NÕUSTAMISTELEFONIS LAPSEVANEMATE
POOLT KÜMME SAGEDAMINI ESITATUD KÜSIMUST
Narkonõustaja saab telefonikõnesid lihtsatest
keerukateni, sealhulgas:
- Palved saada nõustamiskabineti või raviasutuse
telefoninumber
- Oma sõltuvuse pärast muretsevad uimastitarvitajad
- Teiste inimeste uimastitarvitamise pärast muretsevad
vanemad ja teised
- Enesetappu kavatsevad inimesed
Seda tüüpi töö üheks väljakutseks
on see, et kunagi ei tea, mida järgmine kõne toob.
Ükski nõustamiskõne pole teisega täpselt
samasugune, kuid on teatud sarnasusi. Paljud kõned tulevad
vanematelt ja teistelt, kes on mures kellegi uimastitarvitamise
pärast. Järgnevalt viisid, kuidas ma tegelen tüüpilisemate
küsimustega.
1. Kuidas ma saan mõjutada oma poega/tütart uimastitarvitamist
lõpetama?
Tuleb esitada järgmised küsimused:
- Millega te tõendate, et ta tarvitab uimasteid?
- Mis ained need on ja kui kaua ta on uimasteid tarvitanud?
- Milline on teie poja/tütre hoiak oma sõltuvuse
suhtes?
See viimane on võtmeküsimus. Kui uimastitarvitaja
sooviks on tarvitamine lõpetada, kuid ta vajab abi, siis
on nõustaja töö lihtne. Seletatakse teenuste
valikut ning antakse kontaktinformatsiooni. Siiski on poja/tütre
vastus sageli selline:
Milles probleem? Sa muretsed mitte millegi pärast. Ma
teen seda ainult nädalavahetustel ja pole millegi pärast
muretseda.
Või
Kõik teevad seda.
Või
Jah, ma tarvitan uimasteid, ja see on minu elu ja ma teen,
mida tahan.
Või
Ma ei tarvita enam uimasteid.
Iga variandi puhul saavad vanemad kindlal viisil vastata.
Milles probleem? Sa muretsed mitte millegi pärast. Ma
teen seda ainult nädalavahetustel ja pole millegi pärast
muretseda.
· Sellised uimastid nagu näiteks kanep, ecstasy
ja LSD on ebaseaduslikud ning vahelejäämise korral
võid saada kriminaalkaristuse. See võib tulevikus
negatiivselt mõjuda näiteks ametikohale kandideerimisel
ja välisviisa taotlemisel.
· Nädalavahetustel tarvitamine ei tähenda, et
uimastitarvitamise ohud oleksid vähem reaalsed. Näiteks
nädalavahetuse ecstasy's pole midagi, mis muudaks selle
turvalisemaks kesknädalasest ecstasy'st..
· Kuigi suur hulk selliste uimastite nagu ecstasy, LSD
ja kanepi tarvitajatest ei saa eriti silmanähtavat kahju,
on siiski muresid. Pole olemas kahjutut uimastit ning kahju võib
ikkagi tekkida kas otseses mõttes - nagu heroiini üledoos
- või pikema aja möödudes - kanepitarvitamise
negatiivse mõju näol mälule ja keskendumisvõimele.
Kõik teevad seda.
See on tüüpiline noorte inimeste vastus. Fakt on
see, et kõik ei tee seda. 2001. aasta Uimastistrateegia
Riiklik Uuring näitas, et 37% täiskasvanutest oli tarvitanud
keelatud uimasteid (Austraalia Tervise- ja Heaoluinstituut, 2002,
lk. 20). Teiste sõnadega, üle 60% polnud kunagi keelatud
uimasteid tarvitanud. Sinu laps võib öelda, et see
on juuksekarva lõhkiajamine ja tal on ilmselt siiras ettekujutus,
et kõik tema ümber näivad seda tegevat. Olgu
sellega, kuidas on, meie pole mingid närilised. Mida teised
inimesed väljaspool sinu perekonda teevad, on nende oma
asi. Meil on suur luksus valida. Sinu laps ei pea tarvitama uimasteid
- isegi kui ta arvab, et kõik tema sõbrad neid
tarvitavad. Sinu lapsel on õigus valida oma teguviis,
aga see eeldab informeeritud otsustuse võimalust. Lihtsalt
see, et teised inimesed midagi teevad, ei tähenda, et see,
mida nad teevad, on mõistlik.
Jah, ma tarvitan uimasteid, ja see on minu elu ja ma teen,
mida tahan.
See on tõeline pähkel. See on jultumus. Ei mingit
eitamist, valetamist, keerutamist. Mida sa võid öelda?
Noh, on mõned vastuargumendid. Kui su laps ütleb,
et see on tema elu, pole tal täielikult õigus. Luuletaja
John Donne tuletas meile meelde, et "Ükski inimene
pole saar". Kuigi võib olla aegu, mil sooviksime
end kas oma lastest või vanematest ära lõigata,
siis tegelikkuses me seda ei saa. Elu, mida su laps elab, avaldab
sulle alati mõju. Kaheksateistkümneaastaselt võivad
nad tahta uskuda, et saavad elada oma elu vanematest sõltumatult.
