J. Krishnamurti - NÜÜDISAJA KULTUURIPROBLEEMID

Kas olete huvitatud teada saama, mis on õppimine? Raamatute järgi õppimine ja kogemuste järgi õppimine tundub kahe eri asjana. Kuid kas see on nii? Raamatust õpime seda, mida teised inimesed näiteks teadusest on kirjutanud. Siis asume iseseisvalt katsetama ning jätkame õppimist nende katsete varal. Õpime ka oma kogemustest, vähemalt väidame nii. Kuid selleks, et mõõta elu sügavusi ja avastada, mis Jumal või tõde on, peab olema vaba. Kas me aga saame kogemuste kaudu olla vabad vabastama?
Kas ei toetu kogemus elamusele, mida saate Kristusele reageerides? Ärritusele reageerimine kujundab kogemuse. Kui reageerite ärritusele, siis toetub teie reageering tingimuslikkusele, haridusele, mida olete kunagi saanud või oma kultuurile, usule, sotsiaalsele või majanduslikule taustale. Reageerite ärritusele või küsimusele, mis on tingitud teie taustast, kui hindu, kristlane, sotsialist või kes iganes olete. Kui te ei murra end oma taustast lahti siis, teie reageering taustale üksnes tugevdab või muudab seda tausta. Seetõttu ei ole te viimasest eales vaba, et uurida, õppida, avastada, kes on Jumal, mis on tõde.
Niisiis ei vabasta kogemus kunagi mõistust ning kogemustest õppimine on vaid uute vormide kujundamine vanade minevikutingimuste kohaselt.
Olles sunnitud raamatutest midagi vastu tahtmist õppima, võite isegi, kui soovite õppida, kuid peate muu kõrvale heitma. Niisiis tekib kontsentratsiooni korral alati pinge, motiiv, sund, pingutus - õppimaks millegi saavutamise nimel. Ning meie elu on rida selliseid püüdeid, õppimise pingutusi. Kui aga õppides puudub igasugune pinge, saavutamise püüd, teadmistel puhkamine, kas ei ole siis mõistus võimekas süvenenumalt ja kiiremalt õppima? Siis ta muutub tööriistaks, et avastada, mis on tõde, mis on elu, mis on Jumal. See tähendab, et ta ei alistu nii kergesti autoriteetidele, olgu see teadmiste, ühiskonna, religiooni, kultuuri või minevikutingimuste autoriteet.
Te tunnete, et vaim saab ainult siis tõde avastada kui ta on teadmiste survest vaba. Kas on selles avastamisprotsessis veel teadmiste kogumist? Hetkel, kui hakkate koguma seda, mida olete läbi elanud või õppinud, muutub see ankruks, mis teie mõistust kinni hoiab ega lase tal edasi minna. Avastamisprotsessi mõistus heidab päevast päeva endast välja kõik selle, mida ta on õppinud, nõnda et ta on alati uus, eilse päeva kogemustest rikkumata. Tõde on elav tõelus, ta ei püsi paigal, ja vaim, mis tõde avastab, peab ka ise elav tõelus olema

Küsija: Miks unustame nii kergesti selle, mis õppides suuri raskusi valmistab?

Krishnamurti: Kas õpite sellepärast, et olukord teid selleks sunnib? Muide, kui õpite füüsikat ja matemaatikat, soovides tegelikult juristiks hakata, siis peate füüsika ja matemaatika ära unustama. Kas õpite sellepärast, et teid kannustab mingi tasu? Kas unustate kõik õpitu siis, kui eksamid on läbi? Kui kasutate õppimist vahendina kuhugi jõudmiseks ja olles sihile jõudnud, hülgate oma abinõud, polnud see kindlasti mingi tõeline õppimine. Õige õppimine algab siis kui teid ei kihuta tagant enam mingi ajend või ergutus, vaid teid haarab aine ise, mille kallal te töötate.

Küsija: Mida tähendab sõna progress?

