|
J. Krishnamurti - NÜÜDISAJA KULTUURIPROBLEEMID
PEATÜKK XXII
Kas te ei ole kunagi teada tahtnud, miks inimesed näivad
olevat kaotanud elurõõmu? Enamikul teist, kes te
olete veel noored ja rõõmsad, on omad pisiprobleemid
- näiteks eksamid, mille üle muretsete. Kuid nende
kiuste on teie elus rõõmu. Te tunnustate elu spontaanse
rõõmuga ning võtate elu kergelt. Kuid mis
on selle põhjus, et vananedes kaotame vihjed millelegi,
mis on väljaspool meid ja millel on suurem tähendus?
Miks muutuvad paljud meist tuimaks ning tundetuks rõõmu
ja ilu vastu siis, kui jõuavad küpsesse ikka.
Te teate, et kui keegi esitaks endale selle küsimuse, siis
tekiks mõistuses palju igasuguseid seletusi. Üks
seletustest oleks, et muretseme liiga palju enda pärast.
Me rabeleme, et kellekski saada, saavutada positsiooni ja seda
säilitada. Meil on pere ja kohustused, peale selle tuleb
meil raha teenida. Need välised asjad kaaluvad kõik
üles ning seetõttu kaotame elurõõmu.
Vaadake vanemaid inimesi ning te näete, kui kurvad enamik
neist on. Arvan, et see on pingutus, mis meid lõhub, heitlus,
millele me oma elu pühendame. Kui te jälgite vanemaid
inimesi enda ümber, siis näete, et nad võitlevad
iseendaga, oma abikaasaga, naabriga, ühiskonnaga, ning see
lakkamatu võitlus hajutab nende energiat. Inimene, kes
on rõõmus ja tõeliselt õnnelik, ei
ole pingutusest ängistatud. Olla ilma pingutuseta ei tähenda,
et tardute, olete tuim või rumal - vaid vastupidi, ainult
elutark, erakordselt intelligentne isiksus on tõeliselt
vaba pingutusest ja võitlusest.
Kui kuuleme, mida tähendab pingutusest vaba olla, siis soovime
ka ise saada selliseks, soovime jõuda seisundisse, kus
oleme vabad tülidest ja lahkhelidest. Seame selle endale
sihiks, ideaaliks, ja püüame seda saavutada, ning momendil,
mil seda teeme, oleme kaotanud elurõõmu. Oleme
taas pingutuse vangis. Vaid heitluse eesmärk muutub, kuid
heitlus ise jääb alles. Heitlus võib toimuda
uue sotsiaalse reformi, jumala leidmise või paremate suhete
loomise nimel. Kogu see pingutus on heitlus. Tähtis ei ole
heitluse objekt, vaid heitlusest enesest arusaamine.
Niisiis, kas on võimalik mõistusel olla heitlusest
vaba, nii et ta avastaks seisundi, kus on rõõmu
ja puudub üleoleku- või alaväärsustunne?
Meie raskus seisab selles, et mõistus on alaväärsustundest
hõivatud, seepärast ta heitlebki. Kuid ärgem
laskem endale seletada seda, miks vaim on täis heitlust.
Iga mõtlev inimene teab, miks on olemas nii sisemine kui
ka väline heitlus. Meie ahnus, kadedus ja võitlusvaim
on mõjutegurid, mis põhjustavad heitlust kas siin
või tulevases maailmas. Meil pole vaja uurida psühholoogiaraamatuid,
et teada saada, miks heitleme, ning kindlasti on oluline, et
leiaksime vastuse küsimusele, kas mõistus saab olla
totaalsest heitlusest vaba.
Kui heitleme, siis on lahkheli selle vahel, kes me oleme ja kes
me peaksime või tahaksime olla. Kas on võimalik
heitluse protsessist niiviisi aru saada, et see kaoks? Kas saab
mõistus ilma heitluseta olla nagu paat, mis liigub tuule
mõjul? Kindlasti oleks see õige küsimus, aga
mitte see, kuidas saavutada seisundit, kus ei ole heitlust. Pingutus
ise sellise seisundi saavutamiseks on heitlus. Kui te lihtsalt
järgiksite seda tõsiasja, püüdmata midagi
muuta või püüdmata mõistusele peale suruda
seisundit, mida nimetate rahvuseks - siis leiaksite, et mõistus
lakkab spontaanselt heitlemast ning sellises olukorras suudab
mõistus tohutult õppida. Õppimine ei ole
siis enam pelgalt informatsiooni kogumine, vaid erakordsete rikkuste
avastamine, mis asuvad väljaspool mõistust, ning
mõistusele, mis selleni jõuab, muutub see rõõmuks.
