MURELIKUD LÄHEDASED
Üks raskemaid asju narkonõustaja töö
juures on suhtlemine inimestega, kes muretsevad teiste inimeste
uimastitarvitamise pärast. Uimastitarvitajate eneste nõustamine
tähendab suhtlemist teadlikult uimastitarvitamise valinud
inimestega. Kui nad soovivad nõustamist, tahavad nad tavaliselt
uimastitarvitamisest lahti saada.
Murelike lähedaste - näiteks vanemate, vanavanemate,
partnerite, õdede-vendade ja sõprade - jaoks tegutseb
muretsemise objekt sageli väljaspool nendele tuntud ala
ning neil pole kontrolli selle inimese käitumise üle.
See võib olla südantlõhestav olukord. Ainult
mõni aasta varem kontrollisime meie, lapsevanemad, suurel
määral oma lapsi ning teadsime, mida nad teevad. Meid
ðokeerib avastus, et meie poeg või tütar tarvitab
uimasteid, ning see teadasaamine toimub sageli juhuslikult päevikut
lugedes või tuba koristades. Sellistel juhtudel põhineb
edasine suhe mõlemapoolsel kahtlustamisel ja muretsemisel.
Kas emme otsib mu toa läbi? Kas mu tütar tarvitab uimasteid?
Tänu meedia laialdasele tähelepanule uimastitarvitamise
probleemide vastu viimastel aastatel on kogukonnas hirm. Uimastitarvitamise
võimalikud ohud tehakse meile kõigile puust ja
punaselt ette. ,,Kui sa tarvitad uimasteid, võib sinuga
hirmsaid asju juhtuda," räägime oma lastele lootuses,
et nad ei hakka uimasteid tarvitama. Vanemate kõige suurem
mure on ilmselt lapse surm ning hirm, et ühte tüüpi
uimasti tarvitamine võib viia edasi teise, pahaendelisema
tüübi juurde, millega võib kaasneda trauma,
kuritegevus ja ka surm. Kas see, et minu poeg suitsetab kanepit,
juhatab ta pideva heroiini tarvitamiseni? Kuigi võib öelda,
et tõenäoliselt mitte, ei saa seda välistada.
Mõnele vanematest valmistab oma laste uimastitarvitamine
suhteliselt väikseid probleeme, teiste jaoks võib
see muutuda õudusunenäoks. Mõne jaoks saab
sellest tragöödia, kui lugu lõpeb surmaga.
Selle taustal on alati ebakindel, mis toimub sinu lapse maailmas.
Sa ei saa kedagi kakskümmend neli tundi ööpäevas
valvata, pealegi on uimastid väiksed ja suhteliselt kiiresti
manustatavad. Sellele ebakindlusele lisandub loomulik kalduvus
uskuda oma lapsi, kui nad räägivad meile, et kõik
on hästi ja nad ei tarvita uimasteid.
See valu ja ahastus, mida ma kuulen murelike lähedaste hääles,
on minu jaoks nõustamistöö raskemaid osasid.
Kuigi individuaalne nõustamine võib murelike lähedaste
abistamises kindlasti väga tähtsat rolli mängida,
osutub väga efektiivseks populaarsust koguv grupitöö.
Järjest rohkem murelike lähedaste gruppe käib
koos, et jagada kogemusi, saada informatsiooni ja kaaluda uusi
lähenemisviise oma olukorras toimetulemiseks. Tavaliselt
on grupis ka professionaal, kes töötab sõltuvuste
valdkonnas, aga sageli piirdub tema panus ainult kooskäimiste
aja ja koha organiseerimisega ning vajadusel uimastite ja ravivõimaluste
kohta informatsiooni andmisega. Nende gruppide tõeline
tugevus on moraalse õigustuse andmine inimestele: nad
mõistavad, et pole oma kogemustega üksi, et neid
toetatakse ning nad võivad oma olukorra parandamiseks
katsetada uusi strateegiaid.
Murelike lähedastega töötamise peamine eesmärk
on üritada nihutada fookusest välja keskendumine ainult
selle inimese käitumisele, kelle pärast ollakse mures.
Neid julgustatakse pöörama tähelepanu iseendale
ning mõtlema, mida nad saaksid oma olukorras ette võtta.
