|
J. Krishnamurti - NÜÜDISAJA KULTUURIPROBLEEMID
PEATÜKK
II
Teeksin heal meelel teiega vabaduse probleemist juttu. See
on väga keeruline probleem, mis vajab põhjalikku
uurimist. ja selget mõistust. Kuuleme palju räägitavat
vabadusest, usuvabadusest ja vabadusest teha kõike mida
hing igatseb. Teadlased on sellest hulga raamatuid kirjutanud.
Kuid mulle tundub, et jõuame selleni väga lihtsalt
ja otsekoheselt ja võib-olla aitab see meid õigele
lahendusele. Kas olete kunagi peatunud jälgimaks isepärast
lõõma, mis hõõgub läänes
päikese loojudes, kui puu latvade kohal paistab kahvatu
kuusirp. Õhtutunnil on jõgi tihti vaikne - vaikne
ja tema pinnal peegeldub kõik; sild, rong mis üle
silla sõidab, õrn kuu ning sel hetkel kui läheb
pimedaks, ka tähed. Kõik on haruldaselt ilus. Et
seda näha, vaadelda ja anduda kaunile täie tähelepanuga,
ei tohi teie mõistus olla mõtteisse vajunud. Te
ei tohi olla hõivatud probleemidest, muredest, juurdlemisest.
Kas vabadus peitub ainult sõltumatuses? Maailmas on palju
sõltumatuid inimesi, kuid vähesed neist on vabad.
Vabadus eeldab suurt intelligentsust. Kuid intelligentsust ei
saavutata ainult sooviga vaba olla. Intelligentsus tekib vaid
siis kui hakkate aru saama kõigest oma ümber: sotsiaalseist,
religioosseist ja traditsioonide mõjutusist, millesse
olete pidevalt suletud. Kuid et selliseid mõjutusi mõista
- oma vanemate, oma riigi, ühiskonna mõjutusi, mille
juurde kuulute, teie usu, teie jumala ja ebausu, pimesi allutatud
tavade - see eeldab sügavat mõistmist. Kuid tavaliselt
laskute nende mõju alla, sest olete seesmiselt hirmul,
kardate, et ei saa elus head positsiooni, kardate oma preestri
sõnu, kardate tavadest loobuda, vääralt elada.
Vabadus on aga tegelikult hinge seisund, milles ei ole hirmu
või sundi, ega tarvet olla kindlustatud. Kas ei soovi
enamus meist olla kindlustatud? Kas enamus meist ei soovi, et
räägitakse meist kui toredad inimesed me oleme, kui
kenad, kui erakordselt intelligentsed me oleme? Kui meil neid
soove ei oleks, ei asetaks me oma nimele lisatähti juurde.
Kõik sarnased asjad annavad meile enesekindlust, tõstavad
meie tähtsust. Me kõik soovime olla kuulsad, ning
hetkel kui soovime midagi olla, ei ole me enam vabad.
Palun saage sellest teadlikuks, sest see on vabaduse probleemi
parim võti. Kas maailmas, kus valitseb poliitikute võim,
positsioon või autoriteet või nn. vaimses maailmas
kus püütakse olla väärtuslik, suursugune,
püha, hetkel kui püüate midagi olla, ei ole te
enam vaba. Kuid inimene, kes näeb kõigi nende asjade
absurdsust ning kelle süda on seetõttu süütu
ega pole igatsust midagi olla - selline inimene on vaba. Kui
saate aru selle lihtsusest, näete ka selle erakordset ilu
ja sügavust.
Muide, esemete otstarve ongi võimaldada teile positsiooni,
teha teist midagi. Tiitlid, positsioon ja teadmised tiivustavad
teid midagi olema. Eks ole te ju märganud oma vanemate ja
õpetajate manitsusi, et peaksite millegagi elus võrduma.
Et peaksite elama nii edukalt kui teie onu või vanaisa.
Või püüaksite jälgida mõne kangelase
eeskuju või olla mõne guru või pühaku
sarnane, kuid nii ei ole te kunagi vaba. Kui aimate järele
mõne guru, pühaku, õpetaja, sugulase eeskuju
või kinnitute mingi traditsiooni külge, see kõik
eeldab teie poolt millenagi olemist, ning üksnes taibates
seda tõika on teis vabadust.
Kasvatuse eesmärk oleks siis hoida teid lapsest saati mitte
kedagi järgimast, et jääksite iseendaks. Kas olete
inetu või ilus, kas olete kade või kiivas, teil
tuleb alati olla see kes olete, kuid ka sellest aru saada. Olla
see, mida olete, on väga raske, kuna teie arvates on see
halb, väiklane ning kui saaksite ainult muuta seda mida
olete millekski õilsaks, oleks see suurepärane. Kuid
see ei juhtu kunagi. Nähes end niisugusena nagu olete, ning
seda mõista, siis peitub mõistmises eneses ümberkujunemine.