Jälgige end ja te näete, kuidas heitlete hommikust
õhtuni ning teie energia läheb võitluses kaotsi.
Kui püüate seletada, miks heitlete, siis upute oma
seletustesse ja heitlus jätkub. Seevastu, kui panete oma
mõistust väga vaikselt tähele ilma seletust
andmata, kui lasete mõistusel teadlik olla heitlusest,
siis leiate varsti end jõudvat olukorda, kus puudub heitlus
ning on vaid imeväärne valvsus. Selles valvsuses ei
ole üleoleku- ega alaväärsustunnet, ei ole tähtsat
ega tühist inimest, pole ka gurut.
Kui kõik absurdsused on haihtunud, siis on mõistus
täielikult ärkvel ning mõistus, mis on täiesti
ärkvel, tunneb rõõmu.
Küsija: Tahan midagi saavutada, midagi teha. Ehkki
olen katsunud teha seda mitmel korral, ei ole see mul siiski
korda läinud. Kas peaksin lakkama püüdlemast või
peaksin püsima neis taotlusis?
Krishnamurti: Olla edukas tähendab saavutada,
kuhugi jõuda, ning me austame seda. Kui vaene poiss üles
kasvades saab multimiljonäriks või tavaline üliõpilane
saab peaministriks, siis talle aplodeeritakse ja avaldatakse
austust. Niisiis, iga poiss või tüdruk soovib ühel
või teisel viisi edu saavutada.
Kas saab tegelikult olla edu või on see vaid idee, mida
inimene asjatult otsib? Kui olete soovitu saavutanud, jääb
ikka veel midagi, mis on kaugemal, midagi, mis tuleks veel saavutada.
Senikaua, kuni ajate taga edu, olete piiratud heitluse ja lahkhelidega.
Edu saavutamine on igatsus ikka rohkema järele, ning mõistus,
mis nõuab pidevalt ikka rohkemat, ei ole intelligentne
mõistus - just vastupidi, see on keskpärane mõistus,
sest tema nõuded rohkema järele eeldavad pidevat
võitlust piirides, mida ühiskond on tema jaoks püstitanud.
Muide, mis on õieti rahulolu ning mis on rahulolematus?
Rahulolematus on püüdlus rohkema järele ning rahulolu
on selle püüdluse puudumine. Kuid te ei jää
enne rahule, kuni te ei mõista püüdmisprotsessi
ning mõistuse nõudlust selle järele.
Näiteks, kas ei karda te eksamil läbi kukkuda? Eksamid
on enamalt jaolt õnnetuseks, sest nad ei osuta millelegi
tähtsale ega too esile teie intelligentsi tõelist
tuuma. Eksami hea sooritamine on suuremalt jaolt mälu trikk
või õnnelik juhus. Kui teil eksamite sooritamine
pole õnnestunud, siis hakkate neid kartma.
Enamikul meist on ühesugune elukulg. Püüame midagi
saavutada, kuid ei peatu, et eneselt küsida, kas eesmärk,
mille nimel me pingutusi teeme, on seda pingutust väärt.
Te ju teate, kuidas kardame ebaõnnestumisi ja vigu ning
mitte ainult eksamil, vaid ka elus. Vea tegemist peetakse kohutavaks.
Meid kritiseeritakse selle eest. Miks me kardame vigu?
Kui kardate vigu teha, siis ei õpi te kunagi. Edu on alati
tõlgendatud lugupidamise piirides. Isegi pühak oma
vaimsuse saavutamises peab olema lugupeetud, vastasel korral
ei evi ta järgijaid.
Kui suudate midagi teha kogu oma olemusega, siis te ei huvitu
sellest, kas teid peetakse edukaks või hädavareseks.
Ükski intelligentne inimene pole huvitatud teiste arvamusest.