Krishnamurti: Kas progressi on olemas? Teie ees sõidab härjavanker, mis läheb tunniga kaks miili edasi ning imemasin, mida nimetame reaktiivlennukiks, lendab tunniga üle kuuesaja miili. Kas see on progress? Kas on olemas ajas psühholoogilist progressi vaimse arengu mõttes? Kas vaimse progressi idee on tegelikult vaimne või üksnes mõistuse kujutelm?
Progress eeldab aega. Härjavankrist reaktiivlennukini jõudmine võttis sajandeid. Arvame, et reaalsust või Jumalat või kuidas seda soovite nimetada, saab leida samal teel, aja kaudu. Oleme siin, ja mõeldes Jumalast, kes on kusagil üleval, arvame, et vajame aega selle vaheruumi katmiseks. Kuid reaalsus ei ole paikne, nagu meiegi mitte. Pole olemas kohta, kuhu pärale jõuda. Et olla psühholoogiliselt kindlustatud, klammerdume ideesse, et igal meist on kinnituskoht, ning et reaalsuski on millegi külge kinnitatud; kuid see on pettekujutlus, see pole tõsi. Kui vajame aega, et seesmiselt progresseeruda, ei ole see, mida teeme enam vaimne, sest tõde ei peitu ajas. Aja kammitsas viibiv vaim vajab reaalsuse leidmiseks aega. Kuid reaalsus on ajatu, tal ei ole kinnistatud paika. Vaim peab olema vaba oma teadmiste kuhjumisest - nii teadlikest kui ebateadlikest, nõnda jõuab ta sinna kus on tõde.

Küsija: Miks tõusevad linnud lendu kui neile läheneme?

Krishnamurti: Kui kena oleks kui linnud teie eest ära ei lendaks. Kui võiksite neid puudutada, nende vastu lahkust näidata - kui meeldiv see oleks. Ent teate ju, et meiegi, inimesed, oleme toored. Me tapame linde, piiname neid, püüame neid kinni ja hoiame puuris. Mõelge armsale papagoile puuris. Igal õhtul näeb ta teisi linde, kes lendavad oma ööbimiskohta ja hüüab neile. Kas arvate, et linnud ei peaks pelgama meie lähenemist? Istudes leebena vaikselt kuskil üksikus kohas leiate te varsti, et linnud lähenevad teile. Nad lendavad täiesti lähedale ja te võite näha nende vilkaid liigutusi, nende sulgede erakordset ilu. Ent selleks peab teil olema varuks väga palju kannatust, mis tähendab, et teil peab olema palju armastust ning te ei tohi tunda hirmu. Linnud märkavad kohe kui tunneme pisutki hirmu, ning see äratab neis kartust ja nad põgenevad. Seetõttu on väga tähtis ennast läbi näha.
Proovige vaikselt puu all istuda, kuid mitte ainult paar minutit, sest linnud ei harju teie juuresolekuga kiiresti. Istuge iga päev ühe ja sama puu all vaikselt, ning te märkate peagi, et kogu teie ümbrus elab. Kuid et seda kõike näha ja nägemisest rõõmu tunda, peab teil sisimas valitsema täielik rahu.

Küsija: Mis vahe on teie ja minu vahel?

Krishnamurti: Kas meie vahel on olulist vahet? Teil võib olla hele nahk ja minul tume, te võite olla väga tark ning minust hoopis rohkem asju teada, samuti võin mina elada külas ja teie rännata mööda maailma ringi jne. Kindlasti on erinevusi vormis, kõnes, teadmistes, kommetes ja kultuuris, kuid kas ei ole meie kõigi vahel suur sarnasus? Me kõik kardame, me kõik soovime kindlustatud olla, me kõik igatseme olla armastatud, me kõik tahame süüa ja õnnelikud olla. Ent te näete, et pealiskaudne erinevus lõhub meie teadlikkust põhilisest ühtsusest endi ja teiste inimeste vahel. Seda ühtsust mõista, ning vaba olla - see kutsub esile suure armastuse, suure mõtterikkuse. Õnnetuseks on enamik meist nakatatud rassi, kultuuri, usu pealiskaudsetest erinevustest. Usud on needus, nad jaotavad inimesi ning loovad vaenu. Ainult enese eraldumisel uskudest, erinevustest ja ühtsustest vabaneb vaim ja saab tõde avastada.

Küsija: Miks saab õpetaja mu peale pahaseks, kui suitsu tõmban?

