J. Krishnamurti - NÜÜDISAJA KULTUURIPROBLEEMID


PEATÜKK III

Võibolla mõned teist pole kõike sellest aru saanud, mida ma rääkisin vabadusest. Kuid on väga tähtis olla vastandatud uute veel harjumatute ideedega. On väga kena ilusse süveneda, kuid on tarvis hoomata sedagi, mis elus inetu; parem oleme erksad kõige vastu. Ühtlasi tuleb teil eest leida asju, millede tähendust te vahest täiel määral ei taipa, sest mida enam mõtlete ja pead murrate asjade ümber, mida on teil raske taibata, seda avaramad saavad olema teie võimalused täiuslikuks eluks.
Kas mõned teist on tähele pannud koidutunnil päikesehelki koos koidutähega, ainukese tähega taevas. Ükskõik kas me peame end kapitalistiks, hinduks, budistiks, muhameedlaseks või kristlaseks. Ükskõik kas me oleme pimedad, jalutud või terved, see maa on meie oma, ta ei kuulu ühegi osaga mingile võimumehele, aadlikust valitsejale. Oleme tähtsusetud, kuid siiski elame selle maa peal ning meil kõigil tuleb elada üheskoos. See on nii vaeste kui ka rikaste maailm, nii kirjaoskamatute kui ka õpetlaste oma. Me võime tunda, et see on meie maailm ja suudame seda armastada ainult siis, kui oleme aru saanud vabaduse tähendusest.
Praegusel ajal ei ole niisugust asja nagu vabadus, me ei tea mis see tähendab. Me tahaksime olla vabad. Kuid kui panete tähele, igaüks - õpetaja, vanemad, politseinik, sõdur, poliitik, ärimees - nad kõik teevad midagi oma väikeses nurgakeses, et takistada seda vabadust. Vaba olla ei tähenda ainult seda, et teeksite kõike mida tahate või rabelete lahti välistest olukordadest, mis teid seovad. See on arusaamine tervest sõltuvuse probleemist. Kas te ei sõltu oma vanematest? Te sõltute oma õpetajatest, kokast, kirjakandjast, piimatoojast jne. Seda laadi sõltuvusest on väga kerge aru saada. Kuid on olemas veel palju sügavamat liiki sõltuvust, millest tuleb enne vabanemist aru saada. Sõltuvus kellestki teisest oma isikliku õnne tarbeks. See ei ole ainult füüsiline sõltuvus teisest, vaid seesmine psühholoogiline sõltuvus, millest ammutate nn. õnne. Kuid kui sõltute sedaviisi kellestki teisest, muutute orjaks. Kui sõltute enda abikaasast, gurust, vanemaist, mõnest ideest, siis on see juba teie ahelate algus. Me ei saa sellest aru - ehkki enamus meist, eriti noored, soovivad olla vabad.
Peaksime igasugusele seesmisele sõltuvusele vastu hakkama, aga me ei saa vastu hakata seni kuni me ei saa aru, miks me sõltume. Me ei saa olla vabad enne kui mõistame oma seesmist sõltuvust. Kui ütlen teile midagi, mis teid solvab, siis saate minu peale vihaseks - see on reaktsioon, mis tekib sõltuvusest ning sõltuvus on omakorda reaktsioon. Kuid vabadus ei ole reaktsioon. Kuni me ei eemaldu reaktsioonist, seni me ei saa oma reageeringu põhjusest aru.
Armastada puud või lindu või armsat loomakest, hoolitseda tema eest, sööta teda, hellitada teda ootamata vastutasu. Enamus meist ei armasta sel viisil. Me ei saa arugi, mis see tähendab, sest meie armastus on piiratud kartusega, armukadedusega, hirmuga, mis tähendab, et sõltume seesmiselt - soovime olla armastatud. Me ei rahuldu sellega, et lihtsalt armastame, vaid küsime midagi vastutasuks ning selle küsimuse taga peitub sõltuvus mis meid vallutab.
Niisiis, vabadus ja armastus käivad koos. Armastus ei ole reaktsioon. Kui armastan teid seepärast, et mind armastate, siis on see vaid kaup turult. Armastus ei küsi midagi vastutasuks, see isegi ei tunne, et annate midagi - ning ainult selline armastus tunneb vabadust. Kuid näete, teid ei ole selleks kasvatatud. Teid on õpetatud matemaatikas, keemias, maateaduses, ajaloos ning sellega piirdub kasvatus. Teie vanemate ainuke mure on teid aidata hea teenistuse leidmises ning soov, et oleksite edukas. Nende eesmärk on teie jõukus ja auväärne seisund seltskonnas; ning mida kõrgemale pürgite, seda rohkem häda teete teistele, sest kõrgemale jõudmiseks peate võistlema, peate olema halastamatu. Vanemad saadavad oma lapsi kooli, kus valitseb auahnus, võitlus. Koolis puudub armastus, ning see on põhjus, miks ühiskond nagu meie oma, mandub lakkamatus tülitsemises, kuigi kõneldakse rahust.
Meil tuleb seega saada selgust kogu vabaduse probleemist. Peame iseseisvalt tunnetama armastuse tähendust, sest kui me ei armasta ei saa me ealeski olla hoolitsev, tähelepanelik. Kui näete teerajal teravat kivi, mille vastu juba paljud on komistanud, siis ei kõrvalda te seda mitte sellepärast, et teid tänataks vaid selleks, et sinna ei komistataks enam. Imetleda jõe voolu, tunda rõõmu maailmast, panna tähele linnu tiivalööki, olla tundlik ja avatud - see kõik eeldab vabadust ning et olla vaba, selleks peab armastama. Armastuseta on vabadus vaid väärtuseta idee. Niisiis, vabadus saab olla vaid nende päralt, kes saavad aru ja murravad end läbi seesmise sõltuvuse.

