Vererõhk

Kuidas pannakse diagnoos? Uuringud ja vererõhuaparaat.

Kuidas saab inimene aru, et tal on kõrge vererõhk? Tavaliselt inimene ei taju oma kõrget vererõhku ja tihti avastatakse kõrge vererõhk alles tüsistuste tekkides.
Enamus inimesi arvab, et kõrge vererõhuga kaasnevad peavalu ja- ringlus, kohin kõrvus ja virvendus silmade ees. Sageli tuleb aga teadmine kõrge vererõhu olemasolust täieliku ootamatusena. Inimene on kas läinud lihtsalt oma tervist kontrollima või pöördunud arsti poole mingi muu haiguse tõttu ning kõrge vererõhk leitakse juhuslikult.

Vererõhu mõõtmine ei ole lihtne.

Õiged vererõhu mõõtmise võtted on hüpertooniatõve diagnoosi määramisel keskse tähtsusega. Esimesena õpetatakse meditsiinipersonalile vererõhu mõõtmist ning seda oskavad kõik. Tegevus tundub lihtsa ja rutiinsena ning siit võivad alguse saada mõõtmisvead. Järgmise sammuna hakkavad ravimeid saama inimesed, kes neid ei vaja ja ravimata jäävad need, kes seda vajaksid.

Kuidas mõõta vererõhku?

Mõõtmise juures ei ole oluline, milliselt õlavarrelt rõhku mõõta. Palju tähtsam on see, et rõhku mõõdetaks alati ühelt ja samalt õlavarrelt. Siiski soovitatakse mõõta paremalt õlavarrelt, kuid esmakordsel mõõtmisel mõõdetakse mõlemalt õlavarrelt.
Vererõhumõõtmise aparaat koosneb täispuhutavast mansetist, kus voolik läheb olenevalt aparaadist väikese kummiballoonini või otse vererõhumõõtmise aparaadini. Mansett asetatakse õlavarrele otse naha peale. Manseti alla ei jäeta üleskääritud käist, kuna see võib veresoone kinni suruda. Mansett peab õlavarrel hästi istuma. Kui mansett on liiga kitsas (näiteks lihava õlavarre puhul), tuleb vererõhu väärtus liialt kõrge ja patsiendil diagnoositakse ekslikult kõrgvererõhu tõbi. Vastupidisel juhul, kui õlavars on väga peenike ja mansett on selle jaoks liialt suur, võib vererõhu väärtus tulla tegelikust madalam, st. olemasolevat kõrget vererõhku ei avastata. Niisuguste eksimuste vältimiseks on olemas standardmansetid kolmes suuruses ning iga inimese jaoks leidub sobiv mansett. Kaasajal leidub ka ise vererõhku mõõtvaid mansette, mis ei ole aga veel laialt levinud.
Pärast manseti õlavarrele asetamist peab inimene umbes viis minutit olema täiesti rahulik. Pole oluline, kas ta istub või on pikali, kuid see aeg peab igal mõõtmisel olema sama pikk ja kehtima kõikidele patsientidele. Võrreldavaid mõõtmistulemusi on raske saada, kui meditsiinipersonal need reeglid unustab. Vererõhu tõusu võib põhjustada ka see, et inimene pole vererõhu mõõtmisega harjunud.
Peale puhkepausi algab vererõhu mõõtmine. Mansett peab asetsema südamega samal kõrgusel. Mõnikord tuleb selle saavutamiseks panna küünarnuki alla padi. Kui mansett on südamest madalalamal või sellest kõrgemal, võib see mõjutada mõõtmistulemust. Mansett pumbatakse piisavalt tugevalt täis ning kuigi seda on ebameeldiv taluda, peab ta suruma õlavarrele. Rõhk mansetis viiakse nii kõrgele, et kätt varustav veresoon oleks kinni surutud ja veri ei pääseks soonest läbi. Seejärel asetab arst stetoskoobi küünarlohule ning alandab aeglaselt survet. Kui rõhk langeb nii madalale, et veri suudab ennast soonest läbi suruda, on läbi stetoskoobi kuulda pulsilööke. Pulsilöökide ilmumise hetk on süstoolse ehk ülemise vererõhu punkt. Nüüd jätkab arst rõhu vähendamist mansetis. Selles punktis, kus mansett enam veresoonele survet ei avalda, lakkavad ka pulsilöögid stetoskoobis. Seda näitu nimetatakse alumiseks ehk diastoolseks vererõhuks. Selliselt mõõdetakse vererõhku kaks korda üheminutilise intervalliga. Kahe mõõtmistulemuse keskmine ongi otsitav vererõhu väärtus.
Tuleb arvestada ka tehniliste vigade võimalust, sest stetoskoop peab pulsilöökide alguse ja lõppemise täpseks kuulmiseks olema kvaliteetne. Samas ei tohi manseti rõhk liiga kiiresti alaneda, sest siis on pulsilööke raske kuulda ja võime mõõta liiga madala rõhu. Rõhu liiga aeglane langemine mansetis on aga inimesele ebamugav. Vererõhuaparaadi skaala peab asetsema vererõhku mõõtva inimese silmade kõrgusel, muidu võib sealt lugeda vale näidu. Kuna tehnilisi eksimisvõimalusi on palju, peaks rõhku mõõtma alati sama inimene. Rõhku võib mõõta nii lamaval kui seisval inimesel. Seisval patsiendil mõõdetakse rõhku 1-2 minutit peale püsti tõusmist.
Seega ei ole vererõhu määramine usaldusväärsete andmete saamiseks nii lihtne protseduur, kui arvatakse. Lisaks sellele on palju faktoreid, mis võivad mõõtmistulemusi mõjutada.
Kui inimene on mingil põhjusel stressis, siis vererõhk tõuseb. Inimese jaoks on stressi tekitav ka võõras ja mitteharjumuspärane miljöö, näiteks viibimine arsti vastuvõtul. Päris tavaline on, et esmakordsel arsti poole pöördumisel on rõhk kõrge. Kui inimene on vererõhu mõõtmisega äru harjunud, võib rõhk osutuda täiesti normaalseks.. Seetõttu ei tohi kõrgvererõhutõve diagnoosi panna esimesel vastuvõtul. Vererõhku tuleb mõõta mitu korda mitmenädalaste vahedega. Kuna tänapäeval on vererõhku võimalik mõõta ka igapäevamiljöös, on selgunud, et mõnedel inimestel tõuseb vererõhk ainult arsti juurde tulles, kuna nad ilmselt ei suuda harjuda selle protseduuriga ja võõra keskkonnaga. Tavaolukorras on neil aga vererõhk täiesti normaalne.
Suitsetamine võib samuti rõhku mõjutada. Rõhk on tavalisest kõrgem, kui patsient on vahetult enne vererõhu mõõtmist suitsetanud. Oluliseks võib osutuda ka see, kes rõhku mõõdab. Rõhk on reeglina kõrgem siis, kui seda mõõdab õe asemel arst. Mõõtja isiksus mõjutab samuti vererõhu väärtust. See on üheks põhjuseks, miks vererõhku peaks alati mõõtma sama inimene. Kõiki neid eksimisvõimalusi arvestades tekib küsimus, kas õiget vererõhu väärtust on üldse võimalik mõõta. See on võimalik isegi väga täpselt, kui olla hoolikas, välistada kõik segavad faktorid ja mõõta rõhku korduvalt.