Krishnamurti: Arvatavasti on ta teid mitu korda keelanud suitsetamast, sest see
ei ole sünnis noortele poistele, kuid te jätkate seda mõnu pärast ja tema saab pahaseks. Mida te ise sellest arvate? Kas peaksite juba noorena suitsetamisega harjuma? Või teistesse harjumustesse laskuma? Kui teie keha harjub millegagi, tähendab see, et oleste selle harjumuse ori. Kas ei ole see kole? Õnnetuseks on meil omad vabandused, olemaks harjumuste orjad. Kuid teie, kes te olete veel noored, ja kasvueas - miks peaksite harjuma millegagi, mis teid vaid tundetuks teeb? Hetkel, kui vaim harjub millegagi, hakkab ta funktsioneerima harjumuste piirides, muutub seetõttu tuimaks ja tundetuks, kaotab oma õrna vastuvõtlikkuse ega suud leida seda, mis on Jumal või tõde, mis on ilu, mis on surematus.

Küsija: Miks me oleme mure meelevallas?

Krishnamurti: Me peame muret paratamatuseks ning loome selle ümber filosoofiaid, õigustame muret, öeldes, et see on vajalik Jumala leidmiseks. Tegelikult on üks mure põhjus see, et inimene on inimesele hunt. Ka ei saa me paljudest asjades aru, mis seetõttu muret tekitavad, nagu surm, tööpuudus, viletsus. Me ei saa sellest kõigest aru ning piiname endid. Mida tundlikum on inimene, seda rohkem ta kannatab. Selle asemel, et mure põhjusest aru saada, õigustame muret. Selle asemel, et pehkinud süsteemi vastu võidelda ning temast läbi lüüa, piirdume sellega, et kohaneme temaga. Et saada murest vabaks, tuleb olla vaba soovist teistele ülekohut teha . Teha head või ülekohut - mõlemad on võrdselt meie mineviku tingimuste tulemused.
Ühel pühakurüüs mehel oli igal hommikul kombeks tulla lähedal asuvasse aeda puudelt õisi noppima. Ta noppis rutakalt kõik õied, mis käe ulatusse jäid. Ilmselt annetas ta neid mõne kivist jumala kujule. Õied olid kaunid, hommikupäikse tõusul alles lahti puhkemas. Ta ei noppinud neid hellalt, vaid rabinal, laastates aia ilu. Tema jumal nõudis tohutu hulga lilli - hulga elu surnud kivist kuju tarbeks.
Ühel päeval nägin mitut poissi lilli kitkumas. Nad ei kavatsenud neid ühelegi jumalale ohverdada, nad tülitsesid omavahel, kitkudes mõttetult lilli ja visates neid minema. Kas olete end kunagi leidnud selliselt tegevuselt? Tahaksin teada, miks te seda teete - jalutuskäigu ajal murrate mõne oksa, roogite sellelt lehed maha ja viskate ära.
Sellest võib aru saada, kui murrate mõne õie, et neid oma juustesse panna või anda kellelegi kui armastuseavaldust, kuid milleks lilli rebida? Täiskasvanud on inetud oma auahnuses, nad tapavad üksteist sõjas ning laastavad üksteist raha abil. Neil on omad viisid kohutavateks tegudeks ning noored nii meil kui mujal käivad nende jälgedes.
Ühel päeval jalutades ühe poisiga jõudsime teel oleva terava kivini. Kõrvaldasin selle ja poiss küsis, miks ma seda tegin. Millele see viitab? Kas ei ole see tähelepanu ja lugupidamise puudus? Kas ei ole teil lugupidamist ainult hirmu kaudu? Tõusete kähku püsti, kui mõni vanem inimene siseneb, kuid see pole lugupidamine, vaid hirm. Kui teil oleks tõelist lugupidamist, te ei lõhuks lilli, te kõrvaldaksite ise kivi teelt jne. Kas oleme vanad või noored, meis pole tähelepanu. Miks? Kas see pole see, et me ei tea, mis on armastus? Kas saate aru, mida tähendab tundlik olla? See tähendab, tunda õrnust elava vastu. Olla tundlik, tähendab omada kaastunnet inimeste vastu, loomade vastu, tunda õrnust taimede vastu, puude vastu - ja mitte sellepärast, et nad on teie omad, vaid et olete erksalt tähelepanelik erakordse ilu vastu. Kuidas tuleb seda tundlikkust esile kutsuda?
Hetkel kui olete sügavalt tundlik, ei kitku te loomulikult lilli. Teil on siis spontaanne soov mitte kellelegi halba teha, mitte lõhkuda asju, mis tähendab, et teil on tõelist lugupidamist, armastust. Armastada on kõige tähtsam elus. Kuid mida mõtleme armastuse all? Kui armastate selle pärast, et saate teise käest vastuarmastust, siis ei ole see kindlasti armastus. Armastada - tähendab omada erakordset poolehoiu tunnet ilma vastutasu küsimata. Võite olla väga tark, omada doktori aukraadi ning kõrget positsiooni, kuid kui teil ei ole seda tundlikkust, seda lihtsat armastuse tunnet, siis on põhjus teie südames ning te olete armetu oma ülejäänud elus.
Niisiis on väga tähtis, et teie süda oleks tulvil sõbralikkust, sest siis te ei soovi purustada. Siis te poleks julm ning poleks sõdu. Siis oleksite õnnelikud ning seetõttu, et olete õnnelik, ei palu te enam ega otsi jumalat, sest õnn on ise Jumal.
Teil võib olla sile nahk, kena nägu, ilusad riided, kuulsus, kuid armastuseta südames olete vastik inimene. Kui aga armastate, siis kiirgab teie nägu sellest armastusest, olgu ta ilus või inetu. Armastada on suurim tarkus maailmas. On väga tähtis sellest vestelda, seda tunda, hinnata, kalliks pidada - vastasel korral see haihtub, sest maailm on väga toores. Kui te noorena ei tunne armastust, ei kohtle inimesi, loomi ja lilli leebelt, siis leiate täisealiselt oma elu olevat tühja, jääte üksiklaseks ning hirmu vari järgib teid kõikjal. Kuid kui teie südames on erakordne armastus ning tunnete selle sügavust, rõõmu ja joovastust, siis on teie jaoks maailm kaunis.