Aga ei saa, isegi kui te elate eri linnades. Esimene asi, mida
vanemad võivad tahta oma lapsele öelda, on see, et
ei sinul ega temal pole seda luksust, ning mida iganes su laps
teeb, mõjutab sind alati.
Teiseks tasub märkida, et keelatud uimastite tarvitamine
on definitsiooni kohaselt ebaseaduslik. Kui ta jääb
sellega vahele, on sellel tagajärjed, meeldib see talle
või mitte. Tagajärjed selles valdkonnas võivad
- nagu eelpool öeldud - tuua kaasa kuriteoregistri ja võimalikud
probleemid reisimise ja tööhõive vallas.
Veel tuleks selgitada, et isegi kui ta ei jää kunagi
vahele, pole olemas kahjutut uimastit, ning sina kasutad oma
õigust tema uimastitarvitamise ja sellega seonduva käitumisega
mitte nõustuda.
Selles olukorras peab kaaluma ka muid seiku. See, mida laps paljastab,
on seaduserikkumine. Vanem võib teatada politseile. Seda
teemat käsitletakse eraldi küsimusena selle peatüki
lõpupoole.
Laps võib veel kodus elada ja siinkohal seisab vanem silmitsi
teatud otsustega. Kui laps on piisavalt vana, võib vanem
selle elukorralduse lõpetada ja lapsele ust näidata.
Siin tuleks hoolikalt järele mõelda. Minu veendumusel
tuleb teha kõik, et perekonda koos hoida. Lapse kodunt
minemasaatmine peaks olema viimane abinõu, ja ainult sel
juhul, kui esineb muid, raskendavaid asjaolusid nagu näiteks
füüsiline vägivald perekonnaliikmete suhtes või
regulaarne asjade vargus kodust. Samuti tuleb kaaluda, kas see
teeb olukorra hullemaks. Lapse väljaviskamine ei tähista
mingil juhul lapse uimastitarvitamise lõppemist, see võib
olla hoopis tõukeks selle suurenemisele.
Lapsevanem võib keelata kodus uimastite tarvitamise. Tõepoolest,
me räägime ebaseaduslikust tegevusest ning vanemad
peaksid keelama ebaseadusliku tegevuse oma kodus, muidu võivad
nad ühel hetkel ise kohtuprotsessiga silmitsi seista. See
annab ka füüsilise kontrolli tunde olukorras, kus vanemad
tunnevad, et kontroll kaob imekiiresti käest.
Siinkohal julgustavad sõnad lapsevanematele. Ma olen näinud
ja rääkinud paljude noorte uimastitarvitajatega ja
mind on üllatanud see, kui paljud neist muretsevad, et vanemad
on häiritud nende uimastitarvitamisest. Sageli ei jaga nad
seda muret vanematega või ei oska seda jagada. Nii et
sinu poeg või tütar võib käituda nii,
just nagu ei liigutaks see teda üldse, aga paljud neist
muretsevad vanemate tunnete pärast, nii et ärge kahelge
neile teada anda, et te olete mures.
Ma ei tarvita enam uimasteid.
See võib muidugi tõsi olla ja vanemad peaksid
olema ettevaatlikud oletamisega, et nende lapsed tarvitavad uimasteid.
'Teismeea käitumine' eksisteeris enne uimasteid. Kogu inimkäitumine
- mitte ainult teismeliste oma - võib olla üpris
veider ja kohati lausa ebameeldiv. Kõik, kes käituvad
vastuvõetamatult, ei ole uimastite mõju all.
Ma olen sinu uimastitarvitamise pärast mures.
Ma ei tarvita uimasteid
See vestlus ei vii mitte kuhugi. Kui sul pole reaalset tõendust,
soovitan ma selle vastuse saanud vanematel keskenduda nende meelest
vastuvõetamatule käitumisele. Kuigi laps võib
eitada uimastite tarvitamist, eitab ta vähema tõenäosusega
sinu tagakirumist või sinu nina ees ukse kinni virutamist.
Ta võib tahta seda õigustada või öelda,
et see oli viga, kuid viivitamatu ettevõtmise korral tuleb
eitamist haruharva ette. See annab sulle probleemiga tegelemiseks
midagi käegakatsutavat ja sellises olukorras soovitan ma
uimastitarvitamise asjaolu tõenduste puudumisel esialgu
kõrvale panna.
Siinkohal tasub mainida, et kui sa kritiseerid kellegi käitumist,
katsu kindlasti leida mingi käitumisviis, mis sulle meeldib,
ja kiida teda selle eest. On äärmiselt ebatõenäoline,
et see on võimatu ülesanne. Väga vähestel
inimestel pole ühtegi heakskiidetavat käitumisviisi.
Kui vanemad on mulle ära rääkinud kõik
negatiivsed asjad oma lapse kohta ja need on mõningase
üksikasjalikkusega läbi arutatud, ütlen ma neile
sageli:
Rääkige nüüd mulle oma lapse kohta midagi
head.
On hämmastav, kuidas lapse väga positiivsete joonte
teadvustamine võib tihti vestluse tooni muuta. Kui sa
kavatsed oma last kritiseerida, lisa kindlasti ka mõned
komplimendid. Kui me kuuleme kiitust mingi oma käitumisviisi
kohta, oleme suurema tõenäosusega avatud kriitika
kuulamiseks. Selles osas ei erine lapsed meist kuidagi.