Erinevad vererõhumõõtmisaparaadid.

Kõige tavalisemad aparaadid on klassikalised elavhõbedamanomeetrid ja tonomeetrid. Elavhõbedamanomeeter on neist kõige täpsem. Aeg-ajalt tuleb aparaatide täpsust kontrollida ehk neid kalibreerida. Elavhõbedamanomeetrit ei saa kodus kasutada elavhõbeda mürgisuse tõttu. Rootsis loobutakse aegamööda kõigist elavhõbedat sisaldavatest mõõteriistadest. See tekitab raskusi, sest elavhõbedamanomeetriga täpsuselt võrdset vererõhu mõõtmise aparaati ei ole.
Tonomeeter on kõige tavalisem vererõhuaparaat. Vererõhu näitu loetakse otse tonomeetri ümaralt mõõteskaalalt. Tonomeeter on väike ja kasutamiseks mugavam kui elavhõbedamanomeeter. Kuna teadmised kõrgvererõhutõvest on levinud, mõõdab üha rohkem inimesi ise oma vererõhku. Paljud on ära õppinud tonomeetri ja stetoskoobi käsitsemise. Müügile on ilmunud erinevad automaatsed vererõhumõõturid, millest stetoskoopi vajavad vaid mõned. Nad põhinevad klassikalistest aparaatidest erinevatel tööpõhimõtetel, kuid on täiesti usaldusväärsed ning täpsed. On olemas ka automatiseeritud variante, mis annavad kahjuks tihti ebatäpseid näite. Kui keegi tahab vererõhku ise kodus mõõta, peaks ta oma aparaadi usaldusväärsuses veendumiseks seda arstile näitama. Isegi siis, kui mõõtmistulemus pole väga täpne, saame teada samuti huvi pakkuva umbkaudse vererõhu väärtuse.
On olemas ka nn. ambulatoorne vererõhu määramise võimalus ehk monitooring, kus vererõhku saab määrata ööpäevaringselt. See on spetsiaalne uurimismeetod eriti raske hüpertooniatõve või ebaselge juhtumi puhul. Seda meetodit kasutatakse siis, kui inimesel on kõrge vererõhk ainult arsti vastuvõttudel käies. Selleks asetatakse inimese õlavarrele mansett, mis vooliku kaudu ühendatakse väikese tonomeetriga. Viimase abil pumbatakse mansett automaatselt täis ning fikseeritakse vererõhu näit. Rõhku mõõdetakse ühe ööpäeva jooksul iga 15 kuni 20 minuti järel. Võib tekkida küsimus, et kuidas siis üldse magada saab. Tegelikult ei ole see üldse probleem, sest inimene harjub pideva manseti täispuhumisega kiiresti. Kui aga inimene tunneb end tihedast mõõtmisest tõesti häirituna, võib aparaadi ka välja lülitada. Praegu on sellised kaasaskantavad aparaadid ainult spetsialistide käsutuses. Tulevikus muutuvad nad ilmselt tavaliseks ja kättesaadavaks kõigile.

Vererõhu mõõtmine kodus.

Nagu eelpool kirjeldatud, mõjutavad vererõhku paljud tegurid. Seetõttu muutub vererõhk pidevalt kogu ööpäeva jooksul. Momentidena esinev kõrge vererõhk ei ole haiguslik. Kõrgvererõhutõbi on tekkinud siis, kui vererõhk on pidevalt kõrge. Ülevaate saamiseks oma vererõhu väärtusest ööpäeva jooksul saab vererõhku mõõta ka kodus, arsti vastuvõturuumist väljaspool. Vererõhku mõõdetakse teatud kindlatel kellaegadel ja tulemus märgitakse üles.. Sellised mõõtmistulemused annavad vererõhu kõikumisest tõepärase pildi. Mõõteriistana on sobiv kasutada tonomeetrit.. Nii selgub, kas vererõhk on kõrge ka väljaspool arsti vastuvõturuumi ning kuidas ja kui kiiresti vererõhku alandavad ravimid mõjuvad. Seega aitab kodune vererõhu mõõtmise meetod valida kõige sobivamat kõrgvererõhku alandavat ravimit. Kodus mõõdetud vererõhu tase on tihti madalam arsti juures mõõdetust ja seda eriti õhtul, mil organism hakkab valmistuma uneks. Isegi kõrge vererõhuga inimestel võib sel ajal hetkeks olla täiesti normaalne vererõhk. See aga ei tähenda hüpertensiooni kadumist, vaid hoopis seda, et organismil on õnnestunud rõhk hetkeks normaalsele tasemele viia.

