J. Krishnamurti - NÜÜDISAJA KULTUURIPROBLEEMID PEATÜKK
III
Võibolla mõned teist pole kõike sellest
aru saanud, mida ma rääkisin vabadusest. Kuid on väga
tähtis olla vastandatud uute veel harjumatute ideedega.
On väga kena ilusse süveneda, kuid on tarvis hoomata
sedagi, mis elus inetu; parem oleme erksad kõige vastu.
Ühtlasi tuleb teil eest leida asju, millede tähendust
te vahest täiel määral ei taipa, sest mida enam
mõtlete ja pead murrate asjade ümber, mida on teil
raske taibata, seda avaramad saavad olema teie võimalused
täiuslikuks eluks.
Kas mõned teist on tähele pannud koidutunnil päikesehelki
koos koidutähega, ainukese tähega taevas. Ükskõik
kas me peame end kapitalistiks, hinduks, budistiks, muhameedlaseks
või kristlaseks. Ükskõik kas me oleme pimedad,
jalutud või terved, see maa on meie oma, ta ei kuulu ühegi
osaga mingile võimumehele, aadlikust valitsejale. Oleme
tähtsusetud, kuid siiski elame selle maa peal ning meil
kõigil tuleb elada üheskoos. See on nii vaeste kui
ka rikaste maailm, nii kirjaoskamatute kui ka õpetlaste
oma. Me võime tunda, et see on meie maailm ja suudame
seda armastada ainult siis, kui oleme aru saanud vabaduse tähendusest.
Praegusel ajal ei ole niisugust asja nagu vabadus, me ei tea
mis see tähendab. Me tahaksime olla vabad. Kuid kui panete
tähele, igaüks - õpetaja, vanemad, politseinik,
sõdur, poliitik, ärimees - nad kõik teevad
midagi oma väikeses nurgakeses, et takistada seda vabadust.
Vaba olla ei tähenda ainult seda, et teeksite kõike
mida tahate või rabelete lahti välistest olukordadest,
mis teid seovad. See on arusaamine tervest sõltuvuse probleemist.
Kas te ei sõltu oma vanematest? Te sõltute oma
õpetajatest, kokast, kirjakandjast, piimatoojast jne.
Seda laadi sõltuvusest on väga kerge aru saada. Kuid
on olemas veel palju sügavamat liiki sõltuvust, millest
tuleb enne vabanemist aru saada. Sõltuvus kellestki teisest
oma isikliku õnne tarbeks. See ei ole ainult füüsiline
sõltuvus teisest, vaid seesmine psühholoogiline sõltuvus,
millest ammutate nn. õnne. Kuid kui sõltute sedaviisi
kellestki teisest, muutute orjaks. Kui sõltute enda abikaasast,
gurust, vanemaist, mõnest ideest, siis on see juba teie
ahelate algus. Me ei saa sellest aru - ehkki enamus meist, eriti
noored, soovivad olla vabad.
Peaksime igasugusele seesmisele sõltuvusele vastu hakkama,
aga me ei saa vastu hakata seni kuni me ei saa aru, miks me sõltume.
Me ei saa olla vabad enne kui mõistame oma seesmist sõltuvust.
Kui ütlen teile midagi, mis teid solvab, siis saate minu
peale vihaseks - see on reaktsioon, mis tekib sõltuvusest
ning sõltuvus on omakorda reaktsioon. Kuid vabadus ei
ole reaktsioon. Kuni me ei eemaldu reaktsioonist, seni me ei
saa oma reageeringu põhjusest aru.
Armastada puud või lindu või armsat loomakest,
hoolitseda tema eest, sööta teda, hellitada teda ootamata
vastutasu. Enamus meist ei armasta sel viisil. Me ei saa arugi,
mis see tähendab, sest meie armastus on piiratud kartusega,
armukadedusega, hirmuga, mis tähendab, et sõltume
seesmiselt - soovime olla armastatud. Me ei rahuldu sellega,
et lihtsalt armastame, vaid küsime midagi vastutasuks ning
selle küsimuse taga peitub sõltuvus mis meid vallutab.
