. See võib murda südameid ning seepärast tuleb piirid paika panna. Kui piirid on paika pandud, peavad piiride rikkumisele mõistagi järgnema sanktsioonid. Siinkohal hoiatav märkus vanematele - ärge tehke ähvardusi, mida te ei kavatse ellu viia.
Tee seda ja sa lendad kohe uksest välja.
Kas sa tõesti mõtled seda? Kui ei ja kui sa ei vii "selle tegemise" korral ähvardust ellu, oled kaotanud usutavuse. Kui sa mõtled, et väljatõstmisega ähvardamine mõjutab sinu poja või tütre käitumist, ole valmis pettumuseks. Heroiini ja amfetamiinide võim on väga-väga tugev. Ma ei taha öelda, et piire ei peaks paika panema ega sanktsioone ellu viima, aga ole realistlik.
Võrrandi teine pool on muutumise julgustamine. Paljud abiprogrammid aitavad inimestel uimastitarvitamist muuta või selgitada uimastitarvitamise vähendamise võimalusi, osasid neist käsitletakse 8. küsimuse all. Arusaadaval põhjusel läheb enamik vanematest lapse uimastisüstimise pärast arust ära, ning lapse muutumist tuleb igati julgustada. Minu kolleeg väidab sageli, et vanemad kasutavad lapsega uimastitarvitamise üle arutamisel järgmist lähenemist:
Armastan sind, vihkan seda, et tarvitad uimasteid.

8. Minu poeg/tütar tahab heroiinitarvitamise vastu ravi. Kuhu ta saaks minna?
Inimeste jaoks, kes tahavad lõpetada heroiini tarvitamise, on mitmeid võimalusi. Üks võimalus on muidugi mitte mingi ravi. Nad võivad ilma meditsiinilise abita lihtsalt lõpetada ja 'külma kalkuni' moel neli-viis päeva võõrutusperioodi üle elada. Külmaks kalkuniks kutsutakse seda kana-naha pärast, mis võõrutuse ajal sageli tekib. Pärast võõrutust võivad nad oma eluga edasi minna. Tegelikkuses ei juhtu seda peaaegu kunagi. Harjumus heroiini tarvitada on nii tugev, et pärast võõrutust tuleb tavaliselt ellu viia mõned tõsised muudatused, selleks et saaks pikaajalisi positiivseid tulemusi. Siinkohal võib olla abiks nõustamine.
Teine võimalus on minna neljaks-viieks võõrutuse päevaks detoksikatsiooni. See tähendab, et sinu poeg/tütar läheb 'detoksikeskusesse' ning on võõrutuse ajal arstide ja õdede valve all. Samuti on seal võimalik saada nõustamist või pikemaajalist rehabilitatsiooni detoksi-järgsel perioodil. (Üksikasjalikum teave on antud 4. peatükis.)
Heroiinitarvitamise vastu on ka keemilist alternatiive nagu näiteks metadooni asendusravi (MAR) ning teised ravimeetodid, näiteks naltreksooni ja buprenorfiiniga. Üksikasjad nende raviviiside kohta on samuti toodud 4. peatükis.
Ükski ravivõimalus ei taga edu. Uimastisõltlane katsetab sageli mitut erinevat ravi ja jätkab ikkagi uimastite tarvitamist. See võib kõlada äraleierdatult, aga väga palju sõltub uimastitarvitaja hoiakust. Kui ainus edu määrav faktor oleks emmede, isside, partnerite ja teiste poolt väljendatava mure hulk, toimiks peaaegu iga süsteem.
Parim valik sinu lapse jaoks selles küsimuses kirjeldatud olukorras on saada võimalikult palju infot erinevatest ravivõimalustest, ning kõne nõustamistelefonile annab seda informatsiooni. Siis võib laps valida variandi, mis on tema arvates talle parim.