Teised uuringud.

Kui kõrget vererõhku on mõõdetud korduvalt ja inimesel kahtlustatakse kõrgvererõhutõbe, tuleb teha teatud uuringuid selleks, et:

• vastata küsimusele, kas vererõhu tõus ei ole põhjustatud mõne teise haiguse poolt ehk kas pole tegu sekundaarse hüpertooniaga;
• luua endale pilt teistest riskifaktoritest;
• uurida, kas kõrge vererõhk pole juba tekitanud tüsistusi.

Seetõttu tuleb kõrge vererõhuga inimest uurida järgmiselt:

• põhjalik haiguse arenemislugu, küsimused eelnevate haiguste ja pärilikkuse kohta, teiste sõnadega, arst võtab inimeselt anamneesi ehk kirjelduse elu ja haiguse kulgemise kohta;
• Tehakse arstlik läbivaatus. Kuulatakse hingamiskahinat kopsudes ja südame toone, kontrollitakse pulssi kätel ja jalgadel, neerude veresoonte kitsenemise uurimiseks kuulatakse, kas neerude piirkonnas seljas ei ole kahinat.
  Uuritakse ka silmapõhja, kuna see on ainuke piirkond, kust saab veresooni otseselt näha. Kui vererõhk on pikemat aega kõrge olnud, tekivad silmapõhja veresoontes muutused.
• mõõdetakse pikkust, kaalu, vöö- ja puusaümbermõõtu.
• Võetakse vereproovid vere lipiidide, kusihappe, suhkru- ja soolade sisalduse ning neerufunktsiooni kontrollimiseks. Osa neist proovidest võetakse selleks, et selgitada välja teisi riskifaktoreid (nt. vere lipiididesisalduse kontrollimine).
• Tehakse uriiniproov valgu ja suhkru olemasolu kontrollimiseks uriinis. Normaalselt neid uriinis ei ole.
• Tehakse elektrokardiogramm (EKG) südame seisundi hindamiseks. Samuti täpsustakse südame erutusjuhtesüsteemi seisundit.

Mõnikord on EKGs näha ka vasaku vatsakese hüpertroofia tunnused.
Mõnikord tehakse peale selle veel südame ja kopsude röntgenuuring. Kui nende uuringute tulemusena tekib kahtlusi mõne organi kahjustuste suhtes, jätkatakse lisauuringutega. Kõige sagedamini, umbes 75 % juhtudest, esineb suhteliselt tüsistumata, kerge kuni mõõdukas hüpertooniatõbi.
Kui kõrgvererõhutõve diagnoos on pandud ning raviga alustatud, tuleb hakata pidevalt oma vererõhku kontrollima. Algul peab see toimuma suhteliselt sageli. Kõrget vererõhku alandatakse ravimitega. Kui rõhk on normaliseerunud, võib piisata ka ühest kontrollist aastas. Vererõhu kontrolliga võib aeg-ajalt kaasneda ka mõningate uuringute kordamise vajadus. Kindlasti on vaja määrata kolesterooli taset ning korrata neid analüüse, kus on leitud normist kõrvalekaldeid.

Kui vererõhk on tõepoolest kõrge, st. diastoolne rõhk ületab 105 mmHg või leitakse juba tekkinud neerude või mõne muu organi kahjustus, alustatakse koheselt ravi vereõhku alandavate ravimitega. Teistel juhtudel katsetatakse esmalt muid meetodeid. Proovitakse mõjutada tegureid, mis otseselt põhjustavad vererõhu tõusu või katsutakse vähendada riskifaktoreid, mis tähendab eelkõige eluviiside muutmist ravimeid kasutamata.

Kõige suurem risk on suitsetamine.

Nagu eelnevalt kirjutatud, on südame-veresoonkonna haiguste kõige suurem ja ohtlikum riskifaktor suitsetamine. Lisaks sellele võib suitsetamine tõsta ka vererõhku. Kui muude ravimeetodite ammendumisel suitsetaja siiski vajab vererõhuravimeid, võib viimaste toime osadele suitsetajatele tavapärasest nõrgem olla.
Seetõttu on kõrge vererõhuga suitsetajatele kõige tähtsam suitsetamisest loobuda. Võib tunduda, et seda soovitust on väga keeruline täita. Samas on paljud selle sammu teinud inimesed imestanud selle õnnestumise kerguse üle. Nikotiin on tugev sõltuvusetekitaja ja paljudel suitsetajatel on esimestel päevadel pärast loobumist väga raske. Tänapäeval on suitsetamisest loobujate jaoks palju abivahendeid: raamatud, video- ja helikassetid temaatiliste loengutega, psühholoogiline grupiteraapia ning nikotiinipreparaadid ja - närimiskummi ning aerosool. Plaastreid ja närimiskummit saab osta apteegist vabalt, kuid näiteks ninna pihustatava aerosooli ostmiseks peab olema retsept.

Suitsetamisest loobumine ei ole kunagi ohtlik.

Enamik suitsetamisest loobumisega kaasnevaid kõrvalnähte on positiivsed ja suitsetamisest loobumine pole kunagi ohtlik. Parem tervis, lootus pikendada oma eluiga ja säästa raha kuuluvad suitsetamisest loobumise eeliste hulka. Alguses võib nikotiinivajadus muuta inimesed pahuraks, närviliseks, langetada kontsentratsioonivõimet ning tekitada pidevat suitsunälga. Võib tekkida ka suurem köha kui suitsetamise ajal. Köha suurenemine on põhjustatud sellest, et üleminekuperioodil taastuvad kopsudes lima produtseerivad rakud kiiremini kui need rakud, mille ülesanne on lima kopsudest välja viia. Esimese kolme suitsetamisvaba kuuga peaksid ebameeldivad aistingud mööduma ja positiivsed ilmingud järjest ilmekamalt esile tulema.