Pärast kuude-või aastatepikkust muretsemist võib
nende murelike lähedaste jaoks olla üpris innustav
hakata mõtlema omaenda tunnetele. Teiste grupiliikmete
toetuse ja uute teadmistega tunnevad murelikud lähedased
end pärast paaril grupi-seansil osalemist sageli hoopis
rohkem oma elu kontrollijatena. Selle inimese olukord, kelle
pärast mures ollakse, ei pruugi muutuda, kuid lähedased
õpivad sageli uusi toimetulekumehhanisme ning tunnevad
seetõttu vähem survet.
Mõnes Austraalia osas on lapsevanematele veel üks
abi-võimalus - tugitelefon teistelt lapsevanematelt. Selles
tegutsevad tavaliselt vanemad, kellel on olnud otsene kogemus
lapse uimastitarvitamisega. Kui professionaalsed nõustamistelefoni
töötajad etendavad hindamatut rolli esmasel nõustamisel
ja informatsioonis, on need vanemad otseseks sidemeks kellegagi,
kes on 'seal olnud ja seda teinud'. Paljud on sattunud hirmu
ja õudusunenägude maailma ning avastus, et nad saavad
rääkida samasuguse kogemusega lapsevanemaga, võib
olla tohutu kergendus.
Paljud murelikud lähedased leiavad end olevat ette hoiatamata
heidetud maailma, mille suhtes nad end immuunseks pidasid. Osa
probleemist on olnud meedia tekitatud paanika ja mõned
koolituskampaaniad. Kuigi kõigi osaliste kavatsused on
olnud laiduväärsed - lõpetada inimeste uimastitarvitamine
-, võib sageli kasutatav hirmu-taktika olla raske koorem
nendele, kes peavad seda lõpuks kandma. Meedia esitleb
uimastitarvitajaid kui kurje 'tegijaid', kuulsaid mehi, kes passivad
kooliväravate juures ja pakuvad lastele ,,stardipakette",
,,narkareid", ,,sõltlasi" ja üldist põhjakihti.
Tegelikkuses on 'tegijad' näota kujud, kes harva uimastitarvitajatega
suhtlevad ning jutud koolide juures passivatest meestest ongi
tavaliselt just seda - jutud. Enamik noortest inimestest saab
uimasteid sõpradelt või õdedelt-vendadelt
ning paljud uimastitarvitajad jätkavad suures osas normaalset
elu. Sulle võib tulla üllatusena teadmine, kes tarvitab
su kogukonnas keelatud uimasteid. Mind on see sageli üllatanud.
Ma võin selgelt meenutada kohtumist minu kabinetti tulnud
keskealise naisega, kes näis mulle kui 'tüüpiline
emme'. Temaga vesteldes sain teada, et tal on neli last, kellest
üks on meistersportlane ning teine käib stipendiumiga
prestiiþses erakoolis. Ta oli ka ühe oma lapse kooli
vanemate- ja kodanikeühenduse president. Ainus ebanormaalne
asi tema elus oli igapäevane heroiini-süst.
Keelatud uimastite maailmas on palju näiteid inimestest,
kes on paljuski edukad. Pole üllatav, et neist teeb meedia
haruharva juttu. Uimastitarvitajate deemonitena esitamise halb
külg on see, et kui vanemad avastavad, et nende laps on
uimastitarvitaja, on neil osutada ainult ühtedele stereotüüpidele
ning hirm ja paanika on kerged tekkima. Lapsevanem kardab, et
täna deksamfetamiini tarvitav tütar võib aasta
pärast heroiini üledoosi tõttu rentslis surnud
olla, või et ,,rohelise" suitsetamisega vahele jäänud
poeg võib paari kuuga muutuda autovargast speedi-friigiks.
Kuigi see on ülimalt ebatõenäoline, ei saa selliseid
tagajärgi kunagi välistada. Paljudel juhtudel kujuneb
välja 'häbihierarhia' ning vanemad võivad pidada
seda teatud lohutuseks. ,,Mu tütar võib võtta
harva mõne ecstasy, aga ta ei ole heroiinisõltlane".