Küsija: Miks käivad kooli pidustustel rikkad ja tähtsad inimesed?

Krishnamurti: Mida arvate sellest? Kas te ei tahaks, et teie isa oleks tähtis isik? Kas te ei oleks uhke, kui ta saaks parlamendiliikmeks ning temast kirjutataks ajalehtedes?
Küsimus ei ole selles, miks kool saadab kutsed tähtsatele isikutele, vaid miks ka teie soovite olla tähtis isik. Kas te kõik ei soovi olla üks või teine tunnustatud isik? Kui teis on sellised soovid, siis teie sisimas on juba laostumise idee.
Pidulikel koosolekutel on ka vaeseid inimesi. Kuid kas sooviksite istuda vaese inimese kõrvale? Kas olete pannud tähele veidrat nähtust, kuidas soovitakse istuda silmapaistvate isikute lähedusse? Me kõik soovime tunnustust. Tõeline brahmiin on see, kes ei küsi kelleltki midagi mitte sellepärast, et ta on uhke, vaid sellepärast, et ta ise on valgusallikas.
Kas olete kuulnud lugu Aleksandrist, kes tuli Indiasse. Olles selle maa vallutanud, soovis ta kohtuda peaministriga. Kuningas seletas, et peaministriks on brahmiin, kes tõmbus tagasi oma külla peale seda, kui ta oli loonud nii imeväärse korra, et kõik pidasid üksteisest lugu. Aleksander ütles, et tulgu brahmiin tema juurde. Kuningas saatis ametniku peaministri järele, kuid peaminister ei tulnud, sest ta ei hoolinud oma tähtsuse näitamisest. Kahjuks oleme meie selle vaimsuse kaotanud. Olles seesmiselt tühjad, tuimad, täis muret, oleme ka hingeliselt kerjused, otsides kedagi või midagi, mis meid toidaks, annaks meile lootust, toetaks meid, ning see on põhjuseks, miks teeme normaalsed asjad vastikuks.
Selles ei ole midagi halba, kui tähtis isik asetab nurgakivi mingile ehitusele, ent laostav on selle taga peituv vaimne hoiak. Te ei vestle vaestega, külaelanikega, ei tunne neile kaasa. Ärge istuge ringis teisi kritiseerides või arvustades, see on tühine hoiak. Minge ja uurige ise, millised on tingimused külades, rääkige nendega, mängige nende lastega, ja te leiate, et päevavalgele kerkib eriline ühiskond. Kui olete osavõtlik, siis on seal armastust. Ühiskond ilma armastuseta sarnaneb maale, mida ei niisuta jõed, see on kui kõrb. Kuid seal, kus voolavad jõed, on maa viljakas, rikas, temas on ilu. Enamik meist on üles kasvanud armastuseta ja see on põhjuseks, miks oleme loonud ühiskonna nii kohutavana, nagu inimesedki, kes selles elavad.