Liikumine - see ei tähenda maratoni.

Liikumisel on otsene toime vererõhule. On leitud, et peale kehalist koormust on vererõhk mõnda aega madalam. Samas ei ole andmeid, et selline efekt püsiks kaua. Liikumine mõjutab ka teisi riskifaktoreid: aitab kaalu vähendada ja parandab suhkru ainevahetust. Arvatakse, et füüsilisel aktiivsusel on positiivne toime ka vere lipiidide sisaldusele ning lisaks paraneb ka enesetunne.
Kehaline koormus, mida siinkohal silmas on peetud, ei ole eriti suur ja ei tähenda maratoni jooksmist või ülisuurte raskuste tõstmist. Vastupidi, siin on märksõnaks mõõdukus. Ideaalseks peetakse 30-40 minutit jalgrattasõitu või ujumist päevas. Seda tuleks teha kolm korda nädalas. Kehaline koormus peab olema inimesele meeldiv. Tempo peaks olema nii kiire, et pulss läheks kiiremaks ja tekiks kerge hingeldus, kuid end välja kurnata ei tohi. Liftiga sõitmise lõpetamine, jalgrattaga tööle sõitmine, auto töökohast kaugemale parkimine - ka nii tõuseb kehaline koormus.

Liikumise kõrvalmõjud.

Jättes kõrvale mõne trauma tekkimise ohu, on liikumisel ainult meeldivad kõrvalmõjud: erksam olek, kaalu vähenemine ja kindlasti parem enesetunne. Neile, kes leiavad oma kehalise koormuse tõstmiseks mõne kallima mooduse, tähendab see muidugi ka suuremaid väljaminekuid.

Dieet ja kaalu vähendamine.

Dieet iseenesest aitab kõrge vererõhu puhul vähe, välja arvatud keedusoola kasutamise piiramine. Seevastu teistele riskifaktoritele on dieedil oluline toime. Kõrge vererõhuga ja suhkruhaigetele inimestele on õige dieedi tähendus iseenesestmõistetav. Dieet on oluline ka ülekaalulistele ja kõrge vere lipiidide sisaldusega inimestele.
Kaalu normaliseerimine on kasulik mitmes mõttes. Veidi võib see mõjutada vererõhku, sest kaalu langedes langeb ka rõhk. Reaktsioon on väga individuaalne ja selle ulatust on raske ennustada. Kaalu vähenemisel on ka teisi positiivseid toimeid ja seetõttu peaks iga ülekaaluline, kellel on kõrge vererõhk, tõsiselt üritama kaalu vähendada. Eriti puudutab see neid, kellel on rasvpadjand vöökohal. Rasvkihi vähenemine kergendab suhkruainevahetuse regulatsiooni ning ilmselt väheneb ka vere lipiidide sisaldus. Peale selle tunneb inimene end paremini.
Kõrge vere lipiididesisaldus on teine põhjus oma toitumistavade korrigeerimiseks. Meie vere lipiididesisaldusele avaldab olulist mõju see, missuguseid rasvu ja kui palju me sööme. Siiski on raske öelda, kui palju dieet konkreetsel juhul aitab. Kuid kui arvestada, et kaalu vähendav ja vere lipiide alandav dieet on sarnased, võidame kiiremini.
Arstid räägivad rasvavaesema toidu eelistamisest, jääke moodustavate toitainete kasulikkusest ja küllastamata rasvhapete osatähtsuse tõstmisest toidus. Igapäevakeeles tähendab see, et rasvarikkast toidust peaks loobuma ning sööma rohkem aed- ja puuvilju, kala- ja linnuliha ning taimseid rasvu. Kaalust maha võtta soovijad peavad neid soovitusi veelgi rangemalt järgima ning ka toidu kogust vähendama.

Söö nii, nagu meie esiisad.

Kui inimesed olid veel rändava eluviisiga kütid, koosnes nende toit põhiliselt puu- ja juurviljast. Liha-, kala- või linnuliha said nad vaid siis, kui jaht õnnestus. Rasva saadi esialgu vaid jahisaagist, kuid pikapeale hakati loomi kodustama ja neid toiduks kasutama. Kuna niisugune toit ei anna palju kaloreid, pidid inimesed sööma mitu korda päevas. Seesugust toidusedelit saab kasutada ka praegu. Liha, kala või linnuliha peaksid olema lisandid aedviljale kui põhitoidule, mitte vastupidi. Sellise väite selgitamiseks võib kasutada nn. taldrikunäidet. Iga söögikorra ajal täidetakse vähemalt pool taldrikust aedvilja või salatiga. Ülejäänud poolest pool täidetakse kartuli, riisi või spagettiga ning järelejäänud veerand taldrikut liha või kalaga. Valitud toit peab olema nii lahja kui võimalik ning kogu nähtav rasvane liha lõigatakse ära.
Antud meetodi eeliseks on see, et ta ei nõua jäika eridieeti. Põhimõtteliselt on sobiv igasugune lahja toit ning toitudes pidevalt aed-ja juurviljadest võib vahel endale veidi rasvarikkama suutäiega heameelt teha.

Toidusedeli muutuse kõrvalmõjud.

Toidusedeli muutmisega kaasnevad peamiselt positiivsed kõrvalmõjud: kaalu vähenemine, parem tervis ja paranenud enesetunne. Köögiviljade ostmiseks kulub nüüd küll rohkem raha, kuid teisalt saab kalli liha ostmist vähendada. Kaalu mahavõtmisega kadunud kilod nõuavad uut garderoobi, kuid see valmistab kindlasti heameelt.

Keedusool.