Küsija: Milles on igatsemise allikas ja kuidas saaksin sellest lahti?

Krishnamurti: Küsijale on selgeks tehtud, et igatsemisest vabanemine on väärtus. Ta küsib, "mis on igatsemise allikas ja kuidas sellest vabaneda?" Kuid kas ei ole tung vabaneda ise veel osa igatsusest?
Mis on tahtmise läte, põhjus, algus? Te näete midagi kütkestavat ning tahate seda. Te näete autot või paati ning soovite seda endale. Te soovite jõuka inimese elujärge saavutada või sanniaasiks saada. Selleks on ihalemise läte, nägemine, kontakti saavutamine tingib aistingu ning viimasest tekib igatsemine. Niisiis, aimates, et igatsemine toob konflikte, küsite kuidas igatsemisest vabaneda. See, mida tegelikult soovite ei ole igatsemisest vabanemine, vaid soov vabaneda vaevast, kartusest, piinast, mida igatsemine põhjustab. Te soovite vabanemist igatsuse mõrudest viljadest, mitte igatsemisest enesest ning on ääretult tähtis seda erinevust mõista. Kui saaksite igatsemist vabastada piinast, heitlusest, kannatusest ja himudest, mis sellega kaasas käivad, nii et jääks üksnes nauding. Kas te siis ka soovite igatsusest vabaneda? Senikaua kui püsib igatsus midagi saavutada, kuhugi jõuda, millekski saada, seni kestab paratamatult ka kartus, mure ja hirm. Auahnus, soov rikastuda, olla keegi, haihtub üksnes siis, kui mõistame auahnuse kõdunevat ja laastavat olemust. Hetkel mil tunneme, et võimuiha, olgu millisel kujul tahes - ministri võim, kohtuniku võim, preestri võim, guru võim - on pahe, me ei ihka enam võimu. Kuid me kahjuks ei tunne, et auahnus on laastav, et võimuiha on pahe - just vastupidi, ütleme, et kasutame võimu heaks otstarbeks. Ülekohtust abinõud ei saa kunagi kasutada õiglase eesmärgi tarbeks. Kui abinõu on ülekohtune, on ka tulemuses ülekohut. Headus pole pahe vastand - ta kerkib esile vaid siis kui pahe on täiesti lakanud olemast.
Niisiis, kui me ei saa aru igatsuse tähtsusest kõigi selle tulemuste ja lisasaadustega, siis ainult püüdmisel igatsusest vabaneda, pole mõtet.