2. Minu poeg/tütar ütleb, et kanep on looduslik
taim ja seetõttu kahjutu. Kas tal on õigus?
On tõsi, et kanep on looduslik taim. Haid on looduslikud
kalad. Punaseljaline ämblik on looduslik, samuti oleandritaim.
Looduslikkus ei tähenda siiski mingil moel ohutust.
Kuigi kanepitarvitaja ei sure üledoosi tagajärjel,
on kanepitarvitamise juures teatud murettekitavaid asjaolusid.
Nagu tuleb täpsemalt juttu 9. peatükis, võib
tekkida probleeme vaimse tervisega, eriti juhul, kui perekonnas
on esinenud vaimuhaigust. Regulaarsetel tarvitajatel on samasugune
hingamisteede haiguste risk nagu tubakasuitsetajatel ning loomulikult
on võimalik kanepisõltuvuse kujunemine. Mõned
inimesed usuvad, et pärast kanepitarvitamist võib
aeglustuda motivatsioon. Kuigi paljud näevad seda oma laste
juures, ei ole selle väite kinnituseks teaduslikku tõendust.
Õnneks on psühhootilised reaktsioonid ebatavalised,
kuid vaimse tervise asutustes on mitmeid kliente, kellel ilmselt
tekkinud seda tüüpi reaktsioon kanepile. Seda juhtub
väga väheste inimestega ning seda ei tohiks liigselt
rõhutada. Kui sa ütled oma lapsele, et kanepisuitsetamine
teeb ta hulluks, võib ta arvata, et sina oled see, kes
on hull. Tal võib olla kümneid kaaslasi, kes suitsetavad
kanepit, ja tõenäoliselt pole ükski neist hull.
Siiski ei tohiks seda võimalust eirata. Räägi
talle tõtt - et seda juhtub väikse protsendiga tarvitajatest,
aga kui juhtub, võib see olla traagiline.
Suurema tõenäosusega on tubakasuitsetamisega seotud
kõrgendatud risk haigestuda hingamisteede haigustesse,
näiteks bronhiiti ja vähki. On ka uuringuid, mis näitavad,
et regulaarne kanepitarvitamine võib mõjuda keskendumisvõimele,
mälule ja õppimisvõimele. Kuigi kanep ei pruugi
kõigile niimoodi mõjuda, võib see mõjutada
mõne kanepitarvitaja tööd või õpitulemusi.
Ajapikku võib see nende elule negatiivselt mõjuda.
Teised võimalikud negatiivsed aspektid on ära toodud
9. peatükis.
Kanep võib olla looduslik, aga see pole kahjutu.
3. Ma lugesin just oma poja/tütre päevikut ja
seal on kirjas, et ta tarvitab uimasteid. Kuidas ma saan teda
mõjutada seda lõpetama ilma ütlemata, et lugesin
ta päevikut?
Tõeline teema on siin usaldus. Sinu poeg/tütar usaldab
sind, et sa ei loe tema päevikut, ning sa oled seda usaldust
rikkunud. Sul võis olla hea põhjus päeviku
lugemiseks. Tema käitumine võis olla vähem kui
vastuvõetav ja sa võisid olla väga murelik,
aga kas pole parem olla oma lapsega aus ja avatud? Lõppude
lõpuks, kas sina ei taha, et ta oleks sinuga aus ja avatud?
Kui sa ei ütle oma lapsele, mida sa oled päevikust
lugenud, mida sa siis oma uue teadmisega peale hakkad? Kui sa
ütled umbes nii:
Ma olen tõeliselt mures, et sa võid uimasteid
tarvitada.
Võib ta vastu öelda:
Ära muretse, emme, ma ei tarvita uimasteid. Ma poleks
nii rumal.
Nüüd sinu laps nii valetab kui ka tarvitab uimasteid,
ning sina valetad pettuse pärast. Te mõlemad muudate
olukorra hullemaks. Parem tuleks olla algusest peale aus ja avatud
ning läheneda probleemile näiteks nii:
Ma olen sinu pärast viimasel ajal mures olnud. Mulle
on teinud muret sinu halvenenud hinded koolis. Mulle on teinud
muret sinu uued sõbrad ja see, kuidas näib olevat
muutunud sinu hoiak minu ja su emme/issi suhtes. Ma pole selle
üle uhke, aga ma olin nii mures, et lugesin eile sinu päevikut.
Lugesin sellest, et tarvitad uimasteid. Ma olen häiritud.
Mind häirib see, et rikkusin sinu usaldust ja lugesin isiklikku
päevikut, ning mind häirib see, mida lugesin. Me peame
seda asja arutama.
Kuigi see võib ikkagi lapses raevutundeid esile kutsuda,
seisavad nad silmitsi ka teadmisega, et nende käitumine
viis su kahtluste ja muretsemiseni. Selle lähenemisega on
asjad päevavalgel ning saab vaadata tulevikku. Mis puutub
järgmisse sammu, kuidas mõjutada last uimastitarvitamist
lõpetama, siis järgi selle alateema esimese küsimuse
vastuses toodud võtteid.