Niisiis, vabadus ja armastus käivad koos. Armastus ei ole
reaktsioon. Kui armastan teid seepärast, et mind armastate,
siis on see vaid kaup turult. Armastus ei küsi midagi vastutasuks,
see isegi ei tunne, et annate midagi - ning ainult selline armastus
tunneb vabadust. Kuid näete, teid ei ole selleks kasvatatud.
Teid on õpetatud matemaatikas, keemias, maateaduses, ajaloos
ning sellega piirdub kasvatus. Teie vanemate ainuke mure on teid
aidata hea teenistuse leidmises ning soov, et oleksite edukas.
Nende eesmärk on teie jõukus ja auväärne
seisund seltskonnas; ning mida kõrgemale pürgite,
seda rohkem häda teete teistele, sest kõrgemale jõudmiseks
peate võistlema, peate olema halastamatu. Vanemad saadavad
oma lapsi kooli, kus valitseb auahnus, võitlus. Koolis
puudub armastus, ning see on põhjus, miks ühiskond
nagu meie oma, mandub lakkamatus tülitsemises, kuigi kõneldakse
rahust.
Meil tuleb seega saada selgust kogu vabaduse probleemist. Peame
iseseisvalt tunnetama armastuse tähendust, sest kui me ei
armasta ei saa me ealeski olla hoolitsev, tähelepanelik.
Kui näete teerajal teravat kivi, mille vastu juba paljud
on komistanud, siis ei kõrvalda te seda mitte sellepärast,
et teid tänataks vaid selleks, et sinna ei komistataks enam.
Imetleda jõe voolu, tunda rõõmu maailmast,
panna tähele linnu tiivalööki, olla tundlik ja
avatud - see kõik eeldab vabadust ning et olla vaba, selleks
peab armastama. Armastuseta on vabadus vaid väärtuseta
idee. Niisiis, vabadus saab olla vaid nende päralt, kes
saavad aru ja murravad end läbi seesmise sõltuvuse.
Küsija: Milles on igatsemise allikas ja kuidas
saaksin sellest lahti?
Krishnamurti: Küsijale on selgeks tehtud, et igatsemisest
vabanemine on väärtus. Ta küsib, "mis on
igatsemise allikas ja kuidas sellest vabaneda?" Kuid kas
ei ole tung vabaneda ise veel osa igatsusest?
Mis on tahtmise läte, põhjus, algus? Te näete
midagi kütkestavat ning tahate seda. Te näete autot
või paati ning soovite seda endale. Te soovite jõuka
inimese elujärge saavutada või sanniaasiks saada.
Selleks on ihalemise läte, nägemine, kontakti saavutamine
tingib aistingu ning viimasest tekib igatsemine. Niisiis, aimates,
et igatsemine toob konflikte, küsite kuidas igatsemisest
vabaneda. See, mida tegelikult soovite ei ole igatsemisest vabanemine,
vaid soov vabaneda vaevast, kartusest, piinast, mida igatsemine
põhjustab. Te soovite vabanemist igatsuse mõrudest
viljadest, mitte igatsemisest enesest ning on ääretult
tähtis seda erinevust mõista. Kui saaksite igatsemist
vabastada piinast, heitlusest, kannatusest ja himudest, mis sellega
kaasas käivad, nii et jääks üksnes nauding.
Kas te siis ka soovite igatsusest vabaneda? Senikaua kui püsib
igatsus midagi saavutada, kuhugi jõuda, millekski saada,
seni kestab paratamatult ka kartus, mure ja hirm. Auahnus, soov
rikastuda, olla keegi, haihtub üksnes siis, kui mõistame
auahnuse kõdunevat ja laastavat olemust. Hetkel mil tunneme,
et võimuiha, olgu millisel kujul tahes - ministri võim,
kohtuniku võim, preestri võim, guru võim
- on pahe, me ei ihka enam võimu. Kuid me kahjuks ei tunne,
et auahnus on laastav, et võimuiha on pahe - just vastupidi,
ütleme, et kasutame võimu heaks otstarbeks. Ülekohtust
abinõud ei saa kunagi kasutada õiglase eesmärgi
tarbeks. Kui abinõu on ülekohtune, on ka tulemuses
ülekohut. Headus pole pahe vastand - ta kerkib esile vaid
siis kui pahe on täiesti lakanud olemast.
