|
J. Krishnamurti - NÜÜDISAJA KULTUURIPROBLEEMID
PEATÜKK
XX
Kas pole kummaline lugu, et maailmas, kus on nii palju meelelahututusi,
on peaaegu igaüks pealtvaataja ning väga vähesed
on pakkujud? Kui meil on pisut vaba aega, siis enamik meist otsib
lõbustusi. Võtame kätte teadusliku raamatu,
romaani või ajakirja, lülitame sisse raadio või
televiisori ehk laskume tühistesse vestlustesse. Inimestel
on pidev tarve lõbustamisteks, kostitamisteks, et neid
kistaks eemale iseendast. Me kardame üksi olla, kardame
kaaslasteta olla. Väga vähesed jalutavad looduses lihtsalt
vaikselt, vestlemata, laulmata, pannes tähele enda sisimat
ja ümbritsevat. Oleme seotud tuima rutiiniga, mis on õppimine,
õpetamine, töökoht ning vabal ajal soovime meelelahutust,
kas kerget või tõsist. Me loeme või läheme
kinno või pöördume religiooni poole? Religioonidki
on saanud kõrvalemeelitamise vahenditeks, tõsiseks
põgenemiseks igavast elurutiinist.
Ma ei tea, kas olete seda tähele pannud, et enamik inimesi
on pidevalt millegagi hõivatud, murega ühe või
teise asja pärast, sest nad kardavad enesega üksi olla.
Proovige üksi olla ning te näete, kuidas soovite end
täita infoga. See on põhjus, miks meelelahutused
nii silmapaistvat osa meie tsivilisatsioonis mängivad. Kui
panete tähele, siis näete, et inimesed üle kogu
maailma on ikka rohkem ja rohkem kõrvale meelitatud, arenedes
pidevalt rikutuse ja ilmalikkuse poole. Naudingute paljunemine,
loendamatud raamatud, mida välja antakse, ajakirjad jne.
- see kõik viitab sellele, et soovime pidevalt meelelahutuste
pakkumist.
Seepärast, et oleme tühjad, tuimad, keskpärased,
kasutame sotsiaalseid reforme abinõudeks, et iseenese
eest põgeneda. Et üksinduse eest põgeneda,
tormame templitesse, kirikutesse, paneme end hästi riidesse
ning külastame seltskondlikke pidustusi, vaatame televiisorit,
kuulame raadiot, loeme jne.
Minge üksi jalutama, ilma raamatuta, ilma kellegagi juttu
vadistamata ning siis näete, kui kiiresti teil hakkab igav.
Teate seda tunnet väga hästi, kuid te ei tea, miks
teil hakkab igav, sest te pole seda kunagi eneselt küsinud.
Kui te pisut uurite oma igavust, siis leiate, et igavuse põhjus
on üksindus. Selleks, et igavusest põgeneda, soovime
olla koos, soovime võõrustamist, igat liiki kõrvalejuhtimist
igavusest. Olles seesmiselt üksiklased, muutume elus vaid
vastuvõtjateks, pealtvaatajateks. Pakkujad saame olla
vaid siis, kui saame aru üksiklusest.
Muide, enamik inimesi abielluvad ning otsivad seltskonda seepärast,
et nad ei tea, kuidas üksi elada. See ei tähenda seda,
et peate üksikuks jääma, kuid kui abiellute sellepärast,
et armastust ja hoolitsust vastu võtta, siis leiate kunagi,
et teie elu oli vaid lõputu otsimine: kuhu enese eest
põgeneda. Väga vähesed välistavad end sellest
kummalisest hirmust üksinduse eest, kuid me peame sellest
väljuma, sest väljaspool asuvad tõelised aarded.
Te teate, et üksinduse ja erakluse vahel on suur vahe. Osa
noori inimesi ei ole teadlikud üksindusest, kuid vanemad
inimesed teavad seda tunnet, mil oled kõigist ära
lõigatud ja sind täidab äkiline hirm ilma näilise
põhjuseta. Vaim tunneb hirmu, kui ta taipab, et ta ei
saa millelegi toetuda, et ükski tahtlik hajutamine ei vabasta
endasse suletud tühjusetunnet. See on üksindus.