4. Tahan teada, kuhu võin saata oma poja/tütre
uimastitest vabanemiseks.
See lapsevanem otsib kohta, kuhu saata oma laps 'terveks tegemiseks'
kas viimase nõusolekul või ilma. Uimastisõltlane
võidakse toimepandud kuritegude eest vangi panna või
viia vaimsete probleemide ilmnemisel vaimse tervise asutusse,
kuid need asutused pole narkomaanide rehabilitatsioonikeskused.
Lapsevanemad võivad soovida, et just selline koht oleks
olemas, aga mõelge sellele, kui püsiv on mingi muutus
inimeste puhul, kes üldse ei tahtnudki muutuda.
Üks ravi mallidest on see, et ükski ravi ei saa mõjuda,
kui narkosõltlane pole vähemalt huvitatud uimastitarvitamise
vähendamise võimaluse uurimisest. Ükski ravi
ei mõju ilma huvita muutumise vastu.
Uimastitarvitamist võib analüüsida kulude ja
tulude jadana. Mittetarvitajale võib see tulu tunduda
kahtlane. Rõõmus tarvitaja suudab näha ainult
tulu. Ta võib hinnata eufooriatunnet, täielikku muretust
joobumuse ajal, semulikkust teiste tarvitajatega ning seaduse
rikkumisest tulenevat ohutunnet palju tähenduslikumaks kui
rahalise maksumuse, sõprade ja sugulaste häirituse
ning tervise- ja seaduseriskide puudusi. Selles olukorras peab
tasakaalu korrigeerimiseks midagi juhtuma. See midagi võib
olla nii dramaatiline nagu näiteks eesseisev vanglakaristus
või midagi näiliselt ohutut, kui tarvitaja äkki
tunneb, et nüüd aitab. Sellises olukorras tasub uurida
ravivõimalusi. Paljud inimesed lõpetavad uimastitarvitamise
ilma igasuguse ravita, nii et see pole alati uimastitest vabanemise
tingimuseks.
Kui sinu laps siiski soovib vaadelda uimastitarvitamise vähendamise
või lõpetamise võimalusi, võib ravi
kaasa aidata kõigepealt uimastitarvitamise heade ja halbade
külgede tasakaalu kallutamisele ning seejärel uimastitarvitaja
käitumismallide muutmisele. Sellises olukorras tuleks kaaluda
ravivõimalusi - kas detoksi, nõustamist või
pikaajalist rehabilitatsiooni elukohas. (Vt. Eestis pakutavaid
ravivõimalusi lk. 106.)
5. Ma leidsin just oma poja/tütre koolikotist kanepit.
Mida ma nüüd teen?
See küsimus tõstatab mitmeid teemasid. Sellest
küsimusest võib oletada, et kanepit pole varem tarvitatud,
kuid seda tuleb täpsustada. Kas lapse teine vanem on olukorrast
teadlik ja, kui mitte, kas ta kuulub lapse ellu? Kui jah, peaks
vast esimese asjana seda temaga arutama. Iga kavandatav samm
peaks võimaluse korral olema ühine tegevus ning lahkarvamused
- tingimusel, et see liiga palju aega ei võta -vanemate
vahel eelnevalt läbi arutatud. Miks vaatas vanem lapse koolikotti?
Siiras põhjus muudab selle seiga kergemaks, aga kui see
oli "jahilkäik", tuleb seista silmitsi samade
teemadega, mida käsitleti seoses usaldusega päeviku
lugemist puudutava küsimuse juures.
Kui teise vanemaga on nõu peetud, soovitatakse tavaliselt
otsest ja avameelset jutuajamist vanemate ja lapse vahel. Ümbrus
peaks head vestlust soodustama. Juures ei tohiks viibida muid
inimesi, televiisor ega muusika ei peaks mängima ning tuleb
hoiduda valimast aega, kui inimesed on väsinud või
neil on muud tegemist.
Mis selles vestluses toimub? Jällegi peetakse enesestmõistetavaks,
et lapsevanem on olukorra pärast mures, aga sageli aitab
see, kui paluda tal oma mure sõnadesse panna. Sageli vastatakse:
"Noh, ma lihtsalt ei taha, et ta uimasteid pruugib."
Seda tüüpi avaldus tõenäoliselt ei julgusta
vestlust lapsega. Lapsevanemad peavad juhuse avanedes ütlema,
miks nad ei taha, et nende laps uimasteid pruugib. Sõnumit
'uimastid on sulle halvad' on laps sadu kordi kuulnud ning ta
võib vabalt samaga vastata ja nõuda: "Noh,
miks teie siis suitsetate ja joote?"
See on hea küsimus. Alkohol ja tubakas on uimastid. Tegelikult
põhjustavad need palju suuremat füüsilist kahju
-kaasa arvatud surma - kui kõik keelatud uimastid kokku.
Kui sa palju suitsetad või jood, peaksid omaenda käitumise
üle vaatama. Sinu uimastid võivad olla seaduslikud,
kuid seaduslikkus ei muuda neid kahjutuks. See nõrgendab
ka sinu argumenti sinu laste uimastitarvitamise vastu. Nüüd
on ehk õige aeg astuda otsustav samm ja suitsetamine maha
jätta või alkoholi tarbimist vähendada. Sellist
tegevust saab siis positiivselt rakendada - see võimaldab
sul öelda:
Vaata, ma tean, et mul on probleem ja ma võtan sellega
midagi ette. Äkki sa ühineksid minuga?