Niisiis ei peitu vabadus selles, et saada millekski eriliseks,
et teha kõike mida soovite, et jälgida traditsioone,
oma vanemate, oma guru autoriteeti, vaid selle taipamise hetkest
hetkeni mida tegelikult olete. Tuleb välja, et te ei ole
selleks kasvatatud. Kasvatus tiivustab teid kellekski saama -
kuid see ei ole endast arusaamine. Teie "mina" on väga
keeruline asi; see ei ole ainult, kes käib koolis, kakleb,
mängib, kardab, vaid ta on varjul, nähtamatu. Ta ei
ole vormitud ainuüksi teie enda mõtetest, vaid ka
kõigest sellest, mis teiste poolt on teie hinge topitud
raamatute, ajalehtede ja juhtide poolt ning seda kõike
on võimalik mõista ainult siis kui te ei ihka olla
midagi, kui te ei imiteeri. Kui te ei anna alla siis tähendab,
et olete valmis vastuhakuks traditsioonidele, et püüda
millestki aru saada. See on ainuke tõeline revolutsioon,
mis viib erakordse vabaduseni. Sellise vabaduse arendamine ongi
kasvatuse õige ülesanne.
Teie vanemad, teie õpetajad ja teie enda igatsused soovivad,
et oleksite identne millegagi või kellegagi olemaks kindlustatud,
õnnelik. Kuid kas ei tuleks teil intelligentseks saamiseks
kõigist mõjutusist läbi murda, mis teid orjastavad
ja maha suruvad.
Lootus uuele maailmale on nendel teie keskelt kes näevad
valet ning hakkavad sellele vastu, mitte üksnes sõnades,
vaid ka tegudes. Sellepärast tuleb teil otsida õiget
kasvatusviisi, sest ainult vabaduses kasvades saate luua uut
maailma, mis ei rajane traditsioonidele ega ole vormitud mõne
filosoofi või idealisti isiklikku arvamust mööda.
Senikaua kui püüate ainult järele aimata mõnd
suurt eeskuju või kellekski saada, ei jõua te vabanemiseni.
Küsija: Mis on intelligentsus?
Krishnamurti: Vaatame seda küsimust rahulikult, kannatlikult
ning otsigem vastust. Vastuse otsing pole lõppotsuseni
jõudmine. Kas eristate seda vahet? Momendil kui jõuate
lõppotsuseni, mis on intelligentsus, lakkate olemast intelligentne.
Enamus vanemaid inimesi on nii talitanud, nad on teinud lõppotsuseid.
Seetõttu on nad lakanud olemast intelligentsed. Seega
olete avastanud ühte, et intelligentne mõistus on
niisugune, kes pidevalt õpib ja ei langeta kunagi lõpphinnanguid.
Mis on intelligentsus? Enamjagu inimesi on rahuldatud määratlusega
ja nad tunnistavad lõpphinnangutest tuletatud seletuste
õigsust või eelistavad iseenda seletuste juurde
jääda. Mõistus, mis on mingi seletusega rahuldatud,
on väga pealiskaudne, seetõttu ei ole see intelligentne.
Te näete, et intelligentne mõistus on niisugune,
mis ei rahuldu seletustega, lõppotsustega, see ei ole
ka mõistus, mis usub, sest usk on taas üks lõppotsuse
kujusid. Intelligentne on küsitlev mõistus, valvas,
õppiv uuriv. Mida see tähendab? Seda, et intelligentsus
ärkab vaid seal, kus pole hirmu, kus on valmidus ülestõusuks
terve sotsiaalse ülesehituse vastu, avastamaks, mis on tõde,
või taibata kõigi asjade reaalsust.
Intelligentsus ei ole teadmine. Kui loeksite kõik maailmas
leiduvad raamatud läbi, ei annaks see teile intelligentsust.
Intelligentsus on midagi väga peent. Ta kerkib esile vaid
siis, kui saate totaalsest mõistuse protsessist aru -
mitte mõistusest, mis vastab mõnele filosoofile
või õpetajale, vaid teie enda arusaamine on kogu
inimkonna mõistuse tulemus ning kui sellest aru saate,
pole teil ühtegi raamatut uurida, sest mõistus sisaldab
kõiki inimkonna teadmisi. Niisiis kerkib intelligentsus
esile siis kui te enesest aru saate. Te suudate enesest aru saada
vaid seoses inimeste, asjade ja teie maailmaga. Intelligentsus
ei ole midagi niisugust, mida annab omandada, nagu õppida.