Õnnetuseks on maailmas väga vähe intelligentseid
inimesi. Intelligentse inimese mure on näha fakte ning aru
saada probleemist ja sellepärast ei saa ta mõelda
edu või luhtumise piirides. Me mõtleme neis piires
ainult siis, kui me ei armasta oma tööd.
Küsija: Miks me oleme põhiolemuselt isekad?
Niipea kui on omad huvid mängus, tõmbume endasse
ning jääme teiste huvide suhtes külmaks.
Krishnamurti: On väga oluline, et me ei nimetaks
end isekaks või vastupidi, sest sõnadel on kummaline
mõju mõistusele. Nimetage kedagi isekaks ja ta
on teie jaoks kadunud. Nimetage teda professoriks ja teie käitumine
muutub aupaklikuks. Valvake oma hinnanguid ning te näete,
kuidas elukutsetel, omadustel ja hinnangutel on kummaline mõju
teie närvidele ja mõistusele. Sõna, mis märgib
tegevust, areneb tundeks, mis määrab tasandi seltskonnas.
Esimene mure on vabastada end sellest alateadlikust harjumusest.
Teie mõistus on harjunud mõtlema, et isekus kujutab
endast midagi halba, ning hetkel, kui kasutate seda sõna
kellegi kohta, manab teie mõistus teda. Niisiis on küsimusel:
"Miks oleme isekad", tauniv sisu.
On väga tähtis teadlik olla sellest, et teatud sõnad
põhjustavad teis närvilise ja emotsionaalse heakskiidu
või hukkamõistu. Näiteks, kui nimetate ennast
armukadedaks inimeseks, siis olete blokeerinud võimaluse
armukadeduse mõistmiseks. Paljud inimesed ütlevad,
et nad töötavad vendluse nimel, kuid nad teevad kõik
vendluse vastu. Sõna vendlus tähendab nende jaoks
midagi kindlat ja nad on lakanud selle üle arutlemast ning
seetõttu ei avasta nad kunagi vendluse olemust.
Tähtis on katsetada ja avastada, kas saaksite vaadata fakti
ilma arvustamise või üldistamiseta. Kui oskate näha
fakti ilma tauniva või õigustava tundeta, siis
leiate, et nägemises endas peitub lahendus, s.o. kõikide
tõikade kõrvaldamine mida mõistus on püstitanud
enda ja fakti vahele.
Kuid kui mõistus on mõjutustest vaba ja ainult
vaatab ning, paneb tähele, siis ei ole ta endasse sulgunud
ega oma isekuse probleeme, millest ta vabaneda soovis.
Küsija:Miks täiskasvanud inimesed varastavad?
Krishnamurti: Kas te ise kunagi ei varasta? Kas te
pole märganud, kuidas poisipõnn varastab kaaslaselt
mänguasja? Seda juhtub kogu maailmas kõigiga, olgu
noored või vanad. Vanad inimesed teevad seda vaid kavalamalt,
paljude kena kõlaga sõnade saatel. Inimesed igatsevad
rikkust, positsiooni, võimu ning vastavalt vajadusele
nad filosofeerivad ja sepitsevad, et seda kõike saada.
Nad varastavad, kuid seda ei nimetata varguseks, vaid see asendatakse
mõne tunnustava sõnaga. Miks me varastame? Tänapäeva
elukorraldus riisub paljudelt eluks kõige vajalikuma;
mõnedel inimestel pole piisavalt toitu, riideid ega korralikku
eluaset ja siis nad võtavad midagi ette, et oma vajadusi
rahuldada. Asotsiaalidel aga on vargusest saanud meelelahutus,
ning see viitab sellele, et nad pole saanud õiget haridust.
Õige haridus tähendab elu tähtsuse mõistmist,
aga mitte tuupimist. Kuid varastamine käib ka kõrgemal
tasemel - ideede ja teadmiste varastamine. Kui oleme saamise
peal väljas ükskõik millisel kujul, siis me
tingimata varastame.
Mis põhjusel me alatasa küsime, sandime, soovime,
nõuame ja varastame? See on seepärast, et me seesmiselt,
psühholoogiliselt, meenutame tühja trummi. Püüame
oma tühjust täita mitte ainult varguse, vaid ka matkimise,
järeleaimamisega. Järeleaimamine on varastamise vorm.