PEATÜKK XIX

Maailmas on niisama palju seisukohti kui inimesi. Ütlete midagi ja keegi väidab hoopis midagi muud. Igaühel on oma seisukoht, kuid seisukoht ei ole tõde; seepärast ärge lähtuge üksnes seisukohtadest. Avastage tõde iseseisvalt. Seisukoht võib üle öö muutuda, kuid tõde ei muutu. Niisiis, te soovite iseseisvalt avastada, kas peitub jumala kujus Jumal või tõde. Mis on kuju? See on mõistuse loodud ese, kätega kujundatud puust või kivist. Mõistus kavandab selle. Kas arvate, et kuju, mis on mõistuse kavandatud, on Jumal?
Ütlete, et kui vaim usub kujusse, annab kuju vaimule jõudu. Mõistus loob kuju ning siis ammutab energiat omaenda loomingust. Seda teeb mõistus pidevalt; loob kujusid, ammutamaks energiat, õnne, kasumit. Tähtis ei ole kuju või see, mida miljonid inimesed sellest räägivad, vaid arusaam omaenda mõistuse tehingutest.
Mõistus teeb ja lammutab jumalaid, olles jõhker või leebe. Ta võib seisukohtadest kramplikult kinni hoida, luua pettekujutlusi, välja mõelda reaktiivlennukeid ja arvuteid. Kuid mõistus ei saa luua tõde. See, mida ta loob, pole tõde, vaid seisukoht; otsus. Tähtis aga on iseseisvalt avastada, mis on tõde.
Selleks, et tõde leida, peab mõistus olema liikumatu, täielikult vaikne ja tasa. See vaikus on austamise vääramatu jõud - kuid mitte templis käimine, lillede ohverdamine. Te püüate jumalaid leebeks teha, sest kardate neid, kuid see pole austus. Kui saate mõistusest aru, ning kui mõistus on täiesti rahulik, mitte aga rahulikuks piitsutatud, siis on see rahu ise austus. Ning selles rahus kerkib esile see, mis on õige, mis on ilu, mis on Jumal või tõde.

Küsija: Ütlesite, et peaksime istuma rahulikult ning valvama omaenese mõistuse aktiivsust. Kuid mõte kaob hetkel, mil hakkame seda teadlikult jälgima. Kuidas saaksime tähele panna omaenese mõistust, kui see on vaatleja ja vaadeldav ühteaegu?

Krishnamurti: See on väga keeruline probleem ning ühendab mitut küsimust. Niisiis, kas on olemas vaatleja või ainult vaadeldav? Palun jälgige end teraselt. Kas on olemas mõtleja või ainult mõtlemine? Kindlasti alul ei ole mõtlejat. On mõtlemine, ning siis tekitab mõtlemine mõtleja - mis tähendab, et mõtlemise käigus on tekkinud kahestumine. Kui see kahestumine toimub, tekib valvaja ja valvatav, uurija ja uurimisobjekt. Küsija ütles, et kui valvata oma mõistust, uurida mõtet, siis mõte kaob, haihtub; on olemas ainult tähelepandav. Kui te vaatate lille, siis näete ainult seda. Kas selles momendis on olemas vaataja? Või ainult nägemine? Lille nägemine paneb teid ütlema: "Kui ilus see on, ma tahan seda." Niisiis, ihkamise kaudu tärkab meis "mina". Ta tekib ihkamise, hirmu, ahnuse, auahnuse jms läbi, mis järgneb teadlikuks saamise hetkel. See loob "mina" ning "mina" ei eksisteeri ilma selleta. Kui tungite sellesse sügavamalt, siis avastate, et kui mõistus on täiesti vaikne ja rahulik, kui seal pole mitte ühtegi liigutust, kogejat, valvajat, siis on selles vaikuses eneses loov arusaamine. Selles vaikuses on mõistus ümber kujundunud. Kuid mõistus ei saa distsipliini ja harjutuste varal rahu leida. Vaikus ei ilmu, kui istume kusagil nurgas ning püüame kontsentreeruda. Vaikus ilmub, kui taipate mõistuse tehinguid. Mõistus on loonud kivist jumalad, mida inimesed kummardavad. Mõistus on loonud Bhagavatgita, organiseeritud religioonid, uskumused; ning reaalsuse avastamiseks tuleb end mõistuse loomingust välja kiskuda.