Kuid eraklus on täiesti erinev, see on vabadustunne, mis
ilmub siis, kui olete üksindustunde läbinud ning seda
mõistnud. Selles erakluse tundes ei sõltu te psühholoogiliselt
kellestki, sest te ei otsi enam naudingut, mugavusi, tasu. See
tunne ilmub vaid siis, kui vaim on täielikult üksi
ning ainult sarnane vaim on loomisvõimeline.
See kõik on osa kasvatusest, s.t. seista näost näkku
üksindusega, selle erakordse tühjustundega, mida kõik
tunnevad. Kui see saabub, siis mitte karta, mitte pöörduda
raadio poole, mitte end töösse uputada või kinno
minna vaid vaadata seda, minna sinna sisse, sellest aru saada.
Pole ühtki inimest, kes ei ole tundnud või ei saa
tundma seda värisevat rahutust.
Me ei saa sellest rahutusest kunagi aru, sest kui see ilmub meisse,
püüame temast lahti saada igat liiki kõrvalpöördumiste
kaudu - seksi, jumalate, töö, purjutamise, luuletamise
kaudu või korrates teatavaid sõnu, mida oleme pähe
õppinud.
Niisiis, kui üksinduse piin teisse ilmub, siis astuge talle
vastu, vaadake teda ilma kavatsuseta tema eest põgeneda
... Kui ta eest põgenete, te ei saa iialgi tast aru ning
siis on ta alati olemas, luurates teid nurga tagant. Juhul, kui
saate aru üksindusest ning välistate end sellest, siis
leiate, et pole vajadust põgenemiseks, austatuks saada,
lõbustatud saada, sest teie vaim tunneb siis rikkust,
mis on rüvetamata ja purustamata.
See kõik kuulub kasvatuse juurde... Kui te koolis õpite
vaid aineid sooritamaks eksameid, siis muutub üksindusest
põgenemine abinõuks. Mõtelge selle üle
pisut järele ning siis te taipate. Vestelge sellest oma
õpetajatega ning te leiate varsti, kui üksildased
nad on ja kui üksildased teie olete.
Kuid need, kes on seesmiselt erakud, kelle mõistus ja
süda on üksinduse valust vabad, on väärtuslikud
inimesed, sest nad on suutelised iseseisvalt avastama reaalsust,
nad saavad seda omaks võtta, mis on ajatu.
Küsija: Üks meie professoritest ütles,
et teie seletused on ebapraktilised. Ta kutsub teid üles
kasvatama kuut poissi ja kuut tüdrukut palgaga 120 ruupiat.
Mis on teie vastus sellele kriitikale?
Krishnamurti: Kui mul oleks palk ainult 120 ruupiat, ma
ei püüaks üles kasvatada kahtteist last. See oleks
esiteks. Ning teiseks, kui oleksin professor, oleks see pühendumine,
mitte töö. Kas näete vahet? Kasvatamine ükspuha
millisel tasemel ei ole kutse ega tööpõld, see
on pühendumine, mitte töö. Kas näete seda
vahet? Kas saate aru sõnast pühenduma? Olla pühendunud,
tähendab anduda millelegi täielikult, küsimata
vastutasu. Elada kui munk, üksiklane nagu suured õpetlased
ja teadlased - nad ei ole nende sarnased, kes sooritavad eksameid
ja nimetavad endid professoriteks. Olen rääkinud neist,
kes on endid pühendanud kasvatamisele kutsumuse tõttu,
armastusest, mitte raha pärast. Õpetaja, kasvataja,
professor, kellele on õpetamine vaid kutse, et teenida
elatist, need ütlevad teile, et need asjad, millest räägin,
ei ole praktilised.
Muide, mis on praktiline? Mõelge selle üle järele.
See, kuidas elame praegu, see mida meie riigid taotlevad oma
alaliste hävitavate sõdadega - kas saate seda nimetada
praktiliseks? Kas auahnus on praktiline? Kas ahnus on praktiline?
Auahnus sünnitab võitlust ning seega purustab inimesi.
Ühiskonnas, mis põhineb auahnusel ja saamahimul,
on alati oma sisemuses sõja viirastus oma lahkhelide ja
kannatustega. Kas see on praktiline? Ilmselt mitte.