,,Minu poeg võib mõnikord ,,rohelist" suitsetada,
aga ta ei süsti midagi." Näib, nagu üritaksid
vanemad olukorras lohutust leida. Nad võivad olla ülespuhutult
ja käraga kõnelnud kõikide uimastite ohtlikkusest
oma lastele, aga nüüd avastavad, et nende lapsed tarvitavad
uimasteid ning nende käitumine on väljaspool vanemate
kontrolli. Kui varem oleksid nad pigem õhku ahminud kui
öelnud, et kanepi suitsetamine on okei, siis nüüd
nad ütlevad, et parem püsigu nende lapsed selle juures
ja ärgu asugu kahjulikemate uimastite kallale. Selle puhul
on probleemiks veelgi suurem isoleeritus ja valu, mida tuntakse,
kui laps liigub edasi teiste uimastite juurde.
Tuleb rõhutada, et igasugune uimastitarvitamine võib
olla problemaatiline, eriti seaduslike uimastite nagu näiteks
alkoholi ja tubaka tarvitamine, mis tapab kaugelt rohkem inimesi
kui kõik keelatud uimastid kokku. Peame kogu problemaatilisele
uimastitarvitamisele vastu astuma, me ei tohiks pidada end paremaks
ega enesega rahul olla, sest inimene, kelle pärast mures
oleme, tarvitab ühte uimastit ja mitte teist.
JÄRELMÕTTED
Kui mu poeg mulle palju aastaid tagasi esimest korda ütles,
et tarvitab heroiini, ütlesin seda, mida paljud teised vanemad
on sarnases olukorras öelnud: ,,Tahan, et tõotad
mulle, et sa ei tee seda enam kunagi." See on klassikaline
avaldus inimeselt, kes üritab taastada kontrolli. Ma ei
taha, et see halb unenägu kestaks. See oli muutunud tõsiseks
ja ma tahtsin, et see lõpeks. Ta oli varem mulle tähtsates
asjades alati kuuletunud ning see oli väga tähtis.
Tema vastus kõlas: ,,Ma ei tõota sulle midagi,
mida ma võib-olla ei suuda täita." Selles kohas
mõistsin, et piir oli ületatud. Mu poeg oli mind
alati väga austanud ja minu arust oli meil väga hea
suhe. Ta teadis, kui tähtis on minu jaoks see, et ta mu
palvega nõustuks, ja ikkagi ta ei teinud seda. Kuigi ma
imetlesin tema ausust, sain teadlikuks selle maailma võimust,
millesse ta oli astunud. See võim köitis mind ning
andis tõuke seda maailma paremini mõistma õppida.
Selles raamatus on kokkuvõte mõnedest asjadest,
mida olen viimase kaheteistkümne aasta jooksul õppinud,
ning loodan, et see on kasuks ka teistele, kes kas on samasuguses
olukorras nagu mina või muretsevad, et võivad sellesse
kunagi sattuda.
Mis sai minu pojast? Ta on nüüd juba ise isa ja väga
hea isa. Ta käis hiljuti Perthis ja me läksime välja
oma tavalisele jutuajamisele. Seekord valisin kohtumispaiga kindla
tagamõttega. Läksime samasse pubisse, kus ta oli
mulle Öelnud, et süstib heroiini. See tundus olevat
väga ammu, aga tegelikult oli sellest möödas kaksteist
aastat. Pubi on muutunud üpris tavalisest töölisklassipubist
väga peeneks kalarestoraniks ja baariks. Päeval, mil
mu poeg oli selle informatsiooniga mu maailma raputanud, mäletan
end selgelt talle ütlevat, et kardan väga, et heroiin
tapab ta. Ütlesin, et tahan siia baari kümne aasta
pärast tagasi tulla ja temaga dringi teha. Kulunud oli kaksteist
aastat, mitte kümme.
Võid mõelda, kas ta tarvitab endiselt heroiini.
Üks asi, mida olen õppinud, on see, et ei saa kunagi
rääkida kellegi teise uimastitarvitamisest. Kui ma
seda teeksin, võiksid mõelda 'kuidas ta seda teab?'
ja sul oleks täiesti õigus; või 'Nojah, nii
oli see siis; kuidas on nüüd?' ja jällegi oleks
sul õigus. Ma saan kirjutada ainult sellest, mida tean,
ning ma tean seda, et saime selleks dringiks kokku ja et ta on
elus ja terve.