Sinu lapse uimastitarvitamine võib päästa sinu
elu!
Minnes tagasi sinu poja või tütre uimastitarvitamise
juurde: kui sa ei taha, et ta suitsetaks kanepit, pead sa ütlema,
miks. Põhjused võiksid olla:
- See on ebaseaduslik ja võib tulevikus mõjuda
negatiivselt töö- ja reisiplaanidele.
- Vähestel juhtudel võib see viia psühhootiliste
reaktsioonideni, mis võivad olla üpris vastikud ja
kulmineeruda viibimisega vaimse tervise kliinikus.
- Tavaliselt võib see negatiivselt mõjutada
- lühimälu
- motoorset koordinatsiooni
- seksuaalset võimekust ja hormoonide tootmist
Selle küsimuse toon võib viidata sellele, et laps
on kanepitarvitamise varases etapis ning teda tuleks teavitada
võimalikest ohtudest.
Kui laps ütleb:
Kõik teevad seda.
Vastus võiks olla:
Mis siis ? Meie perekonna väärtusi ei määra
teiste inimeste tegemised.
Teine tavaline vastus on:
See on kahjutu, sest see on looduslik.
Ja nagu eelpool öeldud, võiks vastus sellele väitele
olla:
Haid, ämblikud ja paljud taimed, mis võivad su
tappa, on samuti. Looduslik et tähenda kahjutut.
Sageli on lapsevanemad mures, et kanepitarvitamine viib ohtlikumate
uimastite, nagu näiteks heroiini juurde. Pole olemas "keemilist
käsku", mis viiks kanepitarvitaja edasi ohtlikumate
uimastite juurde. Siiski on oht, et kui kanepisuitsetaja ostab
uimastit, müüb seda ebaseaduslikult diiler, kellel
ei pruugi mõnikord kanepit olla, selle asemel aga mõnda
muud uimastit. See on ohtlik lüli, mis võib viia
tõsisema uimastitarvitamiseni, ning ka seda tuleks lapsele
märkida.
6. Ma leidsin oma poja/tütre toast mõned süstlanõelad.
Mida ma teen?
Nõeltega saab süstida selliseid uimasteid nagu näiteks
heroiin ja amfetamiinid. See viitab jõudmist uimastirühma
juurde, mis on murettekitavam kui kanep. Kuigi kanepiga on kindlasti
oma probleemid, ei sure sa kanepi üledoosist ega riski nakatuda
samade nõelte kasutamise korral verega edasikanduvate
viirustega nagu näiteks HIV/AIDS või C-hepatiit.
Siin lisandub võrrandisse veel üks element - aeg.
Ülalpool mainitud uute ohtude tõttu ei ole vanematel
luksust istuda ja oodata, mis juhtub. Kui su laps süstib
heroiini, pole tagatist, et järgmine süst ei lõpe
üledoosi ja võimaliku surmaga.
Sellisel olukorras tuleb asjaga tegelda mõistlikult kiiresti,
kuid siiski hoole ja tähelepanuga. Kõigepealt tuleb
öelda teisele lapsevanemale. Mõned vanemad räägivad
mulle, et ei saa mingil juhul oma partnerile öelda, sest
ta kas 'sureks ära' või 'läheks peast segi'.
Mõlemad näited puudutavad mehi, kuna näib, et
kui selle informatsiooni jagamine tekitab muret, on sageli ema
see, kes muretseb isa reaktsiooni pärast. Siiski ei tohi
selles küsimuses vaidlemiseks ruumi jätta, kui teine
vanem mängib mingitki rolli oma lapse elus. Ma palun alati
asjast teadvat vanemat mõelda selle üle:
Oletame, et sinu laps sureb üledoosi tagajärjel
ja sul polnud aimugi, et ta uimasteid tarvitab, aga avastaksid,
et sinu partner teadis? Kuidas sa reageeriksid? Kas sa poleks
tõeliselt vihane ja tunneks, et kui sa oleksid seda teadnud,
oleksid sa võinud midagi muuta?
Järgmine suur samm, mis tuleb astuda, on rääkida
oma lapsega. Kehtivad samad tingimused - televiisori, muude tegemiste
või tähelepanu kõrvaletõmbajate puudumine
-nagu eelnevalt toodud kanepitarvitamist puudutava küsimuse
juures.
Sinu laps võib öelda, et süstlanõelad
ei ole tema omad. Need on sõbra omad või ta leidis
need. Kui ta ei suuda seda tõestada, on ta tõenäoliselt
ebaaus. Palu tal sinuga otsekohene olla. Tuleta talle meelde,
et sa pole eile sündinud.
Siin on probleem selles, et sa tahad teda uskuda. Sa tõesti
loodad, et ta leidis need nõelad, korjas üles, pani
taskusse, tuli koju, jättis need oma tuppa, ja et muidugi
kavatses ta sulle rääkida. Seda sa usuksid hea meelega,
kuid ilma tõenduseta on tõenäoline, et see
pole tõsi.