Armastus on kõige praktilisem asi maailmas. Armastada,
lahke olla, ahnuseta, auahnuseta, olla vaba inimeste mõjutustest
ja mõelda iseseisvalt - need kõik on väga
praktilised asjad ning nad kutsuvad esile praktilise ja õnneliku
ühiskonna. Kuid õpetaja, kes ei ole pühendunud,
kes ei armasta, kuigi tal võib olla mitu tiitlit oma nime
ees, ei ole midagi muud kui informatsiooni hankija. Ta on oma
teadmised raamatutest noppinud, aga pole selle üle kunagi
järele mõelnud. Armastada, tähendab olla praktiline.
Hoopis absurdne on aga nn. hariduse praktilisus, mis valmistab
ette kodanikke, kes on täiesti võimetud iseseisvad
olema ja üksi probleeme lahendama.
Küsija: Mis väärtus on haridusel, mis
lõhub meid moodsa maailma luksusega?
Krishnamurti: Kas lihtne mugavus lõhub haritud
inimese? Kas mitte see nn. haritlane oma auahnuse ja himudega
ei purusta igale inimesele hädavajalikku mugavust. Jõukate
maade moodne haridus moondab inimesi ikka rohkem ja rohkem majanduslikeks
ning seetõttu lõhub luksus igas vormis mõistust.
Haridus ei ärata teid täielikult uut kultuuri looma,
ta ei aita teil olla revolutsionäärid. Olen seletanud,
mida ma mõtlen revolutsiooni all - see ei ole lõhkeaine
viskamine tapmiseks. Need inimesed ei ole revolutsionäärid.
Tõeline revolutsionäär on inimene, kes on igasugusest
ajendist ja ideoloogiast vaba. Teie haridus ei aita teid selline
revolutsionäär olema. Just vastupidi, teie haridus
õpetab teid kohanduma või ainult reformima seda,
mis on juba olemas.
Niisiis, teie nn. haridus lõhub teid, mitte luksus, mida
moodne maailm pakub. Kogu seda moodsat tehnikat tarvitatakse
ka sõjaks ja lõbutsemiseks kui abinõud enda
eest põgenemiseks ning nii upub mõistus enda loodud
viguritesse. Moodne haridus on loodud tehnika arendamiseks, leiutamiseks.
Inimene ei pea tehnikasse uppuma vaid vabastama oma mõistust,
et luua midagi totaalset.
PEATÜKK XXI
Distsipliin on meie raskemaid probleeme ning see on tõeliselt
väga keeruline. Ühiskond leiab, et peab kodanikke kontrollima
ja distsiplineerima, kujundama nende mõistust teatud religioossete,
sotsiaalsete, moraalsete ja majanduslike standardite järele.
Niisiis, kas on distsipliin üldse vajalik? Pange teraselt
tähele, ärge kohe öelge ja või ei. Enamik
meie noortest arvavad, et ei peaks olema distsipliini, et neil
lubataks teha mida nad tahavad, ning see oleks vabadus. Kuid
ainult öelda, et meil peaks või ei peaks distsipliini
olema, pole mõtet kui me ei saa aru kogu distsipliini
probleemist. Agar sportlane distsiplineerib end kogu aeg. Teda
rõõmustab sport ja vajadus end vormis hoida. Selle
nimel magab ta piisavalt, ei suitseta, toitub korralikult. Distsipliin
pole talle väljastpoolt peale surutud vaid eriharrastuste
loomulik tulemus.
Niisiis, kas distsipliin suurendab või vähendab inimese
energiat? Inimesed üle kogu maailma, sõltumata religioonist,
koolist või filosoofiasüsteemist suruvad mõistuse
distsipliini alla. Distsipliin eeldab kontrolli, vastupanu, kohanemist,
allasurumist ning kas seda kõike on tarvis? Kui distsipliin
suurendab inimese energiat, on ta väärtuslik, kuid
kui ta inimese energiat vaid alla surub, on ta kahjulik, lammutav.
Meis kõigis on varul energiat, ning küsimus on selles,
kas distsipliini kaudu on võimalik seda energiat vitaalseks,
rikkaks ja külluslikuks teha, või lõhub distsipliin
energiat ükskõik millisel kujul. Leian selle olevat
keskse küsimuse.