Keedusoolal on kõrge vererõhu juures keskne roll. Juba ammu teati seda, et keedusool seob organismis vett. Samuti teati seda, et toidu valmistamisel ohtralt keedusoola tarvitavate maade elanike seas oli palju hüpertoonikuid. Kuid kas kõrget. vererõhku saab ravida keedusoola vähendamisega toidusedelis?
Vastus on jaatav, kuid see tähendab väga rangeid piiranguid. Enne mõjusate vererõhku alandavate ravimite ilmumist oli see üks väheseid võimalusi vererõhu ravimiseks. Efekti saavutamiseks on aga vaja keedusoolast praktiliselt loobuda. Kuna Rootsis kasutatakse keedusoola toidu valmistamisel mõõdukalt, ei anna selle koguse vähendamine erilist efekti. On aga inimesi, kes reageerivad soola koguse vähendamisele vererõhu langusega. Seega võib seda võtet vererõhu alandamiseks alati proovida.
* Eestis on soolatarbimine suurem. Umbes 50 % hüpertoonikutest saavad hea tulemuse soolatarbimise vähendamisest. Hüpertoonik ei tohiks päevas tarvitada rohkem kui 5 g keedusoola.- Tlk.

Keedusoola vähendamise kõrvalmõjud.

Tegelikult on keedusoola vähendamist tavaelus väga keeruline saavutada. Konservid, poolfabrikaadid - kõik sisaldavad soola. Siiski lasub proovida läbi saada vähema soolaga.

Alkohol tõstab vererõhku.

Alkoholi toime on kahesugune: esiteks avaldab alkohol otsest mõju vererõhule ja teiseks on alkoholil toime teistele riskifaktoritele.
On teada, et alkoholil on otsene vererõhku tõstev toime. Alkoholi liigtarvitamine võib viia hüpertoonia tekkeni. On leitud, et 20-30 % kõigist kõrgvererõhutõbe põdevatest meestest on alkoholi liigtarvitajad. Alkoholi poolt põhjustatud kõrge vererõhk alaneb, kui alkoholi pruukimine lõpetada. Kui arst on pannud kõrgvererõhutõve diagnoosi, tuleb alati olla aus vastates küsimusele oma suhtest alkoholiga. Kuid kui palju on normaalne tarbimine ja mis on liigtarbimine? Inimeste tundlikkus alkoholi suhtes on erinev. On tehtud suuremahulisi uurimusi ja jõutud järeldusele, et meestele mõjub halvasti kolm kuni neli drinki või kaks kuni kolm klaasi veini päevas. Naiste puhul on kogused väiksemad.
Kui rääkida alkoholi mõjust riskifaktoritele, ja ohust seeläbi südame-veresoonkonna haigustesse haigestuda, siis võib öelda, et mõõdukus on kõige tähtsam. Liigpruukimisel on selgelt negatiivne toime, ja seda mitte ainult südame-veresoonkonnale. Samas ei ole täielik karskus südame ja veresoonkonna seisukohalt samuti ideaalne lahendus. Kõige paremini tunnevad end mõõdukad alkoholipruukijad ehk need, kes joovad üks kuni kaks klaasi veini päevas. Tundub, et nemad haigestuvad südame-veresoonkonnahaigustesse kõige vähem ja elavad kõige kauem. Siinkohal toetutakse uuringutele, mis on läbi viidud maades, kus on tavaks iga päev natuke juua. Teoreetiliselt on selline alkoholipruukimine tervislikum võrreldes nn. põhjamaise alkoholipruukimisega, kus kogu joodav kogus jäetakse nädalalõpuks. Samas on oluline, millist alkoholi tarbida. Kange alkohol ei ole parim, ka lahjendatuna. Kõige ohutumaks peetakse punast veini. On võimalik, et punases veinis olevates värv- või parkainetes sisaldub mingi veresooni kaitsev aine. Teadmised alkoholi kasulikkusest pärinevad meeste hulgas tehtud uurimusest. Samas ei ole kindel, kas sama teooriat saab rakendada ka naiste puhul ja seda eriti enne klimakteerumit.

Alkoholi kõrvalmõjud.

Vähesed inimesed ei tea alkoholi kõrvalmõjusid. Alkohol on nagu nikotiingi mõnuaine, mis tekitab sõltuvust. Seetõttu ei saa soovitada alkoholi tarbimist südame-veresoonkonna kahjustuste vältimise vahendina. Alkoholi mõõdukalt tarbiv inimene, kelle eluviiside hulka ei kuulu kohustuslik nädalalõpulõõgastus alkoholiga, ei pea oma eluviisidest loobuma. Kes ülaltoodut lugedes leidis õigustuse oma alkoholilembusele, peab tõsiselt mõtlema, kuidas edaspidi alkoholitarbimist vähendada.

Lõdvestumine.

Stressisituatsioonis vererõhk tõuseb. Selline nähtus on pärit ajast, mil inimene pidi võitlema ohtude ja loodusjõududega, sest siis valmistas organism end ette põgenemiseks või võitluseks. Vererõhk tõusis, süda hakkas kiiremini lööma, naha veresooned tõmbusid kokku- näiteks selleks, et haav vähem veritseks ja lihaste, südame, aju ning kopsude verevarustus suureneks. Tänapäeval, mil stress laheneb üliharva füüsilise pingutusega või võitlusega, ei ole niisugune reaktsioon enam kasulik.
Stress mõjub vereringesüsteemile ainult koormavalt. Ei ole veel teada, kas pidev stress viib püsiva vererõhu tõusuni ehk hüpertooniatõveni. Katsetes loomadega on see küll kinnitust leidnud, kuid inimeste juures on seda tunduvalt raskem tõestada. Stressi mõista ja defineerida on raske. Mis ühele inimesele on stressi tekitav, ei pruugi teisele üldse mõjuda. Ilmselt on osa inimesi stressile tundlikumad kui teised ja saavad hõlpsamini pidevast stressist hüpertoonia. On teada, et lõdvestusharjutused langetavad vererõhku. Ei ole aga tõenäoline, et lõdvestusharjutustel võiks olla pikaajaline vererõhku alandav toime. Oskus end stressisituatsioonis lõdvestada ja end nö. välja lülitada tõstab inimese elukvaliteeti, kuna ta tunneb end olukorra peremehena. Lõdvestusharjutuste programme leidub nii raamatukogudes kui ka apteekides. Lõdvestumise kõrvaltoimed ei ole teada.