Kui oleme eikeegi ja teine on keegi, siis võtame osa tema
ausärast endale kopeerimisega. Selline laostumine läbib
kogu inimelu ning väga vähesed on sellest vabad. Tähtis
on teda saada, millega seda seesmist tühjust täita.
Senikaua kuni mõistus püüab end täiendada,
jääb ta ikka tühjaks. Kui mõistus enam
ei vaeva end, et tühimikku täita, siis võib
see tühjus kaduda.
PEATÜKK XXIII
Oleme kõik inimesed, elame siis Venemaal, Ameerikas
või Indias, meil on ühised probleemid. On olemas
poliitilised, geograafilised, rassilised ja majanduslikud jaotused,
kuid nende jaotuste toonitamine loob ainult vastuolusid ja viha.
Kuid ükskõik, kus me ka elame, oleme inimesed ja
inimestena loome iseendale probleeme. Väga tähtis on
aru saada, et kui mõtleme endast kui hindust, ameeriklasest,
inglasest või nahavärvi järgi, siis loome inimeste
vahele mittevajalikke tõkkeid. Üks meie suurimaid
raskusi on see, et kaasaegne kasvatus üle maailma tegeleb
põhiliselt sellega, et meist ikka suuremaid tehnikahuvilisi
teha. Õpime, kuidas reaktiivlennukeid kavandada, sillutatud
teid, autosid või aatomiallveelaevu ehitada ning selle
tehnika keskel unustame, et oleme inimesed, mis tähendab,
et täidame oma südant mõistuse tehnikaga.
Kui me inimestena ei tea, kuidas hoolitseda maapinna eest, kuidas
oma lapsi armastada ning oleme mures vaid iseenda pärast,
siis teeme oma maailma hirmsaks ning seda olemegi juba teinud.
Üks maa võib väga rikas olla, kuid selle rikkus
on mürk senikaua, kuni mõnel teisel maal on nälg.
Oleme ühtne inimkond ja maa on meie oma. et seda jagada
ja armastusega harida ning elada sellest, mida ta pakub.
Meie probleem on tõe avastamine, sest see on kogu elu
põhi. Maja ei saa kaua püsida ilma korraliku vundamendita
ning kõik inimeste kavalad leiutised on mõttetud,
kui me ei otsi tõde.
Et reaalsuseni jõuda, peame teadma, kuidas sellele läheneda,
kuidas pühkida ära sajandite tolmu, mis on sinna kogunenud.
Reaalsuse otsimine on õige haridus. Inimene võib
lugeda raamatuid ja kuhjata endasse informatsiooni, saavutada
positsiooni ning ekspluateerida teisi, kuid see ei ole haridus.
Ainete õppimine on vaid väikene osa haridusest. Kuid
meie elus on tohutu suur ala, mille tunnetamiseks meid ei ole
kasvatatud ja mille jaoks meil ei ole õiget lähet.
Leida, kuidas elule läheneda nii, et meie igapäevasel
elul, teadusel ja tehnikal on tähendus veel millegi muuna,
mis ühendab väärtusi - see on kasvatus. Teiste
sõnadega, kasvatus peaks algama tõelise religiooniga.
Kuid tõelisel religioonil ei ole midagi ühist preestrite,
kirikute ja dogmadega. Tõeline religioon on armastada
ilma motiivita, olla helde, olla hea, sest ainult siis oleme
väärtuslikud inimesed.
Õnnetuseks on tõeline elu jäetud tähelepanuta
kasvatuse poolt. Olete pidevalt hõivatud raamatutega,
millistel on vähe mõtet. Need aitavad teil leida
tööd ning sellel on muidugi oma tähendus. Masinad
kergendavad tööd ja jätavad meile vaba aega, mida
peaksime õigesti kasutama - mitte ideaalide jälitamiseks
vaid avastamaks ja aru saamaks meie olemasolu tohutust ulatusest.
Mõistus oma kavalate tõenditega ei ole kõik.
Sealpool mõistust on veel midagi, tohutu ja mõõtmatu
ilu, mida mõistus ei suuda haarata. Selles mõõtmatuses
on ekstaasi ja hiilgust ning selles elada ja seda kogeda on kasvatuse
tee.