Küsija: Kuidas saaksime olla sõltuvusest vaba, elades ühiskonnas?

Krishnamurti: Kas teate, mis on ühiskond? Kas ei moodusta ühiskonda inimestevahelised suhted? Mõelge selle üle järele ning te näete, et ühiskond on teie, minu ja teiste vahelised suhted. Inimeste vaheline suhe loob ühiskonna ning kas pole meie praegune ühiskond saagiahnete suhete poolt üles ehitatud? Enamik meist soovib raha, võimu, eraomandit, autoriteeti. Senikaua kui ihkame raha, positsiooni jms. kuulume sellesse ühiskonda ning sõltume sellest. Kuid kui inimene midagi ei ihka, jääb lihtsaks ja olles tulvil suurt malbust, siis hakkaks ta vastu ja lööks sellest ühiskonnast lahku.
Õnnetuseks on kaasaja kasvatus suunatud teie allutamiseks, sulgemiseks ja kohandumiseks saagiahnesse ühiskonda. Senikaua kui allute sellele, senikaua kuni olete auahne, saagihimuline tunnistatakse teid auväärse kodanikuna. Teid kasvatatakse ühiskonda sisselülitumiseks, kuid see ei ole kasvatus, see on vaid tingimusi loov protsess, mis kohandab teid teatud mustri järgi. Tõelise kasvatuse ülesanne ei ole teie esiletõstmine, vaid aru saamine kõduneva ühiskonna ülesehitusest. See ei ole osaline vaid totaalne vastuhakk vanale. Ma kuulen vanu inimesi rääkivat: "Seda ei saa kunagi teha. Inimloomus on mis ta on, te ajate udujuttu." Kuid me ei ole mõelnud sellele, et minevikust tingitud mõistust vabastada. Last ei kujundata tingimuste kaudu. Kasvatus on ühteaegu nii ravim kui profülaktika. Vanemad inimesed on juba töntsid, täidetud minevikust tingitud auahnusega, soovidega olla edukamad kui vanemad. Õige kasvatuse ülesanne ei ole ainult aidata minevikust tingitud kuju muuta, vaid ka päevast päeva kogu eluprotsessist aru saada, nii et saaksite areneda vabaduses ja luua uut maailma korda. Kahjuks pole sellest huvitatud ei teie vanemad ega õpetajad. Ka avalikkus üldiselt pole sellest huvitatud. See on põhjus, miks kasvatuse ülesanne peab olema nii kasvataja enda kui ka õpilase kasvatamine.

Küsija: Miks inimesed võitlevad?
Krishnamurti: Miks võitlevad noored poisid? Te võitlete mänguasja pärast. Täiskasvanud inimesed võitlevad täpselt samal põhjusel, ainult nende mänguasjad on positsioon, varandus ja võim.
Kui teie soovite võimu ja mina samuti, siis me võitleme. See on põhjus, miks rahvad lähevad sõtta. Asi on väga lihtne, ainult filosoofid, poliitikud jt. teevad asja keeruliseks. Te teate, et teadmiste ja kogemuste omamine on suur kunst - tunda elu rikkust, olemasolu ilu, võitlust, viletsust, naeru, pisaraid - sealjuures hoida oma hinge lihtsana, kuid teil saab olla lihtne hing vaid siis kui armastate.

 Järgneb....PEATÜKK IV

Eelmine peatükk (II)

 Teksti algusse


Veel raamatutest