Medikamentoosne ravi ehk ravi ravimitega.

Kui juba alguses leitakse vererõhu kõrgenemine või kui mitte-medikamentoossed ravivõtted (kehakaalu vähendamine, regulaarse kehalise koormuse tõstmine) ei ole oluliselt vererõhku alandanud, tuleb alustada medikamentoosset ravi. Olenevalt sellest, kui kõrge on vererõhk ja millised riskifaktorid kaasnevad, on ka medikamentoosse ravi algusaeg erinev. Järgnev diagramm näitab tänapäevaseid seisukohti,- millal rakendatakse medikamentoosset ja millal mittemedikamentoosset ravi.

Kui osutub vajalikuks alustada medikamentoosse raviga, on tänapäeval olemas valikuvõimalus. Varem, kui valikut praktiliselt polnud, põhjustas mõni ravim tihti ebasoovitavaid kõrvaltoimeid, kuid samas ei ainud teda võimalik millegagi asendada. Praegu on mitmeid erineva toimega ravimite gruppe ja alati on võimalik leida ravim või ravimite kombinatsioon, mis mõjub hästi ega anna kõrvaltoimeid. Kuna kõrge vererõhk on haigus, mis põhjustab inimesele suhteliselt vähe vaevusi (eriti algfaasis), on eriti oluline, et ravimitel ei oleks ebasoovitavaid kõrvaltoimeid.. Tänapäeval on valida nelja - viie põhilise vererõhuravimi vahel, mis kõik on võrdse vererõhku alandava toimega. Toimemehhanismid on neil kõigil erinevad. Seetõttu võib mõni ravim sobida ühele abivajajale rohkem kui teisele ja seetõttu on ka erinevate ravimite kõrvaltoimed erinevad.

Diureetikumid ehk vett välja viivad ravimid.

Diureetikumide kasutuselevõtt 1950. aastate lõpus oli tõeline revolutsioon. Enne seda oli küll efektiivseid vererõhku langetavaid ravimeid, kuid neil oli väga palju kõrvaltoimeid. Diureetikumid olid samavõrra toimivad, kuid oluliselt ohutumad.
Vett välja viivad ravimid teevad just seda, mis on nende nimes öeldud. Nende toimepunkt on neerudes ja nad põhjustavad keedusoola eritumise organismist. Koos soolaga väljub ka vesi. See viib vere mahu vähenemiseni ja vererõhu langemiseni. Diureetikumide positiivne efekt on eriti märgatav ravi alguses. Organism harjub ravimiga mõne nädalaga ning väljutatava vee hulk väheneb, vererõhk aga jääb madalale väärtusele. Sellel toimel on palju mõeldavaid seletusi, kuid igal juhul on tulemuseks vereringesüsteemi vastupanu vähenemine ja vererõhu langus.
Diureetikume on mitut tüüpi. On tõestatud, et tiasiiddiureetikumid langetavad vererõhku ja aitavad vältida kõrgvererõhu tüsistusi. Kui öeldakse, et neerud eritavad rohkem soola, peetakse silmas keedusoola ehk naatriumkloriidi. Just naatrium ongi see, mida tahetakse organismist välja viia. Kuid koos naatriumiga väljub ka kaalium, mille kadu on väga ebasoovitav, sest sellel ainel on oluline osa normaalse südamesisese erutusjuhte kindlustamisel. Seetõttu sisaldavad diureetikumid tihti kas kaaliumi või niisuguseid aineid, mis aitavad vähendada kaaliumi kadu. Diureetikume kasutatakse ka ravides südamepuudulikkust, mille korral vesi koguneb organismi ja annab südamele lisakoormuse.

Diureetikumid:
Hüdrokloortiasiid - (Hypothiazid, Esidrex)
Furosemiid - (Lazix)
Moduretic - (kombineeritud preparaat: amiloriid + hüdrokloortiasiid)

Samal real asuvad ravimid sisaldavad sama toimeainet.

Diureetikumide kõrvaltoimed.

Kuna diureetikumid mõjutavad organismi soolabilanssi, võib diureetikumide ravi kõrvaltoimena tekkida kaaliumi- ja magneesiumi vaegus. Tihti selgub see alles vereanalüüside tegemisel. Veres võib tõusta kusihappe sisaldus, mis võib viia podagra tekkele. Häiruda võib ka suhkru ainevahetus ja seetõttu ei määrata tiasiiddiureetikume suhkurtõbe põdevatele inimestele. Ka vere lipiididesisaldus võib tõusta. Võivad tekkida väsimus, peavalu ja maovaevused. Mõnikord võib tekkida impotentsus. Oluliselt langenud neeru- või maksafunktsiooni ning podagra puhul ei soovitata tiasiiddiureetikume kasutada.
Need kõrvaltoimed pole eriti tavalised. Keskmiselt vaid kaheksa kuni kümme protsenti diureetikume võtvatest inimestest tunneb mõnd kõrvaltoimet. Vaevuste tekkel aitab tihti ravimiannuse vähendamine.

Beetablokaatorid.