Niisiis, mõelge selle üle järele; ärge
hädaldage vaid pange käed külge ning aidake luua
institutsiooni, kus tõeline religioon on õigesti
tunnetatud, taibatud, kus seda uuritakse ja armastatakse, läbi
töötatakse ja selle järgi elatakse. Siis leiate,
et elu muutub rikkaks, imekspandavalt rikkaks - palju rikkamaks
kui kõik pangaarved üle kogu maailma.
Küsija: Kuidas sai inimkond nii palju teadmisi?
Kuidas ta arenes materiaalselt nii kaugele? Kust ta ammutas nii
tohutut energiat?
Krishnamurti: See on üsna lihtne. Te teete midagi
ja annate seda oma lastele. Nemad lisavad ja annavad omakorda
edasi ning nii läbi sajandite. Teadmistes on midagi veidrat.
Võite teada väga palju, korjata tohutuid teadmiste
tagavarasid, kuid vaim, mis on informatsiooniga koormatud, on
võimetu avastama. Ta võib teaduse otstarbeks oma
teadmisi ja tehnikat kasutada, kuid avastus, mis purskab järsku
üle mõistuse, selline avastuspurse on oluline. Enamik
inimesi, eriti meie maal, on hõivatud teadmiste, tavade,
seisukohtade ja hirmudega ning neil puudub usaldus. Nad on kui
surnud - surnud oma teadmiste koormast. Teadmised on tarvilikud,
kuid ainult teadmised on enamalt jaolt purustava jõuga.
Vaadake, mis toimub maailmas. On igasuguseid imepäraseid
leiutisi nii maa peal, õhus kui ka vee all - kõik
see on teadmiste tulemus. Kuid midagi selle kõrval on
puudu ning seetõttu on teadmised kuritarvitatud. Meil
on sõjad, viletsused ja katastroofid. Miljonid inimesed
on näljas. Te näete, meil võib olla suur hulk
teadmisi, kuid ilma selle muuta me purustame iseend.
Kui meil oleks energiat, siis võiksime seda kõdunevat
ühiskonda purustada, võiksime imet teha. Seetõttu
ühiskond valvab, et meil poleks energiat. Ta lammutab meie
energiat kasvatuse, traditsioonide, religiooni ja kultuuri läbi.
Tõeline kasvatuse ülesanne on äratada teis energiat,
teha see purustavaks, kestvaks, tugevaks, kirglikuks, kuid nii,
et säiliks enese ohjeldamine. Siis tarbime seda energiat
reaalsuse avastamiseks ega põhjusta häda ja viletsust.
Ärge kohe nõustuge või eitage, vaid leidke
iseseisvalt, kas selles on tõtt. Ärge olge ükskõiksed,
olge tulised või külmad. Kui näete selles kõiges
tõde ning olete siiralt tulised seda toetama, siis see
tulisus, see energia kasvab ning toob esile uue ühiskonna.
Siis ei haju energia mässus ühiskonna sees; siis pole
see enam vanglamüüride dekoreerimine.
Niisiis, meie probleem on kasvatuses. Kuidas säilitada energiat,
mis meil on ja muuta see loovaks. See vajab põhjalikku
arusaamist, kuid õpetajatel on tavaliselt vähe energiat,
sest nad on lämmatatud liigse informatsiooniga ja uppunud
omaenese probleemidesse.
Küsija: Miks vihastavad mu vanemad kui ütlen,
et tahan teise usku üle minna?
Krishnamurti: Mis juhtub, kui lahkute ühest organiseeritud
usundist ja lähete üle teise? Kas te pole siis teise
vanglasse läinud? Kui olete sünni poolest hindu ning
saate kristlaseks, võivad teie vanemad vihaseks saada.
Kuid see on kõrvaline asi. Tähtis on see, et kui
ühinete mõne teise usuga, siis olete ühe vangla
teise vastu vahetanud. Te võite seal pisut aktiivsem olla,
kuid olete ikkagi dogmade kammitsas.
Niisiis, ärge vahetage uske, see sarnaneb mässuga vangla
sees vaid murdke end läbi vanglamüüride ja avastage
iseseisvalt, kes on Jumal, mis on tõde. Sellel on mõtet
ja see täidab teid elujõuga. Kuid ühest vanglast
teise üleminek ja tülid põhjusel, kumb vangla
on parem - see on rumal.