Paljudel inimestel ei ole suurt energiavaru, ning see vähene,
mis neil on, lammutatakse ja lõhutakse kontrolli, ähvarduste,
tabude ja kasvatuse poolt. Nii saavad neist järeleaimajad,
elutud selle ühiskonna kodanikud. Ning kas annab distsipliin
paisuvat energiat neile, kellel on pisut enam eeldusi millegi
algatuseks? Kas teeb see nende elu rikkamaks ja vitaalsemaks?
Kas te pole tulvil energiat, kui olete veel noored? Ent mis juhtub,
kui saate suuremaks? Teie õpetajad hakkavad seda energiat
kärpima, kujundama, suunates seda mitmesse vormi ning kui
lõpuks olete täiseas, lämmatatakse säilinud
energianatuke ühiskonna poolt. Hariduse ja ühiskonna
sunni kaudu lõhutakse see külluslik energia hulk
järk-järgult. Kas saab energiat distsipliini abil paisutada?
Kui saab, siis on sel mõtet, aga kui distsipliin hoopis
kurnab energiavaru, siis tuleb see ilmselt kõrvale heita.
Mis on see energia, mis meil kõigil on? See energia on
mõtlemine, tundmine, see on huvi, entusiasm, ahnus, kirg,
iha, auahnus, viha, töö, leiutamine, mängud, luuletamine,
maalimine, laulmine, tantsimine, templis käimine, austamine
- need kõik on energia väljendused ning energia loob
ka pettekujutlusi, pahandusi, hädasid. Nii ülevaim
kui ka madalaim tegutsemine on mõlemad inimenergia väljendus.
Kuid te märkate, et kontrolli protsess või selle
energia distsiplineerimine, juhtimine ühte punkti ning piiramine
teises suunas, muutub vaid sotsiaalseks sobituseks. Mõistus
on ühe erilise kultuuri poolt standardiseeritud ja tema
energia järk-järgult hajutatud.
Niisiis on meie probleem selles, kas saab seda energiat, mis
meil ühes või teises ulatuses on, paisutada, anda
talle suuremat vitaalsust - ning kui saab, siis kuidas? Mille
jaoks on energia? Kas energia otstarve on sõdasid tekitada?
On ta ülesanne leiutamine või mõne guru jäljendamine,
õppimine, laste saamine, lõputu muretsemine ühe
või teise probleemi kallal? Või saab energiat teisiti
kasutada nii, et kogu meie aktiivsusel on suhe millegagi, mis
ületab kõike ülalmainitut? Kindlasti, kui inimmõistus,
mis on võimeline nii imetlusväärseks energiaks,
ei otsi reaalsust või tõde või jumalat või
kuidas seda soovite nimetada, siis iga tema energia muutub purustamiseks
ja hädade tekitamiseks. Reaalsuse otsimine nõuab
tohutut energiat; ning kui inimene seda ei otsi, raiskab ta oma
energiat, luues kahjustusi ning seetõttu peab ühiskond
teda kontrollima. Niisiis, kas on võimalik energiat vabastada
tõe otsimiseks, et õige avastamises olla kodanik,
kes saab aru põhilisest eluülesandest ning keda ühiskond
ei saa hävitada? Kas suudate seda jälgida? Või
on see pisut raske?
Te näete, inimene on energia, ning kui inimene ei otsi tõde
muutub see energia purustavaks. Seetõttu kontrollib ja
kujundab ühiskond indiviidi, kes lämmatab seda energiat.
Ning võibolla olete tähele pannud teist lihtsat fakti
- hetkel, kui soovite südamest midagi teha, on teil selleks
energiat külluses. Mis juhtub kui lööte innukalt
kaasa mõnes mängus? Kas te pole siis tulvil energiat?
Ning see energia ise muutub endas kontrolli vahendiks, te ei
vaja enam väljastpoolt pealesurutud distsipliini. Reaalsuse
otsingul loob energia ise oma distsipliini. Inimene, kes otsib
reaalsust, muutub spontaanselt väärtuslikuks kodanikuks
ehkki ta ei ole seda mõne erilise ühiskonna standardi
või valitsuse seisukohalt.
Niisiis, nii õpilane kui ka õpetaja peavad töötama
kooskõlas vabastamaks seda tohutut energiat, et leid reaalsust
või tõde. Tõe otsimises eneses on distsipliini,
ning siis olete väärtuslik inimene, täiuslik indiviid,
kes ei ole piiratud oma erilise ühiskonna ja kultuuriga.