Beetablokaatoreid hakati kasutama 1970. aastate alguses. Need ravimid toimivad otseselt vereringesüsteemile. Oma nime on nad saanud ühelt organismi adrenaliinile (meie stressihormoonile nr. 1) reageerimise mehhanismilt. Muude toimete hulgas stimuleerib adrenaliin organismi teatud signaalmehhanisme, beeta-retseptoreid, mille stimuleerimine viib südamepekslemisele, skeletilihaste veresoonte ja hingamisteede laienemisele. Seda efekti vajas kiviaja inimene enne rasket võitlust. Beetablokaatorid blokeerivad adrenaliini toime ning südametegevus aeglustub ja südame kokkutõmmete tugevus väheneb. Algul veresoonte vastupanu tõuseb, kuid kokkuvõttes vereõhk langeb. Beetaretseptorid käituvad erinevalt südames ja veresoontes ning seda on uute heetablokaatorite väljatöötamisel püütud ka ära kasutada.
Uued beetablokaatorid mõjuvad rohkem südamele ja vähem veresoontele. See on ka igati loogiline, sest soonte kokkutõmbumine on kahjulik. Niisuguseid beetablokaatoreid nimetatakse selektiivseteks, sest nad valivad kahest võimalikust välja südame. Viimasel ajal on jõutud beetablokaatoriteni, mis mõjustavad veresooni positiivselt, mis tähendab veresoonte laienemist samaaegselt südame löögisageduse ja pumbafunktsiooni langusega.
Tänu pulsisagedust alandavale toimele kasutatakse beetablokaatoreid ka teiste haiguste raviks. Neid antakse näiteks stenokardia, migreeni ja ka rambipalaviku puhul. Südamelihase infarkti läbipõdenutel aitavad teatavad beetablokaatorid ära hoida korduva infarkti teket. Uuringutel on leitud, et osal kõrgvererõhutõbe põdevatest inimestest aitavad beetablokaatorid ära hoida äkksurma.

Beetablokaatorid.
Metoprolool ( Betaloc)
Atenolool (Tenormin)
Pindolool (Viscen)
Labetalool (Trandate)
Propanolool (Anaprilin, Obsidan)

Samale reale kirjutatud ravimid sisaldavad sama toimeainet.

Beetablokaatorite kõrvaltoimed.

Eelmises alapeatükis kirjeldatud beetablokaatorite toimest lähtuvalt ei määrata neid astmat, bronhiiti või kroonilist südamepuudulikkust põdevatele inimestele. Nende haiguste puhul peavad südames ja kopsudes olevad beeta-retseptorid toimima normaalselt. Beetablokaatorite määramisel ollakse ettevaatlik, kui inimesel on väga aeglane pulss, langenud neerufunktsioon või claudicatio intermittens (e.k. vahelduv lonkamine).
Mitteselektiivsed beetablokaatorid ei sobi suhkruhaigetele. Beetablokaatorite kasutajatel võivad külmetuda käed ja jalad (see on veresooni ahendavast toimest), tekkida üldine väsimus ja lihasväsimus. Mitteselektiivsed beetablokaatorid võivad põhjustada hirmuunenägusid ja teisi psüühikahäireid, samuti impotentsi. Mingil määral võivad need ravimid tõsta ka lipiidide nivood.
Kõrvaltoimete esiletulek on siiski küllalt harvaesinev nähe: selektiivseid beetablokaatoreid kasutavatest haigetest ilmneb neid umbes kümnel protsendil.

Kaltsiumi-antagonistid ehk Ca-antagonistid.

Ca-antagonistid on veidi erineva toimega ravimite grupp, mille nn. ründepunktiks on veresoone seina lihasrakk. Selle lihasraku kokkutõmbumiseks on vajalik kaltsiumiioonide pääs rakku ja rakust välja. Ca-antagonistid (antagonist = vastuseisja) takistavad kaltsiumiioonide liikumist, mille tulemusena veresooned mitte ei tõmbu kokku, vaid laienevad.. Veresoonte vastupanu vererõhule langeb ja see viib vererõhu langusele.
Eristatakse kolme gruppi Ca-antagoniste.

Kaltsiumi-antagonistid:
Verapamiili - tüüpi
Isoptin, Verapamil, Finoptin

Nifedipiini- tüüpi
Adalat
Lomir
Lacipil
Norvasc
Plendil

Diltiaseemi- tüüpi
Cardiazem, Dilren, Cardil

Samal real asuvad ravimid sisaldavad sama toimeainet.

Verapamiili tüüpi ravimid.
Verapamiil on kõige vanem Ca-antagonist, mis toimib veresoontele, kuid omab olulist toimet ka südamesse. Peale vererõhku alandava toime mõjutab verapamiil ka südame erutusjuhet. Seetõttu kasutatakse verapamiili regulaarse või ebaregulaarse südamepekslemise ravil. Verapamiili kasutatakse ka stenokardia ravis.

Verapamiili kõrvaltoimed.
Kõige tavalisem kõrvaltoime on kõhukinnisus (30 % kõigist tarvitajatest), mis võib olla mööduv. Võib esineda pearinglust, liigeste tursumist, nahalöövet ning südametegevuse aeglustumist. Need kõrvalnähud esinevad vaid mõnel protsendil ravialustest. Verapamiili ei määrata haigetele, kellel on südamepuudulikkus, liiga aeglane südametegevus või äge südamelihase infarkti.

Nifedipiini tüüpi ravimid.
See grupp on aja jooksul oluliselt laienenud. Need ravimid loimivad veresoontele, põhjustades nende laienemise. Toime südamesse on oluliselt väiksem. Kui veresooned laienevad, väheneb vere tagasivool südamesse ja süda töötaks nagu pooltühjalt. See põhjustab nifedipiini tarvitajatel mõnikord südamekloppimist. Seetõttu kasutatakse mõnd selle grupi ravimit koos mõne südametegevust aeglustava preparaadiga. Uuemad nifepidiini-taolised ravimid on pikema toimeajaga ja põhjustavad harvem südamepekslemist. Osa nifedipiini-taolisi preparaate on kasutusel stenokardia ravis.