9. Kas ma annan oma lapse uimastite tarvitamise pärast politseile üles?
Siin on peamine küsimus kaaluda sellise tegevuse eesmärki. Kui eesmärk on sundida last uimastite tarvitamist lõpetama, tuleks mõista, et see ei taga kuidagi edu. Kõigepealt peaks lapsevanem arvestama sellega, et kui juba oled politsei asjasse kaasanud, ei saa teda 'ära kaasata'. Selleks et hoiduda korruptsiooni- või ebakompetentsuse süüdistustest, uurib politsei suure tõenäosusega juhtumit, sinu lapse üle võidakse kohut mõista ning teda võib oodata karistus hoiatusest kuni vangistuseni. Kui lugu jõuab selle tasemeni, võid hakata mõtlema, et see läheb juba liiale ja et sa tahtsid ainult last uimastitest eemale hirmutada, mitte kohtusaali saata. Aga nüüd võid taibata, et sinul pole enam asjas mingit sõnaõigust. Sinu laps võib saada kriminaalkaristuse ja ikkagi jätkata uimastite tarvitamist. Ma ei taha öelda, et politseile ei tohiks teatada, kui su laps tarvitab uimasteid, aga soovitan igal lapsevanemal enne politseiga ühenduse võtmist selle teo täielik tähendus hoolega läbi mõelda.

10. Minu laps on mõnda aega uimasteid tarvitanud. Mulle aitab ja ma viskan ta kodust välja, aga tema ütleb, et kui ma seda teen, tapab ta end ära. Mida ma peaksin tegema?
See on väga tõsine küsimus, mis nõuab märkimisväärset läbimõtlemist. Noored inimesed sooritavad enesetappe. Seda ei saa kui tühipaljast ähvardust tähelepanuta jätta. Samuti ei saa sellega eksperimenteerida. Kõigepealt tuleb siinjuures teadvustada seda, et lapse enesetapp jätab vanemate ellu igavese leina. Nad võivad sellega leppida ja õppida sellega elama, aga see lein on mingil määral alati nendega. Leina võib muuta hullemaks süütunne. See võib tuleneda arvamusest, et nad oleksid võinud midagi teha, aga ei teinud, või veendumusest, et see, mida nad tegid, oli mingil moel enesetapule kaasa aitav tegur.
Selle küsimuse üle mõeldes usun, et lapsevanem peaks ähvarduse üle pikalt ja põhjalikult mõtlema. Kas selline tegu tooks süütunde, kui enesetapuähvardus täide viiakse? Kui jah, peaks vanem enne tegutsemist tõsiselt kõhklema. Miks see süütunne tekiks? Kas sellepärast, et ei proovitud mingit muud tegevusplaani? Kui jah, siis proovi enne lapsele ukse näitamist alternatiivset teed. Lapse väljaviskamine peaks tõesti olema viimane õlekõrs, eriti kui ta on noor. Perekond võib olla ainus asi, mida laps oma elus mõttekaks peab. Siiski, ükskord saab mõõt täis. Vanematel võib olla kõrini sellest, et nende väärtasju varastatakse, et diilerid neid maksmata võlgade pärast ähvardavad, et politsei või teised vanemad nendega nägelevad, kui laps müüb uimasteid teistele lastele. Laps võib oma vanemate suhtes kasutada füüsilist vägivalda. Vanemad võivad karta, et uimastitarvitajast lapse jätkuv kodusolek võib viia nooremad Õed-vennad uimastitarvitamise juurde.
Kui kõik muud teed on ära proovitud, võib lapse väljaviskamine olla ainus õige variant. Üks lapsevanem, kes seisis silmitsi selle olukorra ja oma lapse enesetapuähvardusega, ütles talle: ,,Kui sa seda teed, matan su maha. See on sinu otsus, mitte minu süü."
Neid ähvardusi ei tohi kergelt võtta ning enne sellise otsuse tegemist tuleb proovida kõiki teid.

Kokkuvõttev kommentaar
Ma ei väida, et ülaltoodud vastused on ainus või parim viis reageerida mõningates väga reaalsetes olukordades, millega lapsevanemad silmitsi seisavad. Ma olen üritanud pakkuda lugejale informatsiooni ja vaatenurki, mis võivad olla kasulikud tulemaks toime olukorras, mis võib ühel päeval ette tulla.

 Järgmine osa - Murelikud lähedased  

 Tagasi sisukorda


Muid (koolitus)materjale