Ja kuidas olen ma tulnud toime lapsevanema ja narkonõustaja
rolliga? Sellele on lihtne vastata. Oma pojaga pole ma kunagi
rohkem kui lapsevanem ja ei saagi rohkemat olla.
Oma poja vanemana ei saavuta ma kunagi nõustaja professionaalset
erapooletust. Ma usun täiesti kõike, mida siia raamatusse
olen kirjutanud, ning minu veendumused ja arusaamad nõustajana
püsivad ja mõjutavad mu suhtlemist oma pojaga. Aga
ma ei saa kuidagi olla (ega üritakski kunagi olla) tema
nõustaja. Nii nagu paljud teised lapsevanemad ütlen
ka mina suure tõenäosusega: ,,Kuule, lõpeta
see jama, ära lihtsalt tee seda."
Kui sa leiad end sarnaselt mulle sisenemas keelatud uimastitarvitamise
tundmatusse maailma, ole valmis enese sisse vaatamiseks. Kui
sa esitad inimestele uimastite tarvitamise pärast väljakutse,
ole valmis pakkuma alternatiive. Ühiskond on põhjalikult
muutunud. Kunagine ühiskonna nurgakivi religioon mängib
nüüd elule aluse andmisel väikest rolli ning selle
asemel pole suurt midagi. On küllaga hobisid ja huvisid,
kuid vähesed pakuvad tõeliselt sügavat rahuldust.
Näiteks võib surfamine olla fantastiline - laseb
surfajal tunda end osana loodusest, aga kas see pakub kogu eksistentsile
aluse? Õppimine võib avardada mõtlemist
ja suurendada teadmisi, aga see võib viia veel rohkemate
küsimusteni. Iga mureliku lähedase suurim väljakutse
on vast see, et uimastitarvitamise maailm esitab sageli väljakutse
materialismile. Paljud meist kasvasid üles eesmärgiga
teha raha teenimise nimel kõvasti tööd. Raha
teenides saame osta maju, riideid ja autosid ja käia välismaal
puhkamas. Paljud meist, kes on seda teinud, leiavad, et see ei
tee tingimata õnnelikuks. Tegelikult võib olla
kasulik õppetund mõista, et kakskümmend tundi
päevas sandipalga eest töötav ning naise, kolme
lapse ja vanematega (sinu garaaþist mitte suuremat) maja
jagav Vietnami rattataksojuht on silmanähtavalt õnnelikum
kui sina, tema klient.
Paljud meie lastest ei tunnista meie eesmärke. Kui paljud
meist saavad ausalt öelda, et materiaalsete eesmärkide
saavutamine on teinud meid õnnelikuks? Üks uimastite
ühine tunnus on see, et need võivad tarvitaja ,,eufooriasse"
viia. Kui me tahame võidelda eufooria vastu, peavad meil
olema päris head alternatiivid. Ole valmis alustama tõeliselt
põhjalikku veendumuste ja väärtuste ümberhindamist,
kui astud uimastite ja eufooriaga võitlemise maailma.
Sageli tõstatatakse uimastiravi 'edukuse näitajate'
küsimus. Kui paljud 'ravitakse terveks'? Kui paljud lõpetavad?
Vastused pole selged. Kõigepealt tuleb kokku leppida,
mida mõeldakse edu all. Kas see on edu, kui inimene jätab
maha heroiini, aga hakkab tarvitama tubakat? Kuigi kuritegevuse
ja üledooside maailm võib jääda selja taha,
ootab tarvitajat uus surma ja haiguse maailm. Austraalias sureb
palju rohkem inimesi suitsetamise kui heroiinitarvitamise tagajärjel.
Kas on edukas lõpetada neljaks aastaks amfetamiinide tarvitamine
ja siis selle juurde tagasi pöörduda?
Kas see on läbikukkumine või kannab neljaks aastaks
lõpetamine mingeid edu märke?
Kuigi ükski ravimeetod ei saa tagada edu, on kogemus mulle
õpetanud, et küllalt paljud inimesed teevad läbi
ülemineku problemaatilisest uimastitarvitamisest vaba elustiili
juurde. Selle tunnistamine on kogu seda pingutust väärt.
Ja minu enda eesmärk selles eesmärkide seadmise maailmas?
See on ikka endine - teha oma pojaga ka järgmise kümne
aasta pärast üks drink.
|