Niisiis, kui me ei saa aru igatsuse tähtsusest kõigi
selle tulemuste ja lisasaadustega, siis ainult püüdmisel
igatsusest vabaneda, pole mõtet.
Küsija: Kuidas saaksime olla sõltuvusest
vaba, elades ühiskonnas?
Krishnamurti: Kas teate, mis on ühiskond? Kas
ei moodusta ühiskonda inimestevahelised suhted? Mõelge
selle üle järele ning te näete, et ühiskond
on teie, minu ja teiste vahelised suhted. Inimeste vaheline suhe
loob ühiskonna ning kas pole meie praegune ühiskond
saagiahnete suhete poolt üles ehitatud? Enamik meist soovib
raha, võimu, eraomandit, autoriteeti. Senikaua kui ihkame
raha, positsiooni jms. kuulume sellesse ühiskonda ning sõltume
sellest. Kuid kui inimene midagi ei ihka, jääb lihtsaks
ja olles tulvil suurt malbust, siis hakkaks ta vastu ja lööks
sellest ühiskonnast lahku.
Õnnetuseks on kaasaja kasvatus suunatud teie allutamiseks,
sulgemiseks ja kohandumiseks saagiahnesse ühiskonda. Senikaua
kui allute sellele, senikaua kuni olete auahne, saagihimuline
tunnistatakse teid auväärse kodanikuna. Teid kasvatatakse
ühiskonda sisselülitumiseks, kuid see ei ole kasvatus,
see on vaid tingimusi loov protsess, mis kohandab teid teatud
mustri järgi. Tõelise kasvatuse ülesanne ei
ole teie esiletõstmine, vaid aru saamine kõduneva
ühiskonna ülesehitusest. See ei ole osaline vaid totaalne
vastuhakk vanale. Ma kuulen vanu inimesi rääkivat:
"Seda ei saa kunagi teha. Inimloomus on mis ta on, te ajate
udujuttu." Kuid me ei ole mõelnud sellele, et minevikust
tingitud mõistust vabastada. Last ei kujundata tingimuste
kaudu. Kasvatus on ühteaegu nii ravim kui profülaktika.
Vanemad inimesed on juba töntsid, täidetud minevikust
tingitud auahnusega, soovidega olla edukamad kui vanemad. Õige
kasvatuse ülesanne ei ole ainult aidata minevikust tingitud
kuju muuta, vaid ka päevast päeva kogu eluprotsessist
aru saada, nii et saaksite areneda vabaduses ja luua uut maailma
korda. Kahjuks pole sellest huvitatud ei teie vanemad ega õpetajad.
Ka avalikkus üldiselt pole sellest huvitatud. See on põhjus,
miks kasvatuse ülesanne peab olema nii kasvataja enda kui
ka õpilase kasvatamine.
Küsija: Miks inimesed võitlevad?
Krishnamurti: Miks võitlevad noored poisid? Te
võitlete mänguasja pärast. Täiskasvanud
inimesed võitlevad täpselt samal põhjusel,
ainult nende mänguasjad on positsioon, varandus ja võim.
Kui teie soovite võimu ja mina samuti, siis me võitleme.
See on põhjus, miks rahvad lähevad sõtta.
Asi on väga lihtne, ainult filosoofid, poliitikud jt. teevad
asja keeruliseks. Te teate, et teadmiste ja kogemuste omamine
on suur kunst - tunda elu rikkust, olemasolu ilu, võitlust,
viletsust, naeru, pisaraid - sealjuures hoida oma hinge lihtsana,
kuid teil saab olla lihtne hing vaid siis kui armastate.
|