Nifedipiini tüüpi ravimite kõrvaltoimed.
Enamus selle grupi ravimite kõrvaltoimetest (liigeste tursed, näo punetus, peavalu, pearinglus, nahalaigulisus) on tingitud veresoonte laienemises. Nifedipiinil puudub negatiivne mõju vere lipiidide sisaldusele ja suhkru ainevahetusele. Kõrvaltoimed tekivad kaheksal protsendil selle grupi ravimite tarvitajatest. Nifedipiini tüüpi preparaate ei määrata südamepuudulikkusega või puuduliku maksafunktsiooniga inimestele.

Diltiaseemi- tüüpi ravimid.
Diltiaseemi-tüüpi preparaatide toime asub verapamiili ja nifedepiini toime vahepeal. Toime veresoontesse pole nii väljendunud kui nifedepiinil ning toime südamesse on nõrgem kui verapamiilil. Seetõttu pole vaja diltiaseemi kombineerida mõne teise preparaadiga. Diltiaseemi kasutatakse sageli stenokardia raviks.

Diltiaseemi kõrvaltoimed.
Kõrvaltoimeid esineb viiel protsendil kasutajatest. Diltiaseem võib põhjustada liigeste tursumist, peavalu, pearinglust ja nahalaigulisust. Negatiivset toimet vere lipiididesisaldusele ja suhkru ainevahetusele ei ole, pigem on leitud nõrgalt positiivne toime. Diltiaseemi ei määrata südamepuudulikkuse, aeglase pulsi, maksafunktsiooni häire ega ägeda südamelihase infarkti puhul.

AKE inhibiitorid ehk AKE pärssijad.

AKE on lühend sõnadest angiotensiini konverteeriv ensüüm, mis osaleb vererõhu reguleerimisel organismis. Nagu eespool kirjeldatud, on neerudel mitu toimemehhanismi vererõhu mõjutamiseks Neerud toodavad ühe ainena reniini (ladina keeles tähendab ren neeru). Reniin muutub angiotensiiniks, mis on väga tugev veresoonte ahendaja (angio tähendab ladina keeles veresoont, tensio pinget). Veresoonte ahenemise tulemusel tõuseb vererõhk. AKE juhib reniini muutumist angiotensiiniks. Kui see ensüüm muuta toimetuks, väheneb angiotensiini produtseerimine, veresooned laienevad ja vererõhk langeb. Erinevalt nifedipiini tüüpi ravimitest ei põhjusta AKE inhibiitorid südamepekslemist. AKE inhibiitoritega ravitakse edukalt ka südamepuudulikkust.

AKE inhibiitorid
Renitec
Capoten
Cardace
Inhibace
Gopten

AKE inhibiitorite kõrvaltoime.
Kõige sagedamini esineb peavalu ja peapööritus umbes viiel protsendil AKE inhibiitorite kasutajatest. On kirjeldatud ka kuiva ärritusköha ja nahalöövet. AKE inhibiitoritel on vere lipiidisisaldusele ja suhkru ainevahetusele pigem positiivne kui negatiivne toime. AKE inhibiitorid ei sobi haigetele, kellel on langenud neeru- või maksafunktsioon või esineb neeruarterite või südameklappide ahenemine.

Alfablokaatorid.
Adrenaliini stressi põhjustav toime ei realiseeru mitte ainult beeta-retseptorite vaid ka alfa-retseptorite kaudu. Need signaalsüsteemid asuvad eelkõige veresoontes ja põhjustavad veresoonte kokkutõmbumise adrenaliini toimel. Kui retseptorid blokeerida, ei saa veresooned kokku tõmbuda ning peavad laienema. Tavaliselt südamepekslemist ei teki ning normaalne pulsisagedus säilib. Alfablokaatoreid kasutatakse ka südamepuudulikkuse ravis.

Alfablokaatorite kõrvaltoimed.
Kõrvaltoimed esinevad kaheksal protsendil ravimi tarvitajatest. Tavalisemad kõrvalnähud on peavalu ja peapööritus püsti tõusmisel. Võib esineda ka üldist ning lihaste väsimust. Alfablokaatoritel on selgelt positiivne toime vere lipiidide sisaldusse, sest viimaste tase langeb. Sama kehtib ka suhkruainevahetuse kohta. Alfablokaatoreid ei kasutata langenud maksafunktsiooniga ja teatud tüüpi südamepuudulikkusega patsientide raviks.

Alfablokaatorid
Prasosin

Muud ravimid.

Peale nende viie peamise grupi on ka veel teisi vererõhku alandavaid ravimeid, nii vanemaid kui ka täiesti uusi.
Vanematest ravimistest on hästituntud Hydralazin (Apresolin), mille toimemehhanism põhineb samuti veresoonte laiendamisel. Tänapäeval kasutatakse seda ravimit vähe, kuna on leitud tema negatiivne toime organismi immuunsüsteemi. Uusimatest ravimitest on kasutusele võetud angiotensiini blokaatorid.
Angiotensiin on tugev veresoonte kokkutõmbumist põhjustav aine, mille moodustumist pidurdatakse AKE inhibiitoritega. Nüüd on olemas ka angiotensiini blokaatoreid, mis takistavad angiotensiini toimimist veresoontesse ja väldivad sellega veresoonte kokkutõmbumist. Seega on angiotensiini blokaatoritel AKE inhibiitoritega samasugune toime, kuid kõrvaltoimeid on loodetavasti vähem ja kuiva ärritusköha esineb harvem.

Teised vererõhuravimid.
Dopegyt
Aldomet
Cozaar

Kombineeritud ravimid
AKE inhibiitor + diureetikum
Co-renitec
Capozid
Inhibace comp
Beetablokaator + Ca-antagonist
Logimax
AKE inhibiitor + Ca-antagonist
Tarka