See tekib võimsa vastuhakuga, kus ei ole hirmu - mis tähendab
tegelikult: kus on armastustunne. Sest ainult seal puudub hirm,
kus on armastust.
Kui teid huvitas vaid seletus, siis kardan, et pole teie küsimusele
vastanud. Küsida, mis on intelligentsus, sarnaneb küsimusele,
mis on elu. Elu on õppimine, mäng, seks, töö,
kadedus, auahnus, armastus, ilu, tõde - kas ei ole elu
igal pool? Kuid te näete, et enamikul meist ei ole püsi
tõsiselt ja pidevalt seda küsimust uurida.
Küsija: Kas võib harimata toores vaim saada
õrnaks?
Krishnamurti: Pange tähele küsimuse sisu, mis
sõnade taga peitub: Kas võib harimatu vaim saada
õrnaks? Kui ütlen, et mu mõistus on harimatu,
toores, sealjuures püüdes õrnaks saada, siis
püüe ise, õrnaks saada on harimatus. Pange seda
tähele. Ärge olge intrigeeritud vaid valvake seda.
Kuna tundes ära, et olen toores, ilma soovita seda muuta,
püüdmata õrnaks saada, kui hakkan taipama, mis
toorus on, jälgides seda elus päevast päeva -
oma ahnet söömisviisi, oma jämedat käitumist
teiste inimestega, uhkust, kõrkust, oma harjumuste ja
mõtete madalust, siis see jälgimine ise kujundab
meid ümber. Samuti kui olen nürimeelne, öeldes,
et pean intelligentseks saama, on suurima astme nürimeelsus,
sest tähtis on vaimulõtvusest aru saada. Kuidas ma
ka ei püüaks intelligentseks saada, mu nõmedus
jääb ikka püsima. Ma võin õppimisega
saada pinnalist lihvi, võin suuta raamatu tarkusi tsiteerida,
kuulsate autorite peatükke korrata, kuid põhiliselt
jään ma ikka nürimeelseks. Kuid nähes ja
taibates seda, kuidas minu nürimeelsus väljendub minu
argipäeva elus - kuidas käitun oma teenijaga, kuidas
suhtun oma naabrisse, ametnikku - siis kutsub teadlikkus ise
esile nürimeelsuse katkemisse.
Proovige järele. Jälgige end rääkimas oma
teenijaga, pange tähele oma lugupidamist riigiametniku vastu
ning kui vähe on teil lugupidamist inimese vastu, kellel
pole teile midagi anda. Siis leiate kui rumal te olete ning selle
avastamises on tundlikkust. Inimene kes püüab tundlik
olla on inetu, tundetu, ta on toores isiksus.
Küsija: Lapsed rääkisid, et nad nägid
külas nägemusi ning vaime. Nad küsivad ka surma
üle. Mida ma pean neile vastama.?
Krishnamurti: Tuleme varsti selle juurde, mis surm on.
Hirm on eriline nähtus. Neile lastele on jutustatud tondilugusid
vanemate inimeste poolt. Keegi on teile rääkinud kummitustest.
Olete liig noored mõistma neid asju. See pole teie enda
elamus vaid peegelpilt vanemate inimeste juttudest. Nad on seda
mõnest raamatust lugenud ning arvavad, et see on neile
selge. See toob kaasa hoopis teise küsimuse: kas on olemas
elamust, mis pole tumestatud mineviku poolt? Kui elamus on tumestatud
mineviku poolt, siis on ta vaid mineviku kestmine ning seetõttu
pole ehe elamus.
Tähtis on, et need teie seast, kes laste kasvatusega tegelevad,
ei suruks neile peale oma eksijäreldusi, oma enese ettekujutlusi
tondilugudest, oma enese pentsikuid ideid ja läbielamusi.
Seda on väga raske vältida, sest vanemad inimesed räägivad
liig palju neist ebaolulistest asjadest millel elus pole mingit
tähtsust. Vähehaaval viivad nad ka lastesse oma kartusi,
hirmu ja ka ebausku ning lapsed teadagi tunnevad kuuldu ees hirmu.
On väga tähtis, et vanemad inimesed, kes tavaliselt
oma läbielamiste kaudu midagi neist asjust ei tea, ei hakkaks
neist laste kuuldes rääkima. Selle asemel aidaku nad
luua õhkkonda, kus lapsed saavad vabalt ja hirmu tundmata
edasi areneda.
|