Niisiis, ma leian, et hariduse funktsioon on vabastada energiat
tõe ja headuse otsimiseks, mis omakorda teeb indiviidi
väärtuslikuks inimeseks. Kuid ainult distsipliinil,
ilma et seda täielikult mõista, ei ole mõtet,
sest siis on see purustav. Senikaua kui igaüks meist ei
ole nii kasvatatud, et lahkudes koolist ja astudes ellu oleks
ta täis vitaalsust ja intelligentsust, täis pakatavat
energiat avastamiseks, seni imeb ühiskond teid endasse,
teid lämmatades ja lõhkudes. Te olete siis haletsemisväärselt
õnnetu kogu ülejäänud elu. Nagu jõgi
kujundab kaldaid, mis teda vaos hoiavad, kujundab ka energia,
mis otsib tõde, ise enda distsipliini ilma mingi kohustuseta
ning nii nagu jõgi leiab mere, nii leiab see energia ise
oma vabaduse.
Küsija: Miks tulid Indiat valitsema inglased?
Krishnamurti: Te näete, et inimesed, kellel on
rohkem energiat, rohkem vitaalsust, rohkem võimeid, rohkem
vaimu toovad oma vähem energilistele naabritele kas heaolu
või viletsust. Kunagi varem purskas India välja oma
energia üle kogu Aasia. Tema rahvas oli tulvil loomisindu.
Nad levitasid religiooni Hiinas, Jaapanis, Indoneesias, Birmas.
Teised rahvad olid kaubanduslike huvidega, mis võibolla
oli ka vajalik ning millel olid omad puudused. Kummaline lugu
on selles, et need kes otsivad tõde või Jumalat
on enam plahvatusvõimelised, nad vabastavad harukordset
energiat mitte ainult eneses vaid ka teistes ning need on tõelised
revolutsionäärid. Võitlejad ja valitsejad tulevad
ja lähevad, kuid inimprobleemid on ikka samad. Me kõik
soovime valitseda, alistada või vastu panna. Kuid inimene,
kes otsib tõde on kõikidest ühiskondadest
ja kultuuridest vaba.
Küsija: Isegi mediteerides me ei suuda avastada,
mis on tõde. Palun, kas te ei selgitaks meile, mis on
tõde.
Krishnamurti: Jätame esialgu kõrvale küsimuse,
mis on tõde ning vaatame, mis on meditatsioon. Minu jaoks
on meditatsioon hoopis erinev sellest, mida teie raamatud ja
teie gurud on teile õpetanud. Meditatsioon on oma enda
mõistusest arusaamise probleem. Kui te ei saa aru oma
mõtlemisest, mis on enesest teadlik olemine, siis on teie
mõtlemisest, ükspuha millisest, vähe kasu. Ilma
enese teadlikkuseta viib mõtlemine kahjustusteni. Igal
mõttel on oma tähendus ning kui mõte on võimetu
seda tähendust nägema ja ainult kontsentreerub mõnele
erilisele ideele, kujutlusele või sõnade kogumisele
- mida tavaliselt nimetatakse meditatsiooniks - on see vaid enda
hüpnotiseerimine. Niisiis, kui istute rahulikult, rääkides
või mängides, kas olete siis teadlik iga mõtte
tähendusest? Või igast reageeringust, mis teil on?
Katsuge seda ning te näete kui raske on jälgida igat
mõttevirvendust, sest mõtted kuhjuvad nii kiiresti
üksteise otsa. Kuid kui soovite uurida iga mõttevälgatust,
kui tõesti soovite nende sisse näha, siis leiate,
et teie mõtted laskuvad alla, muutuvad aeglasemaks ja
valvatavaks. See mõtlemise allalaskumine ning iga mõtte
uurimine on meditatsiooni protsess. Ning kui laskute oma uuringus
sügavamale, siis leiate, et olete teadlik igast mõttest.