Kui ta jääb selle positsiooni juurde, võid sa
ainult väga hoolega jälgida, mis juhtub. On ebatõenäoline,
et sinu poeg või tütar suudab jätkata uimastite
süstimist, ilma et ta käitumises midagi muutuks.
Kogu tõenäosuse juures on tõsiasi, et sinu
laps on uimasteid süstinud, ning kui vähegi võimalik,
on oluline teha kindlaks:
- Mis on toimunud - selles mõttes, et mis uimasteid
on tarvitatud, kui sageli ja millises olukorras?
- Milline on sinu lapse hoiak uimastitarvitamise suhtes praegu?
Kui esimene punkt on väärtuslik mõõteriist
probleemi ulatuse hindamisel, on teine veel olulisem. Sinu laps
võib vastata mitmel moel.
Ma tegin seda ainult ühe korra. Ma ei tee seda enam kunagi.
See võib olla tõsi, aga kindlasti peab jälgima
lapse elutsüklit. On ebatõenäoline, et enne
seda ei toimunud mingit muud uimastitarvitamist. See vastus kõlab
kahtlaselt ning mina soovitaksin tungivalt vanematel asjaolusid
hoolega jälgida.
Jah, ma olen uimasteid süstinud. Ma tahan lõpetada,
aga see on minu jaoks raske.
Sellises olukorras inimeste aitamiseks on rida võimalusi,
üksikasjalikum teave nendest on ära toodud 4. peatükis.
Detoksikatsioon, nõustamine, pikaajaline rehabilitatsioon,
grupitöö ja heroiini puhul muu farmatseutiline abi
nagu näiteks metadooni- ja naltreksooniprogrammid on kõik
praegu kättesaadavad. Kui te elate suuremast linnast väljas,
on abisaamise võimalused piiratumad, kuid mitte tingimata
kättesaamatud. Kõne sinu piirkonna infoliini on ilmselt
parim koht hakata uurima, millised võimalused on saadaval.
Jah, ma süstin, ja teen seda ka edaspidi.
See on vastus, mida lapsevanemad kardavad. See võib küll
olla aus, kuid sinu lapse ausus on sellises olukorras väike
kompensatsioon. See viib edasi järgmise küsimuse juurde.
7. Minu poeg/tütar ütleb, et süstib uimasteid
ja et teeb seda ka edaspidi. Mida ma saan teha?
Peaaegu kõikide vanemate jaoks on see otsekui täideläinud
õudusunenägu. Nad on aastaid kuulnud meediast lugusid
'uimastisõltlastest' ja 'narkaritesf ja ilmselt arvanud,
et nendega ei juhtu seda kunagi. Paljud vanemad tunnevad end
löödu ja petetuna. Nad küsivad sageli: "Mida
ma valesti tegin?" Nad panid lapse heasse kooli. Nad maksid
tütre balletitundide eest ning viisid teda pallimängu-
ja ujumistrenni ja paljudesse teistesse kohtadesse. Nad panid
poja jalgpallitrenni ja skautide ringi. Nad tunnevad, et on maksnud
kindlustusraha, kuid jäänud ikkagi tühjade kätega.
Tõsiasi on see, et nad ei teinud ilmselt kunagi 'midagi
valesti' ja kui olekski võimalik minna tagasi oma lapse
üleskasvatamise juurde, on ebatõenäoline, et
mingeid sündmusi või reaktsioone või hoiakuid
saaks seostada tulevase uimastitarvitamise mudeliga. Aga see
on kujutluste maailm. Kella ei saa tagasi keerata. Oluline on
see, mis saab edasi. Esiteks peaks lõpetama mõtlemise
selle üle, miks see kõik alguse sai, ning keskenduma
praegusele ja tulevale.
Peab toimuma teatud areng, mida on kirjeldatud eelpool. Probleemist
peavad teadma mõlemad vanemad ning mõlemale peaks
olema selge, miks nad ei taha, et nende laps uimasteid süstiks.
See võib kõige hullemat õudusunenägu
läbi elavate vanemate jaoks veidi pedantlikult kõlada
ning nad võivad öelda:
Mis tähendab, miks ma ei taha, et mu tütar uimasteid
süstiks? Mis totter küsimus see on?
Tõepoolest, kui küsimus niimoodi esitada, vääribki
see säärast vastust, kuid vanemad peavad oma vastuseisus
selgusele jõudma, selleks et saaksid tuua vestlusesse
lapsega mingit loogikat. Kuigi täiesti mõistetav,
ei saavuta hüsteeria tõenäoliselt kuigi palju
peale lapse enesessetõmbumise.
Siinkohal on ilmselt oluline märkida, et lapsevanemad võivad
esimest korda kogeda lapse keeldumist millegi tegemisest lihtsalt
sellepärast, et teda käsutatakse. Vanemad on ilmselt
aastaid öelnud 'ära tee seda' ning teadnud, et sellest
piisab lapse keelamiseks. See on sageli vanemate jaoks topeltpauk.
Laps süstib uimasteid ja hakkab ka esimest korda vastu vanemate
autoriteedile.
Tähtis on maha istuda ja lapsega rääkida. Sellised
olukorrad on eelmiste küsimuste all kirjeldatud ning endiselt
kehtivad samad tingimused.