Mõistus peab saama küpseks, et läbi tungida
usu vangistusest, ta peab olema pidevalt mõtteerk, et
näha vanglat ennast ega võrdle enam üht vanglat
teisega. Selleks, et midagi mõista, ei või seda
võrrelda millegi muuga. Mõistmine ei tule võrdluse
kaudu, arusaamine ei tule võrdluse kaudu, see ilmub siis,
kui aju ennast uurida. Kui uurite organiseeritud usundite olemust,
siis näete, et kõik usud on põhiliselt samad,
olgu see hinduism, budism, muhameedlus või kristlus. Hetkel,
mil taipate vangla olemust; näete kõike, millesse
usk end mässib, rituaale ja preestreid, siis ei kuulu te
enam ühessegi usku. Ja ainult see inimene - kes on vaba,
saab avastada seda, mis ulatub väljapoole kõiki usundeid
- mõõtmatust.
Küsija: Millisel teel on õige iseloomu kujundada?
Krishnamurti: Iseloomu evida, alati valele vastu seista
ning tõe poole hoida. Iseloomu kujundamine pole kerge,
sest enamikule meist on see, mis on kirjas raamatutes või
öeldud juhtide poolt, tähtsam kui see, mida ise arvame.
Mõelda iseseisvalt, jõuda tõeni ning jääda
selle juurde ilma teiste mõjudele allumata isegi siis,
kui see toob endaga viletsust, nõnda kujuneb iseloom.
Ütleme näiteks, et te ei poolda sõda mitte sellepärast,
et mõned reformaatorid või usuõpetajad on
seda öelnud, vaid et olete iseseisvalt selle aateni jõudnud.
Olete sellesse probleemi süvenenud, läbi mõelnud,
mediteerinud selle üle ning jõudnud veendumusele,
et igasugune tapmine on väär; olgu see tapmine söömiseks,
tapmine vihapurskest või tapmine isamaa-armastusest. Ning
kui te seda tunnete tõsiselt ning jääte selle
juurde vaatamata sellele, et teid võidaks vangistada või
tappa, siis on teil iseloomu. Sellisel iseloomul on hoopis teine
tähendus, see pole enam iseloom, mida ühiskond kujundab.
Kuid te teate, meid ei ole selles suunas arendatud. Ei kasvatajal
ega õpilasel pole vitaalsust, energiat, et mediteerida,
näha tõde ja selle juurde jääda ning lasta
valel haihtuda. Ja kui suudate seda, siis muutute iseendale valguseks.
Selle valguse leidmine ei toimu mitte ainult noorena vaid kogu
elu jooksul ning see on kasvatus.
Küsija: Mil kombel takistab eluiga Jumala mõiste
taipamist?
Krishnamurti: Mis on iga? Kas see on aastate arv, mida
olete elanud? See on vaid osa east. Olete sündinud teatud
aastal ning nüüd olete viieteistkümne, neljakümne
või kuuekümneaastane. Teie keha muutub vanaks ning
nii muutub ka teie vaim, kui ta on koormatud elukogemuste, hädade
ja tüdimusega ning selline vaim ei suuda kunagi avastada
tõde. Vaim saab avastada vaid siis, kui ta on erk ja süütu.
Kuid süütus ei sõltu aastatest. Mitte ainult
laps ei ole süütu vaid ka vaim, kes võtab vastu
elamusi ilma, et nende jääke endasse kogemusteks kuhjata.
Vaim vajab elamusi, see on paratamatu. Ta peab reageerima kõigele
- jõe voolule, koolnule, keda viiakse põletamisele,
kehvale külaelanikule, kes vaevaga hinge sees hoiab, elu
piinadele ja hädadele - teisiti toimides oleks ta surnud.
Vaim peab reageerima ilma, et kogemused teda vangistaksid. Traditsioonid,
kuhjunud kogemused - need seigad teevad mälu vanaks. Vaim,
kes iga päev eilsetele mälestustele, kõikidele
mineviku rõõmudele ja muredele sureb, selline vaim
on erk, süütu, eatu - ja ainult selline vaim suudab
leida tõde, olgu ta siis kümne- või kuuekümneaastane.
|