Teie mõistus, mis on rahutute mõtete panipaik ja
kus mõtted üksteisega võitlevad, muutub väga
vaikseks ja rahulikuks. Siis ei ole olemas enam mingit tungi,
sundi, hirmutunnet ja selles vaikuses kerkib esile see, mis on
tõde. Selles ei ole "teid", kes kogeb tõde
vaid vaiksesse mõistusesse ilmub tõde. Hetk, milles
olete "teie" on ka kogeja ning kogeja on ainult mõtte
tulemus ning ilma mõtteta ei saa ta eksisteerida.
Küsija: Mis on elu ja kuidas saaksime õnnelikud
olla?
Krishnamurti: Mis on elu? Kui küsiksite seda kaupmehelt,
siis ta vastaks, et elu on kauba müümine, raha tegemine,
kuna see on tema elu hommikust õhtuni. Auahne inimene
ütleb teile, et see on võitlus, et saavutada ja täide
viia. Inimesel, kes on saavutanud positsiooni ja võimu,
olles mõne riigi või organisatsiooni juht, on elu
täis aktiivsust, tema enese initsiatiivi. Töölisele
on see lõputu töö ilma puhkepäevata; see
tähendab olla vaene ja haletsemisväärne.
Niisiis kas saab inimene õnnelik olla neis püüetes?
Ilmselt mitte. Mis ta siis teeb? Ta ei juurdle ega küsi,
mis on elu, kuid filosofeerib elu üle. Ta räägib
vendlusest ning sealjuures ekspluateerib teisi. Ta leiutab kõrgema
mina, ülima hinge, midagi niisugust, mis lõpptulemusena
teeks teda kestvalt õnnelikuks. Kuid õnn ei tule
siis kui teda otsite. Õnn on lisasaadus, see ilmub vaid
seal kus on headust, armastust, kus ei ole auahnust, kus vaim
otsib vaikselt, mis on tõde.
Küsija: Miks võitleme omavahel?
Krishnamurti: Miks te võitlete? Ameerika on
Venemaa vastu, Hiina on lääne vastu. Me räägime
rahust ja valmistume sõja vastu. Miks? Seepärast,
et enamik inimesi armastavad võistelda, võidelda
- see on vaieldamatu fakt, sest vastasel korral teeksime lõpu
sõdadele.
Võitluses on üleskruvitud vaimustust. Arvame, et
võitlus igasuguses vormis on vajalik, et hoida end erksana.
Kuid te näete, et selline elamisviis on väga purustav.
On olemas elamisviis ilma võitluseta. See on kui lill,
kui õis, mis kasvab. See ei võitle, ta lihtsalt
on. Millegi olemine on iseenda väärtus. Kuid meid ei
ole üldse selleks kasvatatud. Oleme kasvatatud võistlema,
võitlema, olema sõdur, jurist, politseinik, professor,
juhataja, kaupmees. Ning me kõik soovime olla esikohal.
Me kõik ihkame edu. Kuid üksnes need on õnnelikud,
kellel on tõelist seesmist tagasihoidlikkust ning nemad
ei võitle.
Küsija: Miks kohtleb mõistus teisi inimesi
halvasti ning ka iseennast?
Krishnamurti: Mida mõistame halva kohtlemise
all? Mõistus, mis on auahne, kade, ahne, mõistus,
mis on usundite ja tavadega koormatud, mõistus, mis inimesi
ekspluateerib, selline mõistus kutsub esile ühiskonna,
mis on täis lahkhelisid. Senikaua kui mõistus ei
saa endast aru, on tema teod purustavad; senikaua kui mõistusel
puudub enese teadlikkus, peab ta sünnitama vaenu. Sellepärast
on oluline teadlikuks saada ning mitte ainult raamatutest õppida.
Ükski raamat ei saa teile anda enese tundmist. Raamat võib
teid enesetundmisest informeerida, kuid see ei ole sama, mis
ennast tunda oma tegudes. Kui mõistus näeb ennast
oma suhetes nagu peeglis, siis sellest tähelepanekust tekib
enese teadlikkus, ning ilma end tundmata ei saa me kõrvaldada
seda tohuvabohu, seda kohutavat häda, mida oleme maailma
loonud.
Küsija: Kas mõistus, mis otsib edu, on
erinev sellest, mis otsib tõde?
Krishnamurti: See on sama mõistus, ükspuha,
kas ta otsib edu või tõde; kuid senikaua, kui mõistus
otsib edu, ta ei saa leida tõde.
|