Tuleb kindlaks teha, milliseid uimasteid sinu laps süstib.
Praegusel ajal on nendeks tõenäoliselt kas heroiin
või amfetamiinid. Mõlemal on negatiivne mõju
- heroiin on depressant, amfetamiinid - stimulandid, seega mõjuvad
kehale erineval moel. Peamine erinevus on selles, et kuigi amfetamiini
üledoos pole võimatu, esineb seda heroiiniga võrreldes
harva. Viimase paari aasta jooksul on ainuüksi Austraalias
surnud heroiini üledoosi tagajärjel sadu, kui mitte
tuhandeid inimesi.
Kuigi mõned vanematest lubavad oma lastel kasutada mõnda
keelatud uimastit, nagu näiteks kanepit, leidub haruharva
vanemaid, kes suudavad leppida amfetamiinide või heroiini
tarvitamisega, eriti süstimise abil. On loomulik, et lapsevanem
sellele iga hinna eest vastu hakkab, kuid seda tuleb teha hästi
läbimõeldult. Käratsemise ja raevutsemise mõju
on piiratud, eriti lapse puhul, kes sulle vastu astub ja sinu
autoriteedile vastu hakkab. Jällegi tuleb lapsele selgelt
öelda, miks sa oled tema uimastitarvitamise vastu, aga võib
juhtuda, et see ei muuda tema meelt. Asi on piiride paika panemises
ja julgustamises. Piiride paika panemine tähendab selgitada
käitumisreegleid, mida su laps peaks järgima - eeldades,
et ta elab kodus. Sellisel juhul võiksid need piirid olla
'mitte varastada meie asju, et need uimastite jaoks raha saamiseks
maha müüa'. See on regulaarselt süstivate inimeste
puhul väga reaalne probleem. Paljudel uimastisüstijatel
on teistsugune mõtteviis. Nende puhul pole vanemate väärtehete,
õdede-vendade CD-de pantimine ja väikse õe
hoiukassast varastamine sugugi ebatavaline. See võib murda
südameid ning seepärast tuleb piirid paika panna. Kui
piirid on paika pandud, peavad piiride rikkumisele mõistagi
järgnema sanktsioonid. Siinkohal hoiatav märkus vanematele
- ärge tehke ähvardusi, mida te ei kavatse ellu viia.
Tee seda ja sa lendad kohe uksest välja.
Kas sa tõesti mõtled seda? Kui ei ja kui sa ei
vii "selle tegemise" korral ähvardust ellu, oled
kaotanud usutavuse. Kui sa mõtled, et väljatõstmisega
ähvardamine mõjutab sinu poja või tütre
käitumist, ole valmis pettumuseks. Heroiini ja amfetamiinide
võim on väga-väga tugev. Ma ei taha öelda,
et piire ei peaks paika panema ega sanktsioone ellu viima, aga
ole realistlik.
Võrrandi teine pool on muutumise julgustamine. Paljud
abiprogrammid aitavad inimestel uimastitarvitamist muuta või
selgitada uimastitarvitamise vähendamise võimalusi,
osasid neist käsitletakse 8. küsimuse all. Arusaadaval
põhjusel läheb enamik vanematest lapse uimastisüstimise
pärast arust ära, ning lapse muutumist tuleb igati
julgustada. Minu kolleeg väidab sageli, et vanemad kasutavad
lapsega uimastitarvitamise üle arutamisel järgmist
lähenemist:
Armastan sind, vihkan seda, et tarvitad uimasteid.
8. Minu poeg/tütar tahab heroiinitarvitamise vastu
ravi. Kuhu ta saaks minna?
Inimeste jaoks, kes tahavad lõpetada heroiini tarvitamise,
on mitmeid võimalusi. Üks võimalus on muidugi
mitte mingi ravi. Nad võivad ilma meditsiinilise abita
lihtsalt lõpetada ja 'külma kalkuni' moel neli-viis
päeva võõrutusperioodi üle elada. Külmaks
kalkuniks kutsutakse seda kana-naha pärast, mis võõrutuse
ajal sageli tekib. Pärast võõrutust võivad
nad oma eluga edasi minna. Tegelikkuses ei juhtu seda peaaegu
kunagi. Harjumus heroiini tarvitada on nii tugev, et pärast
võõrutust tuleb tavaliselt ellu viia mõned
tõsised muudatused, selleks et saaks pikaajalisi positiivseid
tulemusi. Siinkohal võib olla abiks nõustamine.
Teine võimalus on minna neljaks-viieks võõrutuse
päevaks detoksikatsiooni. See tähendab, et sinu poeg/tütar
läheb 'detoksikeskusesse' ning on võõrutuse
ajal arstide ja õdede valve all. Samuti on seal võimalik
saada nõustamist või pikemaajalist rehabilitatsiooni
detoksi-järgsel perioodil. (Üksikasjalikum teave on
antud 4. peatükis.)
Heroiinitarvitamise vastu on ka keemilist alternatiive nagu näiteks
metadooni asendusravi (MAR) ning teised ravimeetodid, näiteks
naltreksooni ja buprenorfiiniga. Üksikasjad nende raviviiside
kohta on samuti toodud 4. peatükis.