Küsija: Kas inimene on ainult mõistus ja aju või midagi enamat?

Krishnamurti: Kuidas leiaksite seda? Kui te ainult usute, mõlgutate mõtteid ning tunnustate, mida Shankara, Buddha või keegi muu on öelnud, siis te ei uuri, ei püüa leida, mis on tõde.
Teil on vaid üks tööriist, mõistus, mis on ühtlasi ka aju. Niisiis, kui soovite selles asjas tõtt teada saada, kas ei pea te siis mõistuse teeradasid tundma? Kui mõistus on küürakas, ei näe te kunagi sirgelt, kui mõistus on piiratud, ei saa te kunagi tähele panna piiramatust. Mõistus on tajumise tööriist ning et õieti taibata, tuleb mõistus sirgeks ajada. Teda tuleb puhastada kõigist mineviku tingimustest, kogu hirmust. Ka peab mõistus vaba olema teadmistest, sest teadmised juhivad mõistuse kõrvale ning väänavad elunähtusi. Ainult süütu mõistus, mis on tohutult läbi elanud ning on siiski vaba teadmistest ja kogemustest - ainult niisugune mõistus saab avastada enamat ajust ja intellektist. Vastasel korral on kõik teie avastused minevikus läbielatust segased ning teie kogemus on minevikutingimuste tulemus.

Küsija: Kui mõistus ja aju on üks ja sama, miks juhtub siis nii, et kui tekib mõni tung või mõte, mida aju hirmsaks peab, siis annab mõistus sellele järele?

Krishnamurti: Mis toimub tegelikult? Kui olete endale kätte torganud, siis kannavad närvid selle tunde ajju. Aju tõlgendab seda valuna ja siis mässab aju valu vastu ning te kisute nõela välja. Kuid on veel palju muud, mida mõistus teeb, ehkki teab, et see on hirmus või rumal. Ta teab väga hästi, kui rumal on suitsetamine, kuid siiski ei loobu suitsetamisest. Miks? Sest talle meeldib tunne, mis suitsetades tekib, ning see on kõik. Kui mõistus paneks suitsetamist nii tähele kui nõela torget, lakkaks ta otsekohe suitsetamast. Kuid mõistus ei soovi seda nii teraselt tähele panna, sest suitsetamine on saanud talle naudingut pakkuvaks harjumuseks. Sama lugu on ahnuse või vägivallaga. Kui ahnus sünnitaks teile sama valu nagu nõela torge kätte, kas te siis ei loobuks ahnusest kohe? Ning kui oleksite tõsiselt tähelepanelik vägivalla olemusest, siis te ei kirjutaks raamatuid vägivallatusest. Kui sööte midagi, mis teile terava kõhuvalu toob, kas te siis jätkate selle söömist? Te katkestate söömise jalamaid. Samuti arusaamine, et kadedus on mürk ja surmav nagu kobra nõelamine, ärataks teid tõe tunnetamisele. Kuid mõistus paraku ei soovi neid asju ligidalt vaadata ning ta keeldub tunnustamast, et ahnus, kadedus, ahnus ja hirm on mürk. Seepärast ütleb ta: "Vestleme vägivallatusest, ahnuse kõrvaldamisest, ärgem keelakem meile ideaale." Niisiis, avastage iseseisvalt, kui lõhkuvad, kui purustavad ja kui mürgised need omadused on. Siis heidate nad varsti kõrvale. Kuid kui ütlete, et teil neid omadusi ei ole, siis mängite vaid silmakirjateenrit. Olge üks või teine: tuli või jää.

Järgneb....PEATÜKK XX

Eelmine peatükk (XVIII)

Teksti algusse

Veel raamatutest