Ükski ravivõimalus ei taga edu. Uimastisõltlane
katsetab sageli mitut erinevat ravi ja jätkab ikkagi uimastite
tarvitamist. See võib kõlada äraleierdatult,
aga väga palju sõltub uimastitarvitaja hoiakust.
Kui ainus edu määrav faktor oleks emmede, isside, partnerite
ja teiste poolt väljendatava mure hulk, toimiks peaaegu
iga süsteem.
Parim valik sinu lapse jaoks selles küsimuses kirjeldatud
olukorras on saada võimalikult palju infot erinevatest
ravivõimalustest, ning kõne nõustamistelefonile
annab seda informatsiooni. Siis võib laps valida variandi,
mis on tema arvates talle parim.
9. Kas ma annan oma lapse uimastite tarvitamise pärast
politseile üles?
Siin on peamine küsimus kaaluda sellise tegevuse eesmärki.
Kui eesmärk on sundida last uimastite tarvitamist lõpetama,
tuleks mõista, et see ei taga kuidagi edu. Kõigepealt
peaks lapsevanem arvestama sellega, et kui juba oled politsei
asjasse kaasanud, ei saa teda 'ära kaasata'. Selleks et
hoiduda korruptsiooni- või ebakompetentsuse süüdistustest,
uurib politsei suure tõenäosusega juhtumit, sinu
lapse üle võidakse kohut mõista ning teda
võib oodata karistus hoiatusest kuni vangistuseni. Kui
lugu jõuab selle tasemeni, võid hakata mõtlema,
et see läheb juba liiale ja et sa tahtsid ainult last uimastitest
eemale hirmutada, mitte kohtusaali saata. Aga nüüd
võid taibata, et sinul pole enam asjas mingit sõnaõigust.
Sinu laps võib saada kriminaalkaristuse ja ikkagi jätkata
uimastite tarvitamist. Ma ei taha öelda, et politseile ei
tohiks teatada, kui su laps tarvitab uimasteid, aga soovitan
igal lapsevanemal enne politseiga ühenduse võtmist
selle teo täielik tähendus hoolega läbi mõelda.
10. Minu laps on mõnda aega uimasteid tarvitanud.
Mulle aitab ja ma viskan ta kodust välja, aga tema ütleb,
et kui ma seda teen, tapab ta end ära. Mida ma peaksin tegema?
See on väga tõsine küsimus, mis nõuab
märkimisväärset läbimõtlemist. Noored
inimesed sooritavad enesetappe. Seda ei saa kui tühipaljast
ähvardust tähelepanuta jätta. Samuti ei saa sellega
eksperimenteerida. Kõigepealt tuleb siinjuures teadvustada
seda, et lapse enesetapp jätab vanemate ellu igavese leina.
Nad võivad sellega leppida ja õppida sellega elama,
aga see lein on mingil määral alati nendega. Leina
võib muuta hullemaks süütunne. See võib
tuleneda arvamusest, et nad oleksid võinud midagi teha,
aga ei teinud, või veendumusest, et see, mida nad tegid,
oli mingil moel enesetapule kaasa aitav tegur.
Selle küsimuse üle mõeldes usun, et lapsevanem
peaks ähvarduse üle pikalt ja põhjalikult mõtlema.
Kas selline tegu tooks süütunde, kui enesetapuähvardus
täide viiakse? Kui jah, peaks vanem enne tegutsemist tõsiselt
kõhklema. Miks see süütunne tekiks? Kas sellepärast,
et ei proovitud mingit muud tegevusplaani? Kui jah, siis proovi
enne lapsele ukse näitamist alternatiivset teed. Lapse väljaviskamine
peaks tõesti olema viimane õlekõrs, eriti
kui ta on noor. Perekond võib olla ainus asi, mida laps
oma elus mõttekaks peab. Siiski, ükskord saab mõõt
täis. Vanematel võib olla kõrini sellest,
et nende väärtasju varastatakse, et diilerid neid maksmata
võlgade pärast ähvardavad, et politsei või
teised vanemad nendega nägelevad, kui laps müüb
uimasteid teistele lastele. Laps võib oma vanemate suhtes
kasutada füüsilist vägivalda. Vanemad võivad
karta, et uimastitarvitajast lapse jätkuv kodusolek võib
viia nooremad Õed-vennad uimastitarvitamise juurde.
Kui kõik muud teed on ära proovitud, võib
lapse väljaviskamine olla ainus õige variant. Üks
lapsevanem, kes seisis silmitsi selle olukorra ja oma lapse enesetapuähvardusega,
ütles talle: ,,Kui sa seda teed, matan su maha. See on sinu
otsus, mitte minu süü."
Neid ähvardusi ei tohi kergelt võtta ning enne sellise
otsuse tegemist tuleb proovida kõiki teid.
Kokkuvõttev kommentaar
Ma ei väida, et ülaltoodud vastused on ainus või
parim viis reageerida mõningates väga reaalsetes
olukordades, millega lapsevanemad silmitsi seisavad. Ma olen
üritanud pakkuda lugejale informatsiooni ja vaatenurki,
mis võivad olla kasulikud tulemaks toime olukorras, mis
võib ühel päeval ette tulla.
|